Kukkumise kunst

Need õhtused tukastused, mis vahel peale tulevad, pole midagi väärt. Ärkad kaks tundi hiljem kusagil mingis isevärki asendis, imestad kellaaja üle, sest tunned end väljamagamata nagu varahommikul, mil oled end erandlikeks puhkudeks seatud äratuskella peale üles ajanud, aga — pole olnud mingit äratuskella, igatahes mitte käega katsutavat, ja pole ka varahommikut, mis päevaks muutudes sind ühel hetkel ikkagi üles raputaks. On hoopis kell üheksa talveõhtul, mis läheb järjest pimedamaks. Olid ära vajunud ja seisad nüüd jälle kuidagi jalgel. Uimerdad ahju juurde ja viskad sinna paar halgu juurde, sest külm on nagu kontides. Teed teed, aga see ei aita eriti. Teed veel teed.

Ja siis tuleb meelde, et tahtsid kirjutada tollest talvepäevast, mis oli kaks päeva tagasi, ei, nüüd isegi juba kolm päeva tagasi. Aga pole nagu eriti tuju, sest mäletad veel viimaseid päevi, mil tuju oli, aga polnud aega. Asud lõpuks siiski kirjutama ja vaatad, mis välja tuleb. Sest, ah, kui nüüd meenutada, siis tore päev oli ju, jumaluke, ja naljakas ka ja mõtlema panev. Ehkki mis seal siis nii väga oli?! Ma mõtlen, kuidagi imelikki on kirjutada ühest suusatamas käimisest, sest kui paljuke see üldse kõneväärt on. Igatahes nüüd, mil sul on selle uimase õhtugagi tegemist. Too suusatamiskäik ei puutu enam õieti asjasse. Või ei puutu üksikasjad? Või just nemad puutuvad? Igatahes põhjus, miks ma muudkui tollele suusatamist täis laupäevale mõtlen, on vist ikka see, et märkasin siis jälle, et maailmas, vähemalt inimeste omas, on vähe loomulikku ja palju õpitut.

Ühesõnaga, arvad näiteks, et suusatamine pole mingi kunst, aga siis näed täiskasvanud inimesest, kes on sinust paar aastat vanemgi, nii umbes kümme korda sportlikum nagunii, ja kes — suuskade peal lihtsalt püsti ei püsi. Sest ta, hea sõber P., kes on sinu suusatamisvõlusid ülistava jutu peale (jah, oled kolm nädalat tagasi omale suusad ostnud, kogu selle hirmkalli varustuse, hakanud usinalt suusatamas käima ja seda ka propageerima) viimaks suusatama tulnud, pole veel kunagi varem oma elus suusatanud: tema sünnipaigas, seal kaugel Euroopa Liidu kagunurgas, ei suusatavat peaaegu mitte keegi (see ei tulevat lihtsalt kellelegi pähe), ja Eestis, kus ta on elanud küll umbes viimased viisteist aastat, pole teda vist lihtsalt keegi seni veel suusatama kutsunud.

Tema esimene tund suuskadel koosneb mingist hämmastavast vigurlennust: ta kaotab tasase maa peal tasakaalu, saab selle kuidagi jälle kätte ja kaotab taas, ta jalad, muidu osavad jalad, on nagu pudrust. Muigad ja kohmetud ja imestad seda nähes ühtaegu ja vaheldumisi, sest olid küll oletanud, et teatavaid raskusi võiks kahel libedal latil liikumine kogenematule ju ehk põhjustadagi, aga seda polnud sa osanud oodata. Vaatad siis väikesi lapsi, keda vanemad on suusatama toonud, kolme-nelja-aastasi, ja saad aru, et nood kukuvad — täpselt samamoodi, nimelt klassikalises kukkumise tehnikas. Absoluutselt perfektselt. Niimoodi kukkusid vist ka sa ise oma esimestel suusasõitudel, kunagi ammu-ammu, mõtled, aga see on meelest läinud.

Aga mäletad veel, et olid seitsmeaastane, juba õigupoolest häbiväärselt vana, kui said selgeks jalgrattaga sõitmise imepärase kunsti. See õnnestus esimest korda maal, vanaema ja vanaisa juures, liivateel, mis viis kapsaaia juurest natuke mäest alla. Järsku see õnnestus, tasakaal oli käes ja hoog sees, aga siis, mäest edasi alla sõites, kui hoog veelgi kasvas, hakkasid kartma, et ei suuda seda riistapuud kuidagi enam pidurdada, ja sõitsid viimases hädas nimme kraavi, kuhugi lepavõssa.

Lumes püherdamisest lumememmeks muutunud P., kellel õnnestub tahtejõu toel ja gravitatsiooni trotsides siiski pisut edasi liikuda, on sel ilusal laupäeval Tähtvere dendropargis küll kaunis amüsantne vaatepilt, aga kui ta võtab ühel hetkel pähe künkakesest, kuhu rada meid viinud on, ka alla laskuda, nagu kord ja kohus — tähendab, nii nagu kõik teisedki, kes seda viie kilomeetri pikkust suusarada mõõdavad –, siis läheb sul süda raskeks nagu emal oma väikese võsukese pärast, kes võib liigsest uljusest suure õnnetuse sisse sattuda. On seda veel vaja, mõtled, taevas halasta me peale.

Jumal tänatud, laskumine õnnestub! Tunned siirast uhkust. Jah, mis muud, hakkab tulema, veel natuke ja ongi käes. Rühime optimistlikult edasi. Mis see siis lõppude lõpuks ära ei ole! Aga ei, korraga kaovad P-l jalad alt ja ta variseb käpuli, vajudes laubaga lumme nagu palverändur. Ja upitab end siis uuesti püsti. Kulub aega ja kannatust, viimaks on märgata juba progressi, kukkumise kunst hakkab tasapisi käest ja jalgadest kaduma — P. püsib talutavalt suuskadel ja liigub rajal, nojaa, võrdlemisi jõudsasti, igatahes visalt, ja kahe ning poole tunnine suusaretk on meile kõigile midagi õpetanud. Või umbes nii.

Rituaalmuusika

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii, nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid Youtube’i või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna kolmele kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ja teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtris. Või helistades, kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga külla minnes.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?”

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

—

Ühesõnaga sellised küsimused ootavad minu vastust. Ja esitatud on nad mulle lausa kahe hea inimese poolt. Nii et pean vastama. Ja ma alustan lõpust.

2. Matusemuusika. See, millist laulu minu matustel lauldakse, ei lähe mulle — selle laulu kõlamise hetkel juba nagunii pooleldi põrmule — muidugi põrmugi korda. Ja kas seal peab üldse laulma? Aga hüva, kui minu matustel lauldaks korra “Jumal, sul ligemal” (EELK lauluraamatus laul 556, sõnad: Karl Eduard Sööt; originaal: Lowell Mansoni “Nearer, my God, to Thee”, 1856), mida ju vist ikka matustel lauldakse, ja ikka eesti keeles, siis, jah, oleksin küll enam kui rahul (milleks oma matustel originaalitseda, pealegi läheb see laul mulle korda). Aga testamenti (vastava korraldusega või ilma) ma teinud ei ole ja testamenti pole esialgu ka kavas.

1. Nüüd pulmad, mille tõenäosus on matuste omast muidugi ühest küljest võrreldamatult väiksem, kuid mille korraldamisel on see-eest võimalik (igatahes tulemuslikumalt) ka ise ühe võõrustajana kaasa rääkida, loomulikult teise osapoole täielikul heakskiidul. Isiklikult leian, et kui pulmapidu juba teha, siis tuleks see teha suurelt ja koonerdamata. Peab saama laulda ja tantsida pikalikukkumiseni. Nii et minu meelest oleks oivaline lahendus, kui peol astuks üles mõni klezmerorkester. Näiteks Amsterdam Klezmer Band, kes peale muu toreda võiks esitada näiteks pala “Di mame iz gegangen” (די מאמע יז געגאנגענ, siin küll Budapest Klezmer Bandi esituses). Eesti oludes enam-vähem korraliku klezmerorkestri tellimine on kahjuks muidugi utoopia. (Aga hea kodumaise pulmaorkestrina kujutlen näiteks Zetosid.)

Interluudium

Millega me kõik seostume! Meretuulele seostusin ma Šveitsi bändi Yello looga “Of Course I’m Lying” (“Flag”, 1988). Nodsule Heinrich Schützi teosega “Historia der Freuden- und Gnadenreichen Geburth Gottes und Marien Sohnes, Jesu Christi etc” (SWV 435, interluudium 1, 1664). Küllap neil on õigus. Ja tõsi ta on: jääkarukostüüm omamoodi lummas mind selles Yello loos (millest ma varem midagi ei teadnud). Ja Heinrich Schützi lugu liigutas (ja seda ma teadsin ette). Igatahes suur tänu selle peegli eest!

3. Lõpuks kolm blogijat. Kolm blogijat ja kolm laulu või lugu, mis minu meelest nendega natuke seostuvad.

Kõigepealt Nodsu, kes ühena kahest selle meemi ja sellega koos ju ka oma laulu mulle läkitas. Loodan, et ma ei riku väga palju reegleid, kui talle ka omalt poolt midagi vastu läkitan. Nodsuga seostan ma Jane Siberry laulu “Temple” (“When I Was A Boy”, 1993), ja ma mõtlen kõike koos: laulu, muusikat ja videot. Ma ei tea, kas Nodsu on kunagi kirikus tantsinud, kristlik kirik on ju tantsu suhtes väga ebalev. Aga ma usun, et seda ebalust pole vaja. Ja võib-olla on Nodsu minuga selles ühel nõul.

Siis on Tatsutahime. Temaga seostan ma Randy Newmani laulu “The World Isn’t Fair” (“Bad Love”, 1999). Ka minu meelest on maailmas palju ülekohut, aga ega ma ausalt öeldes tea, kuidas seda kaotada. Mul on küll oma teooria, aga see on nii naiivne ja sinisilmne, et ma sellest parem ei räägi. Tatsutahime teab neist asjust rohkem, ja sellepärast ma teda ka loen.

Ja siis on Keit T., keda ma seostan kuidagi Bob James Bandi & Keiko Matsui esitatud palaga “Westchester Lady” (originaal on Bob James’i plaadil “Three”, 1976). Mõtlesin kaua, kas valida üks tervenisti Keiko Matsui lugu, täiesti teine, aga viimaks jäi peale see: segu smooth jazz‘ist ja jazz fusion‘ist. Keit T-d tunnen ma kolmest nimetatust kahtlemata kõige paremini (võib öelda, et ta on ainus, keda ma sellest kolmikust üldse isiklikult tunnen), ja nii on tema kohta ka hoopis raskem midagi öelda, või teda kuidagi kokku võtta. Aga loos, mille talle valisin, on vist enam-vähem kõike, eelkõige siirust ja rõõmu. Ja see lugu on veidi ettearvamatu.

Sellised mu vastused olid. Võtke heaks või pange pahaks. Ah jaa, rõhutan, et ma pean väga lugu kõigist neist muusikutest ja nende muusikast, millega ma kolm blogijat sidusin. Kõik need lood võiksid seega väga vabalt ka omaette postitustena mu blogis rippuda. Kuid millegipärast pole nad siia seni veel sattunud. Nüüd siis on nende aeg. Ja see, et ma kõigist nimetatud blogijatest väga lugu pean, on ütlematagi selge. (Muide, olen ammu mõelnud, et miks ma peaksin siin muudkui monoloogi pidama. Võiksin avaldada ju ka teiste kirjutatud tekste. Kui huvilisi on, siis minu e-posti-aadress, kuhu tekst saata, sisaldub lehekülje paremas ülaservas, rubriigis “Kontakt”. Saadetagu tekst sinna ja kui saadetud tekst mulle meeldib, siis avaldan ta ka. Ja ikka õige autori nime all.)

V.A. 6. veebr. 2010 Tartus

Rising

Lhasa de Sela (27.9.1972–1.1.2010), “Rising” (“Lhasa”, 2009). Kodu. MySpace.

Selle Mehhiko-USA-Prantsuse-Kanada muusiku mälestuseks.

Kõige liha tee (“Mis su nimi on?”)

Suurteoseks on Maria Avdjuško lühifilmi “Mis su nimi on?” (esilinastus 15. 12. 2009) üheski mõttes raske nimetada. Kuid mõtlemisainet ta siiski pakub. Katsun mõelda filmist nüüd nii, nagu ma ei teaks midagi peategelase osatäitjast (Linnar Priimägi). Kõige liha teed läheme ükskord kõik ja ka kõige kõlavamad nimed vajuvad ühel päeval unustusse. Ja kui kord peaksid ununema kõnealuses filmis mänginud näitlejate nimed, siis tõenäoliselt ununeb see filmgi.

Niisiis. Vaid suurimatega suhtlev ja end kõrvutav (Tallinna linnapea, Lennart Meri) raamatuinimesest peategelase eneseteadvus peab õige habras olema, et mõraneb juba sellest, et üks Rahvusraamatukogu nimetu töötaja registratuuris (Maria Avdjuško) teda ära ei tunne, ei näo ega nime järgi. Võtmestseeniks tuleb seda stseeni registratuuris kahtlemata pidada. Sellele järgneb kõik muu, mida palju ei ole, kaasa arvatud voodistseen, mis olevat skandaalne.

Kas võtmestseenile järgnevat tuleks tõlgendada umbes nii, et identiteedikriisi paisatud suurvaim, keda ei tunta ära vaimutemplis — isand osutub võõraks omas kodus —, peab nüüd minema nolens volens liha manu? Seksima nimetuna kellegi teise nimetuga (Taavi Eelmaa), kellega ta on nimetus baaris kokku juhtunud, ja seejärel ümber sündima — Priimäest saab Priit Mägi, täpselt nii nagu ignorandist raamatukogutöötaja ta eelnenud võtmestseenis ekslikult oli ristinudki? Kas liha manu minek on langus?

Miks on voodistseen selles filmis üldse homoseksuaalne? Kas oleks midagi olulist muutunud, kui baaris, kuhu peategelane pärast raamatukogus läbipõrumist norutama istus, oleks noormehe asemel löönud talle külge neiu? Peategelase seksuaalne orientatsioon pole vaatajale selleks ajaks igatahes teada. Võib-olla mitte ka peategelasele (ehkki ta küllalt eakas ja haritud, et võiks sellest ju teadlik olla). Kas peategelane saab sellest teadlikuks alles filmi lõpus, hiljemalt pärast seksi?

Nii võiks tõesti mõelda, ka seetõttu, et voodistseenis mõjub ta ju kaunis kohmakalt, innukalt küll, kuid kohmakalt. Ja asjaolu, et ta end seejärel noormehe küsimuse peale “Mis su nimi on?” vabatahtlikult Priit Mäeks nimetab, lubab kummatigi oletada, et ta ei võta oma orientatsiooni veel (?) täiel määral omaks, vaid lõhestub — ei tule “kapist” välja. Lõhestumises võiks näha peategelase traagikat, kui ta vaid oma uue nime väljaütlemisel eelnevaga võrreldes nii rahulikult ei mõjuks.

Või peab homoseksuaalsus tähistama siin lihtsalt mingit suurimat mõeldavat lihalikkust üldse (mis on ju väga levinud arvamus) — selleks, et kontrast vaimuga oleks võimalikult kärts ja kangelase langus võimalikult ilmekas? Ta siis ikkagi, tähendab, langeb? Kas oleks midagi olulist muutunud, kui Rahvusraamatukogu registratuuris oleks naise asemel istunud mees, samasugune ignorant? Või on naise kohalolu võtmestseenis just võtmetähtsusega? Võib-olla pettus peategelane kuidagi naissoos? Sest järgnev seks oli ju pigem meeleheitetegu. Kas naine on kõige kurja juur?

Või hakkas peategelase eneseteadvus raamatukogus mõranema mitte ignorandist raamatukogutöötaja tõttu, vaid seetõttu, et ta andis seal oma vaimu maise võimu teenistusse? — Oli ta ju läinud raamatukokku linnapea isiklikul ülesandel. Kas ootamatu tundmatuks osutumine, oma nimest ilmajäämise hoop vaimutemplis oli äkki karistus kusagilt veelgi kõrgemalt? Kas ta oli end võimuga sidudes teinud pattu Püha Vaimu enese vastu? Kas võim on liha? Kas kala hakkab mädanema peast? Kas Tallinna linnapea on saatan? Kas peategelane läheb kõige liha teed juba eluajal? Mnjaa. Küsimused!

—

P.S. Vaatasin filmi 28. jaanuaril 2010 kl 23.30 – ca. 23.45 (Kanal 2).

Rohevint, sihvka nokas

… ja taamal rasvatihane oma järge ootamas 28. jaanuari hommikul 2010. aastal.

Anne Frank: Joke

Joke seisab oma väikeses toas lahtisel aknal ja hingab sügavalt sisse värsket õhku. Tal on palav ja natuke õhku teeb tema nutetud näokesele head.

Joke silmad tõusevad ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni lõpuks jäävad vaatama tähti ja kuud.

“Ah,” mõtleb Joke, “ma ei jaksa enam, ma jaksa enam kurbki olla. Paul jättis mu hädasse, olen nüüd üksi. Kes teab, võib-olla igavesti. Aga ma ei jaksa enam, ma ei jaksa enam — ja kõik. Tean ainult veel seda, et olen meeleheitel.” Ja samal ajal kui Joke vaatab, muudkui vaatab loodust, mis end talle sel õhtul tõesti väga kaunilt ilmutab, muutub ta rahulikuks. Samal ajal kui üks tuuleiil teise järel majaesiseid puid sasib ja taevas on tume ning tähekesed redus suurte paksude pilvede taga, nähes pilvevalguses välja nagu kõikvõimaliku kujuga kuivatuspaberinutsakad, tunneb Joke ühtäkki, et ta polegi üldse meeleheitel, et ta siiski jaksab veel, ja et tema õnne, seda, mida tema ise tunneb, ei saa temalt võtta mitte keegi.” “Mitte keegi,” sosistab ta, ise sellest teadlik olemata, “isegi mitte Paul.”

Kui Joke on tund aega aknal seisnud, on ta terveks saanud, ta on küll veel kurb, aga ta pole enam meeleheitel, ja iga inimene, kes vaid kaua ja sügavalt Loodust ja seega ka iseennast silmitseb, ravib end nagu Jokegi terveks igast meeleheitest.

—

Tõlgitud väljaandest: Frank, Anne. Verhaaltjes, en gebeurtenissen uit het Achterhuis. Cady’s leven. Tekstverzorging en inleiding door Gerrold van der Stroom. Amsterdam: Uitgeverij Bert Bakker, 2001, lk 92.

P.S. Anne Frank (1929–1945) ei pidanud ainult päevikut, vaid kirjutas ka pisut proosat (jutte, mida püüdis tervikuks koondada, ja ühe lõpetamata romaani). Tõlgitud pala (valminud aastatel 1942–1944) on tema kirjutatud tekstidest üks lühemaid, pealkirja “Joke” ([jo: ke]) on see saanud peategelaseks oleva tüdruku eesnime järgi alles hiljem.

Ristisõdija kojutulek

I was rising up
Hitting the ground
And breaking and breaking

Ta tuli siis, kui öö oli juba päris ligi.

Kevadine õhtutaevas kajas tema saabudes linnuhäältest, tsitsiidest ja klukluudest.

Ta viskas oma kompsud — palju neid polnud — esikusse ja lõdises, kui ukse avanud Alo teda lävel kallistas. Alo kallistas teda soojalt veel toaski.

Hommikul oli tema ase tühi.

Kuid enne veel, tema kojutuleku ööl, olid nad läinud kööki ja ta oli rääkinud seal midagi kurgedest. Ta oli astunud, teetass kahe peo vahel, köögiakna juurde, palunud selle kinni panna, ja tasasel häälel, sõnu otsides, muudkui rääkinud.

Alo lasi tal rääkida, ta polnud tema sõnu kuulnud aastaid. Polnud vahet, mida ta räägib. Rääkigu, mõtles Alo. Rääkigu kas või lõputult minupärast. Ta oli talle juba lävel öelnud: Räägi!

Trükikuradi käekiri

Jaa, teeb kurvaks. Või ei, ajab naerma. Või mõlemat. Ikka mõlemat. Ei ja jaa. Ja vaheldumisi.

Müürilehe kaheksas number (Talv 2009/2010) on igatahes lõpuks ometi ilmunud ja värskelt saadaval (nõudke näiteks Genialistide Klubist või laadige alla võrgust). Ja see on väga tore.

Aga see ep ole tore teps mitte, et intervjuul, mille ma Müürilehte tegin, on pealkiri küljenduse ja kujunduse käigus sootumaks peapeale pöördunud.

Minu antud pealkirjast “Erik Sakkov: Teeb eimillestki midagi” on saanud “Erik Sakkov: Teeb millestki eimidagi”. Ei saa öelda, et nende kahe lause vahe on täpe …

Just sellisest mõttehookuspookusest tunnebki Trükikuradi käekirja. See on tema, paadunud nihilisti destruktiivne stiil kõige puhtamal kujul. Das Nichts nichtet.

Ent olgu mis on: eimiski olevat ometi “olemise loor” ja tema tagant või läbi tema paistvat kätte olemine ise, eks ole. See teadmine võiks lohutada.

Müürilehe kaheksandat numbrit soovitan sellegipoolest soojalt. Lisaks intervjuule Erik Sakkoviga võib sealt lugeda veel näiteks Jaak Tombergi mõtteid J. H. Ballardi mälestuseks, Kert Semmi visioone netimuusikast ning popbisnisi võimalikkusest tulevikus, Gregor Tauli vestlusi Grigori Lotmaniga, Mehis Heinsaare juttu Tartu mütoloogilistest korteritest jne, Kaspar Jassa esseed dändismist sajandivahetuse Tartus ja vaadata Edvin Aedma ning Kärt Ehastu pilte.

P.S. 20. jaanuaril 2010. Müürilehe võrguversioonis on eksitav viga õnneks parandatud. Tore.

Tulnuka suudlus (“Avatar”)

Cui honorem, honorem. Härmakarrased puud ja põõsad on pannud viimasel nädalal loodust vaatama ja võib-olla ka nägema. Ja see, mis paistab, on tõepoolest hämmastav. Patt oleks seda tunnistamata jätta. Ja lootusetu oleks üritada säärase ilutsemisega võistelda. Nii et arvutigraafilisel romantikal Kanada-USA režissööri James Cameroni ulmefilmis “Avatar” (2009), mis kõikvõimalikke rekordeid purustab, on igatahes Eestis, Euroopa väikeses tagahoovis, 2010. aasta jaanuaris … pehmelt öeldes veel omajagu arenguruumi. Sest mis on üks Pandora ürgmetsa hingedepuu oma roosatavate rippokstega esimese ettejuhtuva kase kõrval!

Ometi ma tean, et kui oleksin lapsena “Avatari” näinud, oleks see mind jäägitult lummanud, olgu need kased kui härmas tahes. Oleksin hakanud järele joonistama ja maalima seda filmimaailma, leiutanud mänge, meisterdanud endale sinise nahaga humanoidi maski ja keeldunud seda võib-olla eest võtmast, kui magama lähen. Etc. Jumal seda muidugi teab: tol ajal oli iga film suursündmus, ka mingi India melodraama andis mõtlemis- ja kujutlusainet nädalaks. Too aeg on ammugi põhjalikult möödas, aga nii palju naiivsust on minus nähtavasti endiselt, et võin öelda: “Avatar” oli minu jaoks elamus küll. Kas ta oli ka midagi enamat, on juba raskem öelda, sest säärase kireva fantaasia nautimiseks tulebki sellele ilmselt just eelkõige kaasa elada. Või siis, mingil põhjusel, kaasa elamata jätta.

“Avatar” on suurejooneline illusioonikino, ja seda mitte vähem ega ka mitte rohkem kui näiteks Lars von Trieri kõmuline “Antikristus” (2009), mida ma, tont teab mis kaalutlustel täpselt, vana-aasta õhtul vaatasin. Need on filmid,  millega nõustumiseks tuleb jagada mingilgi määral neile aluseks olevat ideoloogiat või lasta end vähemalt filmireaalsusse petetuna kuidagi kas või enam-vähem nõusse manipuleerida. “Avatari” ja “Antikristuse” ideoloogiate keskmes on looduse ja inimese vahekord. Võiks öelda, et esimene jumalikustab, teine demoniseerib loodust. Ja esimene näeb seejuures inimest autentsena siis, kui too on võimalikult tihedas seoses loodusega, teine aga haistab looduse liigses läheduses inimesele ohtu. Esimeses filmis on looduse rüpes olek õnnistus, teises hukatus (“Kaos valitseb!” ütleb “Antikristuses” kõiketeadev rebane). Mõlemaid filmi võib vaadata kui muinasjutte.

Mis parata, kurat on teema, millega ma pole vist iial osanud suuremat peale hakata, nii et pingutagu Lars von Trier oma fantaasiat elustades kui palju tahes, kuid veenda mind selles, et loodus ja loomus s.o natuur (mis sügavmõtteline indoeuroopalik sõnamäng!) on saatanast ja et naine (või peaks ütlema lausa: Naine?) on tema maapealne kehastus ning sugudevahelised suhted kujutavad endast lakkamatut võitlust, ei suuda ta kuidagi. See kujutluspilt ja mõttekäik jäävad minu jaoks lihtsalt arusaamatuks. James Cameroni ökoloogiline ulm Pandora rohelise utoopia näol on minu südame ja mõistusega hoopis paremas kooskõlas. Loodusega, kõigi elavate ja surnutega viljakas sümbioosis elavate rahumeelsete na’vide ühikond kõnetab mind hulka rohkem. Ja olgu mu suhtes new age‘isse pealegi suur annus skepsist, siiski oli mul põnev vaadata, kuidas on püütud visualiseerida ühte peamiselt romantikute ärgitatud ja tänapäeval väga populaarset kujutlust rohelisest ideaalmaailmast, kus kõiki ühendab Elu Suur Võrk, nagu Jaan Kaplinski on seda nimetanud.

Sinise nahavärviga loodusrahva, omamoodi “paremate inimeste” na’vide kujutamisel on võetud paljuski šnitti “punanahkadelt”. Mis ei pane imestama, sest eks just indiaanlased olegi kuulsate “õilsate metslaste” peamisteks prototüüpideks. Ja “Avatar” on juba kord Ameerika film. Indiaanlaste, rohelise ideoloogia ja ameeriklaste omavahelisest suhtest on Kaplinski kirjutanud kunagi nõnda: “Tänapäeva ökoloogilise, rohelise liikumise ideoloogia on pärit USAst ja tema aluseks on noorte valgete aktivistide arusaam indiaanlaste vahekorrast loodusega. Roheline liikumine taaselustas kakssada aastat tagasi populaarse kujutelma Põhja-Ameerika indiaanlaste õilsast metslusest, mõeldes talle juurde meie ökoloogilise mõtlemisega sobivaid jooni.” (“Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse” (2000), lk 22.) Milline oleks eestlaste roheline omaulme? Ilmselt ammutaks see nii 19. sajandi ärkamisajast kui ka näiteks Lennart Mere “Hõbevalgest”. Aga vaevalt sellist filmi kunagi tehakse.

Sest mõte kogu Maa esindajana kusagil ilmaruumis teisega, kellegagi hoopis mujalt kohtuda tundub tõsimeeli mõeldavana ja tehtavana, ka filmitavana vist ainult rahvastele, kellele maine ring aeg-ajalt kitsaks jääb, s.o nn suurtele rahvastele. Peale ameeriklaste näiteks venelastele. Nii võiks ulmekino väidetavalt viimasele sõnale “Avatarile” täienduseks vaadata ka Nõukogude-Vene režissööri Jakov Protazanovi tummfilmi “Aeliita” (1924; põhineb Aleksei Tolstoi samanimelisel lühiromaanil aastast 1922), vist esimest täispikka ulmefilmi üldse, mis on (eriti Aleksandra Eksteri konstruktivistliku kujunduse tõttu), nagu kirjutatakse, kogu žanri ja ka ettekujutust “tulnukatest” tublisti mõjutanud. Selle traditsiooni taustal on“Avatari” tulnukad hoopis teisest puust. Õigemini, “Avatari” tulnukad on tegelikult maalased, ja maalased on tegelikult tulnukad. Sellise vaatepunkti valikut film igatahes soosib.

“Avataril” ja “Aeliital” on ometi üks oluline erinevus. Kui “Aeliitas” asub Marsile lennanud punaarmeelane Aleksei Ivanovitš Gussev (Nikolai Batalov) korraldama juba õige pea revolutsiooni planeeti hirmuvõimu all hoidva kliki vastu, et ka marslased saaksid sama õnnelikuks nagu Nõukogude Venemaa kodanikud ja ühineksid seejärel suure Nõukogudemaaga (revolutsioon läheb, tõsi küll, viimaks luhta, sest Marsi olud on lootusetult morbiidsed), siis USA merejalaväelane Jake Scully (Sam Worthington) pöörab pärast lähemat tutvumist Pandora kohalike eluga ja eriti na’vide pealiku tütre Neytiri’ga (Zoë Saldaña) otsustavalt Maa asukatele ja nende destruktiivsetele eluviisidele selja, loobudes viimaks koguni inimeseks olemast. Kui “Aeliitas” on inimene eeskujuväärivaks tippsaavutiseks kogu universumis, siis “Avatari” pilk inimesele ja tema väljavaadetele on väga pessimistlik. Õnnelikuks eluks on inimene “Avatari” järgi võimeline üksnes pärast Suurt Metamorfoosi, radikaalset pöördumist seniselt teelt.* Vähemalt see inimene, kellel on juhust, armastust ja tahtmist suudelda tulnukat. Ja õige suudlus peab alati olema kahepoolne.**

—

P.S. Vaatasin filmi “Avatar” Tartu kobarkinos Cinamon 11. jaanuaril 2010. Olen eriefektide suhtes üldiselt allergiline, ent “Avataris” nad mind väga ei häirinud, võib-olla andsid tervikule, üllataval kombel, isegi midagi juurde.

P.P.S. Vt ka Mathura arvustust Sirbis (7.1.2010): “Rohkem kui silmaga näha”.

* Võib-olla on nii radikaalse pöörde nõudes midagi suurrahvale omast. Valgeid ameeriklasi, kes on veel kangemad indiaanlased kui nood ise, leidub küllaga. Timothy Treadwelli karuarmastus oli nii suur, et tal poleks olnud ilmselt midagi karuks saamise vastu (vt Werner Herzogi dokfilmi “Grizzly Man” (2005)). Kuid ma pole kuulnud ühestki eestlasest, kes oleks oma ugrimugrivaimustuses, ütleme, Taimõri poolsaarele läinud, võtnud omaks nganassaanide kombed ja sinna elama jäänudki. Ehkki see oleks ju teostatav.

** Tulnuka suudlust näidatakse “Aeliitaski”. “Puuduta oma huultega minu huuli, nii nagu seal teie pool Maal tehakse,” sosistab Marsi valitseja tütar Aeliita (Julia Solntseva) insener Mstislav Sergejeviš Lossile (Nikolai Tsereteli), Marsile lennanud raketi loojale. Kuid Aeliita ja Lossi armastus on paraku õnnetu.

Jaanuarijõgi

Eile (13.1.2010) hommikul Emajõel, tund aega vastuvoolu. Valgus pimestas silmi.