Arm

“Kus sa oled?” hüüdis hallipäine, vanemas keskeas mees, väljudes autost, telefoni. “Meie lähme Raekoja platsi, kohe hakkab.” Raekoja taha pargitud autost väljusid nüüd ka meheealine naine ja kaks last, koolieelikud, küllap nende lapselapsed. Koos mindi, tõtlikult, Raekoja platsile, sest üritus oli algamas. Tornikell lõi kuus. Oli neljapäeva õhtu, novembri viimaseid päevi.

Mina läksin Ülikooli tänavat mööda edasi, tervitasin enne Küütri tänavale pööramist K-d, keda ma polnud suvest peale näinud ja kes nüüd keeleringi ruttas, ja helistasin Athena kino ees H-le. Ja ütlesin talle, et soovigu mulle julgust: lähen vaatan, mis inimesed need on, kes Raekoja platsile meelt avaldama tulid, pereväärtuste poolt, nagu nad ütlevad. Tammusin kino ees, telefon kõrva ligi, edasi-tagasi ja võtsin hoogu.

H. oli kodus ja valmistus rappa minekuks, pakkis asju: rabamatk, mille ta ihuüksi ette võtta kavatses, pidi algama juba järgmisel hommikul ja kestma vähemalt kolm päeva. Julgust oli tegelikult hoopis temal vaja.

See on natuke imelik riik, milles ma elan, mõtlesin tiiruga Raekoja platsi poole liikudes. Meeleavaldused on lääne pool Euroopas ju nii tavaline asi. Mida siin karta?!

2.

Mis tahes päeval mis tahes vähemalt Tartu-suurusse linna jõudes võid olla enam-vähem kindel, et satud ka mõnele meeleavaldusele. Vaid meil siin tehakse sellest mingi tohutu number ja aetakse sulle juba ette hirm nahka, ka siis, kui sa meeleavaldajatega ühel nõul pole.

Raekoja platsi hämaruses, kuhu veerand seitsmeks jõudsin, oli koos paarsada inimest. Polnud kahtlust: rahumeelne seltskond. Neonatse ei paistnud kusagil.

“Me pole siin millegi vastu, vaid millegi poolt,” rõhutas raekoja trepil noor teklis kõneleja, evangeelsete üliõpilaste juht ja maapastor, rahvahulgale. Jalutasin aegamisi platsi ühte serva mööda alla jõe poole, tulin teist serva mööda tagasi ja seisatasin Küüni tänava nurgal. Kõneldi veel. Linnapea Kruuse tõstis esile perekonna tähtsust, vahendas Arnold ja Ingrid Rüütli tervituse ja lisas, et toetab kodanike õigust meelt avaldada. Just seepärast olevat ta siin.

Jah, mõtlesin, tal on tuline õigus. Perekond ja meeleavaldused on tähtsad. Aga kus olid poliitikud kaks aastat tagasi, kui Tallinnas peeti seni viimane pride, mis oleks äärepealt, kes teab mille hirmus, toimumata jäänud? Kuhu jäi siis nende toetus kodanikuõigustele? Kuhu jäi Tallinna linnapea? Ja teised vägevad? Miks tookord olid pea kõik need sõnaosavad rahvajuhid suu peale kukkunud?

Tookord, kaks aastat tagasi, päiksepaistelisel augustipäeval, seda muret ju polnud nagu nüüd, novembrilõpu õhtul, et uduvihm võiks ülikonna tuksi keerata. Asi oli nähtavasti milleski muus. Läksin Raekoja platsi keskele, lodja Jõmmu juurde, mis sinna paar päeva varem toodud oli, ja kuulasin, kuidas professor Lehtsaar, kelles musta värvi borsalino tõttu ta peas oli midagi marlonbrandolikku, mitteabielulisi kooseluvorme taunis.

3.

“Ta on osav kõnemees,” ütlesin mõni minut hiljem M-ile, kes oli professori kõne ajal minust mööduma juhtunud, “sest see Marlon Brando kübarat kandev isand pole mitte ainult psühholoog ja õppejõud, vaid ka pastor, kes on harjunud jutlusi pidama, kõnelema n-ö maast ja ilmast, über Gott und die Welt, nagu sakslased ütlevad.” Istusime M-iga Kuumas Tassis ja jõime kakaod. Akna taga kestis meeleavaldus ilmselt edasi.

“Tead, mis on minu meelest kogu selle asja juures eriti kurb,” ütlesin M-ile. “Nimelt see, et need inimesed, kes siia meelt avaldama tulid, igatahes üsna paljud nendest, tahaksid tõenäoliselt kasutada teistsuguseid argumente kui need, mida nad kasutavad.” M. vaatas mulle küsivalt otsa.

“Noh, ma usun, et nad tahaksid rääkida tegelikult Jumalast, patust jne, aga nad ei saa.”

“Mis mõttes ei saa?” küsis M., otsis kotist omaküpsetatud leivakesed, mis ta oli mitut sorti jahust, pähklitest ja kibuvitsamarjadest valmistanud, ja läks leti juurde nende söömiseks luba küsima.

“Ma mõtlen seda,” jätkasin, kui M. oli leti juurest söömisloaga tagasi tulnud, “et nad ju teavad hästi, et kristlik terminoloogia diskrediteeriks nende ettevõtmise avalikkuse silmis. Sellepärast räägivad nad põhiseadusest, Eesti riigi ja ühiskonna püsimisest jms. Sellepärast on Marlon Brando kübaras isand avalikkuse ees ainult psühholoog ja professor — teadlane ja õpetlane, ja ei iial pastor. Pastor on ta pigem pühapäeviti ja kitsamas ringis. Tundub igatahes mulle.”

Võtsin oma jutu kokku: “Minu meelest on kurb, kui inimestel pole julgust olla need, kellena nad end tunnevad. Selge see, ma ei toeta nende arusaama perest, mille nad defineerivad üksnes mehe ja naise abieluna, ja minu meelest pole kristlusel homofoobiaga vähimatki pistmist, aga … mul on ikkagi nagu kahju … sest niimoodi, vaikides isegi meeleavaldusel sellest, mis neil südamel on, on nad ju mingil moel n-ö kapis, eks ole. Ja kapis olek tähendab pidevat ärevusseisundit. Seda pole kellelegi vaja. Ja nii on pealegi raske midagi selgeks rääkida.”

4.

Jõime M-iga veel kakaod, sõime veel tema küpsetatud kibuvitsamarjaleivakesi, võrratuid leivakesi, ja rääkisime veel: ühest ja teisest, elust, ajast ja inimestest, väga isiklikest asjadest, ja paljust muust. Kui kohvikust välja astusime, märkasin inimtühjal Raekoja platsil korraga jõulukuuske, mis oli seisnud seal vist juba paar päeva, kuid mis meeleavalduse ajal polnud mulle silma torganud. Advendiaeg lähenes. Ikka veel oli armuaeg.

Kodus teadsin, et tahan lugeda, kuulata ja vaadata Desmond Tutut.* Just Tutut, seda vana Lõuna-Aafrika meest, kes on väheseid kõrgeid vaimulikke, keda lugedes, kuulates ja vaadates usud, et on võimalik ka teistsugune kristlus. Kes muu võiks öelda näiteks nii, nagu ütles Tutu 2007. aastal:

“I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS — and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in bed.” Nagu ka: “If God, as they say, is homophobic, I wouldn’t worship that God.”

Ja 2005. aastal on Tutu öelnud sõnad: “Jesus did not say, “I if I be lifted up I will draw some”, Jesus said, “If I be lifted up I will draw all, all, all, all, all. Black, white, yellow, rich, poor, clever, not so clever, beautiful, not so beautiful. It’s one of the most radical things. All, all, all, all, all, all, all, all. All belong. Gay, lesbian, so-called straight. All, all are meant to be held in this incredible embrace that will not let us go. All.”**

—

* Desmond Mpilo Tutu (snd 1931), Lõuna-Aafrika anglikaani kiriku endine peapiiskop (oli esimene mustanahaline selles ametis, 1986–1996) ning Tõe ja Leppimuse Komisjoni (1996–1998) esimees. Desmond Tutu on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (mh Nobeli rahupreemia, 1984; Albert Schweitzeri preemia, 1986; Gandhi rahuauhind, 2005; Presidential Medal of Freedom, 2009. aasta augustis Barack Obamalt).

** Vrd: “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

P.S. Desmond Tutu kõne 2008. aastal IGLHRC (The International Gay and Lesbian Human Rights Commission) auhinna OUTSPOKEN Award vastuvõtmisel San Franciscos.

Järeltants

Mul on äraütlemata hea meel, et on avanenud nii haruldane ja tänuväärne võimalus sinult üht-teist küsida.

Aitäh! Ka minul on kõige selle üle äraütlemata hea meel. Ja enamgi veel. Vahel on hea teisele südant puistata.

Hakkame siis peale. Mul on ammu olnud kange tahtmine sinu käest küsida, et kust sa kõik need mõtted, millest sa oma postitusi kokku kirjutad, õieti võtad. Niisiis: kust sa nad võtad?

See on tõesti väga hea ja fundamentaalne küsimus. Aga — jään vastuse võlgu. Ma ei tea ka, kas “võtma” on üldse õige sõna. Aga ma kahtlen väga, kas me siin kahe peale uniselt midagi paremat välja mõtleme. Noh, öelgem siis nii: mõtted vahel tulevad. Vahel tulevad nad nii, vahel naa. Siit ja sealt. Kuidas kunagi. Näiteks täna käisin ühel tantsuetendusel, ja tuli kohe mitu mõtet pähe, etenduse ajal ja pärast etendust, ja siis, ühel hetkel, tundus mulle järsku, et ka juba enne etendust oli mulle tulnud pähe midagi, mis oli mõte, aga mida ma tol pähetulemise hetkel polnud mõtteks pidanudki. Nii et mõtteid tuli täna tõesti jälle terve rodu, aga ma ei tea veel, mis neist saab. Kui üldse saab. Ja lisan retooriliselt: kas peabki alati saama?

Ahaa. Mis etendust sa vaatamas käisid, kui see saladus ei ole?

Ei, muidugi ei ole see mingi saladus. See oli avalik etendus, kõik olid teretulnud, kes õigel ajal kohal olid ja pileti eest teatud summa raha maksid. Mina olin ja maksin — ja sain sisse. Kui tulla küsimuse esimese poole juurde, siis: vaatasin Katrin Essensoni tantsuetendust “Hämarad lood” Genialistide klubis.

Küsin kohe: kuidas meeldis?

Väga hästi meeldis, pean ütlema. Sellega oli niisugune lugu, et läksin pärast etendust koju ja — tead, samm oli nagu teine, nagu ära tehtud. Ta oli nagu kergem, ka kuidagi metafüüsilisem. Isegi osutus, et mu jalgades oli eos paar väga omapärast, vaevumärgatavat hüpet, mida enne hüppamist poleks seal osanud oletadagi. Vaat niisugune samm oli.

See on väga huvitav, et sa just oma sammust räägid. Kasutangi võimalust ja viin jutu ühe su hiljutise postituse juurde, kus sa mainid ühte Tallinna betoontuvi, millele sa peale astusid ja millelt sa seejärel kohe maha astusid. Mida sa selle tuviga tahtsid õigupoolest öelda?

Jah, see tuvi. Kuidas sulle öelda. See tuvi ja hüpe — see oli lihtsalt üks episood seal jutus ja seejuures tegelikkusest võetud. See oli väga eluline, ehkki mitte elus tuvi. Aga mitte surnud, vaid betoonist, elutu tuvi. Kõigele lisaks üleelusuurune. Oli õhtu ja ma liikusin ta poole, teadmata seejuures, et just tema poole. Liikusin niisiis ilma eelaimuseta. Silmanud korraga otse enda jalge ees maas objekti ja jõudnud sekundi murdosa vältel objekti saladuse jälile, astusin talle veel selsamal hetkel enam-vähem spontaanselt vasaku jalaga peale, tõukasin temast seejärel lahti ja maandusin kindlalt asfaldile, paremale jalale. Need väga lihtsakoelised liigutused moodustasid hüppe. Täpselt nii ma hiljem kirja paningi, tõsi küll, hoopis lühemalt. Nüüd teisest küljest: eks ta oli mõeldud vast ka teatava kujundina. Aga möönan, et võib-olla see kujund ei hakanud tööle, ei kasvanud suureks üldistuseks, hüppest ei saanud Hüpe, või koguni HÜPE. Ja tuvi jäi tuviks. Samas polnud ma sellele tuvile ja hüppele postituses omast arust teab kui keskset rolli omistanudki. Üldiselt ma polegi eriline hüppajatüüp. Ja tuvidest enam meeldivad mulle näiteks tihased.

Sa oled nüüdseks juba üle kahe aasta bloginud. Võin öelda, kätt südamele pannes, et mulle see, mis sa teed, laias laastus meeldib. Mõnikord on seal kohe nii häid asju, et sa mu meie. On väga ilusaid, vahel ka väga valusaid asju. Ent vahel on seda jälle vähem, ja siis tundub, et sa nagu väsid ära või jooksed kinni või kokku. Ma mõtlen näiteks neid postitusi, kus sa jalutad mööda tänavat ja kuidagi nagu midagi ei teegi. Loed siis seda ja mõtled, et, nojah. Ei, see pole etteheide, ka nende hulgas leidub õnnestumisi. Mina, kes ma sind väga austan, loen ka selliseid tekste sageli mõnuga. Aga ma tean, et see pole üldine arvamus. On ka inimesi, kes selle peale ainult õlgu kehitavad. Isegi mulle ei paku mõned su postitused mingit pinget.

Aitäh ausa kriitika eest! Mis on osati karm, aga küllap õiglane. Võin öelda omalt poolt vaid järgmist: selle asjaga on nii, et kust poolt vaadata. Kui vaadata minu poolt, siis: need kaks aastat on läinud nagu lennates, ja iga päev ei ole pühapäev, eks ole. Samas ma ei kurda. Ütlen lihtsalt: mul on õnne olnud. Näib, et mul on kujunenud välja oma truu lugejaskond, kelle tagasiside on olnud seni enamasti positiivne. Küllap nad siis leiavad sealt midagi. Või igatahes otsivad, kuni võib-olla, paraku, kannatuse kaotavad. Nii või teisiti on elu edasi läinud. Mina olen natuke muutunud, postitused on tõenäoliselt ka natuke muutunud, lugejad ilmselt samuti. Mõni lugeja on võib-olla ära langenud, teine on jälle juurde tulnud.

Piilugem nüüd põgusalt köögipoolt, kui lubad. Kuidas sinu tavaline postitus sünnib?

See on peamiselt nii, et tuleb mingi mõte (nagu ma juba ütlesin), siis võtad kätte ja paned kirja. Ega seal rohkem olegi. Õhtul sageli kirjutad. Kirjutad enamasti siis, kui päeva peale on mõtteid kogunud, ja muidugi ainult siis, kui need mõtted on õhtuks veel meeles. Või kui ununenud mõtete asemele tulevad uued. Või tulevad vanadele lisaks, aga hakkavad valdama. Või tulevad kirjutamise käigus. Ja — on veel üks tingimus — kirjutad siis, kui aega on. Aega on aga kahjuks häbematult vähe, oleme kõik ajalikud inimesed, kelle päevad on loetud. Ja kes oma loetud päevadega ei oska kahjuks sageli midagi peale hakata — raiskad nad näiteks kirjutamisele, selmet mõnes heategevuslikus projektis kaasa lüüa.

Võib-olla räägid paari sõnaga tänasest päevast? Milline ta oli?

Tänane päev oli selline novembrikuine päev Tartus. Ei olnud väga külm, aga polnud ka väga soe. Oli tööd, oli puhkust, oli kohtumisi, oli sisukaid mõttevahetusi ja ka mõttetut lobisemist. Selles suhtes üsna tavaline päev. Keskmisest päevast eristas teda vast see, et täna oli väga palju käimist. Ei teagi sulle öelda, kui mitu kilomeetrit täpselt ma maha käisin. Aga ometi: harilik päev. Eriline oli — kui tantsuetendus kõrvale jätta — võib-olla see hetk, mil ma jäin korraks ühe puu alla suitsetama, ja siis, äkki, lasi hakk, kes puu oksal istus, mulle pähe. Esimest korda elus, ehkki ma olen n-ö põline tartlane ja hakkidega tegelikult sina peal. Kui nüüd katsuda seda tragikoomilist, samas ajaloolist seika kuidagi mõtestada, siis vahest peitus selles sündmuses üleskutse: ära jää seisma, nopi päeva! (Ja mitte haki s…) Seletusi on küllap veelgi. Aga kaldun arvama, et see oli lihtsalt väike karistus tähelepanematuse eest. Õhtul, pärast tantsuetendust, kui mul enam kuhugi kiiret polnud, tuli see pentsik pärastlõunane vahejuhtum mulle muidugi väga elavalt meelde. Ja paradoksaalne lugu: nüüd, õhtul, oleks võinud õigegi ohutult kusagil puu all seisatada, sest hakid ju pimedal ajal üldiselt magavad, nagu teada, ja reeglina mitte puu otsas. Aga seisatamiseks puudus seekord vajadus.

Miks sa üldse blogima hakkasid?

Las ma meenutan. Selle juures oli mul mitmeid mõtteid. Üheks oli laialt levinud eneseväljenduse mõte. Mõtlesin, et võib-olla oleks tore ennast natuke väljendada. Ja teiseks oli selle eneseväljendamise kaudu maailma muutmise mõte. Kas nüüd paremaks, aga loodetavasti mitte halvemaks. Või, noh, igatahes mulle endale meeldivamaks. Olen nõus möönma, et see teine mõte on peale selle, et ta on, vähemalt minu puhul, päevselgelt egoistlik (mul on omad kasud sees), võib-olla pehmelt öeldes ka suurushullustuslik (käib mul tõenäoliselt üle jõu). Aga olgu kuidas tahes, see õrn lootus mul igatahes oli ja on praegugi, et kui maailm peaks nüüd juhtumisi lähemal ajal või pikemas perspektiivis mõneti paremaks muutuma, siis võib-olla on seal natuke ka minu käsi mängus.

Sul on olnud perioode, kus sa oled maailma asjades ja ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtnud. Praegu on see sul nagu pigem tagaplaanile jäänud.

Tõepoolest. See on sul väga hästi märgatud. Jah, mida ma oskaksin öelda … enda kaitseks või õigustuseks … Julgen arvata, et sotsiaalset närvi mul mingil määral isegi ju on. Ja vahel, kui see närv on väga pingul, siis mõtled, et kirjutaks midagi. Ja mõnikord siis lõpuks kirjutadki. Mõnikord jälle lööd käega. Asi on nähtavasti paljuski enesetundes kinni. Pean tunnistama, et käegalöömise tunnet on mul võib-olla isegi, mida aeg edasi, seda rohkem. Ehkki ei saa välistada, et see tundub mulle niimoodi lihtsalt praegusel hetkel. Kui sa homme küsiksid, oleks mu vastus võib-olla teine.

Kas Eesti ühiskonnas on sinu hinnangul käegalöömise tunnet üldse liiga palju?

Nojah, teda ikka on. Samas on ka uskumatult aktiivseid inimesi, kes kirjutavad kõigest: kitsaskohtadest ja valupunktidest, põletavatest probleemidest, jah, koguni elu mõttest. Ja siis on ka neid, kes mitte ainult ei kirjuta kõigest, vaid ka teevad kõike. Nagu on lõpuks neidki, kes ei kirjuta, vaid ainult teevadki, või on: näiteks ongi mõttekad, pealaest jalatallani. Muidugi, pealehakkamist võiks palju rohkem olla. Usun, et oled minuga nõus. Teiselt poolt mõtlen, et ka käegalöömist võiks hoopis rohkem olla, isegi lausa minnalaskmist. Ja mõttetust. Sest nagu on öeldud: enda teha kõik ja mitte miski.

Mis meeleolus su postitused sünnivad?

Väga erinevates. Meeleolud on olnud täiesti seinast seina. Kaks aastat on pikk aeg, ja kui liita sellele ka minu eelnenud elukogemus, siis ma usun, et olen viimasel kahel aastal sattunud kirjutama väga mitut laadi meeleoludes. Kas nüüd just kogu meeleolude register on esindatud, aga märkimisväärne osa sellest päris kindlasti.

Kas sul vahel ei ole käinud peast läbi mõtet blogimine üldse sinnapaika jätta?

Ütlen ausalt, et on käinud tõesti. Igasuguseid mõtteid on läbi käinud. Kohe väga musti mõtteid teinekord, nii musti, et endal hakkab ka õudne. Aga, ah, jätame parem selle sünge teema. Milleks lugejatel tuju rikkuda. Esialgu pean blogi edasi.

Kas sa oled ise suur blogilugeja?

Ei saa salata, et olen mõndagi blogi elus lugenud, kusjuures üht-teist tõelise kaasaelamisega. Suur blogilugeja ma küll ei ole, aga mul on oma nn blogroll, kus leidub teiste hulgas väga silmapaistvaid blogisid, väga kõrgel tasemel, nii vaimses, hingelises, sõnalises jm mõttes tasemel blogisid. Soovitan soojalt. Tõsi, on ka pisut vähem silmapaistvaid, aga neiski on aeg-ajalt oi kui oivalisi passaaže.

Kas sa tahaksid lõpetuseks tuua välja mõne asja, mis su postitusi punase niidina läbib?

Nojaa, punase niidina … Kas nüüd just punasena … Võib-olla pigem siis kollasena … Aga, tead, värvid on minu meelest väga keeruline valdkond ja nende lahkamine viiks jutu pikale. Ja ma ei tea tegelikult ka, kas niitki on õige sõna, ja kas see, olgu ta niit ja seejuures punane, nüüd midagi just nimelt ikka läbib. Tõstan käed: see küsimus on minu jaoks liiga poeetiline, või siis ka: hämaravõitu. Aga elus ei peagi kõik selge olema.

Suur tänu huvitavate vastuste eest!

Suur tänu huvitavate küsimuste eest!

—

P.S. Vestlus leidis aset 25. novembri hilisõhtul 2009. aastal Tartus.

Värskas

22. 11. 2009 Värskas. Vanavanemate haud. Mets ja järv. Kitsed. Tsäimaja. Buss.

Linnamäng

Pantokraator, “Linnamäng” (“Tormidesööjad”, 2009), live 2009 (Rabarock).

P.S. 14. novembril 2009, laupäeva öösel vastu pühapäeva, Tallinnas Rock Cafés Pantokraatori kontsert. Minu jaoks esimene kord näha-kuulda laval uut Pantot. Päev hiljem rongis teel koju mõtlesin: mul on väga kahju, et Tartust on täna raske leida sobivat saali, kuhu see bänd, kelle muusika vajab suuremat ruumi, esinema mahuks. Nagu olekski Tartu vaid “väike puust linn” … Nagu ühes lööklaulus väidetakse.

A sorta fairytale

Need on haruldased õhtud.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Winter

Tori Amos, “Winter” (“Little Earthquakes”, 1992), live 1994.

P.S. Öösel on hakanud jälle lund sadama, juba kolmandat korda sel sügisel. Või mis sügis see enam on. Aga milline see sügis oli! Things are gonna change so fast.

Loodetavasti

Muidugi, kartsin juba nädal aega tagasi, et varem või hiljem nii läheb. Tõtt-öelda olekski asjade vastupidine käik paras ime olnud. Ometi olen pettunud. Sest milline nöök: alles see oli, kui olin Kene Verniku fänniks saanud (jah, ma ei häbenenud isegi avalikult öelda, et olen nüüd fänn — vaat kes!), kui juba ta saatest “Eesti otsib superstaari”, mida täna teist korda vaatasin, välja hääletati. Ainsana. Kene Vernik, of all people! Hüva, eks leian endale pühapäevaõhtuteks nüüd vaevata muudki tegevust, aga …

Aga. Ma ei tea. Kui sellest hääletustulemusest midagi järeldada, siis ehk umbes seda: Eestis on probleem naissoost pop- ja rocklauljatega. Ja probleem mitte selles mõttes, et keegi ei peaks viisi või ei omaks moega kooskõlas näolappi vms, vaid mulle näib, et ootused, mida Eesti publik naislauljatele seab, on kahjuks, nojaa, niisugused, nagu nad on. See pole muusikaprobleem, vaid ühiskondlik-kultuuriline.

Olen korduvalt kurbusega jälginud, kuidas vähegi isikupärased noored Eesti naislauljad, niipea kui nad on publiku ja muusikaäri tähelepanu pälvinud, teevad reeglina läbi hämmastava metamorfoosi: seal, kus oli isikupära, on peagi alles vaid ladus turvalisus. Võib-olla on lisandunud veidi glamuuri, natuke jõuluromantikat kirikutuuridel või pisut poseerivat pahelisust, mis bulvaripressi paelub, kuid üks mis kindel: mitte ühtegi Joni Mitchelli, Janis Joplinit, Jane Siberryt, Suzanne Vegat, Björki, PJ Harveyt, Elizabeth Fraserit, Tori Amost, Kate Bushi, Alanis Morissette’i, Cat Powerit, Ane Bruni, Wendy McNeilli jne.

Eks noorte Eesti meeslauljatega toimu sageli muidugi midagi üsna sarnast, kuid siiski surub end aeg-ajalt mõni neist, sagedamini koos mõne bändiga — ja bändid, need on mingitel salapärasel põhjusel enamasti ikka meesterühmad — , kuidagi nurgataguseid teid ja radu mööda tundmatusest välja, suutes säilitada seejuures oma isikupära ja seda ka, vahel isegi publiku heakskiidul, edasi viljelda.

Noorte naislauljate peaaegu vältimatuks saatuseks Eestis paistab aga olevat moonduda mõne kõikvõimsa produtsendihärra käe all laiatarbekaubaks ja juba enne oma 40. sünnipäeva, täies loomejõus, tahes-tahtmata lavalt maha astuda. Kordumatute isiksuste leidmiseks tuleb vaadata siin, kui üldse kuhugi, siis pigem džässi või folgi poole. Täielikult puudub aga Eesti naislauljate hulgast oma maailmaga singer–songwriter-tüüp. Näib mulle.

Kuid küllap need ajad siiski ühel päeval muutuvad. Ja loodetavasti leiavad ka noored naissoost lauljad järjest enam meelekindlust ja eneseusku oma asja edasi ajada, mitte jääda lootma muusikaärimeestele. Eestis on palju noori ja andekaid muusikuid, artiste sõna parimas mõttes. Kene Vernik on minu meelest üks neist. Loodan temast veel palju kuulda.

—

P.S. 10. nov. Kene Vernik ja Mimicry täna hommikul ETV-s (Terevisioon).

Suvi, sügis …

Tartus 2009. aastal: juunis, oktoobris, novembris. Vasakul Annelinn, paremal luhapealne. Ja billboard reklaamimas elu, mis majanduskriisi kiuste edasi läheb.

P.S. 12. oktoobril sadas Tartus esimene lumi, mis juba päeva lõpuks sulas. Teine, 6. novembril sadanud lumi on aga veel maas.

Hingedeaeg

Mis õnn: teada, et kuuris on puid, millest jätkub ahjule veel mõneks heaks ajaks, pikkadeks novembriõhtuteks. Häid kuivi segapuuhalge, mis on pärit vist kusagilt Lähte kandist. Ja ümmargune helkur, kui neil pikkadel õhtutel kiirustades koju lähed (näiteks sinna), see tähendab ahju poole, lipendab õige kartmatult vasemal puusal, nööripidi tasku siseküljel tillukese haaknõela otsas — ka autodega on lugu muretu. Lähed, mõtlemata autodele ja mõtlemata ka puudele. Helkur on puusal, puud on kuuris, teadagi, ja mõtted on peas, see tähendab ei-tea-kus. Midagi tahtsin selle novembri kohta veel öelda …

Siis heliseb, ei, väriseb teises taskus, paremal puusal, telefon. Aga ainult oma teada, sest märkad vastamata kõnet, see tähendab kõnet, mida iial ei toimunud (mida pole olemas ka hoolimata sissekandest telefonimälus ja telefonifirma kõigis registrites), alles tükk aega hiljem — pärast seda, kui oled kuurist puid toonud ja ahju alla tule teinud. Helistad tagasi, mõtlemata, et see on õigupoolest võimatu, suurushullustuslik kavatsus, sest kuidas saaks panna olema olematut … Aga saad sellega ometi ilma probleemideta hakkama. Tuttav, soe, kodune hääl teises otsas, kes küsib näiteks, ega sa ei külmeta. Ei külmeta, ahi on peagi soe. Aga sina?

See imelik tunne, kui oled lahkunud ruumist ja sellega, kes sinust sinna maha jäi, hüvasti jätnud — oled ukse sulgenud ja kusagil teel mujale järsku avastad, et oled midagi unustanud, näiteks ümbriku, mis tuleb posti viia. See imelikust imelikum tunne, kui lähed siis tagasi, teed ukse uuesti lahti, ja liigud mingisuguse tondina, keda tegelikult ei tohiks olemas olla, läbi ebatõelise ruumi oma ümbrikuni, torkad selle kotti ja teed juba järgmisel hetkel jälle minekut, pobisedes ruumis olijale veel käigu pealt võib-olla mõne vaimutseva selgituse, mis on aga igal juhul täiesti arusaamatu ja ajakohatu. Lööd siis ukse kinni ja köhatad oma hauataguse hääle puhtaks. Elu läheb edasi. Mis õnn.

—

P.S. On hingedeaeg. Meediumide kaudu läkitatakse teispoolsusest sõnumeid, kommunikatsioon elavneb, muutub massiliseks. Lülitasin pühapäeva õhtul teleka sisse ja vaatasin, mis tuleb. Jälgisin silmanurgast saadet “Eesti otsib superstaari”, oskamata sellest midagi oodata ega arvata. Aga viimane laulja, Kene Vernik, oli minu jaoks tõeliselt mõnus üllatus, ehkki ta sõnadega pisut puterdas. Kuid väga punk — nii või teisiti.

Sügiskass

Mina teda ei tundnud. Tema oli see, kes mu üles otsis. Eile 15. 10. 2009 Tartus.