Victor Klemperer: Interpunktsioon

Üksikute inimeste ja rühmade puhul võib jälgida aeg-ajalt teatud iseloomulikku poolehoidu ühe või teise kirjavahemärgi vastu. Õpetlased armastavad semikoolonit; nende loogiline vajadus nõuab eraldusmärki, mis piiritleb komast otsustavamalt, ent siiski mitte niisama absoluutselt kui punkt. Skeptik Renani selgituse kohaselt ei saavat küsimärki kunagi liiga sageli kasutada. “Tormil ja tungil” on kange vajadus hüüumärkide järele. Varane naturalism tarvitab Saksamaal meeleldi mõttekriipse: laused, mõttejadad ei ole korrastatud mitte hoolika kirjutuslaualoogika järgi, vaid katkevad, vihjavad, jäävad lõpetamata, nende olemus on põgus, hüplik, assotsiatiivne, nii nagu see vastab nende tekkeseisundile, nagu see vastab sisemonoloogile ja ka ärritatud vestlusele, eriti mõtlemisharjumusega inimeste vahel.

Võiks eeldada, et LTI,* olles oma tuumas retooriline ja pöördudes ikka ja jälle tunde poole, peaks järelikult olema sarnaselt “tormi ja tungiga” andunud hüüumärgile. Seda on aga vaevalt märgata; vastupidi, LTI käib selle märgiga, nagu mulle paistab, ümber üsna säästlikult. Tundub, nagu vormiks ta kõik säärase endastmõistetavusega hüüuks ja kutseks, et tal pole selleks erilist kirjavahemärki tarviski — sest kus on need lihtsad väited, mille taustalt peaks hüüatus esile tõusma?

Seevastu tarvitab LTI tülpimuseni midagi, mida mulle meeldiks nimetada iroonilisteks jutumärkideks.

Lihtsad ja esmased jutumärgid ei tähenda midagi muud kui kellegi teise poolt öeldu või kirjutatu sõnasõnalist edasiandmist. Iroonilised jutumärgid taolise neutraalse tsiteerimisega ei piirdu, vaid võtavad tsiteeritu tões kahelda, kuulutavad edastatud ütluse enda seisukohalt valeks. Kui kõnes väljendub see pelga põlgliku varjundina rääkija hääles, siis iroonilised jutumärgid on väga tihedalt seotud LTI retoorilise iseloomuga.

Välja mõelnud pole neid LTI teps mitte. Kui 1. maailmasõja ajal sakslased oma ülemuslikuma kultuuriga hooplesid ja läänetsivilisatsioonile ülalt alla vaatasid nagu mingile alaväärtuslikule ja üksnes välisele saavutusele, ei jätnud prantslased “culture allemande” mainimisel iial lisamata iroonilisi hanejalgu, ja tõenäoliselt eksisteeris jutumärkide irooniline kasutus neutraalse pruugi kõrval kohe pärast selle märgi leiutamist.

Aga LTI-s ületab irooniline pruuk neutraalse mitmekordselt. Kuna neutraalsus on talle lihtsalt vastukarva, kuna tal lihtsal peab alati vaenlane olema ja kuna ta peab vaenlast alati materdama. Kui Hispaania revolutsionäärid lahingus võidu saavutavad, kui neil on ohvitserid, kui neil on kindralstaap, siis on need tingimata punased “võidud”, punased “ohvitserid”, punane “kindralstaap”. Sama lugu on hiljem venelaste “strateegiaga”, sama on ka jugoslaavlaste “marssal” Titoga. Chamberlain ja Churchill ja Roosevelt on alati ainult “riigimehed” iroonilistes jutumärkides, Einstein on “teadlane”, Rathenau on “sakslane” ja Heine on “saksa” luuletaja. Pole mitte ühtegi ajaleheartiklit, mitte ühtegi kõne äratrükki, mis taolistest iroonilistest jutumärkidest ei kubiseks, ja nad ei puudu ka rahuliku hoiakuga üksikasjalikest uurimustest. Nad kuuluvad trükitud LTI-sse niisamuti nagu Hitleri ja Goebbelsi intonatsiooni, nad on talle kaasasündinud.

Primaanina pidin ma 1900. aastal kirjutama kirjandi mälestusmärkidest. Üks lause kirjandis oli selline: “Pärast 1870. aasta sõda oli peaaegu igal Saksa turuplatsil võidukas lipu ja mõõgaga Germania; võiksin tuua selle kohta sadu näiteid.” Minu skeptiline koolmeister kirjutab punase tindiga servale: “Olgu järgmiseks tunniks tosin näidet toodud!” Leidsin ainult üheksa, ja olin arvudega pildumise tõvest alatiseks ravitud. Sellegipoolest, ja olgugi et mul on oma LTI-vaatlustes just arvude kuritarvitamise kohta üksjagu ütlemist, võiksin ma irooniliste kirjavahemärkide osas kirjutada rahuliku südametunnistusega: “Selle kohta võiks tuua tuhat näidet.” Üks neid muidu väga üheülbalisi lauseid kõlab nõnda: “Eristatakse saksa kasse ja “vääris”kasse.”

—

* LTI — Lingua Tertii Imperii, lad “Kolmanda Riigi Keel”.

Tõlgitud väljaandest: Victor Klemperer. LTI. Notizbuch eines Philologen. Leipzig: Reclam, 1996, lk 78-80.

—

Kes oli Victor Klemperer?

Saksa kirjandusteadlane ja kirjanik Victor Klemperer (1881-1960), filoloog selle sõna parimas mõttes, töötas alates 1920. aastast Dresdenis (Technische Hochschule Dresden) romanistikaprofessorina. Ta vallandati natsiriigi seaduste alusel 1935 ja peagi keelati tal kui väidetaval juudil (ehkki ta oli alates 1912. aastast luterlane ja liiatigi abielus kristlasega) ka raamatukogu kasutamine, perioodika tellimine jne. Sestpeale keskendus Klemperer päeviku pidamisele ja totalitaarriigi argipäeva dokumenteerimisele. 1940. aastal aeti ta välja ka tema majast ja nüüd pidi ta elama sõja lõpuni nn “juudimajades” (majades, kus võisid elada ainult juudi üürnikud). Et Klemperer antisemiitliku natsirežiimi siiski üle elas, selle eest tuleb tänada eelkõige tema mittejuudist abikaasa Eva Klempereri. Pärast sõja lõppu jäi Victor Klemperer idatsooni ja elas hiljem DDR-is, kuna pidas loomulikumaks elada koos punastega kui “vanade pruunidega”.

Klempereri pärandis on kesksel kohal 1947. aastal ilmunud teos “LTI” (Lingua Tertii Imperii, Kolmanda Riigi Keel), mille moto kõlab nõnda: “Keel on enam kui veri”. Mahukad päevikud, mida Klemperer pärast teadustööst eemaletõrjumist pidas ja mis on tänaseks Saksamaal samuti trükis avaldatud, kirjeldavad üksikasjalikult natsliku totalitarismi argisurvet stigmatiseeritud haritlastele. Eesti keeles on Klemperilt ilmunud katkendeid tema päevikutest, vt: Vikerkaar nr 8-9/2001: Klemperer, Victor. Saksa k tlk T. Lias, järels. Päevikud 1942 : (Katkendid). — Tlk.