Pildikesi Lasnamäelt (“Sügisball”)

Riputasin kuue kuivama, vihmavaling oli selle mõne minutiga märjaks kaltsuks muutnud. Sügise eitamiseks läheb vaja järjest suuremat fantaasiat. On paras aeg minna kinno ja vaadata ära Veiko Õunpuu uus film “Sügisball”.

Mina käisin ja mulle meeldis. Pildikesi Lasnamäelt. Filmis on kaurismäelikkust, jah, kahtlemata (Sulevi Peltola, sõnaahtra meestejuuksuri rollis, on lausa isiklikult kohal), ja warmerdamilikkust ja mida kõike ehk veelgi, tahtmatult või tahtlikult, näiteks John Cassavetese filmile “Love Streams” (1984) juhib nõudlikult tähelepanu lausa vastav plakat ühes esimestest kaadritest. Ja on Mati Unti, muidugi, aga mitte orjalikult. Undi originaalteksti (1979) on tõenäoliselt alles õige vähe, kuid dialoog polegi selles filmis kesksel kohal.

Kui filmi Undi tekstiga pisut võrrelda, siis tundub, et Õunpuu on lükanud esile kaks üsna vastandlikku noort meest, šveitseri ja kirjaniku, oma soo- ja eakaaslased (“Tühiranna” maskuliinne vastasseis niisiis mingis mõttes jätkub), ning huvitub ülejäänutest, teiste hulgas naistest, kes pole Undi, feministi tekstis kõrvalisemad teps, hoopis vähem. Keskendatus meestele seob Õunpuu uut filmi kahjuks enamiku viimase aja eesti mängufilmidega, millest suurt osa võiks “poistekateks” (nt “Nimed marmortahvlil”, “Sigade revolutsioon”, “Malev”, “Klass”) nimetada: “Sügisballi” naiserollid, Maarja Jakobsoni mängitud Laura ehk välja arvata, on üsna karikatuursed ja tühjad, nii on lausa heteroseksistlik klišee tehtud noorest kirjandusteadlasest, keda mängib Katariina Lauk.

Silmatorkav erinevus Õunpuu eelmisest filmist “Tühirand”, tema debüüdist, mis on samuti Undi proosa ekraniseering, on close-up‘ide rohkus (see eristab “Sügisballi” mh Alex van Warmerdami filmidest põhimõtteliselt). “Tühirand” oma üldplaanidega (kui mu mälu ei peta) on selle kõrval skemaatiline. “Sügisball” tuleb inimesele lähemale.

Ja kõik on filmitud läbi sooja värvifiltri, mistõttu lindile jäädvustatud keskkond ei mõju enam kõledalt. Oht või kiusatus esitada masendusest nõretavaid kaadreid on Lasnamäe jms piirkondade filmimisel ju alati olemas. Tõepoolest, tulemuseks oleks võinud olla ka mõni “Valkoinen kaupunki” (Aku Louhimies, 2006), mida mina ei suutnud lõpuni vaadata, sest mul hakkab halb sellest ängist; jätsin vaatamise kusagil esimesel kolmandikul pooleli. (Või oli see hoopis “Paha maa”, sama režissööri varasem film? Ei mäleta.) Ja teistpidi, tulemuseks oleks võinud olla ka “Halbe Treppe” (Andreas Dresen, 2002), jantlikuvõitu linateos, ent siiski päris armas asjake, mis on filmitud Ida-Saksa analoogses “magalas” (täpsemalt Oderi-äärses Frankfurdis). Õunpuu annustas aga painet ja kergust üsna täpselt, nii et tulemuseks oli puhuti midagi, mida võiks … iluks nimetada.

Taavi Eelmaa mängitud šveitser Theo restoranist Miraaž on mu meelest kahtlemata parim roll selles filmis. Oma punases kuldtressidega mundris hakkab Theo illustreerima küllap veel paljusid Eesti filmist kõnelevaid tekste. Munder on tõepoolest hea asi, selle võib alati ühel hetkel seljast heita – ja nii Theo ka teeb, omal moel. Erinevalt Alex van Warmerdami postiljonidest, konduktoritest ja kelneritest. Ja ka erinevalt “Sügisballi” teisest kesksest tegelasest, kirjanik Matist (Rain Tolk), kellel oma tolmusest pintsakust vist pääsu polegi.

—

P.S. Nägin “Sügisballi” 14. septembril 2007 Tartu kinos Ekraan (seansi algus 18:45).