“Mis ma sellest saan?” hüüdis peent sugu mees, “mis ma sellest saan, et mu kingsepp oskab lugeda? Kas mu kingad lähevad sellest paremaks?” Tõenäoliselt lähevadki, ja kui ka ei lähe, siis – tema läheb sellest paremaks. Taolistes küsimustes saab avalikuks meie valguskartliku aja kogu tarkus, mis paljastab oma iseka toorusega ja – vaat et suuremalgi määral – oma rumalusega ühtaegu ka oma alatuse. Kui jutt oleks masinast, siis oleks küsimusel mõtet; aga see kingsepp ei ole kingsepp-masin; ta on inimene, sa õnnetu küsija! Inimene, kellel on rinnus süda, mis saab vaevalt sinu omast halvem olla, ja kellel on sees elav, surematu hing, ja kes on määratud niisama kindlalt millekski sootu paremaks kui sinu kingi lappima, niisamuti nagu päikeselgi on küllap mõni veel kõrgem otstarve peale selle, et paista sinu sõnnikupeenarde peale.
—
Ilmunud esmakordselt 1836. Tõlgitud väljaandest: Carl Gustav Jochmann. Die unzeitige Wahrheit. Aphorismen, Glossen und der Essay “Über die Öffentlichkeit”. Leipzig-Weimar: Gustav Kiepenheuer Verlag, 1990. (Originaal “Was hab’ ich davon?” asub lk 46.)
