Trysting Fields

Michael Nyman Band, “Trysting Fields” (Michael Nyman, 1988), live (“Michael Nyman Band Live in Concert”, 1999).

See pala, nagu palju muudki Michael Nymanilt (videos klaveri taga), on saatnud mind varsti juba viisteist aastat. Üldse on Nymani helide maailm kujundanud oluliselt, võib-olla mõõduandvaltki, mu muusikamaitset, saanud vist, jah, lausa mingiks etaloniks mu ettekujutusele nüüdismuusikast (ja moodsast filmimuusikast). “Trysting Fields” on algselt kirjutatud Peter Greenaway filmile “Drowning By Numbers” (1988).

Miks “Trysting Fields”? Aga seepärast, et käisin täna (õigupoolest nüüdseks juba eile), s.o 29. novembril 2007 (algus kell 19), Tallinna Kaarli kirikus Michael Nyman Band ‘i võrratul kontserdil, mille külastamise võimalus mulle õnneliku üllatusena sülle sadas. Suur tänu! Ja kavas oli ka “Trysting Fields”.

Orkestri koosseis: keelpillikvartett, kolm saksofoni, trompet, metsasarv, bass-tromboon, basskitarr ja klaver.

Lisan ka lingid kontserdi avapalale “Chasing Sheep is Best Left to Shepherds” (kirjutatud Greenaway filmile “The Draughtsman’s Contract”, 1982) ning kolmanda lisaloona esitatud ja ühtlasi viimasele orkestripalale “Time Lapse” (kirjutatud Greenaway filmile “A Zed & Two Noughts”, 1985). Pelgasin juba, et “Time Lapse” ei tulegi… (Neljandaks ja seega päris viimaseks lisalooks oli Nymani spontaanne klaverisoolo Jane Campioni filmist “The Piano”, 1993). Kirik oli inimesi tulvil. Aplodeeriti kaua. Sven Grünberg aplodeeris seistes, nagu paljud teisedki.

Tallinn oli lumine, ilus.

Harry Domela: Tänav

Talv oli juba lõppemas, kui ma ühel õhtul oma sõpra kokkulepitud ajal eest ei leidnud. Ootasin, ootasin. Teda ei tulnud. Muutusin kärsituks, läksin vaksali vestibüüli, teda ei paistnud kusagilt. Läksin ootesaali tagasi ja ootasin rahutult edasi. Et ta oli muidu alati täpne, ei osanud ma tema tulemata jäämist seletada. Kelneril, kes mind tundis, polnud samuti aimu. Üks hulgus, kelle käest küsisin, kehitas õlgu. Ootasin keskööni. Teda ei tulnud. Järgmisel õhtul ootasin jälle. Ilmaasjata! Ühel järgnevaist päevadest kõndisin mööda Leipziger Straßet. Korraga tundus mulle, et näen teda! Seal, seal! — Kuid olin saanud petta. Keegi võõras inimene mõõtis imestunud pilgul mind pealaest jalatallani. Nõnda juhtus minuga mitut puhku, kuid ma polnud lootust ikka veel maha matnud. Kus mu sõber oli? Nüüd tajusin, milleks ta mulle saanud oli: pooleks minu oma minast. Käisin igalt poolt kõrtsidest küsimas. Minu üle naerdi juba. Aegamööda kaotasin lootuse, ja mind valdas väsinud lein. Selline tunne peab olema inimesel, kes armsa lahkunu tummalt ja mõtlikult kalmistule kannab. Kas tuli siis mul Wolf, sõber, seltsimees, elluärataja, kalmistule kanda? Kus ta küll olla võis? Siis ühel õhtul kohtasin ühte teist vagabundi, kes samuti oli Wolfi tundnud. “Kuule, lipnik lendas orki,” polnud ta jutuga kitsi, “nad nabisid ta ühe murdvarguse pealt kinni. Oleks teine vist ajamagi saanud, kui öövaht poleks talle tukki otse rinnale surunud. Paar aastat väänatakse vähemalt.” Nagu kõuekärgatus kõlas see mu kõrvus! Arusaamatu! Täiesti uimasena läksin tänavat mööda edasi, läksin Tiergartenisse, viskusin sinna kusagile näoli maha ja ulgusin, ulgusin kogu sügavusest, surusin pihud kramplikult murusse ja oigasin oma häda läpasesse mulda, kus aasta uus ramm juba kogus ja kääris. Seejärel ekslesin pimedas pargis, aina selle servades suurlinna igivaibumatust melust valuga tagasi kohkudes, ikka ja jälle pargi pimedasse rüppe tagasi kobades, kuni viimaks vastu hommikut, kui hahkjas hämarik juba ligi hiilis, ühel pingil uinusin.

Nüüd olin jälle täiesti üksi. Öösiti magasin Tiergartenis ratsateedel, päeva aegu vaarusin surmväsinult mööda tänavaid ja kerjasin. Jõudis kätte kevad. Tundide kaupa istusin päeval Tiergartenis pingil päikese käes ja põrnitsesin enda ette. Kõik oli mulle nüüd nii kohutavalt ükskõik. Muuseumidesse ma enam ei läinud; ma ei suutnud leida meelerahu, mida selleks tarvis oli. Oma välimusele ei pööranud ma enam üldse mingit tähelepanu. Olin nüüd omadega nii põhjas ja poris, et suutsin inimeste käitumist alles hiljem mõista. Kui keegi mu kõrvalt eemale nihkus — ja toona olin kindel, et igaüks mind nähes kohkub –, siis tundsin ainult, kuidas veri minus kõrgemale lahvatab, siis tundsin ainult himu säärasele inimesele näkku sülitada. Rikka rahva hooldatud tänavail kõndides pidin ennast vahel tagasi hoidma, et mitte mõnele mehele, kelle nägu mulle ei meeldinud, sõimusõnaga lajatada. Möödaminnes silmatud põlglik pilk võis mind nii marru ajada, et rahunesin alles mitu tundi hiljem. Iga hea väljanägemisega inimese vastu ärkas minus pikkamisi viha, mis ähvardas mul hinge seest süüa. Paariana, nagu nüüd olin, tundus mulle üksvahe, et parem ja turvalisem on olla omas kastis, Berliini pättide linnajaos Kietzis. Ent kauaks polnud mul siingi püsi. Siin ei kavatsenud ma hukka saada. Mind näis saatvat hoopis needus, et teen oma kasutule elule varsti ise otsa peale. Mõtted, mis Wolf oli minus virguma pannud, hõljusid nüüd segaste palavikudeliiriumidena minu ümber ja raputasid mu nõrka keha. Nagu tondid sõelusid nad mu peas ringi ja hassetasid mind takka. Närvid tõmbusid järjest enam pingule. Iga alandus, mida ma kerjates kogesin, oli minu jaoks nüüd põrgupiin.

—

Tõlgitud väljaandest: Harry Domela, Der falsche Prinz. Leben und Abenteuer von Harry Domela. Im Gefängnis zu Köln von ihm selbst geschrieben. Januar bis Juni 1927. Berlin: Malik-Verlag, 1927, lk 78-81 (peatükist “Die Straße”).

Kes oli Harry Domela?

Harry Domela sündis 1905. aastal Liivimaal (tänases Lätis) väikeses külakeses ja suri 1978. aastal (?) Maracaibo’s (Venetsueelas). Ajalukku on Domela läinud peamiselt oma raamatuga “Valeprints” (“Der falsche Prinz”, 1927).

1919. aastal võitles baltisaksa päritolu Domela lapssõdurina vabatahtlike korpuses “Brandis”. Seetõttu peeti teda iseseisvas Läti Vabariigis riigireeturiks ja ta oli sunnitud asuma elama Saksamaale, kus ta oli muidugi välismaalane. Ilma isikutunnistuseta Domela tegi kõige lihtsamaid töid ja hakkas viimaks kasutama omavoliliselt Balti aadlike perekonnanimesid von der Recke, von Lieven, von Korff jne (balti aktsent ja kombed olid tal omast käest), et täbarates oludes paremini toime tulla. (Kunagist Lääne-Euroopas levinud ettekujutust, et iga baltlane on automaatselt parun, on kasutanud paljud Baltimaadelt pärit inimesed. Mulle meenub, kuidas ka Eduard Vilde kusagil kirjutab eestlaste kombest 19. sajandi lõpu Saksamaal paremaks läbilöögiks oma nimele “von” ette kleepida.)

Mõnda aega elas verinoor Domela Berliinis, kus ta üksvahe oli sunnitud pidama kõige süngemat hulkuripõlve, kerjas ning magas seal, kus juhtus jne. Ülaltõlgitud lõigus on juttu tema Wolfi-nimelisest sõbrast, kelle ta Berliini tänavarahva hulgast leidis, kellesse ta kiindus — ja kelle ta ootamatult kaotas.

Domelal oli lõpuks siiski õnne. Darmstadtis pakkus talle kui oletatavale seisusekaaslasele üks krahv von Hardenberg abi. Nüüd sai “prints Lieven” toetust mitmelt poolt, väga heldelt nt ühest Heidelbergi korporatsioonist (Saxo-Borussia), kus kadunud keisririiki taga nuteti jne. Aadlitudengite ohjeldamatu buršielu kirjeldused Domela raamatus on ülimalt köitvad.

Kesk-Saksamaal, Tüüringi pealinnas Erfurdis, kus Domela ennast ühes hotellis parun Korffi nime all (jällegi tuntud Balti aadlisuguvõsa) sisse kirjutas, pidas hotellidirektor teda kadunud Saksa keisririigi kroonprintsi vanimaks pojaks Wilhelmiks, niisiis potentsiaalseks troonipärijaks ja keisriks. Domela lasi sellel sündida ja nautis nüüd Tüüringi keisritruu establishment‘i vaimustust mitu kuud, korvates sel moel ka toda alandust, mis teda varem Berliinis oli tabanud. Erfurdis ja selle ümbruses toimusid nüüd luksuslikud vastuvõtud ja pidusöögid, suurejoonelised jahid jne. Paljud soojendasid ennast “kroonprintsi” läheduses.

Ent 1927. aasta algul. kui Domela identiteedis tekkisid kahtlused (hoolimata tema soovist elada Erfurdis incognito, oli info “troonipärija” sealviibimisest ajalehtedesse jõudnud, ka luure ei maganud), põgenes ta Reinimaale, et astuda viimases hädas Prantsuse võõrleegioni ja lahkuda jäädavalt Saksamaalt, mis oli talle pettumuse valmistanud. Ta vahistati siiski veel enne Kölnis. Ja pandi seitsmeks kuuks vangi. Vangistuses kirjutas Domela raamatu “Valeprints. Harry Domela elu ja seiklused” (“Der falsche Prinz. Leben und Abenteuer des Harry Domela”). Eriti vasakpoolsed kirjandussuurused Saksamaal olid teosest, mis ilmus väga mainekas kirjastuses (Malik-Verlag), vaimustatud.

Domela edasine elu oli samuti kirju. 1929. aastal avas ta Berliinis väikse kino, mis läks küll peagi pankrotti. Huvitav on seejuures, et seal jooksis alati Heinz Pauli film “Valeprints. Kuus vaatust Harry Domelaga” (“Der falsche Prinz. 6 Akte mit Harry Domela”, 1927), milles Harry Domela mängis pearolli, st iseennast.

Pankrotijärgne aeg kujunes keeruliseks: segastel süüdistustel ja vahistamistel (viimati 1931) polnud lõppu. Mh kommunistidega sümpatiseerinud Domela läks pärast Hitleri võimuletulekut valenime all (ta oli nüüd Victor Zsajska, pärit Viinist) Hollandisse. 1936. aastal ilmus ta välja juba Pariisis, saatjaks mitme aasta jooksul Jef Last, tema sõber (Domela oli homoseksuaalne), hollandi kirjanik. Domela ja Last, sotsialistid, läksid Hispaania rahvaarmeesse võitlema kohe, kui Hispaanias kodusõda puhkes (nad oli ühed esimesed välismaalased). 1939. aastal Domela interneeriti ohvitserina, kuid Lasti palvel pääses ta André Gide’i abiga siiski vabaks. Edasised vahejaamad: Luksemburg, Belgia, Prantusmaa.

Gide muretses Domelale 1941. aastal pileti Mehhikosse, aga sinna ei jõudnud ta vist kunagi. Seejärel Domela jäljed kaovad. Mingeid teid kaudu jõudis ta aga viimaks välja Venetsueelasse, kust ta võttis alles 1965. aastal (st juba 60-aastase mehena) kirja teel taas kontakti oma endise sõbra Jef Lastiga. Domela elukohaks Venetsueelas oli Maracaibo, kus ta töötas vale nime all gümnaasiumiõpetajana. Esimest korda pärast Baltikumist lahkumist oli tal lõpuks kodakondsus, ja ta ei riskinud seda oma identiteedi avalikustamisega kaotada. 1970. aastate lõpupoole kadusid Domela jäljed uuesti.

Domela saatus Baltimaadega seoses on huvitav seetõttu, et see kõigutab mõneti tänapäeval Eestis ja Lätis laialt levinud ühekülgset kujutlust baltisakslastest kui eranditult aadlikest või igatahes püstirikastest ja -tagurlikest inimestest, kelle elu olevat olnud üksainus lõputu meelakkumine ja eestlaste resp. lätlaste rõhumine. Rahvusriikide rajamine Eestis ja Lätis pärast 2. maailmasõda tähendas mõnelegi baltisakslasele tragöödiat või vähemasti äärmiselt keerulist olukorda. Analoogiat võiks otsida Eesti pagulastega, kellest kaugeltki kõik ei jõudnud välismaal (aga Saksamaa oli ka baltisakslaste jaoks nimelt välismaa) “haljale oksale”. Vanemad kaotanud koolilapse Domela sattumises n-ö “valele poole”, pagulusse ja viletsusse, mingit isiklikku süüd otsida oleks kahtlemata liialdatud.

Yoko Tawada: Leto

Karvamaks, mille üle kaua vaieldud oli, kehtestati lõpuks ikkagi. Räägiti, et selle reformi olevat algatanud hamstrisõprade ühing. Hamstrisõbrad nimelt olid pidanud kogu aeg ebaõiglaseks, et hamstri pealt tuli maksta täpselt sama suurt imetajamaksu nagu lambakoeragi pealt. Seetõttu tegid nad ettepaneku määrata imetajamaksu suurust loomade kehapinna suuruse järgi. Maksuamet kiitis ettepaneku heaks, ent oli sunnitud kehapinna mõistet vältima, sest muidu oleks paksude inimeste diskrimineerimise tõttu pahandus tulnud. Inimesel, kes räägib kehapinna suurusest, jääb puudu poliitilisest tundlikkusest. Nõnda sündis idee võtta tarvitusele “karvase pinna” mõiste. Selle väljendi kaudu sai selgeks, et silmas ei peeta mitte inimesi, vaid muid imetajaid. Seejuures unustati aga arvesse võtmata, et nüüdseks võisid esemedki karvased olla. Geenitehnoloogia abil oli saanud võimalikuks kasvatada karvu näiteks kirjutuslaua, tooli või voodi pinnale. Noorte karjeristide hulgas tekkis sestap kiiresti uus mööblikultuur. Nad said omale lõpuks midagi, mida silitada ja kallistada, ning see oli ühtaegu kergesti hooldatav ega sattunud armastusest sõltuvusse. Igal juhul tuli maksureform karvase mööbli sõpradele kahjuks, sest uue maksuregulatsiooni järgi käis maksu alla mistahes karvane pind. Kuid nemad polnud ainsad, kellel varasemast oluliselt suuremat maksu maksta tuli. Ühel päeval väitis üks ametnike rühm, et seaduse kohaselt tuleb jalad maksustada, kui need juhtuvad karvased olema. Mõned pensionile läinud ametnikud hakkasid koguni auameti korras kuurortides kontrollreide läbi viima. Naistudengid, kellel raha nappis, raseerisid käsi ja jalgu, et mitte karvaste pindade pealt maksu tasuda. Pähe jätsid nad juuksekarvad siiski kasvama, sest pea oli maksuvaba. Ka enamik meessoost üliõpilasi raseeris keha. Mehi kontrolliti küll harva, aga nad ei tahtnud riskile minna. Õpingud olid niigi piisavad riskantsed, kõigis muudes eluvaldkondades sooviti seetõttu pigem turvatunnet. Ainult rikkad ärimehed, poliitikud ja nende naised pikutasid randades raseerimata olekus nagu karud. Karvasest kehast sai staatuse sümbol. Vaesus seevastu oli paljas, sile ja pehme. Mänedžeride hulgas läks moodi kasvatada ka käekelladest, taskuarvutitest ja krediitkaartidest karvu, mis olid nende kehakarvadega ühte värvi. Kallid hormoonisüstid, mida selleks vaja oli, võis maksust maha arvata.

—

Tõlgitud väljaandest: Yoko Tawada, Opium für Ovid. Ein Kopfkissenbuch von 22 Frauen. Tübingen: Konkursbuchverlag, 2000, lk 38-40 (peatükist “Latona”).

Vorm

Nägin unes, et olin Treffneri gümnaasiumi võimlas. Niisuguses, nagu ma seda mäletan. Vahepeal on võimla ümber ehitatud, nagu kogu see koolimajagi Rüütli, Munga, Ülikooli ja Lüübeki tänava vahel, aga ma ei ole pärast neid suurremonte seal sees enam käinud. Minu mälus on võimla täpselt selline, nagu oli siis, kui seal koolis veel õppisin.

Olin niisiis võimlas. Mängisin korvpalli. Ka mu vend oli seal. Mulle tundub, et peale minu vaid tema üksi seal oligi. Mängisime kahekesi. Visked eriti ei läinud. Nagu ikka. Siis märkasin võimla nurgas (kui uksest sisse tulla, siis kohe paremat kätt) võimlemiskangi. Seal harrastati omal ajal lõuatõmbamist. Läksin minagi nüüd kangi juurde ja hakkasin lõuga tõmbama.

Tõmbasin lõuga. Kang oli tuttav. Õõtsus. Õõtsumine oli uus. Tõmbasin lõuga. Olin juba nelikümmend korda ära tõmmanud. Kergelt läks kõik, mulle endale üllatuseks, sest mäletan, et koolis käies olin suurivaevu normi (mis oli kordi väiksem kui nelikümmend) täis tõmmanud (ehkki olin ju üsna sportlik, olid ja on mul nõrgavõitu käed ja vähe hasarti pikaks nüriks pingutuseks) ja nõnda oli lõuatõmbamine minu jaoks üks ebameeldivamaid harjutusi, mida ma — tõepoolest pelgasin, mis seal salata. Nüüd aga järsku — nelikümmend, nii-öelda lõdva randmega!

Vaatasin kangil rippudes venna poole, kes all kordi luges, pilguga, et kas nüüd küll lõpetan. Et eks sellega ole ju enam kui küllalt. Ta ütles: “Ah mis, tõmba siis juba viiskümmend täis!” Tõmbasin. Siis lasin kangist lahti. Ei olnudki eriti väsinud, ehkki rohkem poleks suutnud. Oli hea tunne, et vorm on nii uskumatult, rabavalt, sensatsiooniliselt hea, olgugi et kooliajast on möödas hulk aastaid ja vahepeal pole ma ennast märkimisväärselt liigutanud, lõuatõmbamisest rääkimata. Küsisin vennalt, kui olin hingeldamise lõpetanud, et mitu korda on tema õigupoolest lõuga tõmmanud. Ta ütles: “Kakssada korda.”

Yoko Tawada: Salmakis

Ujuja sündis väikeses külas, tema eriline võime ujuda jäi silma juba varakult. Ta vupsas vee voltidesse, avastas seal ahtaid tühje ruume, kus ta võis vastupanuta liikuda. Ta pani ajama, tema keha kadus silmist, paar sekundit hiljem kerkis ta kauges kohas jälle pinnale. Üks võimlemisõpetaja võttis omale eluülesandeks see poiss olümpiaküpseks treenida. Juba pärast aastapikkust intensiivset harjutamist võitis poiss oma piirkonnas kuldmedali, seejärel osales mitmetel võiduujumistel teistes linnades. Kui ta sai kolmeteistkümneaastaseks, hakkas ta järsku vett kartma. Treener ei võtnud seda muutust tõsiselt ja saatis teda vette edasi. Kuidas saab kala vett karta? Ujujale hakkas aga tunduma, et vesi silitab tema rinda ja puusi, klammerdub ta ümber ja tungib lihasse.

“Sul on saavutuspinge,”

lausus treener ühel päeval ja lubas noorel mehel randa puhkama minna. Meri näis noormehele leige, loiu ja ebapuhtana. Talle ei meeldinud see soolane supp, mille sees adru ja millimallikad tantsisid. Geniaalne ujuja harjus aga selle ebapuhtusega peagi, lasi ennast veel lihtsalt ujutada, hõõrus aeg-ajalt nahka liiva ja soolveega. Ühel päeval rannas ta uinus. Kui ta ärkas, istus tema peal naine. Aga oli teisiti. Naine ei istunud mitte tema peal, vaid tema sees. Nii ta mõtles, sest tema rinnast kasvas välja naisebüst. Ta katsus välkkiirelt oma ujumispükse.

—

Tõlgitud väljaandest: Yoko Tawada, Opium für Ovid. Ein Kopfkissenbuch von 22 Frauen. Tübingen: Konkursbuchverlag, 200, lk 69-70 (peatükist “Salmacis”).

Yoko Tawada, kes on muide Tartuski käinud (2006. aasta sügisel), kirjutab jaapani ja saksa keeles.

Gerard Reve: Novembrivärsse

Hingedepäev

Käinud selle ja selle pool külas,
jõime tead isegi kelle pool veel veidi.
Seesamune oli seal ka, ja laulis laulu
igaviku nimetust Hauast.

…

Joogilaul sügiseks

Kõik peab olema jälle nii nagu vanasti.
Jumalat ei ole enam, näiteks.
Jah, kui India veel meile kuulus
ja kümme senti oli veel kümme senti!
Aga seda elu ei ole enam.
Oleks vaid keegi, kes mulle igasugu muinasjutte vestaks.

—

Need luuletused on osa Gerard Reve kiriromaani “Nader tot U” (1966) lisapeatükist “Geestelijke Liederen”, mis koosneb 30 luuletusest.

Tõlgitud väljaandest: Gerard Reve, Nader tot U. Amsterdam-Antwerpen: L. J. Veen, 1993 (vastavalt lk 156, 143).

Secret Heart

Leslie Feist, “Secret Heart” (“Let It Die,” 2004 ; live in Paris ; laulu autor: Ron Sexsmith, samuti kanadalane). Jälle nägin unes Kanadat, mida siis veel.

Gerard Reve: Maismaaristleja

Greonterp`is, 21. mail 1964

Kui ma veel väike poiss olin, tuli ükskord meile külla mees, kes oli teinud sõjateaduslikku laadi leiutise ja lootis nüüd, et isa vahendusel võiks Vene valitsus võimalikult peatselt selle õnnelikuks omanikuks saada: pärast seda, kui venelased oleksid leiutise tarvitusele võtnud, pidanuks mehe kaljukindlat veendumust mööda Punaarmee võitmatuks muutuma.

(Oma leiutist lihtsalt postiga Kremlisse läkitada olnuks tal vaevalt mõttekas, sest sellisel juhul oleks rahvusvahelise õlikapitali timukasulaste – spioneeriv, provotseeriv ja kogu töörahva isamaa vastu vandenõu hauduv – klikk kirja viivitamatult avanud ning leiutise rahvusvahelise maailmaproletariaadi ja töötavate hulkade jne vastu tarvitusele võtnud. Sestap oligi mees pöördunud minu isa poole, kuna too, nagu ta lootis, võinuks kanda hoolt, et esimene seltsimees, kes juhtub isa poolt läbi astuma ja kellel on nagunii Moskvasse asja, oleks hinnalised andmed kohvri topeltpõhjas, leivapätsi sisse küpsetatuna või nähtamatu tindiga muidu süütule paberilehele kantuna, enesega kaasa võtnud; veel parem olnuks, kui üleandmine sündinuks kahe seltsimehe kaasabil, kes õppinuks kumbki omaette võttes arusaamatu poole leiutisest pähe, nõnda et juhul, kui nad oleksid äraandlikul kombel töörahva timukate kätte sattunud ja valitseva klassi türmis surnuks piinatud. poleks nad seda hindamatut saladust iialgi loovutanud – loomulikult tingimusel, et teine seltsimees asunuks reisile alles pärast seda, kui sõnum esimese õnnelikust päralejõudmisest on saabunud, sest üheskoos ühes keldris piinatuna võinuksid nende lausepominad ühtäkki arusaadavaks tervikuks sobituda.)

Aastaid hiljem toimunud vestluste järgi oli see mees võib-olla insener. Tema välimus ei taha mulle enam vaimusilma ette ilmuda, kuid leiutisest enesest, mille põhimõtteid mees kaasavõet jooniste alusel lähemalt selgitas, sööbisid mulle, kuigi ma võisin tollal olla vahest nelja, kõige rohkem viie aasta vanune, tähtsaimad üksikasjad meelde. Projekt kandis pealtnäha vastuolulist nime Maismaaristleja. See oli sisuldasa õõnes, mõlemast otsast kinnine, terasest, umbkaudu kahesaja meetri pikkune ja arvata sajameetrise läbimõõduga silinder, mida tuleks kujutella lapitiasendis, niisiis mingisuguse hiiglasliku õõnsa, käepidemeteta taignarullina. Silindri sisemuses paiknes hulganisti ratastega varustet suurtükipatareisid, mis olid oma mootorite jõul ja silindriseina siseküljel kulgevate hammasrattaradade abil võimelised üles liikuma ja sõtkeveski printsiibil silindri enese pöörlema ning seeläbi edasi veerema lükkama. Suurtükipatareid tulistasid läbi – mitme meetri paksuses – silindriseinas asetsevate sünkroonselt avanevate ja sulguvate illuminaatorite, kuid masinapeletist ennast, ilma et see oleks veel tulistanudki, ei suutnud peatada ükski takistus: see müttas isegi läbi sügavate jõgede ja järvede, ning lömastas oma teel iga hoone, kindluse, või mis tahes muu pinnakonaruse. Mul pole vähimatki kahtlust, et mees pidi olema ammutanud inspiratsiooni aurujõul töötava Vene teerulli legendist.

Isa vaatas joonised oma harilikul, fiktiivsesse päikesesse põrnitseval pilgul üle, misjärel leiutaja nad, nende kirjeldamatu salajasuse tõttu, uuesti rulli keeras ja endaga kaasa viis. Isele aga jättis ta õhukese, säbrulise ja, vähemasti välimuse järgi otsustades, treipingi taga maha kraabit kullanarma. soovitades isal “ise sellest midagi sepistada, näituseks sõrmuse, see oleks tore tegemine”, jne. Ja nõnda läkski isa, kui mees oli viimaks lahkunud, kööki ning katsus kullapalast gaasileegil “sõrmust sepistada”, küttes seejuures õhku üüratus koguses susisevat gaasi, kõrvetas ennast ära, pillas näpitsad uskumatu kolksuga põrandale, ilma et kõige selle juures aga oleks kullatükike vähimalgi määral kuju muutnud. Mees enam ei naasnud, isegi selleks mitte, et kullatükki uuesti enesele nõutada, mis muide läkski kaduma. Viimasest detailist võiks lugeja lihtsuse mõttes küllap järeldada, et see kõik, nagu ka too tundmatu rangepalgeline ja mustas keebis mees, kes toob noorelt surema määrat heliloojale kotitäie kuldtukateid, mis hiljem leidmatuks osutuvad, ja tellib temalt reekviemi, ei saanud olla muud midagi kui tühipaljas fantoom ja silmamoondus, kuid ei: möödus umbes aasta, kui kuulsime, et seesama mees olevat laevatsi Hollandi Ida-Indiasse sõitnud, et saada kohe saabumise järel, juba pardalt lahkumisel, igatahes ajaleheteate järgi, mille keegi oli ümber jutustanud, politsei poolt vahistet, kuna olevat selgunud, et tal olnud kaasas tundmatut päritolu, kulda sisaldav kohver. Mõni aeg hiljem olevat mees ühes Surabaja haiglas või vangimajas tromboosi tagajärjel hinge heitnud. Mäletan veel väga hästi, kuidas selle sõnumi arusaamatu üksildus mind lapsena vapustas.

Kohutav on seejuures see, et enam-vähem kõigis mu mälestustes on seda laadi lood valdavad, ja iialgi pole nad võrreldavad muude lugudega, mida kuulnud või lugenud olen ja mis niisama vähe saavad olla kellegi teisega juhtunud. Olen õige paljudele inimestele pajatanud lugu Maismaaristlejast, Kuldsõrmusest, mida kunagi ei sepistatud, ja Kullakohvri Rikkast Vaesusest, nagu ka kogu vaevast ja mõtiskelust ja kihutamisest “o’er Land and Ocean without rest”, andmata muud tulemust kui üksildane Surm, vaevu määratellav identiteet ja paar vanamoodsat kamprilõhnalist päevasärki, kuid ükski neist inimestest pole, otsekui mingi lunastava vahetuskaubana, osanud pajatada mulle iialgi midagi sellega võrreldavat. Nõnda olgugi: kõik, mida jutustan, peab olema üksildane. Ma kas pean kirjutama neid asju, või ma ei kirjuta üldse, ja kui peaks juhtuma, et mul, “luule ja keele väikesel orjal”, õnnestub kirjutada ja lõpetada kord Violeti ja Surma Raamat, siis osutub see võimalikuks ainult juhul, kui ma alustan ei millestki muust kui justament sellest, tarbetust, veidrast jutustusest, mis ei taha mulle, nõnda paljude aastate järel, nüüd kui ma ise juba rinnust saadik hauas olen, ikka veel rahu anda. Nähtavasti on sellel ühel või teisel salajasel moel “sügavalt minu enesega pistmist”. Igatahes kõlbaks see lugu raamatule võimalikuks hakatuseks, kuivõrd see sisaldab andmeid, millel on pealkirjaga selge seos. Sest Surm seal minu arust ju esineb, see on selgemast selge. Ja Violett võib viidata vägagi vabalt gaasileegi värvusele. Võib-olla tundis seda meest veel keegi ja mäletab veel tema nimegi, et võiksin selle kord kirja panna, kandes nõnda hoolt, et see ometi, mitte iialgi, unustusse ei vajuks.

—

Tõlgitud väljaandest: Gerard Reve, Nader tot U. (21. druk.) Amsterdam / Antwerpen: L. J. Veen, 1993, lk 9–12. (Originaali pealkiri: “Brief uit Huize Algra (De Landkruiser)”. Tegemist on raamatu avapeatükiga.)

“Violeti ja Surma Raamat” kui ülim kirjanduslik igatsus jäi Gerard Revet saatma elu lõpuni.

Muide, Reve vanemad olid veendunud ja aktiivsed kommunistid, mistõttu proletaarne sõnavara oli hilisemale kirjanikule tuttav juba maast-madalast. Hollandi komparteil oli enne 2. maailmasõda umbes 10 000 liiget.

You Can’t Judge A Book

Issa (Jane Siberry), “You Can’t Judge A Book” (TOOTIE NEW MUSIC, 2005).

Und es ward nicht Licht (ein Vorschlag)

Einer Untergattung der weit verbreiteten und allgemein beliebten literarischen Gattung “Liebesbriefe” ist in der Literaturgeschichte unverdientermaßen wenig Aufmerksamkeit zuteil geworden. Dabei handelt es jedoch sich um eine Gattung, die wahrscheinlich überhaupt am meisten vertreten wird. Denn es gibt kaum einen erwachsenen Menschen, der sich nicht schon wenigstens einmal darin versucht hätte. Nicht nur die Großen der Weltliteratur und deren Feinschmecker und Feinschmeckerinnen also, sondern auch Menschen, die außer Bibel und ABC-Buch, Kontoauszügen und Schlagzeilen gar nichts gelesen haben und sich niemals getrauen würden, ein Gedicht oder ein Buch zu schreiben, widmen sich gelegentlich dem Studium dieser Gattung, deren Spannweite von der Volkspoesie bis hin zur Hochliteratur reicht.

Ich meine die Gattung, die bestrebt ist, den Liebeskummer von Verlassenen in Worte zu fangen und die kränkelnde, ja oft gänzlich hingeschwundene Liebe ihrer angeschriebenen Geliebten zu beschwören und wiederzubeleben. Es dürfte bisher wohl niemand im Ernst den Versuch gewagt haben, Briefe dieser Art zu sammeln und zu ordnen. Zugegeben, ein solches Unterfangen ist mit großen Schwierigkeiten verbunden, denn sind es ja gerade Texte dieser epistolarischen Gattung, die für die Forschung am wenigsten zugänglich sind. Paradoxerweise verfaßt man sie zwar mit Abstand am häufigsten, doch liest man sie just am seltensten. Briefe dieser zahllosen verlassenen Seelen in ihrer Bedrängnis sind wie Abfallmails, die meist völlig ungelesen geradewegs in den Mülleimer wandern, oft somit spurlos verschwinden, nicht selten aber unfindbar versteckt und totgeschwiegen werden oder sonstwie der Vergessenheit anheimfallen. Welcher Adressat oder welche Adressatin möchte schon damit sein/ihr Familienalbum oder seine/ihre Memoiren schmücken? Sie sind keine Ruhmesblätter, sie sind The Real Spam.

Es ist höchste Zeit, daß der abgrundtiefe Mülleimer der Liebeskummerbriefe unserer Mitbrüder und Mitschwesterm liebevoll und zugleich wissenschaftlich streng geleert und die besten Proben davon durch die Herausgabe einer möglich umfangreichen Blütenlese einmal gebührend gewürdigt werden. Eine Arbeit, der nur diejenigen, die mit wirklich allen Wassern gewaschen und hartgesotten wie Kopfsteine sind, ein Restchen Einfühlungskraft jedoch übrigbehalten haben, gewachsen sein können. Das Ergebnis dieser Heidenarbeit wäre ein tränenschweres Buch mit nachtfinsterm Deckel, wahrscheinlich das traurigste Buch überhaupt, das denkbar ist. Ein aufschlußreiches Standardwerk über die Einsamkeit der menschlichen Seele, das Schwarzbuch der Liebe, dessen Titel nur der Schrei Jesu am Kreuz “Lama sabahtani?” oder – als Hinweis auf die bewiesenermaßen allzu oft unzulängliche Magie des Menschenwortes – “Und es ward nicht Licht” sein darf.

Von Junkfood nähren sich unsere holdesten Träume, werden aber selten satt.

—

(13. Nov. 2007, D.)