2007

Mõne sõnaga seda aastat kokku ei võta, aga nii mõndagi sõna oleks ta väärt küll.

Kõigepealt sõnad aastaaegadest minu läinud aastas: kevad jõudis juba jaanuaris, suvi saabus aprillis ja augustis algasid esimesed sügisvihmad, pilvitus vaheldus pilvisusega, tulid porid, siis septembris kiire vananaistesuvi, ja otsas ta viimaks oligi, hiljemalt oktoobriks. Järgnenud vaheaeg, mis kestab vististi tänini, ei lähe inglipilgul vaadates arvesse. Aga kust võtta inglipilk ja inglivõhm?

Kus mina istun, seal mina itken, kus mina astun, seal halatsen, kus mina kõnnin, seal mina kurdan. Üheaastane taim, mitte igihaljas. Tärkas kiiresti, kuhtus veelgi rutem. Seeme tuli tuulest ja idanes ühtäkki. Sõprusetaim. Võib-olla. Oli mis ta oli. Ei mäletagi täpselt. Ära küsi. Kuhu ta sai? Külm võttis ära. Ja külm, kust tuli külm? Mine võta kinni. Võib mõelda nõndagi: kevadine ime sai teadusliku seletuse ja lagunes analüüsi käigus osadeks, mis ei kõlbanud viimaks millekski. Hämmastava creatio ex nihilo asemele tuli kainestav ex nihilo nihil fit, teadagi. Null. Religioonist sai filosoofia, mis pole vist kunagi kellelegi lohutust pakkunud. Milline on loo moraal? Sest kui see on lugu, siis olgu ka moraal. Moraal on ehk: nihil est nil desperandum. Küllap vist. Kullake, miks pead mornilt painutad?

Aga aitab hermeetilisevõitu mõistujutust. Kalendriaastale tagasi vaadates mõtlen, et polnud tal häda midagi. Eks ole igasugust juba näha jõutud. Ja mis puudutab tööd, mis muutus tükati ka isiklikuks eluks, siis head meelt teeb mulle aktuaalselt see, et jõudsin äsja, just mõni päev tagasi, lõpetada ühe kaunis mahuka tõlke (hollandi keelest), mille valmimine oli aasta viimaste kuude külmas uduähmis lubamatult pikale veninud. Kirjastused on õnneks venimistega harjunud, teavad nad ju hästi, et käsu korras on üsna võimatu midagi kirjutada, ükskõik kas algupärast või tõlkelist teksti. Ma mõtlen sellist teksti, kus oleks kirjas hea õnne korral pisut enam kui sõnad. Sõnu leidub igas sõnaraamatus lademes. Lähemal ajal loodan alustada ühe teise tõlkega (saksa keelest). Peale selle on muidki tõlkeid plaanis. Üldse: muud asjad. (Valminud tõlke kohta ei ütle ma muud, kui et tegemist on millegagi žanrist seiklusjutte maalt ja merelt, täpsemini: maalt, taevast ja maa-alt. Ei midagi erilist, leivatöö.)

Millise vormi mu blogi uuel aastal võtab, ei oska ma öelda. Tõenäoliselt avaldan siin rohkem tõlkeid, umbes nii, nagu see oktoobri keskpaigast peale on toimunud. Blogipidamise mõnetine soikumine sügisharjal, vähenenud päevakajalisus jms on olnud tingitud ka sellest, et ma ei teadnud järsku enam täpselt, milleks ja kellele ma seda veebipäevikut õieti pean. Teiste blogide lugeja ma pole. Päevapoliitika ja kultuurielu sündmustele reageerimine ei paelunud mind eriti, suurtel teemadel (võrdõiguslikkus, rahvusküsimused, seksuaalvähemused, AIDS, religioon jne) kirjutamine (ajendi leiaks kerge vaevaga Eesti elust mistahes ajahetkel, loetagu kas või Delfit vms) tundus väsitavana ja, tõtt-öelda, banaalsenagi.

Õpetussõnu ma lausuda ei oska ega taha ning eluks juhiseid anda ei kavatse. Ja pean ka tunnistama, et mitmeidki sündmusi, millest kohalik ja üleilmne press kõnelesid, ei jõudnud ma 2007. aasta lõpul lihtsalt tähele panna, sest mu meeli täitsid peamiselt omaenda tööd ja mured – väiksed või suured, kuidas võtta. Tundub, et see ongi minu puhul tüüpiline. Mäletan, kuidas kolm aastat tagasi – toonane aastalõpp oli minu jaoks väga pingeline ja käesolevaga mitmeski suhtes sarnase tegumoega – sain ma alles mitu nädalat hiljem teada, et Kagu-Aasias oli möllanud laastav tsunami, mis nõudis vähemalt 231000 inimelu. Võib-olla peaksin selle egoismi pärast häbi tundma.

Mida kirjutada aasta lõpuks veel? Midagi lohutavat. Jaan Krossi surmaga meenus nüüd juba aastatetagune Kalju Lepiku lahkumine. Mäletan, et olin tookord kohkunud, sündmuse ootamatusest, ja kurb. Mõistsin, et see põlvkond, kuhu kuulus Lepik, aga ka Kross, on tõepoolest vanaks jäänud ja loetud aastate jooksul kadumas. Kahe sõja vahel täisealiseks saanud haritlastel on eesti kultuuriloos olnud kanda eriline, sildarajav roll, mida on raske võrrelda rolliga, mis oli nende eakaaslastel, kellel oli õnn elada sõjajärgsel ajal vabadel maadel ja töötada vabade rahvaste heaks, näiteks kirjutada neile. Õigus võib olla Paul-Eerik Rummol, kes arvas, et Krossi surmaga on üks ajajärk eesti kultuuriloos lõppenud. Niisiis: edasi peame juba üksi hakkama saama. Lootust on õnneks palju. Sest sildu üle sunnitud kultuurikatkestuse on rajatud nüüdseks juba hulganisti, ja õnneks on nendel ka käijaid märgata.

Head vana-aasta lõppu ja rõõmsat aastavahetust!

P.S. Jaanuaris soovitan jõudehetkel sõita Helsingisse. Lumine Helsingi on unustamatu.

Gerard Reve: Jõulud

Jõuluaegne nägemus

Sügisudud. Pärastlõunate kasutu kiim.
Ihunuheldud juuksur. Põlvili pianist.
Julgustav sõna siin, vaimuvälgatus seal,
nii see lõpuks läheb, elu seab oma nõudmised.
Ja siis, kahe politseihaarangu vahel, luuletaja
või kirjanik, või mõlemat, või ei kumbagi, S.V.,
palumas, et jäädvustaksin ta kirjas.

Tahan kirjutada luuletuse Jumala sünnipäeval:
meeleheitlikult köögivalgusti all juues
näen sind väljas, Võidutseja,
Poeg, kes sa oled Surm, Lohutus, Unustus.

—

Tõlgitud väljaandest: Gerard Reve, Nader tot U. Amsterdam-Antwerpen: L. J. Veen, 1993, lk 160 (originaali pealkiri: “Gezicht op kerstmis”).

Ärge kartke!

Allan Bergius, “Fürchtet euch nicht!” (J. S. Bach, Weihnachtsoratorium, 2. kantaat, “Und es waren Hirten in derselben Gegend”)

Und der Engel sprach zu ihnen: “Fürchtet euch nicht, siehe, ich verkündige euch große Freude, die allem Volke widerfahren wird. Denn euch ist heute der Heiland geboren, welcher ist Christus, der Herr, in der Stadt David.”

(Aga ingel ütles neile: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.” Lk 2:10)

L. P. Boon: Ime on sündinud

Kui väike ondine elas isevärki elu, siis oli see ometi pigem seesmiselt: väliselt jäi ta vapeuri väikeseks ondinekeseks, kes näppis nina ega teadnud sõnu, millesse ta oleks liginihkuvaid küsimusi … täna selle ja tolle ja homme jälle millegi muu kohta … pidanud valama. Ta ehmatas oma hullu ema maast lahti, pildudes väljast kividega ukse pihta, või joostes kisaga kööki, üle pea punane saržvaip, millesse muidu oli mähitud tema võimatu vennaraas. Kõik, mida ondineke sellest sai, oli see, et ema läks närviliseks nagu lendu peletatud lind puuris, tahtis hullust peast seinu mööda üles joosta ja hirmununa aknariietest kinni hakkas, need katki kiskus, ja lõhkus kõik, mis talle kätte sattus. Ja kui siis isa vapeur töökojast välja ilmus, tihkus ondineke nutta ja karjus evangeeliumist katkendeid – jeesusest, kes oli sõidelnud ja öelnud: “ole vait ja mine temast välja!” Ja ta mõtles, et isa oleks nüüd võinud ju paluda tal vaikida … kallis väike ondinekene … aga isa ei palunud, lehitses hoopis ondinekese evangeeliumi ja luges samuti seda lõiku rüvedatest vaimudest, ja vaatas pikalt-pikalt, otsekui eimillelegi mõeldes, väikesele ondinele otsa. Siis viskas isa raamatu kõrvale ja vangutas pead. Viimaks heitis ta pilgu valeerile, sellele ondinekese vennaraasule, kes lamas oma puukastis ja oli punase saržvaiba ära kaotanud. Kuhu see sai? Väikesel ondinel oli see nagu ennegi ümber pea.

Ondines olid äärmused. Võis tulla päevi, mil ta mossitas kõigi nende asjade pärast niivõrd ägedalt, ärritus nii hirmsasti, et hakkas vihahoos sõrmedega mööda seinu trummeldama. Et ta oma puukingad valeeri kasti pihta tükkideks virutas, ja hüüdis: laiskvorst, millal sa ükskord üles tõused ja käima õpid? Pärast üht sügava unega ööd oli ondinekese vihahoog vaibunud, ta palmitses juuksed ja küsis eneselt, mida koledat siis õieti juhtunud oli: kas siis seepärast, et ta ükskord vandus, kas seepärast, et ta ükskord jalaga puukasti pihta lõi? See oli ju ainult seepärast, et emast eeskujulikku naist, ja valeerist ristiinimest teha. Ta veeretas kasti ter-mureni kabelisse, võttis valeeri seest välja ning jäi temaga otse pühakuju ette seisma: nüüd ma tahan, et sa temast inimese teeksid, nüüd ma tahan, et sa paneksid ta käima! Valeer vaarus oma nartsjalgadel ja prantsatas pikali, määratusuure peaga vastu kive: väike ondineke märatses ja mässas nagu jaksas, ta asetas venna ikka uuesti ja uuesti tagasi jalgadele, kuni venna pea oli 1 suur muhk. Võtku kurat, ütles ondineke.

Ja see oli püha ursula päeval, kui valeeriga sündis ime. Ter-murenis polnud hingelistki, sest peeti ketrajate ja kangrute pühaku päeva, ning kogu rahvas oli tõmmanud jalga parimad püksid ja selga puhtaima kuue, ja läinud lõngavabrikusse de filature, et joonduda seal rongkäiku: lõngavabriku de filature ter-mureni lossihärra derenancourt, tema ise, oli ekstra brüsselist kohale tulnud, kuigi oli senati istung, ning juhtis rahva missale. Ja sel hommikul, selsamal tunnil, kui missa oli hoos, sündis valeeriga ime: vaata, ta seisis ega kukkunud pikali. Ta klammerdus toolide külge ja kõigutas oma pead jõletul kombel edasi-tagasi. Väikesel ondinel hakkas sellest kogunisti hirm, ta pistis valeeri kähku kasti tagasi ega rääkinud sellest kellegagi sõnakestki. Ja seal ta siis õhtul istus ja vahtis, kuidas vapeur vennaraasule tema pudrurokka andis või ta lauale asetas, et kast sõnnikust puhtaks rookida. Ilma midagi taipamata, mõtles ondineke. Ja veider lugu, see ei pakkunud ondinekesele naudingut, see ajas talle hoopis hirmu nahka. Ometi ei suutnud ta hoiduda imet igal keskpäeval kordamast, nagu oleks see näitemäng: valeer käis järjest paremini.

—

Tõlgitud teosest: Louis Paul Boon, De Kapellekensbaan of de 1ste illegale roman van Boontje. Teksteditie en nawoord: Kris Humbeek en Bart Vanegeren. Amsterdam-Antwerpen: De Arbeiderspers, 1994, lk 25-26 (peatükk “Een wonder is geschied”).

L. P. Boon: Inimesehunnik

Näib sedasi, et sel hämarduval pühapäevaõhtul peetakse esimeste räpaste majade juures eikellegimetsa taga laata. Ja uduvihm, mis vastutahtsi su akna pihta sapsib, peab niisamuti vastutahtsi märjaks tegema hobukarusselli ja lasketiiru telgiriidest katted. Ühesõnaga, on õhtu, mil maailm on mõtisklemas, kas võtta veel vaevaks edasi pöörelda. Ent kantiikne koolmeister ja tema kaunis naine lucette on siiski su kotta sattunud, öeldes, et tänavatel on vähe rahvast: vahest ainult paar kooljat kõndis meist mööda, kui sedagi. Ja sa paned nende märjakssapsitud vihmakuued nagisse rippu ja keerad tänavapoolse ukse lukku ja lausud: nüüd kui õhtu on nagunii luhtas, loen teile parem midagi väikese ondine, selle tattnina elust, kes nüüdseks juba mitu-setu aastat mu elu varastab ega taha leppida ontliku romaanikangelanna põlvega. Ja sellal kui kaunis naine lucette pistab su naisega sosistama ajast-arust ja elukallidusest ja huulepulgast rouge atomic, teeb kantiikne koolmeister südame kõvaks, et mitte magama jääda: väike ondine oli veel liialt vastuvõtlik nägemaks ter-mureni maailma tema tõelistes proportsioonides. Ta oli isekas ja võttis omaks kõik valgusesähvatused ja muljepildid, talletades need kusagil sügaval sisemuses, kaugemale mõtlemata. Ta võttis endasse maailma, ehkki moonutatud maailma, väikese-ondine-maailma, seistes seljaga vastu tekivabriku de labor pikka müüri ja 1. räpaseid maju eikellegimetsa taga. Ja nii nägi ta ter-mureni madalaid maju veelgi madalamatena, ja neid ümbritsevat viljapõldu, mille keskel talupoja must kuju maa kohal küürutas, veelgi lõputumana. Uksel, seal kus ondine ühes ema zulma ja isa carolusega elas, rippus paberilipakas “siin oitakse ter-muren pühha neitsi kabeli wötmeid”, ja väike ondine tundis ennast seetõttu tähtsamana teistest tüdrukutest, kes ter-mureni poris või tolmus mängisid või raudteeülesõidu tõkkepuul kõõlusid, ikka ringiratast, räpased paljad kannikad urvis … aga tema meelest oli häbiväärne ülekohus, et nendegi uste kohal ei rippunud paberilipakat “siin oitakse raudtee tökkepude wötmeid”. Ja et selle üle oma meelepaha väljendada – küll lastel juba mõni hull tükk pähe tuleb! –, tiris ta välja oma väikese vennaraasu, kellel oli pehme vormitu keha ja ebardlikult jäme pea, ja kes lamas kastis, millel olid rattad all. Vennaraas oli 4-aastane ja kõik, mida ta teha oskas, oli oma ebardlikku pead mõne sentimeetri jagu punase saržvaiba küljest lahti kergitada, valeer oli tal nimeks, kuid mida tähendas säherduse inimesehunniku puhul nimi? Ja nüüd rabas ondineke teisi sellega, et veeretas kasti raudteerööpaid pidi, metsiku vaardiga ülesõidukohta ületades, otse krigisev-ligineva rongi nina eest mööda. Puurattad põntsusid rööpaid puutudes ja pea kastis põntsus kaasa. Keegi karjus, üks naine seisis jumala käsivarrest lööduna, ent väike ondine teispool raudteed oleks tahtnud end haigeks naerda.

—

Tõlgitud teosest: Louis Paul Boon, De Kapellekensbaan of de 1ste illegale roman van Boontje. Teksteditie en nawoord: Kris Humbeek en Bart Vanegeren. Amsterdam-Antwerpen: De Arbeiderspers, 1994, lk 17-18.

Louis Paul Boon (1912-1979), flaami ja kogu hollandikeelse nüüdiskirjanduse klassikuid. Booni põhiteoseks saanud-jäänud romaan “De Kapellekensbaan” (“Kabelirada”), millest käesolev peatükk (“Een hoopje mens”) on tõlgitud, ilmus esmakordselt 1953. aastal. Muide, juhtumisi samal aastal ilmus Lundis trükist Karl Ristikivi “Hingede öö”, mis oma vormilt ja struktuurilt oli eesti kirjanduses vast sama tavatu kui eksperimentaalne “De Kapellekensbaan” madalmaade kirjanduses.

Tõlke kohta. Umbes kümme aastat tagasi, ühel pikal valgel talvel, tõlkisin sellest Booni mammutteosest hulga peatükke (umbes esimese kolmandiku). Väiksemate kohendustega (nagu praeguselgi juhul) kõlbab neid isegi lugeda.

P.S. Louis Paul Booni mahukast loomingust on seni eesti keeles ilmunud “Menuett” (Tallinn: Varrak, 1999, tõlkinud Ilvi Liive). Ja võib-olla ka midagi ühes Loomingus umbes samal ajal.

Wie der Mond auf dem Wasser

Ivan Perez, Nina Botkay, Kenta Kojiri (27’52”, Nederlands Dans Theater, 2003; koreograaf Jiří Kylián).

Androgüünne kino

Kahte filmi vaatasin PÖFF-il (Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival). Aega nappis ja Tartus näidatav kava polnud mu jaoks ka ülemäära huvipakkuv. Aasia filmide suhteline rohkus Athena kahes kinosaalis mind seekord ei peibutanud.

Ühesõnaga, keskendusin tänavusel PÖFF-il Euroopale ja vaatasin ära Ann-Kristin Reyelsi (*1976) “Jahikoerad” (“Jagdhunde”, Saksamaa, 2006/2007) ja Catherine Breillat’ (*1948) “Vana armukese” (“Une vieille maîtresse”, Prantsusmaa, 2007). Esimene on debüüt, teine juba küpse autori film. Suurepärased mõlemad.

Jahikoerad

“Jahikoerte” tegevus toimub Kirde-Saksamaal Uckermarki nimega lumises külakolkas paari päeva jooksul. Inimesed palju ei räägi. Ei taha, ei julge või ei oska. Jumal teab. Film lõpeb jõuluõhtul.

Seal nad on: 16-aastane Lars ja tema isa Henrik. Ema Brigitte on paar kuud varem, nagu selgub, Berliini sõitnud ega ole endast vahepeal märku andnud. Ja järsku on Henrikul uus naine: Jana, kes on Larsi tädi. Lars tutvub kohaliku söögiputka omaniku Reschke tütre Mariega, kes on kurttumm. Lars kiindub Mariesse, Marie kiindub Larsi. Jõuluõhtuks saabub ootamatult emagi, oma uue sõbra Roberti seltsis. Moodsad inimesed, moodsad suhted niisiis. Kõik on justkui normaalne, aga Ann-Kristin Reyels on osanud filmi lavastada nõnda, et see moodsa perekonna rahu ja sõprus jõuluõhtul mõjub ülimalt absurdselt ja hingekriipivalt kurvalt.

Ühes filmi viimastest kaadritest laulab Larsi ema uus sõber Robert, põrsanäoga nooruke elektrik, söögilauas Franz Schuberti laulutsüklist “Winterreise” (1827) esimese laulu “Gute Nacht” (Fremd bin ich eingezogen, sõnad Wilhelm Müller). Roberti lauluhääl on pisut paigast ära, nagu kogu see perekonnaidüllgi. Tahaks naerda, aga tahaks ka nutta:

Die Liebe liebt das Wandern, –
Gott hat sie so gemacht –
Von einem zu dem andern -
Fein Liebchen, gute Nacht!

Film on väga visuaalne ja klaar, dialoogi on üsna vähe, liiati on Marie kurttumm. Vähe on ka muusikat. Enamasti kõlab see Larsi kõrvaklappides. Ei sõnakehvus ega pildi esilolek ole saksa filmi puhul väga tavaline: tundlikud talvemaastikud, härmatanud põld, jääkaane all metsajärv. Ja öine lumesadu, mitu-mitu head sekundit: suured rahulikud seletamatud lumehelbed üle kogu ekraani. Kaks korda filmi jooksul. Larsi ja Marie ühiskiikumised järve kaldal. Larsi must ja valge koer, kellest üks sureb. Järvejäässe külmunud rott. Palju suurplaani. Mopeedil sõitev Lars eestvaates, suu õhkõrnalt muigvel. Meenub Muriel belglase Dorothée Van Den Berghe filmist “Meisje” (2002).

Noored osatäitjad on suurepärased: Constantin von Jascheroff (Lars) ja Luise Berndt (Marie). Loodetavasti võib neid filmides edaspidigi näha. Saksa kino pärast on hea meel. Viimastel aastatel näib see olevat muutunud väga mitmekülgseks.

Vana armuke

Schuberti romantilise pala kaudu on hea liikuda Catherine Breillat’ filmi “Vana armuke” juurde, mille tegevus toimub 1835. aastal Pariisis, peamiselt siseruumides. Filmi oli reklaamitud kui kostüümidraamat. Kuid selle mõistega ei oska ma midagi peale hakata. Kahtlemata polnud Breillat’ filmi fookus 19. sajandi esimese kolmandiku rõivamoel (sama loogikaga võiks ju mis tahes tänapäevaelust rääkivat filmi, kus nüüdishilpe kantakse, kostüümidraamaks nimetada).

Noor mees Ryno de Marigny (Fuad Aït Aattou) ja haldjalik linalakk, karske Hermangarde (Roxane Mesquida) abielluvad. Kuid on veel Ryno vana kallim Vellini (Asia Argento, muide ühtlasi režissöör, osalenud Cannes’iski). Rynod ja Vellinit ühendab kümme aastat kirglikku kooselu ja nende varakult surnud tütar.

Vellini, väidetavasti itaalia krahvinna ja hispaania matadoori ebaseaduslik tütar, on tõmmu, tuline ja ebakonventsionaalne. Heast peast võib ta Ryno põse noaga verele tõmmata. Näiteks. Ta on femme fatale, ja nii ei õnnestu Rynol temast ka abielludes pakku saada.

Ent režissöör Breillat on feminist, ja nii ei jää romantilisest femme fatale‘i klišeest tema režiis õnneks suurt midagi järele. Sama tabavalt või sama vildakalt võiks Rynod homme fatal‘iks nimetada.

Ja üldse, Vellini ja Ryno on väga sarnased, ka visuaalselt. Androgüünsed olendid, kes ei mahu soostereotüüpidesse. See võimaldab filmil keskenduda inimestele ja armastuse võimalikkusse resp. võimatusse inimeste vahel.

Täpse kompositsiooniga sisevõtted nooblites salongides meenutavad kaadreid belglase Chantal Akermani lummavas Prousti ekraniseeringus “La Captive” (2000).

Ja kirjandusteose ekraniseering on ka ju Breillat’ film, mille aluseks on Jules Amédée Barbey d’Aurevilly samanimeline romaan aastast 1851. Seda raamatut olevat teksti väidetava amoraalsuse pärast omal ajal teravalt rünnatud – mis toob meelde muidugi Gustave Flaubert’i “Madame Bovary” (1857) keerulise retseptsiooni.

Muide, just androgüünsus (tõeline kosutus Eesti oludes!) ühendab Catherine Breillat’ ja Ann-Kristin Reyelsi filmide peategelasi: ka Lars ja Marie “Jahikoertes” on noored, piltilusad ja sooliselt raskesti lahterdatavad. Ja maalilised on lõpuks mõlemad fimid. Romantiliselt soe lõunamaine värviküllus Breillat’ filmis ning lumiselt karge impressionism Reyelsi linateoses.

—

P.S. Miks ma PÖFF-il Aasia filme ei vaadanud? Sest juba mõnda aega olen tundnud ebalust sealse toodangu jälgimisel. See on mu isiklik probleem, muidugi. Ühelt poolt tunnen end Aasia filmide hindamiseks liiga ebapädevana: huvitudes filmi tingliku maailma ja n-ö tegelikkuse vahekorrast on mul raske tajuda Aasia linateoses seda kahe reaalsuse vahelist nihet, mis võimaldaks mul filmi kohta üldse midagi öelda. Ja nõnda jääb järele vaid mingi üldinimlik vaatenurk, mis mind sootuks vähem paelub. Mind ei huvita niivõrd inimkond, kui inimene.

Ikka ja jälle (süvenevalt näiteks korealase Kim Ki-duki loomingus, mis mind küll väga köitnud on, võib-olla eriti “Saar” ja “Tühi maja”) olen Aasia filmide puhul pettumusega kogenud, et visuaalselt sageli võrratu pinna all peitub mõni suhteliselt triviaalne n-ö igavene tarkus (“jut on se koruke, öppetus se iwwa”). Ja seega kujutab taoline film endast õigupoolest tihtipeale nappi luuletust, mida olen sunnitud poolteist tundi lugema (heaks näiteks on siin Takeshi Kitano “Nukud” (2000), millest tüdisin juba õige pea; kaadrid on samas võluvad).

Kuuldavasti ei kattuvat filmid, mida Aasias ise hinnatakse, ka sugugi nendega, mida armastatakse Euroopas. Karta on niisiis, et Euroopa kinodes näidatavad Aasia filmid tulevad enamasti lahkelt vastu siinsete inimeste klišeekujutlustele Idast ja toimivad ses mõttes vaid afirmatiivselt, läänlase enesepilti kinnitavalt. Erandeid muidugi on samas küllaga.

Kahtlasevõitu režiimid mõneski Aasia riigis (nt Hiina, Iraan) suurendavad mu ebalust veelgi. Samad kõhklused on tekkinud mul viimasel ajal ka Vene filmide suhtes. Tahaksin nende maade filme näha, kuid “ridade vahelt otsida” (see sovetlik oskus ei jõudnud minus piisavalt välja areneda) pole mul hasarti ja apoliitilisteks religioosseteks mõistujuttudeks on mõnigi kord häälestus ebapiisav (samas kuulub näiteks Pavel Lungini “Saar” kindlasti mu läinud aasta ilusamate filmikogemuste hulka).

—

P.P.S. (12. dets. 2007). Margit Adorf Sirbis (“Kas fopaa toob õnne?”, 7. 12. 2007) ei leidnud Breillat’ filmist feminismi ja — pettus. Ma ei tea, millest ta segadus ja pettumus tulenes. Oletan, et tema feminismi-definitsioonist. Aga — pole ju feminism mingi “võitleva ateismi” analoogia ega meestesõim vms! Ja polnud ju Breillat eesmärgiks filmi varal mingi teesi “tõestamine”. Üldse, öelda, et keegi “on feminist”, on minu jaoks juba üsna imelik, mida aeg edasi, seda imelikum. Targem ja ökonoomsem oleks vast rõhutada tõika, et keegi feminist ei ole. Oleks ju ka näiteks kummaline alalõpmata esile tõsta, et üks või teine kõnealune isik ei poolda orjapidamist vms. Muide, ühe hiljutise Saksa uuringu järgi on vaid umbes 25% mehi (ja naisi) selgelt soolise võrdõiguslikkuse vastu.

If You Had a Vineyard

Sinéad O’Connor, “If You Had a Vineyard” (“Theology”, 2007).

“Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis.”

(Js 5:2 ; kogu teksti vt Js 5:1-8, s.o “Laul Issanda viinamäest”.)

K. P. Moritz: Jeesuke käru peal

Oma harjutusi sisemise palve vallas jätkas ta nüüd väga usinasti; ja nii oli ka paratamatu, et vahel võtsid need väga lapsiku suuna. Tolle maja taga, kus isa Pyrmontis korteris oli, laius suur viljapuuaed: siit leidis Anton juhuslikult käsikäru, ja lahutas nüüd oma meelt sellega kogu aias ringi kärutades.

Et seda aga kuidagi siiski õigustada, sest ta hakkas seda patuks pidama, leiutas ta omale ühe õige isevärki tuju. Nimelt oli ta oli lugenud Guyoni kirjatöödest* ja mujaltki mõndagi Jeesukese kohta, kes öeldi olevat kõikjal, ja samuti öeldi, et temaga olevat võimalik pidevalt ja kõigis paigus läbi käia.

Vähendusvorm tingis selle, et ta kujutas Jeesukesele mõeldes ette poissi, veel pisut väiksemat kui ta ise, ja kuna et ta juba nagunii Jumala enesega sedavõrd usalduslikus vahekorras oli, siis miks mitte veelgi enam tema pojaga, kellest ta uskus kindlalt, et ta ei keelduks temaga mängimast, ja et tal poleks midagi sellegi vastu, kui ta teda natuke käru peal ringi sõidutaks.

Kuid ometi arvas ta enese suure õnnega koos olevat, et võib nii tähtsat isikut käru peal ringi sõidutada, ja sel moel tema meelt lahutada; ja kuivõrd see isik oli tema fantaasia vili, siis tegi ta temaga ka justament seda, mida teha tahtis, ja lubas tal kord lühemat, kord pikemat aega sõitmisest rõõmu tunda, öeldes siis vahel ka suurima aupaklikkusega, kui sõidutamisest väsinud oli: „Kui kangesti ma ka tahaksin, on mul praegu ometi võimatu sind kauem sõidutada.”

Nii pidas ta seda lõpuks teatavat laadi jumalateenistuseks ega arvanud nüüd enam patuks sedagi, kui ta ka pooled päevad käruga jändas.

—

Tõlgitud väljaadest: Karl Philipp Moritz, Anton Reiser. Ein psychologischer Roman. Mit Textvarianten, Erläuterungen und einem Nachwort hrsg. von Wolfgang Martens. Stuttgart : Philipp Reclam jun., 2001, lk 25.

* Guyoni kirjatöödest – oletatavasti on mõeldud prantsuse kvietisti Jeanne Marie Bouvières de la Mothe Guyon’i (1648-1717) teksti „Poésies et cantiques spirituels sur divers sujets qui regardent la vie spirituelle ou l’esprit du vrai christianisme“ (1704).

Karl Philipp Moritz (1756–1793), varalahkunud kirjanik, kuulub kindlasti huvitavamate nähtuste hulka 18. sajandi, s.o valgustusaja saksakeelses kirjanduses. Tema kuulsaima ja ühtlasi mahukaima teose “Anton Reiser” (1785–90), suuresti autobiograafilise teksti ajaloolist tähendust on võrreldud J.-J. Rousseau “Pihtimustega”. Eriti madalama ühiskonnakihi (käsitöölised jm) kohta pakutava teabe hulga, sellest kihist võrsunud noore teatrihuvilise haritlase siseelu ning kõige selle ilukirjandusliku viimistletuse poolest on “Anton Reiserile” raske tollest ammusest ajast midagi kõrvale panna. Peategelasele Antonile keskendunud romaani täpne psühholoogiline eritlusvõime on imetlusväärne. Erinevalt enamikust 18. sajandi tekstidest mõjub “Anton Reiser” hämmastavalt nüüdisaegsena. “Anton Reiserit” on nimetatud alaväärsuskompleksi uurimuseks – sada aastat enne individuaalpsühholoogiat. Autori lakkamatut ja hoolikat enesevaatlust (see kehtib ka näiteks tema kaasaegse Jacob Michael Reinhold Lenzi kohta Tartust, kelle sulest pärineb samuti ridamisi psühholoogiliselt veenvaid tekste, mille seast olgu nimetatud “Anton Reiserist” mõne aasta võrra varasemad proosapalad “Zerbin” ja “Maapastor”; muide, “Zerbin” on ilmunud 2003. aastal ka eesti keeles kogumikus “J.M.R.L.”) juba maast-madalast soodustas pietistlik kasvatus (Moritzi puhul kvietism), mis arenes välja moodsaks psühholoogiaks. K. P. Moritz (nagu ka J. M. R. Lenz) õppis vahelduva eduga teoloogiat. Väärib märkimist, et Moritz asutas esimese saksakeelse psühholoogiaajakirja (“Magazin zur Erfahrungsseelenkunde”, 1783–93).

Ah jaa, tõlgitud lõigus on Anton üheksa aastat vana.

Aktuaalne pensionär

Vaatasin üle Sulev Nõmmiku mängufilmi “Noor pensionär” (1972; stsenaarium: Enn Vetemaa, Sulev Nõmmik).

Tegemist on Eesti kontekstis n-ö kultusfilmiga, kust pärineb enam-vähem loendamatu hulk lendlauseid ja “paroole”. Iga Eestis ja eesti kultuuris kasvanud teab mõnda. Filmi peaosas särab umbes 40-aastane Ervin Abel (1929-1984), parimas vormis. Minu meelest on see Abeli parim filmiroll üldse.

“Noor pensionär” räägib omaaegse ENSV ühiskonna kohta mõndagi. “Noor pensionär” ei ole lihtne film. Mis võiks olla filmi keskne teema? Küllap meheidentiteet. Film püüab defineerida meheks ja isaks olemist — ja selle kaudu (paratamatult) ka muid sooidentiteete ning perekonda ja abielugi.

Filmi peategelaseks on keskealine töötuks jäänud vallaline mees, kes püüab leida töö ja ühtaegu luua lähisuhte.

On väga huvitav, kuidas Ervin Abel suudab kommunistliku Eesti ühiskonnas mängida populaarseks, lausa cool‘iks n-ö pehme mehe, kellesuguseid sovetlik seadusandlus ju otse ei keelanud, kuid traditsioon jätkuvalt taunis. Ja Abeli saavutus on tõesti imekspandav, sest režissööri valitud “pehme mees” on nii pehme, et kaugemale minna olnuks Brežnevi-aegses Eestis vist päris raske.

Protagonist on endine balletisolist Pukspuu (eesnimi filmis puudub), n-ö tundlik kunstnikuhing, kelle ainus oskus lisaks balletitantsule (mida ta vanuse tõttu enam ei harrasta) seisneb viiulimängus. Pärast mitut luhtunud katset uue ameti valikul (tallimees, puuraidur, mööblivedaja) satub talle kätte tööots “kunstikallakuga koduõpetajana”. Perekond, kus ta töötama peab, on aga n-ö moodne, tavapärast patriarhaalset mudelit eirav — koosneb üksikemast ja teismelisest vallaslapsest. Patriarhaadi soorollid on pööratud peapeale. Ema (Lia Laats) ilmub esmakordselt kaadrisse ranges lendurimundris — ta on piloot ja perekonnapea, n-ö “seltsimees emalendur”, keda näidatakse vaatajale esmakohtumisel väga kurjalt tõreleva lapsevanemana. Tütar Marika (Marika Samussenko) huvitub peamiselt masinatest, mootoritest jms ega taha viiulimängust ja teistest “kaunitest kunstidest”, mida ema teda järjekindlalt harrastama sunnib, kuuldagi. Üksikema ja koduõpetaja vahel sugeneb peagi kiindumus ja koduõpetajast on, eneselegi üllatuseks, viimaks sisse võetud ka Marika. Filmi happy end on üsna usutav.

Kaks stseeni filmi lõpus on eriti meeldejäävad. Üksikema on rivistanud Pärnu hotellis üles kõik mehed, kelle ta oletab olevat koduõpetaja Pukspuu (viimasega on pisut õnnetu riiu tõttu suhted katkenud ja mees on ilmunud Marika mahitusel Pärnusse incognito). Mehed on järgmised: välismaalasest viiulivirtuoos (ülikultiveeritud härrasmees artistiparuka ja habemekiksiga), madalalaubaline jahimees-vunts, viiendat korda abielluv nõrganärviline pürjel Albert ja keegi vurruline vanem isand, kellel on – nagu selgub – maksta kahed alimendid. Üksikema kannatus on otsakorral, ta tahab meest, kuid “see õige” on kadunud nagu tina tuhka. Nii seisabki ta tüdinult meesterivi ees, püssitoru paremas pihus õieli. Close up. Lausub anuvalt: “Kallis, ütle ometi midagi!” Viiulikunstniku mõistmatu pilk. Üksikema jätkab, meeleheitlikult pihku püssitoru mööda edasi-tagasi hõõrudes (kahtlemata nilbe žest), manamist: “Või mängi viiulit! Või ma lähen hulluks!” Viiulikunstnik avaldab seepeale prantsuse-vene segakeeles pateetiliselt armastust, mispeale üksikema kannatus lõplikult katkeb. Ta pöördub jahimehe poole, kellel on samuti tühjast sõnaveeretamisest villand (“Kas tuleb pauk või ei tule?” nõuab kütt kärsitult). Mehejahil piloot ahastab nüüd: “Teie olete aus jahimees. Võtke mind kaasa! Teie püüate põtru, aga mina teen teile antrekooti! Võtke mind kaasa!” Kultuuriväsinud jahimees nõustub kõhklematult: “Võtan küll. Mul on kõht tühi. Lähme!” Kuid vaid hetk hiljem näeb emalendur, kes on juba valmis traditsioonilise peremudeliga ja harjumuspäraste soorollidega leppima, jahimehele antrekooti tegema, ühtäkki ukseavas koduõpetaja sügavat pilku.

Teine huvitav stseen on filmi lõpustseen. Lennatakse Pärnust tagasi Tallinna. Cockpit. Lennukiroolis on üksikema, tema kõrval istub tütar Marika. Kitsast salongist lisandub nende vahele koduõpetaja. Marika mõtiskleb: “Aga miks ma olen vahetevahel selline… imelik ja jonnakas? Sellepärast, et mul pole olnud isa, kes mind karistaks.” Ema käratab seepeale: “Marika!” Nüüd lausub koduõpetaja Pukspuu lepitavalt: “Marika! Piloodiga ei räägita!” (Tõstab manitsevalt sõrme suu juurde) “Psst!” Kõik kolm naeravad rõõmsalt. Muusika tuleb peale (Ülo Vinter). Lennuk kihutab edasi. Filmi lõpp.

Seda materjali oleks olnud lihtne lavastada labasevõitu farsiks, kuid Nõmmiku käe all on tulemuseks huvitav kooslus: kohati lausa banaalne, slapstickilik huumor on segatud ülimalt lüüriliste lõikudega, mida rõhutab Ülo Vinteri sugestiivne muusika. Eriti balletistseenid “Luikede järvest” on mängitud välja täie tõsidusega, nii et balletitantsijarüüs naljahamba Abeli üle naerda tundub kuidagi kohatu. Omamoodi ülev on ka Pukspuu, üksikema ja Marika ühismusitseerimise stseen videvikutunnil, mida filmi jooksul kui tärkava armastuse tipphetke paaril puhul veelgi korratakse. Ervin Abel on peaosas hiilgav. Tema tegelaskuju on täiesti naeruväärne ja ühtaegu igati tõsiseltvõetav. Küllap on siin teeneid ka operaator Harry Rehel ja tema kiindumusel suurplaani (vrd suurplaani, koguni detailplaani kasutamist “Kevades”, eriti Arno Tali näitamisel). Tundub ka, et Abel ei suudaks nagunii parimagi tahtmise juures kehastada autoritaarset macho-tüüpi, toda patriarhaalset isaklišeed, s.o “isa, kes karistaks”. “Noores pensionäris” on Abel tüübilt ja tasemelt võrreldav ehk Matti Pellonpääga, kes on mänginud mh Aki Kaurismäe filmides võrratuid rolle. Kahju, et Abelile ei leitud kuigivõrd rakendust n-ö “tõsises” žanris, eesti väärtfilmides.

Sulev Nõmmiku film, tundub mulle, on niisiis mitmes mõttes, noh … ütelgem: progressiivne. Naerdakse kodanlikku perekonda ja sellega mõnigi kord kaasnevat oravarattataolist abielu- resp. suhtemaaniat (mh viiendat korda abielluvate naabrite Laine ja Alberti näitel). Pooldatakse ühemõtteliselt vabaabielu. Meesprotagonist on ebatüüpiline mees, ebatüüpilise minevikuga (balletitantsija) ja ebatüüpilise olevikuga (teismelise tüdruku “kunstikallakuga koduõpetaja”). Tema abiellumine keskealise vallasemaga ja sel moel isaks saamine on samuti ebatüüpiline, n-ö macho “au” solvav. Soorollid on filmis labiilsed. Meespeategelane kannab ajuti isegi kleiti.

Komöödiažanr n-ö “vabandab” selle kõik välja ja muudab seeditavaks ka laiemale publikule (kes ei tarvitsegi võib-olla mõista, mille üle ta õigupoolest “Noort pensionäri” vaadates lõkerdab). Kuid küsimused, mida film puudutab, on mu meelest tõsised ja usutavasti Nõmmiku poolt ka nõnda mõeldud. “Noor pensionär” võtab üsna selge hoiaku küsimuses, milline peaks õigupoolest olema mees. Illustreerigu seda stseen filmi esimesest poolest, kus vallaline Pukspuu (kiitsuke ja reegleid mitte tundev) ning parajasti viiendat korda abielluv Albert (paksuke ja professionaalne) poksiringis “haavatud au” tõttu n-ö duelli peavad (mehelik arveõiendusmudel patriarhaalse korra tingimustes). Marika satub seda koos oma poiss-sõbraga pealt nägema. Osutades Pukspuule, selgitab Marika sõbrale: “See on mu viiuliõpetaja.” Sõber: “Kesse?” Marika: “See seal, kes poksib.” Sõber pahvatab laginal naerma: “See?! See on ju hull.” Marika (tõsiselt ja väga resoluutselt): “EI OLE!”

—

P.S. Kirjutasin selle kiiruga septembris 2007, aga tekst kadus mõneks ajaks kuhugi ja unus.