Lisandusi mälestustele Brežnevist

Aare Pilv meenutab oma blogis Leonid Brežnevi siit ilmast lahkumist ja lisab oma meenutusele videolõigu Brežnevi esinemisest Jaapani televisioonis 1977. aasta sügisel. Videolõik mõjus mulle kummastavalt, sest niisugusena ma seda kommunistliku maailma käilakuju ei mäletanud. Brežnevi värvilisus lõi mu, noh, vaat et pahviks. Pealegi, ta näikse olevat viis aastat enne surma veel kaunikesti heas vormis: puhas ja muhe vanapapi, kes tahab, et kõik oleksid sõbrad.

Minu mälestustes on Brežnev mustvalge ja veidi udune. Ja pisike. Oi kui pisike! Meil oli tollal mustvalge telekas, ma ei mäleta, kas veel too päris väike, kõige esimene, või juba tsipa suurem. Brežnevi surma-aastal siiski vist juba suurem mudel, sest usun, et mu vanemad soetasid selle vahetult enne Moskva olümpiamänge. Ühes või teises mustvalges telekas toanurgas see mees igatahes elas ja pidas seal peaasjalikult kõnesid. Õhtuti. Iga Brežnevi suurem etteaste leidis ulatuslikku kajastust. Vene keelest ma aru ei saanud, mistõttu need tema etteasted olid hirmus tüütud. Aga pidi kannatust varuma, Brežnevil tuli lasta oma jutt südamelt ära rääkida, et saada vaadata mõnda lastesaadet või muud huvitavat, mida kahest kanalist tulla võis. Mis teha, kui selline mees juba kord telekas elab.

Mäletan, et me teiste oma pere lastega aeg-ajalt matkisime Brežnevi kõnemaneeri. Tema artikulatsioon polnud nimelt, pehmelt öeldes, kuigi hea. Brežnev rääkis madalalt, mõmises ja rögises. Olin kuulnud teooriat, mis seletas peasekretäri kõneviisi mingi lõualuuproteesiga vms. Olgu sellega kuidas on, igatahes taipasin isegi mina, kes ma vene keelt ei osanud, et meisternäitleja diktsiooniga siin tegemist pole. Seda oli õigupoolest raske inimkõneks nimetada. See oli mingi bar-bar. Ja polnud sel mehel ka õiget lavasarmi. Seda seletamatum oli Brežnevi lakkamatu soleerimine. Tema monomaanne estraad. Aga ometi oli selles isikupära. Teda oli seetõttu hea matkida. Ja nalja sai palju. Brežnevil oli oma kordumatu sound, nagu igal tõelisel rockstaaril. Nagu omal ajal ka Adolf Hitleril, keda oskavad matkida kõik, kes teda korragi kuulnud on, isegi need, kes sõnagi saksa keelt ei mõista. Ainus Brežnevi fraas, millest ma tollal aru sain, tundub mulle, oli дорогие товарищи! — kallid seltsimehed! Nõnda alustas Brežnev alati oma kõnesid. Nende sõnadega oli paslik ka tema matkimismängu alustada. Дорогие товарищи oli parool. See rokkis.

Kui Brežnev suri, käisin ma esimeses klassis ja olin juba jõudnud ära armuda ühte klassikaaslasse ja Turisti muusikasse. Kirjutasin Turisti laule vihikusse ümber. Sa ära ära jahtu etc. Vihik on arvatavasti kadunud. Mulle meeldis sõna neurorock, mida Hardi Volmer, mu esimene iidol, ütles Turisti mängivat. Volmeri diktsioon oli muide laitmatu. Mul oli Turisti kleepekas, millele oli kirjutatud neurorock. Ja umbes aasta pärast Brežnevi matuseid käisin ma oma esimesel Turisti kontserdil. See oli suur sündmus. Oli 31. august ja kontsert Emajõe veerel algas kirstu sissekandmisega. Kirstus öeldi olevat August, keda ära saadetakse. Volmer pidas pateetilise kõne, vehkis kätega. Jäin hetkeks leinatalituse ehtsust uskuma, kaheksa-aastane nagu ma olin. Siis taipasin oma lollust ja mõtlesin, et Volmer on geenius. Turisti kontserdil nägin esimest korda punkareid. Tähendab, nii suurel hulgal. Olin vaimustatud. Nad tantsisid omaette, omas suures ringis, omas rütmis.

Aga aasta enne kõike seda, siis kui Brežnev suri, siis ma mäletan, et ema tuli mulle kooli vastu. See oli novembris (vaatasin järele). Ema seisis Laia tänava kooli saali nurgas akna all ja ütles mulle mantlit ulatades, et Brežnev on surnud. Ema oli päris tõsine. Surm on tõsine asi. Küllap tõsinesin omajagu minagi, kuid ma ei mäleta, et see teade oleks mu rööpast välja löönud. Surnud siis surnud. Nii hea telerikangelane see rögistaja nüüd ka polnud. Hea asi oli aga see, et nüüd saime vaba päeva. Võib-olla ka kaks.

Brežnevi matuseid vaatasime telekast kogu perega. Kuulsin esimest korda NSV Liidu tippjuhtide stamm-matusemuusikat, mida paari järgmise aasta jooksul sai veel kaks korda kuulda. Pikad venivad traagilised toonid. Mäletan patju Brežnevi kirstu ees (või järel), millele olid kinnitatud kõik ta tähtsamad ordenid. Neid oli must miljon. Patju ja ordeneid. Mäletan kolksatust, millega Brežnevi kirst hauda prantsatas, sõna otseses mõttes manalasse varises. Ja mäletan ühte väikest küürus mutikest, kes teiste leinalistega sammu ei pidanud, vaid kuidagi omas keerulises murtud rütmis liikus. Mutike öeldi olevat Brežnevi naine. Teda nägin ma esimest korda. Brežnevi omasoodu liikuv naine tundus mulle nendel matustel ainsa tõeliselt traagilise kujuna.

Mäletan, et mina ja mu veidi vanem vend naersime Brežnevi matuste ajal. Ilmselt tegime jälle ta kõnet järele. Дорогие товарищи! Siis õde keelas meid. Ütles, et nii ei sobi. Et ikkagi maetakse inimest. Tal oli õigus. Tema keelamine jäi mulle meelde. Ja võib-olla taipasin ma alles siis, tänu sellele, et see mustvalge udune pisike pudistav jutupaunik oli tõepoolest olnud elus inimene ja et tema matused polnud lihtsalt üks järjekordne keskpärane show. Seltsimees Brežnevi matused olid esimesed matused mu noores elus. Ja küllap nad on jäänud minu jaoks mingiks riigipeamatuste etaloniks tänaseni.

Sirp ja Vasar 12. nov. 1982, lk 2.

Sorisin mõni aeg tagasi (muide Aare Pilve tänuväärsest postitusest sõltumatult) vanemate poolt säilitatud vanade ajalehtede hulgas ja leidsin sealt mõned koltunud lehed Brežnevi surmateatega: Edasi ning Sirp ja Vasar. Võtsin nad omale. Mõlema lehe esiküljel on suur mustas leinaraamis Brežnevi portree, järgnevatel lehekülgedel leidub läkitusi NSV Liidu mitmesugustelt pika nimega riigivõimuorganitelt, seal seisab ka “suure rahuvõitleja” põhjalik nekroloog. Ajalehes Edasi antakse muu hulgas ülevaade üldrahvalikust leinast, mis olevat spontaanselt puhkenud: näiteks koolides olevat korraldatud leinaseisakuid ja peetud mälestuskõnesid, kooliraadiotes olevat kõlanud leinamuusika. Võib-olla. Jumal teab. Meie koolis igatahes raadiot polnud ja mingeid kogunemisi ma ei mäleta.

Edasi ning Sirbi ja Vasara esilehe leinafoto all seisavad read:

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu teatavad sügava kurbusega parteile ja kogu nõukogude rahvale, et 10. novembril 1982 kell 8.30 suri ootamatult NLKP Keskkomitee peasekretär, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees LEONID ILJITŠ BREŽNEV.

Leonid Iljitš Brežnevi, Lenini suure ürituse ustava jätkaja ning rahu ja kommunismi eest tulihingelise võitleja nimi jääb igavesti elama nõukogude inimeste ja kogu progressiivse inimkonna südamesse.

Aamen.

Sirp ja Vasar 12. nov. 1982, lk 3.

Väljavaateid

Tulla võib vihma
kui on soojem
kui on külmem
võib tulla rahet või lund
paiguti vahelduvat
pilvisust igal ajal
virmalisi ja vikerkaart
vastavalt aastaajale
vahel võib tulla tormi
ja tulla võib tsunami
see on väga ebatõenäoline
eriti Läänemere regioonis
aga mitte välistatud
tulla võib äikest
tulla võib Suur Pauk
Donnerwetter
püha müristus
ulgumine ja hammaste kiristamine
tulla võib üles
ja taevast ülevalt
võib tulla häid sõnumeid
ja Internetist
võib tulla rämpskiri
või viirus
Trooja hobune
täis tillukesi
laia haardega
messiaid
näritud küünte
ja murtud
südametega

—

(21.2.2008)

O Superman

Laurie Anderson, “O Superman (For Massenet)” (1981, ka plaadil “Big Science”).

‘Cause when love is gone, there’s always justice
And when justice is gone, there’s always force
And when force is gone, there’s always Mom …

(Vrd Daodejing 18. ptk)

Messias ja tema sugu

Lugesin hiljuti saksa gender-teemalisest võrguajakirjast “beziehungsweise – weiterdenken”, millele aeg-ajalt pilgu peale heidan, Antje Schruppi, feministliku teoloogi ja politoloogi värsket artiklit “Kein weiblicher “Messias” in Sicht” (“”Naismessiat” pole silmapiiril”), kus vaadeldakse USA presidendivalimisi ja demokraatide kahe kandidaadi, Barack Obama ning Hillary Clintoni vastasseisu eelvalimistel.

Ma pole kirglik (välis)poliitikahuviline ega tuline päevapoliitilistel teemadel väitleja, kaugel sellest, kuid poole silmaga olen ameeriklaste eelvalimisi siiski jälginud — Ameerika Ühendriikide käekäik pärast George W. Bushi üsna peatset ametist lahkumist on tahes-tahtmata Eesti-suguse riigi kodaniku jaoks oluline.

Nojaa, et olen aru saanud, et Obamalt ja Clintonilt oodatavas poliitikas suuri erinevusi pole, olen vaikselt pidanud pöialt Clintonile: vajadus naissoost presidendi järele tundub mulle olevat vajadusest mustanahalise presidendi järele lihtsalt pakilisem (pooled ameeriklased on naissoost, umbes 13% mustanahalised; naised said USA-s valimisõiguse alles 1920. aastal, mustanahalised mehed 1869. aastal). Nii või teisiti, selge see, oleks olukord muidugi tavatu, st uus ja huvitav.

Antje Schrupp näitab oma artiklis mu meelest hästi, et gender-perspektiivist on Obama ja Clintoni võitlus (mustanahaline mees vs. naine) ülimalt põnev ning võidu kaldmine Obama poole, nagu viimasel ajal järjest selgemini paistab, tähenduslik. Schrupp kasutab oma analüüsis messia-mõistet, mille kasutus on olnud traditsiooniliselt reserveeritud meeste puhuks. (Veel enam, Schrupp rõhutab, et messial puudub ka grammatiline naissoovorm. See on üsna oluline aspekt sugusid rangelt eristavate keelte ja selliste keelte kõnelejate puhul.)

Karismaatiline kõnemees Barack Obama esindab Schruppi hinnangul ameeriklaste jaoks eeskätt messialikku lunastajakuju, noort ja energilist visionääri, muutuste tõotajat. Vajadus sellise juhi järele, leiab Schrupp, on USA-s eriti suur pärast seda, kui George W. Bushi imidž on teinud läbi parandamatu teisenemise: Bush on muutunud oma ametiaja jooksul alfaisasest mingiks naljanumbriks ja muutnud ühtlasi ka Ühendriigid maailma avalikkuse ees ajuti üsna naeruväärseks. Eeskujuandev funktsioon, mida USA usub enesel loomuldasa olevat, ei taha niisiis enam hästi toimida, rahvuslik eneseteadvus on solvatud. Hästi ei lähe küll ka majandusel, kuid see pole seekord valija põhimureks.

Schrupp kõneleb nüüd rollist, mida ollakse harjunud ootama naissoost juhilt (Margaret Thatcher, Angela Merkel jt). Selleks on reeglina koristaja (Aufräumerin) roll pärast seda, kui endine (meessoost) riigipea on riigi majanduse põhja lasknud jms. Naiskandidaadi eelisteks valimistel saavad nüüd töökus, korralikkus, vastutustundlikkus, äraostmatus, säästlikkus, asjalikkus, tagasihoidlikkus jms omadused. Niisuguste naisjuhtidega, usaldusväärsete töömesilastega või koguni ennastunustavate tööhobustega, on valija juba enam-vähem harjunud. Kuid visionäärsust ja sõnasära naisjuhilt seni ei oodata. Naise pärisasjaks peetakse ikka veel visa nokitsevat tööd, mitte ülevaid ideid ja suurejoonelisi plaane.

Ja nii tähendab Obama arvatav võit gender-vaatevinklist siiski muu hulgas ja ennekõike lihtsalt ühe vana ja väsinud alfaisase väljavahetamist uue ja särtsakama alfaisase, uue superman‘i vastu.

Antje Schrupp loodab viimaks — ja mina koos temaga —, et ometi hakkaks ka poliitilises elus kuju võtma selline feminism, mis ei piirduks üksnes lõputu ja lõputu ja lõputu tõestamisega, et naisedki saavad kõigega samamoodi “hakkama” (nagu mehed): võivad olla samuti “tublid” kodanikud (nagu mehed) jne — see peaks olema tõesti ka suurimale skeptikule, olgu ta mis soost tahes, juba ammu päevselge —, vaid püüaks ja suudaks ühiskonnale vastuvõetavaks teha muidki naisekuvandeid, muu hulgas neid, mis ühendavad endas visionäärsuse, ebakonventsionaalsuse ja reaalpoliitilise edukuse.

***

Kui mõtlen Schruppi artikliga seoses Eesti tänase poliitilise elu peale, siis näib mulle, et meil siin Euroopa vilus kirdenurgas on paraku käia veel õige pikk tee. Sest ma kardan, et on palju neid eestlasi, kes lugedes Priit Aimla mõnitavat paskvilli “Täna doktorant, homme doktor?” (Postimees 12.2.2008), noh, vast üsna rahulolevalt muhelesid.

Sest mida tegi Aimla? Aimla mõnitas oma tõepoolest seosetus kirjatöös (lugesin selle, käsi südamel, mitu korda läbi) Tallinna Ülikooli riigi- ja poliitikateaduste doktoranti Oudekki Loonet, kes oli avaldanud pisut varem sealsamas Postimehes artikli “Keelame rääkimise?” (6.2.2008) — s.o julge, vajaliku, terava ja valitsuskriitilise artikli sõnavabaduse olukorrast Eestis.

Loone artikkel on muu hulgas varjamatult visionäärne, see algab nõnda: “Mul on unistus. Ma tahan näha Eestit vabade inimeste vaba riigina, kus igaüks julgeb oma arvamust väljendada, kartmata saada tembeldatud riigivastaseks.” Neidsamu Martin Luther Kingi kuulsaid sõnu – I have a dream! –, mida Loone oma artiklis tsiteerib, on kasutanud USA eelvalimistel väga edukalt ülipopulaarne Barack Obama.

Olukord on niisiis üsna kurb, sest Eesti tänane establishment ei soostu naissoost visionääriga (olgu ta kui haritud tahes) õigupoolest tõsiselt rääkimagi. Räme paternalistlik ja (hetero)seksistlik vastulause (Loonet nimetatakse lihtsalt “näitsikuks” jms, kasutatakse ka eesnime, nagu oleks tegemist väikese lapsega) tuleb hoopis mehe sulest, kes on töötanud küll mõnda aega riigikogus, kuulunud mitmetesse parteidesse (millisesse praegu, ei suutnud ma Internetist leida), kuid keda laiem üldsus tunneb humoristina, populaarsete sketšide loojana ning esitajanagi eriti ENSV lõpuajast.

—

P. S. Lisan lingid Oudekki Loone blogisse ja ka Kaheksanda mai liikumise blogisse (kuhu olen vist juba kord varemgi linkinud).

P.P.S. Aimla artiklit on Postimehes (19.2.2008) teravalt tauninud Rein Ruutsoo (“Kas Eesti vajab mõttevahetusi?” ja Daniele Monticelli (“Laussallimatus pole satiir”).

P. P. P. S. Muide, Eesti alal on ajaloos siiski naissoost visionääre elanud ja liikunud, ja juba üsna ammusel ajal. Üks tuntumaid oli küllap Juliane von Krüdener, eriti 19. sajandi alguses täies loomejõus olnud kirjanik ja rändjutlustaja, ajuti Viitina mõisaomanik, kes oli ajuti ka poliitiliselt tegev (ta oli üks Püha Liidu algatajaid). Tõsi, tollal oli väga palju neid, kes pidasid Juliane von Krüdeneri lihtsalt hulluks ja ohtlikuks. Juliane von Krüdeneri omaaegne menuromaan “Valérie” (esmatrükk prantsuse keeles 1803) ilmus 2003. aastal Ülo Treikelderi tõlkes viimaks ka eesti keeles.

Tallinnas

Nädalavahetusel Tallinnas. Laupäeva pärastlõuna. Tere üle hulga. Päris hubane. Silmad vist sama selged ja puha. Ja ristilaps — magab. Siis asjalik, tegus, heas tujus. Kasvanud. Peaksin talle kuidagi eeskuju andma. Kuidas? Lumine Gonsiori tänav, veel lumisem Kadriorg. Palju jalutajaid. Palju vene keelt, nii tundub pärast Tartut. Venelasi käivat siin palju, peredega ja niisama. Jalutamas, uitlemas. Noh, kõigile meeldib siin. Kadrioru barokklossis uus näitus “Igatsedes mägesid. Šveitsi maastikud Balti kunstis”. Balti kunstnike vabadusiha ja ulmad umbes kakssada aastat tagasi. Mäed, mäed, mäed. Kosed. Lambad. Inimputukad. Carl Grass ja Johann Wilhelm Krause, need kaks. Ja teised — Ludwig Hess ja kes. Šveitslased. Salomon Gessner. Tema nipet-näpet guaššidüllid. Ekstra Šveitsist kohale toodud. Millised soojad värvid! Näitus on avatud 11. maini.

Siis Kalamaja. Sealt õhtul kõrtsi, kesklinna. Olin sellest kitsast põiktänavast enne vaid läbi jalutanud. Varjuline paik. Ka kõrts ise kena, kuid väiksem kui oletasin. Nagu Tartu, mida paljud välismaalased, olgu idast või läänest, enne külastamist vähemalt poole suuremana kujutlevad. Või nii umbes Riia mõõtu linnana. Tahtsin võtta ühe Saku õlle, kedagi meenutades (ja ikkagi Tallinn, või kuidas), kuid võta näpust — polnud. Trotsist jõin hoopis siidrit. Kõrts niisiis väiksem kui oletasin, ühel hetkel linnupesa sarnane (mis linnu? mis pesa?), siis jälle hoogne diskosaal. See on disko. Disko on selline. Võta või jäta. Siin peab muusika vali olema. Laes siin-seal diskopallid ja üks salapärane masin, mis iga valge koha tantsijate küljes veelgi valgemaks muudab. Ka hambad ja küüned. Poisid ja tüdrukud Colgate’i reklaamist. Vahel Draculad.

Vahepeal istume. Aknaorvas. Muusika on vali. See on disko, siin peab muusika vali olema. Aga mahume ju ära. DJ on siinsamas, teise akna all. Meid on kolm, ei, kohe neli: esimene tegutseja (alati reibas, silmis ometi kriitiline tuluke), teine hellake (jääb järjest unisemaks), kolmas poeet (ajuti süngestuv, apaatnegi), neljas vaatleja (unustab end vahel siiski lootusetult). Ka oma sõnu ei kosta. Ilma saab ka. Mängime näiteks telefonimängu. Vahepeal tänaval, tuulutamas. Keegi läheb mööda, väidab enese mind mäletavat Tartust. Olevat kohe tähele pannud. Hm? Ütleb ka aasta. Olin sel aastal Hollandis, aga seda ma ei ütle. Imetlen hoopis ta fantastilist mälu.

Siis tagasi Kalamajja. Nach Fischermay ins Nachtquartier. Hilisöised Tallinna taksojuhid on nöörijad.

Võib-olla veel üks tšeburek Balti jaama einelauast, sulle kui tartlasele Tallinna spetsialiteedina? — Ei, aitäh. — Aga mina võtan. — Võta. — Head ööd! — Head ööd! — Kõik juba magavad.

Pühapäeval Tartusse.

Dance with me

Nouvelle Vague, “Dance With Me” (“Bande à Part”, 2006; originaali autor: The Lords of the New Church).

Hüpe laiale teele

Laia tee eest on hoiatatud. Kuid laial teel on kitsa tee ees mõnikord eeliseid. Lai tee pakub lahedamat liikumisruumi, kui inimesepüüdjad peaksid kimbutama.

Kui silmad tõstsin, olid nemadki mind märganud, kaks sihvakat mustas ülikonnas mustade rinnasiltide, mustade õlakottide ja mustade raamatukestega mustapäist noormeest seisid veel vaid mõne sammu kaugusel. Õng oli juba sisse visatud.

Õnneks oli mul Geistesgegenwart‘i küllalt, et viimasel hetkel Küüni tänava puiestiku kõnniteelt, otse skulptor Ülo Õuna loodud isa ja poja pronksõlgade tagant, avarale jalakäijate alale käänata. See võis olla ka hüpe.

Barclay platsil, kuhu saatus mind nüüd paisanud oli, vaatasin alles tagasi: mustad mehed olid jätkanud teekonda, küllap häirimatus rahus, ja pisut kaugemal ühe triibulist salli kandva tüdrukuga jutule saanud. Mustad raamatukesed olid lahti. Oli laupäeva lõunatund, veebruari algus.

Tõsi küll, võib-olla too minu manööverdus ei leidnudki aset täpselt kirjeldatud paigas, alasti isa ja temaga sama kasvu imikust poja kaksikkuju juures, mille kõrval turistid end pildistada armastavad ja mida vaadates mõnigi mööduja muheleb, itsitab või naerma pahvatab (riieteta mehekeha, olgu see või kunstniku voolitud, tajutakse avalikkuses tihti millegipärast naljanumbrina), kuid mulle tundub, et just seal, selles hästi tuntud kohas Tartu kesklinnas ja just nimelt nende kahe pronksist porgandpalja inimese läheduses ja ühtlasi teatava kaitse all, pidi see minu otsustav käänak kitsalt teelt laiale teele aset leidma. Ütlen: pidi, sest võib-olla ma, ähmi täis nagu ma olin, lihtsalt ei mäleta enam kõiki üksikasju kohase täpsusega. Kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama.

Ja lõpuks annab mulle õiguse sündmuse niisugusesse rekonstruktsiooni uskuda ka lihtlabane licentia poetica.

Üks mis kindel: oma pikkuse ja suhtelise rahvarohkuse tõttu on Küüni tänav inimesepüüdjaile, muu hulgas neilegi, kes mõnikord kannavad püütavate õnneks juba kaugelt äratuntavat riietust — näiteks ookeanitaguse lõikega musti hästi istuvaid ülikondi, aga vahel ka, kuid siiski hoopis harvem, musti kleite, mis on samuti laitmatu rätsepatöö — ja liiguvad reeglina paarikaupa, Tartus üheks meelispaigaks. Päevast päeva traalitakse see tänav algusest lõpuni hoolega läbi. Ühesõnaga: ülima tõenäosusega toimus kirjeldatud sündmus — jalutuskäik, silmside ja põgenemine — tõepoolest just nimelt siin.

Pealegi räägib minu versiooni kasuks ümberlükkamatu fakt, et sinnasamasse, kohta, kuhu kaks aastakümmet hiljem pandi üles isa ja poja skulptuur, tõsi küll, vast pisut maad Poe tänava poole, püstitati kaheksakümnendate aastate keskpaiku, ENSV lõpuajal, niinimetatud autahvel, kuhu olid vaatamiseks välja riputatud eriti eeskujulike ja printsipiaalsete linnakodanike fotod. See juba mõned aastad hiljem kadunud rajatis kujutas endast, kui mu mälu ei peta, betoonist ja plekist ristkülikut, mille pime tagakülg oli pööratud pargi poole, kuid tänavapoolne külg oli kaetud klaasiga. Klaasi taga rippusid mitmes reas eriti eeskujulike ja printsipiaalsete linnakodanike paraadfotod, valmistatud parimais fotoateljeedes. Sündsuse piires naeratavad näod, kammitud pead ja mustad ülikonnad, vahel ka kleidid, alati soliidset, väljapeetud šnitti.

Neist laitmatu kvaliteediga fotodest oli mulle tuttav vist ainult üks — see kuulus ühele minu kooli õpetajale. Olgu muld talle kerge, kui ta peaks tänaseks siit ilmast lahkunud olema.

Mäletan, et klaas õpetaja autahvlifoto ees oli (oo saatuse irooniat!) sageli täis sülitatud. Kuid ma ei mäleta, et oleksin tundnud isiklikult kedagi, kes sinna sülitas. Oletan, et seda tehti ööhämaruses, ja nii hilisel tunnil minusugune ontlik koolilaps linna vahele eriti ei sattunud. Nüüd, aastaid hiljem, tean ma muidugi, et ENSV vaakus noil autahvliaastatel juba hinge, korises ning rögises, ja tolle teenelise õpetaja ajalookäsitus ning ka tema nii-öelda printsipiaalsus olid ajale lihtsalt fataalselt jalgu jäämas. Ja ehkki õpetaja tegi oma käsituses peagi kannapöörde ja revideeris põhjalikult ka printsiipe, ei päästnud kõik need manöövrid vaest fotot autahvlil teps, pigem vastupidi. Nõnda et küllap pidi õpetajale tulema tõelise kergendusena, kui ühel päeval autahvel tükkis fotode ja süljelarakatega — olid need siis nüüd õpilaste ulakuse- või vastupanumärgid või oli see hoopis agooniatõmblustes ENSV enese sünge kooljaila — sealt Küüni tänava veerest ära koristati. Millal see täpselt juhtus ja kes seda tegi, ei mäleta vist enam keegi.

P.S. Kitsikuses teeb kass kentsakaid hüppeid, ütleb hollandi vanasõna. Minu patentvõte misjonäride tõrjeks, juhul kui neid juba eemalt märkan ja mul ei õnnestu kohtumist muul moel enam vältida, on lihtne ja tõhus: haaran põuetaskust telefoni ja hakkan kõnelema, mida parajasti sülg suhu toob.

Võte töötab sada protsenti, sest infoajastul on austus sidepidamise vastu üldine ja kahe inimese vestluse privaatsuse rikkumist peetakse õnneks ikka veel ebaviisakaks. Iga kaaslane, olgu või imaginaarne vestluspartner, loob misjonäride (nad on peaaegu alati kahekesi) ja misjoneeritava (kes on enamasti üksi) jõudude vahekorras pealegi teatava tasakaalu: nüüd on meid kaks kahe vastu. Ja meie poolt on sõprus. Kambakas ei lähe läbi …

Head sõbrapäeva!

Ingeborg Bachmann: Tõde on inimesele jõukohane

Kirjanik — ja see on tema loomuses — soovib, et teda kuulda võetaks. Ja ometi näib talle ühel päeval imepärasena, kui ta tunneb, et suudab mõjuda — seda enam, kui ta oskab öelda vähe lohutavat inimeste ees, kes lohust vajavad, nii nagu seda vajavad ainult inimesed, haavatud, vigastatud ja tulvil suurt salajast valu, mis inimest teistest olenditest eristab. See on kohutav ja mõistetamatu erisus. Kui see nii on, et me seda eristusmärki kanname ja sellega elama peame, siis millist nägu peab olema lohutus ja mis on meil temaga üldse asja? Siis pole ju — arvan ma — sünnis tahta teda sõnade abil luua. Oleks ta ju siis, olgu mis nägu tahes, liiga väike, liiga odav, liiga hädapärane.

Sestap ei saa olla ka kirjaniku ülesandeks seda valu salata, tema jälgi segada, teda silmamoondusega varjata. Vastupidi, ta peab seda valu tõdema ja selle veel kord, et me näeksime, tõemeeli teoks tegema. Sest me tahame kõik nägijaks saada. Ja alles too salajane valu teeb meid kogemisaltiks ja iseäranis altiks tõe kogemisele. Sellesse seisundisse sattudes, helgesse ja hella, kus valu saab viljakaks, ütleme väga lihtsalt ja õigesti: mul avanesid silmad. Me ei ütle seda seetõttu, et tajusime väliselt mingit asja või sündmust, vaid seetõttu, et saame aru millestki, mida me ometi näha ei saa. Ja seda peakski kunst toime panema: et meil silmad, ses mõttes, avaneksid.

Kirjanik — ja seegi on tema loomuses — on kogu oma olemusega suunatud sinale, inimesele, kellele ta soovib läkitada oma kogemuse inimesest (või oma kogemuse asjadest, maailmast ja oma ajast, jah, kõigest sellest samuti!), aga iseäranis inimesest, kes ta ise või teised olla võivad, ja kohast, kus ta ise ja teised kõige inimesemad on. Kõik katsesarved õieli, kombib ta maailma kuju ja inimese jooni selles ajas. Mil viisil tunnetakse ja mida mõeldakse ja kuidas tegutsetakse? Millised on kired, kidumised, lootused …?

Kui mu kuuldemängus “Hea Manhattani jumal” (“Der gute Gott von Manhattan”) sihivad kõik küsimused armastusele mehe ja naise vahel ning sellele, mis ta on, kuidas ta kulgeb ja kui vähe või kui palju ta olla suudab, siis eks või ju öelda: aga see on ainult piirjuhtum. See läheb ju liiale …

Lugu on aga nõnda, et igas juhtumis, ka kõige argisemas armastuse juhtumis, on peidus piirjuhtum, mida me võime lähemal vaatlusel silmata ja võib-olla peaksimegi silmata üritama. Sest kõiges, mida me teeme, mõtleme ja tunneme, on meil mõnikord tahtmine äärmuseni minna. Meis virgub soov ületada piirid, mis meile on seatud. Mitte selleks, et omaenese sõnu süüa, vaid selleks, et neid sõnu selgemas keeles täiendada, ütleksin nõnda: minagi olen kindel, et meil tuleb antud suurusjärku jääda, et ühiskonnast väljumist pole olemas ja et meil tuleb endid üksteise varal läbi katsuda. Kuid nende piiride sees oleme suunanud pilgu täiuslikule, võimatule, kättesaamatule, olgu armastuses, vabaduses või mis tahes muus puhtas suuruses. Võimatu ja võimaliku vastastikuses mängus avardame oma võimalikkusi. Just sellest, et me ta tekitame, selle pinevussuhte, mille varal me kasvame, oleneb — arvan ma — viimaks kõik; sellest, et orienteerume eesmärgile, mis, tõsi küll, meie liginedes veel kord eemaldub.

Nii nagu kirjanik üritab kujutamise kaudu teisi tõele julgustada, nõnda julgustavad teda teised, andes talle kiidu ja laidu läbi mõista, et nõuavad temalt tõde ja tahavad sattuda seisundisse, kus neil silmad avanevad. Tõde nimelt on inimesele jõukohane.

Kes veel kui mitte need teie seast, keda on tabanud raske saatus, oskaksid paremini tõendada, et meie jõud ulatub meie õnnetusest kaugemale, et inimene, kellelt on paljugi röövitud, mõistab ometi jalule tõusta, et ta suudab pettunult, ja see tähendab: ilma petteta, elada. Usun, et inimesele on lubatud teatav uhkus — selle uhkus, kes maailma pimedusevangis ei anna alla ega lakka tõde ja õigust silmas pidamast.

Pidulik paus nagu täna kahe töö vahel on ühtlasi mõtlemisaeg; kuivõrd see on minu mõtlemisaeg, siis palun ma, et see oleks aeg paljudeks küsimusteks, mida te võite veel õigusega esitada ja millele alles üha uued tööd ja püüdlused võivad katsuda vastuseks olla. Nõnda jõuangi tänuni austuse eest, mille osaliseks te mul täna saada lasete. Et tänusõnu lausudes ei sobi olla vaid üldsõnaline, siis tahan nad adresseerida neile, kes on minu ja paljude teistegi autorite töö sageli üldse võimalikuks teinud või oma lahkusega seda hõlbustanud, Saksa ringhäälingule; peale selle kuulajaile, keda ma olen leidnud, neile tundmatuile, kelle nimesid ma ei tea; ennekõike aga sõjapimedaile, kes võtavad veelgi enam kui kõik teised kuulda sõna ja kes seda auhinda väärika instantsina välja annavad.

Ma tänan teid.

—

Tõlgitud väljaandest: Ingeborg Bachmann, Die Wahrheit ist dem Menschen zumutbar. – Ingeborg Bachmann. Gedichte, Erzählungen, Hörspiele, Essays. München-Zürich: Piper, 1992, lk 300-302.

Tegemist on kõnega, mille Ingeborg Bachmann pidas Saksa sõjapimedate kuuldemänguauhinna (Hörspielpreis der Kriegsblinden) üleandmisel 17. märtsil 1959.

Originaal ilmus esmakordselt väljaandes: Der Kriegsblinde, Jg. 10, Heft 8, Bielefeld 1959.

…

P.S. Austerlane Ingeborg Bachmann (1926–1973), üks mulle lähedasemaid saksakeelseid autoreid 20. sajandist.

Bachmanni ühtaegu keelekirgliku ja -skeptilise sõna tõlkimine võib peaaegu meeleheitele viia, kuid väiksemategi õnnestumiste korral pakub see seda suuremat rõõmu.

Muide, tõlgitud kõne, selle Bachmanni meelest igalt kirjanikult nõutava vastupanumoraali sõnastava napi teksti pealkiri — eestikeelsena kahjuks vast mitte nii kategooriline ja aktiivne kui originaalis — on saanud saksa keeles enam-vähem lendsõnaks (tõsi küll, mitte üldkeeles).

Toeta GenKlubi

Erandkorras teen pisut kihutustööd.

Genialistide Klubi toetuseks (Tartus, Lutsu 2) saab allkirja anda siin. Nagu teada, ähvardab GenKlubi lageda taeva alla jäämine.

Mina oma allkirja juba andsin.

Kiss me

Sixpence None the Richer, “Kiss Me” (1999). Nostalgiline poprock Texasest. Ja tervitused François Truffaut’le (“Jules et Jim”, 1962).