Boris Groys: Stalin ja Hitler

Stalin ja Hitler näitasid meile, et hierarhiad on tühised, et kõike saab hävitada ja falsifitseerida, igasugust laadi muinasjutte pajatada, programme ümber kirjutada, nagu parajasti tahtmist on, ja mitte keegi ei märka midagi. Nõnda poogiti meile kõigile sisse absoluutne lugupidamatus ja põlgus kultuuri suhtes. Me teame, et kogu ajaloo võib igal ajal prügiks muuta — kogu kultuur on suur prügihunnik. Ilma selle teadmiseta, ilma selle totalitaarse kogemuseta poleks niinimetatud postmodernism võimalik olnud.

—

Boris Groys (Борис Ефимович Гройс, *1947), vene päritolu teadlane, on kunstiajaloo, filosoofia ja meediaajaloo professor Karlsruhes (Staatliche Hochschule für Gestaltung). Tekst on tõlgitud tema koduleheküljelt. Saksakeelne originaal on ilmunud ka teoses: Boris Groys, Thomas Knöfel, Politik der Unsterblichkeit (München: Hanser Verlag, 2002). Groys on avaldanud väga palju eriti vene ja nõukogude kunstist.

Mingi kõledus

Mingi kõledus hõljub linna peal. Riietun soojemalt. Pigem sulgen akna kui avan. Nädalavahetusel murdis mind tundmatu tõbi tubaseks. Jalutasin pühapäeva hommikul Annelinnast enda poole (olin käinud seal üht kena väikest koera jalutamas, sest koeraomanikud viibisid parajasti mujal), kui tundsin, et jõuan veel suurivaevu jalgu liigutada. Kodus uinusin ja oleksin peaaegu ühe kokkulepitud õhtuse kohtumise maha maganud. Kuid kohtumisest, mille olin päev varem määranud, ma loobuda ei tahtnud. Kolm kuud oli vist möödas ajast, mil M.-i viimati nägin.

Suur osa kohvikuid oli kesklinnas aga suletud, kui viimaks teineteist nägime (Café Noir’i uksel rippus näiteks silt, mis teatas, et personal on in corpore Viljandis, s.o Folgil). Ja vanas ülikooli kohvikus, kust ühe väiksema nurgataguse ruumi leidsime, pehmete tugitoolidega, hakkas mul Waldorfi salatist, mida olin lootusrikkalt M.-i eeskujul tellinud, juba esimese suutäie peale sees keerama. Jõin siis lihtsalt vett. Palju. Ja ka ühe kohvi, sest oletasin veel mõnda aega, et ma haige ei ole kaugeltki, vaid lihtsalt väsinud. (Ei mäletagi, millal ma viimati haige olin.)

Koju ma aga tulin juba pooleldi komberdades. Ja jäin kaheks päevaks tuppa. Oma palavike ja iivelduste ja higistamistega. Ja viletsate unedega. Jumal teab, mis tõbi see oli ja mis kõledusega ma kokku puutusin ja kus ja millal täpselt ja miks. Võib-olla oli sel haiguspuhangul mingi salapärane seos M.-iga, s.o täpsemini teadmisega sellest kohtumisest. Sest alanud oli see kõik enne kohtumist. Ja kohtumine ise oli ju väga kena (nagu arvata võiski). Kuid neid psühhosomaatilisi teooriaid ei hakka ma siin muidugi mõista lähemalt tutvustama.

Ja täna hommikul, kui olin esimest korda üle pika aja talutavalt magada saanud, ärkasin juba varakult telefonihelina peale: üks tõlkebüroo, kuhu olin lubanud päev enne haigestumist ühe seaduseteksti tõlkida (enne seda olin tõlkinud tõlkebüroole elus vaid üheainsa korra, või kaks, ja see oli ammu), oli avastanud, et mulle antud tähtaeg on fataalselt möödas ja tekst peab olema juba esitatud. Muidu olevat kurat teab mis.

Olin aga nädalavahetusel midagi segi ajanud ja arvanud, et mul on veel terve päev aega. Nagunii polnud ma eelnevatel päevadel suutnud midagi märkimisväärset teha, üksnes haige olla (haiguse nimetamine tõlke viibimise põhjusena ei kõlanud loomulikult veenvalt). Telefonivestlus kujunes ägedaks, nagunii olin unine. Ja büroo kategoorilisus muutis mindki jäigaks, nii et kui torust kostis “Andsime teksti häda sunnil ja heas usus teile, ehkki me ei tunne teid ega tea, kas te üldse olemaski olete”, avaldasin samuti kahtlust, kas see tõlkebüroo tegelikkuses eksisteeribki. Mis oli võib-olla ainuke lõbus koht selles piinlikus ja pisut kafkalikus vestluses, sest mu n-ö häbematus kahelda nii tuntud ettevõtte olemasolus, ajas telefonilolija hetkeks marru. Ah, magus kättemaks.

Igatahes sain ma paar lisatundi armu poolest ja tõlkisin seejärel hommikupooliku ja pärastlõuna nagu masin, sorides internetis leiduvates vastavates EL-i seadustes, kirudes oma eluvõõrust taolise leksika osas ja veendudes üha enam, et tarbeteksti tõlkimisel pole midagi pistmist sellega, mida mina tõlkimise all mõistan. Tasu on muidugi ilus, kuid töö on vabrikutöö. Kui olin tõlke viimaks ära saatnud, vappusin külmavärinates. Katsin end tekiga ja sulgesin silmad.

Tõvepäevadel jälgisin oma blogis ja mujal huviga linnateemalist arutelu ja üritasin sellesse ka sekkuda. Aga arutelu ägedus (minu blogis oli see siiski meeldivalt rahulik ja n-ö konstruktiivne) pikapeale väsitas mind, nagu ka selle arutelu mõningane mustvalgus — otsekui oleks vaid kaks alternatiivi: linn vs maa (kusjuures nii, et linn on külm, kunstlik, lämmatav ning halb ning maa on soe, loomulik, eluandev ja hea).

Otsustasin niisiis tellida ühe üsna värske raamatu, kus Müncheni bioloog Josef Reichholf räägib nn “linnaloodusest”. Väga huvitav teema. Kunagi edaspidi katsun seda siin ka refereerida.

Apokalüptilisi meelolusid ma ei suuda eriti taluda: jutte peatsest maailmalõpust loodusreostuse, linnugripi, AIDS-i, pedofiilide, venelaste, juutide, hiinlaste, rahvusvaheliste terroristide, Vanatühja enese mahituste jne tagajärjel ei taha ma eriti kuulata. Ärevus ühendab neid meeleolusid, ärevus ja paanika.

Püüdsin seeasemel vaadata austria režissööri Michael Haneke filmi “Loss” (“Das Schloß”, 1997; tehtud austria kirjaniku Franz Kafka samanimelise romaani järgi), kuid ei suutnud esiotsa selle filmi kaunis keerulisele dialoogile keskenduda. Alustasin vaatamist mitmel päeval ikka ja uuesti, ning vaatasin umbes kahe tunni pikkuse filmi eile õhtul viimaks ka lõpuni. Linnaarutelusse sobis seegi ekslemine hämaras ja tuisuses inimasulalabürindis päris hästi.

Nagu Kafka raamat, nii lõpeb ka raamatu ekraniseering n-ö lausepealt: voice-over lausub: “Aga see, mida ta ütles …” ja pilt katkeb ning ilmub kiri: “Selles kohas lõpeb Franz Kafka fragment.”

Haneke “Loss” on kummaline film ja tõestab veel kord, kui raske on nii sõnatihedat kirjandusteksti pildikeeles “ümber jutustada”. Haneke on olnud üsna tekstitruu, kuid ma ei tea. Jah, muidugi mängib Ulrich Mühe (K. rollis) suurepäraselt, nagu ka Susanne Lothar (Frieda) jne (näitlejad on filmis üldse hiilgavad). Kuid ometi.

Kafka tekstid on võib-olla visualiseeritavadki, aga arvatavasti pole vastavat adekvaatset meediumi veel leiutatud. Ja kas tahtlikult lõpetada film seal, kus raamatu autor teose tahtmatult pooleli jättis, on filmi tugevus või ideede puudus? Ja jälle ma mõtlen, et pole tingimata vaja kirjandust filmida. Kirjandusteose filmitavus ei ole kindlasti kirjandusteose peamine voorus. (Filmi soovitan ometi, Haneke loomingut tasub ikka vaadata. Ja Kafkat on ikka arukam lugeda, mitte filmina vaadata.)

Nii nagu Kafka “Loss” lause keskelt katkes, nõnda jäi katki täna ka üks blogi, millel oli kindel koht mu blogrollis. Muidugi tegi see meele kurvaks. Eriti see tegi meele kurvaks. Taoline lahkumine. Ei jõudnud ma pealegi viimaseid sealseid postitusi lugedagi, sest lükkasin seda pakilise tõlketöö tõttu terve hommikupooliku ja lõuna edasi. Muudkui edasi.

Hüva, pealekäimise tulemusel sain neid tekste siiski lugeda, kuid: välja lendasid liblikad lahtisest aknast, ehkki tuulte ja külmadeni on veel aega maailm. Mingi kõledus hõljub linna peal. Loodetavasti toob mõni soojem puhang need liblikad peagi tagasi.

Jesus saves, I spend

St. Vincent (Annie Clark), “Jesus Saves, I Spend” (“Marry Me”,2007; video režii: Andy Bruntel ja Bucky Fukumoto), Brooklynist. Koduleht.

Nõrk ja täiesti ükskõikne

Lubasin midagi Tartust kirjutada. Linnast, kus ma elan ja kus ma olen sündinud. Ma pole seda linna oma blogis iial tematiseerinud. Ka teisi Eesti linnu mitte. Üks veebruarikuine postitus kannab vist pealkirja “Tallinnas”, kuid see pole üldistus Tallinna teemal, vaid kirjeldus ühest Tallinnas viibitud kenast päevast, õhtust ja ööst.

Õieti ma ei tea, mis see Tallinna teema üldse on. Ega tea ma ka, mis on Tartu teema. Ja ma pole kindel, kas ma oskan või pigemini üldse tahan mõlema linna kohta midagi öelda, liiati veel korraga. Kõige vähem tahan ma polemiseerida.

Siinkohal võikski loole punkti panna ja mõneks ajaks jalutama minna, kusagile Narva maanteest üles, piki puiestikku Raadi poole. Juulikuine leitsak on talumatu.

…

Hiljem.

Narva maantee, kus jalutasin, oli Narva maantee, varjuline, nagu ootasingi. Linna serv. Narva maantee. Võib-olla peaks midagi hoopis Narvast kirjutama? Aga hoolimata maanteest, mis Tartust Narva suunal väljub, on see Kirde-Eestis asuv linn mulle samahästi kui tundmatu ja õigupoolest puudub minu Eesti kaardilt. Aga muidugi pole juhuslik, et Tartus on just Narva maantee ja Riia maantee. Ja et Tallinna maantee nimeline tänav, mida võiks ju oletada, mõeldes Tallinnale kui lõppude lõpuks Eesti pealinnale, siin puudub. Tartu asub vanal teel, mis saab alguse Riiast, läheb Tartu kaudu Narvani ja jõuab viimaks Peterburi. Tallinna suund on ajalooliselt sekundaarne.

Enne sõda oli Tartus küll ka Tallinna tänav, s.o loogelise Jaama tänava kergelt mäkke tõusev pikendus teispool Narva maanteed, Emajõega paralleelne tänav. Tallinna tänaval elas näiteks Friedebert Tuglas, kuni ta maja puruks pommitati ja ta Tallinna (Nõmmele) kolis. Sõja järel nimetati Tallinna tänav Staadioni tänavaks (küllap ülikooli staadioni järgi). See tänav oli ja on praegugi ummiktänav, mille otsas asus veel hiljaaegu hullumaja. Kui Punaarmee pärast sõda Raadile asus, sai ummiktänav ka Narva maanteest. Mõnikümmend meetrit Raadi mõisa pooleldi purustatud väravast edasi oli kraav ja okastraat ning kusagil seal taga algas sõjalennuväli. Paar aastat tagasi väljasõit Narva maanteele taastati.

Sõja järel jäi täiel määral funktsioneerivaks vaid Riia maantee, mida ongi peetud Tartu peatänavaks. Võidu silla kaudu on see ühendatud Narva maanteega, kuhu enne pääses Kivisilla kaudu mööda Raatuse tänavat. Kesklinnas oli Riia maantee ümbrusse kogunenud ärikvartaleid, mille rusud pärast sõda tasandati ja puid täis istutati. Tartu kesklinn on sestpeale, kui ülikooli ja raekoja ümbrus välja arvata, hõre ja tuuline, suviti sageli hingematvalt lämbe, ja muidugi mõista üsna inimtühi. Pärnalatvu hindavad aga hakid, neid elab siin loendamatul hulgal.

Tartusse jäeti ENSV ajal mingi “kõrgema” olemasolu õigustuseks ainult ülikool (mis oli aga Eesti-välisele maailmale samahästi kui suletud) ja kõik sellega otse või kaudsemalt seonduv. Tühjaks pommitatud kallastega Emajõgi muutus kaubateena enam-vähem tähtsusetuks. Ja linn muutus kokkuvõttes ühekülgseks.

Võib-olla on nii, et loosungit Inglisillal “Otium reficit vires”, tervitust all-linnast Toomemäele jõudjale püüti Nõukogude võimu ajal laiendada armuliselt kogu kesklinnale. Kes parajasti loengul ei istunud, võis taastada jõudu puude vahel. Palun väga! Paar poodi oli ka, paar kõrtsi, kohvikut ja restorani, ja üks kaubamaja. Mis sa hing oskad veel tahta!

Pean rohelusest väga lugu, kuid selleks, et Tartu jälle mitmekülgsemalt funktsioneerima hakkaks, oleks kesklinna vaja hoopis tihedamat asustust. Siia oleks vaja maju ja inimesi. Linlikku saginat on Tartus kesklinnas tänapäeval vaid suuremate pidustuste ajal. Kes tahakski karjakesi pärnade vahel uidata ja õhtupoolikul hakkide taevaste üllatustega riskida!?

Linnade võlu on minu jaoks suuresti selles, et need on paigad, kus kohtuvad inimesed — idast ja läänest, põhjast ja lõunast — ning vahetavad midagi: kaupu ja mõtteid, saavad millestki osa, jagavad midagi.

Tõepoolest, Lydia Koidula ei kirjutanud oma rahvuromantikat kusagil tasase oja kaldal kase all, vaid lärmakas ja rahvarohkes Tartu linnas. Kui Kristian Jaak Peterson oma üüritoas maarahvast mõtiskles, kribas kõrvaltoas tõenäoliselt mõni ütleme Kuramaalt pärit poiss paberile saksakeelset luulet. Ja võib-olla läksid mõlemad õhtul koos kusagile kõrtsi õlut jooma. Ja võib-olla istus kõrtsis ka mõni üliõpilane Venemaalt.

Sõjajärgse Tartu stalinistliku planeeringuga kesklinn ei meenuta mulle linna, nii nagu ma seda tunnen Lääne-Euroopast ja vanadest raamatutest Baltikumist, vaid pigem mingit hiigelsuurt mõisa, mida talurahvas pargipuude vahelt kas asja pärast väisab või niisama uudistamas käib, kuid õhtu jõudes tagasi oma ümberkaudsetesse küladesse pöördub. Olen mõelnud, et see mõisaihalus võib olla seotud eestlaste enesepildiga, mis on konstrueeritud väga maakeskselt, puhtalt talupoja perspektiivist: vastandatakse küla (hea ja tuttav) ja mõis (halb ja võõras, aga erutav), ja nende antagonism on lepitamatu.

(Pole võimatu, et mh sellele liistule on tõmmatud hiljem ka Tallinna ja Tartu vahekord: Tallinn esindaks mõisa, Tartu esindaks küla. Eestlaste hulgas täna levinud ettekujutus baltisakslasest põhineb selsamal mudelil: baltisakslane on tingimata mõisnik, ehkki mõisnikud moodustasid baltisakslastest vaid tillukese vähemuse.)

Ehkki Eesti linnades, ka Tartus, on eestlased alati olnud enamuses, ei arvata linnaeestlase eluviisi endastmõistetavana eestluse osaks. Linnaeestlust on ka vähe uuritud. Vahel tundub mulle, et paljud Eesti linlased oleksid rahul, kui linnu polekski olemas (mõned tartlased näivad millegipärast kahetsevat, et Tartut viimases sõjas täiesti maatasa ei tehtud). Eestlaste hoiak näikse linna suhtes olevat ebalev.

Ja ometi on mu meelest päris selge, et linnad on olnud Eestis ja üldse Baltikumis paigad, kus sotsiaalne ja rahvuslik vastasseis on olnud hoopis mahedam kui maal. Linnades on elanud koos kirjut rahvast, kes on pidanud neil piiratud maatükkidel üksteisest sõltudes ja mitut keelt kõneldes omavahel toime tulema. Olen näinud sõjaeelseid ringvaateid Tartust: alati toimub seal tänavatel midagi, ikka ja jälle lipsab kaadrisse midagi ootamatut: näiteks jookseb mööda mõni koer, kellele lapsed kisaga järele tormavad, või kusagil kiidab poodnik oma kaupa, sigariga vanamees naeratab laialt kaamerasse ja kergitab kaabut, kaks jalutavat tüdrukut panevad pead kokku ja pahvatad jumal-teab-mille üle naerma jne. Sõjajärgsed pildid näitavad aga suurt kõledat staatilist mõisaparki (hele klassitsism kõrgete puude vahel), kus ei toimu midagi juhuslikku.

19. ja 20. saj. vahetusel Tartu raekoja taga (praegu Pirogovi plats)

Lugesin viimasel nädalal ühes ja teises blogis leidunud Tartut ja Tallinnat käsitlevaid kirjatöid huviga, kuid tüdisin peagi. Paaril hetkel käis peast läbi ka mõte kusagile kommentaar kirjutada, aga lõin käega. Mind ei tõmba miski joonduma ühe või teise linna poolehoidjate seltskonda. Tartu on mu kodulinn ja sellest mulle õigupoolest piisab. Miks ja kelle ees peaksin õigustama oma siinviibimist? Või võtma kelleltki õiguse elada mujal? Kõigi tartlaste nimel ma rääkida ei oska ega taha. Ja hulka inimesi mingi ühe tunnuse (näiteks elukoha) tõttu hinnata, eriti taunides, tundub mulle kahtlase tegevusena.

Tartlased kiruvat tallinlasi, väidetakse. Ma ei tea. Mõni võib-olla kirub. Jumal temaga. Seltskonnas, kus mina liigun (mh sündinud ja isehakanud tartlased, Eestist, ka Tallinnast, aga ka väljastpoolt Eestit, seotud sageli mingil moel, kas või minevikus, ülikooliga, vaadetelt enamasti, ma usun, pigem vasakpoolsed; ma ei ole lähedalt tuttav ühegi kirgliku rahvuslasega) ei tunne ma kedagi, kes Tallinnat kiruks.* Tallinn ei tule kuigi sageli jutukski. Tallinn on nii kaugel, et on vaja head põhjust, et sinna minna. Ja ka nii kaugel, et kui head minekupõhjust pole, ei tule see linn tihti meeldegi. Või ei tule meelde peaaegu. Sest ajakirjandus kubiseb niigi viidetest Tallinnale, televisioon pakub sellest linnast iga päev pilti, vahel küllastumiseni.

Töö pärast mul erilist vajadust Tallinnas käia ei ole: vanemat eesti ja baltisaksa kirjandust leidub Tartu raamatukogudes rohkem kui Tallinnas (ses mõttes oleks mõttekam hoopis Riiga minna). Ja kirjandust tõlkida on väga hästi võimalik ka Tartus. Suurem osa kirjastustest asub küll pärast sõda Tallinnas, kuid kirjastustega saab asju ajada enamasti ka meilitsi.

Tallinn, ehkki sinna on Tartust ligemale 200 km, on ometi kahtlemata osa mu maailmast: ma ei tunne end kuidagi eriliselt, kui Tallinnas bussist, rongist või autost välja astun. Suured tunded puuduvad. Võib-olla on vaid pisut kurb vaadata, kui ükskõikselt Tallinnas oma maismaaliikluse sõlmpunkti suhtutakse: see on võrreldes sadama ja lennujaamaga väga viletsas seisus.

Sellegipoolest: Tallinn. Eesti osa. Üsna palju maju. Üsna palju inimesi. Tore on. Ja Helsingi on läheduses. Ka tore. Tihe kesklinn, mille pärast tallinlasi kadestan. Lapsena plõnnisin kitarril vahel mingit väliseestlaste plaadilt kuuldud hoogsat laulu: “Tallinna teel! Tallinna teel! Olen nüüd Tallinna teel!” Tundus cool.

Tallinna võib sattuda Tartust mitut moodi. Lennu- või laevareisile minnes tuleb Tallinnast paratamatult läbi sõita. Vahel on Tallinnas mõni seminar, vahel on mõni kontsert või etendus jne. Vahel lähen sinna kellelegi külla. Niisama üksildaseks pärastlõunaseks jalutuskäiguks Kadriorus on Tallinna sõitmine siiski liiga vaevarikas, õhtuks tuleb tagasi tulla või leida kusagil ööbimispaik.

Tallinnaga tutvumine algab Eesti elanikul muidugi juba lapseeas. Kes ei oleks Tallinnas käinud?! Kui Tallinnas ei ela ka sugulasi või sõpru, minnakse sinna varem või hiljem turistina. Kooli ajal tegime Tallinna paaril korral klassiekskursiooni (igal aastal Munamäele ei viitsi ju minna, kuid ka Tallinna mitte). Ja aja jooksul, suuresti Tallinnas elavate (või elanud) sõprade ja sugulaste tõttu, on see linn mulle päris tuttavaks ja omaseks saanud. Kuid ma olen ikka Tartu tagasi tulnud. Mul ei ole Tallinnas oma aset.

Võiksin öelda ka nii, labaselt: mind on Tartusse sünnitatud, ja kui mõned pikemad teisalelunemised välja arvata (küll mitte mujal Eestis, vaid Eestist väljaspool), pole ma pidanud möödapääsmatuks siit kogu oma maise varaga lahkuda.

Peaaegu neli aastat tagasi olin valmis küll n-ö isiklikel põhjustel lausa Tallinna kolima, minu pärast igaveseks, kuid see mõte oli paraku sündinud juba surnult, nagu ma peagi aru sain. Ja see “paraku” on öeldud mitte seetõttu, nagu oleks mulle järsku selgunud, et mulle Tallinnas siiski ei meeldi, vaid kuna nood isiklikud põhjused olid ammendunud põhjalikumalt, kui tol hetkel oskasin või söandasin arvata. Igal pool on hea, kus leidub mõni armastav inimene.

Armastada (mõtlen siin selle all: osata
olla nõrk ja täiesti
ükskõikne, saagu mis saab),
niisiis, armastada ja luuletusi kirjutada
saab lõpuks igal pool ja lõpuks
ära ei ela sellest kuskil.

(Paul-Eerik Rummo, tallinlane.)

Nojaa, ja tookord, niisiis peaaegu neli aastat tagasi, novembris ja detsembris, kui ma väiksemate pausidega nädalaid lumises Tallinnas kummitasin, Raua tänaval ja Kalamajas ja kus, selgus mulle lihtsalt see, et ma ju tõtt-öelda võiksin Tallinnas muidugi mõista olla veelgi ja lausa tähtajatult n-ö nõrk ning täiesti ükskõikne etc, kuid mul kadus lihtsalt usk (ühel hommikul oli see lihtsalt läinud, nii nagu see juhtub), et sellest võiks saada midagi, mida ma lootsin.

Ja nagunii polnud mul piisavalt raha, ja ka külalislahkusel on lõppude lõpuks piirid. Nii et ütlesin: Tallinn, ära võta mu lahkumist isiklikult.

Kuid mul on olnud enne ja pärast seda Tallinnas palju õnnelikke hetki. Ja üldse: igasuguseid hetki.

…

Ah jaa. Mul on kass, kes on sündinud Tartus, veetnud oma esimese eluaasta Tallinnas ja siis uuesti Tartusse tagasi tulnud. Saame suurepäraselt läbi.

Meenub üks kogemus väga lahke tallinlasega. Midagi, mille sarnast ma Tartus pole kogenud. Otsisin kord Kalamajas, mida ma siis üldse ei tundnud (lapsena arvasin üldse, et Kalamaja on mingi maja Tallinnas), ühte tänavat. Küsisin viimaks ühelt ja teiselt. Üks ei saanud mu küsimusest aru ja kui siis vene keeles küsisin, ei öelnud see tänavanimi talle midagi (Tartus seda tõenäoliselt ei juhtuks, siinsed venelased üldiselt oskavad eesti keelt hästi). Kuid teine, kellelt küsisin, oli väga osavõtlik. Juba vanem mees, eestlane. Ta oli vastusega kimbatuses. Lõpuks arvas ta, et võiksime tema poolt — sest ta elavat siinsamas — läbi astuda ja uurida kaarti, mis tal kodus olevat. Et mees tundus usaldusväärne, läksingi tema poole. Tüüpilisse Kalamaja elumajja. Ta otsis kusagilt riiulist kaardi, leidis tänava ja pakkus mulle enne lahkumist teedki. Mäletan, et töölaual ta hubases korteris lebasid mh venekeelsed raamatud, mis rääkisid Tiibeti ravikunstist.

Periooditi tahan ma Tartust ära minna. Tungivalt. Vahel lühemaks ajaks lähengi. Kuid see pole niivõrd igatsus ära Tartust, vaid pigem igatsus ära Eestist.

Vabaduse puiestik ja Emajõgi 1944/45 Tartus

—

P.S. Märkused.

* Võib-olla kirub keegi mu sõpradest või ma ise vahel mõnda riigitegelast või rahajõmmi vms, kuid kindlasti mitte seetõttu, et ta on tallinlane. Kas näiteks Andrus Ansip on tallinlane? Või on ta tartlane? Ma ei tea, mind see eriti ei huvita. Ma pole iial Ansipit valinud. Ka Arnold Rüütlil olevat Tartus kodu. Kas ta on tartlane? Eks ta ise tea paremini. Ka temaga puudub mul vahekord.

Ma ei mäleta ka, et mu vanemad oleksid Tallinnat kirunud. Mu setu juurtega ja Tartus sündinud ema (kes suure osa lapsepõlvest veetis aga Tallinnas) ning Harjumaalt Kose kihelkonnast pärit isa kohtusid ja abiellusid Tallinnas ning kolisid siis millalgi Tartusse. Arvatavasti tunnevad nad Tallinna suhtes mingit nostalgiat (aga ma ei tea, et nad seda linna kuidagi ülistaksid või Tartu üle nuriseksid). Tallinnas elab suurem osa mu sugulasi. Eriti lapsepõlves puutusin nendega muidugi mõista üsna sageli kokku, peamiselt vanavanemate juures, n-ö neutraalsel pinnal. Arvan, et meie läbisaamine oli väga hea. Üks erinevus võib-olla siiski oli: hoopis harvem, kui meie, tartlased, Tallinna sattusime, leidsid nemad mahti Tartusse tulla.

Tallinn on pealinn. Sellena teda sageli mujal Eestis tajutakse. Tallinn on linn, kus tehakse suuri ja tähtsaid otsusi. Ja kus on palju raha. Raha ja võim teadagi armastavad teineteist.

Ma ei kipu võimule. Delegeerin võimu meelsasti kellelegi teisele. Eesti riigi valitsus peab kahtlemata kusagil asuma. Minu pärast võib ta Tallinnas asuda. Las ta olla siis see pealinn. Kuid pisut tüütu on, kui seda epiteeti Tallinna puhul liiga sageli kasutatakse. Muidugi on Tallinn pealinn, aga tal on ju ka muid kvaliteete.

Ma delegeerin võimu meelsasti kellelegi teisele, kuid mulle meeldiks siis ka, kui võimulolijal oleks pisut stiili ja peenetundelisust. Kui kunagine Tallinna linnapea Jüri Mõis omal ajal Tallinnat mõõdutundetult ülistas ja muud Eestit naeruvääristas, siis puudutas see mind küll. Kui teine suurärimees Ernesto Achille Preatoni kuulutas, et Tartusse polevat mõtet sentigi investeerida, sest seal elavat ainult kommunistid, siis ajas selle kuulutuse tobedus mind naerma, aga tema mustvalge maailmapilt tegi mind ühtlasi kurvaks. Pean aga kohe lisama, et ma ei tunne isiklikult ühtegi tallinlast, kes oleks Jüri Mõisa jt armastanud jne.

Võib-olla on Tartus levinud pisut baroksem elutunne kui Tallinnas. Vanitase-tunne. Kõik on kaduv. Tühisuste tühisus, kõik on tühine. Mulle on see tunne arusaadav ja sümpaatne. Tartut on korduvalt enam-vähem maatasa tehtud. Tartu nutulaul on legendaarne (ja endiselt mõne eriti kirgliku tartlase repertuaaris). Kuid Eesti kultuuriloos on ka mõiste Tartu renessanss. Allakäigule on järgnenud varem või hiljem uus tõus. Arvan, et vahel mõni tartlane mõtleb, et ka need säravad pilvelõhkujad, mis Tallinna on viimasel kümnekonnal aastal kerkinud, ei ole tõenäoliselt igavesed. Võib-olla peaks Vabaduse väljakule võidusamba asemel hoopis suure liivakella püstitama …

P.P.S. Otsisin, kas keegi pole kirjutanud Tartu ja Tallinna erinevusest. Indrek Hirv, kes on mõlemas linnas ühtviisi kodus, olevat rääkinud kunagi kusagil midagi Tallinnast kui Põhja-Euroopa linnast ja Tartust kui Ida-Euroopa linnast. Kuid ma ei leidnud, kus ta seda ütles. Ise olen mõelnud Tartu kui endise Liivimaa linna puhul pigem Kesk-Euroopale. Tüüringi linnad (näiteks Weimar või Jena) on üsna sarnase õhustikuga, ja ka Tartu vanalinnas valdav barokk ja klassitsism lähendavad neid. Lähendab ka Kesk-Saksamaalt pärit haritlaste vool Tartusse 18. ja 19. sajandil (nt saksimaalasest Tartu staararhitekt Johann Wilhelm Krause).

Võib-olla on Tartu ja Tallinna seoses huvitav ka Uku Masing, Põhja-Eestist pärit tartlane, kes kirjutab nt: “Väga vähe on inimesi, kes teavad, millised järsud vahed on Tartu ja Tallinnamaa taimestiku vahel.” (“Mälestusi taimedest”, 1996). Masingu väidetest on vast lõbusaim see, kus ta soovitab tartlastel paekivi suhtes “meelt parandada”. Kindlasti leiaks nende linnade kohta palju muudki, kuid ma tõesti ei viitsi otsida.

Shoreline

Anna Ternheim, “Shoreline” (“Somebody Outside”, 2004; originaal: Broder Daniel, “Cruel Town”, 2003), live.

H. M. Enzensberger: Kafka ja mõtlemise fataalsus

Kas peame igast [Franz Kafka] sõnast võluma välja midagi suurt ja terviklikku, otsekui oleks meil tegemist mingi pluripotentse tüvirakuga? Kas taoliste tõlgenduslike kunsttükkide, nii nagu uusimate biotehnoloogiate tõotustegi puhul pole soovitav evida mõningast tagasihoidlikkust, teatavat skepsist? Vahest tuleks pigemini asetada kuldkaalule see, mida Kafkal enesel on säärastele indlejatele öelda: “Mitte miski, kui hästi järele mõelda, ei suuda meelitada võiduajamisel esimene olla tahtma.”

Tõsi küll, tagasihoidlikkust, mis selles lauses näikse väljenduvat, oleks naiivne võtta puhta kullana; siin kõneleb noor, väga auauhne ja eneseteadlik autor. Kurt Wolff, “Silmitsuse”* kirjastaja, sai sellest suurepäraselt aru. Ja hakkas seetõttu Kafka soovist kinni: vaevalt oli käsikiri vastu võetud, kui Kafka talle kirjutas: “Ainult et ma palun kõige suuremat šrifti.” Wolff kinkis debütandile raamatu, mille tegu ja nägu poleks saanud luksuslikum olla. Tore ja õhuline käsiladu 16-punktises kirjas trükiti Leipzigi trükikojas Poeschel & Trepte esmaklassilisele paberile; tillukesest tiraažist (kaheksasada nummerdatud eksemplari) köideti muist koguni poolnahka. Vaevalt oli autor oma raamatut näha saanud, kui ta juba selles kahtlema lõi. Šrifti, mida ta ise ihanud oli, leidis ta olevat “kahtlemata pisut ülemäära ilusa”, ja arvas, et see sobiks paremini Moosese seadusetahvlitele kui tema “väikestele vigurjuttudele”. Niipea kui keegi sõber “Silmitsust” kiitis, tundis Kafka, et teda on “üle hinnatud”.

Ent lugu on nii, et mõttele, et miski ei suuda meelitada võiduajamisel esimene olema, tuleb inimene alles siis, “kui ta hästi järele mõtleb”. Sellega ei koonerdanud Kafka iial. Pealkirja “Järelemõtlemiseks härrasratsanikele” kandvat teksti nimetas ta esmalt “väikeseks palaks” [ein Stückchen], ja kirjutanud oli ta selle ammu enne oma esimese raamatu ilmumist. Kindlasti polnud sellega silmas peetud esmajoones jockey club‘i liikmeid. Isegi seal, kus juttu on muttidest või näljakunstnikest, huvitab Kafkat alati ka tema enese asi, kirjandus; kirjaniku armutu eneseküsitlus, kes teab juba enne esimese rea paberile panekut liigagi hästi, mille ta omale seeläbi kaela tõmbab. Kuulsus, milles ta on kindel, “rõõmustab liiga tugevasti, et järgneval hommikul laseks kahetsus end ära hoida”, ja kahetsus algab kohe, “orkestri mängimahakkamisel”. Haiget tegevat ka vastaste kadedus, kelle puhul olevat tegemist nutikate, üpris mõjuvõimsate inimestega. Ja niipea kui võidujooks on lõpetatud, “hakkab hägusaks läinud taevast koguni vihma sadama”.

Kõige selle üle soovitab Kafka enesel ja kõigil teistel, kes võistlusel esimese koha pärast osalevad, mõtiskleda. Tal õnnestub ühes ja samas lauses niihästi liialdada kui ka madaldada. Kuulsus, mida ta mainib, lasi end teadupoolest oodata. Tema debüütraamatu esitrükist müüdi tõenäoliselt maha vaid nelisada eksemplari. Hiljem andis ta testamendis korralduse: “Need paar “Silmitsuse” eksemplari võivad minu pärast jääda, ma ei taha kellelegi nende purukstampimise tüli teha, aga uuesti trükkida ei tohi sealt midagi.” Nagu tavaliselt läheb, järelilm sellest ettekirjutusest kinni ei pidanud. Sellegipoolest õnnestus Kafkal orkestrilärmist, mida ta pelgas, oma elu ajal pääseda.

Kuid kas selle võiduajamisega, millest siin kõneldakse, on tõesti mõeldnud ükspäinis kirjandust? Seda on raske uskuda. Sest kõigist, kes alati ja ilmtingimata esimesed olla tahavad, on kirjanikud, ka siis, kui neil suurushullustusest puudu ei tule, küll kõige süütumad. Ka olnuks “abiametnik” Böömi Kuningriigi Töölisõnnetuskindlustusasutuses viimane, kes end selle maailma isandate hulka arvanuks. Ei, need on, nagu tookord, nii nüüdki, ühed hoopis teistsugused ratsanikud, kellel oleks enne starti minekut Kafkast rohkem põhjust järele mõelda.

—

P.S. Saksa kirjaniku Hans Magnus Enzensbergeri (snd 1929) originaal (“Die Fatalität des Denkens”) ilmus ajalehes FAZ (11. juulil 2008).

Franz Kafkal oli 3. juulil 125. sünniaastapäev (1883-1924), mille puhul avaldas ja avaldab Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ) sarjas “Kafka lauseid” (“Kafkas Sätze”) terve hulga tuntud saksa literaatite mõtisklusi, mis tõukuvad ühest või teisest Kafka lausest, mis nende jaoks on oluline.

Kas taoline tõlgenduseksperiment oleks mõeldav ka mõne eesti kirjaniku puhul? Kui hästi järele mõtlen, nagu Kafka soovitab, tundub mulle, et sedavõrd tiheda lausega prosaisti eesti kirjanduses vist ei leidu. Kõne alla tuleks pigem mõni luuletaja, võib-olla Juhan Viiding.

—

Märkused

*”Silmitsus” (“Betrachtung”, mille võiks tõlkida ka “Vaatlus” või “Mõtlus”) on Kafka debüütraamat (1913), mis sisaldab 18 teksti hulgas ka miniatuuri “Järelemõtlemiseks härrasratsanikele” (“Zum Nachdenken für Herrenreiter”), kust Enzensberger tsiteerib. Olen kasutanud tsitaatides (kohati veidi muudetud kujul) tõlget väljaandest: Franz Kafka, Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood. Tallinn: Varrak, 2002, lk 20-21. “Zum Nachdenken für Herrenreiter” on valminud aastatel 1907-1910 ja ilmunud esmakordselt trükist 1910. aastal ajakirjas “Bohemia”.

Eile

Sai kõnnitud ja sai istutud. Eilne päev Tallinnas. Hea päev. Ja oodatud sai. Mida tegi süda? Põksus. Sai istutud kahes kohvikus S. tänaval. Ja hiljem murul, ühel pool sadam, teisel pool Vene kultuurikeskus. Siis kaks musta koera, vanad sõbrad, kes kohtusid ja murul mürasid. (Enne kohvikuhoovis kaks musta kassi.) Ja kaks turisti meie taga piknikumurul teineteist pildistamas ühel hetkel. Ja räägitud sai, näost näkku. Viimaks. Kuidas on võimalikud sedavõrd sinised silmad? Seletus oli muidugi lihtne. Seletused ongi lihtsad. Ja kõnnitud sai. Eksitud. T. tänav oli vale tänav, sünagoog asus hoopis K. tänaval, nagu lõpuks meenus. Sabatiteenistus oli äsja lõppenud, akendest paistis söömaaeg. Puud (pärnad?) sabativõõraste ja meie vahel. Reede. Hea päev. Vihma ei sadanud. Ehkki oli lubatud. (Paljugi, mis lubatakse.) Hiljem T. maantee. Mul ei olnud külm, mul oli kuub, kuid ma rumal ei märganud, kui külm C.-l on. Hüvastijätt. Hüvastijätt oli soe. Kas see soojendas pisut C.-d? Kas ta istus trammis ja astus siis koduteed, kallistus kuuena seljas? Kell hakkas juba üksteist saama. Uinusin bussis peagi ja ärkasin Tartu sissesõidul asfaldiaukude peale. Oodatud, istutud, kõnnitud ja räägitud sai. Hea päev. Ainus vaidlusalune küsimus seejuures: kes läheb ees? Uksest, niisama, üldse. Võtmeküsimus?

P.S. Filmile me ei jõudnud. Filmile filmis? Ei, kõik oli päriselt.

Meelestub mull’ (“Mõttetu” meem)

Zeni kaudu jõudis mulle niinimetatud “meem”, mis tähendab vist, nagu ma aru saan, ringkirja üleskutsega mingil teemal mõtiskleda. See on mu esimene meem. (Ja võib-olla viimane.)

Üleskutseks on panna kirja “kuus mõttetut asja, mis mul meeles on”, seejuures on vist tähtsusetu, kuidas ja mistõttu nad on mälus kinnistunud: tahtliku päheõppimise, võõrmõjulise ajupesu tulemusena või lihtsalt niisama.

See on ka küsimus ekslikkuse kohta: mis on läinud minuga, mu minapildiga, valesti enda või teiste süül? Mismoodi on mind, toda ihaldusväärset, manipuleeritud? Kaudselt on see seotud küsimusega: kas oskan seda tulevikus vältida? Kas oskan jätta edaspidi meelde vaid vajalikke asju, olla pidev ja optimaalne, mitte katkestatud ja pillav?

Mis niisiis meelestub mull’?

Pingutasin oma mälu, kompasin teda siit-sealt, koputasin: kas mind häirib midagi, mis seal sees on? Ja olen kimbatuses, sest ma ei oska kuidagi teri sõkaldest eraldada. Kõliseb üksjagu. Mälu võiks muidugi hoopis parem olla, ja sisu võiks olla tunduvalt rohkem. Aga on, mis on. Las olla. Olgu peale.

(Vt Laurie Anderson, “Head”, 1982.)

Mul pole tõtt-öelda kahju näiteks paarist punasest lastelaulust, millest ma mõnda rida mäletan. Ega üldse lastelauludest, mida ma tean. Neid võiks mul rohkemgi meeles olla, punaseid ja rohelisi.

Filoloogina olen tuupinud muidugi sõnu ja fraase jne, üsna kenakese hulga. Lugenud õhtulektüürina sõnaraamatuid (kus seisab demokraatlikult kõrvuti elegantset, argist ja roppu leksikat). Mul on aga alati tunne, et olen olnud liiga pealiskaudne ja jätnud õiged sõnad õppimata.

Vahel meenub ei-tea-kust muidugi ogarusi, mille puhul mõtlen, et oleks toredam, kui selle asemel oleks meenunud mõni sügav sentents “Daodejing’ist” vms. Tähendamissõna. Näiteks.

Näiteks turgatas mulle praegu meelde saksakeelne reklaamslogan, muidugi koos meloodiaga, mis on mulle nähtavasti õrnas eas telekast pähe sööbinud, ja kui ma kord Alzheimerit põen, mis pole välistatud, siis kustub see mu mälust tõenäoliselt ühena viimaste hulgas:

“Nichts ist unmöglich — Toyota” (“Miski pole võimatu — Toyota”).

Naeruväärne loosung oma pretensioonikuses. Kõikehõlmavuses. Mis on lause paremal ja vasakul poolel üldse teineteisega pistmist?! Seejuures pean lisama, et ma ei erista automarke ega tunne kõige selle vastu nagunii vähimatki huvi.

Seda laadi prügi on mulle teinekord, näiteks mõne tõlke juures, siiski marjaks ära kulunud.

Nii et mu hinnang meeldejäänule oleneb ajast ja olukorrast. Gümnaasiumis süvendatult õpitud matemaatika ja füüsika, mingid valemid ja teoreemid etc (tuupisime füüsikas mh nn “raudvara”), mind ei sega, ehkki otsest praktilist kasu sellest filoloogina ei tunne ma nüüd mingit. Suuresti on see ka mu teadvusest pühitud ja ma ei kuluta sellele mõtlemiseks, igatahes teadlikult, samahästi kui sekunditki. Kahjuks või õnneks, ma ei tea.

Mõned aastad tagasi ostsin igatahes Henn Käämbre tõlgitud raamatu “Füüsika võlu” (originaal: Robert H. Marchi “Physics for Poets”), teose, mis seletab füüsikat “humanitaaridele” … Jajaa, ostsin ta võib-olla seetõttu, et läheneda täiesti unarule jäänud füüsikale teise, praeguseks aktuaalsema nurga alt, aga jätsin raamatu peagi ajapuudusel pooleli.

Lapsena olen õppinud ringmänge jms, fraase (“trihva kinni” resp. “trihva lahti” jms), mille praktiline kasu on hetkel null, sest neid mänge ma ei harrasta enam (muide, kui paljud selle blogi lugejatest veedavad päevi ringmänge mängides?). Kuid mine tea, võib-olla on neist kunagi näiteks hullumajas seltskondlikku abi …

Nimed. Nimed on tähtsad. Nimed pole lihtsalt sõnad. Neid on mul peas igasuguseid. Kas on mõttetud mu jaoks aga nimed, mida kannavad inimesed, kellega ma olen palju suhelnud, kuid enam ei suhtle — ja kelle nimesid mul seetõttu enam õigupoolest ju “vaja” ei lähe (selliseid mõni leidub), niisama vähe kui lapsepõlvemänge?

Ei, mõtlen, need nimed pole mõttetud, nad on vaid keerulised ja kidalised, nüüdseks peaaegu loetamatud ja arusaamatud, ja võivad ootamatult haiget teha, mulle või teistele, või pahandust. Ja ma tõesti loodan siiralt, et ma ei lausu valel ajal kellelgi kogemata kunagise kiindumuse või armastatu nime, ega pomise seda palavikus või unes …

Kas ma suudan edaspidi taolisi “eksimusi” vältida? Õppida vaid asju, mida rauganagi tähtsaks pean, suhelda vaid inimestega, kellega hauani koos olen? Oleks ju võib-olla tore, kuid oletan, et olen parandamatu.

P.S. Tõtt-öelda nimekirju mulle koostada ei meeldi. Kas või seetõttu, et ma ei tea, mis nendest saab.

Kõige hirmutavam näide juhusliku nimekirja saatusest: Noor Berliini raamatukoguhoidja Wolfgang Hermann tegi 1920. aastate lõpul nimekirja raamatutest, mida ta mingil põhjusel ebameeldivaks pidas, n-ö “musta nimekirja”. See oli algselt lihtsalt üks loetelu isiklikuks tarbeks, nii nagu mõned süsteemsed inimesed neid omale teevad. Mõned aastad hiljem, kui natsid olid Saksamaal võimule tulnud, sattus see loetelu pihku Saksa paremäärmuslikele üliõpilastele, kes olid “saksa vaimu” pärast sügavas mures, ja sellest sai, pisut täiendatud kujul, keelatud raamatute nimekiri: nimekirjas leidunud 131 autori raamatud põletati avalikult 1933. aastal ja nende autoreid kiusati taga.

P.P.S. Meem on edasisteks arendusteks avatud kõigile mu blogrolli kuulujatele. Eriti huvitav oleks teada seejuures Ekstaole mõtteid.

One evening

Leslie Feist, “One Evening” (“Let It Die”, 2004), live.

Näed seda setut sõitmas …

… lõbusana talust tallu? Anna talle rubla, las vaadata järele, kas on kuskil leida armastust. Sul pole lahtist raha? Hea küll, rubla annan mina, sest ma pole kitsi ega ihnuskoi. Ning setu sõidab vilistades päevad ja kuud, aga tuleb tagasi kurvana. Vabandust palub ta meilt, sest armastust ta ei leidnud. Nartsusid oli, lambanahku oli, katkisi kalosse oli, roostetanud rauda ja näritud konte ka, aga armastust polnud. Ning tundes kaasa meie nukrusele lausub ta: “Ehk võtate, härrad, selle asemel seepi, tökatit, liikvat, sahhariini, kausse? Ilusad kausid, kõlavad Petseri kloostri kelladena.” Sa ei taha tökatit? Sahhariini ka mitte? Hea küll siis, rändame edasi …

…

Olen jälle nii rõõmus, ei tea, mispärast …

Nagu kollane meri lainetab rukis, aga taevas kumab leekides.

(A. Gailit, “Muinasmaa”, 1918)

—

Täna aasta tagasi, 16. juulil 2007, kirjutasin sellesse blogisse esimese sissekande. Tsitronkollasel sõnamoonakal on jubilei, esimene sünnipäev. (Noor alles teine, kõrvatagused veel puha tsitronkollased, jumal teab, kas temast elulooma saabki.)

Suur tänu lugejatele ja kommenteerijatele!

V.A.

Vincent van Gogh, Vaikelu sidrunitega (1887).