Meelestub mull’ (“Mõttetu” meem)

Zeni kaudu jõudis mulle niinimetatud “meem”, mis tähendab vist, nagu ma aru saan, ringkirja üleskutsega mingil teemal mõtiskleda. See on mu esimene meem. (Ja võib-olla viimane.)

Üleskutseks on panna kirja “kuus mõttetut asja, mis mul meeles on”, seejuures on vist tähtsusetu, kuidas ja mistõttu nad on mälus kinnistunud: tahtliku päheõppimise, võõrmõjulise ajupesu tulemusena või lihtsalt niisama.

See on ka küsimus ekslikkuse kohta: mis on läinud minuga, mu minapildiga, valesti enda või teiste süül? Mismoodi on mind, toda ihaldusväärset, manipuleeritud? Kaudselt on see seotud küsimusega: kas oskan seda tulevikus vältida? Kas oskan jätta edaspidi meelde vaid vajalikke asju, olla pidev ja optimaalne, mitte katkestatud ja pillav?

Mis niisiis meelestub mull’?

Pingutasin oma mälu, kompasin teda siit-sealt, koputasin: kas mind häirib midagi, mis seal sees on? Ja olen kimbatuses, sest ma ei oska kuidagi teri sõkaldest eraldada. Kõliseb üksjagu. Mälu võiks muidugi hoopis parem olla, ja sisu võiks olla tunduvalt rohkem. Aga on, mis on. Las olla. Olgu peale.

(Vt Laurie Anderson, “Head”, 1982.)

Mul pole tõtt-öelda kahju näiteks paarist punasest lastelaulust, millest ma mõnda rida mäletan. Ega üldse lastelauludest, mida ma tean. Neid võiks mul rohkemgi meeles olla, punaseid ja rohelisi.

Filoloogina olen tuupinud muidugi sõnu ja fraase jne, üsna kenakese hulga. Lugenud õhtulektüürina sõnaraamatuid (kus seisab demokraatlikult kõrvuti elegantset, argist ja roppu leksikat). Mul on aga alati tunne, et olen olnud liiga pealiskaudne ja jätnud õiged sõnad õppimata.

Vahel meenub ei-tea-kust muidugi ogarusi, mille puhul mõtlen, et oleks toredam, kui selle asemel oleks meenunud mõni sügav sentents “Daodejing’ist” vms. Tähendamissõna. Näiteks.

Näiteks turgatas mulle praegu meelde saksakeelne reklaamslogan, muidugi koos meloodiaga, mis on mulle nähtavasti õrnas eas telekast pähe sööbinud, ja kui ma kord Alzheimerit põen, mis pole välistatud, siis kustub see mu mälust tõenäoliselt ühena viimaste hulgas:

“Nichts ist unmöglich — Toyota” (“Miski pole võimatu — Toyota”).

Naeruväärne loosung oma pretensioonikuses. Kõikehõlmavuses. Mis on lause paremal ja vasakul poolel üldse teineteisega pistmist?! Seejuures pean lisama, et ma ei erista automarke ega tunne kõige selle vastu nagunii vähimatki huvi.

Seda laadi prügi on mulle teinekord, näiteks mõne tõlke juures, siiski marjaks ära kulunud.

Nii et mu hinnang meeldejäänule oleneb ajast ja olukorrast. Gümnaasiumis süvendatult õpitud matemaatika ja füüsika, mingid valemid ja teoreemid etc (tuupisime füüsikas mh nn “raudvara”), mind ei sega, ehkki otsest praktilist kasu sellest filoloogina ei tunne ma nüüd mingit. Suuresti on see ka mu teadvusest pühitud ja ma ei kuluta sellele mõtlemiseks, igatahes teadlikult, samahästi kui sekunditki. Kahjuks või õnneks, ma ei tea.

Mõned aastad tagasi ostsin igatahes Henn Käämbre tõlgitud raamatu “Füüsika võlu” (originaal: Robert H. Marchi “Physics for Poets”), teose, mis seletab füüsikat “humanitaaridele” … Jajaa, ostsin ta võib-olla seetõttu, et läheneda täiesti unarule jäänud füüsikale teise, praeguseks aktuaalsema nurga alt, aga jätsin raamatu peagi ajapuudusel pooleli.

Lapsena olen õppinud ringmänge jms, fraase (“trihva kinni” resp. “trihva lahti” jms), mille praktiline kasu on hetkel null, sest neid mänge ma ei harrasta enam (muide, kui paljud selle blogi lugejatest veedavad päevi ringmänge mängides?). Kuid mine tea, võib-olla on neist kunagi näiteks hullumajas seltskondlikku abi …

Nimed. Nimed on tähtsad. Nimed pole lihtsalt sõnad. Neid on mul peas igasuguseid. Kas on mõttetud mu jaoks aga nimed, mida kannavad inimesed, kellega ma olen palju suhelnud, kuid enam ei suhtle — ja kelle nimesid mul seetõttu enam õigupoolest ju “vaja” ei lähe (selliseid mõni leidub), niisama vähe kui lapsepõlvemänge?

Ei, mõtlen, need nimed pole mõttetud, nad on vaid keerulised ja kidalised, nüüdseks peaaegu loetamatud ja arusaamatud, ja võivad ootamatult haiget teha, mulle või teistele, või pahandust. Ja ma tõesti loodan siiralt, et ma ei lausu valel ajal kellelgi kogemata kunagise kiindumuse või armastatu nime, ega pomise seda palavikus või unes …

Kas ma suudan edaspidi taolisi “eksimusi” vältida? Õppida vaid asju, mida rauganagi tähtsaks pean, suhelda vaid inimestega, kellega hauani koos olen? Oleks ju võib-olla tore, kuid oletan, et olen parandamatu.

P.S. Tõtt-öelda nimekirju mulle koostada ei meeldi. Kas või seetõttu, et ma ei tea, mis nendest saab.

Kõige hirmutavam näide juhusliku nimekirja saatusest: Noor Berliini raamatukoguhoidja Wolfgang Hermann tegi 1920. aastate lõpul nimekirja raamatutest, mida ta mingil põhjusel ebameeldivaks pidas, n-ö “musta nimekirja”. See oli algselt lihtsalt üks loetelu isiklikuks tarbeks, nii nagu mõned süsteemsed inimesed neid omale teevad. Mõned aastad hiljem, kui natsid olid Saksamaal võimule tulnud, sattus see loetelu pihku Saksa paremäärmuslikele üliõpilastele, kes olid “saksa vaimu” pärast sügavas mures, ja sellest sai, pisut täiendatud kujul, keelatud raamatute nimekiri: nimekirjas leidunud 131 autori raamatud põletati avalikult 1933. aastal ja nende autoreid kiusati taga.

P.P.S. Meem on edasisteks arendusteks avatud kõigile mu blogrolli kuulujatele. Eriti huvitav oleks teada seejuures Ekstaole mõtteid.