Paar nädalat enne lammutamist …

Paar nädalat enne lammutamist
värviti puukirik üle
ilusaks tehti ja ülevalt kuldseks
siis sõitsid väikesed lokkis päädega poisid
tõukeratastel aias
kiriku ümber ja ees
need olid väikesed poisid
paar nädalat olid veel

Juhan Viiding (valikkogust “Osa”, 1991)

…

Kunagi lisasin e-mailile, mille kellelegi saatsin, selle luuletuse. Ja jätsin vist luuletuse autori nime lisamata. Oletasin vast, et see on niigi tuntud. Ma ei mäleta. Igatahes leidis adressaat, et luuletus on väga ilus, ja küsis, kas olen selle ise kirjutanud …

Üleeile ja eile, reedel ja laupäeval, peeti Tartu ülikooli raamatukogus konverents “Juhan Viiding, eesti luuletaja”. Kuulasin laupäevastest ettekannetest mõningaid ja mõtlesin samal ajal, kui vähe õigupoolest kõigele sõnaosavusele vaatamata saab luulest rääkida. Ühe eesti elava luuleklassiku vaikne küsimus pärast ühe ettekande lõppu, kas Viidingu surm oli siire (enjambement) või grotesk (ettekandes oli juttu olnud ka Mihhail Bahtinist), tekitas ainult piinlikku kohmetust. Mis seal rääkida.

Olen viimastel sombustel päevadel mõelnud pilvedest, nende elueast. August on lõppemas. Reedel küsisid kaks Lõuna-Korea üliõpilast, kellega olin Pierre’i kohvikus kohtunud, pimedal Raekoja platsil lõdisedes, kas Eestis on juba talv. Päev varem oli taevas siiski armulisem ja botaanikaaia kiviktaimla tiigis, kus hea sõbraga jalutasin, päevitas kannatlikult kaks väga rohelist konna, kelle riik ei tundunud olevat sellest maailmast. Olin üks neist.

Samal õhtul koosistumine ühes väikeses seltskonnas: hea õhkkond, kuid ei mäleta enam, millest rääkisime.

Kõik on kaduv. Paljugi on asendatav. Augusti viimasel nädalal uuendasin, see tähendab: lasin uuendada oma arvutis Linuxi operatsioonisüsteemi. See olevat ajast maha jäänud, teatati Keskusest. Nüüd on arvutis Ubuntu 8.04 (Hardy Heron). Uuendamise järel ei tahtnud arvuti algul ära tunda modemit. Teisi kõneväärseid muutusi ma ei tajunud. Peavalu ja paanika sellest, mida ei korvanud kuigivõrd ka teade: “Your system is up-to-date.”

Võib-olla peaks ka arvutivaldkonnas ühte ja teist muinsuskaitse alla võtma, mõtlesin. Kui olen harjunud operatsioonisüsteemiga Ubuntu 7.10 (Gutsy Gibbon), siis võiks mul olla võimalus kerge südamega selle juurde jäädagi. Kas või viiekümneks aastaks. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust …

“Teie töölaual on kasutamata ikoone!” teatab mu tööarvuti (Windows) aeg-ajalt murelikult.

Kujutlen, mis oleks, kui mu korteri uksele koputaks iga kuu keegi ja nendiks: “Teie raamaturiiulis on lugemata raamatuid!” Või mis oleks, kui mu telefonile saabuks perioodiliselt SMS: “Kahekümne minuti pärast tuleme ja tõstame teie mööbli ümber. Ühtlasi vahetame teie vana kassi noorema ja hakkajama vastu!”

Või mis oleks, kui ostetud ja loetud raamatust kaoksid ikka ja jälle tuttavad lõigud või asenduksid uutega, mis vastavad paremini raamatu autori soovile.

Hõbemeelne luul …

Ja üle öö sa seisatad kui mõttes,
su juukseid katab hõbemeelne luul –
ei, sa ei pilla enam, sõber tuul,
su meeles kõik on õndsas kokkuvõttes.

Ja imelikult õitseb siis su mure –
kesk tööd ja vaeva puhkes sinu koit,
kesk ööd sa seisad, ise oma loit,
ja tead, et su armastus ei sure.

Üks õnn nii jõudis kuskil oma randa –
sest südametes hõõge siin ehk sääl –
sest sosistab ehk mõne sõbra hääl,
et õnn võis olla ilmas, muret kanda.

Ernst Enno, 22. IV 1916

Sweet

Taarka, “Sweet” (live). USA (Colorado) folkjazzbänd Taarka (asutatud 2001), millele sattusin juba mitu aastat tagasi, teeb muusikat, mida nimetab ise “seismic gypsy hypno-jazz”. Laulab Enion Pelta-Tiller.

P.S. Taarka tähendavat viisi, kuidas india toitudes vürtse kasutatakse. Muide, huvitav on, et bändiliikmed on teadlikud ka nime seosest samanimelise setu rahvalaulikuga. Vt ka bändi kodulehekülge. (Filmi “Taarka” kodulehekülg.)

“Taarka”, setu värk ja eesti asi

Kui olin eile õhtul suure osa oma arvustusest Ain Mäeotsa filmile “Taarka” valmis kirjutanud, sai mulle korraga selgeks, et ma ei avalda seda. Sest nagu kartnud olingi, kujunes mu jutt liiga isiklikuks ja mulle tundus, kui kirjutatut üle lugesin, et pole vähimatki põhjust seda kõigile lugeda anda. Ema poolt setuna on mu suhe setudesse ja Setumaasse lihtsalt liiga emotsionaalne. Ja see emotsionaalne suhe on juba minu mure ega ole õigupoolest kellegi teise asi.

Igal juhul läksin neljapäeva kinno “Taarkat” vaatama eelarvamustega, kerge kõhedusega. Kauksi Ülle kirjutatud vabaõhunäitemängu 2005. aastal Obinitsas polnud ma näinud. Nägemine oli küll tõsiselt plaanis, kuid näidendi ülisuur menu (Obinitsas käidi mujalt Eestist lausa ekstra bussidega) tegi mu ettevaatlikuks ja ma lõin viimaks käega. Millal varem olid eestlased setude vastu nii suurt huvi tundnud?!

“Eestlasele pole setut enne vaja, kui on tarvis väljamaalasele näidata friiki, kes kannab veidrat takuhamet seljas või plekk-kaussi rinnal, ajab (ehk “laulab”) suust imelikku läminat välja ja kujutab siiralt ette, et sellel kõigel on kultuuriväärtus. Seaduse silmis setusid ju juba olemas ei olegi, vähemalt viimatise rahvaloenduse andmetel.” (Aapo Ilves, Positiivne programm ehk olematud setud. – Eesti Ekspress, 31.01.2005.) Räpinast pärit kirjaniku Aapo Ilvese hinnang setude rollile eestlaste jaoks on sõnastatud küll õige teravalt ja toorelt, kuid mingil määral ma nõustun sellega.

“Aitab küll!” ütles mulle ükskord kärsitult üks hea saksa tuttav, kui oli kümmekond minutit setu laulu kuulnud, mida talle plaadilt lasin …

Niisiis oli mul neljapäeval enne “maailma esimese täispika setokeelse mängufilmina” välja reklaamitud “Taarka” vaatamist eelarvamusi ja kõhklusi. Ometi mõtlesin pärast filmi nägemist koju jalutades: ikkagi on hea, et see film olemas on. Olgu põhjustega, miks eestlased on setu ainese vastu viimasel ajal nii suurt huvi hakanud tundma, kuidas on — kinosaal oli peaaegu täis ja järgmise päeva õhtune seanss oli juba väljagi müüdud — , huvi on parem kui huvitus. Ja filmitegijatel olid kahtlemata kõige paremad kavatsused. Haarav lugu oli jutustatud pealegi kaunis ladusalt ja leidlikult.

“Taarka” on kunstnikufilm, s.o film, mille peategelaseks on loominguline inimene. Asjaolu, et kujutatud loojaks on naine, teeb filmi eriti eriliseks. On ju alati kurdetud, et naisnäitlejatele ei leidu palju huvitavaid rolle, ei teatris ega ka filmis. Setu lauluema Hilana Taarka (Darja Pisumaa), pühak ja hoor, sisuliselt muidugi kuigivõrd originaalset naisekäsitust ei paku, kuid roll on siiski mitmeplaaniline, ja kolm näitlejat, kellel see lahti mängida tuleb, saavad ülesandega nauditavalt hakkama. Kolmikust meeldisid mulle kõige enam Inga Salurand (noor Taarka, kujutatud ka filmi plakatil) ja Marje Metsur (vana Taarka). Sümpaatne oli mulle ka eriti Tõnu Oja (Vasso) osatäitmine.

Kahtlemata langeb filmis Taarka kujutamise pearaskus Siiri Sisaskile (keskealine Taarka), ja selle väga ekstsentrilise lauluema kehastamiseks ongi improviseerida armastav nüüdislaulja küllap põhjendatud valik, kuid küsitavusi tekitas minus Sisaski pisut liialdatud tõmmusus: ronkmustaks värvitud juuste ja tugeva grimmijumega erines ta liiga tuntavalt noorest, nüansikamast Taarkast ja meenutas vahel mingit solaariumipäevitusega fuuriat. Taarka isa (Peeter Oja, kes teeb kena kõrvalrolli) olevat olnud “musta verd”, kirjutatakse filmi tutvustuses. Või lausa mustlasverd. Igatahes olevat see veri olnud võõras ja segatud. Nii räägib filmis külarahvas.

Kas neil kuulujuttudel ka alust on, jääb filmis lahtiseks, kuid väikeses ja konservatiivses ühiskonnas piisab ebatavalise tõrjumiseks sellestki. Ja setu kultuuri ikooniks tõstetud peategelase “võõras veri” ongi õigupoolest see, mis mind selle filmi juures intrigeerib. Sest “Taarka” on eestlaste tehtud film (filmi autorite hulgas pole minu teada ühtegi setut) ja eestlaste teadvuses on setud olnud alati enam või vähem võõrad, teistsugused. Isegi etnonüümi “setu”, mille autoriteks on just nimelt eestlased, on muu hulgas seletatud verbiga “segama” (setu = seätu). Ehkki see seletus on tõenäoliselt rahvaetümoloogia, on seletuse loogika kõnekas.

2.

Eestlaste hulgas on olnud väga kaua levinud arvamus, et setud on venelastega segunenud, segatud eestlased. Venestunud eestlased. See arvamus pole kadunud tänini. Mõne eestlase meelest setud ongi “tegelikult” venelased. Ja venelastel, teadagi, pole eestlaste silmis kuigi hea maine. See on stereotüübi üks külg. Teiselt poolt on rahvusromantismi vaimus kujutletud, nagu oleksid setud isegi “paremad eestlased” kui ülejäänud. Nagu oleksid nad mingid ürgsed, “vanad eestlased”, paljukiidetud “vanarahvas” ise, kelle tundmise kaudu, eriti rahvalaulu tundmise kaudu, avaneks haruldane võimalus vaadata otse eestlase hinge sügavustesse.

Suhtumine setudesse on Eestis olnud niisiis ambivalentne: setud on otsekui ideaaleestlased, kes on aga paraku väidetavasti venelaste — selle “barbaarse alamrahva” — poolt üsnagi ära rikutud. Ja ehkki viimane asjaolu on muidugi kahetsusväärne, eks ole, usutakse setudel olevat ometi justkui midagi, millest standardsed eestlased (s.o 700 aastat pimedas orjaöös saksa mõisnike ja mustakuuemeeste ikke all äganud eestlased) puudust tunnevad — teatav shortcut idealiseeritud muinasajani, eesti rahvusluse läteteni. Eestlaste jaoks on seega olnud ikka oluline ennekõike setude rahvalaul ja nende maalähedase eluolu niinimetatud paganlikud tahud, setude folkloor.

Õigeusku, mida setud venelastega jagavad ja mis oli setude identiteedi keskmeks veel enne 2. maailmasõda, on luterlikus Eestis suhtutud seevastu võõristusega. Setude õigeusk ei inspireeri isegi eesti õigeusklikke, vähemalt mitte neid keni, noori ja nooremaid eestlastest õigeusklikke, enamasti proselüüte, kellega olen Tartus kokku puutunud. Pigem sõidetakse õigeusu saladusi õppima kusagile Athosele Kreekas kui Värskasse Setumaal, ehkki just Setumaa on see tänase Eesti piirkond, mille elanikud on siin maal kõige kauem õigeusklikud olnud.

Seega ühelt poolt ei oska eesti rahvusromantikud nagu eriti midagi peale hakata setude usuliste eelistustega ja teiselt poolt näikse setude usuelu paganlikud jooned eesti õigeusklike seas nõutust tekitavat. Ja mida arvavad setudest venelased? Pihkvamaa venelased, setude naabrid, on setude õigeusu “õigsuses” samuti kahelnud ja nimetanud setusid põlgusega pooleusulisteks (poluvertsõ). Seda sõimusõna (poluvernikud) on kummalisel kombel kasutanud ka eestlased — olen seda korduvalt kuulnud ja lugenud, nii kaua kui mäletan.

Setude kohta on eestlaste hulgas olnud käibel palju eelarvamusi. Setusid on peetud lapselikult rumalaks loodusrahvaks. Setud olevat kasimatud ja äkilised (nn “pussikultuuri” esindajad). Levinud on olnud ka kujutlus, nagu oleksid setud (potisetud, kaltsusetud!) erakordselt kavalad (mis läheb, tõsi küll, vastuollu setude väidetava naiivsusega) ega jäävat oma riugastes maha juutidest. Palju on räägitud setude alkoholismist (hansa, õuhka jms on legendaarsed). Setu on olnud vaese ja viletsa inimese sünonüüm (setukas, vana hobusekont setu sõiduriistana!). Setusid on võrreldud mustlastega, Setumaad Siberiga.

19. sajandi lõpul ja veel hiljemgi avaldati eesti ajalehtedes ja eraldi raamatukestena taolisi stereotüüpe kinnistavaid naljalugusid, mida Villem Buki sõnul (“Petseri eestlased”, 1909) Setumaale sattunud eestlased vahel setudele ka ette lugesid, lootes sel moel vist eriti palju head nalja saada. Setud olevat Buki järgi selle peale öelnud aga: “Ku seto nii rummal om — siis mäne tu om tark, kiä sändse ulli eloluko viil üles kirotama naas?” Või: “Mäne tu um tark, kuos ulli naard?”

Eriti populaarsed olid eestlaste hulgas Hermann Julius Schmalzi rahvaraamatud, ennekõike “Alatarõ Hippo” (1901) ja “Töganitsa Höödo” (1902). Need “setujutud” kuuluvad õieti samasse žanri, mida esindavad baltisaksa kirjanduses naljalood nn poolsakslastest, s.o saksastunud eestlastest või lätlastest, niinimetatud kadakatest. Esimesel juhul on naerjateks eestlased ja tore nali käib setude arvelt, teisel juhul on naerjateks baltisakslased, kellele eestlased resp. lätlased oma küündimatuses kangesti nalja teevad. (Muide, huvitaval kombel annab Wiedemanni sõnastik üheks “poolsakslase” (Halbdeutscher) eestikeelseks vasteks just ühendi “saksa-setukene”. Setu pole selle loogika järgi täisinimene, ta on kuidagi poolik.)

Sõjaeelne Eesti riik leidis, et setud on eestlastest maha jäänud ning püüdis setusid n-ö tsiviliseerida ja integreerida, s.o “vene mõju alt päästa” ja “eestlusele tagasi võita”. See meenutab Poola rahvuslaste pingutusi pärast 2. maailmasõda Ida-Preisimaa lõunaosas elanud masuurlaste “taaspoolastamisel” (masuurlased lahkusid pingutuste tagajärjel viimaks peaaegu in corpore Saksamaale). Alates 1935. aastast loeti setud ametlikult eesti rahvusse kuuluvaks ja statistikas neid enam eriti ei mainitud. Setude eestistamise poliitika andiski tulemusi, eriti kiire eestistumine toimus pärast 2. maailmasõda. Kuid paljud lahkusid Setumaalt jäädavalt (Venemaaga liidetud Setumaa osa on tänaseks setudest peaaegu tühi).

Eestlaste halvustav suhtumine setudesse taandus küll vähehaaval, kuid ei kadunud täielikult. Nimetust “setu” kasutatakse tänapäevalgi Eestis vahel sõimusõnana (“kuradi setu”, “igavene setu”, lihtsalt “setu” või “ega ma setu ole!” jms — olen seda ja sarnast ikka ja jälle kuulnud; ja Google’ist leidsin näiteks ühendi “peast setu”, st mõeldud on ilmselt lollpead). Umbes nii suhtutakse Hollandis friisidesse, olen märganud.

Eriti ennesõjaaegses Eestis setudeni jõudnud teadmine, et ei vastata eestlase “standardile”, tekitas paljudes setudes suurema või väiksema alaväärsuskompleksi. Olen isegi lapsena ja teismelisena oma päritolu pisut häbenenud. Ehkki setu kirevaid, suuresõlelisi laulukoore välismaalt tulnud külalistele meeleldi eksponeeritakse, pole eestlased setusid minu meelest veel täielikult omaks tunnistanud. “Seto om hää inemine, seto om kallis inemine, a seto om iks seto,” on öelnud üks Rõuge kandi vanaproua 1993. aastal — setud on kõigele vaatamata võõrad (vt Mari-Ann Remmel, Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli. Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses. – Mäetagused, nr 21 (2003)).

3.

Setude elu kujutatakse “Taarkas” värvikate, meeleolukate pildistustena. Palju on kauneid kaadreid. Kuid ka vanad ja tuttavad stereotüübid leiavad ometi laialdast rakendust. Filmi esimesteks sõnadeks on mälu järgi umbes: “Vala mulle ka üks!” Ja filmis valatakse rohkem kui üks. Tegelastel kurk juba kuivaks ei jää. Setud tahavad muretu laulurahvana ju arusaadavalt palju pidutseda ja laulda (Taarka ei suuda mõnikord tavasituatsiooniski argist kõnet kuuldavale tuua, vaid laulab hoopis või räägib vanasõnade abil, nii nagu Jeesus mõistu), ning laulda aitab “lauluõli”. Soome folkloristi sõnaselge keelu vastaselt smugeldab Taarka pudelitäie “lauluõli” kaasa ka Soome-reisile ja pakub seda mingisuguse Pipi Pikksukale omase naiivse häbematusega presidendivastuvõtul isegi marssal Mannerheimile. Taarka on enfant terrible. Taarka on Borat.

Setude keel filmis on üsna ropp, süüdimatult naturaalne, eriti seksuaalsetel teemadel kõneldakse nii, “nagu asi tegelikult on”. Setu ema hindab oma täiskasvanud poja naisevõtušansse tema genitaali kuju järgi jne. Kinosaal muidugi muheleb selle rahvatarkuse peale. See on toosama “õilsa metslase naturaalsus”, mida võib kohata näiteks Henry de la Falaise’i mängufilmis “Legong — neitsite tants” (“Legong: Dance of the Virgins”, 1935), mille tegevus toimub Bali saarel (Indoneesias). “Legongi” reklaamiti omal ajal ameeriklastele ja eurooplastele kui autentset kujutust eksootilise loodusrahva elust, mistõttu pidid Bali naiste paljad rinnad kinolinal olema justkui vabad igasugustest kahemõttelistest konnotatsioonidest.

“Taarka” öeldakse olevat “maailma esimene täispikk setokeelne mängufilm”. See ongi kahtlemata nii. Filmis räägitakse ja lauldakse peamiselt setu keeles, millel on, tõsi küll, sageli küljes eesti aktsent. Kuid eesti vaataja huvides on film varustatud eestikeelsete subtiitritega, nii et kaduma ei lähe justkui midagi. Setu keele kasutamine võiks viidata filmis kujutatu autentsusele: kinolinal näidatakse justkui ehtsat, täisverd setu elu. Kõik oligi justkui täpselt nii. Ent kasutatud sterotüüpide taustal näib see autentsus olevat siiski mõneti illusoorne.

Pigem on tegemist eksotistliku kujutusviisiga. Keel keeleks. Ja folkloor folklooriks. Ka Mel Gibsoni mängufilmis “Apokalüpsis” (“Apocalypto”, 2006) kõneldakse maia keelt ja kasutatakse ingliskeelseid subtiitreid. Kuid eksootilistele kulissidele vaatamata räägib Mel Gibson oma maiade filmiga siiski loo tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Ja mulle tundub, et “Taarkagi” kujutab endast ennekõike ikka eestlaste tehtud filmi eestlastest ja eestlaste jaoks. Vaevalt need mõni tuhat inimest, kes end tänapäeval veel setuna määratlevad, filmi sihtrühma põhiosa moodustavad. Ka filmi koduleht (www.taarka.ee) on üksnes eesti- ja ingliskeelne. Publikumenu paistab “Taarkal” olevat igatahes märkimisväärne — vähemalt Tartu kinos Ekraan on seansid enam-vähem välja müüdud.

Setu keele kõnelemine “Taarkas” suurendab eesti vaatajas küll autentsusetunnet, kuid tekitab ühtaegu võõristust. “Taarka” ei muuda populaarsusele vaatamata setusid “omadeks”. Ja huvitaval kombel on võõrus filmis topeldatud: lauluema Taarkagi on setude silmis võõras, erinev. Taarkal on “must veri”. Mis parata. Eestlaste poolt setu kultuuri käilakujuks valitud inimene, nüüdseks ilmselt kõige kuulsam setu Eestis, on kahekordselt võõras. Ja kinnistab sellega eestlaste kujutlust setudest kui kõigele vaatamata võõrast, teistsugusest rahvarühmast. Levinud stereotüübi järgi on setud ekstsentrilised (väits välja kirehoos!), kuid Taarka on seda topelt — ta on liiga ekstsentriline isegi setude jaoks. (Seejuures: Taarka pole olnud kaugeltki ainus setu lauluema, kuid näidendi ja filmi autoreid on nii suurel määral inspireerinud just tema.)

Igatahes saab filmis kujutatud kompaktset ja ülevaatlikku, võõrust tõrjuvat konservatiivset setu ühiskonda vaadelda ka eesti ühiskonna mudelina. Kas pole eestlaste positsioon lääneeurooplaste silmis üsna sarnane positsiooniga, mis on setudel eestlaste silmis? Eks arva paljud inimesed Lääne-Euroopas eestlastestki, et tegemist on küll üldjoontes omadega, toredate inimestega, kellel on aga ometi, mis seal pattu salata, mõned sovetlikud, idaeuroopalikud veidrused, teatav kultuuriline mahajäämus ilusa folkloori, kauni looduse ja nägusate naiste kiuste. Endiselt leidub lääneeurooplaste hulgas küllaga neid, kes eestlasi lihtsalt venelasteks peavad. Seda on arvatud ju sajandeid. Olen kuulnud ka soomlaste hulgas arvamust, et eestlased olevat tõtt-öelda mingid venestunud soomlased, keda on vaja veel üksjagu tsiviliseerida ja poleerida, arenenud maailmale järele aidata.

Kui on tõsi see, et Ida-Euroopa on Lääne-Euroopa alateadvus, siis kehtib see küllap ka eestlaste ja setude vahekorra kohta: eestlased vajavad setusid. On vaja kedagi, kellele projitseerida oma hirmud ja igatsused. On vaja meelehaigust, mida mõistusele kutsuda. On vaja kaost, mida korrastada, loodust, mida kultiveerida, pärismaalasi, keda koloniseerida.

“Taarka” on puudustele vaatamata rikas film ja siin leidub õnneks ka eestlaste enesekriitikat: eestlasest rahvatantsukoguja Anna Raudkatsi (Helena Merzin) koomiline eufooria “kauni Setumaa” üle, nagu ka Taarka pooleldi linnastunud tütre jõhker vägistamine libeda eestlasest jaamaülema, s.o kolonisti poolt jne. See vägistamisstseen on filmi kõige traagilisem hetk ja illustreerib hästi kolonialismi seksistlikku iseloomu — ses mõttes pole võib-olla ka juhuslik, et setu kultuuri peamiseks esindajaks valitud Taarkagi on just nimelt naine. Kuid kõigele enesekriitikale vaatamata näikse filmis valdava ideoloogia kokku võtvat pigem too soe embus, millesse elatanud Taarka surub lõpu eel soome folkloristi Armas Otto Väisäneni (Mikko Nousiainen), Taarka ande maailmale avastaja.

See on väga südamlik stseen, kuid mõjub ühtlasi vägisi pisut filmiautorite enesekiitusena. Kas seda kallistust loodavad autorid vargsi ka setu rahvalt “Taarka” tegemise eest? Noh, mina igatahes kade ei ole. Võin kallistada ka heast peast ja jumala muidu. Ja kõigele mu kriitikale vaatamata on “Taarka” üks paremaid eesti filme, mida ma viimasel ajal näinud olen. Eesti filmil on head ajad. Soovitan “Taarkat” võimaluse korral kindlasti vaadata.

Taarkast maalitud pilt kaob aga filmi lõpul kui hiiglaslik ikoon, pühäs, haljaste küngaste taha kaugele põhja, kusagile tsuhknate maale ja sealt juba üle lahe Kaljuvalda, samal ajal kui Taarka surnukeha lamab veel nädalaid matmata saunas, kus see laulik oli elanud suure osa oma pikast ja põnevast elust ning laulnud loendamatul hulgal laule.

P.S. Vaatasin “Taarkat” neljapäeval, 21. augustil Tartu kinos Ekraan (seansi algus 19:00, pileti hind 50 krooni).

—

Lisamärkus (12. sept. 2008).

Vt ka O. Remsu kriitikat (mis on vist seni kõige põhjalikum) filmile “Taarka” ajalehes Sirp (12.9.2008) “Libahundi uus tulemine” ja J. Pino arvustust “”Taarka” — taheti parebahe, a tulõ-õs vällä” ajalehes Setomaa (2008 augustis või septembris).

Oh, wann kommst du?

Daliah Lavi, “Oh, wann kommst du?” (1970). Iisraeli laulja Daliah Lavi (snd 1942) on laulnud saksa, prantsuse, inglise, heebrea, itaalia ja hispaania keeles.

Eriti suur edu saatis lauljat Saksamaal. “Oh, wann kommst Du?” oli 1970. aastal Saksaamaal hitt nr 1. Praegu elab Daliah Lavi tagasitõmbunult Asheville’is USAs.

Rujast

Vaatasin eile, 15. augustil, õhtuhämaruses Vanemuise suure maja kõrval mäenõlval Tiit Ojasoo (Teater NO99) lavastatud rockooperit “Ruja”. Rockooperit mängitakse veel seitsmel korral, viimane etendus toimub 24. augustil.

See on umbes kolme tunni pikkune lugu kolmest eesti muusikust: Rein Rannapist, Urmas Alenderist ja Jaanus Nõgistost. Kõik ülejäänud tegelased on teisejärgulised.

Et bände tuntakse peamiselt lauljate järgi, siis võiks rockooperi “Ruja” keskmes seistagi loogiliselt Alender. Kolmest nimetatust jääb Alenderi kuju (Sergo Vares) ooperis siiski kõige isikupäratumaks. Milline oli ta roll Rujas tegelikult, ma ei tea. Ainsana kolmest on Alender juba surnud ja muidugi ei saanud lavastaja, kes oli pidanud nõu Rannapi ja Nõgistoga, temaga seetõttu ka konsulteerida.

Igatahes Rannap (Priit Võigemast) ja Nõgisto (Risto Kübar) veetlevad esimesest pilgust. Ka on mõlemad oma prototüübiga hoopis sarnasemad, nii et aeg-ajalt jäin peaaegu uskuma, et laval ongi Rannap ja Nõgisto. Jah, nii ennastunustavalt surus klahvidele, otsekui süleldes armsamat, Rannap, klaveripoeg. Jah, selliseid, vaat et edevaid, kuid kindlasti vähemalt sama ennastunustavaid poose võttis kitarrimängul Nõgisto.

Selles kõiges on loomulikult ka midagi karikatuurset, midagi operetilikku. Vaevalt et väline sarnasus kahekümne aasta pärast, mil mõndagi on unustusse vajunud, enam töötaks. Kuid muusika loodetavasti jääb. Ja muusika on rockooperis “Ruja” ka õigupoolest peamine — kokku kõlas tervelt 27 laulu, neist enamik Rannapi loodud viisidel (vaid kolm laulu on teistelt autoritelt, seejuures mitte ühtegi Nõgistolt). Rannap oli ka ainus Ruja muusik, kes esietenduse lõpul lavale lilli vastu võtma tuli.

Rockooperi keskmes on Ruja muusika. Teine vaatus koosnebki peamiselt üksteise otsa lükitud lauludest.

Lavastaja on lugenud hoolega Ruja laulude sõnu, lugenud küllap ka ridade vahelt (avalikkusele kirjutatud ja kõneldud tekst oli Nõukogude ajal alati ju tihedalt kodeeritud, Ruja kui võimude suhtes selgelt opositsioonilise bändi tekstide puhul, mille autoriteks on pealegi enamasti nimekad poeedid, on see tihedus eriti ilmne) ja sidunud selle bändi arengulooga. Loodan, et rockooper kord ka DVD-le jõuab ja mul on võimalus kõigele uuesti ning paremini keskenduda — esietendusel ei olnud laulusõnad (kui vaataja neid just peast ei tea) alati arusaadavad. 40. reas, kus istusin, ei suutnud ma teksti igatahes mõnikord jälgida.

Ja võib-olla just teksti kohatine raskesti jälgitavus oli see, mis takistas mul lavastuse süžeed jälgimast. Ma pole kindel, kas ma nägingi siin üldse mingit lugu. Teatav lavaline pinge tekkis vist ainult ühes teise vaatuse stseenis, mil Rannapi ja Nõgisto, kahe kunstnikukuju vahel lahvatas midagi konfliktilaadset.

Muidu ju konflikt näitemängus puudus. Või saaks öelda nii: konflikt oli algusest peale küll olemas, nimelt konflikt vabadust, vähemalt vaimset vabadust ihaleva Ruja ja igijäiga öösünge Nõukogude võimu vahel (mida kehastas kultuuriametnik Aivar Tomminga esituses), kuid see konflikt ei viinud lavastuses õieti kuhugi. Konflikti pinge sünnitas vaid laule ja tõi seega laulude ajaks ajutist lahendust, kuid Ruja lugu ise sellest ei lahenenud. Ruja sees leidus küll konfliktikesi, kuid ükski neist ei suutnud kanda kogu näidendit.

Rockooperist “Ruja” jäävad meelde noored mässumeelsed muusikud, kes veedavad aega küll proove tehes ja ka keelatud kirjanduse üle arutades, kuid peamiselt siiski noorte atraktiivsete naiste joovastavas seltskonnas oleskledes. Ja naised ei piparda teps.

2.

“Ruja” peategelased on kolm andekat muusikut. Ja kui täpne olla, siis kolm noort või veel üsna noort meesmuusikut. Naised, ehkki neid on laval rohkesti, aeg-ajalt lausa massiliselt, on lavastuses täiesti kõrvalised, neil pole nimegi. Teatavaks erandiks võib pidada naist, kes on vististi Alenderi abikaasa (Evelin Pang). Kuid ehkki ta laulab — ainsa naisena — mõnegi laulu, pole temalgi nime (kavalehel seisab lihtsalt “Naine”) ega ole tal ka mängida sõnalist osa.

Bändiliikmete ja Nõukogude võimu vahelises konfliktis pole kõigil neil naistel vähimatki rolli. Naised kui mingid iha käivitavad objektid resp. loojanatuuriga meeste muusad “kuuluvad” lavastuses n-ö kõigile meestele — ühes stseenis irdub koguni osa naistest, kes Ruja liikmete ümber parvlevad, Nõukogude kultuuriametniku juurde ja hullab nüüd sama andunult temaga. Nii et rockooper “Ruja” on õigupoolest meestelugu, kus “head” mehed (Ruja) on opositsioonis “halbade” meestega (Nõukogude võim).

Ja võib-olla just seetõttu sobib see näitemäng, mingil pentsikul kombel, ka tänasesse aega, mis on muutumas järjest vastandavamaks. Taas meenub eelmises postituses (“Kuskil mäenõlval”) tsiteeritud vene ultranatsionalist Aleksandr Dugin, kelle meelest on maailm parem paik siis, kui nn “mehelikke”, s.o tema meelest dominantseid algeid on kaks. Dugini arvates peaksid neid algeid kehastama Ameerika Ühendriigid ja Venemaa. Kaks “mehelikku” alget tähendavad muidugi mõista varem või hiljem sõda.

Sõda rockooperi “Ruja” laval siiski ei puhke, selleks on Nõukogude võim üheainsa kultuuriametniku näol ka liiga pisike ja groteskne, liiga selgelt naeruväärne vastane. Üks esimese vaatuse slapstickilik stseen, kus Rannap sõna otseses mõttes veriseks pekstakse, andis siiski just nagu lootust, et see vastasseis saab näidendis sama terav olema ka edaspidi.

Olen viimane, kes tülid ja sõjad, Suured Lahingud, heaks kiidab, aga kui rockooperis “Ruja” sooviti näidata kokkupõrget vabaduse ja türannia vahel, siis oleks see kokkupõrge võinud olla dramaatilisem. Loole oleks taotletud vastanduseloogika järgi säärane tegelikkuse võimendus ad absurdum vast ainult kasuks tulnud. (Muidugi, küllap oleks see mõned vaatajad, näiteks lapsed, halvemal juhul ka ära kohutanud. Mu läheduses küsis Rannapi peksustseeni ajal väike tüdruk emalt: “Kas nii juhtus päriselt?”)

Kuid kui uskuda rockooperi tõlgendust, siis Ruja viimaks lihtsalt hääbus muu hulgas nõukoguliku massimaitsega kohanemise, sellest tingitud lahkumiste ja keerulisemaks muutunud aegade survel 1988. aastal. Ja küllap ka väsimusest — koos oldi olnud ju peaaegu kakskümmend aastat.

Hingusele minek toimus paradoksaalsel kombel just Laulva revolutsiooni ajal, mil Eestis ja mujalgi Ida-Euroopas juba tõepoolest barrikaadidele mindi. Leidsid aset poliitilised revolutsioonid, mitte vaid kultuurilised (vrd saksa romantikute teesi, mis nägi keeruliste poliitiliste olude tõttu Saksamaal võimalikuna ainult vaimset revolutsiooni, mitte poliitilist, nagu see oli toimunud Prantsusmaal).

Oma viimase kontserdi andis Ruja aga kusagil Tadžikistani mägikülas Rogunis ja Laulvas revolutsioonis ei täitnud see bänd küll mingit erilist rolli. Sellest võiks järeldada, et bändiliikmete vahekorrad omavahel ja ka Nõukogude võimuga olid veelgi keerulisemad, kui need rockooperis paistsid. Selle kõige valgustamine oleks nõudnud aga urgitsemist veel elavate prototüüpide isiklikus elus või hiljem õnnetult hukkunud Alenderi mälestuses.

Vaimse vastupanu lipulaevast oleks võinud saada igatahes loogilise jätkuna poliitilise revolutsiooni avangard, mingi tõeline Valge Laev. Kuid nii ei juhtunud. Vabaduselaule laulis hoopis teiste hulgas Ivo Linna Rock Hotellist, bändist, kelle konformismi Ruja omal ajal teravalt taunis (vrd Margus Kappeli juhtumit).

Etendus lõppes üsna järsku. Niisama järsku, nagu lõpeb üks rockkontsert. Mõtlesin plaksutades (publik seisis püsti) ühel hetkel koguni, et nüüd võiks ka lisalugu tulla …

Kokkuvõttes: hea ja meeldejääv kontsert, kuid näidendiosa valmistas siiski pettumuse. Last not least: rockooperi multimediaalne lahendus (laval toimuvat filmitakse mitme kaameraga, näidatakse samal ajal suurelt ekraanilt ja pikitakse näidatavat aeg-ajalt dokumentaalkaadritega) oli vaimustav.

–

P.S. “Tule minuga sööklasse, helbi jahtunud suppi! Tule minuga sööklasse närima vorstijuppi!” kirjutasin kaheksa-aastaselt laulikusse, mille olin teinud omale vanema venna eeskujul. Peale Ruja laulude oli seal palju laule ka Turistilt, kellest olin eriti sisse võetud. Näiteks: “Me õnn on piimasaali jahtunud roas, me õnn on haigus, mida üheskoos põetud …”

Laulik (see oli ruuduline kaustik, äärest ääreni laulusõnu täis) sattus kord ka mu klassijuhataja kätte, kes neid tekste lugedes kaheksa-aastase üle vaid muigas. Jah, mida teadis minusugune laps tollal nõukogude argipäevast, kus kaks armunut peavad teostama oma vabadust (“… meie kaks vaid oleme veel vabad,/ ümberringi kõik on juba täis …”) kusagil trööstitus sööklas või piimasaalis!

Kuid midagi ma teadsin. Olin näinud ka Tartu raekoja kõrval asunud piimasaali, kus teiste hulgas käis üks muldvana, musta riietunud eit, keda ma vist kunagi ei unusta. Eit tellis omale alati tassitäie koort (koort müüdi klaasist teetassides) ja ohkas seda nurgalauas juues (või süües) alalõpmata endamisi: “Oh jumal, jumal küll! Oh jumal, jumal küll!”

—

Täiendused:

27. aug. 2008: J. Nõgisto intervjuu ajalehele Põhjarannik, 26.8.2008;
14. sept. 2008: I. Garšneki arvustus ajalehes Sirp, 22.8.2008.

Kuskil mäenõlval

“Tankid Thbilisi peale!” on sõnad, mis pidavat vene natsionaalbolševistliku filosoofi Aleksandr Dugini meelest olema kirjutatud nüüd Vene-Gruusia sõja ajal iga tõelise venelase otsaette. Sest Kolmas maailmasõda, lisas filosoof teleintervjuus õhinal ja silmagi pilgutamata, olevat alanud.

“Vaata, siin olen ma kõik kirja pannud, mis olen mõtelnud nädalate, kuude, aastate kaupa. Olen alustanud ikka uuesti ja uuesti, jätnud pooleli ja alustanud jällegi. Siin on mu teos, mille nimi on “Kuradi apoloogia”. Ainult sellepärast polegi ma enam kaotanud oma mõtet, et olen ta kirja pannud,” indleb filosoof Kobras, kes on kõrvuni kuradisse armunud, Friedebert Tuglase novellis “Poeet ja idioot”.

“Kui Euroopa on küllalt julge esitamaks Venemaale omapoolseid nõudmisi, on ta tugev. Kui mitte, siis on ta surnud,” kirjutavad André Glucksmann ja Bernard-Henri Lévy, juhtivaid prantsuse filosoofe, kes soovitavad Euroopal vahekorra Venemaaga põhjalikult ümber vaadata.

On vastanduste aeg. Suvi on otsakorral, lahtisest aknast lendab tuppa herilasi. Mõni neist on mu käe läbi hukkunud.

Niisiis: nüüd kui mul on, arvestades eesti mehe keskmist eluiga ja viimasel nädalal maailmas lõõtsuma hakanud järjest külmemaid tuuli, piltlikult öeldes üks jalg juba hauas ja teine haua äärel ning toonesepp mu voodipeatsis järjest nõudlikumalt tiksub, on aeg asuda vist hiljukesi kokkuvõtteid tegema.

“Tahan osta omale majakese tasase oja kaldale ja püstitada majakese lähedusse mäe,” ütles paar päeva tagasi mulle keegi. “Kas või kümme meetrit saagu ta kõrguseks. Mäeke pigem, mitte mägi. Küngas. Nimeta seda auahnuseks või resignatsiooniks. Kannan ta mulle veel jäänud aastate jooksul kokku, tõusen viimaste jõududega elutöö tippu, vaatan olnule tagasi ja võin öelda: see on lõpetatud.”

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
sa üksi seisataks …

Järsku meenus: täna öösel on kuuvarjutus.

Viimased punaarmeelased Tartus

Tee tõusis kergelt mäkke, autosid Narva maanteel jäi järjest vähemaks. Vaid peamiselt veoautod, sageli marjakoormaid kandes, jätsid alla vasakule, Vahi tänavale pööramata ja sõitsid Raadi aiandi kontorini, mis asus ristmikust, linna tegelikust põhjapiirist, sadakond meetrit kaugemal, teest veidi eemal puude taga. Ja Punaarmee rasked tumedad veokid. Need sünged autod, vedades kastis sõdureid või Väga Salajasi Objekte, võisid pöörata ristmikule jõudes kas paremale, läbi metsistunud pargi viivale teele, mis lõppes, nagu räägiti, Raadi sõjaväelennuväljaga, kohaga, kuhu tavaline linnaelanik ei sattunud, või kihutada mööda Narva maanteed otse edasi, kiirust alandamata. Autod möödusid Raadi aiandi roosast kontorihoonest, mis võis pärineda 19. ja 20. sajandi vahetusest, ning jätkasid sõitu nüüd veelgi järsemalt tõusval ja korraga auklikuks ja kitsaks muutunud teel, kus üks auto teisest suurivaevu mööda mahtus, piki kunagist Raadi mõisa ja hilisemat Eesti Rahva Muuseumi ümbritsenud müüri.

Mõnesaja meetri pärast lõppes müür ja lõppes ka tee. Müüri lõpus paremat kätt kõrgus mõisavärav, mis oli niisama lagunenud nagu mõisa piirdemüürgi. Kaks automaatidega tunnimeest, kes värava ees vahti pidasid, lükkasid võretatud rauduksepooled lahti ja Punaarmee veok pööras sisse. Paarkümmend meetrit väravast edasi oli Narva maanteele tõmmatud ette okastraadipundar. Kraavi ja okastraadi taga algas maa-ala, mis kuulus Punaarmee lennuväljale. See oli n-ö strateegilise tähtsusega lennuväli kaugpommitajatele. Kusagil kaugemal asus ka, nagu hiljem on räägitud, tuumalõhkepeade ladu.

Müüriäärset teed ei kasutanud aga ainult punaarmeelased, kes kaugetele maadele pommitama suundusid (Nõukogude pomme heideti aastatel 1979–1989 näiteks Afganistanile). Tee vasak serv oli palistatud traataia ja arooniapõõsastega. Ja põõsaste taga laiusid Raadi aiandi põllud (kui ma ei eksi, kuulus see aiand Sootaga sovhoosile). Alt aiandikontori juurest kuni enam-vähem mõisaväravani kasvatati mustsõstraid, seejärel, peaaegu nii kaugele, kui silm ulatas, maasikaid. Kaugemale, Jõgeva maantee poole jäid tikri- ja punasesõstrapõllud. Aianditöölised, kevadeti sageli kõplajad, suviti enamasti marjakorjajad, kogunesid hommikul kell kaheksa kontori juurde (ja minna võis sinna igaüks, kes õigeks ajaks linnast kohale jõudis) ja liikusid siis peagi müüriäärset teed mööda üles põldudele. Vahel kõõlus võssa uppunud müürirusudel punaarmeelasi, kes möödujaid hõikusid, eriti tüdrukuid ja naisi: “Эй, девушка!” Või: “Красавица!” Mõisavärava vastas oli marjapõlde ümbritsevasse traataeda lõigatud paar auku, sealt mahtus kummargil läbi ka jalgrattaga.

Raadi mõisa värav 1990. või 1991. aastal.

Sõitsin seda teed mööda 1980. aastate teise poole ja ka veel 1990. aastate algupoole suvedel rattaga või käisin jala sageli. Et mu ema oli suviseks lisateenistuseks leidnud Raadi aiandis tööd brigadirina (sellise militaarse terminiga seda ametit tollal nimetati), mis tähendas mh korjatud marjade kaalumist, käisin minagi, nagu ka mu õde ja üks vend, Raadil suviti marju korjamas. Enam-vähem terve suve. Kui kõvasti tööd teha, võis päevas nii umbes kümme rubla teenida, või rohkemgi. Seda oli päris palju, eriti lapse jaoks. Mõnel suvel saime aiandi kontorihoones kasutada ka väikest köögiga tuba. See säästis linna teisest servast kohalesõitmise vaeva. Eriti neil toaga suvedel oli mul mahti Raadil ka niisama ringi kolada, võsastunud pargis ja peaaegu ääretutel põldudel. Ja muidugi sõitsime mõnel õhtul ratastega ka lennuvälja territooriumile piiluma.

Taevas Raadi kohal kõmises lakkamatult. Sõjalennukite maandumise ja õhkutõusmise kõma oli kuulda kogu Tartus. Lennukimüra kuulus nõukogudeaegse Tartu argipäeva. Vist oli Kaplinski see, kes ühes või teises Vikerkaare numbris kirjutas, juba mitu aastat tagasi (ma ei suuda seda Vikerkaart kuidagi leida), et vaikus, mis pärast Punaarmee lennukite lahkumist 1992. aastal Tartu kohale laskus, oli lausa hämmastav. Kui nüüd tagasi mõtlen, tundub see peaaegu uskumatuna, aga arvatavasti ma ei eksi, kui väidan, et Raadi lennuväljale maandus pommituslennuk tavaliselt nii umbes iga veerandtunni tagant. Vähemalt päeval, aga kõma ei lakanud ööselgi.

Marjapõllul töötajale tähendas see pidevat kõrvulukustavat müra. Laskuv lennuk, millel sageli raketid tiibade all rippusid, oli põldude kohale jõudes juba väga madalal, otse peade kohal. Lennuki lähenedes tõusid õhku linnud, kes parvedes marju söömas käisid. Raskemate lennukite puhul hakkas põldude kohal lainetama õhk. Pani lipendama pikad kileribad, mis olid lindude peletamiseks peenarde vahele veetud ja lõi vahel hoobina vastu nägu. Õhk tegi haiget. Loopisime vahel lennukite suunas kive ja marju (muidugi ei küündinud need iial lennukiteni) ning karjusime täiest kõrist (suutmata muidugi lennukimürast üle karjuda). Kuid enamasti ei teinud me lennukitest välja, vaid korjasime marju edasi. Pommituslennukid olid nagu kiuslik loodusnähtus, mille üle virisemine varem või hiljem tüütas.

Lennuvälja poolt kostis muidki hääli. Need olid lennukite õhkutõusuhääled, mootorisoojendusundamised ja mingid määratlematu põhjusega kõmakad.

Mis oluline: aiandi põldudel ei käinud marju söömas ainult linnud, vaid ka Punaarmee sõdurid. Ikka ja jälle. Iga päev. Pärast tööpäeva lõppu massiliselt. Läbi traataia ja arooniapõõsaste, mis põlde lennuväljast lahutas, valgus neid alalõpmata rühmaviisi sisse. Nii et üheks aiandi töömeeste rutiinseks tegevuseks oli sõdurite lõigatud aiaaukude lappimine. Kui vagude vahele valgunud sõdureid märgati (vahel harva oli kambas ka mõni ohvitser), tõstsid brigadirid ja ka tavalised marjakorjajad kisa. Mõnikord joosti nende poole, viibutati mõnda kaigast, ja sõdurid kadusid seepeale varem või hiljem oma aiaaukudesse, n-ö “teenistuskäikudesse”, tagasi. Karjumine ja kaikaga ähvardamine oli keel, mida nad mõistsid.

Õhtuste ja öiste marjavarguste tõrjumiseks oli põldudele palgatud valvur. See oli vana eestiaegne mees jahipüssi ja hundikoeraga. Vahel tulistas ta jultunumaid sõdureid soolaga ja ässitas neile koera peale. Muidugi mõista ei jõudnud ta kõikjale, põldude pindala oli lihtsalt liiga suur. Et valvur saabus tööpostile alles kella üheksa paiku õhtul, lubati ühel suvel mind ja ühte mu tolleaegset head sõpra, kes oli minust mõni aasta vanem, õhtupoolikutel enne vana valvuri saabumist marjapõlde lindude, niisama varaste (linnainimesi käis ämbritega varastamas üksjagu) ja varastavate sõdurite vastu kaitsma. Meie ülesandeks oli peamiselt varaste saabudes kisatõstmine.

Ma ei tea, kui veenvad me selles rollis õigupoolest olime (mina käisin alles võib-olla kolmandas või neljandas klassis), kuid hirmul on suured silmad ja mõningase südametunnistusega varas põgeneb lõpuks ka väikese koera klähvimise peale. Igatahes olime üsna edukad. Edule aitas kaasa küllap ka asjaolu, et olime relvastatud. Õhupüssiga. Vaevalt need tillukesed kuulid sõduriteni lendasid, kuid igatahes andsime aeg-ajalt Punaarmeele sõna otses mõttes tuld ja rõõmustasime, kui rünnak oli tagasi löödud.

Ma ei ole kindel, kuivõrd me oma tegevuse riskidest teadlikud olime — polnuks ju ühe punaarmeelase jaoks eriline kunst hea tahtmise korral meiesuguseid lapsi taolise paugutamise eest kimbutama tulla — , kuid seda ei juhtunud kunagi ja nähtavasti ei pidanud me seda sõdurite seltskonda ka päris tõsiselt võetavateks inimesteks. Meie silmis olid nad parandamatud vargad, enam-vähem lootusetu juhtum. Ja nad olid võõrad, kelle keelt ja kombeid me eriti ei mõistnud.

Kindel on igatahes, et kogemused lakkamatult varastavate ja lagastavate punaarmeelastega (kogu nende poolt hõivatud Raadi mõisa süda nägi ju välja nagu seapesa) kujundasid suuresti mu suhtumise Nõukogude armeesse ja mingil määral vast ka kogu Nõukogude riiki. Ja muutsid mu ülimalt umbusklikuks sõjaväe kui institutsiooni suhtes üldse.

Punaarmeelased Raekoja platsil Tartus 1990. või 1991. aastal.

Nõukogude aja lõpuaastate Tartus oli Punaarmee kohalolek minu jaoks väga tuntav. Muidugi oli siin, suletud linnas, pidev lennukite kõma, millesse sünniti ja mille saatel teise ilma mindi. Ja muidugi asus all-linnas, praeguses Barclay hotellis, sõjaväegarnison, mille kõrval, praeguse Hansapanga kohas, oli punaseks värvitud betoongaraaž sõjaväeautode tarbeks. Garaaži olevat ehitanud Saksa sõjavägi 2. maailmasõja ajal.

Mäletan, et kord õhtul hea sõbraga lastekunstikoolist tulles piilusin uudishimulikult garaaži väravas olevast august sisse. Nelinurkne auk asus väravakäepideme kõrgusel. Tänaval inimesi polnud. Nägin asfaldiga kaetud platsi, mille servades seisis sõjaväeautosid. Ja mõne meetri kaugusel väravaaugust nägin seisvat Punaarmee sõdurit, kes minu suunas põit tühjendas. Sellised nad juba kord on, mõtlesin.

Kesklinna, kus oli mu kool ja palju muudki, oli mul sageli asja. Ikka ja jälle kohtas seal punaarmeelasi, vahel argises mundris, pilotka peas, vahel paraadvormis, mille juurde kuulusid nokamüts, tihti uljalt kuklasse lükatud (kaukaaslased surusid minu meelest erinevalt venelastest mütsi seevastu pigem silmadele), ja tääk ning püstol vööl. Kesklinnas patrulliti aeg-ajalt. Kord pidi majas olema.

Ülejõel Narva maantee ümbruskonnas punaarmeelastega kohtumise tõenäosus suurenes. Puiestee tänav tähistas minu jaoks piiri. Puiestee tänavast põhja poole jäävatel linnaosadel oli Punaarmee tõttu pisut kahtlane maine, kogu piirkonnal Peetri kiriku juurest Hiinalinnani välja. Puiestee tänaval asus sissepääs Punaarmee baasi. Ja seal läheduses oli ka ohvitseride maja, kus kuuldavasti peeti aeg-ajalt suuremat sorti kaklusi vene- ja eestikeelsete linlaste vahel ja kus tänapäeval müüakse vist Venemaalt pärit mööblit. Kusagil Peetri kiriku juures algas niisiis ohutsoon. Sealsamas Peetri kiriku vastas üle tee oli bussipeatus (on vist praegugi) ja bussipeatuse juures seisis puust putka, kust võis osta näiteks jäätist. Raadi aiandist rattaga koju sõites tegime putka juures tihti peatuse ja tuiskasime siis vabakäigul Narva mäest alla jõeni. Seal algas tsivilisatsioon.

Aga Narva maantee ja Puiestee tänava nurgast edasi Raadi poole minekul asustus hõrenes. Liivateel, mis muutus Jänese tänava otsa juures hubaseks alleeks ja kasvas aegamisi pargiks, kohtas sõdureid juba tihti. Eriti palju hulkus neid Raadi tiigi servale püstitatud mälestusmärgi ümbruses. Mälestusmärk, mis seisab seal tänase päevani, oli pühendatud 2. maailmasõjas, st nn Suures Isamaasõjas, hukkunud punaarmeelastele. Mälestusmärgi juurde käisid vene noorpaarid pärast abielu registreerimist lilli viimas. Seal oli noorpaaril paslik end ka pildistada lasta. Võsastuv park mälestusmärgi ümber oli muu hulgas paik, kus Punaarmee sõdurid Tartu tüdrukutega kohtusid.

Pargis ja kogu “ohutsoonis” vedeles teede servas ja puude vahel mitmesugust prahti. Eriskummalisi pakikesi. Niisuguseid ja naasuguseid. Seda laadi esemeid leidus eriti palju Raadi aiandi põldudel. Pakikese sisuks võisid olla näiteks hõbedased kiud, mis meenutasid jõulupuude karda. Need olid sõjaväelise sõnumiga Väga Salajased Pakikesed, mille otstarvet ma ei tundnud ega tunne tänini. Oletasin igatahes, et neid loobiti alla lennukitelt. Põldudel võis leida muudki. Mõne õige tillukese langevarju näiteks. Ühe säärase viisin ma õnnelikult ka koju ja kusagil seal on ta arvatavasti veel nüüdki.

Raadi aiandi põldude kohal ei sõitnud nimelt ainult lennukid, mõnikord oli taevas kaetud ka langevarjudega. Langevarjud olid ainus ilus asi Tartus asunud Punaarmee juures. Ümmargused langevarjud olid peamiselt valged, ristkülikukujulised langevarjud, mis näisid olevat mingil määral juhitavad, olid kirjud. Kirjud olid mu lemmikud. Juhtus, et mõni langevarjur kogemata põllule, marjakorjajate sekka maandus. Üks või kaks korda kukkus Raadil väidetavasti alla ka lennuk, kuid marjapõldudest juba õige kaugel ja öösel. Kontorihoone elanikud rääkisid punasest kumast taevas pärast plahvatust.

Raadi tiik, mille ühes servas, endise mõisahäärberi vastaskaldal, seisis ja seisab, nagu öeldud, 2. maailmasõjas hukkunud punaarmeelastele pühendatud mälestusmärk, oli põhjalikult reostatud. Nii räägiti. Reostuse suurust ma ei tea, aga kindel oli igatahes see, et veepinnal leidus hulganisti laike, mis vikerkaarevärvides sillerdasid. Õlist pole Venemaal iial puudust olnud. Ujumas seal seetõttu üldiselt ei käinud, ehkki mõned söakamad Raadi lapsed läksid sellegipoolest aeg-ajalt vette. Tiigi põhi olevat olnud väga mudane ja kõikvõimalikku kola täis.

Raadi tiik oli aga koht, kus mõnigi aianditööline pärast tööpäeva nägu, käsi ja jalgu pesi. Mina teiste hulgas. Mälestusmärgi läheduses laskuti sissetallatud radu mööda kaldaservast alla, astuti suurematele kividele, pesti end hädapäraselt ja riietuti kiiruga ümber, et linnaläbimiseks piisavalt ontlik välja näha. Raadi tiigi kaldad olid nii tihedalt võssa kasvanud, et kunagise mõisahäärberi varemed paistsid vaevalt puude vahelt välja. Luiki tiigil, nagu neid sõjaeelsetel piltidel võib näha, ei ujunud, kuid mõisapoolse kalda ääres suples või parvetas aeg-ajalt punaarmeelasi.

Punaarmee lahkus Raadi mõisasüdamest 1980. aastate lõpul (otsisin, aga ei leidnud täpset aastaarvu; oletan, et see oli 1989. aasta), Raadilt üldse lahkusid Nõukogude sõjaväelased 1992. aastal. Siis algasid juba teised ajad ja 1994. aastal läks ka Raadi aiand hingusele. Ja põllud künti üles.

1990. aastate algul, kui olin omale väikese fotoaparaadi soetanud, kindlasti Raadil teenitud raha eest, käisin esimest korda mahajäetud mõisasüdames hulkumas ja pildistamas (kaks postitusele lisatud fotot ongi sellest ajast). Mäletan, et ma ei tihanud tookord eriti mõisaväravast sisse minna. Jumal teab, mis seal on! Ja kerge ebamugavus- ning ohutunne haarab mind veel nüüdki seal kandis liikudes, olgugi et kunagise Punaarmee rajad on juba üsna nii-öelda rohtunud.

Ja marjapõldudele ehitatud elumajad, milleni ma pole kunagi julgenud minna, teevad mind, mis seal salata, ka veidi nostalgiliseks. Aiandiaega meenutavad vaid väikesi kollaseid ploome kandvate põõsaste hekid (kutsusime neid mirabellideks), mis põlde üksteisest eraldasid.

Tartu kohal on nüüd vaikne. Jumal tänatud. Kuid taevas kõmiseb ikka veel Gruusias.

Paar aastat tagasi suvel Tartus, kui olin akna avanud, kuulsin korraga tuttavat heli, mille olin vahepeal peaaegu unustanud. Polnud kahtlustki, see oli sõjalennuk. Kust ta tuli ja kuhu ta läks, ma ei tea. Aga ma võpatasin.

Raadi mõis 1938. aastal (foto: Eduard Selleke).

Canto Moço

Cristina Branco, “Canto Moço” (“Abril”, 2007). Portugali fadolaulja Cristina Branco, mu lemmikfadista kodulehekülg.

Tsirkus

Linna oli saabunud tsirkus. Nägin mõni päev tagasi kodumaja lähedal plangul plakatit ja otsus oli kindel — nädalavahetusel tsirkusesse. Cirkus Marcel Prahast. Kui mitte teisi, siis vähemalt väikest vennatütart, kes oli augustiks oma kaugelt kodumaalt Tartusse suve veetma sõitnud, muidugi koos vanematega, pidi see mõte vägagi paeluma. Kuid tulid meeleldi tema vanemadki. Ja tuli teisigi. Tsirkusesse, kuhu mujale!

Üks mu nelja või viie aasta tagune mõneti traumaatiline kogemus ühe teise rändtsirkuse agressiivsevõitu klouniga, kes publikut areenile vigurit tegema tulema sundis, oli ammu unustatud. Ohu korral otsustasin rahva sekka varjuda või jäigalt osalusest keelduda. Klouni ignoreerida. Sest mis kloun see on, kes ise nalja teha ei mõista, vaid selleks publiku abi vajab. Nii või teisiti laupäeva, 9. augusti õhtul tsirkusse!

Päev varem alanud sõda Gruusias painas mind laupäevaks järjest enam. Meedia oli tulvil sõda ja olümpiamänge. Sõja ümber keerles ka peaaegu iga vestlus sõpradega. Minu mõõt oli täis, läksin tsirkusesse. Plakat lubas muu hulgas lõvi ja akrobaate.

Tõepoolest, Annelinna serva, Ihastele viiva tee äärde püstitatud sinikollases tsirkusetelgis näidati nii lõvi kui ka akrobaate. Ja näidati muudki. See oli väike tsirkus, nii et igal artistil oli repertuaaris mitu trikki. Kurikamees, kes kõikuva redeli otsas žongleeris, kehastus hiljem kahel rihmal tiirlevaks James Bondiks ja viimaks tuld sülgavaks fakiiriks. Lae all rõngal võimlev akrobaat Natalie tantsis areenil ka ebamaise linnuna. Loomataltsutaja Marcel (tsirkuse juht) tuli platsi ikka uute ja uute loomadega (suured kaslased, laama, hobused jne). Rõngaid keha ümber keerutav Veronika oskas ka puudleid tantsitada. Ja klounid, suur ja väike, aitasid oma numbrite vahel teistel tsirkusetöötajatel näiteks akrobaati lae alla vinnata. Ja mina vaatasin, üritasin näha ja proovisin pilte teha. Ka oma vennatütrest, kes oli areenil toimuvast sisse võetud. Ja mulle tundub, et õhtu selles salapärases fantaasiamaailmas köitis meid kõiki.

Hiljem kodus lugesin internetist, et Eesti Loomakaitse Selts on sellesama tsirkuse ja veel ühe teise Eestis käinud tsirkuse vastu hiljaaegu mitmeid aktsioone ette võtnud. Seltsi aktivistid püüdlevad selle poole, et Eestis loomade kasutamine tsirkuses keelustataks (nagu on tehtud mõnes Euroopa riigis). Loomatsirkuse vastaste blogist (http://tsirkus.fookus.net) võib lugeda, et “loomatsirkus on keskaegne lõbustus, kohane keskaegse inimese emotsionaalsele ja vaimsele arengutasandile. Loomatsirkuses toimub loomade emotsionaalne vägistamine, julgustades nii elusolendite vajadusi, soove ja emotsioone ignoreerima, kasvatades lugupidamatust elava vastu, õigustades vägivalda ja väärarusaamu”.

Lugenud seda blogi ja teisi loomatsirkuse vastaste artikleid, läks mul tuju järjest kehvemaks. Nagu selgus, olin kõigest vääriti aru saanud ja end keskaegselt lõbustanud. Hüva, Cirkus Marcel ei olnud loomatsirkus, seal oli lihtsalt ka loomi, kuid ometi oli selge nüüd mu emotsionaalne ja vaimne arengutasand. Olin kahe tunni jooksul mh pantrit, lõvi, puumat ja mitmeid teisi loomi emotsionaalselt vägistanud ning istutanud oma eelkooliealisse vennatütresse lugupidamatust elava vastu. Võib-olla astus ta nüüd tsirkusest koju minnes mõnele sipelgale peale? Või vaatas varesele viltu? Tsirkusevastaste leksika meenutas mulle äärmuslike rühmituste verestnõretavat keelepruuki.

Otsisin internetis edasi ja leidsin ka tsirkusesõprade lehekülgi. Ja et igale tsirkusevastaste argumendile näib leiduvat vastuargument, tundub mulle, et see vastasseis, mida kohtab Euroopas juba 1990. aastatest peale, taandub viimaks erinevatele arusaamadele inimese ja looduse vahekorrast. Muidugi ei poolda tsirkusepidajad loomade piinamist. Ja muidugi leidub hulgaliselt näiteid tsirkuseloomade väga eeskujulikest elutingimustest. Kuid see kõik ei tule tsirkusevastaste jaoks arvesse. Tsirkusepidajad valetavat ja olevat vaid raha peal väljas.

Need, kes on vastu loomade kasutamisele tsirkuses, näivad olevat seisukohal, et inimeste ja loomade vahel ei ole võimalik mitte mingi suhtlus. Nad paistavad arvavat, et inimesi ja loodust lahutab ületamatu kuristik. Loomi, kes on “tsirkusetööst vabastatud”, püütakse n-ö rehabiliteerida, pakkuda neile elamisvõimalusi “puhtas looduses” jne.

See on üsna tore, kuid vahel tundub mulle, et mõni väga radikaalne loomakaitsja elaks hea meelega ka ise pigem looduskaitsealal, sunniks sinna teisigi tulema, ja puhastuks seal tsivilisatsiooni saastast. Nagu Timothy Treadwell, kelle unistuseks oli saada karuks ja kes viimaks tragikoomilise puändina karu poolt nahka pandi (vt Werner Herzogi võrratut dokumentaalfilmi “Grizzly Man”, 2005). Looma võib nähtavasti kujutleda ideaalse inimesena.

Aga kui väga järjekindel olla, tuleks keelata ka loomaaiad ja muidugi koduloomade ning lemmikloomade pidamine. Linnaelu piinadest tuleks vabastada kõik linna kogunenud loomad — varblased, tuvid, hakid, varesed, hiired, rotid jpt ning suunata nad kusagile loomulikumasse elukeskkonda. Kuhu?

Ja mida teha inimesega, selle looduse nurisünnitisega? Inimesel ei jää nähtavasti üle muud kui seada end sisse mingisse isoleeritud tsooni, kuhugi kõrbesse, või sõita Kuu või Marsi peale. Või veel parem, inimkond peaks tegema kollektiivse enesetapu. Siis jääks meie rohelise planeedi Maa loodus rikkumata ja meie neljajalgsed, tiivulised ning lõpustega sõbrad väärkohtlemata. Sest loomadel on alati õigus.

Nagu oli kahtlemata tuline õigus 2007. aasta varakevadel ka tollel pruunkaruemal, kes mu vanavanematekodus Harjumaal asunud mesila rüüstas, pekstes paarkümmend taru aeda mööda laiali ja süües sel moel “vabastatud” mesilaste vastseid. Karuemal oli kaasas ka karupoeg. Ja mesikäppadel oli kevadel arusaadavalt kõht kangesti tühi. Mesilast, mis oli eksisteerinud umbes kuuskümmend aastat, jäi pärast kõhutäitmist alles vaid üks taru. Läinud olid tarud, kuid rõõmsad olid karud.

Muidugi surid selle tagajärjel samahästi kui kõik mesilased. Ja muidugi ei huvitanud see juhtum Eesti looduskaitsjaid teps. Loomulikult ei hüvitatud midagi. Loodus klaaris lihtsalt omi arveid. Asja traagikana võisid võtta ainult nõrganärvilised. Loodusel on alati õigus.

Tõepoolest, võib öelda, et mesilaste tagant varastab süstemaatiliselt nii mesinik kui ka karu. Kuid ühegi mesiniku eesmärgiks ei ole mesilat pärast kõhu täissöömist välja suretada. Arvatavasti pole see ka karu eesmärgiks. Tal on lihtsalt kõht tühi. Ja muu teda nähtavasti lihtsalt ei huvita.

Loomadesse suhtuda on üldse keeruline. Loomi inimestega igas mõttes võrdsetena võtmine tähendaks ka selle tarurüüstaja karistamist vastavalt mingile üldkehtivale seadusele. Võib-olla peaks karu karistuseks oma naha loovutama? Kellele? Kes oleks üldse kohtumõistjaks? Võib-olla mesilased? Kuid mida teeksid mesilased karu nahaga?

Hüva, olgu selle karu personaalse süüasjaga kuidas tahes, iga loomapidaja, ka lemmikloomapidaja teab, et loomadega suhtlus on siiski võimalik, olgu või kui tahes tühisel määral. Vahel arvan ma enese oma kassist suurepäraselt aru saavat, vahel tundub mulle, et tal on minuga huvitav. Vahel aga vaatan teda, ega tea, kes ta selline on.

Kui teda viimati maal, kus ta suvesid veedab, külastasin, puges ta mulle sülle. Nuusutasin teda, ta lõhnas metsa järele. Linnakass ja metskass.

P.S. 3. 9. 2009. Fotosid samast tsirkusest Kohilas (29.–30.8.2009) leidub siin.