Kui olin eile õhtul suure osa oma arvustusest Ain Mäeotsa filmile “Taarka” valmis kirjutanud, sai mulle korraga selgeks, et ma ei avalda seda. Sest nagu kartnud olingi, kujunes mu jutt liiga isiklikuks ja mulle tundus, kui kirjutatut üle lugesin, et pole vähimatki põhjust seda kõigile lugeda anda. Ema poolt setuna on mu suhe setudesse ja Setumaasse lihtsalt liiga emotsionaalne. Ja see emotsionaalne suhe on juba minu mure ega ole õigupoolest kellegi teise asi.
Igal juhul läksin neljapäeva kinno “Taarkat” vaatama eelarvamustega, kerge kõhedusega. Kauksi Ülle kirjutatud vabaõhunäitemängu 2005. aastal Obinitsas polnud ma näinud. Nägemine oli küll tõsiselt plaanis, kuid näidendi ülisuur menu (Obinitsas käidi mujalt Eestist lausa ekstra bussidega) tegi mu ettevaatlikuks ja ma lõin viimaks käega. Millal varem olid eestlased setude vastu nii suurt huvi tundnud?!
“Eestlasele pole setut enne vaja, kui on tarvis väljamaalasele näidata friiki, kes kannab veidrat takuhamet seljas või plekk-kaussi rinnal, ajab (ehk “laulab”) suust imelikku läminat välja ja kujutab siiralt ette, et sellel kõigel on kultuuriväärtus. Seaduse silmis setusid ju juba olemas ei olegi, vähemalt viimatise rahvaloenduse andmetel.” (Aapo Ilves, Positiivne programm ehk olematud setud. – Eesti Ekspress, 31.01.2005.) Räpinast pärit kirjaniku Aapo Ilvese hinnang setude rollile eestlaste jaoks on sõnastatud küll õige teravalt ja toorelt, kuid mingil määral ma nõustun sellega.
“Aitab küll!” ütles mulle ükskord kärsitult üks hea saksa tuttav, kui oli kümmekond minutit setu laulu kuulnud, mida talle plaadilt lasin …
Niisiis oli mul neljapäeval enne “maailma esimese täispika setokeelse mängufilmina” välja reklaamitud “Taarka” vaatamist eelarvamusi ja kõhklusi. Ometi mõtlesin pärast filmi nägemist koju jalutades: ikkagi on hea, et see film olemas on. Olgu põhjustega, miks eestlased on setu ainese vastu viimasel ajal nii suurt huvi hakanud tundma, kuidas on — kinosaal oli peaaegu täis ja järgmise päeva õhtune seanss oli juba väljagi müüdud — , huvi on parem kui huvitus. Ja filmitegijatel olid kahtlemata kõige paremad kavatsused. Haarav lugu oli jutustatud pealegi kaunis ladusalt ja leidlikult.
“Taarka” on kunstnikufilm, s.o film, mille peategelaseks on loominguline inimene. Asjaolu, et kujutatud loojaks on naine, teeb filmi eriti eriliseks. On ju alati kurdetud, et naisnäitlejatele ei leidu palju huvitavaid rolle, ei teatris ega ka filmis. Setu lauluema Hilana Taarka (Darja Pisumaa), pühak ja hoor, sisuliselt muidugi kuigivõrd originaalset naisekäsitust ei paku, kuid roll on siiski mitmeplaaniline, ja kolm näitlejat, kellel see lahti mängida tuleb, saavad ülesandega nauditavalt hakkama. Kolmikust meeldisid mulle kõige enam Inga Salurand (noor Taarka, kujutatud ka filmi plakatil) ja Marje Metsur (vana Taarka). Sümpaatne oli mulle ka eriti Tõnu Oja (Vasso) osatäitmine.
Kahtlemata langeb filmis Taarka kujutamise pearaskus Siiri Sisaskile (keskealine Taarka), ja selle väga ekstsentrilise lauluema kehastamiseks ongi improviseerida armastav nüüdislaulja küllap põhjendatud valik, kuid küsitavusi tekitas minus Sisaski pisut liialdatud tõmmusus: ronkmustaks värvitud juuste ja tugeva grimmijumega erines ta liiga tuntavalt noorest, nüansikamast Taarkast ja meenutas vahel mingit solaariumipäevitusega fuuriat. Taarka isa (Peeter Oja, kes teeb kena kõrvalrolli) olevat olnud “musta verd”, kirjutatakse filmi tutvustuses. Või lausa mustlasverd. Igatahes olevat see veri olnud võõras ja segatud. Nii räägib filmis külarahvas.
Kas neil kuulujuttudel ka alust on, jääb filmis lahtiseks, kuid väikeses ja konservatiivses ühiskonnas piisab ebatavalise tõrjumiseks sellestki. Ja setu kultuuri ikooniks tõstetud peategelase “võõras veri” ongi õigupoolest see, mis mind selle filmi juures intrigeerib. Sest “Taarka” on eestlaste tehtud film (filmi autorite hulgas pole minu teada ühtegi setut) ja eestlaste teadvuses on setud olnud alati enam või vähem võõrad, teistsugused. Isegi etnonüümi “setu”, mille autoriteks on just nimelt eestlased, on muu hulgas seletatud verbiga “segama” (setu = seätu). Ehkki see seletus on tõenäoliselt rahvaetümoloogia, on seletuse loogika kõnekas.
2.
Eestlaste hulgas on olnud väga kaua levinud arvamus, et setud on venelastega segunenud, segatud eestlased. Venestunud eestlased. See arvamus pole kadunud tänini. Mõne eestlase meelest setud ongi “tegelikult” venelased. Ja venelastel, teadagi, pole eestlaste silmis kuigi hea maine. See on stereotüübi üks külg. Teiselt poolt on rahvusromantismi vaimus kujutletud, nagu oleksid setud isegi “paremad eestlased” kui ülejäänud. Nagu oleksid nad mingid ürgsed, “vanad eestlased”, paljukiidetud “vanarahvas” ise, kelle tundmise kaudu, eriti rahvalaulu tundmise kaudu, avaneks haruldane võimalus vaadata otse eestlase hinge sügavustesse.
Suhtumine setudesse on Eestis olnud niisiis ambivalentne: setud on otsekui ideaaleestlased, kes on aga paraku väidetavasti venelaste — selle “barbaarse alamrahva” — poolt üsnagi ära rikutud. Ja ehkki viimane asjaolu on muidugi kahetsusväärne, eks ole, usutakse setudel olevat ometi justkui midagi, millest standardsed eestlased (s.o 700 aastat pimedas orjaöös saksa mõisnike ja mustakuuemeeste ikke all äganud eestlased) puudust tunnevad — teatav shortcut idealiseeritud muinasajani, eesti rahvusluse läteteni. Eestlaste jaoks on seega olnud ikka oluline ennekõike setude rahvalaul ja nende maalähedase eluolu niinimetatud paganlikud tahud, setude folkloor.
Õigeusku, mida setud venelastega jagavad ja mis oli setude identiteedi keskmeks veel enne 2. maailmasõda, on luterlikus Eestis suhtutud seevastu võõristusega. Setude õigeusk ei inspireeri isegi eesti õigeusklikke, vähemalt mitte neid keni, noori ja nooremaid eestlastest õigeusklikke, enamasti proselüüte, kellega olen Tartus kokku puutunud. Pigem sõidetakse õigeusu saladusi õppima kusagile Athosele Kreekas kui Värskasse Setumaal, ehkki just Setumaa on see tänase Eesti piirkond, mille elanikud on siin maal kõige kauem õigeusklikud olnud.
Seega ühelt poolt ei oska eesti rahvusromantikud nagu eriti midagi peale hakata setude usuliste eelistustega ja teiselt poolt näikse setude usuelu paganlikud jooned eesti õigeusklike seas nõutust tekitavat. Ja mida arvavad setudest venelased? Pihkvamaa venelased, setude naabrid, on setude õigeusu “õigsuses” samuti kahelnud ja nimetanud setusid põlgusega pooleusulisteks (poluvertsõ). Seda sõimusõna (poluvernikud) on kummalisel kombel kasutanud ka eestlased — olen seda korduvalt kuulnud ja lugenud, nii kaua kui mäletan.
Setude kohta on eestlaste hulgas olnud käibel palju eelarvamusi. Setusid on peetud lapselikult rumalaks loodusrahvaks. Setud olevat kasimatud ja äkilised (nn “pussikultuuri” esindajad). Levinud on olnud ka kujutlus, nagu oleksid setud (potisetud, kaltsusetud!) erakordselt kavalad (mis läheb, tõsi küll, vastuollu setude väidetava naiivsusega) ega jäävat oma riugastes maha juutidest. Palju on räägitud setude alkoholismist (hansa, õuhka jms on legendaarsed). Setu on olnud vaese ja viletsa inimese sünonüüm (setukas, vana hobusekont setu sõiduriistana!). Setusid on võrreldud mustlastega, Setumaad Siberiga.
19. sajandi lõpul ja veel hiljemgi avaldati eesti ajalehtedes ja eraldi raamatukestena taolisi stereotüüpe kinnistavaid naljalugusid, mida Villem Buki sõnul (“Petseri eestlased”, 1909) Setumaale sattunud eestlased vahel setudele ka ette lugesid, lootes sel moel vist eriti palju head nalja saada. Setud olevat Buki järgi selle peale öelnud aga: “Ku seto nii rummal om — siis mäne tu om tark, kiä sändse ulli eloluko viil üles kirotama naas?” Või: “Mäne tu um tark, kuos ulli naard?”
Eriti populaarsed olid eestlaste hulgas Hermann Julius Schmalzi rahvaraamatud, ennekõike “Alatarõ Hippo” (1901) ja “Töganitsa Höödo” (1902). Need “setujutud” kuuluvad õieti samasse žanri, mida esindavad baltisaksa kirjanduses naljalood nn poolsakslastest, s.o saksastunud eestlastest või lätlastest, niinimetatud kadakatest. Esimesel juhul on naerjateks eestlased ja tore nali käib setude arvelt, teisel juhul on naerjateks baltisakslased, kellele eestlased resp. lätlased oma küündimatuses kangesti nalja teevad. (Muide, huvitaval kombel annab Wiedemanni sõnastik üheks “poolsakslase” (Halbdeutscher) eestikeelseks vasteks just ühendi “saksa-setukene”. Setu pole selle loogika järgi täisinimene, ta on kuidagi poolik.)
Sõjaeelne Eesti riik leidis, et setud on eestlastest maha jäänud ning püüdis setusid n-ö tsiviliseerida ja integreerida, s.o “vene mõju alt päästa” ja “eestlusele tagasi võita”. See meenutab Poola rahvuslaste pingutusi pärast 2. maailmasõda Ida-Preisimaa lõunaosas elanud masuurlaste “taaspoolastamisel” (masuurlased lahkusid pingutuste tagajärjel viimaks peaaegu in corpore Saksamaale). Alates 1935. aastast loeti setud ametlikult eesti rahvusse kuuluvaks ja statistikas neid enam eriti ei mainitud. Setude eestistamise poliitika andiski tulemusi, eriti kiire eestistumine toimus pärast 2. maailmasõda. Kuid paljud lahkusid Setumaalt jäädavalt (Venemaaga liidetud Setumaa osa on tänaseks setudest peaaegu tühi).
Eestlaste halvustav suhtumine setudesse taandus küll vähehaaval, kuid ei kadunud täielikult. Nimetust “setu” kasutatakse tänapäevalgi Eestis vahel sõimusõnana (“kuradi setu”, “igavene setu”, lihtsalt “setu” või “ega ma setu ole!” jms — olen seda ja sarnast ikka ja jälle kuulnud; ja Google’ist leidsin näiteks ühendi “peast setu”, st mõeldud on ilmselt lollpead). Umbes nii suhtutakse Hollandis friisidesse, olen märganud.
Eriti ennesõjaaegses Eestis setudeni jõudnud teadmine, et ei vastata eestlase “standardile”, tekitas paljudes setudes suurema või väiksema alaväärsuskompleksi. Olen isegi lapsena ja teismelisena oma päritolu pisut häbenenud. Ehkki setu kirevaid, suuresõlelisi laulukoore välismaalt tulnud külalistele meeleldi eksponeeritakse, pole eestlased setusid minu meelest veel täielikult omaks tunnistanud. “Seto om hää inemine, seto om kallis inemine, a seto om iks seto,” on öelnud üks Rõuge kandi vanaproua 1993. aastal — setud on kõigele vaatamata võõrad (vt Mari-Ann Remmel, Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli. Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses. – Mäetagused, nr 21 (2003)).
3.
Setude elu kujutatakse “Taarkas” värvikate, meeleolukate pildistustena. Palju on kauneid kaadreid. Kuid ka vanad ja tuttavad stereotüübid leiavad ometi laialdast rakendust. Filmi esimesteks sõnadeks on mälu järgi umbes: “Vala mulle ka üks!” Ja filmis valatakse rohkem kui üks. Tegelastel kurk juba kuivaks ei jää. Setud tahavad muretu laulurahvana ju arusaadavalt palju pidutseda ja laulda (Taarka ei suuda mõnikord tavasituatsiooniski argist kõnet kuuldavale tuua, vaid laulab hoopis või räägib vanasõnade abil, nii nagu Jeesus mõistu), ning laulda aitab “lauluõli”. Soome folkloristi sõnaselge keelu vastaselt smugeldab Taarka pudelitäie “lauluõli” kaasa ka Soome-reisile ja pakub seda mingisuguse Pipi Pikksukale omase naiivse häbematusega presidendivastuvõtul isegi marssal Mannerheimile. Taarka on enfant terrible. Taarka on Borat.
Setude keel filmis on üsna ropp, süüdimatult naturaalne, eriti seksuaalsetel teemadel kõneldakse nii, “nagu asi tegelikult on”. Setu ema hindab oma täiskasvanud poja naisevõtušansse tema genitaali kuju järgi jne. Kinosaal muidugi muheleb selle rahvatarkuse peale. See on toosama “õilsa metslase naturaalsus”, mida võib kohata näiteks Henry de la Falaise’i mängufilmis “Legong — neitsite tants” (“Legong: Dance of the Virgins”, 1935), mille tegevus toimub Bali saarel (Indoneesias). “Legongi” reklaamiti omal ajal ameeriklastele ja eurooplastele kui autentset kujutust eksootilise loodusrahva elust, mistõttu pidid Bali naiste paljad rinnad kinolinal olema justkui vabad igasugustest kahemõttelistest konnotatsioonidest.
“Taarka” öeldakse olevat “maailma esimene täispikk setokeelne mängufilm”. See ongi kahtlemata nii. Filmis räägitakse ja lauldakse peamiselt setu keeles, millel on, tõsi küll, sageli küljes eesti aktsent. Kuid eesti vaataja huvides on film varustatud eestikeelsete subtiitritega, nii et kaduma ei lähe justkui midagi. Setu keele kasutamine võiks viidata filmis kujutatu autentsusele: kinolinal näidatakse justkui ehtsat, täisverd setu elu. Kõik oligi justkui täpselt nii. Ent kasutatud sterotüüpide taustal näib see autentsus olevat siiski mõneti illusoorne.
Pigem on tegemist eksotistliku kujutusviisiga. Keel keeleks. Ja folkloor folklooriks. Ka Mel Gibsoni mängufilmis “Apokalüpsis” (“Apocalypto”, 2006) kõneldakse maia keelt ja kasutatakse ingliskeelseid subtiitreid. Kuid eksootilistele kulissidele vaatamata räägib Mel Gibson oma maiade filmiga siiski loo tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Ja mulle tundub, et “Taarkagi” kujutab endast ennekõike ikka eestlaste tehtud filmi eestlastest ja eestlaste jaoks. Vaevalt need mõni tuhat inimest, kes end tänapäeval veel setuna määratlevad, filmi sihtrühma põhiosa moodustavad. Ka filmi koduleht (www.taarka.ee) on üksnes eesti- ja ingliskeelne. Publikumenu paistab “Taarkal” olevat igatahes märkimisväärne — vähemalt Tartu kinos Ekraan on seansid enam-vähem välja müüdud.
Setu keele kõnelemine “Taarkas” suurendab eesti vaatajas küll autentsusetunnet, kuid tekitab ühtaegu võõristust. “Taarka” ei muuda populaarsusele vaatamata setusid “omadeks”. Ja huvitaval kombel on võõrus filmis topeldatud: lauluema Taarkagi on setude silmis võõras, erinev. Taarkal on “must veri”. Mis parata. Eestlaste poolt setu kultuuri käilakujuks valitud inimene, nüüdseks ilmselt kõige kuulsam setu Eestis, on kahekordselt võõras. Ja kinnistab sellega eestlaste kujutlust setudest kui kõigele vaatamata võõrast, teistsugusest rahvarühmast. Levinud stereotüübi järgi on setud ekstsentrilised (väits välja kirehoos!), kuid Taarka on seda topelt — ta on liiga ekstsentriline isegi setude jaoks. (Seejuures: Taarka pole olnud kaugeltki ainus setu lauluema, kuid näidendi ja filmi autoreid on nii suurel määral inspireerinud just tema.)
Igatahes saab filmis kujutatud kompaktset ja ülevaatlikku, võõrust tõrjuvat konservatiivset setu ühiskonda vaadelda ka eesti ühiskonna mudelina. Kas pole eestlaste positsioon lääneeurooplaste silmis üsna sarnane positsiooniga, mis on setudel eestlaste silmis? Eks arva paljud inimesed Lääne-Euroopas eestlastestki, et tegemist on küll üldjoontes omadega, toredate inimestega, kellel on aga ometi, mis seal pattu salata, mõned sovetlikud, idaeuroopalikud veidrused, teatav kultuuriline mahajäämus ilusa folkloori, kauni looduse ja nägusate naiste kiuste. Endiselt leidub lääneeurooplaste hulgas küllaga neid, kes eestlasi lihtsalt venelasteks peavad. Seda on arvatud ju sajandeid. Olen kuulnud ka soomlaste hulgas arvamust, et eestlased olevat tõtt-öelda mingid venestunud soomlased, keda on vaja veel üksjagu tsiviliseerida ja poleerida, arenenud maailmale järele aidata.
Kui on tõsi see, et Ida-Euroopa on Lääne-Euroopa alateadvus, siis kehtib see küllap ka eestlaste ja setude vahekorra kohta: eestlased vajavad setusid. On vaja kedagi, kellele projitseerida oma hirmud ja igatsused. On vaja meelehaigust, mida mõistusele kutsuda. On vaja kaost, mida korrastada, loodust, mida kultiveerida, pärismaalasi, keda koloniseerida.
“Taarka” on puudustele vaatamata rikas film ja siin leidub õnneks ka eestlaste enesekriitikat: eestlasest rahvatantsukoguja Anna Raudkatsi (Helena Merzin) koomiline eufooria “kauni Setumaa” üle, nagu ka Taarka pooleldi linnastunud tütre jõhker vägistamine libeda eestlasest jaamaülema, s.o kolonisti poolt jne. See vägistamisstseen on filmi kõige traagilisem hetk ja illustreerib hästi kolonialismi seksistlikku iseloomu — ses mõttes pole võib-olla ka juhuslik, et setu kultuuri peamiseks esindajaks valitud Taarkagi on just nimelt naine. Kuid kõigele enesekriitikale vaatamata näikse filmis valdava ideoloogia kokku võtvat pigem too soe embus, millesse elatanud Taarka surub lõpu eel soome folkloristi Armas Otto Väisäneni (Mikko Nousiainen), Taarka ande maailmale avastaja.
See on väga südamlik stseen, kuid mõjub ühtlasi vägisi pisut filmiautorite enesekiitusena. Kas seda kallistust loodavad autorid vargsi ka setu rahvalt “Taarka” tegemise eest? Noh, mina igatahes kade ei ole. Võin kallistada ka heast peast ja jumala muidu. Ja kõigele mu kriitikale vaatamata on “Taarka” üks paremaid eesti filme, mida ma viimasel ajal näinud olen. Eesti filmil on head ajad. Soovitan “Taarkat” võimaluse korral kindlasti vaadata.
Taarkast maalitud pilt kaob aga filmi lõpul kui hiiglaslik ikoon, pühäs, haljaste küngaste taha kaugele põhja, kusagile tsuhknate maale ja sealt juba üle lahe Kaljuvalda, samal ajal kui Taarka surnukeha lamab veel nädalaid matmata saunas, kus see laulik oli elanud suure osa oma pikast ja põnevast elust ning laulnud loendamatul hulgal laule.
P.S. Vaatasin “Taarkat” neljapäeval, 21. augustil Tartu kinos Ekraan (seansi algus 19:00, pileti hind 50 krooni).
—
Lisamärkus (12. sept. 2008).
Vt ka O. Remsu kriitikat (mis on vist seni kõige põhjalikum) filmile “Taarka” ajalehes Sirp (12.9.2008) “Libahundi uus tulemine” ja J. Pino arvustust “”Taarka” — taheti parebahe, a tulõ-õs vällä” ajalehes Setomaa (2008 augustis või septembris).
P.P.S. (4. apr. 2010.) Põnev artikkel setude ja välismaailma keeruliste kontaktide kohta on Andreas Kalkuni “Välitöö jäljed. Soomlased seto naisi jäädvustamas” (Värat, nr 2 (6), 8. okt. 2009, lk 6) seoses Eesti Rahva Muuseumi näitusega “Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas” (2.10.2009 – 10.1.2010). Huvitav oli minu jaoks 1922. aastal Setumaal ekspeditsioonil käinud Akseli Gallén-Kallela, Alpo Sailo ja Carl Bengtsi jäädvustamistöö üks ideoloogiline põhjus, mille Andreas Kalkun välja toob: “Rahvalaulikute visuaalse jäädvustamise taustal oli 20. sajandi algul ka soov anda rahvaluulekogudele veel üks “teaduslik” dimensioon. Tänapäeval rassistlike ja halvustavatena mõjuvad teooriad inimese füüsise, meelelaadi ja vaimsete võimete seostest polnud sel ajal kaugeltki vaid äärmuslaste marginaalsed ideed. Usuti, et põlisrahvad ja nende kultuur on oma “arengult” võrreldavad inimkonna ajaloo vanimate kultuuridega. Tänapäevalgi levinud ning juba 20. sajandi alguses väga viljakas olnud Setomaast kui elavast muuseumist rääkimise retoorika on juuripidi kinni samas ideoloogias.”
Jah, kõigil on vaja seda Teist, kellest üle olla – sakslastel eestlased, eestlastel setud, setudel mustlased, venelastel ukrainlased; hiidlased tögavad saarlasi, maamehed rannamehi jne. Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et setud omakord kutsusid eestlasi mõtsikuteks. Ja seda ka, et ilmselt teatud mõttes nende elulaad oligi arhailisem kui “tsuhknatest” naabritel – sakslastest pastorid olid maarahva tsiviliseerimisel (jutumärkidega või ilma), kirjaoskuse levitamisel jne tükk maad innukamad kui vene papid. Ses mõttes polegi nii vale öelda, et setudes säilis enamal määral see, millest Eesti- ja Liivimaa eestlased “ära saksastati”. Iseasi, kas sellesse nüüd suhtuda mingi erilise hirmu või ihalusega.
Suhtumist setudesse illustreerivad päris hästi omaaegsed lehekirjutised: http://www2.kirmus.ee/biblioserver/index2.php?kid=413446. Nõukogude ajal aga setudest vist lihtsalt vaikiti, kausikaupmehi ju enam ei liikunud ja nii nad unustati. Olen lapsena kuulnud kirumist “Ka kos setu!”, aga see oli algsest tähendusest niivõrd abstraheerunud, et kui ma oleks küsinud, mispoolest need setud siis pahad on, oleks ilmselt vastuseks olnud arusaamatus – “nii lihtsalt öeldakse”.
Saja aasta tagused naljalood setudest võivad olla tänasest seisukohast maitsetud, aga ilmselt mitte pahatahtlikumad kui näiteks naljad rätsepatest või vanatüdrukutest. “Kui setu sündis, siis juut nuttis” – minu meelest väljendab see pigem tunnustavat kadedust. Pole üldse välistatud, et see ütelus on setu algupära. Koorilauluks seatud “Setokõsõ sõidiva Võõpsust potikuurmaga” – kas see on eestlaste pilge setude üle või hoopis setude oma nali? (Lõuna-Ameerika sportlased sattusid hirmsa häbistamistule alla, kui nad poseerisid olümpiamängudel foto jaoks pilukile tõmmatud silmadega – kas see võis tegelikult ka hiinlasi solvata ja miks?)
Ah, ega ma pole ise ka päriselt sellest annaraudkatsilikust etnografiseerimisepatust prii. Minu jaoks seostub paratamatult Setumaaga kõige eredamalt üks paarikümne aasta tagune mälestus, kus me kõndisime mööda maanteed Obinitsalt Meremäe poole, aga polnud päris kindlad, kas oleme ikka õigel teel; vastu tuli sonimütsiga taat, hobune (!) ohelikku pidi käe otsas. Meie teretasime viisakalt ja küsisime, kas see tee läheb Meremäele. Vanamees jäi seisma, lükkas soni kuklasse, kissitas ilmse mõnuga silmi ja teatas umbes nii, et “sjoo tii lähe-i tast koheki, taa om tah eloaig paigal saisnu” (vabandust mälu järgi tsiteeritud vigase setu keele pärast).
Nojah. Näis, kui kaugele praegune setu renessanss ulatub. Etnofuturism ja muu säärane. Muide, Venemaa võimud ei jätnud ära märkimata, et nende viimasel rahvaloendusel oli inimestel võimalik oma rahvuseks setu öelda, samas kui Eestis sellist varianti polnud.
Taarka-filmile tagantjärgi mõeldes on minu meelest nõrgaks kohaks loo struktuur – Helsinkis käik ja Pätsu majakink olid näiteks story mõttes kordavad. Teiseks oleks võinud mõned naljad välja lõigata, et ehe traagika rohkem mõjule pääseks. Kolmandaks oleks tahtnud kuulda rohkem n-ö ilusaid laule, mille pärast rahvaluuleteadlased Taarkat tegelikult tunnustasid (http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=104); ilma eelteadmisteta võis filmist jääda mulje, et oligi lihtsalt üks viinamaias ropuvõitu suuga sõimleja.
Film meeldis, postitus ka. Tekkis ainult paar küsimust mis ikkagi on: autentsus, illusioon ja päris reaalsus ja mis vahekorras neid filmis esitama peaks, et saaks autentse.- illusoorse või reaalse filmi? Kas need on hierarhilised kategooriad?
Mul loomulikult ei ole retsepti ideaalsele filmile. Rääkisin niinimetatud autentsusest ainult filmi oletatava taotluse seoses. Setude rahvakommete ja eluolu eheda esituse taotlust “Taarkas” on filmitegijad korduvalt rõhutanud, nt ajalehe Setomaa selle aasta 2. augusti numbris ütleb Ain Mäeots: “Kõik, mis puudutab etnograafilist poolt, ajasime võimalikult sada protsenti koos kohalike asjatundjatega järgi.” Sellele lisandub setu keele järjekindel kasutus filmis (ja subtiitrid, mis rõhutasid näidatava ehedust ja võõrust – seda oli vaja lausa tõlkida; seega jäi kujutatu ka mõneti salapäraseks). Jah, küllap nii ongi: eksimusi folkloori vastu ei ole või need eksimused on marginaalsed. Küsimus on aga lihtsalt stsenaristide ja režissööri valikutes: milliseid kombeid on näidatud ja kuidas see kõik on tervikuks kokku pandud.
Ka Mäeots lisab sellessamas Setomaa artiklis filmivahendite piiratuse kohta: “Näeme kultuurist paratamatult vaid murdosa kontekstidest ja taustadest. Me ei saa avada ühe mängufilmi raames kõiki tagamaid, mustreid, rituaale, näidata kas või kõiki rahvapille.” Nii et minu jaoks ongi huvitav see, et miks, mille jaoks on valitud üks või teine asi ning jäetud mõni muu asi valimata. Ja mulle tundus, et filmis esitatud pilt setudest kinnistab siiski eestlaste stereotüüpe. Sellest on kahju aga kas või sellegi tõttu, et tõenäoliselt setudest uut mängufilmi, vähemalt niipea, ei tehta (eesti filmitööstus ei ole suur, setusid on vaid paar tuhat ja teema pole ka põletavalt aktuaalne eestlaste jaoks), ja paljud eestlased saavad arvatavasti oma teadmised setude kultuurist edaspidi just selle ainsa filmi vahendusel. Ses mõttes on inimesel, kes ühest väikesest rahvarühmast filmi teeb, suur vastutus. Ega eestlasedki ei tunne vaimustust, kui mõni ameeriklane teeb näiteks filmi, kus mingit lahtisulanud ürginimest esitletakse teistele tema kohtlase käitumise seletamiseks eestlasena … :-)
Mis aga nn realistlikkust jms puudutab, üldse, ma mõtlen, siis mul ei ole tõesti mingeid ettekirjutusi režissööridele. Eks ainese iseloom ja autori eelistused peavad andma koos mingi lahenduse, mis võiks esindada mingit “kunstilist tõde” ja avada selle kaudu kuidagi reaalsust (reaalsuse defineerimiseks pole mul aga siinkohal viitsimist). Mul pole midagi selle vastu, kui mind püütakse mingi leidliku illusiooni võrku või võõritatakse sellest süstemaatiliselt, kui ma saan selle kaudu teada vaid midagi uut (nt sellestsamast reaalsusest), hakkan mõtlema jne. Saab nii ja saab naa.
Näiteks meeldib mulle Jeesuse-filmidest kõige enam Derek Jarmani “The Garden” (1990), mida ei saa parimagi tahtmise juures nimetada “realistlikuks” filmiks. Kuid arvatavasti ei rahulda see film neid, kes Piiblis näpuga järge ajavad, põrmugi. Mel Gibson lasi Jeesust seevastu põhjalikult roosata, nii et veri lendas, ja küllap ei eksinud ta ka kirjakohti tsiteerides. Ja leidus küllaga kristlasi ja teisi, kellele see kõik väga meeldis — kui ikka veri väljas on, siis peab ju autentne olema. Minu jaoks oli Gibsoni Jeesuse-film žanrilt tavaline tülgastav splatter.
Ajalooliselt jah seati kultuuris eesmärgiks mingi edasiliikumine ideaalide suunas ja ka elu näitamine läbi nende. Hiljem tulid teised suunad – eksistentsialism, neoklassikaline kultuurifilosoofia. Ent ometi tundub, et nende nüüd lubatud vaatenurkade paljususes tekib liialt rohkelt vastuolusid. Mulle isiklikult meeldib seetõttu mingi maailmavaate alusel rajatud toodang. Aga samas tundub, et meie viimase aja filmitoodangus on enam kunstnike loomingulisust kui et hoitakse millestki kinni. Mingi kindlam vaade puudub, mis tooks kaasa väärtushinnangud j.p.m.t.