Ask me no questions

Wendy McNeill, “Ask Me No Questions” (“A Dreamer’s Guide to Hardcore Living”, 2008). Vt ka selle rootsi-kanada muusiku kodulehekülge.

P.S. Ühte juba vanemat väikest kontserti Amsterdamis (Live at Paradiso, 24. 4. 2005) võib näha siit.

Metsa poole, metsa poole

Ta oli fotograaf. Või mis fotograaf ta nii väga oli, aga tal oli fotoaparaat. Sellega ta pildistas vahel. Peamiselt inimesi, aga ka loomi ja puid. Et ta elas kõrvalises metsatalus, õigemini metsaäärses majakeses, kus talutöid ei tehtud juba ammu, siis oli pärast tema elukaaslase surma ja laste linnaminekut inimeste hulk, keda pildistada, õige drastiliselt kahanenud.

Kui välja arvata mõni harv külaline, kes tema majakesest läbi põikas, ja seesugune põikas sealt läbi järjest harvemini, pakkusid talle suuremat seltsi veel ainult kass ja koer. Muid loomi sattus sinna kanti harva. Ja kui sattuski, ei olnud tal enamasti fotoaparaati käepärast. Ja kui ka oli käepärast, jõudis loom veel enne, kui ta fotoaparaadi järele haaras, enamasti minekut teha.

Aga kohe maja tagant algas mets ja nihkus majale aasta-aastalt lähemale. Metsas oli hea hulkuda, kännul või niisama samblal jalgu puhata ja mõnikord midagi pildistada. Mets oli kannatlik ega pahandanud ka siis, kui ta piltidele lisaks aeg-ajalt endale kütteks ka mõne puu kaasa võttis.

Ühel juba jahedavõitu septembriõhtul pärast oma tavapärast metsaskäiku akna all lauakese ääres pärnaõieteed juues ja raadiost uudiseid kuulates tuli ta korraga mõttele, et kuna tal ei õnnestu vääramatult lähenevat keskkonnakatastroofi, mida raadios ennustati, põrmlasena nagunii ära hoida, siis tahab ta teha vähemasti sellegi pisku, mis on temasuguse võimuses, ja jäädvustada oma fotoaparaadiga tulevastele põlvedele mälestuseks oma kodumetsa.

See oli ilus tihe segamets, mille vanust ta ei teadnud. Mets oli seal kasvanud igatahes juba ammu enne tema sündi. Ja vanemate ning vanavanemate jutu järgi veel enne nendegi sündi. Ta kahtlustas, et mets on seal kogu aeg olnud või vähemasti peaaegu kogu aeg.

Järgmisel hommikul võttis ta fotoaparaadi ja läks kaugemale heinamaale. Seal otsis ta pildistamiseks sobiva koha, otsis teisegi ja tegi metsast siit-sealt hulga ülesvõtteid, mitme nurga alt ja erinevate objektiividega. Fotodel polnud üldjoontes viga, nagu õhtul selgus, kuid teda kurvastas pisut, et selgemini olid näha vaid mõned suuremad, eespool kasvavad puud, samal ajal kui ülejäänud sulasid enam või vähem kokku õige ühtlaseks tumedaks massiks. Ja kui ta kaadrite negatiive vaatas, tundus talle, nagu oleks pildile jäänud peamiselt miski, mida oli kõige tabavam nimetada tühjaks kohaks.

Aga mets ei olnud tühi, seda teadis ta hästi. Mets oli suur ja sügav. Mitte ühelgi oma jalutuskäigul polnud ta päris metsa teise otsa välja jõudnud. Alati oli siis, kui talle pärast tundidepikkust kõmpimist paistis, et mets hakkab viimaks hõrenema ja kauguses vilksatab nagu valgust, ilm peagi hämaraks kiskunud, ja hirmust saabuvas pimeduses ära eksida ning mõeldes ka oma juba üsna kõrgele eale (paljugi, mis vanema inimesega juhtuda võib), oli ta käega löönud ja koju tagasi pöördunud. Vahel oli ta viimase otsa tagasiteest tulnud osalt käsikaudu ja osalt hea õnne peale. Niipaljuke ta oma kodumetsa ikka tundis. Järgmisel päeval puhanud peaga ei jõudnud ta ennast laiskuses ja pealiskaudsuses ära süüdistada.

Ühel hommikul kohvi juures fotosid silmitsedes, mis ta nädalajagu päevi varem heinamaal teinud oli, ja nende lihtsustava ilme üle järjekordselt kurvastades, sai ta lõpuks asjast aru. Naljakas, et ta varem sellele mõelnud polnud. Asi oli ju hoopis lihtne: lahenduseks oli jäädvustada iga kodumetsas kasvav puu eraldi. Üks puu, üks pilt. Ta teadis, et iga puu, vähemasti nende hulgas, mis tema maja läheduses kasvasid ja mida ta seetõttu paremini tundis, on täiesti kordumatu, tõtt-öelda isiksus: oma looga, oma teoga ja oma näoga. Väga tõenäoliselt pidi see nii olema ka majast kaugemal.

Ta jõi kohvi lõpuni ja otsustas kasutada oma järelejäänud elupäevad kasulikult: talletada fotoaparaadiga iga puu maja taga kasvavas põlises segametsas. Viimase kui ühe. Nii juba vana samahästi kui õõnsa rondi kui ka veel päris noore vitsakese. Sellest pidi sama tema elutöö.

Vaimusilmas nägi ta juba, kuidas ta puudest tehtud portreed oma maja tubadesse üles riputab. Mõttes koostas ta testamendi, mis sätestas kollektsiooni pärandamise keskkonnaministeeriumile tingimusega, et maja säilitatakse võimaluse korral muuseumina. Iga puu portree — ja see ei tohtinud maja ahtust arvestades olla muidugi ülemäära suur — olgu nagu kord ja kohus raamitud, kujutles ta: kaseportreed kasepuust raamis, pajuportreed pajupuust raamis, kuuseportreed kuusepuust raamis ja nii edasi. Ja pöögiportreed loomulikult pöögipuust raamis, kuidas teisiti. Sest talle tundus, et ühes veidi kaugemas metsasopis oli talle ka mõni neil laiuskraadidel haruldane pöök silma jäänud.

Foto: Francesca Woodman.

Ta võttis fotoaparaadi ja läks majast välja. Ta teadis, et seatud ülesanne ei ole kergete killast, kuid ta tundis, et energiast, mida tekkinud mõtte ülevus talle andis, jätkuks ka kahe, miks mitte kolmegi seesuguse või veelgi suurema ülesande täitmiseks. Ta hindas, et kui ta töötaks väsimatult hommikust õhtuni, kuluks tal kogu metsa pildistamiseks, noh, kenake hulk päevi, kuid hea õnne korral pidi eesmärk saavutatav olema, vähemasti saavutatav enam-vähem. Tuli muidugi kiirustada, see oli selge, kuid tegutseda ei saanud ka uisapäisa. Enne iga puu pildistamist tuli teda veidi tundma õppida, leida võtteks parim koht, soodsaim valgus ja nii edasi.

Ta mõtles algust teha suure pärnaga kodumetsa tuka tipus ja seejärel tööga tasahiljukesi, puuhaaval edasi minna. Järjekindlalt pildistades pidi ta ükskord varem või hiljem lõpuks ka metsa teise otsa välja jõudma. Pärna portreest pidi saama käeharjutus, mingi eelvisand, õigupoolest mustand. Kui töövõtted olid välja kujunenud, võis vajaduse korral pärna juba vilunumalt üle pildistada.

Ta jäi pärna juurde seisma ja ajas pea kuklasse. Pärn oli tõepoolest ilus ja laitmatu. Nii võis öelda küll. Võraga, mille kuju meenutas pärnalehte ennast. Pärn oli täiuslik puu. Aga pärn oli ka suur puu. Pildistada tuli parajalt kauguselt, et puu kaadrisse üleni ära mahuks.

Pisut kaugust valinud, näis talle viimaks, et ta on pärna üsna õnnestunult fookustanud. Ta mõtles esimese proovivõtte ära teha ja tahtis juba nupule vajutada, kui miski teda kaadris segas. See oli pärna kõrval kasvava paju oksake. Oksake ulatus pärna võrasse ja tõmbas kaadris tähelepanu tarbetult endale. Tõsi küll, sama hästi võinuks öelda ka, et muist pärna oksi ulatus pajuvõrasse. Aga teda huvitas parajasti pärn, mitte paju, ja nagunii ei olnud tal säärasteks teravmeelseteks arutlusteks mahti.

Ta tõi majast nööri, mida ta omal ajal igaks juhuks varunud oli, sidus nööri tülika oksakese külge ja vedas oksakese paju tüvele lähemale, kaadrist välja. Oksake nagises, aga ei murdunud.

Aga pildistada tuli ka õigelt küljelt, sest ta teadis, et portree puhul on alati oluline silmas pidada, et pildile jääks ikka nägu, mitte kukal. Tahtis ta ju teha pärnast ja kõigist teistest kodumetsa puudest portree, mis oleks dokument, tooks välja puu individuaalsuse ja eviks ka teatavaid kui tahes mõõdukaid kunstilisi väärtusi, kujutades endast ühtaegu tema, pildistaja armastusavaldust pildistatud objekti vastu. Eksperimenteerida või naljapilte teha võis alati hiljem.

Olukorda kainelt ja kriitiliselt vaaginud, jõudis ta järeldusele, et pärna näopoolse külje kättesaamiseks — tukatipus kasvav pärn näis vaatavat ühe silmaga metsa poole —, tuleks tal puu lähim ümbrus kümnekonna meetri raadiuses, võib-olla piisanuks ka viiest meetrist, teistest puudest puhastada. Veel enam, tehtud järeldusest tulenes möödapääsmatult teinegi järeldus: majataguse kodumetsa kõigi väga eripalgeliste puude portreteerimiseks tuleks tal lõppkokkuvõttes kogu mets maha võtta.

Mõeldav oli ka pärn välja kaevata, koos mullapalli sees peidus juurtega avaramasse kohta toimetada, näiteks heinamaale, kust ta oli enne metsast üldvõtteid teinud, ja sinna maha istutada. Seal ei oleks portree tegemine enam mingi kunst. Selleks oleks vaja muidugi naaber appi paluda või tema käest vähemasti traktor laenata. Puuhaaval saaks sel moel kogu metsa järk-järgult mõnesaja meetri võrra kaugemale nihutada. Varem või hiljem kasvaks ta sinna ise nagunii.

Aga ta polnud kindel, kas naaber tuleks. Naabril olid teadagi omad tööd ja tegemised ning südametilku võttis juba temagi. Ja isegi kui ta imekombel peaks tulema, kas või paaril õhtupoolikul nädalas, siis oli küsitav, kas neil õnnestuks ka kõige hoolikamalt kaevates, vedades ja istutades puid mitte vigastada. Teatud osa puudest läheks paratamatult välja, nagu öeldakse. Ja istutamiseks, eriti veel suurte puude istutamiseks ei sobinud kaugeltki iga aastaaeg. Tekkinud komplikatsioonid ähvardasid ta plaanile kriipsu peale tõmmata.

Ta ohkas sügavalt, läks paju juurde, mille kiusliku oksakese ta oli nööriga alla painutanud, ja sidus nööri aegamisi lahti. Oksake vuhises vibuna pärnavõrasse tagasi ja lennutas saabumishoos taevasse suure sületäie lehti. Ta tõstis pea ja vaatas kirjut lehesadu, unustades vaatepildist lummatuna fotoaparaadi järele haarata. Lehtedele ei tundunud lõppu tulevat. Alles nüüd märkas ta, et sügis on kätte jõudnud. Ta võttis maast ühe koltunud pärnalehe ja läks pikkade sammudega maja poole.

Vahest oli targem keskenduda vaid üksikute karakteersemate puude pildistamisele ja nende ümber kasvav mets kunstile ning tulevikule ohvriks tuua, juurdles ta toas pärnaõieteed tulele pannes. Ta võis piirduda ka põõsastega. Või pildistada kände, mille kaadrisse saamine nii palju raskusi ei valmistaks. Ja kände polnud metsas ka palju, just parasjagu, et jõuda nendega jändamisele oma eluõhtu ärksamad tunnid kulutada. Eks oli vana känd juba temagi.

Valanud tee tassi, võttis ta akna all laua ääres istet, heitis pilgu aknast välja ja jäi hetkeks mõttesse, kuni talle pikkamisi juured alla kasvasid.

—

P.S. (2. okt.) Kuula ka: Leelo Tungal ja Maarja Kangro, “Metsast” (Raadio Ööülikool 2008; pikkus: 55.30).

Downside-Up

Elizabeth Fraser & Paul Buchanan, “Downside-Up” (“OVO”, 2000), live. Üks mu lemmiklugusid Peter Gabrieli loomingust juba aastaid. (Muusika on kirjutatud Millennium Dome Show’le Londonis.)

Hobukastan oli päeva parim

Jumalik päev, jumalik igatahes hommikul. Jäin hommikul pargis ühte kastanit silmitsema. Harilik hobukastan. Aesculus hippocastanum. Mis seal rääkida. Panin pihu kastani seitsmesõrmeliste kätega kohakuti: pihk oli väiksem liitlehe üksikust osalehestki! Aja võigas politiseeritus hakkas aegamisi ununema. Hakkas ununema näiteks see, mida olin lugenud eelmisel õhtul soome neostalinisti Johan Bäckmani blogist.

Bäckman kirjutas Eesti elanike küüditamiste kohta: “I think the mass deportations were necessary measures in stabilizing the country. It also saved many people’s lives. But of course I do not deny that many people died because of the deportations. However there is too much exaggerated information about the deportations.”

See arutluskäik tõi mulle meelde Gustav Naani “Eesti NSV ajaloos” esitatud küünilise küüditusapoloogia (lisan selle postituse lõppu).

Maailm on üsna imelik. Ei oleks ju kujutletav, et üks tõsiselt võetav ja täie mõistusega teadlane kirjutaks: “Koonduslaagrid olid vajalik abinõu, et tagada Saksamaa ja Euroopa ühiskonnas stabiilsus ja harmoonia. Tõsi küll, paljud laagrisse saadetutest surid, aga oli neidki, kellel see elu päästis. Mis puutub gaasikambritesse, siis siin on tegemist liialdusega. Gaasikambrid on müüt.” Kuid Bäckman on Eesti okupeerimist korduvalt müüdiks nimetanud.

Briti publitsist David Irving mõisteti Holokausti eitamise pärast kolmeks aastaks vangi. Bäckman avaldab seevastu rõõmsalt raamatuid, annab intervjuusid, peab blogi. Ja leidub vist küllalt palju neid, kes teda usuvad. Kuid tõesti, ei pea omama doktorikraadi, et mõista, kui kuritegelik oli paljuski NSV Liit. Ei pea olema vaimuhiiglane, et aru saada: natslik Saksamaa oli jõle riik.

Selle taipamine ei tohiks ju üle mõistuse käia. Ajalehes Helsingin Sanomat kirjutas keegi lugeja Bäckmani-teemalisele artiklile kommentaariks: “Tulee mieleen oma historianopettaja 70-luvulta. Kysyttiin miksi Neuvostoliitosta ei saa vapaasti matkustaa. Tuo opettaja vastasi että miksi pitäisi matkustaa kun asiat ovat siinä maassa niin hyvin. Meitä lapsiakin nauratti kovasti.”

Aga postkontori juures jalutas minust mööda üks teine äärmuslane, neonats Risto Teinonen. Õigemini Teinonen marssis minust mööda, musta värvi rõivas üll, must barett kiilaspeas, otsekui mobilisatsiooniks valmis. “Alati valmis!” hüüdsid Eesti NSV-s pioneerid. Ametlikus olukorras. Mitteametlikus olukorras hüüdsid mõnedki: “Alasti vannis!” Ja siis oli veel see laul, mitteametlik laul, mis käis nii: “Pioneer ei karda hunti! Annab talle vastu lonti! Aga karu kartma peab, seda igaüks meist teab.”

Hüva. See pila mulle hommikul ei meenunud. See meenub mulle nüüd, kus ma püüan tõrjuda ängi, mis jumalikku päeva, mis oli alanud suure hobukastaniga, sisse murdis. Ja millalgi hiljem, pärast neonatsi nägemist, lugesin uudist, et Soomes oli koolis tulistatud ja inimesi tapetud. Kauhajoel. Eelmisel aastal tulistati ja tapeti Jokelas. Muidugi meenus mulle kohe koolitulistamine Erfurdis 2002. aastal. Elasin selle sündmuse ajal ju Erfurdist vaid paarkümmend kilomeetrit eemal Weimaris, idüllilises linnakeses.

Ja päev hiljem pidin sõitma Erfurti. Sõitsingi. Erfurt on kaunis linn. Mind oli sinna külla kutsutud juba umbes kuu aega varem. Käisime Erfurdis siis ka tolle gümnaasiumihoone juures, kus päev varem oli üks 19-aastane noormees kuusteist inimest surnuks tulistanud ja lõpuks enesetapu teinud. Lillemeri suure ja toreda juugendstiilis koolimaja ees (mainekas Gutenbergi gümnaasium), piirdelindid, politsei ja televisioon. Ja palju inimesi. Hallid, hirmunud pilgud, nagu juba Weimariski. Oli kevad, jumalikult soe aprillilõpp. Panime ka oma lilled, mis ühest lilleärist ostnud olime, teiste juurde.

Suurem osa Erfurdi tulistaja ohvritest olid õpetajad (12), oli ka sekretär ja politseinik. Ja kaks õpilast. Erfurdi tapja motiiv oli suuresti kättemaks. Ta tappis lõpueksamipäeval. Viimasel sügisel oli ta koolist, ühe võltsitud tõendi pärast, välja heidetud, nii et lõpueksamile tal asja ei olnud. Kõik see tuli avalikuks hiljem. Ka tema vanemad ei teadnud, et poeg polnud enam pool aastat koolis käinud.

Too kuue aasta tagune kevad ja suvi oli minu jaoks väga kiire. Ja ma ei jõudnud neile jubedustele palju mõelda. Ja ühest hetkest ei tahtnudki enam eriti. Ei suutnud. Tüüringi ja Saksamaa meedia kõneles Erfurdi amokijooksust iga päev. Täna vaatasin viimaks sellest sündmusest tehtud dokumentaalfilmi, Thomas Schadti ja Knut Beulichi “Amok in der Schule — Die Tat des Robert Steinhäuser” (2004). Vaatasin, ja 2002. aasta tuli tagasi. Painav film.

Vanemad ja vend, õpetajad, õpilased, tapetute omaksed, laskespordiklubi inimesed (tapja oli klubi liige), pastor. Lõputud küsimused: miks ja kuidas see sai juhtuda? Kes on süüdi? Ja vastused. Vastused. Vastused. Ja järjest enam süvenes minus tunne, et süüdi on täiel määral niihästi see tapja kui ka kogu ühiskond. Või siis ka: mitte keegi, mitte miski. Midagi sellist. Mingi umbsõlm. “Enda teha kõik. Ja mitte miski. Maailm mängib keelte pilliga” (J. Viiding). Nagu enesetapp, mille järel on kõigil ebamugav ja sünge.

Ja taas meenus mulle too hommikul postkontori juures nähtud neonats, kes kuhugi rühkis. Ja too neostalinist, kes oma tekste treib. Võib-olla rumalusest, võib-olla kiusust, mingist kinnismõttest.

Ma ei tea. On inimesi, kes konstruivad endale ideoloogia, mis leiab, et teatud osa inimestest ei vääri elu. Seda mitteeluväärsust põhjendatakse õige püüdlikult nii- ja naasuguste arutluskäikudega. Jumal teab, millest ja milleks see loogikahuvi enne mõrva. Võib-olla selleks, et endale mitte närukaelana tunduda …

Jah, võiks ju öelda, et säärane ideoloogia näeb ette mingis mõttes lausa ilusa ja õiglase maailma, kuid see ilu ja see õiglus saavutatakse teatud inimeste — stalinistlikus žargoonis “elementide” — kõrvaldamise abil. Ja kõik see kokku on enam kui õudne.

Painav päev. Hobukastan oli parim.

—

Lisa.

Järgnevad lõigud pärinevad teosest: Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani). 2. trükk. Toim. G. Naan. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957. (Soetasin selle “klassikalise” ajalooteose 2007. aasta suvel Tartu Taaskasutuskeskusest paari krooni eest.)

Juuniküüditamise kohta 1941. aastal. Küüditatute arv: 9 000 – 10 000 inimest.

“1941. aasta kevadel avastasid riikliku julgeoleku organid mõned hitlerlike salakuulajate ja diversantide pesad. Nõukogude võim oli sunnitud tarvitusele võtma abinõusid sellise vaenuliku tegevuse lõpetamiseks. Üks nädal enne fašistliku Saksamaa kallaletungi NSV Liidule saadeti Eesti NSV-st välja osa endisi reaktsioonilisi tegelasi, kapitaliste ja teisi nõukogude võimule vaenulikke elemente. Kodanlik-natsionalistlikus ajakirjanduses Saksa fašistliku okupatsiooni ajal avaldatud andmete kohaselt oli näiteks Pärnumaalt väljasaadetute hulgas kontrrevolutsiooniliste ja valgekaartlike organisatsioonide aktiivseid tegelasi ja nende perekonnaliikmeid 40 protsenti, endise kaitsepolitsei, žandarmeeria ja politsei juhtivaid ja end eriti kompromiteerinud tegelasi ning nende perekonnaliikmeid 17 protsenti, endisi suurmaapidajaid, tööstureid ja kodanliku riigi juhtivaid tegelasi ja nende perekonnaliikmeid 28 protsenti, oma rahvavaenuliku tegevusega ennast kompromiteerinud kodanlike armeede ohvitsere ja nende perekonnaliikmeid umbes 7 protsenti, ülejäänud olid kriminaalkurjategijad ja prostituudid, kes pärast nõukogude võimu kehtestamist keeldusid osa võtmast ühiskondlikult kasulikust tööst.

See sundkorras ümberasustamine teostati sõjaohu tõttu kiirustades. Sellepärast esines siin ka eksitusi. Välja saatmata jäi rida ilmselt kontrrevolutsiooniga tegelevaid isikuid, kuid teiselt poolt oli evakueeritute seas ka selliseid inimesi, kelle käitumine ei tinginud niisuguste abinõude rakendamist. Kuid need abinõud olid tingitud karmist vajadusest ja, nagu sündmused peatselt tõendasid, vastasid eesti rahva huvidele. Hitler, alustanud sõjategevust NSV Liidu vastu, ei saanud kasutada Eestist väljasaadetud rahvavaenulikke elemente oma huvides. Sõjajärgsel perioodil lubas nõukogude võim suuremal osal 1941. aastal väljasaadetuist Eestisse tagasi tulla.” (Lk 533-534)

…

Märtsiküüditamise kohta 1949. aastal. Küüditati hinnanguliselt 20 722 inimest.

“1949. aasta kevadel, kui eesti talurahvas hakkas massiliselt üle minema kolhooside organiseerimise teele, toimus Eesti NSV-s kulakluse kui klassi likvideerimine üldise kollektiviseerimise alusel. Kulaklus eksproprieeriti, tema tootmisvahendid läksid kolhoosidesse ühinenud talupoegade kätte.

Kulakluse kui klassi likvideerimine teostati nii küla kui ka linna töötavate hulkade huvides. Selle sammuga likvideeriti Eestis viimane, kuid arvukaim ekspluateerijate klass. Kodanlik natsionalism kaotas oma peamise toitekeskkonna. Ühes sellega hakkas ka banditism kiiresti välja surema. Kulakluse ja banditismi likvideerimisega kaotas kapitalistlike maade luure oma peamise toe Eestis.” (Lk 571)

Mustlase armastus ja Venemaa rüpp

Vaatasin hiljaaegu mitmel õhtul järjest nõukogude seepi, Aleksandr Blanki melodraamat “Mustlane” (“Цыган”, 1979). Õieti on seebi (soap opera) mõiste kasutamine “Mustlase” puhul ebatäpne, samuti ei sobi teda liigitada telenovela‘ks (Ladina-Ameerika seebid). Neljast osast koosnevat “Mustlast” (kokku 245 minutit) võiks nimeta pigem melodramaatiliseks teleseriaaliks. Seebile omase lõpmatuse tendentsi maik on “Mustlasel” siiski juures — 1985. aastal valmis Aleksandr Blankil filmi järg “Budulai tagasitulek” (“Возвращение Будулая”), mis on samuti neljaosaline. Blanki mustlasteemalised filmid olevat omal ajal Nõukogude Liidus olnud ülimalt populaarsed. Kuuldavasti lummas Budulai vaatajaid ka Eestis, küllap eriti Lõuna-Eestis, kuhu Soome televisioon ei küündinud. (Blanki film põhineb Anatoli Kalinini samanimelisel romaanil (1960-74), mille Jevgeni Matvejev ekraniseeris esmakordselt juba 1967. aastal.)

Juba mõnda aega on mind huvitanud Nõukogude aja lõpuaastad, eriti Brežnevi perioodi viimane ots, mis on mulle, kes ma siis olin laps, jäänud mällu vaid mingite õige harvade ja väga isiklike piltide kogumina legendide sinises udus. Ajastu vaimu tajumiseks pakuvad aga triviaalkultuuri nähtused hea võimaluse. Esteetiline distants publiku ootushorisondi ja ülimenuka teose poolt pakutu vahel on reeglina ju väike — säärane teos tuleb publikule lahkelt vastu ja sõnastab üldarusaadavalt midagi, mille järele valitseb vajadus. Kadunud Brežnevi perioodi sisseelamiseks on “Mustlase” 245 minutit seejuures üsna mõistliku pikkusega aeg. Ja ega filmgi paha ole. Tendentslikkus on enam kui ilmne, ent näitlejaid võib nautida. Rõõmustasin sellestki, et “Mustlane” ei ole veel restaureeritud — film DVD-l on kriimuline ja värvid, need on just parajal määral pleekinud ning paigast ära. Ehkki vanade filmide digitaalsel töötlemisel on vaieldamatult voorusi (kahjustuste taaga alt koorub välja hämmastaval hulgal detaile jne), kaotavad restaureeritud filmid minu meelest mõnikord siiski oma ajaloolise hõngu.

Melodraama žanr keskendub tavaliselt nn “väikesele inimesele”, kes on ettearvamatu saatuse pillutada. Saatus võib inimest ülekohtuselt nöökida ja kiusata, aga saatus võib heidiku juba järgmisel hetkel õnnega üle külvata. Ja nii edasi. Melodraama keskmes on alati armastus, mis saatuse mängukanne läbi kui tahes heitliku aja kannab. Melodraama pole kuigi keerukas, kuid teda ei maksa seejuures tingimata alahinnata või põlata — Rainer Werner Fassbinderi filmid kalduvad sellesse žanrisse tihti. Tema 14-osaline teleseriaal “Berlin Alexanderplatz” (1980), mis põhineb saksa kirjandusklassiku Alfred Döblini peateosel (Mati Sirkel tõlkis romaani 2007. aastal ka eesti keelde), on võib-olla parim melodraama, mis üldse on tehtud.

Aleksandr Blanki “Mustlane” nii hea melodraama kaugeltki ei ole, aga ajab sügisõhtutel asja ära. “Mustlane” räägib mustlasmehe Budulai (Mihai Volontir) ja vene naise Klavdija (Klara Lutško), juba keskealiste inimeste armastuse loo kenas vene külakeses majesteetliku Doni jõe ääres 1960. aasta paiku. DVD-karbi reklaamteksti järgi on tegemist “nõukogudeaegse filmikunsti suurteosega, milles esmakordselt avanes romantilise mustlase armastuse teema”. Lõkked ja laulud ja tantsud. Hobused Doni kaldal. Kirepalangud ja nukrushood.

Romantilise keelatud armastuse (mesallianss!) varjus räägib “Mustlane” aga eelkõige loo kahe väga erineva, vastandlikugi kogukonna, mustlaste ja venelaste aeglasest, kuid kindlast sulandumisest ühtseks homo sovieticus‘te monoliitseks ühiskonnaks. Ses mõttes on “Mustlane” kergelt utoopiline nagu sotsrealistlik kunst ikka. Erinevuste ületajaks, vastakate kultuuride liitjaks on filmis muidugi mõista 2. maailmasõda — nn Suur Isamaasõda, üks peamisi vundamente, millele püüti just Brežnevi ajal, eriti 1970. aastatel, Nõukogude Liidu rahvaste kollektiivset identiteeti rajada.

“Mustlase” ideoloogiliseks sõnumiks on, näib mulle, umbes see: Suur Isamaasõda on põhjustanud ühteviisi ränki kannatusi nii mustlastele kui ka venelastele, aga toonud ka ajaloolise võidu; ja kui kannatused ja võit liidavad juba nii erinevaid rahvaid, siis võivad nad liita ka kõiki teisi rahvaid suurel ja laial Nõukogudemaal; õnnelik ühine tulevik juba helendab.

Tõepoolest, fašistid on mõrvanud “Mustlases” nii umbes viisteist aastat enne loo algust elajalikult nii Klavdija mehe kui ka Budulai naise ja, nagu Budulai usub, naisega koos ka tema vastsündinud poja. Mida Budulai aga ei tea, on see, et just hetkel, mil tema naine fašistliku tanki roomikute all hukkus, sünnitas Klavdija tütre — ja kuulis siis lähedusest, purustatud mustlasvankri juurest võõra imiku lohutamatut nuttu. Ja sel saatuslikul tunnil tuli suure südamega Klavdija ühele ilusale, ent ka ketserlikule mõttele …

Klavdijal, kes on niisiis helde rinnaga toitnud nii oma lihast tütart kui lapsendatud tõmmuma verega poega, on aastate vältel olnud saladus, mis Budulaiga tutvumise järel murenema hakkab ja filmi lõpuks, mil peategelaste siseheitlused heideldud ning kõhklused kõheldud saavad, aegamisi avalikuks tuleb. Seikluslikule mustlaselule juba ammugi käega löönud Budulai, ühtaegu seksuaalselt vastupandamatu ja saalomonlikult tark sõjaveteran ning meistersepp, elukogenud mees, kellel on kuldsed käed ja kuldne süda, kihutab viimaks õnnelikult mootorrattal mööda käänulisi maanteid teda oma hubases majas pikisilmi ootava Klavdija, küpse linalakast kaunitari poole, Emakese Venemaa rahulisse rüppe.

“Nach vorn, nach vorn! Die Zukunft leuchtet schon …” laulab Peter Licht oma uuel plaadil “Melancholie & Gesellschaft”. Küll hoopis teises tonaalsuses.

—

P.S. Kui mõelda Balkani rahvaste hulgas veel tänapäevalgi laialt levinud mustlasvihale (nn antitsiganism), siis väärib moldovlase Mihai Volontiri, suurepärase näitleja julgus menufilmis mustlast mängida eriti tunnustust. Budulai roll olevatki tema kõige kuulsam osatäitmine.

Sfäär

Maureen Fleming, “The Sphere” (1994). Elavad kehaskulptuurid. Selle New Yorgi tantsija ning koreograafi kodulehekülg.

“I see the body as a vehicle to transcend the soul. I feel my dance is my transcendence. It’s my connection to what is divine. I believe that the closer I get to that real experience, the happier I am.”

P.S. Taustamuusika (mille autor peaks olema Leroy Osmon) toob mulle meelde Grigori Kromanovi “Hukkunud alpinisti hotelli” (1979) meeleolu (Sven Grünberg).

(Vt ka “Logard ja kuningatütar”.)

Logard ja kuningatütar

Ühel päeval tuli kuningatütar saunast, ja teda nägi mees, üks nendest, kes tänavanurkadel lorutavad. Mees ohkas sügavalt ja ütles, et antagu see naine mulle, küllap ma juba teaksin, mida temaga peale hakata. Kuningatütar ütles talle: “See juhtub kalmistul, aga mitte siin.” Seda kuuldes mees rõõmustas, sest ta arvas, et kuningatütar mõtles seda, et läheb kalmistule ja jääb teda seal ootama. Vaat siis tuleks ta tema juurde, ja tema võiks kuningatütrega teha seda, mis talle lõbu pakub. Aga seda kuningatütar loomulikult ei mõelnud. Ta tahtis sellega öelda, et seal on erinevused tühistatud, nooruk on võrdne raugaga, põlualune auväärsega, väike suurega, kõik saab seal võrdseks. Aga mitte siin elu ajal, siin on võimatu, et keegi lihtrahva hulgast kuningatütrele ligineks. Mees tõusis püsti ja läks kalmistule. Seal istus ta maha ja kõik tema mõtted olid suunatud kuningatütrele. Kogu aja mõtles ta tema kujust. Ta himustas teda nii väga, et ei tajunud enam midagi ja mõtles veel ainult naise kujule ning tema ilule. Ööd kui päevad istus ta kalmistul. Ta sõi seal, jõi seal ja magas seal. Ta ütles enesele: kui kuningatütar ei tule täna, siis tuleb ta homme. Nii tegi ta palju päevi järgemööda. Et ta oli kõigile tundmustele selja pööranud ja tal oli pidevalt veel ainult see üks mõte, siis hakkas ta viimaks täielikult üksildasele igatsusele elama. Tema hing tühjenes tundmustest, et olla veel ainult vaimsete olendite juures, kuni oli end kõigist tundmustest lahutanud, isegi sellest naisest, ja sidunud enese Jumalaga, nõnda et ta oli enese lühikese aja pärast tundmisest täiesti lahutanud ning armastuses jumaliku olendiga ühinenud. Mehest sai täiuslik sulane, püha jumalamees. Tema palvet võeti kuulda ja tema õnnistus oli mõjukas igaühe juures, kes sinnakanti juhtus. Kaupmehed, ratsanikud ja jalakäijad, kes sealt möödusid, läksid tema juurde ja võtsid vastu tema õnnistuse. Peagi sai tema nimi laialt tuntuks.

—

Tõlgitud väljaandest: Gerold Necker, Einführung in die lurianische Kabbala. Frankfurt (Main), Leipzig: Verlag der Weltreligionen, 2008, lk 167-168. Originaal on pärit juudi müstiku Elia de Vidase teosest “Tarkuse algus” (16. saj.)

See mõistujutt peaks Neckeri sõnul illustreerima kabalistide arusaama tegelikkusest: “hinge igatsus” kui armastuse ülim aste; armastus (Jumala vastu) muudab omakorda tegelikkuse tajumist (algküsimuseks oli, kas tegelikkust Jumalast lahus üldse eksisteerida saabki).

Vaenukultuur väikelinnas

Mõni aeg tagasi, kui elasin veel kitsal ja varjulisel Marta tänaval, oli mul kord sügisõhtul, pärast mingil põhjusel tekkinud tüli oma südamesõbraga, kes elas juba pikemat aega linna teises servas, minu korteri lekkiva lae tõttu, mis mu tuju veel erakordselt kehvaks tegi, maja pööningule asja.

Üle saja aasta vanuse maja katuseplekk oli, nagu selgus, paarist kohast põhjalikult läbi roostetanud ja pööningupõrand ujus. Tõstin suurema lekkekoha alla plastmassämbri, mille olin köögist targu kaasa võtnud, helistasin majaomanikule ja teatasin talle kahjustustest. Majaomanik, toimekas mees, lubas saabuda mõne tunni pärast, nii ruttu kui võimalik. Jäin teda pööningule ootama ja, suitsetanud kiire sigareti, katsusin leida põrandas koha, kustkaudu vesi oli mu tuppa pääsenud.

Pikkamisi õnnestus mul korteri kohale põrandale kuhjatud risus-räsus aastakümnetevanune kola mujale tõsta ja tuvastada läbiligunenud põrandas viimaks ka lootusetult pehkinud lauad ning suur sünge säbruline auk, mille mõra-arabeskidega kaetud põhjast — tegemist oli vaid õhkõrna krohvikihiga —, immitses elektrivalgust, mida levitas nähtavasti mu kirjutuslaua lamp. Suur vana maja oli 1990. aastatel unarule jäänud ja vihmavesi oli teinud talle jäetud aja jooksul oma töö.

Tõmbasin kaasatoodud lapiga suurema vee kokku ja üritasin ümberringi vedeleva kraamiga hädapäraselt vihma teed auguni tõkestada. Kükitasin siis ohates põrandaaugu juurde ja püüdsin mõttes kalkuleerida kahju suurust, kui miski järsku mu tähelepanu köitis. Väikesest kolmnurksest pööninguaknast oli langenud augule loojuva päikese viimane kiir ja auk sellest valgusest hõbedaselt helkima löönud. Ühe pehkinud laua all oli midagi. Võtsin julguse kokku, sirutasin käe auku ja kobasin seal pisut. Mulle sattus pihku metallkarp.

Karp, mõõtmetes umbes 10×10x20 cm, oli raske ja siit-sealt roostetanud. Urgitsesin kaane lahti ja nägin avatud karbis paberipatakat. Need olid hoolikalt nummerdatud lehed, kokku 123 kahepoolset lehekülge, mida kattis tihe tumesinine sulepeakiri. Muist lehti olid rõskusest põhjustatud kahjustuste tõttu peaaegu või täiesti loetamatuks muutunud. Suurimat kahju oli kannatanud teksti lõpuosa, mis võib-olla oli sisaldanud ka autori nime. Paberil oli siin-seal pruunikaid plekke, mis võisid olla vere, aga võib-olla Jumal teab mille jäänukid.

Tekstist, mis näis sisaldavat võib-olla trükiks mõeldud või lausa trükitud käsikirja või selle mustandit, leidsin viiteid, mis lubasid mul mõningase kindlusega oletada, et tegemist on 1930. aastate teisel poolel sündinud kirjatööga. Tekst näis olevat tarbekirjandusliku sisuga. Selles tsiteeritud teoseid, millest osa olid väidetavasti avastatud käsikirja autori looming, ei õnnestunud mul hiljem raamatukogudest leida. Ka ei suutnud ma saada ühtegi viidet nende teostega seoses mainitud kirjastustele (nt Keravälk, mis pidi olema tegutsenud ennesõjaaegses Tartus).

Võimalik on muidugi seegi, et kõnealused teosed Eestit aastatel 1940-44 tabanud okupatsioonide ja hilisemate katsumusaastate käigus mingil põhjusel hävitati või trükikotta ei jõudnudki. Jäljetult kaotsi läinud näib olevat, võib-olla sõjakeerises, võib-olla hilisemate repressioonide käigus või muul moel, ka pööningule kopitama ununenud käsikirja autor.

Et teksti sissejuhatus, mis annab teatava eelmaigu ka ülejäänud teosest, paistab olevat säilinud tervikuna, otsustasin pärast mõningaid moraalseid kõhklusi — käsikiri sisaldas psühholoogiat ja võib-olla isegi kriminaalset psühholoogiat — vähemalt selle osa tollest üpris isepäise, et mitte öelda pentsiku sisuga suletööst nüüd, mil maailma on taas raputamas kriisid ja vaenupoolteks lahutamas erimeelsused, avalikuks teha.

Olen tekstis ette võtnud vaid kõige hädapärasemad toimetajakorrektuurid, mis puudutavad peamiselt interpunktsiooni ühtlustamist ja päevselgete kirjavigade parandust.

Sõna on kadunud autoril.

Gregory Crewdson, Untitled (Ophelia), 2001.

—

Vaenukultuur väikelinnas

Kehv mees, kel vaenlast ei ole

Saatesõna

Me oleme surelikud. Muretu ja mänguküllane lapsepõli ei jää meid saatma igavesti. Sirgume suureks ja tõsineme, meile kasvab habe, meile tärkavad rinnad — me saame täiskasvanuks. Täiskasvanute maailmas kehtivad teised säädused kui laste süütus mängumaailmas. Alustame õpinguid, hakkame käima tööl ja maksma makse, hakkame huvituma poliitikast ja elama suguelu, tarvitama vägijooke ja suitsetama sigarette. Meile tekkivad maohaavad ja meie hambad hakkavad valutama. Meile tekkivad paratamatult ka vaenlased.

Mõnikord paisub vaen nii suureks, et me ei suuda oma vaenlasega vahetada sõnagi, juba üksi tema nägemine või temale mõtlemine täidab meie südame viha- ja vastikustundega. Meile tundub, et oleks parem, kui me oma vaenlasest midagi ei teaks. Et ta kaoks kus kurat. Mõnikord tabame end jumalavallatult mõttelt, et parem oleks temaga ära leppida. Meid valdab äng ja me tahaksime tuliseks läinud tolmu oma jalgelt pühkida. Kuid sageli oleme saja niidiga oma kodukoha külge seotud ja meil pole oma vaenlase kohtamisest pääsu — me elame tahes-tahtmata piiratud maailmas ja seetõttu aeg-ajalt meie ning meie vaenlase teed paratamatult ristuvad.

Eriti täbar on meie lugu siis, kui me juhtume elama väikeses asulas, kus oleme sunnitud puutuma oma vaenlasega kokku enam-vähem iga päev. Mõnikord elab vaenlane meiega kogunisti ühes korteris ega mõtlegi säält välja kolida. Vastik on mõelda, kuidas ta sinna võis sisse pugeda. Aga sääl ta on, istub meie toolil, sööb toitu, mille oleme valmistanud, magab meie sängis ja irvitab meile näkku. Hing kargab täis ja me tahaksime oma vaenlasele mõnegi krõbeda sõna lausuda, ta vaeseomaks peksta, lõhki kiskuda — mida ta ju kahtlemata väärikski —, kuid stopp! — täiskasvanute maailmas, kus me elame, kehtivad kindlad säädused, mida muuta ei ole pahatihti meie võimuses. Peame õppima oma õiglast viha teatud määral talitsema, et me ei langeks vaenlase õela ja võib-olla saatusliku rünnaku ohvriks ning et meie maine ei saaks kahjustatud ega nimi määritud. Viimases hädas peame võtma vastu otsuse oma vaenlasest vabaneda (kuidas teha seda võimalikult lihtsalt ja tõhusalt, võib lugeda brošüürist: Axel Benjamin Grubenhund, Vaenlasest vabanemise kolm sammu. Tallinn: Kraus, 1937) ja temast edaspidi eemale hoidma.

Ent vaenlane võib taas lagedale ilmuda. Ta võib ilmuda tänavanurgal, poesabas, ametiasutises, avalikus suplushoones, kirjutada või helistada, koputada uksele ja soovida sisselaskmist. Ta võib lasta meie kohta ringlusse taevanikisendavat laimu. Võimalusi on tohutult. Juba üksi nende võimaluste kujutlemine paneb meil pää kenakesti pööritama. Mida võime ette võtta siis, kui üks neist võimalustest viimaks teostub ja vaenlane on platsis? Selge on üks: mingit leppimist olla ei saa. Vaenlane väärib ju tõtt-öelda surma, kuid tapmine on säädusega karistatav. Milline on niisiis adekvaatseim viis vaenlase taastulekule reageerimiseks? Milline on meetod, mis rahuldaks meid, ei viiks meid kehtivate säädustega pahuksisse, kuid annaks ühtlasi vaenlasele ka korraliku õppetunni? Sellest, kuidas käia ümber vaenlase taaskohtumisel tekkida võivate valulikkude olukordadega, hää lugeja, käesolev väike teos, mida sa praegu oma võib-olla värisevas käes hoiad, räägibki.

Minu poole on tihti pöördutud küsimusega, mida tuleks teha, et hoida oma sotsiaalset ja empaatilist närvi värske ja erksana, sest eks ole ju see täisväärtuslikuks täiskasvanueluks hädatarvilik eeldus. Olen sellele küsimusele vastanud alati kõhklematult: kui vähegi võimalik, siis soetage enesele hää vaenlane ning kultiveerige vaenu viisil, nagu see on tsiviliseeritud inimesele kohane, ja te elate õnnelikult ning kaua (vaenlase soetamise mooduste kohta annab hää ülevaate brošüür: Teodor Vandlaus, Kuidas hankida häid vaenlasi. Tallinn: Reaal, 1928). Mõni küsija on seepääle kostnud, et tal ei ole vaenlasi iial olnud. Kas tõesti? olen siis ikka vastanud. Kas ta on tõesti selles nõnda kindel? Vahel võib juhtuda, et oleme suhelnud pikki aastaid päältnäha kena inimesega, märkamata, et tegelikult on ta meie verivaenlane.

Niisiis peame oskama esmalt vaenlast ära tunda, peame suutma teda eristada. Võib-olla hääl lugejal, kes nõustuks vanduma kõige juures, mis talle on kallis ja püha, et tal vaenlast ei ole ega ole ka olnud ega ka tule iial, tegelikult siiski vaenlane on, aga ta lihtsalt veel ei tea seda! (Vaenlase äratundmist käsitleb minu raamat: Vaenlase tuvastamise algtõed. Tartu: Keravälk, 1934.) Mäletan juhtumit, kus Lääne-Eestist pärit naine taipas alles oma eluõhtul, pärast seda, kui hääd sõbrad olid ta vanad hääusksed silmad avanud, et mees, kellega ta äsja oli tähistanud õnnelikult kuldpulmi ja kasvatanud üles neli hakkajat last ning elas jätkuvalt sisukat ja õige mitmetahulist elu, oli kõik need aastad olnud tegelikult tema vaenlane ja talle mitmel viisil kurja teinud. “Kel palju sõpru, sel palju vaenlasi,” teab rahvatarkus.*

Meil tuleb aga silmas pidada kaht olulist lisatarkust: meie vaenlane ei tohi olla liiga tugev ja meil ei tohi olla liiga palju vaenlasi. Mõlemal juhul võib meie eksistents ohtu sattuda ja siis ei aita enam ei ussi- ega püssirohi. Hoidku meid Issand Jumal sellise kimbatuse eest! Liiga tugeva vaenlase korral võib abi olla oskusest teda nõrgestada (selle kohta võib lugeda minu brošüürist: Sissejuhatus vaenlase nõrgestamise kunsti. Tartu: Keravälk, 1934), liiga arvukal hulgal vaenlaste korral on mõningast hõlpu loota sellest, kui vaenlased omavahel oskuslikult tülli ajada. Käesoleva raamatu üks päätükk räägibki kuulujuttude levitamise ja kiilu ajamise viisidest.

Üks mis selge: pärast seda, kui vaenlane on leitud või arvatav sõber vaenlaseks osutunud, ei ole enam võimalik selle inimesega neutraalsel kombel läbi käia, rääkimata südamlikust sõprusest. “Vaenlane jääb vaenlaseks, praetagu teda kasvõi või sees,” ütleb nii tuumakalt soome vanasõna. Ent eksivad need, kes juba pärast oma esimese tillukese vaenlase tekkimist verest välja löövad, elukohast lahkuvad, selle vaenlase meelevalda loovutavad — defaitistlikult kõigele käega löövad. Laskem vaenlasel ikka esmalt kasvada, ärgem heitugem liiga kergelt! Hoidkem vaenlast, las ta olla! Väljateenitud rahu antakse meile pärast täisverelist elu alles teispoolsuses. Kasutagem vaenlase olemasolu siinses maises ringis ära meie eneste käekäigu huvides. Koorigem vaenlaselt seitse nahka, enne kui ta tarbetuna kõrvale heidame ja teda Vanal Pahal põrgukatlas kupatada laseme!

Seepärast tagasi sotsiaalse ja empaatilise närvi karastusmeetodite juurde. Saatuse tahtel, nagu eespool öeldud, peavad meist liigagi paljud veetma oma loetud elupäevad inimeste- ja vaimuvaeses väikelinnas, vahel kogunisti ahtas, ängistavas maakolkas. Enesega riiduminek võib lõppeda hapralt. Mida teha? Meil ei tuleks seepärast veel pääd norgu lasta, vaid mõista: just väikese asula õhustik on vaenlase sugenemiseks ja vaenu kultiveerimiseks ideaalne. Olgu meil taipu teha viletsusest voorus! Vaenlane on eriti väikeses asulas asendamatu. Vaenlane lisab elule alati vürtsi ja muudab sotsiaalsed läbikäimised alati vaheldusrikkaks. Inimene, kellel on vaenlane, on alati märksam niihästi enese kui ka teiste suhtes. Vaenlane kasvatab ja arendab meid, muudab meid paremaks, vaenlase vastu võitlemine teeb meid humaansemaks! Vaenlasega toimetulekuks on vajalik arendada ja peenendada eneses oskust tema hingeellu sisse elada. See ei ole õnneks kuigi raske kunst, sest vaenlase psüühika on reeglina ütlemata primitiivne. “Hoia sõbra iist, vainlase iist tiiät muidogi hoita,” ütleb rahvasuu. Sellegipoolest on vajalik omandada teatav käsitöövilumus, et mitte raisata vaenlasega jändamise pääle liiga palju aega, mida taoline olend ju lihtsalt ei vääri.

Vaenlane muudab meid mitmeski suhtes energilisemaks ja pakub meile mõnesugust kõneainet niihästi kodus kui ka seltskonnas, kus eriti provintsielu ahastes oludes võib meid mõnigi kord tabada igavus ja meeleheide. Ühine vaenlane suudab meid ligendada ja liita. Seepärast ei ole teps mitte mõtlemata liialdus väita, et meie sotsiaalse ja empaatilise närvi värske ja erksana hoidmiseks ei leidu meile hääst vaenlasest tõtt-öelda mitte midagi etemat. “Kehv mees, kel vaenlast ei ole,” ütles vanarahvas õigusega. Vedanud on aga mehel ja naisel, kellel elab lähikonnas parajalt sitke ja riuklik, tublis tervises leppimatu vaenlane, kes kindlustab meile õnneliku ja sisuka, aktiivse elu, kuni Issand — olgu ta nimi kiidetud — meid siitilmast ära kutsub. Soovin sulle põnevat lugemist, hää lugeja, hauani on veel aega.

—

* Eksisteerib veel üks erijuhtum. Üks teine eestisugu mees, kes oli elanud aastakümneid Jumalast maha jäetud maanurgas, kidural soosaarekesel, kohtamata sääl nende aastate jooksul ühtegi inimest, naeris mu jutu pääle. “Kuidas saaks mul vaenlasi olla,” lagistas too tugev ja elurõõmus keskealine mees, “kui pärast seda, kui mu ema oli mu sünnitanud ja ise mu 12. sünnipäeval õnnetumal kombel laukasse uppunud, pole siiakanti trehvanud pääle ühe väsinud hundi mitte ükski hingeline?” Aga mis selgus? Meie vestluse käigus tuli välja, et selle üksildase mehe vaenlane oli tema ise. Nüüd elab see endine soosaarel igavlenud narr õnnelikult piirkonna psühhiaatriakliinikus.

Nostalgia

Stseen Põhja-Korea filmist “Alati üheskoos rahva hüvangu nimel võideldes”. Jumal teab, mis aastast. Põhja-Korea “igavene president” Kim Il-sŏng (Kim Il Sung) (1912–1994) laulab kaugest kodukohast.

Diktaatorid on sageli tundeinimesed. Stalin luuletas noorena, Karadžić hiljemgi, Türkmenistani endine diktaator Saparmyrat Nyýazow oli samuti kirjamees jne. Põhja-Korea kommunistliku režiimi poolt on seni mõrvatud umbes kaks miljonit inimest (vt “Kommunismi must raamat”).

P.S. Põhja-Korea praegusel diktaatoril Kim Jong Il’il (Kim Tšor Ir), Kim Il-sŏngi pojal, oli hiljuti ajurabandus, räägitakse.

Lenini lõõgastused

Vladimir Iljitš, nagu teada, oli haruldane töömees. Kogu tema elu möödus pingelises töös.

Kuid Vladimir Iljitš oskas ka puhata.

Parimaks puhkamisviisiks pidas Vladimir Iljitš pühapäevaseid linnast väljasõite. “Linnamürast kaugemale, kaugemale Moskvast!” ütles ta, valides laupäeval kohta eelseisvaks väljasõiduks.

Vladimir Iljitš oli suurepärane jahimees ja tundis kõiki jahimehe peeni võtteid. Ta teadis hästi, kuidas peab lähenema ühele või teisele loomale või linnule, kuidas neile ligi minna, millisel hetkel tulistada ja millal koer lahti lasta. Ta oskas päikese järgi määrata ilmakaart ega tarvitanud kunagi kompassi. Tundmatus metsas orienteerus Lenin puude järgi nagu kogenud jahimees.

Vladimir Iljitšile polnud saak tähtis. Ta armastas jahipidamist ennast, pikki käike, metsa, õhku. Saak ei olnud Iljitšile jahipidamise eesmärgiks, vaid tulemuseks. Sageli tegi ta mulle ülesandeks anda kogu meie pühapäevane saak tuttavatele, töökaaslastele.

“Tehke seda märkamatult,” õpetas Vladimir Iljitš, “helistage, teile avatakse uks, teie aga pange lind sõnalausumata esikusse ja tulge kohe ära. Kas on selge?”

Ma naeratasin ja ütlesin, et täiesti selge.

Kord juhtus jahil järgmine lugu. Vladimir Iljitš sammus tasakesi paksus metsas, püss laskevalmis. Ootamatult tuli vastu aeglaselt, rahulikult sammuv rebane. See oli väga ilus loom, tiheda kullakarva kasukaga. Vladimir Iljitš, olles vaimustatud rebase ilust, jäi liikumatult seisma. Ta ei tulistanud, ehkki rebane möödus väga lähedalt ja aeglaselt. Jälgisin seda stseeni eemalt.

Huvitavad olid meie suvised linnast väljasõidud. Iga vaba pühapäev oli Vladimir Iljitšile päevaks, mis tõotas väga mitmesuguseid muljeid. Neist pühapäevastest jalutuskäikudest ammutas ta jõudu kogu nädalaks.

Vladimir Iljitš eelistas peatuda vaeste talupoegade juures. Nendega arenes tal jutt paremini ja südamlikumalt. Olles vestelnud ja söönud õhtul talutares kas talupoegadelt ostetud või kaasavõetud toiduaineid, pöördus Vladimir Iljitš peremehe poole:

“Noh, aga nüüd magama! Tõuseme koidikul — ja metsa! Juhatage meid lakka heintele!”

Vladimir Iljitš ei tunnustanud väljasõitudel magamiskohana midagi muud peale laka. Sageli tahtis peremees külalistele “mugavusi” pakkuda, midagi peale laotada või padjad anda. Vladimir Iljitš keeldus alati kategooriliselt:

“Mitte midagi, palun, ärge tehke! Just nii, lihtsalt heintel magamegi! Pole vaja midagi alla panna! Muidu ei saa muljet, ei ole mõnus!”

Vladimir Iljitš kattis end tavaliselt palitu või pleediga, hommikul käis aga kaevul või jõe ääre pesemas.

Tema eeskuju järgisid ka teised.

Vara algas Lenini puhkepäev — päev täis liikumist, jahipidamist, seentekorjamist, rohul lebamist, võidujooksu.

Esmaspäeva hommikul lahkus Vladimir Iljitš metsast, külast või jõe äärest värskena ja reipana. Algas jälle juhi suure ja keeruka tegevuse nädal.

Sergei Balzamov, Lenin jahil (1957).

—

Lühendatult väljaandest: S.[tepan] Gil. Kuus aastat V. I. Leniniga. Vladimir Iljitš Lenini isikliku autojuhi mälestusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 40-43. (Väljaandes on tõlkija nimi märkimata.)

Märkus: Kõnealune raamat seisis kunagi mu raamaturiiulis teoste hulgas, mida lugesin enne uinumist siis, kui pea enam midagi muud ei võtnud. Ja meenus mulle nüüd seoses Putini hiljutise tiigrijahilooga ning sellega, et paar mu head, töökat ja õpetatud sõpra läksid paar päeva tagasi Kirde-Eestisse romantilisele metsamatkale. Tervitused neile!