Elusloomad

Paju tänavasse oli rõskeks hommikuks pargitud kaugsõiduveok, mis hõivas nurgakese kõnniteest. Veoki juhikabiini klaasil rippus silt „VANAPAGAN”. Ja selle all veidi väiksem silt „AARE”. Otsustasin ebausklikuna igaks juhuks tänavapoolt vahetada ja pidin äärepealt poriloiku astuma. Teisel pool tänavat, natuke maad vanapagana aardelaekast edasi, seisis teine kaugsõiduveok, samuti otsapidi kõnniteel, ja lõhnas värske sõnniku järele. Tühjale kastile oli kirjutatud „ELUS LOOMAD” ja sealsamas kõrval seisis ka nende vedaja nimi „VAHUR”.

Jah, mõtlesin võpatades, ühistele tähtedele vaatamata ei lähe meie rajad ja teed siin elus teps mitte kõrvuti, ning kõndisin nüüd piki kõleda autosõidutee eraldusriba. Aeg lendab, Aare ja Vahur käivad saadikutena kaugetel maadel. Esialgu. Kuid möödub veel aastaid ja teispoolsusse hakkab elusloomi toimetama, kui mitte Charon, siis tingimata mõni Kevin. Tal on kaasas tabel, kus on iga looma nime järel asuvasse lahtrisse kritseldatud tema eluskaal. Need varesejalad on vaevalt loetavad (Kevin ei ole iial teab mis sulemees olnud). Teispool Acheroni lisatakse eluskaalule ilusa korrapärase käekirjaga tapakaal.

Ja eluskaalu ning tapakaalu vahe ei saa olla, pagan võtaks (laksasin endale vastu otsaesist), ju midagi muud kui too surematu hing, mida püüdis oma laboratooriumis visalt tabada animistlike, spiritistlike ja pagan teab veel mis huvidega kohtu-uurija Erich Kleigels, katsetades õige võikal moel hiirte, rottide, vareste, varblaste, tuvide ja muuga. Nii see on, ja mitte teisiti, arutasin äkilises matemaatilises selguspuhangus üle nagiseva silla minnes.

Porikarva Emajõe vastaskaldal kuulsin korraga flöödimängu. Turuväravas, uduvihma piserdava madala oktoobritaeva all seisis indiaanlane, hoole ja armastusega triigitud pontšos ning kõrge sulise peaehtega nagu tohutu suur punasekollasekirju imelind. Ta mängis plokkflöödil iidset viisi ja tema ümber tropis tungles uudistav rahvahulk. Keegi langes ja temast lahkus valju häälega kisendades ning sajatades rüve vaim. Ilus ta ei olnud. Vihm lakkas, õhk selgines ja päike hakkas paistma.

Inimmõte ja teotahe ei tunne piire. Ja meie hing on rahutu. Erich Kleigels püüdis Tammsaare jutustuses hinge kätte saata laboratoorsel teel, ohverdades tõe nimel teaduse altarile väikeloomade elu. Šveitsi pastor ja kirjanik Johann Caspar Lavater üritas 18. sajandi lõpul kirjeldada hingeomadusi puhta vaatluse kaudu. Teesist, et inimene on loodud Jumala näo järgi, järeldas Lavater, et inimese hing ja ihu peavad olema teatud tõendatavas kooskõlas. Tema poolt välja arendatud füsiognoomika, mis tõotas võtit inimese väliskuju kui “jumaliku tähestiku” lugemiseks, sai ajastu moeteaduseks. See püsistas stereotüüpe (reeturil sai olla veel ainult kongus nina, naiselikkus defineeriti mehelikkuse täieliku vastandina jms) ja üks niidike viis sealt viimaks ka rassiõpetuse ning eugeenika juurde.

Kui hing ihust välja läheb, pole enam eluliselt tähtis, mitu kilo temast täpselt maha jääb. Keha, mis pole siis enam ei ilus ega inetu, ei hea ega halb, tahab sestpeale olla veel ainult seal, kus on kogu muu põrm.

Hingetusse ihusse kiinduvad vist ainult kurvad ja küünikud. Tundsin kord Hollandis ühte üliõpilast, kelle kaisukaruks ja, mine tea, võib-olla ka ainsaks tõeliseks sõbraks oli kokkupandav plastmassluukere. Inimene lepib ju vähesega. Praktilise meele ja kiire elutempoga üksildaste ärimeeste lohutuseks on leiutatud travel pussy (vt ). Ja virtuaalne reaalsus pakub lõpuks igale maitsele arvutult kehasid ja elusid. On ikka veel hingedeaeg.

Sete pedaços de vento

Cristina Branco, “Sete pedaços de vento” (live, 24. okt. 2008), Portugalist. Fadista kodulehekülg.

Ühemõttelisuse utoopia

Kõikjal, kus teostatakse võimu, valitseb mingi kord. See põhineb mitut laadi informatsioonil ja teadmisel, millega arusaamatut kategoriseeritakse ja klassifitseeritakse. Ent iga klassifikatsioon on vägivallaakt, mis sunnib inimesi end mingisugusele korrale allutama. Kes ei alistu, langeb korrast väljapoole, ja nii tekitab kord todasama ambivalentsust, mida ta tahab ületada. Seetõttu ei tule kordade poole püüdlemisele lõppu.

Mis aga eristab moodsate diktatuuride korraihalust varasematest korrapraktikatest, ei ole ainult tema ühemõttelisuse ja erandituse pretensioon, vaid tema hävitustahe. Korratus ei tekitanud enam üksnes ambivalentsust. Ta sünnitas nüüd prügi, mis tuli kõrvale heita. “Umbrohi,” nagu ütleb Zygmunt Bauman, “on aedniku prügi, viletsatest tänavatest saab linnaplaneeringu prügi, dissidentlusest saab ideoloogilise üksmeele prügi, hereesiast ortodoksia prügi, võõrusest rahvusriigi rajamise prügi. See kõik on prügi, kuna ta trotsib klassifitseerimist ja rikub muru puhtust. See kõik on lubamatu segu kategooriatest, mis ei tohi omavahel seguneda. Nad on oma surmaotsuse ära teeninud, sest nad on osutanud lahutamisele vastupanu.” Natsionaalsotsialismis ja stalinismis viidi see surmaotsus täide.

Vene revolutsioon leidis aset paljurahvuselises riigis. Sellest tegelikkusest ei saanud bolševikud mööda vaadata, ehkki see nende kõikvõimsuse ja puhtuse fantaasiad kummutas. Seetõttu seadsid bolševikud endale eesmärgiks paljurahvuseline riik sisemise vallutuse kaudu ära kaotada. Natsionaalsotsialistid valitsesid rahvusriigi üle, mille nad muutsid sõjalise ekspansiooni teel paljurahvuseliseks impeeriumiks. Võiks öelda ka, et natsionaalsotsialistid esmalt tekitasid tolle talumatu ambivalentsuse, mida nad seejärel tahtsid kõrvaldada. Kui totalitaarsed diktatuurid suundusid neile tuttavatest korrasüsteemidest väljapoole, et vallutada, alistada ja hävitada võõraid maailmu, sattusid nad vastamisi vahekordadega, mis seadsid nende korrakujutelmad eksistentsiaalsesse ohtu. Seetõttu õppisid vallutajad võõraid inimesi tundma ainult kui vaenlasi.

Miks ei suutnud natsionaalsotsialistide ja bolševike diktatuurid erinevusega elada? Vastus on lihtne ja ühene: sest nad olid homogeensete ühiskonnakordade ülemuses veendunud ja sest nad uskusid võimalusse eluavalduste mitmekesisus igaveseks kõrvaldada. See usk tulenes manihheistlikest lunastusideoloogiatest, mis kujutasid tulevast elu paradiisitaolise korrana, kus valitseb sotsiaalne, rahvuslik või rassiline homogeensus, ja taotlesid seetõttu vaenlaste ja võõraste hävitamist.

Ent ideoloogiad vajavad resonantsipinda, mis nad võnkuma paneks. Natsionaalsotsialistide ja bolševike eneseteadvus tõusis alati siis, kui nad tegutseid erakorralises olukorras. Alles siis, kui vahekorrad näisid väljuvat kontrolli alt, võisid nad enam millestki hoolimata oma hävitusfantaasiate külge klammerduda. Utoopiad kujutasid endast karastustehnikaid, “enesehallutsineerimise” tehnikaid (Karl Schlögel). Nende toel kannatasid natsionaalsotsialistid ja bolševikud välja erakorralise olukorra, mille nad olid ise loonud. Nende utoopiad võimaldasid neil jääda olukorra peremeheks. Neil oli vaja kaost ja seda kaost esindavaid vaenlasi selleks, et oma veendumusi tugevdada ja lakkamatu terrori ning hävituse vältimatust õigustada.

Nii natsionaalsotsialistid kui ka bolševikud jagasid lisaks sellele kogemusi, kuidas kohelda võõraid inimesi ja mil viisil toimida piirkondades, mis võimaldasid neil oma koletuslikke korraprogramme õigustada. Sest mõlema režiimi pooldajaid ühendas kogemus Esimesest maailmasõjast ja sellele järgnenud kodusõjast kui äärmiselt vägivaldsest jõukatsumisest multietnilises keskkonnas. Sellal kui ühed avastasid “barbarid” ja “alaväärtuslikud inimesed”, nägid teised “reetureid” ja “vaenlasi”, kes leidsid nende silmis kehastuse kollektiivide näol. Saksa ja vene ohvitserid, vabakorpuslased ja bolševistlikud funktsionäärid kogesid Esimeses maailmasõjas ning kodusõja ajal, et kõige julmemad kokkupõrked on alailma ka kontrollimatud etnilised konfliktid. Seal, kus ühemõttelise korra täidesaatjad võimule tulid, suhtuti multietnilisusse kui pahesse, mis kuulus kõrvaldamisele. Seda, kuidas puhastusfantaasiatest said praktikad, mõistame ainult siis, kui õpime tundma “eelteadmist”, millega roimarid lahinguväljale astusid.

See teadmine tegi aga valitsemispraktika vältel läbi muutuse. Sest vaenlased ja võõrad reageerisid ülbetele nõudmistele, mida diktatuurid neile esitasid, ja mõjutasid sel moel roimarite teadmist. Vastavalt kontakti kohale ja laadile kinnitasid või kummutasid nad selle, kuidas roimarid, nii natsionaalsotsialistid kui ka bolševikud, neid kujutlesid. Siinkohal olgu osutatud vaid sellele, et natsionaalsotsialistliku režiimi institutsionaalsed alustalad – Wehrmacht, eriüksused, SS-i politseiaparaat ja laagrite valvemeeskonnad – muutusid sõja jooksul ka ise multietnilisteks institutsioonideks. Sõjavangide, võõrtööliste ja põgenike tulva tõttu puutus nüüd ka kodurinne Saksamaal kokku tolle mitmesugususega, mida seni olid õppinud tundma ainult sõdurid. Ent alles hävitussõja tingimustes Ida-Euroopa okupeeritud maa-aladel said luulud kollektiivsete surmavaenlaste olemasolust reaalsuseks, mis ei põhinenud enam ainult fantaasial. Nõukogude Liidus olid kogemused tervete rahvarühmade vastupanuga kollektiviseerimisele ja kultuurirevolutsioonile, Teise maailmasõja ajal ka kogemused kollaboratsiooniga ja tuhandete inimeste deserteerumisega Punaarmeest põhjuseks, miks bolševikud lõplikult oma foobiate lummusse sattusid.

Sõda ei muutnud — küüditamise, ümberasustamise ja hävitamise läbi — ainult Nõukogude Liidu etnilist kaarti. Ta muutis ka sõda ja sõdivaid režiime taluma pidanud inimeste enesetaju. Peaaegu kõigis regioonides toimus kujutlusmaailma etniseerumine. Natsionaalsotsialistid ja bolševikud said kinnitust sellele, mida nad olid oma kogemusruumis tegelikkuseks pidanud. Juudid olid nüüd veel ainult juudid, sakslased veel ainult sakslased ja tšetšeenid veel ainult tšetšeenid. Kõik see, mida nad olid veel peale selle, kaotas selles sõjas kõigi osapoolte jaoks tähenduse. Mitte viimases järjekorras ei ilmnenud see muutus bolševistliku vaenlaseretoorika etniseerumises ja biologiseerumises, mida võiks tõlgendada ka vastusena natsionaalsotsialistlikule hävituspraktikale Ida-Euroopas.

Ernst Nolte esitas 1986. aastal küsimuse, kas Gulagi arhipelaag ei olnud “algsem kui Auschwitz”. “Kas bolševike “klassimõrv” ei olnud mitte natsionaalsotsialistide “rassimõrva” loogiline ja faktiline prius?” Ehkki natsionaalsotsialistlikud roimad ei olnud vastus bolševistide hävituslikule vägivallale, õppisid mõlemad režiimid ometi üksteiselt, eriti Teise maailmasõja ajal, mil ühe poole hävituspraktikad õigustasid ja täiustasid teise poole hävituspraktikaid. Teisiti öeldes: nad reageerisid uusaja väljakutsetele sarnasel viisil, allutamise, terrori ja hävitamisega, ent bolševistlik “klassimõrv” ei põhjustanud natsionaalsotsialistlikku “rassimõrva”. Bolševikud ei olnud natsionaalsotsialistide eelkäijad. Nad olid ajakaaslased. Nad õppisid üksteiselt, ja seal, kus nad, nii nagu see juhtus Teise maailmasõja aastatel, vastastena rinnutsi sattusid, ei olnud ekstsessidel enam piire.

Etnilise ja rassilise ühemõttelisuse surmautoopiat saatis suurim triumf riigist kaugel asuvates Ida-Euroopa ruumides, kus roimarid, olles kodanlikest turva- ja korramehhanismidest eemal, võisid hüljata kõik tapmistõkked ja, institutsioonilist vastupanu tundmata, mõrvaprogrammi käivitada. Neid vaenlastega asustatud ruume vallutamata ja allutamata poleks uusaegsetel diktatuuridel oma totaalset kodusõda vallandada õnnestunud. Seepärast oli just impeerium totalitaarse korraprojekti ajalooliseks kohaks. See seos annabki õigustuse bolševistliku ja natsionaalsotsialistliku hävituspoliitika võrdlemisele.

—

Tõlgitud väljaandest: Jörg Baberowski, Anselm Doering-Manteuffel. Ordnung durch Terror. Gewaltexzesse und Vernichtung im nationalsozialistischen und im stalinistischen Imperium. 2. Aufl. Bonn: Dietz, 2007, lk 15-18. (Peatüki originaaltiitel: “Die Utopie der Eindeutigkeit”.

Märkused:

Zygmunt Bauman (*1925) on poola-juudi päritolu Briti sotsioloog ja filosoof ; Karl Schlögel (*1948) on Saksa ajaloolane.

Ernst Nolte (*1923) on Saksa ajaloolane. Fašismiga tegelenud Nolte algatas 1986. a. Saksamaal ajaloolaste diskussiooni (Historikerstreit) holokausti asendi ja tähenduse üle saksa ajalooteadvuses. Muu hulgas tähendas see arutelu fašismi, natsionaalsotsialismi ja kommunismi võrreldavuse teemal.

manihheism e manilus (legendaarse pärsia jutlustaja Mani järgi), osalt kristlik, osalt vanapärsia usundist masdaismist võrsunud õpetus, levinud Rooma keisririigis alates III sajandist; manihheismi põhidogmaks oli võitlus hea ja kurja, valguse- ja pimeduseriigi vahel kogu maailmas. (Võõrsõnade leksikon.)

prius (ld) adv. 1) varem(ini), esialgu ; 2) pigem(ini), parem(ini), ennem; vanasti, ammu.

—

P.S. Fašismi (natsionaalsotsialismi) ja kommunismi (bolševismi / stalinismi) ei armastata väga omavahel võrrelda. Olen korduvalt kogenud, et kommunistide kuritegude kõrvutamist natside omadega, aga vahel ka lihtsalt kommunismi süngest küljest rääkimist kui niisugust, tajutakse Saksa haritlaste hulgas sageli ebamugava teemana (märksõna “holokausti singulaarsus”). Olgu sellega, kumb ideoloogia tegi mingis maakera punktis ja sub specie aeternitatis rohkem kurja, kuidas on. Eestis, kus on kokku puututud mõlemast ideoloogiast inspireeritud projektidega, võiksid katsed neid kahte mõtte-ebardit ja nende tegusid mingiski ühiseritluses vaadelda arusaadavalt ju mõningast huvi pakkuda.

Saksa ajaloolaste Jörg Baberowski (*1961) ja ilmselt balti juurtega Anselm Doering-Manteuffeli (*1949), Berliini ja Tübingeni teadlaste raamat “Ordnung durch Terror” (“Kord terrori läbi”, esitrükk 2006), millele on eessõna kirjutanud Hans Mommsen (*1930) Marburgist, peaks olema värskemaid teoseid, mis üritab neid kahte totalitaarset ideoloogiat koos vaadelda. Selle raamatu puhul on esile tõstetud tihedust: esseistlikus, kuid täpses stiilis püütakse koondada loendamatutest üksikuurimustest mingit tervikpilti 20. sajandi hirmuideoloogiate taustast, iseloomust ja praktikast ja tagajärgedest.

Baltikumil on autorite meelest kummagi ideoloogia kujunemisel oluline roll selles mõttes, et suuresti just siin ja Poolas (ja Ida-Preisimaal), st multietnilises ruumis kahe impeeriumi tuumalade vahel, kogesid nii sakslased kui ka venelased 1. maailmasõja ajal “võõrast” ning said rikkalikku toitu oma äärmuslikele vaenlasekujutelmadele. Ja eriti Poola toimis hiljem, 2. maailmasõja ajal, teatava laborina, kus võis mitme aasta jooksul enam-vähem segamatult oma sõgedaid ideid katsetada. Ida-Euroopa “puhastati” viimase sõja ajal üsna põhjalikult, nii et tulemus võiks “ühemõttelisuse utoopia” ihaleijaid ju teatavas mõttes rahuldada. Eesti kaotas peaaegu kõik oma ajaloolised rahvusvähemused jne.

See kõik on keeruline ja ka riskantne. Arvatavasti pole vähe inimesi, ka Eestis, kes soovivad lihtsalt selget vastust, võimalikult autoriteetsest allikast, küsimusele: kumb oli hullem ja kuritegelikum? Et siis selle järelduse põhjal edaspidi käituda, näiteks kedagi taunida (kiita) ja keegi teine taunimata (kiitmata) jätta. Kuid Gulagi käsitlenud Anne Applebaum on kirjutanud, et natside ja kommunistide koonduslaagrite võrdlemisel hakkavad silma pigem ohvrite kogemuste erinevused kui kahe laagrisüsteemi erinevused, sest inimesi ja nende elusid on ju igasuguseid:

“Saksamaal võisid vangid surra julmuse, Venemaal meeleheite tagajärjel. Auschwitzis võisid sa surra gaasikambris, Kolõmal lumes surnuks külmuda. Sa võisid surra Saksamaa metsas või Siberi tühermaal, surra kaevandusõnnetuses või surra loomavagunis. Kuid lõpuks oli see ikkagi vaid sinu elulugu.” (Anne Applebaum, Gulag. Nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tlk Aldo Randmaa. Tallinn: Varrak, 2005, lk 32.)

Hingedeajal

Unustasin telefoni koju. Õhtul nägin, et mulle on vahepeal üheksa korda helistatud. Kellakeeramise kiuste oli täna pimenenud eriti vara. Ja jahe on viimasel ajal kogu aeg. Hommikupoolikul Paju tänavast alla tulles nägin telefonitraadil siidisaba (Bombycilla garrulus), talvega seonduvat lindu. Olen siidisabasid tavaliselt ikka talvel ja parvedes näinud. See sügisene siidisaba istus traadil üksi.

Anne kanalist möödudes nägin sihvakat noormeest, kes saiapudiga kahte kühmnokk-luike toitis. Pardid, kajakad, tuvid ja hakid sõelusid ümberringi. Läksin neile lähemale, kanalikalda liivale. Mul oli fotoaparaat kaasas, pildistasin.

Eile Tallinnas jalutasime peaaegu terve pika ilusa päeva. Läksime Kadrioru kaudu õige kaugele, läbi tammesalu Hundikuristikuni välja, ronisime siis käänulisest kivisillutisega teest üles ja vaatasime paerahnult, kus seisab kahe sajandi vanune majakas, üle pargi alla mere poole. Pildistasin vaadet ja traataia vahelt, mis oli vanale roostes tuulelipuga punasele majakale millegipärast ümber veetud, ka majaka aknaid.

Tean, et pean hingedeajal väga ettevaatlik olema. Selle hämara perioodi suhtes on mul kujunenud välja peaaegu foobia. Kahel järjestikusel aastal (neli ja viis aastat tagasi) haigestusin just siis üsna põhjalikult, aasta tagasi kõikusin sügise süvenedes jõudumööda masenduse piiril, nii et puudus vähe, et oleksin lugenud “teaduslikult põhjendatuks” väidet: oktoober on neetud aeg.

Aga mu kuur on õnneks küttepuid täis. Neist jätkub terveks talveks. Mul on tööd rohkem, kui ma jõuaksin parimagi tahtmise juures ära teha. Ja on igasugu huvitavaid, oodatud ja ootamatuid pakkumisi. Ja õnneks ei kihuta mind keegi seejuures maailmalõpuõhinal tagant. Postkastis leidub ikka ja jälle üllatusi ja täna, mil telefoni koju unustasin, helistati mulle üheksa korda.

Tuleb ahju tuli teha ja kokku hoida. Kirjutada, lugeda ja kuulata. Tuleb helistada ja külas käia. Tuleb võõrustada.

Kui õhtul koju tulin, tiirles Sass mu jalgade ümber, ronis lauale ja näugus hingedeaegselt. Ilm oli vara pimedaks läinud ja see koht aknalaual, mis oli ikka päikesest soe olnud, oli kuhugi kadunud. Koristasin Sassi liivakasti ja panin talle süüa. Tegin ahju tule ja vajutasin muusika mängima. Istusin ja sirvisin kohvi juues Mari Saadi uut romaani “Lasnamäe lunastaja”, mille olin päeval Rahva Raamatust ostnud.

Ühel hetkel oli Sass minu kõrval. Vaheldumisi huuli limpsides ja näugudes.

Võtsin ta sülle, hoidsin lõuga ta kukla ligi ja astusin selle kandamiga hiljukesi korteris edasi-tagasi. Ühes käes olid ta tagakäpad, teine käsi toetas ta keha. Sass jäi vaikseks ja mõtlikuks. Aeg-ajalt surus ta mulle kukalt kergelt lõua vastu. Ta oli soe. Kassi normaalne kehatemperatuur on 38-39 °C. Siis seisime, võib-olla akna ees. Või istusime. Mängis Stina Nordenstami “The World Is Saved”.

Võimalus hõlmad kinni tõmmata

Kunstnik pidi mind vähemalt kaks korda kõnetama, enne kui teda tähele panin. Sest olin teinud jalutuskäigu Vanemuise tänavat mööda üles, läbi Jakob Hurda pargi, kus oli kunagi olnud Saksa Käsitööliste Seltsi aed, ja käänanud siis Tiigi tänavale. Sealsete peamiselt Stalini, Hruštšovi ja hilisemast ajast pärit hoonete seintel lipendas pleekinud värv.

Selle tuulise tänava majad olid mõjunud mulle oma suuruses ja tooruses rusuvalt, nii et ma ei osanud kunstnikult, kui olin teda viimaks märganud (polnud teda tõesti ammu näinud), küsida esimese hooga muud kui seda, mida olin silmapilk varem endalt mõttes küsinud: “Ütle, kas sinu teada on kommunistlik või mõni muu totalitaarne ilmavaade loonud kusagile ka mõne linna, mis on tõepoolest … kaunis?”

Mõtlesin, et mulle piisaks kas või ühest kaunist tänavast, mis on loodud tänu totalitaarsete utoopiate ideedele, mitte nende kiuste. Otsisin hiljem kodus Internetist, kas UNESCO maailmapärandi nimekirjas on mõni 20. sajandi totalitaarse ideoloogia sünnitatud taies. Aga ei leidnud ühtegi. Erandiks oli vaid Punane väljak Moskvas, kus asub teatavasti surematu Lenini mausoleum.

Aga, ütleme, Põhja-Korea, see töörahva viimane paradiis? Sealt on maailmapärandisse arvatud küll seinamaalidega kaunistatud Goguryeo haudade kompleks — nii umbes 1500 aastat vana rajatis —, kuid mitte näiteks 170 meetri kõrgune Juche-torn, mis avati 1982. aastal Kim Il-sŏng 70. sünnipäeva puhul ja mis olevat üks P’yŏngyangi sümboleid. Kuulu järgi olevat graniitkonstrukt (mis meenutab väga ühte Tallinna kerkivat sammast) valminud diktaatori enda geniaalsete kavade kohaselt.

“No aga mida see demokraatia sul nii väga loonud on?” vastas kunstnik mu küsimusele küsimusega. Umbes sama ootamatult, kui mina küsinud olin. Ta lisas, et on muutunud viimasel ajal demokraatia suhtes väga kriitiliseks, kuid möönis mu remargi peale, kas ta eelistaks siis võib-olla absoluutset monarhiat, et demokraatia asemele ta siiski midagi etemat pakkuda ei oska. “Aga ärgu rääkigu, et demokraatia on parim.”

Jätsime hüvasti ja ma mõtlesin Tiigi tänavast üles tulles, et jah, tõesti, mul on täna esimest korda sel sügisel külm, aga jumalale tänu saan ma oma kuue hõlmad kinni tõmmata, ja sall on mul lõppude lõpuks ka. Pealegi säärane sall, millel on ajalugu. Pole just parim kuub oktoobrilõpu kohta ja võib-olla ka mitte parim sall, ja ega ta ajalugugi teistele suurt midagi tähenda. Aga ajab asja ära.

The last trick

Anja Garbarek, “The Last Trick” (“Briefly Shaking”, 2006).

Laulja kodulehelt: “The Last Trick was written at a particularly dark moment. I thought, it was going to be my last ever song. Literally my last trick. The song also contains the line that gave the album its title.”

Eile õhtul kinos (“Detsembrikuumus”)

Aga seda tean ma hästi, mis oli eile õhtul. Eile õhtul olin ma mh kinos. Õigemini, me olime kinos. Veidi ootamatult. Nii nagu oli veidi ootamatu ka see eilehommikune kohtumine, aga siiski väga oodatud. Ja kui poleks olnud seda toredat kohtumist eile, oleksin täna Tallinnas.

Asko Kase “Detsembrikuumus”, mis üleeile Tallinnas ja eile Tartus esilinastus, polnud seejuures teab kui jalustrabav filmielamus. Kahtlen väga, kas ma oleksin ta üldse lõpuni vaadanud, kui see poleks olnud eesti film. Poliitilise tendentsiga märulifilmid pole päris minu žanr.

Aga viimase paari aasta riigipatriootiliseks köetud õhustik Eestis ei luba mul seda laadi taieseid ka täiesti ignoreerida. Olen huviga jälginud ka eelmise nädala neljapäevast peale ETV-s näidatavat filmi “Tuulepealne maa” (režissöör Ain Prosa), millel on kokku kaksteist seeriat ja mida on nimetatud juba ette “rahvuslikuks suurseriaaliks”.

Mõlemad filmid on valminud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul ja mõlema filmi stsenaariumi on kirjutanud Mihkel Ulman ning Lauri Vahtre. Viimase osalemine võiks viidata, noh, sellele, et filmides kujutatu on enam-vähem kooskõlas ametliku versiooniga tollest ajalooperioodist. Tähendab, on mingis mõttes koššer.

“Detsembrikuumus” on mängufilm 1924. aasta 1. detsembril Tallinnas toimunud kommunistlikust riigipöördekatsest. Katse kukkus teadagi läbi, kuid ülendati hiljem Eesti NSV-s üheks tähtsündmuseks kahe maailmasõja vahelise iseseisva Eesti ajaloos, 1940. aasta “revolutsiooni” eeltaktiks. Püstitati ausambaid jne.

Üks selleteemaline propagandaraamat, mis mul täiesti juhuslikult on, kannab pealkirja “Vabaduse koidikul” (Tallinn, 1964). Rohkete piltidega teose suureesmärgiks on eessõna järgi “konkreetsete faktide põhjal kummutada kodanlaste vale ja laim ning tõestada, et detsembriülestõus oli eesti proletariaadi kangelaslik katse nõukogude võimu taaskehtestamiseks”.

Nüüd Asko Kase filmi juurde, mis muidugimõista punane propaganda ei ole. Mida võib näha “Detsembrikuumuses”? Eelkõige rohket tulistamist Tallinna tänavatel, korisevaid surijaid jms. Ma ei oska nende kaadrite kvaliteeti ja väärtust kuigivõrd hinnata, aga mulle tundub, et action‘i sõbrad pettuma ei pea. Dolby heli klopib võitlussteenides südame tahes-tahtmata kiiremini käima, pahad saavad viimaks oma koosa ja õiglus pääseb võidule.

Kui action unustada, siis oli filmil minu meelest vähemalt kaks peamist puudust. Esiteks oli kommunistide mässu tagamaadest ja eesmärkidest häbematult vähe juttu. Mulle jäi arusaamatuks, milline oli täpsemalt mässuliste tegevuskava. Seda ideeinimeste ja peatsete terroristide seltskonda näidati salajastel koosistumistel, midagi arutati ka Moskvas, aga kuidas nad riigipöörde kulgu õieti kujutlesid, jäi segaseks.

Ja selle teadmatuse tõttu oli mul sestpeale, kui juba paugutamiseks läks, võimatu aru saada, kui kaugel riigipöörajad oma ettevõtmise eesmärgist enda arvates resp. objektiivselt võttes on. Nägin vaid ringitormamist ja efektset kõmmutamist, mis paistiski olevat eesmärk omaette. Ühel hetkel see õnneks lõpetati, aga ma ei taibanud, milles seisnes riigipöörde mahasurujate, näiteks kindral Põdderi (Tõnu Kark) organisatoorne geniaalsus.

Mõistatuseks jäi mulle ka naispeaosalise Anna (Liisi Koikson) roll. Ja pole vist ka põhjust süüdistada andekat lauljat selles, et ta näitleja pole jne. Ennegi on tehtud suurepäraseid filme, kus mängivad inimesed, kes ei ole näitlemist õppinud. Lõpuks sõltub tulemus ju vaid sobiva inimese valikust sobivasse rolli ja režissööritööst.

Naisel, keda Koikson mängis, puudus kahjuks igasugune sügavus. (Põhjusi tuleks otsida eeskätt autorite naisekäsitusest.) See oli väga nägus, kuid ka väga kapriisne neiu, kes oli tüdinud Eesti elu hallusest ja kes unistas sõidust Pariisi. Miks ta sinna nii kangesti kippus, s.o mis selle tuju taga õigupoolest oli, kes see teab. Igatahes oli sellest küllalt, et tema noort sõjaväelasest abikaasat Tanelit (Sergo Vares) tegutsema panna.

Nägusa ja kapriisse Anna pärast hakkas otsekohe rabelema ka riigipöördekatse ninamees Jaan (Anvelt) ehk Jurist (Mait Malmsten), tema vana austaja, kes paistis Anna võludest taaslummatuna aeg-ajalt oma Hauptgeschäft‘i, riigipöörde, lausa unustavat. Ja mida arvas sellest kahe mehe sahmimisest Anna ise, kes oli saatuse tahtel kahe tule vahele sattunud? Jumal teab. Ta sulgeti ühel hetkel kappi, kuhu ta oleks võinud jäädagi.

Silmapaistev tarkusetera “cherchez la femme” näibki olevat Asko Kase filmi loogika järgi kõigi nende verevalamiste süvapõhjus: vaenulikud osapooled tegutsesid — selline mulje jääb — lihtsalt selleks, et ihaldusväärne Anna omale saada. Tühipalja objektina esitleti Annat juba filmi avastseenis, kus ta kümbles tsinkplekist palis ja mangus, et abikaasa, kes oli parajasti mõttetöösse süvenenud, talle vett peale valama tuleks. Muidugimõista too tuligi.

Filmis oli siiski kaks stseeni, mis mulle väga meeldisid. Esiteks ja eelkõige ülimalt meelelise atmosfääriga visuaalselt kaunis stseen kommunistide salakorteri eesruumis. Alfamees Jurist ja tema kaasvõitleja Elis, s.o Viktor Kingissepa lesk (Carmen Mikiver), poolvalguses sõnatult seismas ja teineteist vaatamas, kaugemal ukseprao udus rahvasumm. Oli ilmselge, et need inimesed sobivad kokku. (Stseenile järgnenud seks oleks võinud filmis aga olemata olla.)

Teiseks stseen, kus Anna ja Tanel kössitavad kõrvuti Balti jaamas. Mäss on läbi. Sajab lund. Nad räägivad midagi.

Minu jaoks kõige meeldejäävam roll filmist: kommunist Spetsialist (Tambet Tuisk), See oli ühtaegu mingil veidral moel siiras ja kergelt hullumeelne tüüp, kahjuks üsna episoodiline. Meeldis ka Carmen Mikiveri Elis. Tõnu Kargu mängitud kindral Põdder oli ootuspäraselt nauditav.

—

P.S. Nägin “Detsembrikuumust” 17. oktoobril 2008 Tartu kinos Ekraan (seansi algus 17:00). Kinos istus terve reatäis kaitsekolledži kadette. (Saalist oli üldse täidetud ehk vähem kui veerand.)

P.P.S. Urmas Ott suri eile. Otsisin üles Raadio 4 arhiivist tema saated “В рамках приличия” ja kuulasin tema intervjuud Andres Puustusmaaga (5.1.2008). Venemaal tegutsev režissöör Puustusmaa ütles, et tallegi oli “Detsembrikuumust” pakutud, kuid ta polnud stsenaariumiga rahule jäänud.

P.P.P.S. (23. okt. 2008) Vt ka Andrei Hvostovi artiklit “Kultuuri triivankur” tänases Eesti Ekspressis.

Mis õhtul see oligi?

Mis õhtul see oligi? Mõtlesin siis koju jalutades blogipidamisest. Hilisõhtune linn oli valgustatud, tänavad prügitatud, võis rahus mõelda taolistest asjadest ja lasta end, Nouvelle Vague’i “Late Night Tales” kõrvaklappides, vilunud jalgadel läbi peenikese oktoobrivihma koju kanda.

Blogi on imelik hübriidne žanr. Ühelt poolt on ta päevik, mis seondub isiklikkusega. Ja seal on alati mingi jagu saladust. Teiselt poolt on ta aga ka midagi päris muud. Ta on osa avalikkusest, vist suurimal seni mõeldaval määral. Internet on enam-vähem igas maailma nurgas kättesaadav.

Ja nii tulebki olla köietantsija, minna sammhaaval mööda kujuteldavat joont isikliku ja avaliku vahel. Muidugi, päevikupidamine pole seejuures sugugi nii jäägitult salajane tegevus. Valgustussajandil oli kombeks oma päevikut vahel sõpradele lugeda anda. Või sealt ise ette lugeda. Päeviku võis ka trükis avaldada.

Ja kui päevikupidaja oli ristiinimene, siis teadis ta ka seda, et ta võis hoida oma päevikut ka kõige raskemate lukkude taga, Jumal luges seda igal juhul ja teadis juba enne seda, kui ta sinna midagi üles tähendas, kas see on kirjutatud ausalt või mitte.

Jumal on teadagi juba mõnda aega surnud või surmatõves haige. Nii et võib-olla on blogipidaja jumalaks veel ainult avalikkus. Või vähemalt avalikkuse see osa, mis talle tõeliselt korda läheb. Muust osast võib jätta välja tegemata. Muu osa võib ka välja sulgeda. Võib kirjutada siseringile. Näiteks.

Siis mõtlesin suletud rühmadele, klubidele, sektidele, korporatsioonidele, parteidele jms. Ja nende tõdedele. Ja kirjutasin sellest kõigest, kui olin läbi hilisõhtuse linna viimaks koju jõudnud, ka midagi kokku, aga jätsin kirjutamise katki ja kirjutatu avaldamata.

Võib-olin liiga unine, et oleksin oma jutuga kuhugi välja jõudnud. Või ei osanud ma köietantsijana lihtsalt tasakaalu hoida ja loobusin viimasel hetkel köietantsumängust, enne kui oleksin kukkunud. Mängult ja siis võib-olla ka päriselt. Mis õhtul see oligi?

What a wonderful world

Yael Naim ja Albin de La Simone (vasakult paremale), “What a Wonderful World” (2008). (Bob Thiele’i ja George David Weissi tuntud laul on pärit aastast 1968.) Iisraelist ja Prantsusmaalt. – Liebe Geburtstagsgrüße nach Hamburg!

Võib-olla röstiti valaskalu

Kui täna õhtul Tartu kaubamaja toidupoes virnatäit Ain Kalmuse romaane “Jumalad lahkuvad maalt” (1956) märgates nägin, et virn pole laupäevast peale kuigivõrd kahanenud, ja mulle meenus, kui kiiresti müüdi nädal varem läbi samasse Eesti Päevalehe ja Akadeemia “Eesti loo” raamatute sarja kuuluv August Mälgu “Läänemere isandad” (1936), siis lisaks sellest läbimüügivahest võib-olla tulenevale järeldusele, et saarlane on hiidlasest suurem kirjanik, pole välistatud veel üks teinegi järeldus.

Mõtlesin mingis künismipuhangus, et mine tea, vahest ongi viimaks nii, et ristisõdadeaegse Eesti ala elanikel polnudki mingeid jumalaid, kes seega muidugimõista ei saanud ka kusagilt lahkuda. Ja veel mõtlesin, nüüd juba pisut realistlikumalt, et tänapäeva eestlasi ei huvita vist tõepoolest mitte niivõrd nn muinaseestlaste maailmapilt, vaid pigemini pakub erutust mõte omaaegse vägevuse võimalikkusest, olgu see kui tahes ulmeline. Jah, kes teab, mis kalu vanad vikerlased Sigtunast tagasi seilates röstisid! Võib-olla valaskalu.

Niisiis, kui kalu röstiti Eesti vetes juba kuldsel muinasajal, siis on Kalmuse romaan ja näiteks ka Rein Raua romaan “Kaupo” (1990) loomulikult üks järjekordne lihtlabane üleõppinud haritlase wishful thinking, allakäiva Õhtumaa kultuurist mürgitatud kabinetiinimese eluvõõras targutus, mis üritab penirüütleid ja nende käsilasi äraandlikult puhtaks pesta.

Ei tea mina, kuidas on lugu eestlaste väidetava mittereligioossusega, ja paljukiidetud rahulembusega. Jumal teab, või vähemalt EELK peapiiskop, või Eesti Teaduste Akadeemia või Raadio Ööülikool. Siil teab igal juhul. Aga on kidakeelne introvert. Vabalt võib olla lõpuks ka nii, et eestlased ongi Richard Dawkinsi ideaalinimesed. Küllap see ühel päeval välja selgitatakse.