Aga seda tean ma hästi, mis oli eile õhtul. Eile õhtul olin ma mh kinos. Õigemini, me olime kinos. Veidi ootamatult. Nii nagu oli veidi ootamatu ka see eilehommikune kohtumine, aga siiski väga oodatud. Ja kui poleks olnud seda toredat kohtumist eile, oleksin täna Tallinnas.

Asko Kase “Detsembrikuumus”, mis üleeile Tallinnas ja eile Tartus esilinastus, polnud seejuures teab kui jalustrabav filmielamus. Kahtlen väga, kas ma oleksin ta üldse lõpuni vaadanud, kui see poleks olnud eesti film. Poliitilise tendentsiga märulifilmid pole päris minu žanr.

Aga viimase paari aasta riigipatriootiliseks köetud õhustik Eestis ei luba mul seda laadi taieseid ka täiesti ignoreerida. Olen huviga jälginud ka eelmise nädala neljapäevast peale ETV-s näidatavat filmi “Tuulepealne maa” (režissöör Ain Prosa), millel on kokku kaksteist seeriat ja mida on nimetatud juba ette “rahvuslikuks suurseriaaliks”.

Mõlemad filmid on valminud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul ja mõlema filmi stsenaariumi on kirjutanud Mihkel Ulman ning Lauri Vahtre. Viimase osalemine võiks viidata, noh, sellele, et filmides kujutatu on enam-vähem kooskõlas ametliku versiooniga tollest ajalooperioodist. Tähendab, on mingis mõttes koššer.

“Detsembrikuumus” on mängufilm 1924. aasta 1. detsembril Tallinnas toimunud kommunistlikust riigipöördekatsest. Katse kukkus teadagi läbi, kuid ülendati hiljem Eesti NSV-s üheks tähtsündmuseks kahe maailmasõja vahelise iseseisva Eesti ajaloos, 1940. aasta “revolutsiooni” eeltaktiks. Püstitati ausambaid jne.

Üks selleteemaline propagandaraamat, mis mul täiesti juhuslikult on, kannab pealkirja “Vabaduse koidikul” (Tallinn, 1964). Rohkete piltidega teose suureesmärgiks on eessõna järgi “konkreetsete faktide põhjal kummutada kodanlaste vale ja laim ning tõestada, et detsembriülestõus oli eesti proletariaadi kangelaslik katse nõukogude võimu taaskehtestamiseks”.

Nüüd Asko Kase filmi juurde, mis muidugimõista punane propaganda ei ole. Mida võib näha “Detsembrikuumuses”? Eelkõige rohket tulistamist Tallinna tänavatel, korisevaid surijaid jms. Ma ei oska nende kaadrite kvaliteeti ja väärtust kuigivõrd hinnata, aga mulle tundub, et action‘i sõbrad pettuma ei pea. Dolby heli klopib võitlussteenides südame tahes-tahtmata kiiremini käima, pahad saavad viimaks oma koosa ja õiglus pääseb võidule.

Kui action unustada, siis oli filmil minu meelest vähemalt kaks peamist puudust. Esiteks oli kommunistide mässu tagamaadest ja eesmärkidest häbematult vähe juttu. Mulle jäi arusaamatuks, milline oli täpsemalt mässuliste tegevuskava. Seda ideeinimeste ja peatsete terroristide seltskonda näidati salajastel koosistumistel, midagi arutati ka Moskvas, aga kuidas nad riigipöörde kulgu õieti kujutlesid, jäi segaseks.

Ja selle teadmatuse tõttu oli mul sestpeale, kui juba paugutamiseks läks, võimatu aru saada, kui kaugel riigipöörajad oma ettevõtmise eesmärgist enda arvates resp. objektiivselt võttes on. Nägin vaid ringitormamist ja efektset kõmmutamist, mis paistiski olevat eesmärk omaette. Ühel hetkel see õnneks lõpetati, aga ma ei taibanud, milles seisnes riigipöörde mahasurujate, näiteks kindral Põdderi (Tõnu Kark) organisatoorne geniaalsus.

Mõistatuseks jäi mulle ka naispeaosalise Anna (Liisi Koikson) roll. Ja pole vist ka põhjust süüdistada andekat lauljat selles, et ta näitleja pole jne. Ennegi on tehtud suurepäraseid filme, kus mängivad inimesed, kes ei ole näitlemist õppinud. Lõpuks sõltub tulemus ju vaid sobiva inimese valikust sobivasse rolli ja režissööritööst.

Naisel, keda Koikson mängis, puudus kahjuks igasugune sügavus. (Põhjusi tuleks otsida eeskätt autorite naisekäsitusest.) See oli väga nägus, kuid ka väga kapriisne neiu, kes oli tüdinud Eesti elu hallusest ja kes unistas sõidust Pariisi. Miks ta sinna nii kangesti kippus, s.o mis selle tuju taga õigupoolest oli, kes see teab. Igatahes oli sellest küllalt, et tema noort sõjaväelasest abikaasat Tanelit (Sergo Vares) tegutsema panna.

Nägusa ja kapriisse Anna pärast hakkas otsekohe rabelema ka riigipöördekatse ninamees Jaan (Anvelt) ehk Jurist (Mait Malmsten), tema vana austaja, kes paistis Anna võludest taaslummatuna aeg-ajalt oma Hauptgeschäft‘i, riigipöörde, lausa unustavat. Ja mida arvas sellest kahe mehe sahmimisest Anna ise, kes oli saatuse tahtel kahe tule vahele sattunud? Jumal teab. Ta sulgeti ühel hetkel kappi, kuhu ta oleks võinud jäädagi.

Silmapaistev tarkusetera “cherchez la femme” näibki olevat Asko Kase filmi loogika järgi kõigi nende verevalamiste süvapõhjus: vaenulikud osapooled tegutsesid — selline mulje jääb — lihtsalt selleks, et ihaldusväärne Anna omale saada. Tühipalja objektina esitleti Annat juba filmi avastseenis, kus ta kümbles tsinkplekist palis ja mangus, et abikaasa, kes oli parajasti mõttetöösse süvenenud, talle vett peale valama tuleks. Muidugimõista too tuligi.

Filmis oli siiski kaks stseeni, mis mulle väga meeldisid. Esiteks ja eelkõige ülimalt meelelise atmosfääriga visuaalselt kaunis stseen kommunistide salakorteri eesruumis. Alfamees Jurist ja tema kaasvõitleja Elis, s.o Viktor Kingissepa lesk (Carmen Mikiver), poolvalguses sõnatult seismas ja teineteist vaatamas, kaugemal ukseprao udus rahvasumm. Oli ilmselge, et need inimesed sobivad kokku. (Stseenile järgnenud seks oleks võinud filmis aga olemata olla.)

Teiseks stseen, kus Anna ja Tanel kössitavad kõrvuti Balti jaamas. Mäss on läbi. Sajab lund. Nad räägivad midagi.

Minu jaoks kõige meeldejäävam roll filmist: kommunist Spetsialist (Tambet Tuisk), See oli ühtaegu mingil veidral moel siiras ja kergelt hullumeelne tüüp, kahjuks üsna episoodiline. Meeldis ka Carmen Mikiveri Elis. Tõnu Kargu mängitud kindral Põdder oli ootuspäraselt nauditav.

—

P.S. Nägin “Detsembrikuumust” 17. oktoobril 2008 Tartu kinos Ekraan (seansi algus 17:00). Kinos istus terve reatäis kaitsekolledži kadette. (Saalist oli üldse täidetud ehk vähem kui veerand.)

P.P.S. Urmas Ott suri eile. Otsisin üles Raadio 4 arhiivist tema saated “В рамках приличия” ja kuulasin tema intervjuud Andres Puustusmaaga (5.1.2008). Venemaal tegutsev režissöör Puustusmaa ütles, et tallegi oli “Detsembrikuumust” pakutud, kuid ta polnud stsenaariumiga rahule jäänud.

P.P.P.S. (23. okt. 2008) Vt ka Andrei Hvostovi artiklit “Kultuuri triivankur” tänases Eesti Ekspressis.