Christian Petzoldi tonditriloogia

Ma polnud juba ammu ühe filmilavastaja loomingu pärast nii palju rabelnud. Aga kui olin Christian Petzoldi filmi “Yella” (2007), mille hea sõber mulle paar nädalat tagasi Hamburgist saatnud oli, ühel hilisel tunnil ära vaadanud, oli mulle selge, et pean soetama endale tingimata ja kiiremas korras ka ülejäänud kaks samasse “tonditriloogiasse” (Gespenster-Trilogie) kuuluvat filmi. Nendeks on “Die innere Sicherheit” (2000) ja triloogiale nime andnud “Gespenster” (2004). Nüüd on nad mul nähtud.

Triloogiaks võib neid kolme filmi nimetada muidugi ainult tinglikult. Tegemist on iseseisvate teostega. Ja triloogia loomine pole olnud eesmärgiks ka Christian Petzoldile, 1960. aastal sündinud saksa režissöörile, kes kuulub nn Berliini koolkonda (Berliner Schule), mille kohta kasutatakse vahel ka nimetust “Nouvelle Vague Allemande”. Temaatiliselt on see filmikolmik aga omavahel tihedalt seotud. Need on filmid, mis jutustavad inimestest, keda olemas ei ole või vähemalt olemas olla ei tohiks. Kuid kinolinal, selles imelikus, nõiduslikus kohas, antakse neile elu või mingi lootuseraaski elule. Ja sünnib, et neist saab seal enamat kui “ainult vari ja masina elutu kaja”.

Austria kirjanik Elfriede Jelinek on kirjutanud: “Kinolina on koht, kuhu midagi ilmub ja kust see taas jäljetult kaob. [---] Kujud tulevad ja ütlevad midagi, ja meie, kes me saalis istume, lendame, olles oma silmade külge aheldatud, neist üle, nagu polekski nad mitte midagi, ja siis lendavad nad koguni ise, varjuolendid, nagu nad on; kõik see on uskumatu! Olgugi et me seda näeme. Film ongi üldse: tontide nägemine.” Ja kui on tõepoolest nii, kui film on juba loomuldasa viirastuslik, siis on film ka ideaalne vahend surmast ja alles selle kaudu elust rääkimiseks.

Christian Petzoldi loodud filmireaalsus on seejuures oma illusoorsusest teadlik. See pole Hollywoodi unenäotehas, vaid maailm, kus tegelikkus ja fantaasia eksisteerivad üheaegselt ning kuuluvad mõlemad selle nn “päris elu” juurde. Elu, nii nagu ka film, on tahes-tahtmata lõplik, sealt ei puudu iial surm. Ja surnud, nemad elavad koos iga surelikuga vähemalt tema mälestustes. Ja mäletajagi on mäletades natuke surnud. Umbes nii.

Petzold ei püüa rääkida lugu mingist “normaalsusest” või “reaalsusest”, mis filmi algul kuidagi ära rikutakse (nt psühhopaat, kurikael või koletis asub Hollywoodi filmis tegutsema) ja filmi lõpus taastatakse (psühhopaat, kurikael või koletis tehakse kahjutuks). Petzold läheneb “normaalsusele” ja “reaalsusele” pigem selle kaudu, mida ebanormaalseks ja ebareaalseks peetakse, ja nii muutuvad suhteliseks ka “normaalsus” ja “reaalsus” ise.

Julia Hummer (“Die innere Sicherheit”).

Eks või ju ebanormaalseks ja ebareaalseks pidada näiteks endiste Saksa terroristide elu paarkümmend aastat pärast seda, kui nad on pidanud “põranda alla” minema ja elama kas eksiilis kusagil Portugalis või inkognito kodumaal, kus neil tuleb end rutiinse paanilisusega võimude eest varjata. Taolise elu ebanormaalsus ja ebareaalsus suureneb veelgi, kui näha seda kõike nende terroristide murdeikka jõudnud tütre Jeanne’i (Julia Hummer) silmade läbi, kelle jaoks see kõik ongi päris elu — elu, mis on esmapilgul täiesti tavaline. Ja võib-olla ongi. Sellest jutustab “tonditriloogia” esimene film “Die innere Sicherheit” (2000), mille pealkiri on kahetähenduslik: “Sisemine kindlustunne” ja “Sisejulgeolek”.

Petzoldi tegelased elavadki ühe kriitiku meelest teatavas “vaheriigis”. Kui otsida analoogiat Piiblist, siis võiks öelda ehk, et tegemist on inimestega, kes on ära aetud siit maalt ja kes on pidanud varjule minema Jumala palge eest ning maa peal olema hulkurid ja põgenikud (vrd 1 Ms 4:13-14). Umbes selline on Petzoldi järgi conditio humana paratamatult. Ta kujutab oma filmides inimesi, kelle elu saab “reaalseks” ja “normaalseks”, ka nähtavaks sageli ainult siis, kui nad on mingit seadust rikkunud. Võib-olla märkab neid mõnikord valvekaamera kaubamajas. Aga kas keegi ühel hetkel ka valvekaamerat märkab, on juba vähem kindel.

Sabine Timoteo ja Julia Hummer (“Gespenster”).

Filmi “Gespenster” (“Tondid”, 2005), st triloogia teise osa idee on Petzoldi sõnul sündinud vendade Grimmide muinasjutust “Surisärgike” — loost, kus ema ei suuda kuidagi leppida mõttega, et tema laps on surnud. “Ema, sa pead lõpetama minu pärast nutmise, sest muidu ei pääse ma taevasse!” vannutab muinasjutus surnud laps leinavat ema. Selgema kuju sai idee siis, kui Petzold juhtus nägema fotosid, mille abil vanemad otsivad oma 10-15-20 jne aastat tagasi kaduma läinud (röövitud, tapetud?) lapsi. Need fotod olid konstrueeritud arvutite abil fotodest, millel otsitavad inimesed olid sageli alles imikud.

Ühele sellisele lapsele annab Petzold filmis “Gespenster” elu. Berliinis lastekodus elav teismeline Nina (Julia Hummer) kohtab ühel päeval Tiergartenis, kus ta koos teiste lastega n-ö ühiskondlikult kasuliku töö korras parki koristab, ringihulkuvat Tonit (Sabine Timoteo), pisut vanemat tüdrukut, kellesse ta kiindub ja kelle abil ta üritab sotsialiseeruda. Ja kes teab, võib-olla kohtab Nina filmi käigus ka oma vanemaid, kes elavad Prantsusmaal ja kes on sõitnud Berliini, kus kunagi kadus nende tütar. Kuid samahästi võib see kõik olla ka unenägu või meelehaigus.

Devid Striesow ja Nina Hoss (“Yella”).

Triloogia viimane osa “Yella” (2007) räägib noorest naisest Yellast (Nina Hoss), kes püüab pääseda Ida-Saksa surmkõledast linnakesest Wittenbergest tõelisse ellu, mille ta usub olevat Lääne-Saksamaal. Yella on ambitsioonikas ärinaine, kes soovib end lahti kiskuda ka oma mehe küljest, kelle firma on läinud pankrotti. Leitud töökoht ühes Hannoveri firmas pakub talle võimaluse oma unistus teoks teha. Kas see tal ka õnnestub, on enam kui küsitav, sest pole võimatu seegi, et ta hukkub juba filmi 13. minutil — teel Hannoveri rongile oma armukadeda mehe autos, mis korraga sillalt Elbe jõkke kihutab.

“Yella” on film ärimaailma ebatõelisusest, lausa olematusest ja selle olematuse vastupandamatust ihaldusväärsusest. Christian Petzoldi huvitas filmi tehes tema enda sõnul küsimus, mis on moodsa kapitalismi juures õigupoolest nii seksikas. “Yella” on ka film, mis näitab hästi, kui väga Petzold oma tegelastest ja nende unistustest hoolib, ükskõik kui rumalad või targad need siis on. Ikka ja jälle annab ta neile võimaluse.

…

“Tonditriloogia” filmid räägivad tontidest, kuid on seejuures realistlikud. Neis filmides puuduvad eriefektid ja kõik muu taoline, mida armastatakse fantaasiamaailma visualiseerimiseks kasutada. Juba oma tontliku loomu poolest võib kino tõelise ja ebatõelise (ja kus on õieti nendevaheline piir?) kujutamisel läbi ajada hoopis lihtsamate vahenditega. Ja triloogia pealkirjale vaatamata ei ole mingil juhul tegemist õudusfilmidega. Miks peaksidki tondid (ainult) hirmsad olema? Filmide tegevus toimub alati äratuntavas keskkonnas ja käsitleb Saksa ühiskonnas (aga ka laiemalt) aktuaalseid teemasid, mis on seejuures universaalsed ja ajatud.

“Tonditriloogia” filmidel on kadestamisväärselt täpne kompositsioon ja sümbolismi riivav pildikeel (eriti filmil “Yella”), mida toetab üsna lakooniline sõnaline ja muusikaline osa. Ja muidugi on oluline ka see: nendes filmides mängivad võrratud näitlejad. “Yella” peategelast kehastanud Nina Hossi autasustati selle rolli eest 2007. aasta Berliini filmifestivalil Hõbekaruga ja 2008. aastal Deutscher Filmpreis‘iga.

Mis minu jaoks Petzoldi filmid veel sümpaatseks teeb, on seegi, et need on ühelt poolt tundlikud portreed inimestest ja teiselt poolt on need lood ühiskonnast. Need on väga sotsiaalsed filmid, mida võiks võrrelda ehk belglastest vendade Dardenne’ide loominguga, kus samuti on keskmes n-ö väikesed inimesed või lausa outcast‘id. Kuid Dardenne’ide filmikujud jäävad minu meelest kogu rakendatud naturalismi kiuste siiski üsna abstraktseteks ja muust maailmast enam-vähem isoleeritud konstruktsioonideks.

Tegelased Dardenne’ide filmides äratavad jõuetut kaastunnet ja pakuvad pärast filmi — tundub mulle — sageli kahjuks vaid ainet veiniklaasi juures tund või paar idealistlikku vestlust arendada ning heldet saatust tänada, et meil käsi õnneks paremini käib. Vaimustuda võib ka sellest, et agulielust on võimalik nii lüürilist kunsti luua. Jääb üle lõpuks nostalgiliselt nentida: seal, agulis, elatakse veel tõelist, täisverelist elu, kus on alles veel ehtsad probleemid ja tunded.

Ent Christian Petzoldi filmid annavad aimu sellest, et see väga realistlik tontide maailm, kuhu meid kinolinal viidi, on õieti siinsamas, igal pool ja igal ajal. Mitte ainult agulis või rentslis, vaid ka kesklinna klaasfassaadiga kõrghoonetes ja toredates kaubamajades. Ja see maailm on olemas ka pärast seda, kui filmi lõputiitrid on kadunud, ja tõenäoliselt ka pärast seda, kui me silmad sulgeme — uneks või surmaks. Tondid ei kao kuhugi.

—

P.S. Mulle kangesti meeldis kirjutada üle pika aja nii positiivset arvustust. Kahjuks ei ole selle aasta PÖFF-i kavas ühtegi Christian Petzoldi filmi. Saksa filmid on üldse hõredalt esindatud. Ja ometi läheb saksa kinol väga hästi.

Igikestev etteheide

Tartu linn väärib praegu eriti sinna rajatavate avalike õppeasutuste tõttu mõningast tähelepanu. Linn asub keset Liivimaad, Emajõe ääres, väga võluvas orus. Lõunaküljel, otse linna juures, paikneb muldvallidest kindlus, mille kadunud suurtükiväekindral de Villebois sinna keisrinna Katariina käsul ehitas, kuid mis on jäänud tänaseni lõpetamata, sest Tartusse kindluse rajamise plaanist loobuti. Selle kindluse sisealal, millel on linnaga võrreldes üksjagu kõrgust, asuvad ühe rootsi kiriku varemed, millest on kasutamiskõlblik veel ainult torniosa. Selle kindluse ühes kõigi väliskindlustuste ja varemetega kinkis kadunud keiser Paul, koos ühe platsiga linnas, uuele ülikoolile. Kui ülikooli kuraatorid möödunud suvel Tartusse kogunesid, sugenes koha üle, kuhu õigupoolest ülikoolihoone rajada, mitmesuguseid arutelusid. Muist oli arvamusel, et peahoone võiks seista all linnas kingitud paigas ja et varemete torniosa võiks parandada ainult niivõrd, et seda sünniks kasutada observatooriumina; teised seevastu ei tahtnud peahoonet rajada mitte alla, vaid üles varemete kõrvale, ja jätta viimased vana-aja mälestusmärgina oma praeguses seisundis püsti, kusjuures sellele ideele ei pidanud kahjuliks osutuma ka observatooriumi paigutamine torni otsa. Ühtlasi määrati ratsamaneežile ja botaanikaaiale tükkis kasvuhoonega asukohaks kuiv kindlusekraav. Kõigi nende ideede ebaotstarbekus ilmneb järgnevast: all linnas asuva platsi asend ei sobi üldse säärase ülikoolihoone mahutamiseks. Plats on väike, ilma ühegi täisnurgata, ja ruumi saamiseks tuleks hoone ehitada otse tänava äärde, samal ajal kui see nõuab ju tingimata majaesist, et silm nagu kord ja kohus kogu fassaadi haaraks. Kui nüüd aga hoone üles rajada ja jätta ühtlasi püsti varemed, siis mäherdune kummaline kontrast sellest tekkiks? Tore hoone varemete kõrval! Kuidas saaks selline kontrast sünnitada küll muud kui vaid ülimalt vastakaid muljeid? Kui nende varemete vaatepilt aga nii kallis on, siis lastagu nad ilma neile kätt külge panemata need vähesed aastad seista, mida nad ülima tõenäosusega oma täielikuks allakäiguks veel vajavad, ja igatahes senikauaks jääksid nad üsnagi talutavaks vana-aja mälestusmärgiks. Ainult et ülikoolile oleks sellel hullud tagajärjed, sest nõnda kaoks koht, millega ülikooli hooned eeskujuliku paigutuse korral võrratult kokku sobituksid. See paigutus tekib juba esimesel pilgul, mis sellele kohale heita. Kujuteldagu kindluse siseala taolist tasapinda, millel on ümbermõõtu umbes 1000 sammu ja mille igast küljest avaneb kõige võluvam vaade. Kesköö suunas on näha jalge ees otsekui peopesal paljude naeruilmeliste hoonetega ehitud linna. Kaks üles viivat teed, mis on juba olemas ja mis vajavad veel ainult parandamist, ühendavad linna selle kõrgendikuga. Linna kohal — kuna see asub orus — märkab silm siredat maastikku, mille tasandikel vahelduvad viljapõllud kõige sulnimal moel põõsastikega, ja kaugemalt paistab palju hooneid, mis lisavad vaatele mitmekesisust. Sellelt stseenilt pöördub silm õhtu ja hommiku suunas orgu, mis laskub mõlemast küljest linnani ja pakub uusi huvitavaid objekte. Läheduses, eriti õhtupoolsel küljel, avaneb üllatav vaade. Eakate puude vari ja mõned kerged puuderühmad, laiali siin-seal aedades, katkestavad murude heledust tumedate laikudega, ja seal vahel on looklemas Emajõgi, mis kaob suurtes ridades seisvate remmelgate taha, mis väljavaadet piiravad. Kõikjal valitseb vaikus ja maaelu rahu, mis moodustab lähedal asuva linna kolina ja kärinaga meeldiva kontrasti. Sellel võluval kõrgendikul peaksid jätma ülikoolihooned oivalise mulje ja täielikult oma kõrgele eesmärgile vastama. Keegi ei näeks neid ilma mõnutundeta, ükski ei jääks naudinguta vaadetest, mida sealne ümbrus pakub. Jõuan nüüd hoonete eneste lähema paigutuse juurde. Nimelt tuleks vana kiriku luukere täiesti maha kiskuda ja alles jätta üksnes torn. See torn seisab linnaga peaaegu paralleelselt, tema vastasküljel, otse ühe kurtiini juures, on umbes 60 jalga kõrge, 80 jalga pikk ja poolt nii lai ning rööptahuka kujuga. Linna suunas on selles tohutus kivimassis lai, väga kõrge avaus. Sellest ja kogu ülejäänud torni välimusest tuleneb idee kujundada sellest antiikne kunstiteos ning kasutada seda lisaks ka tähetornina. Vormitagu sestap mainitud avausest koda, mis sulguks ülalt suure kaarega. Mõlemale küljele jääb sein, mille äärde tuleks paigutada neli kõige lihtsamat laadi sammast, mis kannaksid ülaosas atikakorrust. Viimane oleks tähetorni tegelik asupaik ja omaks kõigiti selleks vajaminevat avarust. Siseruumist, mis pärast koja mahaarvamist üle jääks, saaks tagumist osa tarvitada treppide mahutamiseks ja mõlemale küljele jäävat osa kuue kohakuti asetseva toa sisustamiseks, millest ülemisi saaks kasutada astronoomialoengute pidamiseks ja mitmesuguste riistade hoidmiseks, ning alumisi, pärast nende tulekindlaks tegemist, võiks rakendada keemialaboratooriumina. Selle kolossi vastas linnapoolsel küljel asub samuti kurtiin. Sinna rajatagu ülikooli peahoone, otse vallinõlvale — mida ümbritsevad kaitserinnatised tuleks lammutada — ja kaunistatagu fassaad vabalt seisvate sammaste kolonnaadiga. Sisefassaad võiks olla lihtsam ja sinna tehtagu ühtlasi ka sissekäik. Need kaks hoonet moodustaksid lahtise nelinurga kaks külge, kusjuues kolmas külg on ühe hoone näol juba olemas ja neljas tekkiks maneeži rajamisega. Nüüd olekski kogu taies valmis ja sel moel saaksid ka kõik ülikooli hooned omavahel ühendatud. Kõik need hooned paistaksid igalt poolt linnast, eriti turult ja kõigilt maanteedelt, mis siia viivad, lahedasti kätte. Kui härrased kuraatorid peaksid ülal kirjeldatud paigutusest loobuma, jätaksid nad andestamatul moel kasutamata koha, mida mitte kusagil mujal sääraste komplekside tarbeks soodsamalt ei leidu, ja tõmbaksid enda peale kõigi asjatundjate igikestva etteheite.

—

Tlk. artiklist: Bemerkungen über die Architektur und Gartenkunst in Lief- und Kurland; besonders über die neu zu errichtenden Universitätsgebäude in Dorpat. – Journal des Luxus und der Moden 1801 (Dezember), lk 649-653.

P.S. Midagi köitvat on selles, mis oleks võinud olla. Ja eriti selles, mis oleks võinud olla kunagi elanud inimeste meelest. Enamasti läheb ju vist ikka natuke teisiti, kui oodatakse ja loodetakse. “Ma oleks võind olla ju hobune … või koguni … koguni roosiõis,” laulab Riho Sibul “Emajõe delta bluesis” (2000). Tartu ülikooli peahoone rajati, nagu teada, Johann Wilhelm Krause kavade järgi all-linna (1804-1809). Ja pole tal seal häda midagi. Seisab juba kakssada aastat.

Kuid ülikooli (taas)avamise eel 1802. aastal oli arvestatavaks alternatiiviks just Toomemägi, tollal Tartu kõige mahajäetum ja võimalusterohkem paik. Utoopia teostumiseks ideaalne territoorium. Toomemäge pooldasid algul Georg Friedrich Parrot, Karl Morgenstern ja ka arhitekt J. W. Krause ise, kes 1803. aasta varakevadel asjasse pühendati. Toomemäest loobuti viimaks seetõttu, et see leiti olevat kesklinnast liiga kaugel, nagu on kirjutanud Juhan Maiste.

Õhus oli tollal küllap igasugu ideid, muu hulgas seegi, mida tutvustas siin tõlgitud artikli anonüümne autor Weimaris ilmunud kuukirja “Journal des Luxus und der Moden” 1801. aasta detsembrinumbris. See oli esimene laia levikuga väga edukas saksa moeajakiri. Ma pole asjatundja ega tea, kes on artikli autor. Nähtavasti mõni baltlane. Ükskõik. Tartut kirjeldab ta igatahes sümpaatiaga.

Toomkiriku varemed ei andnud ülikooli rajajatele veel mõnda aega asu. Arhitekt Krause soovis luua nendest rusudest valgustusliku templi: tornidest pidi saama observatoorium, kooriosast raamatukogu ja nende vahel asuvast pikihoonest kirik. Varemete renoveerimise mõttega tegeles Krause surmani ja valmistas sellest kompleksist ka mitmeid visandeid.

Plaanist teostus, nagu teada, ainult raamatukogu rajamine. Tähetorn ehitati hoopis endise piiskopilinnuse keskele ja ratsamaneež sinna, kus praegu asub Tartu ülikooli kehakultuurihoone (võimla). Ja Toomemäest kujundati 19. sajandi esimesel kümnendil romantiline park. (K. Rathausi projekteeritud ülikoolikirik valmis 1860. aastal peahoone taga.)

Get happy

Rufus Wainwright, “Get happy” (“Rufus! Rufus! Rufus! Does Judy! Judy! Judy!: Live From the London Palladium”, 2007). Kodulehekülg.

Tuisupäeval

Täna umbes kell 14 Tartus (vaade Annelinnale Jaama tänava otsast).

Taevakoobas

Pärast maailmalõppu septembri esimestel päevadel polnud ta suvest enam lahti lasknud. Ta oli veetnud sügise kellegi teadmata peamiselt lahtise akna all suitsetades ja kärsitult oma elektronpostkasti uurides. Kui talle oli hakanud tunduma, et kirjad on talle korduvast lugemisest pähe kulunud, oli ta postkasti sisu kustutanud ja haaranud riiulilt esimese ettejuhtuva raamatu. Ta oli löönud selle keskelt lahti ja kolletuvatel lehtedel kirjeldatud orgudesse, viinamägedele ning rohuaedadesse kadunud. Suvi hoidis temast kinni nagu näljane koer kondist. Viimasel nädalal oli tõusnud aga jäine tuul, mis ajas raamatulehed lootusetult segamini ja lõi lõpuks akna pauguga kinni. Rõske novembriõhk klirises vaevukuuldavalt, kui ta tänavale astus ja sammud alla jõe poole seadis. Jõudnud kesklinna majade vahele, kus tuul täishoo sisse sai, tõmbas ta hõlmad koomale ja kohendas salli. Tee viis ta Vallikraavi tänavast üles Toomemäele, Kuradi silla ja siis Ingli silla alt läbi, Lossi tänavast alla ning lõpuks, pärast hetkelist kõhklust ja seejärel käegalöömist, üle Kaarsilla (seal lausus ta kiire palve) jõe teisele süngele kaldale, kus teda midagi enam ei oodanud. Sinna tuli tal jääda seniks, kuni varjud põgenevad. It was there, the summer lights around.

…

Seal raagus pärnade juures, mille taga algasid peaaegu tühermaaks muutunud kvartalid, aeglustas ta sammu. Teisel pool jõge oli ta tänavatel ja turgudel, kus nüüd süttisid tuled, näinud palju inimesi, kes kõik nagu temagi kuhugi läksid. Ta oli vaadelnud neid huvi ja aukartusega, aga et ta ei tundnud neist ühtegi, siis polnud tal ka veenvat põhjust kedagi kõnetada. Ja ei peatunud ka ükski nähtud inimene, et tema käekäigu järele pärida, peale ühe, kes oli talle Ingli ja Kuradi silla vahel, kus ta oli sünnitusmaja ees pingil pisut jalgu puhanud, ei tea kust ligi astunud ja põlevi silmi iga sõna rõhutades teatanud, et maailmalõpp on lähedal: brošüüris, mida see väheldane rebasenäoga kogu talle lugemiseks pakkus, oli kõik üksipulgi teaduslikult ära seletatud. Aga tema oli teinud tõrjuva žesti, pingilt tõusnud ja kiiruga oma teed läinud. Inimesed hoidsid üldiselt omaette. Või tegid sellise näo. Ent ta kahtlustas, et need külmetavad varjud igatsevad õigupoolest koos olla. Aga ei julge. Mida nad täpselt kardavad, ta ei teadnud. “Metsaline on lahti!” oli rebasenägu talle hüvastijätuks sosistanud, küünitades seejuures oma koonu, nagu suudluseks valmistudes, tema huulte poole. Ja hüüdnud veel järele: “Suur hoor saab karistatud!”

Võib-olla hoiab inimesi lahus hirm hammustuse ees, mõtles ta võpatades. Hammustus võib haiget teha. Isegi sääsehammustus pole nali, rääkimata ussihammustusest. Kord olid koerad Tartu kirdeservas, Hiinalinnaks kutsutud paigas, ühe koju mineva poisi lõhki kiskunud ja peaaegu nahka pistnud, oli ta kuulnud. Pekingi paleekoerad, kinnitasid mõned. Jumal teab. Ja ometi on koerad erinevalt sääskedest või ussidest kodustatud loomad. Tõtt-öelda peaaegu inimesed. Võib-olla inimesed kardavad, et ka neid võidaks lõhki kiskuda ja nahka panna, ega lase seetõttu teisi inimesi endale kuigi lähedale. Ja võib-olla oletavad või vähemalt aimavad inimesed lisaks sedagi, et ka nad ise võivad teistele liiga lähedale sattudes hammustajaks osutuda (eks ole hambad ju neilgi), ja hoiduvad ennast seetõttu targu kiusatusse saatmast. Inimesed ei paista olevat liiga kindlad, kas nad on teistega koosolemiseks piisavalt kodustatud. Nad on käinud koolides (tänapäeval pole samahästi kui kedagi, kes üheski koolis käinud poleks) ja ka täiendkoolitustel, nad vaktsineerivad end lakkamatult marutõve vastu, mis näib olevat kaasasündinud ja krooniline, kuid ei suuda hirmust teise inimese ja iseenda ees ometi lahti saada.

Nii on nad hakanud pidama koosolemist ebasoovitavaks ja kõlvatuks, arutles ta huuli närides, ning on aja jooksul mõelnud välja hulga põhjusi, mis lubavad neil siiski teatavatel erijuhtudel üksteisega lähemalt, lausa kehaliselt kokku puutuda ja koos olla, tundmata seejuures hirmu ja häbi. Need põhjused võisid olla tegelikkuses muidugi lihtsalt ettekäänded. Inimestele oli juba kord omane püüd olukorrast võimalikult puhta nahaga välja tulla. Isegi maailmalõpuga, mis kõik pöördumatult laiali paiskab, loodeti kuidagi hakkama saada. Polnud vähimatki kahtlust, et inimesed ühtaegu kardavad paaniliselt teiste inimeste keha ja igatsevad seda lõputult taga. Isegi need, kes on veetnud kogu elu õnnelikult külg külje kõrval ja käsikäes, ei oska täpselt öelda, mida nad üksteisest tahavad, meenusid talle kusagilt loetud read. Nõukogude Liidus olid teadlased üritanud inimeste vereringeid ühendada ja luua sel moel mingisugust kollektiivset olendit. Üritus oli ebaõnnestunud ja ka kommunistlik riik viimaks lagunenud, aga huvi kaasinimese keha vastu polnud kuhugi kadunud.

Varasematel aegadel, kui veel Jumalat usuti, loodi see kollektiivne olend vähemasti igal pühapäeval armulaual Kristuse verd juues ja tema ihu süües, mõtles ta edasi. Kaarja altarivõre otsad, mis kirikuseintesse kadusid, ühendasid põlvitavate armulaualistega ka surnuid. Kogudusel oli küll palju liikmeid, aga üks ihu, seisis kirjas. Ja Kristuski pidi tulema kohut mõistma elavate ning surnute üle. Noil aegadel jagati siin maal armulauda küll ainult suuremate pühade ajal, ja mine tea, võib-olla just seetõttu polnud sellest rahvast kaua asja saanud. Ka tema polnud viimasel aastal kirikusse sattunud. Uue kirikupea velbas pilk ajas talle kananaha ihule. Hiljem olid kirikuõpetajate asemele tulnud teadlased, kes olid samuti ühed neist, kes julgesid punastamata inimkehaga kokku puutuda. Kehade läbivaatamine ja parandamine, kui vaja, oli nende amet, milleks neid oli aastaid koolitatud, ja professionaalne huvi volitas neid süvenema ka keha kõige salajasematesse soppidesse. Kehadega kokkupuutumist, isegi nende süstemaatilist hävitamist õigustasid ka sõda ja muud laadi võitlus. Püha viha ja sportlik hasart. Need olid väga tõsised, üldriikliku tähtsusega asjad, ja selleteemalised uudised täitsid sageli ajalehtede esikülgi. Kõige tõhusamalt inimesi hävitanud sõduritele püstitati ausambaid ja kõige oskuslikumalt vastase kehast jagu saanud sportlastele riputati kaela medaleid. Kõige väljapaistvamaks inimeseks kuulutati see, kellel oli õnnestunud teisi õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil hammustada.

Kuid hoopis teistsugusel viisil lubas kehadel üksteisega kokku puutuda armastus, see küllap kõige imelikum ja kahtlemata ka kõige populaarsem põhjus, kes teab, võib-olla siiski samuti vaid ettekääne, vaat et habemega nali, mille inimesed teiste kehade juurde pääsemiseks ja nende külge klammardumiseks leiutanud olid, muigas ta mõrult. Mingil seletamatul moel oli armastuse puhul lisaks kehale mängus ka hing, mille lähedusse võib-olla tegelikult pugeda igatseti. Ja selle saavutamiseks jäid sõnad, ka suurimate meistrite omad, kõik need lillesidemed ja mürrikimbud, sageli kahetsusväärselt jõuetuks. Jooda mind oma suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein, pomises ta pärnade vahelt välja kõledale tänavale jõudes ja peaaegu silmapiirini sirutuva tühermaa serval taas esimesi inimesi kohates. Ja isegi parem kui veri, see väga eriline mahl.

Need koosolemist õigustavad põhjused (või ettekäänded), mis talle olid pargis pähe turgatanud, eeldasid inimestelt mingit kui tahes ähmaselt väljendatud tahet. Ent oli veel üks koosolemine, milleks vähemalt üks osapool ei olnud oma nõusolekut andnud. Ja teisegi osapoole nõusolek võis vahel olla vaid tinglik, kui sedagi. Selle koosolemise alguses võis olla armastus, aga samahästi ka teadlase katse või mõne sõjardi kuritegu. Igatahes oli see koosolemise viis, ükskõik mis ta siis just põhjustanud oli, kõigist ülejäänutest nähtavasti kõige intiimsem. Kuid sellest ei osanud ta palju mõelda, sest teist inimest oma ihus kanda, käis tal tahes-tahtmata, vähemalt selles elus, üle jõu. Mida see rebasenägu hüüdnud oligi? Jumal temaga ja tema suure hooraga. Ta astus edasi ja tema kohal oli ääretu-piiritu-põhjatu sinitumedus.

…

Siis hakkas lund sadama. Langes valged räitsakaid. Lumelilled langesid talle juustele, näole ja riietele. Ta avas silmad ja märkas, et ta ei viibi enam lõputu lageda taeva all, vaid piiratud ruumis. Pärnade taga alanud lai tänav, õigemini tühermaa, mis enne oli paistnud samahästi kui otsatuna, oli nüüd omandanud selge struktuuri ja tajutavad mõõtmed. Ta suutis eristada maailma selgemini küll vaid mõne meetri kauguselt, aga sellest oli talle enam kui küllalt. See oli tema mõõt. Õhtutaevas, kust päike oli ammu kadunud, oli korraga valge ja lähedal, otse pea kohal. Ta tõmbas selja pisut kühmu, nagu kartes ennast ära lüüa või pigemini kartes taevast ära lüüa, ja liikus sammhaaval otsekui madalas valgete võlvidega ruumis, või koobastikus. Koobaskirikus.

Alanud talve esimene lumi sadas ühtesoodu kõigi peale, vahet tegemata ja armu heitmata, ning tekitas rõõmsat elevust. Räitsakad olid suured ja pehmed ning sulasid nahal. Ta nägu oli lumest peagi läbimärg, püdelat meemaitselist lumelöga nõrgus talle huultele ja tema juuksed kleepusid salkudeks. Iga inimese keha ümber oli väike koobas ja need koopad olid omavahel ühendatud või kergesti ühendatavad. Alles nüüd pani ta tähele, et võlvidealune oli varjusarnastest inimestest tulvil. Selles koobastikus oli kodune ja tuttav tunne. Järsku ja ei tea kust alanud lumesadu oleks nagu aja korraks tarduma pannud. Kui aeg kiirust vähendaks, kui aeg aeglustuks, saaks ta enne seismajäämist, vähemasti hetkeks, täiesti nähtavaks ja kombatavaks, jõudis ta veel mõelda …

Kala

Elizabeth Fraser & Yann Tiersen, “Kala” (“Les Retrouvailles”, 2005).

Koerapoeg

Üle pika aja selge unenägu. Jooksen. Ees on võistlused. Õhtul või millalgi. Ja ma olen lubanud võistlustel kaasa joosta. Või olen olnud sunnitud lubama. Jooksen lõike. Püüan kiirendada. Jooksen ja jooksen. See on staadion või Treffneri gümnaasiumi koridor või Kivi tänav. Jooksen kiviplaatidel või Tamme staadioni mustadel kummiplaatidel. Kunagi igatahes olid seal kummiplaadid. Niipea kui sammu lisan, hakkab vasak põlv valutama. Põlv ei paindu eriti. On selgemast selge, et võistlustel, toimugu need millal tahes või kellega tahes, pole mul vähimatki lootust midagi saavutada. Põlv näib olevat fataalselt paistes, midagi on seal katki, midagi on seal valesti. Selle põlvega saab hädapärast vaid tasahiljukesi jalutada. Ja mul pole võistlusteks spordiriideidki, jooksen oma tavaliste hilpude väel. Aga mis parata, nüüd kus juba selle supi sees olen. Märkan ühes rühmas seismas P. K.-d ja kohe ka H. S.-i. Nad naeratavad mulle. Neil on dressid seljas. Õhtul on võistlus, või millalgi. Vahepeal dr. O. M. Tartu ülikoolist, kes elab sealsamas ja annab parajasti intervjuud. Ajakirjanik nimetab teda ajalooprofessoriks. Ma ei tea, kas ta on professor. O. M. seletab saksa aktsendiga, et võttis omale koera, aga kuna koer, veel koerapoeg alles, on nii elava loomuga, siis ei jää tal muud üle kui ta oma korterisse sulgeda, et loom tänavale ei jookseks. Koer võib ka maja avaras koridoris joosta. Jah, ütleb O. M., ega see kerge ole, mul on üheksa last ja nüüd veel koer ka. Ja lisab, et inimesed sageli ei mõtle, millist pingutust selline elu nõuab. Aga O. M ei kurda. Ja ta armastab oma koera. Koer jookseb mööda kiviplaate, elavalt klähvides, siia-sinna. Selge pilt, koeral on hea tuju ja liikumisruumi piisavalt. Väljun Kivi tänava keldrikorruselt ja teen jälle ühe kiirenduse, aga tunnen, et ei liigu paigalt.

Suurushullustus

Selle öö esimestel tundidel, mil Ameerika Ühendriikides hakkasid selguma presidendivalimiste tulemused, hakkas mulle silmi tikkuma uni. Võtsin jõu kokku ja lülitasin teleka sisse. Tuli film. Film käis juba ammu, tundus mulle, ja oli kaasakiskuv, õhus oli pinget. Jäin kaasakiskuvat ja pingelist filmi pooleldi tukkudes ühe silmaga vaatama. Reklaamipausi ajal panin teleka uuesti kinni ja heitsin magama. Hommikul oli kõik selge, Barack Obama osutus valituks.

Öises filmis olid sünged jõud, mis näisid olevat maavälist päritolu, otsustanud planeedi hävitada. Neil polnud selle ilma ilu nägemiseks silma ja seetõttu mõtlesid nad korraldada apokalüptilise happening‘i. Jõud olid saanud enda nõusse äraandjate seltskonna, kes hävingut salakesi ette valmistas. Õnneks oli ettevalmistustöö pisut räpakas, nii et peagi leidus inimesi, kes asjast aimu said ja püüdsid happening‘i väärata. See tõotas neil varem või hiljem ka korda minna. Uinusin kerge südamega.

Hommikul, kui Barack Obama oli valituks osutunud, vaatasin kohvi juues üle agulikatuste ja hetkel, mil mu pilk jäi pidama novembrihommiku hämust kerkiva Tigutorni käänulises tipus, mille ümber linnud, ilmselt peamiselt hakid ja kajakad, tillukeste täpikestena parvlesid, mõtlesin järsku, et oleks huvitav näha maailma USA kodanikuna. Või mõne muu suure kollektiivi liikmena. Kas või islami terroristina. Sest Obama võit tegi mulle küll mitmel põhjusel heameelt, kuid obamamaania mind ei nakatanud.

Pühkisin käega üle köögiakna higise klaasi. Hämu Tigutorni ümber jäi vähemaks ja nüüd sain ma ka aru, et klaasi väliskülge katab siin-seal tolmupuru. Aken tuli enne külmade tulekut tingimata puhtaks pesta. Täitsin Sassi kausi kuivtoiduga, vahetasin ta vana vee uue vastu ja mõtlesin öisele filmile. Filmi tegevus oli toimunud New Yorgis, kuhu maailmalõpu mahitajad olid rajanud strateegilistesse kohtadesse tugipunktid. Kui hõbedased õhusõidukid esmakordselt Empire State Buildingi ja Chrysler Buildingi vahel manööverdasid, valdas linnaelanikke kartus ja värin. Ja see oli alles algus.

New York, muidugi. Kus mujal siis veel. Oleks ju ka suurushullustus mõelda, et maailma saatust määrav võtmelahing löödaks kusagil Ülejõel, Koplis või Hiiumaal. Seal pole säärastele sündmustele kohast romantilis-heroilist maastikkugi. Seal võib aset leida kui üldse midagi, siis vaid lokaalset formaati lõppe. Seal aetakse mõni kass alla, röövitakse vanamutilt käekott või küüditatakse aeg-ajalt keegi Siberisse. Ja võib tänada ainult õnne, kui allaajajal, röövlil või küüditajal juhtub olema Lenini orden, Kuldtähe medal ja Nõukogude Liidu kangelase tunnistus. Käimas võivad olla filmivõtted, millest kass, vanamutt ega keegi midagi ei tea.

Heeros, aumärkidega või ilma, võib olla parajasti piirsituatsioonis ja tegelda maailma päästmisega, mõtlesin tühjaks joodud kohvitassi veekraani all loputades. Heerosel võib olla näiteks kuri kannul. Kandes oma õlgadel kogu saatuse raskust ja saamata võitlustuhinas mahti laubalt verega segunenud higigi pühkida, jagab ta teel võidule hoope paremale ja vasakule. Pole heeroski eksimatu, mõõgakeerutustest ja puusalaskudest, olgu need kui vilunud tahes, variseb paratamatult ka juhuslikke möödujaid. Aga heerose kurss on õige. Ja mis ta sinna teha saab, kui žanr on selline.

Kuivatasin tassi ja mõtlesin ta ettevaatlikult riiulile asetada, kui oleksin äärepealt komistanud, s.o astunud peale köögis toimetavale Sassile, kelle olin mõtteid mõlgutades vahepeal täiesti unustanud. Sass kadus näugatusega köögist. Ja tass kukkus, riiulile jõudmata, põrandale. Ja kaotas maandudes kõrva. See oli kingitud tass ja seepärast eriline. Hoidsin teda nagu oma silmatera ja uskusin, et kui peaksin ta juhuslikult katki tegema, juhtub tingimata midagi halba ka sellega, kes ta mulle kinkinud oli. Korjasin tassi jäänused maast ja haarasin telefoni. Kõik oli õnneks korras.

Või Jumal teab. Võib-olla on tõesti aeg vändata film kõigi nende möödaminnes langenute, kõigi nende pärast dramaatilist karjet kaadrist jäljetult kadunud statistide matustest, mõtlesin veel tol hommikul tassile kõrva külge liimides. Muidugi, see oleks väga pikk ja kurb film, lõputu suurseriaal, kes seda näha tahaks. Igatahes mitte prime time‘is. Aga seda võiks näidata reklaamipauside ajal, et kärsitutel jääks võimalus rahus WC-s ära käia. Sest see seriaal oleks peale muu ka väga monotoonne: matus järgneks matusele, mulda sängitataks üks kirst teise järel.

—

P.S. Vt ka: Meredith Monk, “Churchyard and Entertainment” (“Book of Days”, 1988).

Hanesulg ja kangialune (“18-14″)

Andres Puustusmaa ajaloofilm „18-14” (2007) on maaliline. Mitte sel määral kui Stanley Kubricki „Barry Lyndon” (1975), mis kujutab umbes sama ajastut, kuid ometi maaliline. See on esimene mulje. Ja see on ka see, mis filmist meelde jääb. Kaunis loodus, looritatud mingisse põhjamaiselt kargesse, lõputusse varakevadesse; õhuline klassitsistlik arhitektuur; kirevad kostüümid ja võluvad näitlejad, nii noored kui ka vanemad.

On 19. sajandi algus ja Tsarskoje Selosse 1811. aastal rajatud lütseumi on asunud õppima esimene kursus teismelisi poisse, kellest suurt osa ootab ees kuulsusrikas tulevik. Ühest saab kantsler, teisest maadeavastaja, kolmandast poeet, neljandast — surematu poeet jne. Kuid filmis on kõik see alles ees. Ja luuletamist harrastab selles romantismiajastu õppeasutuses vist igaüks. Veel ei ole Puškin, keda koolikaaslased enamasti Pärdikuks (Обезьяна) kutsuvad, õieti veel keegi.

Ja just asjaolu, et inimesi, keda hilisemad põlved on harjunud geeniusteks kutsuma, on kujutatud üsna harilike noortena, võibki minu meelest pidada filmi „18-14” peamiseks vooruseks. Sest see pole klassikutega ümberkäimisel tavaline. Kui uskuda suurkujudest kirjutatud biograafiaid ja mõnegi suurkuju autobiograafiat, siis on need inimesed kippunud erakordseid tegusid tegema sageli juba oma esimestel elupäevadel, vahel isegi varem.

Kõigele vaatamata jätab see noorusvärskus kaunil loodus- ja tehismaastikul kokkuvõttes võrdlemisi sisutühja mulje. Asi on vahest selles, et kirjeldatud keskkonda paigutatud sarimõrvalugu („18-14” on žanrilt mh krimi), ehkki midagi seesugust olevat seal Tsarskoje Selo lütseumi ümbruses tõepoolest aset leidnud, ei ole ülejäänuga, st õppetöö, luuletamise ja duelleerimisega aega viitvate poiste eluga teab kui orgaaniliselt seotud. Lütseumi tundliku vaimuga poistel pole nende jälkide mõrvadega, igatahes loo tasandil, vähimatki pistmist (ühelegi neist ei lange kahtluse varjugi) ja ka mõrvade saladuse jälile jõuavad nad juhuslikult. Poistel on oma elu ja oma elu on ka mõrvaril.

Minu pettumus selles visuaalselt ju nauditavas filmis seletub ilmselt ka sellega, et ma ei oska panna end venelase positsiooni, keda võiks „18-14” juures köita eeskätt võimalus heita pilk oma kultuuriheeroste kujunemisaastatele: rahvusliku kultuuri kuldaeg on algamas, suured värsid on veel kirjutamata, patriotism on alles puhas ja ehtne (Vene väed on purustamas Napoleoni armeed), kõik on veel võimalik. Ja Venemaa, igatahes Tsarskoje Selo ümbrus, on kahtlemata läbi ja lõhki euroopalik.

2.

Küllap oleks eesti vaatajal niisama paeluv näha umbes sama ajastu taustal ka noort Kristian Jaak Petersoni või veidi hilisemat ÕES-i sõpruskonda. Ajastut mäletavaid kulisse õnneks veel leidub (näiteks Tartus või Riias). Kuid mõlemal juhul oleks analoogilise filmi tegemine siiski vist enam-vähem võimatu ettevõtmine. Sest eesti rahvuskultuuri käilakujude nii varasest east (Puustusmaa filmis on lütseumi vanim poiss 18 ja noorim 14) pole kuigi palju teada ja tervet klassitäit Petersone või Kreutzwalde korraga lihtsalt ei olnud. 19. sajandi esimese poole väljapaistvad eestikeelsed literaadid on reeglina eraklikuvõitu kujud — igatahes tagasivaates nad just sellistena tunduvad.

Aga olid koolikaaslased ja sõbrad neilgi. Nii et kui tahta kujutada toda ammust aega Baltimaadel mingilgi määral autentselt, tuleks leida vähemalt kümmekond näitlejat, kes suudaksid rääkida eesti keelele lisaks ka saksa keelt, ja viimast seejuures aktsenditult. Riias kasvanud Petersoni, teatava väliseestlase puhul poleks pääsu ka läti keelest. Ja on ütlematagi selge, et sellise filmi tegemine oleks tänapäeval, pärast Nõukogude võimuga kaasnenud kultuurikatkestust, kohalike jõududega ilmselt võimatu ja eeldaks seega rahvusvahelist koostööd. Kuid ega keegi sellist filmi väga vajagi, sest pole ju väga viga ka müüdil Petersonist, kes seisis üksi mäe peal ja rändas, sau käes, viirastusena Tartu ning Riia vahet. Puustusmaa filmi eesti analoogia oleks seega tõenäolisemalt teostatav alles 20. sajandi alguse miljöös, mil „istusime sagedasti üheskoos, kui noored olime tegude hämaras”.

Olgu selle eesti rahvusliku ideoloogia kritiseeritavusega kuidas on, kuid soov Baltimaade varasemat, rahvusriikide-eelset ühiskonda katkendlikult näha ja kalduvus mitte-eestlasi järjekindlalt pildilt kõrvaldada on minu meelest põhjustanud selle, miks kunagise balti kõrgkihi kujutamine eesti kinos ja ka kirjanduses (kui eriti Jaan Krossi teosed kõrvale jätta) enamasti kriitikat ei kannata. Värskeimaks näiteks sellest on rahvuslikuks suurseriaaliks tituleeritud „Tuulepealne maa”, mille ainus baltisakslane, aadlipreili Elfriede (Liina Olmaru), mõjub täiesti ebarealistliku kujuna — nägusa, ent päästmatult naiivse ja eluvõõra, kokkuvõttes naeruväärse nukuna, mitte inimesena.

Katkestus varasema kultuurilooga on nii suur, et juba umbes saja aasta taguse Balti ühiskonna panoraamsemaks kujutamiseks heast tahtest ja oma jõududest nähtavasti ei piisa. Ses mõttes on Hardi Volmeri mängufilmi „Minu Leninid” (1997) saavutust raske ületada. Film on peaaegu algusest lõpuni saksakeelne, aga selle saksa keele tahumatus ja intonatsiooni robotlikkus (kõnelejad on eesti näitlejad, kes on omale võõrkeelse teksti, ilmselt sisust aru saamata, pähe tuupinud) teeb parimagi tahtmise juures võimatuks sellele iseenesest üsna vaimukale loole kaasaelamise.

3.

Puustusmaa filmi „18-14” aadlipoisid on kaunid ja elegantsed, koolivorm nende seljas istub laitmatult. Siirate ja kirglike noormeeste etniline päritolu pole filmis tähtis, ja ega see olnud kuigi tähtis ka elus. Sest esimeses järjekorras on nad romantilised hinged ja Venemaa patrioodid. Aleksandr Puškini etioopia juured, Avinurmes lapsepõlve veetnud Wilhelm Küchelbeckeri ja Anton (von) Delwigi (balti)saksa taust ei puutu asjasse. Vene identiteedi jaoks pole veri nähtavasti probleem.

Aga veri vereks. Tsarskoje Selosse rajatud lütseum polnud kasvandike kirevale etnilisele päritolule vaatamata tavaline kool. See oli muust seisusliku Venemaa ühiskonnast üsna hermeetiliselt isoleeritud erikool kõrgkihi poegadele. Ja lütseumi eraldatus tegi õppeasutuse saraseks kloostriga, nagu on Puškini biograafias kirjutanud Juri Lotman, või mingisuguse nõiakunstikooliga Otfried Preussleri noorteromaanis „Krabat”. Lütseumis õppis priviligeeritud noorsugu, kellele olid pärast kooli lõpetamist ette nähtud kohad Vene keisririigi võimuaparaadis.

Ja seetõttu on mul raske vaadata filmi „18-14” lahus Venemaa hilisemast ajaloost ja tänapäevast. On midagi mõrudat katses pakkuda postkommunistliku Venemaa noorsoole (ja just noortele on film autorite sõnul adresseeritud) eeskujusid kunagise Vene ühiskonna selle kihi esindajata hulgast, kes punase revolutsiooni käigus tapeti või maalt välja kihutati. Eks Putini-Medvedjevi impeerium vajab sirguvale noorusele vaimseid orientiire, aga arvata võib, et tänapäeva Venemaal ei ela kuigi palju keisririigiaegse eliidi järeltulijaid.

Ja nii tekitab minus enam kui nõutust see, et filmi „18-14” ainsaks vaieldamatult paheliseks tegelaseks, ühtlasi Tsarskoje Selo kurtuaasset idülli rikkuvaks sarimõrvariks, osutub justament lütseumi teener Sazonov, kes on selles filmis vist ainus lihtsat vene maatõugu inimene. Hea küll, krimilugudes kuulubki kurjategija au sageli teenrile, aga filmi pakutud seletus Sazonovi tapatööle (verehimu) või Sazonovi enda mantra (soov raha koguda ja maal elavale eakale emale lehm ning kitsed osta) on banaalsevõitu.

Sarimõrvar Sazonovi psüühika ei paista filmi autoreid huvitavat. Sazonov jätab lihtsa ja leebe, sooja südamega mehe mulje, kes tunneb end linnakultuuri raamides pisut ebamugavalt ja kes millegipärast pimeduse varjus oma roimakirge orjab. Nii et Sazonovi ainsaks funktsiooniks filmis näibki olevat see, et tema poolt jõhkralt valatud veri lisab kombeka kõrgkihi steriilsele elule pisut kõhedusttekitavat vaheldust.

4.

„18-14” on n-ö poistefilm, mingisugune „Kevade” vene variant. Muidugi selle vahega, et tegevus ei toimu kusagil provintsi külakoolis ega ka mitte mainekas erakoolis, nagu selleks olid Mauruse (Treffneri) või Wikmani (Westholmi) esmaklassilised asutused, vaid Venemaa keisri suveresidentsi rajatud elitaarses lütseumis. Žanrile tüüpiliselt on keskmes poiste omavahelised suhted (sõprused, tülid ja leppimised), mässukesed kooli juhtkonna vastu ja lõpuks endaleidmine patriarhaalsetes hierarhiates.

Et tegemist on poistefilmiga, tuleb tüdruktel ja naistel täita vaid kõrvalisi rolle. Tõtt-öelda on selline koolifilmidele jätkuvalt omane keskendatus just nimelt poiste suhetele (nt Ilmar Raagi „Klassis”; erandiks, juba 1985. aastast on muidugi Arvo Iho ja Leida Laiuse “Naerata ometi”) ja tüdrukute kui mingite enam-vähem statistide tagaplaanile lükkamine tänapäeval, mil kurdetakse poiste keskmiselt kasina võimekuse ja võib-olla üldse nende marginaliseerumise üle haridussüsteemis, natuke veider ja igal juhul anakronistlik. Kool pole enam ammu seesugune maskuliinne maailm, nagu seda mingist inertsist ikka veel serveeritakse.

Aga sisseõlitatud traditsiooni on ilmselt raske murda. Raja Teele erandiga puuduvad vähegi kandvad naissoost tegelaskujud paraku ka „Kevades” (ühes siinse kultuuri n-ö „tüvitekstis”), mistõttu jääb mulje, nagu oleks Oskar Luts kirjutanudki elust poistekoolis. Loomulikult õppisid Paunvere (Palamuse) koolis ka tüdrukud, aga neist lihtsalt ei räägita, neis ei tajuta eristuvaid karaktereid. „Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte nagu lambad, ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus,” arutleb Arno esimesel koolipäeval kaasõpilasi vaadates ja keskendub edaspidi suhtlusele poistega. Kuid läheb pärast tunde koju muidugi Teele kõrval. Poiste maailma, kui uskuda „Kevadet”, tüdrukud mängukaaslatena ei kuulu, nendega pole õigupoolest muud peale hakata kui „plaani pidada” vms.

Tsarskoje Selo lütseum oligi seevastu sõna otseses mõttes poistekool ja nii eksisteerivad filmis „18-14” naised peamiselt vaid noormeeste fantaasiates sentimentaalsete või erootiliste ihade objektidena. Ja eluarmastus või vähemalt inspireeriv muusa saab seetõttu automaatselt samahästi kui igast naissoo esindajast, kes tegelikkuses kas või hetkeks noortepoeetide teele satub. Mõnele neist kirjutab õhevil Puškin küünlavalgel hanesulega ihule luuletusi. Ühtaegu aga on naised filmis „18-14” toore tapakihu rahuldamise objektid — lütseumi teener Sazonov veristab nende ihusid samasuguse õhinaga süngetes põõsastikes ja lehkavates kangialustes.

—

P.S. Vaatasin filmi oma Tartu kodus 9. novembril 2008. Et filmi DVD-d polnud raamatukogudes ega laenutustes (enam?, veel?) saada, ei jäänud mul muud üle kui see omale osta.

A. W. Hupel: Peos hautud muna

Härra praost Pritzbuer Lätimaalt annab mulle teada, et üks naisterahvas tema naabruskonnast, kes oli oma käeluu murdnud, kuid ei suutnud kätt oma elava loomuse tõttu sidemesse paneku järel tükiks ajaks sootumaks jõude jätta, tuli mõttele oma haavaarsti nõusolekul võtta ette katse, kas tal õnnestub tegevusetus peos muna välja haududa. Naise püsivuses kaheldi, kuid nelja ja poole nädala pärast puges haiges peos hautud munast välja noor kana, keda ta armastusega hooldas ja kasvatas. Kana ei seltsinud iialgi teiste kanadega, ehkki ta oli kukk. Aeg-ajalt nähti teda naise otsa lendamas.

—

Tõlgitud originaalist: August Wilhelm Hupel, Ein in der Hand ausgebrütetes Ey. – Statistisch-Topographische Nachrichten von den Herzogthümern Kurland und Semgalln. Nebst andern kürzern Aufsätzen. Der nordischen Miscellaneen 9tes und 10tes Stück. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1785, lk 338.

P.S. Baltimaade pärisorjade ajaviited ja väljakutsed olid, nagu näha, mõnikord ülimalt originaalsed, ja trööstitud. Balti valgustuse suurkuju A. W. Hupel trükkis oma väljaannetes ära vahetevahel üsna hämmastavaid argielu killukesi, kuid sellest munahaudumise loost veidramat neis tekstides vist ei leidu.