Ma polnud juba ammu ühe filmilavastaja loomingu pärast nii palju rabelnud. Aga kui olin Christian Petzoldi filmi “Yella” (2007), mille hea sõber mulle paar nädalat tagasi Hamburgist saatnud oli, ühel hilisel tunnil ära vaadanud, oli mulle selge, et pean soetama endale tingimata ja kiiremas korras ka ülejäänud kaks samasse “tonditriloogiasse” (Gespenster-Trilogie) kuuluvat filmi. Nendeks on “Die innere Sicherheit” (2000) ja triloogiale nime andnud “Gespenster” (2004). Nüüd on nad mul nähtud.
Triloogiaks võib neid kolme filmi nimetada muidugi ainult tinglikult. Tegemist on iseseisvate teostega. Ja triloogia loomine pole olnud eesmärgiks ka Christian Petzoldile, 1960. aastal sündinud saksa režissöörile, kes kuulub nn Berliini koolkonda (Berliner Schule), mille kohta kasutatakse vahel ka nimetust “Nouvelle Vague Allemande”. Temaatiliselt on see filmikolmik aga omavahel tihedalt seotud. Need on filmid, mis jutustavad inimestest, keda olemas ei ole või vähemalt olemas olla ei tohiks. Kuid kinolinal, selles imelikus, nõiduslikus kohas, antakse neile elu või mingi lootuseraaski elule. Ja sünnib, et neist saab seal enamat kui “ainult vari ja masina elutu kaja”.
Austria kirjanik Elfriede Jelinek on kirjutanud: “Kinolina on koht, kuhu midagi ilmub ja kust see taas jäljetult kaob. [---] Kujud tulevad ja ütlevad midagi, ja meie, kes me saalis istume, lendame, olles oma silmade külge aheldatud, neist üle, nagu polekski nad mitte midagi, ja siis lendavad nad koguni ise, varjuolendid, nagu nad on; kõik see on uskumatu! Olgugi et me seda näeme. Film ongi üldse: tontide nägemine.” Ja kui on tõepoolest nii, kui film on juba loomuldasa viirastuslik, siis on film ka ideaalne vahend surmast ja alles selle kaudu elust rääkimiseks.
Christian Petzoldi loodud filmireaalsus on seejuures oma illusoorsusest teadlik. See pole Hollywoodi unenäotehas, vaid maailm, kus tegelikkus ja fantaasia eksisteerivad üheaegselt ning kuuluvad mõlemad selle nn “päris elu” juurde. Elu, nii nagu ka film, on tahes-tahtmata lõplik, sealt ei puudu iial surm. Ja surnud, nemad elavad koos iga surelikuga vähemalt tema mälestustes. Ja mäletajagi on mäletades natuke surnud. Umbes nii.
Petzold ei püüa rääkida lugu mingist “normaalsusest” või “reaalsusest”, mis filmi algul kuidagi ära rikutakse (nt psühhopaat, kurikael või koletis asub Hollywoodi filmis tegutsema) ja filmi lõpus taastatakse (psühhopaat, kurikael või koletis tehakse kahjutuks). Petzold läheneb “normaalsusele” ja “reaalsusele” pigem selle kaudu, mida ebanormaalseks ja ebareaalseks peetakse, ja nii muutuvad suhteliseks ka “normaalsus” ja “reaalsus” ise.
Julia Hummer (“Die innere Sicherheit”).
Eks või ju ebanormaalseks ja ebareaalseks pidada näiteks endiste Saksa terroristide elu paarkümmend aastat pärast seda, kui nad on pidanud “põranda alla” minema ja elama kas eksiilis kusagil Portugalis või inkognito kodumaal, kus neil tuleb end rutiinse paanilisusega võimude eest varjata. Taolise elu ebanormaalsus ja ebareaalsus suureneb veelgi, kui näha seda kõike nende terroristide murdeikka jõudnud tütre Jeanne’i (Julia Hummer) silmade läbi, kelle jaoks see kõik ongi päris elu — elu, mis on esmapilgul täiesti tavaline. Ja võib-olla ongi. Sellest jutustab “tonditriloogia” esimene film “Die innere Sicherheit” (2000), mille pealkiri on kahetähenduslik: “Sisemine kindlustunne” ja “Sisejulgeolek”.
Petzoldi tegelased elavadki ühe kriitiku meelest teatavas “vaheriigis”. Kui otsida analoogiat Piiblist, siis võiks öelda ehk, et tegemist on inimestega, kes on ära aetud siit maalt ja kes on pidanud varjule minema Jumala palge eest ning maa peal olema hulkurid ja põgenikud (vrd 1 Ms 4:13-14). Umbes selline on Petzoldi järgi conditio humana paratamatult. Ta kujutab oma filmides inimesi, kelle elu saab “reaalseks” ja “normaalseks”, ka nähtavaks sageli ainult siis, kui nad on mingit seadust rikkunud. Võib-olla märkab neid mõnikord valvekaamera kaubamajas. Aga kas keegi ühel hetkel ka valvekaamerat märkab, on juba vähem kindel.
Sabine Timoteo ja Julia Hummer (“Gespenster”).
Filmi “Gespenster” (“Tondid”, 2005), st triloogia teise osa idee on Petzoldi sõnul sündinud vendade Grimmide muinasjutust “Surisärgike” — loost, kus ema ei suuda kuidagi leppida mõttega, et tema laps on surnud. “Ema, sa pead lõpetama minu pärast nutmise, sest muidu ei pääse ma taevasse!” vannutab muinasjutus surnud laps leinavat ema. Selgema kuju sai idee siis, kui Petzold juhtus nägema fotosid, mille abil vanemad otsivad oma 10-15-20 jne aastat tagasi kaduma läinud (röövitud, tapetud?) lapsi. Need fotod olid konstrueeritud arvutite abil fotodest, millel otsitavad inimesed olid sageli alles imikud.
Ühele sellisele lapsele annab Petzold filmis “Gespenster” elu. Berliinis lastekodus elav teismeline Nina (Julia Hummer) kohtab ühel päeval Tiergartenis, kus ta koos teiste lastega n-ö ühiskondlikult kasuliku töö korras parki koristab, ringihulkuvat Tonit (Sabine Timoteo), pisut vanemat tüdrukut, kellesse ta kiindub ja kelle abil ta üritab sotsialiseeruda. Ja kes teab, võib-olla kohtab Nina filmi käigus ka oma vanemaid, kes elavad Prantsusmaal ja kes on sõitnud Berliini, kus kunagi kadus nende tütar. Kuid samahästi võib see kõik olla ka unenägu või meelehaigus.
Devid Striesow ja Nina Hoss (“Yella”).
Triloogia viimane osa “Yella” (2007) räägib noorest naisest Yellast (Nina Hoss), kes püüab pääseda Ida-Saksa surmkõledast linnakesest Wittenbergest tõelisse ellu, mille ta usub olevat Lääne-Saksamaal. Yella on ambitsioonikas ärinaine, kes soovib end lahti kiskuda ka oma mehe küljest, kelle firma on läinud pankrotti. Leitud töökoht ühes Hannoveri firmas pakub talle võimaluse oma unistus teoks teha. Kas see tal ka õnnestub, on enam kui küsitav, sest pole võimatu seegi, et ta hukkub juba filmi 13. minutil — teel Hannoveri rongile oma armukadeda mehe autos, mis korraga sillalt Elbe jõkke kihutab.
“Yella” on film ärimaailma ebatõelisusest, lausa olematusest ja selle olematuse vastupandamatust ihaldusväärsusest. Christian Petzoldi huvitas filmi tehes tema enda sõnul küsimus, mis on moodsa kapitalismi juures õigupoolest nii seksikas. “Yella” on ka film, mis näitab hästi, kui väga Petzold oma tegelastest ja nende unistustest hoolib, ükskõik kui rumalad või targad need siis on. Ikka ja jälle annab ta neile võimaluse.
…
“Tonditriloogia” filmid räägivad tontidest, kuid on seejuures realistlikud. Neis filmides puuduvad eriefektid ja kõik muu taoline, mida armastatakse fantaasiamaailma visualiseerimiseks kasutada. Juba oma tontliku loomu poolest võib kino tõelise ja ebatõelise (ja kus on õieti nendevaheline piir?) kujutamisel läbi ajada hoopis lihtsamate vahenditega. Ja triloogia pealkirjale vaatamata ei ole mingil juhul tegemist õudusfilmidega. Miks peaksidki tondid (ainult) hirmsad olema? Filmide tegevus toimub alati äratuntavas keskkonnas ja käsitleb Saksa ühiskonnas (aga ka laiemalt) aktuaalseid teemasid, mis on seejuures universaalsed ja ajatud.
“Tonditriloogia” filmidel on kadestamisväärselt täpne kompositsioon ja sümbolismi riivav pildikeel (eriti filmil “Yella”), mida toetab üsna lakooniline sõnaline ja muusikaline osa. Ja muidugi on oluline ka see: nendes filmides mängivad võrratud näitlejad. “Yella” peategelast kehastanud Nina Hossi autasustati selle rolli eest 2007. aasta Berliini filmifestivalil Hõbekaruga ja 2008. aastal Deutscher Filmpreis‘iga.
Mis minu jaoks Petzoldi filmid veel sümpaatseks teeb, on seegi, et need on ühelt poolt tundlikud portreed inimestest ja teiselt poolt on need lood ühiskonnast. Need on väga sotsiaalsed filmid, mida võiks võrrelda ehk belglastest vendade Dardenne’ide loominguga, kus samuti on keskmes n-ö väikesed inimesed või lausa outcast‘id. Kuid Dardenne’ide filmikujud jäävad minu meelest kogu rakendatud naturalismi kiuste siiski üsna abstraktseteks ja muust maailmast enam-vähem isoleeritud konstruktsioonideks.
Tegelased Dardenne’ide filmides äratavad jõuetut kaastunnet ja pakuvad pärast filmi — tundub mulle — sageli kahjuks vaid ainet veiniklaasi juures tund või paar idealistlikku vestlust arendada ning heldet saatust tänada, et meil käsi õnneks paremini käib. Vaimustuda võib ka sellest, et agulielust on võimalik nii lüürilist kunsti luua. Jääb üle lõpuks nostalgiliselt nentida: seal, agulis, elatakse veel tõelist, täisverelist elu, kus on alles veel ehtsad probleemid ja tunded.
Ent Christian Petzoldi filmid annavad aimu sellest, et see väga realistlik tontide maailm, kuhu meid kinolinal viidi, on õieti siinsamas, igal pool ja igal ajal. Mitte ainult agulis või rentslis, vaid ka kesklinna klaasfassaadiga kõrghoonetes ja toredates kaubamajades. Ja see maailm on olemas ka pärast seda, kui filmi lõputiitrid on kadunud, ja tõenäoliselt ka pärast seda, kui me silmad sulgeme — uneks või surmaks. Tondid ei kao kuhugi.
—
P.S. Mulle kangesti meeldis kirjutada üle pika aja nii positiivset arvustust. Kahjuks ei ole selle aasta PÖFF-i kavas ühtegi Christian Petzoldi filmi. Saksa filmid on üldse hõredalt esindatud. Ja ometi läheb saksa kinol väga hästi.
