Vaatasin pärast jõule saksa režissööri Hans Steinbichleri filmi “Winterreise” (2006; 95 min). Olin saanud selle jõulukingiks. Üks mu esimesi reaktsioone oli umbes see: visuaalselt lummav film väga põneva peategelasega, aga ometi ei puuduta mind kõik see kuigivõrd. Kuid siis tuli Schuberti muusika, millele oli viidanud juba filmi pealkiri: Franz Schuberti kuulus laulutsükkel “Winterreise” (1827; sõnad Wilhelm Müller), mida eesti keelde on tõlgitud nii: “Talvine teekond”. Tuli Schuberti muusika ja nõidus mu ära. Või nagu ütles üks filmi kõrvaltegelastest: “Nii polnud ma seda muusikat varem kuulanud.”

Filmis oli üks koht. Peategelane Franz Brenninger (Josef (Sepp) Bierbichler), vanemasse keskikka jõudnud ärimees, kes oli omal ajal silmapaistvalt edukas, kuid on nüüd kohe-kohe pankrotistumas, ja mitte ainult äriliselt, vaid ka n-ö eraeluliselt, aga kes seda endale põrmugi tunnistada ei taha, sõidab keskööl oma autos mööda tühja maanteed, ümberringi lumine Baieri maastik nagu muinasjutt. Siis kostab raadiost Schuberti laulutsükli kahekümnes, st peaaegu viimane laul “Der Wegweiser”. Ta peatab auto ja kuulatab. Ja laulab siis peagi juba ise, veidi kähiseval ja kriipival, aga siiski muusikaliselt haritud häälel:

Einen Weiser seh’ ich stehen
unverrückt vor meinem Blick;
eine Strasse muss ich gehen,
die noch keiner ging zurück.

(“Viita näen vankumatult seisvat silme ees; pean käima teed, kust keegi pole veel tagasi tulnud.”)

Laulmishetkel on bravuurikas ja ekstsentriline Brenninger, võiks öelda ka paadunud macho, kuhugi kadunud. Brenninger, nooruses muusikat õppinud, aga sellele siiski käega löönud mees, on maniakaal-depressiivne, see saab järjest selgemaks. Päevavalgel ülbitsevale ja hoolimatule käitumisele vastandub tema öine endassesulgumine oma kabinetis: seal ta istub (või kargab ringi), kõrvaklapid peas, sigaret suunurgas suitsemas. Klappides kõrvulukustav rock. Ähvardavat pankrotti ja kogu oma maailma kokkuvarisemise ohtu tajudes haarab ta viimaks kinni täiesti jaburast äriideest.

Brenninger sõlmib nimelt viimases hädas lepingu kellegi Keenia ärimehega, kes on saatnud talle kui “usaldusväärsele inimesele” kirja, milles tõotab talle ühelt rahakantimise tehingult vahetasuna peaaegu miljon eurot. Kui vaid Brenninger viiskümmend tuhat tagatiseks ette maksaks … Ja seejärel veel teist viiskümmend tuhat. Ja nii edasi. Ilmselt on igaühele e-postkasti selliseid pakkumisi tulnud ja ilmselt on enamik säärase kirja pikemalt mõtlemata prügikasti visanud. Kuid mitte Brenninger.

Brenninger on viimaks tõesti rahast samahästi kui lage ja ka Keenia ärimees on muidugi kadunud nagu tina tuhka. Aga enam pole kaotada midagi. Brenninger sõidab Keeniasse. Jumal teab, mis temaga seal juhtub, sest filmi lõpuosa ei ole enam rangelt võttes realistlik. Pole võimatu, et Brenninger saab oma raha isegi tagasi. Igatahes ootab teda seal punaste liivade keskel lõplik selgus, mida ta on juba tükimat aega aimanud ja mida on ennustanud ka Schuberti laulutsükkel: tagasiteed ei ole.

Realistlik keel läheb filmi jooksul sujuvalt üle sümbolistlikuks. Keenia on juba täielik olematu koht, utoopia, mingi muinasjutumaa. Ehkki Nairobi peamisteks tunnusteks näib olevat vaesus ja viletsus, on see paik ometi kui kadunud paradiis, kuhu miski Brenningeri kõigest väest tagasi kisub: “Welch ein törichtes Verlangen/ treibt mich in die Wüstenei’n?” (“Mis sõge igatsus ajab mind küll kõrbetesse?”) lauldakse ka Schuberti laulutsüklis. Hea haldjana (või surmainglina?) juhatab ta sinna Leyla (Sibel Kekilli, vast tuntud eriti türgi-saksa režissööri Fatih Akini suurepärasest filmist “Gegen die Wand” (“Vastu seina”, 2004)), türgi päritolu noor naine, kes on teda juba Saksamaal abistanud.

2.

Päev hiljem vaatasin austerlase Michael Haneke filmi “La Pianiste” (“Klaverimängija”, 2001; 131 min), mille DVD olin juba rohkem kui aasta tagasi ostnud, kuid mille vaatamist olin aina edasi lükanud. Sest ehkki Haneke kuulub mu lemmikrežissööride hulka, on tema filmide järeltoime ettearvamatu — tal on n-ö ebamugavad filmid. “Klaverimängija” põhineb austria nobelisti Elfride Jelineki romaanil “Die Klavierspielerin” (1983). Ja see kooslus, Jelinek ning Haneke, võib teatud meeleseisundis olla kahekordselt ebamugav.

Nagunii olin aasta algupoolel vaadanud austerlase Franz Novotny filmi “Die Ausgesperrten” (“Lukutagused”, 1982), mis on samuti Jelineki romaani (ja kuuldemängu) ekraniseering, ja mul oli seejärel raskusi uinumisega. Tšehhi režissööri Juraj Herzi filmi “Spalovač mrtvol” (“Laibapõletaja”, 1968) kõrval on “Die Ausgesperrten” vist üks võikamaid filme, mida ma näinud olen. Või pigem nii: inimhinge kõige hämaramate külgede paremaid käsitlusi filmikeeles ma palju ei teagi.

Kuid nüüd oli tõesti paras aeg “Klaverimängija” ettevõtmiseks, sest teadsin, et vähemalt Elfriede Jelineki samanimelises romaanis, mida olin lugenud umbes kümme aastat tagasi ja mille tõlkijaks oleksin kunagi hiljem äärepealt sattunud (eesti keeles ilmus see raamat 2005. aastal Liina Truus-Mittermayri tõlkes), on kesksel kohal Schuberti muusika — täpselt nii nagu ka Steinbichleri filmis “Winterreise”.

Inimhinge mürgiste põhjasetete uurimine on Jelinekile toonud n-ö “vastiku kirjaniku” maine. Üks Tartu kirjandustegelane on nimetanud teda kunagi “ohtlikuks naiseks” jne. Mis Jelineki lugejaid ärritab (kui kitsalt austerlased kõrvale jätta), ja võib-olla eriti mehi, on tõenäoliselt ka see, et ta räägib nii palju naise seksuaalsusest. Miks see võiks kedagi ärritada? Seepärast, et patriarhaalse süsteemi heteroseksistlik loogika paneb naised ja nende seksuaalsuse väga imelikku, õieti võimatusse olukorda.

Ühelt poolt defineeritakse naist kui midagi eriti looduslähedast ja ürgset, läbini soolist ja irratsionaalset, mis vastandatakse kultuuri ja mõistust esindavale mehele, kes on ühtlasi justkui sooneutraalne olend. Teiselt poolt aga pole traditsioonilises õhtumaises kultuuris vist naisest, eriti niinimetatud “daamist”, kunstlikumat produkti. Ja see produkt ei taha kuidagi valmis saada, ehkki suurtööstused seda palavikuliselt viimistlevad.

Ent kui naine pole tunnustatud seksuaalse subjektina (iha väidab Freud olevat mehe privileegi), siis pole raske iga märki naise seksuaalsusest patologiseerida või näiteks kriminaliseerida. Vatikan, see tsölibaadis elavate meeste seltskond, ongi nimetanud Jelinekki nihilistlikuks neurootikuks. Tema loomingut on nimetatud pornoks. Jelinek tekitab paljudes hirmu ja tülgastust. Ise on ta nimetanud ennast “armuprügi koristajaks”.

3.

Minu meelest on Michael Haneke ekraniseering Jelineki raamatust hästi õnnestunud. Ja hea meel on mul ka sellest, et olin raamatut lugenud niivõrd ammu, et ei mäletanud enam täpselt detaile. Teadsin vaid lugu, üldjoontes. Ja lugu on ju lihtne. Klaverimängija ja -õpetaja Erika Kohut (Isabelle Huppert), umbes 40-aastane naine, elab Viinis koos oma eaka ja võimuka emaga (Annie Girardot). Ja juhtub, et ühel päeval armub ta oma noorde õpilasse Walter Klemmerisse (Benoît Magimel). Ja Walter Klemmer armub temasse.

Hüva, armub. No ja mis siis? Aga Erika Kohut on just selline kunstprodukt, millest ma ülalpool rääkisin. Ülimal määral kultiveeritud olend. Igatahes sellisena ta paistab. Viini konservatooriumi professor, kes on võimeline oma iha avalikult väljendama üksnes muusikakeeles. Varjatult leiab tema vaat et täiuslikult allasurutud iha (ja viha) väljapääsu vuajerismis, autoagressioonis ja sadomasohhismis. Walter Klemmeriga viib ta kokku Schuberti muusika, olulisel kohal on seejuures laulutsükkel “Talvine teekond”. Erika Kohut lööb klaveritunnis takti ja retsiteerib:

Es bellen die Hunde, es rasseln die Ketten;
es schlafen die Menschen in ihren Betten,
träumen sich manches, was sie nicht haben,
tun sich im Guten und Argen erlaben.

(“Koerad hauguvad, ketid kõlksuvad, inimesed magavad oma voodites, näevad und nii mõnestki, mida neil pole, kosutavad end heas ja kurjas.”)

Erika Kohut haavab ennast viimaks noaga. Aga võib-olla ta ongi haav. Die Wunde Erika Kohut. Jelineki raamat on Michael Haneke sõnul klassikalise psühholoogilise romaani paroodia. Oma filmi on Haneke nimetanud klassikalise melodraama paroodiaks. Mõlemal juhul on mindud üle valuläve, kuid sel määral, et see muutub õhkõrnaks irooniaks — ja just iroonia teeb nii raamatu kui ka filmi üldse talutavaks. Muidugi, on ka neid lugejaid-vaatajaid, kes irooniat ei märka.

4.

Kahe filmi keskmes on suure romantiku Franz Schuberti muusika, seega võiks öelda: nn dionüüsiline printsiip enam-vähem puhtal kujul. Need on hämarad ürgjõud, see on joobumus nii armastusest kui ka surmast, mõnuküllane lahustumine mingis päristegelikkuses. Minus on romantiline muusika, eriti selle öine pool, alati kerget ebalust tekitanud: sellesse süvenemine nõuab väga head endatundmist ja ka väga tugevaid närve, nn “dionüüsilist tarkust”, mis oli Nietzsche järgi Odysseusel. “Igavesel merel” võib hukkuda.

Schuberti “Talvise teekonna” laulutsükkel räägib loo inimesest, kellel on oma depressiivsest seisundist (kunagi nimetati seda ka melanhooliaks) õieti ainult üks ihaldusväärne väljapääs: tagasipöördumine armsama juurde. Kuid reaalne naasmine on võimatu. Ja võimatu kas või seetõttu, et selleks peaks see inimene suutma kõigepealt oma armsama küljest lahti lasta.

Tagasi saab pöörduda ju alles pärast seda, kui ollakse oma teekonnal kuhugi välja jõudnud. Kuid “Talvise teekonna” inimene ei lähegi õigupoolest kuhugi ega ole ka armsama küljest lahti lasknud. Seesama depressiivne seisund, too melanhoolia, millest ta järjest enam purju jääb, aheldab teda ka oma pikkamisi fantoomiks muutuva armsama külge järjest tugevamini. Tõenäolisemalt lõpeb see teekond hoopis neuroosi, hullumeelsuse või surmaga.

End väljapääsmatus olukorras uskuvad Franz Brenninger ja Erika Kohut otsustavad lahenduse kasuks, mis on siin ilmas samahästi kui võimatu: kõike lahendav tehing Keenia ärimehega ja kõike lahendav suhe noore nägusa mehega, kes on neile nagu taevast sülle sadanud, teostuvad, igatahes enamasti, vist ainult fantaasias. Mis parata.

Romantiline muusika pakub lohutust, kuid liiga suurte annuste korral võib olla soovitatav nõu pidada arsti või apteekriga. Või kuulata vahelduseks Bachi, või näiteks Pärti. Nii tundub igatahes mulle, kes ma olen romantilise muusika süngeima segmendi armastamiseks oma loomult vist lihtsalt liiga emotsiaalne ja nõrk, dionüüsiliselt rumalavõitu. Aga Steinbichleri ja Haneke filmid pakuvad sellesse ööriiki suurepäraseid, harivaid sissevaateid.

—

P.S. Nimetatud filmide peategelasi on kõrgelt auhinnatud. Josef Bierbichler sai oma rolli eest 2007. aastal Saksa filmiauhinna, Isabelle Huppert 2001. aastal Euroopa filmiauhinna. (Ah jaa, tore on ka see, et “Winterreises” mängib peategelase naise Martha ehk Mucki rolli Hanna Schygulla, Fassbinderi üks Stamm-näitlejaid.)

Muide, ma ei mõista, miks on “Die Klavierspielerin” / “La Pianiste” tõlgitud eesti keelde (nii raamatu kui ka filmi pealkirjas) kui “Klaveriõpetaja”. Ilmselt raamatu ja filmi ingliskeelse tõlke pealkirja “The Piano Teacher” järgi. Kui Jelinek ja Haneke oleksid tahtnud teha raamatu resp. filmi klaveriõpetajast, oleksid nad küllap ka oma teose pealkirjastanud vastavalt, näiteks: “Die Klavierlehrerin” (või “La Professeur de piano”).

About these ads