Väljavaade

Mäletan, et vaatasin kord, juba aastaid tagasi, ühte dokumentaalfilmi viimasest saksa keeles kirjutavast Praha kirjanikust. Juudi soost Lenka Reinerová, kes, nagu nüüd Internetist järele uurisin, suri möödunud aasta suvel, ütles seal, et kirjutab oma teosed endiselt kirjutusmasinal. Ja mitte seetõttu, et ta suhtuks arvutitesse halvasti või kardaks, et ta ei suuda enam kõrge vanuse tõttu arvutiasjandust selgeks saada, vaid lihtsalt põhjusel, et arvuti, kobakas riistapuu, varjab ta vaate. Sest kirjutamise ajal on tal kombeks pilk aeg-ajalt aknast, mille taga ta kirjutab, välja saata, ära uitama lasta.

Tõstsin enne nende ridade kirjutamist oma sülearvuti, mis teab kui kobakas ei ole, pigem väheldane, oma viimaste kuude põhiasukohast kirjutuslaual mujale. Kirjutuslaud asub küll akna juures, kuid selle akna ees ripub ruloo, kauplusest “Kangas & Nööp” ostetud värvitu, linasest riidest ruloo, mille alaserva kaunistavat pitsi pean ikka ja jälle kassikarvadest puhastama. Sass armastab aknalaual, ruloo ja klaasi vahel, istumas ja linde uudistamas käia. See ruloo on ka ainus aknakate, mida ma oma kodus — elan teisel korrusel — õieti kasutan. Ühe akna ees ripub küll säärane veel, kuid see on alati üles keeratud. Kolmas aken on lihtsalt aken.

Tõtt-öelda pole ma oma kirjutuslaua asukohaga rahul, aga see oli ainus paik, kuhu ta sobis. Katsin akna rulooga, sest õhtuti langes sealt sisse nii eredat valgust, et ma ei näinud arvutiekraanigi. Ja raamatuselgade koltumisele riiulites tuli lõpp teha. Aga rulool on ka teine põhjus. Aknast vaid tosinkond meetrit eemal asub kõrvalmaja, ilmselt ENSV-aegne, ühekorruseline viilkatusega erekollane “eramu”, mida on viimasel kahel aastal põhjalikult remonditud. Eramu kõrvalhoone, kunagi suuremat kuuri meenutanud rajatis, on tehtud laiemaks ja ehitatud ümber saunaks. Ruloo varjab mind võõraste pilkude eest, aga varjab minu pilgu eest ka vastasmaja elanikke.

Oma toredas saunas armastab majaomanik, musta käharpea ja balkanlike vuntsidega keskealine mees, nädalavahetustel lõõgastuda, päris kindlasti teenitult. Lõõgastumine käib üksi või koos külalistega. Igatahes oli see nii veel siis, kui ruloo mu akna eest puudus. Suviti tuldi, käterätid ümber, saunast ka välja, maja ümbritsevasse aeda (korrapäraselt pügatud muru, mitmesugused lilled, hästi hooldatud õuna- ja kirsipuud) juttu ajama ja karastusjooke jooma. Naabrimehe eramu ja 20. sajandi algusest pärinevat üürimaja, milles ma elan, lahutab puutara. Hoolitsetud aed läheb siinpool tara üle sissesõiduteeks hoovi ja kaugemal ka hädapäraselt kõpitsetud rohealaks, mis üürimaja juurde kuulub. Kuid viljapuid on siingi. On ka üks violettide õitega sirel.

Tõstsin oma arvuti niisiis selle rulooga akna alt mujale, teise akna juurde korteris, aknalauale, ja vaatan nüüd sellest katmata aknast välja. Mulle paistab üürimaja tagahoov, kuurinurk, puud (lähemal õuna- ja kirsipuud, kaugemal muu hulgas üks vana ja kõrge tamm), Emajõe poole jäävad majakatused (pea eranditult eramajad), kauguses kõrguv Tigutorn. Vaid mõni üksik Tigutorni aken on valgustatud, kuid nagu alati põleb keerduva hoone valgustatud tipus punane tuluke, mida on näha ka pilves ilmaga. Öötaevas, mis täidab vaatest kaks kolmandikku, on tumeroosa. Paari aasta jooksul on majasein akna ümber kasvanud täis viinapuuvääte, osa neist õõtsutab tuul pisut tontlikult akna ees.

Siin, selle akna juures, armastasin kirjutada eriti eelmisel aastal, lükkasin akna sageli pärani, hilissügiseni välja. Küttekulud suurenesid, aga ma vajasin õhku. Üheks põhjuseks, miks ma seda akent eelistasin, oli peale vaate seegi, et see oli ainus paik, kus võrguühendus enam-vähem kindlalt töötas — enne Tele2-ga lepingu sõlmimist kasutasin mingit tasuta võrku, mis õnnekombel mu korterini küündis. Aga olen siia oma arvutiga ikka ja jälle hiljemgi tulnud. Aastaga on vaade avardunud: akna taga kasvavat õunapuud, kust ulatusin varem sügiseti ka õunu haarama (kollased magusad õunad), lasi majaomanik viimasel suvel tublisti kärpida.

Kärpimine kurvastas küllap Sassi, kes oli armastanud puuvõras parvlevaid varblasi luurata. Aga varblased hakkasid uues olukorras kogunema akna ümber väänduvasse viinapuusse. Säutsumist võis kuulda kogu korteris ja Sassi kõrvadele oli see muusika. Ühel suveõhtul, kui olin korraks akna juurest eemale läinud, otsustas ta koorilaulu sekkuda — ja maandus läbi kärbitud õunapuuvõra raginal majahoovi, õnneks viga saamata ja ühtegi varblast tabamata. Linde käib siin teisigi, kuurikatusel jalutab aeg-ajalt mõni hakk, vares või harakas. Kirjutasin ühest kuurikatuse lumme jäljerea teinud hakist kunagi isegi haiku.

See vaade on väga rahulik, ilma suuremate muutusteta. Inimesi satub pildile harva, igatahes on see nii hommikuti ja õhtuti — aegadel, mil ma tavaliselt kirjutan. Võib näha naabrinaist, kes hoovis taksi jalutamas käib (taksi nimi on Kaspar, naabrinaise nime ma ei tea). Õieti võib jalutuskäiku vaid kuulda, kui aken on lahti, nagu võib kuulda ka mängivaid lapsi (nelja-viie aasta vanused eesti poisid), sest kui akna juures kirjutan, mulle hoovis toimuv kätte ei paista. Võib kuulda ka hoovi saabuvaid ja hoovist väljuvaid autosid. Muutusi toob sellesse vaatesse vaid öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumine — kevadel muutub aed roheliseks džungliks — ja taevas. Ühte Oskar Lutsu romaani pealkirja tsiteerides võiks maailma, kuhu siit aknast vaade avaneb, nimetada vaikseks nurgakeseks.

Selle rahulikku vaadet pakkuva aknaga on seotud veel üks lugu. Kui siia korterisse kolisin, kukkus mulle sellesama akna ülemine kolmandik, raam koos klaasiga, remondi ajal pähe — üks ruutudest purunes, kuid pääsesin õnneks paari tühise kriimuga kaelal. Ja korraliku ehmatusega. Öeldes dramaatiliselt, aga täpselt: sel hetkel rippus mul hing aknaraamina kaelas. Kaks aastat tagasi vahetati majaomaniku soovil kogu majas vanad aknad pakettakende vastu. Pakettakendes pole, teadagi, midagi dramaatilist. Aga vaade neist on endine.

—

P.S. Mind kangesti huvitaks: Milline on vaade, väljavaade, mis avaneb teistele blogijatele oma tavapärasest kirjutamiskohast? Paista võib ju paljugi: linn või põld, vastasmaja või hoov, jõgi või meri, inimesed kohvikus, raamaturiiul, köögipliit, peegel jne. Seetõttu palun kirjeldada oma vaadet viiel blogijal. Kes soovib, võib nimetada seda meemiks. NB! Palun vaadet mitte pildistada, vaid sõnades kirjeldada. Kohanimesid (tänav, linn jne) nimetada ei tarvitse. Meemi adressaatide arv ei ole tähtis. Kirjutada võib ükskõik mida ja kuidas — peaasi, et see seostuks ühel või teisel moel kirjutamiskohast avaneva vaatega. Olgu selle meemi nimeks “Väljavaade”.

Niisiis:

Milline väljavaade avaneb sinu (harjumuspärasest) kirjutamiskohast arvuti taga?

Kirjutada võivad soovitavalt kõik mu blogi lugejad, aga saadan palve ekstra blogidele Keldripood, Zenbonbon, Mirri, Parvetaja ja Unenäovabrik.

Süütus kaob nagunii ühel päeval. Olen seni kahele meemile pooltõrkumisi vastanud, nüüd on aeg ise meem algatada …

P.P.S. Ma ei tea, kas keegi on kunagi tegelenud blogisemiootikaga. Kui võtta eeskujuks Lotmani teatrisemiootika, mis jaotab teatri ruumi kaheks osaks: lavaks ja saaliks, mida lahutab eesriie, siis võiks öelda, et blogi ruumis see vastandus kaob: blogija on ühtaegu laval ja saalis, ta on niihästi see, kes toodab teksti (ja kujundab selle), kui ka see, kes teksti loeb — ja reageerides (kommentaari või lingi kaudu) loetud (teise) tekstisse mõnikord ka sekkub.

Lava ja saali suhteid teatris kirjeldab opositsioonipaar olemine vs mitteolemine: etenduse ajal saalisistuja jaoks saali ei eksisteeri, tegevus toimub vaid lava illusoorses reaalsuses. Saali ei eksisteeri ka lavalolija jaoks. Sellegipoolest on laval- ja saalisolijate suhe dialoogiline: saalisolija võib plaksutada, naerda, vilistada, saalist lahkuda jne, saali reaktsioonist sõltub lava jaoks nii mõndagi. Üheks Charlie Chaplini hirmuks oli kujutlus, et tema lavaleastumise järel saal ei reageerigi.

Blogi ruumis on illusoorne nii lava kui ka saal. Jumal teab, kes ühe või teise blogija taga “tegelikult on” ja kus täpselt. Viirastused etendavad näitemängu ja viirastused ka plaksutavad. Või vilistavad välja. Aga kusagil ta tõenäoliselt on, too tema ise, istub näiteks proosaliselt arvuti taga ja vaatab aeg-ajalt mitte aknasse ekraanil, vaid üle arvuti kuhugi mujale, näiteks aknast, mis on kinni või lahti, tolmunud, pestud, jäätunud, katki jne, välja, või suleb hoopis silmad, võib-olla lüürilisel pilgul.

P.P.P.S. (28. veebr. 2009) Avastasin nüüd, et eile algatati ka fotojaht teemal “Vaade aknast välja”. Huvitav, ideed näivad olevat õhus.

The puzzle

Ane Brun feat. Rebekka Karijord, “The Puzzle” (“Changing of the Seasons”, 2008), live. Norrast.

Pere ja veri (“Cassandra’s Dream”)

Homöopaatiline ravi pärast kehva filmi vaatamist on minu puhul ennegi häid tulemusi andnud. Ravi seisneb selles, et tuleb end kokku võtta ja vaadata ära uus, aga tõenäoliselt väga hea film. Similia similibus curentur. Et Woody Alleni filmid on ennast siis, kui — nagu on kirjutatud — kogu ihu on pimedust täis, reeglina hästi õigustanud, siis polnud midagi imestada, et otsustasin pärast viimatisi gangsterifilme vaadata väsimuse ja hilise öötunni kiuste ühe värskematest maestro linateostest, mida olin juba mõnda aega mustadeks päevadeks hoidnud. “Cassandra’s Dream” (2007) niisiis.

“Cassandra’s Dream” on “Match Point’i” (2005) ja “Scoop’i” (2006) järel viimane film Alleni Londoni-triloogias ja — nagu mulle vaatamise ajal järjest enam selgus — nagu ülejäänudki väike meistriteos. Ja selgus seegi, et “Cassandra’s Dream” sobis juhtumisi suurepäraselt kokku võtma kogu mu õnnetut maffia- ja terrorismifilmi stuudiumi. Ühesõnaga: kui vaadata lisaks tragikoomilisele thriller‘ile “Cassandra’s Dream” ära ka veel palestiina-hollandi režissööri Hany Abu-Assadi sünge-lüüriline “Paradise Now” (2004), siis peaks huviline minu meelest sellest valdkonnast küll, nagu David Vseviov öelda armastab, “põhilise kätte saama”. Ülejäänu võib osutuda ajaraiskamiseks.

Umbes kolmekümnesed vennad Ian (Ewan McGregor) ja Terry (Colin Farrell), filmi “Cassandra’s Dream” peategelased, elavad Londonis oma tagasihoidlikku elu, aga keegi ei saa öelda, et neil poleks unistusi. Neil on näiteks purjekas, kasutatud küll, kuid nagu uus: Cassandra’s Dream, Kassandra Unenägu. Muidu käib elu väikest viisi: Terry putitab töökojas autosid, mängib vabal ajal vahelduva eduga hasartmänge (pokker, koerte võiduajamine jms) ja loputab rõõmu ning kurbust, mida mängurisaatus talle kingib, alkoholi ja rahustitega kurgust alla. Ian aitab infarkti üle elanud isal restorani pidada, plaanib hotelliäri Californias ja sõidutab venna töökojast laenatud autodes wannabe-hotelliärimehena pruute.

Kõik läheb harjumuspärasel viisil, kuni Iani teele satub näitleja Angela (Hayley Atwell) ja Terryl pokkerivõlad üle pea kasvavad. Õnneks on vendadel onu Howard (Tom Wilkinson), kes nagu saatuse kingitus Californiast Londonisse saabub. Onu Howard on Californias haljale oksale jõudnud ja Terry ning Iani pere koosviibimiste meelisteemasid. Juba enne lagedaleilmumist on onu Howard omandanud müütilise kangelase, lausa Messia mõõtmed. Tema poole vennaksed viimases kitsikuses pöörduvadki. Ja onu Howardil on vennapoegadele hüva nõu käepärast, kuidas muidu. Perekond hoiab ju alati kokku. “Family is family and blood is blood!” teab onu Howard vana maffiatarkust. Taustaks kõlab Philip Glassi tume-tume muusika.

Woody Allen on teadagi moralist, aga muigav moralist. Võiks öelda ka näiteks nii: “Cassandra’s Dream” mõjub umbes nagu Mari Saadi romaan “Lasnamäe lunastaja”, ainult ühtaegu kohutavalt naljakalt. Määratlus, mille Märt Väljataga annab “kristlikule romaanile” (selle alla paigutab ta “Lasnamäe lunastaja”), sobib laias laastus ka “Cassandra’s Dream’i” ja paljude teistegi Alleni filmide puhul. Jah, tegemist on tekstiga, kus “igati ilmalikud tegelased pistavad oma igati ilmalikus maailmas rinda kristliku taustaga kõlbeliste ja eksistentsiaalsete mõistetega nagu süü, patt, ettehoole, lepitus, jumalaarm”. Kuid see, mida Alleni tegelased otsivad, pole niivõrd õndsus, vaid õnn, õnnelikkus.

Alleni filmide juured on minu jaoks suuresti Euroopa valgustuslikus kirjanduses. Ja ehkki õnne Allenil oma filmide tegelastele enamasti liiga palju jagada ei ole, pakub ta vähemalt vaatajale lohutuseks naeru. Seda võib pidada tema loomingu juudilikuks jooneks. “I don’t want to achieve immortality through my work. I want to achieve it through not dying,” on öelnud Allen kristliku igavese elu mõiste kohta. “Cassandra’s Dream” on üks neid Alleni filme, mida vaadates olen tundnud aeg-ajalt kiusatust liikuvate piltide voog peatada. Sest ühelt poolt ma küll põlen uudishimust näha, mis juhtub, kuid samal ajal tunnen sageli sammude pärast, mida peategelased astuvad, nii suurt piinlikust, et pööraksin parema meelega pilgu kõrvale. Seejuures: see, mis juhtub, juhtub ikka natuke teistmoodi, kui olen kujutlenud.

—

P.S. Veel Woody Alleni filmidest selles blogis:

Zelig (12.15.2008) — “Zelig” (1983),
Moraalsete inimeste kired (10.12.2008) — “Husbands and Wives” (1992),
Igavene suvi (01.15.2009) — “Vicky Cristina Barcelona” (2008).

P.P.S. “Kristliku romaani” mõiste ei meeldi mulle, ja ma kasutan seda Alleni seoses, kes on pealegi juut (nagu on juudid ka sageli tema filmide tegelased, ehkki mitte “Cassandra’s Dream’is”), väga tinglikult (ega väida seejuures muidugi mõista, nagu juutlus mahuks kuidagi kristluse alla). Selle mõiste probleemsus, isegi tähenduses, mille sellele annab Väljataga, seisneb minu jaoks selles, et see sugereerib mõtet, nagu oleks tegemist mingi tendentskirjandusega, teatava peidetud usukuulutusega. Kuid nii lahterduks suur osa Euroopa kultuuriruumis sündinud kirjandusest “kristlikuks”, muutes mõiste enese üpris tühjaks (nagu oli lõpuks sisutu kuulus “sotsrealismi” mõiste).

Küsimus on minu meelest lihtsam: õhtumaised inimesed, vähemalt need, kes püüavad kuidagi suhestuda mingi “teisega”, millegi “numinoossega” (nimetatagu selleks kaasinimest, jumalat või jumalaid, saatust, loodust etc) hakkavad tahes-tahtmata opereerima neile käepäraste eetiliste mõistetega. Ja neil mõistetel on suuresti religioossed, Euroopas peamiselt kristlikud ja judaistlikud juured (näiteks tõlgitakse Dostojevski “Kuritöö ja karistus” saksa keelde enamasti kui “Süü (patt) ja lunastus” (“Schuld und Sühne”), ehkki on kasutatud ka täpsemat tõlget).

Mis puutub teksti tõsidusse ja/või naljakusse (resp. naeruväärsusse), siis ei ütle need kvaliteedid midagi teksti tõepärasuse või tähenduslikkuse kohta. Tõsidus ei ole tõe sünonüüm. Tõde võib väärida ka naeru. Naer võib tõde vääristada. Woody Allenil — et ringiga tema juurde tagasi tulla — on aga haruldane oskus jutustada oma lugu nii, et võib nutta ja naerda ühel ajal.

Ära küsi, kus ma käisin

Olen üsna kannatlik raamatulugeja ja filmivaataja. Filoloogina olen harjunud lugema raamatu lõpuni ka siis, kui see mind kuigivõrd ei köida. Vaatan tavaliselt lõpuni ka filmi, mida olen ühel või teisel põhjusel kord vaatama hakanud. Üks ilus lause leidub igas raamatus, vaatamisväärse steeni pakub iga film. Ometi tundsin täna pärast ameeriklase Steven Spielbergi filmi “München” (“Munich”, 2005) vaatamist tühjust ja tüdimust. Ma ei tea, minus nähtavasti lihtsalt puudub võime elada kaasa filmidele, kus mingid vaenulikud rühmad omavahel arveid klaarivad, olgu nad terroristid, salaagendid, metsavennad, sõdurid, gangsterid või kes tahes.

Aga just seda laadi filme olen viimasel ajal vaadanud lausa mitu tükki. Et olin umbes kuu aega tagasi vaadanud enam-vähem juhuslikult venelase Aleksei Balabanovi filme “Vend” (“Брат”, 1997) ja “Vend 2″ (“Брат”, 2000), otsustasin vaadata ära ka soomlase Hannu Saloneni filmi “Vasha” (2009), mis tol ajal kinodes jooksis. Tšetšeeni terroristidest loo jutustava “Vasha” (filmi pealkiri tähendavat tšetšeeni keeles venda, ka nn verevenda) stsenaariumi olid kirjutanud Mart Kivastik ja Katrin Laur, filmi tegevus toimub suuresti tänapäeva Eestis. Mäletan, et kui kinost väljusin, hakkas mul sellele kulutatud rahast ja ajast kahju. Siiski mõtlesin filmist midagi kirjutada, aga jätsin arvustuse ühel hetkel pooleli. Mul oli raske häid sõnu leida.

Pärast Bryan Singeri filmi “Operatsioon “Valküür”" (“Operation Valkyrie”, 2008) tulin aga mõttele, et võib-olla on just nüüd paras aeg vaadata ära toosama Steven Spielbergi “München”, mille DVD mul kusagil tolmu kogus. Paar aastat tagasi olin sellest filmist endale koopia teinud — mul oli meeles kelleltki kuuldud soodne hinnang, mille oli filmile andnud üks Tartu kirjandusteadlane. Otsustasin olla põhjalik ja vaadata enne “Münchenit” ka inglase Michael Andersoni filmi “Gideoni mõõk” (“Sword of Gideon”, 1986), mille allahinnatud DVD olin eelmisel suvel ühest pudipadipoest ostnud. Pidi ju ka “Gideoni mõõk” rääkima verisest pantvangidraamast, mille Palestiina terroristid 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel korraldasid, ja selle tagajärgedest.

Hüva, raiskasin kahele filmile, mis mõlemad põhinevad kanada kirjaniku George Jonase raamatul “Vengeance: The True Story of an Israeli Counter-Terrorist Team” (1984), peaaegu kuus tundi. Need on filmid Iisraeli riigi (või luureagentuuri Mossad) salajasest operatsioonist, mille eesmärgiks oli tappa nood üksteist Palestiina terroristi, kes olid Müncheni veresauna korraldanud. Jah, muidugi, võiksin rääkida filmide sõnumist, nimelt sellest, et vägivald sünnitab vägivalda. Aga sellest on tuhat ja miljon korda räägitud — kes on tahtnud kuulda, on kuulnud seda juba ammu. Võiksin rääkida ajaloolistest sündmustest, mis filmidele aluseks olid. Aga need sündmused on ehk niigi tuntud. Võiksin rääkida lõpuks ka sarnastest ja erinevatest lahendustest Jonase raamatu ekraniseerimisel. Aga ma ei pea filmiblogi.

Üks mis selge: sõja- ja gangsterifilmid jms pole lihtsalt minu valdkond. Mul puudub selliste filmide jälgimiseks vajalik hasart. Ka puudub mul vähimgi huvi sellesse maailma sisse elada. See on isevärki maailm, mille põhivärvid on must ja valge. Vaatajalt oodatakse paranoilist pilku ja advocatus diaboli positsiooni: samastudes peategelasega peab vaataja koondama oma tähelepanu kõigele “kahtlasele”, otsima pingsalt iga hetk igalt poolt “kurja”, mida “vaenlane” sepitseb. Aga olgu vaatajal või sada silma nagu Argosel, sellest ei tarvitse piisata. Sest mine tea: välku võib lüüa vabalt ka selgest taevast. Doominomängu reeglid on küll klaarid, kuid miski ei garanteeri, et rünnak ei tule ükskord järsku hoopis laua alt …

Müncheni veresaunaga seotud filmidest jäi mulle aga meelde õieti vaid üks üsna kõrvaline seik. Noor ja nägus Iisraeli sõjaväelane Avner, kelle tema kodumaa Euroopasse Palestiina terroriste nottima lähetas, pidi ülitähtsa salaoperatsiooni õnnestumise nimel lahkuma tükiks ajaks ka oma naisest Shoshanast, tohtimata talle seejuures oma töö iseloomust hingatagi: Dienst ist Dienst. “Gideoni mõõgas” oli Shoshana just pisut enne Avneri lahkumist rasedaks jäänud, “Münchenis” oli rasedus kestnud selleks ajaks juba seitse kuud. “Gideoni mõõgas” kohtus Avner oma naise ja lapsega esmakordselt taas umbes aasta pärast oma New Yorgi salajases korteris. “Münchenis” ei suutnud Avner igatsusele vastu panna ja põikas missioonilt vahepeal koju Iisraeli. “Gideoni mõõgas” sünnitas Shoshana poja, aga “Münchenis” tütre. “Gideoni mõõgas” pidas Avner aeg-ajalt nõu isaga (ema puudus), aga “Münchenis” emaga (isa oli haiglas suremas).

Nojah, kahekümne aasta jooksul on naiste osatähtsus selles loos mingil määral suurenenud, kuid ometi jääb ka Spielbergi “München” tüüpiliseks “poistefilmiks”, kus vohavad patriarhaalsed klišeed mehest kui uljast seiklejast ja naisest kui malbest koduhoidjast, kes suures ja ohtlikus maailmas rahmeldamisest väsinud meest aeg-ajalt turgutab. Umbes nii, nagu on sõnastanud Jaan Tätte: “Tee on tolmune / ja mees on väsinud / mees on perest / väsinud. // Kuid pere vajab meest / mees tuleb tagasi. / Kuid enne tahab näha ta / mis algab seal / kus lõpeb tee …” Jajah, enne tahab mees niisiis laias maailmas vahel ka veidi pomme lõhata, siis võib kodus, kullases kodus, rahus õhata. “Ära küsi, kus ma käisin, ära päri, kust ma tulin …” Mees on müsteerium, jajah.

I love you (in with the arms)

Loney, Dear (Emil Svanängen) “I Love You (In With The Arms)” (“Sologne”, 2007). Rootsist. (MySpace.)

Aga lõpp oli võimas

Tulla, uued saapad jalas, õhtul veebruarilumes Vanemuise mäest alla, lasta liugugi. Käia, uued saapad jalas, on nagu käia paljajalu. Jalad ei ole harjunud uue keskkonnaga, kuhu nad on surutud. Kõrvad ei ole harjunud uute helidega, mis saabaste ja lumise maa kokkupuutest sünnivad. Mis helid need on? Kriuksud ja krudinad. Minna, uued saapad jalas, kas või maailma otsa.

“Kuidas tunne on?” uuris mikrofoniga reporter, kui olin lõppude lõpuks hingeldades pärale jõudnud ja maha varisenud.

“Hea rahulik,” sosistasin, paljaid jalgu sirutades. “Jõud on muidugi otsas, võhm on väljas ja pist on sees, aga seda võis arvatagi, eriti tagasivaates. Lõppkokkuvõttes on hea rahulik tunne.”

“Vaatasin siit reporterikabiinist, et algul ei saanud sa kuidagi tulema. Aga lõpp oli võimas! Pole midagi öelda. Finaalikohaks sellest muidugi mõista ei piisanud.”

Salajane Saksamaa (Operatsioon “Valküür”)

Muidugi, ma ei läinud ameeriklase Bryan Singeri filmi “Operatsioon “Valküür”” (“Operation Valkyrie” / “Operation Walküre”, 2008) vaatama ilma eelarvamusteta. Saksa ajakirjanduses oli selle filmi kohta juba paar aastat enne valmimist väga tuliselt sõna võetud. Ühelt poolt kahtlemata meelitas sakslasi fakt, et ühest nende lähiajaloo märgilisest sündmusest, 20. juulil 1944. aastal sooritatud atentaadikatsest Adolf Hitlerile ja sellega kaasnenud riigipöördekatsest, tehakse film, mille levik tõotab kujuneda rahvusvaheliseks. Teiselt poolt paistis aga valitsevat rahulolematus, et film valmib Hollywoodis ja peaosas astub üles Tom Cruise.

Ajaloo tähtsündmuste ja suurkujude tundmise vajaduses ei kahtle ilmselt eriti keegi. Film on küllap üks lihtsamaid ja mõjusamaid meediume selleni jõudmisel. Peter Hoffmanni standardteos, Hitlerile pommi pannud ooberst Claus Schenk Graf von Stauffenbergi biograafia (esitrükk 1992) on koos viidetega üle seitsmesaja lehekülje paks. Kes seda ikka lugeda viitsib. Bryan Singeri film kestab umbes kaks tundi. Jumal muidugi ise teab, miks keegi kaks väärtuslikku tundi oma surelikust elust selle vaatamisele ohvriks toob. Kuid arvata on, et mõnegi jaoks on “Operatsioon “Valküür”” lihtsalt meelelahutus ja võistleb seega Hollywoodi muu harjumuspärase toodanguga.

Nii võib saadagi Singeri filmi — ja ühtlasi Saksamaa ajaloo — väärtuse üle otsustamisel võtmeküsimuseks, kas filmis kujutatud krahv Stauffenberg kannatab välja võrdluse kõigi nende Supermeestega, kelle leivanumbriks on maailm päästa ja oma päästeaktsiooni efektsusega päevatööst väsinud kinokülastajat tunni-paari jooksul täie raha eest lõõgastada. Sakslased muretsesid enne filmi valmimist kindlasti õigustatult, kas 20. juuli kujutamine Hollywoodi filmis ei trivialiseeri/moonuta neid ajaloolisi sündmusi ja nendes osalenud inimesi. Nüüd, pärast filmi linastumist, hingatakse Saksamaal üpris kergendatult. Sest tõesti, “Operatsiooni “Valküür”” on raske pidada tüüpiliseks Hollywoodi filmiks.

Minu meelest on tegemist hea mainstream-kinoga. Õieti ei olegi mul sellele ajaloolisele thriller‘ile ühtegi tõsist etteheidet. Kui arvestada veel seda, et filmi adressaadiks ei ole kitsalt sakslased, kellele on 20. juuli sündmused ja nende tagamaad nagunii üldjoontes teada ja kes on neid sündmusi ka ise mängu- ning dokfilmides kujutanud, siis pole põhjust nuriseda ka selle üle, et autorid rõhutavad siin-seal ehk liigagi eksplitsiitselt vandenõulaste motiive. Sest vaevalt väljaspool Saksamaad neist motiividest kuigi palju teatakse. Ja vaevalt teatakse eriti midagi ka vastupanuliikumisest natslikul Saksamaal.

Ent “Operatsioon “Valküür”” annab vähemalt Saksa sõjaväelaste vastupanust, mis tipnes 20. juuli atentaadikatsega, päris hea pildi. Stauffenbergi biograaf Peter Hoffmann, keda peetakse nn Kolmanda Riigi aegse vastupanuliikumise alal autoriteediks, on öelnud, et filmi ajalooline korrektsus on muljetavaldav. Selge see, tegu ei ole dokumentaalfilmiga, nii et kes mõne detaili kallal urgitseda tahab, leiab selleks alati ka põhjuse. Lugu ise on aga jutustatud kaasakiskuvalt, vältides mitte ainult pateetika- ja märulilõkse, vaid ka kiusatust natslikku esteetikat ja selle kurikuulsat lummust ekspluateerida. Kui pommipanek ja lõpukaadrite püssilasud puuduksid, võiks filmi pidada lausa dialoogirohkeks kammertükiks.

Singeri film, keskendudes vandenõule, mitte pommipanija isikule — “Operatsioon “Valküür” ei ole, nagu juba pealkirigi ütleb, portreefilm Stauffenbergist —, visualiseeris minu jaoks veenvalt ühe sõdiva totalitaarse režiimi võimumasinavärgi ja näitas, et selle peatamiseks on vaja seda masinavärki üksikasjalikult tunda ning muidugi läheb tarvis ka arvukalt inimesi. Vandenõuga oligi seotud sadu kõrgeid sõjaväelasi. Ehkki 20. juuli sündmused olid mulle juba enne filmi vaatamist üsna hästi teada, mäletan, kuidas lootsin kinosaalis, et vandenõu siiski õnnestuks — ühel hetkel tundus kinolinal kõik võimalikuna. Jah, ajalugu oleks võinud äärepealt ka teisiti minna. Ja asjaolu, et ma sellesse võimalusse uskusin, ongi minu jaoks Singeri filmi peamisi saavutusi.

Singeri filmile ennustati pressis läbikukkumist. Mitte viimases järjekorras pidi selle põhjustama Stauffenbergi kehastaja Tom Cruise. Neid ennustusi saatnud kõrgendatud emotsionaalsus oli minu jaoks arusaamatu. Minu suhe Hollywoodiga ei ole kirglik. Ka ei vaata ma filme enamasti näitlejate pärast. Tom Cruise’iga ei seostu minu jaoks ei selle maailma kurjus ega headus vms. Tema isikul, veel vähem tema eraelul, ei ole minu jaoks mingit tähendust. Asjaolu, et Cruise on saientoloog (ühtede andmete järgi lausa tippfiguure selles sektis), pean ma tema näitlejavõimete või rollisobivuse hindamisel täiesti ebaoluliseks. USA muusik Prince on kuuldavasti Jehoova tunnistaja, kuid vaevalt see tema muusikat halvemaks või paremaks muudab.

Ma ei ole suur Hollywoodi vaataja. Teadsin Tom Cruise’i enne “Operatsiooni “Valküür”” õieti vaid ühest filmist. Selleks oli Stanley Kubricki “Eyes Wide Shut” (1999). Sorinud Internetis, leidsin, et olen näinud Cruise’i veel Thomas Andersoni filmis “Magnolia” (1999), Barry Levinsoni filmis “Rain Man” (1988) ja lõpuks ka Anne Rice’i filmis “Interview with the Vampire” (1994), ent meelde polnud see näitleja mulle sellest kolmikust jäänud. “Magnolia” kaudu mäletasin ainult ta nägu. Filmi “Eyes Wide Shut” vaatasin kolm-neli aastat tagasi. Mitte soovist Tom Cruise’i näha, vaid huvist Kubricki vastu, aga ka seetõttu, et film põhineb Arthur Schnitzleri tekstil, mis räägib mind puudutavatest teemadest. Mäletan, et “Eyes Wide Shut” oli mulle elamus. Suurepäraseks pidasin ka näitlejate tööd (Tom Cruise’i kõrval eriti Nicole Kidmani).

Arvan, et Tom Cruise’i roll “Operatsioonis “Valküür”” on vägagi tõsiselt võetav. Ja mitte ainult näitleja silmatorkava välise sarnasuse tõttu Claus von Stauffenbergiga, mida on kriitika korduvalt esile tõstnud.* Filmis kujutatud Stauffenbergi karakteris ei puudu küll isiklikkus, kuid film ei keskendu selle väljajoonistamisele. Nii nagu filmis “Eyes Wide Shut” on ka “Operatsioonis “Valküür”" lugu n-ö plot-driven, mitte character-driven. Stauffenberg, olgu ta kui tahes suur isiksus, on filmis (ja eks see oli lõpuks nii ka päriselt) oma tegutsemises ülejäänud vandenõulastest ja kogu sündmustikust lahutamatu. Küsimus polnud lihtsalt pommipanekus, vaid sellises pommipanekus, mille järel kogu maa ei langeks kaosesse. Muide, Stauffenbergi naist mängib Carice van Houten — suurepärane ja Hollandis väga armastatud näitleja, kes mängis näiteks peaosa Paul Verhoeveni filmis “Must raamat” (“Zwartboek”, 2006), mis räägib vastupanuliikumisest 2. maailmasõja aegses Hollandis.

Nagu öeldud, Singeri film keskendub 1944. aasta 20. juuli sündmustele ja tutvustab ka selle eellugu, mille alguspunktiks võetakse Stauffenbergi haavatasaamine Tuneesias 1943. aasta kevadel. Tuuakse välja atentaadi- ja riigipöördekatse motiivid — need motiivid on eetilised ja mõistetavad tänapäevalgi. Kas ka järgitavad, on iseasi. Millest film aga ei räägi, on see, kust Stauffenberg õigupoolest oma moraalset jõudu ammutas. Aga … see olekski liiga pikk jutt ja sobiks pigemini portreefilmi. Sest kõnelda tuleks siis paljust: kõrgaadli identiteedist (au, vastutus jne), sõjaväelisest ja kristlikust eneseteadvusest (Stauffenberg oli usklik katoliiklane), aga ka saksa kirjandus- ja kultuuriloost. Ja vähemasti selle viimase valdkonna lahkamine rahvusvahelises mängufilmis, mille eesmärgiks on ka kassat teha, ajaks asja pisut keeruliseks. Ja võib-olla see polegi kokkuvõttes nii tähtis.

Igatahes hüüdis Claus von Stauffenberg mahalaskmisel püssitorudesse: “Elagu pühitsetud Saksamaa!” (“Es lebe das geheiligte Deutschland!”) Tõenäoliselt polnud tema viimastest sõnadest võimalik päris ühemõtteliselt aru saada, sest teistel andmetel lasi ta elada “pühal Saksamaal” (“das heilige Deutschland”) või hoopis “salajasel Saksamaal” (“das geheime Deutschland”). Mulle tundub neist kolmest saksa keeles üsna sarnase kõlaga hüüdest kõige usutavamana viimane variant — see viitaks muu hulgas ühele saksa sümbolistliku ja neoromantilise luuletaja Stefan George luuletusele “Geheimes Deutschland”.

Sest Stauffenbergist oli juba 15-aastaselt saanud Stefan George ringi liige (Stauffenberg kirjutas nooruses ka luuletusi ja huvitus kirjandusest surmani). George ringile oli omane elitaarne teadvus ja esoteerilisus. See ring oli hierarhiline — noored kirjanikud nimetasid Stefan Georget oma meistriks. Naistel ringi ligipääsu ei olnud, homoseksuaalne George pidas meestevahelist armastust kõige puhtamaks vaimseks olelusvormiks. Mõiste “salajane Saksamaa” käibis selles äravalitute sõprusringis teatava ideaalse, ainult vaimselt — kuid kirjanduse kaudu siiski just nimelt tõeliselt, s.o müstiliselt — eksisteeriva Saksamaa tähenduses. On kirjutatud, et Stauffenbergi ja tema kahe venna jaoks oli tutvus Georgega niivõrd oluline, et nende ja muu maailma vahele tekkis kogu ülejäänud eluks nähtamatu-läbitungimatu sein.

Stefan George matustel, 1933. aastal Šveitsis, seisis auvalves ka Claus von Stauffenberg. Ja tema oli 1943. aastal määratud ka viimaseks George pärandi haldajaks.

—

P.S. Stauffenbergi puhul võiks eesti vaatajale huvi pakkuda ka tema päritolu. Oli ta ju poolenisti vaat et baltisakslane. Tema ema, sünninimega krahvinna Caroline von Üxküll-Gyllenband, oli pärit Uexküllide hulgast, kuid suguvõsa sellest harust, mis oli Baltimaadelt juba 18. sajandil Saksamaale välja rännanud. Kindlasti võíb aga pooleldi baltisakslaseks pidada Stauffenbergi naist, Kaunases sündinud Ninat, kes oli ema poolt von Stackelberg. Nina von Stauffenberg (srn 2006) käis 1989. aastal ka Eestis, oma suguvõsa kokkutulekul (sellest kirjutas 2007. aastal Eesti Ekspress). Aga sellega 20. juuli sündmuste Balti-seos ei piirdu. Lõhkeaine, millega Stauffenberg üritas Hitleri teise ilma saata, muretses talle Kuramaal sündinud ja Liivimaal sirgunud vabahärra Wessel von Freytag-Loringhoven, kes mõni päev pärast riigipöörde mahasurumist sooritas enesetapu.

P.P.S. Vaatasin filmi “Operatsioon “Valküür”" 13. veebruaril Tartu kinos Cinamon.

—

* Vaatasin eile ETV-st Kristjan Paul Virve dokfilmi Ants Eskolast (“Olla või mitte olla”, 2008) ja mõtlesin, et noor Eskola oleks nii oma välimuse poolest kui ka teatava loomupärase aristokraatliku hoiaku tõttu sobinud hiilgavalt ka Stauffenbergi rolli … Huvitaval kombel olid nad samahästi kui ühevanused: Stauffenberg oli Eskolast enam-vähem täpselt kolm kuud vanem. Sellega eluteede sarnasus ka piirdub. Hetkel, mil Stauffenberg Saksamaal atentaati ja riigipööret sooritas, oli Eskola Solikamski vangilaagris Siberis …

—

P.P.P.S. (27. veebr. 2008). Tänases Sirbis ilmus filmile “Operatsioon “Valküür”" arvustus Jan Kausilt (“Ajalootund eetilistest natsidest”), kelle hinnangutega ma üldjoontes nõustun.

Knoop

Karin Hougaard, “Knoop” (“Hartstukke”, 2006). Lõuna-Aafrikast. (Koduleht.)

Õpetatud koerad

Sirbi vahel ilmuva Rohelise Värava viimase numbri avalehel küsitakse, kas õpetatud koerad võiksid kaitsta hülgeid rebaste eest. Warrnambooli saarel Austraalia lõunarannikul kaitsevad nimelt kääbuspingviine rebaste ja metsikute koerte eest maremma-abruzzi lambakoerad. Viigerhüljeste kaitseks sobivat ka saksa lambakoerad, pürenee mäestikukoerad, lõunavene lambakoerad, kaukaasia lambakoerad, tiibeti mastifid, borderkollid jt. Hea kaitsekoer võivat olla isegi segavereline.

Jah, rebaseid õpetada on ilmselt tühi töö ja vaimunärimine, neid peetakse paadunuks juba Piiblis. Ülemlaulus kahetsetakse, et rebased rikuvad õitsvaid viinamägesid. Nutulaulus nenditakse, et Siioni mägi on nii laastatud, et seal luusivad nüüd rebased. Mõtlesin seda artiklit lugedes, et maailm oleks väga rohelisest perspektiivist vist tõepoolest sootuks parem paik, kui inimesi, neid va kasvatamatuid rebaseid, asendaksidki õpetatud koerad, maremma-abruzzi tõugu või kas või krantsid.

Eile ja täna

Eile hilisel õhtul bussiga Tallinnast Tartu sõites vahtisin aknast välja: värskelt sadanud lumi jäistel teeservadel, mõni puu või põõsas, üksik maja. Kaugemal pimedus. Mõtlesin, et kui ma ei teaks, millega tegu, võiksin bussiaknast avaneva mustvalge ja hägusa pildi põhjal pidada seda veebruarilund liivaks, võiksin jääda uskuma, et sõidan kõrbes.

Täna lehitsesin raamatupoes Umberto Eco “Ilu ajalugu” ja “Inetuse ajalugu”. Ilusad paksud raamatud on nad mõlemad, kindlasti väga õpetlikud pealekauba. Vaatasin hinda ka. “Ilu ajalugu” maksis 466 krooni, “Inetuse ajalugu” 476 krooni. Ilu on odavam. See teadmine ei üllata, aga võiks seletada majanduskriisi ja pakkuda ka lohutust: ilu taga nõudes saab kergemini läbi.