Väljavaade

Mäletan, et vaatasin kord, juba aastaid tagasi, ühte dokumentaalfilmi viimasest saksa keeles kirjutavast Praha kirjanikust. Juudi soost Lenka Reinerová, kes, nagu nüüd Internetist järele uurisin, suri möödunud aasta suvel, ütles seal, et kirjutab oma teosed endiselt kirjutusmasinal. Ja mitte seetõttu, et ta suhtuks arvutitesse halvasti või kardaks, et ta ei suuda enam kõrge vanuse tõttu arvutiasjandust selgeks saada, vaid lihtsalt põhjusel, et arvuti, kobakas riistapuu, varjab ta vaate. Sest kirjutamise ajal on tal kombeks pilk aeg-ajalt aknast, mille taga ta kirjutab, välja saata, ära uitama lasta.

Tõstsin enne nende ridade kirjutamist oma sülearvuti, mis teab kui kobakas ei ole, pigem väheldane, oma viimaste kuude põhiasukohast kirjutuslaual mujale. Kirjutuslaud asub küll akna juures, kuid selle akna ees ripub ruloo, kauplusest “Kangas & Nööp” ostetud värvitu, linasest riidest ruloo, mille alaserva kaunistavat pitsi pean ikka ja jälle kassikarvadest puhastama. Sass armastab aknalaual, ruloo ja klaasi vahel, istumas ja linde uudistamas käia. See ruloo on ka ainus aknakate, mida ma oma kodus — elan teisel korrusel — õieti kasutan. Ühe akna ees ripub küll säärane veel, kuid see on alati üles keeratud. Kolmas aken on lihtsalt aken.

Tõtt-öelda pole ma oma kirjutuslaua asukohaga rahul, aga see oli ainus paik, kuhu ta sobis. Katsin akna rulooga, sest õhtuti langes sealt sisse nii eredat valgust, et ma ei näinud arvutiekraanigi. Ja raamatuselgade koltumisele riiulites tuli lõpp teha. Aga rulool on ka teine põhjus. Aknast vaid tosinkond meetrit eemal asub kõrvalmaja, ilmselt ENSV-aegne, ühekorruseline viilkatusega erekollane “eramu”, mida on viimasel kahel aastal põhjalikult remonditud. Eramu kõrvalhoone, kunagi suuremat kuuri meenutanud rajatis, on tehtud laiemaks ja ehitatud ümber saunaks. Ruloo varjab mind võõraste pilkude eest, aga varjab minu pilgu eest ka vastasmaja elanikke.

Oma toredas saunas armastab majaomanik, musta käharpea ja balkanlike vuntsidega keskealine mees, nädalavahetustel lõõgastuda, päris kindlasti teenitult. Lõõgastumine käib üksi või koos külalistega. Igatahes oli see nii veel siis, kui ruloo mu akna eest puudus. Suviti tuldi, käterätid ümber, saunast ka välja, maja ümbritsevasse aeda (korrapäraselt pügatud muru, mitmesugused lilled, hästi hooldatud õuna- ja kirsipuud) juttu ajama ja karastusjooke jooma. Naabrimehe eramu ja 20. sajandi algusest pärinevat üürimaja, milles ma elan, lahutab puutara. Hoolitsetud aed läheb siinpool tara üle sissesõiduteeks hoovi ja kaugemal ka hädapäraselt kõpitsetud rohealaks, mis üürimaja juurde kuulub. Kuid viljapuid on siingi. On ka üks violettide õitega sirel.

Tõstsin oma arvuti niisiis selle rulooga akna alt mujale, teise akna juurde korteris, aknalauale, ja vaatan nüüd sellest katmata aknast välja. Mulle paistab üürimaja tagahoov, kuurinurk, puud (lähemal õuna- ja kirsipuud, kaugemal muu hulgas üks vana ja kõrge tamm), Emajõe poole jäävad majakatused (pea eranditult eramajad), kauguses kõrguv Tigutorn. Vaid mõni üksik Tigutorni aken on valgustatud, kuid nagu alati põleb keerduva hoone valgustatud tipus punane tuluke, mida on näha ka pilves ilmaga. Öötaevas, mis täidab vaatest kaks kolmandikku, on tumeroosa. Paari aasta jooksul on majasein akna ümber kasvanud täis viinapuuvääte, osa neist õõtsutab tuul pisut tontlikult akna ees.

Siin, selle akna juures, armastasin kirjutada eriti eelmisel aastal, lükkasin akna sageli pärani, hilissügiseni välja. Küttekulud suurenesid, aga ma vajasin õhku. Üheks põhjuseks, miks ma seda akent eelistasin, oli peale vaate seegi, et see oli ainus paik, kus võrguühendus enam-vähem kindlalt töötas — enne Tele2-ga lepingu sõlmimist kasutasin mingit tasuta võrku, mis õnnekombel mu korterini küündis. Aga olen siia oma arvutiga ikka ja jälle hiljemgi tulnud. Aastaga on vaade avardunud: akna taga kasvavat õunapuud, kust ulatusin varem sügiseti ka õunu haarama (kollased magusad õunad), lasi majaomanik viimasel suvel tublisti kärpida.

Kärpimine kurvastas küllap Sassi, kes oli armastanud puuvõras parvlevaid varblasi luurata. Aga varblased hakkasid uues olukorras kogunema akna ümber väänduvasse viinapuusse. Säutsumist võis kuulda kogu korteris ja Sassi kõrvadele oli see muusika. Ühel suveõhtul, kui olin korraks akna juurest eemale läinud, otsustas ta koorilaulu sekkuda — ja maandus läbi kärbitud õunapuuvõra raginal majahoovi, õnneks viga saamata ja ühtegi varblast tabamata. Linde käib siin teisigi, kuurikatusel jalutab aeg-ajalt mõni hakk, vares või harakas. Kirjutasin ühest kuurikatuse lumme jäljerea teinud hakist kunagi isegi haiku.

See vaade on väga rahulik, ilma suuremate muutusteta. Inimesi satub pildile harva, igatahes on see nii hommikuti ja õhtuti — aegadel, mil ma tavaliselt kirjutan. Võib näha naabrinaist, kes hoovis taksi jalutamas käib (taksi nimi on Kaspar, naabrinaise nime ma ei tea). Õieti võib jalutuskäiku vaid kuulda, kui aken on lahti, nagu võib kuulda ka mängivaid lapsi (nelja-viie aasta vanused eesti poisid), sest kui akna juures kirjutan, mulle hoovis toimuv kätte ei paista. Võib kuulda ka hoovi saabuvaid ja hoovist väljuvaid autosid. Muutusi toob sellesse vaatesse vaid öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumine — kevadel muutub aed roheliseks džungliks — ja taevas. Ühte Oskar Lutsu romaani pealkirja tsiteerides võiks maailma, kuhu siit aknast vaade avaneb, nimetada vaikseks nurgakeseks.

Selle rahulikku vaadet pakkuva aknaga on seotud veel üks lugu. Kui siia korterisse kolisin, kukkus mulle sellesama akna ülemine kolmandik, raam koos klaasiga, remondi ajal pähe — üks ruutudest purunes, kuid pääsesin õnneks paari tühise kriimuga kaelal. Ja korraliku ehmatusega. Öeldes dramaatiliselt, aga täpselt: sel hetkel rippus mul hing aknaraamina kaelas. Kaks aastat tagasi vahetati majaomaniku soovil kogu majas vanad aknad pakettakende vastu. Pakettakendes pole, teadagi, midagi dramaatilist. Aga vaade neist on endine.

—

P.S. Mind kangesti huvitaks: Milline on vaade, väljavaade, mis avaneb teistele blogijatele oma tavapärasest kirjutamiskohast? Paista võib ju paljugi: linn või põld, vastasmaja või hoov, jõgi või meri, inimesed kohvikus, raamaturiiul, köögipliit, peegel jne. Seetõttu palun kirjeldada oma vaadet viiel blogijal. Kes soovib, võib nimetada seda meemiks. NB! Palun vaadet mitte pildistada, vaid sõnades kirjeldada. Kohanimesid (tänav, linn jne) nimetada ei tarvitse. Meemi adressaatide arv ei ole tähtis. Kirjutada võib ükskõik mida ja kuidas — peaasi, et see seostuks ühel või teisel moel kirjutamiskohast avaneva vaatega. Olgu selle meemi nimeks “Väljavaade”.

Niisiis:

Milline väljavaade avaneb sinu (harjumuspärasest) kirjutamiskohast arvuti taga?

Kirjutada võivad soovitavalt kõik mu blogi lugejad, aga saadan palve ekstra blogidele Keldripood, Zenbonbon, Mirri, Parvetaja ja Unenäovabrik.

Süütus kaob nagunii ühel päeval. Olen seni kahele meemile pooltõrkumisi vastanud, nüüd on aeg ise meem algatada …

P.P.S. Ma ei tea, kas keegi on kunagi tegelenud blogisemiootikaga. Kui võtta eeskujuks Lotmani teatrisemiootika, mis jaotab teatri ruumi kaheks osaks: lavaks ja saaliks, mida lahutab eesriie, siis võiks öelda, et blogi ruumis see vastandus kaob: blogija on ühtaegu laval ja saalis, ta on niihästi see, kes toodab teksti (ja kujundab selle), kui ka see, kes teksti loeb — ja reageerides (kommentaari või lingi kaudu) loetud (teise) tekstisse mõnikord ka sekkub.

Lava ja saali suhteid teatris kirjeldab opositsioonipaar olemine vs mitteolemine: etenduse ajal saalisistuja jaoks saali ei eksisteeri, tegevus toimub vaid lava illusoorses reaalsuses. Saali ei eksisteeri ka lavalolija jaoks. Sellegipoolest on laval- ja saalisolijate suhe dialoogiline: saalisolija võib plaksutada, naerda, vilistada, saalist lahkuda jne, saali reaktsioonist sõltub lava jaoks nii mõndagi. Üheks Charlie Chaplini hirmuks oli kujutlus, et tema lavaleastumise järel saal ei reageerigi.

Blogi ruumis on illusoorne nii lava kui ka saal. Jumal teab, kes ühe või teise blogija taga “tegelikult on” ja kus täpselt. Viirastused etendavad näitemängu ja viirastused ka plaksutavad. Või vilistavad välja. Aga kusagil ta tõenäoliselt on, too tema ise, istub näiteks proosaliselt arvuti taga ja vaatab aeg-ajalt mitte aknasse ekraanil, vaid üle arvuti kuhugi mujale, näiteks aknast, mis on kinni või lahti, tolmunud, pestud, jäätunud, katki jne, välja, või suleb hoopis silmad, võib-olla lüürilisel pilgul.

P.P.P.S. (28. veebr. 2009) Avastasin nüüd, et eile algatati ka fotojaht teemal “Vaade aknast välja”. Huvitav, ideed näivad olevat õhus.