Tuhkur

Kohtasin täna enne lõunat tuhkrut. Ta vaatas välja mu maja vundamendi sokli ümmargusest õhutusavast. Õhutusava asub maja hoovipoolsel küljel, otse mu akende all. Tõsi küll, minu akende ja sokli õhutusava vahel on veel ühed, esimese korruse aknad. Niisiis: ta oli parajasti pea õhutusavast välja pistnud, tahtes võib-olla ka ise välja tulla, aga siis sattusin sinna mina. Seisatasin ja vaatasin teda. Tere, tuhkur! Kas sa elad siin? Temagi nagu tardus, tõmbas siis pea aegamisi sisse, aga piilus augupõhjast edasi. Seisin seal vast paarkümmend sekundit, teda uudistades, ja läksin siis ära, linna, kuhu ma teel ju olingi. Uurisin hiljem igaks juhuks, kas ta ikka oli tuhkur. Aga kindlasti oli, see nägu on nii eriline ja mul oli võimalus teda pikalt vahtida. Tuhkur. Huvitav, mida ta seal tegi. Kas ta elab seal? Kas me oleme naabrid? Võimalik see igatahes on. Lugesin, et tuhkrud armastavat elada sageli “teise looma valmistatud urus või mõnes lihtsas varjes, näiteks hoone põranda all või pööningul”. Seekord siis tõenäoliselt põranda all. Tuhkur, minu väike põrandaalune naaber. Küllap me juba ära mahume. Majas on ruumi küll. Inimesed, kaks kassi ja üks koer korterites, põranda all tuhkur ja pööningul nahkhiired. Eelmisel suvel rippus üks nahkhiir, kui õhtul koju saabusin, mu uksepiida küljes. Must mütsak. Ja laperdas siis lahtisest koridoriaknast välja. Lugesin, et tuhkrutel oli just äsja, märtsis või aprillis, jooksuaeg. Tiinus kestab ligemale poolteist kuud. Võib-olla on sellel tuhkrul tõesti mu maja keldris pesa? Sest kelder sellel majal tõepoolest on, aga keegi seda ei kasuta. Tähendab — varjuline paik. Ja maja taga on suur aed, kus käiakse harva. Maja taga hoovis käiakse üldse harva, eriti suviti. Huvitav on see, et ma nägin teda enne lõunat. Tuhkrud on aga, nagu teada, öise eluviisiga. Mida ta seal päise päeva ajal tegi? Võib-olla oli tema päevane liikumine seotud poegadega? Poegi olevat pesakonnas tavaliselt neli kuni kuus ja umbes kolme kuu vanuselt olevat nad juba üsna iseseisvad. Kas ma näen teda veel, oma põrandaalust naabrit, kellel on lõbus nägu ja teravad hambad?

28. mail 2009, Tartus

Maiõhtutel

Sääsed söövad jalad ära. See’p see on nende viimaste maiõhtutega, mil aknad on ristseliti lahti ja ei tea, kas magada sees või väljas. Jumala loomadest söödud jalgadega on ometi lootust: tuleb võtta jalad, st see, mis neist järel on, ja panna voolava vee alla. Eriti hea, kui vesi on parajalt soe, isegi tuline. Veri maha pesta, tõusta ja kõndida, elada ja särada.

Ja kirjutada seejärel paar eufoorilist rida sellest, kuidas jälle on leidlikult eluraskustest võitu saadud, ja riputada need read internetti, lohutuseks ja julgustuseks alandatutele ja solvatutele kõigil maadel, välja arvatud Põhja-Koreas ja veel mõnel pool, kus kirjutamine ja lugemine sääskedevastasest võitlusest voolava kraanivee abil on kuulutatud ideoloogiliselt kahtlaseks.

Aga maiõhtud on maiõhtud. Ja sääsed on sääsed, mitte metafoorid vms. Siiski on hommikud elamiseks ja töötamiseks vist parim aeg. Selged maihommikud. Või pilvised, aga veel lootusega selginemisele. Süda tuksub, pea lõikab, kohv mõjub veel ja vesi kosutab. Sõrmed liiguvad mööda klahvistikku ja jalad on jälle paranenud, jalutuskäigu ootel.

P.S. Häid asju on peale soojade õhtute, vee olemasolu ja näiteks sirelite õitsemise viimasel ajal veelgi: kuulsin eile, et äsja on ilmunud Tori Amose uus plaat “Abnormally Attracted to Sin” (tervet plaati võib kuulata siin: MySpace). Kuid et kevad on ka töine ja kiire aeg, otsustasin iseloomu näidata ja lükkasin plaadi soetamise juunisse.

Viljapuuaed

Õunapuu pühapäeva, 24. märtsi pärastlõunal Mustal, piknikupaigas.

Где цветы?

Oleg Nesterov & Maša Makarova (Маша и Медведи), “Где цветы?” (1999). (MySpace.)

Ülekäigukoht

Mustal sametisel ööl sa läed,
linnatulesid veel kaugel näed …

Ta oli tulnud kesklinnast ja mõtles üle tee minna. Muidugi, kesklinn oli selle kohta ehk palju öeldud — paar-kolm kvartalit maju, ega seda kesklinna seal eriti rohkem olnud. Omaette küsimuseks jäi, kas eriti rohkem oli linnagi. Aga võib-olla oli kaugemal, sellest paarist-kolmest kvartalist tagapool, pärast parki, maju siiski veel omajagu. Ja kui neid oli seal, siis võis neid väga vabalt olla veelgi kaugemal, päris taga. Nii võis olla, aga võis samahästi ka mitte olla. Sinnapoole polnud ta asja teinud. Ta oli saabunud alles hiljaaegu, vähemasti enda arvates. Oli saabunud ega olnud lahkunud, elas ikka veel sisse.

Jõudnud teeni, millest ta üle minna mõtles, ta seisatas. Valgusfooris põles punane tuli. Ootajaid oli tee juures, millest üleminekut punane tuli keelas, peale tema veelgi. Oma käputäis. Või kui tagapool tõesti veel kvartaleid leidus, siis võis ootajaid olla sellel pärastlõunal kokku tulnud lausa terve trobikond, isegi hord. Teel käis tihe liiklus. Autosid voolas ühtlase jõena.

Viimaks süttis tasaste, piiksuvate helide saatel valgusfooris roheline tuli ja ülekäigukoha juures seisev toredas mundris liikluspolitseinik tegi parema, saua hoidva käega kutsuva žesti. Aga autosid teel tulvas endise hooga ja ootajad tee juures ei liikunud paigalt. Ja et ta oli seda aegsasti märganud, ta üksnes nõksatas põlvedest, kuid teele ei astunud: seisis edasi seal, kuhu ta oli kord seisma jäänud ja hõõrus silmi. Ja otsustas edasi seista. See oli arukas otsus, sest silmapilk hiljem astus keegi ootavast käputäiest, trobikonnast või hordist teele ja kadus autode alla.

Kas kadumise hetkel kostis kaduja suust karjatus ja kas ootajatest käis enne seda, samal ajal või seejärel läbi kahin, ta ei märganud, sest ta võpatas ja astus sammukese, või kaks, tagasi ning kangestus siis paigale. Tuli fooris vaheldus väga korrapärases rütmis, liikluspolitseiniku žestid olid laitmatult täpsed ja autosid muudkui voolas. Ta vaatas seda mõnda aega ja kõnetas viimaks kedagi rahvahulgast, juba vanemat, lahke ilmega ootajat, kes kohe ta kõrval seisis, küsides temalt, kas kunagi saabub ka hetk, mil võib üle tee minna. “Kuidas muidu,” kostis too, “pange tähele: niipea kui fooris roheline tuli süttib, on tee ületamine lubatud. Siis võib minna.”

Vestluses lahke võõraga, kes ütles enese olevat kohaliku, selgus veel mõndagi. Et elu oli aja jooksul edenenud, pajatas kohalik, siis oli ka liiklus teel järjest tihedamaks läinud. Lisandunud oli autosid ja kasvanud olid kiirused. Ühel hetkel oli autosid olnud liikvel juba nii palju ja nende kiirus kasvanud sel määral, et teed tuli paratamatult laiendada. See oli üksjagu keerukas ettevõtmine ja nõudis laiendajatelt tubli annuse südikust, sest laiendustöid, nagu viimaks ka autoremonti, tuli teha käigu pealt, kuid mitte ka ülepeakaela. Oli selge, et selle kõigis värvides sädeleva metalljõe peatamine, kas või silmapilguks, oleks toonud kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Sõitmine selles ööpäevaringses hoogsas voolus eeldas häid närve, ülimat tähelepanu ja jäägitut pühendumist, pakkudes vastutasuks kirjeldamatu vabaduse- ja õnnetunde. Oleks olnud ülekohtune ja kõlvatu püüda sellesse sekkuda või üritada sellele koguni kätt või jalga ette panna. Ja kes oleks seda üldse suutnudki.

Siiski oli üldteada lugu kellestki, kellel olevat õnnestunud tabada paras hetk, hinnata adekvaatselt oma võimeid ja liikumistrajektoori ning ahvikiirusel autode vahel manööverdades tee teisele poole tuisata. Tõsi küll, tollal oli autosid olnud veel suhteliselt vähe, nende kiirused tagasihoidlikud ja tee ise võrdlemisi kitsuke. Tee laienedes polevat hoolikas arvestus enam loodetud efekti andnud: isegi siis, kui üksikasjaliku analüüsi tulemusena läks korda kalkuleerida välja esimesed sammud ja astuda seejärel edukalt veel mõned, kippus kaugemal, kuhu tee ääres seisja pilk ei ulatunud, ülevaade hajuma, kummatigi muutus tee keskpaigas autode sõidusuund, ja nüüd sõltus kõik kaasasündinud või kätteõpitud vaimuärksusest ning otsustuskiirusest, mis aga kõige hakkajamatki, nagu kiuste, määraval hetkel tavaliselt alt vedas: saatusliku apsaka võis põhjustada jala ette sattunud kivike, päikesevalguse pimestav peegeldus autoklaasilt, järsku lihasesse löönud kramp või fooris süttinud punane tuli.

Edu teel nõudis pealegi korralikku kodutööd ja tõsist keskendumist, milleks eeldusi ja aega jätkus vaid vähestel. Lõpuks läks vaja ka treenitud keha. See aga kippus raamatutes tuhnimisest ja tee ääres varitsemisest tahes-tahtmata laokile jääma. Ja nii polnud midagi imestada, et needki, kes visalt harjutades, jättes unarule kõik muu, olid saavutanud ühtviisi valmis vaimu ja keha, olid jõudnud oma tähetunniks juba nii kõrgesse ikka, et olid tippvormis õieti ainult suhteliselt, oma kõrge ea kohta, ja suutelised teed ületama üksnes veel teoreetiliselt.

Ent rahva hulgas liikus lugusid veelgi. Nii teati rääkida ühest äsja linna saabunud võõrast, kes olevat rohelise tule süttides ilma pikemata, ilmselt kodukohas sissejuurdunud harjumuse sunnil, teele astunud ja terve nahaga teisele poole jõudnud. Räägiti ühest teisestki, paljude meelest kohalikust, kes olevat pärast valgusfoori lähedal asuvas kõrtsis peetud prassingut teest purupurjus päi, pilgutamata silmagi, või, nagu teised ütlesid: teist nägugi tegemata, üle vänderdanud. Mõned arvasid, et tal olevat mõlkunud meeles enesetapp, mõned aga kinnitasid, et pärast kõrtsistuksest käkaskaela väljavarisemist, oli ta õigupoolest lihtsalt pudelile, mis varisemishetkel tema käest maha poetus ja teele veeres, järele sööstnud.

Ühtede andmetel polnud ta mitte purjus, vaid püsti hull, teiste meelest armunud, kolmandate hinnangul hullupööra armunud, ent seejuures ka hullupööra petta saanud, mis olevatki ta kõrtsi oma tulitavale armuvalule rohtu otsima ajanud. Osade jutu järgi oli tegemist tuntud, vaat et kurikuulsa ümberaeleja ja viinaviskajaga, kes armastas logelda kõrtsides ja muudes kahtlastes kohtades ööd kui päevad, lüües seal kes teab kust saadud raha kes teab mille peale läbi, ent säärase jutu tõepõhja tõenäolisust kahandas juba üksi seegi, et selle levitajal enesel pidi olema küllap sündsuse piiridesse mitte mahtuv ulaelu kogemus või igatahes lubamatult tihedad kontaktid selle maailmaga, mistõttu tema andmete usaldusväärsuse küsimärgi alla seadmine oli enam kui mõistlik.

Oli kuidas tahes, tee ületanutest polnud tagasi tulnud ükski, nii et leidus neidki, ja mitte vähe, kelle meelest oli kõigi kolme teisele poole pääsenu näol tegemist õigupoolest ühe ja sama isikuga, keda mõned, minnes veelgi kaugemale, pidasid koguni fantaasia viljaks. Ja see arvamus ei saanud olla päris õhust võetud: oli ju tee liiga lai, et selle ääres seisja võinuks eksimatult näha, kas keegi ikka oli teisele poole jõudnud. Ka pikimad seisjad ei küündinud oma pilguga, olgu kikivarvukil või keksides, hõlmama tee laiusest enamat umbkaudu kolmveerandist, nii et nende antud tunnistused said põhineda teatavas osas üksnes lootusrikkal usul: kui teeleläinul oli õnnestunud ületada kolmveerandi jagu teest, siis lihtsalt pidi olema tõenäoline, isegi möödapääsmatu, et ta ületas seejärel ka ülejäänud veerandi. Kui saadi üle koerast, siis miks ei võidud saada üle koera sabastki. Pealegi ei võinud viimase veerandi ületamine olla esimese kolmveerandi läbimisel hangitud kogemuse varal enam kuigi suur kunst. Veelgi enam, see pidi olema käkitegu. Selle seisukoha vettpidavust toetasid tunnistused mõnelt otse tee kõrval asuva maja elanikult, kes väitsid end olevat sündmushetkel aknal seisnud, üks liiatigi teatribinokliga varustatult, ja täheldanud tee teises otsas liikumist, mille, tõsi küll, võis olla põhjustanud ka keegi teiselt poolt tulija.

Viimase teooria üle aga muiati leebelt, ja mitte ainult seetõttu, et peatunnistaja teatribinoklit ei õnnestunud hiljem kuidagi leida, ega ka seetõttu, et ülejäänud kaks väidetavat pealtnägijat olid vaidlusalusel ajal, nagu selgus, aknalaua najal omavahel sündsusetult ametis olnud, nii et all teel toimuv võis heal juhul olla nähtav neist ainult ühele. Teoorias oli naerukohti eelkõige seetõttu, et teadaolevalt polnud sealtpoolt seni veel ükski siiapoole sattunud, ei rohelise ega punase tulega, ei päeval ega öösel, mistõttu ei saanud välistada, et teisel pool teed kedagi tõtt-öelda polnudki. Ja lõpuks polnud ka mõeldamatu, et tee vastasserva näol oli tegemist õigupoolest silmapiiriga. Liikluspolitsei, keda neis küsimustes otsuse saamiseks aeg-ajalt tülitati, ei lükanud midagi ümber ega ka kinnitanud midagi, vaid tegi tööd, milleks ta kutsutud ja seatud oli. Liiklus tahtis korraldamist — see oli ütlematagi selge. Ja seda tööd tehti hoole ja armastusega: valgusfoor töötas kui kellavärk.

Ta vaatas kella. Lahke kohalik vabandas, et oli oma pika jutuga teist nii kaua kinni hoidnud. Ta heitis seepeale ainult käega ja tegi ettepaneku kusagil keha kinnitada ja jalgu puhata. Nad seadsid sammud kiirtoiduputka juurde, mis seisis sealsamas tee läheduses, ja tellisid kahed kiireined. Lahke kohalik võttis kokkupandava tooli, mida ta oli kogu aeg kaenlas kandnud, lõi selle lahti ja pakkus talle istet. Istudes ja kiireinet võttes märkas ta, et toole oli tee juures teisigi — ennist polnud need rahva seast välja paistnud. Siin-seal einestati, seirates ainiti või silmanurgast teel toimuvat; mõni näis tukkuvat; mõnel istujal oli ees paberileht ja käes pliitas või pintsel. Siin käis igasugust rahvast, seletas kohalik. Oli neid, kes tulid teed ületama, ja oli neid, kes sellele kaasa elasid või sõlmisid teeületajate peale kihlvedusid; muist käis siin kiirtoiduputka pärast, muist tuli aga seetõttu, et pilt, mis siit teele avanes, oli ilus. Nii ilus, et võttis hinge kinni. Seda võis vaadata, aga võis ka silmad sulgeda ja kuulatada.

Siin võis kohata kunstnikke, kes maalisid pilte, enda tarbeks või müügiks huvilistele, kellest polnud kunagi puudust. Kohalik näitas käega äsja saabunud ekskursioonile, lasterühmale, kes ühe kunstniku ümber parvles, ja naeratas. Temagi oli varemalt pilte teinud, koguni ühe meetritepikkuse pannoo, mida ta pidas oma elutööks ja mis olevat ka ühel suuremat sorti näitusel väljas olnud. Viimasel ajal võttis ta siin käies aga veel vaid harva maalimistarbed kaasa, piirdudes ka siis väheldaste visandite tegemisega — silma oleks veel ehk olnud, aga käsi tükkis juba värisema.

Jutt, mida lahke kohalik rääkis, ei katkenud, ja ta imestas seda kuulates, kuidas see kõnelev suu samal ajal süüa oskas. Viimaks kuulas ta seda sõnadevoolu veel ainult poole kõrvaga, üksnes noogutas või raputas vahetevahel pead, ajas silmad suureks, seejuures vaikselt ohates. Aga see võis tulla ka sellest, et ta mõtted olid uitama läinud. Nooremalt, mõtles ta, vaagides oma eeldusi ja väljavaateid teel edu saavutada, olid tal võrdlemisi väledad jalad olnud. Võhma tal ei jätkunud, aga kiirjooks oli talle sobinud, nii et ükskord oli kooli spordipäeval keegi treener teda isegi harjutama kutsunud. Ta oligi mõned aastad harjutanud, võib-olla suuresti seetõttu, et ta ei pidanud viisakaks sõbralikult esitatud kutset tagasi lükata. Aga ühel päeval ta enam staadionile ei läinud ega läinud sinna hiljemgi. Võidujanu oli jäänud talle võõraks, talle oli piisanud sellestki, kui ta oli teinud midagi, millest ühelgi tingimusel keelduda ei saanud, nõutaval määral, tagades niimoodi selle, et ta muus osas rahule jäetakse.

Nii oli ta keskendunud õpingutele ja sooritanud kaunis hea eduga kõik vajalikud eksamid, takerdumata õieti mitte milleski. Isegi matemaatikat oli ta pea võtnud, kuid sellegipoolest oli talle vahel tundunud — mida aeg edasi, seda selgemini —, et hoolimata edust õppetöös ja eksamitel polnud ta omandatud teadustest tegelikult vähimatki aru saanud. Ta polnud aru saanud vist armastusestki, oli ta mõelnud, hoopis hiljem, päriselus, ehkki polnud põhjust öelda, et oleks ka sellel alal teab kui edutu olnud. Tõsi küll, edu oli järjest kahanenud, ja mõnikord näis talle, et see oli kahanenud sedamööda, kuidas oli aastatega süvenenud tema võimetus sellesama matemaatika ja muu taolise saladustesse tungida. Saladustele polnud suutnud teda viia lähemale ükski vägi, ka mitte alkohol, mida ta ei saanud juua juba üksi seetõttu, et juba mõnest klaasist õllestki hakkas tal kõhus talumatult keerama. Nii oli ta vaid paaril korral, pärast lõpueksameid ja oma esimese armumise esimesel nädalal, purjus olnud.

Talle tuli kerge iiveldus peale ja ta virgus mõtiskelust, tajudes ühtaegu, et lahke kohalik oli oma heietustega lõpule jõudnud või igatahes jutule vahe sisse teinud ja uuris teda nüüd oma vanade silmadega. Tal hakkas häbi, et oli lasknud eakal kaaslasel nii kaua seista ja kogu selle aja nagu seinaga kõnelda. Ta tõusis püsti ja peaaegu surus lahke kohaliku toolile. Heitnud seejärel pilgu teele ja märganud, et laiad kõnniteed, mis keset rahvasumma kõrguvast valgusfoorist paremale ja vasakule sirutusid, olid samahästi kui tühjad, küsis ta, rohkem endalt kui toolil jalgu puhkavalt kohalikult, kelle vana keha näis olevat korraga kössi vajunud, tehes küsimuse ajal käega laia viipe piki teejoont, et millest see tuleb, et kogunetakse just siia, kitsasse soppi, samal ajal kui kõigest mõni meeter kaugemal oleks ruumi seismiseks, kas või pikutamiseks või püherdamiseks, küllaga.

“Sest siin on ülekäigukoht,” pomises too, pisut tüdinult, otsekui kõneldes kiusliku lapsega.

Nüüd jättis ta kohalikuga hüvasti ja kõndis, vaadanud silmapilguks veel lakkamatut autodevoolu teel, valgusfoori ümber tunglevat rahvahulka ülekäigukohal ja kiirtoiduputka juures toolil kössitavat rauka, mõõdetud sammul tagasi kesklinna poole. Hakkas juba hämarduma ja talle oli selge, et enne pimeda tulekut tuleb tal üks asi korda ajada. Jõudnud peaegu tänava otsani, kust algas varjuline park, pööras ta ringi ja jooksis otsejoones läbi õhtu, silmades roheline tuli, tee poole.

Gregory Crewdson, seeriast “Beneath the Roses” (2003).

Ne me quitte pas

Sarah Bettens, “Ne me quitte pas” (2008, originaal: Jacques Brel, 1959). Belgiast (Flandriast). (MySpace.)

Kitsik mitra

Olen inimene koibadega,
mis on rasked ja roidunud,
kõhuga, mis koriseb näljast,
ja veri mu soontes külmub selle öötaeva all.
Ja need aknad! Küll nad paistavad soojalt!
Tahaksin kangesti teada, kuidas on
vaadata säärastest akendest.
Aga seestpoolt,
seestpoolt!

Vahin läbi vana klaasi
aknaraamiristis:
sees higised ruudud,
valitute kari, ikka veel arust ära,
liikumas triumfeerivalt peomöllus.
“Sina minuga!” või “Mina sinuga!”
kajab mu tuhmist kolust vastu.
Hommikukaste kohutab mind,
ja kitsik mitra ajab hirmu nahka.

Kes tuleb mind äratama?
Uduähm või pakane?
Kes silitab mu sandilõugu?
Naisepihk või karukeel?

Rukkileib on hea!
Polegi vaja, et oleks kook.
Siin on kindlasti kusagil raasuke rukkileiba.
Väsinud olen, nagu koer.
Tahaksin suuta koeramoodi haigutada,
kõriaugupõhjani.
Istun siiasamma ukse ette maha,
ja siis magan, kuni seinad
vanadusnõrkusest koost pudenevad.

—

Originaali võib kuulata siit: De Kift, “Nauwe mijter” (“Koper”, 2001). De Kift on 1988. aastast Amsterdamis tegutsev hollandi bänd (teatraalne punk, fanfare, rock, pop etc), mu vanu armastusi, kellelt siin blogis võib kuulata-vaadata ka laulu “Wee mij!” (“Häda mulle!”).

Luuletuse “Kitsik mitra” originaali (“Nauwe mijter”) autoriks on hollandi kirjanik ja tõlkija Jan Arends (1925–1974). Ilmselt ilmus tekst tema luulekogus “Keefman” (1972), aga mul ei ole võimalik seda praegu kontrollida.

De Kiftile on eesti muusikast raske midagi sarnast leida. Jooni nende hoiakutest ja esitusviisist kohtab ehk vaid Eriti Kurva Muusika Ansambli loomingus. De Kift laulab omi tekste, aga on viisistanud ka hollandi ja välismaiste kirjanike luulet (nt Lucebert, J. Arends, W. Borchert, E. M. Remarque, N. Gogol jne). 2003. aastal valmis muide nende ooper ja CD “Vier Voor Vier”, mis põhineb Daniil Harmsi näidendil “Jelizaveta Bam” (1928). Harmsiga tegeldakse ka Tartu Üliõpilasteatris: Mehis Heinsaare — Daniil Harmsi näidendit “Daniil Harms ehk Geeniuse elu” võib vaadata Genialistide Klubis veel 18., 19. ja 20. mail. Harmsist kirjutas hiljuti oma blogis ka Aare Pilv.

P.S. Luuletuses esineva “karukeele” asemel võiks seista õieti ka “karuputk” (Heracleum). See oleks ühelt poolt täpsem. Ent hollandikeelne “berenklauw” tähendab peale karuputke sõna-sõnalt ka karuküünist. Mõeldav tõlge oleks veel “karusõrg” (Acanthus), aga see taim ei kasva Euroopas umbrohuna, kindlasti mitte Hollandis.

Diesseits und jenseits des Embachs

Schwül ist es. Halbnackte und energische Menschen auf Straßen. Heute Abend in der Nähe der Marktbrücke, am Kanalstrand, zwei blutjunge Kaubamaja-Kassiererinnen, die sich in Zivil, also außerdienstlich, schlugen, an den Kleidern rissen und mit altbewährten Kraftworten, die schon im Wiedemann vorkommen, beschimpften. Wegen einer für beide Seiten unglücklich ausgefallenen Liebe, wie ich den Eindruck hatte. Liebevoll und wortreich ging es auch jenseits des Embachs zu, wo sich während der letzten Tage, dank dem Literaturfestival “Prima Vista”, allerdings eher Neuschöpfungen beliebt machten. Gestern Nachmittag Umberto Eco im überfüllten Konferenzsaal der Universitätsbibliothek. Welch ein Gedränge! Obwohl ich schon eine Viertelstunde vor seinem Auftritt da war, fand ich keinen Sitzplatz und musste während des etwa einstündigen Vortrags neben einer Tür stehen, vielmehr in der Tür, mit dem Rücken gegen die Wand gelehnt. Groß und bullig war der Semiotiker und Erfolgsautor, trotz seines ziemlich hohen Alters, und gewiss redegewandt, klug sowieso. Auf Englisch hielt er seinen Vortrag, und zwar darüber, wie er Bücher schreibt bzw. geschrieben hat. Klar erhielt er viel Applaus, verdientermaßen. Aber ich weiß nicht, die ganze Veranstaltung wirkte alles in allem ein wenig so, als gälte es, einen Popstar zu feiern. Was ja natürlich auch mehr oder weniger der Fall war. Festzuhalten bleibt: Die Fragen, die nach dem Vortrag gestellt wurden, waren nicht selten, na ja, vor allem herzlich wirr, vielleicht doch bedauerlicherweise, Popstar hin oder her. Einige wurden von wohl richtigen Verrückten gestellt, von Dorpats sagenhaften und schlagfertigen Originalgeistern, die niemals müde werden, das Rätsel, was die Welt im Innersten zusammenhält, zu ergründen. Ein undankbares Geschäft! Der Nachmittag war schwül. Semiotik zieht irgendwie Wahnsinnige an, habe ich manchmal gedacht. Stimmt, sie hat etwas Paranoides, pflichtete mir eine liebe Freundin aus Hamburg, der ich von der Eco-Feier erzählte, lächelnd bei. Ja, sie hat was, die Semiotik. Etwas Hoffnungsvolles und Gruseliges. Vielleicht etwas von einer Steinbrücke zwischen zwei Wolken. Von einer Steinbrücke, die nie ganz fertig wird, die es aber einst, so heißt es, gegeben hat.

—

P.S. Mõtlesin, et kirjutan ajaviiteks saksa keeles. Umberto Eco esinemine Tartu Ülikooli raamatukogus, millest siin peamiselt juttu on, oli natuke hull sündmus. Ja vahest sobibki sellest kirjutada ühes siinses väljasurnud, seega pisut tontlikus keeles, mida kasutavad kohaliku lingua franca‘na võib-olla veel vaid vanalinna kummitused …

Loodus

Tegelikult ma ei tahtnud sinna minna. Vähemalt viimased viisteist aastat olin ju, niipaljukest kui ma sinnakanti veel sattusin, vaadanud neid põlde vaid kaugelt, Narva maantee servalt Raadi mõisa värava juurest. Aga mis põllud nad enam varsti olidki, jõudis mulle aegamisi teadvusse — jõudis hoopis pikaldasemalt, kui muutus maastik, mida vaatasin. Kuid ühel päeval oli mulle selge, et põldudest on saanud või saamas linn. Nii et lõppude lõpuks polnud enam vahet, kas minna või minemata jätta. Kõik, mis oli olnud, oli nagunii kadunud. Ja see, mis veel oli, pidi samuti kaduma, tegema ruumi millelegi muule, millele oli samuti mõõdetud oma aeg.

Üks mirabellihekk oli veel alles, asi seegi. See algas otse mõisavärava vastast. Hekke oli olnud aga, kui mitte kümme, siis viis-kuus vast ikka, või kolm-neli, ma ei mäletanud enam. Nad jooksid ülevalt mõisa ja lennuvälja poolt alla Narva maanteega paralleelse liivateeni ja jaotasid maa suurteks ristkülikuteks, kus aiandi lõpuaastatel oli kasvatatud peamiselt maasikaid. Teisele poole liivateed jäid esmalt tikriistandused, mille asemel kasvatati üksvahe ka arooniaid. Ja tikrite või arooniate tagant, päris kaugelt, algasid punasesõstrapõllud, mis ulatusid Jõgeva maanteeni välja. Nii oli. Astusin piki säilinud mireballihekki alla liivatee poole.

Kunagine liivatee oli asfalteeritud, aga — nii tundus — oma vanal kohal. Maa kahel pool teed oli jagatud kruntideks ja suures osas täis ehitatud. Eramajad peamiselt, autod garaažides. Jumal teab, kes siin nüüd elavad ja käivad. Astusin mööda kunagist liiva-, nüüdset asfaltteed mööda edasi ja tundsin ennast anakronistlikult, pagulasena. Mida ma siin õieti tegin? Kuhu ma üldse läksin? Mõned puud vasakul pool teed olid veel alles, nagu näha. Olin sellel, tähendab veel liivateel vist tuhandeid kordi jalgrattaga sõitnud, puude otsa roninud, või kõõlunud suurtel väravatel, mille kaudu paremat kätt asunud põldudele pääses. Ja põldudel töötanud. Vahel palehigis.

Ega siin suurt midagi enam kasvanud. Ainult rohi majade vahel, või pigem muru. Mõne maja ette oli istutatud paar-kolm jugapuud, ebaküpressi vms. Võib-olla kasvas siin kusagil kellegi aianurgas veel mõni maasikaski. Vanast ajast. Mõni eriti magus, näiteks veripunaste marjadega “Senga Sengana”, mis valmib hilja, aga viib siis ka keele alla. Kõik nad ei saanud ju olla kaotsi läinud. Mõnesaja meetri pärast tuli kraav, tee käänas nüüd vasakule, Jõgeva maantee poole. Kraavitaguste põldudeni polnud ehitusjärg veel ulatunud. Hüppasin üle kraavi, kust olin kunagi, ennemuiste, vahel janu kustutanud, ja läksin edasi. Mustsõstrapõllule.

Endist põlluvaheteed polnud enam, polnud enam ka mustsõstrapõõsaid. Oli varakevadine heinamaa, niitmata kulu, millele alt värsket heina peale kasvas, ja siin-seal kaugemal metsa mõõtmeid omandav võsa. Ilus ta ei olnud. Või mine tea. Keskpäevane päike suures pilvitus taevas kallas kõigele valgust nagu ennegi. Heinamaal ei paistnud olevat piiri, maastik tõusis pisut ja lainetas peaaegu märkamatult. Laineharjad olid olnud peenrad. Nüüd oli loodus nad enda alla matnud ja sünnitas siin öö varjul saladusi, mida pole südamerahu säilitamiseks arukas püüda välja uurida. Või kas see oligi loodus?

Hakkasin peaaegu naerma. Sest tõepoolest, mingi loomise saadus see metsa kasvav kunagine põld, ääretu lagendik ju polnud, või oli ainult kaude. See oli maastik pärast loomise lõppu, söötis Eedeni rohuaed, miski, mida asjatundjad on nimetanud loonaks. Ja ehkki seesinane loond olevat sootuks sügavam ja hõlmavam mõiste, hulka eestilisem ilming kui loodus, polnud mul temaga asja. Igatahes mitte siin. Tõenäoliselt oli mu maailmapilt võõrmõjude alla sattunud. Või kas see siin ikka oli üldse õige loond? Kas see andis juba mõõdu välja? Kas mitte … Silmasin järsku keset kulu salka tillukesi tuttavaid põõsaid.

Põõsad olid igerikud, nagu maasse torgatud luuakontsud, ja ajasid noori lehti. Endisest toredusest olid pärast aastatepikkust unarust järel vaid nirud riismed. Aga siin nad olid, sellegipoolest. Kummardusin, pidin väga sügavale kummarduma, sest põõsad olid madalad, paistsid suurivaevu kulu vahelt välja, ja nuusutasin nende lehti. Nuusutasin veel kord. Polnud kahtlustki — mustsõstrapõõsad. Oi, kuidas meeldis mulle see tükike loodust! Ei ta päriselt kao, mõtlesin, ja nägin teda siis kaugemalgi, siin ja seal. Ja veel mitmel pool. Nägin ja hakkasin koju minema, mööda lõputa keerlevaid teid. Või umbes nii.

P.S. Siinkohal looduselamus lõpeb, elades muidugi igavesti edasi. Enne koju saabumist koges autor veel üht ja teist, mis enam asjasse ei puutu, kuid mille hulgast väärib siiski märkimist tõsiasi, et veel enne kraavini jõudmist, mis rohtaeda uuslinnast eraldas, kohtas ta võõrast, kelle olid sinnakanti toonud küll hoopis teised huvid ja hõllandused.

Aga lugu jätkus nii, et kusagil hiigelsuurte remmelgate varju peitunud maja juures, võõra sihtjaamas, kus ei elanud loomulikult hingelistki ja mida omal ajal valvanud koeravolaskist oli järel vaid skelett, puhati jalgu ning võõras alustas vaiksel ja katkendlikul häälel lugu tüdrukust, kes jooksnud kodust ära, sattunud linnas halbade inimeste otsa ja … ah, tead isegi.

Võõras lõi käega, ühmas nagu midagi, ja läks sinna, kust ta tulnud oli. Midagi ma ei teadnud, mõtles autor hiljem veel mitut puhku, nii sel päeval kui ka paaril järgmisel, leidmata enam rahu ja suutmata otsusele jõuda, kas lugu, mille lõppu ta ei kuulnud ja mille algustki ta kuulda ei tahtnud, oli räägitud tagamõttega või suusoojaks. Jah, kust pidi tema teadma?

Glory

Essie Jain, “Glory” (“We Made This Ourselves”, 2007). (MySpace.)