Maiõhtutel

Sääsed söövad jalad ära. See’p see on nende viimaste maiõhtutega, mil aknad on ristseliti lahti ja ei tea, kas magada sees või väljas. Jumala loomadest söödud jalgadega on ometi lootust: tuleb võtta jalad, st see, mis neist järel on, ja panna voolava vee alla. Eriti hea, kui vesi on parajalt soe, isegi tuline. Veri maha pesta, tõusta ja kõndida, elada ja särada.

Ja kirjutada seejärel paar eufoorilist rida sellest, kuidas jälle on leidlikult eluraskustest võitu saadud, ja riputada need read internetti, lohutuseks ja julgustuseks alandatutele ja solvatutele kõigil maadel, välja arvatud Põhja-Koreas ja veel mõnel pool, kus kirjutamine ja lugemine sääskedevastasest võitlusest voolava kraanivee abil on kuulutatud ideoloogiliselt kahtlaseks.

Aga maiõhtud on maiõhtud. Ja sääsed on sääsed, mitte metafoorid vms. Siiski on hommikud elamiseks ja töötamiseks vist parim aeg. Selged maihommikud. Või pilvised, aga veel lootusega selginemisele. Süda tuksub, pea lõikab, kohv mõjub veel ja vesi kosutab. Sõrmed liiguvad mööda klahvistikku ja jalad on jälle paranenud, jalutuskäigu ootel.

P.S. Häid asju on peale soojade õhtute, vee olemasolu ja näiteks sirelite õitsemise viimasel ajal veelgi: kuulsin eile, et äsja on ilmunud Tori Amose uus plaat “Abnormally Attracted to Sin” (tervet plaati võib kuulata siin: MySpace). Kuid et kevad on ka töine ja kiire aeg, otsustasin iseloomu näidata ja lükkasin plaadi soetamise juunisse.