Mets ja järv

Mets ja järv pühapäeval, 29. juunil Viisjaagul, kuhu Sassi suvitama viisin.

Kirjandus ja meedia (Bachmannpreis 2009)

Pühapäeval antakse Klagenfurdis (Austria) juba 33. korda üle saksakeelses kirjandusruumis mainekas Ingeborg Bachmanni kirjandusauhind (Ingeborg-Bachmann-Preis). Ja sellele eelneb n-ö lugemismaraton. Neljapäevast laupäevani (25.-27.6, kl 11-15/16 Eesti aja järgi) loevad neliteist noort ja nooremat autorit loositud järjekorras ette mõne oma seni avaldamata teksti, näiteks katkendi avaldamata romaanist. Lugemiseks on aega umbes 30 minutit, sellele järgneb žürii diskussioon (samuti 30 minutit), millesse võib ka autor sekkuda. Juures viibib publik ja lisaks kantakse kõik alates 1977. aastast otse üle televisioonis (3sat), uuemal ajal ka internetis (kust võib salvestusi ka tagantjärele üle vaadata ning kirjalike tekstidega tutvuda).

Lisaks peaauhinnale antakse Klagenfurdis üle veel terve rida muid auhindu, muu hulgas publikuauhind. Hääletada võib seekord laupäeval (27.6) kella neljast kuni kella üheksani õhtul (Eesti aja järgi). Saata tuleb e-mail ja lisada põhjendus (maksimaalselt 400 tähemärki). Igal hääletajal on ainult üks hääl (ühelt e-maili-aadressilt võib saata ainult ühe e-maili).

Ingeborg-Bachmann-Preis‘i kodulehekülg on 2009. aastast mitmekeelne. Autorite ja tekstide kohta jagatakse infot saksa, inglise, prantsuse, itaalia, sloveeni, horvaadi, tšehhi ja hispaania keeles. Loodetavasti järgmisel aastal juba ka eesti keeles. Miks mitte.

Ah jaa. Mina hoian pöialt Christiane Neudeckerile, keda tutvustava video lisasin ka sellele postitusele. Christiane Neudecker loeb täna, neljapäeval kell 15. 00 Eesti aja järgi. (Tema tekst: “Wo viel Licht ist”.)

—

P.S. Ühe Ingeborg Bachmanni (1926–1973) tekstiga, mille detsembris tõlkisin, saab tutvuda siin: “Tõde on inimesele jõukohane” (“Die Wahrheit ist dem Menschen zumutbar”).

Hamburg

Berliin

Weimar

Rostbratwurst, Currywurst & Döner

Mulle meeldib minu traditsioon, mille olen mõned aastad tagasi sisse seadnud. Pidada reisipäevikut. Muidugi, ka igapäevast elu võib nimetada reisiks, näiteks reisiks öö lõppu, ja võib-olla pole ka paha mõte pidada päevikut lausa iga päev. Leida see tund või paar ja märkida üles seda ja teist. Kujutleda ennast üha viibivat võõrsil, kus inimene, mine tea, oma algusest kuni oma lõpuni ehk viibibki, uurida oma asendit, imeliku üle imestada, ära tunda ja võõristada, järeldada, ennustada, üldistada, ülistada, taunida, maha vaikida, valetada. Kirjutada oma elu paberile, oma isiklik paralleelelu, elada sellesse sisse, lugeda aeg-ajalt paberile kirjutatut üle, kuni vahe ja järg käest kaovad, ning ükskord ka võib-olla aru saada, et reisi mõte ja tähendus selguvad täielikult alles pärast kohale jõudmist, tähendab öö lõpus, kui see on ikka öö lõpp, kuhu reis välja viib, uue päeva alguses, mida näevad aga tõenäoliselt veel ainult kellegi teise silmad.

Väiksematel reisidel, mida ei tarvitse metafoorina tõlgendada, st n-ö lihtlabastel reisidel ühest linnast teise, ühelt maalt teise, ja võib-olla viimaks tagasi, on niisiis eeliseid. On loetud päevad ja ööd, mis ükskord mööduvad, loetud kohad, kus need päevad ja ööd õnnestub veeta, loetud kilomeetrid ja muidugi loetud leheküljed märkmikus. Sest märkmiku võib hiljem, kui taipad, et viimane lehekülg selles, tähendab ka reis, on tõepoolest läbi, jälle kätte võtta ja mõelda seda üle lugedes, et oled nüüd lõpuks millestki aru saanud. Pidasin reisipäevikut ka oma reisil, mis viis mu Tartust läbi Tallinna Hamburgi ja sealt Weimarisse (3. kuni 7. juunini), Weimarist Berliini (7. kuni 10. juunini), Berliinist Hamburgi (10. kuni 13. juunini) ja lõpuks Hamburgist Tallinna kaudu Tartu tagasi, aga ei avalda sellest ridagi. Las see jääb märkmikku. Avaldan hoopis valiku fotosid, mille tegin. Veel iial varem polnud ma, imelikul kombel, Saksamaal fotosid teinud. Ja ristin oma napi reisikirja … kiirtoitude järgi, mida kolmes linnas sõin. Sest see reis, kaunis kiire ju küll, oli minu jaoks kõike muud kui sõit mööda toidusedelit, ehkki mulle pakuti küllaga head ja paremat, ja vietnami kohv Prenzlauer Bergis vääriks tõtt-öelda omaette sissekannet. Aga ma ei ole teab kui kulinaarne tüüp. Ent kui meeldivad paigad ja sealsed inimesed, siis maitsevad ka nende toidud. Ja veel: Jumal teab, kas ma oleks Weimarisse, mis oli selle reisi ainsaks n-ö töiseks osaks ja teatud mõttes ka ettekäändeks, sõitnudki, kui poleks olnud kahte head inimest, Berliinis ja Hamburgis, keda ma tegelikult näha tahtsin, ning kelle nägemise Berliinis ja Hamburgis ma Weimari-sõiduga ühendasin.

Ometi, Weimaris olen ma alati hea meelega. See on paik, kus nüüd, juba aastaid pärast oma esimest sealviibimist, meeldib mulle nostalgitseda, aga see on ka paik, kust ma ikka ja jälle ka midagi uut leian. Veel iial varem polnud ma näiteks märganud, kui kohev ja rammus võib olla pihuvihma ajal varasuvine rohi Ilmi-äärses pargis (Park an der Ilm), või kui mõnus on istuda linnalossi (Residenzschloss) lähedal, Ilmi jõekese kõrgel kaldanõlval pingil, ja lugeda seal õhtul näiteks Joseph Rothi novelle. Tai restoran Karl-Liebknecht-Straße ja Friedensstraße nurgal, paigas, kust avaneb minu meelest haruldane vaade selle linna mitmepalgelisele ajaloole, oli küll vist lõplikult suletud, ja nood viletsad puumajad Buttelstedter Straßel, mida mööda kunagi linna ja korteri vahet rühkisin, lammutatud, aga õigupoolest polnud selles linnas tervikuna muutunud midagi, suuresti museaalne Weimar näib olevat paigas ja mõjub turvalisena. Klassikute skulptuurid ja majamuuseumid, hõlmikpuupood, pisut vulgaarse välimusega, aga maitsva tüüringi vorsti (Thüringer Rostbratwurst) müügiputkad, hubane provintsiteater südalinnas, kus seekord vaatasin “Võluflööti”, üsna hiljuti põlenud ja siis taastatud Herzogin Anna Amalia Bibliothek, mille rokokoosaali ma jälle ei jõudnud, ja palju muud. Alles on ka Buchenwaldi memoriaal kümnekonna kilomeetri kaugusel Ettersbergil, mille hiiglaslik mälestustorn siit-sealt all-linnast kätte paistab. Weimar, see on kokkuvõttes väga kodune koht.

Ja siis Berliin, Berliini peavaksalis kohtumine pärast pikki aastaid S-iga. Muretsesin rongis juba pisut, kas ma ta perroonil üldse ära tunnen. Aga ma tundsin ta ära muidugi kohe. Harjumatus rääkida temaga saksa keeles ja mitte hollandi keeles. Aga seegi harjumatus möödus. Tramm ja metroo, kõik see suurlinna masinavärk, siis tilluke kohvik tema ja D. elupaiga lähedal rohelise Helmholtzplatzi ääres — Prenzlauer Bergis, Berliini linnaosas, kus käisin esimest korda ja mis mind sedamaid lummas, ehkki algul ka pisut segadusse ajas. Õhtud S. ja D. pool Schliemannstraßel ja kohvikutes, kohtumised S. ja D. sõpradega, kes kõik midagi kirjutavad ja avaldavad, teevad plaane ja projekte, millest mõni põrub, aga mõni õnneks mitte. Vestlused raskuste üle, mis on seotud S. ja D. kirjastuse asutamisega. Õhtune sügavroosa taevas Berliini kohal, nahkhiir, keda S. tundis ja mullegi tutvustas, suure sisehoovi kohal laperdamas. Ühel päeval ootamatu kohtumine hea sõbraga Tartust Humboldt-Universitäti sisehoovil, kuhu olin läinud jalgu puhkama. Ööd Stubbenkammerstraßel, paar tänavat Schliemannstraßest edasi, D. vist enamasti tühjalt seisvas korteris, mida ta oli enne mu saabumist korda seadnud ja kus remont pole ikka veel lõppenud. Hüvastijätt S-iga Käthe-Kollwitz-Buchhandlungi ees. Millal küll uuesti kohtume? Kuulus karrivorst (Berliner Currywurst) enne rongile minekut. Putkanaine ei küsinudki: “Mit Scharf oder ohne?” Aga tuli scharf wie Sau. Lecker.

Hamburgis olin hulkunud juba õieti reisi esimesel päeval, kohe pärast lennukilt saabumist. Olin hulkunud tol korral, magamata, nagu ma olin, unetaolises seisundis, leidnud osalt mälu järgi, osalt vaistlikult tee ka Großneumarktile ja kiiganud Markusstraßelegi, ostnud seejärel kusagilt Thalia raamatupoest Daniel Kehlmanni värske romaani “Ruhm”, läbi vihma, Backfischbrötchen‘it süües, rongile läinud, ja minu unise pea jaoks segaseks jäänud ümberistumise käigus Kasselis, romaani äärepealt rongi unustanud. Nüüd, neli päeva enne reisi lõppu, uuesti Hamburgis, istusin parajasti õhtupoolikul Kleine Alsteri juures, kahe kotiga, ja jälgisin parte ning luiki toitvat vanameest, kui Rathausmarktile saabus lõpuks K. Ja Marinehofis, kus kohvi jõime, poolel teel tema ja T. poole Markusstraßel, tegin temast kaks väga õnnestunud fotot. Ja ma pildistasin Hamburgis veelgi, ent vähem paiku kui inimesi, ja vett pildistasin, Elbe jõge tuulises Blankeneses, kus me päev enne mu ärasõitu K-ga käisime, ja pildistasin taevast, kust neil päevadel kallas palju vihma, nii et retk St. Georgi koos C-ga, kellega ma esimest korda silmast silma kohtusin ja kes mulle Rolf Dieter Brinkmanni tekstikogu kinkis, lõppes raudteejaama taga kohvikus, kus ta oli ka alanud. Ja pilvi pildistasin, ja päikest ja muud. Ja vaatasin kinos Jim Jarmuschi uut filmi “The Limits of Control”, ühest õige isemoodi reisist jne. Ja hakkasin armastama kebabi (Tavuk Döner), ja ütlesin K-le Bartelsstraßel Lokmas, et kaalun tõsiselt kelnerikoha taotlemist mõnes Hamburgi türgi restoranis, et mitte tarvitseda taas nii ruttu ära sõita. Nägemist!

Warum die Zitronen sauer wurden

Heinz Erhardt, “Warum die Zitronen sauer wurden” (1969).

Heinz Erhardt (1909-79), ilmselt kuulsaim baltisaksa koomik, der wohl berühmteste Komiker baltischer Herkunft, dessen sprachspielerische Altherrenwitze ja machmal nicht ganz ohne sind. Sein Zitronengedicht wirkt jedenfalls … geradezu zugeschnitten auf mein zitronengelbes Blog.

P.S. Ah jaa, 5. juunil oli Heinz Erhardti 30. surma-aastapäev, sein 30. Todestag, und am 9. Februar jährte sich sein Geburtstag zum 100. Mal, oleks ta 100-aastaseks saanud. Das gibt zu (ge)denken …