Warum die Zitronen sauer wurden
June 18, 2009
Heinz Erhardt, “Warum die Zitronen sauer wurden” (1969).
Heinz Erhardt (1909-79), ilmselt kuulsaim baltisaksa koomik, der wohl berühmteste Komiker baltischer Herkunft, dessen sprachspielerische Altherrenwitze ja machmal nicht ganz ohne sind. Sein Zitronengedicht wirkt jedenfalls … geradezu zugeschnitten auf mein zitronengelbes Blog.
P.S. Ah jaa, 5. juunil oli Heinz Erhardti 30. surma-aastapäev, sein 30. Todestag, und am 9. Februar jährte sich sein Geburtstag zum 100. Mal, oleks ta 100-aastaseks saanud. Das gibt zu (ge)denken …
June 18, 2009 at 10:19 pm
„Kuulsaim baltisaksa koomik“… Hm. Ma ise ei nimetaks teda tegelikult baltisaksa koomikuks (kuigi ta ju sündis Riias ja alustas oma karjääri muidugi ka seal). Sakslaste arust oli Erhardt vist lihtsalt saksa koomik, olen kindel, et paljud ei teagi, et ta Riiast pärit oli. Minagi sain alles Eestis elades teada, et ta baltisakslane oli. Ja midagi tüüpilist baltisaksapärast ju tema naljades ka ei ole.
Võib-olla on see baltisakslaseks olemine oluline ainult baltisakslastele endile ja eestlastele/lätlastele, teistele on see äkki jumala ükskõik…
June 18, 2009 at 10:28 pm
Hm, baltisakslastele on see ikka (veel) tähtis. Eestlastele-lätlastele vast (enam) mitte. Omaette huvitav on küsimus, et mis on see tüüpiline baltisaksapärane, mis naljast baltisaksa nalja teeb. Kas see peab olema mõni paruninali? Mina seostan ta balti(saksa) linnakultuuriga, baltlaste suulise kultuuriga, kus rõõmsat lobisemist ja elokventsust, keelevigureid kõrgelt hinnati. Ka Tallinnast pärit Robert Gernhardt sobib siia hästi.
P.S. Aga eks ta ole. Eks kolgaste elanikud tunnevad oma poegade-tütarde vastu tõesti kõrgendatud huvi. Moodsamates saksa leksikonides on ka Karl Ernst von Baer lihtsalt “saksa teadlane” ja punkt. (Küsida võib ka, et kas Jacques Brel on belgia laulja või prantsuse laulja. Eks ta ole mõlemat. Belglaste, ka flaamlaste meelest on Brel igatahes üks n-ö suurimaid belglasi. Ja eks ka Erhardt ole ühte ning teist: sakslane ja baltisakslane ja baltlane ja riialane, hamburglane jne.) (Keskmisele sakslasele on aga tõesti jumala ükskõik, kas ka eestlased ja lätlased üldse olemas on või ei ole … Mida ei saa neile ka pahaks panna. Natuke mõru, aga üsna realistlik märkus.)
Siin raadiosaade (NDR) 16.02.09 – “Noch ein Gedicht…” – Auf den Spuren von Heinz Erhardt in Riga.
P.P.S. (19.6.2009) Üldse on lugu, kuidas toda sõjaeelset aega mäletatakse, huvitav. Kui lugeda baltisakslaste mälestusi, üldkäsitlusi jne, siis on silmatorkav, kui palju rõhutatakse, et baltisakslased, eestlased, lätlased jne olid kuidagi väga põhimõtteliselt lahutatud ja eraldi, ja et kokku puututi harva (mitte miteinander, vaid nebeneinander jms; “gläserne Wand” jt metafoorid). Ka eestlased armastavad seda rõhutada, samuti mitmesugustel ideoloogilistel kaalutlustel, ka lihtsalt mugavusest. Harjumuspärane mustvalge skeem on mõnusam. Mul on aga tunne, et kokkupuutumisi oli hoopis rohkem (ja seda eriti tolerantsemas linnamiljöös), kui see mainstream-ideoloogiatele tänapäeval sobiks. Ma arvan, et taolistele mustvalgetele skeemidele on mh palju psühholoogilisi seletusi: baltisakslastele on olnud pärast 1939. aastat hoopis lihtsam, vähem rusuv mõelda kunagisest maailmast nii, nagu oleks sinna ümberasumine Saksamaale lausa sisse programmeeritud, teleoloogiliselt, nagu oleks see kõik juba eos olnud, st — kui tõesti elati ülimalt lahus teistest inimestest Baltikumis ja oldi õieti “lihtsalt sakslased” (ja räägiti veelgi “õigemat” saksa keelt, kui nn riigisakslased seda rääkisid), siis on ju ka väga loogiline, et ümberasumine oli vältimatu, see lihtsalt pidi nii minema (sest n-ö nende koht nagu ei olnudki Baltikumis). Ometi oli ümberasumine täiesti ootamatu sündmus, suur šokk ja trauma (nagu seda on iga kodukaotus). Ja kui vaadata statistikaid, siis näiteks segaabielude protsent oli kahe sõja vahel Baltikumis eriti kõrge; kui ma ei eksi, siis abiellus Eestis tollal umbes kolmandik baltisakslastest mittebaltisakslasega, st enamasti eestlasega. Jne. (Muidugi ei olnud ka sõjajärgsel Saksamaal soovitatav rääkida avalikult mingitest regionaalsetest, eriti idapoolsetest, veel vähem veidratest Balti identiteetidest. Ehitati ühiselt liiduvabariiki (resp. DDR-i) ja omandati uut identiteeti.)