Loodetavasti
November 9, 2009
Muidugi, kartsin juba nädal aega tagasi, et varem või hiljem nii läheb. Tõtt-öelda olekski asjade vastupidine käik paras ime olnud. Ometi olen pettunud. Sest milline nöök: alles see oli, kui olin Kene Verniku fänniks saanud (jah, ma ei häbenenud isegi avalikult öelda, et olen nüüd fänn — vaat kes!), kui juba ta saatest “Eesti otsib superstaari”, mida täna teist korda vaatasin, välja hääletati. Ainsana. Kene Vernik, of all people! Hüva, eks leian endale pühapäevaõhtuteks nüüd vaevata muudki tegevust, aga …
Aga. Ma ei tea. Kui sellest hääletustulemusest midagi järeldada, siis ehk umbes seda: Eestis on probleem naissoost pop- ja rocklauljatega. Ja probleem mitte selles mõttes, et keegi ei peaks viisi või ei omaks moega kooskõlas näolappi vms, vaid mulle näib, et ootused, mida Eesti publik naislauljatele seab, on kahjuks, nojaa, niisugused, nagu nad on. See pole muusikaprobleem, vaid ühiskondlik-kultuuriline.
Olen korduvalt kurbusega jälginud, kuidas vähegi isikupärased noored Eesti naislauljad, niipea kui nad on publiku ja muusikaäri tähelepanu pälvinud, teevad reeglina läbi hämmastava metamorfoosi: seal, kus oli isikupära, on peagi alles vaid ladus turvalisus. Võib-olla on lisandunud veidi glamuuri, natuke jõuluromantikat kirikutuuridel või pisut poseerivat pahelisust, mis bulvaripressi paelub, kuid üks mis kindel: mitte ühtegi Joni Mitchelli, Janis Joplinit, Jane Siberryt, Suzanne Vegat, Björki, PJ Harveyt, Elizabeth Fraserit, Tori Amost, Kate Bushi, Alanis Morissette’i, Cat Powerit, Ane Bruni, Wendy McNeilli jne.
Eks noorte Eesti meeslauljatega toimu sageli muidugi midagi üsna sarnast, kuid siiski surub end aeg-ajalt mõni neist, sagedamini koos mõne bändiga — ja bändid, need on mingitel salapärasel põhjusel enamasti ikka meesterühmad — , kuidagi nurgataguseid teid ja radu mööda tundmatusest välja, suutes säilitada seejuures oma isikupära ja seda ka, vahel isegi publiku heakskiidul, edasi viljelda.
Noorte naislauljate peaaegu vältimatuks saatuseks Eestis paistab aga olevat moonduda mõne kõikvõimsa produtsendihärra käe all laiatarbekaubaks ja juba enne oma 40. sünnipäeva, täies loomejõus, tahes-tahtmata lavalt maha astuda. Kordumatute isiksuste leidmiseks tuleb vaadata siin, kui üldse kuhugi, siis pigem džässi või folgi poole. Täielikult puudub aga Eesti naislauljate hulgast oma maailmaga singer–songwriter-tüüp. Näib mulle.
Kuid küllap need ajad siiski ühel päeval muutuvad. Ja loodetavasti leiavad ka noored naissoost lauljad järjest enam meelekindlust ja eneseusku oma asja edasi ajada, mitte jääda lootma muusikaärimeestele. Eestis on palju noori ja andekaid muusikuid, artiste sõna parimas mõttes. Kene Vernik on minu meelest üks neist. Loodan temast veel palju kuulda.
—
P.S. 10. nov. Kene Vernik ja Mimicry täna hommikul ETV-s (Terevisioon).
November 10, 2009 at 12:34 pm
Lugesin su viimast mõtisklust ja olen sinuga täiesti ühel nõul – kuigi ma pole just suurim Superstaarisaate fänn, vaid vaatan seda pigem oma 6-aastase tütre survel, siis viiimase saate hääletus oli küll pettumus. Kene just jõudis mulle tohutult meeldima hakata (kasvas ja kasvas läbi iga saate)!
Ja ta on nii-nii ilus! Kui ma oleksin mees, armuksin temasse raudkindlalt kõrvuni.
Minu kommentaari mõte ongi selles, et hoolimata lootusetuna näivast olukorrast Eesti muusikaturul omanäoliste naislauljate seas leidub siiski sel maalapikesel veel inimesi, kes on sinuga ühel nõul ja jagavad sinu meelehärmi toimunu / toimuva pärast.
Ja hoidgem koos pöialt, et Kenest saab siiski kunagi meie oma Eesti Tori või Alanis või Björk …
November 10, 2009 at 1:28 pm
Aitäh sulle! See oli ilus kommentaar ja lisandus. Jah, hoidkem talle pöialt, ja teistelegi, et jätkuks julgust oma asja edasi teha, kas või kõige kiuste.
November 10, 2009 at 5:29 pm
Mulle tundub, et Eesti (nais) lauljate probleem pole mitte omapära vaid heade laulukirjutajate puudumine. Ja võib olla ka suurte lavade puudumine – kuna kogemust ei tule, siis jäädaksegi pigem salongi-dzassi viljelema.
Mõtle lisaks Kenele kasvõi Gerli Padari, Laura, eelmiste aastate Luisa-Jana peale. Omapära on neil kõigil piisavalt. Mida pole – head hitid ja tugev produtsent.
November 10, 2009 at 7:57 pm
Katsun teistmoodi sõnastada. Mida ma mõtlesin, on umbes see, et Eestis valdav naislauljatüüp on minu meelest kahjuks väga ühekülgne. Ja mul on tunne, et see lauljatüüp on suuresti (mees)produtsentide (turuteadlik) looming — kordumatu inimene surutakse sinna sisse, müüakse teda mõnda aega ja vahetatakse siis uue ja värskema vastu välja.
Nüüd see, milline see tüüp on, on kindlasti seotud laiemalt mingi naisekuvandiga, mis meie ühiskonnas domineerib, s.o ootustega, milline üks naine võiks olla (või lausa peaks olema) — ja selle postituse seoses: publiku ootustega, milline võiks olla naine, kes seisab avalikkuse ees, laval, poodiumil. Ja siin tulevad näiteks küsimused, et kas publikut üldse huvitab, mida ta seal lava peal teeb ja ütleb, või täidab ta seal mingit muud funktsiooni, on lihtsalt näiteks mingi, ma ei tea, iluasi vms.
Rääkimata sellest, et see meil valdav kuvand mulle ei meeldi, ei meeldi mulle ka nagunii see, kui pop- ja rocklaval seisab tüüp (elutu abstraktsioon), kellegi väljamõeldis, mitte elus inimene. Inimene, kellel on midagi öelda, ja nimelt niisugust, mida ainult tema saab öelda.
Mulle meeldib see mõte, et igal inimesel on oma laul. Uku Masing ja kindlasti ka paljud teised on sellest väga ilusti kirjutanud. Ja seetõttu — hea laulukirjutaja ja hea produtsent on kindlasti üks lahendus, aga veel toredam on minu jaoks, kui laule laulab/mängib see, kes nad ka loonud on. See on see singer–songwriter, kellest ma eesti lauljate, eriti naislauljate puhul puudust tunnen (või siis mitme inimese puhul: bänd, kes teeb oma muusikat ja ka esitab seda).
Ja ka vananemist pole siin vaja karta — näiteks Joni Mitchelli 20-aastaselt kirjutatud laulud on sama huvitavad kui tema praegused (ta sai just 7. novembril, vaatasin, 66!), nad on lihtsalt veidi teistsugused, sest inimene muutub ajas. See on nagu kirjanduse või muu kunstiga — oleks ju kummaline, kui kirjanik umbes 40-aastaselt oleks sunnitud kirjutamise lõpetama. Hääle koolitatuski pole eriline probleem (kindlasti võib vaielda, kui hea lauluhääl on näiteks Bob Dylanil jpt).
Ma ei taha kindlasti öelda, et teiste laule ei tohiks laulda vms. Muidugi tohib. Mind väga huvitab laulude n-ö kaverdamine. Hästi põnev on vaadata, mis on see ühe laulu substants, ja mida teised sellega teevad. Nagunii oleme vaid ühe pika traditsiooni ots, ja eitada seda oleks ka narr. Cat Poweril on näiteks väga tore album “Jukebox” (2008), mille laulude kohta võib öelda, et need on tõesti tema laulud, ehkki nad on peale ühe tegelikult coverid. Seejuures ei tundu ka, et ta oleks originaalidega kuidagi vägivaldselt ümber käinud. Ja tore oli vaadata, kuidas ka Kene Vernik tegi enda omaks nt Mark Knopfleri ja Singer Vingeri laule. Eestist tuleb meelde veel Helin-Mari Arderi hiljutine kontsert, kus ta laulis Ott Arderi sõnadele tehtud tuntud laule. Väga lahe.
Eestis on palju häid lauljaid, sõltumata soost, aga sageli ma ei saa eriti aru, mis asja nad tegelikult ajavad, kes nad õieti on ja kellele nad laulavad ja miks.
Mõtlen ikka, et kui inimene laulab/kirjutab jne isiklikult ja ausalt, sellest, mida ta teab ja tunneb, armastab või ei armasta jne, siis on see igal juhul universaalne ja kõnetab ka teisi. Ja siis on stuudiote, produtsentide, lavade küsimus üsna kõrvaline. Muidugi — need võivad kõik heal juhul ka abiks olla, muusikut toetada.
(Pikk kommentaar sai, aga las ta olla :))
November 11, 2009 at 1:21 am
Kas Mari Kalkun ei sobi selleks singer-songwriteriks?
November 11, 2009 at 1:59 am
Nojaa, ikka sobib. Ta teeb ju väga köitvaid asju (nt “Puhas lumi” meenub kohe). Aga minu jaoks jääb see võib-olla liiga folgiks ja etnoks kokkuvõttes. Ja pisut liiga vaoshoituks. Mis ei tähenda, et see ilus pole.
Singer-songwriteriga tuleb kohe mh pähe ka nn protestilaul. Ja sellega seoses kerkib ka küsimus, et kas Eesti publikule üldse meeldiks, et tuleks lavale naine ja laulaks südamest ägedalt millegi poolt või vastu, kutsuks üles, enda järele jne, näitaks n-ö teed. Mina kahjuks jaatavalt ei julge vastata — et kas publikule meeldiks.
See on minu meelest üsna sama küsimus, et kas Eesti rahvas tahaks näiteks naissoost peaministrit või presidenti. Või olgu nii, et naised tegutsegu poliitikas tasa ja targu ja nn pehmetel aladel, tasakaalustagu “meeste tormakust” jms (või siis ka kellegi suure tähtsa mehe sekretärina). Mul on tunne, et see teine kujutlus on nagu levinum. Isegi naispoliitikud räägivad imelikul kombel meil siin tihti sellist juttu.
Olen mõelnud, et sarnane käib ka eesti kirjanduse kohta: naist tervitatakse seal eeskätt luules (mida peetakse n-ö naiselikuks žanriks), mitte proosas; ja võimalikult lüürilises luules. Traditsioon on ju pikk: alati on vaja täita Suure Poetessi troon, mis Koidulaga alguse sai. Vähegi nurgelisem ja kidalisem naisluuletaja tekitab publiku enamuses vist kõhedust.
Aga, noh, nende mudeldamiste juures (nagu mu postituses ja kommentaaris) on nagunii see, et alati leiab näiteid, mis nagu ei mahu mudelisse. Kui vaadata aga Euroopas lääne või ka põhja poole, on üldpilt siiski hoopis muu. Seal on igasugust. Ja pole meil, paraku, ka oma Zemfirat.
November 11, 2009 at 3:44 pm
Mnjah, me vist siiski ei tohiks unustada, et oleme ainult miljonirahvas ja originaalseid tüüpe ilmselt ei olegi väga palju. Nö statistiline paratamatus. Aga ma arvan, et ega ka Zemfira Venemaal üldrahvalikult armastatud ei ole, ikka selline nišilaulja. Või Jelinek Austrias. Auhindu kogub ta küll palju, aga et rahvahulgad teda embaks ja ootaks, no ei ole nii. Meil on Triin Soomets. Või Tori Amos, sõnades ja muusikas lubab ta endale nii mõndagi, aga minu arust nii oma heleda hääle kui ka ülifeminiinse välimusega sobib ta minu arust päris hästi sinna Suure Poetessi nišši, mitte ei “õõnesta” midagi või igatahes on sisuline subversiivsus välise vastutulekuga meheliku maitse ootustele kenasti ära tasakaalustatud.
November 11, 2009 at 4:35 pm
Aitäh! Tori Amose suhtes olen küll täiesti teist meelt. Asi pole kindlasti iial selles, kas keegi on alt või sopran, kas ta kannab pükse või kleiti. Et ühel juhul on subversiivne, teisel juhul konformistlik. Püksid naise jalas on tänapäeval subversiivne võib-olla veel ainult Jehoova tunnistajate jumalateenistusel. Amos mängib täiesti teadlikult igasugu stereotüüpide ja rollidega. Ja see ongi see: kas kunstnikul, olgu ta naine või mees, on see vabadus, või tal pole seda.
Zemfira on Venemaal ikka väga populaarne, saab kontserdid rahvast tungil täis, esinegu, kus tahes, ja küllap on ta mõjutanud ka sealses ühiskonnas hoiakuid. See on seda imetlusväärsem, et eks ole Vene ühiskond vast veelgi patriarhaalsem kui meie oma.
Jelineki puhul mängib vast rolli Austria spetsiifika. Mis on minu meelest selgelt ksenofoobsem ja omadega rohkem puntras ühiskond kui näiteks Saksamaa. Või Soome või Rootsi. Olgu ta kirjandus samas kui suur ja põnev tahes.
See, et miljon … Ma ei tea, see kõlab Eestis tihti nagu mantra. Islandis on mitu korda vähem inimesi. Väga omanäolistest naislauljatest meenuvad aga kohe Björk ja Emilíana Torrini.
Minu jaoks seostub selle singing-songwriting’iga mina-küsimus. See “mina” peab lauljal olema, läbi selle ta maailma ja ennast seal näeb, ning sellest räägib.
Meenub üks saksa noore kirjaniku Juli Zeh essee, kus ta arutleb saksa uuema kirjanduse üle, täheldab, et rõhuv enamus uuemast proosast on mina-vormis jutustatud tekstid — ja teeb kusagil huvitava märkuse näiteks Ladina-Ameerika kirjanduse kohta, mida saksa publik armastavat väga. Juli Zeh mõtiskleb, et Ladina-Ameerika autoritel on vist märksa vähem probleeme nonde kõiketeadvate, pajatavate patriarhide lansseerimisega, seevastu aga reaalses elus näikse seal olevat seda suuremaid hädasid “isade, jumalate ja diktaatoritega”. Ja siis: “García Márqueze tekste tahavad kõik lugeda. Paradoksaalsel kombel ei taha siin aga keegi niimoodi kirjutada.”
Hm. Ja hakkasin mõtlema, et täitsa võimalik, et minade esiletõusu lauljate hulgas pärsib ka Eesti koorilaulutraditsioon. Ja siinses kitsamas naiste seoses: mul pole küll mingeid statistilisi andmeid, aga arvan puhtalt kõhutunde põhjal, et enamik meie kooridest on tänapäeval naiste- ja tütarlastekoorid (võrdluseks: 1. üldlaulupeol olid ainult meestekoorid, naistekoorid tulid laulupeole alles 1881).
November 12, 2009 at 4:23 pm
Seda koorilaulu pärssivat rolli on maininud kunagi ka Hedvig Hanson. Tema püüdis kaua aega saada selliseks nagu olid ta suured lemmikud ameerika neegerlauljannad. Ja isikupärasem joon hakkas tema muusikasse siginema siis, kui ta sai aru, et ta ei saa selline olla – pinguta palju tahad, tal lihtsalt ei ole sedasorti häält. Ja enne pidi ta ka Ameerikas ära käima, et aru saada, et ta ei ole nõus end mõne r’n'b produtsendi käe alla painutama. Igatahes meenutas ta Ameerika-aega nii, et oli seal kandnud oma elu kõige ilusamaid kleite ja nutnud kõige kibedamaid pisaraid. Kuni võttis kätte, pakkis kohvri ja lendas Euroopasse tagasi. Vist Frankfurdis olla kirjutanud loo “Freedom”. Suur unistus läks vastu taevast, aga mõne aja möödudes hakkas kostuma midagi huvitavat. Ja oma. Ja seal on olemas vist nii koorilaul kui neegrilaul.