Emajõgi on tõesti suureks ja laiaks läinud viimastel päevadel, alles täna panin seda tähele. Ületan teda päevas küll vähemalt kaks korda, aga olen talve lõpu- ja kevade alguspäevadel olnud oma mõtetega vist lihtsalt liiga mujal, et sillalt alla jõele vahtida. Sildade ületamises pole inimese jaoks, kes on neid terve elu päevast päeva ületanud, mitte midagi erakordset. Ja jões, millest need sillad üle viivad, pole seda erakordsust pikapeale samuti. Aga nii öelda on vale ka, sest sügisel ma vahtisin jõge. Ja siis, kui jõgi jäässe kasvas, vahtisin veel eriti. Ja tegin pilte, kuni fotokas ühel jaanuaripäeval katki läks. Tegelikult pole jää nüüdki päris kadunud, kõndisin täna piki jõge kesklinnast välja, ülesvoolu, ja aeg-ajalt hulpis mõni väiksem jääkamakas suures ja laias ja tumedas vees, mis oli katmas juba jõeäärseid kõnniteid ja mida sealt ülegi loksus, minust mööda, ära Peipsi poole.

Ma arvan, et mul hakkas talve lõppemisest kahju ja see oligi see, miks ma lume ja jää kadumisest mööda vaatasin. Mitte ainult seetõttu, et talve lõpp tähendas ka suusatamise lõppu. See oli midagi muud, selles soojenemises oli midagi hirmutavat, selles n-ö terendavas uues alguses — mille alguses? Oleksin hea meelega kevadet edasi lükanud, natukenegi, nagu mulle vist alati meeldib asju natukene edasi lükata. Lootusetu on see loomulikult — kui midagi tulema peab, siis ta ka tuleb. Ja kevad on alati tulnud ja tuli või tuleb ikka veel ka seekord. Tuleb veel rohkemgi, kui ta juba tulnud on. Ja Emajõgi, mille jääl ma talvel suusatasin, läheb veelgi suuremaks ja laiemaks. Ja see on tore, vähemalt esialgu, kui jõgi pole veel järveks paisunud. Mis suusatamisse puutub, siis ka see oli tore, nii Emajõe jääl kui ka igal pool mujal. Ka see sai mulle selgeks sellel talvel, mis oli, kui mõtlema hakata, ikka uskumatult pikk, aga mis nüüd mõne nädalaga on kadunud mis kadunud.

Talve kõrghetkel mulle rinnuni ulatunud lumekuhi mu kuuri kõrval pole siiski veel päris ära sulanud. Paar päeva veel, mitte rohkem, mõtlesin täna seda suure magava koera suurust porisegust mütsakat vaadates. Ega tal pikka pidu ole. 23. märtsil suusatasin viimast korda, aga libisemine polnud enam see. Ta oli juba paar nädalat kahtlane olnud, aga 17. märtsil külmetas õhtul korralikult ja sadas laia lund ja ma mäletan, et seal linnaservas Ihaste mändide vahel, kust rada mõnisada meetrit natuke allamäge läks, tundsin väga suurt kergust. 23. märtsil ma seda enam ei tundnud. Ma teadsin juba ette, et seda kergust ei tule ja et see kord jääb sedapuhku tõesti viimaseks korraks, aga ma vist lootsin seda ikkagi. Hiljem vist enam ei lootnud ka, sest suusatama ma enam ju ei läinud. Võtsin siis ükspäev need mõned raamatud, mis olin jõuludeks ostnud, ja lugesin nad viimasel nädalal läbi. Tahtes vist niimoodi talve pikendada.

Ja võib-olla ei pannud ma ka selle pärast Emajõe suurustamist ja laiutamist viimastel päevadel tähele. Seda, et värk oli muutumas. Olin tahtnud lugeda neid raamatuid veel talvel, päris talvel, aga ei olnud millegipärast jõudnud. Talvega neil raamatutel palju pistmist ei ole, aga minu jaoks jäävad nad minu 2009. aasta jõulude raamatuteks. Kolm tükki, aitab jõuludeks küll. Kolm uuemat eesti romaani: Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad …” ([Tartu]: Petrone Print, 2009; 252 lk), Jan Beltráni “La mala vida ehk neetud elu” (Tallinn, 2009; 323 lk) ja Tõnu Õnnepalu “Paradiis” (Tallinn: Varrak, 2009; 193 lk). Lugesin nad läbi ja soovitan neid lugeda teistelgi. Ütlen ka igaks juhuks ära, et päris uut (s.o uute autorite kirjutatud) eesti kirjandust olen ma pärast ülikooli lugenud üsna vähe — sest pean lugema pidevalt muud ja uuema eesti kirjanduse lugemise eest mulle keegi ainepunkte enam ei anna. Nii et tõsiselt mu arvustust võtta ei maksa. Lobisen niisama oma lõbuks. Ja arvustamine kui töö ei meeldi mulle nagunii — pean väga lugu igast inimesest, kes on raamatu kirjutanud. Aga mitte tingimata igast inimesest, kes on kirjutanud mõnele raamatule arvustuse.

Ja anna meile andeks meie võlad …

Nirti on blogijana olnud mulle teada muidugi juba umbes sestsaadik, kui ma ise bloginud olen, seda saab suvel juba kolm aastat. Olen tema blogi lugenud küll, kuid mitte järjepidevalt. Sest ma lihtsalt ei ole suur blogilugeja. Ja pean tunnistama, et ka neid Nirti blogipostitusi, mida ma lugenud olen, ei ole ma vahel lugenud lõpuni. Aga nad on ka niimoodi tükati head lugeda. Sest Nirtil on oskus kirjutada haaravalt enam-vähem kõigest, millest ta kirjutab, ka eimillestki. Mis on suur asi. Ja sellest arusaamiseks, et tal see oskus on, ei pea lugema tema tekste tingimata meetrite viisi. Tore on ka see, et tema blogitekstide nautimiseks ei tarvitse nende autoriga kaugeltki igas punktis nõustuda. Ehkki päris tihti ma nõustun ka. Hea küll, tema romaanidebüüt “Ja anna meile andeks meie võlad …” oli igatahes minu esimene päris pikk Nirti tekst.

Mis mulle selle romaani juures vast eelkõige meeldis, on autori hea jutustamisanne: teksti tulvab, ja tulvab heas ning rikkas keeles. Keele erijoonena võiks välja tuua autori mõningase tõmbe kurioossete, arhailisevõitu sõnade vastu — tuiutama, kahjatsema, võõrik, rahuline jne. Aga see on tõesti vaid tõmme, mis lisab heast kirjandus- ja ehtsast kõnekeelest ammutavale stiilile mängulisi värvilaike. Võluv on ka lihtsalt teksti hoog kui niisugune (mis on muidugi tihti omane väga noorte autorite debüütidele) ja jutustaja enesekindlus: jutustaja ei kõhkle tegemast aeg-ajalt suuri üldistusi elu ja inimeste kohta. Ja olgu nende üldistustega kuidas tahes, Nirti teksti nautimiseks ei tarvitse nende üldistuste kehtivusega väljaspool teksti tingimata veel nõustuda. Ega minagi näiteks nõustu, et lood selles maailmas nii räbalad on, nagu nad romaani “Ja anna meile andeks meie võlad …” põhjal võivad ehk tunduda.

Aga need kurioossed ja arhailisevõitu sõnatõmbed meeldivad mulle ka seetõttu, et nende kaudu saab luua silla Nirti raamatust vanema, ennesõjaaegse eesti kirjanduse juurde, kuhu selle silla saab luua muidugi nii või teisiti. August Jakobsoni nime tekstis ka mainitakse, ja eriti raamatu esimese poole väikeasula eluolu kirjeldustes ei saa tõesti näiteks Jakobsoni debüüdile “Vaeste-Patuste alev” (Tartu: K./Ü. “Loodus”, 1927) mõtlemata jätta (ühtlasi võib seda osa raamatust lugeda soovi korral ka kui noorsooromaani). Ja raamatu teises pooles, kus tegevuspaik kandub juba Tartusse (sest sinna see ju kandub, ehkki kohanimesid tekstis ei nimetata), kuhu täiskasvanuks saanud Lilit oma painavast vanematekodust ja kolkuvast kodukohast* põgeneb, pidin ma mõtlema ka Jakobsoni debüüdiga samal aastal ilmunud Reed Morni suurepärasele, aga vist tänapäeval kahjuks vähe loetud debüüdile “Andekas parasiit” (Tartu: K./Ü. “Loodus”, 1927), mis on ju samuti noore provintsinaise Tartusse õppima, aga ka õnne ja armastust otsima tulemise lugu. Nii et “Ja anna meile andeks meie võlad …” astub muu hulgas pikka Tartu romaanide traditsiooni.

Ja kui rääkida Jakobsonist ja Mornist, siis mulle isiklikult oleks meeldinud, kui romaanis “Ja anna meile andeks meie võlad …” oleks olnud rohkem Morni, mitte Jakobsoni, nagu seal on praegu. Sest olgu Morn pealegi kokkuvõttes pessimistlikum, psühholoogia on Nirti romaanis siiski mustvalgevõitu, ja jutustatud lugu teksti hoo ja värskuse kiuste nagu väga ei liigu või liigub kuidagi ringiratast. Ja see ringiratast liikumine selles peamiselt alatute ja egoistlike ja seksi ning alkoholi näljas tegelaste galeriis paneb mul vahel pea otsas pöörlema. Eriti alatud, egoistlikud ja saamanäljas on raamatus mehed, aga mõnedki naised,** kes on siiski ka — õnnetud. Ainsaks eredaks erandiks nokastanud närukaeltest tegelaskujude hulgas on Põmpa (ehk Peeter), kelle nimi riimub muidugi Betti Alveri novelli “Kõmpa” (Looming nr 11, 1976) peategelase omaga ja kes on üdini positiivne kuju, puhas, helge ja hea (nii nagu ka “Kõmpa” on hoopis teisest puust tekst kui Jakobsoni ja Morni romaanid), nii et keset seda igikestvat trööstitust ja künismi ja (iseäranis meeste) ohjeldamatut tungielu ning alkoholiaure tundub ta peaaegu uskumatu fantaasiaolendina.

Ja võib-olla ta seda ongi, sest peategelase Liliti ellu astub ta sisse otse unenäost, täpsemalt – une pealt: “Ma ärkasin teadmata aeg hiljem selle peale, et keegi ronis mulle kaissu ja võttis läbi une minust selja tagant kinni. Õrnalt ja sõbralikult, samas minu taluvuspiire ületavalt intiimselt.” Nii ta tuleb. Ja sestpeale on Põmpa ikka kohal, kui häda kõige suurem, hea sõna või hea teoga. Mis asju ta täpsemalt ajab siis, kui ta just Liliti juures pole, jääb üsnagi saladuseks. Aga hüva, mul on ainult hea meel, et ta Lilitile kaissu puges, nii oma väljailmumise hetkel kui ka raamatu viimasel leheküljel. Ehkki ootuspärasem olnuks vast see lõpp, millele vihjab Reed Morn juba oma “Andeka parasiidi” avalõigus: “Kaheksa kuud lebas ajaloolt otsust ootamas uue sajandi värskes ning tühjas kirstus, kümmekond sisutuid päevi langes neile kergeks lisaks, kui jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil sündis Ellu Romeldi ilma surema. Sündis ema kaheaastase ootamise viljana, muljutuna ema kandmispäevil kujutet tulevikust ning ta sihtjoonist. Sündinu pehme pää näis hell neist tema olemisse mõeld mõtteist. See kibedus sööstis eluaimava olevuse puiklevasse protestikissa ennustavalt, aimates nagu kidurat käekäiku.”

La mala vida

Jan Beltráni debüütteost, romaani “La mala vida ehk neetud elu” (lühiduse huvides nimetan seda edaspidi “La mala vida’ks”) ma tegelikult ei ostnud, vaid laenasin. Või õigemini: ostsin küll, aga selleks, et ta ära kinkida, jõuludeks. Ja kingisaajalt, kes oli kingi vahepeal läbi lugenud, ma ta siis mõni aeg hiljem endale välja laenasingi. Ma ei mäleta, kas ma sellest raamatust enne detsembri algust, kui sain teada, et tegemist on eesti kirjandusega, üldse midagi kuulnud olin. Tõenäoliselt aga ei olnud, sest “La mala vida” ilmus vist suvel. Ja suvel olin ma paar kuud hõivatud ahjuparanduse, riiulite tegemise ja muude remonditöödega ega jälginud väga, mis eesti kirjandusturul toimub. Võib-olla olin ma sellele raamatule raamatupoes korra pilgu peale visanud, aga kuna autori nimi mulle midagi ei öelnud ja kuna elu minu meelest mala ega neetud ei ole, jah, kõigele vaatamata (kuigi see mullusuvine tolmus ja värvis ja päikeseleitsakus rähklemine näiteks oli omajagu neetud küll), siis olin ta käest pannud.

Ja nüüd ma kahetsen, et ma teda endale ei ostnud, sest võõra raamatu leheservadele pole mul märkuste tegemine kombeks. Ja oleks mul need märkused käepärast, siis oleks mul sellest kaunikesti mahukast raamatust rääkides (“La mala vida” raam hõlmab sadat — ja lugu keset raami umbes kuutkümmet aastat) kergem tuletada meelde, mis mul seda lugedes õieti peast läbi käis. Igatahes seda ma mäletan, et ühel hetkel, kui olin lugemisega vast nii poole peal, käis mul peast läbi mõte, et see raamat on liiga pikk. Ja mul käis peast läbi ka mõte, et ikka veel loen ma kolme raamatut üheaegselt või läbisegi — raamatut Mehhikost pärit Antoniost, raamatut Tallinnast pärit Kristianist ja raamatut Barcelonast pärit Rosast — ja ikka veel pole nendest kolmest raamatust hakanud kokku sulama üks, mis neist minu meelest ju lõppude lõpuks kokku sulama pidi. Ikka veel käis selle raamatu küll hästi loetavatel, kord naljakatel, kord kurblikel, kord kurbnaljakatel lehekülgedel otsekui ettevalmistus. Ja ma ei saanud õieti aru, mille ettevalmistus.

“La mala vida” viimase neljandiku alguses (arvutasin selle nüüd ilusti välja) hingasin kergendatult: need paljud pildid, mis kolme protagonisti elust — kolmest lahuselust, sest lugeja ootab, et neil eludel, kui neist juba nii üksikasjalikult räägitakse, võiks omavahel ka midagi pistmist olla — olid mööda voolanud, hakkasid lõpuks Barcelonas, kuhu kõik kolm omi teid mööda ja mingil hetkel sattunud olid (Rosa ainsana sündimise läbi), omavahel haakuma. Kuid minu maitse järgi liiga hilja. Nii et mingit lugu, suurt terviklugu see raamat mulle ei rääkinud. Ja ka kolme protagonisti elud olid natuke liiga kirjud, et suudaksin neid detailselt meenutada või suurele osale neist detailidest, mis üsna lühikestes peatükkides hästi toimisid (näiteks kõigi nende eri paikade õhustiku loomisel), laiemat, tervesse raamatuse puutuvat tähendust omistada. Võib-olla on nad kirja pandud pisut liiga täpselt. See, mis mulle meelde jääb, on midagi muud, mingi pilt. Näiteks pilt inimestest, kelle saatuseks on olla hulkur ja põgenik, nagu on kirjutatud — sest pagulastega “La mala vida” peategelaste näol ju suuresti tegemist on.*** Või on selleks, mis meelde jääb, pilt inimestest, kes on paradiisist välja aetud ja kes püüavad sinna tagasi pääseda, üsna kärsitult ja natuke narrilt, liigutavalt narrilt. Ja võib-olla “La mala vida” tegelased leiavadki selle paradiisi viimaks, igatahes Rosa ja Kristian. Aga paradiisi juurde ma oma jutuga veel jõuan.

“La mala vida” maailmas kõneldakse peamiselt romaani keeli, täpsemalt hispaania ja katalaani keelt, ja vist seetõttu — kuna see maailmaosa on juba kord eesti kirjanduses nii haruldane tegevuspaik — meenus mulle lugemisel Karl Rumori romaan “Krutsifiks” (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1960). Rumoril pole tegevuspaigaks küll Hispaania ega Mehhiko, vaid Brasiilia, portugalikeelne maa, kus ta oli elanud peaaegu kakskümmend aastat, Eesti Vabariigi konsulina Rio de Janeiros (1941–1959). Ja võõrsil, Barcelonas, on, nagu ma aru saan, elanud aastaid ka Jan Beltrán, kes on pärit vist Võrumaalt, nagu muide ka Karl Rumor. Aga see selleks, ma ei usu, et Võrumaa seos oleks enamat kui juhus. Ometi oleks põnev, kui keegi neid kahte raamatut kunagi kõrvutaks, vaadates, kuidas on neis kujutatud seda eestlaste jaoks kahtlemata eksootilist ladina maailma. Sest kui ma nüüd “Krutsifiksi” riiulist võtan ja lahti löön, kümme aastat pärast esmalugemist, siis meeleolu, mille loob minus juba selle avalõik, ei erine palju meeleolust, mida ma mäletan Beltráni “La mala vida” esimesest peatükist — pärast selle avapeatüki poes püstijalu läbilugemist ma raamatu ka ostsin.

Rumori “Krutsifiks” algab igatahes nii: “Päratu üksildasel, ent ometi käidaval mägismetsateel asus kahe ürgoru vahelisel voorel omapärase kuulsusega paik. Ühed hüüdsid seda Uus-Kolgataks, teised — Libuvooreks. Varem oli kutsutud ka Õlimäeks, kuid toda nime ei mainitud enam.” Ja Beltráni “La mala vida” üks esimesi lõike on selline: “Ka üksikud ekslejad möödusid St. Montclari orus ilutsevast Pont d’Arci mõisast suure kaarega, sest kivisild, mille järgi mägede vahel asuv maavaldus kunagi nime oli saanud, varises kokku juba aastaid tagasi. Pilari arvates oli põrgu ja paradiisi risttee just siin, kus Saatan oma sigitistega tangot tantsis ja tema hirmude üle võigast naeru kihistas.” Ja tõesti, Rumori romaani alapealkiri “Jutustus inimhingede põuast ja põlemisest” sobiks ju ka Beltráni romaanile. Semantiline ühisosa leidub viimaks ka kahe romaani pealkirjades. Ühesõnaga, see patu ja pühaduse segu ning see elu rist ja viletsus ja ühtaegu narrus — on see tõepoolest tollele ladina maailmale omane, või näevad see nii eestlased (või ka põhjaeurooplased, luterlased)?

Rumori “Krutsifiks” on aga raamat, mis on mulle ka seetõttu meelde jäänud, et seal on väga rikas eesti keel, mida ma lugedes hirmsasti nautisin ja kust ma palju sõnu ja väljendeid välja kirjutasin. Tõsi küll, kui võru murre, mida “Krutsifiksis” mustanahalised räägivad, kõrvale jätta, on see keel nii aaviklik, et uuemal ajal selles kirjutamist ei kujuta ma hästi ette. Aga võib-olla oli asi ka selles, et Rumor oli seda raamatut kirjutades olnud juba õige pikalt pagulane, ning ainus, mille külge ta peale kodumurde, mis ju iial meelest ei lähe, klammerduda sai, oli kirja- ja kirjanduskeel, mis paguluses kippus kõnekeelest veelgi kaugemale nihkuma.

Beltrán kirjutab peamiselt korralikus kirjakeeles, kohati on see pisut raamatulik, kohati ootamatult vulgaarne — see segu toimib päris hästi, võib-olla eriti Antonio natuke karikatuurse ja melodramaatilise kuju puhul. Kohati on see keel, eriti süntaks, aga rabedavõitu. Ja võib-olla on selle kohatise rabeduse taga pikaajaline Eestist äraolek. Mõtlesin sellega seoses Carl Grassile, 1767. aastal Liivimaal sündinud luuletajale ja maalikunstnikule (ühele oma lemmikule Baltimaade saksakeelses kirjanduses), kes pärast ülikooliõpinguid Jenas asus elama Rooma, kuhu ta jäi elu lõpuni, olles sel moel üks esimesi Baltimaade pagulaskirjanikke. Ja ma mõtlesin sellele, mida Friedrich Schiller, tema sõber, talle kord 1800. aasta paiku Roomasse kirjutas, kommentaariks tema tekstidele: „Hing ja tunne õhkavad [atmen] selles, nagu küllap kõiges, mida teete. Aga keelel puudub kindlus, selgus ning korrektsus ja kõik vajab veel viimast lihvi.“ Schiller rõhutas Grassile, et Itaalias-viibimine tuleb kasuks küll tema maalikunstile, aga mitte kirjandusele, sest paratamatult liigub pidevalt arenev keel võõrsil viibiva kirjaniku eest ära.

Paradiis

Schiller keelitas Grassi mitte liiga kauaks Rooma jääma, sest võõrsil kipub emakeel pikapeale kiduma. Kirjanikule on emakeel aga kõik. Tollal oli see kodu ja välismaa dilemma muidugi suurem kui praegu, polnud raadiot, televisiooni ega internetti, polnud telefoni ega Skype’i jne, jah, mida kõike ei olnud. Vahemaad olid veel vahemaad, reisimine oli pikk ja vaevaline. Aga nüüdki, kui kõik need asjad on, tundub mulle, et võib-olla pole see ikkagi see. Tänulik tuleb muidugi nende olemasolule olla, kuid kas pole siiski nii, et igasugune vahendatud suhtlemine kipub ajapikku soikuma, kõigele vaatamata, ta ei rahulda lõppude lõpuks, ja see, mis loeb ja määrab, on ikkagi see üks paik, kus oled, ja need inimesed, kes seal su ümber on, ja kelle juurde jõuad sa maksimaalselt, noh, nii umbes poole tunniga — jalgsi. Küla, väike linnake või linnaosa suuremast linnast — umbes see on võib-olla inimese mõõt.

Lähed, kuni pool tundi jõuad minna veel üsna kõhklematult, kui vähegi tahtmist on, ka kehva ilmaga, ka viletsate või rakkus jalgadega, koputad uksele, lased kella või viskad kivikese akna pihta ja räägid, mis sul rääkida on, ja kuulad, mida kuulukse. Kõik muu kipub varem või hiljem käest kaduma, kõik need rongi- ja lennukisõidud, telefonikõned ja Skype’i sessioonid, olgu videopilt kui tahes terav ja hääl kahinata. Mäletan, et kui kunagi päris Tartu servas elasin, ühes kauges nurgakeses, kuhu viis ainult üks buss, ei võtnud kaua aega, kui külalisi hakkas käima hoopis harvem, kui neid oli käinud, ja minagi hakkasin teistel tasapisi harvem külas käima. Sest, jah, kuidas ma tagasi saan, kus me lähme vasta ööda, oli näiteks põletav küsimus jne. See kõik oli suur ettevõtmine, sõprus sõpruseks.

Mu vanavanemad elasid kirikust umbes viieteist kilomeetri kaugusel, ja ega nad seal kirikus oma pika elu jooksul palju käinud. Mitte seetõttu, et neil oleks midagi kiriku vastu olnud, aga kirikuskäigu peale kulus terve pühapäev, ja kui sul on veel neli last ja pole autot ja mingist ajast peale pole hobustki, sest hobust pole enam nagunii peaaegu kellelgi, siis on sellist käiku väga keeruline korraldada. Ja võib ka küsida, ka säärast kurnavat pühapäeva saab üldse veel hingamispäevaks nimetada. Kellel oleks südant teiselt sellist rahmeldamist nõuda?! Mina elasin seal Tartu kauges servas paar aastat, need olid head ja kasulikud aastad, aga eriti talveõhtud olid seal pikad, pimedad ja üksildased.

Ja mulle tundub, et Tõnu Õnnepalu romaan “Paradiis”, viimane neist kolmest jõuluraamatust, oli just see raamat, milleni ma lõpuks pidin välja jõudma. See on kahtlamata raamat, mille ma panen nende Õnnepalu teoste kõrvale, mis on mulle suurimat elamust pakkunud. Neid raamatuid on kokku kolm: “Piiririik”, “Harjutused” ja nüüd “Paradiis”. Todele ja Nigovile on lisandunud lõpuks ka Õnnepalu. Mul on ka hästi meeles, kus ja kuidas ma neid raamatuid lugesin. “Piiririiki” hakkasin lugema Tallinn-Tartu rongis, olin siis äsja Hollandist koju jõudnud ja kusagilt selle raamatu saanud. Ta oli ilmunud vast paar aastat varem, aga ma lugesin tol ajal eesti kirjandust vähe. Ja ma mäletan, et seal poolhämaras õhtuses rongis olin ma seda raamatut lugedes hämmingus, et ka niimoodi võib eesti keeles kirjutada. Mulle läks see raamat väga korda, küllap ka seetõttu, et oli ju mulgi küllalt pikk ja väga värske võõrsil elamise kogemus. “Harjutusi” lugesin ma Marta tänaval — samal aastal, kui see raamat ilmunud oli, samal suvel, kui ma tõlkisin Anne Franki päevikut, sama poolviltuse, veidi logu köögilaua ääres. Kui ma “Paradiisist” saadud elamust millegagi võrrelda oskan, siis on selleks elamus Karl Ristikivi “Rõõmulaulust” (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966), mida ma lugesin jälle ühel noist pikkadest ja pimedatest talvedest Tartu linna servas. Ostsin “Rõõmulaulu” seejärel veel paar aastat siit-sealt antikvariaatidest ja kinkisin sõpradele. Peaksin “Rõõmulaulu” uuesti lugema.

“Paradiisi” lugedes mõtlesin ühel hetkel ühte mõtet, mida ma enne polnud mõelnud. Nimelt seda, et paradiis saab paradiis olla ainult siis, kui seal elavad inimesed. Paradiis on sügavalt inimlik. Pärast paradiisist lahkumist ei ole seega mõtet ka uskuda, et paradiis võiks olla seal edasi — seal kusagil, kus meid, inimesi, enam ei ole. Ja ometi pole paradiis ka siis veel kuhugi kadunud. Ta käib meiega kaasas, kui me tal laseme käia. Paradiis võib-olla ongi õigupoolest inimene, ehkki ta võib paista paigana, ollagi paik. Ja paika ei saa võib-olla armastada teistmoodi kui inimest. Seda viimast usub vist ka “Paradiisi” autor. Armastada saab igaüht, ega seal ju suurt vahet ei ole, aga siiski ei sobi selleks igaüks. Sobib see, kes sobib — ja seda, et keegi sobib, on võimalik ära tunda. Paradiisi otsimine on nagu armastuse avaldamine kellelegi. Aga siis ühtlasi ka endale. Õnnepalu romaan “Paradiis” on pikk armastusavaldus, see on armastuskiri, see on armastusluuletus, proosa proosaks. Olgugi et laused selles tekstis algavad sageli sõnaga sest (ka aga, kuid, ja), ei maksa selle piibellikult pühaliku ja samas väga argise, lihtsa ja täpse stiili tagant otsida minu meelest erilist kausaalsust, lugu vms.**** Ehkki lugu see kahtlemata on. Aga mitte ümberjutustatav.

Konkreetseks paigaks, millest raamat räägib, on aga nurgake Hiiumaal, väike küla, kus autor 1980. aastate lõpust peale kümmekond aastat elas, töötas ja “selle elu rõõmsaid ja kurbi mänge” mängis, — nüüdseks peaaegu kadunud paik, mis oli hääbumas juba siis, kakskümmend ja vähem aastat tagasi, nüüdseks peaaegu kadunud ajal. Sellise paiga ja tema kunagiste asukate kohta võiks ju öelda “Jumalast hüljatud”, eriti nüüd, kus seal elanud inimesed, vanad juba siis, on kas surnud või ära ja seal elavad vaid metsa loomad ja linnud, suviti ka mõned igavlevad rootslased. Kuid Jumalast hüljatud see paik, kus justkui mitte midagi ei sünni ega olegi sündinud (ka sõna otseses mõttes, sest paradiisis ei ole kellelgi lapsi), vaevalt on, sest see on Paradiis. Ja Paradiis on suuresti selleks, et temast rääkida. Ehkki mis tast ikka rääkida, midagi sellest ju rääkida väga ei ole. Kuid millest siis veel rääkida kui mitte paradiisist? Mida siis veel armastada kui mitte seda, teda.

Mõtlesin pärast “Paradiisi” lugemist, et kahju on, et mul pole enam Ain Kalmuse raamatut “Kadunud saar” (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972). On ju Hiiumaa-raamat seegi, pealegi on tegemist kaua paguluses elanud ja paguluses ka surnud autori noorusmälestustega. Ja noorusmälestused on muu hulgas ka Õnnepalu “Paradiis”, ehkki ta kirjutab: “See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelegi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid.” Seejuures on “Paradiis” minu meelest vist, kuidas öelda, parim raamat nõukogude aja lõpust ja uue eesti aja algusest, parim teos Ajast eesti kirjanduses. Ja ma ei tea, kas selle kõrvale on üldse võimalik midagi samaväärset kirjutada.

Aga Kalmuse “Kadunud saare” kinkisin ma kunagi heale sõbrale, kes on Hiiumaalt pärit nagu Kalmuski ja kes pärast pikka võõrsilolekut on sinna nüüd, paar aastat tagasi, ka elama kolinud. Ja hea on, et ma selle raamatu ära kinkisin, sest nüüd oli, millest puudust tunda. Eile mõtlesin, et lähen ja vaatan, äkki on see raamat kusagil antikvariaadis, ehkki eriti ma sellesse ei uskunud. Pärast 2. maailmasõda välismaal ilmunud eestikeelseid raamatuid pole enam eriti saada. Aga mul oli õnne, leidsin “Kadunud saare” esimesest lähimast antikvariaadist, kuhu sisse astusin, ehkki olin arvanud, et vaat seal teda nüüd küll olla ei saa, selles Tartu kõige nadima valikuga antikvariaadis. Eksemplar mille ostsin, polnud küll nii ilus nagu too, mille olin aastaid tagasi ära kinkinud — illustratsiooniga pehme ümbrispaber puudus —, aga mis ma virisen.

Ja veel mõtlesin, et peaks uuesti lugema hollandi kirjaniku Geert Maki 1996. aastal ilmunud romaani “Hoe God verdween uit Jorwerd” (“Kuidas Jumal Jorwerdist kadus”), mis mul õnneks riiulis seisab. See on lugu ühe Friisimaa küla suurest muutumisest ja hääbumisest 20. sajandi teisel poolel.***** Nii et kui lugeda “Paradiisi” selle pilguga — loona kaduvast (resp. kadunud) külast —, siis on seal, Hiiumaa nurgakeses, läinud kõik ikkagi väga hästi. Nõukogude aeg, oli mis ta oli, omamoodi konserveeris (ehkki räsitud kujul) siinsed metsatagused külad, mis uute aegade tulekuga muidugi seda kiiremini kadusid. Paradiisil läks lõppude lõpuks väga hästi. Pealegi kuhu saaks Jumal kaduda Paradiisist?

—

* Liliti ängistav vanematekodu ja kodukoht tõid mulle meelde Ilona Laamani, ühe mu lemmikluuletaja luuletuse “Perekond” (Üks üsna kerge haigus. Toronto: Maarjamaa, 1980).

Saatus lööb isa
isa lööb ema
ema lööb poega
poeg lööb väikevenda

Väikevend lööb põrandat
See on tema saatus

** “Halvad naised — neid tunda võib kaugelt, / neid reedab eriline atmosfäär …” (Betti Alver). Halbu mehi reedab romaanis “Ja anna meile andeks meie võlad …” silmatorkavalt sageli nende karvasus (!), kõige närusematel ja karusematel neist — eesotsas Liliti isaga — on ees tokerjas pard. Karvadest on romaanis tuntavad siiski ka halvad naised (raseerimata jalad). Karvad on selles Liliti maailmas millegipärast kurjast.

*** Võib-olla oleks huvitav lugeda moodsast pagulusest (mis on tõesti väga aktuaalne teema tänase Eesti jaoks) rääkivale “La mala vidale” lisaks Ilmar Talve romaani “Maapagu. Sebastian Alkmani ülestähendusi aastast 1906–1917” (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1988), teost nooreestlaste pagulusest sadakond aastat tagasi.

***** Usun, et selle stiili tõlgendamisel võiks abi olla Uku Masingu ja Toomas Pauli tõlgitud Uue Testamendi sissejuhatuses kirjutatust: “UT-s on palju parataktilisi lauseid. Mõned moodsad keeled on neid pidanud semiitlikeks ja asendanud hüpotaktilistega. See vastab soovile näha kogu elu, kirjandusest rääkimata, igasuguste põhjuste-tulemuste juppidena.” Samas mööndakse sellessamas sissejuhatuses, et parataktilisus on UT tõlkes sageli võimatu: “Enamikul kordadel võiks jätta kr. de (“aga”) olematuks, kuid siis laused kipuvad lagunema koost ja jutt konspektiks, mis koosneb üksikuist seostamata sedastusist.” On nagu on, Õnnepalu stiil on “Paradiisis” väga nauditav ja eesti kirjanduses vist ainulaadne.

**** Ingliskeelses tõlkes, keda huvitab, kannab see raamat pealkirja “Jorwerd: The Death of the Village in Late C20th”, prantsuskeelses tõlkes: “Que sont devenus les paysans?: 1520-2000, Jorwerd, village témoin”).