Kurekell on taeva karva,
tõrvalill on aniliin,
kullerkupp on kollane.

Aga miks sinilill on punane?

(Ilona Laaman, 1983)

Sina, mu hall värv! Lootuse värv!

(Irina Ratušinskaja, 1989)

Minu sünnipäeval juhtus, et pidin vastama ootamatule küsimusele, et miks ma nendest Marju Lauristini ja Lagle Pareki mälestusraamatutest nii palju räägin, et kas mul on nende asjadega mingi isiklik seos.

Olin rääkinud nimelt Marju Lauristini äsja ilmunud raamatust “Punane ja sinine” (Tallinn: AS Eesti Ajalehed, 2010; 509 lk), täpsemalt raamatu esimesest osast “Peatükke kirjutamata elulooraamatust” (lk 13–163; kokku 513 lehekülge paksu raamatu ülejäänud osa sisaldab valiku autori artiklitest ja temaga tehtud intervjuudest) ja Lagle Pareki raamatust “Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan” (Tallinn: Kunst, 2010; 423 lk).

Ma ei osanud esimese hooga küsimusele vastata. Olin ka vist üllatunud, et miks ma ei võiks, Jumal hoidku, nendest mälestusraamatutest sisse võetud olla. Aga iga küsimus on hea. Nii et vahepeal järele mõelnud, vastaksin sellele küsimusele umbes nii: ma ei saa midagi parata, et mind huvitab inimene, ajas ja ühiskonnas. Et mind huvitab näiteks: kas inimene on võimeline olema autonoomne, vaba (kui tahes tühiselgi määral) või on ta saatuseks olla too kuulus rattake kuulsas masinavärgis? Aga ka: kas inimene on võimeline olema moraalne säärases ühiskonnas, mis soosib ebamoraalsust? Jne. Harilikud, üsnagi valgustusaegsed küsimused.

Mulle on ikka tundunud, et üheks heaks kohaks, kust neile vastuseid otsida, on Eesti lähiajalugu. Ja mulle on tundunud, et lausa väga heaks kohaks vastuste otsimisel võiksid olla mõne nõukogude aega kogenud inimese mälestused — kui peaks vaid leiduma keegi, kes neid mälestusi kirjutades on olnud enda vastu aus, võtnud end tõsiselt. Mõlema autori, nii Marju Lauristini kui ka Lagle Pareki puhul oli mul sellesse palju usku juba enne nende raamatute ostmist. Ja raamatud läbi lugenud, võin öelda, et mu usk polnud tühi usk.

Aususega on vist kuidagi nii, et aus olla oma elule tagasi mõtlemise ja sellest elust kirjutamise ajal on seda lihtsam, mida ausam oled olnud juba elu ajal. Endast ausalt kirjutada on ehk lihtsam siis, kui oled ausalt elanud. Ausaks hakata pole kunagi hilja, aga ühel hetkel võib see, mine tea, ka üle jõu käia. Ja mälestused võivad niimoodi kirjutamata jäädagi.

Rööpjooned erineval taustal

Marju Lauristini raamatu ostsin kohe, kui see ilmus. Olin seda raamatut ju vargsi mitu aastat igatsenud, mis seal salata. Ja kohe pärast selle läbilugemist teadsin, et pean ostma ja läbi lugema ka Lagle Pareki raamatu, mis oli ju samuti äsja ilmunud. Aimasin, et need raamatud kuuluvad omamoodi kokku: kahe niivõrd erineva taustaga, aga mulle ühtviisi äärmiselt sümpaatse inimese pilk Eesti lähiajaloole, inimesele selles keerulises ajas, saab olla ainult rikastav. Kahe silmaga vaadata on tükk maad parem ühe silmaga.

Aga erinevamaid taustu Eesti lähiajaloost mäletajate puhul on ju raske leida. Marju Lauristin ja Lagle Parek on sündinud enam-vähem ühel ajal, Lauristin veidi enne Eesti Vabariigi lõppu (7. aprillil 1940), Parek veidi enne esimese Nõukogude okupatsiooni aasta lõppu ja veidi enne juuniküüditamist (17. aprillil 1941). Mõlema varasesse lapsepõlve jääb 2. maailmasõda, kindlasti kõige murrangulisem sündmus Eesti lähiajaloos, kuid erineva perekondliku tagapõhja tõttu kogevad nad seda sõda ja selle tagajärgi väga erinevalt.

Seejuures: 1941. aastal on mõlemad kaotanud isa. Mõlemad on sestpeale “ema lapsed”. Isade kadumise taga on mõlemal juhul Nõukogude võim. Eesti Vabariigi kaadriohvitseri ja Pärnu koolide riigikaitselise õpetuse õpetaja Karl Pareki laseb maha NKVD (Karl Parek arreteeriti 24. juunil ja lasti maha 3. juulil 1941). NKVD on tõenäoliselt süüdi ka Johannes Lauristini, Eesti-aegse kommunistliku poliitvangi, riigikukutaja ja hilisema ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe surmas (28. augustil 1941). Mõlemad saavad isa surmast resp. selle asjaoludest teada alles aastaid hiljem. Ja siiski jääb palju segaseks, vastamatuks vist alatiseks.

Marju Lauristin sõjategevusega Nõukogude tagalas (elab peamiselt Moskvas, endises Eesti Vabariigi saatkonnas) otseselt kokku ei puutu. Lagle Parek elab Pärnus üle nii sakslaste süütamised ja õhkimised kui ka venelaste pommitamised, kodumaja mahapõlemist 1944. aastal näeb ta pealt. 1949. aasta märtsis küüditatakse Parek koos ema, vanaema ja vanema õega Siberisse, kust ta tuleb Eestisse tagasi alles viie aasta pärast (1954). Vanaema, kunagine väga tuntud näitleja Anna Markus, sureb vaid kaks kuud pärast Siberist tulekut. Järgneb kool Türil — sellesse paika on emal, kunstiajaloolasel Elsbet Parekil, õnnestunud saada hädapärane töökoht (algul normeerijana põllumajandustehnikumi ehitusel, siis tsehhijuhatajana õmblusvabrikus). Siis tuleb ehitustehnikum algul sünnilinnas Pärnus, hiljem Tallinnas (haritlasest ema ja tema sõbrad on laitnud ülikooli mineku mõtte maha, pidades oma kogemusele toetudes haritlaste elu nõukogude oludes liiga ebakindlaks), siis töö ehitusettevõtetes, viimasena Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Tartu osakonnas (tegeles muinsuskaitsealuste ehitiste mõõdistamise ja ülesjoonestamisega), dissidentlus.

1984. aastal saadetakse Parek, kes on istunud selleks ajaks ligemale aasta Patarei vanglas ja keda on sel ajal kaksteist korda üle kuulatud, teist korda Siberisse, seekord poliitvangina. Siberisse jõudmisel meenub 1949. aasta ja on tunne, et muutunud pole midagi. Seekord karistuseks 6+3 aastat. Koju Eestisse naaseb Parek Siberist 1987. aastal seoses uute tuultega NSVL-i poliitikas. Vanglas ja Siberis on ta oma elust veetnud seega kokku umbes üheksa aastat (ja alles 1988. aasta kevadest peale lõpetab KGB Pareki ja teiste dissidentide kimbutamised ja vahistamised). Marju Lauristini elukäik on sellega võrreldes hoopis sirgem ja sujuvam: kool Tallinnas, õpingud Tartu ülikoolis (eesti filoloogia), töö Eesti Raadios ja siis Tartu Ülikoolis (sotsioloogialabor, ajakirjandusteaduskond). Mõlemad elasid umbes 1960. aastast peale peamiselt Tartus (Lauristinist saigi tartlane), aga kokku vist ei puutunud.

Ent valdkond, millega mõlemad nõukogude ajal tegelesid, oli suuresti sama –  info. Ja huvi info vastu oli tollal väga riskantne. Või nagu Lauristin kirjutab: “Tõepoolest, nõukogude ühiskonna kõige tähtsam põhimõte oli ju saladus, info hoidmine kinniste uste taga ja pidev hirmutamine.” Et üldiselt kättesaadav info pärines vaid ametlikest allikatest ja liikus ametlikke kanaleid pidi, olles seejuures algusest peale moonutatud, siis oli säärase info omamine, mis ametlikest allikatest ei pärinenud, eriti aga säärase info levitamine (mis sai toimuda muidugi ainult alternatiivsete, tähendab illegaalsete kanalite kaudu) — st Pareki tegevuse üks ja oluline osa — ülimalt riskantne ja võimudele eriti vastumeelne. Nõukogude inimeste kohta ei pidanud kehtima Valgustuse juhtlause “Sapere aude! — Julge tarvitada omaenda aru!” Kindlasti uskusid sellesse juhtlausesse aga Lauristin ja Parek.

Laulva revolutsiooni ajal on Lauristin ja Parek väga väljapaistvad poliitikud: mõlemad kõnelevad (massi)meeleavaldustel, väitlevad raadios ja televisioonis jne. Mõlemad juhivad parteid — Lauristin sotsiaaldemokraate, Parek ERSP-d. Mõlemad töötavad seejärel ministrina Mart Laari 1992. aastal ametisse astunud valitsuses, esimeses taastatud Eesti Vabariigi põhiseaduslikus valitsuses — Parek siseministrina, Lauristin sotsiaalministrina. 1992. aastal kandideerib Parek Eesti presidendi kohale.

1990. aastate keskel lahkuvad mõlemad poliitikast. Lauristin naaseb Tartu ülikooli teadustööle, Parek seob end Pirita nunnakloostriga, mille taastamisel ta aktiivselt osaleb, ja pühendub ka heategevusele (tema asutatud on mittetulundusühing Caritas). Mõlemad reisivad palju maailmas.

“Ma ei kandideerinud 1995. aasta valimistel. Olin sõna otseses mõttes läbi põlenud. Tulin ülikooli nagu kala kuivalt vette tagasi.” (Marju Lauristin)

“Sai läbi mu poliitikuelu, ja ega see polnudki minu õige osa siin maises elus.” “See oli pingeline aeg, väga vähe oli aega muuks eluks. Samas oli see suurte võitude aeg. Olla selle juures asjaosaline, sellest õnnest peaks piisama terveks eluks.” (Lagle Parek).

Helged inimesed

Marju Lauristini mälestused “Peatükke kirjutamata elulooraamatust” ei ole, nagu pealkirigi reedab, õigupoolest kirjutatud raamat. See on jutustatud raamat, mille aluseks on kolm ekstra selleks puhuks tehtud pikka intervjuud ajakirjanik Margot Visnapile. Et intervjueerija küsimused on raamatust välja jäetud ja intervjueeritava suulist kõnet on toimetatud ilmselt väga põhjalikult, on tulemuseks hästi loetav, korraliku ülesehitusega tekst, mille väikesed temaatilised peatükid järgnevad üksteisele ladusalt ja loogiliselt. Elu jutustatakse ajalises järgnevuses — esivanematest tänapäevani. Tekstile on lisatud kena hulk fotosid perekonnaalbumist, paljud neist on jõudnud trükki ilmselt esmakordselt. Kõik see kokku on väga huvitav. Kui selle raamatu juures üldse üldse millegi üle nuriseda, siis võib-olla teksti natuke ebaühtlase tiheduse üle — mälestuste lõpuosas, nii umbes Laulva revolutsiooni ajast peale, muutuvad peatükid sisult hõredamaks, üldsõnalisemaks. Ja tööst sotsioloogialaboris ja ajakirjandusteaduskonnas rääkides muutub jutustaja toon siin-seal pisut dotseerivaks — mis pole ime, sest eks autor olegi lõppude lõpuks õpetaja (koolmeister oli juba tema vanaisa Anton Künnapuu), ennekõike n-ö suuline inimene. Pisinurinana olgu märgitud lõpuks ka see: raamatu punasinisemustriline ümbrispaber mõjub minu jaoks natuke liiga igavalt ja süngelt. See pole raamatu sisuga kooskõlas — Marju Lauristin on ju ometi helge inimene.

Nii nagu on seda ka Lagle Parek. Mistõttu ma ei oskagi Pareki mälestuste pealkirja “Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan”, mis on rida ühest Juhan Liivi tumedast luuletusest, tõlgendada teisti kui sedastust hävimatust rõõmust kõige kiuste. Sest Parek on osanud võtta rõõmu ka kõige süngematest olukordadest, millest ta elus pole puudust ju olnud. Helgus ei kao tema raamatus ka Siberi-aastatest ja vanglaelust rääkivates peatükkides (kronoloogilise ülesehitusega ja rohkete fotodega illustreeritud raamat koosneb seitsmest pikast peatükist, millest Siber ja vangistus on kesksel kohal kolmes). Ikka ja jälle on kirjas mõni inimesi ja olmet pildistav detail, mis on mõnigi kord lõbus, vahel ka pentsik. Kuid see ei halvusta kedagi, vaid osutab elu absurdsusele nõukogude ajal, autori uudishimule ja oskusele ka iseennast kõrvalt vaadata. Parek ei klaari oma mälestustes arveid, ja see hoiak on võõras ka Lauristini mälestustele.

Kes arvab, et dissidendid, need on kibestunud, vihast käärivad inimesed, eksib rängalt igatahes Pareki puhul, kellele on omane väga terve huumorimeel (mis näib olevat olnud omane ka tema emale ja vanaemale). Ja see iseloomujoon pidi muutma ta tema teadlikel dissidendiaastatel (1970. ja 1980. aastad) Nõukogude võimule kahtlemata väga ebamugavaks vastaseks. Kindlasti peab paika tema kirjeldus Irina Ratušinskaja, vene luuletaja, samuti poliitvangi ja Pareki vanglakaaslase mälestustes “Hall on lootuse värv” (“Серый — цвет надежды”, 1989; eesti keeles Virve Krimmi tõlkes 1991): “Tema reibas iseloom kulus meie tsoonile marjaks ära, rahulik ja kindel hoiak aga oli KGB-le oi-oi kui vastumeelt!” Elust Väikeses Tsoonis, st nõukogude poliitvangidest naiste barakis ja nende väikesel maalapikesel Baraševo vangilaagris Mordvamaal (Suureks Tsooniks nimetasid poliitvangid ülejäänud NSVL-i) on räägitud kohati vaat et nii, nagu kirjeldataks elu pisut isevärki sanatooriumis (aitäh tabava võrdluse eest A.-le!). Kuid sanatooriumielust oli too KGB kiuslikkusest ja lamedusest tulvil vangipõlv muidugi väga kaugel.

Naer annab jõudu. Väga meeldejäävaks näiteks sellest Pareki raamatus on üks varane, 1949. aasta küüditamisega seotud episood. See oli nii. Küüditatavad on vahi all ja parajasti laaditakse autokasti kraami, mis kuulub Siberisse kaasavõtmisele. Samal ajal üritab osa sõduritest Parekite poolt kapi pealt leitud eestlaetavast museaalse väärtusega püstolist tulutult pauku kätte saada, et niiviisi relva ohtlikkust ja nõukogudevastasust tõestada. Lagle Parek koos õega puhkevad selle absurdse olukorra üle naerma ega saa enam naeru pidama. Üks pealtnägija räägib emale, kes päev hiljem küüditatutele järele saadetakse, et tema vanem tütar on hulluks läinud — teisiti ta seda naeru seletada ei oska. Sest küüditatute hulgas oli pisaraid arusaadavalt palju. Kuid vanaema manitseb Lagle Parekit end mitte nutust nakatada laskma: “Vanaema võttis minu käe ja ütles mulle nagu suurele inimesele: “Siin meie ei nuta.” Vanaema väärikus andis jõudu ja see oli õpetus kogu eluks.”

Eesti aja lapsed

Marju Lauristin ja Lagle Parek ei ole sündinud Eesti ajal, kuid mõlemat on see pisut enne nende sündi kadunud aeg tublisti mõjutanud. On huvitav, kuidas Lauristinile meenub lapsepõlvest sageli just too Eesti aeg, mida ta ju ise näinud olla ei saa — ja mida ka tema vanemad väga puudulikult tundsid, nagu ka Lauristin ise möönab. Aga kuidagi elas see aeg edasi, ka riigipöörajate perekondades, kus vist samuti õige peagi mõisteti, et nõukogude ajal on kadunud ja ametlikult taunitud Eesti ajale konkurentsivõimelist vastu seada väga vähe. Vana aeg elas visalt edasi kas või asjade näol. Nii luges ka Lauristin lapsena eestiaegses majas eestiaegseid lasteraamatuid ja -ajakirju, vahetas sõpradega sõjaeelsete (filmi)näitlejate pilte, Kawe ja Stude kommipabereid jne — ja sai sellest kõigest suure elamuse — elamuse, millest näiteks ta emal aimugi polnud. Ja Eesti Entsüklopeedias tuhnimist mäletavad mõlemad, nii Lauristin kui ka Parek.

Ent kui Lauristin kasvas “pooliti üles selles eestiaegsete laste maailmas, pooliti oma vanemate vangimaja mälestusi kuulates”, kasvas Eesti Vabariiki justkui tagurpidi sisse, nagu ta ütleb, siis tõsteti Parek sellest maailmast lapsena ootamatult välja — mõni päev pärast küüditatute rongis Novosibirski oblastisse Suzumi jõudmist sai Parek kaheksa-aastaseks ja pidi uuesti esimesse klassi minema, seekord venekeelsesse. Elu “kaunis Siberi kolkas”, kuhu n-ö toetava tagala puudumise tõttu Eestis tuli pakke harva (kes oli tapetud, kes põgenenud, kes samuti küüditatud), oli väga vaene ja omandada tuli igasugu ellujäämistehnikaid (skorbuudi vastu näiteks aitas noorte männikasvude närimine). Lapsepõlvemängud said ometi mängitud — kui Parek 1954. aastal Siberist koju jõudis, oli ta 13-aastane ja oleks siin, Türil, kuhu pärast Pärnu kodumaja(de) kadumist satutud oli, äärepealt venekeelsesse kooli pandud — ema, kes kuulus ise esimesse eesti keeles kõrghariduse saanud eestlaste põlvkonda, oletas nüüd, Stalini surma järgses ENSV-s, et tütrel võiks roostes emakeele tõttu eestikeelses koolis raskeks minna.

Nii Lauristin kui Parek rõhutavad, et nende ettekujutus kadunud Eesti Vabariigist ei olnud juba nende noores eas idealiseeriv. Ja see on usutav. Ehkki Lauristin elas eestiaegsete asjade keskel ja oli õppinud Eesti Vabariigist mõtlema oma klassikaaslaste ja sõprade kaudu, kellel oli reeglina hoopis teistsugune perekondlik — mitte “punane”, vaid “sinine” — taust ja kogemus, tundis ta hästi ka oma vanemate perspektiivi — mis oli, nagu ta isegi endale varakult aru andis, üks vägagi erandlik perspektiiv. Ja pilt, mille sõjaeelsest Eestist sai Parek kodust või lugedes salaja näiteks oma ema Elsbet Pareki mälestusi “ … ja põlvest põlveni kajab”* — too kirjutas need pärast vangistuste lõppu, eriti 1960. ja 1970. aastatel, kirjutas sahtlisse, sest milline kirjastus oleks neid eestiaegse haritlase mälestusi nõukogude ajal avaldanud — pidi olema samuti nüansirikas: Elsbet Pareki maailmapilt on ju kõike muud kui mustvalge! Lagle Parek ütleb ka, et tema vastus tänapäeval sageli kostvale küsimusele “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” on selge “Jah”.

Igatahes: kui Lauristin ja Parek pidid informatsiooni põhjal, mis neil Eesti NSV-s elades Eesti ajast oli, Eesti Vabariiki ja Eesti NSV-d võrdlema, siis Eesti NSV kasuks ei saanud rääkida õigupoolest suurt midagi.

Eesti aeg kadus tõesti väga visalt. Palju saatuseirooniat on näiteks selles, kuidas Lagle Pareki ema kirjeldab oma mälestustes oma 1946. aastal toimunud kohtumist Johannes Varesega, kelle lähemasse sõpruskonda oli ta ennesõjaaegses Pärnus kuulunud: “Rahuldusega nentisin, et ta kandis sama karusnahkse kraega mantlit, mille 1939. aastal enne Pärnust lahkumist oli endale teha lasknud. Ka mina kandsin sama vana talvemantlit.” Pealtnäha tühised detailid ei valeta: Vares, ülimoodsa maitsega mees, polnud jõudnud seitsme aasta jooksul, kuuludes suurema osa sellest ajast nõukogude võimueliidi tippu, oma kodanlist kuubegi uue vastu vahetada! Arvata võib, et nõukogude rõivatööstusel oli sm Varesele pakkuda õige vähe huvitavat …

Sellele võib seada kõrvale ühe hoopis hilisema argidetaili: 1992. aastal siseministriks saanuna hakkab Lagle Parek, külastades Läti ja Leedu siseministeeriume, südamest naerma, märgates, et “meil kõigil olid kabinettides ühesugused vaibad. Neid jagati ilmselt Moskvast”.

Naiste lugu — Eesti lugu

Marju Lauristin ja Lagle Parek on mõlemad olnud poliitikud, küllap ühed kõige väljapaistvamatest Eesti ajaloos ja seejuures kindlasti kõige väljapaistvamad naispoliitikud. Nad on olnud tegevpoliitikast eemal küll juba 1990. aastate keskpaigast peale, kuid mõlemad on endiselt ühiskondlikult aktiivsed. Mõlemad on kasvanud üles suuresti n-ö naiste maailmas (Olga Lauristin abiellus küll 1945. aastal Hendrik Allikuga, kuid kasuisaga Marju Lauristini suhted — Alliku kinnise ja küünilisevõitu iseloomu tõttu — vist väga lähedaseks ei saanud iial) – nii nagu paljud teisedki eestlased pärast 2. maailmasõda, näiteks nende eakaaslane Jaan Kaplinski, kelle Tartu Ülikooli välisõppejõust isa samuti 1941. aastal NKVD poolt vahistati (ja veel enne sõja lõppu vangilaagris suri) — 1941. aasta on Eesti ajaloos isade tapmise aasta.

“Ema jäi surmani, saja-aastaseni romantiliseks sinisilmaks, kellele olid võõrad küünilisus ja skepsis. Kuigi mõnikord võis ema üsnagi lõikavalt väljenduda, oli tema huumoritaju siiski hoopis teistsugune kui Taadi [= Hendrik Alliku] oma. Emas oli pigem folkloorset naljataju, [---]. Aga Allik oli läbi ja lõhki skeptiline, oma ütlemistes kohati isegi küüniline. Erinevalt Memmest puudus tal täielikult huvi seltskondlikkuse vastu, asjadest hoolis ta ainult paljudes keeltes vanadest raamatutest, mida ta antikvariaadist ostis.” (Marju Lauristin)

“Mu ääretult eluvõõras ema sattus perekonna toitjaks ja katjaks raskeimast raskel ajal. Ta ei osanud ühtegi praktilist ametit, vanaema oli andnud endast kõik, et tema laps saaks arendada vaimseid huvisid ja tema elu oleks sisukas vaimses mõttes. Sellised inimesed olid nõukogude võimule kaunis lihtne saak.” (Lagle Parek)

Lauristin ja Parek kasvasid ema käe all, kuid ei loobunud isa nimest ei ka pärast abiellumist — valik, mis nõukogude ajal oli naiste puhul ju väga erandlik ja kindlasti julge, eriti Lauristini puhul, kelle nimi Eesti NSV elanike hulgas — kui võimuladvik välja jätta — ju teab mis soodsaid assotsiatsioone esile ei kutsunud. Marju Lauristin, kes kirjutas tudengina oma konspektidele enesekindlalt “Marjustin”, selgitab oma valikut: “Kanda Lauristini nime oli minu jaoks teatav väljakutse. Kui ma oleksin Lauristini nimest loobunud, oleks see olnud allaandmine. See käis minu väärikuse pihta, oleks olnud kergemat teed minek. Tahtsin olla tunnistatud iseseisvaks isiksuseks, kes on hinnatud kui tema ise, nimest hoolimata.”

Parek oma nime jutuks ei võta, aga võib-olla põhjendab isa nime säilitamist märkus, mille tegi 1980. aastatel Baraševo vangilaagris talle tema kaasvang, vene dissident Tatjana Ossipova: “Mis sul viga, sa võid uhke olla oma isa üle, olgugi et teda pole enam, aga mis pean mina tegema?” (Ossipova isa oli oma tütrest tema poliitiliste vaadete pärast lahti öelnud.)

Rääkides Johannes Lauristinist, leiab Marju Lauristin kogu lugupidamise juures selle mehe kui ikkagi oma isa vastu ka väga teravaid, küllap ütleja jaoks ka valusaid, aga ometi tõenäoliselt õiglasi sõnu. Ja seda ka kasuisa Hendrik Alliku puhul. Distants on selgelt tajutav, kas või sellestki, et Marju Lauristin nimetab neid mehi sageli vaid perekonnanimega:

“[Johannes] Lauristin ja [Hendrik] Allik olid iseloomult väga erinevad, ehkki mõlemad kuulusid minu arvates noorukitena sarnasesse inimtüüpi, kellele on iseloomulik väga kõrge enesehinnang ning protest ühiskonna vastu, mis ei võimalda neil oma andeid ja unistusi teostada. [---] [Nad] elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis tõkestas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust. Sellest sotsiaalsest alaväärsustundest kasvas klassiviha ja poliitiline kirg. [---] Lauristin oli Allikust palju impulsiivsem, naivistlikum, romantilisem, kärsitum. Temas oli seda tribüünile ihalejat, keda oli kerge manipuleerida ja pimestada. Kui ma vaatan neid fotosid, kus ta Toompea saalis kõnet peab, on mul seesmiselt õudne ja kõhe … [---] Lauristini poliitiline kirglikkus ja võimujanu ta 1941. aastal hukutasidki. Tegelikkuses osutusid nii revolutsioon kui ka sellega saadud võim pettekujutluseks. [---] Tema roll polnud enamat kui olla Moskva isandate suuvooder ja raamatupidaja. [---] Lauristin oli petetud marionett, ehkki ta ise seda oma pimedas võidujoovastuses ei mõistnud.” Ja: “Lauristini ots oli hale-traagiline, aga kui ma vaatan seda nüüd juba distantsilt kui ajaloo laval toimunud näitemängu, siis saan aru, et see on tema karakteri loogika, mis ta selleni viis. Oli see siis Ellamaa raba või Tallinna laht, aga see oli tema saatuse loogiline lõpp. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei ole nii väga otsinud Lauristini suguvõsa juuri.”

Kui otsida Marju Lauristini mälestustest kedagi, kelles võiks näha positiivset, ka eeskujuandvat isakuju, siis on selleks meheks tõenäoliselt Juhan Peegel, legendaarne ajakirjandus- ja keeleteadlane ning kirjanik, kelle kohta Jaan Undusk on kirjutanud: “Peegli enda isikus oli midagi Saare memmest, seda oli ta ahjusoojas eesti keeles ja emalikus huumoris, kus puudus meeste krõbe õllekärts. Küllap õppiski ta elus olulisemat just emadelt, õdedelt ja tütardelt, eesti naiseliku rahvalaulu keelest ja meelest, mis oli uurijana ta suurim kiindumus.” (Undusk, Jaan. Eesti lugu: Juhan Peegel “Ma langesin esimesel sõjasuvel”. – Eesti Päevaleht, 3. apr. 2009.)

Palju on räägitud raskustest ühendada Laulva revolutsiooni aegsete sündmuste mäletamisel omavahel n-ö rahvarindelikku ja eestikomiteelikku vaatenurka. Neid kahte vaatenurka esindavad leerid olevat lepitamatud, nende tõlgendused teineteist suuresti välistavad jne. Mul on seda imelik mõelda. Sest Marju Lauristini ja Lagle Pareki puhul, kes justkui peaksid asetsema teine teisel pool ületamatut piirjoont, näib selline väide olevat ju täiesti kohatu. Kas tuleb see ehk sellest, et mõlemad on naised? Ei julge öelda. Olen väga skeptiline igasuguste essentsialistlike teooriate suhtes, ma ei usu, et suurem leplikkus on naistele üldiselt kuidagi loomuomasem vms. Kuid omasem võib see ju olla küll, näiteks põhjusel, et olles patriarhaalses süsteemis defineeritud n-ö “teisena”, “hälbelisena”, on naised harjunud küllap rohkem nägema maailma ja inimesi, ka isennast, rohkem kui ühe nurga alt, samastuma ka näiteks kirjandust lugedes ka meestegelastega jne (meestele valmistavat naistegelastega samastumine kuuldavasti ränka vaeva, nii nagu ka endale naiste, nt naisõpetajate hulgast eeskuju leidmine).

Nii et võib-olla see polegi halb mõte — vaadata Eesti lähiajalugu, keskendudes senisest rohkem siinsete naiste kogemusele. See vaateviis võib olla väga produktiivne. Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi korraldasime Tartus ühe vanema kirjanduse konverentsi, mis keskendus vanema aja Baltikumi naiskirjanikele või “kirjutavatele naistele”, nagu me selle sõnastasime. Kõigile — sõltumata sellest, kas nad kirjutasid saksa või eesti (või muus) keeles. Ja tulemus oli väga rõõmustav, sest erinevalt senistest baltisaksa kirjanduse konverentsidest (nagu tegelikult ka hilisematest), kust eesti kirjanduse uurijad on enamasti, mingi endastmõistetavusega, puudunud, oli seekord huvi ka eesti filoloogide hulgas küllaltki suur, ja osutus, et omavahel on rääkida paljustki — ühisosa oli täiesti leitav. Kuidas see nii juhtuda sai? Võib-olla on põhjus selles, et Baltikumi meeskirjanike puhul kipub kirjandusest ja just vanemast kirjandusest rääkimist kahjuks sageli varjutama mingi, ma ei tea, võimudiskursuse diktaat. Igasugu iidsed ja oivalised natsionalistlikud, marksistlikud jne klišeed on väga kiiresti platsis — pilt on niigi selge, mis seal rääkida. Naiskirjanikke on aga justkui lihtsam näha inimestena. Nii nagu ka naispoliitikuid. Mitte vaid mingite ideoloogiate kehastustena, ametipostidena, mundritena.

“Sa kirjutad, et hundikoerad mõjuvad sulle väga masendavalt, meie aga siin alati nõuame koera konvoeerima, kui liigume konvoi saatel, tihti koeri ilmselt meile ei jätku. Konvoi on üldse midagi naljakat, naeruväärset. Meeste puhul on see kuidagi tõsisem, aga naistele ajab see jant nende ümber lihtsalt naeru peale. See on ilmselt sellest, et mehed suhtuvad endasse tõsisemalt, aga üks korralik naisterahvas ei pea end kunagi nii tähtsaks, et temaga tasuks nii palju jantida.” (Lagle Pareki kirjast abikaasale, saadetud 1985. aasta juulis Baraševo vangilaagrist.)

Saatusekanga mustrid

Huvitavad on ka Marju Lauristini ja Lagle Pareki emade Elsbet Pareki ja Olga Lauristini saatused. Ja kui erinevad! Ja needki on omavahel põimunud. Eesti on väga väike maa ja siin elab väga vähe inimesi. Sest olid Olga Lauristin (snd 1903) ja Elsbet Parek (snd 1902) ju lausa klassiõed, toona veel Olga Künnapuu ja Elsbet Markus. Nad õppisid Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis, omaaegses väga heas ja silmapaistvas koolis (praegu asub samas majas Tallinna Inglise Kolledž). Ja õppisid seal silmapaistvalt hästi, kuulumata küll samasse sõpruskonda. Pärast kooli lõpetamist nad isiklikult vist kokku enam ei puutunud. Elsbet Parek kirjutab oma mälestustes klassiõe eluteest Nõukogude ajal väga lakooniliselt: “Lõpetasin keskkooli 1922. aasta kevadel. Meid oli 24 lõpetajat. Oma hilisemas elus on neist väljapaistvaimaks osutunud Olga Künnapuu-Lauristin.” Napp lause, kus ei puudu tunnustus, aga puudub hinnang. Elsbet Parek on väga taktitundeline.

Eesti Vabariigi kultuurieliiti kuulunud Elsbet Parek, kes õppis Tartu Ülikoolis kunstiajalugu, oli Veljesto liige (uuel iseseisvuse ajal taastatud Veljestosse kuulub muide ka Marju Lauristin), suhtles tihedalt tolleaegsete säravaimate eesti vaimuteadlaste ja kirjanikega (nagu aastaid hiljem oma kaasaegsetega ka Marju Lauristin), elas ülikooli lõpetamise järel Pärnus, töötades väga toimekalt sealse muuseumi juhatajana nii Eesti ajal, esimesel Nõukogude aastal, Saksa okupatsiooni ajal kui ka uue Nõukogude aja alguses. Pärast abikaasa vahistamist NKVD poolt 1941. aasta juunis ei abiellunud ta enam kunagi. 1944. aastal loobus ta koos ema ja kahe tütrega Rootsi põgenemisest, mille võimalusi talle korduvalt pakuti. 1949. aastal ta vallandati töölt, saadeti koos perega Siberisse, järgnes Harku vangla ja tagasitõmbunud elu väga lihtsates oludes Türil, Pärnus ja Tartus. Alles 1960. aastast peale sai ta pärast väga pikka sunnitud pausi teha lõpuks jõudumööda taas erialast tööd. Elsbet Parek suri 1985. aastal (82-aastaselt). Lagle Parekit Baraševo vangilaagrist ema matustele ei lubatud.

Olga Lauristini eluloofaktid on üldteada: kommunistlikud huvid juba koolipõlves, eluaegne vangistus 1925. aastal, vabanemine vangistusest 1938. aasta amnestiaga, osalemine Eesti Vabariigi kukutamisel, töö Eesti NSV-s mitmetel tähtsatel ametipostidel. Neli aastat pärast esimese abikaasa surma abiellumine Hendrik Allikuga, samuti Eesti kommunistide hulka kuulunud ja sõjaeelses Eestis vangis istunud mehega, kes istus vangis ka Stalini ajal, mille tuleku heaks 1940. aastal ta ise töötanud oli. Olga Lauristinile, kes 1960. aastatest peale teostas end peamiselt vanaemana, oli kingitud haruldaselt pikk elu — ta suri 2005. aastal (102-aastaselt).

Saatusejumalannad koovad vahel väga kummalise mustri järgi. Võiks öelda ju väga suurelt üldistades, et Marju Lauristini elus on olnud palju seda, mida on olnud Elsbet Pareki elus, ja Lagle Pareki elus jälle mõndagi sellest, mida on olnud Olga Lauristini elus. Kuid nii sümmeetriline see lugu siiski vist pole ka. Hakkab ju silma, et ainus, kes ei ole sellest nelikust mälestusi kirjutanud, on Olga Lauristin — olgugi et tal on olnud selleks kõige rohkem aega. Nii on jäänud tema isiksus kahjuks ka suuresti mõistatuseks. Ja jääb selleks tõenäoliselt ka alatiseks.

“Saime emaga alati väga hästi läbi, aga tal ei olnud aimugi, mis minu maailmas toimus, ta ei tulnud selle pealegi.” (Marju Lauristin)

“Ilmselt olen terve elu olnud ema väga tugeva mõju all.” (Lagle Parek)

Värvilised maailmad

Marju Lauristini mälestuste pealkirjaks on “Punane ja sinine”. Pealkirja valikut on autor raamatus mitut puhku ka põhjendanud. Selle värvipaari kaudu soovib Lauristin ületada Vene kodusõjast pärit punase ja valge vastandust Eesti poliitilises elus, ent punane ja sinine tähistavas Lauristini raamatus ka soovi leida tasakaalu emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse, südame ja mõistuse vahel, tahet näha maailma ja inimesi mõlema silmaga, mitte üks silm kinni, käia kahel jalal, mitte hüpata ühel, näha tervikuna muu hulgas ka nn Kodu- (Lauristin ütleb Sise-) ja Välis-Eestit (Lauristin abikaasa Peeter Vihalemm on tuntud (välis)eesti luuletaja ja kunstniku Arno Vihalemma poeg) ja osata näha Eestit nii selle maa kodaniku kui ka välismaalase pilguga. Lauristin viitab ka Juri Lotmanile ja tema käsitletud aju vasaku ning parema poolkera kooskõlale. Nende värvide valikul ei puudu lõpuks ka eneseiroonia — on ju autor teadnud juba lapsena, et leidub küllalt inimesi, kes suudavad näha temas üksnes “punast Lauristini” — suhtuda temasse viisil, mida Lauristin pahaks ei pane (see umbusk on ju Eesti ajaloo taustal vägagi inimlik ja mõistetav), kuid mida ta peab siiski ületatavaks.

Aga see, et Marju Lauristin nende ühendatavate vastandite, ületatavate äärmuste tähistamiseks üldse värve kasutab, meeldib mulle eriti. Värvid on siin tõesti kohased, sest tema mälestuste lehekülgedel avanev maailm ei ole mustvalge. See on värviline nagu ka pildistused Lagle Pareki mälestuste maailmas kõige nõukogude elu halluse kiuste.

—

Märkused

* Elsbet Parek, “… ja põlvest põlveni kajab” (Tallinn: Kunst, 2010; 456 lk). Valdavas osas ilmusid need mälestused juba Eesti Kirjandusmuuseumi “Litteraria” sarjas 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate algul. Kirjastuse Kunst väljaanne on aga esimene terviklik väljaanne ja muide ka äärmiselt kaunilt kujundatud teos. Elsbet Pareki mälestusraamat on parimas eestiaegse haritlase stiilis kirjutatud, väga tihe ja seejuures ka haaravalt loetav. Teos kirjeldab aega 20. sajandi algusest 1949. aasta küüditamiseni. Pean seda raamatut kultuuriloolises mõttes väga väärtuslikuks.

LISA

Milliseid viiteid võiks nimetatud mälestusraamatutest leida Olga Lauristini ja Elsbet Pareki hoiakute erinevusele nende ühisel kooliajal Tallinnas? Marju Lauristini mälestuste põhjal on Olga Lauristin meenutanud Elsbet Parekiga seoses ühte kooliaegset vaidlusküsimust, mis oli seotud usuõpetusega koolis. Marju Lauristin kirjutab:

“Nende kooli direktor oli härra Heinrich Bauer, kes oli hiljem ka Eesti Vabariigi haridusminister ja suhtus usuõpetusse väga pooldavalt. Kool jagunes kahte leeri ja ka see klass, kus käis minu ema, jagunes kaheks — ühed, kes pooldasid usuõpetust, ja teised, kes olid vastu. Ema mäletas seda, kuidas nad Elsbet Markusega olid selles küsimuses eri leeride liidrid. Minu ema oli usuõpetuse vastu, sest ta tuli vene usku läinud suguvõsast, kus aga seda usku ei olnud kunagi sisemiselt omaks võetud. Vanaisa kui kooliõpetaja jaoks oli usk paratamatult vormitäide, kirikuga oldi pigem konfliktis. Kuigi ema peres olid vene kiriku suhtes väga negatiivsed tunded ja mälestused, siis luteri usku nad tagasi ei tulnud, vaid muutusid üldse kiriku suhtes ükskõikseks. Seega, üsna loomulik, et emast sai oma klassis ateistide liider. See oli üks esimesi maailmavaatelisi konflikte, mida ema meenutas, kui gümnaasiumiajast juttu tuli.”

Elsbet Parek oma mälestustes kooliajast rääkides usuõpetust ei maini, kuid räägib ühest konfliktist Olga Lauristiniga küll. Ta kirjutab:

“Ühe klassi suvise õppimisega üle hüpates tuli meie hulka Olga Künnapuu. Ta oli kõhn, veidi poisilik tüdruk ja kandis lühikest juust, kuna pea kõigil teistel olid tol ajal pikad patsid. Algul sai ta klassiga hästi läbi, olles taibukas ja hakkaja. Aga ühel pahempoolsete koolinoorte koosolekul esines ta väga teravalt kooli nimel, omamata selleks volitust. Enamik klassist oli rahvuslikult ja kodanlikult häälestatud. Sellepärast tekkis lõhe. Aga ta leidis enesele kõlapinda kaubanduskoolist tulnute hulgas, kelle juhiks ta kujunes. Kogu see grupp oli kooli lõpuni tagasihoidlik, ei vaielnud suurt, aga näitas vaikselt ja visalt oma erinevat joont.”

Usuõpetuse kohta mainib Elsbet Parek vaid seda, kuidas ta 1923. aastal, s.o hiljem, juba üliõpilasena, rahvahääletusel usuõpetuse vastu hääletas: “Bravuuriga võtsime osa rahvahääletusest “Usuõpetuse küsimus koolides” — kes usuõpetuse poolt, kes vastu. Mina olin vastu. Olin leeristki loobunud. Aga Tartus oli enamus poolt: Tõnissoni rahvaerakond võitles selle eest.” Ja Lagle Parek, selgitades oma hilist, 1990. aastatel alanud kiindumust katoliku kirikusse, rõhutab oma mälestustes ema ja kogu oma perekonna traditsioonilist usukaugust:

“Meie perekond oli väga usukauge, tuli see hoiak Anna Markuse kaudu. Ema ja isa polnud kirikus laulatatud ja lapsed olid ristimata. Elsbet Parek oli kõigi väliste tunnistähtede ja eristusmärkide äge vastane, isa ja ema ei kandnud abielusõrmuseidki. Ema ütles ikka, et miks peab igaüks teadma, kas ma olen abielus või mitte. Aga ta oli kunstiajaloolane ja kirikud kui arhitektuuriobjektid olid ema huvideringis oma kindlal kohal. Nii olin oma elus palju mööda pühakodasid käinud ja neid imetlenud. Mul on tunne, et okupatsiooniaeg oma katsumustega muutis ema selles suhtes leebemaks. Minule aga oli kirikus käimine üks võimalus protestida, ja ma usun, et paljudele.”

Nii et too omaaegne, võib-olla usuõpetusega seotud konflikt Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis jääb õigegi segaseks. Elsbet Markus võis olla koolipõlves usuõpetuse poolt, kuid tudengina selle vastu. Inimese tõekspidamised võivad muutuda, eriti noores eas. Lagle Parek kirjutab oma mälestustes, et tema ema astus Veljesto liikmeks (ja lahkus Eesti Naisüliõpilaste Seltsist) pärast Veljesto koguteose “Mõtteid valmivast intelligentsist” (1923) läbilugemist. Olga Lauristin võis ammust sündmust lõpuks ka lihtsalt valesti mäletada — Elsbet Markus, kes tema mäletamist mööda usuõpetuse poolt oli, ei olnud ju leeriski käinud. Oli kuidas oli, minu jaoks on huvitav küsimus, kas ja kui palju muutusid pärast kooliaega Olga Lauristini veendumused, või jäi ta elu lõpuni selliseks, noh, natuke teismeliseks, nii nagu vist jäi — kui uskuda Ivar Põllu tõlgendust tema värskes näidendis ja lavastuses “Ird, K.” — Kaarel Ird ? Vastust ma sellele ei tea.

P.S. Fotol Marju Lauristin ja Lagle Parek 1948. aastal (minu fotomontaaž).