Lühendatud ja muudetud versioon: „Balti hinged merevaigukildudes“ (Postimees, 19. 2. 2011).

—

Hollandi kirjaniku Jan Brokkeni (snd 1949) mahukas (463 lk) raamat „Baltische zielen“ alapealkirjaga „Lotgevallen in Estland, Letland en Litouwen“ (eesti keeles „Balti hinged: Inimsaatused Eestis, Lätis ja Leedus“), mis hiljaaegu ilmus (Amsterdam/Antwerpen: Atlas, 2010) on muidugi haruldane ja seda rõõmustavam sündmus. Ei juhtu just sageli, et Baltikum Madalmaade raamatulugeja (veel vähem kirjaniku) tähelepanu köidaks. Brokkeni teosest novembri keskpaiku ilmunud esimesele trükile järgnes detsembri algul juba teine trükk, Hollandi raamatumüügi edetabelites seisis „Balti hinged“ väga kõrgetel kohtadel.

Žanriliselt on „Balti hinged“ raskesti lahterdatav teos: kultuuriloolise mündiga reisikiri-publitsistika resp. subjektiivne dokumentalistika — neid ja sarnaseid määratlusi, mida Nõukokogude ajal mh Juhan Smuuli, Lennart Mere ja mõne teise kohta kasutati, võiks kasutada ka „Balti hingede“ puhul. Ajakirjandusliku taustaga autor Brokken on kirjutanud peale ilukirjandusliku proosa ka hulgaliselt reisikirju. Ega Baltikumist hollandi kirjanduses õieti kirjutatud polegi, meenuvad vaid Cees Nooteboomi (snd 1933) „Baltische reizen“ („Balti reisid“, 1993) ja Tallinnast pärit vene-tatari juurtega Sana Valiulina (snd 1964) proosa. Vist on Baltikumist (vähemalt Riiast) juttu ka Geert Maki (snd 1946) tüsedas raamatus „In Europa: reizen door de twintigste eeuw“ („Euroopas: reisides läbi kahekümnenda sajandi“, 2004; 1222 lk!), aga seda pole ma lugenud. Baltikum ei ole hollandlaste jaoks igatahes eriline maailma naba.

„Balti hinged“ on Brokkeni viimasel kümnekonnal aastal (1999–2010) tehtud Baltikumi-reiside saadus, viisteist peatükki annavad kokku terve galerii Baltikumiga seotud inimeste portreedest ja nende kaudu ülevaate ka selle Euroopa nurga ajaloost ja tänapäevast. Need on enamasti tervet peatükki hõlmavad portreed loomeinimestest, kelle hulgas mõnedki on maailmakuulsad: režissöör Sergei Eisenstein (ja tema isa arhitekt Mihhail Eisenstein, kelle loodud on paljud juugendstiilis majad Riias) ja viiuldaja Gidon Kremer Riiast, kirjanik Romain Gary (Roman Kacew) Vilniusest, skulptor (Chaim) Jacob (Jacques) Lipchitz Druskininkaist, maalikunstnik Mark Rothko (Marcus Rothkowitz) Daugavpilsist, filosoof Hannah Arendt Königsbergist ja helilooja Arvo Pärt Rakverest — kahtlemata väga auväärne rida.

Omaette peatükid on pühendatud ka „väiksematele“ baltlastele, teiste hulgas Riia raamatukaupmehele Jānis Rozele ja tema perekonnale, Vilniuses „laulva revolutsiooni“ ajal Nõukogude tanki alla jäänud ja hukkunud leedu tüdrukule Loreta Asanavičiūtėle, Mõisamaalt 1939. aastal Saksamaale lahkuma sunnitud Wrangel(l)ite perekonnale (kelle üks liige Hollandisse sattus ja seal 1950. aastatest peale menukat moelehte juhtis), Eesti Juudi Kogukonna (endisele) esimehele fotograaf Ilja Sundelevitšile ja viimaks möödunud aastal tabatud spioon Herman Simmile. (Simmi kui Venemaaga diili tegeva ja võib-olla suurt tehingupartnerit üle kavaldada lootva baltlase tüüpkuju sissetoomine on Eestis viimastel päevadel puhkenud poliitiliste skandaalide ja kahtlustuste taustal muidugi põhjendatud. Selles seoses tuleb raamatus jutuks ka Konstantin Päts. „Natuke Simmi on meis kõigis,“ ütleb Brokkenile (lk 439) üks anonüümne Eesti ajakirjanik.)

„Balti hinged“ on kirju ja detailirohke raamat, millest on hollandikeelsel lugejal kindlasti avastada väga palju — olgugi et nii mõnedki käsitletud „balti hinged“ on rahvusvaheliselt väga tuntud, teatakse küllap minimaalselt nende seostest Baltikumiga. Eriti Leedut puudutav osa oli ka minu jaoks suures osas uus ja rikastav. Kindlasti ei ole „Balti hinged“ viimane sõna Baltikumi ja baltlaste teemal, see on subjektiivne käsitlus piirkonnast, mis autorile korda läheb. Kui see ilmuks Eestis (mõttekas oleks see siiski vaid lühendatud kujul), võiks teos kanda Petrone Prindi sarja vaimus pealkirja „Minu Baltikum“.

„Balti hinged“ on väga ladusalt loetav tekst, lugesin ta läbi kolme-nelja päevaga. Küllap tuleneb see osalt ka tekstis valdavast žurnalistlik-esseistlikust stiilist, mis, tõsi küll, paiguti tiheneb ilukirjanduslikuks. Stiili žurnalistlikul mündil on siiski ka teine külg: mõnikord näib, et autor keskendub liiga palju konfliktidele (näiteks isa ja poja motiiv Sergei ja Mihhail Eisensteini, aga ka Gidon Kremerit puhul), kaldub pisut liiga palju dramatiseerima ja skandaliseerima. Näiteks Jutta Rabe spekulatsioonide mängutoomine ja arutlemine võimalike seoste üle Herman Simmi ja Estonia katastroofi vahel on ehk põnev küll, kuid ei enamat. Ja küllap osalt sellesama kohatise žurnalistlikkuse tõttu kannatab ka raamatu faktitäpsus.

Minu jaoks on Brokken parim seal, kus ta on teadlikult subjektiivne ja isiklik — seal, kus tekst ei nõua põhjalikku Baltimaade (kultuuri)ajaloo tundmist. Vist kõige rohkem puudutas mind „Balti hingedes“ südamlik (ja ühtlasi kõige pikem) peatükk Wrangel(l)ite perekonnast, kes elasid 1939. aasta Umsiedlung‘ini Nõmmel ja Mõisamaal ning kelle üks võsu, Anna-Liselotte (Lotti) von Wrangel, pärast sõja lõppu abielu tõttu Hollandisse sattus. 1950. aastatel sai temast Hollandi populaarse moeajakirja Marion peatoimetaja. Hollandis elades vaikis ta oma baltisaksa resp. eesti päritolust teadlikult, püüdis integreeruda nii hästi kui võimalik (ja see õnnestus tal oivaliselt), sest see, mis kunagi oli, oli nii põhjalikult kadunud ja uuel kodumaal ei teatud ega taibatud tema identiteedist, eelnenud elust ja valikuvõimalustest nagunii mitte midagi. 2004. aasta suvel külastas Lotti viimaks taas Eestit — stseen, kuidas Lotti ja tema vend (Saksa poliitik) Olaf (von Wrangel) pärast aastakümneid Mõisamaal, Lotti sünnipäeval, järsku omavahel spontaanselt ja väga rõõmsalt eesti keelt rääkima hakkavad, on tõesti liigutav. Lotti tütar Karin oli Brokkeni ülikoolikaaslane, kes sai ema traumaatilisest minevikust teada alles 1968. aastal — pärast seda, kui oli emale teatanud, et andis valimistel hääle Hollandi Kommunistliku Partei (CPN) poolt.

Igal juhul tekitas Jan Brokkeni raamat minus hulga mõtteid. Keda need huvitavad, lugegu ka postituse ülejäänud osa.

Baltikumi kontseptsioon

Hoolimata sellest, et mõisteid „balti“, „baltlane“ ja „Baltikum“ sageli kasutatakse, pole nende sisu, vähemalt Baltikumi elanike jaoks, kaugeltki selgepiiriline. Eriti viimase kahe aastakümne jooksul on nende mõistete vajalikkust vahel lausa kahtluse alla seatud, ja seda vist eriti Eestis, näiteks on teinud seda Toomas Hendrik Ilves Eesti välisministrina kümmekond aastat tagasi.* „Balti“ jms on hägune mõiste, täidetud väga erinevatest traditsioonidest ammutavat siiruviirulist sisu, nii et oma tõetera ei puudu kindlasti Saksa päritolu Eesti ajaloolase Olaf Mertelsmanni mõruvõitu märkuses tema arvustuses (Sirp, 25.11.2010) Andres Kasekampi raamatule „A History of the Baltic States“ (2010): „Tundub, nagu eksisteeriks Baltikum ajalooregioonina tõepoolest ainult Lääne-Euroopa ja Venemaa peas.“ Igatahes külvab „balti“-mõiste kasutamine tänapäeval parasjagu segadust.

„Balti“- mõiste arengut** lühidalt kokku võttes: keskajal seoses Läänemerega esimest korda mainitud sõna (Breemeni Adami kroonikas Läänemere muude nimetuste kõrval esinev Mare balticum), mille keeleline päritolu pole päris selge (võib-olla seotud leedu ja läti keelega või mingite slaavi keeltega, vrd „balts“/“baltas“ — valge (jms), või ladina sõnaga „balteus“ — mõõgarihm või vöö), on laiemasse käibesse läinud varauusajal, pärast Liivimaa orduriigi lagunemist (16. sajandil), tema õitseguajaks oli aga põhiliselt 19. sajandi teine pool: 19. sajandi keskpaiku kogu Läänemere lõunakallast (ka tänase Saksamaa ja Poola alasid) tähistanud mõiste kinnistus peagi tänaste Eesti ja Läti alade, täpsemini Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa (mille alla ei kuulunud Latgale ehk Poola-Liivimaa ja Setumaa) ühisnimetuseks. Muu hulgas tõrjus senise tähistuse „Läänemere provintsid“ („Ostseeprovinzen“) järk-järgult kõrvale uus „Balti provintsid“ („Baltische Provinzen“) ning sajandi lõpuks kujunes „baltlane“ nende provintside saksakeelse ülemkihi (enese)nimetuseks.

Baltikumi sisepoliitilises võitluses mõiste ideologiseerus ja 19. sajandi viimasel veerandil õhus olnud võimalus, et „baltlane“ kujuneb nende provintside kõigi elanike ühisnimetuseks, ei teostunud – ennekõike ülemkihtide konservatiivsema leeri ja alamkihtide radikaalsema, äärmusrahvusliku leeri (nt Carl Robert Jakobsoni) vastuseisu tõttu. Viimase kasutuses kujunes „baltlane“ sõimusõnaks ja see vastandati „eestlasele“. „Baltlase“ sünonüümiks sai „baltisakslane“ — mõlemat sõna kasutavad baltisaksa päritolu inimesed nii suuliselt kui kirjalikult ka tänapäeval. Samal ajal omandas „balti“-mõiste negatiivse tähenduse ka Vene (natsionalistlikus) avalikkuses. Oletada võib, et mingi osa neist ebameeldivatest konnotatsioonidest seostub venelaste jaoks ka tänaste Balti riikide elanikega, olgugi et baltisakslasi Baltikumis enam ei ela. See oleks siis baltisaksa pärand, mille omanikuks on lisaks eestlastele ja lätlastele saanud ka — täiesti ülekohtuselt — leedukad. Niisiis: 1) kolm Balti provintsi, s.o enam-vähem Eesti ja Läti ning 2) baltisaksa.

Kolmas „balti“-mõiste arengujoon on lingvistilis-etniline: see „balti“ hõlmab balti keeli, s.o läti ja leedu (nagu ka preisi) keelt. Selles seoses on „baltit“ teadaolevalt esimest korda kasutatud 1845. aastal (alternatiivina senise tähistuse „läti keeled“ asemel). Laiemalt läks see mõiste kasutusele 19. sajandi teisel poolel. Neljas võimalus „baltit“ määratleda — ja see näib tänapäeval olevat kõige levinum –, on poliitiline. See „balti“, eesti keeles õigemini ehk „Balti“, viitab Eestile, Lätile ja Leedule, riikidele, mille ajalugu on olnud 20. sajandil, eriti alates Teisest maailmasõjast, õige sarnane (enne sõda paigutati Baltikumi alla küll ka Poolat ja Soometki). Mine tea, võib-olla on siin mängus ka teatav arvumaagia — kolm on lõppude lõpuks „kohtu seadus“, loetelu „Eesti, Läti, Leedu“ on mõnus meeles pidada, omamoodi asendab see ka varasemat, veidi teise sisuga, loetelu „Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa“, mida samuti sageli parema ühisnimetaja puudumisel ette vuristati, aga seejuures veidi lohisevana tajuti.

Tundub, et tänaseks on just see kolmik, Eesti, Läti ja Leedu, Baltikumi sisuna enam-vähem kinnistunud, hoolimata sellest, et selle piirkonna ühtekuuluvust tajutakse pigem Baltikumist väljaspool, mitte kolme Balti riigi elanike eneste poolt. Ma ei oska nimetada ühtegi inimest, kes orienteeruks kogu selle kirju piirkonna ajalugudes, kultuurides, poliitikates ning valdaks kõiki seal (siin) kõneldud ja kõneldavaid keeli. Kui lugeda tervikkäsitlusi sellest Baltikumist, on nad reeglina mõne rahvusvahelise autorite kollektiivi ühislooming või, kui autoriks on üks inimene, ühe või teise Balti maa suunal „kaldu“. Eesti perspektiivist rääkides: eestlasi, kes tunnevad Leedut ja leedukaid, näib olevat veelgi vähem kui eestlasi, kes tunnevad Lätit ja lätlasi. Kultuurikontaktid Eesti ja ülejäänud kahe Balti riigi vahel on tänapäeval hoopis harvemad kui näiteks Eesti ja Soome vahel. Mis puutub (ilu)kirjandusse, siis läti autori teose eestikeelse tõlke ilmumine on vist veelgi haruldasem sündmus kui näiteks hollandi autori eestikeelse tõlke ilmumine.

Võiks ka väita, et ükskõik kuidas keegi „baltit“ defineerib — mingil moel Lätit kaasamata, jääb see definitsioon puudulikuks.

Mulle näib, et kui „balti-“mõistel kunagi ka oli atraktiivsus, siis tänaseks on see kadunud. Raske on kujutleda näiteks Eesti valitsust, kes tuleks välja loosungiga, et Eesti peamiseks ülesandeks on võimalikult tihe Balti koostöö, või eesti poeeti, kes kutsuks üles jääma eestlaseks, aga saama ka baltlaseks. See väljakutse ei sütitaks kedagi. Baltikumi mõistes puudub eestlase jaoks vähimgi toit idealismile, mida on küllaga nt Põhjala mõistes. Põhjalasse pürgimine näib suure väljakutsena: veel ei olda kohal, aga kord ehk jõutakse, ja selle nimel tasub pingutada jne. Baltikum on seevastu pigem paratamatus, mitte vaba valik.

Hollandlane Jan Brokken oma raamatus „balti“-mõistet ei defineeri, Baltikumi ja baltlaste, mingi baltilikkuse olemasolu näib tema jaoks seisvat väljaspool diskussiooni. „Balti hingedes“ käsitlust leidva põhjal võib öelda, et Baltikum hõlmab autori jaoks Eestit, Lätit ja Leedut ning Kaliningradi oblastit. Selle sõjasaagiks saadud Nõukogude, nüüd Venemaa enklaavi Baltikumi alla paigutamine on traditsioonilisemate „balti“-mõiste definitsioonide taustal üsna tavatu ja lubab oletada, et Brokkeni jaoks on Baltikumiks see osa Läänemere kagurannikul asuvatest aladest, millel on olnud oma varasemas ajaloos kokkupuuteid kuidas tahes defineeritavate sakslastega ja venelastega (saksa- ja venekeelsete inimestega) ning mis on Teise maailmasõja tagajärjel ja nn raudse eesriide langemiseni kuulunud Nõukogude Liidu koosseisu. Ja baltlased on selle piirkonna elanikud, sõltumata keelest, rahvusest, usutunnistusest jms.

Üks Baltikumi-definitsioon Brokkeni teoses siiski leidub. See on poeetiline ja tagasivaateline ning kirja pandud kitsamalt Königsbergi ja sellest linnast pärit Hannah Arendtit käsitlevas peatükis:

„Merevaigutükist, millest Baltimaad tehtud on, moodustasid Königsberg ja Riia saksaliku tahu, Tallinn ja Tartu põhjamaise, skandinaavialiku, ning Daugavpils ja Vilnius, idamaise, veneliku. Ajalugu purustas selle merevaigutüki ja paiskas puru läbisegi, nõnda et Königsberg lõpetas Vene linnana, kuid aastail, mil Hannah Arendt seal elas, oli see veel Preisi linn tugevate balti ja vene mõjudega.“ (Lk 221.)

Võib-olla on baltlased olemas

Aga võib-olla ongi baltlased olemas? 1928. aastal defineeris seda rahvast Raikkülast pärit filosoof ja reisikirjanik, tollal veel Eesti Vabariigi kodanik krahv Hermann Keyserling, keda Jaan Undusk on nimetanud „viimaseks baltlaseks“ (muidugi ei tohi seejuures unustada, et Keyserling mõtleb baltlaste all üksnes tolleaegsete Eesti ja Läti elanikke), igatahes nõnda:

„Tähtis pole aga mitte niivõrd päritolu, samuti nagu Ühendriikideski, kuivõrd see ühtmoodi eriline, millele taandub kogu Baltimaade veri. Riigisakslastest, kes Baltikumis üles kasvas, sai baltlane. Sama lugu on poolakate, rootslaste, venelaste ja juutidega. Kui niisugust assimilatsiooni ei toimunud, oli põhjus eelkõige selles, et vastavad isikud — eelkõige vene ametnikud — eraldasid end kunstlikult. Kindlasti ei saa baltlast üheselt määratleda. Tema põhjapoolsel tüübil on ühisjooni põhjamaise inimesega, kes kujundab ka rootslase ja peterburglase, lõuna- ja läänetüübil omakorda Poolaga. Ja ajalooliste ülemkihtide sakslus annab igale baltlasele — mis verd ta ka poleks — erilise saksa iseloomu, sõltumatult keelest ja haridusest. Ja seda alati, sest valitsev mõjub ikka sugestiooni kaudu harivalt. Aga isegi baltisakslaste puhul ei tee neid baltlaseks sakslus, kuigi nad, üksikud erandid välja arvatud, panevad oma sakslusele suuremat ja erandlikumat rõhku kui kõik muud sakslased, vaid nende baltlus. Seda on in abstracto raske defineerida, kuivõrd tegemist on piirmoodustisega. [---] Iga sünnipärane Baltikumi elanik on kõrvalseisja jaoks esmajoones baltlane. Temas elavad alateadlikult koos mitmed elemendid: saksa ideaalid, saksa kultuuritraditsioon ja saksa eetos, skandinaavia sõltumatus, slaavlastele üldomased paindlikkus ja kiirus ning venelastele eriomane ürgloomulikkus ning suurejoonelisus. Seda kõike hoiab koos eriline maakoha vaim, mis lõi viikingite ürgse kuju. Sest viiking oli põhiliselt tõeline baltlane — Balti mere seiklushimuline poeg. Tema viikingikalduvustes peitub nii ka tänase baltlase erijoon. Sarnaselt meresõitjatest normannidele ei ole tema hingeline rikkus kuigi suur, kergesti võib ta mõjuda kuiva ja tuimana. Ta on tark, temperamentne, vaimukas, kuid ainult erandjuhul tundeliselt maailmale avatud. Kui dominandina lisandub turaani veri nagu eestlastel, siis kujunevad põhijoonteks positivism ja kainus. Vastavalt elementide jaotusele on olemas väga palju võimalikke ja tegelikke varjundeid. Aga baltlus kui niisugune on kõigest hoolimata kõikjal põhiline iseloomulik joon.“ (Hermann von Keyserling. Baltikum. Looming nr 6 (1989), lk 817. Tlk. Krista Läänemets (raamatust „Das Spektrum Europas“, Heidelberg, 1928, ehk siis „Euroopa spekter“).)

Keyserling räägib palju „maakoha vaimust“ — kui baltlase peamisest kujundajast (sõna Landschaftsgeist võiks tõlkida ka „maastiku vaimuks“). Baltikumi kui terviku kohta Euroopa seisukohast ütleb Keyserling nõnda: „Ennekõike on see erilise vaimuga maa. Ma tean väheseid sellise loova jõuga maakohti [maastikke — V.A.]; sama loomisvõimelised tunduvad mulle oma aluspõhja poolest olevat ehk veel vaid Põhja-Ameerika ja Balkanimaad.“ (H. v. Keyserling. Euroopa spekter, lk 816) Baltikumis elavate sakslaste ja eestlaste/lätlaste vahele Keyserling (kes nagunii pooldab veresegamist) eraldusjoont ei tõmba: „Ja ometi on mõlemad rahvad [eestlased ja lätlased — V.A.], nagu ilmneb igale kõrvalseisjale esimesel pilgul, baltisakslaste lähimad sugulased, nad on nendega samasuguses vahekorras kui tiers-état’st pärit prantslase tüüp vana aadliga.“ (ibid., lk 818.)

Brokken „baltlast“ ei defineeri, kuid „Balti hingedesse“ laiali puistatud märkustest võib koondada siiski kokku mingid autori poolt läbivalt baltilikuna tajutud iseloomujooned. Brokkeni baltlased on ujedad, vaat et asotsiaalsed ja sõnakehvad (näiteks on Herman Simmi kohta öeldud: „Simm sobis tõesti mõnda Graham Greene’i romaani, ta oli The Quiet Estonian“, lk 427), ning vaatamata kogu sümpaatiale ja huvile, mida Brokken baltlaste vastu tunneb, valmistab nimetatud iseloomujoontega harjumine talle mõningaid raskusi:

„Baltimaades tuli mulle esimest korda elus peale koduigatsus hollandlaste järele, hakkasin igatsema nende avatust, nende sõbralikkust, nende uudishimu. Ilmselgelt tuleneb see ajaloost, et baltlased hoiavad võõraste suhtes kindlat distantsi, kuid ikka ja jälle umbusumüürist läbimurdmine väsitab.“ (Lk 242)

Sellegipoolest kogeb Brokken Baltikumis ka suurt külalislahkust, näiteks Mõisamaad külastades: „Arvan, et hakkan pikkamööda mõistma, millised on eestlased: vaikivalt sõbralikud ja vaikivalt külalislahked.“ (Lk 356.) Ent mõnigi kord haarab baltlasi, kui nendega on jutule saadud, Brokkeni meelest mingi mõõdutundetu kõnepidamatus. Ta märkab ka baltlaste kiindumust absurdihuumorisse ja kirjeldab selles seoses ühte Leedu poola preestrit, kes teda bussireisil anekdootidega lõbustab (lk 197). Ja muidugi armastavad baltlased laulda: „Kui on mingi fanaatiline Baltimaid ühendav harrastus, siis on selleks laulmine. Eestis, Lätis ja Leedus on sadu, tuhandeid koore.“ (Lk 154.) Balti laulmishimu seletab Brokken kui pingemaandus- ja enesepuhastusvahendit: „Kogunenud raevu pidid baltlased [Nõukogude ajal] kõridest välja laskma.“ (Lk 156)

Selle baltlase kidase hingeelu iseloomustusega võib üldjoontes nõustuda. Huvitavad on ka Brokkeni tähelepanekud baltlastele omasest teravdatud kaduvusetajust. Hannah Arendtiga seoses kirjutab ta: „Tüdrukuna elas Hannah Arendt pidevas teadvuses sellest, et maailm võib ühe päevaga muutuda, isikliku kannatuse — isa surma kaudu — või ajaloo pöörangute kaudu.“ (Lk 232). Usun, et ka see on täpne tähelepanek. Nagu seegi, et Baltikumis on inimese vanus tähtsam kui näiteks Hollandis, sest „vanus kõneleb sellest, millises režiimis on inimene täiskasvanuks saanud“ (lk 193).

Baltikum kui piiriala

Tundub, et Brokkenit erutab Baltikum kui kultuurimõjude kohtumis-, ristumis- ja segunemispaik, kui piiri- ja üleminekuala. See kontseptsioon pole muidugi uus. Kirjanikest on seda võib-olla kõige järjekindlamalt esindanud Esimese ja Teise maailmasõja vahel peamiselt Eestis ja seejärel peamiselt Šveitsis elanud saksa kirjanik Edzard Schaper, kelle meelest esineb kõik Euroopa ajaloos oluline Baltikumis teravdatud, võimendatud kujul.:

„Mitte kusagil mujal, võime liialdamata öelda, mitte kusagil mujal pole Euroopa nii sümboolselt Mitte-Euroopast eristunud kui Eestis Narva jõe kallastel, kus Hermanni kindlus ja Ivangorod vastamisi seisid; mitte kusagil mujal pole õhtumaise kristliku hariduse traditsioon nii uhkelt ja ühtlasi nii soojalt kristliku idealismi päikese kiirtepaistes kõige paremates peades ja vabamates südametes säilinud kui vanas Tartus; mitte kusagil mujal pole ladina keeles sündinud ja oma pärimustes üha kultuuriloov ja kultuurikandev läänekristlus nii suurejooneliselt teostunud kui Vilniuses. Mitte kusagil mujal maailmas pole Euroopa hiilgus, suurus ja traagika nii väheste inimeste varal inimkonna ajaloos nii väikeses ruumis ette elatud ja ette kannatatud kui Baltimaades.“ (Edzard Schaper. Auch wir sind Europa! — Edzard Schaper. Untergang und Verwandlung. Betrachtungen und Reden. Berlin: Ullstein, 1956, lk 54–55.)

Brokken otsib Baltikumis paiku, kus piirilikkus on selgemini tajutav. Need paigad on ennekõike linnad, eriti põnevad on selles seoses Riia, Vilnius ja Daugavpils. Väljaspool linnakeskkonda tunneb Brokken (ehk ka seetõttu, et Holland on olnud sajandeid Euroopa kõige urbaniseerunum piirkond) end pigem natuke ebamugavalt, seal on pori ja külm, viletsad teed, paksud metsad ja lumi, väikesed armetud külad ja puumajad. Balti maamiljöö on Brokkenile pigem võõras, see seostub tema jaoks paljuski Venemaaga. Eesti mõisatest kõneldes ja vanu piltpostkaartidega fotoalbumeid lehitsedes kujutleb Brokken kogu kunagist Eestit aga sarnasena Hollandi idüllilise, Kuldsest Sajandist tunnistava Vechtstreekiga (lk 361).

See piiri- ja üleminekuseisund avaldub Brokkeni meelest ka balti autorite loomingus. Näiteks leiab Brokken, et ortodoksse Pärdi muusika tõendab, kui tugevalt Eesti on ikka veel Venemaaga seotud (lk 337). Leedu helilooja Jurgis Gaižauskase loomingus tajub ta, et see on sündinud „Šostakovitši Venemaa ja Penderecki Poola vahel“ (lk 175). Daugavpilsist pärit ja Ameerikasse emigreerunud kunstnik Mark Rothko sõnavaras märkab ta ülisagedat mängu sõnaga „trans“: „Ta sattus sõna „trans“ lummusse ja kasutas seda üha: „transform“, „transcend“, „translate“, „transpone“, „transplant“. Oma mõtetes pidi ta ikka ja jälle piiri ületama“ (lk 299). Jne.

Baltikum ja juudid

Kui jätta kõrvale avapeatükk, siis on pooled balti hingedest, kellele Brokken on oma raamatus peatüki pühendanud, juudid (Eisensteinid, Kremer, Gary, Lipchitz, Rothko, Arendt, Sundelevitš). See on iseenesest põnev, sest mõnigi neist satub — vähemalt Eestis — baltlasena tähelepanu alla teenimatult harva (kui üldse). Niisamuti pole tänapäeva eestlaste jaoks endastmõistetav käsitleda (Eesti) baltisakslasi (Brokken räägib teiste hulgas pikalt näiteks kirjanik Eduard von Keyserlingist, keda ta peab ülimalt baltilikuks ning võrdleb Proustiga) oma inimestena (suvaline näide: kuulasin hiljuti ühte Hendrik Relve raadiosaadet, milles oli juttu Antarktikast ja sellega seotud eestlastest — teiste hulgas mainiti Kanada eestlast Maret Veskit; Lahetaguselt pärit maadeavastajasse Fabian Gottlieb von Bellingshausenisse suhtuti seevastu kerge võõristusega).

Minu jaoks ei ole loomulikult küsimuseks see, kas juudid võivad ka baltlased olla vms (jah, loomulikult võivad). Kahtlen ainult, kas nii suur juutide esindatus „balti hingede“ hulgas on ka representatiivne. Brokken on kohtunud Baltikumiga esmakordselt 1999. aastal silmast-silma küll Eestis (Pärnus), kuid mulle näib, et tema huvikeskmeks on pigem Leedu ja Läti. Sest kahtlemata just nende maade, ennekõike Leedu (sõjaeelse) rahvastiku põhjal on selline Baltikumi-käsitus hoopis arusaadavam. Muidugi, et „Balti hinged“ on minu hinnangul Brokkeni subjektiivne pilt Baltikumist, siis pole sellel kõigel üldse tähtsustki. Kuid ma oletan, et hollandikeelsed lugejad ei loe seda teost niivõrd ühe pilguheiduna Baltikumile, vaid suuresti ka teatava kultuuriloolise kompendiumina. „Balti hingi“ lugedes tabasin end aeg-ajalt lausa mõttelt, et Baltikumi elanik suudab autorit jäägitult köita ainult siis, kui ta on ühtlasi juut. Moodsas Vilniuses, mida kunagi Põhjala Jeruusalemmaks kutsuti, tunneb Brokken igal sammul tühikut, selles särama löödud Leedu pealinnas haarab teda kõledus:

„On tunne, nagu ei tahaks see linn juutideta elama hakata. Alles siis, kui neid kujutled, tuhandete, kümnete tuhandate kaupa korraga, jalutad sa taas linnas, mida võid armastada.“ (Lk 152.)

Eestis on juudid moodustanud teadaoleval ajal siiski alati väga väikese vähemuse, mis ei ole väike mitte ainult Eesti lähiümbrusega võrdluses, vaid ka Euroopa taustal. Leedus on olnud lugu teine, ka on elanud juute suhteliselt rohkem Lätis (eriti Latgales ja Riias). Igal juhul ei pea paika Brokkeni väide (mida ta on korranud ka ühes raadiintervjuus: De Avonden, 12.11.2010), nagu oleks (20. sajandi alguses) koosnenud pool Riia elanikkonnast juutidest (lk 227). Enne teist maailmasõda elas Riias juute 6,6 protsenti*** (st neid oli 1913. aasta rahvaloenduse andmetel Riias elanud 507 600 inimesest 33 503), juutide osakaal Riia elanikkonnas on olnud 19. sajandi teisel poolel üsna konstantne ja jäänud enamasti 5–6% ringi (tipuks on 1881. aasta, mil rahvuse järgi määratles end juudina 12,2%, keele järgi aga 8,4 protsenti riialastest). Nii et rääkida Riiast kui laias laastus juudi linnast on liialdus. Riiat ei saa nimetada sel ajal enam ka õieti saksa linnaks: sakslaste osakaal oli langenud 42,9 protsendilt 1867. aastal 13,5 protsendini 1913. aastal (1897. aastal oli sakslasi Riias veel 25,5%).

Üks mis kindel: Riia suurimaks vähemusrühmaks juba sajandivahetusest peale olid ikkagi lätlased, 19. sajandi lõpus toimunud suur linnastumine ja moderniseerumine tõmbas Riiga just peamiselt lätlasi (eriti noori mehi): 1897. aastal elas lätlasi Riias 41,6%, 1913. aastal 41,3% (1867. aastal 23,6%). Venelasi elas 1913. aastal ajal Riias 19,5% (see protsent oli 1867. aastaga võrreldes isegi langenud — siis elas venelasi Riias 25,1%).

Mis veelgi huvitav: lätlastele, venelastele, sakslaste järel neljandaks vähemuseks Riias olid „muud rahvad“, keda 1913. aastal elas Liivimaa metropolis tervelt 19,1% (1897. aastal veel üle kahe korra vähem: 9,5%). See silmapaistvalt suur protsent hõlmas peale poolakate, leedukate ja teiste rahvaste muidugi ka eestlasi. Nii et Riia oli 19. ja 20. sajandi vahetusel kahtlemata väga multietniline ja ka mitmekeelne linn, mille rahvastikus toimusid väga dünaamilised protsessid (muu hulgas oli Riia elanike arv Esimese maailmasõja alguseks umbes neljakümne aastaga viiekordistunud). Selleaegne Riia on kujutamiseks väga keeruline keskkond ja ühe või teise vähemusrühma perspektiivi valimine Riia ühiskonna kirjeldamisel muudab kindlasti selle tulemusel tekkivat üldpilti. Sajandivahetuse Riiat võiks soovi korral kirjeldada vabalt ka eestlase perspektiivist, oli ta lõppude lõpuks ka sadade tuhandete eestlaste pealinnaks.

Brokkeni raamatut lugedes võib kohati tajuda autori tunnet, et Euroopa käib alla, et ka Baltikum pole kuidagi enam see, mis ta kunagi ehk oli. Võib-olla. Kuid see tõdemus — kui see on tõdemus — on muidugi omamoodi paradoksaalne. Sest ajal, mil Baltikum oli veel „tervik“, siis, kui see merevaigutükk oli veel puruks löömata, s.o enne Teist maailmasõda, ei huvitanud — seda tuleb ju ometi tunnistada — ta väljaspool seisjaid niisugusena kuigivõrd. Ta kõlbas peenrahaks küll, ja kõikvõimalikku laadi „puhastusteks“. Kesine huvi Baltikumi vastu kehtib ka Külma sõja perioodi kohta.

Baltikum ja kannatused

Ent võib-olla on nii suur juutide osakaal „balti hingede“ hulgas siiski hästi valitud, sest üheks teemaks, mis Brokkeni jaoks Baltikumiga seondub, on kannatused. Brokken nimetab seda piirkonda „Euroopa kõige piinatumaks osaks“ (lk 137) ja ühes „Balti hingede“ ilmumise ajel antud intervjuus Belgia raadiole on ta Baltikumi kohta öelnud:

„Minu meelest on nemad Euroopa ohvrid, nende ajalugu on kõigi Euroopa maade ajalugudest kõige dramaatilisem. Ja ma leian, et nad on sellest nii uhkelt välja tulnud, nii vapralt, nii sirge seljaga. Ja ma pean sellest kohutavalt lugu.“ (Klara, 18.11.2010)

Brokkenil õnnestub oma raamatus üks väga keeruline ja tänuväärne ülesanne: kõnelda Baltikumi kannatustest, tegemata seda seda ühe või teise siinse rahva kannatuste arvel. Tal ei jää märkamata ka Baltikumis esinenud ja tänagi esinev kseno- ja muu foobia (eriti seoses Leeduga), kuid selle kõige kiuste vaimustub ta Baltikumis millestki, mida võiks nimetada baltlaste hingejõuks. Baltikumi tänapäev sisendab autorisse väga palju optimismi ja eeskuju väärivat. See on seesama imetlus, mida ta tunneb Lipchitzi puhul, kes tahtes väga süngest ja isiklikust ainesest luua skulptuuri „Karje“, loob karjest lõppude lõpuks armastajapaari — „Le cri (le couple)“: „See kergendas teda kohutavalt. Millestki õudsest oli ta teinud midagi puhast. Surmast oli ta välja tõstnud elu, meeleheitest lootuse.“ (Lk 209). „Balti hingede“ esimene peatükk kannab pealkirja „Uhkus“. Ja baltlaste uhkuse kohta kirjutab Brokken nõnda:

„Uhkus on midagi muud kui natsionalism, šovinism või ennast täis olek; uhkus on usk kõigesse, mis teeb sind eriliseks, silmapaistvaks ja ainulaadseks. Uhkus on usaldus oma keele, oma kultuuri, oma võimekuse, oma originaalsuse vastu. Uhkus on ainus õige vastus vägivallale ja rõhumisele.“ (Lk 18.)

Baltlus ja pagulus

Mainekas (balti)saksa kirjandusteadlane Gero von Wilpert on nimetanud balti kirjanikke „sündinud pagulaskirjanikeks“. Wilpert peab „balti kirjanike“ all kitsamalt silmas küll baltisaksa kirjanikke: jah, lõppude lõpuks algab professionaalne baltisaksa ilukirjandus Liivimaa pagulase Jacob Michael Reinhold Lenziga (snd 1751), kes kirjutas oma peamised teosed Elsassis ja Saksamaal ning suri Moskvas; pagulusse läks ja seal (Dresdenis) ka suri ka temast veidi noorem kuramaalane Elisa von der Recke (snd 1754), pärast Kuramaa liitmist Venemaaga — esimene elukutseline baltisaksa naiskirjanik). Ja eks lõppenud baltisaksa kirjandus ka 1939. aasta Umsiedlung‘iga — totaalse pagulusega.

Võib muidugi öelda, et mis see „meile“ korda läheb. On ju ka palju ebaletud eesti pagulaskirjanikele eesti kirjandusloos koha leidmisega, ehkki pagulus on eesti kirjanikele tuttav juba hiljemalt 20. sajandi algusest peale (ja ka Kristian Jaak Peterson on tõlgendatav pagulasena). Eesti kirjanike asetamine baltlastena laiemasse, balti konteksti lubab pidada pagulust aga üheks selle maanurga kirjanike — nagu ka teiste kunstide harrastajate — üsna tüüpiliseks olemisviisiks, jah, levinud saatuseks. Võib-olla on paguluses tõesti midagi väga baltilikku. Seda enam, et Gero von Wilpert on kirjutanud baltisaksa pagulaskirjanike kohta, tubli annuse eneseirooniaga, nõnda:

„Nende äraminek tähendas nende jaoks isiklikult tihtipeale vaid seda, et nad istusid tulevikus Münchenis või Berliinis, Minusios, Gottwollshausenis või Lüneburgis — ja kirjutasid vanast Eestimaast või vanast Liivimaast. Kuna nad ei saa teisiti ja kuna Baltikum paistab kaugelt oletatavasti hoopis ideaalsema ja atraktiivsemana, igatahes hoopis romantilisema ja eksootilisemana kui siis, kui jälgid teda kolmanda korruse aknast. Seeasemel et elada kodumaal ja kirjutada Euroopast, elavad nemad Euroopas ja kirjutavad kodumaast.“ (Gero von Wilpert. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, lk 25.)

20. sajandil, mil väljaränne Baltikumist on olnud eriti suur, on Lääne-Euroopale lisandunud ka muud maailmajaod — 1933. aastal Tartus sündinud Wilpert näiteks suri 2009. aastal Austraalias Sydneys. Üheks tema viimastest mahukamatest töödest oli „Baltisaksa kirjandusloo“ kirjutamine.

Pagulased on ka suurem osa „Balti hingedes“ portreteeritud balti loomeinimestest: Eisenstein, Kremer, Gary, Lipchitz, Arendt, Rothko ja Pärt. Pagulane on ka Eduard von Keyserling, pagulane on Mõisamaalt lahkuma sunnitud Lotti von Wrangel, umbes kakskümmend aastat oli pagulane ka Ilja Sundelevitš. Rothko ja Lipchitz jõudsid Ameerikasse — Euroopast lahkumine oli nende kui juutide jaoks sundkäik, viimane lahendus. Pagulus, kodumaatus ei ole lihtne: Rothko ja Gary sooritasid enesetapu (mõlemad 66-aastaselt). Iseloomustus, mille Brokken annab Münchenis surnud Eduard von Keyserlingile, kes oli kodumaalt segastel asjaoludel lahkuma sunnitud, võiks olla teatav „balti hinge“ iseloomustus üldse. See on vist ka ainus kord, mil Brokken seda raamatule pealkirja andnud väljendit tekstis kasutab:

„Ta oli tõeline balti hing: outcast omaenda maailmas, oma juurtest lahtikistu, kes ei tahtnud seda absoluutselt olla, leebe pilkaja, kes püüdis varjata, kui väga ta end kõrvaleheidetuna tundis, ja ühtaegu inimene, kes tundis meeletut armastust keskkonna vastu, milles ta oli üles kasvanud“ (lk 266).

Märkused

* Välisminister T. H. Ilves 1998. aastal ajalehe City Paper ning Ameerika Kaubandus- ja Tööstuskoja korraldatud rahvusvahelisel foorumil: „Ma ei näe niinimetatud Balti riikides mingeid eeliseid. Ma ei arva, et Eesti oleks Balti riik.“ (Päevaleht, 3. 11. 1998.) Ilvese hinnang Baltikumile majanduslikus seoses 2000. aastal: „Kui Eesti majanduslikes huvides on astuda SRÜsse ja luua Pribaltika ühendus, kas siis mina peaksin seda tegema?“ (Äripäev, 17.11.2000). Vt ka tema juba hoopis vaoshoitumat artiklit „Põhjamaine riik ja inimene“ (Luup, 19.01.2001, ripub ka välisministeeriumi kodulehel).

** “Balti”-mõiste kohta vt nt: Jörg Hackmann. Was bedeutet „baltisch“? Zum semantischen Wandel des Begriffs im 19. und 20. Jahrhundert. Ein Beitrag zur Erforschung von mental maps. — Buch und Bildung im Baltikum. Festschrift für Paul Kaegbein zum 80. Geburtstag. Hrsg. Von Heinrich Bosse, Otto-Heinrich Elias, Robert Schweitzer. Münster: Lit Verlag, 2005, S. 15–39. Ja: Ea Jansen. „Baltlus“, baltisakslased, eestlased. — Tuna 2005, nr. 2, lk 35-44; nr. 3, lk 31–42. (Saksa keeles: Ea Jansen. Das „Baltentum“, die Deutschbalten und die Esten. — Forschungen zur baltischen Geschichte 2007, nr 2. Hrsg. von Mati Laur und Karsten Brüggemann. (Tartu, 2007), lk 71–111.)

*** Riia elanikkonna kohta vt nt: Ulrike von Hirschhausen. Die Wahrnehmung des Wandels: Migration, soziale Mobilität und Mentalitäten in Riga 1867–1914. — Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung 1999, H. 4 (Jg. 48), lk 475–523.

P.S. Lõpetuseks siiski Brokkeni raamatus esinevatest faktivigadest, mida on liiga palju, et neid mainimata jätta. Võõras, s.o mittebaltlane neid ehk tähele ei panegi, ja lõppkokkuvõttes ei muuda see raamatu kui terviku juures midagi teab kui märkimisväärset. Ebatäpsused, mis mulle silma torkasid – ja neid esines ikka ning jälle –, pärinevad enamasti raamatu Eestiga seotud osast. Julgen oletada, et sarnaseid vigu leidub ka raamatu ülejäänud osas. Neid faktivigu ei saa seletada üksnes lohakusega. Nagu ma ütlesin, Brokken on minu jaoks parim seal, kus ta on võimalikult subjektiivne ja isiklik, seal, kus tekst ei nõua põhjalikku Baltimaade (kultuuri)ajaloo tundmist. Raamatu lõpus äratoodud kaunis mahukas kasutatud kirjanduse registris (kui Martti Turtola raamat Konstantin Pätsist kõrvale jätta) pole ühtegi eesti-, läti- ega leedukeelset allikat.

Järgnev loetelu (mis ei püüagi olla ammendav) ei ole mõeldud mingi „paturegistrina“ ega väiklase näägutusena — või nagu hollandlased ütlevad: een kniesoor die daarop let … Ent ometigi. Carl Robert Jakobson ei olnud „esimese eestikeelse ajalehe asutaja“ (lk 15). Ka ei surnud ta tüüfusse (lk 15), vaid kopsupõletikku. Liivi ja läti keel ei ole sugulaskeeled, nagu raamatus väidetakse (lk 221). Väga kahtlane on väide, et Baltikumi madalamate seisuste keelt kõrgemad seisused sugugi ei osanud: „Läti või liivi keel oli valdava osa parunite jaoks hiina keel“ (lk 253). Kui autor peab silmas mõisnikke, siis kindlasti oli maal elades vaja vähemalt mõningast maakeele oskust, et üldse hakkama saada — tundub aga, et Brokken ei tee vahet maa-aadlike ja saksakeelsete linnaelanike vahel (linnaelanike eesti või läti keele oskus ei tarvitsenud alati tõepoolest väga hea olla, kuid üldiselt oli kakskeelsus siiski levinud), räägib „balti parunitest“, nagu oleks siinne ühiskond koosnenud vaid parunitest ja talupoegadest. See on kummaline ka seetõttu, et Brokken keskendub samas linnadele. Väljend „Baltenritter“ (lk 249) ristirüütlite kohta on väga haruldane, mina kohtan seda vist esimest korda (nagunii on see anakronism, sest 13. sajandil mõistet „balti“ selles seoses ei kasutatud). Ka ei olnud lugu nii lihtne, et kuni pärisorjuse kaotamiseni võis balti mõisnik, kohates kena talupiigat, ta kohe „heina tõmmata“ (lk 271).

Indrek Hirv on siiski esimeses järjekorras, näib mulle, luuletaja, mitte graafiline disainer, nagu autor näib arvavat. Üldse: graafiline disainer?! Minu teada on Hirv õppinud hoopis keraamikat. Ja läände ei põgenenud ta mitte „kaheksakümnendate aastate alguses“ (lk 342), vaid 1989. aastal (elas 1991. aastani, nagu leksikon ütleb, peamiselt Hollandis). Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa pealkirjaks on väidetud „De heuvel van de dief“ (eesti keeles „Varga küngas“ (lk 282), mille seosest Tammsaarega ma esimesel hetkel üldse aru ei saanud. Tundub, et autor on tõlkinud selle sõna-sõnalt prantsuskeelse tõlke pealkirjast „La Colline-du-Voleur“ (see väljaanne on ära toodud kasutatud kirjanduse registris). Hollandi keelde on see romaan tõlgitud siiski pealkirja all „Wargamäe“ (1939). Seejuures: „Tõe ja õiguse“ esimese köite põhjal ülejäänud nelja köite kohta suuri järeldusi teha ei saa, Tammsaaret ei ammenda väide, et ta on „Eesti Zola, kes viieosalises tsüklis kirjeldab vaeste talupoegade elu“ (lk 282). Küsitav on ka Tammsaare loomingu terav vastandamine Eduard von Keyserlingi omale.

Pekka Vapaavuori ei olnud vist siiski enne KUMU valmimist „Euroopa tipparhitekte“ (lk 412). Estonia teater ei ehitatud „üheksateistkümnenda sajandi viimastel aastatel“ (lk 327), vaid 1913. aastal. Tartu ei asu Tallinnast „umbes sada kilomeetrit kagus“ (lk 332) ja Eesti üldlaulupeod toimuvad juba üle saja aasta Tallinnas, mitte Tartus, nagu autor näib millegipärast arvavat. Ka ei toimunud too suur „laulva revolutsiooni“ aegne ühislaulmine, kus oli väidetavasti koos 300 000 inimest, Tartus, vaid Tallinnas. Laulupidusid käsitlev lõik raamatus on üldse segane. Jääb mulje, nagu arvaks autor, et 1869. aastast peale peetakse Tartus suurt laulupidu, kus lauldakse lihtsalt koos (zangfestival), Tallinnas aga ühte teist, küll sarnast pidu, kus esinevad aga professionaalsed koorid (koorfestival) (lk 333). Laulust veel: daina ei ole miski, mis seob kõiki baltlasi, nagu autor näib uskuvat (lk 157).

Kolme Balti riigi ühiskäsitlus tekitab mujalgi segadust. Brokkeni seletus, mille järgi Eesti ja Läti poliitika kohalike venelaste suhtes erineb Leedu poliitikast seetõttu, et eestlased ja lätlased on protestandid ja hoiavad jonnakamalt oma põhimõtetest kinni kui leedukad, kes on oma katoliikluse tõttu andestavamad (lk 167), ei veena. Autor ei nüansseeri ka eestlaste ja lätlaste erinevust leedulastega nõukogudeaegses suhtumises komparteisse astumisse. Kindlasti ei ole õigus raamatus tsiteeritud leedulasel, kes ütleb: „Iga täiskasvanu oli kommunistliku partei liige. Ilma parteipiletita olid mängust väljas ja võisid karjääri unustada“ (lk 176). Eesti ja Läti suur venestamine ei alanud 1860. aastatel (lk 271). Väide, et Nõukogude ajal ei saanud Eesti koolides eesti keeles õppida (lk 313), ei pea paika (kuidas seletada muidu näiteks minu kesist vene keelt?).

Aeg-ajalt on „Balti hingedes“ segadusi nimedega. Tuglase eesnimi on siiski Friedebert, mitte Friedeberg (lk 334). Rooli tänavaga Tallinnas on mõeldud ilmselt Kooli tänavat (lk 411). Herman Simmiga seotud prokuröri nimi on siiski Lavly Lepp, mitte Lavly Lapp, mida on järjekindlalt kasutatud (lk 423 jne). Ma ei usu, et küsimus, kas Herman Simmi eesnimi kirjutatakse Herman või Hermann, ühe või kahe n-iga, on eestlaste jaoks „oluline erinevus“ (lk 417–418), see on minu meelest lihtsalt täiesti tähtsusetu täpe. Väide, et Heino Elleri perekonnanime tuleb hääldada El-jer (lk 323), nagu autorile õpetanud Tallinna Pika Jala muusikaäri müüjanna, on arusaamatu.