Mõtlen, et äsja MTÜ Eesti Gei Noored väljaandel ilmunud tekstikogumik „Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest“ (2010; 144 lk) täidab seatud eesmärgi. Sest maitsekalt kujundatud (Taivo Org; illustratsioonid: Kaisa Tiits) ruudukujulise raamatu sissejuhatuse põhjal (toimetaja Brigitta Davidjantsi sulest) on olnud eesmärgiks põhjalikuma info pakkumine LGBT-teemadel — vastukaaluks (meedias) levivale üheülbalisevõitu infole. „Kapiuksed valla“ on mõeldud omamoodi valgustuskirjandusena. Ja siit leiab LGBT-teemade kohta tõesti hulgaliselt materjali — nii tihedas kontsentratsioonis ja nii mitme nurga alt pole neil teemadel üheski eestikeelses tükises vist varem kirjutatud. Asjaolu, et seejuures on lähtutud peamiselt Eesti kogemusest ja kultuuriruumist, nagu ka toimetaja sissejuhatus rõhutab, teeb kogumiku eriti uudseks.

„Kapiuksed valla“ sisaldab koos sissejuhatusega neliteist artiklit neljateistkümnelt (noorelt) autorilt. Et kogumik käsitleb muu hulgas sooga seonduvat, siis pole üleliigne märkida, et kümme neist autoritest on nais- ja neli meessoost. Ma ei tea, mida see vahekord peegeldab. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga seletub see muu hulgas sellega, et Eesti (post)patriarhaalses ühiskonnas, kus valdab heteronormatiivsus, on meestel, kes seda heaks ei kiida, neil teemadel nagu riskantsem sõna võtta — kiputakse ju sellises ühiskonnas pidama seksuaalsust meeste privileegiks, mistõttu ainumõeldavaks usutavat seksuaalsuskäsitust mingilgi viisil avalikkuses problematiseeriv mees riskib väljavaatega, et ühiskonna enamuse silmis satub kahtluse alla ka tema „mehelikkus“, tema „tõsiseltvõetavus“ ja „au“ jms, ja ta lõpetab „äraandjana“ hallis marginaalsuses (kuhu naised on sellise ühiskonna poolt nagunii juba sünniga mõistetud). Ja seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Kas pole kohutav?!

Igatahes on seda, miks meeste seksuaalsus on paljudes ühiskondades rangematesse raamidesse surutud kui naiste oma ja miks need raamid on mõnikord ka seaduses paika pandud, kas või Natsi-Saksamaal või NSVL-is, kus seadus keelas üksnes meestevahelise homoseksuaalse suhte, seletatud sellega, et naiste kohta käiva homoseksuaalse suhte keelu seadusse kirjutamine tähendaks ühtlasi ju möönmist, et ka naised on seksuaalsed olendid – täisinimesed, kellel on sellest tulenevalt ka muud vabadused ja õigused.

Aga võib-olla tuleneb naiste valdamine kogumiku „Kapiuksed valla“ autorite hulgas lihtsalt sellest, et ülikooliharidusega noori naisi on tänases Eestis rohkem kui noori mehi.

Kogumiku peamiseks adresaadiks on toimetaja sõnul noorsooga tegelevad täiskasvanud, tekstid peaksid aitama neil LGBT-teemasid koos noortega käsitleda. Nii et ideaalse lugejaga minu puhul tegemist ei ole — kui „noorte“ all on mõeldud koolinoori, siis minu kokkupuuted nendega on juba aastaid nii napid, et ma ei oska ausalt öeldes isegi kujutleda, mida nad teavad ja mida mitte ning mida nad ühest või teisest arvavad.

Julgen siiski arvata, et kogumikust saab kõneks võetud teemadest kaunis hea ülevaate: mis on naiselikkus ja mehelikkus (Raili Põldsaar), mis on bi- (Janika Saul) ja transseksuaalsus (Maie Väli), kuidas näeb välja LGBT-identiteetide konstrueerimine (Maali Käbin), millises suhtes on võim ja homoseksuaalsus (Christian Veske) ja mis on homofoobia (Agnes Alvela). Praktilisemaid küsimusi vaatlevad Rain Uuseni artikkel „Homoseksuaalsete inimeste igapäevaprobleemid“ ja Reimo Metsa artikkel „Seadused ja homoseksuaalsus“. Tänuväärse ülevaate Eesti geiliikumisest annab Helen Talalaeva artikkel „Eesti geiliikumine“. Maria Mölderi artikkel „LGBT teemad meedias“ vaatleb LGBT-teemade kajastusi 2009. aasta Eesti (peavoolu)meedias – allikas, millest Eesti elanikud tõenäoliselt kõige rohkem nende teemade kohta informatsioon koguvad. Ka see kokkuvõte on vajalik ja kunagi võiks seda täiendada ka varasemate ning hilisemate meedia-aastate analüüsiga. Kogumiku artiklitele, s.o arutlevale osale pakuvad vaheldust kaheksa nappi isiklikku lugu LGBT-inimeste sulest. Raamatu lõppu paigutatud sõnaseletuses on olulisemad mõisted veel eraldi lahti räägitud.

Minu jaoks kõige huvitavamates artiklites on vaatluse all LGBT-teemade käsitlemine mingis kitsamas kultuurivaldkonnas. Esile tõstaksin eriti Andreas Kalkuni väikese uurimuse „Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris“, mis tegeleb folkloristide poolt seni vist minimaalselt tähelepanu pälvinud küsimustega. Põnevad olid ka ülevaated LGBT-teemade käsitlemisest Eesti kunstis ja kirjanduses: võrreldes Rebeka Põldsami artiklit „LGBTQI identiteet Eesti kunstis“ ja Kätlin Kaldmaa artiklit „Homoseksuaalsus ja kirjandus“, võiks öelda, et just kujutav kunst on ala, milles on nende teemadega tegelemisel Eestis jõutud kõige kaugemale, Rebeka Põldsami ülevaate taustal jääb Kätlin Kaldmaa ülevaade üsna visandlikuks, mis tuleneb ilmselt eeltööde nappusest, et mitte öelda — puudumisest (siiski leidub seal minu meelest seni kõige sisukam käsitlus Jan Beltráni aastatagusest debüütromaanist „Neetud elu“).

Eesti kirjandusega seoses homoseksuaalsusest rääkimine pole ikka veel eriti kombeks. Eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija Eric Dickens kirjutas kuus aastat tagasi oma Sirbi-artiklis „(Homo)seksuaalsus ja naiivsus“ (16.07.2004), kuidas ta sai Karl Ristikivi homoseksuaalsusest teada juhuslikult — sest sellest lihtsalt ei olnud kirjutatud (ega räägitud). Ta kirjutab:

„Kirjaniku kalduvusest sain ma teada eesti intellekti kasvuhoones Ku-Kus, kui kaks eestlast, üks „kodu-“, teine „välis-“, sellest mulle sosistasid, nagu olnuks see mingi eesti kirjanduse kohutav saladus. Või nagu rääkinuks nad kõva häälega KGB agentidest, mida tollal (1990ndate lõpupoole) ei tehtud. [---] Võtsingi siis „Hingede öö“ selle mõttega uuesti ette. Ning tõesti: igaühe jaoks, kes mõtlema vaevuks, leidub seal vihjeid küllaga. [---] Mind jahmatab, et alles nüüd, rohkem kui kümme aastat pärast taasiseseisvumist, julgevad inimesed sõna „homo“ Karl Ristkivi puhul välja öelda. Võib olla, et ajal, kui Endel Nirk kirjutas oma muidu igati põhjaliku biograafia „Teeline ja tähed“ või Reet Neithal oma ülimalt vajaliku „Karl Ristikivi — arengulooline essee“ polnud eestlased veel valmis sõnumiks, et üks nende põhilisi väliseesti kirjandusikoone on tegelikult homo. Eesti homode vabastamiseks läks tarvis Emil Todet. Minu teada pole veel keegi kirjutanud doktoritööd „Homoseksuaalsus Karl Ristikivi loomingus“. See oleks aga vajalik. Eesti ei tohiks jätkata salgamist.“

Kujutava kunsti kui suhteliselt vabama valdkonna edemusele võiks viidata aga ka see, et just Rebeka Põldsami artiklis asendab lühendit LGBT, mida muidu kogumikus kasutatakse, enamasti (ehkki mitte läbivalt) lühend LGBTQI (lesbi, gei, bi, trans, queer, interseks — oma arvustuse ülejäänud osas kasutan just lühendi seda vormi). Ka läänepoolses Euroopas on interseksuaalsusest hakatud rääkima suhteliselt hiljuti, see on olnud eriti suurte tabude ja hirmudega seotud teema, interseksuaalsed inimesed on läänes õigupoolest alles „kapist välja“ tulemas ja end leidmas. Kogumikus „Kapiuksed valla“ interseksuaalsusest, ehkki see sõna Põldsami artiklis korra esineb ja on võetud ka raamatu lõpus asuvasse sõnaseletusse, lähemalt juttu ei tehta. Loodetavasti kunagi hiljem ometi.

2.

Millest ma veidi puudust tundsin? LGBTQI-teemasid on kogumikus „Kapiuksed valla“ vaadeldud küll seoses meedia ja seaduste, kunsti ja kirjandusega, kuid puudub artikkel, mis käsitleks LGBTQI-teemasid ja religiooni (Maria Mölderi meediakajastuste-artiklis on sellele pühendatud siiski üks lõik). Just kadunud suvel hakkasin aga mõtlema, et võib-olla on religioon nende teemade puhul postsovetlikus Eestis üheks võtmeks. Eesti ajakirjanduses ilmunud arvamuslugude põhjal igatahes näis mulle siis, et homoseksuaalsusega „mitte nõustuvate“ eestlaste eestkõnelejad on vaat et eranditult seotud mingil moel Eesti kristlike ringkondadega, ja sõnakamad/häälekamad nende seast ei esinda seejuures traditsioonilisi konfessioone Eesti kristlikul maastikul, vaid pigem perifeerseid rühmi (nt baptist Tõnu Lehtsaar ja katoliiklane Varro Vooglaid, kes esindasid ka 13. augustil Tartu raekoja platsil toimunud vist üldse esimeses Eesti avalikus homoseksuaalsuse-teemalises debatis eestlaste n-ö alalhoidlikku leeri).

See kõik on üsna paradoksaalne, sest peetakse Eestit ju üheks kõige vähem religioossetest (igal juhul kõige vähem kristlikest) maadest — kui mitte maailmas, siis vähemalt Euroopas. Kust siis tuleb see õhin ja ärevus, mis Eestis homofoobsetele sõnavõttudele üldiselt omane on, see vaat et „püha viha“? Ma ei tea, kuid hakkasin suvel mõtlema, et võib-olla on suhtumine homoseksuaalsusse Eestis mingil üsna kummalisel moel tõesti usuküsimus või pigem usu küsimus. Et (kristlik) religioossus ja homoseksuaalsus ei tarvitse olla aga teps mitte lepitamatus vastuolus, tõendab Eesti Geikristlaste Kogu formeerumine sügisel — ja selle ühe asutaja, pastor Heino Nurga vallandamine EELK poolt, mis suurt kõmu tekitas. Nii et religooni käsitlemisel seoses homoseksuaalsusega võiks vist keskenduda eriti kristlikule fundamentalismile ja fanatismile.

Põnev oleks küllap ka LGBTQI-teemade ja Eesti spordi vahekorra vaatlemine. Kujutab ju sport tänases maailma ühte neist vähestest valdkondadest, kus on sooline segregatsioon (kui üksikud väga harvad spordialad kõrvale jätta) veel väga range (ja ilmselt laialdaselt ka aktsepteeritud). Just sportlaste hulgast otsitakse moodsas Eestis tihtipeale kangelasi. Kas LGBTQI-inimene võiks olla Eesti kangelane?

Huvitav oleks teada saada, milline pilt avaneb LGBTQI-teemadest Eesti venekeelses meedias, kas see erineb Eesti eestikeelse meedia poolt pakutud pildist või sarnaneb pigem pildile, mida pakub Vene meedia, jah, kas Eesti venekeelses meedias üldse neil teemadel räägitakse. Seda, et Eesti venelaste hulgas homofoobiat ette tuleb, tõendab kas või see, et minu mäletamist mööda sõimasid pronksiöödel Tallinnas laamendanud inimesed politseinikke vaheldumisi fašistideks ja pederastideks. Kindlasti võiks olla huvipakkuv käsitlus LGBTQI-teemadest ja rahvusest. Mäletan, et nood rühmad, kes 2007. aasta augustis Tallinnas Pride’i vastu meelt avaldasid (nii kristlikud fundamentalistid kui ka Eesti rahvusäärmuslased), kasutasid sageli Eesti rahvussümboolikat — millest jäi mulle mulje, nagu oleks soovitud sellega väljendada arusaama, et homoseksuaalsus ja eestlus ei sobi nagu hästi kokku.

Veel miski, millest kogumikku lugedes puudust tundsin, on LGBTQI-teemade käsitlus seoses sõjaeelse Eestiga. Ma ei ole harjunud mõtlema, et Eesti ajalugu algas 1940. aastal. Kuid selline mulje diskussioonides nende teemade üle enamasti jääb. Kindlasti me tuleme Nõukogude ajast, oleme sellest mõjutatud, aga mitte ainult sellest.

Ühesõnaga: milline siis ikkagi oli täpsemalt sõjaeelse Eesti seadusandlus ja kohtupraktika jne? Homoseksuaalsus seadusega keelatud ei olnud, jah, seda ma teadsin. Aga kuidas oli lugu täpsemalt? Mis on sellest üldse teada? Reimo Mets kirjutab oma artiklis nii: „Esimese vabariigi ajal puudus seadustes homoseksuaalse suhte keeld, kuna ilmselt oli see tol ajal tabuteema, mida seadustesse ei kirjutatud.“ (Lk 82) Ühest lausest tolle aja kokkuvõtteks on siiski hirmus vähe. Ja millel see „ilmselt“ õigupoolest põhineb? Kõhutundel või mingil analüüsil? Sellest, milline oli sõjaeelse Eesti homoseksuaalsete inimeste argielu, pole vist iial kirjutatud. Tõenäoliselt pole seda ka iial uuritud. Aga võiks ju.

Ka Helen Talalaeva artiklis vaid nenditakse, et „Eesti Vabariigis on homoseksuaalsus olnud alati lubatud“ (lk 112). Minu jaoks on huvitav küsimus, miks ei suudetud „laulva revolutsiooni“ ajal homoseksuaalsust tematiseerida, rääkimata sellest, et see oleks suudetud varustada n-ö eestimeelse märgiga. Kas tuli see lihtsalt sellest, et polnud parajasti vastavat entusiastlikku inimest (nii nagu sageli Eestis mingi valdkonna areng vaid peotäie pühendunute entusiasmist sõltub)? Või oli süüdi see, et „laulev revolutsioon“ sattus ajale, mil üheks kuumaks ja hirmuäratavaks teemaks kogu maailmas oli AIDS, mida Helen Talalaeva sõnul (lk 114) tolleaegses Eesti meedias palju just homoseksuaalsusega seostati?

Vanem Eesti ajalugu (ka esimene Nõukogude okupatsiooni aasta, Saksa okupatsioon ja sõjajärgne aeg) pakuks kindlasti põnevat, asendaks oletusi kindlamate teadmistega ja võib-olla osutuks, et minevikupildis leidub ka mõni müüt. Äärmiselt huvitavate tulemusteni jõudis näiteks 2009. aasta detsembris Hollandis kaitstud doktoritöö „Schuldige seks. Homoseksuele zedendelicten rondom de Duitse bezettingstijd“ („Süüdimõistev seks. Homoseksuaalsed kõlblusvastased kuriteod Saksa okupatsiooni aegu“). Sellest Anna Tijsselingi tööst selgus muu hulgas, et Hollandis kiusati geisid Teise maailmasõja järgsetel aastatel rohkem taga (tipuks oli 1949. aasta) kui Teise maailmasõja ajal, mil Holland oli natsliku Saksamaa poolt okupeeritud, ja rohkem ka kui enne Teist maailmasõda (Hollandis kehtis 1911. aastast meeste homoseksuaalset suhet keelav paragrahv). Kui mobilisatsioonifaasid kõrvale jätta, siis oli Saksa okupatsiooni aeg, nii osutub üllatuslikult, Hollandi geide jaoks isegi suhteliselt rahulik periood. Tijsselingi uurimus näitas, et Hollandi vabastamine 1945. aastal ei tähendanud seda Hollandis elavate geide jaoks — sõjajärgses moraalses paanikas suurenes homoseksuaalsete meeste kriminaalvastutusele võtmine hoopis hüppeliselt. Need faktid lähevad aga vastuollu 1970. aastatel (rahvusvahelistel, eriti Saksamaa eeskujul) loodud kujutlusest, mille järgi just sõjaaeg oli kõige kannatusrohkem — sõjaaeg natsirežiimi all on saanud kannatuste sümboliks. See on aga Holland ja tema ajalugu. Eesti ajalugu on kindlasti teistsugune, kuid tõenäoliselt mitte vähem huvitav.

Igatahes olen ma ikka ja jälle imestanud, miks on läinud nii, et tänases Eestis on võimalik homofoobiat, millel ENSV-s oli seaduse näol kõva seljatagune, seostada eestimeelsete hoiakutega. Kuidas on võimalik, et avalikku homoseksuaalsusest rääkimist seostatakse teatud ringkondades sõnavabaduse piiramise, diktatuuri ja totalitarismi (pehmemas variandis ka Pätsi „vaikiva ajastu“) ihalemisega? Või äkki see ongi puhas usk, too „credo quia absurdum“? …

3.

Oma artiklis „Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris“ nendib Andreas Kalkun, et heteronormatiivsest erineva käitumise kohta Eesti varasemas agraarkultuuris on vähe andmeid. Soome uurijale toetudes oletab ta, et „kujutlus „naiselikkusest“ ja „mehelikkusest“ ei saavutanud talupojakultuuris nii suurt vastandust kui näiteks linnakultuuris“ (lk 20).

Ma ei ole teemaga süstemaatiliselt tegelenud, kuid paaril viimasel aastal on sattunud mulle ette kaks 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algupoolel baltisaksa autorite poolt avaldatud saksakeelset teksti, mis võiksid pakkuda mingit täiendust LGBTQI-teemade käsitlemisele seoses vanema Eesti ajalooga. Minu teada pole need tekstid seni eesti keeles ilmunud. Need on mõlemad lood meheks riietunud ja mehena käitunud Baltikumi naistest. Esimene neist, „Kahe eestlanna abielu“ („Heirath zweier Esthinnen“), kirjeldab juhtumit üle kolmesaja aasta taguses Baltikumi (Eestimaa) maaühiskonnas (1678. aastal Väike-Maarjas; tekst on pärit sealse pastori Johann Engelhardt Benderi (1645–1695) kirikuraamatust); teine, „Kaks naisterahvast abielluvad omavahel: liivimaine lugu“ („Zwey Frauenspersonen heirathen einander. Eine liefländische Anekdote“, sarnast juhtumit Liivimaa linnaühiskonnas (millalgi 18. sajandi lõpus Jelgavas, Riias ja Pärnus; teksti autoriks on kuulus balti kartograaf Ludwig August Graf Mellin 1798. aastal). Esimene kõnealune naine (Anu resp. Rein) on kindlasti eestlane, maainimene, teise nimetu naise rahvus on teadmata, tõenäoliselt on tegemist baltisakslasega. Tema on linlane. Tõlgin mõlemad tekstid alljärgnevalt.

Muidugi on nende tekstide põhjal samahästi kui võimatu nende naiste seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi kohta midagi öelda. Öelda võib vaid seda, nende bioloogiline sugu ja sotsiaalne sugu ei kattunud. Võib-olla olid nad lesbid, võib-olla biseksuaalsed, võib-olla transsoolised, võib-olla oli see cross-dressing, võib-olla olid nad interseksuaalsed. Hollandi ajaloolaste Rudolf Dekkeri ja Lotte van de Poli põhjalikus uurimuses „Vrouwen in mannenkleren“ („Naised meesteriietes“, 1989), mis kujutab endast Madalmaade naiste transvestismi ajalugu, esinevad kõikvõimalikud juhud (raamat sisaldab kokku saja viiskümne naise lugusid aastatest 1550–1839; 19. sajandi keskpaigas nähtus enam-vähem kadus, üheks põhjuseks sellele peavad autorid järsult suurenenud bürokraatiat — inimestel ei olnud enam ametiisikute käest pääsu, keegi vaatas su ikka varem või hiljem läbi, kontrollis „pabereid“ jne).

Kahe eestlanna abielu

„1678. aasta veebruaris tõi Karma Voiba Toomas minu juurde noore mehe, ütles, et ta nimi on Rein, olevat rätsep, Nuuma Hermani poja Hannuse juures teenistuses, olevat tolle kasvandik, too olevat talle käsitööd õpetada lasknud, tegi saksa ja mittesaksa rõivast, valmistavat major Rehbinderi jaoks kõik ta riided; sellele Reinule tahtvat nad seal talus tüdruk Anu mehele anda, Nuuma Hermani naise vennaõe: „Minu naine Mari tõendab ka, ta tunneb Reinu hästi“, olevat ka mõlema sugulane. Kuulasin Reinu üle, et kas ta oskab palvetada, võtsin ta seepeale pühale armulauale, kuulutasin ta oma neli korda maha, läksin vahepeal Tallinna; selle aja sees olid nad pulmadeks valmis, pidid minu järele ootama ja edasi lükkama kuni ülestõusmiseelsele nädalale, siis pandi nad Suurel Neljapäeval paari, nende peremehe ja tema saajarahva [Gefolgt; ehk siiski: Gefolge – V.A.] pealekäimisel. – Nüüd, 28. mail, tuleb välja [befind sichs], et ta on naisterahvas, kes on end meesteriietesse ümber riietanud. Enne olevat küll seda sosistatud, aga kahjuks mätsiti lugu kinni, nii et ei saksad ega mina saanud sellest midagi teada, ehkki olin neid viis nädalat kinni pidanud.“

Järgnevast ilmneb, et selle intriigi eesmärk oli langenud teenijatüdruk tanu alla saada. Siis jätkab Bender:

„Käesolevast juhtumist kahest paari pandud tüdrukust kandsin Dca. Visit.[atio] Mariae Porkunis tema ekstsellents hr kindralkuberner Andreas Torstensohnile ja tema ekstsellents hr parun ja maanõunik Hans Heinrich von Tiesenhausenile hr krahv sekretär Pieperi juuresolekul üksikasjalikult a capite ad calceum [pealaest jalatallani, s.o üksipulgi – V.A.] ette, ka sellest, kuidas naispetis vahi all oli ja lahti lasti. Mispeale, kui ma pidasin koguni [exagerirte] seda kaelaasjaks [Halssach, s.o kriminaalkuriteoks, mis võib nõuda elu – V.A.] ja leidsin, et oleks olnud parim tee ta kohtu kätte anda, et ta hukataks [an Leib und Leben gestraft würde], anti mulle vastuseks, et see tähendaks liiga karmi karistust, verd ja hinge ei oleks vaja nii kiiresti valada, teda oleks võinud kiriku juures vitstega nüpeldada. Ma tuletasin meelde, et me pidasime seda kuriteoks [Criminal] ega söandanud kohut mõista, sest ta haavas Jumala au [göttliche Majestät], rüvetas tema püha armulauda ja võttis pilgata püha abieluseisust ning kuuendat käsku [s.o „Sina ei tohi rikkuda abielu!“ – V.A.].“

Milleni asi viis, ei ole enam kirja pandud.

(Curiosa aus Bender’s Kirchenbuche zu Klein-Marien. (Fortsetzung von № 34 des Inlandes.) Heirath zweier Esthinnen. Auferweckung eines scheintodten Kindes. [Praost Johann Engelhardt Benderi, Väike-Maarja pastori (1645–1695) kirikuraamatust: Kahe eestlanna abielu. Varjusurmas lapse elluäratamine] (Aus dem Kirchenbuche des Probstes Johann Engelhardt Bender [2]) – Das Inland. Eine Wochenschrift für Liv-, Esth- und Curländische Geschichte, Geographie, Statistik und Litteratur. Hrsg. von Friedrich von Bunge. Jg. 1. Dorpat: C. A. Kluge, 1836, vg 648–649 (Nr. 39, 23. Septbr.). Autor: Johann Engelhard Bender (u 1615–1695). Väljaandja ja kommenteerija: G. M. K. Vt ka saksakeelset originaalteksti.)

Kaks naisterahvast abielluvad omavahel: liivimaine lugu

„Jelgavas jäi üks juba täiskasvanud tüdruk pärast oma vanemate surma viletsates oludes maha. See vaenelaps, pidades oma abitu olukorra üle aru ja mõeldes, et mehepoeg võiks maailmas hoopis lihtsamalt edasi jõuda, tuli otsusele võtta omaks meesterahva roll. Et ta mõistis rätsepatööd, tegi ta enesele oma väikestest säästudest meesteriided, läks sellisel kujul Riiga ja asus sealses võõrastemajas palgatöölisena teenistusse: ilmutas ka igakülgset truudust ja tähelepanelikkust, nii et tema isand, võõrastemaja pidaja Palm, ei rõõmustanud teda kaotades, kui naine siirdus teenima ühe reisija juurde, kes pakkus talle tulusamaid tingimusi. Mõningate reiside järel mitmesugustes piirkondades jõuab ta Pärnusse ja teenib ühes sealses majas oma pererahva suurimaks rahuloluks: ka polnud veel kellelgi tema soo osas kahtlust tekkinud. – Sellel ajal jäi seal rasedaks üks teenijapiiga, kelle armukesest mees selleks, et igasugust kõmu ära hoida, keelitas meie loo kangelast selle raseda isikuga abielluma: kuid sõnaselgel lisatingimusel, et too seda naist iial ei puutu (sest muidu lakkaks kogu toetus), kuivõrd armukesel oli nõu naisega läbikäimist endist viisi jätkata. Kõik see oli meie kangelasele meelepärane: nad laulatatakse kiriklikult, noor abielupaar alustab oma majapidamist ja peab võõrastemaja või kõrtsi, seejuures jätkab väidetav mees ka oma rätsepatööd. Noore abielunaise pealetükkimisi oskas ta alati tõrjuda ettekäändega, et ta pidanud andma oma heategijale püha tõotuse teda mitte puutuda. Vahepeal tõi abikaasa ilmale lapse ja too ristiti tema niinimetatud abielumehe nime järgi. Nõnda kestis see majapidamine mõnda aega edasi, kuni abielunaine mitte ainult ei jätnud oma meest maha, vaid varastas ta ka koguni paljaks. Viimane ei lasknud end aga oma eluviisis eksitada. Vahepeal kannatas ta kivivalude [Steinschmerzen, s.o neeru-, põie- või sapikividest põhjustatud valude – V.A.] käes; ja kuna süveneva häda korral võib kiiret leevendust pakkuda ainult klistiir [Lavement], siis jäi ta pärast pikka keeldumist selle operatsiooniga siiki nõusse. Nüüd avastas arst haige [mehe] tõelise soo; ta andis sellest kohe teada: isik võeti kinni, anti kohtu kätte ja viidi Riiga, kus asehalduskorravalitsus laskis ta vahistada ja käskis tal end korralikult ülal pidada. Et nüüd lähemal uurimisel ilmnes, et see isik oli alati ausalt ja laitmatult käitunud, ka polnud talle midagi muud süüks leida kui seda, et ta oli oma soo maha salanud ja lasknud end teise naisterahvaga paari panna, siis arvati talle äraistutud vahistus karistuseks ja saadeti ta peagi jälle Pärnusse tagasi.“

(Mellin, Ludwig August Graf. Zwey Frauenspersonen heirathen einander. Eine liefländische Anekdote. [Kaks naisterahvast abielluvad omavahel: liivimaine lugu]. – Hupel, August Wilhelm. Neue nordische Miscellaneen, Bd. 18. Leipzig ; Johann Friedrich Hartknoch, 1798, lk 269–272. Vt ka saksakeelset originaalteksti.)

4.

Lõpetuseks. Eestikeelse kirjandusega võrreldes leidub siinses kunagises baltisaksa kirjanduses LGBTQI-teemadel üksjagu rohkem ainest. Jah, ka Baltikumi esimest kutselist (ja võib-olla rahvusvaheliselt kõige tuntumat siit pärit) kirjanikku Jacob Michael Reinhold Lenzi (1751–1792) on mõni harv uurija „kahtlustanud“ homoseksuaalsuses. Aga milles seda Tartus lapsepõlve veetnud kirjanikku kõike kahtlustatud ei ole! Selge on igatahes üks: Lenzi looming ja tema isik ei mahtunud 18. sajandi lõpul normaalseks peetava raamidesse. Selles seoses on märkimisväärne tema väga lähedane sõprus oma eakaaslase Johann Wolfgang Goethega, kellele ta kinkis 1770. aastatel kirjutise „Meie abielust“ („Über unsere Ehe“), mida Goethe oma mälestustes mainib. Teos ei ole aga kahjuks säilinud — st Goethe ei ole seda ilmselt säilitanud (pärast seda, kui oli Lenziga aastaid hiljem lepitamatult tülli läinud). Nii et selle Lenzi teose sisu üle võib ainult spekuleerida, kõige tõenäolisemalt oli tegemist aga kahe väga noore kirjaniku — s.o Lenzi ja Goethe — erilist positsiooni ja hinge- ning mõttesugulust saksa kirjanduses rõhutava tekstiga, nimetati neid ju üksvahe ka kaksikvendadeks.

Homoseksuaalsust käsitlenud baltisaksa autoritest tõusevad kindlasti esile aga kaks nime: Guido Hermann Eckardt ja eriti Tallinnast pärit ja seal ka koolis käinud Élisàr (Elisarion) von Kupffer, kes alustasid kirjutamist 19. ja 20. sajandi vahetusel. Élisàr von Kupffer on tähelepanuväärne ka rahvusvaheliselt: just tema oli maailma esimese homoseksuaalse kirjanduse (luule) antoloogia („Lieblingsminne und Freundesliebe in der Weltliteratur“, 1900) koostaja (ja paljuski tõlkija). Saksakeelses ruumis pole sellele antoloogiale saja aasta jooksul, väidetavasti, võrdväärset kõrvale tulnud. Oma antoloogiasse on Kupffer võtnud ka paar omaenda teksti, muu hulgas katkendi oma novellist „Kihlatud“ („Verlobt“), mis ilmus tema novellikogus „Autu“ („Ehrlos! Novellen und Skizzen“, Leipzig, 1898). Selle novelliga tõi Kupffer baltisaksa kirjandusse esmakordselt homoseksuaalsuse teema. Tõlgin lõpetuseks antoloogiast sellesama novellikatkendi.

Kihlatud (katkend)

Novell kirjeldab algust ühe noormehe päevikust, kuidas ta jõuab kihlumiseni, aga kuidas teda valdab armastus pruudi noore venna vastu, samal ajal kui pruut jääb talle võõraks.*

„30. aprillil. Mis on armastus? Ma olen kihlatud.

Kas ei valda sind joovastuspuhang nende sõnade juures? Ja see sõna võtab endas ju kokku kogu maise noorusõnne? …

Oo, Walter, Walter, kui sind ei oleks, oleks tapvalt igav. Siis, kui sa minult pilkamisi suudluse röövid, siis, kui sa naljatledes minuga põldudel hulgud — see on elu. Iga sinu tuju talun ma meeleldi; ülemeelikus sobib sulle hästi. Mulle ei meeldi pikalt paluda. Ja sina oskad nii kenasti andeks paluda, sina, armas võrukael. Aga Marie …

10. mail … Walter, sinus on peidus see, mida ma vajan.

Marie on sinu õde, aga ta sarnaneb sinuga, nagu kuu päikesega. Päike teeb mind elurõõmsaks, päike erutab mu meeli, soojendab mind, äratab mu loomistungi. Sina oled säärane vallatu päike.

Kas ei ole kevad? Mai on tulnud. Valged helbed langevad taevast ja katavad noore mulla surilinaga.

Mida te küll räägite ja imestate reeglipäratu üle. Kas te ei näe, te targad soperdajad, kes te usute end loodust ja inimesi tundvat, kuidas nood teie reegleid naeruks panevad?

Kui tihti ei ole kevad kevad, ei, vaid kõle ja külm, ning talv leebe ja pehme. Kas pole siis kevadtorme? Eks katke oma kaame kombelinaga õitsev elu. Mõnigi pung närbus, sest ta vajas päikesepaistet, hellitust, kuid vihm ja tuul räsisid ta.

On’s inimese hing üksi nii pealispindne, et teda võib pikkade ja lühikeste juuste, lihtlabaste harjumuste järgi klassifitseerida? Kus lõpeb taim ja algab loomariik? …

Hans, sa unistad jälle. Maailm ei lähe teistsuguseks. Ta tahab petta ja olla petetud. Vale on inimese armsaim rõivas, milles ta end koduselt tunneb. Ainult vähesed ei häbene kanda tõe pidupäevarüüd, sest see on ämbliku kootud, ja ilu ning inetus vaatavad selle seest läbi …

15. … Sa oled ju kihlatud … Mis põhjust on sul säärane pärl endast ära heita? Sa teotad seda naist … Oo, Walter, Walter, miks sa seda mulle tegid, sa paha, ilus geenius …

17. mail. See käib vastu loomulikku ja jumalikku õigust; mitte see, et ma selline olen, vaid see, et mind sunnitakse olema teistsugune, kui ma olen …

(Elisarion von Kupffer. Lieblingsminne und Freundesliebe in der Weltliteratur. Eine Sammlung mit einer ethisch-politischen Einleitung. Nachdruck der Ausgabe von 1900 mit einem Vorwort von Marita Keilson-Lauritz. Berlin: Verlag rosa Winkel, 1995, lk 177–178.)

* Autori E. von Kupfferi selgitav märkus.

(P.S. Kupfferi novell on komponeeritud ühes Odessa hotellis enesetapu sooritanud Riia noormehe Hansu wertherliku päevikuna, mille esimene sissekanne on dateeritud Riias 14. aprillil 1890. Kupfferist pikemalt võib lugeda Liina Lukase raamatus „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“ (Tartu/Tallinn, 2006). Luuletaja, kirjaniku ja filosoofi E. von Kupfferi kohta on Lukas kirjutanud seal muu hulgas: „Nii nagu Kupfferi erootiline luule oli ettevalmistus tema pedagoogilis-filosoofiliseks õpetuseks, milles ilu tõsteti esteetilise sfäärist eetika sfääri, nii oli ka Erose-elamus tema jaoks vaid üleminekuvorm sugudeüleseks transtsendentaalseks armastuseks.“ (L. Lukas, Baltisaksa kirjandusväli, lk 160.))