Saksa režissööri Chris Krausi „Polli päevikud“ („Poll“, 2010; 129 min) on sünge film, linal on palju pimedust, palju varju. „Polli päevikud“ on ka väga maaliline film, kaamera kiigub ja liigub lainetades üle mere ja maa piiril õhus seisva mõisahäärberi, kus ja mille ümber filmisündmustik hargneb. See paik asub ühes kauges Baltikumi karukolkas (am Arsch der Welt), nagu ütleb üks häärberit külastav Viini professor, aga see-eest väga ilusas karukolkas. Ma ei teagi, kas see asub täpsemalt (sest ka kargukolgastel on tavaliselt koordinaadid) Eestimaal või Liivimaa põhjapoolses osas. Režissöör Krausi esivanematele kuulus omal ajal Virumaal asunud Põlula mõis, mis saksa keeles kannab nime Poll. „Polli päevikud“ on filmitud aga Pärnumaal (Varbla vallas Matsi rannas), mis filmi tegevusajal — 1914. aasta suvel — kuulus Liivimaa kubermangu. Film tuginevat suuresti peategelase prototüübi, luuletaja Oda Schaeferi (1900–1988) mälestustele „Auch wenn Du träumst, gehen die Uhren“ („Ka siis, kui und näed, käivad kellad“, 1970). Oda Schaefer oli Chris Krausi vanatädi. Kui vabalt filmis tema mälestustega ümber käidud on, ei oska ma öelda — ma ei ole Schaeferi raamatut kahjuks lugenud.

Läksin filmi vaatama, noh, kui mitte kõrgendatud ootustega, siis igatahes üksjagu põnevil olles. Filme, milles baltisaksa tegelasi kõrvalrollides üles astub, on küll ju tehtud (üheks selliseks filmiks on kas või „Tuulepealne maa“), kuid haruharva on baltisakslane olnud mõne filmi peategelaseks. Maailmakinost ei meenugi mulle õigupoolest peale sakslase Volker Schlöndorffi „Halastuslasu“ („Der Fangschuss“/ „Coup de grâce“, 1976) midagi. Ja põnevil olin ka seetõttu, et „Polli päevikud“ ei tõotanud tulla ka lihtsalt üks saksa film — Chris Kraus (snd 1963 Göttingenis) on oma baltisaksa päritolu korduvalt rõhutanud (intervjuus Päevalehele 7. 12. 2010 ütleb ta muu hulgas: „Kuni viieaastaseks saamiseni arvasin ma, et Läti ja Eesti on Saksamaa osad, sest neist räägiti palju just sel moel.“), nagu ka seda, et tegemist on tema jaoks väga isikliku looga.

„Polli päevikud“ oli minu jaoks nauditav film nii pildilt kui helilt, nauditavad olid ka näitlejad. Filmi kesksed tegelased mängivad oma rolle lausa suurepäraselt, seejuures on Paula Beer, kes kehastab protagonisti Oda von Sieringit, alles neliteist aastat vana ja see on tema esimene osatäitmine üldse. Oivaline näitleja! Naudingut pakkus ka täpsuse tagaajamine, kas või see, et film on üles võetud just nimelt Eestis, aga näiteks ka see (see nauding oli juba friigilikum), et peategelased räägivad saksa keelt üsna ehtsalt mõjuva baltisaksa aktsendiga, mida tänapäeval võib kuulda veel vaid haruharva. Kuid filmiks, mis tõepoolest jäägitult haarab, jäi minu jaoks sellest siiski väheks. Ilus, maaliline, sümbolistlik — jah. Seda küll, ja ma ostan kindlasti selle filmi DVD, kui see kord müügile ilmub. Aga …

„Polli päevikutes“ nappis dramaatilist pinget, mis seda iseenesest leidlikku ja ilusat lugu oleks kandma pidanud. Olen täiesti nõus Andres Laasikuga („Rännak minevikku — isa ja mässaja“, Päevaleht 7. 12. 2010), et filmi oleks saanud rohkem kokku suruda. Filmis oli küll pinget, kuid see tekkis ennekõike pildist ja muusikast. Õigemini: see, mis tekkis, oli pigem meeleolu. Ja see meeleolu oli sünge.

Jah, midagi oli teoksil, hukatus lähenes, lõpp rippus peade kohal, sellele leidus „Polli päevikutes“ viiteid küllaga (alates hullumeelsest, mere ja maa piirile õhku kõlkuma ehitatud tondilossitaolisest häärberist, mis ju lihtsalt ei saanud igavesti püsima jääda), kuid ma ei tundnud tõtt-öelda eriti muret peategelase, Berliinist ema kirstuga isakoju saabunud noorukese Oda ja tema hoolealuse, eestlasest anarhisti Schnapsi (Tambet Tuisk) pärast. Ma ei kartnud, et nende saladus võiks välja tulla. Sellest on kahju.

Ots ja lõpp, Schluss und Ende, конец pidi saabuma vääramatult, see oli selles öösünges filmis peagi päevselge, ja see oli ka õigupoolest kõik. Oda isa, patoloog Ebbo von Sieringi (Edgar Selge) võigas laboratoorium pidigi varem või hiljem vastu taevast lendama. Võimalust, et miski oleks saanud ehk ka päris teisiti minna, ma ei tajunud. See oli morbiidne maailm, täis surmatungi. „Polli päevikutes“ on paksult fatalismi ja tegelased selles filmis otsekui aimavad oma saatust, seda enesele võib-olla teadvustamata.

Ma ei välista, et ajalugu peabki kuidagi paratamatult kulgema. Ja et see, mida elu tuua võib, tuleb lõppude lõpuks kindlalt kõik. Aga ma kahtlen, kas inimestel (kui harvad prohvetid kõrvale jätta) jagub ikka võimet seda ette näha. (Ka baltisakslaste lõplikku, totaalset lahkumist 1939. aasta sügisel ei osanud keegi Baltikumis ennustada.)

Pinge nappimine filmis tuleb minu meelest ka sellest, et keskseteks tegelasteks on valitud liiga äärmuslikud tüübid. Nad pole psühholoogiliselt teab kui põnevad. Ebbo von Siering, patoloog ja mõisahärra ühes isikus, esindab Baltikumi saksakeelse ülemkihi kõige konservatiivsemat leeri, tema teadlasekihk on haiglasevõitu, temas on midagi Frankensteinist ja Draculast. Eesti anarhist Schnaps, kes oma õiget nime ei avalikusta, on … anarhist. Tema paneks kõigile neile mõisatele muidugi kohe tule otsa. Kuid Sieringite mõisas on laagris Vene kasakad ja Schnaps on raskelt haavatud. Sieringi ja Schnapsi minevikust on vähe teada.

Loomulikult poleks mingi mõistuspärane mõttevahetus Sieringi ja Schnapsi vahel tõenäoline. Ja ega nad kokku puutugi. Nad vist ei näegi teineteist. Nende vahel liigub aga Sieringi tütar, protagonist Oda. Ent Oda ei ole kõhkleja ega kõikuja, tema jaoks on asi õigupoolest peaaegu algusest peale selge, ta valib haavatud Schnapsi poole ning hoolitseb anarhisti eest isa ja teiste mõisaelanike teadmata väga sihikindlalt, olles ühtaegu isale hea laps. Jah, Ebbo von Sieringis on kõigele vaatamata ka õrnust. Ja õrnas Odas on kõigele lisaks leidlikkust. Selleks, et Oda ja Schnapsi vahelisest kiindumusest võiks välja kasvada armastus, mis säärasel juhul oleks muidugi võimatu armastus — mesallianss, mille lõpp oleks kujutatud oludes kahtlemata traagiline –, on Oda liiga laps, ja Schnaps liiga ideeline ja natuke ka liiga oimetu tüüp. Schnaps on, tundub mulle, ikkagi vaid Oda isiklik projekt, tema suvine seiklus ühel imelikul maal. Oda on ka ainus tegutseja selles filmis. (Huvitavad oleksid siin vaatlused Odale gender-perspektiivist, ütleb ju isa talle, et armastab teda kui oma poega; ja Oda kinnitab talle, et ta ei kavatse naiseks saada; aga selle postituse seoses pole sellel kõigel tähtsust.)

Oda kaudu tuleb „Polli päevikutesse“ võõras pilk. Sest Oda pole ju tõtt-öelda baltisakslane — ta on üles kasvanud Saksamaal, tema jaoks on Baltikumi maailm võõras ja harjumatu, teda ei seo selle maaga muu peale veresidemete inimestega, kelle eluviisist ta aru ei saa. Ta on baltisaksa päritolu, täpselt nii, nagu on baltisaksa päritolu režissöör Kraus. Oda on tõenäoliselt selle filmi ainus tegelane, kellega Saksa filmivaataja suudab end samastada. Nagu ilmselt ka Eesti filmivaataja. Baltikumi kontekstis on Oda ühtlasi too hea sakslane, kellega ka eestlasel on võimalik kontakti saada. Ja see kontakt võib olla südamlik, selge see.

Oda kaudu tuleb „Polli päevikutesse“ ka süütu pilk. Tema tegelaskuju kaudu mõistetakse Baltikumi kohalikud sakslased kollektiivselt hukka. Ja seda võib tõlgendada ka režissööri teatava patukahetsusena — oma esivanemate pärast. See patukahetsus on Saksa vaatajale küllap mõistetav, sest see on suguluses sakslaste patukahetsusega natside tegude pärast. Liiatigi on kirglik patoloog Siering filmis esitatatud lausa eelkäijana nn rassiteadlastele Natsi-Saksamaal. See patukahetsus on kahtlemata õilsalt mõeldud, see on omamoodi Chris Krausi isiklik ja kahekordne Vergangenheitsbewältigung, aga minu jaoks läheb režissöör sellega liiale. Ma ei leia, et Hitleri režiimi tööriistade tegude seostamine baltisaksa rahvakilluga oleks kuidagi põhjendatud. See ei erine ju palju Nõukogude Eesti ametlikust ajalookäsitusest, mis nägi juba piiskop Albertis mingisugust fašisti avant la lettre.

Nii et mitte ainult ajaloolise keelekasutuse täpsuse huvides, vaid ka sisulistel põhjustel oleks „Polli päevikute“ eestikeelseks pealkirjaks sobinud pigemini „Põlula“ — sest mingis mõttes ajaloo põlualused need hukule määratud mõisaelanikud — Oda erandiga — filmis ju on.

Kõige postituses leiduva kriitika ja norimise kiuste soovitan „Polli päevikuid“ muidugi vaadata. Kas või seetõttu, et balti mõisamiljööd näeb kinolinal haruharva. Tungivalt ja võimaluse korral soovitan aga vaadata Volker Schlöndorffi filmi „Halastuslask“, mis põhineb Marguerite Yourcenari samanimelisel 1939. aastal ilmunud armastusromaanil (see on ka eesti keelde tõlgitud) ja mis jääb minu meelest ka pärast „Polli päevikuid“ parimaks baltisaksa ainesega filmiks. „Halastuslasku“ soovitan vaadata seejuures täiesti sõltumatult sellest, et ka seal toimub tegevus ühes Baltikumi mõisas — ja enam-vähem samal ajal.

—

P.S. Vaatasin filmi „Polli päevikud“ 20. detsembril 2010 Tartu kinos Cinamon.

P.P.S. Ah jaa, seda ka: esimesel võimalusel katsun tutvuda Oda Schaeferi loominguga. Muide, ka Oda Schaeferi isa oli kirjanik, mitte patoloog — Eestimaal Triigil sündinud ja Berliinis surnud Eberhard Kraus (1857–1918). Nii et Chris Kraus ei käi oma filmis ajalooga sugugi igas detailis täpselt ümber, nagu ta on ka ise möönnud.