The shrine (an argument)

Fleet Foxes, „The Shrine/An Argument“ („Helplessness Blues“, 2011).

Sellest pimedusest

Elu imiteerimist seletasin täna õhtul ühes kiiruga visatud kirjas, oma viimaste aegade harrastust, ja lisasin siis: „Sest mis elu see on, kui nädalaid jändad kaunikesti isoleeritult muust maailmast mingi tekstiga?! Aga, ah, see pole alati nii. Praegu näiteks võtan kätte ja lähen välja — see vabadus mul on. Väljas on pime, nagu öeldakse õhtuvalgustuse puhul. Ja see pimedus on: juba ammu süüdatud tänavalaternad, kuma aknakardinate vahelt ja aeg-ajalt uste tagant avanevatest trepikodadest, auto-, bussi- ja jalgrattatuled, valgusfoorid, kiikuvad helkurid puusadel, sisselülitatud mobiiltelefonide helendus, Suur Kuu Taevas ja kõige selle peegeldused, ka inimeste silmades.“ Lubasin minna selle pimeduse kätte, lubasin mitte ära eksida, sest selleks on see kant siin liiga tuttav.

Käisin väljas ära. Pime seal ei olnud. Valge ka ei olnud. Läksin poodi. Ostsin poest soodushinnaga marjamaitselisi marmelaadikompvekke Mari, panin ühe suhu ja jalutasin Hiinalinna poole. Siiski oli väljas, ka Hiinalinnas, mis Hiinalinn enam tegelikult ei olegi, päris valge, tundus, kui laiu murenenud betoonplaate mööda pikast Põhja tänavast — kunagisest Gvardeiskajast — üles jalutasin, igatahes valgem, kui olin arvanud kodus. Õigemini: värvilisem. Olin kodus pimedusest kirjutades püüdnud väita, et pimeduses on ka valgust, ja kujutlenud valgust vist tõespoolest valge värvusena. Valge oli aga ainus värv, mis selles pimeduses puudus. Mis puudus sellest pimedusest.

Pimedusest puudus vaid valgus.

Olin pannud suhu juba kolmanda kompveki, kui märkasin, et olen jäänud mõttesse ega näe enam õigupoolest ümbrust, jälle vaatasin ma kuhugi enda sisse. Mis seal veel oli? Panin tähele, et olin tulnud hulk maad — Hiinalinn hakkas üha rohkem sarnanema sellega, millena ma teda mäletasin. Forget it, Jake. Pöörasin ringi ja tulin tagasi. Ah, kas ma seal tema hiilgeaegadel käinud olingi, pigem oli see kujutluspilt Hiinalinnast, kus hulkuvad koerakarjad kojuruttavaid lapsi murravad, olgu öö või päev. Pigistasin silmad vidukile: pimeduse värvid muutusid iga sammuga eredamaks, üha lähenev Sõpruse puiestee ja seal, Emajõe taga kangastuv Karlova olid otseühenduses taevaga.

„Егорушка, давай переходим!“ kuulsin siis järsku naisehäält. Fooris oli süttinud roheline tuli ja üle tee minema asutav noor ema haaras käest oma kombinesoonis pojakesel, kes oli õhtutaeva all mõneks silmapilguks unistama jäänud.

Kui kodumaja juurde jõudsin, hakkas sadama vihma.

Do not go gentle into that good night

John Cale, „Do Not Go Gentle Into That Good Night“ („Fragments of a Rainy Season“, 1992; sõnad: Dylan Thomas, 1951), live. Veel on hingede aeg, eks ole ju.

Sügis Juudioja kallastel

1. oktoobril 2011. Viimane selle sügise päev, mil päike sundis särgiväele.

15. oktoobril 2011. Korraga oli hommikul maas härmatis, esimene sel sügisel.

25. oktoobril 2011. Nüüd oli vana tamm viimaks kuldne, kaua kulus selleks aega küll.

31. oktoobril 2011. Ja paari päevaga kadus kõik kuld. Nüüd on peaaegu kõik raagus.

Kas on Juudiojalt ka uudiseid? Jah, on. Näiteks sellest tammest ma mõtlesin viimastel päevadel palju. Et kui visalt ta suvest kinni hoidis, kui pikkamisi ta koltus ja siis, lõpuks, säras paar päeva kuldsena, ja siis oli see läinud. Ah, viimastel raagus päevadel on meeldinud mulle väga see lause: Tu esi man draugs un es tevi mazliet mīlu — ühest sügiselaulust,  millest ma suure pusimisega midagi aru sain. Üldse, lätlased on mu sügiselaulikud, näiteks seda laulu olen armastanud juba aastaid (küll pigem ühes vanemas esituses). Ei tea, võib-olla on Lätis sügis veel mõjusam kui Eestis.

P.S. Talvest suveni nägi Juudioja välja aga selline: „Juudioja aeg ja maastik“.