Loojang

Selline ta oli, 2011. aasta viimane loojang Tartus. Head vana-aasta lõppu ja uut aastat!

Teistmoodi

Aisakellad, kogu tee kõlavad aisakellad. Oh, mis mõnu on sõita saanis, mida veab hobune. Oh, mis lõbu on kuulda, kuidas viliseb tuul ja kuidas aiste küljes kõlkuvad kellad tilisevad kaasa oma tilisemist. Istume kõrvuti ja laulame selle muusika saatel. Hobusel on sapsud traavist vahus, tema saba lööb meie laulule toredalt takti. Sõidame üle väljade, laulame, kuidas jaksame, ja naerame siis järsku, lihtsalt olemise naeru, pea kuklas, nagu hobuselgi, kes meid veab, vedamata meid iial alt, küsimata hangedest, väsimata tormidest. Võtame seljakotist, mis saanipõhjas lebab, otse meie jalgade ees, aeg-ajalt mandariini või piparkoogi, kumb pihku jääb, sööme, laulame ja naerame, õhtu läbi, öö läbi, suure valgeni välja. Hea on olla. Kuidas sul läheb? Mis seal rääkida! Kui saame rikkamaks, ostame ühe hobuse juurde. Näis, mis sõiduks läheb veel siis. Ja ükskord tuiskame troikaga. Ükskord sinu tahtmine sünnib. Siis ei saa meid keegi kätte.

Keegi võiks sõnu ette öelda, kõrvu sosistada, kirjutaksin nad üles. Aja- ja asjakohaseid sõnu. Näiteks aasta kohta, mis on otsakorral. Aga see on rohkem teoreetiline teadmine. Aastalõputunnet ei ole, isegi siis, kui söön mandariine. Või piparkooke. Olen söönud neid viimasel nädalal küll vist pigem mingisugusest kohusetundest, mitte sisemisest vajadusest, või ka lihtsalt selleks, et nende maitset mitte unustada.

Kirjutasin selle eile. Kell oli juba hiline ja tundus, et mul pole sellele midagi lisada. Keegi võiks sõnu ette öelda. Näiteks armastuse kohta, mõtlesin täna hommikul, ja ostsin poest raamatu. Seal oli armastuse kohta öeldud, mäletasin, ühes luuletuses, mida olin umbes nädal aega tagasi lugenud. Mulle oli meeldinud see, mis seal seisis. Tegin õhtul ahju tule ja mõtlesin, et istun veidi ahjusuu ees, polegi ammu istunud, ja loen. Ja kirjutan üles. Aga ma ei leidnud seda luuletust. Ostetud raamat on praak. Selles on kaheksakümmend seitse lehekülge kaheksakümne seitsme luuletusega ja kaheksa tühja, valget lehekülge. Luuletus, mida otsisin, oleks pidanud olema trükitud ühele neist.

Saaniga pole ma muidugi kunagi sõitnud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin. Ma ei tea, kas saanisõit on mõnusam ühe, kahe või kolme hobusega. Võib-olla on saanisõit kolme hobusega lapsemäng saanisõidu kõrval nelja hobusega. Ja tõenäoliselt saab hobuseid saani ette rakendada veelgi suuremal hulgal. Meil ei olnud kodus saani, ka hobust ei olnud. Maal kindlasti oli, aga varem, minu ajal oli teine aeg. Seesama, mis on praegu. Saaniga pole ma kunagi sõitnud. Mäletan aga talviseid bussisõite, ka rongi- ja autosõite. Ja mäletan, kuidas ema või isa või keegi kolmas vedas mind kelgul mööda tänavaid — need olid mõnusad sõidud, aga aeglased, seda aeglasemad, mida suuremaks ma kasvasin. Aisakelli ei tilisenud. See oli: krudin, sahin ja krigin, kui kelk sattus asfaldile; see oli: käte otsas järjest märjemad käpikud, mida sõidu ajal lumme surusin, ja sekka vargsi suhu. Vahel hakkas kelguvedaja lõõtsutama ja komistas, vahel läks kelk ümber. Ma ei ole tundnud kedagi, kellel on saan ja hobune. Mida oskaksin öelda Bing Crosbyle ja Frank Sinatrale, kui aastalõpu hõõgveiniklaasi juures jälle saanisõit jutuks tuleks?

Aasta lõpp tuleb muidugi ka siis, kui sellekohast tunnet ei ole, täiesti vääramatult. Täna, ühel viimastest õhtustest sel aastal, sõitsin jalgrattaga Vanemuise mäest alla. Tunne oli elektriseeriv, umbes nagu siis, kui tõmmata vastu ööd soojaks köetud toas sünteetilisest lõngast kampsun seljast, järsu liigutusega üle pea, üle äsja pestud ja juba kuivanud juuste. Ühel hetkel, kui aeg saab täis, on see tunne möödas. Armastus on teistmoodi.

Pantokraatori juubelikontserdist

Näib nii, et mul on kujunenud traditsiooniks käia aastas vähemalt ühel Pantokraatori kontserdil. Näib ka nii, et selliseid inimesi on veel, sest ehkki 20. detsembri õhtul Tallinnas Solarise kontserdimajas antud juubelikontserdile („30 aastat rocki, folki ja sheikspiiri“) ajakirjanduses erilist reklaami ei tehtud (ka ei näinud ma kusagil ühtegi kontserdiplakatit), paistis suur moodne saal Tallinna kesklinnas Estonia kõrval olevat välja müüdud, või igatahes samahästi kui välja müüdud, ja aplausi kõlas lugude vahele ohtralt. Lõpuaplausi jätkus ligemale viieks minutiks. Seejärel valati sünnipäeva puhul puhvetis pilvedest virsikumahla ja muud — kes teab, kui kaua.

Kontserdil, mis kestis koos pooletunnise vaheajaga üle kahe ja poole tunni, kõlas kokku kakskümmend viis lugu, see tähendab väga esinduslikul hulgal — üldse umbes pool mulle teadaolevast Pantokraatori repertuaarist. Enne vaheaega mängiti pigem uuemat muusikat (pooled lood plaadilt „Tormidesööjad“), pärast vaheaega pigem vanemat. Kontserti raamis igihaljas inglane: kümmekond minutit kestnud audiovisuaalsele sissejuhatusele (fotod, filmikaadrid ja helid ammustest aegadest) järgnes avaloona Shakespeare’i soneti nr 127 („In the old age black was not counted fair …“) viisistus „Ei varem musta iluks peet …“ (Erik Sakkov) ja kontserdi üle-eelviimase loona kõlas piduliku klavessiinieelmänguga „Vaim raiskub roojusse“ (Mait Karm), s.o Shakespeare’i soneti nr 129 („The expense of spirit in a waste of shame …“) sõnadele tehtud lugu (need kaks on minu teada ka ainsad Pantokraatori lood, mille tekst on tõlkeline), enne eelviimast „Sõjalaulu“ (Erik Sakkov) ja loitsulist lõpulugu „Tuul“ (Mait Karm), mille kooriosa laulsid laval (enam-vähem) kõik Pantoga aja jooksul koostööd teinud inimesed, keda oli suur hulk — kakskümmend või rohkem. Neist „võiks terve Vanemuise koori kokku panna,“ leidis Lauri Saatpalu.

Osa neist inimestest oli astunud üles juba enne „Tuult“: Mait Karm (juba oma looga „Pilvedesse sõuan paadi“), Kalle Vilpu (näiteks „Olemise lauluga“), Andres Moro, Anne Türnpu, Rainer Meinart, Romet Pott, Tõnu Raadik, Kaido Soobik, Aivar Otsing ja muidugi Jaan Sööt. Söödita on vanemat Pantot (ma mõtlen eelkõige seda, mis 1990. aasta plaadile ei jõudnud) üldse raske tervikuna ette kujutada. Ja nii on väga loogiline, et ta tuli lavale juba õige pea: kontserdi esimese poole keskpaiku lugudega „Tule tagasi, helmemänd“ ja „Kõnelen sinuga kevadekuul“. Aga söödinäoline (-jooneline) oli ka kontserdi teise poole esimene ots, mis algas intiimse palaga „Liig palju taevast“ — Sööt klaveril ja Saatpalu „häälepaeltel“. Söödilt ja Söödiga esitati nüüd näiteks ka „Olen su vend“ ja „Õhtu Valgas“ ja enne neid veel ka üks Peep Ilmeti sõnadele tehtud lugu, mida ma polnud kunagi varem kuulnud, mille pealkirja ma ei tea ega leia, aga refrääni järgi võiks selleks olla „Võib-olla“. Võib-olla just põhjusel, et ma polnud seda kunagi varem kuulnud, hakkas pärast kontserti teel Tartusse kummitama mind just see „Võib-olla“, mis iseenesest polnud kindlasti kontserdi tipphetk. Kuhu see ülaseõie üle üllatuv lugu Panto loomingus üldse paigutada, mõtlesin. Kui kujutleda mingit õhulis-ülemeelik-energiliste vahemängudega teatrietendust, siis sobiks see näiteks sinna. Või siis ideaalseks lisalooks, mida mängida pärast seda, kui publik on bändi pärast pika kontserdi lõppu lavale tagasi mangunud. Et kõigil oleks süda rahul ja tuju lahkumise kiuste hea: „Võib-olla meil homset ei ole,/ kuid olnu on jäädavalt meis …“ Just nimelt.

Kui rääkida tipphetkedest, ma mõtlen tipmistest nende seas, siis kontserdi esimeses pooles puudutas mind eriti eelviimane lugu „Itk“, mille laulis Anne Türnpu. Uskumatult võimas, haarav, külmavärinaid tekitav, mida kõike. Ja kontserdi teises pooles, seal oli vist nii, et pomisesin pärast „Olemise laulu“ umbes: „Oivaline esitus …“ Aga oli ka näiteks see: väga hea oli kuulda esimeses pooles „Tormidesööjaid“ ja „Tuultekodu“ pausita. Ja kas või seegi: oli suurepärane, et Söödi ja Saatpalu poolt kahasse esitatud „Liig palju taevast“ õnnestus — ometi! Seda lugu olid nad teinud üle pika aja esimest korda küll juba 2010. aasta oktoobris Rock Cafés, aga tookord luhtus asi tehnilistel põhjustel (Söödi süntesaator streikis ootamatult, misjärel ei suudetud enam keskenduda jne).

Uue Pantokraatori kontsertidest, mida kuulnud olen, oli 20. detsembri juubelikontsert minu meelest parim — ehkki kontserdi esimesel poolel kõlas Saatpalu hääl veidi, ütleme, vaskplekiselt (keerulise bändi keeruline heli!). Sellegipoolest pean kontserti väga õnnestunuks. Eriline oli kontsert minu jaoks eelkõige selle poolest, et kuulsin esimest korda live’is tervet rida vanema Pantokraatori lugusid, mida olin tundnud seni ainult (või igatahes peamiselt) salvestiste järgi. Ja põnev oli näha Panto praeguse koosseisu (Erik Sakkov, Lauri Saatpalu, Roland Puusepp, Henno Kelp, Taavi Langi, Triinu Taul, Kaie Mikheim ja Maarja Soomre) täiendusena mängimas ka bändi algusaegade liikmeid.

Unistusi õnneks jääb. Nimetan neist mõned. Üheks unistuseks, mis on mul juba pikka aega, on kuulda taasesituses lugu „Aas“, vist üldse esimest Pantokraatori lugu, mida kunagi kuulama jäin ja millel oli minu jaoks seega eriline (võtme)koht selle bändi loominguga kontakti saamisel (on vist nii, et säärased „esimesed“ lood lähevad vahel meelest, aga vahel siiski mitte: näiteks oli esimeseks Joni Mitchelli looks, mis mind puudutas, tean hästi, „River“ plaadilt „Blue“). Unistuseks jääb ka näha-kuulda Pantot kord Tartus, kust ta ometi ju sündis ja sirgus, nagu teada. 2009. aastal oli siin küll kaks kontserti (üks Sõbramajas, teine Vanemuises), kuhu ma paraku ei jõudnud, sest ma ei jälginud siinset muusikaelu ega osanud nagunii oodata, et see bänd võiks uuesti kokku tulla — oli see ju ka paras ime. Kontsertide Tartus mittetoimumise põhipõhjuseks on kuuldavasti sobiva suurusega saalide (ja paraja formaadiga vabaõhuürituste) nappus. Ja ilmselt ka see, et bändiliikmed elavad uuemal ajal Tallinnas. Üks unistus on mul veel. Selleks on näha kord Pantoga laval Priit Karmi, kes 20. detsembri juubelikontserdil paistis silma oma puudumisega.

P.S. Fotosid kontserdist võib vaadata näiteks siit.

High, low, middle

My Brightest Diamond, „High Low Middle“ („All Things Will Unwind“, 2011).

Hingeldamata

Oli siin kord lund ju päevaks, aga sellest on juba aega möödas, varsti saab nädal. Õhtul, mil sadu algas, näis, nagu oleks hangedesse kuhjuv lumi sulatanud midagi lahti. Oli erilist elevust linna peal. Ja erilist heldust oli, ka supermarketis. Naine, kes kassasabas minu ees seisis, loobus kampaaniakleepsudest, mis kassapidaja oli talle pärast arve tasumist ulatanud, heitis rõõmsalt käega, et las võtab mõni teine. Ka mina jätsin siis tema eeskujul oma kleepsu sinnasamasse. See oli eriline õhtu. Ja kui ma üle lumise Sõpruse silla koju sõitsin, sain peagi aru, et täiskuu paistest on mulle küll, selleks vist aasta viimaseks sõiduks, ja lülitasin jalgrattatule välja. Uue päeva õhtuks oli igavene sügis tagasi, üsna sama näoga, nagu tal oli juba umbes kuu aega olnud.

Ühel päeval sel igavesel sügisel, see oli millalgi novembri lõpus, räägiti raadios aeglasest elust. Kuulasin seda aeglase elu juttu, nõeludes kannatlikult oma villaseid sokke (esimesi, millele olin sel sügisel augu sisse käinud), ja mõtlesin siis järsku Valdur Mikitale, kes oli kunagi varem rääkinud raadios toonil, millest ei puudunud nostalgia, sellest, et tänapäev erineb minevikust selle poolest, et enam polevat piimapukke, maavanaemasid ega nõelutud sokke. Pidin teist korda naerma puhkema, sest ka siis, Mikitat kuulates, see oli vist eelmisel suvel, nõelusin ma parajasti sokke. Jah, mis võiks veel paremini sümboliseerida jah-sõna aeglasele elule kui sokkide nõelumine.

Äraootav nägu on sel sügisel. See on selge. Aga mida ta ootab? Kingad olen tema jooksul läbi käinud ja vahetanud saabaste vastu. Talvekuube pole ma küll veel selga tõmmanud, aga eile õhtul ostsin kaubamajast uue salli. Pidasin seda hommikul siiski liiga soojaks, liiga talviseks, ja läksin lõpuks ikka oma vanaga, paljakäsi muidugi ka. Ja jalgrattaga läksin, nagu ma olen kevadest peale ikka läinud. Võib-olla peaksin jalgratta otsustavalt kuuri jätma, siia Ülejõele, oma maja taha. Suured muutused algavad tihti just perifeeriast, näiteks agulist. Võib-olla peaksin hakkama liikuma jalgsi, et talv, aeglane elu, võiks alata natuke rutem, ma mõtlen: minu jaoks. Võib-olla peaksin jalgsi talvele natuke maad vastu minema, katsuma selleks, et talve saabumist märgata, hingata temaga ühes rütmis. Hingeldamata.

Neue Idee

PeterLicht, „Neue Idee“ („Das Ende der Beschwerde“, 2011). Koduleht ka.

R. W. Fassbinder: Tee tagasi

Ma ei näinud teda enam kunagi, seda väikest tüdrukut. Ma polnud enne, viimasel ööl, maganud. Igavesti kestev vihm muutis mind täiesti närviliseks ja kuidagi tahtetuks, jättes mu ilma korrastatud mõtlemisvõimest. Öö oli olnud soe, nii soe nagu vihm, mida mitu nädalat kallas. Olin õhtu varem ühes restoranis korralikult söönud ja siis läbi vihma koju läinud. Peaaegu kuumalt voolas vesi mööda mu nägu alla ja tungis hästi aeglaselt minu sisse. See mõjus mulle ebamugavalt, isegi tüütult. Järgnenud öö oli olnud julm. Lakkamatult ladisesid piisad mu ajusse, vähkresin ühelt küljelt teisele ja muserdusin lootuses magama jääda. Mõned korrad tõusin ma jalule ja jõin klaasi õlut, külma õlut jääkapist, see tegi mind lühikeseks ajaks jälle värskeks. Aeglaselt, väga aeglaselt roomas ligemale hommik, öö muutus päevaks, halliks argipäevaks. Jälle oli taevas vihmapilvi täis, ja juba varahommikul lasus linna kohal rusuv leitse. Mind vaevas kohutav peavalu, üks sootuks uus tunne oli mind vallanud, üks hoopis ootamatu vastumeelsus, mõõdutu labiilsus. Mulle oli kõik ükspuha, tahtsin vaid rahu ja vaikust. Tee töö juurde tahtsin maha käia jalgsi. Minust lendas mööda inimesi, linna määras rahutus, vaat et ogaruse taoline, ruttu, kõik peab käima ruttu, ruttu tööle, ruttu palju raha teenima, ruttu, ruttu. Kiirus on fantoom, millest tuleb jagu saada, enne kui ta meist jagu saab. Tõtlik hingeldus, katkendlikud sõnaräbalad, kriuksuv tramm, vaikne, soe vihm, autod, pidurdavad, tuututavad, rutt. Peatänaval kõnetas mind üks väike tüdruk. „Kas te lähete tööle?“ Pooleldi lõbustatult, pooleldi pahaselt vaatasin alla tüdruku poole. Mul pidi olema seejuures väga rumal ilme, sest väike tüdruk naeris, klaasselget, hõbedast naeru. Muidugi lähete tööle, kes siis täna ei läheks? Ta võis olla umbes üheksa-aastane, tal oli seljas helesinine kleidike, ja paremas käes hoidis ta sama värvi vihmavarju. Kas lubate, ma saadan teid? Ainult natuke maad? Ikka veel olin ma nii hämmeldunud, et unustasin sootuks vastata, aga ta ei paistnudki olevat mingit vastust oodanud, sest ta sammus uhkelt ja täie endastmõistetavusega minu kõrval. Ma ei märganud (võib-olla ma ei tahtnudki), et ta oli pööranud valesse suunda, mitte mu töökoha poole, vaid vanalinna, kordagi kõhklemata. Tükil ajal ei lausunud ta sõnagi, ja mul oli tunne, et teda polegi enam olemas, kuid siis ütles ta täiesti ootamatult, et tal on kõht tühi. Vaatasin talle kohkunult otsa ja küsisin siis, mille isu tal on. Miks ma õigupoolest ei võiks talle midagi süüa osta? Kui tal on kõht ometi tühi. „Ah, tegelikult ma ei teagi, mille isu mul on, nii raske on midagi soovida.“ Ägestusin nüüd tahtmatult. „Noh aga seda, mida sa tahad, pead sa ikka teadma.“ Ta vaatas kohkunult minu poole üles ja ütles, suu peaaegu nutuvõrus: „Ega sa ei pea mulle midagi ostma, kui sa ei taha.“ Ütlesin seepeale väga sõbralikult: „Ei, ma ostan sulle hea meelega. Ainult et sa pead ütlema, mida sa tahad.“ Nüüd naeris ta jälle: „Ah jaa? Tahaksin kangesti limonaadi!“ „Limonaadi? Minu arust oli sul ikka kõht tühi?“ Ta vaatas maha ja arvas: „Tead, ma mõtlesin ümber. Ma tahaksin limonaadi, sidrunilimonaadi.“ Otsisin pilguga poodi ja rahustasin teda: „Muidugi mõista võid sa ka sidrunilimonaadi saada. Tahad õunakooki ka?“ — „Jah, õunakooki tahan ka.“ Ta juhtis mind vanalinnas edasi, läbi kitsaste tänavate, mööda inetutest majadest, mis jätsid halli päeva tõttu veelgi inetuma mulje. Tõin siis ühest poekesest limonaadi ja tüki õunakooki. Aga vahepeal oli ta ümber mõelnud, ta ei tahtnud enam midagi. Sõin siis kõike üksi ja rüüpasin limonaadi peale. Natuke aega hiljem ütles ta, et varsti tuleb laste mänguväljak, ja et ta tahab sinna minna. Sinna polnud ka enam jäänud palju maad. Väljakut raamisid leinapajud, ja seal oli palju mängurajatisi. Kiiged, turnimispuud, räpane liivakast, kestvast vihmast mülgastunud. Mängivad lapsed oleksid sünget atmosfääri rikkunud ja ma rõõmustasin, et ühtegi polnud. Nii olime täiesti üksi. Polnud isegi vanaisasid ega vanaemasid, imelikul kombel, samas kui nad muidu, kududes ja sigareid suitsetades, täidavad kõiki mänguväljakuid. Istusime ühele märgadest pinkidest, aga meil polnud sellest lugu, sest olime niigi läbimärjad. Kaua valitses vaikus, nautisin värsket õhku, minu peavalu ja ebakindlus olid kadunud. Siis ütles ta järsku: „Jutusta mulle midagi.“ Jutustada? Mida küll oskan ma jutustada ühele väikesele tüdrukule? „Jah, aga mida sulle siis eriti kuulda meeldiks? Mõnda lugu?“ Olin veendunud, et ta nõuab nüüd „Hansukest ja Gretekest“ või „Lumivalgekest“, aga tema ütles ainult: „Ükskõik mida. Mis sul parajasti pähe tuleb.“ Aga ka sellest ei saanud ma veel inspiratsiooni. Päev oli hall, muusikata, vihma sadas monotoonselt, mõttetult, ka tüdruk näis olevat mõttetu, elu, rõõmuta, unenägu oli katki, verele kistud. Ja nii ma alustasin. Algul puterdades, aga siis selgelt ja kindlalt: „Oli kord üks noor mees, kes tahtis jõuda kõrgele, ta tahtis kunstnikuks saada. Kunstnikuks! Nojah — ta maalis täitsa hästi, ta oskas ka kirjutada — päris toredaid salmikesi — jah — salmikesi. Aga kõigel puudus täiuslikkus, ta pidi veel enese kallal tööd tegema, aga seda ta ei osanud ega tahtnud, sest ta oli jonnakas, kõige suhtes üleolev, ja nii juhtus, et ta lihtsalt lõpetas kunstnikuks olemise. Ta unustas ära, et talle oli suurt tulevikku ennustatud, ta ei tahtnudki enam sellesse uskuda. Seetõttu üritas ta saada näitlejaks. Sellega läks alguses ka täitsa hästi, ta mängis hästi, aga liiga isepäiselt, ja tema õpetajatele tema mängulaad ei istunud, nad laitsid maha kogu tema plaani. Aga nii oligi vast kõige parem, sest kui inimene võib midagi nii ruttu lõpetada, siis pole see talle ka eriti tähtis. Ja nüüd leidis ta end täiesti uuest olukorrast. Kõik oli läinud viltu, kõik. Kas ta tahtis või mitte, nüüd tuli tal leida endale elukutse, päris harilik elukutse. Raske asi inimesele, kes pole õppinud muud kui olema kunstnik. Ta taotles müüjakohta ühes raamatukaupluses. Ta võeti tööle, ta tõestas end, aga ta sai õnnetuks, talle ei pakkunud see elukutse midagi, see muutis ta rahulolematuks. Aga ta pidas vastu, ja ta peab vastu tänase päevani. Või? Maailm on nii alatu, et elu annaks võrrelda ainult võitlusega. Mis sa arvad?

Mul tuli naer peale. Tüdruk oli magama jäänud. Mida muud ma oleksingi võinud oodata? Hakata oma rumala looga väikest tüdrukut piinama! Aga tal oli kindlasti und vaja, kui ta suutis märjal pargipingil ilma pikemata magama jääma. Mõlgutasin ise veel edasi kõige ja eimillegi üle. Maailm on ilus, on puid, värve, armastust, on kevad, päike, ennekõike päike. Aga maailm on karm ja alatu, salalik. Või äkki võib temast jagu saada? Kas mul peaks olema äkki võimalik iseendast ja maailmast jagu saada? Võtan kätte ja hakkan vastu kõigele kurjale, hakkan jälle elama, elama. Üleni mõttesse vajunult tõusin püsti ja läksin päikese poole, selle päikese poole, mida ma vajasin. Läksin edasi läbi vihma, sügise, surnud lehtede, kollaste ja punaste. Ma teadsin nüüd, mida teha tahan: kirjutada, jälle kirjutada, ma hakkan enda kallal tööle, hakkan võitlema, ma pean hakkama võitlema, aga ma tahan ja ma suudan. –

Ruttu oli see päev mööda läinud, olin väsinud, ja minu valu oli kadunud. Lõpuks ometi saan ma jälle magada, saan rahul olla, võib-olla õnnelik? Natuke aega enne uinumist meenus mulle jälle tüdruk. Kas teda oligi üldse olnud? Ma ei või seda täie kindlusega öelda.

Tõlgitud originaalist: Der Weg zurück. — Fassbinder, Rainer Werner. Im Land des Apfelbaums. Gedichte und Prosa aus den Kölner Jahren 1962/63. Hrsg. von Juliane Lorenz und Daniel Kletke. München: SchirmerGraf Verlag, 2005, lk 91–95.

Saksa filmirežissöör Rainer Werner Fassbinder (1945–1982) kirjutas selle teksti väga noorelt — umbes 16-aastaselt, olemata siis veel muidugi režissöör. Fassbinder köitis mitukümmend masinakirjas luuletust koos mõne proosapala ja kahe kuuldemänguga käsitsi kokku (kaks köidet: „im land des apfelbaums“, 1962 ja „im land des apfelbaums II“, 1963), kasutas esi- ja tagakaanel illustratsioonideks Marc Chagalli motiividega postkaarte (muu hulgas siin postituses kasutatud guaššmaali „Les Mariés de la Tour Eiffel“) ja pühendas teose emale. Trükki jõudsid need tekstid hoopis hiljem (2005).

Fassbinderilt Tsitronkollases (1. märtsil 2008) veel: „Fassbinder emaga demokraatiast“, s.o vestlus 1977. aastast.

Laste elud (PÖFF 2011)

Ei, kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis lõppenud Pimedate Ööde Filmifestival oli eriline just selle poolest, et mu filmivalik polnud vist kuigi õnnestunud. Urszula Antoniaki „Kood: sinine“ pani mu üheks südaööks tundma suurt tuska ja tühjust, aga järgmisel hommikul tõusis päike ometi. „Siber, Monamour“ nähtud, leidsin end ootamatult olukorrast, milles hakkasin Slava Rossi, võiks öelda tendentslikku linateost lausa kaitsma. Nüüdseks on see kokkutraageldatud film mu mälust haihtunud, vist jälgi jätmata. Ja Lynne Ramsay „Me peame rääkima Kevinist“ ei erinenud minu meelest tavalisest Ameerika thrillerist. Ainult Milagros Mumenthaleri „Avage uksed ja aknad“ jäi kuhugi alles, oma kurblik-sooja meeleoluga. Aga alles jäi ka vendade Dardenne’ide „Poiss jalgrattaga“ , humanistlik ja soe (jah, näib, et otsin vist filmidest siiski ka soojust), nagu nende vendade filmid ikka, ometi ma ei tea, mis „Poisist jalgrattaga“ mu mälus saab — oletan, et sulab seal kokku varem nähtud „Rosetta“ ja „Lapsega“. Kui püüaksin leida mingit ühisosa neis viies filmis, siis on selleks vist lapsed ja nende elud (Antoniaki filmi erandiga). Mis oli küll puhas juhus, mitte mu valikuprintsiip. Aga räägin kõigest järjekorras.

„Poiss jalgrattaga“

Belglastest vendade (Jean-Pierre ja Luc) Dardenne’ide film „Poiss jalgrattaga“ („Le Gamin au vélo“, Belgia 2011, 87 min) oli esimene, mida tänavusel PÖFF-il nägin. Ja hea oli. Mis see on, mis mind selle juures köitis, mõtlesin hiljem. See polnud ju ainult veenev psühholoogia ja tunne, et näen lõiku Belgia (Valloonia) tegelikkusest, vaid ikka ka see, et tajusin: autorid võtavad oma tegelasi tõsiselt, suhtuvad neisse austusega. Ja samas olin mõndagi sellest juba näinud: last (või väga noort inimest), kes tegutseb enam-vähem sõnatult piirsituatsioonis, milles on väga raske rääkida heast ja kurjast, „Rosettas“ (1999); omamoodi süüdimatut isa, kes ei oska tahtmatust oma last kasvatada põhjendada muuga kui tahtmise puudumisega „Lapses“ („L’Enfant“) (Jérémie Renier mängis tõepoolest ka „Lapses“). Dardenne’e huvitavad moraaliküsimused, mille vastamise jätavad nad vaataja hooleks, kuid võtavad siiski varjatult, kas või kaamera kaudu, seisukoha. Õnnestunud oli peategelase valik: 11-aastase Cyrili (Thomas Doret), seega mitteprofessionaalse näitleja mängust sõltus ju sisuliselt kogu filmi saatus.

Stseeniks, mis mulle vist kõige rohkem meelde jäi, oli see, milles Cyril, pugenud kooliõpetajate eest peitu arstipraksise vastuvõturuumi, klammerdus seal esimese inimese külge, kes talle ootajate seast käte vahele sattus — ja juuksurist Samanthast (Cécile de France) kujuneski filmi käigus talle kasuema. Mõtlen, et sain filmiga „Poiss jalgrattaga“ parema kontakti ka tänu sellele, et tegevus ei toimunud nii selgelt ühiskonna äärealal — nagu olin seda kogenud Dardenne’ide filmide puhul seni. See oli hoopis äratuntavam maailm. Ja mis puutub siia jalgratas, mille kadumisest kõik algas? Võiks ehk öelda nii: jalgratas sümboliseeris vabadust, mis oli ometi ka seotus — polnud ju filmi alguses kadunud ainult jalgratas, vaid ka isa, kes oli poja jalgratta (nagu Cyrili jaoks alles pikkamööda selgus) kitsikuses maha müünud, et alustada uut elu.

Vaatasin filmi „Poiss jalgrattaga“ teisipäeval, 22. novembril 2011 Tartu kinos Athena (algus kell 19.30). Filmi kodulehekülg.

„Kood: sinine“

Poola päritoluga Hollandi režissööri Urszula Antoniaki debüütfilmi „Ei midagi erilist“ („Nothing Personal“, 2009) olin näinud aasta tagasi ja sellest siis ka väga soodsalt kirjutanud. „Kood: sinise“ („Code Blue“, Holland 2011, 81 min) kohta polnud ma seega tahtnud lugeda ridagi enne selle vaatamist (ka Dardenne’ide filmi olin läinud vaatama õndsas teadmatuses, usaldades vaid autoreid). Siiski oli jäänud mulle silma kellegi väide, et uuel Antoniaki filmil polevat vanaga vähimatki pistmist, ja et „Kood: sinine“ olevat lähemal näiteks Michael Haneke filmidele.

Jah, „Kood: sinise“ peategelane Marian (keda mängis flaami näitleja Bien de Moor) on oma varjatud ihadega kindlasti lähisuguluses Erika Kohutiga Haneke „Klaverimängijas“ („La Pianiste“, 2001), kuid üksinduse teema kaudu on „Ei midagi isiklikku“ ja „Kood: sinine“ omavahel siiski tihedalt seotud. Vahe on küll selles, et „Kood: sinine“ kujutab üksinduse öösünget poolt. „Ei midagi isiklikku“ lõppes ühe peategelase surmaga, „Kood: sinine“ võtab surma teema ette juba üksipulgi. Ja kui tühjus on mõju, mida film vaatajas taotles, siis õnnestus see minu puhul ju hästi. Kuhugi tühja hämarusse varjuna hõljuma jäi minu jaoks ka peategelane, surijate eest hoolitsev ja neid aeg-ajalt süstiga teise ilma saatev keskealine sanitar Marian, kelle kokkupuude Konradiga (Saksa näitleja Lars Eidinger, keda olin näinud 2009. aastal Maren Ade filmis „Kõik teised“ („Alle anderen“) huvitavas rollis), tontlikuvõitu, juba filmi algusest peale aeg-ajalt siin ja seal viirastunud nooremapoolse võõramaise mehega, lõppes traagilise fiaskoga. Ideefilm — mõtlesin. Inimene pole siin inimene. Miski pole siin see, millena paistab. Aga surm on surm?

Režissööriga tehtud intervjuu, mida pärast filmi vaatamist raadioarhiivist kuulasin, selgitas mõndagi. Intervjuu oli väga huvitav. Selgus, et lugu oli väga isiklik, inspireeritud režissööri mehe surmast (vähk) ja lähedusest, mis tal sureva mehega oli tekkinud, ja mis oli olnud teistsugune kui kõik muu senine. Antoniak oli kasutanud ühes episoodis ka ühte viimastest novellidest, mille ta mees, Poola tuntud punkmuusik, oli kirjutanud: lugu kahest inimesest, kes satuvad koos vägistamise pealtnägijateks ja kelle vahel tekib seejärel lähisuhe. Antoniak rääkis ka, et oli tahtnud kujutada surma filmis inimesena, ja valinud selleks naise, sest surm olevat õrn. Nojah, see on väga huvitav, mõtlesin, ja mõtlesin siis ka seda, mida olin mõelnud varemgi: et jutt, mida kunstnik räägib oma kontseptuaalsest kunstiteosest, on vist tihti huvitavam kui see kunstiteos ise.

Vaatasin filmi „Kood: sinine“ neljapäeval, 24. novembril 2011 kell 22.00 Tartu kinos Cinamon.

„Siber, Monamour“

See on tõsi: Vene režissööri Vjatšeslav (Slava) Rossi film lummas muidugi ju ka, loodusega. Olingi läinud seda vaatama lootuses näha ehk midagi sellest maailmast, mida oli näidanud Akira Kurosawa oma „Dersu Uzalas“ (1975). Aga kokkuvõttes pidin väga pettuma, ehkki olen oma hinnangutes ju üsna vaoshoitud ja püüan leida enamasti midagi millest tahes — mistõttu ei tahtnud ma ka pärast filmi ega taha ka nüüd öelda, et „Siber, Monamour“ („Сибирь. Монамур“, Venemaa 2011; 104 min) ei kõlba lausa kuhugi vms. Kummati oli enne filmi saatnud PÖFF-i publikule videotervituse režissöör Ross ise, öeldes oma lühikeses pöördumises, et oli teinud filmi kümme aastat, et ta tunneb Siberit ja siberlaste elu läbi ja lõhki ning et see film on talle väga armas. Nuriseda millegi kallal, mis on kellelegi armas, on moraalselt muidugi väga raske. Ent tõele au andes — see film ei hakanud minu jaoks elama ega saanud tervikuks. Kolm üha vahelduvat tegevuspaika said viimaks küll üheks, aga maailmad neis tegevuspaikades olid olnud nii erinevad, et uskuda happy end‘i, mis nüüd terendas, vähemalt mina küll ei suutnud.

Vana usklik jahimees (Pjotr Zaitšenko) ja tema pojapoeg Ljoška (Mihhail Protsko) Siberi metsatalus Monamour. Nende sugulased metsaäärses külas: onu Jura (Sergei Novikov) ja onunaine Anna (Lidija Bairaševskaja). Ja Vene sõjaväelane, kapten (Nikolai Kozak), kelle nime olen unustanud, koos oma kannupoisiga, ning noor naine, (endine) prostituut Ljuba (Sonja Ross). Metsatalu stseenid olid poeetilised ja religioossed, jah, võib-olla oli neis tõesti midagi „Dersu Uzalast“. Külaelu stseenid olid (sots)realistlikud, pigem aga „Õnne 13“-likud. Kapteni ja tema kannupoisi stseenid olid lopsakalt jantlikud. Nende kolme maailma vaheldumine muutis filmiterviku — groteskseks. Näiteks ei mõjunud metsatalust hobusevankril kodukülla tagasi sõitva onu Jura nahkapanemine hulkuvate koerte karja poolt põrmugi traagilisena. Ka oli mul väga raske uskuda alkohoolikust ja vägistajast kapteni ootamatut ümbersündi filmi lõpul. Samas näis, et see ümbersünd ei olnud mõeldud irooniliselt. Jne.

Mis mind aga veelgi rohkem häiris, oli filmi ideoloogia. Slava Ross näikse esindavat seisukohta, et Siberit, seda ürgset ja mõõtmatut, müütilist piirkonda, suudavad koos hoida ja elatavaks teha üksnes tugev usk (õigeusk) ja tugev sõjavägi, muidugi selline sõjavägi, milles valitseb kord ja au. Vana usklik mees ja tema pojapoeg Ljoška, kes pole enam võimelised iidset metsataluelu edasi elama, päästetakse filmi lõpus mõlemad surmasuust (esimene koerakarja käest, teine kaevupõhjast) moraalse hüppe teinud kapteni poolt, kes on vahetult enne seda mässanud oma sübariitlik-satraaplike ülemuste vastu, päästes nende käest Ljuba, keda ta natuke aega varem oli ise metsavahel vägistanud. Kapteni kannupoiss, kes oli olnud Ljubasse armunud ja ka üritanud kaptenit sealsamas metsavahel automaadist tappa, näikse olevat vahepeal olukorraga leppinud. Ja ühiselt — kapten, kannupoiss, Ljuba, päästetud vana mees ja Ljoška — sõidetakse viimaks kapteni maasturis vastu Siberi paremale tulevikule. Kuhu kadus hulkuvate koerte poolt nahka pandud onu Jura naine Anna, kes oli teel metsatallu tapnud jahipüssist ikoonivarga (ja lasknud teisel põgeneda), jääb aga mõistatuseks.

Vaatasin filmi „Siber, Monamour“ reedel, 25. novembril 2011 Tartu kinos Athena (algus kell 20.00). Filmi kodulehekülg.

„Avage uksed ja aknad“

Milagros Mumenthaleri debüütfilmi „Avage uksed ja aknad“ („Abrir puertas y ventanas“, Argentiina/Šveits 2011; 99 min) ajendasid mind vaatama kaks asja: muidugi see, et tegemist on näitega Argentiina kinost, mis on mulle viimastel aastatel reeglina muljet avaldanud (nt kirjutasin juba kolm aastat tagasi Albertina Carri filmist „Marutaud“ („La Rabia“, 2008)), aga ka see, et tutvustuse põhjal tundus, et see lugu võiks mulle ka puht isiklikult korda minna. Ja läks. Ja avadas ka muljet.

Võib-olla siis tõesti lihtsalt nii: see on lapsepõlvekodu kadumise lugu. (Olin jäänud mõttesse, mida Mumenthaleri filmi kohta üldistavalt öelda.) Lugu lapsepõlvekodu kadumisest on kindlasti universaalne lugu, vaevalt ta on Eestis väga teistmoodi kui Argentiinas, ainult et siin, tähendab seal, Argentiinas, pärast vanaema surma veel ainult kolme õe päralt olevas majas, kuhu „Avage uksed ja aknad“ vaataja juhatab, elatakse see lugu läbi võimendatud kujul. Sest see lapsepõlvekodu kadumine on veidi erandlik. Ja tuletas mulle meelde mu ema ja tema kahe õe loo, millest ma väga palju ei tea, aga millele mõeldes olen ma ikka püüdnud kujutleda, kuidas seal, nende majas, võis olla, milline see paik võis tunduda, kui nad olid sinna jäänud veel vaid kolmekesi.

Aga see maja võis hakata elama, tõepoolest, nii nagu ta hakkas elama seal Buenos Aireses. Ja oli järjest vähem see, mis ta oli olnud enne. Kõik elav muutub. Ja maja, kus elasid Marina (Maria Canale), Sofia (Martina Juncadella) ja Violeta (Ailin Salas), muutus järjest selgemini mitmeks — kolmeks majaks. Ja need kolm maja erinesid üksteisest järjest selgemini, sest erinevad olid ju ka (ja olid seda muidugi alati olnudki) need kolm noort naist, kes sinna jäänud olid — vanim juba tudeng, noorim alles kooliõpilane. Jah, mida teha ühe lapsepõlvekoduga, pärandiga, minevikuga, kui sul on tema üle täielik voli? Või kas ikka on? Noorim õde Violeta lahkub majast, koos salaarmastusega. Sofia hävitab jõudumööda maja, või võiks parem öelda: renoveerib? Marina, õdedest vanim, konserveerib, võttes omaks rolli, mis tavaliselt on vanematel, kodu loojatel, kes säilitavad kodust lahkunud lapse tuba vanas seisundis vahel veel aastaid.

Aga ajuti hoitakse väga kokku, võib-olla rohkemgi, kui oli kokku hoitud enne, kuulatakse kolmekesi diivanil näiteks vanu plaate, näiteks John Martyni laulu „Back to Stay“. Nojah, mida öelda veel? Kus siis lugu on? Aga on. Ja kas seda pole siis enam kui küllalt? Milagros Mumenthaleri film on väga intiimne — kõik, mis jääb majast väljapoole, jääb välja ka filmist. Ainult väravat on aeg-ajalt näha, mille tagant paistab ka jupike tänavat. Väravast aga käiakse. Ja vahel heliseb majas telefon.

Vaatasin filmi „Avage uksed ja aknad“ laupäeval, 26. novembril 2011 Tartu kinos Cinamon (algus kell 19.30). Filmi kodulehekülg.

„Me peame rääkima Kevinist“

Šoti režissööri Lynne Ramsay filmiga „Me peame rääkima Kevinist“ („We Need To Talk About Kevin“, USA-Suurbritannia, 2011; 112 min) on imelik lugu. Läksin seda vaatama ju ainult põhjusel, et mulle oli kolm aastat tagasi läinud väga korda üks kirjandusarvustus, mida olin lugenud veidi erandlikult, sest enamasti ma ei loe arvustusi, mis on kirjutatud raamatutele, mida ma ise lugenud ei ole. Aga Elo Viidingu arvustust „Projekt nimega armastus“ (Sirp 5. 12. 2008) USA kirjaniku Lionel Shriveri 2003. aastal ilmunud romaanile „Me peame rääkima Kevinist“ (eesti keeles Triin Taeli tõlkes 2008. aastal kirjastuses Varrak) ma millegipärast lugesin (kui ma ei eksi, siis bussis Tartust Tallinna). Ja jätsin romaani seejärel millegipärast ikkagi lugemata. Ja nüüd, pärast Ramsay filmi vaatamist, pole ma sugugi kindel, kas ma üldse tahan Shriveri romaani lugeda, sest ma kardan teist korda pettuda. Ehkki ekraniseeringu põhjal ei saa otsustada sellele aluseks oleva kirjandusteose üle, pole ju välistatud, et Elo Viidingu arvustus on huvitavam ka Shriveri romaanist, nii nagu ta minu jaoks on huvitavam Ramsay filmist.

Ma ei tea, ilmselt peakski rääkima ka Kevinist, aga kui otsustada Ramsay filmi järgi, siis on see ääretult raske. Sest mida temast rääkida? Kevini kohta võib öelda ju vist ainult seda, et ta on mingil salapärasel põhjusel üdini kuri, ja on seda olnud algusest peale. Midagi tõukab teda tagant, see on selge, võib-olla on see surmatung või midagi sellist. Võib-olla Kevin kehastab midagi, ütleme: destruktiivset printsiipi. Võib-olla see raamatus töötab ja Kevini idee hakkab seal elama. Filmis aga, luust ja lihast inimesena, on Kevin mõistatus ka isenenda jaoks. Kevini kohta võib öelda ka, et ta on silmapaistvalt intelligentne ja erudeeritud, juba lapsena. Kust see aru ja eruditsioon pärineb, jääb saladuseks. Kevin on seejuures läbinägelik, irooniline ja sarkastiline. Ta on samast puust, millest on tehtud teismelised kooliõpilased Ada ja Alev saksa kirjaniku Juli Zeh’ 2004. aastal ilmunud romaanis „Spieltrieb“ („Mängukihk“). Juli Zeh on öelnud oma tegelaste kohta, et Ada ja Alev on inimesed, kellel on läinud kaduma võime tajuda indiviidiüleseid väärtusi vaistlikult, mistõttu nad peavad oma otsuseid kalkuleerima ja hakkama seega paratamatult mängima, luues mänguks — oma eluks — reeglid ise. Sest mäng vajab paratamatult mingeid reegleid. See inimtüüp esindavat ajastuvaimu ja kehastuvat eriti noores põlvkonnas. Ma ei tea, milline on noor põlvkond, usun aga, et inimesed, nagu Ada, Alev ja Kevin pole mitte reaalsus, vaid pigem hirmukujutlus.

Aga filmina ei erine „Me peame rääkima Kevinist“ minu meelest kuigivõrd tavalisest Ameerika thrillerist, milles tegutseva psühhopaadi võib ära tunda juba tema isevärki (haiglasest?) naeratusest. Kevin on seejuures silmatorkavalt nägus (Ezra Miller; lapsemana Jasper Newell ja Rocky Duer), nii nagu kuratki ei ole kirjeldustes alati tingimata peletislik, vaid võib olla ka eriliselt ilus ja imekspandavalt harmoonilise kehaehitusega (vt Ülo Valk, „Kurat Euroopa usundiloos: sissejuhatus demonoloogiasse“, 1994). Selline psühhopaat on reeglina nii teistsuguse olekuga, et temaga samastumine on vaatajal enam-vähem võimatu. Kevinit eristab ainult see, et teda ei anna seletada tema (õnnetu) lapsepõlvega. Ta on hukas juba enne sündimist. Selles seoses paneb imestama, miks pühendab film nii palju tähelepanu tema emale Evale (Tilda Swinton), kelle vaatepunktist kogu lugu ka näidatakse. Aga kui Kevin on hirmukujutlus, siis võib-olla on ta kitsamalt ema hirmukujutlus pojast, kellest vaid harva saab „suur mees/ kõikide teiste lunastaja“ (Paul-Eerik Rummo, „Jõuluhommikul“). Aga võib-olla on asi lihtsalt ka selles, et ma ei ole Tilda Swintonist sel määral sisse võetud, et oskaksin pidada huvitavaks iga filmi, milles ta üles astub. Jah, Swintoni muutumatult kohkunud ilme väsitas. Hakkasin kusagil selle pika filmi keskpaigas kella vaatama.

Kui otsida Ramsay filmile midagi kõrvale Eesti kinost, siis võiks selleks olla Tõnis Kase (sotsiaalkriitiline) „Õnnelind flamingo“ (1986), mis põhineb Raimond Kaugveri romaanil „Meie pole süüdi“ (1984). Ma pole kindel, kumba filmi ma eelistan.

Vaatasin filmi „Me peame rääkima Kevinist“ teisipäeval, 29. novembril 2011 Tartu kinos Athena (algus kell 19.30).

—

P.S. Täpsuse huvides olgu kirja pandud ka see: vaatasin 30. novembril 2011 kell Cinamonis (algus kell 17.30) ka ühte dokfilmi, nimelt sakslase Marc Brummundi „Kala ja sibulaid“ („Fish & Onions“, Saksamaa 2011, 52 min) Peipsi-äärsetest vanausulistest. Mulle meeldis, ja paistis, et ka peategelastele endile, kellest mõnigi oli samuti filmi Tartu-esilinastust vaatama tulnud. Loodetavasti jõuab film peagi ka televisiooni.