Oli talv ja juba ammu polnud orav kedagi näinud. Ta istus akna all ja vaatas lund, mida pöögiokste vahelt langes.
Ta valas endale tassi teed.
See oli soe, aurav tassitäis ja orav mõtles: tegelikult on tee väga kena.
Ta mõtles, kui tore oleks, kui ta saaks teega sõnakese juttu puhuda. Sipelga arust, mõtles ta, saab kõigega rääkida. Isegi õhuga.
Tead, mis, mõtles ta, kui teeksingi õige proovi. Ta köhatas ja ütles: „Tere, tee!“
Natuke aega oli vaikne, siis kuulis ta tassi seest tasast, hõbejat häält, mis ütles: „Tere, orav!“
Orav oleks peaaegu toolilt maha lennanud, aga jäi viimasel hetkel siiski paigale.
„Tere, tee,“ ütles ta uuesti ja alustas teega vestlust.
Nad rääkisid lõhnadest, keerduvast aurust ja talvest. Tee teadis paljugi.
Lõpuks palus tee oravat, et too ta ära jooks. „Enne, kui ma ära jahtun,“ ütles ta.
Orav kõhkles pisut ja ütles: „Head aega, tee!“
Siis jõi ta tee ära.
Seejärel oli vaikne. „Aga,“ oli tee veel öelnud, „kui vaja, tulen ma jälle tagasi, orav.“
Orav pani tühja tassi lauale ja ohkas. Ta vaatas lund puude okstel, ja tumedaid pilvi, mis taevas rändasid. Ka nendega oleks tore ükskord juttu ajada, mõtles ta, pilvedega. Küll ma alles tahaksin nendega rääkida! Aga mitte praegu. Praegu lähen ma magama, mõtles ta. Ta heitis voodisse ja uinus.
—
Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam/Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV, 2008, lk 407.
