Südalinn

Vaade Pikalt tänavalt südalinna poole eile, 25. veebruaril 2012 Tartus. Oi, linn! Oi, süda!

Selles peaaegu uskumatus paigas

Vabariigi aastapäeval jäin pärastlõunal magama ega ärganud enne loojangut. Ja nagu nii sageli, ei kosutanud see päevane uinak. Kui siis jalutus- ja poeskäigult juba enam-vähem värskelt tuppa tagasi jõudsin ja teleka lahti tegin, lõpetas president parajasti oma kõnet. Lugesin seda alles päev hiljem, eile pärastlõunal Werneri nurgalauas kakaod juues. Ja võib-olla just seetõttu, et olin pärast kõne lugemist mõttesse jäänud, oleksin kohvikust välja tänavale astudes ja endale samal ajal sigaretti keerates, põrganud kokku noore mustas mantlis mehega, kes kohvikuuksest möödus.

Oleksin kokku põrganud, aga ei põrganud. Jäin viimasel hetkel seisma — ja nüüd oleks noor mees pidanud õigupoolest edasi minema, sest tee, mida ta käis, oli ju vaba. Aga jäi samuti seisma teine ja põrnitses mulle otsa oma sügavsinistest silmadest, altkulmu, nagu öeldakse. Ja sülitas siis kõnniteele süljelaraka, mille oli kraapinud hetkega kokku oma kurgupõhjast, oma hingepõhjast, ei tea kust. Seal pulbitses midagi: kaasmaalane, armas kaasmaalane, nagu president oli oma kõne kuulajaid ja lugejaid nimetanud, paistis olevat tõesti vihane, ja nimelt minu peale. Ma ei mäletanud, et keegi oleks veel iial minu pärast sülitanud. Pöörasin pilgu kõrvale ja astusin temast tummalt kaarega mööda. Sadas kerget, niisket lund, juba varahommikust peale. Olin täiesti ärkvel.

Aga päev varem, vabariigi aastapäeva pärastlõunal, olin ma jäänud magama. Eks seetõttu, et raadio ajas mulle une peale. Olin hakanud tol hommikupoolikul kuulama Eesti Raadio arhiivist kakskümmend kaks aastat tagasi toimunud Eesti Kongressi esimese istungjärgu salvestusi. Huvi pärast, et teada saada või pigem meenutada, et mis aeg see selline siis ikkagi oli. Olin neid sõnavõtte lapsena kuulnud ja ehkki ma ei mäleta hästi, kui palju ma neist aru sain, olin neid kuulanud tollal enda meelest suurima huviga. See oli minu jaoks oluline sündmus, seda ma mäletan. Aga nüüd see pikapeale uinutas. Ja ma mõtlesin siis, võib-olla uinudes, võib-olla ka jalutus- ja poeskäigu ajal, et tõtt-öelda on mõiste „laulev revolutsioon“ ju eksitav, või igatahes: ta pole täpne. Ta on väga ühekülgne ja kindlasti romantiseeriv.

Eesti Kongressi näiteks on laulmisega väga raske seostada. Küll aga juuraga, isegi filoloogiaga. Sest seal Estonia kontserdisaalis tegeldi keskendunult ennekõike igasugu tekstide koostamisega, toetudes järjekindlalt õigusliku järjepidevuse kontseptsioonile. See, mis seal kakskümmend kaks aastat tagasi toimus, oli üks maailmatu suur sõnastamine, parandamine, täiendamine, ümbersõnastamine, lihvimine ja hääletamine, ja nõnda kaks päeva järjest, et koostada veel olematule Eesti Vabariigile pabereid, mille õiguslikud alused oleksid võimalikult tugevad, parimal juhul vankumatud. Nüüd, kakskümmend kaks aastat hiljem oli seda kuulata aga võrdlemisi igav. Ka seepärast, et tollal õhus olnud pinge oli ajaga kadunud, nüüd oli teada, et see töö, see tekstitegu kandis ju vilja. Ilmselt oli see igavus mingil määral tajutav juba ka siis, sest Eesti Kongressi esimese istungjärgu lõpu poole antud intervjuus nimetas Lagle Parek neid päevi „töiseks, aga natukene tuimaks“, mööndes samas, et ometi oli see kõik vajalik ja tähtis.

Ja omamoodi võluv oli see kindlasti ka. Mäletan, mäherdust muljet avaldas mulle näiteks Endel Lippmaa mõnes tolle aja telesaates, kus ta ladus väga rahulikult ja enesekindlalt lauale üksteise järel dokumente, mis tõestasid must valgel Eesti NSV ebaseaduslikkust ja Eesti Vabariigi olemasolu kogu selle ebaseadusliku ja ometi reaalselt eksisteeriva Eesti NSV kiuste. Ja kui keegi esitas sellele vastuargumendi, tõmbas Lippmaa portfellist välja, väga rahulikult ja enesekindlalt, järgmise dokumendi, kes teab millisest salastatud arhiivist: „Olge lahked, siin on kõik kirjas.“ Ja oli kirjas, allkirjade, pitseritega ja puha. Ja uue „aga“ peale, kui see võib-olla veel kõlas, ilmus portfellist järgmine dokument. Kuni polnud enam millegi üle vaielda. See oli väga elegantne minu meelest. Need olid kahtlemata hulka kõvemad argumendid Eesti Vabariigi poolt kui näiteks ümberkorraldused, mis tegin mina oma kooligeograafia kaardimapis, värvides ühtlaselt punased Eesti, Läti ja Leedu vildikaga üle, igaühe ise värvi, eraldades nad niiviisi Nõukogude Liidust — muutes, kui peenemalt öelda, olukorra de iure olukorraks de facto, mis kehtis küll esialgu ainult minu kaardil. Salapärase kõlaga mõistepaari de iure ja de facto teadis tollal vist igaüks, ja arvata on, et mõnigi noil aastatel sündinud eesti laps lalises oma esimesed sõnad just ladina keeles.

Pärast Wernerist lahkumist tegin Emajõe ääres ja Ülejõe alumises otsas pika jalutuskäigu. Mu tuju oli sant, aga lumi, kerge ja niiske, meeldis mulle. Pildistasin vanu maju Raatuse tänaval ja Põiktänaval, Pikal, Uuel tänaval ja Fortuuna tänaval või seda, mis neist veel järel on. Sest palju seda enam ei ole. Polnud palju ka siis, kakskümmend kaks aastat tagasi. Oligi võib-olla kõige rohkem kakskümmend kaks maja Tartu vanalinna suurusel maa-alal — sõjajärgne linnamaastik, mida Tartu külastajad nägid ilmselt harva, üle Kaarsilla polnud võõral eriti asja. Nüüd on seal maju järel veel vast kümmekond, ja on ka paar uut, paar suurt kolakat, mis ei seostu vanadega ühelgi viisil.

Ja neil Ülejõe lagendikel, neil majaasemetel, võsastuvate ja aegamisi kokku, suureks ürgmetsaks kasvavate aiajäänuste vahel kerges, niiskes lumes sumbates, mõtlesin ma, et Eesti Vabariigi alused on küll paigas, õiguslikult ilmselt vankumatud, tuhat korda risti-põiki läbi vaieldud, ja et see kõik on hea, sest õigusetusele, mis oli Eesti NSV vundamendiks, ei saa ühiskonda ja riiki rajada. Aga pole päris võimatu, mõtlesin siis edasi, et just juriidiline mõtlemine, mis tolle laulvaks kutsutava revolutsiooni ajal  jõudsasti levima hakkas, on väetanud ka vulgaarset taime nimega J.O.K.K. Hea muld kasvatab soojal ajal mõndagi.

Aga imelik lugu, mõtlesin edasi, ma siiski armastan seda linna, seda Ülejõed, millel pole selgeid piire, mille asukohta teavad vähesed, seda elu siin, ehkki vahel mõtlen, et elaksin parem mujal. Ma pole kunagi mõelnud, kas see minu armastus on juriidiliselt korrektne või mitte. Mis see mulle korda läheb. Ja mis läheb mulle korda üks sülitamine.

Pikal tänaval, üsna pärmivabriku lähedal, oli tore pildike. Jäin vaatama, kuidas neli mustlaspoissi, kes olid kõik millegipärast riietatud musta, jooksid käima autot. Ka auto oli must ja ühes tema ukses oli igavene suur mõlk. Nad lükkasid ja lükkasid ja kui autol olid hääled sees, hüppas üks neljast osavalt tasa tuure koguvasse sõidukisse. Las käia! Teised kloppisid riided puhtaks ja läksid tagasi majalogusse, kus nad vist elasid. Mitu head minutit oli käimalükkamisele kulunud, aga tänav oli tühi, liiklust ei olnud ja see kõik ei seganud kedagi. Oli vabariigi aastapäeva järgne vaikne pärastlõuna. Selline umbes üheksakümne nelja aasta tagune vaikne pärastlõuna Ülejõel: pleeksinine taevas ja mustlaspoisid, kes muudkui jooksid lumisel tänaval, kuni jõudsid sihile. See täitis mu ääretu rahuga. Pildike elust selles peaaegu uskumatus paigas, mida ei saa õigupoolest olemas olla, aga mis on olemas päriselt ja tõesti. Olin pildistanud sel pärastlõunal paljut, aga seda mitte. Sest pildikesed elust ei jää pildile, ma kardan, iial.

Tierra, tan sólo

Marta Gómez, „Tierra, tan sólo“ („El corazón y el sombrero“, 2012). Koduleht.

Siisikesed

Siisikesed. Esimest korda elus. Nad tulid akna taha veidi enne lõunat, neid oli neli. Pidasin neid esimesel pilgul rumalast peast varblasteks. Aga seda nad olla ei saanud — juba hommik oli olnud teistmoodi, tõvevoodi polnud enam päris tõvevoodi. Tundsin ärgates vahet väga selgelt. Et olen juba täitsa paraneja. Et enam ei lähe kaua aega. Nõmmeliivatee meega puhastas ülemisi hingamisteesid ja siisikesed, väikesed kullakarva linnud akna taga, säratasid pilku. Nad istusid mu õunapuu võras väga vaikselt ja pidid olema tulnud kõigi nelja tuule poolt, sest tuisk oli saanud otsa ja agulikorstnate suits tõusis nüüd taevasse püstloodis. Siis lendasid nad ära.

See on muidugi dramaatiliselt öeldud, tõvevoodi, aga mingisuguseid sõnu tuleb kasutada, kui juba sõnadega tegemist teed. Pigem siis juba draama kui tragöödia ja surivoodi. Ah, misjaoks üldse sellest rääkida, sest tõele au andes oli lugu surmast väga kaugel, ja paljuke ma seal voodis neil päevil üldse lamasin. Ja mis see haigus üldse on? Lugu oli lihtne: olin saanud veidi külma selles pakases, mis Siberist siiani sirutus. Olin saanud külge hirmsa nohu, kurk oli hakanud valutama ja pea otsas läinud paksuks, nagu öeldakse. Lugu oli banaalne. See sai veel selgemaks siis, kui lugesin ajalehest asjatundja seisukohta, et talviti on sel maal põhiliselt kaks võimalust: üks on Siberi kõrgrõhkkond ja teine on madalrõhkkonnad Atlandi ookeanilt. Millest võis vaevata järeldada, et Siberi kõrgrõhkkond siin kahe riigi väraval oli hakanud mu tervise peale.

Jah, eks või siis öelda sedagi, et elus on põhiliselt kaks võimalust: sa oled kas terve või vastupidi haige. See üks on valgus, see on selge, ja teine … ei, mitte pimedus, teisega on asi segasem. Ja ma parem ei katsugi seda harutada, haiguse korral on lubatud panna segast ka lihtsurelikul, mingilgi määral. Haiguse korral on lubatud anda jutule ka ootamatu pööre (siisikesed on ära lennanud ja tuul puhub jälle nii, nagu ise tahab) ja rääkida elu ning luule asemel näiteks televisioonist. Olin ju teinud kahel õhtul teleka lahti — kahe sõbra pärast, kes olid sinna läinud. Ma polnud neid väga ammu näinud. Oh, sõbrad! Liftimuusika, lõõpiv voice-over ja toidutegu selle saatel, sümpoosion ja teie seal, keset kõiki neid reaalsusefekte. Ma ei saanud midagi teha, ka telefonihääletust ei olnud, tegelikult polnud mul ka isu, ja mul polnud õieti häältki. Hilisel tunnil, üksildases paigas, siin mu koduses kõdurajoonis, nagu ajalehes kirjutati, mõtlesin viiele leivale ja kahele kalale, ja rahvahulkadele.

Mul on nõmmeliivateed meega, sellest on olnud palju abi. Usun, et püsiksin hinges ka Siberis, kui mul oleks seal nõmmeliivateed meega. Ja siisikesed võiksid seal ka elada.

Eisbär

Nouvelle Vague, „Eisbär“ („Bande à Part“, 2006). (Originaal: Grauzone, 1980).