Siisikesed. Esimest korda elus. Nad tulid akna taha veidi enne lõunat, neid oli neli. Pidasin neid esimesel pilgul rumalast peast varblasteks. Aga seda nad olla ei saanud — juba hommik oli olnud teistmoodi, tõvevoodi polnud enam päris tõvevoodi. Tundsin ärgates vahet väga selgelt. Et olen juba täitsa paraneja. Et enam ei lähe kaua aega. Nõmmeliivatee meega puhastas ülemisi hingamisteesid ja siisikesed, väikesed kullakarva linnud akna taga, säratasid pilku. Nad istusid mu õunapuu võras väga vaikselt ja pidid olema tulnud kõigi nelja tuule poolt, sest tuisk oli saanud otsa ja agulikorstnate suits tõusis nüüd taevasse püstloodis. Siis lendasid nad ära.

See on muidugi dramaatiliselt öeldud, tõvevoodi, aga mingisuguseid sõnu tuleb kasutada, kui juba sõnadega tegemist teed. Pigem siis juba draama kui tragöödia ja surivoodi. Ah, misjaoks üldse sellest rääkida, sest tõele au andes oli lugu surmast väga kaugel, ja paljuke ma seal voodis neil päevil üldse lamasin. Ja mis see haigus üldse on? Lugu oli lihtne: olin saanud veidi külma selles pakases, mis Siberist siiani sirutus. Olin saanud külge hirmsa nohu, kurk oli hakanud valutama ja pea otsas läinud paksuks, nagu öeldakse. Lugu oli banaalne. See sai veel selgemaks siis, kui lugesin ajalehest asjatundja seisukohta, et talviti on sel maal põhiliselt kaks võimalust: üks on Siberi kõrgrõhkkond ja teine on madalrõhkkonnad Atlandi ookeanilt. Millest võis vaevata järeldada, et Siberi kõrgrõhkkond siin kahe riigi väraval oli hakanud mu tervise peale.

Jah, eks või siis öelda sedagi, et elus on põhiliselt kaks võimalust: sa oled kas terve või vastupidi haige. See üks on valgus, see on selge, ja teine … ei, mitte pimedus, teisega on asi segasem. Ja ma parem ei katsugi seda harutada, haiguse korral on lubatud panna segast ka lihtsurelikul, mingilgi määral. Haiguse korral on lubatud anda jutule ka ootamatu pööre (siisikesed on ära lennanud ja tuul puhub jälle nii, nagu ise tahab) ja rääkida elu ning luule asemel näiteks televisioonist. Olin ju teinud kahel õhtul teleka lahti — kahe sõbra pärast, kes olid sinna läinud. Ma polnud neid väga ammu näinud. Oh, sõbrad! Liftimuusika, lõõpiv voice-over ja toidutegu selle saatel, sümpoosion ja teie seal, keset kõiki neid reaalsusefekte. Ma ei saanud midagi teha, ka telefonihääletust ei olnud, tegelikult polnud mul ka isu, ja mul polnud õieti häältki. Hilisel tunnil, üksildases paigas, siin mu koduses kõdurajoonis, nagu ajalehes kirjutati, mõtlesin viiele leivale ja kahele kalale, ja rahvahulkadele.

Mul on nõmmeliivateed meega, sellest on olnud palju abi. Usun, et püsiksin hinges ka Siberis, kui mul oleks seal nõmmeliivateed meega. Ja siisikesed võiksid seal ka elada.