A whiter shade of pale

Annie Lennox, „A Whiter Shade of Pale“ („Medusa“, 1995; originaal: Procol Harum, 1967).

Koerliblikas katkujuurel

Enne mu lahkumist Tähtverest oli nii, et A. tõi köögist vaasi kimbukesega neist taimedest, mis kasvavad ka Juudioja kallastel. Tõi vaasi ja küsis, et kas ma ka tean, mis taimed need sellised on. Ütlesin, et tean küll neid taimi, aga nende nime ma küll ei tea. Lõpuni kindel polnud ma muidugi ka oma poolikutes teadmistes, sest taimed A. vaasis olid hulka tumedamad kui Juudioja-äärsed, aga see võis tulla ka esiku hämarusest.

Need olid katkujuured. Harilikud katkujuured. Petasites hybridus. A. olid neid kuskil märganud, ma ei mäleta enam hästi, kus — lasin selle õisi vaadates kõrvust mööda, aga see oli olnud kuskil Tartust väljas, vist mingisuguse raudtee juures. Õigemini laps oli neid märganud ja tulnud siis kimbuga kuulutama. Ja siis olid nad neid määranud.

Õhtul läksin uuesti sealt Juudioja kasvukohast läbi, noppisin kaks eksemplari ja panin vaasi. Juudioja katkujuured olid nagu väsinud, sest peaaegu kolm nädalat olid nad ka juba ühtevalu õitsenud, ja kaua sa suudad. Lehti polnud neil aprilli keskel veel ollagi, kogu nende jõud oli läinud õitesse. Oli olnud, nagu kasvaksid sireliõite lillad kobarad välja otse kuluse maa seest. Nüüd olid õiekobarate all juba ka parajad lehed, õied ise aga olid närtsimas. Tegin neist hulga pilte, aga ükski ei õnnestunud. Või ei näinud ma väsinud õites seda ilusat, mida olin näinud neis siis, kui nad olid äsja avanenud.

Hiljem lugesin katkujuurte kohta mõndagi huvitavat. Näiteks seda, et keskajal ravitud nendega katkuhaigeid, sealt siis ka see nimi — Pestwurz saksa keeles ja nii edasi. Ei tea küll, kui head rohtu neist katku vastu sai. Putukahammustuste vastu aitasid nad ilmselt paremini. Eesti aladele olevat jõudnud katkujuur alles koos ristiusuga, mungad olevat ta kaasa toonud ja teda kasvatanud. Nüüd kasvavat katkujuurt siin just vanade kloostrite, kirikute ja ka mõisate juures. Ja Juudioja kallastelgi, tähendab, sest eks Juudioja ju oligi kunagise Jaamamõisa koduojaks.

Mõisaelu on minevik, nagu teada. Ehkki katkujuured seda veel nii-öelda mäletavad. Ja Juudioja pole ka enam ammu õige oja, maa-alusesse torusse aetud, nagu ta osaliselt on juba aastakümneid, ning prügikast, nagu ta on nüüd osaliselt ju samuti. Olen ikka mõelnud, et pardid ei taha selle Juudioja maa alla vajumisega leppida. Nemad juba uuendustega kaasa ei kipu. Ka nüüd pesitsevad seal lüüsiesises ojakäärus jälle ühed sinikaelad ja varsti on neil võib-olla ka lapsed taga. Paar aastat tagasi kõmpis ühel hommikul üks pardiema, piilude rivi sabas, piki Paju tänavat alla Emajõe poole. Mõtlesin siis, et kindla peale on seda teed omal ajal ka ujutud.

Mõisaelu on minevik ja Juudioja on pooleldi prügikast. Ka katku aeg olevat pöördumatult läbi. Seda haigust esinevat kui üldse kuskil, siis seal kaugel, seitsme maa ja mere taga. Katkujuured mõisaoja ääres on ühesõnaga väga anakronistlik vaatepilt. Midagi museaalset.

See kõik meenus mulle eile, kui lugesin Postimehest Valdur Mikita esseed sellest, kuidas uus iseseisvus hävitas Eestis kahekümne aastaga viie tuhande aasta pikkuse kultuuri. Mikita peab silmas siinset talupojakultuuri ja küla — vanimat järjepidevat kultuurikihti, mis Eestis on olnud. Noogutasin artiklit lugedes ikka ja jälle mõttes pead, meenutades seda ahastust, mis mind oli hiljuti haaranud, kui olin endalt Vanemuise ees seistes ja all-linna vaadates küsinud, et mis on küll see hind, mida tuli maksta mu setudest esivanematel mitte ainult enam-vähem sunniviisilise linna kolimise, vaid ühtlasi — samahästi kui paratamatu — eestlusse assimileerumise eest. Et mis on õieti see, mille nad vastu said. Sest seda, mida nad selle eestluse nimel tegid, ja seda, mille nad endast seetõttu kõrvale jätsid, pole vähe. Nojah, võib-olla pidigi see kõik lõppude lõpuks nii minema (nii on alati hea öelda), aga kust tulevad siis need haavad, miks pole nad kinni kasvanud, ja miks siis mina neid tunnen, kes ma ju pole pidanud end muutma nii palju?

Aga pidanud ma olen. Ja sellel pidamisel otsa ei paista. Sest jälle tuli mulle Mikita artikliga meelde ju seegi, mida olin nädal või paar tagasi Tartu kesklinnas jalutades järsku mõelnud. Ei, ma ei mõelnud siis tollest nüüdseks peaaegu kadunud talupojakultuurist, millega ma lapsena aeg-ajalt ja suviti ju väga palju kokku puutusin, vaid oma linnast, millesse ma olin sündinud, oma kodust. Olin mõelnud, et seda Tartut, mida ma tundsin lapsena, ka veel ülikooli astudes, pole vist enam olemas. Teda on ehk veel Tartu servades (kuulsaimas agulis Supilinnas küll veel ainult näpuotsatäis, aga Supilinnaga pole ma ka iial suurt sidet tundnud), aga kesklinnas, kus ma koolis käisin, seal teda enam pole. Olõ-i.

Ma ei nutnud nädal või paar tagasi Tartu kesklinnas jalutades vana aega taga. Ehkki oleks ju võinud nutta, sest ma ei näe selles pattu ega häbiväärsust. Nõukogude ajal räägiti „vana aja taganutjatest“ palju ja suure halvakspanuga.

Seal Tartu kesklinnas jalutades, küllap kuskil kohvikuterrasside vahel, olin ma järsku lihtsalt mõelnud, et ometi kord saan ma vist aru, et uue iseseisvuse ajal Tartus ja eriti kesklinnas toimunu algas õieti juba sõjaga. Sõjajärgne Eesti NSV lihtsalt konserveeris Tartu, tähendab: nii enam-vähem, tema põhifunktsioonides. Ja selle linna süda oli umbes seesama edasi, mis ta oli olnud ennegi, lihtsalt neis kitsastes piirides, mis tal nüüd veel olid. See oli ebaloomulik olukord, aga nõukogude ühiskond oli ka ise üdini ebaloomulik. Uue iseseisvusega pidi vana, too täielik Tartu oma hiilguses naasma, aga linnaruum ei võtnud teda enam vastu. Ja siis kadus seegi Tartu, mida nõukogude aeg oli konserveerinud, see tagantjärele tõesti uskumatuna tunduv, kuskil tuule peal rippunud linn. Majad muidugi jäid, palju on restaureeritud, midagi isegi taastatud.

Need vana Tartu kesklinna restaureeritud riismed sobivad nüüd peamiselt veel ainult pühapäevakulissiks kohvikuterrassidel istujatele. Ei tea, kus on selle linna süda nüüd? Vahel ta nagu tuksuks kuskil. Või on see millegi kaja?

Too aprilli keskpaiga hommik aga, kui ma Juudioja ääres katkujuuri nägin, veel täies õitsemise jõus, on jäänud mulle meelde ka seetõttu, et nägin seal siis ka oma esimest liblikat sel kevadel, mis paneb õitsema veel palju taimi. Sest kevad õnneks juba ei jäta. Liblikas oli kirju. Koerliblikas, öeldakse. Ta oli lennanud teadmata suunast ühe katkujuure õiekobarale ja sealt siis, nagu puhanuna, teadmata suunas edasi.

Katkujuur 15. aprillil 2012. aastal Juudioja ääres Tartus. Pärast koerliblika lahkumist.