Kalad tulevad Kuulja lahest, Kuulja laht ja kirik teisel kaldal on ukse taga. Kui mõnel kevadel on veetase Pihkva järves kõrge, valgub vesi peaaegu saunani. “Seal on Pihkva,” viipas Anne käega sauna poole ja pööras end veidi paremale: “Seal on aga Petseri ja seal paremal kuskil peaks olema Tartu.” Istusin Tartu poole seljaga ja vaatasin Kuuljat.
See oli 30. juulil. Nädal hiljem läksin mõnikümmend meetrit lääne poole. Seal kaldapealsel oli seisnud mu vanaema sünnimaja. Alles ei olnud sellest midagi, ainult puuderäga. Kul’kna saar, mida olin sealt näha lootnud, ei paistnud, aga paremal roostiku taga Kuulja kohal, seal olid huvitavad pilved, pidulikud nagu protsessioon. Peagi muutsid nad kuju.
Ja hommikul Värska-Podmotsa tee ääres, kui üle soo Kremmessüvä poole vaatasin, oli pilvedel olnud veel hoopis kolmas kuju, mõtlesin. Ei tea, kes neid püüaks, pilvekalu …
