Varatalv

Sügiseks ei kõlba seda enam nimetada, isegi hilissügis ei võta asja kokku. Varatalv, jah, ehkki nii ei öelda: varatalv. Ega eeltalv. Tühja sellest, et seletussõnastikud nii kirjutavad. Nad kirjutavad mõndagi. Ja seletavad, nii et maa on must. Eile öösel sadas maha õhuke kiht lund ja külmus säbruliseks. Maa pole veel päris kaetud, aga ta pole ka enam päris katmata. Varatalv. Aga nii ei öelda.

Kui talv, siis talv. Lihtsalt talv. Südatalvgi ehk, kui puud on kuuris otsakorral ja kannatus juba peaaegu katki, või talihari. Aga need on rohkem sõnad poeetidele. Inimene siin meie kandis pole siiski vist nii põhjamaist sorti, kui räägitakse. Talve varjundeid meeleldi ei otsita ega sõnastata. Mida ilusat on näiteks sõnades “lörts” või “lobjakas”? Millega nad riimuksid?

Talv vaikitakse, kui vähegi võimalik, maha. Ja ülejäänud aastaajad puhutakse meeleldi suureks, venitatakse pikale, nähakse neid kõiges. Mis aastalõpul pisutki veel sügist meenutab, on hilissügis. Ikka veel sügis. Kõik pole veel kadunud. Suve ajapikendusest saab hilissuvi. Suvistest välgatustest sügises vananaistesuvi.

Pole ka õieti hiliskevadet, küll aga varakevad — ja mitte hilistalv, mida see aeg on rangelt võttes täpselt sama palju. Ja niipea kui kevadel on veidigi juba suve nägu, ongi suvi käes. Kes seda varasuve jõuab märgata. Head aega, kevade, olid tore küll pärast talve, aga suvi on etem. Suur suvi. Mille suurus on siin kandis küll rohkem unistus …

Arm

“Kus sa oled?” hüüdis hallipäine, vanemas keskeas mees, väljudes autost, telefoni. “Meie lähme Raekoja platsi, kohe hakkab.” Raekoja taha pargitud autost väljusid nüüd ka meheealine naine ja kaks last, koolieelikud, küllap nende lapselapsed. Koos mindi, tõtlikult, Raekoja platsile, sest üritus oli algamas. Tornikell lõi kuus. Oli neljapäeva õhtu, novembri viimaseid päevi.

Mina läksin Ülikooli tänavat mööda edasi, tervitasin enne Küütri tänavale pööramist K-d, keda ma polnud suvest peale näinud ning kes nüüd keeleringi ruttas, ja helistasin Athena kino ees H-le. Ja ütlesin talle, et soovigu mulle julgust: lähen vaatan, mis inimesed need on, kes Raekoja platsile meelt avaldama tulid, pereväärtuste poolt, nagu nad ütlevad. Tammusin kino ees, telefon kõrva ligi, edasi-tagasi ja võtsin hoogu.

H. oli kodus ja valmistus rappa minekuks, pakkis asju: rabamatk, mille ta ihuüksi ette võtta kavatses, pidi algama juba järgmisel hommikul ja kestma vähemalt kolm päeva. Julgust oli tegelikult hoopis temal vaja.

See on natuke imelik riik, milles ma elan, mõtlesin tiiruga Raekoja platsi poole liikudes. Meeleavaldused on lääne pool Euroopas ju nii tavaline asi. Mida siin karta?!

2.

Mis tahes päeval mis tahes vähemalt Tartu-suurusse linna jõudes võid olla enam-vähem kindel, et satud ka mõnele meeleavaldusele. Vaid meil siin tehakse sellest mingi tohutu number ja aetakse sulle juba ette hirm nahka, ka siis, kui sa meeleavaldajatega ühel nõul pole.

Raekoja platsi hämaruses, kuhu veerand seitsmeks jõudsin, oli koos paarsada inimest. Polnud kahtlust: rahumeelne seltskond. Neonatse ei paistnud kusagil.

“Me pole siin millegi vastu, vaid millegi poolt,” rõhutas raekoja trepil noor teklis kõneleja, evangeelsete üliõpilaste juht ja maapastor, rahvahulgale. Jalutasin aegamisi platsi ühte serva mööda alla jõe poole, tulin teist serva mööda tagasi ja seisatasin Küüni tänava nurgal. Kõneldi veel. Linnapea Kruuse tõstis esile perekonna tähtsust, vahendas Arnold ja Ingrid Rüütli tervituse ja lisas, et toetab kodanike õigust meelt avaldada. Just seepärast olevat ta siin.

Jah, mõtlesin, tal on tuline õigus. Perekond ja meeleavaldused on tähtsad. Aga kus olid poliitikud kaks aastat tagasi, kui Tallinnas peeti seni viimane pride, mis oleks äärepealt, kes teab mille hirmus, toimumata jäänud? Kuhu jäi siis nende toetus kodanikuõigustele? Kuhu jäi Tallinna linnapea? Ja teised vägevad? Miks tookord olid pea kõik need sõnaosavad rahvajuhid suu peale kukkunud?

Tookord, kaks aastat tagasi, päiksepaistelisel augustipäeval, seda muret ju polnud nagu nüüd, novembrilõpu õhtul, et uduvihm võiks ülikonna tuksi keerata. Asi oli nähtavasti milleski muus. Läksin Raekoja platsi keskele, lodja Jõmmu juurde, mis sinna paar päeva varem toodud oli, ja kuulasin, kuidas professor Lehtsaar, kelles musta värvi borsalino tõttu ta peas oli midagi marlonbrandolikku, mitteabielulisi kooseluvorme taunis.

3.

“Ta on osav kõnemees,” ütlesin mõni minut hiljem M-ile, kes oli professori kõne ajal minust mööduma juhtunud, “sest see Marlon Brando kübarat kandev isand pole mitte ainult psühholoog ja õppejõud, vaid ka pastor, kes on harjunud jutlusi pidama, kõnelema n-ö maast ja ilmast, über Gott und die Welt, nagu sakslased ütlevad.” Istusime M-iga Kuumas Tassis ja jõime kakaod. Akna taga kestis meeleavaldus ilmselt edasi.

“Tead, mis on minu meelest kogu selle asja juures eriti kurb,” ütlesin M-ile. “Nimelt see, et need inimesed, kes siia meelt avaldama tulid, igatahes üsna paljud nendest, tahaksid tõenäoliselt kasutada teistsuguseid argumente kui need, mida nad kasutavad.” M. vaatas mulle küsivalt otsa.

“Noh, ma usun, et nad tahaksid rääkida tegelikult Jumalast, patust jne, aga nad ei saa.”

“Mis mõttes ei saa?” küsis M., otsis kotist omaküpsetatud leivakesed, mis ta oli mitut sorti jahust, pähklitest ja kibuvitsamarjadest valmistanud, ja läks leti juurde nende söömiseks luba küsima.

“Ma mõtlen seda,” jätkasin, kui M. oli leti juurest söömisloaga tagasi tulnud, “et nad ju teavad hästi, et kristlik terminoloogia diskrediteeriks nende ettevõtmise avalikkuse silmis. Sellepärast räägivad nad põhiseadusest, Eesti riigi ja ühiskonna püsimisest jms. Sellepärast on Marlon Brando kübaras isand avalikkuse ees ainult psühholoog ja professor — teadlane ja õpetlane, ja ei iial pastor. Pastor on ta pigem pühapäeviti ja kitsamas ringis. Tundub igatahes mulle.”

Võtsin oma jutu kokku: “Minu meelest on kurb, kui inimestel pole julgust olla need, kellena nad end tunnevad. Selge see, ma ei toeta nende arusaama perest, mille nad defineerivad üksnes mehe ja naise abieluna, ja minu meelest pole kristlusel homofoobiaga vähimatki pistmist, aga … mul on ikkagi nagu kahju … sest niimoodi, vaikides isegi meeleavaldusel sellest, mis neil südamel on, on nad ju mingil moel n-ö kapis, eks ole. Ja kapis olek tähendab pidevat ärevusseisundit. Seda pole kellelegi vaja. Ja nii on pealegi raske midagi selgeks rääkida.”

4.

Jõime M-iga veel kakaod, sõime veel tema küpsetatud kibuvitsamarjaleivakesi, võrratuid leivakesi, ja rääkisime veel: ühest ja teisest, elust, ajast ja inimestest, väga isiklikest asjadest, ja paljust muust. Kui kohvikust välja astusime, märkasin inimtühjal Raekoja platsil korraga jõulukuuske, mis oli seisnud seal vist juba paar päeva, kuid mis meeleavalduse ajal polnud mulle silma torganud. Advendiaeg lähenes. Ikka veel oli armuaeg.

Kodus teadsin, et tahan lugeda, kuulata ja vaadata Desmond Tutut.* Just Tutut, seda vana Lõuna-Aafrika meest, kes on väheseid kõrgeid vaimulikke, keda lugedes, kuulates ja vaadates usud, et on võimalik ka teistsugune kristlus. Kes muu võiks öelda näiteks nii, nagu ütles Tutu 2007. aastal:

“I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS — and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in bed.” Nagu ka: “If God, as they say, is homophobic, I wouldn’t worship that God.”

Ja 2005. aastal on Tutu öelnud sõnad: “Jesus did not say, “I if I be lifted up I will draw some”, Jesus said, “If I be lifted up I will draw all, all, all, all, all. Black, white, yellow, rich, poor, clever, not so clever, beautiful, not so beautiful. It’s one of the most radical things. All, all, all, all, all, all, all, all. All belong. Gay, lesbian, so-called straight. All, all are meant to be held in this incredible embrace that will not let us go. All.”**

—

* Desmond Mpilo Tutu (snd 1931), Lõuna-Aafrika anglikaani kiriku endine peapiiskop (oli esimene mustanahaline selles ametis, 1986–1996) ning Tõe ja Leppimuse Komisjoni (1996–1998) esimees. Desmond Tutu on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (mh Nobeli rahupreemia, 1984; Albert Schweitzeri preemia, 1986; Gandhi rahuauhind, 2005; Presidential Medal of Freedom, 2009. aasta augustis Barack Obamalt).

** Vrd: “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

P.S. Desmond Tutu kõne 2008. aastal IGLHRC (The International Gay and Lesbian Human Rights Commission) auhinna OUTSPOKEN Award vastuvõtmisel San Franciscos.

Loodetavasti

Muidugi, kartsin juba nädal aega tagasi, et varem või hiljem nii läheb. Tõtt-öelda olekski asjade vastupidine käik paras ime olnud. Ometi olen pettunud. Sest milline nöök: alles see oli, kui olin Kene Verniku fänniks saanud (jah, ma ei häbenenud isegi avalikult öelda, et olen nüüd fänn — vaat kes!), kui juba ta saatest “Eesti otsib superstaari”, mida täna teist korda vaatasin, välja hääletati. Ainsana. Kene Vernik, of all people! Hüva, eks leian endale pühapäevaõhtuteks nüüd vaevata muudki tegevust, aga …

Aga. Ma ei tea. Kui sellest hääletustulemusest midagi järeldada, siis ehk umbes seda: Eestis on probleem naissoost pop- ja rocklauljatega. Ja probleem mitte selles mõttes, et keegi ei peaks viisi või ei omaks moega kooskõlas näolappi vms, vaid mulle näib, et ootused, mida Eesti publik naislauljatele seab, on kahjuks, nojaa, niisugused, nagu nad on. See pole muusikaprobleem, vaid ühiskondlik-kultuuriline.

Olen korduvalt kurbusega jälginud, kuidas vähegi isikupärased noored Eesti naislauljad, niipea kui nad on publiku ja muusikaäri tähelepanu pälvinud, teevad reeglina läbi hämmastava metamorfoosi: seal, kus oli isikupära, on peagi alles vaid ladus turvalisus. Võib-olla on lisandunud veidi glamuuri, natuke jõuluromantikat kirikutuuridel või pisut poseerivat pahelisust, mis bulvaripressi paelub, kuid üks mis kindel: mitte ühtegi Joni Mitchelli, Janis Joplinit, Jane Siberryt, Suzanne Vegat, Björki, PJ Harveyt, Elizabeth Fraserit, Tori Amost, Kate Bushi, Alanis Morissette’i, Cat Powerit, Ane Bruni, Wendy McNeilli jne.

Eks noorte Eesti meeslauljatega toimu sageli muidugi midagi üsna sarnast, kuid siiski surub end aeg-ajalt mõni neist, sagedamini koos mõne bändiga — ja bändid, need on mingitel salapärasel põhjusel enamasti ikka meesterühmad — , kuidagi nurgataguseid teid ja radu mööda tundmatusest välja, suutes säilitada seejuures oma isikupära ja seda ka, vahel isegi publiku heakskiidul, edasi viljelda.

Noorte naislauljate peaaegu vältimatuks saatuseks Eestis paistab aga olevat moonduda mõne kõikvõimsa produtsendihärra käe all laiatarbekaubaks ja juba enne oma 40. sünnipäeva, täies loomejõus, tahes-tahtmata lavalt maha astuda. Kordumatute isiksuste leidmiseks tuleb vaadata siin, kui üldse kuhugi, siis pigem džässi või folgi poole. Täielikult puudub aga Eesti naislauljate hulgast oma maailmaga singer–songwriter-tüüp. Näib mulle.

Kuid küllap need ajad siiski ühel päeval muutuvad. Ja loodetavasti leiavad ka noored naissoost lauljad järjest enam meelekindlust ja eneseusku oma asja edasi ajada, mitte jääda lootma muusikaärimeestele. Eestis on palju noori ja andekaid muusikuid, artiste sõna parimas mõttes. Kene Vernik on minu meelest üks neist. Loodan temast veel palju kuulda.

—

P.S. 10. nov. Kene Vernik ja Mimicry täna hommikul ETV-s (Terevisioon).

Kirjandus ja meedia (Bachmannpreis 2009)

Pühapäeval antakse Klagenfurdis (Austria) juba 33. korda üle saksakeelses kirjandusruumis mainekas Ingeborg Bachmanni kirjandusauhind (Ingeborg-Bachmann-Preis). Ja sellele eelneb n-ö lugemismaraton. Neljapäevast laupäevani (25.-27.6, kl 11-15/16 Eesti aja järgi) loevad neliteist noort ja nooremat autorit loositud järjekorras ette mõne oma seni avaldamata teksti, näiteks katkendi avaldamata romaanist. Lugemiseks on aega umbes 30 minutit, sellele järgneb žürii diskussioon (samuti 30 minutit), millesse võib ka autor sekkuda. Juures viibib publik ja lisaks kantakse kõik alates 1977. aastast otse üle televisioonis (3sat), uuemal ajal ka internetis (kust võib salvestusi ka tagantjärele üle vaadata ning kirjalike tekstidega tutvuda).

Lisaks peaauhinnale antakse Klagenfurdis üle veel terve rida muid auhindu, muu hulgas publikuauhind. Hääletada võib seekord laupäeval (27.6) kella neljast kuni kella üheksani õhtul (Eesti aja järgi). Saata tuleb e-mail ja lisada põhjendus (maksimaalselt 400 tähemärki). Igal hääletajal on ainult üks hääl (ühelt e-maili-aadressilt võib saata ainult ühe e-maili).

Ingeborg-Bachmann-Preis‘i kodulehekülg on 2009. aastast mitmekeelne. Autorite ja tekstide kohta jagatakse infot saksa, inglise, prantsuse, itaalia, sloveeni, horvaadi, tšehhi ja hispaania keeles. Loodetavasti järgmisel aastal juba ka eesti keeles. Miks mitte.

Ah jaa. Mina hoian pöialt Christiane Neudeckerile, keda tutvustava video lisasin ka sellele postitusele. Christiane Neudecker loeb täna, neljapäeval kell 15. 00 Eesti aja järgi. (Tema tekst: “Wo viel Licht ist”.)

—

P.S. Ühe Ingeborg Bachmanni (1926–1973) tekstiga, mille detsembris tõlkisin, saab tutvuda siin: “Tõde on inimesele jõukohane” (“Die Wahrheit ist dem Menschen zumutbar”).

Diesseits und jenseits des Embachs

Schwül ist es. Halbnackte und energische Menschen auf Straßen. Heute Abend in der Nähe der Marktbrücke, am Kanalstrand, zwei blutjunge Kaubamaja-Kassiererinnen, die sich in Zivil, also außerdienstlich, schlugen, an den Kleidern rissen und mit altbewährten Kraftworten, die schon im Wiedemann vorkommen, beschimpften. Wegen einer für beide Seiten unglücklich ausgefallenen Liebe, wie ich den Eindruck hatte. Liebevoll und wortreich ging es auch jenseits des Embachs zu, wo sich während der letzten Tage, dank dem Literaturfestival “Prima Vista”, allerdings eher Neuschöpfungen beliebt machten. Gestern Nachmittag Umberto Eco im überfüllten Konferenzsaal der Universitätsbibliothek. Welch ein Gedränge! Obwohl ich schon eine Viertelstunde vor seinem Auftritt da war, fand ich keinen Sitzplatz und musste während des etwa einstündigen Vortrags neben einer Tür stehen, vielmehr in der Tür, mit dem Rücken gegen die Wand gelehnt. Groß und bullig war der Semiotiker und Erfolgsautor, trotz seines ziemlich hohen Alters, und gewiss redegewandt, klug sowieso. Auf Englisch hielt er seinen Vortrag, und zwar darüber, wie er Bücher schreibt bzw. geschrieben hat. Klar erhielt er viel Applaus, verdientermaßen. Aber ich weiß nicht, die ganze Veranstaltung wirkte alles in allem ein wenig so, als gälte es, einen Popstar zu feiern. Was ja natürlich auch mehr oder weniger der Fall war. Festzuhalten bleibt: Die Fragen, die nach dem Vortrag gestellt wurden, waren nicht selten, na ja, vor allem herzlich wirr, vielleicht doch bedauerlicherweise, Popstar hin oder her. Einige wurden von wohl richtigen Verrückten gestellt, von Dorpats sagenhaften und schlagfertigen Originalgeistern, die niemals müde werden, das Rätsel, was die Welt im Innersten zusammenhält, zu ergründen. Ein undankbares Geschäft! Der Nachmittag war schwül. Semiotik zieht irgendwie Wahnsinnige an, habe ich manchmal gedacht. Stimmt, sie hat etwas Paranoides, pflichtete mir eine liebe Freundin aus Hamburg, der ich von der Eco-Feier erzählte, lächelnd bei. Ja, sie hat was, die Semiotik. Etwas Hoffnungsvolles und Gruseliges. Vielleicht etwas von einer Steinbrücke zwischen zwei Wolken. Von einer Steinbrücke, die nie ganz fertig wird, die es aber einst, so heißt es, gegeben hat.

—

P.S. Mõtlesin, et kirjutan ajaviiteks saksa keeles. Umberto Eco esinemine Tartu Ülikooli raamatukogus, millest siin peamiselt juttu on, oli natuke hull sündmus. Ja vahest sobibki sellest kirjutada ühes siinses väljasurnud, seega pisut tontlikus keeles, mida kasutavad kohaliku lingua franca‘na võib-olla veel vaid vanalinna kummitused …

Lapsena Gulagis

Ты долго в сердце не храни
Все, что раньше было, все, что раньше было.

Rongisõit kestis terve igaviku. Tähendab: kaks päeva. Sõitsime kõigepealt Leningradi ja sealt edasi otsejoones itta. Meie sihtkohaks oli Kovža, vene külake Arhangelski oblasti lääneservas. Kovžasse jõudmiseks tuli sõita sadu kilomeetreid. Olime neljakesi: ema ja kolm last, mina teiste hulgas, kõige väiksemana. Isa oli koju jäänud, keegi pidi ka koju jääma. Vanim laps, esmasündinu, mu kahest vennast vanim, oli aga Kovžas ja temaga me kohtuma sõitsimegi. Ta oli sõdurpoiss, nagu tol ajal öeldi, ja teenis Kovžas Nõukogude Liitu. Oli 1987. aasta hilissügis, koolivaheaeg, kui ma ei eksi. Kogu Nõukogudemaal, nagu ka kogu maailma progressiivses osas, peeti järjekordset Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, jah, sedakorda lausa juubelit. Aga räägiti juba ka perestroikast. Vist samal aastal tervitas või oli juba tervitanud ETV-s perestroikat ka J.M.K.E. Ma pole emalt kunagi küsinud, miks me Kovžasse õieti neljakesi sõitsime. Oli ju kolme alaealisega, kellest vanim, õde, oli murdeikka jõudnud, sellisel teekonnal küllap üksjagu lisavaeva. Praegu mõtlen, et põhjus võis olla lihtsalt see, et ema, ehkki ta oli ju Venemaal ennegi käinud, vajas reisil seltsi ja tuge ning neljakesi võisime rongis ka terve kupee hõivata. Pealegi me lihtsalt tahtsime kaasa sõita, et kohtuda vennaga ja ühtlasi näha suure kodumaa mõõtmatuid avarusi.

Leningrad, mida ma esimest korda elus nägin, oli revolutsiooniteemaliste tulekirjadega kaunistatud. Ega ma vene keelest suurt aru saanud, aga 70, ОКТЯБРЬ, ЛЕНИН, МИР jms olid ka minusuguse jaoks piisavalt selge sõnumiga. Ma ei mäleta, oli see sinna- või tagasisõidul, kui seisime suure jaamahoone ees tänaval, oodates rongi, mille saabumiseni oli alati palju aega, ja vahtisime hiiglaslikke värvilisi lööklauseid, mis majakatustel ridahaaval helendama lõid ja siis ühe ropsuga kustusid, et hetk hiljem uuesti nähtavale ilmuda. Säärast tulevärki polnud ma varem näinud. Kui Leningradist ida suunal välja sõitsime, kadus ka tulevärk, ja peagi taandus tsivilisatsioongi. Arhangelski oblast, kuhu pidime lõpuks jõudma, on pindalalt enam-vähem sama suur kui Prantsusmaa, kuid elanikke pole seal rohkem kui Eestis. Umbes sama palju elanikke on ka Vologda oblastis, kust me pärast Leningradi oblasti läbimist läbi sõitsime. Vologda oblast on Eestist suurem pisut üle kolme korra. Jumal teab muidugi, kust me teel Kovžasse ja tagasi täpselt läbi sõitsime. Võib-olla me ei sõitnudki Vologda oblasti kaudu, võib-olla tulime üle Karjala lõunatipu. Inimtühi oli see kant nii või teisiti. Metsad ja lagendikud, sekka mõni linnake või küla. Ega me palju näinud ja ega me palju vist ka vaadanud. Oli november ja enamasti hämar või pime, maad kattis paks lumi.

Ja vaevalt me mõtlesime näiteks sellelegi, et ümbruses elab või on elanud mitmeid soome-ugri rahvaid. Usun, et vähemasti mulle see seos pähe ei tulnud. Või kui ka hetketi tuli, siis ei mänginud see maastiku ja inimeste tajumisel vähimatki rolli. Sest mingit erilist hõimusidet pole ma soome-ugri keeli rääkivate rahvastega vist iial tundnud. Minu jaoks oli maa, mis Narva tagant algas ja kuhugi lõpmatusse sirutus, lihtsalt Venemaa. Ja mulle oli ta ühtviisi tundmatu. Teekond Kovžasse läks Jertsevo kaudu. Jertsevo on paari tuhande elanikuga linnake Kovžast umbes viiekümne kilomeetri kaugusel. Seal oli 1987. aastal kimbuke tänavaid, mõned poed, Lenini kipskuju ja jaamahoone. Ootasime rongi, mis pidi meid Kovžasse viima, jaamas mitu tundi. Ja siis veel mitu tundi. Istusime jaamahoone väikeses ooteruumis puutoolidel ja mängisime ajaviiteks sõnamänge või põrnitsesime kappidega kaetud seina. Millalgi märkasime, et kappide ja seina vahelisest praost piilub meid silmapaar. See oli mingi näriline, rotist märksa suurem elukas. Sõbraliku moega, aga salapärane. Kükitas seal sama kannatlikult kui meiegi. Jertsevos oli muudki meeldejäävat. Sealse jaamahoone väljakäiguga roppuse poolest võrdset polnud ma varem näinud ega ole näinud ka hiljem. Kahe poolega kivipeldik asus jaamahoone kõrval laugjal tasandikul. Läks vaja mõningast osavust ja julgust, et leida läbi mitme meetri raadiuses täisroojatud ja -kustud peldikuümbruse tee rajatise sisemusse, kus jäätunud väljaheited katsid enam-vähem kogu põranda.

Rong jäigi tulemata, nii et ööbisime Jertsevos, mingis puust majakeses, kus olid eredat värvi seinad ja suur palav ahi. Magasime keset tuba pikkadel puupinkidel. Ma ei mäleta, kuidas me sellesse majja sattusime ja kellele see maja üldse kuulus. Tõenäoliselt mingitele raudteetöötajatele, kellega ema oli ilmselt jutule saanud. Me ei maganud majas kaua. Oli veel pime, kui tõusime, kompsud kokku panime ja teele asusime. Saabunud oli mingi tilluke, väheldase bussi mõõtu sõiduriist, mida kutsuti vist dresiiniks. Sellega logistasime Kovžani. Sõit kestis kindlasti tunde. Dresiin oli inimesi täis. Need olid kandiliste ja karmide nägudega mehed. Nagu kuulsime, peamiselt vabakäiguvangid. Mäletan, et ühel neist oli saapasääres nuga. Olime jõudnud Gulagi. Arhangelski oblast oli piirkond, kuhu omal ajal olid rajatud esimesed kommunistlikud koonduslaagrid. Mäletan, et kui mu vennal oli seisnud ees sõjaväkke minek, oli peetud aru igasuguste väljavaadete üle. Et ta kodust võimalikult kaugele saadetakse, oli ütlematagi selge. Kõige hullema väljavaatena terendas Afganistan, kus tol ajal veel sõda peeti. Sosistati, et sinna saadetakse ainult tumedapäiseid. Vend oli seega tõenäoline kandidaat. Mina õnneks mitte, olin mõelnud kergendusega — sest ehkki mul oli kahurilihaikka jõudmiseni veel palju aega, ei pidanud ma võimatuks, et sõda siis ikka veel kestab, ja võib-olla sobivad siis värvilt ka juuksed. Aga ei saadetud venda Afganistani sõtta, saadeti Arhangelski oblastisse vangivalvuriks.

Ta teenis kodumaad, kallist kroonut, sisevägedes (Внутренние войска Министерства внутренних дел СССР, ehk lihtsalt ВВ), mis allusid NSV Liidu Siseministeeriumile. Sisevägede ülesandeks oli muu hulgas vangilaagrites — ja neid oli NSV Liidus arvutul hulgal ka pärast Gulagi kõrgaega — korra tagamine. Ta pidi tunnimehena vahitornis seisma (okastraadiga piiratud koonduslaagreid ümbritses hulk vahitorne) ja ka vange konvoeerima. Vangid saadeti hommikul metsa langetama ja õhtul metsast laagritesse tagasi. Konvoeerimisel kasutati Kovžas ka 1987. aastal veel kurikuulsat, Stalini-aegset käsklust: “Шаг налево, шаг направо — считается побегом. Конвой стреляет без предупреждения!” Püssiga vahitornis seismine oli tüütu, nii et igavuse ja une peletamiseks laulis vend seal, nagu ta rääkinud on, Raimond Valgret. Käed kippusid külmetama, aga sõrm pidi alati päästikuvalmis olema. Ema kudus talle seetõttu mitu paari sooje käpikuid, mille sõrmedeosa oli varustatud eemaldatava klapiga. Aga päästikule ei tulnud tal õnneks vajutada kordagi. Vend valvas vange, aga kui oleks läinud pisut teisiti ja kui ta oleks aastake noorem olnud, võinuks ta vabalt teha muudki: siseväed ei tegelenud tööliste-talupoegade paradiisis ju ainult vangide valvamisega. 1989. aasta aprillis ajasid siseväelased Thbilisis laiali meeleavalduse, tappes sapöörilabidate ja mürgigaasiga kakskümmend inimest. Eks olnud ju kogu Nõukogude Liit sisuliselt üksainus suur vangilaager, kus igasugust teisitimõtlemist loeti katseks vangikolonnist põgeneda: “Шаг налево, шаг направо — считается побегом.”

Kovžas seadsime end sisse ühekorruselises puust majakeses, millele oli kinnitatud silt “Гостиница”. Saime oma käsutusse toakese, minu mäletamist mööda ainsa, mis selles majas peale suure köögi ja väikese, kibekülma kuivkäimla üldse leidus. Et Kovžas palju külalisi ei käinud, elas võõrastemaja toakeses tavaliselt mingi ohvitser, keda vend nimetas roodukomandöriks. See oli keskealine, tumedapäine ja kaunis sportlikult mõjuv mees sinkja raseeritud lõuaga. Jumal teab, mis auaste tal oli, paguneid pole ma osanud iial vaadata. Eelnevate kokkulepete kiuste näisime olevat saabunud siiski pisut ootamatult, ent roodukomandör oli arusaaja inimene, korjas oma isiklikud asjad kokku — palju neid polnud — ja leidis omale kolmeks-neljaks päevaks ulualuse mujalt, kasarmust või küla pealt. Meilt sai ta peale tänusõnadele kaasa pudeli Vana Tallinnat. Seda legendaarset likööri oli meil igaks juhuks kaasas veelgi ja küllap leidis iga pudel ka tänuliku omaniku. Meie pikergune võõrastemajatuba oli lihtne: otsaseinas aken ja selle ees lauake. Kaks raudvoodit — teine teisel pool lauda — olid varustatud vedrupõhjaga, need olid nn reformvoodid, mida roodukomandör, kes näis magamisasjus hindavat mõningast spartalikkust, oli veelgi reforminud, pannes madratsite alla pikad puulauad. Roodukomandörist jäi tuppa maha väike kassettmakk koos kassetiga, mis sisaldas venekeelset diskomuusikat. Käiasime kassetti ikka ja jälle, nii et Sofia Rotaru “Было, но прошло”, meie ühine lemmik sellelt kassetilt, kinnistus mulle mällu vist igaveseks.

Võõrastemaja asus Kovža servas. Kovža oli väike, vilets külake: käputäis värvimata puumaju mitmesuguste kasarmuhoonete ümber. Elu selles külakeses keerles väeosa ümber ja väeosa oli seal vangide pärast. Koonduslaagrid: okastraat ja vahitornid, nii kaugele kui silm ulatas. Ja kaugemal mustasid metsad. Ümbruskonna pinnas oli soine, nii et Kovžas, nagu ka Jertsevos, ilmselt ka mujal sealkandis, kasutati laudteid. 1987. aasta november oli Kovžas kibekülm ja laudteed kriuksusid ning kajasid kumedalt jalgade all. Vennale, kelle me peagi kasarmust kätte saime, anti meie sealoleku ajaks pisut puhkust, kuid ööd pidi ta sellegipoolest kasarmus veetma. Suurema osa ajast istusime võõrastemajatoas ja ajasime juttu. Kui vend oma kaks sealset parimat sõpra, gruusia poisid Gela ja Dato, külla kutsus, siis minust erilist jutuajajat muidugi polnud: vene keelt oskasin vaid nii palju, et heal juhul umbkaudu aru saada, millest räägitakse, ja küsimuse peale kohtlaselt naeratada. Eestlasi peale venna Kovžas teisi polnudki. See, kes oli olnud, oli viidud vist hiljaaegu pisut kaugemale. Baltlastest oli Kovžas vaid keegi lätlane, kellega vend vist küll hästi läbi sai, aga kuigivõrd tegemist ei teinud, ja paar leedukat. Aga leedukad olevat hoidnud omaette ega suhelnud ka lätlasega. Igatahes olime kovžalaste teadvuses baltlased — kes neil rahvastel ja rahvustel ikka vahet tegi. Nii et külapoekese müüja, ümar tädike, kuulnud, et oleme Eestist, teadis ka meile kohast tervitust: “Sveiki!”

Rahvaste ja rahvustega oli Kovžas üldse huvitav lugu. Venna hüüdnimedeks kaassõdurite hulgas olid Американец, Француз ja Немец. Jumal teab, mis põhjusel täpselt. Neis nimetustes väljendus ühelt poolt mingi võõristus, teiselt poolt olid need aga seotud ka teatava respektiga. Säärased asjad olid ülimalt tähtsad, sest muidugi esines Kovžaski nooremate sõdurite ahistamist vanemate poolt (дедовщина), nagu vend on hiljem rääkinud, ja ma loodan, et tema sellega liiga palju kokku ei puutunud. Igatahes oli see meestemaailm hierarhiline igas mõttes: ohvitserid kiusasid sõdureid, vanemad sõdurid kiusasid nooremaid sõdureid, teatud rahvusest sõdurid kiusasid teistest rahvustest sõdureid ja nii ohvitserid kui ka sõdurid kiusasid vange. Vangidel olid endi hulgas omad ohvrid. Kovža vangide hulgas olevat olnud keegi, keda nimetati kuulsa vene estraaditähe järgi Edita Pjehhaks (Эдита Пьеха). Tema kuulsus olevat olnud nii suur, et peale vangide olevat teda oma kirgede rahuldamiseks kasutanud mõnigi sõdur ja ohvitser. Vange kasutasid ohvitserid Kovžas isiklike orjadena laialdaselt, neid pandi oma tarbeks tööle, saadeti metsa marjule või seenile jne. Ka võõrastemajas küttis ahju ja pesi põrandat üks keskealine kiilaspäine vabakäiguvang, kes olevat kinni istunud vägistamise pärast, nagu vend väitis. Jumal teab. Vangidelt osteti (raha või teepakkide eest) ka mitmesuguseid asjakesi, mida nad töökodades ajaviiteks valmistasid: nikerdatud kujukesi ja pilte, nupuga nugasid jne, enam-vähem kõike. Need võisid olla tõelised meistriteosed. Sõdurid saatsid neid suveniiridena koju.

Et roodukomandöri külalislahkusel olid piirid, pidime viimase öö Kovžas veetma mujal. Vend tundis sealse sõdurisöökla perenaist, vana tädikest, kellel oli majake ja kes nõustus meid enda juurde võtma. Mäletan, et olime küla peal jalutades imestanud, miks sealsed puust ja reeglina värvimata elumajade ümber nii palju kola vedeleb. Majade välisküljele nähtavasti rõhku ei pandud, majad olid seespidise loogikaga. Ja seest polnud sööklanaise majal ju häda midagi. Sööklanaine kostitas meid köögis selle ja teisega, kõige krooniks oli vaarikamoos. Vaarikamoos oli võrratu, kuid ebalesime, pirtsutasime pisut, sest söömiseks oli ette nähtud üksainus lusikas. Õnneks leidus majas lusikaid veelgi. Sööklanaisel oli ka teine tuba, kombinatsioon elu- ja magamistoast. Eespool, akna all, seisis telekas. Mäletan, see oli värvitelekas. Meil Tartus oli mustvalge. Diivani kohal seinal rippus vaip, mis kujutas, kui ma ei eksi, mägist maastikku kitsedega. Toa tagumise osa võttis enda alla voodi, millesugust polnud ma enne näinud. Ma ei tea, kas see oli sööklanaise enda leiutis või olid taolised sängid sealkandis moeks. Voodi oli nimelt hirmkõrge. Rajatis koosnes vedrupõhjaga metallvoodist, mille peale oli kuhjatud virn madratseid. Tulemus oli kaetud tekiga ja kaunistatud toredate patjadega. Minu mälestuses tõuseb madratsivirn peaaegu lae alla, paarkümmend madratsit oli seal vähemalt. Vana sööklanaine oli ilmselt tundliku unega, printsess herneteral. Ma ei mäleta, kas tema printsessivoodi juures seisis ka midagi trepitaolist, mille kaudu ta voodi otsa ronis. Sest seal, seitsmendas taevas, ta ju magama pidi.

Tagasisõit Kovžast Jertsevosse kestis pool päeva. Reisirong, kus peale meie polnud vist õieti kedagi, peatus ikka ja jälle, seisis tundidekaupa. Katsusime magada. Rong oli kütmata. Jumal teab, millele ma seal Arhangelski oblasti soode ja metsade vahel rongis konutades ja tukkuda üritades mõtlesin. Kas ma võisin mõelda küüditamistele, näiteks 1949. aasta märtsiküüditamisele? Vaevalt küll. Ja kui ma sellele isegi mõtlesin, siis ilma suuremate tunneteta. Nii palju olin ma elust Nõukogude Liidus aru saanud küll, et mõista: selles riigis on või igatahes oli enam-vähem kõik võimalik. Inimene võidi kinni võtta ja kuhugi Siberisse saata. Kus see Siber täpselt oli või algas, ma ei teadnud. Kusagil Peipsi taga, kus mujal. Arhangelski oblast pidi juba kindlasti Siber olema. Küüditamisest olin ma muidugi üht-teist kuulnud, aga tol ajal neist asjust lähemalt suurt ei räägitud. Nii ei teadnud ma midagi sellest, et mu vanavanaisa, ema isaisa, oli 1949. aasta märtsis Siberisse saadetud ja sinna jäänudki. Ma ei teadnud ka seda, et ema isa oli pisut varem metsavennana surnud ja sel moel võib-olla Siberist pääsenud. Ma ei teadnud isegi seda, et sellesama 1949. aasta märtsis oleks Siberisse saadetud äärepealt ka mu isa, koos vanemate, õe ja vendadega. Neile oli juba järele tuldud, rääkis isa, kes oli tol kevadel mõni aasta noorem kui mina 1987. aasta sügisel, mulle alles mõne aasta eest. Nad olid end valmis pannud, püssimees oli uksel seisnud ja autot oodanud. Aga autot millegipärast ei tulnud. Ja rohkem sellest loost hiljem ka eriti ei räägitud. See oli möödas.

Vahel räägiti küüditamise asemel asumisele saatmisest. Mida see täpselt tähendas, ma ei teadnud. Aga asumine, see kõlas kaunis süütult. Igaüks asus alati kusagil. Mina asusin parajasti rongis, mis mind Kovžast uniselt Jertsevosse loksutas ja sealt edasi, juba hoogsamalt, Leningradi, ja kunagi hiljem, nii umbes kahe päeva pärast, pidi tulema ka Tartu. Sirutasin käe kotti, mis sisaldas väikese varu Kovža poekesest ostetud kompvekke, valgeid moosisüdamikuga suhkrutükke — nimetasime neid padjakesteks — ja panin suhu. Aegamisi padjake suus sulas. Ja sulas ka järgmine. Ükskord pidi sulama ka viimane padjake, aga selleni oli veel aega. Seni asusin siin, rongis, ja mõtlesin sellele, mis oli olnud, aga veel mitte täiesti möödas. Tulevärk Leningradis, salapärane näriline Jertsevo jaamahoones ja ropp kivipeldik, pussnoaga vabakäiguvang dresiinis, Kovža nagisevad laudteed, roodukomandör ja tema spartalikud reformvoodid, mundris vend, Gela ja Dato, kiilaspäine võõrastemajateener, okastraat ja vahitornid, printsess herneteral, rongid, rongid ja rongid, pidev ootamine. Ja Sofia Rotaru laul, mida olime Kovža võõrastemajas roodukomandöri kassettmakil õhtuti käianud. “Было, было, было, было, но прошло,” laulis rütmiliselt mu peas, kui poolunes ronginaril lamades läbi akna pimedust põrnitsesin, siis, 1987. aasta novembris, veel kaugeltki mitte nii nostalgiliselt kui täna. Nii veidralt nostalgiliselt. Tookord pigem veidralt.

—

Fotol: vend, mina ja õde Kovža võõrastemaja ees (teine vend teeb pilti).

Elujuhis

P.S. Sorisin hiljuti keldris vanades asjades. Näppu sattus muu hulgas paberilipakas pildi ja luuletusega. Mäletan, et selle A5-formaadis kaardi kinkis mulle esimeses klassis üks mu sõpru. Minu meelest joonistas ta hästi, mis oli ilmselt ka peamisi põhjusi, miks ma temast lugu pidasin.

Sest pidasin üldse joonistajatest lugu: näiteks ühest tüdrukust, kes veelgi paremini joonistas, kuid kelle pildid — mõni mul neist arvatavasti oli — on kahjuks vahepeal vist kaotsi läinud. Mõlemad lahkusid mu klassist varakult: üks teises, teine kolmandas klassis. Jumal teab, mis neist saanud on.

Et s’il fallait le faire

Patricia Kaas, “Et s’il fallait le faire” (2009).

See on värske singel laulja uuelt albumilt “Kabaret”. Ah jaa, see laul esindab tänavusel Eurovisioonil (!) Prantsusmaad — ja loodetavasti võidab. (MySpace.)

P.S. Aga Patricia Kaasile mõtlesin täna hoopis seetõttu, et mulle tehti täiesti ootamatult väga lahke ja ahvatlev pakkumine minna tema kontserdile (“Kabaret Tour”), mis toimub 22. aprillil Tallinnas …

C. Hasselblatt: Kirves raamatukogus

Uue ideoloogia pealesurumise juures on aga probleemiks asjaolu, et see ei satu vaimsesse ega ainelisse vaakumisse, vaid kõnealuses ruumis on üks või teine juba olemas. Kirjastuste ja trükikodade ülevõtmine ning ebameeldivate elementide pagendamine ei saanud 1940. aastal Eestis aset leida tagasiulatuvalt, st kõik see ei muutnud mitte vähimatki tõigas, et rahvastik oli elanud viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabas ühiskonnas ja vastavalt sellele soetanud endale ka ulatuslikud raamatuvarud. Või omas kas või ainult telefoniraamatuid. Ent need olid ohtlikud, sest sisaldasid muu hulgas Tallinnas asuvate välisriikide esinduste kontaktandmeid. Seega rebiti ühe esimese meetmena kõigis avalikes asutustes leiduvatest telefoniraamatutest vastavad leheküljed välja.

Raamatukogud kätkesid hoopis ohtlikumat potentsiaali, mis tuli kas kõrvaldada või vähemasti luku taga hoida. Hakatust tehti sellega, mida uued võimukandjad pidasid triviaalkirjanduseks. Nimekiri 29 seesuguse kahjuliku raamatuga, mille hulka kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte-Cristo”, koostati juba 1940. aastal. Osaliselt veel müügil olevad eksemplarid tuli kokku koguda ja hävitada. Kättesaadu põletati ära, Tallinnas näiteks ühes manöövriveduri katlas. Seejärel nopiti ikka ja jälle üksikuid raamatuid välja ning pandi keelu alla, kuni hakati koostama täielikke nimekirju kirjandusest, mis kuulus hävitamisele. Selleks kutsuti ellu komisjon, mis tuli esmakordselt kokku 23. augustil 1940. aastal August Alle eesistumisel. Komisjoni ülejäänud liikmed olid August Jakobson, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja tollal juba paar lasteraamatut üllitanud Paul Rummo.

See komisjon pidas kuni 19. novembrini kümme istungit ja koostas neli — ka avaldatud — nimekirja raamatutest, mis kuulusid keelustamisele ning raamatukogudest eemaldamisele. Koostati ka nimekirju raamatutest, mis olid keelatud ainult osaliselt, st kust tuli mõned leheküljed välja rebida. Selle esimese komisjoni poolt keelatud raamatute koguarvuks on 1552 nimetust, umbes kolmandiku neist moodustasid venekeelsed teosed. Pearõhk oli pandud poliitilistele, see tähendab kõigile parteijoonest hälbivatele ja kõige laiemas mõttes nõukogudevaenulikena või kommunismivastastena tõlgendatavatele teostele, religioossetele või filosoofilistele kirjutistele (Krishnamurti, Freud, Steiner) ning ajaloolistele käsitlustele, nagu näiteks raamatutele Eesti Vabadussõjast. Ilukirjanduslikud teosed sattusid löögi alla hoopis vähem. Ent peagi jõudis järg ka nende kätte: kirjanikelt, nagu Johannes Aavik, Artur Adson, Jaan Lattik, Jüri Parijõgi, Gustav Suits või Marie Under kanti indeksisse kõik teosed, teistelt ainult mõni nimetus. Väljasõelumine ja hävitamine puudutas raamatuäri ning avalikke raamatukogusid. Eraisikute kogusid suures mastaabis ei hävitatud. Siin ei jõutud kaugemale üleskutsetest teatud raamatud ära anda, ja neid üleskutseid enamik eestlasi ei järginud, ehkki mõnel pool leidus ka üliagaraid pioneere, kes oma vanemate ja vanavanemate kodus piiblid välja peilisid ja ahjus põletasid.

Kõikvõimsa Nõukogude Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse, Glavliti (Главное управление по делам литературы и издательств) Eesti osakonna loomine toimus 23. oktoobril 1940 ning tõi endaga kaasa kirjanduse hävitamise täiustumise. Ühtaegu oli loodud organisatsioon, millest sai ligemale pooleks sajandiks võõrvõimu, tsensuuri ja ikestatuse sümbol ning mille paljas olemasolugi oli juba riigisaladus. Glavliti esimene ülesanne seisnes raamatute hävitamise koordineerimises ja teostamises. Selleks kästi kõik indeksisse kantud teosed kahte kogumispunkti toimetada: riiklikku raamatukokku Tallinnas ja Tartu ülikooli raamatukokku. Seal paigutati raamatud esmalt lattu, füüsilist hävitamist alustati alles 1941. aasta juunis, nii et Tartu ülikooli raamatukogu direktoril õnnestus veel üks või teine eksemplar päästa. Tallinnas jäädi nii suurde ajahätta, et hävitustöö täielik läbiviimine takerdus sõja puhkemise taha. Siingi läks korda mõned tuhanded köited päästa. Raamatute konkreetne hävitamine oli ütlemata jõhker: nad kisti paljaste kätega katki, lõigati suurte nugadega lõhki või pandi raiepakule ja taoti kirvestega puruks. Abitöölistel, kellele maksti poolteist rubla tunnitasuks, olid kaks nädalat käed tööd täis, ja Vene paberitehastesse saabus rohkesti vanapaberit. Sellel esimesel Nõukogude aastal hävitatud raamatute arv on suurivaevu väljaselgitatav, umbkaudseks hulgaks peetakse 200 000 köidet.

Ent lõppeks oli see alles eelmäng. Teise maailmasõja jooksul hävitati hulgaliselt raamatukogusid ja Saksa okupatsiooni ajal kanti indeksisse ca 400 nimetust. Pärast Teist maailmasõda jätkasid Nõukogude ametivõimud oma suurejoonelist hävitusrünnakut kahjuliku kirjanduse vastu uue hooga. Nüüd otsutati raamatuid lihtsuse mõttes taas ka põletada. Mis puutub eesti trükiste kogukaotusse neil aastatel, siis hilisemad hinnangud on jõudnud äärmiselt suurte arvudeni. Glavlitis oli saavutatud vahepeal nimelt uus tase: keelatud kirjanduse nimekirjade asemel koostati nüüd lubatud kirjanduse nimekirju, mis hävitamist märkimisväärselt hõlbustas. Umbkaudse hinnangu järgi, mille on teinud kirjandusteadlane ja bibliofiil Jaan Roos, kelle valduses oli üks suurimaid Eesti eraraamatukogusid ja kellel õnnestus see Tartu ülikooli raamatukokku ning kirjandusmuuseumi varjule toimetada, oli ca kaheteistkümnest miljonist eesti trükisest, mis 1939. aastal eksisteerisid, viisteist aastat hiljem alles veel ainult kaks miljonit. Teised hävitatud eesti trükiste koguarvu kohta tehtud hinnangud räägivad 20-26 miljonist või 25-30 miljonist. Kirjanduse arengule pole seda laadi andmed sugugi mitte tähtsusetud, sest nad annavad selge pildi kultuuri sel ajal tabanud laastamistest ning ühtaegu ettekujutuse sellest, millises keskkonnas sõjajärgne põlvkond Eestis üles kasvas. Aivo Lõhmus, kes 1988. aasta jaanuaris ajaleheartiklis esimesena seda Eesti raamatuloo osa laiemale avalikkusele tutvustas, andis oma artiklile toona tabava pealkirja: “Iga raamat on ime”.

—

Tõlgitud originaalist: Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin – New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 518-520 (tõlgitud peatükk kannab pealkirja “Die Axt in der Bibliothek”). Avaldatud autori nõusolekul.

Eile oli holokausti mälestuspäev. Sel puhul sobib mälestada mis tahes genotsiidi ohvreid. Raamatute hävitamine, biblioklasm, on osa kultuurigenotsiidist. Ja veel:  “Seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi,” on öelnud Heinrich Heine.

Raaheli kiituseks

Tuntud arsti ja poliitiku, Eesti Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna suust kostis eelmisel nädalal lause, mis on tänaseks jõudnud saada juba Eesti mõtteloo homofoobse voolu klassikaks. Mardna lause on järgmine: “Psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus, seda teavad kõik.” (Vt Delfi, 2. dets. 2008.)

Seepeale esitas MTÜ Seksuaalvähemuste Kaitse Ühing õiguskantsleri büroole kaebusega avalduse, leides selles, et Mardna sõnad solvavad homoseksuaalseid inimesi ja eksitavad ühtlasi avalikkust, sest need on tõlgendatavad tervishoiuameti seisukohana, mistõttu Mardna peaks vabandama.

Tervishoiuamet vastas avaldusele selgitusega, et Mardna sõnad olnud tegelikult endamisi lausutud nending, mitte tervishoiuameti ametlik seisukoht. Doktor olevat üksnes konstateerinud, et psühhiaatria ajaloos on homoseksuaalsust ka haiguseks peetud. See nending, mida Mardna kõrval istunud Delfi ajakirjanik olevat tõenäoliselt kuulma juhtunud, olevat kontekstist välja kistud ja avalikkusse paisatud. Sisuliselt eksitavat seega hoopis ajakirjanik avalikkust, mitte Mardna.

Minu jaoks on selles räiges loos palju segast. Kindel paistab olevat igatahes see, et Mardna ütles oma sõnad mingil sotsiaalministeeriumi üritusel abielu ja vaba kooselu aspekte tutvustava uuringu ettekandeid kuulates. Niisiis avalikul üritusel, kuhu olid lubatud ka ajakirjanikud, ja mitte kusagil kõrtsis või saunalaval. Nentija oli ilmselt kaine ja nending ei olnud ilmselt ka osa mingist tema ettekandest psühhiaatria ajaloo teemal.

Ja vaevalt Mardna säärase ettekandega mõnel tõsiselt võetaval üritusel esineda saanukski, sest oma erialalt on ta radioloog, mitte psühhiaater. Ka pole ma kuulnud, et homoseksuaalsuse “ravimiseks” oleks kasutatud röntgenuuringuid, ultraheli, kiiritusteraapiat vms. Välistada ei saa muidugi midagi. Doktor Arthur Janov näiteks ajab Ameerikas homodest kurje vaime välja nn “ürgkarjete” abil, muide hirmkalli raha eest.

Tõsi küll, kui peab paika Mardna kaheosalise teesi see osa, mille järgi nagunii kõik teavad, et homoseksuaalsus on psühhiaatrilises mõttes haigus, siis võiks sellise ettekande pidamine Mardnale jõukohane ju olla, nagu ka kõigile teistele. Kuid siis, tuleb tunnistada, ei saa kuidagi mööda küsimusest, milleks ja kellele on loengut nii üldtuntud teemal üldse vaja.

Siiamaani peaks mu jutt olema võrdlemisi loogiline. Tervishoiuameti selgituste põhjal võib niisiis järeldada, et Mardna istus ja kuulas mälestusväärsel sotsiaalministeeriumi üritusel esinejat, kelle ettekanne käsitles mingit abielu ja vaba kooselu aspekte tutvustavat uuringut, mis puudutas ilmselt ka homoseksuaalsust ja homoabielu.

Mardna istus, kuulas, jäi mõttesse — ja ohkas mingil põhjusel ühtäkki endamisi, et psühhiaatria ajaloos on homoseksuaalsusse ju ka teisiti suhtutud, pagan võtaks, mida kõik ju väga hästi teavad! Ohe pidi olema piisavalt häälekas, et ajakirjaniku kõrv seda kuuleks.

…

Ajalugu pakub tõesti küllaga ohkamapanevat. Ja sugugi mitte ainult psühhiaatria vallas. Omapäraseid seisukohti leidub näiteks kirikuloos. Kujuteldav on näiteks olukord, kus Eesti Kirikute Nõukogu ühel või teisel üritusel, mis on pühendatud, ütleme, oikumeenia (s.o erinevate kristlike konfessioonide vahelise koostöö) tugevdamisele Eesti kirikute vahel, ohkab keegi kuulajate seast, ütleme, mõni EELK vaimulik vanemast põlvkonnast, näiteks mõni praost, kes on ühtlasi assessor, endamisi nõnda:

“Teoloogilises mõttes on Rooma paavst antikristus, seda teavad kõik.”

Suust lipsanud lause lekib ajakirjandusse. Philippe Jourdan ja Vello Salo on maruvihased ja nõuavad, et EELK juhtkond avalikult vabandaks. Peapiiskop Andres Põdra sekretärilt saabubki peagi ametlik selgitus, et lugupeetud vaimulik olevat mõelnud oma nendinguga seda, et luteri kiriku ajaloos on, nagu teada, olnud inimesi, reformaator Martin Luther teiste hulgas, kes on seda kahtlemata kahetsusväärset seisukohta pooldanud.

Kära vaibub mõne aja pärast. Kirikute nõukogu jätkab tööd. Võib-olla jääb vana vaimulik järgmisse kirikuvalitsusse valimata ja läheb varsti pensionile. Aga kõik pole nii lihtne, sest emerituseks sunnitud karjasel on saladus.

Asi on ju selles, et tegelikult ei lausunud ta neid saatuslikke sõnu endamisi. Sõnad olid adresseeritud tema väikesele tütretütrele, kes sel kaunil ja siiski nii õnnetult lõppenud ettekandepäeval tema kõrval istus. Viieaastane Raahel istus temast nimelt paremal pool ja Delfi reporter vasakul pool.

Raahel oli jumekas ja ilus, aga ka, mis peamine, väga terane tüdruk. Pärast seda, kui Raaheli vanemad olid lahku läinud (ema oli hakanud ringi tõmbama ja isa alkoholi küüsi sattunud, või vastupidi, ning mõlemad olid usust taganenud), oli nüüdne emeritus ühes oma naisega langetanud otsuse tütretütre kasvatamine enda kätte võtta. Raahelile elu töökate ja jumalakartlike vanavanemate juures meeldis. Talle meeldis seal kõik. Talle meeldis ka juures olla, kui vanaisa kolleegidega mõnikord köögis laua ümber videvikku pidas, teed juues ja Jumalast ning maailmast rääkides.

Raahel kuulas, pani tähele ja polnud seejuures suu peale kukkunud. Mõnikord esitas ta jutuhoogu sattunud jumalameestele küsimusi. Need võisid olla hämmastavalt nutikad ja näha asju täiesti ootamatu nurga alt. Seetõttu hakkas vanaisa oma lapselast, kelle janu Sõna järele näis olevat kustutamatu, aeg-ajalt jumalateenistusele lisaks ka teistele kiriku korraldatud üritustele kaasa võtma. Isegi konverentsidele, mida teised lapsed igavaks põlgasid. Ent Raahel oli sealgi hea ja kannatlik kuulaja. Kui ta mõnest asjast aru ei saanud, siis müksas ta tasakesi vanaisa ja küsis temalt seletust. Nii oli läinud ka tol õnnetul Eesti Kirikute Nõukogu üritusel.

Sest märkida tuleb sedagi, et eakal praostil ja assessoril oli juba mitmendat aastat häbematult kõrge vererõhk. Hiljuti oli ta organismist avastatud ka suhkruhaigus. Ja mis seal salata, ka kehakaalu oli tal üksjagu. Need asjad võisid vabalt omavahel seoses olla. Nii polnud midagi imestada, et tol kirikute nõukogu üritusel temast vasakul pool istuv Delfi ajakirjanik vaimuliku hiigelsuure kõhu tõttu nääpsukest Raahelit, kes teisel pool kõhtu istus, lihtsalt ei märganud. Kõhu tõttu polnud vaimulikul võimalik ka kummargile laskuda ja uudishimulikule Raahelile ähmaseks jäänud kohtadel selgitusi kõrva sosistada.

Üritus hakkas juba ühelepoole saama ja peagi pidi algama ühispalvus, kui Raahel järsku vanaisa poole pöördus ja küsis, et miks naabripoiss oli talle öelnud, et Luther on ketser. Naabripoisi vanemad olid katoliiklased. Seepeale andis vanaisa Raahelile väikese ülevaate kirikuloost ja mainis ka, et Lutheri vahekord katoliku kirikuga oli üldse väga pingeline ning et tema pooldajate leeris levis koguni arvamus, et teoloogilises mõttes on Rooma paavst antikristus. “Seda teavad kõik … aga tänapäeval väga hästi, et see arvamus oli täiesti ekslik,” tahtis ta veel lisada. Aga Delfi ajakirjanik oli juba jõudnud tõusta, et minna ja oma kuritahtlik artikkel avaldada.

Järgmisel päeval oli pahandus majas. Vaimulikult nõuti seletusi. Osa Delfi kommentaatoritest juubeldas, aga selle juubeldamise pärast tundis ta südames ainult piinlikkust. Selge oli vaid üks: väikesest Raahelist ja tema küsimusest ei saanud ta avalikkusele rääkida, tulgu mis tuleb. Tal hakkas valus juba ainuüksi mõttest, et see süütu ja teadmisjanune tüdruk, kes niigi oma liiderliku ema ja alkohoolikust isa pärast kannatas, võiks kõige krooniks ka avalikkuse lõugade vahele sattuda.

Ja oma suurest kõhust ei saanud vaimulik samuti rääkida. See oli tema hell koht. Asja südame ja mõistusega läbi kaalunud, jõudis ta järeldusele, et üle ei jää muud kui kogu süü enda peale võtta ja tunnistada: jah, need saatuslikud sõnad lausus tõepoolest minu patune suu, aga sõnad olid lausutud siiski vaid endamisi ja pominal, ilma tagamõtteta. Jumal hoidku! Eks inimesed ju ikka pomise aeg-ajalt midagi. Vanainimesed eriti.

Mis sai aga Raahelist? Raahel kasvas jõudsasti, uurides vaheldumisi Jumala sõna ja mängides süütuid lapsepõlve mänge. Sirguvat tüdrukut oli lausa lust näha. Tema vanavanematel jätkus õnneks tervist veel pikkadeks aastakümneteks ja ka tema laiale teele sattunud vanemad võtsid viimaks aru pähe, taastasid oma karilejooksnud abielu ning uuendasid ühtlasi oma vahekorra Jumalaga.

Kui Raahel suureks sai, asus ta hetkegi kõhklemata õppima teoloogiat. Pärast stuudiumi lõppu ordineeriti ta peagi EELK pastoriks. Ta abiellus katoliikliku naabripoisiga, kes oli nagu temagi pühendunud usuteadusele, täiendades kodumaal saadud haridust ka Poolas ja Itaalias. Nende abiellumise ajaks oli katoliku kirik juba ammu preestrite tsölibaadinõude tühistanud.

Läksid aastad ja pärast Raaheli vanaisa surma leiti ühest tema laekast Raahelile adresseeritud kiri. Kirjas selgitas vanaisa esimest korda puhtsüdamlikult tol ammusel kirikute nõukogu üritusel aset leidnud intsidendi tagamaid. Raahel jättis vanaisa sõnad meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.

—

P.S. Vt ka Oudekki Loone sümpaatset arvamuslugu  “Devalveerimine, homod ja sõnavabadus”, mis vaatleb samuti doktor Mardna juhtumit, laiemalt ka sõnavabadust ja selle piire, avalikkust ja avalikult oma arvamust avaldava inimese kohustust oma arvamuse eest vastutada.

P.P.S. Sellele, kes võib-olla ei teadnud: 1973. aastast kustutasid Ameerika psühhiaatrid homoseksuaalsuse psüühikahäirete nimekirjast. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Rahvusvahelisest Haiguste Klassifikatsioonist kaotati homoseksuaalsus kui diagnoos 1992. aastal (Vikipeedia).