Värskas

22. 11. 2009 Värskas. Vanavanemate haud. Mets ja järv. Kitsed. Tsäimaja. Buss.

A sorta fairytale

Need on haruldased õhtud.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Hamburg

Berliin

Weimar

Rostbratwurst, Currywurst & Döner

Mulle meeldib minu traditsioon, mille olen mõned aastad tagasi sisse seadnud. Pidada reisipäevikut. Muidugi, ka igapäevast elu võib nimetada reisiks, näiteks reisiks öö lõppu, ja võib-olla pole ka paha mõte pidada päevikut lausa iga päev. Leida see tund või paar ja märkida üles seda ja teist. Kujutleda ennast üha viibivat võõrsil, kus inimene, mine tea, oma algusest kuni oma lõpuni ehk viibibki, uurida oma asendit, imeliku üle imestada, ära tunda ja võõristada, järeldada, ennustada, üldistada, ülistada, taunida, maha vaikida, valetada. Kirjutada oma elu paberile, oma isiklik paralleelelu, elada sellesse sisse, lugeda aeg-ajalt paberile kirjutatut üle, kuni vahe ja järg käest kaovad, ning ükskord ka võib-olla aru saada, et reisi mõte ja tähendus selguvad täielikult alles pärast kohale jõudmist, tähendab öö lõpus, kui see on ikka öö lõpp, kuhu reis välja viib, uue päeva alguses, mida näevad aga tõenäoliselt veel ainult kellegi teise silmad.

Väiksematel reisidel, mida ei tarvitse metafoorina tõlgendada, st n-ö lihtlabastel reisidel ühest linnast teise, ühelt maalt teise, ja võib-olla viimaks tagasi, on niisiis eeliseid. On loetud päevad ja ööd, mis ükskord mööduvad, loetud kohad, kus need päevad ja ööd õnnestub veeta, loetud kilomeetrid ja muidugi loetud leheküljed märkmikus. Sest märkmiku võib hiljem, kui taipad, et viimane lehekülg selles, tähendab ka reis, on tõepoolest läbi, jälle kätte võtta ja mõelda seda üle lugedes, et oled nüüd lõpuks millestki aru saanud. Pidasin reisipäevikut ka oma reisil, mis viis mu Tartust läbi Tallinna Hamburgi ja sealt Weimarisse (3. kuni 7. juunini), Weimarist Berliini (7. kuni 10. juunini), Berliinist Hamburgi (10. kuni 13. juunini) ja lõpuks Hamburgist Tallinna kaudu Tartu tagasi, aga ei avalda sellest ridagi. Las see jääb märkmikku. Avaldan hoopis valiku fotosid, mille tegin. Veel iial varem polnud ma, imelikul kombel, Saksamaal fotosid teinud. Ja ristin oma napi reisikirja … kiirtoitude järgi, mida kolmes linnas sõin. Sest see reis, kaunis kiire ju küll, oli minu jaoks kõike muud kui sõit mööda toidusedelit, ehkki mulle pakuti küllaga head ja paremat, ja vietnami kohv Prenzlauer Bergis vääriks tõtt-öelda omaette sissekannet. Aga ma ei ole teab kui kulinaarne tüüp. Ent kui meeldivad paigad ja sealsed inimesed, siis maitsevad ka nende toidud. Ja veel: Jumal teab, kas ma oleks Weimarisse, mis oli selle reisi ainsaks n-ö töiseks osaks ja teatud mõttes ka ettekäändeks, sõitnudki, kui poleks olnud kahte head inimest, Berliinis ja Hamburgis, keda ma tegelikult näha tahtsin, ning kelle nägemise Berliinis ja Hamburgis ma Weimari-sõiduga ühendasin.

Ometi, Weimaris olen ma alati hea meelega. See on paik, kus nüüd, juba aastaid pärast oma esimest sealviibimist, meeldib mulle nostalgitseda, aga see on ka paik, kust ma ikka ja jälle ka midagi uut leian. Veel iial varem polnud ma näiteks märganud, kui kohev ja rammus võib olla pihuvihma ajal varasuvine rohi Ilmi-äärses pargis (Park an der Ilm), või kui mõnus on istuda linnalossi (Residenzschloss) lähedal, Ilmi jõekese kõrgel kaldanõlval pingil, ja lugeda seal õhtul näiteks Joseph Rothi novelle. Tai restoran Karl-Liebknecht-Straße ja Friedensstraße nurgal, paigas, kust avaneb minu meelest haruldane vaade selle linna mitmepalgelisele ajaloole, oli küll vist lõplikult suletud, ja nood viletsad puumajad Buttelstedter Straßel, mida mööda kunagi linna ja korteri vahet rühkisin, lammutatud, aga õigupoolest polnud selles linnas tervikuna muutunud midagi, suuresti museaalne Weimar näib olevat paigas ja mõjub turvalisena. Klassikute skulptuurid ja majamuuseumid, hõlmikpuupood, pisut vulgaarse välimusega, aga maitsva tüüringi vorsti (Thüringer Rostbratwurst) müügiputkad, hubane provintsiteater südalinnas, kus seekord vaatasin “Võluflööti”, üsna hiljuti põlenud ja siis taastatud Herzogin Anna Amalia Bibliothek, mille rokokoosaali ma jälle ei jõudnud, ja palju muud. Alles on ka Buchenwaldi memoriaal kümnekonna kilomeetri kaugusel Ettersbergil, mille hiiglaslik mälestustorn siit-sealt all-linnast kätte paistab. Weimar, see on kokkuvõttes väga kodune koht.

Ja siis Berliin, Berliini peavaksalis kohtumine pärast pikki aastaid S-iga. Muretsesin rongis juba pisut, kas ma ta perroonil üldse ära tunnen. Aga ma tundsin ta ära muidugi kohe. Harjumatus rääkida temaga saksa keeles ja mitte hollandi keeles. Aga seegi harjumatus möödus. Tramm ja metroo, kõik see suurlinna masinavärk, siis tilluke kohvik tema ja D. elupaiga lähedal rohelise Helmholtzplatzi ääres — Prenzlauer Bergis, Berliini linnaosas, kus käisin esimest korda ja mis mind sedamaid lummas, ehkki algul ka pisut segadusse ajas. Õhtud S. ja D. pool Schliemannstraßel ja kohvikutes, kohtumised S. ja D. sõpradega, kes kõik midagi kirjutavad ja avaldavad, teevad plaane ja projekte, millest mõni põrub, aga mõni õnneks mitte. Vestlused raskuste üle, mis on seotud S. ja D. kirjastuse asutamisega. Õhtune sügavroosa taevas Berliini kohal, nahkhiir, keda S. tundis ja mullegi tutvustas, suure sisehoovi kohal laperdamas. Ühel päeval ootamatu kohtumine hea sõbraga Tartust Humboldt-Universitäti sisehoovil, kuhu olin läinud jalgu puhkama. Ööd Stubbenkammerstraßel, paar tänavat Schliemannstraßest edasi, D. vist enamasti tühjalt seisvas korteris, mida ta oli enne mu saabumist korda seadnud ja kus remont pole ikka veel lõppenud. Hüvastijätt S-iga Käthe-Kollwitz-Buchhandlungi ees. Millal küll uuesti kohtume? Kuulus karrivorst (Berliner Currywurst) enne rongile minekut. Putkanaine ei küsinudki: “Mit Scharf oder ohne?” Aga tuli scharf wie Sau. Lecker.

Hamburgis olin hulkunud juba õieti reisi esimesel päeval, kohe pärast lennukilt saabumist. Olin hulkunud tol korral, magamata, nagu ma olin, unetaolises seisundis, leidnud osalt mälu järgi, osalt vaistlikult tee ka Großneumarktile ja kiiganud Markusstraßelegi, ostnud seejärel kusagilt Thalia raamatupoest Daniel Kehlmanni värske romaani “Ruhm”, läbi vihma, Backfischbrötchen‘it süües, rongile läinud, ja minu unise pea jaoks segaseks jäänud ümberistumise käigus Kasselis, romaani äärepealt rongi unustanud. Nüüd, neli päeva enne reisi lõppu, uuesti Hamburgis, istusin parajasti õhtupoolikul Kleine Alsteri juures, kahe kotiga, ja jälgisin parte ning luiki toitvat vanameest, kui Rathausmarktile saabus lõpuks K. Ja Marinehofis, kus kohvi jõime, poolel teel tema ja T. poole Markusstraßel, tegin temast kaks väga õnnestunud fotot. Ja ma pildistasin Hamburgis veelgi, ent vähem paiku kui inimesi, ja vett pildistasin, Elbe jõge tuulises Blankeneses, kus me päev enne mu ärasõitu K-ga käisime, ja pildistasin taevast, kust neil päevadel kallas palju vihma, nii et retk St. Georgi koos C-ga, kellega ma esimest korda silmast silma kohtusin ja kes mulle Rolf Dieter Brinkmanni tekstikogu kinkis, lõppes raudteejaama taga kohvikus, kus ta oli ka alanud. Ja pilvi pildistasin, ja päikest ja muud. Ja vaatasin kinos Jim Jarmuschi uut filmi “The Limits of Control”, ühest õige isemoodi reisist jne. Ja hakkasin armastama kebabi (Tavuk Döner), ja ütlesin K-le Bartelsstraßel Lokmas, et kaalun tõsiselt kelnerikoha taotlemist mõnes Hamburgi türgi restoranis, et mitte tarvitseda taas nii ruttu ära sõita. Nägemist!

Muinasjutt ja tõde

Zacharias Topeliuse mälestusmärk “Satu ja totuus” (Johan Gunnar Finne, 1929-32) reede, 27. märtsi hommikul Helsingis Esplanaadi puiestikus: ühe peos muinasjutulind, teise peos tõeleek. Palju nähtud ja palju pildistatud, aga siiski üks ilusamaid mälestusmärke, mida ma tean. Kuidagi väga kurb hakkas, kui päev hiljem Tallinnas Vabaduse väljakul valmivat monstroosset vabadussammat silmitsesin.

Lapsena Gulagis

Ты долго в сердце не храни
Все, что раньше было, все, что раньше было.

Rongisõit kestis terve igaviku. Tähendab: kaks päeva. Sõitsime kõigepealt Leningradi ja sealt edasi otsejoones itta. Meie sihtkohaks oli Kovža, vene külake Arhangelski oblasti lääneservas. Kovžasse jõudmiseks tuli sõita sadu kilomeetreid. Olime neljakesi: ema ja kolm last, mina teiste hulgas, kõige väiksemana. Isa oli koju jäänud, keegi pidi ka koju jääma. Vanim laps, esmasündinu, mu kahest vennast vanim, oli aga Kovžas ja temaga me kohtuma sõitsimegi. Ta oli sõdurpoiss, nagu tol ajal öeldi, ja teenis Kovžas Nõukogude Liitu. Oli 1987. aasta hilissügis, koolivaheaeg, kui ma ei eksi. Kogu Nõukogudemaal, nagu ka kogu maailma progressiivses osas, peeti järjekordset Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, jah, sedakorda lausa juubelit. Aga räägiti juba ka perestroikast. Vist samal aastal tervitas või oli juba tervitanud ETV-s perestroikat ka J.M.K.E. Ma pole emalt kunagi küsinud, miks me Kovžasse õieti neljakesi sõitsime. Oli ju kolme alaealisega, kellest vanim, õde, oli murdeikka jõudnud, sellisel teekonnal küllap üksjagu lisavaeva. Praegu mõtlen, et põhjus võis olla lihtsalt see, et ema, ehkki ta oli ju Venemaal ennegi käinud, vajas reisil seltsi ja tuge ning neljakesi võisime rongis ka terve kupee hõivata. Pealegi me lihtsalt tahtsime kaasa sõita, et kohtuda vennaga ja ühtlasi näha suure kodumaa mõõtmatuid avarusi.

Leningrad, mida ma esimest korda elus nägin, oli revolutsiooniteemaliste tulekirjadega kaunistatud. Ega ma vene keelest suurt aru saanud, aga 70, ОКТЯБРЬ, ЛЕНИН, МИР jms olid ka minusuguse jaoks piisavalt selge sõnumiga. Ma ei mäleta, oli see sinna- või tagasisõidul, kui seisime suure jaamahoone ees tänaval, oodates rongi, mille saabumiseni oli alati palju aega, ja vahtisime hiiglaslikke värvilisi lööklauseid, mis majakatustel ridahaaval helendama lõid ja siis ühe ropsuga kustusid, et hetk hiljem uuesti nähtavale ilmuda. Säärast tulevärki polnud ma varem näinud. Kui Leningradist ida suunal välja sõitsime, kadus ka tulevärk, ja peagi taandus tsivilisatsioongi. Arhangelski oblast, kuhu pidime lõpuks jõudma, on pindalalt enam-vähem sama suur kui Prantsusmaa, kuid elanikke pole seal rohkem kui Eestis. Umbes sama palju elanikke on ka Vologda oblastis, kust me pärast Leningradi oblasti läbimist läbi sõitsime. Vologda oblast on Eestist suurem pisut üle kolme korra. Jumal teab muidugi, kust me teel Kovžasse ja tagasi täpselt läbi sõitsime. Võib-olla me ei sõitnudki Vologda oblasti kaudu, võib-olla tulime üle Karjala lõunatipu. Inimtühi oli see kant nii või teisiti. Metsad ja lagendikud, sekka mõni linnake või küla. Ega me palju näinud ja ega me palju vist ka vaadanud. Oli november ja enamasti hämar või pime, maad kattis paks lumi.

Ja vaevalt me mõtlesime näiteks sellelegi, et ümbruses elab või on elanud mitmeid soome-ugri rahvaid. Usun, et vähemasti mulle see seos pähe ei tulnud. Või kui ka hetketi tuli, siis ei mänginud see maastiku ja inimeste tajumisel vähimatki rolli. Sest mingit erilist hõimusidet pole ma soome-ugri keeli rääkivate rahvastega vist iial tundnud. Minu jaoks oli maa, mis Narva tagant algas ja kuhugi lõpmatusse sirutus, lihtsalt Venemaa. Ja mulle oli ta ühtviisi tundmatu. Teekond Kovžasse läks Jertsevo kaudu. Jertsevo on paari tuhande elanikuga linnake Kovžast umbes viiekümne kilomeetri kaugusel. Seal oli 1987. aastal kimbuke tänavaid, mõned poed, Lenini kipskuju ja jaamahoone. Ootasime rongi, mis pidi meid Kovžasse viima, jaamas mitu tundi. Ja siis veel mitu tundi. Istusime jaamahoone väikeses ooteruumis puutoolidel ja mängisime ajaviiteks sõnamänge või põrnitsesime kappidega kaetud seina. Millalgi märkasime, et kappide ja seina vahelisest praost piilub meid silmapaar. See oli mingi näriline, rotist märksa suurem elukas. Sõbraliku moega, aga salapärane. Kükitas seal sama kannatlikult kui meiegi. Jertsevos oli muudki meeldejäävat. Sealse jaamahoone väljakäiguga roppuse poolest võrdset polnud ma varem näinud ega ole näinud ka hiljem. Kahe poolega kivipeldik asus jaamahoone kõrval laugjal tasandikul. Läks vaja mõningast osavust ja julgust, et leida läbi mitme meetri raadiuses täisroojatud ja -kustud peldikuümbruse tee rajatise sisemusse, kus jäätunud väljaheited katsid enam-vähem kogu põranda.

Rong jäigi tulemata, nii et ööbisime Jertsevos, mingis puust majakeses, kus olid eredat värvi seinad ja suur palav ahi. Magasime keset tuba pikkadel puupinkidel. Ma ei mäleta, kuidas me sellesse majja sattusime ja kellele see maja üldse kuulus. Tõenäoliselt mingitele raudteetöötajatele, kellega ema oli ilmselt jutule saanud. Me ei maganud majas kaua. Oli veel pime, kui tõusime, kompsud kokku panime ja teele asusime. Saabunud oli mingi tilluke, väheldase bussi mõõtu sõiduriist, mida kutsuti vist dresiiniks. Sellega logistasime Kovžani. Sõit kestis kindlasti tunde. Dresiin oli inimesi täis. Need olid kandiliste ja karmide nägudega mehed. Nagu kuulsime, peamiselt vabakäiguvangid. Mäletan, et ühel neist oli saapasääres nuga. Olime jõudnud Gulagi. Arhangelski oblast oli piirkond, kuhu omal ajal olid rajatud esimesed kommunistlikud koonduslaagrid. Mäletan, et kui mu vennal oli seisnud ees sõjaväkke minek, oli peetud aru igasuguste väljavaadete üle. Et ta kodust võimalikult kaugele saadetakse, oli ütlematagi selge. Kõige hullema väljavaatena terendas Afganistan, kus tol ajal veel sõda peeti. Sosistati, et sinna saadetakse ainult tumedapäiseid. Vend oli seega tõenäoline kandidaat. Mina õnneks mitte, olin mõelnud kergendusega — sest ehkki mul oli kahurilihaikka jõudmiseni veel palju aega, ei pidanud ma võimatuks, et sõda siis ikka veel kestab, ja võib-olla sobivad siis värvilt ka juuksed. Aga ei saadetud venda Afganistani sõtta, saadeti Arhangelski oblastisse vangivalvuriks.

Ta teenis kodumaad, kallist kroonut, sisevägedes (Внутренние войска Министерства внутренних дел СССР, ehk lihtsalt ВВ), mis allusid NSV Liidu Siseministeeriumile. Sisevägede ülesandeks oli muu hulgas vangilaagrites — ja neid oli NSV Liidus arvutul hulgal ka pärast Gulagi kõrgaega — korra tagamine. Ta pidi tunnimehena vahitornis seisma (okastraadiga piiratud koonduslaagreid ümbritses hulk vahitorne) ja ka vange konvoeerima. Vangid saadeti hommikul metsa langetama ja õhtul metsast laagritesse tagasi. Konvoeerimisel kasutati Kovžas ka 1987. aastal veel kurikuulsat, Stalini-aegset käsklust: “Шаг налево, шаг направо — считается побегом. Конвой стреляет без предупреждения!” Püssiga vahitornis seismine oli tüütu, nii et igavuse ja une peletamiseks laulis vend seal, nagu ta rääkinud on, Raimond Valgret. Käed kippusid külmetama, aga sõrm pidi alati päästikuvalmis olema. Ema kudus talle seetõttu mitu paari sooje käpikuid, mille sõrmedeosa oli varustatud eemaldatava klapiga. Aga päästikule ei tulnud tal õnneks vajutada kordagi. Vend valvas vange, aga kui oleks läinud pisut teisiti ja kui ta oleks aastake noorem olnud, võinuks ta vabalt teha muudki: siseväed ei tegelenud tööliste-talupoegade paradiisis ju ainult vangide valvamisega. 1989. aasta aprillis ajasid siseväelased Thbilisis laiali meeleavalduse, tappes sapöörilabidate ja mürgigaasiga kakskümmend inimest. Eks olnud ju kogu Nõukogude Liit sisuliselt üksainus suur vangilaager, kus igasugust teisitimõtlemist loeti katseks vangikolonnist põgeneda: “Шаг налево, шаг направо — считается побегом.”

Kovžas seadsime end sisse ühekorruselises puust majakeses, millele oli kinnitatud silt “Гостиница”. Saime oma käsutusse toakese, minu mäletamist mööda ainsa, mis selles majas peale suure köögi ja väikese, kibekülma kuivkäimla üldse leidus. Et Kovžas palju külalisi ei käinud, elas võõrastemaja toakeses tavaliselt mingi ohvitser, keda vend nimetas roodukomandöriks. See oli keskealine, tumedapäine ja kaunis sportlikult mõjuv mees sinkja raseeritud lõuaga. Jumal teab, mis auaste tal oli, paguneid pole ma osanud iial vaadata. Eelnevate kokkulepete kiuste näisime olevat saabunud siiski pisut ootamatult, ent roodukomandör oli arusaaja inimene, korjas oma isiklikud asjad kokku — palju neid polnud — ja leidis omale kolmeks-neljaks päevaks ulualuse mujalt, kasarmust või küla pealt. Meilt sai ta peale tänusõnadele kaasa pudeli Vana Tallinnat. Seda legendaarset likööri oli meil igaks juhuks kaasas veelgi ja küllap leidis iga pudel ka tänuliku omaniku. Meie pikergune võõrastemajatuba oli lihtne: otsaseinas aken ja selle ees lauake. Kaks raudvoodit — teine teisel pool lauda — olid varustatud vedrupõhjaga, need olid nn reformvoodid, mida roodukomandör, kes näis magamisasjus hindavat mõningast spartalikkust, oli veelgi reforminud, pannes madratsite alla pikad puulauad. Roodukomandörist jäi tuppa maha väike kassettmakk koos kassetiga, mis sisaldas venekeelset diskomuusikat. Käiasime kassetti ikka ja jälle, nii et Sofia Rotaru “Было, но прошло”, meie ühine lemmik sellelt kassetilt, kinnistus mulle mällu vist igaveseks.

Võõrastemaja asus Kovža servas. Kovža oli väike, vilets külake: käputäis värvimata puumaju mitmesuguste kasarmuhoonete ümber. Elu selles külakeses keerles väeosa ümber ja väeosa oli seal vangide pärast. Koonduslaagrid: okastraat ja vahitornid, nii kaugele kui silm ulatas. Ja kaugemal mustasid metsad. Ümbruskonna pinnas oli soine, nii et Kovžas, nagu ka Jertsevos, ilmselt ka mujal sealkandis, kasutati laudteid. 1987. aasta november oli Kovžas kibekülm ja laudteed kriuksusid ning kajasid kumedalt jalgade all. Vennale, kelle me peagi kasarmust kätte saime, anti meie sealoleku ajaks pisut puhkust, kuid ööd pidi ta sellegipoolest kasarmus veetma. Suurema osa ajast istusime võõrastemajatoas ja ajasime juttu. Kui vend oma kaks sealset parimat sõpra, gruusia poisid Gela ja Dato, külla kutsus, siis minust erilist jutuajajat muidugi polnud: vene keelt oskasin vaid nii palju, et heal juhul umbkaudu aru saada, millest räägitakse, ja küsimuse peale kohtlaselt naeratada. Eestlasi peale venna Kovžas teisi polnudki. See, kes oli olnud, oli viidud vist hiljaaegu pisut kaugemale. Baltlastest oli Kovžas vaid keegi lätlane, kellega vend vist küll hästi läbi sai, aga kuigivõrd tegemist ei teinud, ja paar leedukat. Aga leedukad olevat hoidnud omaette ega suhelnud ka lätlasega. Igatahes olime kovžalaste teadvuses baltlased — kes neil rahvastel ja rahvustel ikka vahet tegi. Nii et külapoekese müüja, ümar tädike, kuulnud, et oleme Eestist, teadis ka meile kohast tervitust: “Sveiki!”

Rahvaste ja rahvustega oli Kovžas üldse huvitav lugu. Venna hüüdnimedeks kaassõdurite hulgas olid Американец, Француз ja Немец. Jumal teab, mis põhjusel täpselt. Neis nimetustes väljendus ühelt poolt mingi võõristus, teiselt poolt olid need aga seotud ka teatava respektiga. Säärased asjad olid ülimalt tähtsad, sest muidugi esines Kovžaski nooremate sõdurite ahistamist vanemate poolt (дедовщина), nagu vend on hiljem rääkinud, ja ma loodan, et tema sellega liiga palju kokku ei puutunud. Igatahes oli see meestemaailm hierarhiline igas mõttes: ohvitserid kiusasid sõdureid, vanemad sõdurid kiusasid nooremaid sõdureid, teatud rahvusest sõdurid kiusasid teistest rahvustest sõdureid ja nii ohvitserid kui ka sõdurid kiusasid vange. Vangidel olid endi hulgas omad ohvrid. Kovža vangide hulgas olevat olnud keegi, keda nimetati kuulsa vene estraaditähe järgi Edita Pjehhaks (Эдита Пьеха). Tema kuulsus olevat olnud nii suur, et peale vangide olevat teda oma kirgede rahuldamiseks kasutanud mõnigi sõdur ja ohvitser. Vange kasutasid ohvitserid Kovžas isiklike orjadena laialdaselt, neid pandi oma tarbeks tööle, saadeti metsa marjule või seenile jne. Ka võõrastemajas küttis ahju ja pesi põrandat üks keskealine kiilaspäine vabakäiguvang, kes olevat kinni istunud vägistamise pärast, nagu vend väitis. Jumal teab. Vangidelt osteti (raha või teepakkide eest) ka mitmesuguseid asjakesi, mida nad töökodades ajaviiteks valmistasid: nikerdatud kujukesi ja pilte, nupuga nugasid jne, enam-vähem kõike. Need võisid olla tõelised meistriteosed. Sõdurid saatsid neid suveniiridena koju.

Et roodukomandöri külalislahkusel olid piirid, pidime viimase öö Kovžas veetma mujal. Vend tundis sealse sõdurisöökla perenaist, vana tädikest, kellel oli majake ja kes nõustus meid enda juurde võtma. Mäletan, et olime küla peal jalutades imestanud, miks sealsed puust ja reeglina värvimata elumajade ümber nii palju kola vedeleb. Majade välisküljele nähtavasti rõhku ei pandud, majad olid seespidise loogikaga. Ja seest polnud sööklanaise majal ju häda midagi. Sööklanaine kostitas meid köögis selle ja teisega, kõige krooniks oli vaarikamoos. Vaarikamoos oli võrratu, kuid ebalesime, pirtsutasime pisut, sest söömiseks oli ette nähtud üksainus lusikas. Õnneks leidus majas lusikaid veelgi. Sööklanaisel oli ka teine tuba, kombinatsioon elu- ja magamistoast. Eespool, akna all, seisis telekas. Mäletan, see oli värvitelekas. Meil Tartus oli mustvalge. Diivani kohal seinal rippus vaip, mis kujutas, kui ma ei eksi, mägist maastikku kitsedega. Toa tagumise osa võttis enda alla voodi, millesugust polnud ma enne näinud. Ma ei tea, kas see oli sööklanaise enda leiutis või olid taolised sängid sealkandis moeks. Voodi oli nimelt hirmkõrge. Rajatis koosnes vedrupõhjaga metallvoodist, mille peale oli kuhjatud virn madratseid. Tulemus oli kaetud tekiga ja kaunistatud toredate patjadega. Minu mälestuses tõuseb madratsivirn peaaegu lae alla, paarkümmend madratsit oli seal vähemalt. Vana sööklanaine oli ilmselt tundliku unega, printsess herneteral. Ma ei mäleta, kas tema printsessivoodi juures seisis ka midagi trepitaolist, mille kaudu ta voodi otsa ronis. Sest seal, seitsmendas taevas, ta ju magama pidi.

Tagasisõit Kovžast Jertsevosse kestis pool päeva. Reisirong, kus peale meie polnud vist õieti kedagi, peatus ikka ja jälle, seisis tundidekaupa. Katsusime magada. Rong oli kütmata. Jumal teab, millele ma seal Arhangelski oblasti soode ja metsade vahel rongis konutades ja tukkuda üritades mõtlesin. Kas ma võisin mõelda küüditamistele, näiteks 1949. aasta märtsiküüditamisele? Vaevalt küll. Ja kui ma sellele isegi mõtlesin, siis ilma suuremate tunneteta. Nii palju olin ma elust Nõukogude Liidus aru saanud küll, et mõista: selles riigis on või igatahes oli enam-vähem kõik võimalik. Inimene võidi kinni võtta ja kuhugi Siberisse saata. Kus see Siber täpselt oli või algas, ma ei teadnud. Kusagil Peipsi taga, kus mujal. Arhangelski oblast pidi juba kindlasti Siber olema. Küüditamisest olin ma muidugi üht-teist kuulnud, aga tol ajal neist asjust lähemalt suurt ei räägitud. Nii ei teadnud ma midagi sellest, et mu vanavanaisa, ema isaisa, oli 1949. aasta märtsis Siberisse saadetud ja sinna jäänudki. Ma ei teadnud ka seda, et ema isa oli pisut varem metsavennana surnud ja sel moel võib-olla Siberist pääsenud. Ma ei teadnud isegi seda, et sellesama 1949. aasta märtsis oleks Siberisse saadetud äärepealt ka mu isa, koos vanemate, õe ja vendadega. Neile oli juba järele tuldud, rääkis isa, kes oli tol kevadel mõni aasta noorem kui mina 1987. aasta sügisel, mulle alles mõne aasta eest. Nad olid end valmis pannud, püssimees oli uksel seisnud ja autot oodanud. Aga autot millegipärast ei tulnud. Ja rohkem sellest loost hiljem ka eriti ei räägitud. See oli möödas.

Vahel räägiti küüditamise asemel asumisele saatmisest. Mida see täpselt tähendas, ma ei teadnud. Aga asumine, see kõlas kaunis süütult. Igaüks asus alati kusagil. Mina asusin parajasti rongis, mis mind Kovžast uniselt Jertsevosse loksutas ja sealt edasi, juba hoogsamalt, Leningradi, ja kunagi hiljem, nii umbes kahe päeva pärast, pidi tulema ka Tartu. Sirutasin käe kotti, mis sisaldas väikese varu Kovža poekesest ostetud kompvekke, valgeid moosisüdamikuga suhkrutükke — nimetasime neid padjakesteks — ja panin suhu. Aegamisi padjake suus sulas. Ja sulas ka järgmine. Ükskord pidi sulama ka viimane padjake, aga selleni oli veel aega. Seni asusin siin, rongis, ja mõtlesin sellele, mis oli olnud, aga veel mitte täiesti möödas. Tulevärk Leningradis, salapärane näriline Jertsevo jaamahoones ja ropp kivipeldik, pussnoaga vabakäiguvang dresiinis, Kovža nagisevad laudteed, roodukomandör ja tema spartalikud reformvoodid, mundris vend, Gela ja Dato, kiilaspäine võõrastemajateener, okastraat ja vahitornid, printsess herneteral, rongid, rongid ja rongid, pidev ootamine. Ja Sofia Rotaru laul, mida olime Kovža võõrastemajas roodukomandöri kassettmakil õhtuti käianud. “Было, было, было, было, но прошло,” laulis rütmiliselt mu peas, kui poolunes ronginaril lamades läbi akna pimedust põrnitsesin, siis, 1987. aasta novembris, veel kaugeltki mitte nii nostalgiliselt kui täna. Nii veidralt nostalgiliselt. Tookord pigem veidralt.

—

Fotol: vend, mina ja õde Kovža võõrastemaja ees (teine vend teeb pilti).

My home is nowhere without you

Herman Dune (Düne), “My Home is Nowhere Without You” (“Next Year in Zion”, 2008). Prantsusmaalt. (Koduleht ja MySpace.)

Ega midagi ju ei kordu

Ega midagi ju ei kordu. Vähemalt ühe inimese elus. Bussisõit Tallinnast Tartu täna õhtul polnud ka seesama, mis oli olnud bussisõit Tartust Tallinna õhtu varem. Sama oli juhtumisi vaid koht, kuhu piletimüüja mu sõidu ajaks istuma määras, iste nr 14. Ja põlved valutasid samamoodi. Kuid tagasisõidul ei istunud mu kõrval kedagi, nii et võisin, toetades pea higisele aknale, mille taga oli SUUR MUST EIMISKI, oma jalad aeg-ajalt välja sirutada.

Ja nüüd võitlevad minus kaks tahtmist: kirjeldada eileõhtusi kohtumisi ja läbielamisi nii detailselt, et selle põhjal hakkaksid aimuma mingid mind suunanud jõujooned, või muutuda hoopis nii krüptiliseks, et ma oma märkmetest mõne aja pärast tõenäoliselt ka ise enam suuremat aru ei saa. Igatahes: naasnud Tartusse, mis tundus ühtaegu Jumalast maha jäetud kolkana ja lumise muinasjutulinnakesena, mõtlesin, et Tallinn on siit nii kaugel, et seal korrapärasemateks käikudeks peab olema kas mõni ülimalt praktiline vajadus, või midagi irratsionaalset, mõni kinnismõte.

Mind seob Tallinnaga nähtavasti ühte kui teist, peamiselt on selleks ikka sõbrad, kes on sinna sattunud või sealt leitud. Tööalaselt puutub Tallinn minusse pigem harva ja hajusalt kontaktide kaudu mõne kirjastusega (neid on Tallinnas lihtsalt rohkem kui Tartus). Niisiis: minu suhe Tallinnaga põhineb eelkõige isiklikel suhetel sealsete inimestega. Need suhted — suhted inimestega — on minu meelest head, ent kui ma peaksin mingi mõistega tähistama oma Tallinna-suhet, siis sobiks selleks ehk Hassliebe, mingi love-hate relationship.

Ei, pigem nii: viha sealt puudub, kuid on mingi latentne hirm. Ma pelgan ennast selle paigaga siduda. Nii et ma küsin endalt vahel, taas Tallinna poole teele asudes, mida ma sealt õigupoolest üldse otsin. Ja mõnikord küsin endalt ka, mida ma tean nähtusest nimega PTSD. Kõige kindlamini tunnen ennast Tallinnas vist ihuüksi jalutades, ilma selge sihita, lihtsalt uudistades ja üllatudes. Sest Tallinn on kaunis ja vaheldusrikas paik.

Olgu kuidas on, ma tean endast vähe, kuid neid bussisõite ma igatahes tean. Olen sõitnud Tartust Tallinna ja Tallinnast Tartu vist enam-vähem kõigis mulle teadaolevates meeleoludes. Ja ehkki ma olen viimasel ajal, eriti viimasel aastal, jõudnud õnneks niikaugele, et need peaaegu kakssada kilomeetrit mööduvad leebes rahus ja rõõmus lihtsatest maastikest, kiusab mind siiski mõnel silmapilgul mõte, et kõik need meeleolud, mille äärmusi ma pelgan, nagu köietantsija pelgab köiest vasakule ja paremale jäävat tühjust (ning lõppkokkuvõttes pole vahet, kummale poole kukkuda), on sel teekonnal ometi kusagil olemas. Ega midagi ju ei kordu, sisendan siis endale.

(Mine tea, kõik oleks vist teistmoodi, kui Tartu ja Tallinna vahel sõidaksid rongid — st sõidaksid nii, nagu nad ühes Euroopa riigis sõita võiksid. Pooldan seega Eesti rongiliikluse arengut suuresti puhtalt isiklikel, läbini egoistlikel põhjustel …)

Aga Tallinnas elab nii palju häid inimesi, et neil lihtsalt tuleb külas käia. Ma ei tea, mida ma teeksin, kui poleks näiteks C-d, kui poleks G-d, kui poleks K-d, kes mind Tallinna ootavad. Ja reede õhtul, osalt ka täna, laupäeval, nägin ma neid taas. Muidugi, teatud mõttes oli see ju ka ühe varasema, veebruarikuise tantsuõhtu kordus. Aga kõik oli siiski täiesti teistmoodi. Näiteks: loovutanud oma korteri võtmed mulle, sõitis G. maale, ja elas seal, nagu hommikul kuulsin, läbi ühe suuremat laadi perekondliku draama; K. kaotas õhtu käigus oma telefoni, mis talle suurt meelehärmi valmistas, kuid leidis selle päev hiljem jälle üles (Eestis elab siiski ausaid leidjaid); ja C. oli ühel hetkel nii rõõmus ja seda oli nii hea näha, et muutusin ühel teisel, hilisemal hetkel vist päris kohmetuks.