Warum die Zitronen sauer wurden

Heinz Erhardt, “Warum die Zitronen sauer wurden” (1969).

Heinz Erhardt (1909-79), ilmselt kuulsaim baltisaksa koomik, der wohl berühmteste Komiker baltischer Herkunft, dessen sprachspielerische Altherrenwitze ja machmal nicht ganz ohne sind. Sein Zitronengedicht wirkt jedenfalls … geradezu zugeschnitten auf mein zitronengelbes Blog.

P.S. Ah jaa, 5. juunil oli Heinz Erhardti 30. surma-aastapäev, sein 30. Todestag, und am 9. Februar jährte sich sein Geburtstag zum 100. Mal, oleks ta 100-aastaseks saanud. Das gibt zu (ge)denken …

Gerard Reve: Sünd

Pole kahtlustki, et ma olen väga halb.

(Et inimene on üleni halb ja teda võib nimetada headuse suhtes täiesti küündimatuks, on küllaldaselt teada ja seda ei vaidlusta peale mõne seestunu ja sõgeda enam õnneks mitte keegi. Ent küsitavaks jääb, kas inimene on oma halbuses süüdi tervenisti või osaliselt. Usun, et inimene on umbes poolenisti halb oma loomult ja sünnilt, ning teise poole osas oma vabal tahtel ja valikul, mis teda halva ja hukatuse poole juhivad. Kui inimese eksistents eviks mingitki kehtivust ja vahekorda Igavese Päästega, oleks see võimalik ükspäinis Jumala mõõtmatu ja mõistetamatu armu läbi, mis on surelike esimene, viimne ja ainus lootus. Aga seda kõrvalmärkuse korras.)

Kui üldse kunagi mõne olendi puhul, siis vististi küll minu juures on minu halbus ja eluvääritus saanud ilmsiks ja seletatavaks asjaolude kaudu, millega seoses ma ilmale tulin.

Minu sünd kulges ennekuulmata vaevaliselt, kestes kolmkümmend neli tundi peaaegu lakkamatuid tuhusid ja krampe, mille käigus mind ikka ja jälle, otsekui vanade Hispaaniamaa hukkamiste julma eelmängu korras, aeglaselt kägistati. Sündisin sinisena ja hingetuna. Kell lähenes kuuele õhtul; väljas valitses juba pimedik, ja kõle, kibekülm tuul pillutas esimesi märgi helbeid, mis kuulutasid ulgudes tõusvat lumetuisku.

Minu sünni juures mehi ei viibinud: vana, habemik doktor Montezinos, ühtviisi hoolas ja armastatud alkohoolik, kes polnud eales purjus, oli ühe järjekordse tuhudevahelise lühikese pausi ajal suundunud oma kunagise õpingukaaslase poole, kes elas minu vanemate vahetus läheduses, et seal kiiresti paari verivorstipalaga kõhtu kinnitada. Kui ta taas sünnituppa astus, läks tal vaid suurivaevu korda minu haletsusväärne külm kehake minu rinda ja selga võmmiva ämmaemanda käte vahelt lahti kangutada. Sama vähe kui tollel õnnestus temalgi esimese hooga minust mingit häält välja meelitada. Oma enesekindlas leidlikkuses sõtkus ta oma karvaste, juba artriidi algmetest kooldus küünistega minu rinnakorvi ja moondas selle alatiseks kanarinna algmudeliks. Ent siis lõpuks tõin ma, esiotsa kurinal, seejärel kiunudes, ja viimaks kisendades, kuuldavale nõutud hääle. Olin sündinud ja, õnneks või kahjuks, hingasin, ja olin mõistetud elama ning alles hoopis hiljemini surema.

“Karjumine on alati hea,” sõnas vana doktor Montezinos, “see määrab ja paneb mõndagi paika.” Ta oli nokastanud, ilma oma purjusolekut eales tõendataval määral näitamata, ja Amsterdami näljakoi tillukeses toas, Van Hallstraatil asuva maja nr 68 kolmandal korrusel, õhkus tema suust äsjasöödud verivorsti hõngu, mille vaat et mikroskoopiliselt väikesed fragmendid olid talle habemesse takerdunud.

Sünnitoas oli peale ämmaemanda, doktor Montezinose, nurganaise ja minu kohal ka veel üks teise korruse naabrinaine, kes pärast seda, kui tema mees, tiisikeri tunnustega korvipunuja, ta hüljanud oli, elatus oma ema või tädi poolt provintsist ülimalt ebakorrapärastel aegadel läkitatud väikestest summadest ja valdas käelugemise ning kaardipaneku kunsti ja muid seda laadi salaoskusi, mida ta aga ei rakendanud ilmaski raha või kasu saamise eesmärgil. Ta kompis mu niisket, hädavaevu Surmasuust pääsenud pealage ja lausus pominal midagi seesugust nagu: “Ennäe? Ei, siiski mitte.” Silmapilguks oli ta ühest konarusest eksikombel järeldanud, et olin sündinud õnnetähe all. “Tema peale hakkab paistma palju valgust. Väga palju valgust. See on lambivalgus. Ja kõik muudkui vaatavad. Suur hulk inimesi.” Ta ohkas ja langes pooleldi minestusse, nagu tal neil puhkudel kombeks oli.

Vaevalt oli doktor sääred teinud ja oma röhitiste leha tundideks majja ning trepikotta maha jätnud, kui juba ilmutas ennast uus häda: emal ei olnud piima. Eksikombel oli tema rindade prink paistetus lapsetoiduseks arvatud. Joogijanu mul ei olnud, mis näis mõistatuslikuna. Olid ehk nibud ummuksis? Lapsevõmmimise juba käppa saanud ämmaemand mudis ja rutjus nüüd minu ema rindu, nii et seda nägu. Täis olid need küll, aga külluslikult esile purskuv vedelik polnud nõutud koorvalev elumahl, vaid samahästi kui toitaineid sootumaks mitte sisaldav, pooleldi käärinud turseneste.

Kuudepikkuses tasavägises võitluses täiskasvanuliku visaduse ja lapseliku elutülgastuse vahel toideti mind vaheldumisi peti, lahjendatud lehmapiima, suhkrulahuse, lahjedatud porgandimahla ja soojaks aetud riisiveega, mille kõigega kaasnes voodipesu, kardinate, tapeedi, põranda ja mööbli lõputu määrimine. Lahingu võitsid täiskasvanud, ja taas jäin ma hinge, omandasin jõu vastu hakata tervele hulgale lastehaigustele ja elama jääda.

Selle järgi, mis mulle on räägitud, olin ma oma esimestel eluaastatel peaaegu vahetpidamata haige. Väga ähmasel ja ebamäärasel kujul, mis puutub kohasse ja asjaoludesse, on jäänud mulle sellest meelde pilte: väikesed ruumid täis sosinat nõrga või varjatud, summutatud lambitule valgel: nappidest häälitsustest saadetud tablettide, tinktuuride ja pulbrite segamise ning lahustamise liigutused; kellegi kuju, toetamas mu pead ja üritamas joota mulle sisse midagi, mis on liiga kuum, liiga külm, liiga magus või liiga mõru.

Hilisemates mälestustes muutuvad pildid aredamaks; hääled on valjemad ja ma saan sõnadest aru; ka tean ma enam-vähem nimeliselt, mis on see, mida mul juua või alla neelata tuleb. Ja ma tean, et olen haige, ja et jään haigeks eluks ajaks.

Ühes neist mälupiltidest istun ma surmvaikselt toolil, toas, akna lähedal. Väljas akna taga ripub hõre talvepäike, madalalt ja tuhmilt inetute majade inetute, sinkjashallide katuste kohal. Ja mul on valus, sest olen haige, kolm või neli aastat vana. Valu, sügav ja tuikav, on kohe mu kõrvade taga, minu lõualuude mõlemas liigeses, mille ümber on seotud rätik, otsekui oleksin mumifitseeritav laip. Kui ma läbi nina hingan, näib valu levivat mu kõrvade piirkonnast edasi, üles otse mu silmakoobaste alla välja. Hingan ma aga läbi suu, siis valdab valu, sügavamalt seestpidi üles tungides, peaaegu kogu mu suu- ja kõriõõne. Vaheldan mõlemaid õhusisseveo mooduseid ikka ja jälle, et valu ei saaks mahti oma lähtekohast väga kaugele nihkuda, ja liigutan ennast nii vähe kui võimalik, sest liikumine tekitab tuult, ja tuul põhjustab jahedust, ja vähimgi jahedus mu näol rohkendab valu.

Mine tea, võib-olla just seetõttu kinnistus tollal minusse jäädavalt kõike valdav ja varjutav arusaam, et elamine ja tegutsemine, või elamine ja mitte-tegutsemine, on ühtviisi valu ja hirm ja õudus, ja et on katastroof ning suur õnnetus sündida ja elada.

—

Gerard Reve. Een Circusjongen. Levensroman. Amsterdam: De Bezige Bij, 2006, lk 11-15. (See on “Esimene peatükk, milles kirjanik arutleb, kui ennekuulmata halvana ta sündinud on, ja üritab lähemalt selgitada oma sünget vaadet maisele eksistentsile.”)

P.S. Hollandlase Gerard Reve (1923-2006) romaani “Een circusjongen” (“Tsirkusepoiss”, 1975) kangelase sünni kirjelduse kõrvale on eesti kirjandusest panna ehk vaid Reed Morni (1898-1978) romaani “Andekas parasiit” (1927) algusread:

“Kaheksa kuud lebas ajaloolt otsust ootamas uue sajandi värskes ning tühjas kirstus, kümmekond sisutuid päevi langes neile kergeks lisaks, kui jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil sündis Ellu Romeldi ilma surema. Sündis ema kaheaastase ootamise viljana, muljutuna ema kandmispäevil kujutet tulevikust ning ta sihtjoonist. Sündinu pehme pää näis hell neist tema olemisse mõeld mõtteist. See kibedus sööstis eluaimava olevuse puiklevasse protestikissa ennustavalt, aimates nagu kidurat käekäiku.”

Harry Domela: Iga toll vürst

Jõudnud hotelli tagasi, märkasin, et inimesed kõnetavad mind üldiselt kui Kuninglikku Kõrgust. Juba hommikul, kui voodis lamasin, oli juhtunud, et äkitselt astus mu tuppa hotelliteener, kes tuli mulle minu portsigarit tagasi andma. Portsigaril oli kujutatud siniste husaaride vappi. Mitmekordsete kummarduste saatel ütles ta mulle: “Kuninglik Kõrgus ei tule ju ometi ilma sigarettideta toime.” Olin oma ülikonna harjamiseks välja riputanud ja portsigari taskusse jätnud. Mehe sõnadest täiesti pahviks lööduna kostsin: “Tühi lori! Me olime kord Kuninglik Kõrgus!” Nüüd pärast lõunat hotelli vestibüülis istudes pidin tunnistama, et minu imestusele ei taha kuidagi lõppu tulla. Keset kõiki neid Brandenburgi junkruid: igal pool pilgud täis andumust ja aukartust … Viibisin nagu uimas. Siiski meelitas mind teadmine, et tõmban enda poole kogu oma ümbruskonna aupaklikkuse. Ainult üks asi ei andnud mulle rahu: mäherdusse kimbatusse võisin ma siin sattuda, kui äkitselt ilmuks lagedale keegi, kes tunneb tõelist printsi! Iga hetk võis asi avalikuks saada. Asusin ma ju Berliinis, Potsdami aadli maailma keskel. Mulle oli selge, et kauemaks ma enam Habsburger Hof‘i jääda ei saa. Teiselt poolt peibutas mind mõte oma printsirollist tungiva vajaduseta mitte loobuda. Kõigele vaatamata oli liiga meeldiv ülimate austusavalduste pidev objekt olla. Mis oleks, kui pöörduksin tagasi Erfurti? Raha mul nüüd üksjagu oli. Mitte mingil juhul ei tohtinud ma oma aega tühja vedelemise peale raisata. Midagi pidin ma ometi tegema. Mis oleks, kui ma seda rolli nüüd teadlikult edasi mängiksin? Võtnud vastu kiire otsuse, tellisin pileti, et järgmisel hommikul lennukiga Erfurti tagasi sõita.

Sõit lennukis oli seletamatult ilus. Meie all päikesesäras põldude kontuurid, teravad, nagu noaga lõigatud, kaardileht kaardilehe järel, üksteise kõrval reas: ehtpreisilik. Peagi lendasime üsna madalalt üle kiiskava Elbe jõevöö. Siis ilmusid kaugusehämust Tüüringimaa voored, üles ja alla, hästi sujuvalt, kaetud siledate teede võrgustikuga. Lahkeilmelised külakesed, mille servas veisekarjad meie lennuki eest ummisjalu minema jooksid … Sünged kuusemetsad, ojad ja jõekesed orupõhjades looklemas. Seejuures tegi lennumasina mootor lakkamatult müra, nii et vestlus oli võimatu. — Weimar kaugvaates, peidus kahe mäeaheliku vahel, kastetuna sügisesärasse … Erfurt … ! Kui ma hotelli saabusin, oli parajasti vaba vaid üks viienda korruse tuba. Mis muud kui pidin selle võtma. Tuba oli lausa masendav. Ventilaator seina sees käis väsimatult ringi. Ma ei saanud magada. Nõudsin portjeelt teist tuba. Ta andis mulle ainult lubaduse teha, mis suudab. Õhtul hotelli vestibüülis istudes ja igavledes märkan, et minu juurde astub hotelli direktor ja tervitab mind. Palun tal istet võtta. Ta tänab ja nihutab lähemale ühe tugitooli. Avaldan oma imestust, et väikeses Erfurdi linnas on säärane suur hotell, mida poleks häbi võrrelda ka suurte linnade suurimate hotellidega. Seepeale seletab ta mulle, et Erfurt asub geograafiliselt otse Saksamaa südames, mistõttu toimuvat siin palju kongresse ja konverentse. Alles hiljaaegu olevat siin aset leidnud suur kokkutulek, kus olnud väga palju prominentseid tegelasi. “Kas see oli äriline või poliitiline üritus?” küsisin. “Nojaa, kuidas võtta, peaasjalikult vististi poliitiline. Saksa katoliiklaste kokkutulek. Aga andestage, parunihärra, kas minust oleks pealetükkiv, kui paluksin teil osutada mulle seda au ja minuga pudeli veini juua?” Vaatasin teda imestunult. Et ma polnud veel õhtust söönud, lükkasin pakkumise tänades tagasi. Ta näis olevat pettunud. Jätkasin meie vestlust: “Mis prominentsed tegelased siin siis olid? Vaimulikud, ilmalikud?” — “Peaasjalikult ainult ilmalikud, nagu Marx, Wirth, vürst Löwenstein, Stegerwald, Haslinde … ja nii edasi.” Äkitselt näis talle midagi pähe turgatavat. “Kõik härrased kirjutasid oma nime hotelli “Kuldraamatusse”. Kui see parunihärrat huvitama peaks, oleks mul hea meel seda parunihärrale näidata.” — “Liigagi armastusväärne! Küllap heidaksin allkirjadele meeleldi pilgu peale.” Tõusime püsti ja ta juhatas mu ärinõuniku erakontorisse. Kapist suurt, hinnalisse nahka köidetud raamatut välja võttes palus ta mul kirjutuslaua ääres istet võtta. Teatava pidulikkusega lõi ta raamatu minu ees lahti. Lehitsesime seda aeglaselt, lehthaaval. Igale lehele oli kirjutatud nimi. Nende seas oli väga kõlavaid, nimesid, mis kuulusid vürstidele, finantsaristokraatidele, tuntud poliitikutele ja kõrgetele sõjaväelastele. Lõpuks tulid pikas reas saksa katoliikluse prominentseimad esindajad: Wirth, vürst Löwenstein …, viimasena allkirjastatud leheküljel: “Marx, riigikantsler.” Direktor ei suutnud nüüd enam teatavat erutust varjata. “Jaa, Marx, Saksa Riigi kõrgeim ametnik, sellel leheküljel.” Ta pööras uue, veel ühegi sulejäljeta lehekülje. “Ja siia, siia peaks oma nime kirjutama üks kõige kõrgemaid tegelasi, inimene, kelle positsioon on võrdväärne riigikantsleri omaga, nimi, mille kõla on veelgi täiem.” Ta haaras sulepea pihku, kastis selle tindipotti ja ulatas mulle. “Me pidasime sellega parunihärrat silmas. Juhul kui parunihärra suvatseb nii lahke olla?!” Suurivaevu suutsin oma hämmingut varjata. “Marx – Korff?!” ütlesin ma. “Kuulge, see kontrast on nüüd küll liiga suur. Mis mulje võiks jätta riigikantsler Marxi kõrval üks lihtne parun Korff!” Direktor naeratas diskreetselt. “Aga kes muu peale Teie Keiserliku Kõrguse siis veel kõne alla tulla saaks?” — “Kes ma teie arvates õigupoolest olen …” — “Oo, meie tundsime Teie Keiserliku Kõrguse sedamaid ära.” — “Noh, kes ma siis olen?!” küsisin, ja otsekohe vastas tema: “Tema Keiserlik Kõrgus Preisimaa prints Wilhelm, kroonprintsi vanim poeg.” Õelalt ütlesin talle: “Teil on tõepoolest erakordselt terav pilk, härra direktor, seda ei või salata.” Võtsin sulepea ja kirjutasin ühe hoogsa tõmbega leheküljele nime: “Wilhelm, Preisimaa prints.” Lisasin veel kuupäeva ja andsin talle sulepea tagasi. Matkisin nime kirjutades edukalt endise keisri käekirja. “Kas ma tohiksin nüüd Teie Keiserlikku Kõrgust paluda, tähistamaks Teie Keiserliku Kõrguse meie hotellis viibimist, minuga üks pudel veini juua?” — “Meeleldi, aga pärast õhtusööki. Üks asi siiski veel: ma soovin, et mind ära ei tuntaks, niisiis edaspidi palun: parun Korff.” Direktor tegi kummarduse: “Täpselt nii, nagu Teie Keiserlik Kõrgus käsivad. Aga ma palun Teie Keiserlikku Kõrgust lubada minul Teie Keiserliku Kõrguse poole siiski Teie Keiserlikule Kõrgusele õiguse poolest kuuluva tiitliga pöörduda.” — “Meeleldi, armas direktor, kui see teile rõõmu valmistab. Ent säärasel juhul olgu ka tiitel õige: Kuninglik Kõrgus.” — “Väga hea, Kuninglik Kõrgus. Kas ma tohiksin nüüd Teie Kuninglikule Kõrgusele meie hotelli nimel tere tulemast öelda! Väljendan elavat soovi, et Teie Kuninglik Kõrgus jäävad meie juures rahule. Lubame näha vaeva ja sellele omalt poolt nii palju kui võimalik kaasa aidata.” — “Ma tänan teid,” katkestasin tema kõnevoolu. “Nüüd võime ju jälle alla minna.” Sügavalt kraapsjalatades tõmbas ta ukse lahti ja me astusime välja.

Järgmisel hommikul oli hotelli vestibüül inimestest tulvil. Igalt poolt kuulsin sosistamist: “Seal ta on! Ossa! Kui šikk!” Aupaklikud pilgud puhkasid minu peal. Minus oleks otsekui midagi prõksatanud. Tundusin endale nüüd sootuks teistsugusena. Minu küljest pudenes kõik lihtsa ja süütu Harry Domelaga seotu. Tajusin, nagu kasvaks mulle sootuks uus nahk. Tundsin ennast nii isoleerituna, nii suurena, uskusin enese uhkel sammul kogu selle ringisibava inimpuru kohal astuvat. Olingi prints, mis muud, iga toll vürst, ja täitsin oma rolli mind ennastki jahmatava endastmõistetavusega.

–

Tekst on tõlgitud väljaandest: Harry Domela, Der falsche Prinz. Leben und Abenteuer von Harry Domela. Im Gefängnis zu Köln von ihm selbst geschrieben. Januar bis Juni 1927. Berlin: Malik-Verlag, 1927, lk 198-202 (peatükist “Liebe des freien Manns”).

P.S. Baltisaksa literaadi Harry Domela raamatust “Valeprints” (“Der falsche Prinz”) olen tõlkinud oma blogisse juba varemgi ühe lõigu (“Harry Domela: Tänav”, 30. 11. 2007). Seal on ka pikem ülevaade tema elust.

Pärast Läti iseseisvumist verinoorelt kodumaalt lahkuma sunnitud baltisakslane Harry Domela (1905-1978?) pidas Saksamaal aastaid puruvaest hulgusepõlve: polnud tal Saksamaal sugulasi ega olnud tal ka mingit kodakondsust. Kuid tal oli hea kasvatus ja eksootiline balti aktsent, nii et pärast aastaid tänaval virelemist tuli ta mõttele hakata esinema balti aadlikuna (baltisakslaste valdav enamus ei olnud aadlisoost). Ta kasutas tuntud balti aadliperede nimesid ning nüüd avanesid talle praktiliselt kõik uksed ja südamed. Ja väga peened seltskonnad. Kui tänapäeval seostub Baltikum Saksamaal muu hulgas hirmuga Ida-Euroopa barbarihordide ees, siis pärast Esimest maailmasõda elasid veel kujutlused siinsest isevärki arhailisest aadlimaailmast, kõigist neist peenetest kommetest, teatavast suveräänsest härrandlikkusest, mida on Baltikumis hiljemgi harrastatud — ja mida omal ajal minu meelest näiteks Gerhard Schröder Lennart Mere juures ühelt poolt küll imetles, teiselt poolt aga jälestas ja kartis.

Nii et Domela oleks võinud rahumeeli piirdudagi mõne krahv von der Recke või vürst Lieveni identiteediga ja mõnda aega ilusti ära elada, lasta end võõrustada, kostitada ja poputada parimates hotellides ja uhkeimates üliõpilaskorporatsioonides. Kuid süües kasvab isu: kui 21-aastane Domela end 1926. aasta sügisel Erfurdi hotellis Erfurter Hof parun Korffi nime all sisse kirjutas, hakkasid peagi käima sosinad, et tegemist on Saksa kroonprintsi pojaga, kes reisib inkognito. Saksamaa oli küll juba mitmendat aastat vabariik, kuid austus kroonitud peade ja üldse aristokraatide vastu elas ühiskonnas õige visalt edasi. Domela võttis pakutud printsirolli vastu ja mängis seda väga edukalt mitu kuud, kuni asjaga hakkas tegelema Saksa luure — kuuldused “troonipärijast” olid kõigele vaatamata levima hakanud. Domela põgenes nüüd Erfurdist ja üritas Prantsusmaale võõrleegioni pääseda. Aga enne ta vahistati. Seitsme kuu pikkuse vangistuse ajal kirjutas ta oma kirjust elust raamatu, mis ilmus mainekas kirjastuses ja sai sedamaid bestselleriks. Ja pool Saksamaad naeris.

Kujutlusvõimes on midagi hämmastavat. Harry Domela ei sarnanenud kuigivõrd prints Wilhelmiga, kelleks teda peeti — kes ta usuti ja loodeti olevat. Kelleks mind peetakse, see on alati huvitav küsimus. Ja veel: kas ma suudan mingilgi määral seda, kelleks mind peetakse, mõjutada? Kas see, kelleks mind peetakse, mõjutab mind? Ja siis muidugi: kes olen ma õieti tegelikult? Ja lõpuks: kas see, kes ma olen, ja see, kelleks mind peetakse, peaksid tingimata kokku langema, kas see on üldse võimalik ja kas selle nimel on vaja alati vaeva näha? Alati peetakse kedagi kellekski. Suurpettur Harry Domelaga seoses meenub mulle muidugi see, kuidas mõni aasta tagasi ühel Tartu kirjanduskonverentsil, mis tiirles kolme Keyserlingi loomingu ümber, astus pärast hommikusi ettekandeid — kuulajad ja esinejad kiirustasid lõunakohvile — minu juurde kunagine Saksamaa suursaadik Eestis, juba vanemas keskeas baltisaksa aadlik, ja küsis, kas tal on au kõnelda Alexander von Keyserlingiga. Kahetsesin oma suutmatust nii kõrgetele ootustele vastata, mispeale suursaadik mulle selgitas, et kõnealune Keyserling või Keyserlingk (ma ei mäleta enam, kumb) olevat Kanadast või USA-st, kus ta elavat, küll konverentsile kutsutud, nagu mitmed teisedki sellest suguseltsist, aga ta polevat kindlat nõusolekut andnud. Igatahes olevat suursaadikul infot, et noor krahv võivat siiski saabuda, võib-olla ette teatamata. Ja ettekannete ajal tundus talle, et oodatud külaline võiksin olla just nimelt mina … Amüsantne lugu kõditas loomulikult tublisti mu ego ja lõbustas mind terve päeva. “Aga kuulge, kes te siis tegelikult olete?” küsis suursaadik pärast oma eksituse ilmsikstulekut. Sest tal oli taktitunnet, ja küllap ka siirast huvi. Nii me jutule saimegi.

Väljavaade

Mäletan, et vaatasin kord, juba aastaid tagasi, ühte dokumentaalfilmi viimasest saksa keeles kirjutavast Praha kirjanikust. Juudi soost Lenka Reinerová, kes, nagu nüüd Internetist järele uurisin, suri möödunud aasta suvel, ütles seal, et kirjutab oma teosed endiselt kirjutusmasinal. Ja mitte seetõttu, et ta suhtuks arvutitesse halvasti või kardaks, et ta ei suuda enam kõrge vanuse tõttu arvutiasjandust selgeks saada, vaid lihtsalt põhjusel, et arvuti, kobakas riistapuu, varjab ta vaate. Sest kirjutamise ajal on tal kombeks pilk aeg-ajalt aknast, mille taga ta kirjutab, välja saata, ära uitama lasta.

Tõstsin enne nende ridade kirjutamist oma sülearvuti, mis teab kui kobakas ei ole, pigem väheldane, oma viimaste kuude põhiasukohast kirjutuslaual mujale. Kirjutuslaud asub küll akna juures, kuid selle akna ees ripub ruloo, kauplusest “Kangas & Nööp” ostetud värvitu, linasest riidest ruloo, mille alaserva kaunistavat pitsi pean ikka ja jälle kassikarvadest puhastama. Sass armastab aknalaual, ruloo ja klaasi vahel, istumas ja linde uudistamas käia. See ruloo on ka ainus aknakate, mida ma oma kodus — elan teisel korrusel — õieti kasutan. Ühe akna ees ripub küll säärane veel, kuid see on alati üles keeratud. Kolmas aken on lihtsalt aken.

Tõtt-öelda pole ma oma kirjutuslaua asukohaga rahul, aga see oli ainus paik, kuhu ta sobis. Katsin akna rulooga, sest õhtuti langes sealt sisse nii eredat valgust, et ma ei näinud arvutiekraanigi. Ja raamatuselgade koltumisele riiulites tuli lõpp teha. Aga rulool on ka teine põhjus. Aknast vaid tosinkond meetrit eemal asub kõrvalmaja, ilmselt ENSV-aegne, ühekorruseline viilkatusega erekollane “eramu”, mida on viimasel kahel aastal põhjalikult remonditud. Eramu kõrvalhoone, kunagi suuremat kuuri meenutanud rajatis, on tehtud laiemaks ja ehitatud ümber saunaks. Ruloo varjab mind võõraste pilkude eest, aga varjab minu pilgu eest ka vastasmaja elanikke.

Oma toredas saunas armastab majaomanik, musta käharpea ja balkanlike vuntsidega keskealine mees, nädalavahetustel lõõgastuda, päris kindlasti teenitult. Lõõgastumine käib üksi või koos külalistega. Igatahes oli see nii veel siis, kui ruloo mu akna eest puudus. Suviti tuldi, käterätid ümber, saunast ka välja, maja ümbritsevasse aeda (korrapäraselt pügatud muru, mitmesugused lilled, hästi hooldatud õuna- ja kirsipuud) juttu ajama ja karastusjooke jooma. Naabrimehe eramu ja 20. sajandi algusest pärinevat üürimaja, milles ma elan, lahutab puutara. Hoolitsetud aed läheb siinpool tara üle sissesõiduteeks hoovi ja kaugemal ka hädapäraselt kõpitsetud rohealaks, mis üürimaja juurde kuulub. Kuid viljapuid on siingi. On ka üks violettide õitega sirel.

Tõstsin oma arvuti niisiis selle rulooga akna alt mujale, teise akna juurde korteris, aknalauale, ja vaatan nüüd sellest katmata aknast välja. Mulle paistab üürimaja tagahoov, kuurinurk, puud (lähemal õuna- ja kirsipuud, kaugemal muu hulgas üks vana ja kõrge tamm), Emajõe poole jäävad majakatused (pea eranditult eramajad), kauguses kõrguv Tigutorn. Vaid mõni üksik Tigutorni aken on valgustatud, kuid nagu alati põleb keerduva hoone valgustatud tipus punane tuluke, mida on näha ka pilves ilmaga. Öötaevas, mis täidab vaatest kaks kolmandikku, on tumeroosa. Paari aasta jooksul on majasein akna ümber kasvanud täis viinapuuvääte, osa neist õõtsutab tuul pisut tontlikult akna ees.

Siin, selle akna juures, armastasin kirjutada eriti eelmisel aastal, lükkasin akna sageli pärani, hilissügiseni välja. Küttekulud suurenesid, aga ma vajasin õhku. Üheks põhjuseks, miks ma seda akent eelistasin, oli peale vaate seegi, et see oli ainus paik, kus võrguühendus enam-vähem kindlalt töötas — enne Tele2-ga lepingu sõlmimist kasutasin mingit tasuta võrku, mis õnnekombel mu korterini küündis. Aga olen siia oma arvutiga ikka ja jälle hiljemgi tulnud. Aastaga on vaade avardunud: akna taga kasvavat õunapuud, kust ulatusin varem sügiseti ka õunu haarama (kollased magusad õunad), lasi majaomanik viimasel suvel tublisti kärpida.

Kärpimine kurvastas küllap Sassi, kes oli armastanud puuvõras parvlevaid varblasi luurata. Aga varblased hakkasid uues olukorras kogunema akna ümber väänduvasse viinapuusse. Säutsumist võis kuulda kogu korteris ja Sassi kõrvadele oli see muusika. Ühel suveõhtul, kui olin korraks akna juurest eemale läinud, otsustas ta koorilaulu sekkuda — ja maandus läbi kärbitud õunapuuvõra raginal majahoovi, õnneks viga saamata ja ühtegi varblast tabamata. Linde käib siin teisigi, kuurikatusel jalutab aeg-ajalt mõni hakk, vares või harakas. Kirjutasin ühest kuurikatuse lumme jäljerea teinud hakist kunagi isegi haiku.

See vaade on väga rahulik, ilma suuremate muutusteta. Inimesi satub pildile harva, igatahes on see nii hommikuti ja õhtuti — aegadel, mil ma tavaliselt kirjutan. Võib näha naabrinaist, kes hoovis taksi jalutamas käib (taksi nimi on Kaspar, naabrinaise nime ma ei tea). Õieti võib jalutuskäiku vaid kuulda, kui aken on lahti, nagu võib kuulda ka mängivaid lapsi (nelja-viie aasta vanused eesti poisid), sest kui akna juures kirjutan, mulle hoovis toimuv kätte ei paista. Võib kuulda ka hoovi saabuvaid ja hoovist väljuvaid autosid. Muutusi toob sellesse vaatesse vaid öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumine — kevadel muutub aed roheliseks džungliks — ja taevas. Ühte Oskar Lutsu romaani pealkirja tsiteerides võiks maailma, kuhu siit aknast vaade avaneb, nimetada vaikseks nurgakeseks.

Selle rahulikku vaadet pakkuva aknaga on seotud veel üks lugu. Kui siia korterisse kolisin, kukkus mulle sellesama akna ülemine kolmandik, raam koos klaasiga, remondi ajal pähe — üks ruutudest purunes, kuid pääsesin õnneks paari tühise kriimuga kaelal. Ja korraliku ehmatusega. Öeldes dramaatiliselt, aga täpselt: sel hetkel rippus mul hing aknaraamina kaelas. Kaks aastat tagasi vahetati majaomaniku soovil kogu majas vanad aknad pakettakende vastu. Pakettakendes pole, teadagi, midagi dramaatilist. Aga vaade neist on endine.

—

P.S. Mind kangesti huvitaks: Milline on vaade, väljavaade, mis avaneb teistele blogijatele oma tavapärasest kirjutamiskohast? Paista võib ju paljugi: linn või põld, vastasmaja või hoov, jõgi või meri, inimesed kohvikus, raamaturiiul, köögipliit, peegel jne. Seetõttu palun kirjeldada oma vaadet viiel blogijal. Kes soovib, võib nimetada seda meemiks. NB! Palun vaadet mitte pildistada, vaid sõnades kirjeldada. Kohanimesid (tänav, linn jne) nimetada ei tarvitse. Meemi adressaatide arv ei ole tähtis. Kirjutada võib ükskõik mida ja kuidas — peaasi, et see seostuks ühel või teisel moel kirjutamiskohast avaneva vaatega. Olgu selle meemi nimeks “Väljavaade”.

Niisiis:

Milline väljavaade avaneb sinu (harjumuspärasest) kirjutamiskohast arvuti taga?

Kirjutada võivad soovitavalt kõik mu blogi lugejad, aga saadan palve ekstra blogidele Keldripood, Zenbonbon, Mirri, Parvetaja ja Unenäovabrik.

Süütus kaob nagunii ühel päeval. Olen seni kahele meemile pooltõrkumisi vastanud, nüüd on aeg ise meem algatada …

P.P.S. Ma ei tea, kas keegi on kunagi tegelenud blogisemiootikaga. Kui võtta eeskujuks Lotmani teatrisemiootika, mis jaotab teatri ruumi kaheks osaks: lavaks ja saaliks, mida lahutab eesriie, siis võiks öelda, et blogi ruumis see vastandus kaob: blogija on ühtaegu laval ja saalis, ta on niihästi see, kes toodab teksti (ja kujundab selle), kui ka see, kes teksti loeb — ja reageerides (kommentaari või lingi kaudu) loetud (teise) tekstisse mõnikord ka sekkub.

Lava ja saali suhteid teatris kirjeldab opositsioonipaar olemine vs mitteolemine: etenduse ajal saalisistuja jaoks saali ei eksisteeri, tegevus toimub vaid lava illusoorses reaalsuses. Saali ei eksisteeri ka lavalolija jaoks. Sellegipoolest on laval- ja saalisolijate suhe dialoogiline: saalisolija võib plaksutada, naerda, vilistada, saalist lahkuda jne, saali reaktsioonist sõltub lava jaoks nii mõndagi. Üheks Charlie Chaplini hirmuks oli kujutlus, et tema lavaleastumise järel saal ei reageerigi.

Blogi ruumis on illusoorne nii lava kui ka saal. Jumal teab, kes ühe või teise blogija taga “tegelikult on” ja kus täpselt. Viirastused etendavad näitemängu ja viirastused ka plaksutavad. Või vilistavad välja. Aga kusagil ta tõenäoliselt on, too tema ise, istub näiteks proosaliselt arvuti taga ja vaatab aeg-ajalt mitte aknasse ekraanil, vaid üle arvuti kuhugi mujale, näiteks aknast, mis on kinni või lahti, tolmunud, pestud, jäätunud, katki jne, välja, või suleb hoopis silmad, võib-olla lüürilisel pilgul.

P.P.P.S. (28. veebr. 2009) Avastasin nüüd, et eile algatati ka fotojaht teemal “Vaade aknast välja”. Huvitav, ideed näivad olevat õhus.

Tantsuteraapia

Katkend Bill Robertsoni filmist “The Events Leading Up to My Death” (1991). Muusika: Mary Margaret O’Hara, “Year In Song” (vt ka live-esitust).

Mary Margaret O’Hara (kodulehekülg), kes on Kanadas väga hinnatud muusik (kahjuks on tema muusikast üsna vähe salvestusi), astub filmis ühtlasi üles Rita rollis. Hm, tõesti tuli tahtmine tantsida.

P.S. Postitus haakub mh selle kirjutisega ja üldse hiljutise tantsuteemaga paaris blogis.

Ask me no questions

Wendy McNeill, “Ask Me No Questions” (“A Dreamer’s Guide to Hardcore Living”, 2008). Vt ka selle rootsi-kanada muusiku kodulehekülge.

P.S. Ühte juba vanemat väikest kontserti Amsterdamis (Live at Paradiso, 24. 4. 2005) võib näha siit.

Sfäär

Maureen Fleming, “The Sphere” (1994). Elavad kehaskulptuurid. Selle New Yorgi tantsija ning koreograafi kodulehekülg.

“I see the body as a vehicle to transcend the soul. I feel my dance is my transcendence. It’s my connection to what is divine. I believe that the closer I get to that real experience, the happier I am.”

P.S. Taustamuusika (mille autor peaks olema Leroy Osmon) toob mulle meelde Grigori Kromanovi “Hukkunud alpinisti hotelli” (1979) meeleolu (Sven Grünberg).

(Vt ka “Logard ja kuningatütar”.)

Tsirkus

Linna oli saabunud tsirkus. Nägin mõni päev tagasi kodumaja lähedal plangul plakatit ja otsus oli kindel — nädalavahetusel tsirkusesse. Cirkus Marcel Prahast. Kui mitte teisi, siis vähemalt väikest vennatütart, kes oli augustiks oma kaugelt kodumaalt Tartusse suve veetma sõitnud, muidugi koos vanematega, pidi see mõte vägagi paeluma. Kuid tulid meeleldi tema vanemadki. Ja tuli teisigi. Tsirkusesse, kuhu mujale!

Üks mu nelja või viie aasta tagune mõneti traumaatiline kogemus ühe teise rändtsirkuse agressiivsevõitu klouniga, kes publikut areenile vigurit tegema tulema sundis, oli ammu unustatud. Ohu korral otsustasin rahva sekka varjuda või jäigalt osalusest keelduda. Klouni ignoreerida. Sest mis kloun see on, kes ise nalja teha ei mõista, vaid selleks publiku abi vajab. Nii või teisiti laupäeva, 9. augusti õhtul tsirkusse!

Päev varem alanud sõda Gruusias painas mind laupäevaks järjest enam. Meedia oli tulvil sõda ja olümpiamänge. Sõja ümber keerles ka peaaegu iga vestlus sõpradega. Minu mõõt oli täis, läksin tsirkusesse. Plakat lubas muu hulgas lõvi ja akrobaate.

Tõepoolest, Annelinna serva, Ihastele viiva tee äärde püstitatud sinikollases tsirkusetelgis näidati nii lõvi kui ka akrobaate. Ja näidati muudki. See oli väike tsirkus, nii et igal artistil oli repertuaaris mitu trikki. Kurikamees, kes kõikuva redeli otsas žongleeris, kehastus hiljem kahel rihmal tiirlevaks James Bondiks ja viimaks tuld sülgavaks fakiiriks. Lae all rõngal võimlev akrobaat Natalie tantsis areenil ka ebamaise linnuna. Loomataltsutaja Marcel (tsirkuse juht) tuli platsi ikka uute ja uute loomadega (suured kaslased, laama, hobused jne). Rõngaid keha ümber keerutav Veronika oskas ka puudleid tantsitada. Ja klounid, suur ja väike, aitasid oma numbrite vahel teistel tsirkusetöötajatel näiteks akrobaati lae alla vinnata. Ja mina vaatasin, üritasin näha ja proovisin pilte teha. Ka oma vennatütrest, kes oli areenil toimuvast sisse võetud. Ja mulle tundub, et õhtu selles salapärases fantaasiamaailmas köitis meid kõiki.

Hiljem kodus lugesin internetist, et Eesti Loomakaitse Selts on sellesama tsirkuse ja veel ühe teise Eestis käinud tsirkuse vastu hiljaaegu mitmeid aktsioone ette võtnud. Seltsi aktivistid püüdlevad selle poole, et Eestis loomade kasutamine tsirkuses keelustataks (nagu on tehtud mõnes Euroopa riigis). Loomatsirkuse vastaste blogist (http://tsirkus.fookus.net) võib lugeda, et “loomatsirkus on keskaegne lõbustus, kohane keskaegse inimese emotsionaalsele ja vaimsele arengutasandile. Loomatsirkuses toimub loomade emotsionaalne vägistamine, julgustades nii elusolendite vajadusi, soove ja emotsioone ignoreerima, kasvatades lugupidamatust elava vastu, õigustades vägivalda ja väärarusaamu”.

Lugenud seda blogi ja teisi loomatsirkuse vastaste artikleid, läks mul tuju järjest kehvemaks. Nagu selgus, olin kõigest vääriti aru saanud ja end keskaegselt lõbustanud. Hüva, Cirkus Marcel ei olnud loomatsirkus, seal oli lihtsalt ka loomi, kuid ometi oli selge nüüd mu emotsionaalne ja vaimne arengutasand. Olin kahe tunni jooksul mh pantrit, lõvi, puumat ja mitmeid teisi loomi emotsionaalselt vägistanud ning istutanud oma eelkooliealisse vennatütresse lugupidamatust elava vastu. Võib-olla astus ta nüüd tsirkusest koju minnes mõnele sipelgale peale? Või vaatas varesele viltu? Tsirkusevastaste leksika meenutas mulle äärmuslike rühmituste verestnõretavat keelepruuki.

Otsisin internetis edasi ja leidsin ka tsirkusesõprade lehekülgi. Ja et igale tsirkusevastaste argumendile näib leiduvat vastuargument, tundub mulle, et see vastasseis, mida kohtab Euroopas juba 1990. aastatest peale, taandub viimaks erinevatele arusaamadele inimese ja looduse vahekorrast. Muidugi ei poolda tsirkusepidajad loomade piinamist. Ja muidugi leidub hulgaliselt näiteid tsirkuseloomade väga eeskujulikest elutingimustest. Kuid see kõik ei tule tsirkusevastaste jaoks arvesse. Tsirkusepidajad valetavat ja olevat vaid raha peal väljas.

Need, kes on vastu loomade kasutamisele tsirkuses, näivad olevat seisukohal, et inimeste ja loomade vahel ei ole võimalik mitte mingi suhtlus. Nad paistavad arvavat, et inimesi ja loodust lahutab ületamatu kuristik. Loomi, kes on “tsirkusetööst vabastatud”, püütakse n-ö rehabiliteerida, pakkuda neile elamisvõimalusi “puhtas looduses” jne.

See on üsna tore, kuid vahel tundub mulle, et mõni väga radikaalne loomakaitsja elaks hea meelega ka ise pigem looduskaitsealal, sunniks sinna teisigi tulema, ja puhastuks seal tsivilisatsiooni saastast. Nagu Timothy Treadwell, kelle unistuseks oli saada karuks ja kes viimaks tragikoomilise puändina karu poolt nahka pandi (vt Werner Herzogi võrratut dokumentaalfilmi “Grizzly Man”, 2005). Looma võib nähtavasti kujutleda ideaalse inimesena.

Aga kui väga järjekindel olla, tuleks keelata ka loomaaiad ja muidugi koduloomade ning lemmikloomade pidamine. Linnaelu piinadest tuleks vabastada kõik linna kogunenud loomad — varblased, tuvid, hakid, varesed, hiired, rotid jpt ning suunata nad kusagile loomulikumasse elukeskkonda. Kuhu?

Ja mida teha inimesega, selle looduse nurisünnitisega? Inimesel ei jää nähtavasti üle muud kui seada end sisse mingisse isoleeritud tsooni, kuhugi kõrbesse, või sõita Kuu või Marsi peale. Või veel parem, inimkond peaks tegema kollektiivse enesetapu. Siis jääks meie rohelise planeedi Maa loodus rikkumata ja meie neljajalgsed, tiivulised ning lõpustega sõbrad väärkohtlemata. Sest loomadel on alati õigus.

Nagu oli kahtlemata tuline õigus 2007. aasta varakevadel ka tollel pruunkaruemal, kes mu vanavanematekodus Harjumaal asunud mesila rüüstas, pekstes paarkümmend taru aeda mööda laiali ja süües sel moel “vabastatud” mesilaste vastseid. Karuemal oli kaasas ka karupoeg. Ja mesikäppadel oli kevadel arusaadavalt kõht kangesti tühi. Mesilast, mis oli eksisteerinud umbes kuuskümmend aastat, jäi pärast kõhutäitmist alles vaid üks taru. Läinud olid tarud, kuid rõõmsad olid karud.

Muidugi surid selle tagajärjel samahästi kui kõik mesilased. Ja muidugi ei huvitanud see juhtum Eesti looduskaitsjaid teps. Loomulikult ei hüvitatud midagi. Loodus klaaris lihtsalt omi arveid. Asja traagikana võisid võtta ainult nõrganärvilised. Loodusel on alati õigus.

Tõepoolest, võib öelda, et mesilaste tagant varastab süstemaatiliselt nii mesinik kui ka karu. Kuid ühegi mesiniku eesmärgiks ei ole mesilat pärast kõhu täissöömist välja suretada. Arvatavasti pole see ka karu eesmärgiks. Tal on lihtsalt kõht tühi. Ja muu teda nähtavasti lihtsalt ei huvita.

Loomadesse suhtuda on üldse keeruline. Loomi inimestega igas mõttes võrdsetena võtmine tähendaks ka selle tarurüüstaja karistamist vastavalt mingile üldkehtivale seadusele. Võib-olla peaks karu karistuseks oma naha loovutama? Kellele? Kes oleks üldse kohtumõistjaks? Võib-olla mesilased? Kuid mida teeksid mesilased karu nahaga?

Hüva, olgu selle karu personaalse süüasjaga kuidas tahes, iga loomapidaja, ka lemmikloomapidaja teab, et loomadega suhtlus on siiski võimalik, olgu või kui tahes tühisel määral. Vahel arvan ma enese oma kassist suurepäraselt aru saavat, vahel tundub mulle, et tal on minuga huvitav. Vahel aga vaatan teda, ega tea, kes ta selline on.

Kui teda viimati maal, kus ta suvesid veedab, külastasin, puges ta mulle sülle. Nuusutasin teda, ta lõhnas metsa järele. Linnakass ja metskass.

P.S. 3. 9. 2009. Fotosid samast tsirkusest Kohilas (29.–30.8.2009) leidub siin.

Staadion ja areen

Olümpiamängud on käes ja massimeedia vallutab nädalateks sport. Moodne sport nagu massikultuur üldse on kahtlemata huvitav ilming, kuid kahjuks leidub Eestis vähe arutelu, mis võtaks spordi jutuks teisiti, kui seda teeb spordiajakirjandus. Eesti spordiajakirjandusel rahapuudust olla ei tohiks ja arvatavasti on siinsed spordiajakirjanikud oma kolleegidega võrreldes kõige enam reisinud ja n-ö maailma näinud. Rahale, elukogemusele ja käsutuses olevale üüratule eetriajale vaatamata aga mingit arutelu ei toimu, spordisaated televisioonis, nii palju kui ma neid näinud olen, mööduvad reeglina mingis joviaalses saunaõllevestluse meeleolus, mis on seda joviaalsem, mida enam rekordeid on parajasti püstitatud või medaleid võidetud. Hüva, muus maailmas pole see oluliselt teisiti.

Ma ei ole kindel, kas ma Pekingi olümpiamängude ajal teleka avan.

Aga spordist on võimalik rääkida ka teisiti. Näiteks nii, nagu seda teeb Peter Sloterdijk, üks nüüdisaja tuntumaid ja olulisemaid saksa filosoofe, kes pühendas spordi teemale ka oma telesaate “Filosoofiline kvartett” (“Das Philosophische Quartett”) seni viimase osa.

Tõlkisin Peter Sloterdijki artikli “Spielen mit dem, was mit uns spielt. Über die physischen und metaphysischen Wurzeln des Sports zwischen griechischem Stadion und römischer Arena” (Neue Zürcher Zeitung. 14. 6. 2008) järgnevalt pisut lühendatult.

Sloterdijki teesiks on, et 20. sajandi spordi ajalugu on teinud läbi kahekordse renessansi: esmalt vanakreeka tüüpi renessansi, mis seisab staadioni märgi all, teiseks vanarooma tüüpi renessansi, kus on keskseks märgiks areen. Spordi tänapäevaseks üldtrendiks olevat areeniprintsiibi järjest ilmsem võit staadioniprintsiibi üle ning see rääkivat mõndagi moodsa massikultuuri põhitendentsist.

Sloterdjik alustab šveitsi kultuuriloolase Jacob Burckhardti (1818-1897) renessansidefinitsioonist (vt eesti keeles ka: “Itaalia renessansikultuur”, tlk Ilmar Vene, Tartu, 2003). Burckhardti arvates algas renessansiga taas maailma ja inimese avastamine. See kätkes endas naasemist antiigi juurde, kus inimesed olid maailmale avatud teisiti kui kristlikul ajajärgul. Keskaja lõpul justkui ärgati vaga introspektsiooni joobest ja pöörduti taas meelelise maailma poole.

“Pärast keskaja suuri introspektsioonimeistrivõistlusi tõusevad ilmalikud poeetilis-retoorilised kunstid uuesti ausse,” kirjutab Sloterdijk.

Eeskujud võeti antiigist. Ehkki jäljendati antiikaegseid skulptoreid, trükiti uuesti antiikkirjanikke, vanad kunstid said taas eeskujuks jne, ei naasnud uusaegses kultuuriõitsengus mitte kõik antiikaja kultuuri määranud karakterid (filosoof, kunstnik jne). Üks karakter lasi oma taastulekut kaua oodata. Ta astus esile alles 19. sajandi keskpaigas ning sai täiesti nähtavaks alles 1900. aasta paiku. Selleks on atleet.

Sloterdijki meelest on aga atleet autentse antiigi tegelik võtmekuju. Alljärgnev on juba tervikuna tõlge tema artiklist:

“Kui heidame pilgu kreeka antiigile, ilmub antiikaja sportlane juba kreeka kultuuri koidupunas. Olümpiamängude algust dateeritakse umbes aastaga 780 eKr, ja neil lastakse kesta umbkaudu aastani 400 pKr. Epohhi loov fenomen: tuhande kahesaja aasta vältel seadsid kreeklased oma kalendri olümpiamängude järgi. Iga nelja aasta tagant võtsid noored mehed kreeklaste linnadest ette vaevalise jalgsirännaku Olümpia poole. Läbinud rusuva, põudkuiva maastiku, astusid nad kaunisse orgu ja tõmbasid seal hinge: nende ees laius esimese spordi pühapaik. Viis päeva järjest pühitsesid nad siin Zeusi templi vastas oma võistlusmänge — üksnes meeste silme all. Vaid harva hiilis sekka naisi, kord riietus koguni ühe atleedi ema meheks, et teda illegaalse treenerina toetada. Mispeale anti korraldus, et ka treenerid peavad Olümpias alasti olema.

Alasti mehed, viis päeva järjest ebamaise sära kastes, üleni õlised, täiesti oma võistluste lummuses — õlil ei olnud võitlustehnilist tähendust, nii nagu vahel maadlusspordi puhul, see oli element, mida tuli mõista puht estetitsistlikult, sest asja mõtteks oli võitlejate keha hiilgama panna. Otsustava tähtsusega on siin reegel, et meelde jääb ainult võitja: teist ega kolmandat kohta ei ole. Kogu kultuuriloo võiks muide rajada teesile, et hõbemedali leiutamine toob kaasa võidu humaniseerumise, ja pronksmedaliga juhatatakse lõpuks sisse spordi sentimentaliseerumine.

Antiikaeg ei tea sellest veel midagi, ta on julmalt võitjale fikseeritud. Võitjal on õigus sellele, et ta kuju seatakse üles Olümpia allee väljapääsu juurde. Aastatega kaasnes nüüd see, et oli peaaegu rohkem kujusid kui kreeklasi. Kreeka oli maa, kus elas kaks populatsiooni: kujud ja elavad. Kujud olid kõik võitjate moodi, ja võitjad sarnanesid kõik natuke jumalatega. Kerge suurendusega elusformaadi kõrval kaasnes kuju puhul alati ülendus. Kujust kiirgas alati morfoloogilist idealismi, mis oli ilmselt kreeka mehe kehakultuuriga positiivses resonantsis. Võiks lausa väita, et kreeklased viisid oma spordi kaudu läbi suure bioesteetilise enesekujunduseksperimendi.

Midagi hoopis teistsugust leidis aset Vana-Rooma pinnal. Keisriajal algab seal uus arhitektuuriline puhang, millel pole kreeklaste staadionikultuuriga midagi pistmist. Staadion on teatavasti pikaks venitatud U, lahtise küljega, kus asub tempel. Mõte on siin selles, et võitluspaik on jumalate poole avatud ja et võitlejad sooritavad oma harjutusi coram Dei. Täiesti teisiti on lood Vana-Rooma pinnal. Roomlaste areen on ehitistüüp, mis rõhutab suletud ruumi, seal valitseb immanentsuse paatos, väljapääsutu ja fataalne tihenemine. Areenide eeskuju Colosseum on suurejooneline fatalismimasin. Siin genereeritakse suure publiku ees saatusi — surmaga lõppevaid kaotusi ja võite julmuse nimbuses. See on ka põhjus, miks moodne kultuur, otsides spordis rohkem pidepunkte roomlaste kui kreeklaste juurest, suundub ohtlikule teele.

Siinjuures on tähtis meenutada, et Pierre de Coubertin oli suur hellenofiil ja niisama suur androfiil, idealistlik pedagoog, kes unistas olümpiamängude taaselustamisel mehekeha ilust. Oma vaimusilmas nägi ta mingisugust kehakeskset Bayreuthi. Wagneriaanina tahtis ta Uus-Olümpia harjutuste jälgijates esile kutsuda üleva hingekahetsuse [Zerknirschung] seisundit. Ta soovis, et pealtvaataja, jälgides noori kauneid atleete, vahetult taipaks, et tema enese lugu ei saa vanaviisi edasi minna.

Sisuliselt oli see sama motiiv, mida väljendas Rilke, külastanud kord Louvre’i ja kirjutanud seejärel kuulsa luuletuse “Apolloni arhailine torso”. Rilke kohtab kreeka mehekeha jäänukit: peata, käteta, jalgadeta, suguosadeta, ja ometi tunneb ta end selle taiese vitaalsusest alandatuna. Ta tajub: isegi selles fragmendis on peidus rohkem elu, kui ta oleks eales suuteline oma legasteenilises luuletajastaatuses mobiliseerima. Ta kuuleb kivist kostvat häält, mis ütleb talle: sa pead oma elu muutma.

Minu arvates on see, mida luuletaja kuulis, atleetlik imperatiiv, mis kaigub läbi kogu 20. sajandi. Kõikjal, kus seda imperatiivi kuuldakse, oleme kultuuriliselt õigel poolel, sest jääme siis kreeka ruumi, kus sporti harrastatakse ilutarbelise asjana. Roomlaste sport seevastu tähendab midagi hoopis muud, see on ülevuse, julmuse, vallutavuse sport — preluudium ohtlikule massikultuurile, mis põhineb vägivalla vuajerismil. Ülev on see, mis tuletab inimesele meelde tema enese lõplikkust ja mis demonstreerib paratamatust ülivõimsa jõuga silmitsi olles hukkuda.

Areeni suur immanentsuse masin peab ülevat silmas selle sõna sünges tähenduses. Seal peetakse väljalangemisvõitlusi kuni surmani. Muidugi haaras teatav leevenemine aja jooksul ka roomlaste võitlusi, usutavasti teatakse, et ainult üks võitlus kümnest peeti sine missione, st ilma armuandmise võimaluseta — missio oli märk, millega otsustati, kas võitlejal lubatakse kaotatud duellist lahkuda. Kuulus pöidlamärk, millest tänapäeval heatujulisse klassi kuuluvad inimesed üksteist ära tunnevad, põlvneb vahetult areenikultuurist, sest tsiteerib missio-signaali, millega rahvahulk allajääjale, kes on hästi võidelnud, elu kingib.

Pole juhus, et esimese kristusejärgse sajandi paradigmaatiline vanarooma filosoof Seneca valis areeni, gladiaatorite võitluse tandri, maailma sümboliks. Ühes kirjas väljendab ta järgmist mõtet: inimelu ei ole ju midagi muud kui suur gladiaatorite võitlus, kus peame võitlema sine missione. Pole kedagi, kes saaks meil elust lahkuda lasta, olemasolu nõuab meilt alati võitlust kibeda lõpuni. Jõledusele vaatamata on areen seetõttu tõe koht. Tõehetk jõuab kätte siis, kui nurka surutud gladiaator näitab, kuidas ta surmaga toime tuleb.

Ainus asi, mis vanarooma filosoofiat siiralt huvitab, on seega küsimus, kas inimene jätab surres hea mulje või mitte. Seneca jaoks on inimeste vahel ainult üks erinevus, mis tõeliselt loeb: see, et üksikisik jääb püsti seal, kus kõik teised on juba pikali, ja see, et ta kannatab kõige raskema välja seal, kus teised koormast enam kauem jagu ei saa. See seondub ühemõtteliselt gladiaatorite olukorraga. Nemad esitavad in actu ainsat erinevust, mis teeb taolises fatalistlikus metafüüsikas vahe sisse — vahe, mis lahutab seda, kes elusana ja püsti areenilt lahkub, sellest, kes sealt pikali ja surnult või haavatuna välja kantakse.

Pikali või püsti — see on küsimus, mile üle igal areenil arutletakse. Kõigis agonaalsetes võitlussportides tsiteeritakse teatavas mõttes sellekohast jumalaotsust. Spordi lummus seisneb ka tänases maailmas selles, et ta pakub inimesele juhust säärasest ürgeristusest reaalajas osa võtta. Keegi ei saa ju ette teada, kuidas matš lõpeb, kui tegemist on ikka ehtsa, mitte sobingu läbi otsustatud kahevõitlusega. Järelikult näeb inimene oma silmaga, kuidas saatus töötab. Muide, antiikaeg ei sünnitanud pisematki alget tõelisele võistkonnaspordile — kreeklased tundsid ainult üksikvõitlusi, roomlased arendasid oma gladiaatorivõitluse raames siiski välja ka mingeid kollektiivsete mängude sugemeid. Alles uusaeg leiutas tõelised kooperatiivsed mängud, võistkonnamängud, ja väljendas nendega uut sotsiaalset ideed.

Rooma tüüpi areen on julmuse kultusepaik, mis on samal ajal allutatud õnnejumalannale — ei tohiks unustada, et Fortuna debüteeris gladiaatorite kaitsejumalannana. Ega ilmaasjata keskaegsed inimesed Fortunat, ebausaldusväärsuse tujukat emandat, vihanud ja kartnud, seevastu kui varauusaja inimesed õppisid Fortunat jälle armastama. Me imetleme teda, sest ta on jumalanna, kes õpetab meid mängima sellega, mis meiega mängib. Seetõttu on pall uusaja keskne sümbol.

Uusaegsel inimesel tuleb mängida sellega, mis temaga mängib, ja suurim kõigist keradest, mis meiega mängib, on maakera ise. See on kogu globaliseerumise sügavam mõte: uusaeg on olemuselt gloobuse aeg. Uus kera ei ilmu 16. sajandil enam mitte ainult imperiaalse kosmosesümbolina keisri peos (nagu vana riigiõun), nüüd võib näha kuningaid, kes panevad oma pihu gloobusele. See mäng palliga, mida ei õnnestu eales kinni pidada, on uusaja tegelik kuulimäng. Moodne jalgpall, oma vaimustusega veereva objekti vastu, on moodsat laadi Fortuna kultus. Pall sümboliseerib ebaõiglust, millest me ei taha ilma jääda: õnne ebaõiglust.”

Märkus: Kasutatud on Leni Riefenstahli fotosid nubade hõimu kuuluvatest maadlejatest 1960. aastatel (nubad elavad Sudaanis Kordofani provintsis). Maadlejad on kaetud valge tuhaga, millel on praktiline ja esteetiline otstarve: see kaitseb putukate jms vastu ja ühtlasi ilustab nahka.

Main à main

Justine Méthé-Crozat ja Philippe Renaud (L’École nationale de cirque de Montréal), “Main à main” (2007). Artistide kodulehekülg.

(Muusika: The Tiger Lillies, “Sleep with the fishes” plaadilt “Circus Songs”, 2000).

Ma pole kunagi aru saanud, miks ei ole Eestis tsirkust (harrastuslikud lastetrupid ei tule arvesse). Peetakse vist labaseks …