Elu Anne Frankiga

Esmaspäeval sain Anne Franki päeviku eestikeelse tõlke läbivaatamisega ühele poole, teise trüki tarvis, mis peaks millalgi kevadel ilmuma. Parandusi tuli terve pikk nimekiri, aga need on tegelikult peamiselt nipet-näpet asjad, mida keegi tähele ei pane peale iseenda. Aga huvitav on ühte vana tõlgitud teksti uuesti lugeda küll. Tavaliselt seda ju ei tee. Oled ju tõlkest, kui see on lõpuks ilmunud, tõtt-öelda üsna väsinud. Ja kui oled pärast trükivärske raamatu kiiret lehitsemist ja võib-olla ka siit-sealt lugemist (värskelt tõlgitud teksti lugemine käib ju ruttu — tekst kulub tõlkimisel paratamatult viimaks enam-vähem pähe, võib-olla umbes nii nagu roll harjutavale näitlejale*) avastanud kusagilt koma- või trükiveakese — ja enamasti sa leiad selle, sest pole vist ühtegi raamatut, kus midagi viltu poleks läinud —, siis läheb tuju nulliks, paned raamatu riiulisse ja jätadki ta sinna. Tunned end tühjalt ja ütled, et ei tõlgi lähemal ajal ühtegi raamatut.

Lugesin seda vana tõlget ja alles järk-järgult hakkas mulle taas meenuma kogu see tekst ja tema kirjapaneku aeg, mis oli päris ammu. Kogu see raamat ja sellega seonduv. Olen oma eksemplari eestiitellehele kirjutanud oma nime ja kuupäeva: 18. veebruar 2003. Tähendab, raamat ise pidi olema ilmunud mõni päev varem. Ja tõlkisin ma ta järelikult peamiselt 2002. aasta suvel, eriti hilissuvel, aga ka sügisel Tartus Marta tänaval. Ja midagi, mingid osad algusest, olin tõlkinud ka juba 2002. aasta kevadel Marburgis, teiste asjade kõrvalt. Aga suvi oli peamine aeg. Eriti august ja september. Ega ma siis muud õieti teinudki. Istusin oma Marta tänava korteri väikeses köögis puust laua taga ja klõbistasin oma tänaseks juba väljavahetatud sülearvuti klahve. Ja käisin vahepeal poes (mis selle poe nimi oligi … seda ketti Tartus enam ei ole vist) ja mõtlesin kassasabaski seistes, kuidas võiks midagi eesti keeles paremini öelda. Aeg-ajalt astus minu poolt läbi M., kes tuli juttu ajama ja tõi mulle vahel oma lahkusest üht-teist süüa. Mõnel öösel jalutasime Karlovas.

Olin peljanud seda tõlget, edasi lükanud, nagunii oli parajasti palju ka muid töid. Ja siis tuli järsku see imelik juuni, mis kõik segamini pööras, vaat et lootusetult, nagu mulle tundus. Ja see ei puudutanud tõlget. Maailm lihtsalt murdis kuidagi sisse, päris ellu, sealt, kust ei osanud oodatagi. Aga juuli teisel poolel tuli tõlge siiski tõsiselt käsile võtta, kui tahtsin õigeks ajaks valmis jõuda. Ja see kõik osutus omamoodi teraapiliseks. Sest see on väga julgustav tekst — vaatamata kõigile varjudele, mis selle Tagakoja maailma kohal ja ümber hõljuvad. Ja muidugi ma kiindusin sellesse Annesse ja tema maailma, mis raamatu edenedes järjest selgemini kuju võtab, ja mille kohta sissekanded kahte aastat hõlmavas päevikus ühel ootamatul hetkel 1944. aasta augustikuus lõppevad: “[---] otsin alalõpmata nõksu, kuidas saada selliseks, nagu ma nii kangesti tahaksin ja võiksingi olla, kui … maailmas ei elaks teisi inimesi.” Ja seejärel algab vaikus. Tõused siis ja lähed pikast käänulisest puutrepist alla, välja, ja sulged maja välisukse. Aga sa tead, et sul on taskus võti, millega see uuesti lahti keerata. Sammud mööda tänavat kuhugi,  kus sinult keegi midagi ei küsi.

—

* Olen mõelnud, et tõlkimine sarnanebki vast kõige enam näitlemisele.

Anne Frank: Joke

Joke seisab oma väikeses toas lahtisel aknal ja hingab sügavalt sisse värsket õhku. Tal on palav ja natuke õhku teeb tema nutetud näokesele head.

Joke silmad tõusevad ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni lõpuks jäävad vaatama tähti ja kuud.

“Ah,” mõtleb Joke, “ma ei jaksa enam, ma jaksa enam kurbki olla. Paul jättis mu hädasse, olen nüüd üksi. Kes teab, võib-olla igavesti. Aga ma ei jaksa enam, ma ei jaksa enam — ja kõik. Tean ainult veel seda, et olen meeleheitel.” Ja samal ajal kui Joke vaatab, muudkui vaatab loodust, mis end talle sel õhtul tõesti väga kaunilt ilmutab, muutub ta rahulikuks. Samal ajal kui üks tuuleiil teise järel majaesiseid puid sasib ja taevas on tume ning tähekesed redus suurte paksude pilvede taga, nähes pilvevalguses välja nagu kõikvõimaliku kujuga kuivatuspaberinutsakad, tunneb Joke ühtäkki, et ta polegi üldse meeleheitel, et ta siiski jaksab veel, ja et tema õnne, seda, mida tema ise tunneb, ei saa temalt võtta mitte keegi.” “Mitte keegi,” sosistab ta, ise sellest teadlik olemata, “isegi mitte Paul.”

Kui Joke on tund aega aknal seisnud, on ta terveks saanud, ta on küll veel kurb, aga ta pole enam meeleheitel, ja iga inimene, kes vaid kaua ja sügavalt Loodust ja seega ka iseennast silmitseb, ravib end nagu Jokegi terveks igast meeleheitest.

—

Tõlgitud väljaandest: Frank, Anne. Verhaaltjes, en gebeurtenissen uit het Achterhuis. Cady’s leven. Tekstverzorging en inleiding door Gerrold van der Stroom. Amsterdam: Uitgeverij Bert Bakker, 2001, lk 92.

P.S. Anne Frank (1929–1945) ei pidanud ainult päevikut, vaid kirjutas ka pisut proosat (jutte, mida püüdis tervikuks koondada, ja ühe lõpetamata romaani). Tõlgitud pala (valminud aastatel 1942–1944) on tema kirjutatud tekstidest üks lühemaid, pealkirja “Joke” ([jo: ke]) on see saanud peategelaseks oleva tüdruku eesnime järgi alles hiljem.

Müstiline, traumaatiline, argine (PÖFF)

Pühapäeval sai tänavune PÖFF (Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival) otsa, kuid PÖFF-i plakateid või nende jäänuseid võib kuulutustulpadel veel siin-seal näha, igatahes Tartus. Minu PÖFF mahtus sel aastal nädalavahetusele, kahele päevale, mil vaatasin ära kolm filmi. Nendeks olid Bruno Dumont’i (*1958) “Hadewijch” (Prantsusmaa, 2009), Esther Rotsi (*1972) “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, Holland, 2009) ja Maren Ade (*1976) “Kõik teised” (“Alle anderen”, Saksamaa, 2009).

Jumal teab, võib-olla on PÖFF-i hiilgeajad õieti juba möödas — õnneks näib kinokultuur olevat Eestis viimastel aastatel jõudsalt taastumas (või tekkimas), DVD-äri laieneb, hea tahtmise korral võib filme Internetist “tõmmata” jne —, aga siiski on meeldiv, et nädala-paari jooksul on võimalik tutvuda päris laia valiku filmidega, millest muidu siinkandis elades vaid ehk kuulu järgi midagi tead ja millest võib-olla kunagi, kui juhus avaneb, õnnestub soetada DVD.

Valitud Saksa filmist olingi vaid kuulnud, ja väga head. Hollandi filmi valisin muu hulgas seetõttu, et püüan end ikka Madalmaade kinoga jõudumööda pisutki kursis hoida. Ja Prantsuse filmi valisin põhjusel, et filmi pealkirjas esinev nimi oli mulle kunagistest keskaja hollandi kirjanduse loengutest tuttav, ja meeldival moel — olin ju tolle keskaegse müstiku (ja kellele muule selle filmi pealkiri viidata sai) tekste natuke lugenud ja seejuures alati mõelnud, et kui kord vähegi aega ja mahti on, tuleks neisse süveneda.

Kolm filmi, üks müstiline, teine traumaatiline, kolmas argine. Vaatamise järjekorras.

Hadewijch

Bruno Dumont’i “Hadewijch” (2009, 105 min) on väga värske film, mis esilinastus septembris Toronto filmifestivalil ja sai seal kriitikute preemia. Rahvusvahelisse kinolevisse on “Hadewijch” äsja jõudnud või alles jõudmas.

See on portree noorest (19-20 aastat vanast) Pariisi naisest Céline’ist (Julie Sokolowski), teoloogiatudengist, kes üle kõige, ihu ja hingega, igatseb Jumalat, Jeesust Kristust. Céline igatseb teda, oma elu armastust, nii väga, et annab talle tõepoolest ja tervenisti nii oma hinge kui ka oma ihu, ja mõistuse ja südame, kõik. Teda ei rahulda ei teoloogiastuudium ega kloostrikord, ta ei mahu ei n-ö maailma, mida kehastab Pariisi kirju virvarr, ega ka nunnakloostri kõledasse rahusse roheliste põldude ja siniste pöögimetsade vahel. Jah, kus võiks Jumal ennast peita? Ta on ju siinsamas, aga kus õieti? Ja miks ta ennast kätte ei anna, päriselt?

Oh, mis pean tegema, vilets naine?
Õigusega võin õnne vihata.
Mul on oma elust väga kahju:
ma ei saa armastada ega armastamist jätta.

Nii kirjutas 13. sajandi keskpaiku, ehk kusagil Antwerpeni kandis, Hadewijch, Madalmaade (Brabandi) luuletaja ja (tõenäoliselt) begiin, kelle nime kannab Céline kloostris. Müstik Hadewijch, hea hariduse saanud aadlipreili, kelle elust on väga vähe teada, ongi režissööri inspireerinud. Suurtsugu perest pärit Céline, kelle vanematekodu Pariisis meenutab anakronistlikku paleed, lausub filmis, kus palju ei räägita, mõnegi rea selle ammu elanud vaga naise luuletustest või lauludest (Hadewijchi tekstid arvatakse keskaegse müstilise minne-luule hulka), kirjadest ja nägemustest, mis kirjeldavad Jumalaga üheks saamise kogemust väga meelelisel viisil.

Hadewijch kirjutas armastusest (minne), mis tähistas tal ühtlasi Jumalat, Jeesust, kes oli tema jaoks ka ideaalne ja lõpuni kättesaamatu kallim. Armastuse loomus on tugevam mis tahes jõududest ja armastus tuleb ilmsiks praktilistes tegudes — selline oli Hadewijch veendumus, ja seda usub ka Céline. Aga millistes tegudes? Võib-olla pealtnäha õige süngetes, võib-olla mõnes vägivaldses aktsioonis, noh, näiteks maise õigluse nimel Lähis-Idas?

Nii leiab igatahes Pariisis elav jumalakartlik moslem Nassir (Karl Sarafidis), kelle noorema venna Yassine’i (Yassine Salim) lihtsa maise armastusega ei oska Céline midagi peale hakata. Tõepoolest, eks kirjutanud ju ka Hadewijch 13. sajandil salapäraselt, et “magusaimaks teevad armastuse tema rajud/, kuristiku põhjas on tal kauneimad kujud”. Ja Céline ütleb filmis viimaks: “Magusaim asi armastuses on vägivald.”

Nii et mine tea, mida selle maalilise filmi kaunis lõpustseen — kloostris katusetöid tegev vabakäiguvang, surudes oma rahulike käte vahele hingeldavat ja üle keha värisevat Céline’i, kelle ta on silmapilk varem kloostri lähedalt tiigist välja tõmmanud — õieti tähendas (võimalik on seda mõista aga kindlasti ristimisena, s.o uuestisünnina), ja mis seal Pariisi metroos, enne seda kõike, ikkagi toimus.

Režissöör Dumont suhtub oma filmi peategelasse kahtlemata suure empaatia ja respektiga, mis annab tulemuseks nauditava psühholoogilise uurimuse äärmuslikult religioossest inimesest moodsas maailmas. Asjaolu, et Céline’i kloostrinimi kuulub keskaegsele müstikule Hadewijchile, keda pole kunagi kuulutatud ei õndsaks ega pühaks, lisab usutavale filmireaalsusele tinglikkust ja on tõlgendatav võib-olla ka küsimärgina, mille ette režissöör Céline’i vagadusvormi asetab.

Võib minna läbi naha

Kui “Hadewijch” lõpeb tiigis, siis Esther Rotsi filmi “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, 2009; 94 min; esilinastus jaanuaris Rotterdami filmifestivalil) lugu saab alguse vannis. Vesi on tähtis. Filmi peategelase, kolmekümnendate alguses Mariekega (Rifka Lodeizen) juhtub seal miski, mis sunnib teda oma senisele elule Amsterdamis selja pöörama ja kolima oma tillukeses hubases katusekorterist, kuhu viivad jalgamurdvad trepid, maakolkasse Zeelandi provintsis.

Ja Zeelandis, seal pole muud kui karjamaad ja põllud, kanalid ja kraavid nende vahel, paplite hõredad read, tuules viltu, ja vana majalogu — uus kodu, mille Marieke ostab. See maja on räsitud nagu Marieke hing ja ihu, mida ta nüüd, algaval sügisel, püüab oma jõududega remontida. Maja peab olema elatav, elu peab olema elatav. Jah, mis seal vannis toimuski? Ja miks? Oli see vägistamine? Oli see tapmiskatse? Õudusunenägu? Oli sellel ehk midagi pistmist päev varem toimunud suhte purunemisega?

Selliseid küsimusi esitavad kriminaalse süžeega filmid ja vastused neile huvitavad selliste filmide sõpru: kes tegi, miks, mis on ta karistus ja kas see on ka õiglane? Traumatiseeritud inimest huvitab pigem lihtsalt see, kuidas end uuesti kokku lappida, kust selleks jõud võtta, ja mida teha, et sarnasesse olukorda enam mitte sattuda. Kui muidugi midagi üldse väga teha annab, sest kogemus oli ootamatu — see on trauma loomuses. Ja kui nii, siis millest on võimalik uut ootamatust ära tunda? Kuidas ootamatust oodata?

Kas uus ootamatus saab tulla ainult oma kodus vannis? Kas iga mees on kahtlane? Kas kõik suhted on kahtlased? Jumal teab. Uus ootamatus võib tulla ju iga hetk ja ükskõik kust, selle võib põhjustada ükskõik kes ükskõik millal … Mida karta? Võib-olla igaks juhuks kõike? Marieke leiab vana maamaja remontides köögi lae alt suure tühja kapi, poeb sinna sisse ja tõmbab ukse kinni. Seal pimedas, kõrges kuivas kohas, on ehk kindel, mine tea. Vähemalt siis, kui ka maja on lukus. Aga kas ta ikka sai lukku? Tuleb hinge kinni pidada.

Ja siis, pärast hingetõmmet, võib-olla pikka, edasi tegutseda. Pehkinud põrandat lahti kiskuda, seinu värvida, ahju tuli teha, uksi kontrollida. Elu ei saa kunagi valmis … Kui tara on ühest otsast korras,/ laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi,/ köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod … Ja vahel tuleb meeleheide peale. Mitte mõelda, tegutseda. Marieke pole nõrk. Pole iial olnud. Mis ta oli enne toda ootamatust oma Amsterdami korteris, võib vaid aimata. Aga nõrk pole ta iial olnud.

Vesi on tähtis. Vees on algus, vesi peseb maha. Ta on ainus, mis puhastab. Aga mida teha siis, kui puhastava veega seondub ühtlasi hirm määritud saada? Ma ei tea, kas Marieke on oma traumast filmi lõpuks, pärast aastapikkust maaelu, jagu saanud. Ja ma ei tea, mida ta arvab õieti oma naabrimehest, kerekast ja lahkest, abivalmist, aga kaugeltki mitte ideaalsest Johnist (Wim Opbrouck), kellega ta koos elama hakkab. Või kas hakkab? Marieke vaatab hetkeks publikule otsa ja ta silmad ütlevad, näiteks: Aga mida teie teeksite?

“Võib minna läbi naha” on kindlasti parim traumajärgse inimese filmiportree, mida ma näinud olen. Intiimne lähivaade, mida Esther Rots iseloomustanud kolme ingliskeelse sõnaga: shattered, solitude, scab.

“Võib minna läbi naha” on tehtud väga nappide vahenditega ja üsna pika aja jooksul: alates stsenaariumiga tegelemisest kulus filmi valmimiseni neli aastat, filmivõtted Flandrias mahtusid seejuures seitsmekümnele päevale. See on seni lühifilme teinud (kahte neist on näidatud ka Cannes’is) Esther Rotsi esimene täispikk mängufilm, mis on Hollandis väga hästi vastu võetud. Tegelas- ja pildikeskne “Võib minna läbi naha” on poeetiline, samas realistlik, õhuline, aga mitte kerge film, näidates kindlasti uusi võimalusi Hollandi autorikinos. Esther Rotsi nimi tuleb meeles pidada ja Rifka Lodeizen väärib näitlejatöö eest kiitust.

Kõik teised

“Kõik teised” (“Alle anderen”, 2009, 124 min) on Berliinis elava Maren Ade teine mängufilm. Film esilinastus 2009. aasta Berliini filmifestivalil, kus ta sai kolm auhinda, s.o kaks Hõbekaru (suur žürii auhind filmile ja parima naispeaosa auhind Birgit Minichmayrile) ning Femina preemia (production design‘i eest). Saksa kinodes jookseb “Kõik teised” 2009. aasta juuni keskpaigast.

See on film paarist. Paarist kui igapäevasest ja võib-olla igavikulisest nähtusest. See pole pilguheit ühele või teisele osapoolele paaris, vaid tervikvaade paarile kui sellisele, Gittile (Birgit Minichmayr) ja Chrisile (Lars Eidinger), kes on Sardiinias veetmas puhkust Chrisi vanemate suvemajas. See on film justkui mitte millestki, aga ometi paljust. On palju suhteargielu detaile, hästi tabatud pooltoone, jutuajamist nii-öelda tühjast-tähjast, st elutruud dialoogi, mis pole ometi tühine.

Gitti ja Chris on sellised 30-something, juba aastaid ninapidi koos olnud inimesed, vanad kalad, kes tunnevad paariselu läbi ja lõhki. Nad on kogenud üksteist iga ilmaga. Võib öelda, et on õnnelikud ja armastavad teineteist. Peale selle, et nad on Sardiinias päevad läbi koos, ei erine nende puhkuseelu nende argielust Saksamaal vist kuigivõrd.

Ei puudu ka  tülid, aga see käib asja juurde. Tülitsetakse õhinal. Ja lepitakse õhinal jälle ära, vähemalt seni on nõnda läinud. Tegelikult on kõik okei. Ja ongi. Nad pole abielus ja neil pole seda plaanigi. Nad on lastetud ega ole vist kunagi tõsiselt ka laste saamisele mõelnud. Nad lapsendavad naljaviluks ingverijuuremehikese ja neil on muidki mänge: Gitti värvib ühes stseenis Chrisi huuled punaseks ja koos leiatakse seepeale, et elada võiks ka nii — nagunii pole nad soorollidega mõistnud iial suuremat peale hakata.

Ega nad täpselt tea, kuidas edasi. Ilmselt samamoodi. Ja miks ka mitte. Mis sellel elul siis häda on? Nad on päris tavaline paar. Muidugi on nad erinevad inimesed — Chris introvertsem ja rohkem haritlasetüüpi, Gitti ekstravertsem ja vähem haritlasetüüpi. Erinevustele vaatamata sobivad nad suurepäraselt kokku: koos elatud aastad on selle tõestuseks. Aastatega muutub õige vähe, on Chris enda üllatuseks avastanud, võib-olla vaid see, et juukseid jääb peas pisut vähemaks.

Peale ühise elu paarina on neil mõlemal ka oma elu ja sihid: Chris on arhitekt, kellel võiks tööalaselt paremini minna; Gitti töötab plaadifirmas PR-naisena, aga see tuleb lähemalt jutuks alles filmi teises pooles, pärast juhuslikku kohtumist toidupoes Chrisi kunagise õpingukaaslase Hansu (Hans-Jochen Wagner) ja tema naise Sanaga (Nicole Marischka).

Hans on juba mainekas arhitekt, enesekindlusest pulbitsev mehemürakas. Kui ta õhtusel koosistumisel valju häälega lorilaulu laulab (tehtud mees võib seda endale vahel lubada), ei saa alati elegantne ja väljapeetud Sana vaimustatud lõkerdust pidama ja tunnistab silmade särades: “Vaat seepärast ma teda armastangi!” Just nimelt, Hansu ja Sana soorollid ja tööjaotus on täpselt paigas. Süsteem töötab, ja jätkusuutlikult. Hans teatab uhkusega, et on Sana hiljaaegu viljastanud — haritud ja valgustatud inimeste seltskonnas tuleb rääkida selget keelt.

Selge see, Hansu ja Sana fantastiline liit paneb Chrisi ja Gitti tahes-tahtmata oma koosolu legitiimsuses sub specie aeternitatis kahtlema. Kas Chris pole mitte natuke liiga loru? Kas Gitti pole mitte natuke liiga nähvits? Kas kõigil teistel ei lähe mitte pisut paremini? Ent võib-olla jäädakse kokku siiski ka pärast filmi lõppu. Sest veel kord: mis sellel elul siis seni häda oli?

Mis jääb vist kauaks meelde: too stseen, mil satutakse neljakesi koos kuulama Herbert Grönemeyeri sentimentaalset šlaagrit, kuni häbi hakkab. Aga kuulatakse ometi liiga kaua selleks, et jääks reetmata: igatsus turvalise, lähedase elu järele paaris, usk suurtesse sõnadesse, nagu “armastus” jms, pole moodsas maailmas kuhugi kadunud.

On omamoodi traagiline, et see igatsus on tihtipeale tajutav vaid lääge kitšina, mille üle on inimestel, kellel jätkub vähegi enesest lugupidamist, võimalik üksnes distantseeritult muiata. Muidugi vaid kolmandate inimeste juures olles. Jumal teab, mil viisil oleks reageerinud sellele šlaagrile igaüks sellest nelikust omapäi. Mäletan igatahes elavalt, kuidas mu silmad, kui kord hilisõhtul raadiost Jüri Homenjat kuulma juhtusin, pisaraid täis valgusid … Piinlik lugu, kas pole.

Oh can’t we be happy
Oh just for today
Oh nobody’s looking …*

P.S. Kõik kolm filmi, mida olen nõus esimesel võimalusel veel kord vaatama, linastusid Tartu Cinamonis, väiksemates saalides. Nagu arvata oligi, huvitas tartlasi neist kõige vähem “Võib minna läbi naha” (14 vaatajat). Jah, peale Alex van Warmerdami ei suuda vist ükski teine Hollandi režissöör oma filmiga Eestis kinosaali täita. Mis ei ütle muidugi mitte midagi Hollandi kino kvaliteedi kohta. Kindlasti ei tunnista sealse filmikultuuri kesisest tasemest fakt, et 2009. aasta Berliini filmifestivalil osales Hollandist tervelt neli režissööri, kõik naised: peale Esther Rotsi ka Mijke de Jong (*1959), Eugenie Jansen (*1965) ja Sonja Wyss (*1967). Teised minu valitud filmid läksid Tartus vastavalt ligikaudu 50 inimesele, st saalist oli täidetud umbes pooled kohad.

P.P.S. Filmi “Võib minna läbi naha” pealkirja tõlge mulle ei meeldi eriti. Kui naha ja läbimise juurde jääda, siis võiks tõlkida ehk näiteks nii: “Võib-olla läbi naha”.

* Lisa Germano, “The Prince of Plati” (“Magic Neighbor”, 2009).

Toon Tellegen: Kas sa oskad?

“Kas sa muide ühe käe peal seista oskad?” küsis orav ühel pärastlõunal sipelgalt.

“Vabalt,” ütles sipelgas, ajas ennast ühe käe peale püsti ja lehvitas siis teiste kätega oravale.

Orav ei tahtnud talle alla jääda ja seisis hetk hiljem samuti ühe käe peal jõekaldaäärses rohus.

“Aga kas sa ühe käe peal seistes rääkida ka oskad?” küsis sipelgas.

“Igatahes,” ütles orav, ohtlikult edasi-tagasi õõtsudes, “halloo, hei, hoi, haa, traraa!”

“Ja kas sa oskad saba peal seista?” küsis sipelgas.

Orav polnud veel kunagi saba peal seisnud, aga ta puhus põsed punni ja ajas ennast sabaotsa peale püsti.

“Ossa!” hüüdis sipelgas vaimustunult.

Nüüd ei saanud sipelgas alla jääda ja tegi midagi sellist, mida keegi polnud võimalikuks pidanud: ta ajas ennast suu peale püsti.

“Tohoh!” hüüdis orav.

Sel hetkel läks mööda elevant. Ka tema ei tahtnud alla jääda ja ajas ennast londi peale püsti. Ja natuke aga hiljem tuli tigu, kes ajas ennast püsti ühe tundla peale. See oli nii omapärane vaatepilt, et sipelgas ja orav kukkusid pikali ja ahmisid õhku. Siis läks mööda ka haigur, kes ajas ennast noka peale püsti.

Aga seda poleks ta pidanud tegema, sest nokk vajus maa sisse ja haigur ei saanud ennast enam liigutada, ja ühtlasi ei saanud ta ka midagi öelda ega midagi süüa.

Valus oli vaadata, kuidas vaikiv haigur seal jõekaldal pahupidi seisis. Konn tuli pead vangutades roostikust nähtavale, et teatada, kui hirmus see tema meelest on.

Sipelgas tegi ettepaneku üheskoos tõmmata. Ta võttis haigru ühest jalast, vares võttis sipelga tagumisest jalast, orav võttis varese sabast ja ronis pajuoksale, ja pääsuke tõmbas õhust orava sabast.

Tigu luges kolmeni ja kõik tõmbasid, nii mis jaksasid.

Hästi aeglaselt kerkis haigru nokk maa seest väljapoole. Viimane jupike tuli aga kähku, nii et sipelgas, vares ja orav lendasid, haigruga koos, õhku ja sadasid maha jõkke, samal ajal kui pääsuke otseteed läbi pilve tuhises.

“Ma ei jaksa enam jalgade peal püsti seista,” ütles orav, natuke aega hiljem läbimärjalt sipelga kõrval koju kõndides.

Sipelgas oli vajunud mõtisklusse.

“Mis sa arvad,” ütles ta, “kas tuhatjalg oskaks ka ühe jala peal seista?”

“Küllap vist,” ütles orav, mõeldes samal ajal ühele hoopis teisele asjale, mis lebas tema kapiriiulil ja kuhu võis hambad sisse vajutada. Sipelgas jõudis temaga veel suurivaevu sammu pidada.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 156-157.

Toon Tellegen: Sipelgas ja orav

Ühel hommikul koputas sipelgas juba varakult orava uksele.

“Oi, kui vahva,” ütles orav.

“Aga ma ei tule selle pärast,” ütles sipelgas.

“Aga moosiisu sul ikka natuke on, eks?”

“Noh, olgu … aga hästi natuke.”

Suu moosi täis, rääkis sipelgas, mille pärast ta tulnud oli.

“On parem, kui me üksteist enam mõnda aega ei näe,” ütles ta.

“Miks parem?” küsis orav imestunult. Tema meelest oli just hästi vahva, et sipelgas niisama heast peast läbi hüppas. Suu pudrune, jäi ta sipelgale suurisilmi otsa vahtima.

“Et jõuda selgusele, kas me hakkame üksteisest puudust tundma,” ütles sipelgas.

“Puudust tundma?”

“Puudust tundma. Sa ju tead, mida see tähendab?”

“Ei tea,” ütles orav.

“Puudust tundma – see on miski, mida sa tunned siis, kui midagi ei ole.”

“Mida sa siis tunned?”

“Vaat selles küsimus ongi.”

“Tähendab, siis me hakkamegi üksteisest puudust tundma,” ütles orav kurvalt.

“Ei,” ütles sipelgas, “sest me võime üksteist ka unustada.”

“Unustada! Sind?” hüüdis orav.

“Nonoh,” ütles sipelgas, “ära siis selle pärast kohe karjuma hakka.”

Orav haaras kahe käega peast kinni.

“Ma ei unusta sind mitte kunagi,” ütles ta vaikselt.

“Nojah,” ütles sipelgas. “Elame-näeme. Head aega!”

Ja juba astuski ta uksest välja ja libistas end pöögitüve pidi alla.

Orav hakkas temast otsekohe puudust tundma.

“Sipelgas,” hüüdis ta, “ma tunnen sinust puudust!” Tema hääl kajas puude vahel edasi-tagasi.

“Praegu veel ei saa!” ütles sipelgas. “Ma pole jõudnud veel äragi minna!”

“Aga ikkagi tunnen!” hüüdis orav.

“Oota’nd ometi natuke,” kõlas sipelga hääl veel kaugusest.

Orav ohkas ja otsustas oodata. Aga ta tundis sipelgast üha rohkem ja rohkem puudust. Vahel meenus talle hetkeks pöögitõrukeedis, või põrnika sünnipäev, mis ees seisis, aga siis hakkas ta jälle sipelgast puudust tundma.

Pärastlõunal ei pidanud ta enam kauem vastu ja läks välja. Aga ta ei jõudnud kolme sammugi astuda, kui talle tuli vastu sipelgas, väsinud, higine, aga rahulolev.

“Ongi nii,” ütles sipelgas. “Mina tunnen sinust ka puudust. Ja ma ei unustanud sind.”

“Näed siis,” ütles orav.

“Jah,” ütles sipelgas. Ja nad kõndisid kaelakuti alla jõe poole, et vaadata lainte sillerdamist.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 130-131.

Ne me quitte pas

Sarah Bettens, “Ne me quitte pas” (2008, originaal: Jacques Brel, 1959). Belgiast (Flandriast). (MySpace.)

Kitsik mitra

Olen inimene koibadega,
mis on rasked ja roidunud,
kõhuga, mis koriseb näljast,
ja veri mu soontes külmub selle öötaeva all.
Ja need aknad! Küll nad paistavad soojalt!
Tahaksin kangesti teada, kuidas on
vaadata säärastest akendest.
Aga seestpoolt,
seestpoolt!

Vahin läbi vana klaasi
aknaraamiristis:
sees higised ruudud,
valitute kari, ikka veel arust ära,
liikumas triumfeerivalt peomöllus.
“Sina minuga!” või “Mina sinuga!”
kajab mu tuhmist kolust vastu.
Hommikukaste kohutab mind,
ja kitsik mitra ajab hirmu nahka.

Kes tuleb mind äratama?
Uduähm või pakane?
Kes silitab mu sandilõugu?
Naisepihk või karukeel?

Rukkileib on hea!
Polegi vaja, et oleks kook.
Siin on kindlasti kusagil raasuke rukkileiba.
Väsinud olen, nagu koer.
Tahaksin suuta koeramoodi haigutada,
kõriaugupõhjani.
Istun siiasamma ukse ette maha,
ja siis magan, kuni seinad
vanadusnõrkusest koost pudenevad.

—

Originaali võib kuulata siit: De Kift, “Nauwe mijter” (“Koper”, 2001). De Kift on 1988. aastast Amsterdamis tegutsev hollandi bänd (teatraalne punk, fanfare, rock, pop etc), mu vanu armastusi, kellelt siin blogis võib kuulata-vaadata ka laulu “Wee mij!” (“Häda mulle!”).

Luuletuse “Kitsik mitra” originaali (“Nauwe mijter”) autoriks on hollandi kirjanik ja tõlkija Jan Arends (1925–1974). Ilmselt ilmus tekst tema luulekogus “Keefman” (1972), aga mul ei ole võimalik seda praegu kontrollida.

De Kiftile on eesti muusikast raske midagi sarnast leida. Jooni nende hoiakutest ja esitusviisist kohtab ehk vaid Eriti Kurva Muusika Ansambli loomingus. De Kift laulab omi tekste, aga on viisistanud ka hollandi ja välismaiste kirjanike luulet (nt Lucebert, J. Arends, W. Borchert, E. M. Remarque, N. Gogol jne). 2003. aastal valmis muide nende ooper ja CD “Vier Voor Vier”, mis põhineb Daniil Harmsi näidendil “Jelizaveta Bam” (1928). Harmsiga tegeldakse ka Tartu Üliõpilasteatris: Mehis Heinsaare — Daniil Harmsi näidendit “Daniil Harms ehk Geeniuse elu” võib vaadata Genialistide Klubis veel 18., 19. ja 20. mail. Harmsist kirjutas hiljuti oma blogis ka Aare Pilv.

P.S. Luuletuses esineva “karukeele” asemel võiks seista õieti ka “karuputk” (Heracleum). See oleks ühelt poolt täpsem. Ent hollandikeelne “berenklauw” tähendab peale karuputke sõna-sõnalt ka karuküünist. Mõeldav tõlge oleks veel “karusõrg” (Acanthus), aga see taim ei kasva Euroopas umbrohuna, kindlasti mitte Hollandis.

Gerard Reve: Sünd

Pole kahtlustki, et ma olen väga halb.

(Et inimene on üleni halb ja teda võib nimetada headuse suhtes täiesti küündimatuks, on küllaldaselt teada ja seda ei vaidlusta peale mõne seestunu ja sõgeda enam õnneks mitte keegi. Ent küsitavaks jääb, kas inimene on oma halbuses süüdi tervenisti või osaliselt. Usun, et inimene on umbes poolenisti halb oma loomult ja sünnilt, ning teise poole osas oma vabal tahtel ja valikul, mis teda halva ja hukatuse poole juhivad. Kui inimese eksistents eviks mingitki kehtivust ja vahekorda Igavese Päästega, oleks see võimalik ükspäinis Jumala mõõtmatu ja mõistetamatu armu läbi, mis on surelike esimene, viimne ja ainus lootus. Aga seda kõrvalmärkuse korras.)

Kui üldse kunagi mõne olendi puhul, siis vististi küll minu juures on minu halbus ja eluvääritus saanud ilmsiks ja seletatavaks asjaolude kaudu, millega seoses ma ilmale tulin.

Minu sünd kulges ennekuulmata vaevaliselt, kestes kolmkümmend neli tundi peaaegu lakkamatuid tuhusid ja krampe, mille käigus mind ikka ja jälle, otsekui vanade Hispaaniamaa hukkamiste julma eelmängu korras, aeglaselt kägistati. Sündisin sinisena ja hingetuna. Kell lähenes kuuele õhtul; väljas valitses juba pimedik, ja kõle, kibekülm tuul pillutas esimesi märgi helbeid, mis kuulutasid ulgudes tõusvat lumetuisku.

Minu sünni juures mehi ei viibinud: vana, habemik doktor Montezinos, ühtviisi hoolas ja armastatud alkohoolik, kes polnud eales purjus, oli ühe järjekordse tuhudevahelise lühikese pausi ajal suundunud oma kunagise õpingukaaslase poole, kes elas minu vanemate vahetus läheduses, et seal kiiresti paari verivorstipalaga kõhtu kinnitada. Kui ta taas sünnituppa astus, läks tal vaid suurivaevu korda minu haletsusväärne külm kehake minu rinda ja selga võmmiva ämmaemanda käte vahelt lahti kangutada. Sama vähe kui tollel õnnestus temalgi esimese hooga minust mingit häält välja meelitada. Oma enesekindlas leidlikkuses sõtkus ta oma karvaste, juba artriidi algmetest kooldus küünistega minu rinnakorvi ja moondas selle alatiseks kanarinna algmudeliks. Ent siis lõpuks tõin ma, esiotsa kurinal, seejärel kiunudes, ja viimaks kisendades, kuuldavale nõutud hääle. Olin sündinud ja, õnneks või kahjuks, hingasin, ja olin mõistetud elama ning alles hoopis hiljemini surema.

“Karjumine on alati hea,” sõnas vana doktor Montezinos, “see määrab ja paneb mõndagi paika.” Ta oli nokastanud, ilma oma purjusolekut eales tõendataval määral näitamata, ja Amsterdami näljakoi tillukeses toas, Van Hallstraatil asuva maja nr 68 kolmandal korrusel, õhkus tema suust äsjasöödud verivorsti hõngu, mille vaat et mikroskoopiliselt väikesed fragmendid olid talle habemesse takerdunud.

Sünnitoas oli peale ämmaemanda, doktor Montezinose, nurganaise ja minu kohal ka veel üks teise korruse naabrinaine, kes pärast seda, kui tema mees, tiisikeri tunnustega korvipunuja, ta hüljanud oli, elatus oma ema või tädi poolt provintsist ülimalt ebakorrapärastel aegadel läkitatud väikestest summadest ja valdas käelugemise ning kaardipaneku kunsti ja muid seda laadi salaoskusi, mida ta aga ei rakendanud ilmaski raha või kasu saamise eesmärgil. Ta kompis mu niisket, hädavaevu Surmasuust pääsenud pealage ja lausus pominal midagi seesugust nagu: “Ennäe? Ei, siiski mitte.” Silmapilguks oli ta ühest konarusest eksikombel järeldanud, et olin sündinud õnnetähe all. “Tema peale hakkab paistma palju valgust. Väga palju valgust. See on lambivalgus. Ja kõik muudkui vaatavad. Suur hulk inimesi.” Ta ohkas ja langes pooleldi minestusse, nagu tal neil puhkudel kombeks oli.

Vaevalt oli doktor sääred teinud ja oma röhitiste leha tundideks majja ning trepikotta maha jätnud, kui juba ilmutas ennast uus häda: emal ei olnud piima. Eksikombel oli tema rindade prink paistetus lapsetoiduseks arvatud. Joogijanu mul ei olnud, mis näis mõistatuslikuna. Olid ehk nibud ummuksis? Lapsevõmmimise juba käppa saanud ämmaemand mudis ja rutjus nüüd minu ema rindu, nii et seda nägu. Täis olid need küll, aga külluslikult esile purskuv vedelik polnud nõutud koorvalev elumahl, vaid samahästi kui toitaineid sootumaks mitte sisaldav, pooleldi käärinud turseneste.

Kuudepikkuses tasavägises võitluses täiskasvanuliku visaduse ja lapseliku elutülgastuse vahel toideti mind vaheldumisi peti, lahjendatud lehmapiima, suhkrulahuse, lahjedatud porgandimahla ja soojaks aetud riisiveega, mille kõigega kaasnes voodipesu, kardinate, tapeedi, põranda ja mööbli lõputu määrimine. Lahingu võitsid täiskasvanud, ja taas jäin ma hinge, omandasin jõu vastu hakata tervele hulgale lastehaigustele ja elama jääda.

Selle järgi, mis mulle on räägitud, olin ma oma esimestel eluaastatel peaaegu vahetpidamata haige. Väga ähmasel ja ebamäärasel kujul, mis puutub kohasse ja asjaoludesse, on jäänud mulle sellest meelde pilte: väikesed ruumid täis sosinat nõrga või varjatud, summutatud lambitule valgel: nappidest häälitsustest saadetud tablettide, tinktuuride ja pulbrite segamise ning lahustamise liigutused; kellegi kuju, toetamas mu pead ja üritamas joota mulle sisse midagi, mis on liiga kuum, liiga külm, liiga magus või liiga mõru.

Hilisemates mälestustes muutuvad pildid aredamaks; hääled on valjemad ja ma saan sõnadest aru; ka tean ma enam-vähem nimeliselt, mis on see, mida mul juua või alla neelata tuleb. Ja ma tean, et olen haige, ja et jään haigeks eluks ajaks.

Ühes neist mälupiltidest istun ma surmvaikselt toolil, toas, akna lähedal. Väljas akna taga ripub hõre talvepäike, madalalt ja tuhmilt inetute majade inetute, sinkjashallide katuste kohal. Ja mul on valus, sest olen haige, kolm või neli aastat vana. Valu, sügav ja tuikav, on kohe mu kõrvade taga, minu lõualuude mõlemas liigeses, mille ümber on seotud rätik, otsekui oleksin mumifitseeritav laip. Kui ma läbi nina hingan, näib valu levivat mu kõrvade piirkonnast edasi, üles otse mu silmakoobaste alla välja. Hingan ma aga läbi suu, siis valdab valu, sügavamalt seestpidi üles tungides, peaaegu kogu mu suu- ja kõriõõne. Vaheldan mõlemaid õhusisseveo mooduseid ikka ja jälle, et valu ei saaks mahti oma lähtekohast väga kaugele nihkuda, ja liigutan ennast nii vähe kui võimalik, sest liikumine tekitab tuult, ja tuul põhjustab jahedust, ja vähimgi jahedus mu näol rohkendab valu.

Mine tea, võib-olla just seetõttu kinnistus tollal minusse jäädavalt kõike valdav ja varjutav arusaam, et elamine ja tegutsemine, või elamine ja mitte-tegutsemine, on ühtviisi valu ja hirm ja õudus, ja et on katastroof ning suur õnnetus sündida ja elada.

—

Gerard Reve. Een Circusjongen. Levensroman. Amsterdam: De Bezige Bij, 2006, lk 11-15. (See on “Esimene peatükk, milles kirjanik arutleb, kui ennekuulmata halvana ta sündinud on, ja üritab lähemalt selgitada oma sünget vaadet maisele eksistentsile.”)

P.S. Hollandlase Gerard Reve (1923-2006) romaani “Een circusjongen” (“Tsirkusepoiss”, 1975) kangelase sünni kirjelduse kõrvale on eesti kirjandusest panna ehk vaid Reed Morni (1898-1978) romaani “Andekas parasiit” (1927) algusread:

“Kaheksa kuud lebas ajaloolt otsust ootamas uue sajandi värskes ning tühjas kirstus, kümmekond sisutuid päevi langes neile kergeks lisaks, kui jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil sündis Ellu Romeldi ilma surema. Sündis ema kaheaastase ootamise viljana, muljutuna ema kandmispäevil kujutet tulevikust ning ta sihtjoonist. Sündinu pehme pää näis hell neist tema olemisse mõeld mõtteist. See kibedus sööstis eluaimava olevuse puiklevasse protestikissa ennustavalt, aimates nagu kidurat käekäiku.”

Home before dark

The Nits, “Home Before Dark” (“Henk”, 1983). (MySpace.) Mõtlen 2000. aasta varakevadele.

Kus me lähme vasta ööda, / vasta ööda, vasta kuuda, / vasta helgasta ehada, / vasta koitu keerulista?

—

P.S. Sophie Zelmani, “Going Home” (“Sing and Dance”, 2002). (MySpace.) Mõtlen 2007. aasta hilissügisele.

De iensumen

Nynke Laverman, “De iensumen” (“Sielesâlt”, 2004; muusika: Custódio Castelo). Kodulehekülg.

Nynke Laverman on (lääne)friisi laulja. “Sielesâlt” sisaldab fadomuusikat Leeuwardenist (Ljouwert) pärit hollandi kirjaniku J. Slauerhoffi (1898-1936) luuletustele.

Yn einleaze greiden stean ik yn stilte.
In sinne sûnder glâns rôlet fan ‘e ierde.
Moanneljocht, skruten falt it del út ‘e himel.

Alles giet foarby en giet foar ivich …
En alles wat oerbliuwt
Is leaf, mar om op te libjen
Net genôch.

—

P.S. Vt Nynke Lavermanilt veel (hoopis hoogsamat) pala “Vida triste”.