Kui laev sadamast kaugemale jõuab, lainetus suureneb. Ta näeb, kuidas jäähallid lained üksteisele selga langevad, jäähallilt, rohakashallilit, veest kiirgub kibedat külma. Vist kusagil siin oli see koht, kus uppus too teine parvlaev, kaheksasada inimest pardal. Tollal suur uudis, kuid nüüd jällegi ununenud. Õhuke veekile ja kaos, ühe tunniga oli võimalik täielikult kaduda. Hetkeks pildid vapustusest, hävingust, otsivatest helikopteritest osavõtmatu, lainetava vee kohal, seejärel taas nii kõrvulukustav unustus, et näis, nagu poleks ohvreid kunagi olemas olnud. Õigus oli ainult ellujäänutel.
Eesti. Ta oli seal korra varemgi käinud. Luteri kirikud täis balti parunite vappe, vene kirikud tulvil viirukit ja bütsantsi laule, viletsad teed ja uued teed, lagu ja ülesehitus, vene litsid ja nappides nahkjoppides mobiiltelefonidega sutenöörid. Venelased olid seal peremehetsenud ja nii umbes pooled elanikest küüditanud ja oma kaasmaalastega asendanud, ja ikka veel lasus selle väikese maa kohal suure maa vari. Tänavatel kuulis sama palju vene keelt kui eesti keelt — toda keelt, mis oli tundunud talle mõistatusena, sest selles polnud ühtegi tuttavlikku kohta, millest pidet leida. Võib-olla just seetõttu oligi ta selle pakkumise vastu võtnud. Muidugi mõista rääkis võttemeeskond sealgi hollandi keelt, aga muus osas oli oodata, et ta lahutatakse keelest ja tähendusest ning tal pole vaja mitte millestki aru saada. Pärast seda kui Elik polnud jälle mitmendat päeva välja ilmunud, oli ta Opsomeri ootamatu tööpakkumise viivitamatult vastu võtnud, et ootamise sundusest vabaneda. Omad vitsad peksavad oli selle kohta tobe ütlemine, kuid südames oli ta ometi tundnud midagi kättemaksu taolist.
Ootamatust purjus inimeste kisa lainest kuulis ta, et keegi tuli tekile.
“Meil on sinu pärast mure,” ütles Hugo Opsomer, “surnukskülmunud kaameramehega pole meil suurt midagi peale hakata. Kuule, sa näed välja nagu …” Ta ei saanud kunagi teada, nagu mis asi ta välja nägi, sest võrdlus jäi õhku rippuma. Salongis oli tapvalt soe. Lällutamine, mänguautomaadid, arusaamatus keeles televiisor. Mida tuli teha, et maailma vulgaarsusest pääseda?
“Allez, võta üks kärakas. Tule tagasi elavate juurde.”
Ta ei suutnud oma mõtteid enda küljest lahti raputada. Kas inimesed olid enam üldse armunud? Näis, nagu lööksid nad ikka veel üksteisele nugasid sisse, ajaksid üksteist taga ja laseksid armukadedusest maha, aga armunud? See sõna ei sobinud Elikiga kokku, Elik mõnitaks teda, sellest kuuldes. Aga kui lähedal sa sellisele asjale oled, istudes õhtust õhtusse Berliinis ja oodates, kuni kuuled uksel kraapimist. Ja miks siis just nimelt see, kes peaaegu sõnagi ei lausunud, kes rääkis teistega, kuid mitte temaga, kellel olid silmad, mis vaatasid sinust läbi, ja valge ning suletud keha, mis näis olevat tehtud alabastrist ja mida ta nüüd siin sadade purjus tuimade lihakerede keskel enda ees nägi, ometi kui see keha siis, kui ta sellest kinni hoidis, näis end tema küljest lahti kiskuvat, keha, mis võttis ta enda valdusse, nagu nii peakski asjad käima, tahtis teda kasutada nagu pahupidist sugutäkku, samal ajal kui ta kõigest sellest hoolimata iga kord end jälle tema võimusse andis ja tema tagasitulekut taga igatses selle tõttu, mis temaga selles toas juhtunud oli — saladuslik loits, mille vastu olid sõnad jõuetud, igatahes need, millest ta teadis, et nad kõnelevad talle tõtt, mis sisaldas reetmist, pattu ühe varasema elu vastu, milles polnud iialgi olnud sellist intensiivsust.
“Mida me homme esimese asjana teeme?” küsis ta.
Hugo Opsomer võttis oma kotist välja raamatu ja näitas talle ühte Stalini kuju: selili maas prahis ja prügis. Ta vaatas seda ja pidas endamisi aru, mis selle nii imelikuks tegi. Ta küsis Opsomerilt, aga too oli vaadanud kuju kauem.
“Asi on mütsis, eks ole?” ütles ta.
“Tavaliselt peaks see maha kukkuma, aga see müts on ikka pea küljes kinni.”
“Aga kui see kuju jälle seisab, pole meil sellest kasu.”
“Ära muretse, see ei seisa enam. Ja pole Tallinnas ka ühtegi venelast, kes selle püsti paneks.”
Tal oli õigus. Kui miski seda, mis siin maanurgas juhtunud oli, seletada suutis, siis vististi see kuju. Mitte isegi niivõrd seetõttu, et see oli Stalin, vaid seetõttu, et siin lamas midagi, mis oleks pidanud seisma. See siin oli maailma pikali paisanud. Seda napoleonikätt oma pronksist väejuhimantli kahe pronksnööbi vahel hoidev mees oli muutunud nii naeruväärseks seetõttu, et see müts polnud tal siis, kui ta langes, peast maha veerenud, ta pale oli paljastatud: ta oli nukk, jõuetu puuslik, mis ei suutnud kuuletuda isegi kõige lihtlabasemale loodusseadusele. Nüüd, sellel fotol, mattus ta prügisse ja vohavasse umbrohtu, nii nagu maa, mida ta oli okupeerinud ja armunult valitsenud, kord tema valitsusvõimu õudusunenäo aegamisi unustab ja välja ajab, kuni ühel päeval ei jää sellest järele enam muud kui vandesõna, üks sajatus. Kõik oli nüüd läbi, karutants oli tantsitud, miljonid surnud — langenud, hukatud, surnuks nälginud — olid kadunud maa sisse, mis oli nad vastu võtnud, nagu meri tolle siin põhja läinud laeva ohvrid, sama lõplikult, sama nähtamatult.
Kaks nädalat pidid nad filmima inimeste hulgas, kes mäletasid kõike, ja inimeste hulgas, kes ei mäletanud või ei tahtnud mäletada midagi, keset ellujäänuid, pärastisi, järeltulnud sugupõlve, kelle lapsed peavad kunagi koolis õppima seda, mida raamatud mineviku kohta pajatavad. Kodutööd, õppetükki. Midagi, mis sarnaneb pigemini läikiva, mühiseva veepinnaga, kui igavesti tabamatuks jääva surmaga selle all.
—
Tõlgitud väljaandest: Cees Nooteboom, Allerzielen. Amsterdam: Pandora Pocket, 2004, lk 290–294.
Cees Nooteboom (snd 1933) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid hollandi nüüdiskirjanikke (kirjutanud peamiselt romaane ja reisikirjandust). Tema seni kõige paksema romaani “Allerzielen” (1998) pealkiri tähendab: “Hingedepäev” (võiks tõlkida aga ehk ka kui “Hingedeaeg”). Romaani peategelane kaameramees Arthur Daane reisib pärast naise ja poja hukkumist lennuõnnetuses mööda maailma (eriti tähtsal kohal on siin Saksamaa ja Hispaania), tahes ja tahtmata kaduvuse kütkeis, ja satub muu hulgas korraks ka Eestisse (muide, romaani autor on tõesti Eestis, vähemalt Tallinnas, käinud). Nooteboomilt on eesti keeles ilmunud seni kaks teost: 1993. aastal “Järgmine lugu” (“Het volgende verhaal”, 1991) Mati Sirkeli tõlkes (LR, 1993) ja “Rituaalid” (“Rituelen”, 1980) Kerti Tergemi tõlkes (Olion, 2006). Eesti keeles on Nooteboomist põgusalt juttu hiljutises Margot Dijkgraafi artiklis “Süva-Holland ja uued hollandlased” (Vikerkaar nr 7-8/2010).
P.S. Tegelikult oleksin võinud tõlkida hingedepäeva puhul sellest romaanist ka hoopis muud. Aga kuna viimasel ajal on eestlaste meeli erutanud n-ö “Eesti kuvand” (maailmakirjanduses), siis seisku siin see Eesti-lõik. Ehkki taolises kõrgendatud huvis selle vastu, “kuidas me paistame”, on midagi üsna kummalist ja närvilist. Ei kujuta ette, kui palju võiks olla veel maid, mille ajakirjanduses leidub rubriik “Teised meist” vms. Igatahes väärib Cees Nooteboomi “Allerzielen” lugemist ka sajal muul põhjusel, mitte vaid seetõttu, et seal ühes peatükis, üsna raamatu lõpuosas, Eesti jutuks tuleb.
Märkused
Allez — pr. keeles. Hugo Opsomer on flaamlane. Flaamlaste argises hollandi keeles leidub nipet-näpet prantsuspärasusi terve rida, kas või seesama levinud interjektsioon, mis tähendab umbes: noh!, las käia! Hollandlased seda normaaljuhul ei kasutaks. (Eesti keelde võiks selle venepäraselt tõlkida ka kui: davai!)
Elik — Elik Oranje, ajaloolane, kelle uurimisobjektiks on üks Hispaania 12. sajandi kuninganna. Elik on Arthur Daane igatsuskuju, ühtaegu mingi surmajumalanna ja võrgutaja.
Stalini kuju puhul on mõeldud ilmselt 1940. aastate lõpus Balti jaama vastas asunud haljasalale püstitatud monumenti (autor teadmata), mis võeti maha 1953. aastal ja asub 1990. aastast peale Maarjamäe lossi pargis, pikali maas (vt pilti) (ja kuulub Eesti Ajaloomuuseumi valdusse).
