Etty Hillesum: Kus on tegelikkus?

Laupäeva hommikul [28. märtsil 1942] kell kümme

Võtsin nädal aega tagasi nõuks kirjutada iga päeva lõpul oma päevikusse, mis inimestega ma sel päeval rääkisin. Aga selle peale kuluks kohutavalt palju paberit. Ja kas oleks sellel üldse väga mõtet? Mõnikord on mu päev inimesi ja vestlusi tuubil täis, ja ometi on mul tunne, nagu elaksin täielikus vaikuses ja rahus. Ja see õhtune puu mu akna taga on siis suurem seiklus kui kõik inimesed kokku. Mõtlen vahel, et mu elus juhtub nii palju asju, nii palju on seal huvitavaid inimesi, raamatuid, jutuajamisi, elamusi — kahju, et ma ei jõua seda kõike kirja panna, pärastiseks. Aga, noh, mis teha, siiski on mu tegelikkus kusagil sootuks mujal. Peaksin vist alatiseks loobuma kõige läbielatu üleskirjutamisest. Minu tegelikkus on mujal.

[...]

Ja siis: inimese elus juhtub nii mõndagi, ja elu on sündmusi ääreni täis. Kuid ometi? Kannaksid nagu kusagil oma sisemuses suurt, viljakat üksildust igal pool endaga kaasas. Ja teinekord on kõige olulisemaks päevasündmuseks puhkepaus kahe sügava hingetõmbe vahel ja sisevaatlus viis minutit kestva palve ajal.

—

Tõlgitud teosest: ETTY. De nagelaten geschriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas A. D. Smelik, tekstverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Uitgeverij Balans, 1986, lk 318.

Vt ka nt: Etty Hillesum: On kahesugust üksildust.

Neli õhtut detsembris

Neljapäev, reede, laupäev — iga nimetatud päeva õhtuks olin lahkete inimeste poolt kuhugi kutsutud, peole ja puha. Detsembris hoitakse kuidagi kokku. Aga hammas kesknädalal ei küsinud. Mistõttu käisin neljapäeva pärastlõunal hoopis hambaarsti juures ja õhtul toibutasin end kodurahus. Reede varahommikul uus hambaarsti juures käimine ja hiljem, juba päeva poole, aeg-ajalt sandivõitu enesetunne, mis laupäeval järk-järgult lõplikult taandus.

Aga reede õhtul ja laupäevagi õhtul toimunud sünnipäevapidudele ma läksin, ehkki läksin vaid pooleldi. Sest reedese peoga olin seotud ju vaid sel määral, et kohtusin C-ga, kes oli mh selle sünnipäeva pärast Tartusse sõitnud, kuid peo eel ning vahepealgi õnneks ka minuga aega veetis: Tartu tänavaid mööda kõmpides, oma sügiskingadega, ja paaris kohvikus juttu ajades (sest sügiskingades jalad hakkasid külmetama). Aitäh! Peaksin vist jälle kusagile kitsasse tänavasoppi kolima, mõnele Marta tänavale, mõtlen. Sest Päeva tänava ots, kuhu ma enne polnud vist sattunudki, reedese peo toimumispaik, jättis mulle väga hea mulje.

Laupäeva õhtul, tol teisel sünnipäeval, Kuperjanovi tänaval, vaatasin ära vaid Woody Alleni filmi “Zelig”, mis kujutas endast õieti alles peo avatakti, ja läksin siis, või vaat et hiilisin, läbi õhtuse linna koju, soojast ja üsna rahvusvahelisest seltskonnast, sest olin kahjuks koletult väsinud ja ka oma hamba pärast mures. Aga 1983. aastal valminud “Zeligit”, filmi absoluutselt identiteeditust inimesest Leonard Zeligist, nägin ma juba kolmandat korda, ja mina selle filmi sinna õieti enam-vähem kaasa tarinud ju vist olingi.

[---] Ja täna. Pühapäeval. [---] Täna oli koosistumisi ja vestlusi, kus tuli jutuks muu hulgas Hando Runneli artikkel, milles ta ütleb: “Kui üks rahvas saastatakse teise rahvaga, ükskõik, kui sõbralik sa oled, sureb see rahvas välja.” Ja taas meenusid Mardna ja Sults ja Delfi kommentaarid, ja taas meenus see sünge paine, mida on Eestis tunda juba vähemalt teist aastat. Kuidas saab teist rahvast saastaks või igatahes saastajaks nimetada!? Eesti rahvuskonservatiivne ideoloogia näib olevat sulgumas umbsesse ksenofoobiasse.

Aga ühel neist tänaõhtustest koosistumistest, hea sõbra H. köögis, vaatasime tema valmivat tõlget. See on päevik, mille autoriks on tüdruk (hiljem juba noor naine, *1920), kelle perekond lahkus Austriast 1939. aasta algul,  üsna peagi pärast Austria annekteerimist Saksamaa poolt, tagakiusamiste eest Norrasse ja kes 1942. aastal viimaks Auschwitzis suri.

Ruth Maier. Ta on Jaan Krossi eakaaslane. Ta on kirjanduslikult andekas. Ta on tark. Ta kirjutab saksa ja norra keeles. Teda on võrreldud Anne Frankiga. Ja Etty Hillesumiga. (Vanuselt jääb ta õieti Anne Franki ja Etty Hillesumi vahepeale). Ta on pärit assimileerunud juudi perekonnast, kelle identiteedist natsirežiim muidugi ei hooli — natside jaoks on määrav vaid veri. Ta on nende silmis juut. Muud ei midagi.

Küsinud H-lt luba, lisan siia lõppu ühe lõigu sellest tema valmivast tõlkest. Sest pidin seda lugedes mõtlema Eestis viimastel aegadel tajutavale homofoobiale ja muule teisevihale. Mis vahet seal lõppude lõpuks on, kui viha objektiks on inimrühm!? Igaüks mis tahes rühmast on inimene. Seda esimeses järjekorras. Ja Ruth Maier on Ruth Maier, oma elulooga, täiesti kordumatu inimene. Mitte liik ega sort ega rass ega sättumus jne. Mitte juut või koguni ainult juut, kelleks ta paari aasta jooksul taandati.

Niisiis, Ruth Maier kirjutab 1938. aasta 5. oktoobril — Saksa seadused on Austrias kehtinud umbes pool aastat — Viinis oma päevikusse nii:

“On varahommik, inimtühjad tänavad. Nurga tagant tuleb juut, noor, hästi riides. Ilmuvad kaks SS-meest. Lajatavad juudile kordamööda vastu kõrvu, juut vangub … hoiab peast kinni … läheb edasi.

Nüüd küsin mina, Ruth Maier, kaheksateist aastat vana, küsin maailmalt kui inimene, kui inimene küsin ma: kas see on normaalne? … Miks lubatakse sellisel asjal sündida, tahan ma teada. Miks tohib üks germaanlane, sakslane, lüüa juuti, lihtsalt sellepärast, et üks on sakslane ja teine on juut?

Ma ei hakka rääkima pogrommidest, juutidevastasest märatsemisest. Akendelõhkumistest, korterirüüstamistest … Mitte selles ei ilmne see kohutav madalus nii selgelt.

Vaid just siin, selles kõrvakiilus. Kui Jumal on olemas … ma kahtlen selles ja tema nime kasutamine pole mulle meeltmööda … aga nüüd võtku ta seal üleval teadmiseks … kui ta on olemas: see kõrvakiil tuleb lunastada vere … või … ükspuha millega, aga nii seda jätta ei või!!!

Ja ma ütlen teile, aarialastele, inglastele, prantslastele, teile kõigile, kes te seda sallite: teie kõik kannate selle kõrvakiilu eest vastutust, sest teie olete lasknud sellel sündida.”

—

P.S. 15. dets. 2008. Eemaldasin postitusest Woody Alleni filmist “Zelig” rääkiva lõigu ja avaldasin täna eraldi postitusena. Eemaldatud lõiku tähistavad tekstis kandilised sulud.

Etty Hillesum: On kahesugust üksildust

Laupäeva hommikul [9. augustil 1941], kell kümme

R.*, lk 92 … Dinge der Aussenwelt kann man so erkennen, dass der Erkennende dem Erkannten gegenübersteht und an ihm den Erkenntnisakt vollbringt. Je tiefer es ins Innere geht, um so mehr wird das Erkennen zugleich ein Erkanntwerden. Einen Menschen in seinem tieferen Wesen kann ich eigentlich nur erkennen, wenn ich zugleich mich von ihm aus sehe, und also auch ein neues Wissen über mich gewinne, indem ich ihn erkenne.**

Kell kolm pärast lõunat

Taas olen pakatamiseni tulvil uut kirja oma heale sõbrale S.-ile. Hästi mõnus on tajuda endas asju nii terviklikult ja lõpetatult — neid võib siis tõesti täiel rinnal nautida, ent peagi jõuab kätte hetk, mil seda kõike tuleb mõne arusaadava sõnaga väljendada, ja sellest kogu häda ja viletsus algabki. Ja ometi on oluline, et ma oma reaktsioonid tema eilsele kirjale täpselt sõnastaksin. Tegelikult on see õige lihtne, kuid mul on siis kange tahtmine formuleerida kõike kuidagi väga ilusal ja erilisel viisil, aga tegelikult pole see midagi muud kui edevus ja vajadus muljet avaldada. Või tegelikult, see pole ainult see. Tajun, kuidas kõik mu sees on nii rikas ja nii värviline ja nii võluv jne, aga kui see siis paari sõnaäbariku näol välja tuleb, hakkan kartma, et see jätab talle üsna puuduliku mulje. See on vajadus end kellelegi täielikult avada. Vahest on see eelkõige ka tahe, et teisele ei jääks sinust sandim mulje, kui sa tegelikult väärt oled. Aga sellegi taga on tung maksvusele pääseda.

Asjad, mida ma sõnastada tahan, pole mulle veel päris jõukohased, ja sealt siis vist see järjekordne peavalugi. Liiati on siinsel perekonnal hiilgavalt käpas kunst teine inimene energiast tühjaks imeda, aga siiski olen ma täna taas sootuks rohkem mina ise kui möödunud päevil.

Ma tunnen kahesugust üksildust. Üks muudab mu surmani õnnetuks ja paneb mind ennast tundma kaotsiläinud hulgusena, teine teeb mind tugevaks ja õnnelikuks. Esimene on alati siis, kui tunnen, et mul pole oma kaasinimestega vähimatki sidet, pole üldse mitte millegagi sidet, olen siis kõigist ja iseendast täiesti ära lõigatud, ei taipa selle elu mõtet ega näe asjade vahel mingit seost ega tea, kus selles elus on mu enese koht. Selle teise üksilduse puhul aga tunnen ma end just hästi tugeva ja kindlana, tunnen, et olen seotud kõigi ja kõigega ja Jumalaga ja ma tean, et see elu on mulle üksinda jõukohane ja et ma ei sõltu inimestest. Tunnen siis, et olen lülitatud ühte suurde mõttekasse tervikusse ja tunnen, et võin ka teistele palju jõudu anda.

Esimest laadi üksildus on ohtlik üksildus. Selle vastu pean ma välja astuma. See tuleneb sellest, et mul pole veel enda ja teiste suhtes julgust. Ja see eilne S.-i kiri oli nii oluline. Algul ei saanud ma selle kirjaga üldse kontakti. Tundsin end taas äralõigatuna, ka S-ist. Heitsin siis voodile pikali. Lamasin selili ja järsku hakkas tulema ridamisi olulisi ja viljakaid mõtteid. Ja minusse tulvas järsku taas elu ja soojust. Ja ma tundsin selle armsa ja hea inimeseraasuga tihedat sidet. Mul on see haigus, et iga inimene kipub mulle viimaks ikka võõraks jääma. Ei taha mul kuidagi südames juurduda. Ja eile oli S. mulle korraga kuidagi nagu vähem võõras. Tundsin, et see on tõsine asi, millesse pean ka tõsiselt suhtuma.

Inimene ei pea olema teise jaoks eesmärk, vaid vahend. Vahend elu kõrgemale astmele jõudmiseks. Vahend enese lahti kiskumiseks sellest liiga raskest maapinnast ja tema olenditest. Üksteise abil ja üksteise kaudu tuleb aga end üksteisest ometi taas vabastada ja kõrgemas vabaduses koos edasi elada. Mõte on ju hea, aga sõnastus jätab veel soovida; kulub terve elu nende asjade selgelt ja klaarilt läbielamiseks ja oskuse kogumiseks neid siis ka nii selgelt sõnastada, et teisele inimesele selleks eluks tolku oleks. Taas on mul klomp kurgus. Ja ometi olen täna eilsega võrreldes jälle mõnevõrra kaugemal, ehkki peavalu on jälle tagasi ja kõhuvalu hakkab otsast peale. Ometi olen taas mõnevõrra küpsem, olen taas lapikese maad edasi kündnud, aga maa on alles mõõtmatult suur. Kõige rohkem kannatan ma selle all, et ei oska asju veel öelda nii, formuleerida nii, et sõnad muutuksid läbipaistvaks ja nende tagant tuleks nähtavale vaim. Liiga ilutsev jutt, õeke. —

—

* Friedrich Rittelmeyer (1872-1938), saksa pastor Würzburgis, Nürnbergis ja Berliinis, oli mõjutatud Rudolf Steinerist.

** (Sks) Välise maalma asju saab tunnetada nõnda, et tunnetaja on tunnetatavaga vastamisi ja sooritab tema juures tunnetusakti. Mida sügavamale sisemusse ta läheb, seda enam muutub tunnetamine ühtlasi tunnetatud saamiseks. Inimest tema sügavamas olemuses võin tunnetada õigupoolest ainult siis, kui näen ennast ühtaegu tema vaatepunktist, ja omandan seega teda tunnetades ka iseenda kohta uue teadmise. Tsitaat F. Rittelmeyeri teosest “Briefe über das Johannisevangelium” (Stuttgart, 1938).

—

Holokausti päeva puhul tõlgitud väljaandest: ETTY. De nagelaten geschriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas A. D. Smelik, tekstverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Uitgeverij Balans, 1986, lk 86-88.

Veel Etty Hillesumi tekste Tsitronkollases:

Alandamiseks on vaja kahte (31.7.2007),
Liiga intensiivselt (4.8.2007),
Arad ajad (10.8.2007),
Lilled väljal (4.10.2007).

Etty Hillesum: Lilled väljal

[Teisipäeval,] 22. septembril [1942]

Inimene peab elama enesega nii, nagu elaks ta koos suure rahvahulgaga. Ja siis õpib ta endas tundma kõiki inimkonna häid ja kurje omadusi. Kes tahab olla võimeline andestada teistele, see peab esmalt õppima andestama oma halvad omadused iseendale.

Seda vist ongi inimesel kõige raskem õppida, ma panen seda nii sageli teiste juures tähele (varem ka enda juures, kuid nüüd enam mitte): andestada endale oma vead ja eksisammud. Ja selle juurde kuulub esimese asjana inimese võime leppida, suuremeelselt leppida, et ta teeb vigu ja astub eksisamme.

Elaksin vist meeleldi nii nagu lilled väljal.* Kes seda aega hästi mõistab, see võiks seda temalt õppida: elada nii nagu lill väljal.

Kirjutasin kord varem ühte oma päevikusse: tahaksin kompida sõrmeotstega selle aja piirjooni. Istusin siis oma kirjutuslaua taga ega teadnud õieti, kuidas elust kinni hakata. Põhjus oli selles, et ma polnud hakanud kinni veel elust iseenda sees. Elu juurde iseendas jõudsin ma veel selle kirjutuslaua taga istudes. Kuid siis kisti mind järsku inimliku kannatuse tulipunkti, ühele neist väikestest rinnetest, mis on laiali üle kogu Euroopa. Ja seal juhtus mu elus järsku see: inimeste nägudest, tuhandeist žestidest, väikestest ütlustest, elulugudest hakkasin ma seda aega – ja palju rohkemat kui üksnes seda aega – kokku lugema. Õppinud lugema eneses, märkasin ma, et oskan lugeda teisteski. Tõesti, mulle näis seal, nagu ma kombiksin tundlike sõrmeotstega selle aja ning elu piirjooni. Kust see küll tuleb, et too okastraadiga ümbritsetud nõmmelapike, millest mööda ja läbi mille veeres nii palju inimsaatusi ja -kannatusi, on jäänud mulle mällu millegi vaat et kallina? Kust see tuleb, et mu vaim ei muutunud seal süngeks, vaid läks pigem helgeks ja kergeks? Lugesin seal midagi sellest ajast, mis ei tundu mulle mõttetuna. Siin kirjutuslaua taga oma kirjanike ja luuletajate ja lillede keskel istudes armastasin ma nii väga elu. Ja seal, ümberringi barakid, tulvil krussis närvidega tagakiusatud inimesi, leidis mu armastus selle elu vastu kinnitust. Elu nois tuulistes barakkides polnud üldse vastuolus eluga siin selles vaikses ja rahulikus toas. Ma polnud hetkekski ära lõigatud elust, mis oli väidetavasti möödas. Oli hoopis suur, mõttekas järjepidevus. Kuidas ma oskaksin seda kõike veel kunagi kirjeldada? Kirjeldada nii, et teisedki tagantjärele tajuksid, kui kaunis ja elamisväärne ja õiglane, jah, õiglane, elu tegelikult siiski on. Ehk kingib Jumal mulle kunagi veel need paar lihtsat sõna? Ka sõnu, mis on värvilised ja kirglikud ja ka tõsised. Aga eelkõige: lihtsad. Mismoodi ma peaksin paari õhulise, pehme ja siiski jõulise pintslitõmbega joonistama seda tillukest barakiküla lageda ja laotuse vahel? Ja kust peaksin ma võtma oskuse, mis laseks teistelgi lugeda kõigis neis inimestes, keda on vaja dešifreerida nagu hieroglüüfe, kriips kriipsu järel, kuni viimaks näed, et su ees on üks suur loetav ja mõistetav tervik, lageda ja laotuse raamistuses?

Üks on mulle juba praegugi selgemast selge: iial ei suuda ma panna seda paberile nii, nagu elu ise on selle oma elavate tähtedega minu ette kirjutanud. Ma olen seda kõike lugenud, silmadega ja paljude meeltega. Iial ei mõistaks ma seda samamoodi ümber jutustada. Satuksin meeleheitele, kui ma ei oleks leppinud teadmisega, et inimene peab töötama nende ebapiisavate jõuvarudega, mis tal on, kuid nendega peab tõepoolest töötama.

Möödun inimestest, nagu oleksid nad istandused, ja näen, kui kõrgeks on seal inimlikkuse taimed võrsunud.

See maja siin, nii ma tajun, hakkab aeglaselt mu õlgadelt maha libisema. Hea, et see nii on, vabanemine selle küljest toimub nüüd lõplikult. Väga ettevaatlikult, suure nukrusega, aga ka kindlustundega, et nii on hea ja teisiti ei saa, lasen tal libiseda, päevast päeva.

Ja üks särk seljas ja teine seljakotis – kuidas see Kormanni** muinasjutt särgita mehest oligi? Kuningas, kes otsis kogu oma riigi läbi, et leida oma kõige õnnelikuma alama särki; ja kui ta oli selle kõige õnnelikuma inimese viimaks leidnud, siis selgus, et sel polegi särki – ja see hästi tilluke Piibel, võib-olla mahuvad kaasa ka mu vene keele sõnaraamatud ja Tolstoi rahvajutud ja võib-olla, aga tõesti võib-olla, jääb veel ruumi ka ühele Rilke kirjade köitele. Ja siis veel see täislambavillast kampsun, mille üks sõbranna oma kätega kudus – on mul vast varandust, mu Jumal, ja sihuke inimene tahab lill väljal olla?! Ühesõnaga: too üks särk seljakotis, lähen ma vastu “tundmatule tulevikule”. Nagu öeldakse. Kuid siiski on kõikjal seesama maapind mu hulkuvate jalgade all, ja seesama taevas, kus kord on kuu ja kord päike, ja mustmiljon tähti, muidugi nemadki, mu elevil pea kohal? Ja mis mõtet on rääkida siis veel tundmatust tulevikust?

—

* Tõlkisin originaali leliën des velds, eesti keeli ‘sitsiilia sternbergiad’ (Sternbergia lutea), heakõlalisuse ja assotsiatsioonide tõttu algul sõna-sõnalt “liiliad väljal”, sest usun, et Etty Hillesum, kes on oma tekstis tavaliselt väga konkreetne, pidas silmas mh ka tõepoolest noidsamu sitsiilia sternbergiaid, mida Hollandis aedades kasvatatakse (hollandlased on kibedad aiapidajad ja teevad selles osas eestlastele vast silmad ettegi). Need tagasihoidlikud, enamasti kollaste õitega sügislilled võivad Hollandi kliimas õitseda veel isegi kõledas novembris ja detsembris (kindlasti septembri lõpul, mil käesolev sissekanne on tehtud). Kuid kuna väljendit leliën des velds kasutatakse ka Jeesuse mäejutluse hollandikeelses tõlkes — vrd: “Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.” (Mt 6:28-29) — ja sedagi seost Etty Hillesum kahtlemata teadis, siis olgu peale, las saada eestikeelne tõlge võimalikult lihtne — nii nagu autor ju isegi vast soovinuks. Tähelepanuväärne on mu meelest aga, et kristlik seos — nii hollandi kui eesti keeles — on sel ühendil õigupoolest üksnes mitmusevormis — “lilled väljal”. Etty Hillesum aga armastab rääkida enamasti ühest konkreetsest inimesest, nii ka siin ühest lillest. Etty Hillesum ei ole taandatav kristlusele. Tema sõna kõrval mõjub mäejutluse keel väga üldiselt ja abstraktselt, sageli fraasistunult.

** Max Osias Kormann (1895–1959) sündis Poolas ja jõudis pärast vahepeatust Hamburgis 1939. aastal emigrantide laeval Hollandisse. Hollandi valitsus interneeris ta koos teiste laeval olijatega Westerborki transiitlaagrisse, kus Etty Hillesum temaga tutvuski. 1946. aastal sõitis Kormann New Yorki, kuhu tema pere oli emigreerinud juba enne sõda.

Tõlgitud väljaandest: Etty Hillesum. Het verstoorde leven. Dagboek van Etty Hillesum 1941–1943. Samengesteld en ingeleid door J. G. Gaarlandt. Amsterdam: Balans, 2006, lk 229–232.

—

P.S. Rõõmsa üllatusena lugesin eile, hea sõbra märkuse peale, eesti literaadi Fanny de Siversi artiklit Etty Hillesumist “Julge elada!” Tele2 kliendiajakirjas “Mõte” (sügis 2007, lk 16-17). F. de Siversi meelest kuulub Hillesumi päevik ja kirjad “20. sajandi kirjanduse kõige mõjuvamate tekstide hulka”.

Miks just niisugune ajakiri Hillesumist kirjutab, mine võta kinni. Kuid lõpuks pole see kuigi tähtis. Loodetavasti veenab F. de Siversi artikkel mõnda Eesti kirjastust Hillesumi päeviku avaldamise mõttekuses. Mind julgustab see igatahes edasi tõlkima. Muide, üks suur kodumaine kirjastus arvas veel paar aastat tagasi, pärast Anne Franki päeviku avaldamist, et Hillesumi tekstile pole Eestis piisavalt turgu…

P.P.S.

Veel Etty Hillesumi tekste Tsitronkollases:

Alandamiseks on vaja kahte (31.7.2007),
Liiga intensiivselt (4.8.2007),
Arad ajad (10.8.2007),
On kahesugust üksildust (27.1.2008).

P.P.P.S. (30. dets. 2008.) Fanny de Siversi artikkel “Julge elada — ka siis kui surm varitseb akna all!” on avaldatud nüüd ka Tartu katoliku kiriku kodulehel.

Etty Hillesum: Arad ajad

Pühapäeva hommikupalve [12. juulil 1942]

On arad ajad, mu Jumal. Täna öösel juhtus esimest korda, et lamasin, silmad tulitamas, unetult keset pimedust ja minust möödus palju pilte inimlikust kannatusest. Luban sulle ühte asja, Jumal, midagi õige väikest ja tühist: ma ei hakka muredega, mida oma tuleviku pärast tunnen, tänast päeva koormama; kuid see nõuab pisut harjutamist. Igal päeval on praegu enesestki küllalt. Tahan sind aidata, Jumal, et sa minu sees alla ei vannuks, aga ma ei või ette midagi garanteerida. Aga üks asi saab mulle küll järjest selgemaks: sina ei suuda meid aidata, hoopis meie peame sind aitama, ja selle kaudu me aitame ennast. Ja see on ainus, mida me praegusel ajal päästa saame, ja ka ainus, mis on üldse tähtis: killuke sind meis enestes, Jumal. Ja võib-olla saame aidata teistelgi sind oma rusutud südamest välja kaevata. Jah, mu Jumal, paistab, et sa ei saa oludesse kuigivõrd parata, eks kuulu needki elu juurde. Ega ma nõuagi sinult selle eest vastutust, hoopis sina võid hiljem meilt vastutust nõuda. Ja peaaegu iga südamelöögiga saab mulle selgemaks, et sinu võimuses ei ole meid aidata, hoopis meie ise peame sind aitama, ja sinu eluaset meie sees kuni viimse hingetõmbeni kaitsma. On inimesi – jah, selliseid leidub –, kes viivad veel viimselgi hetkel kindlasse kohta tolmuimejaid ja hõbekahvleid ja -lusikaid sinu asemel, mu Jumal. Ja on inimesi, kes tahavad viia kindlasse kohta oma ihu, mis on veel vaid asupaigaks tuhandele hirmule ja kibestumisele. Ja nad ütlevad: “Vaat nende küüsi ei kavatse ma küll sattuda!” Ja nad unustavad, et inimene ei ole kellegi küüsis, kui ta on sinu käte vahel. Tunnen nüüd, et hakkan nüüd jällegi rahunema, mu Jumal, sellest jutuajamisest sinuga. Küllap ma võin sinuga lähemas tulevikus veel väga palju vestelda ja takistada niimoodi sul minu juurest põgenemast. Küllap saad sa minus elades vahel ka näguripäevi näha, mu Jumal, kui mu usaldus ei anna küllalt tugevat toitu, aga usu mind: ma tahan sinu heaks edasi töötada ja sulle truuks jääda ja ma ei taha sind oma territooriumilt minema ajada.

Suureks, heroiliseks kannatuseks mul jõudu jätkub, mu Jumal, pigem on tuhat väikest argimuret need, mis mõnikord äkki salvavate putukatena kallale hüppavad. Ja nii ma siis sügan end esiotsa siit ja sealt ja kordan endale iga päev: tänase päeva eest on veel hoolt kantud, külalislahke maja kaitsvad seinad libisevad veel õlgadele nagu paljukantud, tuttavlik riideese, toitu on tänaseks piisavalt ja voodi valgete linade ja sooja tekiga on ööseks jälle ootel, ja seega ei tohi sa täna väikestele materiaalsetele muredele enda pärast aatomikestki jõudu kaotada. Kasuta ja kuluta ära iga selle päeva minut ja tee, et sellest saaks viljakas päev, järjekordne tugev kivi vundamenti, millele meie vaesed ja arad päevad võiksid tulevikus pisutki toetuda.

Jasmiin mu maja taga on nüüd viimaste päevade vihmadest ja tormidest täiesti räsitud ja katki, ta valged õied hulbivad laialipillutuna garaaži madala katuse mustades poriloikudes. Aga kusagil minu sees õitseb see jasmiin segamatult edasi, sama uhkelt ja õrnalt, nagu ta on alati õitsenud. Ja laotab oma lõhnu paigas, kus elad sina, mu Jumal. Näed, hoolitsen su eest hästi. Ma ei too sulle ainult pisaraid ja arglikke oletusi, toon sulle sel tormisel, hallil pühapäeva hommikul isegi õitsva jasmiini. Ja ma luban tuua sulle kõik lilled, mida oma teedel kohtan, mu Jumal, ja neid on tõesti väga palju. Sul saab olema minu juures, ausõna, võimalikult hea. Lihtsalt täiesti suvaline näide: istuksin ma kitsas vangikongis ja väikse võretatud akna tagant ujuks mööda pilv – ma läheksin ja tooksin selle pilve, mu Jumal, sulle, kui mul selleks vähegi jõudu oleks. Ma ei või ette midagi garanteerida, aga kavatsused on mul toredad, nagu isegi märkad.

Ja nüüd võtan kätte ja astun uude päeva. Puutun täna kokku paljude inimestega ja kurjad kuuldused ja ähvardused hakkavad mind jälle tormina ründama nagu arvutud vaenuväe sõdurid vallutamatut kindlust.

—

Tõlgitud väljaandest: Etty Hillesum. Het verstoorde leven. Dagboek van Etty Hillesum 1941–1943. Samengesteld en ingeleid door J. G. Gaarlandt. Amsterdam: Balans, 2006, lk 187–189.

—

P.S. Veel Etty Hillesumi tekste Tsitronkollases:

Alandamiseks on vaja kahte (31.7.2007),
Liiga intensiivselt (4.8.2007),
Lilled väljal (4.10.2007),
On kahesugust üksildust (27.1.2008).

Etty Hillesum: Liiga intensiivselt

[Esmaspäeval] 28. sept. [1942]

Audi et alteram partem.*

Muudetud nimega mürgigaasibandiit ja maikellukesed ja võrgutatud sanitaripreili.

Mis seal salata, mulle avaldas tol korral pisut muljetki, kui see melanhoolsete silmadega flirtiv internist mulle ütles: teie elate vaimselt liiga intensiivselt, see on teie tervisele halb, teie füüsis ei kannata seda välja. Kui ma sellest Jopie´le rääkisin, ütles ta mõtlikult ja nõustudes: mehel on tõenäoliselt õigus.

See painas mind tükk aega ja nüüd tean ma järjest kindlamalt: mehel ei ole õigus. See on tõsi: ma elan intensiivselt, vahel tundub mulle, et see on deemonlik ja ekstaatiline intensiivsus, aga ma uuendan end päevast päeva alglättest, elust endast, ja aeg-ajalt tõmban palves hinge. Ja seda need, kes ütlevad, et sa elad liiga intensiivselt, ei tea, – et inimene võib tõmbuda kõrvale, palvesse nagu kloostrikambrisse, ja läheb seejärel uuendatud jõul ja taastatud hingerahuga edasi.

Usun, et see, mis neilt parimad jõuvarud röövib, on pigemini nende hirm, et nad võib-olla raiskavad ennast liiga palju. Kui inimene pärast pikka ja vaevarikast protsessi, mis läheb iga päev edasi, on tunginud temas peituvate algläteteni, mida mulle meeldib lihtsalt Jumalaks nimetada, ja kui ta kannab hoolt, et see Jumala juurde viiv tee jääks vabaks, barrikaadidest sulgemata – ja see toimub enese kallal töötamise teel –, siis uuendab inimene ennast sellest lättest taas ja taas, ja siis ei tarvitse tal enam ka peljata, et ta annab ära liiga palju jõudu.

Ma ei usu objektiivsetesse paikapanekutesse. Inimlike vastasmõjude lõpmatu kokkumäng.

Öeldakse: sa surid liiga vara. Olgu nii, sel juhul sai üks psühholoogiaraamat vähem paberile pandud, aga maailma tuli rohkem armastust.

—

* Lad Kuula ka vastaspoolt.

Tõlgitud väljaandest: Etty Hillesum. Het verstoorde leven. Dagboek van Etty Hillesum 1941–1943. Samengesteld en ingeleid door J. G. Gaarlandt. Amsterdam: Balans, 2006, lk 243–244.

—

P.S. Veel Etty Hillesumi tekste Tsitronkollases:

Alandamiseks on vaja kahte (31.7.2007),
Arad ajad (10.8.2007),
Lilled väljal (4.10.2007),
On kahesugust üksildust (27.1.2008).

Etty Hillesum: Alandamiseks on vaja kahte

Tõlkisin hollandi autori Etty Hillesumi (1914–1943) päevikust ühe päeva sissekande. Olen tahtnud teda ammu tõlkida. Viimasel ajal Eestis lahvatanud vaen vähemuste vastu on pannud mind Etty Hillesumi päevikut uuesti lugema.

Kes oli Etty Hillesum?

Juurat ja filoloogiat õppinud Etty (Esther) Hillesum hakkas 1941. aasta kevadel Amsterdamis pidama päevikut, arvatavasti teraapia osana psühhohiroloogi Julius Spieri, C. G. Jungi õpilase soovitusel. 27-aastane Etty Hillesum oli juba eakamast Julius Spierist väga sisse võetud, ka kui mehest. Päevikupidamine katkes 1943. aasta sügisel, mil Etty Hillesum saadeti juudina Auschwitzi koonduslaagrisse, kus ta paari kuu pärast suri. 2. maailmasõjas hukkus kogu ta perekond. Kirjanduslike ambitsioonidega Etty Hillesumi päevikud ilmusid esmakordselt 1981. aastal raamatuks toimetatud kujul ja tõlgiti peagi paljudesse keeltesse (mh inglise, saksa, prantsuse ja soome keelde). Kirjanikuks saada soovinud Etty Hillesumi tekstid on pakkunud suurt huvi filoloogidele, aga ka – ja võib-olla rohkemgi – teoloogidele, nii või teisiti sageli feministliku rõhuasetusega uurijatele. Etty Hillesum esindab hoiakut, mida on nimetatud radikaalseks altruismiks. See hoiak äratab imetlust, kuid ei ole võib-olla kõigile jõukohane. Viimased sõnad ta päevikus kõlavad nõnda: „Inimene peaks tahtma olla plaaster paljudel haavadel“. (Etty Hillesumi kohta vt inglise keeles nt: Digital Monument to the Jewish Community in the Netherlands.)

—

Laupäeva öösel [20. juunil 1942], kell pool üks

Alandamiseks on vaja kahte. Seda, kes alandab, ja seda, keda tahetakse alandada ja, mis peamine, kes laseb ennast alandada. Kui viimane puudub, see tähendab, kui passiivne osapool on igasuguse alandamise vastu immuunne, siis haihtuvad alandused õhku. Alles jäävad ainult tüütud abinõud, mis mõjutavad argielu, ent alandused või rõhumised, mis hinge ahistavad, kaovad. Juudid on vaja sellisteks kasvatada. Sõitsin hommikul rattaga piki Stadionkade´t ja nautisin sealset avarat linnaserva taevast ja hingasin värsket, ratsioneerimata õhku. Ja igal pool viidad, mis juutidele tee vabasse loodusse tõkestavad. Kuid peale selle teejupikese, mis meile jääb, on ka veel taevas selle kohal. Meile ei saa midagi teha, meile ei saa tõesti mitte midagi teha. Meie olemise võib pisut kibedaks muuta, meilt võib röövida materiaalset vara, välist liikumisvabadust, ent ise paneme enda kallal toime suurima röövi: röövime vale hoiakuga oma parimad jõuvarud. Tundes end tagakiusatuna, alandatuna ja rõhutuna. Iseoma viha pärast. Bravuurist, mis varjab hirmu. Eks vahel või meile tehtu pärast ka kurb ja masenduses olla, see on inimlik ja mõistetav, aga ikkagi: suurima röövi paneme enda kallal toime meie ise. Pean elu ilusaks ja tunnen end vabana. Taevas mu sees on sama lai ja põhjatu kui taevas mu kohal. Usun Jumasse ja usun inimestesse ja olen hakanud seda ajapikku ausalt ütlema, ilma valehäbita. Elu on vaevarikas, aga sellest pole lugu. Tuleb hakata oma tõsidust tõsiselt võtma ja muu tuleb iseenesest. Ja too „enda kallal töötamine“ pole teps mitte haiglane individualism. Ja rahust võib saada tõeline rahu alles hiljem, kui iga üksik inimene eneses rahu sõlmib ja viha kaasinimeste vastu, olgu nad mis rassist või rahvusest tahes, endast välja kisub ja ületab ja muudab millekski, mis enam viha ei ole, vaid, mine tea, pikapeale vahest armastus, või on seda ehk liiga palju nõutud? Ometi on see ainus lahendus.

Ja samas vaimus võiksin ma jätkata veelgi, lehekülgede kaupa. Võin ka lõpetada. Seda killukest igavikku, mida inimene endas kannab, võib väljendada ühe sõnaga, aga ka kümnes paksus standardteoses. Olen õnnelik inimene ja kiidan sedasinast elu, jah, täpselt nii, Issanda, ikka veel Issanda 1942. aastal, ei tea juba mitmendal sõja-aastal.

—

Tõlgitud väljaandest: Etty Hillesum. Het verstoorde leven. Dagboek van Etty Hillesum 1941–1943. Samengesteld en ingeleid door J. G. Gaarlandt. Amsterdam: Balans, 2006, lk 138–140.

—

P.S. (29. jaan. 2008) Veel Etty Hillesumi tekste Tsitronkollases:

Liiga intensiivselt (4.8.2007),
Arad ajad (10.8.2007),
Lilled väljal (4.10.2007),
On kahesugust üksildust (27.1.2008).