A. W. Hupel: Peos hautud muna

Härra praost Pritzbuer Lätimaalt annab mulle teada, et üks naisterahvas tema naabruskonnast, kes oli oma käeluu murdnud, kuid ei suutnud kätt oma elava loomuse tõttu sidemesse paneku järel tükiks ajaks sootumaks jõude jätta, tuli mõttele oma haavaarsti nõusolekul võtta ette katse, kas tal õnnestub tegevusetus peos muna välja haududa. Naise püsivuses kaheldi, kuid nelja ja poole nädala pärast puges haiges peos hautud munast välja noor kana, keda ta armastusega hooldas ja kasvatas. Kana ei seltsinud iialgi teiste kanadega, ehkki ta oli kukk. Aeg-ajalt nähti teda naise otsa lendamas.

—

Tõlgitud originaalist: August Wilhelm Hupel, Ein in der Hand ausgebrütetes Ey. – Statistisch-Topographische Nachrichten von den Herzogthümern Kurland und Semgalln. Nebst andern kürzern Aufsätzen. Der nordischen Miscellaneen 9tes und 10tes Stück. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1785, lk 338.

P.S. Baltimaade pärisorjade ajaviited ja väljakutsed olid, nagu näha, mõnikord ülimalt originaalsed, ja trööstitud. Balti valgustuse suurkuju A. W. Hupel trükkis oma väljaannetes ära vahetevahel üsna hämmastavaid argielu killukesi, kuid sellest munahaudumise loost veidramat neis tekstides vist ei leidu.

Eile õhtul kinos (“Detsembrikuumus”)

Aga seda tean ma hästi, mis oli eile õhtul. Eile õhtul olin ma mh kinos. Õigemini, me olime kinos. Veidi ootamatult. Nii nagu oli veidi ootamatu ka see eilehommikune kohtumine, aga siiski väga oodatud. Ja kui poleks olnud seda toredat kohtumist eile, oleksin täna Tallinnas.

Asko Kase “Detsembrikuumus”, mis üleeile Tallinnas ja eile Tartus esilinastus, polnud seejuures teab kui jalustrabav filmielamus. Kahtlen väga, kas ma oleksin ta üldse lõpuni vaadanud, kui see poleks olnud eesti film. Poliitilise tendentsiga märulifilmid pole päris minu žanr.

Aga viimase paari aasta riigipatriootiliseks köetud õhustik Eestis ei luba mul seda laadi taieseid ka täiesti ignoreerida. Olen huviga jälginud ka eelmise nädala neljapäevast peale ETV-s näidatavat filmi “Tuulepealne maa” (režissöör Ain Prosa), millel on kokku kaksteist seeriat ja mida on nimetatud juba ette “rahvuslikuks suurseriaaliks”.

Mõlemad filmid on valminud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul ja mõlema filmi stsenaariumi on kirjutanud Mihkel Ulman ning Lauri Vahtre. Viimase osalemine võiks viidata, noh, sellele, et filmides kujutatu on enam-vähem kooskõlas ametliku versiooniga tollest ajalooperioodist. Tähendab, on mingis mõttes koššer.

“Detsembrikuumus” on mängufilm 1924. aasta 1. detsembril Tallinnas toimunud kommunistlikust riigipöördekatsest. Katse kukkus teadagi läbi, kuid ülendati hiljem Eesti NSV-s üheks tähtsündmuseks kahe maailmasõja vahelise iseseisva Eesti ajaloos, 1940. aasta “revolutsiooni” eeltaktiks. Püstitati ausambaid jne.

Üks selleteemaline propagandaraamat, mis mul täiesti juhuslikult on, kannab pealkirja “Vabaduse koidikul” (Tallinn, 1964). Rohkete piltidega teose suureesmärgiks on eessõna järgi “konkreetsete faktide põhjal kummutada kodanlaste vale ja laim ning tõestada, et detsembriülestõus oli eesti proletariaadi kangelaslik katse nõukogude võimu taaskehtestamiseks”.

Nüüd Asko Kase filmi juurde, mis muidugimõista punane propaganda ei ole. Mida võib näha “Detsembrikuumuses”? Eelkõige rohket tulistamist Tallinna tänavatel, korisevaid surijaid jms. Ma ei oska nende kaadrite kvaliteeti ja väärtust kuigivõrd hinnata, aga mulle tundub, et action‘i sõbrad pettuma ei pea. Dolby heli klopib võitlussteenides südame tahes-tahtmata kiiremini käima, pahad saavad viimaks oma koosa ja õiglus pääseb võidule.

Kui action unustada, siis oli filmil minu meelest vähemalt kaks peamist puudust. Esiteks oli kommunistide mässu tagamaadest ja eesmärkidest häbematult vähe juttu. Mulle jäi arusaamatuks, milline oli täpsemalt mässuliste tegevuskava. Seda ideeinimeste ja peatsete terroristide seltskonda näidati salajastel koosistumistel, midagi arutati ka Moskvas, aga kuidas nad riigipöörde kulgu õieti kujutlesid, jäi segaseks.

Ja selle teadmatuse tõttu oli mul sestpeale, kui juba paugutamiseks läks, võimatu aru saada, kui kaugel riigipöörajad oma ettevõtmise eesmärgist enda arvates resp. objektiivselt võttes on. Nägin vaid ringitormamist ja efektset kõmmutamist, mis paistiski olevat eesmärk omaette. Ühel hetkel see õnneks lõpetati, aga ma ei taibanud, milles seisnes riigipöörde mahasurujate, näiteks kindral Põdderi (Tõnu Kark) organisatoorne geniaalsus.

Mõistatuseks jäi mulle ka naispeaosalise Anna (Liisi Koikson) roll. Ja pole vist ka põhjust süüdistada andekat lauljat selles, et ta näitleja pole jne. Ennegi on tehtud suurepäraseid filme, kus mängivad inimesed, kes ei ole näitlemist õppinud. Lõpuks sõltub tulemus ju vaid sobiva inimese valikust sobivasse rolli ja režissööritööst.

Naisel, keda Koikson mängis, puudus kahjuks igasugune sügavus. (Põhjusi tuleks otsida eeskätt autorite naisekäsitusest.) See oli väga nägus, kuid ka väga kapriisne neiu, kes oli tüdinud Eesti elu hallusest ja kes unistas sõidust Pariisi. Miks ta sinna nii kangesti kippus, s.o mis selle tuju taga õigupoolest oli, kes see teab. Igatahes oli sellest küllalt, et tema noort sõjaväelasest abikaasat Tanelit (Sergo Vares) tegutsema panna.

Nägusa ja kapriisse Anna pärast hakkas otsekohe rabelema ka riigipöördekatse ninamees Jaan (Anvelt) ehk Jurist (Mait Malmsten), tema vana austaja, kes paistis Anna võludest taaslummatuna aeg-ajalt oma Hauptgeschäft‘i, riigipöörde, lausa unustavat. Ja mida arvas sellest kahe mehe sahmimisest Anna ise, kes oli saatuse tahtel kahe tule vahele sattunud? Jumal teab. Ta sulgeti ühel hetkel kappi, kuhu ta oleks võinud jäädagi.

Silmapaistev tarkusetera “cherchez la femme” näibki olevat Asko Kase filmi loogika järgi kõigi nende verevalamiste süvapõhjus: vaenulikud osapooled tegutsesid — selline mulje jääb — lihtsalt selleks, et ihaldusväärne Anna omale saada. Tühipalja objektina esitleti Annat juba filmi avastseenis, kus ta kümbles tsinkplekist palis ja mangus, et abikaasa, kes oli parajasti mõttetöösse süvenenud, talle vett peale valama tuleks. Muidugimõista too tuligi.

Filmis oli siiski kaks stseeni, mis mulle väga meeldisid. Esiteks ja eelkõige ülimalt meelelise atmosfääriga visuaalselt kaunis stseen kommunistide salakorteri eesruumis. Alfamees Jurist ja tema kaasvõitleja Elis, s.o Viktor Kingissepa lesk (Carmen Mikiver), poolvalguses sõnatult seismas ja teineteist vaatamas, kaugemal ukseprao udus rahvasumm. Oli ilmselge, et need inimesed sobivad kokku. (Stseenile järgnenud seks oleks võinud filmis aga olemata olla.)

Teiseks stseen, kus Anna ja Tanel kössitavad kõrvuti Balti jaamas. Mäss on läbi. Sajab lund. Nad räägivad midagi.

Minu jaoks kõige meeldejäävam roll filmist: kommunist Spetsialist (Tambet Tuisk), See oli ühtaegu mingil veidral moel siiras ja kergelt hullumeelne tüüp, kahjuks üsna episoodiline. Meeldis ka Carmen Mikiveri Elis. Tõnu Kargu mängitud kindral Põdder oli ootuspäraselt nauditav.

—

P.S. Nägin “Detsembrikuumust” 17. oktoobril 2008 Tartu kinos Ekraan (seansi algus 17:00). Kinos istus terve reatäis kaitsekolledži kadette. (Saalist oli üldse täidetud ehk vähem kui veerand.)

P.P.S. Urmas Ott suri eile. Otsisin üles Raadio 4 arhiivist tema saated “В рамках приличия” ja kuulasin tema intervjuud Andres Puustusmaaga (5.1.2008). Venemaal tegutsev režissöör Puustusmaa ütles, et tallegi oli “Detsembrikuumust” pakutud, kuid ta polnud stsenaariumiga rahule jäänud.

P.P.P.S. (23. okt. 2008) Vt ka Andrei Hvostovi artiklit “Kultuuri triivankur” tänases Eesti Ekspressis.

Sfäär

Maureen Fleming, “The Sphere” (1994). Elavad kehaskulptuurid. Selle New Yorgi tantsija ning koreograafi kodulehekülg.

“I see the body as a vehicle to transcend the soul. I feel my dance is my transcendence. It’s my connection to what is divine. I believe that the closer I get to that real experience, the happier I am.”

P.S. Taustamuusika (mille autor peaks olema Leroy Osmon) toob mulle meelde Grigori Kromanovi “Hukkunud alpinisti hotelli” (1979) meeleolu (Sven Grünberg).

(Vt ka “Logard ja kuningatütar”.)

Kangelane tiigrinahas

Eks juhtu elus ju igasugust. Inimene jalutab augusti viimasel päeval Kaug-Idas metsas, teda ründab amuuri tiiger. Õnneks on inimesel uinutipüss käepäerast. Ta ei vaju verest ära, paneb söakalt püssi palge, tulistab ja tabab metsalist. Tiiger langeb lasust nagu niidetult. Hädaoht on kõrvaldatud ning trobikond teadlasi, kes inimest saatsid, kindlast surmast päästetud. Televisiooni võtterühm, kes seltskonda on saatnud, toibub esimesest šokist, vaimustub pääsemise üle ja filmib kõik järgneva üles: uinutatud tiiger mõõdetakse ja tehakse grupipilt. Lahkudes suudleb kangelane tiigrit koonule ja lausub: “Hüvasti!” Uudis läheb maailma.

“Putin lasi tiigri maha!” kuulutavad ajalehtede esiküljed. Sõjale Gruusias, mille lõpplahendus on alles ebamäärane, paneb Venemaa peaminister, kes aasta varem Siberis veel presidendina suvepuhkust veetes palja ülakehaga kala püüdis, jõulise punkti. Endisel KGB-luurajal on ikkagi judos must vöö ja 55-aastase mehe kohta silmapaistvad lihased. Dmitri Medvedjev on küll uus president Kremlis, kuid pärast tiigri seljatamist ei tohiks kellelgi kahtlust olla, kes neist kahest mehest tegusid teeb.

Sa astud üle lõvide ja rästikute,
noored lõvid ja lohed sa lömastad.

(Ps 91:13)

Aga Vladimir Putin ei lömastanud amuuri tiigrit. Ta tulistas seda maailma suurima kiskjat küll püssist, kuid jättis ta armulikult tapmata. Ta üksnes uinutas ta, aitas seejärel teadlastel, kes ütlesid, et neid päästis puhas ime, teostada vajalikud uuringud ning suudles seda võrratut looma hüvastijätul hellalt. Venemaa peaminister on hea karjane. Õigus on kui must vöö tema niudeil.

Õigus on kui vöö tema niudeil
ja ustavus kui rihm ta puusadel.
Siis elab hunt tallega üheskoos
ja panter lesib kitsekese kõrval;
vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos
ning pisike poiss ajab neid.
Lehm ja karu käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
Imik mängib rästiku uru juures
ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel,
sest maa on täis Issanda tundmist –
otsekui veed katavad merepõhja.

(Js 11:5-9)

Putini tiigrijahilugu ei andnud mulle eile asu. Nii veidrat uudist polnud ma ammu kuulnud. Ehkki pole välistatud vastupidine, näib see seiklus tiigriga olevat kahtlemata lavastatud. Välisajakirjandus on tõmmanud paralleele Heraklese ja Old Shatterhandi vägitegudega. Selge see, Vladimir Putini järjekordne mõõdutundetu eneseeksponeerimine on naeruväärne.

Loomulikult ei üllata kedagi, et leidub mehi, kellele võim pähe hakkab ja kes võimul olles oma macholikkust igal võimalikul juhul esile tõstavad. Kuid tiigri tulistamine on juba midagi täiesti hämmastavat. Seega pole minu meelest päris õigus neil, kes ütlevad: las tulistas tiigrit, ärme tee välja, maailmapoliitikas on tähtsamatki.

Kirjutasin oma eilses postituses (“Romantiline”) juba Šotha Rusthaveli keskaegsest teosest “Kangelane tiigrinahas”. Otsisin nüüd selle gruusia rahvuseepose eestikeelse tõlke välja (terviktekst ilmus eesti keeles 1991. aastal, katkendeid oli üllitatud juba 1940. aastast peale) ja leidsin üles koha, kus eepose peategelane Tariel kirjeldab oma sõbrale Avthandilile, kuidas ta tappis lõvi ja tiigri.

Putini tiigriseiklusega leidub Tarieli jutustuses kaks paralleeli. Mõlemal juhul on tegemist ematiigriga (Vene infokanalid täpsustavad tiigri sugu) ja mõlemal juhul on sündmusel erootiline värving. Tariel tahab tiigrit “suudelda kui armsamat, kes mind põletab”, kuid tapab ta siis ägedushoos, sest tiiger oli suudelda soovijale hambaid näidanud. Putin jätab tiigri targu tapmata ja suudleb teda (mõnedel andmetel vaid embab, kuid ka Rusthavelit näikse olevat nii ja naa tõlgitud).

Nojah. Seoste otsimine võib lõppeda teadagi paranoiaga, kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Kuid kui Putin soovis oma tiigrilooga gruusia rahvuseepost tsiteerida, siis võiks ta sõnum olla umbes selline: vaadake, hoopis mina olen Gruusia rahvuskangelane! Ja sootuks õiglasem kui too Tariel.

Muidugi, Putin on kahtlemata ka Liivimaa parim ratsutaja. Ja Kalevipoeg.

Sergo Khobuladze. Ma haarasin mõõga, sööstsin ta poole … (1935-37).

Tarieli jutustus sellest, kuidas ta tappis lõvi ja tiigri

Tahan sulle jutustada kõigest, mis juhtus minuga,
pärast võid õiglasel meelel minu tegu hinnata:
ma ootasin sind pikisilmi, siis katkes minu kannatus,
ma ei suutnud paigal olla, hing ihkas väljadel uidata.

Tulnud üle mäekuru, jõudsin siia võsastikku,
nägin lõvi ja ematiigrit kaelakuti hullamas.
Armunud nad mulle näisid, see rõõmustas mu kurba südant,
aga nende käitumine pani mind peagi jahmuma.

Algul sulnilt vallatlenud, läksid nad seejärel ägedalt riidu,
viskusid teineteise kallale, käis võitlus elu ja surma peale.
Pikapeale taltus tiiger nagu kohane õrnemale soole,
kuid lõvi ei tahtnud rahuneda, vaid jagas armutult hoope.

Ma hukka mõistsin lõvi teo, tal hüüdsin: “Oled hulluks läind?
Miks armastatut nõnda kohtled? Sul olgu häbi oma teost!”
Ma haarasin mõõga, sööstsin ta poole, et teha lõpp ta elule,
torkasin läbi, tapsin ta, vabastasin maisest elust.

Viskasin mõõga eemale ning haarasin tiigri embusse,
tahtsin teda suudelda kui armsamat, kes mind põletab.
Kuid tiiger kihvad paljastas ning tahtis mind lõhki kiskuda,
ma ei pidanud enam vastu, tapsin ka tema ägedast peast.

Asjatult püüdsin vihast looma rahustada, hoida vaos,
raev mult lõpuks aru võttis, virutasin tiigri vastu maad.
Mulle meenus, kuidas olin armastatuga sõnelnud,
hing tahtis keha maha jätta … Sa imestad, et valan pisaraid?

Vaata, vennas, jutustasin sulle oma piinade põhjuse,
ma ei tahtnud enam elada, mis ime, et nõnda välja näen!
Ma olin loobunud ilmaelust, kuid ka surm ei võta mind!”
Lõpetanud jutustuse, rüütel ohkas ja valas pisaraid.

Avthandilgi pisaraid valas, nuttis Tarieliga koos,
ütles: “Kannata, ära sure, ära lase lõhkeda südamel!
Jumal armastajaid soosib, kuigi paneb nad proovile;
kui ta teie ühinemist ei sooviks, poleks ta teid kokku viinudki!

Alati jälitab armastajat kuri saatus, maine piin,
kes sest suudab üle olla, seda kroonib õnn ja rõõm.
Armastus on vaevarikas, ta võib viia surmasuhu,
tarkadelt ta võtab aru, rumalaile annab mõistust.”

…

Tsiteeritud teosest: Šotha Rusthaveli, Kangelane tiigrinahas. Poeem. Tlk Juta Bedia. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 166-168.

Rujast

Vaatasin eile, 15. augustil, õhtuhämaruses Vanemuise suure maja kõrval mäenõlval Tiit Ojasoo (Teater NO99) lavastatud rockooperit “Ruja”. Rockooperit mängitakse veel seitsmel korral, viimane etendus toimub 24. augustil.

See on umbes kolme tunni pikkune lugu kolmest eesti muusikust: Rein Rannapist, Urmas Alenderist ja Jaanus Nõgistost. Kõik ülejäänud tegelased on teisejärgulised.

Et bände tuntakse peamiselt lauljate järgi, siis võiks rockooperi “Ruja” keskmes seistagi loogiliselt Alender. Kolmest nimetatust jääb Alenderi kuju (Sergo Vares) ooperis siiski kõige isikupäratumaks. Milline oli ta roll Rujas tegelikult, ma ei tea. Ainsana kolmest on Alender juba surnud ja muidugi ei saanud lavastaja, kes oli pidanud nõu Rannapi ja Nõgistoga, temaga seetõttu ka konsulteerida.

Igatahes Rannap (Priit Võigemast) ja Nõgisto (Risto Kübar) veetlevad esimesest pilgust. Ka on mõlemad oma prototüübiga hoopis sarnasemad, nii et aeg-ajalt jäin peaaegu uskuma, et laval ongi Rannap ja Nõgisto. Jah, nii ennastunustavalt surus klahvidele, otsekui süleldes armsamat, Rannap, klaveripoeg. Jah, selliseid, vaat et edevaid, kuid kindlasti vähemalt sama ennastunustavaid poose võttis kitarrimängul Nõgisto.

Selles kõiges on loomulikult ka midagi karikatuurset, midagi operetilikku. Vaevalt et väline sarnasus kahekümne aasta pärast, mil mõndagi on unustusse vajunud, enam töötaks. Kuid muusika loodetavasti jääb. Ja muusika on rockooperis “Ruja” ka õigupoolest peamine — kokku kõlas tervelt 27 laulu, neist enamik Rannapi loodud viisidel (vaid kolm laulu on teistelt autoritelt, seejuures mitte ühtegi Nõgistolt). Rannap oli ka ainus Ruja muusik, kes esietenduse lõpul lavale lilli vastu võtma tuli.

Rockooperi keskmes on Ruja muusika. Teine vaatus koosnebki peamiselt üksteise otsa lükitud lauludest.

Lavastaja on lugenud hoolega Ruja laulude sõnu, lugenud küllap ka ridade vahelt (avalikkusele kirjutatud ja kõneldud tekst oli Nõukogude ajal alati ju tihedalt kodeeritud, Ruja kui võimude suhtes selgelt opositsioonilise bändi tekstide puhul, mille autoriteks on pealegi enamasti nimekad poeedid, on see tihedus eriti ilmne) ja sidunud selle bändi arengulooga. Loodan, et rockooper kord ka DVD-le jõuab ja mul on võimalus kõigele uuesti ning paremini keskenduda — esietendusel ei olnud laulusõnad (kui vaataja neid just peast ei tea) alati arusaadavad. 40. reas, kus istusin, ei suutnud ma teksti igatahes mõnikord jälgida.

Ja võib-olla just teksti kohatine raskesti jälgitavus oli see, mis takistas mul lavastuse süžeed jälgimast. Ma pole kindel, kas ma nägingi siin üldse mingit lugu. Teatav lavaline pinge tekkis vist ainult ühes teise vaatuse stseenis, mil Rannapi ja Nõgisto, kahe kunstnikukuju vahel lahvatas midagi konfliktilaadset.

Muidu ju konflikt näitemängus puudus. Või saaks öelda nii: konflikt oli algusest peale küll olemas, nimelt konflikt vabadust, vähemalt vaimset vabadust ihaleva Ruja ja igijäiga öösünge Nõukogude võimu vahel (mida kehastas kultuuriametnik Aivar Tomminga esituses), kuid see konflikt ei viinud lavastuses õieti kuhugi. Konflikti pinge sünnitas vaid laule ja tõi seega laulude ajaks ajutist lahendust, kuid Ruja lugu ise sellest ei lahenenud. Ruja sees leidus küll konfliktikesi, kuid ükski neist ei suutnud kanda kogu näidendit.

Rockooperist “Ruja” jäävad meelde noored mässumeelsed muusikud, kes veedavad aega küll proove tehes ja ka keelatud kirjanduse üle arutades, kuid peamiselt siiski noorte atraktiivsete naiste joovastavas seltskonnas oleskledes. Ja naised ei piparda teps.

2.

“Ruja” peategelased on kolm andekat muusikut. Ja kui täpne olla, siis kolm noort või veel üsna noort meesmuusikut. Naised, ehkki neid on laval rohkesti, aeg-ajalt lausa massiliselt, on lavastuses täiesti kõrvalised, neil pole nimegi. Teatavaks erandiks võib pidada naist, kes on vististi Alenderi abikaasa (Evelin Pang). Kuid ehkki ta laulab — ainsa naisena — mõnegi laulu, pole temalgi nime (kavalehel seisab lihtsalt “Naine”) ega ole tal ka mängida sõnalist osa.

Bändiliikmete ja Nõukogude võimu vahelises konfliktis pole kõigil neil naistel vähimatki rolli. Naised kui mingid iha käivitavad objektid resp. loojanatuuriga meeste muusad “kuuluvad” lavastuses n-ö kõigile meestele — ühes stseenis irdub koguni osa naistest, kes Ruja liikmete ümber parvlevad, Nõukogude kultuuriametniku juurde ja hullab nüüd sama andunult temaga. Nii et rockooper “Ruja” on õigupoolest meestelugu, kus “head” mehed (Ruja) on opositsioonis “halbade” meestega (Nõukogude võim).

Ja võib-olla just seetõttu sobib see näitemäng, mingil pentsikul kombel, ka tänasesse aega, mis on muutumas järjest vastandavamaks. Taas meenub eelmises postituses (“Kuskil mäenõlval”) tsiteeritud vene ultranatsionalist Aleksandr Dugin, kelle meelest on maailm parem paik siis, kui nn “mehelikke”, s.o tema meelest dominantseid algeid on kaks. Dugini arvates peaksid neid algeid kehastama Ameerika Ühendriigid ja Venemaa. Kaks “mehelikku” alget tähendavad muidugi mõista varem või hiljem sõda.

Sõda rockooperi “Ruja” laval siiski ei puhke, selleks on Nõukogude võim üheainsa kultuuriametniku näol ka liiga pisike ja groteskne, liiga selgelt naeruväärne vastane. Üks esimese vaatuse slapstickilik stseen, kus Rannap sõna otseses mõttes veriseks pekstakse, andis siiski just nagu lootust, et see vastasseis saab näidendis sama terav olema ka edaspidi.

Olen viimane, kes tülid ja sõjad, Suured Lahingud, heaks kiidab, aga kui rockooperis “Ruja” sooviti näidata kokkupõrget vabaduse ja türannia vahel, siis oleks see kokkupõrge võinud olla dramaatilisem. Loole oleks taotletud vastanduseloogika järgi säärane tegelikkuse võimendus ad absurdum vast ainult kasuks tulnud. (Muidugi, küllap oleks see mõned vaatajad, näiteks lapsed, halvemal juhul ka ära kohutanud. Mu läheduses küsis Rannapi peksustseeni ajal väike tüdruk emalt: “Kas nii juhtus päriselt?”)

Kuid kui uskuda rockooperi tõlgendust, siis Ruja viimaks lihtsalt hääbus muu hulgas nõukoguliku massimaitsega kohanemise, sellest tingitud lahkumiste ja keerulisemaks muutunud aegade survel 1988. aastal. Ja küllap ka väsimusest — koos oldi olnud ju peaaegu kakskümmend aastat.

Hingusele minek toimus paradoksaalsel kombel just Laulva revolutsiooni ajal, mil Eestis ja mujalgi Ida-Euroopas juba tõepoolest barrikaadidele mindi. Leidsid aset poliitilised revolutsioonid, mitte vaid kultuurilised (vrd saksa romantikute teesi, mis nägi keeruliste poliitiliste olude tõttu Saksamaal võimalikuna ainult vaimset revolutsiooni, mitte poliitilist, nagu see oli toimunud Prantsusmaal).

Oma viimase kontserdi andis Ruja aga kusagil Tadžikistani mägikülas Rogunis ja Laulvas revolutsioonis ei täitnud see bänd küll mingit erilist rolli. Sellest võiks järeldada, et bändiliikmete vahekorrad omavahel ja ka Nõukogude võimuga olid veelgi keerulisemad, kui need rockooperis paistsid. Selle kõige valgustamine oleks nõudnud aga urgitsemist veel elavate prototüüpide isiklikus elus või hiljem õnnetult hukkunud Alenderi mälestuses.

Vaimse vastupanu lipulaevast oleks võinud saada igatahes loogilise jätkuna poliitilise revolutsiooni avangard, mingi tõeline Valge Laev. Kuid nii ei juhtunud. Vabaduselaule laulis hoopis teiste hulgas Ivo Linna Rock Hotellist, bändist, kelle konformismi Ruja omal ajal teravalt taunis (vrd Margus Kappeli juhtumit).

Etendus lõppes üsna järsku. Niisama järsku, nagu lõpeb üks rockkontsert. Mõtlesin plaksutades (publik seisis püsti) ühel hetkel koguni, et nüüd võiks ka lisalugu tulla …

Kokkuvõttes: hea ja meeldejääv kontsert, kuid näidendiosa valmistas siiski pettumuse. Last not least: rockooperi multimediaalne lahendus (laval toimuvat filmitakse mitme kaameraga, näidatakse samal ajal suurelt ekraanilt ja pikitakse näidatavat aeg-ajalt dokumentaalkaadritega) oli vaimustav.

–

P.S. “Tule minuga sööklasse, helbi jahtunud suppi! Tule minuga sööklasse närima vorstijuppi!” kirjutasin kaheksa-aastaselt laulikusse, mille olin teinud omale vanema venna eeskujul. Peale Ruja laulude oli seal palju laule ka Turistilt, kellest olin eriti sisse võetud. Näiteks: “Me õnn on piimasaali jahtunud roas, me õnn on haigus, mida üheskoos põetud …”

Laulik (see oli ruuduline kaustik, äärest ääreni laulusõnu täis) sattus kord ka mu klassijuhataja kätte, kes neid tekste lugedes kaheksa-aastase üle vaid muigas. Jah, mida teadis minusugune laps tollal nõukogude argipäevast, kus kaks armunut peavad teostama oma vabadust (“… meie kaks vaid oleme veel vabad,/ ümberringi kõik on juba täis …”) kusagil trööstitus sööklas või piimasaalis!

Kuid midagi ma teadsin. Olin näinud ka Tartu raekoja kõrval asunud piimasaali, kus teiste hulgas käis üks muldvana, musta riietunud eit, keda ma vist kunagi ei unusta. Eit tellis omale alati tassitäie koort (koort müüdi klaasist teetassides) ja ohkas seda nurgalauas juues (või süües) alalõpmata endamisi: “Oh jumal, jumal küll! Oh jumal, jumal küll!”

—

Täiendused:

27. aug. 2008: J. Nõgisto intervjuu ajalehele Põhjarannik, 26.8.2008;
14. sept. 2008: I. Garšneki arvustus ajalehes Sirp, 22.8.2008.

XXY

“Sa ei ole mees! Sa ei ole ka naine! Sa oled hermafrodiit! Sinusuguseid inimesi näidati varem laadal ja teeniti sellega raha! Eks võid ju kunagi järele proovida. Sa oled kurioosum, sensatsioon!” Arst naeris seda öeldes. Vanemaid sel hetkel minu juures ei olnud. Olin siis ja edaspidi üksi.

See alandav teatamise viis paiskas mu šokiseisundisse. Tahtsin enese sealsamas ära tappa. Seda psüühilist ja kehalist šokki ei tundnud keegi ära. Psühholoog rääkis mulle sellest eelmisel aastal. Kolmkümmend aastat ma ei teadnud, et see oli mulle šoki põhjustanud. See õudne seisund jäi päevadeks püsima, ma ei saanud sõnagi suust ega suutnud peaaegu kooli minna. Sestpeale julgen vaevu inimeste hulgas liikuda. Olin siis ja edaspidi üksi. Polnud kedagi, kes oleks mind kuidagi oma hoole alla võtnud või lohutanud. Pidin sellega üksi toime tulema, katsuma sellest ise üle saada. Selle teatamise viisi tõttu tekkis minus “monstrumitunne” (teisitiolekutunne nii kaua, kui mäletan) ja süvenes sisemine isolatsioon. Pugesin igal ööl meie süngesse pimedasse keldrisse peitu: elajas, must küünistega ebarditomp. Seal: töötasin välja oma suitsiidiplaani.

1.

See on lõik Christiane loost, ühe sakslase pihtimusest möödunud aasta lõpul, ühest ängistavamast loost, mida ma lugenud olen. Interseksuaalne Christiane (siis Thomas) oli tollal 16-aastane. 2008. aasta algus oli talle seevastu õnnelik: ta võitis — küllap ajaloolise — kohtuprotsessi arstide vastu, kes olid ta — ilma teda olukorraga kurssi viimata — n-ö meheks lõiganud, eemaldanud operatiivselt normaalsed munasarjad ja emaka ning määranud ta aastateks “testosterooniravile”, vassinud ja keerutanud, mõõtnud ja pildistanud.

Interseksuaalsete laste puhul on see aga 1950. aastatest peale tavaline praktika: reeglina opereeritakse nad (juhul, kui nende “hälve” üldse tuvastatakse) väga varakult, inimikueas või pisut hiljem, lähendatakse nende keha emmale-kummale soole, ja valetatakse neile vähemalt kogu lapsepõlve vältel. Reeglina tehakse need operatsioonid puhtalt sotsiaalsetel ja moraalsetel kaalutlustel, ja mitte seetõttu, et see oleks meditsiiniliselt möödapääsmatu või et see tagaks suurema kehalise heaolu ja funktsioneerimisvõime. Neid operatsioone nimetatakse “normaliseerimiseks”.

Euroopalikus kultuuris normiks seatud rangelt bipolaarse soomudeli lihtsustav iseloom (ja geno- ning fenotüübi kattuvuse nõude täitmise võimatuse korral vähemalt väliste sootunnuste ühemõttelisuse nõue) näitab siin oma vägivaldsust eriti ehedalt: normaalsus ilmutab end skalpelli kujul, kord lüüakse majja kirvemeetodil.

Ja nii on interseksuaalsus valdkond, mis on gender-temaatika vastu huvi tundjale eriti tähendusrikas. Sest siin liigutakse mitmete oluliste piiride lõikekohas: kohtuvad tervis ja haigus, normaalsus ja hälve, loomulikkus ja kunstlikkus, indiviid ja ühiskond, moraalsus ja ebamoraalsus. Ilmneb, kui kultuuriliselt laetud on soorollid ja kehanormid, kui nõudlikud ja vahel halastamatud on ühiskondlikud ootused.

Uuringud näitavad, et suur osa interseksuaalsetest inimestest kannatab kogu elu depressioonide all, palju on enesetapjaid või selle mõtte hellitajaid jne. Muidugi on neidki, kellele see erilist probleemi ei valmista, kes on neile arstide ja/või vanemate poolt määratud soorolli enam-vähem valutult sisse kasvanud. Viimastel aastatel on interseksuaalsed inimesed hakanud siiski hea eduga oma õiguste eest võitlema (just Internet on oluliselt kergendanud omavahelist suhtlust ja aidanud kummutada arvamuse, nagu oleksid nad üliharuldased ja samahästi kui üksi maailmas). Christiane võidetud protsess (nn Zwitterprozess) on üks märk sellest.

Kuidas on olukord Eestis, ma ei tea. Mida teevad arstid siin, ei kujuta ma ettegi. Kui mõtlen aga sellele, milliseid vihaseid ja põlglikke hoiakuid kohtab meil ikka veel homode ja transseksuaalide suhtes, siis oletan, et interseksuaalsete inimeste situatsioon on siin õige trööstitu ja muidugi mõista täielikult maha vaikitud. (Intersekse on aga Eestis tõenäoliselt mitu tuhat, võib-olla kümme tuhat.)

2.

Räägin sellest seetõttu, et vaatasin eile õhtul Argentiina režissööri Lucía Puenzo debüütfilmi “XXY”, mis osales 2007. aastal ka Cannes’is ja võitis seal mh kriitikute auhinna. See on mängufilm ja kõneleb interseksuaalsest Alexist, kes on jõudnud murdeikka ning avastab nüüd oma seksuaalsuse. Et mind on interseksuaalsuse teema juba paar aastat huvitanud, olin muidugi põnevil.

15-aastasel Alexil on läinud hoopis paremini, kui läks kunagi Christianel. Teda pole opereeritud, tal on väga hoolitsevad ja mõistvad vanemad. Ja talle ei valetata.

Perekond, kus Alex (Inés Efron), habras pikakoivaline, veidi kandiliste liigutustega tüdruk, kasvab, on kolinud Argentiinast (Buenos Airesest) Uruguaysse, maalilisse külakesse Atlandi ookeani ääres, et leida rahu liiga uudishimulike ja vaenulike inimeste eest. Alexi isa (Ricardo Darín) on merebioloog, kes tegeleb kilpkonnadega. Lihavõttevaheajal saabuvad neile Alexi ema kutsel külalised: kirurg, tema naine ja nende 16-aastane poeg Álvaro (Martín Piroyansky). Õhus on operatsioon, mis peab Alexi välistest sootunnustest kõik n-ö ebanaiseliku (täpsemini: sellisena tõlgendatava) kaotama. Kuid enne veel, kui söendatakse see Alexiga jutuks võtta, on juhtunud mõndagi: Alexi ja Álvaro lähenemine, kiindumus ja ehmatused, külapoiste korraldatud vägistamiskatse (või vägistamine — sest mis vahet seal on?!) ning hulkumised mööda ookeanirannikut. Ja kui Álvaro koos vanematega filmi lõpul lahkub, küsib Alex temalt: “Kas oled kurb seetõttu, et sa mind kunagi enam ei näe, või seetõttu, et sa seda ei näinud?”

Ja see on ka küsimus filmi vaatajale: kas vaatajat huvitas tõepoolest see noor tundlik inimene, keda talle selles visuaalselt kaunis, sümboliterohkes ja humanistliku sõnumiga filmis näidati, kõigi tema murede ja rõõmudega, või huvitas teda pigem lihtsalt üks kurioosum, laadasensatsioon? (Ja viimasel juhul peab ta pettuma.)

See on Alexi eneseleidmise, täiskasvanuks saamise lugu — juba filmi alguseks on ta kortisoonitabletid, mida ta peab võtma “mehelikustumise” vastu, sinnapaika jätnud. Ja vahepealsetel päevadel juhtub kõik muu. Kuidas läheb edasi, jääb lahtiseks — vanemate näol on tal igatahes olemas tugi, ükskõik milline siis ta otsus on (“naine” või “mees” või midagi muud).

Ja hirmu ei ole enam, kogu filmile tunnuslik ärev, saladuslik õhkkond hajub viimaks. On vaid meri, suur ja sootu, võimalustest tulvil. (Üks kohutavamaid episoode filmis oli minu meelest see, kui Alexi isa pärast seda, kui Alex oli vägistamise ohvriks langenud, sõitis autoga politseijaoskonnani, pidurdas juba, kuid sõitis siiski edasi, eemale — hirmust, et vägistamisest teatamise järel võiks Suur Saladus ümberkaudsete elanike hulgas avalikuks saada, koos kõigi mõeldavate diskrimineerivate tagajärgedega.)

Jääb üle veel kiita näitlejaid, eriti peaosatäitjat, aga ka tema isa ja Álvarogi kehastajaid. Ja loota, et seda filmi kunagi Eestiski näidatakse.

—

P.S. Filmi pealkiri “XXY” oli minu jaoks siiski segadust tekitav. Ja lugesin pärast filmi vaatamist, et ka interseksuaalsete inimeste ühingud on sellele juba tähelepanu juhtinud. Sest tõesti: Alexil on on ülima tõenäosusega adrenogenitaalne sündroom, st AGS (karüotüüp 46, XX; seega geneetilises mõttes on ta naissoost), kuid filmi pealkiri “XXY” viitab interseksuaalsuse kontekstis ühemõtteliselt Klinefelteri sündroomile (karüotüüp 47, XXY). Ent Klinefelteri sündroomiga lastel ei ole naiselik keha ja reeglina kasvavad nad üles poistena. Ja mõnigi kord ei tea ei nad ise ega teised sellest lisa-X-ist (või Y-ist — sõltub kust poolt vaadata) midagi, sest kehaliselt see märkimisväärselt välja ei paista ega tekita ka olulisi probleeme (ja sageli nad ei peagi end interseksuaalseks ka siis, kui see sündroom on diagnoositud). Androgeeni resistentsuse korral (CAIS) kasvavad lapsed (46, XY) seevastu samahästi kui alati üles tüdrukutena (välist vahet praktiliselt ei ole), nad nimetavad end ka XY-naisteks. Jne. Sellest ebatäpsusest hoolimata (ja pealkirja võib lõpuks ka kujundina tõlgendada) on Puenzo film ka interseksuaalsete inimeste poolt väga soojalt vastu võetud.

Argentiina on mind viimasel ajal filmimaana üldse meeldivalt üllatanud. Paar kuud tagasi vaatasin Juan Diego Solanase filmi “Nordeste” (2005), mida ei ühenda “XXY-ga” ainult visuaalne lüürika (pole küll merd, kuid on avarad väljad), vaid ka terav sotsiaal-kultuuriline teema: adopteerimine ja seda otstarvet teeniv illegaalne lasteäri, mida jõukad Lääne-Euroopa elanikud, nii nagu filmis farmaatsiakontserni töötaja Hélène (Carole Bouquet) tahes-tahtmata elus hoiavad.

P.P.S. Ma ei oleks seda filmi näinud, kui Zen poleks seda mulle lahkelt saatnud. Aitäh! (Vt ka Zeni arvustust “XXY-le”.) Ehkki see film jookseb praegu mitmel pool Lääne-Euroopas ja tiirleb ka festivalidel, ei usu ma eriti, et see meil iial kinolevisse jõuab — tõenäoliselt peetakse teemat liiga marginaalseks.

P.P.P.S. (6.7.2008) Alles nüüd avastasin, et seda filmi näidati 2007. aasta lõpul Tallinnas PÖFF-il.

Pojad ja sõjad

Ma ei taha uskuda, et olen esimene, kes eesti keeles Gunnar Heinsohni raamatust “Söhne und Weltmacht, Terror im Aufstieg und Fall der Nationen” (“Pojad ja võim maailma üle, terror rahvuste tõusu ja languse ajal”, Zürich: Orell Füssli Verlag, 2006) kirjutab. Igatahes Google’i otsing (märksõnadega “Gunnar Heinsohn” ja “Heinsohn”) eestikeelses Internetis tulemusrikas ei olnud. Kõnealust teost ei leidu ka ei Tallinna ega Tartu raamatukogudes.

Mujal maailmas (ja see “mujal” tähendab siin vähemalt läänepoolseid maid) on selle Saksa sotsioloogi (tsivilisatsioonide uurija) raamatust juba kaks aastat kirjutatud ja räägitud. Saksa tuntumaid elavaid filosoofe Peter Sloterdijk leiab teose taskuraamatuväljaande kaanetekstil, et see raamat tuleks teha poliitikutele ja arvamusartiklite kirjutajatele kohustuslikuks lektüüriks. Tegemist on kultusraamatuga, kuid selle raamatu seisukohad aitavad mõista ka USA valitsuse strateegiat nn võitluses terrorismiga (sest see strateegia tuginevat paljuski raamatus leiduvatele mõttekäikudele).

1.

Heinsohni raamatu põhiteesiks on lühidalt see, et noorte meeste liigse osakaalu korral ühiskonnas on konfliktid samahästi kui vältimatud.

Konfliktid võivad toimuda ühiskonna sees (näiteks mässud, revolutsioonid, kodusõjad, genotsiidid jms), aga nad võivad kanduda (resp. neid võidakse suunata) ka ühiskonnast väljapoole (sõjaline agressioon, terror jne).

Loomulikult kehtib see patriarhaalses maailmas, kus poisse kasvatatakse traditsioonilist meheideaali silmas pidades — sisendades neisse innukat võitlusvaimu, idealiseerides sõjalist vaprust, sangarlust jms agressiivseid eneseteostusviise, mille tulemuslik järgimine tõstab noormeeste prestiiži ühiskonnas, tagab neile soodsa ja mõjuka positsiooni võimuhierarhias, hea enesetunde ning võimaldab seega muidugi nautida ka mitmesuguseid hüvesid, mh traditsiooniliselt kasvatatud naiste imetlust ja armastust etc. Taoliste positsioonide hulk ühiskonnas on aga paraku piiratud.

2.

Ülemäärane noorte meeste osakaal ühiskonnas põhjustab nähtuse, mida Heinsohn nimetab youth bulge‘iks. Youth bulge‘iga on tegemist siis, kui 15-24-aastaste (s.o kõige agressiivsemas eas) noorte osa ühiskonnast moodustab vähemalt 20% (või laste, st kuni viieteistaastaste osakaal 30%, s.o children bulge). Tänapäeval madala iibega Euroopa maad ja läänelikust kultuurist tugevasti mõjutatud paigad märkimisväärselt konfliktsed ei ole. Itaalias on kuni 15-aastaseid lapsi 14%, Jaapanis 14,5%, Saksamaal 15%, Venemaal 16%, Leedus, Soomes ja Prantsusmaal 18%, USA-s 21% ja Iisraelis (juutide seas) 24%.

Islamimaades, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas on pilt hoopis teine: Ugandas 51%, Kongos DV-s 48%, Jeemenis ja Palestiinas 47%, Sudaanis 45%, Afganistanis ja Saudi-Araabias 42%, Iraagis 41%, Pakistanis 40%, Paraguais 39%, Indias 33% jne. (Just nimelt youth bulge on öeldavasti ka USA juhtkonna (alates Clintonist) peavaenlane, mitte üks või teine riik, ega ka mitte islam.)

Maa tuleb küll lastega täita, nagu öeldakse ühes luuletuses, aga mis kõigist neist lastest saab, sellest luuletus ei räägi. Kui kolmandik ühiskonda koosneb lastest, siis võib olla üsna kindel — nii näitavad igatahes Heinsohni tabelid —, et vähemalt sangarieeposte ja leinalaulude autorid nälga surra ei tarvitse, ja pildid suurte silmadega ahastavatest lastest keset varemeid (mis on teadagi väga liigutavad, ja põhjusega) saavad mõneks ajaks argipäevaks. 124 riigist, mis Heinsohn ära toob (loetletud on kõik riigid, kus on lapsi vähemalt 650 000, nii et Eestil siin kohta ei ole), on rohkem kui pooled (67) youth-bulge-riigid. Neist kuuekümnes on suuremaid või väiksemaid probleeme vägivaldsete konfliktide ja tapmistega. Need ühiskonnad on ülimalt ebastabiilsed.

Heinsohni arvutuste kohaselt peaksid islamiriigid (Türgi sellesse rühma oma demograafiliste näitajate poolest enam ei kuulu), kus iive on rekordiliselt kõrge, saavutama oma youth bulge‘i haripunkti ja seega agressiivsuse ülima määra umbes kümne aasta pärast (2020). Islamiriikide rahvastiku kasv on saja viimase aastaga globaalses mõttes vahekordi väga põhjalikult muutnud. Samal ajal kui islamiriikides on aastatel 1900–2000 rahvaarv peaaegu kümnekordistunud (150 miljonilt on tõustud 1 200 000-ni), pole Euroopa elanike hulk kuigivõrd kasvanud (460 miljonilt, mis moodustas neljandiku maailma elanike üldarvust, vaid 660 miljonini), mis tähendab, et islamimaade rahvastikku enne tervelt kolmekordselt ületanud eurooplasi on nüüdseks neist juba kaks korda vähem.

See, et Ameerika Ühendriigid oma piire kindlustavad, ei ole märk nende vägevusest, vaid viitab hoopis suhtelisele nõrkusele ja haavatavusele, ütleb Heinsohn.

3.

Mis oluline: Heinsohn rõhutab, et konfliktid ei tulene mingi ühiskonna rahvastiku absoluutsest hulgast, vaid teatud rühma (laste ja noorte) üleproportsionaalsusest selles konkreetses ühiskonnas. Seetõttu pole alust ka hirmujuttudel hiinlastest, kes ähvardavat Euroopa “kollase merena” üle ujutada (Hiina rahvaarv on aastatel 1900–2000 kasvanud “vaid” kolm korda ja sealne iive on tänapäeval suhteliselt madal). Euroopa ja Põhja-Ameerika mure oma positsioonide pärast maailmas (ja juba praeguse status quo lihtlabase säilitamise ning ühiskonna demokraatliku korralduse alalhoidmise pärastki) on seega suur. Siinsed vanemad ei ole teps mitte vaimustatud mõttest, et peaksid oma (enamasti) ainsa poja (või ainsa lapse) kuhugi sõdima saatma. Samuti on siinsed lapsed (ja ka poisid) kasvatatud enamasti kaastundlikeks ja vähe agressiivseteks, nemadki ei tunne sõduritena rõõmu teadmisest või vaatepildist, et on tapnud inimesi, näiteks mõne lapse Iraagis või Afganistanis või Palestiinas. Samas, ütleb Heinsohn, võib kõlada küüniliselt, kuid sellel tapetud iraagi, afgaani või palestiina poisil, kelle pildid meedias furoori teevad, on kodus veel kaks-kolm venda, mistõttu tema riigi juht ei kõhkle samas stiilis vägivallapoliitikat jätkamast. Kuid juba mõnekümne või paarisaja tapetud eurooplase või ameeriklase pärast korraldatakse hukkunute kodumaal pikette ja nõutakse valitsuse tagasiastumist.

Kui lapsi on palju, siis on palju ka rivaalitsemist paratamatult napiks jäävate positsioonide pärast ühiskonnas. Juba kaks poega pole kunagi lihtsalt kaks venda, ütleb Heinsohn, vaid alati vanem ja noorem vend (vrd Kaini ja Aabeli lugu). Üks võib olla teise sulane ja hästi ära elada, kuid kas ta seejuures ka rahul on, on iseasi. Rivaalitsemist on muidugi tüdrukute ja naistegi vahel, kuid neile on lasterohkes ühiskonnas ette nähtud reeglina muud eneseteostusalternatiivid kui nt sõjaline vaprus. Taolises ühiskonnas on seksuaalsus taandatud reeglina vaid reproduktiivsele funktsioonile ja ülistatakse emadust kui naiste šansside šanssi. (Vrd ka nt Eesti sektide rangust selles küsimuses ja emakultust, või hiljutist kirjandusskandalisti ja rahvuslase Sven Kivisildniku ogarat üleskutset eesti naised sunduslikult sünnitama panna, mingi “püha ürituse”, s.o eestluse jms nimel.) Palestiinlaste “salarelv” on emakas, on öelnud Jassir Arafat.

Tänapäeval osaleb küll naisigi sõjalistes aktsioonides (ka terrorismis), kuid nende suhteline osakaal on siiski nii sõdijate seas kui ka naiste hulgas marginaalne, nii et moodne sõjaline vägivald on seega valdavalt ikkagi (noorte) meeste harrastus.

Heinsohn ütleb, et laste üliküllust, mis tagab muidugi sõjaväe hea varustatuse “inimmaterjaliga” (kui ühiskonnas sõjaväe ülesehitamiseks soovi esineb), ei saa kuidagi loomupäraseks pidada:

“Kes tahab ülemääraste poegadega lahingut lööma hakata, sellel ei tule eelnevalt mitte ainult oma naistele hävitav kaotus põhjustada, vaid see peab ka seksuaalsuse üldse madaldama mingiks julmaks paljunemisprogrammiks. Ükski naine ei taotle isiklikust igatsusest kahtekümmet rasedust ja kümmet sünnitust. Moodne jutt “emakate sõjast” (war of the wombs) võib kõlada küll tuumakalt, kuid jätab tähelepanuta asjaolu, et seejuures toimub peaaegu täielikult maha surutud naiste funktsionaliseerimine. Jah, eks mõnedki neist või muidugi sõduritootmisega samastudagi, aga kui kiiresti jäetakse see sinnapaika, kui ükskord avaneb võimalus ise oma keha üle käskida! Tegelikkuses teotsevad mõlemad sugupooled olulisel määral vastutahtsi niipea, kui soovitud lastearv on ületatud. Ei kibele ka ükski mees ilma tugeva surveta terveid järeltulijate karju ülal pidama. Ent niikaua kui neid ometi sigineb, lõid ja loovad nad ühes allutatud naistega seal taga otsustava tingimuse selleks, et toimuma hakkaks vägevaid ja kohutavaid asju.”

Kaader Siddiq Barmaki filmist “Osama” (Afganistan, 2003)

4.

Gunnar Heinsohni raamatust paelusid mind eriti kaks mõttekäiku. Esiteks Euroopas 15. sajandi lõpul toimunud seksuaalsuse ümberdefineerimine ja selle tagamaad ning teiseks religiooni roll vägivaldsetes konfliktides.

Heinsohn väidab, et 14. sajandi teise poole suurte katkuepideemiate tagajärjel tohutult rahvastikku kaotanud Euroopas (juba esimese katkulaine põhjustatud kaotused võrdusid umbes selle efektiga, mida põhjustanuks 200 aatompommi heitmine Jaapanile 1945. aastal; keskaegses Euroopas ja 20. sajandi keskpaiga Jaapanis elas umbes sama palju inimesi) võeti taasrahvastamiseks ette drastilisi meetmeid — kriminaliseeriti kõik sünnikontrolliga seonduv. Heinsohn, kes on tegelenud keskajaga, kinnitab, et erinevalt tänapäeval levinud arvamusest oli keskaegne iive suheliselt madal ning et see ei tulene ei laste suuremast suremusest, madalamast keskmisest elueast ega arstiteaduse kehvemusest. Keskmine eluiga jäi 19. sajandi lõpuni Euroopas enam-vähem samaks (u 40) ja, mis oluline, günekoloogilised oskusteadmised võrreldes keskajaga käisid täiesti alla, mistõttu laste ja emade suremus (nt sünnituse tõttu) hoopis suurenes.

Heinsohn seostab günekoloogiliste oskusteadmiste kadumise Euroopast 15. ja 16. sajandi vahetuse paiku nõiajahiga, mille käigus hävitati ämmaemandad (nn “targad naised”), kes olid seniajani vastavaid teadmisi edasi andnud. Algatus mittereproduktiivse seksuaalsuse (seega ka masturbatsiooni, homoseksuaalsuse jne) taunimiseks tuli 15. sajandi lõpu teoloogidelt (demonoloogidelt, vt nende suurteost “Nõiahaamer”), kelle pöörased ideed kandusid peagi edasi juba tsiviilkoodeksisse. Seitsme nn seksuaalkuriteo eest oli Euroopas edaspidi ette nähtud surmanuhtlus (nimetatud kuriteod: abielurikkumine ja verepilastus, mehe viljatuks tegemine, naise viljatuks tegemine, sodoomia ja homoseksuaalsus, abort, lapsetapmine). Veel keskajal tõendatavasti levinud teadmine looduslikest rasedusvastastest vahenditest ja nende kasutamise oskus kadusid (ja alles 19. sajandil leiutati mõndagi uuesti, nt speekulum; 20. sajandil tuli “pill” jne). Nüüd sünnitasid Euroopa naised umbes sama palju lapsi kui tänapäeval mõnes Aafrika riigis (keskmiselt 6,5 last naise kohta, keskajal kõigest 3,5 last).

(Kui vaadata näiteks 18. ja 19. sajandi Baltimaade kirjanike elulugusid, siis lööb nende kirjanike laste rohkus sageli pahviks: 19. sajandi algul Pärnus tegutsenud valgustajal Johann Heinrich Rosenplänteril oli 14 või 15 last, umbes samal ajal võrumurdelist luulet kirjutanud Gustav Adolph Oldekopil oli esimese naisega vähemalt üheksa last, teisega umbes kümme (seejuures oli seitse neist viimastest lastest sündinud vallaslastena). Mõlemad mehed olid pastorid. Ja mõlemad mehed olid, muide, põhjalikult võlgades. Nad polnud ainsad seesugused.)

Säärase lasterohkusega kaasnes Euroopas alates 16. sajandist pidev youth bulge, kuni 20. sajandini välja, mida leevendas pikka aega ekspansiivsus ja vägivalla mujale kanaliseerimine — väljarändamine, uute maade “avastamine”, koloniseerimine ja sellega kaasnevad sõjad. Eurooplaste pikaaegset võimutsemist muus maailmas hõlbustas lisaks nende erilisele majandusele (Heinsohn, muide ka majandusteadlane, pühendab terve peatüki sellele, et näidata, kui innukaks ja leidlikuks, aga võib öelda ka närviliseks, muudab majanduse selline süsteem, mis põhineb “omandil” (“Eigentum”, mitte “Besitz” — ta eristab neid põhimõtteliselt), s.o õiguslikul mõistel, mis sunnib kõik ühiskonna liikmed elama tahes-tahtmata võlglastena, kes peavad oma lõpmatu võla tasumiseks aina uusi taktikaid ja strateegiaid leiutama, või põhja käima) nende püsiv ülerahvastatus — samal ajal kui “avastatud” ja/või koloniseeritud maade põliselanikkonnas sündimust endiselt vaos hoiti, leidus nüüd Euroopas ja nüüd juba ka kolonistide hulgas pidevalt küllaga inimesi, kellel omal maal enam meelepärast kohta ei olnud. Indiaanlased olevat olnud siiralt hämmingus sellest, et eurooplasi muudkui juurde tuleb.

Levinud teesi, et Euroopa vägivaldsed kolonistid (ja nt moodsad islamiusulised terroristid) on tekkinud vaesusest ja toidupuudusest, lükkab Heinsohn umber. Ta ütleb piltlikult, et leivakannika pärast minnakse kerjama, kuid tapma hakatakse staatuse ja võimu pärast. Nii pole mõneski tänapäeva Aafrika riigis, kus iive on vapustavalt kõrge, kuid näljaprobleem on samas terav ja suremus (nakkus)haigustesse (nt AIDSi) suur, noored õigupoolest lihtsalt küllalt tugevad (ega seetõttu ka rahvusvaheliselt ohtlikud) ja peavad võitlema üksnes ellujäämise nimel kodus. Revolutsionäärid nälga ei kannata (kuid võivad revolutsiooniga nälja põhjustada, nagu teada), terroristid on hästi toidetud (ja sageli ka haritud).

5.

Minu jaoks oli huvitav viimaks see, mis rolli mängis eurooplaste sajanditepikkuse vägivaldse laiutamise juures religioon. See küsimus on oluline ka tänapäevase terrorismi puhul — palju on ju murtud pead selle üle, kas islam on vahest juba loomu poolest kuidagi eriti vägivaldne (taolise vihje tegi üsna hiljaaegu ka Rooma paavst). Heinsohn leiab (ja mulle tundub see filoloogina veenev), et religioon lisab youth bulge‘i korral vägivallale, mis nii või teisiti aset leiab, lihtsalt õli tulle. Religioossed tekstid annavad mässudele ja sõdadele, terrorile ja ekspansiivsusele lihtsalt moraalse õigustuse, kuid ei kutsu neid iseenesest veel esile.

Pühakirjad tolmuvad stabiilsetel aegadel riiulitel, kuni (mõne diktaatori õhutusel või heakskiidul) targad pikkade habemetega mehed neist youth bulge‘ist tingitud konjunktuuri tekkides sobivad kohad leiavad (ja neid kohti leidub neis hämarates tekstides alati, ja kui ka ei leidu, siis mingid kohad väänatakse sobivaks) ja noortele meestele sõtta või pommipanekule õnnistuse kaasa annavad. Sest olgugi nende noormeeste motiiv iseenesest üsna primitiivne (võitlus koha pärast päikese all), nad on reeglina ometi korralikud poisid ega taha niisama heast peast kurja teha.

Kuid miks mitte inimesi tappa, kui targad mehed ütlevad, et see polegi tõtt-öelda inimesetapmine, vaid tapmine, ütleme, parema inimkonna nimel … Heinsohn ütleb, et just asjaolu, et lahinguid on ajaloos löödud samahästi kui kõige eest (näiteks jumaliku või hoopis teaduslikult tõestatud tõe eest, ühe rahva vms paremuse või kõigi inimeste võrdsuse või näiteks ajaloolise ebaõigluse taastamise jms eest) näitab, et kõik need väga heterogeensed ja vastuokslikud mõttekäigud ning kujutlused, mille realiseerimiseks on noori mehi väga edukalt lahingutesse kutsutud, ei saa olla ilmaski nende lahingute peapõhjuseks.

—

P.S. Lugesin teose taskuraamatuväljaannet: Gunnar Heinsohn. Söhne und Weltmacht. Terror im Aufstieg und Fall der Nationen. München-Zürich: Piper, 2008.

P.P.S. Teesi, et ämmaemandad hävitati nõiajahi käigus riigi- ja kirikuvõimude ühise abinõuna rahvaarvu tõstmiseks, on medievistid kritiseerinud. Heinsohni oletusele selgeid viiteid ei leiduvat (ja kahtlane olevat ka tema metodoloogia). Tõepoolest, see osa Heinsohni raamatust mõjus mullegi veidi salapäraselt, ehkki ma olen valmis tema teooriat uskuma küll. Kuid salapära tekkis sellest, et küsimus, kas riigi- ja kirikuvõimud käitusid nii — ämmaemandaid demoniseerides ja hävitades — täie teadlikkusega (ja seega variserlikult) tagajärgedest, või oli günekoloogiliste oskusteadmiste kadumine ja sellele järgnenud demograafiline plahvatus lihtsalt seksuaalsuse köndistamise ettearvamatu (kuid samas võimudele meelepärane) kaasnähe, jäi minu jaoks nagu õhku rippuma.

Aga minu meelest Heinsohni raamatu üks voorusi ongi see, et ta ei paiguta oma teksti mingisse väga selgesse diskursusse, mille suhtes ühel või teisel lugejal võiks olla eelarvamusi ja mis võiks tekitada seega lugemistõrkeid. “Pojad ja võim maailma üle” esindab näiteks paljuski päevselgelt feministlikke seisukohti, kuid Heinsohn ei kasuta vastavat mõistestikku, nii et küllap suudavad seda raamatut needki lugeda, kes mingil põhjusel feminismi põlgavad või kardavad nagu katku või vabamüürlaste vandenõu.

Naljakas on lõpuks ka, kui palju on kriitikud Heinsohni raamatuga seoses rääkinud testosteroonist — kui noormeeste agressiivsusele õhutajast. Ikka ja jälle kostab seda sõna meedias (loosungeid à la “kõiges on süüdi testosteroon”). Kuid Heinsohni raamatus endas, kui ma nüüd ei eksi, seda sõna ei esine üldse. Ka ei kõnele Heinsohn seal mingitest bioloogilistest soodumustest või eeldustest, mis noormehi paratamatult vägivallale sunniksid (moodsal ajal, kus kõike otsustavat geenid, oleks taoline teooria muidugi väga atraktiivne).

Tõepoolest, testosteroon testosterooniks — eks igal inimesel ole mingid probleemid. Kui pole testosterooni, on midagi muud. Kõigil on midagi. Hädadel tõenäoliselt lõppu ei ole. Ja ilm on liiga tihti sandivõitu ning sall kipub torkima. Ja naabrimutt on on on (võib kihla vedada) mölakas. Võtku tont! Sellegipoolest tuleks katsuda omavahel rahumeelselt hakkama saada, mõtlen ma, kõigi vastupidiste eelduste kiuste.

Ja võimaluse korral soovitan lugeda ka Gunnar Heinsohni raamatut, originaalis või mingis tõlkes.

A. von Kotzebue: Mis värvi on armastusväärne inimene?

Noorpõlves oli mul koolikaaslane, hea tubli poiss, kes armastas lugeda “Robinson Crusoe’t” ja oleks kõigest hingest tahtnud elada asustamata saarel. Kui ta sai vanemaks, läks ta Inglismaale ega puhanud seal enne, kuni üks või teine laev ta Lääne-Indiasse kaasa võttis. Teel olles tuli neil trotsida mõndagi tormi, nad sõid mädanenud liha ning jõid haisvat vett, ja see ravis mu hea koolikaaslase igaveseks kõigist robinsonaadidest terveks.

Vees pole palke, oli tal edaspidi kombeks öelda, nii nagu õndsal Musäuselgi*, kes oli samuti väga veepelglik mees. Jää maale ja toida end ausa tööga. Seda ütlust järgis ta truuisti, sai ühe istanduse inspektoriks, viimaks koguni peremeheks, omandas pisukese varanduse ja tuli isamaale tagasi.

Ta tõi endaga kaasa noore orvuks jäänud neegritari, kelle ta oli, kui tüdruk oli kaksteist aastat vana, halastusest enda juurde võtnud. Kui tüdruk kolmeteistkümneseks sai, oli sõber tema vastu õige lahke, kui tüdrukul täitus neljateistkümnes eluaasta, hakkas ta teda nägusaks pidama, ja aasta hiljem, kui tüdruk oli saanud viieteistkümneseks, hakkas ta tüdrukut armastama. Kui tüdruk oli kuueteistaastane, tegi sõber katset ta süütust rünnata, ja kui armas must tüdruk teda siis palvete ja pisaratega tagasi hoidis, tahtis koolikaaslane temaga aasta hiljem, kui too oli saanud seitsmeteistkümneseks, koguni abielluda.

Ühel hommikul astus mu koolikaaslane minu tuppa ja oli täiesti liimist lahti. “Kulla vana sõber,” ütles ta, “ma olen armunud, noorde inimesse, keda sa tunned. Vaim, süda ja kehakuju — mulle meeldib tema juures kõik, ainult mitte tema värv, sest see on must, ja kogu mu perekonnas pole ühtegi musta nägu, välja arvatud mu vana tädi, kes noorpõlves oma palge püssirohuga ära kõrvetas. Tõsi, minu armastatu on küll minu vanast tädist hoopis ilusam, aga ometi ei tea ma, kas peaksin temaga abielluma. — Vististi ei ole neegrid inimesed nagu meie, sest muidu oleks Jumal neile meie värvi andnud, ja sa ju tead, et täiesti vastandlike asjade erinevust väljendades tavatsetakse piltlikult öelda: need on erinevad nagu must ja valge.”

Ta targutas veel pikalt ja laialt selle küsimuse üle, ning lahkus siis lõpuks, minu vastust ära ootamata, et tüdruku kätt paluda.

Paar tundi hiljem tuli tüdruk ise minu juurde. “Ah,” lausus ta, “hea härra, ma olen armunud, ja ma ei tea, kas oma armastatuga abielluda või mitte.”

“Milles siis asi?” kostsin mina. “On ta vana või inetu, rumal või ehk kurja südamega?”

“Ei, ta on valge. Anna mulle andeks, kui rääkides otsekohene olen, sest sinagi oled valge. Aga vaata, ma mõtlen, et kui Jumal oleks tahtnud valged tõelisteks inimesteks luua, siis poleks nõudnud temalt ju erilist vaeva anda neile viimnegi lihv, vajutada neile täiuse pitser, ühesõnaga: teha nad mustaks. Sest ilma selle värvita on inimene ju nagu tühipaljas lõuend, mis ootab alles maalikunstniku pintslit, et midagi kujutama hakata.”

Ta vatras veel pikalt ja laialt, ja tegi aeg-ajalt sekka pause, et minu arvamust kuulata. Palusin tal järgmisel hommikul tagasi tulla, sest tahtsin asja nagu kord ja kohus läbi kaaluda. Aga vahepeal oli ta hoopis läinud ja minu koolikaaslasega abiellunud, ning see oli mulle õige meeltmööda, sest ka pärast kahekümne nelja tunni pikkust põhjalikku kaalumist ei teadnud ma ikka veel, kas neil on mõlemal õigus või nad eksivad.

Maciuś ja Klu-Klu. (Janusz Korczaki raamatust “Kuningas Maciuś Esimene”; kunstnik Jerzy Srokowski.) Raamat kuulus lapsena mu lemmikute hulka, mh piltide pärast.

—

Tõlgitud originaalist: August von Kotzebue: Welche Farbe muss man haben, um liebenswürdig zu sein? — August von Kotzebue, Die jüngsten Kinder meiner Laune. Zweytes Bändchen. Leipzig: Paul Gotthelf Kummer, 1794, lk 72–75.

* Johann Karl August Musäus (1735–1787), saksa valgustuskirjanik ja kriitik, mh muinasjuttude koguja. Musäus oli August von Kotzebue onu.

Kirjanik, teatrijuht ja riigiametnik August von Kotzebue (1761–1819) on eesti kultuuriloos (eriti Põhja-Eestis), nagu teada, õige oluline kuju. Tema 1784. aastal asutatud Tallinna harrastusteater tähendas pideva teatritraditsiooni algust tänase Eesti territooriumil (ja selle teatri laval kõlas teadaolevalt ka esimest korda teatrikeelena eesti keel).

Paarsada näidendit kirjutanud Kotzebue oli oma elu ajal konkurentsitult kõige mängitum näitekirjanik Saksamaal ja üks mängitumaid Euroopas ja Ameerikas. Tema populaarsus ei kahanenud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul (näiteks Goethe ja Schilleri näidendid jõudsid Kotzebue omadega võrreldes Saksa teatrilavale üsna harva.)

Poliitilistelt vaadetelt oli Kotzebue vastuoluline, Saksa rahvuslastele oli näiteks arusaamatu tema positsioon Vene keisririigi alamana — viimaks mõrvatigi ta Saksamaal, pistodaga, kui oletatav Vene spioon. Kotzebue tapmine oli sündmus, mida kõigesse salapärasesse (nagu vandenõud jms) kiindunud romantikud juubeldades tervitasid. Puškin kirjutas Kotzebue surmanud pistodast ülistusluuletuse jne. Kirjanikumõrvarist Karl Sandist, kes hiljem hukati, sai märter.

Aadlik Kotzebue oli rahvusküsimustes (ja ka nt soolistes küsimustes) äärmiselt liberaalne — see lühipala, mille tõlkisin, on üks näide sellest, kuidas ta naeruvääristab tollal kõrgeimates seltskondades levinud rassistlikke hoiakuid. Muidugi, 18. sajand pole 21. sajand — tänasest, nt feministlikust perspektiivist on üsna õudne lugeda, millise rahu ja teatava enesestmõistetavusega, nagu möödaminnes, kirjeldab üks noor valgustatud meesharitlane 18. sajandi viimasel kümnendil oma hea sõbra vägistamiskatset — kui tollal nähtavasti (selline mulje jääb) üsna harilikku ja meeste seltskonnas aktseptaablit käitumisviisi …

P.S. Eesti nüüdisrahvuslased armastavad rääkida mingitest Eesti traditsioonidest, mis olevat moodsas maailmas (mh Euroopa Liidus) ohtu sattunud ja mida nad kaitsevat. Kaitstavatesse traditsioonidesse näikse nende meelest kuuluvat ka igasugune ksenofoobia, rassism jms.

Arvan, et nad lihtsalt ei tea, millest nad räägivad. Baltimaadel on liberaalne traditsioon täiesti olemas. Kes vaid lugeda viitsib, see näeb seda. Üheks näiteks on seesama August von Kotzebue.

—

Kotzebue vaadete kohta vt nt: Otto-Heinrich Elias. August von Kotzebue kui poliitiline kirjanik. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 3, lk 203–221 (tlk Jaan Undusk).

Positsiooni kohta Baltimaadel vt nt: Vahur Aabrams. “Herra on meid lassnud kutzta…”: Kotzebuest ja Lenzist eesti teatriaastal. – Akadeemia 2006, nr 11, lk 2371-2390.

Retseptsiooni kohta vt eriti: Jörg F. Meyer. Verehrt. Verdammt. Vergessen. : August von Kotzebue ; Werk und Wirkung. Frankfurt am Main ; Berlin ; Bern ; Bruxelles ; New York ; Oxford ; Wien : Lang, 2005 (Historisch-kritische Arbeiten zur deutschen Literatur ; Bd. 38) (Münster (Westfalen), Univ., Diss.).

Rules & Regulations

Rufus Wainwright, “Rules & Regulations” (“Release the Stars”, 2007). Kanadast, loomulikult. P.S. Ja tervitus Pariisi.

Magnusest

Georg imestas, kui pime oli isa tuba isegi sel päikesepaistelisel hommikupoolikul. Nii et too kõrge müür teispool kitsast hoovi heitis siiski säärast varju. Isa istus akna ääres nurgas, mis oli ehitud mitmesuguste mälestusesemetega õndsast emast, ja luges ajalehte, mida ta akna poole kaldu silme ees hoidis, katsudes sel teel korvata kehva silmanägemist. Laual oli ülejääke hommikueinest, millest isa ei paistnud just palju söönud olevat.

“Oo, Georg!” ütles isa ja tuli talle kohe vastu. Käimisel vajus ta raske hommikumantel lahti ja hõlmad laperdasid ta ümber. — “Mu isa on ikka veel hiiglane,” mõtles Georg endamisi.

(Franz Kafka, “Kohtuotsus”, 1912, tlk Mati Sirkel)

1

Välu oli nüüd tühi, lagendik oli tõepoolest lagendik. Film hakkas lõppema. Magnuse isa seisis ja ei vaadanud enam vist kuhugi, kuid nuttis. Mängult või päriselt? Jumal teab. Esimest korda filmis reetis see mees, heaolust jäme ja selle jämedusega praaliv, igatahes mingeid siiraid emotsioone.

Ma ei ole Kadri Kõusaarelt lugenud ühtegi raamatut ega seega tea, milline on ta kirjanikuna, kuid tema filmidebüüt mulle, mis seal salata, meeldis.

Olin enne “Magnuse” vaatamist enam-vähem puhas leht: olin jälginud filmi Eestis näitamisega seotud õiguslikku riidu vaid poole silmaga, kui mitte isegi veerandiga (ma ei kahtle, et seda filmi ühel päeval ja pigem peatselt kui aastate pärast Eestis vabalt näidatakse ning dvd-na müüakse) ega olnud teadlikult arvustusi lugenud. Võin öelda ka nii: ma mitte lihtsalt ei kahtle, et “Magnust” Eestis peagi avalikult näidatakse, ma olen selle poolt. Tingimata näidata! Ma ei ole tsensuuri poolt.

Jah, teadsin muidugi sedagi, et “Magnus” oli esimese eesti filmina linastunud Cannes’i festivali ametlikus programmis (Un Certain Regard), ja nii olid ootused ka vastavalt kaunis kõrged.

“Magnust” tuleb kindlasti näidata. Ma arvan, et kunstiteose üheks funktsiooniks on pigem teose tarbijas mõtete tekitamine kui nende uinutamine (see ei saa olla muidugi universaalne nõue, vahel kulub uni vägagi marjaks ära), ja seega on diskussioon ka kogu ühiskonnas, eriti soikumuse ajal, mõnel põletaval teemal — nagu näiteks noorte inimeste enesetapp, mis on kahtlemata ühiskondlik probleem, mitte vaid enesetapja asi — kindlasti hoopis etem kui üldine haudvaikus.

Rainer Werner Fassbinder on öelnud oma filmide kohta: “Ma teen oma filme ka selleks, et näiteks inimesed, kes on abielus ja kelle abielu on kriisis ja kes näevad minu abieluteemalist filmi, oma abielu seejärel jälle täiesti konkreetselt problematiseeriksid, ja ma pean hulka positiivsemaks seda, kui taoline abielu seepeale tõesti puruneb, või kui minu filmid sellele purunemisele kaasa aitavad, kui et taoline abielu jääks institutsioonina edasi püsima, ilma et selle kohta küsitaks ja seda läbi katsutaks.”

Ma mõtlen, et Fassbinderi abielukriitika õigustus sobib ka “Magnuse” puhul hästi, sest on ju Kõusaare film ka film perekonnast ja võib-olla kitsamalt isa ja poja suhtest. Viimane võib aga patriarhaalses ühiskonnas (nagu ta meil laias laastus veel paraku on) olla eriti terav ja pingeline, haiglaslikult hävituslik, sest see seotakse tihedalt võimuvõitlusega (Kafka on seda võib-olla kõige põhjalikumalt tematiseerinud). Et see kõik pole aga kaugeltki, n-ö “olemuslikult”, mingi meeste teema, näitab kas või Elfriede Jelineki “Klaveriõpetaja” (ja Michael Haneke film sellest romaanist). (Muide, ma ei tea, miks “Klavierspielerin” on tõlgitud kui “Klaveriõpetaja”. See peaks ikka olema “Klaverimängija”.)

2

Arvan, et nii lõhkist perekonda kui Kõusaare “Magnuses” pole eesti filmis seni näidatud. Sarnasusi selle alkoholist ja mõnuainetest läbiimbunud miljööga oskan ma leida esimese hooga vaid belglaste vendade Dardenne’ide filmist “Rosetta” (1999), mille nimipeategelane liigub sarnase automaadina nagu Magnus (kes küll erinevalt Rosettast ju küll reflekteerib algusest peale, kuid keerleb siiski ühes ja samas rattas, nii nagu kogu tema peregi). Eesti viimase aja kirjandusest meenub vast Aidi Valliku hiljutine “Mis sinuga juhtus, Ann?” (Rainer Sarneti filmi “Kuhu põgenevad hinged” pole ma kahjuks näinud) ja sealt võib-olla eriti Anni sõbranna Maya perekond — äärelinnatrööstitus à la August Jakobsoni “Vaeste-Patuste alev”. Oli ju lõpuks Mayagi enesetapja, igatahes enesetapuüritaja.

Eesti filmi ajaloos on tavatu ka Magnuse isa, omaaegse viruärika (kirjutan selle sõna kokku ja väikese tähega, nii nagu kirjutatakse hansakaupmeeski) ja prostitutsiooni vahendaja, tõelise postsovetliku mužiki, täisverelise uuseesti jõmmi portree, mis on joonistatud seejuures õnneks õige tundliku, empaatilise pintsliga, ilma vihkamise või põlguseta.

Lugesin nüüd Sirbist (28. märts 2008), et Olev Remsu heitis “Magnusele” ette nõrka dramaturgiat, lausa selle puudumist. Remsu tunneb puudust “kohustuslikust konfliktist”. Ma ei tea. Sellega on võib-olla nii ja naa. “Magnus” on n-ö seisundifilm, lüüriline pildirida hirmus kõledate dialoogidega. Kõigile poeetikanõuetele vastava süžee konstrueerimine võiks aga luua halvimal juhul illusiooni, nagu õnnestuks enesetapjast ja tema enesetapust — sulgedes nad ümmargusse loosse — lõpuni aru saada ning probleem n-ö lahendada, vähemalt selleks korraks. Kuid kas see lahendus on üldse täiel määral võimalik?

Võib-olla oleks taoline ümar filmilahendus enamasti lihtsalt tagantjärele tarkus?

Hollandi-palestiina režissöör Hany Abu-Assad, kes tegi Palestiina enesetaputerrorist filmi “Paradise Now” (2006), ütles ühes intervjuus, et tema meelest ei ole olemas ühte ja kindlat enesetaputerroristi tüüpi. See inimene võivat olla ükskõik kes. Selle teoni viivad elud olevat nii erinevad.

Võib-olla on niisiis ainsaks mõistlikuks lahenduseks tõesti mingi üldsõnaline soovitus otsida teistelt ja pakkuda teistele rohkem, noh, lähedust, rohkem kuulata ja rohkem rääkida ja rohkem — kuidas öelda — armastada? Midagi sellist. Kõlab läägelt ja pateetiliselt, aga paremat retsepti ma ometi ei tea.

“Magnus” retsepte ei jaga, ja õigesti teeb. Retseptide jaoks on kokaraamatud ja käsiraamatud, võib-olla ka blogid. “Magnus” on film, ja film näitab eelkõige. “Magnust” saab vaadata illustratsioonina näiteks Juhan Viidingu ridadele

Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli.
Ka magades.

—

P.S. Mu jutt kõlab nagu kiidulauluna. Noh, mingil määral ta ongi. Kas või julgus Eestis sellist filmi teha väärib kiitust. Ja kaameratöö on köitev ning näitlejate üle pole mingit tõsist põhjust nuriseda. Võib-olla häirisid mind aeg-ajalt mõned filosoofitsemised dialoogides, kuid üldist soodsat muljet see ei muuda. Väheveenvana ja kunstlikuna tundus mulle küll Magnuse psühhiaatri eriskummaline kaksikelu. Ehkki seda võib ju ette tulla, miks mitte. Ja veel: võib-olla kahjuks jäi üsna tagaplaanile Magnuse ema, selle kirevaid, almodóvarlikke fantaasiakostüüme kandva naise roll (Merle Jääger).

Ma ei tea, kas enesetappudel on lugu. Kuid enesetappudega võivad lood kaasneda või neile järgneda. Lood on elavatel, mitte surnutel. “Magnust” vaadates pidin mõtlema palju hollandi noorema põlve režissööri Nanouk Leopoldi valusale ja kaunile filmile “Guernsey” (2005), mis osales Cannes’is nagu Kõusaare filmgi (muide ka samas programmis, muidugi kaks aastat varem).

“Guernsey” on film sellest, mida enesetapp teeb teistega. “Guernseys” esineb enesetapp episoodina üsna filmi algul, esmapilgul kõrvalise sündmusena peategelase Anna jaoks, kes enesetapjat samahästi kui ei tunnegi — sündmus toimub pealegi kodust kaugel eemal võõral maal ja kuulub õigupoolest vaid Anna tööelu juurde, kuid ometi hiilivad selle episoodilise sündmuse järelmõjud aegamisi Anna kogu elusse, ja löövad selle paigast.

“Guernsey” lõputiitreid saadab Nouvelle Vague’i “In a Manner of Speaking”: Oh give me the words / Give me the words / That tell me nothing / Oh give me the words / Give me the words / That tell me everything.

P.P.S. Vaatasin “Magnust” 9. aprilli õhtul kodus Tartus.

—

Vt ka “Magnuse” juhtumist tõukuvat sissekannet “Vabadus varju jääda” Ekstaole blogis (11.4.200), mis vaagib sõnavabaduse ja privaatsuse puutumatuse võimalikke konfliktialasid ning on Tsitronkollase käesoleva postitusega poleemiline.

Lisamärkus. Alati on olnud arusaamatusi fiktsiooni ja tegelikkuse lahushoidmises, eriti sestpeale kui kirjandus on püüdnud keskenduda vahetu kaasaja kujutamisele ning sedakaudu ühiskondliku elu mõjutamisele. Alati on olnud ka kunstilise vabaduse kuritarvitamist — sagedamini vast pseudonüümi varjus (millele kunstnikul iseenesest peab olema õigus, ka kunstnik vajab kaitset — kuid eks sellelgi õigusel ole omad ohud, vrd diskussiooni nn leimamise teemal; küsimus on ju, et kas nn kunstnikuõigused peaksid laienema kõigile miljonitele anonüümsetele netikommentaatoritele), halvimal juhul koguni võõra nime all (näiteks August von Kotzebue 18. sajandi lõpul talitas kord nii, kasutas omavoliliselt ühe teise kirjaniku nime, laimas niihästi seda kirjanikku, kui ka selle kirjaniku nime all ühte teist kirjanikku, ja teenis selle topeltnärususe eet ära kirjanikkonna üsna üksmeelse põlguse mõneks ajaks).

Kõusaar kasutab aga oma nime ja läheneb delikaatsele teemale mu meelest delikaatselt. Ta ei mõista oma tegelasi hukka. Ta ei irvita nende üle. Ei midagi sellist.

Kirjanik ja filmitegija on samuti inimene ja eks leidu nendegi kunstiliikidega tegelejate hulgas närukaelu, suuremaid ja väikemaid. Kuid seadusandluses ei saa mu meelest lähtuda alati kõige hullemast stsenaariumist, see oleks märk süvenevast ühiskondlikust paranoiast. Kindluse mõttes oleks targem siis kirjandus ja kunst üldse rangelt keelata (fundamentaalkristlaste hulgas leidub tõesti haruharva n-ö loomeinimesi — jah, ma tean, see on veider sõna, mille üle saab lõõpida — , küll aga propagandiste) ja “kahtlased” raamatud jm põletada.

“Magnusele” on ette heidetud, et asjaolu, et Kõusaar on valinud Magnuse isa rolli mehe, kelle poeg on samuti enesetapu sooritanud, olevat amoraalne. IMDb-s (The Internet Movie Database) leidub selliseid nördinud vaatajareaktsioone terve hulk.

Ma ei saa sellest mõttekäigust hästi aru. Kas amoraalne on ka see, kui mõnes filmis matab oma ema inimene, kes on ka reaalses elus oma ema matnud? Või kui mõnes filmis suudleb keegi, kellel on suudluskogemus ka tõelises elus? Jne. Ka surm ja vabasurm on osa elust, ja sedagi osa tuleb kirjanduses ning kunstis kujutada, vähemalt üritada kujutada. Ja kunst ning elu ei ole kunagi rangelt lahus.