Kaks Elisabethi

Vanad raamatud talletavad põnevaid seoseid. Elasid kord Elisabeth von Clodt-Jürgensburg ja Elisabeth Clodt von Jürgensburg. Nimekaimud ja eakaaslased. Esimene neist, nimelt Elisabeth von Clodt-Jürgensburg (1840-1917), sündis Modlinis (Poolas), elas muu hulgas Haapsalus ja Tallinnas. Temast sai luuletaja ja tõlkija. Teine Elisabethidest, Elisabeth Clodt von Jürgensburg (1839-1929), sündis Peterburis, hiljem on teda nimetatud “soome kunsti ja kultuuri emaks”.

Vaimsete huvidega naised olid mõlemad baltisakslased. Kui lähedalt sugulased, ma ei tea. Aga sugulased kindlasti. Üks abiellus Soome (ühe Järnefeltiga) ja temast ning tema järglastest (ta oli Aino Sibeliuse ema ja Jean Sibeliuse ämm) sai viimaks soome kultuuri täieõiguslik osa. Ta suri Soome Vabariigi pealinnas Helsingis. Teine kolas läbi pool Euroopat ja suri viimaks kaugel Šveitsis Genfi järve ääres, kodumaatuna ja vist ka vallalisena. Temast pole palju teada.

Soome kultuurilugu ei tee Elisabeth Clodt von Jürgensburgi baltisaksa päritolust mingit numbrit, rõhutab hoopis peenest perest kaasa saadud kunstihuvi. Eesti kultuuriloo jaoks on Elisabeth von Clodt-Jürgensburg juba kui baltisakslane a priori ümmargune null, vaatamata sellele, mida ta tegi või ei teinud, ja kuivõrd ta kirjutas vaimulikku luulet, on ta päästmatult tagurlik kuju veel pealegi — eestlased ei usu teatavasti ei Jumalat ega kuradit, nagu meelsasti hoobeldakse.

Igapäevane silmamoondus

Blogisid tekib ja kaob. Viimastel nädalatel kadus kaks blogi*, mida olin korrapäraselt lugenud: “Sorry, the blog has been removed.” Pea kõik sissekanded kadusid veidi varem blogist, mille blogroll oli vist esimene, kuhu ma olin sattunud. 2008. aasta novembris kadus blogi** (juba neljas niisiis), mida olin just natuke aega varem lugema asunud. Ja umbes samal ajal läks n-ö parooli alla (s.o muutus ligipääsetavaks vaid valitute ringile: “This blog is protected, to view it you must log in”) blogi, mis oli esimene, mida olin üldse elus lugema juhtunud.

Muidugi, asi on natuke keerulisem või hoopis natuke lihtsam. Blogi pole ilmastikunähtus nagu vihm või lumi, mida vahel sajab ja vahel mitte. Blogi pole ka palavik, mis tuleb ja läheb. Blogi ei lähe üldjuhul ise kaotsi ega parooli alla. Ta kaotatakse resp. pannakse parooli alla. Ja seda teeb enamasti ikka blogi autor mingil põhjusel: läbikaalutult, afektiseisundis või kogemata jne.

Oma loomingu ümbertegemises ja isegi hävitamises pole teadagi midagi uut. Autorid on ikka oma veel avaldamata tekste ahjus põletanud, vahel alla neelanud (näiteks enne vahistamist), trükist ilmunud tekste uues redaktsioonis välja andnud ja teinekord isegi mõnest tekstist avalikult lahti öelnud, sunnitult või vabatahtlikult. Franz Kafka, kes elu jooksul avaldas vaid peotäie tekste, soovis testamendis, et kogu tema käsikirjaline looming läbilugemata põletataks.

Kafka käsikirjad pidi põletama tema parimaid sõpru Max Brod, kes oli samuti kirjanik, ühtlasi tema ande suurimaid austajaid. Brod ei täitnud Kafka soovi: vastupidi, ta toimetas tekstid trükki. Muidugi võib Brodi teo eetilisuse üle lõputult vaielda — nii nagu võib lõputult vaielda ka selle üle, kui eetiline oli üldse Kafka viimne tahe, kaasa arvatud see punkt, et tahte pidi täitma just nimelt Brod: sõber, kirjanik ja austaja.

Tekstide saatus on autorit ikka huvitanud. Kui ma loetut õigesti mäletan, siis jälgis arbuja Bernard Kangro oma esikluulekogu “Sonetid” (1935) läbimüüki lausa nii suure hoolega, et märgates luulekogu mõnes antikvariaadis, ostis selle ise kõhklematult ära. Tema loogika järgi sai kirjandusele vääriliseks paigaks olla ainult raamatukauplus või selle kirjanduse täisraha eest välja lunastanud lugeja koduriiul: täies elujõus autori raamat antikvariaadis oli märk teksti ja seega ka autori enese väärtuse allakäigust.

Blogide kustutamine on pannud mind mõtlema küsimusele, kelle “omad” need Internetis ilmuvad tekstid (blogi on enamasti avalik tekstikogu, mis täieneb kronoloogilises järjekorras) õigupoolest on. Kirjandusteoreetikud on 20. sajandi teisel poolel rääkinud häälekalt “autori surmast” ja keskendanud sestpeale põhilise tähelepanu tekstile ja vahel ka lugejale.

Loomulikult, too autori surm oli mõeldud eeskätt viitena sellele, et teksti tähendust ei määra tõlgendus, mille autor sellele ise annab, ega elu, mida autor teksti kirjutades elab (biograafilised faktid ei mängi autori loomingu mõistmisel erilist rolli). Teksti taga on küll alati autor (nt Johann Wolfgang Goethe, Saparmyrat Nyýazow, rahvas või Jumal ise), aga autoril pole oma teksti seletamisele eesõigust.

Avaldatud tekst kuulub kõigile, kes seda loevad (kes kuidas), saab ühisvaraks. Sellise teksti avalikkusest ja kirjandusloost eemaldamist füüsilise hävitamiseni välja on söandatud (kui diktatuurid kõrvale jätta) ette võtta vaid harva. Oma trükitud tekstide postuumset hävitamist ei nõudnud ka Kafka, kes ei tahtnud enda sõnul kellelegi nende tekstide purukstampimise tüli teha …

Internet võiks väidet autori surmast ühelt poolt just nagu kinnitada: Internetis on väga palju teadlikult anonüümseid tekste (enamikus blogides andmeid autori kohta ei leidu). Seda võiks tõlgendada üleskutsena pöörata tähelepanu pigem tekstile, mitte autorile. Internet võimaldab ka peaaegu piiramatut lugejaskonda, kelle käitumise jälgimine ja suunamine on muidugi tükk maad keerukam ettevõtmine kui kangrolik antivariaatide revideerimine.

Samas kinnitab blogide (resp. üksikute sissekannete) kustutamine, muutmine ja ainult teatud kitsale lugejaskonnale reserveerimine, et jutt autori surmast on liialdatud: vastupidi, autor on vägagi elus ja tegus. Just autoril on õigus ja voli soovi korral kas või kõik oma tekstid ühe näpuliigutusega hävitada ja ühtlasi kõik oma lugejad kaotada. Just sel hetkel on autor kõige elusam, kõige mõjukam. Kuid kaotanud lugejad, kaob ka autor. Ja lugejad, kes pole hävitatud tekstidest koopiaid teinud — salvestanud, välja printinud või ümber kirjutanud — on neist, “oma” tekstidest, samuti igaveseks ilma.

Internetis leiduvad tekstid, olgugi et neid saavad enamasti lugeda kõik, näikse kuuluvat autorile seega hoopis jäägitumalt kui mis tahes trükitud tekst. Ja ehkki tekstide kadumine Internetist — näiteks kustutatud blogist — võib lugeja kurvaks teha või temas nördimust tekitada, pole tal kaevata õieti nagu millegi üle ega kellelegi. Internetis avaldatud tekstide eest autorile üldiselt raha ei maksta: blogi peetakse enamasti vabatahtlikult, kulutatakse sellele oma aega ja jõudu. Nõuda, et blogija peaks loobuma ka vabadusest oma tekstidega teha, mis pähe tuleb, oleks tõepoolest ülekohus. On nagu on.

Gott sei Dank geht alles schnell vorüber.
Auch die Liebe und der Kummer sogar.
Wo sind die Tränen von gestern abend?
Wo ist der Schnee vom vergangenen Jahr?

(Bertolt Brecht, “Nannas Lied”)

Ometi see painajalik kujutlus: kuidas oleks avastada ikka ja jälle, et kodusest riiulist kaob raamatuid või öökapil lebavast raamatust kaob luuletusi või raamatus leiduvast luuletusest kaob ridu (või sugeneb juurde uusi)? Kuidas oleks heita magama mõttega, et Jumal ise teab, milline raamat hommikul jälle kadunud on? Kuidas oleks alustada raamatu lugemist, teades, et miski ei garanteeri, et lõpupeatükk enne niikaugele jõudmist ei haihtu?

Internetis leiduvad tekstid on niisiis puhas illusioon, tühi silmamoondus. Nad on nagu jänes, kelle mustkunstnik torukübarast välja tõmbab ja pärast aplausi, mis väljatõmbamisele järgneb, kübarasse tagasi kaotab: ennäe, oli, aga enam ei ole, voilà! Ja et Internet on koht, kus jäneseid tõmmatakse kübaratest iga hetk loendamatul hulgal ja aplaus järgneb vaid harva (kes kõiki neid jäneseid ikka tähele panna jõuab), siis väsivad viimaks ka kõige kirglikumad mustkunstnikud. Mõned leiutavad uusi trikke, aga väsivad varem või hiljem ikkagi, või hakkavad kübarast välja tõmbama tont teab mida, ja väsivad viimaks ometi. Schließlich geht ja jeder Vorrat einmal zu Ende.

“I’ve run away from the circus. I’ll never go back. Can’t you take me with you?” küsis Merna hulguselt, kes oli Chaplini filmis tsirkusse abitööliseks sattunud, seal vahepeal eneselegi teadmata klouniks kujunenud — jah, koguni tsirkuse leivanumbriks ja publiku lemmikuks — ja seejärel, pärast tragikoomilist köietrikki, uuesti tänavale visatud. Hulgusel polnud Mernat kuhugi kaasa võtta. Ta pani Merna seeasemel meisterliku köietantsija Rexiga, oma rivaaliga, paari. Ent kui tsirkusevankrid lahkusid, ei vaadanud ta neile isegi järele.

Ometi: jäneste hulgas, kes on Interneti põhjatust kübarast välja tõmmatud, leidub aeg-ajalt vägagi huvitavaid ja originaalseid eksemplare. Patt oleks neil uuesti kübarasse kaduda lasta. Ehkki ma küll ei usu, et kogu kirjakultuur iial Internetti kolib, pole see muidugi siiski täiesti mõeldamatu. Ja seega pole päris mõeldamatu ka võimalus, et see sealt ühel heal päeval kogu täiega ja päästmatult ka kaotsi läheb. Mõistlik on see, kes oma lemmiktekstidest endale koopiad teeb. Võimalusel mälukoopiad. Aga ühel päeval lähevad muidugi kaotsi needki. Internetis pole midagi erilist.

—

* Kaks kadunud blogi ärkasid nädalapäevad tagasi õnneks uuesti ellu — uue blogina, mis oli vahepeal parooli all jõude olnud.

** Ka novembris kadunud blogi virgus paar päeva tagasi taas, tõsi küll, mitte kõigile — aga minule siiski — ligipääsetaval kujul: “This blog is open to invited readers only.”

C. Hasselblatt: Kirves raamatukogus

Uue ideoloogia pealesurumise juures on aga probleemiks asjaolu, et see ei satu vaimsesse ega ainelisse vaakumisse, vaid kõnealuses ruumis on üks või teine juba olemas. Kirjastuste ja trükikodade ülevõtmine ning ebameeldivate elementide pagendamine ei saanud 1940. aastal Eestis aset leida tagasiulatuvalt, st kõik see ei muutnud mitte vähimatki tõigas, et rahvastik oli elanud viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabas ühiskonnas ja vastavalt sellele soetanud endale ka ulatuslikud raamatuvarud. Või omas kas või ainult telefoniraamatuid. Ent need olid ohtlikud, sest sisaldasid muu hulgas Tallinnas asuvate välisriikide esinduste kontaktandmeid. Seega rebiti ühe esimese meetmena kõigis avalikes asutustes leiduvatest telefoniraamatutest vastavad leheküljed välja.

Raamatukogud kätkesid hoopis ohtlikumat potentsiaali, mis tuli kas kõrvaldada või vähemasti luku taga hoida. Hakatust tehti sellega, mida uued võimukandjad pidasid triviaalkirjanduseks. Nimekiri 29 seesuguse kahjuliku raamatuga, mille hulka kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte-Cristo”, koostati juba 1940. aastal. Osaliselt veel müügil olevad eksemplarid tuli kokku koguda ja hävitada. Kättesaadu põletati ära, Tallinnas näiteks ühes manöövriveduri katlas. Seejärel nopiti ikka ja jälle üksikuid raamatuid välja ning pandi keelu alla, kuni hakati koostama täielikke nimekirju kirjandusest, mis kuulus hävitamisele. Selleks kutsuti ellu komisjon, mis tuli esmakordselt kokku 23. augustil 1940. aastal August Alle eesistumisel. Komisjoni ülejäänud liikmed olid August Jakobson, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja tollal juba paar lasteraamatut üllitanud Paul Rummo.

See komisjon pidas kuni 19. novembrini kümme istungit ja koostas neli — ka avaldatud — nimekirja raamatutest, mis kuulusid keelustamisele ning raamatukogudest eemaldamisele. Koostati ka nimekirju raamatutest, mis olid keelatud ainult osaliselt, st kust tuli mõned leheküljed välja rebida. Selle esimese komisjoni poolt keelatud raamatute koguarvuks on 1552 nimetust, umbes kolmandiku neist moodustasid venekeelsed teosed. Pearõhk oli pandud poliitilistele, see tähendab kõigile parteijoonest hälbivatele ja kõige laiemas mõttes nõukogudevaenulikena või kommunismivastastena tõlgendatavatele teostele, religioossetele või filosoofilistele kirjutistele (Krishnamurti, Freud, Steiner) ning ajaloolistele käsitlustele, nagu näiteks raamatutele Eesti Vabadussõjast. Ilukirjanduslikud teosed sattusid löögi alla hoopis vähem. Ent peagi jõudis järg ka nende kätte: kirjanikelt, nagu Johannes Aavik, Artur Adson, Jaan Lattik, Jüri Parijõgi, Gustav Suits või Marie Under kanti indeksisse kõik teosed, teistelt ainult mõni nimetus. Väljasõelumine ja hävitamine puudutas raamatuäri ning avalikke raamatukogusid. Eraisikute kogusid suures mastaabis ei hävitatud. Siin ei jõutud kaugemale üleskutsetest teatud raamatud ära anda, ja neid üleskutseid enamik eestlasi ei järginud, ehkki mõnel pool leidus ka üliagaraid pioneere, kes oma vanemate ja vanavanemate kodus piiblid välja peilisid ja ahjus põletasid.

Kõikvõimsa Nõukogude Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse, Glavliti (Главное управление по делам литературы и издательств) Eesti osakonna loomine toimus 23. oktoobril 1940 ning tõi endaga kaasa kirjanduse hävitamise täiustumise. Ühtaegu oli loodud organisatsioon, millest sai ligemale pooleks sajandiks võõrvõimu, tsensuuri ja ikestatuse sümbol ning mille paljas olemasolugi oli juba riigisaladus. Glavliti esimene ülesanne seisnes raamatute hävitamise koordineerimises ja teostamises. Selleks kästi kõik indeksisse kantud teosed kahte kogumispunkti toimetada: riiklikku raamatukokku Tallinnas ja Tartu ülikooli raamatukokku. Seal paigutati raamatud esmalt lattu, füüsilist hävitamist alustati alles 1941. aasta juunis, nii et Tartu ülikooli raamatukogu direktoril õnnestus veel üks või teine eksemplar päästa. Tallinnas jäädi nii suurde ajahätta, et hävitustöö täielik läbiviimine takerdus sõja puhkemise taha. Siingi läks korda mõned tuhanded köited päästa. Raamatute konkreetne hävitamine oli ütlemata jõhker: nad kisti paljaste kätega katki, lõigati suurte nugadega lõhki või pandi raiepakule ja taoti kirvestega puruks. Abitöölistel, kellele maksti poolteist rubla tunnitasuks, olid kaks nädalat käed tööd täis, ja Vene paberitehastesse saabus rohkesti vanapaberit. Sellel esimesel Nõukogude aastal hävitatud raamatute arv on suurivaevu väljaselgitatav, umbkaudseks hulgaks peetakse 200 000 köidet.

Ent lõppeks oli see alles eelmäng. Teise maailmasõja jooksul hävitati hulgaliselt raamatukogusid ja Saksa okupatsiooni ajal kanti indeksisse ca 400 nimetust. Pärast Teist maailmasõda jätkasid Nõukogude ametivõimud oma suurejoonelist hävitusrünnakut kahjuliku kirjanduse vastu uue hooga. Nüüd otsutati raamatuid lihtsuse mõttes taas ka põletada. Mis puutub eesti trükiste kogukaotusse neil aastatel, siis hilisemad hinnangud on jõudnud äärmiselt suurte arvudeni. Glavlitis oli saavutatud vahepeal nimelt uus tase: keelatud kirjanduse nimekirjade asemel koostati nüüd lubatud kirjanduse nimekirju, mis hävitamist märkimisväärselt hõlbustas. Umbkaudse hinnangu järgi, mille on teinud kirjandusteadlane ja bibliofiil Jaan Roos, kelle valduses oli üks suurimaid Eesti eraraamatukogusid ja kellel õnnestus see Tartu ülikooli raamatukokku ning kirjandusmuuseumi varjule toimetada, oli ca kaheteistkümnest miljonist eesti trükisest, mis 1939. aastal eksisteerisid, viisteist aastat hiljem alles veel ainult kaks miljonit. Teised hävitatud eesti trükiste koguarvu kohta tehtud hinnangud räägivad 20-26 miljonist või 25-30 miljonist. Kirjanduse arengule pole seda laadi andmed sugugi mitte tähtsusetud, sest nad annavad selge pildi kultuuri sel ajal tabanud laastamistest ning ühtaegu ettekujutuse sellest, millises keskkonnas sõjajärgne põlvkond Eestis üles kasvas. Aivo Lõhmus, kes 1988. aasta jaanuaris ajaleheartiklis esimesena seda Eesti raamatuloo osa laiemale avalikkusele tutvustas, andis oma artiklile toona tabava pealkirja: “Iga raamat on ime”.

—

Tõlgitud originaalist: Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin – New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 518-520 (tõlgitud peatükk kannab pealkirja “Die Axt in der Bibliothek”). Avaldatud autori nõusolekul.

Eile oli holokausti mälestuspäev. Sel puhul sobib mälestada mis tahes genotsiidi ohvreid. Raamatute hävitamine, biblioklasm, on osa kultuurigenotsiidist. Ja veel:  “Seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi,” on öelnud Heinrich Heine.

Magnusest

Georg imestas, kui pime oli isa tuba isegi sel päikesepaistelisel hommikupoolikul. Nii et too kõrge müür teispool kitsast hoovi heitis siiski säärast varju. Isa istus akna ääres nurgas, mis oli ehitud mitmesuguste mälestusesemetega õndsast emast, ja luges ajalehte, mida ta akna poole kaldu silme ees hoidis, katsudes sel teel korvata kehva silmanägemist. Laual oli ülejääke hommikueinest, millest isa ei paistnud just palju söönud olevat.

“Oo, Georg!” ütles isa ja tuli talle kohe vastu. Käimisel vajus ta raske hommikumantel lahti ja hõlmad laperdasid ta ümber. — “Mu isa on ikka veel hiiglane,” mõtles Georg endamisi.

(Franz Kafka, “Kohtuotsus”, 1912, tlk Mati Sirkel)

1

Välu oli nüüd tühi, lagendik oli tõepoolest lagendik. Film hakkas lõppema. Magnuse isa seisis ja ei vaadanud enam vist kuhugi, kuid nuttis. Mängult või päriselt? Jumal teab. Esimest korda filmis reetis see mees, heaolust jäme ja selle jämedusega praaliv, igatahes mingeid siiraid emotsioone.

Ma ei ole Kadri Kõusaarelt lugenud ühtegi raamatut ega seega tea, milline on ta kirjanikuna, kuid tema filmidebüüt mulle, mis seal salata, meeldis.

Olin enne “Magnuse” vaatamist enam-vähem puhas leht: olin jälginud filmi Eestis näitamisega seotud õiguslikku riidu vaid poole silmaga, kui mitte isegi veerandiga (ma ei kahtle, et seda filmi ühel päeval ja pigem peatselt kui aastate pärast Eestis vabalt näidatakse ning dvd-na müüakse) ega olnud teadlikult arvustusi lugenud. Võin öelda ka nii: ma mitte lihtsalt ei kahtle, et “Magnust” Eestis peagi avalikult näidatakse, ma olen selle poolt. Tingimata näidata! Ma ei ole tsensuuri poolt.

Jah, teadsin muidugi sedagi, et “Magnus” oli esimese eesti filmina linastunud Cannes’i festivali ametlikus programmis (Un Certain Regard), ja nii olid ootused ka vastavalt kaunis kõrged.

“Magnust” tuleb kindlasti näidata. Ma arvan, et kunstiteose üheks funktsiooniks on pigem teose tarbijas mõtete tekitamine kui nende uinutamine (see ei saa olla muidugi universaalne nõue, vahel kulub uni vägagi marjaks ära), ja seega on diskussioon ka kogu ühiskonnas, eriti soikumuse ajal, mõnel põletaval teemal — nagu näiteks noorte inimeste enesetapp, mis on kahtlemata ühiskondlik probleem, mitte vaid enesetapja asi — kindlasti hoopis etem kui üldine haudvaikus.

Rainer Werner Fassbinder on öelnud oma filmide kohta: “Ma teen oma filme ka selleks, et näiteks inimesed, kes on abielus ja kelle abielu on kriisis ja kes näevad minu abieluteemalist filmi, oma abielu seejärel jälle täiesti konkreetselt problematiseeriksid, ja ma pean hulka positiivsemaks seda, kui taoline abielu seepeale tõesti puruneb, või kui minu filmid sellele purunemisele kaasa aitavad, kui et taoline abielu jääks institutsioonina edasi püsima, ilma et selle kohta küsitaks ja seda läbi katsutaks.”

Ma mõtlen, et Fassbinderi abielukriitika õigustus sobib ka “Magnuse” puhul hästi, sest on ju Kõusaare film ka film perekonnast ja võib-olla kitsamalt isa ja poja suhtest. Viimane võib aga patriarhaalses ühiskonnas (nagu ta meil laias laastus veel paraku on) olla eriti terav ja pingeline, haiglaslikult hävituslik, sest see seotakse tihedalt võimuvõitlusega (Kafka on seda võib-olla kõige põhjalikumalt tematiseerinud). Et see kõik pole aga kaugeltki, n-ö “olemuslikult”, mingi meeste teema, näitab kas või Elfriede Jelineki “Klaveriõpetaja” (ja Michael Haneke film sellest romaanist). (Muide, ma ei tea, miks “Klavierspielerin” on tõlgitud kui “Klaveriõpetaja”. See peaks ikka olema “Klaverimängija”.)

2

Arvan, et nii lõhkist perekonda kui Kõusaare “Magnuses” pole eesti filmis seni näidatud. Sarnasusi selle alkoholist ja mõnuainetest läbiimbunud miljööga oskan ma leida esimese hooga vaid belglaste vendade Dardenne’ide filmist “Rosetta” (1999), mille nimipeategelane liigub sarnase automaadina nagu Magnus (kes küll erinevalt Rosettast ju küll reflekteerib algusest peale, kuid keerleb siiski ühes ja samas rattas, nii nagu kogu tema peregi). Eesti viimase aja kirjandusest meenub vast Aidi Valliku hiljutine “Mis sinuga juhtus, Ann?” (Rainer Sarneti filmi “Kuhu põgenevad hinged” pole ma kahjuks näinud) ja sealt võib-olla eriti Anni sõbranna Maya perekond — äärelinnatrööstitus à la August Jakobsoni “Vaeste-Patuste alev”. Oli ju lõpuks Mayagi enesetapja, igatahes enesetapuüritaja.

Eesti filmi ajaloos on tavatu ka Magnuse isa, omaaegse viruärika (kirjutan selle sõna kokku ja väikese tähega, nii nagu kirjutatakse hansakaupmeeski) ja prostitutsiooni vahendaja, tõelise postsovetliku mužiki, täisverelise uuseesti jõmmi portree, mis on joonistatud seejuures õnneks õige tundliku, empaatilise pintsliga, ilma vihkamise või põlguseta.

Lugesin nüüd Sirbist (28. märts 2008), et Olev Remsu heitis “Magnusele” ette nõrka dramaturgiat, lausa selle puudumist. Remsu tunneb puudust “kohustuslikust konfliktist”. Ma ei tea. Sellega on võib-olla nii ja naa. “Magnus” on n-ö seisundifilm, lüüriline pildirida hirmus kõledate dialoogidega. Kõigile poeetikanõuetele vastava süžee konstrueerimine võiks aga luua halvimal juhul illusiooni, nagu õnnestuks enesetapjast ja tema enesetapust — sulgedes nad ümmargusse loosse — lõpuni aru saada ning probleem n-ö lahendada, vähemalt selleks korraks. Kuid kas see lahendus on üldse täiel määral võimalik?

Võib-olla oleks taoline ümar filmilahendus enamasti lihtsalt tagantjärele tarkus?

Hollandi-palestiina režissöör Hany Abu-Assad, kes tegi Palestiina enesetaputerrorist filmi “Paradise Now” (2006), ütles ühes intervjuus, et tema meelest ei ole olemas ühte ja kindlat enesetaputerroristi tüüpi. See inimene võivat olla ükskõik kes. Selle teoni viivad elud olevat nii erinevad.

Võib-olla on niisiis ainsaks mõistlikuks lahenduseks tõesti mingi üldsõnaline soovitus otsida teistelt ja pakkuda teistele rohkem, noh, lähedust, rohkem kuulata ja rohkem rääkida ja rohkem — kuidas öelda — armastada? Midagi sellist. Kõlab läägelt ja pateetiliselt, aga paremat retsepti ma ometi ei tea.

“Magnus” retsepte ei jaga, ja õigesti teeb. Retseptide jaoks on kokaraamatud ja käsiraamatud, võib-olla ka blogid. “Magnus” on film, ja film näitab eelkõige. “Magnust” saab vaadata illustratsioonina näiteks Juhan Viidingu ridadele

Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli.
Ka magades.

—

P.S. Mu jutt kõlab nagu kiidulauluna. Noh, mingil määral ta ongi. Kas või julgus Eestis sellist filmi teha väärib kiitust. Ja kaameratöö on köitev ning näitlejate üle pole mingit tõsist põhjust nuriseda. Võib-olla häirisid mind aeg-ajalt mõned filosoofitsemised dialoogides, kuid üldist soodsat muljet see ei muuda. Väheveenvana ja kunstlikuna tundus mulle küll Magnuse psühhiaatri eriskummaline kaksikelu. Ehkki seda võib ju ette tulla, miks mitte. Ja veel: võib-olla kahjuks jäi üsna tagaplaanile Magnuse ema, selle kirevaid, almodóvarlikke fantaasiakostüüme kandva naise roll (Merle Jääger).

Ma ei tea, kas enesetappudel on lugu. Kuid enesetappudega võivad lood kaasneda või neile järgneda. Lood on elavatel, mitte surnutel. “Magnust” vaadates pidin mõtlema palju hollandi noorema põlve režissööri Nanouk Leopoldi valusale ja kaunile filmile “Guernsey” (2005), mis osales Cannes’is nagu Kõusaare filmgi (muide ka samas programmis, muidugi kaks aastat varem).

“Guernsey” on film sellest, mida enesetapp teeb teistega. “Guernseys” esineb enesetapp episoodina üsna filmi algul, esmapilgul kõrvalise sündmusena peategelase Anna jaoks, kes enesetapjat samahästi kui ei tunnegi — sündmus toimub pealegi kodust kaugel eemal võõral maal ja kuulub õigupoolest vaid Anna tööelu juurde, kuid ometi hiilivad selle episoodilise sündmuse järelmõjud aegamisi Anna kogu elusse, ja löövad selle paigast.

“Guernsey” lõputiitreid saadab Nouvelle Vague’i “In a Manner of Speaking”: Oh give me the words / Give me the words / That tell me nothing / Oh give me the words / Give me the words / That tell me everything.

P.P.S. Vaatasin “Magnust” 9. aprilli õhtul kodus Tartus.

—

Vt ka “Magnuse” juhtumist tõukuvat sissekannet “Vabadus varju jääda” Ekstaole blogis (11.4.200), mis vaagib sõnavabaduse ja privaatsuse puutumatuse võimalikke konfliktialasid ning on Tsitronkollase käesoleva postitusega poleemiline.

Lisamärkus. Alati on olnud arusaamatusi fiktsiooni ja tegelikkuse lahushoidmises, eriti sestpeale kui kirjandus on püüdnud keskenduda vahetu kaasaja kujutamisele ning sedakaudu ühiskondliku elu mõjutamisele. Alati on olnud ka kunstilise vabaduse kuritarvitamist — sagedamini vast pseudonüümi varjus (millele kunstnikul iseenesest peab olema õigus, ka kunstnik vajab kaitset — kuid eks sellelgi õigusel ole omad ohud, vrd diskussiooni nn leimamise teemal; küsimus on ju, et kas nn kunstnikuõigused peaksid laienema kõigile miljonitele anonüümsetele netikommentaatoritele), halvimal juhul koguni võõra nime all (näiteks August von Kotzebue 18. sajandi lõpul talitas kord nii, kasutas omavoliliselt ühe teise kirjaniku nime, laimas niihästi seda kirjanikku, kui ka selle kirjaniku nime all ühte teist kirjanikku, ja teenis selle topeltnärususe eet ära kirjanikkonna üsna üksmeelse põlguse mõneks ajaks).

Kõusaar kasutab aga oma nime ja läheneb delikaatsele teemale mu meelest delikaatselt. Ta ei mõista oma tegelasi hukka. Ta ei irvita nende üle. Ei midagi sellist.

Kirjanik ja filmitegija on samuti inimene ja eks leidu nendegi kunstiliikidega tegelejate hulgas närukaelu, suuremaid ja väikemaid. Kuid seadusandluses ei saa mu meelest lähtuda alati kõige hullemast stsenaariumist, see oleks märk süvenevast ühiskondlikust paranoiast. Kindluse mõttes oleks targem siis kirjandus ja kunst üldse rangelt keelata (fundamentaalkristlaste hulgas leidub tõesti haruharva n-ö loomeinimesi — jah, ma tean, see on veider sõna, mille üle saab lõõpida — , küll aga propagandiste) ja “kahtlased” raamatud jm põletada.

“Magnusele” on ette heidetud, et asjaolu, et Kõusaar on valinud Magnuse isa rolli mehe, kelle poeg on samuti enesetapu sooritanud, olevat amoraalne. IMDb-s (The Internet Movie Database) leidub selliseid nördinud vaatajareaktsioone terve hulk.

Ma ei saa sellest mõttekäigust hästi aru. Kas amoraalne on ka see, kui mõnes filmis matab oma ema inimene, kes on ka reaalses elus oma ema matnud? Või kui mõnes filmis suudleb keegi, kellel on suudluskogemus ka tõelises elus? Jne. Ka surm ja vabasurm on osa elust, ja sedagi osa tuleb kirjanduses ning kunstis kujutada, vähemalt üritada kujutada. Ja kunst ning elu ei ole kunagi rangelt lahus.

Seebiooper

Väike puumaja agulis
täis mitmesugust rahvast
kõigil on siin midagi
ühel tüdrukul on laps
ja üks poiss kes neid
vahel vaatamas käib
ja ühel noormehel on
igavene kallis auto
mida ta õues putitab
ühel naisel on peenar
kust ta peletab kasse
ja ühel vanal mehel on
rasvtõbi ja viinaviga

Ja minul ? — Minul on
mitmesugused unenäod
puhtad ja roojased
kust otsast vaadata

Üks oli seebiooperlik

Olin suur vanaroosa
lõhnav tualettseep
ja Jumal iga kord
kui ta WC-st tuli
(ta istus seal kaua)
pesi soojaveekraani all
minuga pikalt-pikalt
oma valgeid käsi

Wahrheitsflicken

Der kanonische Text

Ich zog jetzt erneut die Stiefel an, setzte die Mütze auf und öffnete die Tür einen Spalt breit. Habakuk, der schweeweiße Kater meines theologisch gelehrten Freundes, huschte hinaus.

…

Apokryphe Fassungen

a

Ich stülpte hastig die gestrickte Zipfelmütze über den Kopf und wollte mich aus dem Staub machen. Die Uhr mußte bald Mitternacht schlagen.

“Die Stiefel hast aber vergessen,” lachte der Theologe.

Ich fluchte in Gedanken meine Zerstreutheit, lachte jedoch mit, und zog mir die Stiefel an. Dann stieß ich die Tür einen Spalt breit auf. Ahmed, der zerzauste einäugige bräunliche Kater meines gelehrten Freundes huschte nicht hinaus. Ebensowenig huschte er von draußen herein.

“Seltsam sowas. Um diese Uhrzeit gibt es im allgemeinen zwei Möglichkeiten. Der Ahmed huscht entweder nach draußen oder er huscht eben von draußen ins Haus.”

Der zusehends ratlose Theologe gab mir zu verstehen, ich sollte eine Weile in seiner geräumigen Halle warten, und verschwand in die Wohnung nach hinten. Nach einigen Minuten kehrte er wieder und blickte bedrückt drein. Er drückte mir eine Taschenlampe in die Hand und sagte:

“Du, der Ahmed ist nirgends. Hab die ganze Familie aufgeweckt. Bitte, hilf uns suchen. Hast ja noch Zeit?”

Im nächsten Augenblick tauchten aus dem Dunkel der Intellektuellenwohnung noch vier weitere Gestalten auf, die jüngste von ihnen ein kaum einjähriger Säugling. Niemand sagte ein böses Wort. Keiner meckerte. Man kleidete sich an, bedacht und tatkräftig, die kleineren ließen sich von den größeren helfen, es herrschte vollkommene Einhelligkeit und gegenseitiges Verständnis.

So muß das Estland aussehen, das ich mir immer geträumt hatte, dachte ich, als wir endlich zu sechst nebeneinander vor dem Haus standen, bereit den verschollenen Ahmed aufzutreiben, auch wenn er vom Erdboden verschluckt wäre. Im Schlaglicht der sechs Taschenlampen lag die Umgebung des Hauses auf dem Jakobsberg vor uns wie auf dem Handteller — der ganze terrassenförmige Bergabhang bis hinunter zur am sumpfigen Embachufer gelegenen Holzhausvorstadt, in der das Elend hauste.

Wir haben eine Kette gebildet und Hand in Hand den ganzen näheren und weiteren Umkreis des gleißend weißen funktionalistischen Wohnhauses etliche Male durchkämmt. Jedes Gebüsch haben wir auseinandergenommen. Unter jeden Stein haben wir geguckt. An jedem Baumstamm haben wir geklopft und gelauscht. In Augenblicken der Ohnmacht fand man Stütze an der Freundesschulter.

Von dem Kater fehlte nichtsdestotrotz jede Spur.

Hinterm Horizont sickerte schon ein erstes zaghaftes Morgenrot hervor, als über die Vorstadt zu unseren Füßen plötzlich der helle Ausruf des Nesthäkchens der Theologenfamilie erscholl:

“Ahmed!”

Das war das erste Wort aus dem Mund des wackeren Wichts, der bisher in tausend Zungen geschwiegen hatte.

Alle Blicke flogen jetzt hinter dem schöpfungswortgleichen Ausruf her. Und siehe da: das prahlende Strahlengold der im majestätischen Gleitschritt aufgehenden Sonne verwandelte den ruppigen Buckel des sich auf einem kleinen Absatz, den wir bei unserer langwierigen Nacht-und-Nebel-Aktion schlichtweg übersehen haben mußten, reckenden Ahmed in ein wahrhaftiges Königskleid. Das Auge des morgenfrischen Katers, der sich offenbar die eiskalte Winternacht hindurch in der hölzernen Vorstadt herumgetrieben hatte und, von Ausschweifungen ermattet, auf dem schattigen Absatz zur Ruhe gekommen war, zwinkerte unzurechnungsfähig.

Ahmed wurde gemeinsam ins Haus getragen. Die Kinder waren mit keiner Macht vom Streicheln des wiedergefundenen Gespielen abzuhalten.

Wir frühstückten noch zusammen, damit jeder mit gestärktem Leib sich seinen Tagespflichten widmen konnte. Labendes Leitungswasser, fünf Brötchen und zwei winzige Fischlein — nicht gerade viel, doch genau genügend für alle. Auch Ahmed kam auf seine Kosten: das Strubbeltier fraß sogar den Schwanz des ihm zugeteilten Fischleins ohne weiteres auf.

“Herzlichen Dank,” sagte der Theologe mir beim Abschied vor seiner schlichten Haustür, während er mich unverwandt anblickte. Und fügte hinzu: “Welcher Mensch ist unter uns, der nicht hingehe nach dem Verlorenen, bis daß er ihn endlich finde?”

“Du sollst meinen Dank haben,” antwortete ich. “Du hast mir eine Lektion erteilt.”

Als ich beim Weggehen zurückschaute, sah ich die ganze Familie hinterm Küchenfenster stehen, Ahmed in der Mitte, und mir mit weißen Taschentüchern freudig nachwinken.

…

b

Ich schaute auf meine Uhr und begriff, daß es höchste Zeit war, zu gehen. Jeden Augenblick mußte die Mitternachtstunde schlagen. Nachdem ich mir das Schuhwerk angezogen und den Kopf bedeckt hatte, murmelte ich dem Gastherrn etwas zum Abschied und drückte die Türklinke. Die Tür war zu. Ich probierte es nochmals. Vergeblich.

“Du meine Güte, ich muß die Tür wohl inzwischen zugeschlossen haben. Gleich werde ich den Schlüssel finden.”

Der Theologe stellte sich neben mich und fing an, fieberhaft in den Taschen der vielen Mäntel an einer Metallstange, die nur durch einen dünnen Vorhang von der geräumigen Halle der Intellektuellenwohnung getrennt war, herumzuwühlen. Eine große Familie braucht viele Mäntel und noch viel mehr herb und geheimnisvoll duftende Taschen.

“Wo habe ich den Schlüssel bloß hingesteckt? Jesus Maria im Himmel!”

Mir wurde drückend warm. Ich lockerte meinen wollenen Schal und preßte mich so nah wie möglich an die Haustür.

“Da hab ich ihn!”

Dann muß der siegesfrohe linke Fuß des Theologen über das Kinderdreirad, das in der Halle stand, gestolpert sein, denn plötzlich stieß der nimmermüde Sucher, der gefunden hatte, ein kerniges Kraftwort hervor, fiel mit seinem ganzen gelehrten Gewicht auf mich und riß dabei mit dem Mantel, dessen Tasche den Schlüssel versteckt hatte, noch mindestens die Hälfte der Überkleider von der Stange mit sich.

Ich war von dem Aufprall benommen. Der unterm Kleiderhaufen begrabene Theologe drohte mich zu ersticken.

Ich schloß für einen Augenlick die Augen. Als ich sie wieder öffnete, schaute ich in die Augen des geräderten Gelehrten. Seine Augen waren tatsächlich gelehrt, aber nicht nur das. Diese Augen waren von den meinigen nur ein paar Zentimeter entfernt. Gleich hier. Auf einmal fühlte ich etwas Warmes und Weiches auf meinen Lippen. Ich machte meine Augen wieder zu. Wir küßten. Er war tatsächlich gelehrt. Der Schwerenöter. Die Hand des Theologen bahnte sich einen breiten Weg unter meinem Hemd.

“Nicht heute. Bitte.”

“Alle schlafen. Niemand hat was gehört,” nuschelte er.

Das Ticken der Wanduhr in der Halle füllte die Wohnung.

“Ein anderes Mal.”

Ich schlängelte mich nun entschlossen unter dem gottgeweihten Gefallenen heraus und richtete mich leicht verschämt auf. Half dem verstauchten Fuß des Theologen von dem tückischen Dreirad los.

Er schloß die Tür auf und ließ Siegfried, seinen schwarz-weiss getigerten Kater durch den sich öffnenden Türspalt ins Haus huschen. Es ging auf eins.

Ich war schon über die Schwelle getreten, als der Theologe mich an den Schultern faßte und zu sich zog. Er umklammerte mich mit seinen unregelmäßig zuckenden Armen. Aus seinem Mund roch es ein wenig agnostisch.

“Ich hatte lange darauf gewartet.”

Ich küßte ihn auf die Stirn.

“Ich weiß.”

“Alles hat seine Zeit.”

“Du sagst es.”

“Das ist unser Geheimnis. Unser Sakrament.”

…

c

Ich knöpfte meine Stiefel zu, setzte mir das Barett auf und öffnete die Tür sperrangelweit. Ich mußte hier endlich hinaus. Der Februarfrost schnitt in die Knochen. Ich wollte etwas Zusammenfassendes sagen, etwas Klares und Endgültiges, aber der eisige Wind ließ schon die Gedanken erstarren. Eine Fliege flog aus dem Nichts durch die Türöffnung in die geräumige Halle der Intellektuellenwohnung: leise schwirrend umkreiste sie den Theologen.

“Also dann, man sieht sich,” sagte ich noch und wäre beim Verlassen des Hauses um ein Haar auf die Schildkröte des Theologen getreten, die offenbar während unseres Gesprächs, das sich in die Länge gezogen hatte, aus dem abgrundtiefen Kinderzimmer in die fußbodenbeheizte Halle gekrochen war.

“Eben, man sieht sich,” sagte auch der Theologe, der jetzt in Gedanken schon ganz woanders zu weilen schien, durch das Gesurre der Fliege, die um seinen bleichen Kopf schneidige Kreise zog.

Ich hob mein rechtes Bein, um endlich über die Schwelle in die Nacht hinauszutreten. Im gleichen Augenblick huschte Lilly, die große pechschwarze Katze des der Theologie Beflissenen, durch die Türöffung herein und verschwand im Dunkel der Wohnung. Womit mag der gelehrte Mann bloß dieses Prachttier füttern, daß dessen Fell immer derartig glänzt und glitzert, dachte ich neidisch und vollendete meinen Schwellenschritt. Den Bruchteil einer Sekunde später wuselte, vielmehr wieselte etwas Kleines und Längliches zur offenen Tür herein und stürmte der Lilly nach.

Fürwahr, ein Wiesel, war mir klar, nachdem ich mich vom Schreck erholt hatte. Ein waschechtes Wiesel, was du nicht sagst. Und dann, gleich hinter dem Wiesel her, sich fast mit meinen Beinen verknotend, eilte in die Intellektuellenwohnung ein Iltis.

“Wenn du selber mal Kinder hast,” erklärte der Theologe auf meinen erstaunten Blick.

Von der Unterstadt hallten die dumpfen Schläge der Rathausuhr herüber. Zwölf Mal.

Mit letzter Not konnte ich mich noch ducken, sonst hätte der Rabe, der jetzt aus der Winternacht in die intellektuelle Dämmerung meines gelehrten Freundes hereinsegelte, gefolgt von einer Fledermaus, die den Freiraum zwischen mir und der Türöffnung mühe- und lautlos traf, mich wohl umgeworfen. Doch der Wolf, der einen Augenblick später brüllend ins Haus sprang, schwarz wie ein Mohr, schmetterte mich wirklich zu Boden.

“Was geht hier vor? Was treibst du überhaupt?” konnte ich nur ohnmächtig herausbringen.

“Jedenfalls keine Theologie. Das wollte ich dir schon längst sagen. Doch geh jetzt.”

Er drehte sich um. Ich sah, daß der Rücken meines gelehrten Freundes hohl war, wie ein Baumstamm. Ich kreischte laut.

Er drehte sich wieder zu mir.

“Und gelehrt bin auch nicht. Ich lehre mich selbst. Nenne mich einen Geologen, wenn du mich unbedingt nennen willst.”

Ich rappelte mich auf die Beine, schlug die Tür in Höllenangst zu und rannte auf Teufel komm raus barhäuptig den Jakobsberg hinunter. Down to the river.

…

Nachträgliche Notiz der Herausgeberin

Das Leben eines Menschen gleicht oft der Passion eines Unkrauts im Blumenbeet: Kaum hat es das Glück gehabt, sich zwischen seinen liebevoll umsorgten und als Kulturpflanzen umjubelten Beetnachbarn ein wenig hervorzuschwingen, wenn es, von der Hand des eifrigen Gärtners gefaßt, schon zerdrückten Stengels zum Komposthaufen wandert. Nur zu selten wird dem so Verschmähten von einem mitleidigen Auge eine vereinzelte geneigte Träne nachgeweint.

Ein ähnliches Schicksal war auch dem Verfasser der oben veröffentlichten Zeilen beschieden. Nach reiflichem Studium der Papiere, die sich in seinem nicht umfangreichen Nachlaß befinden, haben wir den Entschluß gefaßt, sie dem Urteil der Öffentlichkeit preiszugeben.

Der Verfasser selbst, der neulich, wie zur Genüge bekannt sein dürfte, noch in der Blüte seiner Jahre einem blutigen Anschlag, dessen Untersuchung, trotz des Einsatzes der besten Kräfte der estnischen Polizei sowie der Interpol, bisher leider kein befriedigendes Ergebnis gezeitigt hat, zum Opfer gefallen ist, hatte zu allem Unglück auch noch das bittere Los, seine letzte Reise durch die ewig sternlose Nacht nahezu unbekannt und im Hinblick auf seine künstlerischen Fähigkeiten völlig verkannt anzutreten.

Diese Fähigkeiten wollen wir dem Dahingeschiedenen hingegen durchaus nicht aberkennen, doch geben wir gern zu, daß sich angesichts des fragmentarischen Charakters seiner nachgelassenen Schriften, die dessen ungeachtet durch die Frische der Poesie und einen erstaunlichen psychologischen Tiefblick hier und da ansatzweise einen geradezu zu bestechen vermögen, keine allzu weit reichenden Schlußfolgerungen auf seinen etwaigen Platz in der Literaturgeschichte ziehen lassen.

Wir fügen dem eigentlichen Werk des verstorbenen Dorpater Autors einen kurzen Brief hinzu, der sich gleichfalls im Nachlaß findet und von seiner Hand zu stammen scheint. Uns scheint, daß dieser mitten im Text jäh abgebrochene Brief, dessen Anfangsteil durch starke Beschädigung des Papiers ebenfalls abhanden gekommen sein muß, ein Licht auf die Entstehungsgeschichte dieses Werkes werfen und womöglich einen Schlüssel zur Enträtselung seines Todes liefern kann.

Eine kurze Bemerkung sei uns noch erlaubt, bevor wir das Wort dem verewigten Autor geben. Das Original seines Werkes, von dem nur verkohlte Reste, insgesamt sechs nahezu unleserliche Worte, übriggeblieben sind, scheint aller Wahrscheinlichkeit nach in estnischer Sprache abgefaßt worden zu sein, einer Sprache, die außerhalb des winzigen Territoriums der etwa eine knappe Million Einwohner zählenden Republik Estland im europäischen Nordosten, im unmittelbaren Vorgelände der unermeßlichen sarmatischen Steppen, kaum verstanden wird.

Umso mehr dürfen wir von einem Glück im Unglück reden, da der Autor kurz vor seinem Ableben, offensichtlich auf den Gedanken gekommen ist, die estnische Urfassung seines Textes in eine deutsche Form umzugießen. Die gelegentlichen Verluste, die dadurch, was sich nun einmal bei keiner Übersetzung vermeiden läßt, entstanden sein könnten, dürften jedoch durch die poetische Kraft, die der deutschen Sprache innewohnt, mehr als reichlich ausgeglichen worden sein.

Das Werk des mit dieser Publikation nachträglich gewürdigten Autors blieb unvollendet und liegt nach dem derzeitigen Stand der Kenntnis in vier unterschiedlichen Textfassungen vor. Zufrieden scheint er nur mit der kürzesten der vier Fassungen, von ihm als “kanonischer Text” bezeichnet, zu sein. Die übrigen drei läßt er zwar als “apokryphe Fassungen” gelten, trotzdem dürfen wir uns ihres Verhältnisses zueinander, geschweige denn ihres Stellenwertes in der Endfassung, die dem Autor vorgeschwebt hat, lange nicht sicher sein. Dies sind Fragen, die durch ein gründliches vergleichendes Studium dieses zutiefst menschlichen Dokuments noch zu klären sind. (Die jetzige Reihenfolge der apokryphen Fassungen — a, b, c — erhebt keineswegs Anspruch auf Endgültigkeit.)

Von der Anlage der vier uns zugänglichen Fassungen eines Fragments her jedoch wird die Vermutung nur schwerlich zu widerlegen sein, daß es sich hierbei, im zerfetzten Gehirn des verunglückten Autors, um einen längeren polyphonischen Roman im Stil eines Dostojewski oder Mann handeln dürfte, eines getreuen Spiegels menschlicher Nöte und Freuden im Zeitalter der Postmoderne.

Kurz noch einige Worte zum Autor. Nicht nur wissen wir weder seinen Namen noch exakte Herkunftsdaten, da die Verwüstung seiner Wohnung im Zuge des Anschlags alle erdenklichen Spuren und Hinweise darauf ausgelöscht zu haben scheint, ebensowenig sind wir imstande, mit Gewißheit zu sagen, wo seine Deutschkenntnisse eigentlich herrühren. Fest steht lediglich, daß der Autor ein kleines Zimmerlein in der Jamaschen Straße am Rande der Provinzstadt Dorpat zusammen mit seiner schon betagten Katze bewohnt hat und seinen Nachbarn mit Vorliebe aus dem Wege gegangen ist. Gemunkelt wurde in dem abgelegenen Mietshaus allerdings von einer deutschbaltischen Großmutter, die der Menschenscheue in seiner Kindheit gehabt haben sollte, und so möchten wir annehmen, daß dank jener Großmutter oder vielmehr Großtante, einer gewissen Roswitha Mäeberg, bei der sich wohl in Wahrheit eher um ein estnisches Kindermädchen im Dienst einer Familie aus dem niederen baltischen Adel oder dem sogenannten Literatenstand gehandelt hat, eine erste Bekanntschaft des nun verstorbenen Autors mit der Sprache von Goethe und Schiller zustande gekommen ist. Dies erklärt zugleich den mitunter unleugbar etwas altbacken anmutenden Stil seines Werkes.

Dr. phil. Heidemarie Mucksch-Mueschen-Nüscht

Freie und Hanseuniversität Borstel (Holstein)

…

Editorische Nachbemerkung

Die vorliegende Ausgabe enthält den vollständigen Text des im Nachlaß befindlichen Romanfragments. Die Ortographie wurde unter Wahrung des Lautstandes behutsam dem heutigen Gebrauch angeglichen, die Interpunktion dagegen weitgehend bewahrt. Inkonsequenzen der Namensschreibung wurden ausgeglichen, offenkundige Schreibfehler beseitigt.

…

Die 6 erhaltenen Wortfetzen der estnischen Urfassung

[A]hmed kas[s?] vups[ab?] ; las[t]ejalgrat[as] ; võti ; [te? ge?]oloog

Brieffragment des Autors

[…] ihre Bezeichung als “dicke Heulsuse” zum Beispiel hätte ich bestimmt unterlassen sollen, wenn ich ein Christenherz habe, denn das werfe auf ihn, so der Theologe, ein ungünstiges Licht. Und was der Gipfel meiner Frechheit sei: der schneeweiße Kater Habakuk soll nicht in dem Augenblick, in dem ich das Haus verlassen hatte, rausgehuscht sein, sondern schon viel früher, noch lange bevor ich da überhaupt reingekommen war, und, noch schlimmer, der Kater soll inzwischen auch schon wieder zurück ins Haus gekommen sein und sich satt gefressen haben, und ich soll ihn an jenem denkwürdigen Abend gar nicht gesehen haben. Außerdem soll der Kater nicht schneeweiß sein und völlig anders heißen.

Das sind ernsthafte Vorwürfe.

Aber es hat damit eine noch ernsthaftere Bewandtnis. Ich habe in den letzten Wochen sage und schreibe drei anonyme Briefe erhalten, in denen in einem höflichen, jedoch lakonischen Ton gefordert wird, “gewisse Stellen”, wenn mir mein Leben lieb ist, aus “einem gewissen Werk” zu tilgen […]

[Unleserlich durch Brandflecken.]

[…] gestern fand ich vor meiner Wohnungstür eine Sporttasche, die aus der Sowjetzeit stammt, glaube ich. Der Reißverschluß dieser alten mit weiß nicht was beschmierten Tasche war halbwegs einladend geöffnet, ich guckte hinein und fand im Inneren der Tasche einen Backstein, eingewickelt in Papier (das war ein Linienblatt aus einem Schulheft). Auf dem Papier stand, geschrieben mit einem roten Filzstift, der Ausdruck “panta rhei”.

Ich bin weit davon entfernt, einen Zusammenhang zwischen diesen Gemeinheiten und dem Unmut meines theologisch gelehrten Freundes über die Darstellungsweise eines Theologen in meinem Roman zu sehen, aber als Realist bin ich geneigt zu der Annahme, daß die Situation besorgniserregend ist.

Ich habe Angst.

Die Schatten gestern Nacht an der Kalkwand.

Nach sorgfältiger Überlegung scheint mir jetzt, daß mein gelehrter Freund doch irgendwie recht hat, wie fast immer. Aber doch nicht mit allem. Die Hauptpunkte des in meinem Roman geschilderten Gesprächs, jener umstrittenen Auseinandersetzung zwischen dem Theologen und seinem Gast, sind trotz allem mehr oder weniger angemessen geraten, finde ich, und Anlaß zur Meinungsverschiedenheit könnte vielleicht nur die Schlüsselszene, die Krux jenes Februarabends geben, d.h der Absatz:

“Ich zog jetzt erneut die Stiefel an, setzte die Mütze auf und öffnete die Tür einen Spalt breit. Habakuk, der schweeweiße Kater meines theologisch gelehrten Freundes, huschte hinaus.”

Um die Wahrheit zu sprechen, ließ mich diese entscheidende Szene einen langen Abend lang nicht in Ruhe, und ich hatte mich damit, verzweifelt wie ich war, schon fast ab [...].

“Tantsivast linnast”

Ivar Silla lühiromaani “Tantsiv linn” (Tallinn: Tuum, 2007) lugemist alustasin üsnagi suurte ootustega, kuid heitsin raamatu pärast tosinat lehekülge kõrvale.

Päev hiljem hakkas südametunnistus vaevama ja võtsin raamatu uuesti pihku. Vahest olin esmaotsuses ennatlik, mõtlesin. Umbes neljakümnendast leheküljest peale (s.o enam-vähem neljandik kogumahust) kippusid silmad aga taas kinni vajuma. Tohoh. Tegin kohvi ja võtsin nüüd pihku ka (filoloogi komme) pliiatsi. Päev hiljem lugesin teose lõpuks läbi.

Mida mõistan öelda? Nojaa, ütleksin nii, et see materjal oleks võinud ehk mõnda aega veel seista ja laagerduda. Ja seejärel võinuks teksti julgelt ja põhjalikult kärpida. Ja toimetada. Nii et on vast isegi hea, et ma seda raamatut lugemata peast jõuludeks kellelegi ei kinkinud (ta oli juba sisse pakitud, kuid jäi juhuslikult üle andmata).

Miks ma nurisen? Ennekõike seepärast, et mind ei köitnud selle teose stiil. See väsitas. See oli lihtsalt liiga sageli logisev eesti keel (nt lk 97 lause “Õpikud seisavad lahtiselt laua peal, mõnelgi tolmukord peal”). Kui väga teravalt öelda, siis võiks öelda nii: siin polnudki stiili. See pole iseenesest patt, eks leidu ju teisigi stiilituid kirjanikke, kes köidavad muuga. Näiteks varalahkunud Jüri Ehlvesti, ühe mu lemmiku, pöörased mõttesaltod ja ohjeldamatu fantaasia, tema lugu, on peaaegu alati nauditav, olgu see kirja pandud kuitahes isikupäratus stiilis. Aga siin polnud ka märkimisväärset lugu. Seegi pole patt. Peeter Sauter võib kirjutada nauditavalt ka mitte millestki. Näiteks.

Silla keeles annab tooni släng, siin on silmatorkavalt palju vägisõnu, niinimetatud “ebatsensuursust”. Ka see pole iseenesest ei halb ega hea. See pole ka uus. Seda kõike on külluses Sauteril, seda on Kaur Kenderil (kelle “Iseseisvuspäeva” ma hindan), seda on väga palju varasel Kerttu Rakkel jt. Kuid kõnekeelt kasutada ja ropendadagi saab nii ja naa — näiteks Rakke “Kalevipoeg” on ses mõttes, tundub mulle, eesti kirjanduses novaatorlik, võib-olla ühel päeval klassikagi.

Silla raamat kõneleb kolmveerandi osas laaberdamisest ja ümberaelemisest. Noh, väga tore. Aga näiteks Rakke “Seitse päeva” (lõbusa eneseiroonilise žanritähistuse all “naistekas”) kõneleb sellest veenvamalt.

Kõrvalmärkusena: deminutiivide suhteline rohkus Silla keeles oli minu kui vähendusalti hollandi keele sõbra jaoks siiski sümpaatne (nt “lilleke”, “lehmake” jms teatud tüüpi inimeste tähistusena on päris lõbusad leiud).

Millega “Tantsiv linn” võiks niisiis üldse eesti kirjanduses välja paista? Vastus on mu meelest õige selge: Tallinna homoelu, täpsemalt homobaaride melu pildistamisega. Raamatul on ses mõttes teatav dokumentaalne väärtus (ma ei oska küll hinnata pildistuste täpsust, sest neis baarides toimuvat ma ei tunne; oletan, et kõike on üksjagu paisutatud ja, mine tea, vahest seejures ka pisut keskmise lugeja eelarvamustega mängitud, mis võib olla aga ka kahe teraga mõõk — homofoobid saavad soovi korral väita, et “sellised” need homod ongi). Ja niisugusena on “Tantsiv linn” kahtlemata mingi tähis eesti kirjanduses, ta on üks meie esimesi eksplitsiitseid n-ö homoromaane — juba motoski esineb sõna “gei”. Kahjuks jääb see tekst ometi nišikirjanduseks ega suuda tõusta suuremaks üldistuseks Tallinna, rääkimata maailma ööelust.

Kuid kirjanduslikult, näib mulle, on Silla raamat ein Machwerk. Tüüpilised on põrpiva loogikaga laused, nagu “Sveni olin küll ehk üsnagi ehedalt armunud olnud, aga ühepoolne armastus pole ju terviklik” (lk 105). Emil Tode “Piiririigiga”, eesti kirjanduse viimase paarikümne aasta ühe suurteosega, seda kõike kõrvutada ei sünni. (Nimetan “Piiririiki” seetõttu, et Eesti Ekspress mainis oma aastalõpu napis ja üldjoontes soodsas notiitsis “Tantsiva linnaga” seoses millegipärast just seda teost ja see tekitas mus huvi. Muide, mõlemad romaanid on ilmunud mainekas kirjastuses Tuum, mis võiks olla iseenesest kvaliteedimärk.)

Aga lugu? Kaks noort Tallinna homobaarides liikuvat meest (üks neist imekaunis prostituut Margo, teine alles jutustuse käigus oma homoseksuaalsuse avastav üliõpilane Jaanus) jõuavad viimaks keerdkäike mööda kokku ja terendab happy end. Selleks ajaks on prostituut oma töö sinnapaika jätnud ja üliõpilane on löönud käega viljatuile kirjanduslikele katsetustele. Kirevate baaride asemel suunduvad mõlemad hoopis “ühte tagasihoidlikku majja ning uks sulgub” (lk 132). Noormeeste kokkuviijaks, halliks kardinaliks, näikse olevat episoodiliseks jääv tegelane Erni, noor literaat (Ivar Silla alter ego?), kes on soovitanud nartissismi põdevale prostituudile traumajärgse eneseabina (paksu kõhuga heterojõmmid peksid ta jõhkralt läbi) kirjutamist. Ja nii see prostituut siis laterdabki (muudmoodi ei oska ma seda nimetada) lehekülgede kaupa. Kirjandushuvilise üliõpilase eneseleidmise lugu, tema coming-out (samuti minavormis reportaažitaoline jutustus, mille stiil ei erine mainimisväärselt prostituudi pajatuslaadist; muide, huvitav küll, miks, kui ta hindab selliseid rafineeritud stiilimeistreid nagu Betti Alver?) on ennustatav ega ole psühholoogiliselt huvitav teps, selle edasiandmisel leidub hulgaliselt lamedaid sedastusi, nagu “Kuid millegipärast on mul tunne, et nende riietega olen kaotanud midagi iseendast” (lk 67) jms. Üldse, mul on raske uskuda, et Margo ning Jaanus võiksid kokku saada ja jäädagi mujal kui Erni (või romaani autori) soovunelmas.

Paar ilusat kohta “Tantsiv linn” siiski pakub. Kaunis liigutav oli mu meelest prostituudi lugu ühest oma soome kliendist, keskealisest ärimehest Juhanist, kes temasse kõrvuni armub ja kellesse temagi enese üllatuseks armub, samuti kõrvuni või enamgi veel, nii et otsustab demoraliseeriva ja keha ruineeriva prostituuditöö sinnapaika jätta, kuid kurva puändina selgub viimaks, et Juhanil on Soomes rase naine (kõik see on kirjas 22. peatükis). Siit andnuks ehk pikema loo kirjutada.

Üldiselt hakkas raamat lõpupoole paremaks minema, kohati tekkis mingi dünaamika. Sellegipoolest eelistasin prostituudi ja üliõpilase pihtimustele teksti aeg-ajalt sekka pikitud lüürilisemaid kursiivis lühitekste. Kuid imet ei sündinud siingi.

Ma ei oskagi esimese hooga siia kõrvale tuua teist sarnast lugemiskogemust. Ka teise hooga mitte. Võib-olla kogesin midagi võrreldavat Ilmar Taska filmiga “Täna öösel me ei maga” — pealtnäha justkui oli film, aga ei olnud ka. (Muide, ka Taska filmi puhul jäi minu jaoks müsteeriumiks see, mis vägi peale autori kinnismõtte peategelased — Alisi (Carmen Kass) ja Kristoferi (Priit Võigemast) — kokku viis. Filmi vaataja nendevahelist tõmmet ei tajunud.)

Meelsasti ootan “Tantsiva linna” autorilt edasipidi luulet. Tema proosat nõustun lugema ehk kümne aasta pärast. Kuid elame, näeme.

—

P.S. Sihitu kõrtsielu ja aelemiste teemal soovitan lugemiseks hoopis saksa muusiku ja kirjaniku Sven Regeneri debüütromaani “Herr Lehmann” (2001), millest hiljaaegu ilmus ka eestikeelne tõlge — ingliskeelselt tõlkelt laenatud pealkirja all “Berliini bluus” (tõlkinud Tõnis Tatar; Tallinn: Varrak, 2007; sarjas “Moodne aeg”). Soovitan lugeda võimaluse korral ennekõike saksakeelset originaali. Ah jaa, romaanist on 2003. aastal valminud ka üsna õnnestunud samanimeline ekraniseering (autoriks Leander Haussmann), mis on olnud väga menukas ning saanud üksjagu auhindugi. Lääne-Berliini logardite värvikat kõrtsides hulkumist Raudse eesriide langemise aegu on edasi antud sooja osavõtlikkusega. Nimelt sooja osavõtlikkusega, sest me kõik oleme ju logardid nagu härra Lehmann. Me pole ju paremad. Jah, just üsna niisamuti, nagu väidab ka “Tantsiva linna” moto: “Me kõik oleme litsid!” Kahjuks ainult väidab, sest näib, et “Tantsivas linnas” leidub siiski suuremaid ja väiksemaid litse. Vahest niisiis ka teose autori meelest? Jumal teab. (Mu arust pidanuks Sild oma tegelasi, eriti toda Margot, mingilgi määral armastama, võib-olla lausa kogu südamest — vast siis oleks neile elu sisse tulnud.)

Vägivald ei armasta ainult vabadust

Viimasel ajal kõneldakse palju vägivallast. Vägivalda püütakse jõudumööda nii-öelda salongikõlbulikuks muuta, kujutada seda elu lahutamatu osana. Elu olevat ju peaasjalikult võitlus.

Olen kuulnud vägivalda õigustavat juttu oma üllatuseks viimasel ajal ka paari mu lähimasse tutvuskonda kuuluva inimese suust, aga seda kostab muidugi Eestis laiemalt, vahest just eriti pärast aprillikuiseid Tallinna sündmusi.

Üks mu hea ja kõrgesti õpetatud sõber, aga ühtlasi ka elu ja maailma näinud perekonnainimene, keda olin pidanud seni rahumeelsuseks ise (ja kes seda kõigele vaatamata on jätkuvalt), selgitas mulle hiljaaegu, seejuures oma sügavaid sinisilmi vist pilgutamatagi, et inimesel võivat lihtsalt ühel hetkel „mõõt täis saada“ ja siis võivat ta teisele „molli anda“. Mis parata, elus kehtivat sellised „reeglid“.

Macho-ajakirjanik Pullerits, võib-olla õigupoolest „kapihomo“, räägib tänases Postimehe juhtkirjas pikalt ja laialt, kuidas homod provotseerivat oma paraadiga Eesti ühiskonda. Ta loetleb punkthaaval viis põhjust, mis viitavat kõik homoparaadi provokatiivsele iseloomule. Pullerits ei kiida paraadiliste vastu suunatud vägivalda expressis verbis küll heaks, kuid sisuliselt püüab ta „teaduslikult tõestada“, et paraadilised on ise süüdi, kui paremäärmuslastel jt „mõõt täis“ saab.

Minu kõrgesti haritud sõbra mõõt sai täis oma sõprade lõbusast naerust, mis nakkusena paisudes oli kaotanud ühel hetkel kõik naerjate pidurid. Nende naer sai alguse sellest, et nad pidasid, olles ülimalt heas tujus, ühel hetkel seletamatul põhjusel naljakaks oma sõbra ülepõlve visatud jala asendit, kuid ei naernud, olles kord juba naerul, enam muud kui teineteist ja teineteise naermist ja kõikvõimalikke defineerimata asju, mille kirjeldamiseks jääb minusuguse sulg tahes-tahtmata nõdraks. Naeru kõrghetke loetud sekundite vältel kujutles haritud sõber nähtavasti elavalt (Jumal ise teab mispärast), et tegemist on otse pahatahtliku naeruga, kuratliku irvitamisega, mille ohvriks pole langenud üksnes tema, vaid (tal oli džentelmeni hing ja kindel arusaamine „aust“) ka tema naine – ja virutas naervale mehele pikema jututa paremsirge näkku, naervat naist siiski aumehena puutumata.

Akadeemilsed kraadid vägivalda kahjuks ei välista.

[Täiendav märkus, 26. juulil 2007. Eelmise lõigu tegin ühe oma hea ja tähelepaneliku, võõrsil viibiva sõbra tungival soovitusel põhjalikult ümber. Selline tsensuur on erandlik, edaspidi jääb kõik, nagu loomispäeval. Lisan siiski vägivallaga lõppenud naeru eritlemise hõlbustamiseks siinkohal veel, et Hasso Krulli naerutüpoloogia järgi (mis teeb vahet kuuel tüübil) oli tegemist ilmselt naerutüübiga nr 1, st „olemise naeruga“: „See on see, mis sünnib paremate sõprade keskel, väga heas seltskonnas, iseenesest või tühisel põhjusel. Naer kannab ennast ise, ta on olemise täiuslikkusele häälestatud, teda antakse edasi ja ta kasvab.“ Ilmselt oli selles naerus aga elemente ka „saladuse naerust“ (Krullil naerutüüp nr 2): „Noored tüdrukud kihistavad, itsitavad, lõkerdavad, mitte et selleks oleks erilist põhjust, vaid et nad tunnevad endas elu jätkumise saladust. See tekitab rõõmuküllust, millega ei oska midagi peale hakata.“ Ja küllap oli seal üht-teist ka naerutüübist nr 4 (nn „ülemeelik naer“), st: „Laste kilkamine, käib koos jooksmise, õhina ja viguritega. Saladuse naeru ja olemise naeru lähedane, aga siia tuleb juurde teatav piiripealsus: laps katsub täiskasvanute maailma piire, need on tema jaoks nagu luuletus, mis tingimata ei pea olema, aga ometi on.“ Jah, on ütlematagi arusaadav, et tõsine teadusemees niisugust naeru sallida ei saa ... Vt naeru kohta: Eik Hermann. Naeru vääristamine: mäng, mänglevus, nali. - Vikerkaar 2006, nr 1-2; H. Krulli tsitaadid sealt.]

Kui lugeda paraadivastaste seisukohavõtte, siis paistab neid peale paraadiliste sättumuse, mis solvavat kõlbeliste kodanike väärikust ja õõnestavat ühiskonna alustalasid ja olevat lausa riigivastane, häirivat kõige enam just ürituse elevrõõmus meeleolu, ekstravertne karnevaliõhustik. See polevat Eestis kohane. Keegi kuulutas Pulleritsu artikli kommentaariumis julma ükskõiksusega: „Las saavad peksa või kaitsku end ise, nad ju teavad kuidas enamus rahvast neid vihkab. Politseid ei peaks küll sellesse komejanti segama.“

Vägivald armastab peale vabaduse niisiis ka rõõmu.

18. juulil 2007 Tartus.