Ristikivi sünnikoht

Niisiis, pärast kohalike elanike küsitlemist ja liivateedel ekslemist, juba käegalöömistki, leidsime laupäeva, 30. juuli õhtul jäänused tollest saunast, kus Karl Ristikivi 16. (3.) oktoobril 1912 sündis — s.o Sipka talu saunas Uue-Varblas —, ikkagi üles. Mõned alusmüürikivid vana lauda otsaseina taga ühes veidi kõrgemas kohas rohus metsatuka kõrval, muist metsatuka või — võsa sees. Ega seal muud ole. Ja palju toomingaid, palju põldmarju.
P.S. Sipka talu ise on asustatud (sealt on muide pärit ka Liina Laasma — nõnda kinnitas tema vanaema, kes meile saunaaseme kätte juhataski).

Autodafee Rua da Fél

Lühem versioon: Eesti Ekspress („Autodafee Rua da Fél“, 7. 4. 2011).

„Neetud eluga“ 2009. aastal debüteerinud Jan Beltrán on avaldanud sestpeale romaani aastas. 2010. aastal järgnes „Nora“. Äsja ilmunud „Jumala poolt hüljatud“ (Tallinn: Topper, 2011; 265 lk) on Barcelonas elava eesti kirjaniku sulest juba kolmas romaan.

Beltránil näib olevat soov kirjutada totaalset lugu, võtta oma tegelased ette pealaest jalatallani, hällist hauani. Totaalsest loost ei saa puududa surm. „Jumala poolt hüljatud“ on hääbumise lugu kolmekümnes peatükis. See on lugu Massaud Botelhost — Lissaboni arveametnikust, kes kasvab üha enam kokku oma Rua da Fél asuva majaga, mille elu on talle nooruses kinkinud. Ja Massaudi eluks on tema armastus maja omaniku Manuela, lesest aadliproua vastu: „Ma olen siin, teie alandlik üürnik Massaud Botelho, kes pole elu jooksul millegi muuga hakkama saanud kui vaid unistamise ja teie järele luuramisega. Andestage, kui suudate!“

Massaudi ja Manuela armastuse lugu hõlmab romaanist esimese kolmandiku. See armastus on traagiline, sest Manuela on surmast märgitud. Ja sellega võiks olla lõppenud ka Massaudi lugu, kuid Massaud pole traagiline kangelane. Sest mis on noorusarmastuse seitse aastat seitsmekümne üheksa aasta kõrval, mis talle on ühtekokku elada antud?!

Milleks alustada uut lugu, kui tunned, et vana pole veel läbi, kui tahad, et olekski vaid üks — Suure Eluarmastuse Lugu?! Nähes küll siin-seal uute lugude algeid, ei taha, ei julge või ei viitsi Massaud neist kinni hakata, laseb neil minna, kuni osutub, et ainsaks looks, mis tal õieti on, on see ammuteada lõpuga vana lugu, mida mängib inimestega elu. Sest suur on elu, kuid ühe elu lugu on suur vaid harva. Ehk Faehlmanni eleegilises sõnastuses: „Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri./ Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!“ Otsekui ämblik istub vananev Massaud oma aegamisi tondilossistuvas õnnepalees, kiilaspea läikimas „nagu pesukausist vastu sillerdav kuu“, oodates midagi või kedagi, ja saades viimaks majaga üheks. Sest majadki on tehtud põrmust.

Kuid mitte ainult majaga ei saa Massaud üheks, vaid ka linnaga, kus see maja asub. Nagu ka maaga, kus asub see linn. „Jumala poolt hüljatud“ on ühtlasi Lissaboni ja Portugali romaan — niisugusena vist ainulaadne eesti kirjanduses. Massaudi hääbumise kangasse on põimitud peatükke ka selle kauge kandi ajaloost: kõneks võetakse 1755. aasta maavärin Lissabonis, Neitsi Maarja ilmumine Fátimas 1917. aastal ja muudki, sõna saavad ka António de Oliveira Salazar ja Fernando Pessoa. See lisab erakust arveametniku banaalsele elule müütilist mõõdet, kuid relativeerib teisalt muidugi ka Lissaboni ja Portugali ajaloolist hiilgust. Rahu ja vaikust, argirutiini ihalev Massaud, Salazari ajastu laps, on nii enesekeskne tüüp, et ei pane näiteks kuulsat 1974. aasta kuulsat Nelkide revolutsiooni õieti tähelegi. Ega ka Chiado linnaosa põlengut 1988. aastal. Jne.

Beltráni tegelased on reeglina „väikesed inimesed“. Nii ei puudu tema tekstidest ka hoobid, mida jagab neile saatus, nagu ka kingitused ja armuannid, juhused ja imed — kogu see melodramaatiline tulevärk. „Jumala poolt hüljatutel“ on sellest ooperist varuks ka verehaigus, õudne kääbuslaps ja intsest. Beltráni tegelastel näib lasuvat needus. Tema debüüdi ja värske romaani pealkirjad on semantiliselt väga lähedased, kuid „Jumala poolt hüljatud“ tungib selles needuse rägastikus hoopis kaugemale.

Melodramaatilisust rõhutab veelgi romaani raamatulik stiil, mis on olnud valdav ka Beltráni eelmistes teostes ja mis saavutab nüüd arvestatava keelevirtuoossuse. Beltráni keel on uues romaanis rikkam ja paindlikum kui eales varem. Autor ei löö risti ette ka klišeede kasutamise ees, ennekõike oma tegelaste hingeelust rääkides, kuid nihestab seda irooniliselt ikka ja jälle teatava lajatava kõnekeelsusega, mis muudab tulemuse mänguliseks — ja tegelased pisut karikatuurseks. Beltráni olustikukirjeldused on silmatorkavalt detailsed ja täpsed, neis on kuhjaga värve ja helisid, maitseid ja lõhnu. See kirjutamisviis näib osutavat käes- ja olemasoleva pildistamise soovile, ihale silmapilgust ihu ja hingega kinni hoida. Säärast hoiakut võiks nimetada melanhooliaks. Portugalis nimetatakse seda saudade’ks. Ja nii pole ehk liialdus näha ka luuüdini saudade usku Massaudi maises elukäigus Rua da Fél, eesti keeli Usu tänaval, omamoodi autodafeed — usutegu. Mida maailm, teadagi, harva tähele paneb.

Beltráni loomingut, mis tema teisest romaanist peale ei seostu Eesti ainesega isegi mitte riivamisi, võiks pidada eksootiliseks taimeks eesti kirjanduse rohtaias. Ent vähemalt üks Massaudi sugulane eesti kirjanduses siiski leidub – Valev Uibopuu 1982. aastal Lundis ilmunud novelli „Kangekaelse elu ja surm“ peategelane Ivvo Kaugla, Stockholmis elunev üksilduv pagulashing, kes keeldub lahkumast oma toapugerikust (mis talle rangelt võttes ei kuulugi) lammutusele määratud majas ja seal viimaks raugana surnuks külmub. Unustatuna ja sissemüürituna. Võiks oletada, et mõlema autori huvi — ja kõige iroonia kiuste ka sümpaatia — sellise tegelaskuju vastu on mingilgi määral seotud emigratsiooni eraldatusest tulenevate eksistentsiaalsete hirmudega.

Kogumikust „Kapiuksed valla“

Mõtlen, et äsja MTÜ Eesti Gei Noored väljaandel ilmunud tekstikogumik „Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest“ (2010; 144 lk) täidab seatud eesmärgi. Sest maitsekalt kujundatud (Taivo Org; illustratsioonid: Kaisa Tiits) ruudukujulise raamatu sissejuhatuse põhjal (toimetaja Brigitta Davidjantsi sulest) on olnud eesmärgiks põhjalikuma info pakkumine LGBT-teemadel — vastukaaluks (meedias) levivale üheülbalisevõitu infole. „Kapiuksed valla“ on mõeldud omamoodi valgustuskirjandusena. Ja siit leiab LGBT-teemade kohta tõesti hulgaliselt materjali — nii tihedas kontsentratsioonis ja nii mitme nurga alt pole neil teemadel üheski eestikeelses tükises vist varem kirjutatud. Asjaolu, et seejuures on lähtutud peamiselt Eesti kogemusest ja kultuuriruumist, nagu ka toimetaja sissejuhatus rõhutab, teeb kogumiku eriti uudseks.

„Kapiuksed valla“ sisaldab koos sissejuhatusega neliteist artiklit neljateistkümnelt (noorelt) autorilt. Et kogumik käsitleb muu hulgas sooga seonduvat, siis pole üleliigne märkida, et kümme neist autoritest on nais- ja neli meessoost. Ma ei tea, mida see vahekord peegeldab. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga seletub see muu hulgas sellega, et Eesti (post)patriarhaalses ühiskonnas, kus valdab heteronormatiivsus, on meestel, kes seda heaks ei kiida, neil teemadel nagu riskantsem sõna võtta — kiputakse ju sellises ühiskonnas pidama seksuaalsust meeste privileegiks, mistõttu ainumõeldavaks usutavat seksuaalsuskäsitust mingilgi viisil avalikkuses problematiseeriv mees riskib väljavaatega, et ühiskonna enamuse silmis satub kahtluse alla ka tema „mehelikkus“, tema „tõsiseltvõetavus“ ja „au“ jms, ja ta lõpetab „äraandjana“ hallis marginaalsuses (kuhu naised on sellise ühiskonna poolt nagunii juba sünniga mõistetud). Ja seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Kas pole kohutav?!

Igatahes on seda, miks meeste seksuaalsus on paljudes ühiskondades rangematesse raamidesse surutud kui naiste oma ja miks need raamid on mõnikord ka seaduses paika pandud, kas või Natsi-Saksamaal või NSVL-is, kus seadus keelas üksnes meestevahelise homoseksuaalse suhte, seletatud sellega, et naiste kohta käiva homoseksuaalse suhte keelu seadusse kirjutamine tähendaks ühtlasi ju möönmist, et ka naised on seksuaalsed olendid – täisinimesed, kellel on sellest tulenevalt ka muud vabadused ja õigused.

Aga võib-olla tuleneb naiste valdamine kogumiku „Kapiuksed valla“ autorite hulgas lihtsalt sellest, et ülikooliharidusega noori naisi on tänases Eestis rohkem kui noori mehi.

Kogumiku peamiseks adresaadiks on toimetaja sõnul noorsooga tegelevad täiskasvanud, tekstid peaksid aitama neil LGBT-teemasid koos noortega käsitleda. Nii et ideaalse lugejaga minu puhul tegemist ei ole — kui „noorte“ all on mõeldud koolinoori, siis minu kokkupuuted nendega on juba aastaid nii napid, et ma ei oska ausalt öeldes isegi kujutleda, mida nad teavad ja mida mitte ning mida nad ühest või teisest arvavad.

Julgen siiski arvata, et kogumikust saab kõneks võetud teemadest kaunis hea ülevaate: mis on naiselikkus ja mehelikkus (Raili Põldsaar), mis on bi- (Janika Saul) ja transseksuaalsus (Maie Väli), kuidas näeb välja LGBT-identiteetide konstrueerimine (Maali Käbin), millises suhtes on võim ja homoseksuaalsus (Christian Veske) ja mis on homofoobia (Agnes Alvela). Praktilisemaid küsimusi vaatlevad Rain Uuseni artikkel „Homoseksuaalsete inimeste igapäevaprobleemid“ ja Reimo Metsa artikkel „Seadused ja homoseksuaalsus“. Tänuväärse ülevaate Eesti geiliikumisest annab Helen Talalaeva artikkel „Eesti geiliikumine“. Maria Mölderi artikkel „LGBT teemad meedias“ vaatleb LGBT-teemade kajastusi 2009. aasta Eesti (peavoolu)meedias – allikas, millest Eesti elanikud tõenäoliselt kõige rohkem nende teemade kohta informatsioon koguvad. Ka see kokkuvõte on vajalik ja kunagi võiks seda täiendada ka varasemate ning hilisemate meedia-aastate analüüsiga. Kogumiku artiklitele, s.o arutlevale osale pakuvad vaheldust kaheksa nappi isiklikku lugu LGBT-inimeste sulest. Raamatu lõppu paigutatud sõnaseletuses on olulisemad mõisted veel eraldi lahti räägitud.

Minu jaoks kõige huvitavamates artiklites on vaatluse all LGBT-teemade käsitlemine mingis kitsamas kultuurivaldkonnas. Esile tõstaksin eriti Andreas Kalkuni väikese uurimuse „Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris“, mis tegeleb folkloristide poolt seni vist minimaalselt tähelepanu pälvinud küsimustega. Põnevad olid ka ülevaated LGBT-teemade käsitlemisest Eesti kunstis ja kirjanduses: võrreldes Rebeka Põldsami artiklit „LGBTQI identiteet Eesti kunstis“ ja Kätlin Kaldmaa artiklit „Homoseksuaalsus ja kirjandus“, võiks öelda, et just kujutav kunst on ala, milles on nende teemadega tegelemisel Eestis jõutud kõige kaugemale, Rebeka Põldsami ülevaate taustal jääb Kätlin Kaldmaa ülevaade üsna visandlikuks, mis tuleneb ilmselt eeltööde nappusest, et mitte öelda — puudumisest (siiski leidub seal minu meelest seni kõige sisukam käsitlus Jan Beltráni aastatagusest debüütromaanist „Neetud elu“).

Eesti kirjandusega seoses homoseksuaalsusest rääkimine pole ikka veel eriti kombeks. Eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija Eric Dickens kirjutas kuus aastat tagasi oma Sirbi-artiklis „(Homo)seksuaalsus ja naiivsus“ (16.07.2004), kuidas ta sai Karl Ristikivi homoseksuaalsusest teada juhuslikult — sest sellest lihtsalt ei olnud kirjutatud (ega räägitud). Ta kirjutab:

„Kirjaniku kalduvusest sain ma teada eesti intellekti kasvuhoones Ku-Kus, kui kaks eestlast, üks „kodu-“, teine „välis-“, sellest mulle sosistasid, nagu olnuks see mingi eesti kirjanduse kohutav saladus. Või nagu rääkinuks nad kõva häälega KGB agentidest, mida tollal (1990ndate lõpupoole) ei tehtud. [---] Võtsingi siis „Hingede öö“ selle mõttega uuesti ette. Ning tõesti: igaühe jaoks, kes mõtlema vaevuks, leidub seal vihjeid küllaga. [---] Mind jahmatab, et alles nüüd, rohkem kui kümme aastat pärast taasiseseisvumist, julgevad inimesed sõna „homo“ Karl Ristkivi puhul välja öelda. Võib olla, et ajal, kui Endel Nirk kirjutas oma muidu igati põhjaliku biograafia „Teeline ja tähed“ või Reet Neithal oma ülimalt vajaliku „Karl Ristikivi — arengulooline essee“ polnud eestlased veel valmis sõnumiks, et üks nende põhilisi väliseesti kirjandusikoone on tegelikult homo. Eesti homode vabastamiseks läks tarvis Emil Todet. Minu teada pole veel keegi kirjutanud doktoritööd „Homoseksuaalsus Karl Ristikivi loomingus“. See oleks aga vajalik. Eesti ei tohiks jätkata salgamist.“

Kujutava kunsti kui suhteliselt vabama valdkonna edemusele võiks viidata aga ka see, et just Rebeka Põldsami artiklis asendab lühendit LGBT, mida muidu kogumikus kasutatakse, enamasti (ehkki mitte läbivalt) lühend LGBTQI (lesbi, gei, bi, trans, queer, interseks — oma arvustuse ülejäänud osas kasutan just lühendi seda vormi). Ka läänepoolses Euroopas on interseksuaalsusest hakatud rääkima suhteliselt hiljuti, see on olnud eriti suurte tabude ja hirmudega seotud teema, interseksuaalsed inimesed on läänes õigupoolest alles „kapist välja“ tulemas ja end leidmas. Kogumikus „Kapiuksed valla“ interseksuaalsusest, ehkki see sõna Põldsami artiklis korra esineb ja on võetud ka raamatu lõpus asuvasse sõnaseletusse, lähemalt juttu ei tehta. Loodetavasti kunagi hiljem ometi.

2.

Millest ma veidi puudust tundsin?

Balti hingedest

Lühendatud ja muudetud versioon: „Balti hinged merevaigukildudes“ (Postimees, 19. 2. 2011).

—

Hollandi kirjaniku Jan Brokkeni (snd 1949) mahukas (463 lk) raamat „Baltische zielen“ alapealkirjaga „Lotgevallen in Estland, Letland en Litouwen“ (eesti keeles „Balti hinged: Inimsaatused Eestis, Lätis ja Leedus“), mis hiljaaegu ilmus (Amsterdam/Antwerpen: Atlas, 2010) on muidugi haruldane ja seda rõõmustavam sündmus. Ei juhtu just sageli, et Baltikum Madalmaade raamatulugeja (veel vähem kirjaniku) tähelepanu köidaks. Brokkeni teosest novembri keskpaiku ilmunud esimesele trükile järgnes detsembri algul juba teine trükk, Hollandi raamatumüügi edetabelites seisis „Balti hinged“ väga kõrgetel kohtadel.

Žanriliselt on „Balti hinged“ raskesti lahterdatav teos: kultuuriloolise mündiga reisikiri-publitsistika resp. subjektiivne dokumentalistika — neid ja sarnaseid määratlusi, mida Nõukokogude ajal mh Juhan Smuuli, Lennart Mere ja mõne teise kohta kasutati, võiks kasutada ka „Balti hingede“ puhul. Ajakirjandusliku taustaga autor Brokken on kirjutanud peale ilukirjandusliku proosa ka hulgaliselt reisikirju. Ega Baltikumist hollandi kirjanduses õieti kirjutatud polegi, meenuvad vaid Cees Nooteboomi (snd 1933) „Baltische reizen“ („Balti reisid“, 1993) ja Tallinnast pärit vene-tatari juurtega Sana Valiulina (snd 1964) proosa. Vist on Baltikumist (vähemalt Riiast) juttu ka Geert Maki (snd 1946) tüsedas raamatus „In Europa: reizen door de twintigste eeuw“ („Euroopas: reisides läbi kahekümnenda sajandi“, 2004; 1222 lk!), aga seda pole ma lugenud. Baltikum ei ole hollandlaste jaoks igatahes eriline maailma naba.

„Balti hinged“ on Brokkeni viimasel kümnekonnal aastal (1999–2010) tehtud Baltikumi-reiside saadus, viisteist peatükki annavad kokku terve galerii Baltikumiga seotud inimeste portreedest ja nende kaudu ülevaate ka selle Euroopa nurga ajaloost ja tänapäevast. Need on enamasti tervet peatükki hõlmavad portreed loomeinimestest, kelle hulgas mõnedki on maailmakuulsad: režissöör Sergei Eisenstein (ja tema isa arhitekt Mihhail Eisenstein, kelle loodud on paljud juugendstiilis majad Riias) ja viiuldaja Gidon Kremer Riiast, kirjanik Romain Gary (Roman Kacew) Vilniusest, skulptor (Chaim) Jacob (Jacques) Lipchitz Druskininkaist, maalikunstnik Mark Rothko (Marcus Rothkowitz) Daugavpilsist, filosoof Hannah Arendt Königsbergist ja helilooja Arvo Pärt Rakverest — kahtlemata väga auväärne rida.

Omaette peatükid on pühendatud ka „väiksematele“ baltlastele, teiste hulgas Riia raamatukaupmehele Jānis Rozele ja tema perekonnale, Vilniuses „laulva revolutsiooni“ ajal Nõukogude tanki alla jäänud ja hukkunud leedu tüdrukule Loreta Asanavičiūtėle, Mõisamaalt 1939. aastal Saksamaale lahkuma sunnitud Wrangel(l)ite perekonnale (kelle üks liige Hollandisse sattus ja seal 1950. aastatest peale menukat moelehte juhtis), Eesti Juudi Kogukonna (endisele) esimehele fotograaf Ilja Sundelevitšile ja viimaks möödunud aastal tabatud spioon Herman Simmile. (Simmi kui Venemaaga diili tegeva ja võib-olla suurt tehingupartnerit üle kavaldada lootva baltlase tüüpkuju sissetoomine on Eestis viimastel päevadel puhkenud poliitiliste skandaalide ja kahtlustuste taustal muidugi põhjendatud. Selles seoses tuleb raamatus jutuks ka Konstantin Päts. „Natuke Simmi on meis kõigis,“ ütleb Brokkenile (lk 439) üks anonüümne Eesti ajakirjanik.)

„Balti hinged“ on kirju ja detailirohke raamat, millest on hollandikeelsel lugejal kindlasti avastada väga palju — olgugi et nii mõnedki käsitletud „balti hinged“ on rahvusvaheliselt väga tuntud, teatakse küllap minimaalselt nende seostest Baltikumiga. Eriti Leedut puudutav osa oli ka minu jaoks suures osas uus ja rikastav. Kindlasti ei ole „Balti hinged“ viimane sõna Baltikumi ja baltlaste teemal, see on subjektiivne käsitlus piirkonnast, mis autorile korda läheb. Kui see ilmuks Eestis (mõttekas oleks see siiski vaid lühendatud kujul), võiks teos kanda Petrone Prindi sarja vaimus pealkirja „Minu Baltikum“.

„Balti hinged“ on väga ladusalt loetav tekst, lugesin ta läbi kolme-nelja päevaga. Küllap tuleneb see osalt ka tekstis valdavast žurnalistlik-esseistlikust stiilist, mis, tõsi küll, paiguti tiheneb ilukirjanduslikuks. Stiili žurnalistlikul mündil on siiski ka teine külg: mõnikord näib, et autor keskendub liiga palju konfliktidele (näiteks isa ja poja motiiv Sergei ja Mihhail Eisensteini, aga ka Gidon Kremerit puhul), kaldub pisut liiga palju dramatiseerima ja skandaliseerima. Näiteks Jutta Rabe spekulatsioonide mängutoomine ja arutlemine võimalike seoste üle Herman Simmi ja Estonia katastroofi vahel on ehk põnev küll, kuid ei enamat. Ja küllap osalt sellesama kohatise žurnalistlikkuse tõttu kannatab ka raamatu faktitäpsus.

Minu jaoks on Brokken parim seal, kus ta on teadlikult subjektiivne ja isiklik — seal, kus tekst ei nõua põhjalikku Baltimaade (kultuuri)ajaloo tundmist. Vist kõige rohkem puudutas mind „Balti hingedes“ südamlik (ja ühtlasi kõige pikem) peatükk Wrangel(l)ite perekonnast, kes elasid 1939. aasta Umsiedlung‘ini Nõmmel ja Mõisamaal ning kelle üks võsu, Anna-Liselotte (Lotti) von Wrangel, pärast sõja lõppu abielu tõttu Hollandisse sattus. 1950. aastatel sai temast Hollandi populaarse moeajakirja Marion peatoimetaja. Hollandis elades vaikis ta oma baltisaksa resp. eesti päritolust teadlikult, püüdis integreeruda nii hästi kui võimalik (ja see õnnestus tal oivaliselt), sest see, mis kunagi oli, oli nii põhjalikult kadunud ja uuel kodumaal ei teatud ega taibatud tema identiteedist, eelnenud elust ja valikuvõimalustest nagunii mitte midagi. 2004. aasta suvel külastas Lotti viimaks taas Eestit — stseen, kuidas Lotti ja tema vend (Saksa poliitik) Olaf (von Wrangel) pärast aastakümneid Mõisamaal, Lotti sünnipäeval, järsku omavahel spontaanselt ja väga rõõmsalt eesti keelt rääkima hakkavad, on tõesti liigutav. Lotti tütar Karin oli Brokkeni ülikoolikaaslane, kes sai ema traumaatilisest minevikust teada alles 1968. aastal — pärast seda, kui oli emale teatanud, et andis valimistel hääle Hollandi Kommunistliku Partei (CPN) poolt.

Igal juhul tekitas Jan Brokkeni raamat minus hulga mõtteid. Keda need huvitavad, lugegu ka postituse ülejäänud osa.

Seoses “Puhastusega”

Mõtlesin viimastel päevadel sellele rahulolematusele, mida on Eesti ajakirjandusest kostnud seoses Sofi Oksaneni romaani “Puhastus” menuga välismaal (Piret Tali, ka Evi Arujärv, aga juulikuus juba Kristiina Ehin, vist esimesena). Sest ma ei saa sellest nurinast õigupoolest aru ja leian seevastu, et “Puhastuse” nii sooja vastuvõtu üle on põhjust vägagi rõõmustada. Annab ju asjaolu, et ühel noorel kirjanikul kusagilt Euroopa perifeeriast (mida ka Soome kõigele vaatamata kirjanduses vist ikkagi on) on õnnestunud leida ühele oma raamatutest ja loodetavasti nüüd ka oma teistele teostele nii palju lugejaid (mis väärib juba iseenesest lugupidamist ja õnnitlusi), hea võimaluse ka muule eestiainelisele kirjandusele, s.o ka eesti keeles kirjutavate kirjanike loomingule.

Jah, pole üldse välistatud, et mõnigi välismaine lugeja, keda “Puhastus” — see üdini Eesti ja eestlastega seotud romaan — on köitnud, võtab nüüd huvist kätte ka mõne eesti keelest tõlgitud teksti, loeb kas või Jaan Krossi või Viivi Luike või Tõnu Õnnepalu (Emil Todet), kelle loomingust tõlgitud teoseid, mõndagi ju leidub, — kui neid ka poodides enam saada pole (ja Krossi mõne raamatu erandiga vist ongi nii) — õnnestub ehk veel tellida, või kaevab need antikvariaatidest välja.

See huvi võiks aga tõesti tekkida, sest arvustused näiteks Saksamaa, Šveitsi ja Austria ajakirjanduses on olnud ju ülivõrdelised. Ja umbes kaks kuud pärast raamatu saksakeelse tõlke ilmumist võib senise kriitika põhjal öelda, et nii on see olnud saksakeelses ajakirjanduses samahästi kui eranditult. Mis veel oluline: need arvustused — sageli mahukad kirjatööd — ei ole ilmunud provintsipressis (olgu see öeldud kogu respekti juures provintsi vastu), vaid üleriigilistes, hea mainega väljaannetes. Ka kirjastus Kiepenheuer & Witsch, kes saksakeelse “Fegefeuer’i” (st otsetõlkes “Puhastustule”) on üllitanud, on sealsel kirjastusmaastikul kahtlemata väga väljapaistev.

Võib öelda, et mis siis sellest. Et see meediakära ei puutu asjasse, suurde kunsti jne. Võib-olla. Aga need asjaolud ei ole tõlkekirjanduse puhul, eriti ühe vähe tuntud kirjanduse tutvustamisel välismaisele publikule, ometi vähe tähtsad. Muidugi on tähtis — jah, esmatähtis, teadagi — ka see, et tekst oleks lihtsalt tõlgitud ja olemas. Aga kena oleks ju ka, kui see tekst leiaks endale lugeja, võib-olla isegi palju lugejaid. Sest misjaoks ta siis ülepea tõlgitud on, milleks siis kõik see vaev ja kulu? Mida on kurvemat tekstist, mis jääbki lugemata? (Kõrvalmärkusena: mida on kurvemat näiteks baltisaksa kirjandusest, millest lõviosa peale käputäie inimeste — needki suuresti ajaloolisest huvist — vist keegi enam maailmas ei loe, sest selle kirjanduse kandjaid saatuse ootamatuste tõttu tänaseks peaaegu enam ei ole …)

Ma ei teagi, kas ühegi eesti kirjaniku teose tõlkel on välismaisel kirjandusturul võrreldavalt hästi läinud. Kui erandid (juba eespool nimetatud ja mõned ehk veelgi) välja arvata, on eesti kirjanike teosed ilmunud tõlgitud kujul ju tavaliselt pigem, noh, “nurgatagustes” kirjastustes. Jah, need võivad olla head tõlked — ja head teosed on need nagunii —, aga lugeja, eriti veel selline lugeja, kelle emakeeleks on mõni suur keel, ei leia seda head kõigi nende loendamatute muude tekstide hulgast, mis tema emakeeles veel peale selle ilmuvad ja lugemist väärivad (sest kirjandust, kaasa arvatud head kirjandust, ei sünni ju ainult Eestis, ja suurtesse keeltesse tõlgitakse väga palju), lihtsalt üles. Kahjuks.

Sest tavaliselt ei suuda need väikesed kirjastused ka äärmiselt oivalist raamatut vajalikul määral nähtavaks teha. Selge see, ma ei taha kaugeltki väikeste kirjastuste rolli alahinnata, aga ometi: kui üllaks eesmärgiks on tõepoolest saavutada ühele (enam-vähem) tundmatule kirjandusele välismaal läbimurre vms, see tähendab olukord, et sellest kirjandusest ikka ja jälle tõlgitakse — ja mitte vaid üks teos, mingis erandkorras, mingi kummardusena eksootidele! —, siis vaevalt see ettevõtmine suurtest kirjastustest (ja kogu meediakärast ja raamatulaatadest, kogu sellest masinavärgist) mööda minnes õnnestub.

Nii et seda võimalust, mida “Puhastuse” edu pakub, võiks hoopis kasutada. Sest mis alust on arvata, et “Puhastus” jääb viimaseks välismaa lugeja kätte sattuvaks teoseks, milles seda maad ja neid inimesi jutuks võetakse?! Kindlasti tõlgitakse neid teoseid veelgi — vähemalt Sofi Oksanenilt (keda, muide, vähemalt saksakeelne ajakirjandus väga sageli soome-eesti kirjanikuks nimetab). Aga loodetavasti ka teistelt kirjanikelt, kes on selle maanurgaga seotud ja kellel on rääkida oma lugu, mis ootab lugemist, maalida oma pilt oma maailmast — ja seega ka Eestist ja selle elanikest.

—

P.S. Kirjutasin selle jutukese õigupoolest juba umbes nädal aega tagasi, 6. oktoobri õhtul, aga jätsin avaldamata, sest 7. oktoobril kirjutas kõnealuse nurina teemal — ja hoopis põhjalikumalt ja mitmetahulisemalt kui mina — juba Kaisa Kaer (“Ajaloost ja Oksanenist”, EPL 7.10.2010). Aga nüüd, üle lugedes, mõtlesin, et võin ta ju üles riputada ometi.

Mis puutub tollesse Eesti kuvandisse, millele “Puhastus” halba varju heitvat (Kristiina Ehin ütleb muu hulgas: “Selles raamatus oli väga palju õelust, ja ma arvan, et see saab ka eestlaste märgiks”, Piret Tali kardab, et nüüd kinnistub Eestist mulje kui Vladivostokiga ühte kultuuriruumi kuuluvast maast, kus “saab tüdruku osta paki sukkpükste eest”, ja Evi Arujärv arvab, et Oksaneni süžeed müüvad “räiget seksi ja vägivalda”), siis veel kord:

Miks arvata, et “Puhastus” on ainus romaan või jääb igavesest ajast igavesti ainsaks romaaniks, mille kaudu välismaine lugeja oma pildi Eestist ja eestlastest kokku paneb? Peale selle: miks üldse arvata, et “Puhastuse” soodne vastuvõtt tuleneb asjaolust, et selles romaanis leidub (seksuaalset) vägivalda? Vähemalt saksakeelne kriitika tõstab esile teose kirjanduslikke väärtusi, muu hulgas keelt (ja kiidab sellega seoses ka tõlkijat).

Ja kolmandaks, mis seostub ka eelnevaga: jah, võib-olla eestlased kalduvad “Puhastust” tõesti lugema kui ajaloolist dokumenti, kui mingit “Eesti lähiajalugu välismaalastele”, kuid kirjandusteose puhul — “Puhastus” on romaan — on selline pilk kindlasti ühekülgne ja ootus ülekohtune, liiati ei maksa arvata, nagu oleks ajaloolise romaani žanr igal pool maailmas sama populaarne ja sama kõrgelt hinnatud kui (küllap suuresti Jaan Krossi tõttu) Eestis. Või nagu Kaisa Kaer oma artiklis ütleb: “Oksaneni fenomen on ennekõike meedia- ja kirjandus-, mitte ajalookriitika teema.” Jah, muidugi peatub välismaine kriitika “Puhastusega” seoses ka Eesti ajalool. Kuid kas see pole siis olnud suures osas, vähemalt läinud 20. sajandil, tõepoolest kaunis sünge?* Oma helgemate hetkedega. Mis ei puudu ka “Puhastuses”.

P.P.S. Päris lõpetuseks olgu meenutatud laulu meie kiisust, kellel olid kriimud silmad ja kes lapsi, kes lugeda ei mõistnud ega aru saanud, tukast suges, aga lugejatele ja arusaajatele lastele pai tegi, ja mida tsiteeritakse ka “Puhastuses”. Mul on küll hea meel, et see kiisu nüüd ka väljaspool Eestit tuntust kogub (siit ei maksa järeldada, nagu pooldaksin vägivaldseid kasvatusmeetodeid!). Näiteks saksa keeles võib temast nüüd Angela Plögeri tõlkes laulda nii:

Unsre Katz’ hat schlaue Augen,
hockt auf einem Knorr’n im Wald.
Hält die Pfeife keck im Munde
und den Besen in der Hand.

Ruft die Kinder, sollen lesen.
Wer nicht lesen konnte gar,
hui, dem zauste sie das Haar.
Doch wer las und auch verstand,
ei, den strich sie mit der Hand.

* P.P.P.S. 15. oktoobril. Ühiskonna masendavast olukorrast Eestis pärast 1940. aastat (kuni enam-vähem 1960. aastateni välja) kirjutab tänases Sirbis väga lugemisväärselt ajaloolane Olaf Mertelsmann: “Enne nälg, siis viletsus — 70 aastat”. Üks tsitaat: “Elatustaseme ja muude oluliste indikaatorite poolest vastas elu 1940. aastate Eestis mõne Põhja-Aafrika Prantsuse koloonia värvilise elanikkonna omale.”

P.P.P.P.S. 18. oktoobril. Mihhail Lotman kirjutab tänases Päevalehes “Puhastusest”: “Sofi Oksanen ja nõukanostalgia”, mis on reaktsioon peamiselt Jaan Kaplinski blogipostitusele “Sofi Oksanen and the Stalin Award” (24. aug. 2010), aga ka Piret Tali artiklile. Üks tsitaat Lotmanilt, kes määratleb “Puhastuse” stiili (mida Kaplinski must-valgeks — ja stalinistlikuks — peab) nii: “Tegemist on nn gooti stiiliga, mis ei ole must-valge, vaid lihtsalt must. Seda võiks võrrelda Rembrandti hilise loomingu miniatüüridega, kus lootusetul mustal taustal on mingid heledamad laigud. Ent see pole valgus, lihtsalt seal on vähem musta. Nii on ka “Puhastusega” — stseeni, milles Aliide tapab kaks kaabakat, on raske pidada helgeks, kuid üldisel taustal tundub see pea katarsisena.”

Lisan ka Rain Kooli kommentaari “Killuke tõde “Puhastusest”" (11. okt. 2010), mida alles nüüd märkasin, tema blogist. Jah, ei arva ka mina, et mis tahes vägivallast rääkimata jätmine (s.o selle mahavaikimine) oleks lahendus ja annaks, kui kõne all on Eesti ajalugu ja seal leiduv vägivald (mida pole ju vähe, nagu kõik teavad), adekvaatsema pildi meile ja teistele Eesti ajaloost ja meist enestest ning aitaks uut vägivalda ära hoida.

…

Täiendus 23. novembril 2010. Tänases Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus Sofi Oksaneniga (“Iga rahvas leiab „Puhastusest” erineva konksu”) väärib selle postitusega seoses tähelepanu lõik, milles autor imestab, miks ei ole Eestis peetavas arutelus “Puhastuse” ümber jutuks võetud uut, “Puhastuse”-järgset olukorda välismaisel tõlkekirjandusturul. Sofi Oksanen ütleb:

Küll aga tekitab minus hämmastust, et ei tehta juttu sellest uuest olukorrast, mis tänu „Puhastuse” menule on tekkinud, ega taheta seda ära kasutada. Nüüd on põhjala ja ka eesti kirjandusel soodsam pääseda suurtele raamatuturgudele, aga ei tehta jõupingutusi, et suruda sinna läbi uusi autoreid ja uusi teoseid. [---] Suurtes kultuurides tõlkekirjanduse väljaandmine on olnud ikka suur risk. Aga nüüd on olemas raamat, mis lükkab ümber väite, et väikeste rahvaste kirjandus ei lähe müügiks, ja see mõjutab otsuseid. Soomes on sellest aru saadud. [---] Soome kirjastused on ärganud ja suruvad oma teoseid välismaale, et need jõuaksid „Puhastuse” kiiluvees uute lugejateni. Ja isegi need, kellele ei meeldi mu raamat või mina, on möönnud, et Soome on saanud mu edust suurt kasu.

Lõpuks. Ja et ma ei unustaks. “Puhastusega” seoses on väga huvipakkuv ka eesti noorema põlve kirjanike Aare Pilve ja Jan Kausi (Jan Kaus on ühtlasi “Puhastuse” eestikeelse tõlke autor) kirjavahetus “Puhastuse” ja tema Eesti-retseptsiooni teemal: “Kirjavahetust Oksaneni asjus” (avaldatud 6. novembril 2010 Aare Pilve blogis, kus leidub veel paar sellega seonduvat väiksemat teksti).

Seni kõige põhjalikumaks eestikeelseks “Puhastuse” analüüsiks on kahtlemata Sirje Oleski väga lugemisväärne artikkel “Eesti teema soome kirjanduses: Sofi Oksaneni romaan Puhastus” ajakirjas Keel ja Kirjandus (2010/7, lk 473–486; link avaneb PDF-ina).

Ja Vikerraadiost võib järelkuulata (ja alla laadida) ka arutelu “Puhastuse” retseptsiooni üle Eestis saates “Reporteritund” (27.10.2010). Arutlevad Jan Kaus, Urve Eslas (Postimees), Tauno Vahter (Tänapäev) ja Kaja Kärner (saatejuht).

Talve lõpust ja kolmest uuemast eesti romaanist

Emajõgi on tõesti suureks ja laiaks läinud viimastel päevadel, alles täna panin seda tähele. Ületan teda päevas küll vähemalt kaks korda, aga olen talve lõpu- ja kevade alguspäevadel olnud oma mõtetega vist lihtsalt liiga mujal, et sillalt alla jõele vahtida. Sildade ületamises pole inimese jaoks, kes on neid terve elu päevast päeva ületanud, mitte midagi erakordset. Ja jões, millest need sillad üle viivad, pole seda erakordsust pikapeale samuti. Aga nii öelda on vale ka, sest sügisel ma vahtisin jõge. Ja siis, kui jõgi jäässe kasvas, vahtisin veel eriti. Ja tegin pilte, kuni fotokas ühel jaanuaripäeval katki läks. Tegelikult pole jää nüüdki päris kadunud, kõndisin täna piki jõge kesklinnast välja, ülesvoolu, ja aeg-ajalt hulpis mõni väiksem jääkamakas suures ja laias ja tumedas vees, mis oli katmas juba jõeäärseid kõnniteid ja mida sealt ülegi loksus, minust mööda, ära Peipsi poole.

Ma arvan, et mul hakkas talve lõppemisest kahju ja see oligi see, miks ma lume ja jää kadumisest mööda vaatasin. Mitte ainult seetõttu, et talve lõpp tähendas ka suusatamise lõppu. See oli midagi muud, selles soojenemises oli midagi hirmutavat, selles n-ö terendavas uues alguses — mille alguses? Oleksin hea meelega kevadet edasi lükanud, natukenegi, nagu mulle vist alati meeldib asju natukene edasi lükata. Lootusetu on see loomulikult — kui midagi tulema peab, siis ta ka tuleb. Ja kevad on alati tulnud ja tuli või tuleb ikka veel ka seekord. Tuleb veel rohkemgi, kui ta juba tulnud on. Ja Emajõgi, mille jääl ma talvel suusatasin, läheb veelgi suuremaks ja laiemaks. Ja see on tore, vähemalt esialgu, kui jõgi pole veel järveks paisunud. Mis suusatamisse puutub, siis ka see oli tore, nii Emajõe jääl kui ka igal pool mujal. Ka see sai mulle selgeks sellel talvel, mis oli, kui mõtlema hakata, ikka uskumatult pikk, aga mis nüüd mõne nädalaga on kadunud mis kadunud.

Talve kõrghetkel mulle rinnuni ulatunud lumekuhi mu kuuri kõrval pole siiski veel päris ära sulanud. Paar päeva veel, mitte rohkem, mõtlesin täna seda suure magava koera suurust porisegust mütsakat vaadates. Ega tal pikka pidu ole. 23. märtsil suusatasin viimast korda, aga libisemine polnud enam see. Ta oli juba paar nädalat kahtlane olnud, aga 17. märtsil külmetas õhtul korralikult ja sadas laia lund ja ma mäletan, et seal linnaservas Ihaste mändide vahel, kust rada mõnisada meetrit natuke allamäge läks, tundsin väga suurt kergust. 23. märtsil ma seda enam ei tundnud. Ma teadsin juba ette, et seda kergust ei tule ja et see kord jääb sedapuhku tõesti viimaseks korraks, aga ma vist lootsin seda ikkagi. Hiljem vist enam ei lootnud ka, sest suusatama ma enam ju ei läinud. Võtsin siis ükspäev need mõned raamatud, mis olin jõuludeks ostnud, ja lugesin nad viimasel nädalal läbi. Tahtes vist niimoodi talve pikendada.

Ja võib-olla ei pannud ma ka selle pärast Emajõe suurustamist ja laiutamist viimastel päevadel tähele. Seda, et värk oli muutumas. Olin tahtnud lugeda neid raamatuid veel talvel, päris talvel, aga ei olnud millegipärast jõudnud. Talvega neil raamatutel palju pistmist ei ole, aga minu jaoks jäävad nad minu 2009. aasta jõulude raamatuteks. Kolm tükki, aitab jõuludeks küll. Kolm uuemat eesti romaani: Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad …” ([Tartu]: Petrone Print, 2009; 252 lk), Jan Beltráni “La mala vida ehk neetud elu” (Tallinn, 2009; 323 lk) ja Tõnu Õnnepalu “Paradiis” (Tallinn: Varrak, 2009; 193 lk). Lugesin nad läbi ja soovitan neid lugeda teistelgi. Ütlen ka igaks juhuks ära, et päris uut (s.o uute autorite kirjutatud) eesti kirjandust olen ma pärast ülikooli lugenud üsna vähe — sest pean lugema pidevalt muud ja uuema eesti kirjanduse lugemise eest mulle keegi ainepunkte enam ei anna. Nii et tõsiselt mu arvustust võtta ei maksa. Lobisen niisama oma lõbuks. Ja arvustamine kui töö ei meeldi mulle nagunii — pean väga lugu igast inimesest, kes on raamatu kirjutanud. Aga mitte tingimata igast inimesest, kes on kirjutanud mõnele raamatule arvustuse.

Kaks Elisabethi

Vanad raamatud talletavad põnevaid seoseid. Elasid kord Elisabeth von Clodt-Jürgensburg ja Elisabeth Clodt von Jürgensburg. Nimekaimud ja eakaaslased. Esimene neist, nimelt Elisabeth von Clodt-Jürgensburg (1840-1917), sündis Modlinis (Poolas), elas muu hulgas Haapsalus ja Tallinnas. Temast sai luuletaja ja tõlkija. Teine Elisabethidest, Elisabeth Clodt von Jürgensburg (1839-1929), sündis Peterburis, hiljem on teda nimetatud “soome kunsti ja kultuuri emaks”.

Vaimsete huvidega naised olid mõlemad baltisakslased. Kui lähedalt sugulased, ma ei tea. Aga sugulased kindlasti. Üks abiellus Soome (ühe Järnefeltiga) ja temast ning tema järglastest (ta oli Aino Sibeliuse ema ja Jean Sibeliuse ämm) sai viimaks soome kultuuri täieõiguslik osa. Ta suri Soome Vabariigi pealinnas Helsingis. Teine kolas läbi pool Euroopat ja suri viimaks kaugel Šveitsis Genfi järve ääres, kodumaatuna ja vist ka vallalisena. Temast pole palju teada.

Soome kultuurilugu ei tee Elisabeth Clodt von Jürgensburgi baltisaksa päritolust mingit numbrit, rõhutab hoopis peenest perest kaasa saadud kunstihuvi. Eesti kultuuriloo jaoks on Elisabeth von Clodt-Jürgensburg juba kui baltisakslane a priori ümmargune null, vaatamata sellele, mida ta tegi või ei teinud, ja kuivõrd ta kirjutas vaimulikku luulet, on ta päästmatult tagurlik kuju veel pealegi — eestlased ei usu teatavasti ei Jumalat ega kuradit, nagu meelsasti hoobeldakse.

Igapäevane silmamoondus

Blogisid tekib ja kaob. Viimastel nädalatel kadus kaks blogi*, mida olin korrapäraselt lugenud: “Sorry, the blog has been removed.” Pea kõik sissekanded kadusid veidi varem blogist, mille blogroll oli vist esimene, kuhu ma olin sattunud. 2008. aasta novembris kadus blogi** (juba neljas niisiis), mida olin just natuke aega varem lugema asunud. Ja umbes samal ajal läks n-ö parooli alla (s.o muutus ligipääsetavaks vaid valitute ringile: “This blog is protected, to view it you must log in”) blogi, mis oli esimene, mida olin üldse elus lugema juhtunud.

Muidugi, asi on natuke keerulisem või hoopis natuke lihtsam. Blogi pole ilmastikunähtus nagu vihm või lumi, mida vahel sajab ja vahel mitte. Blogi pole ka palavik, mis tuleb ja läheb. Blogi ei lähe üldjuhul ise kaotsi ega parooli alla. Ta kaotatakse resp. pannakse parooli alla. Ja seda teeb enamasti ikka blogi autor mingil põhjusel: läbikaalutult, afektiseisundis või kogemata jne.

Oma loomingu ümbertegemises ja isegi hävitamises pole teadagi midagi uut. Autorid on ikka oma veel avaldamata tekste ahjus põletanud, vahel alla neelanud (näiteks enne vahistamist), trükist ilmunud tekste uues redaktsioonis välja andnud ja teinekord isegi mõnest tekstist avalikult lahti öelnud, sunnitult või vabatahtlikult. Franz Kafka, kes elu jooksul avaldas vaid peotäie tekste, soovis testamendis, et kogu tema käsikirjaline looming läbilugemata põletataks.

Kafka käsikirjad pidi põletama tema parimaid sõpru Max Brod, kes oli samuti kirjanik, ühtlasi tema ande suurimaid austajaid. Brod ei täitnud Kafka soovi: vastupidi, ta toimetas tekstid trükki. Muidugi võib Brodi teo eetilisuse üle lõputult vaielda — nii nagu võib lõputult vaielda ka selle üle, kui eetiline oli üldse Kafka viimne tahe, kaasa arvatud see punkt, et tahte pidi täitma just nimelt Brod: sõber, kirjanik ja austaja.

Tekstide saatus on autorit ikka huvitanud. Kui ma loetut õigesti mäletan, siis jälgis arbuja Bernard Kangro oma esikluulekogu “Sonetid” (1935) läbimüüki lausa nii suure hoolega, et märgates luulekogu mõnes antikvariaadis, ostis selle ise kõhklematult ära. Tema loogika järgi sai kirjandusele vääriliseks paigaks olla ainult raamatukauplus või selle kirjanduse täisraha eest välja lunastanud lugeja koduriiul: täies elujõus autori raamat antikvariaadis oli märk teksti ja seega ka autori enese väärtuse allakäigust.

Blogide kustutamine on pannud mind mõtlema küsimusele, kelle “omad” need Internetis ilmuvad tekstid (blogi on enamasti avalik tekstikogu, mis täieneb kronoloogilises järjekorras) õigupoolest on. Kirjandusteoreetikud on 20. sajandi teisel poolel rääkinud häälekalt “autori surmast” ja keskendanud sestpeale põhilise tähelepanu tekstile ja vahel ka lugejale.

Loomulikult, too autori surm oli mõeldud eeskätt viitena sellele, et teksti tähendust ei määra tõlgendus, mille autor sellele ise annab, ega elu, mida autor teksti kirjutades elab (biograafilised faktid ei mängi autori loomingu mõistmisel erilist rolli). Teksti taga on küll alati autor (nt Johann Wolfgang Goethe, Saparmyrat Nyýazow, rahvas või Jumal ise), aga autoril pole oma teksti seletamisele eesõigust.

Avaldatud tekst kuulub kõigile, kes seda loevad (kes kuidas), saab ühisvaraks. Sellise teksti avalikkusest ja kirjandusloost eemaldamist füüsilise hävitamiseni välja on söandatud (kui diktatuurid kõrvale jätta) ette võtta vaid harva. Oma trükitud tekstide postuumset hävitamist ei nõudnud ka Kafka, kes ei tahtnud enda sõnul kellelegi nende tekstide purukstampimise tüli teha …

Internet võiks väidet autori surmast ühelt poolt just nagu kinnitada: Internetis on väga palju teadlikult anonüümseid tekste (enamikus blogides andmeid autori kohta ei leidu). Seda võiks tõlgendada üleskutsena pöörata tähelepanu pigem tekstile, mitte autorile. Internet võimaldab ka peaaegu piiramatut lugejaskonda, kelle käitumise jälgimine ja suunamine on muidugi tükk maad keerukam ettevõtmine kui kangrolik antivariaatide revideerimine.

Samas kinnitab blogide (resp. üksikute sissekannete) kustutamine, muutmine ja ainult teatud kitsale lugejaskonnale reserveerimine, et jutt autori surmast on liialdatud: vastupidi, autor on vägagi elus ja tegus. Just autoril on õigus ja voli soovi korral kas või kõik oma tekstid ühe näpuliigutusega hävitada ja ühtlasi kõik oma lugejad kaotada. Just sel hetkel on autor kõige elusam, kõige mõjukam. Kuid kaotanud lugejad, kaob ka autor. Ja lugejad, kes pole hävitatud tekstidest koopiaid teinud — salvestanud, välja printinud või ümber kirjutanud — on neist, “oma” tekstidest, samuti igaveseks ilma.

Internetis leiduvad tekstid, olgugi et neid saavad enamasti lugeda kõik, näikse kuuluvat autorile seega hoopis jäägitumalt kui mis tahes trükitud tekst. Ja ehkki tekstide kadumine Internetist — näiteks kustutatud blogist — võib lugeja kurvaks teha või temas nördimust tekitada, pole tal kaevata õieti nagu millegi üle ega kellelegi. Internetis avaldatud tekstide eest autorile üldiselt raha ei maksta: blogi peetakse enamasti vabatahtlikult, kulutatakse sellele oma aega ja jõudu. Nõuda, et blogija peaks loobuma ka vabadusest oma tekstidega teha, mis pähe tuleb, oleks tõepoolest ülekohus. On nagu on.

Gott sei Dank geht alles schnell vorüber.
Auch die Liebe und der Kummer sogar.
Wo sind die Tränen von gestern abend?
Wo ist der Schnee vom vergangenen Jahr?

(Bertolt Brecht, “Nannas Lied”)

Ometi see painajalik kujutlus: kuidas oleks avastada ikka ja jälle, et kodusest riiulist kaob raamatuid või öökapil lebavast raamatust kaob luuletusi või raamatus leiduvast luuletusest kaob ridu (või sugeneb juurde uusi)? Kuidas oleks heita magama mõttega, et Jumal ise teab, milline raamat hommikul jälle kadunud on? Kuidas oleks alustada raamatu lugemist, teades, et miski ei garanteeri, et lõpupeatükk enne niikaugele jõudmist ei haihtu?

Internetis leiduvad tekstid on niisiis puhas illusioon, tühi silmamoondus. Nad on nagu jänes, kelle mustkunstnik torukübarast välja tõmbab ja pärast aplausi, mis väljatõmbamisele järgneb, kübarasse tagasi kaotab: ennäe, oli, aga enam ei ole, voilà! Ja et Internet on koht, kus jäneseid tõmmatakse kübaratest iga hetk loendamatul hulgal ja aplaus järgneb vaid harva (kes kõiki neid jäneseid ikka tähele panna jõuab), siis väsivad viimaks ka kõige kirglikumad mustkunstnikud. Mõned leiutavad uusi trikke, aga väsivad varem või hiljem ikkagi, või hakkavad kübarast välja tõmbama tont teab mida, ja väsivad viimaks ometi. Schließlich geht ja jeder Vorrat einmal zu Ende.

“I’ve run away from the circus. I’ll never go back. Can’t you take me with you?” küsis Merna hulguselt, kes oli Chaplini filmis tsirkusse abitööliseks sattunud, seal vahepeal eneselegi teadmata klouniks kujunenud — jah, koguni tsirkuse leivanumbriks ja publiku lemmikuks — ja seejärel, pärast tragikoomilist köietrikki, uuesti tänavale visatud. Hulgusel polnud Mernat kuhugi kaasa võtta. Ta pani Merna seeasemel meisterliku köietantsija Rexiga, oma rivaaliga, paari. Ent kui tsirkusevankrid lahkusid, ei vaadanud ta neile isegi järele.

Ometi: jäneste hulgas, kes on Interneti põhjatust kübarast välja tõmmatud, leidub aeg-ajalt vägagi huvitavaid ja originaalseid eksemplare. Patt oleks neil uuesti kübarasse kaduda lasta. Ehkki ma küll ei usu, et kogu kirjakultuur iial Internetti kolib, pole see muidugi siiski täiesti mõeldamatu. Ja seega pole päris mõeldamatu ka võimalus, et see sealt ühel heal päeval kogu täiega ja päästmatult ka kaotsi läheb. Mõistlik on see, kes oma lemmiktekstidest endale koopiad teeb. Võimalusel mälukoopiad. Aga ühel päeval lähevad muidugi kaotsi needki. Internetis pole midagi erilist.

—

* Kaks kadunud blogi ärkasid nädalapäevad tagasi õnneks uuesti ellu — uue blogina, mis oli vahepeal parooli all jõude olnud.

** Ka novembris kadunud blogi virgus paar päeva tagasi taas, tõsi küll, mitte kõigile — aga minule siiski — ligipääsetaval kujul: “This blog is open to invited readers only.”

C. Hasselblatt: Kirves raamatukogus

Uue ideoloogia pealesurumise juures on aga probleemiks asjaolu, et see ei satu vaimsesse ega ainelisse vaakumisse, vaid kõnealuses ruumis on üks või teine juba olemas. Kirjastuste ja trükikodade ülevõtmine ning ebameeldivate elementide pagendamine ei saanud 1940. aastal Eestis aset leida tagasiulatuvalt, st kõik see ei muutnud mitte vähimatki tõigas, et rahvastik oli elanud viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabas ühiskonnas ja vastavalt sellele soetanud endale ka ulatuslikud raamatuvarud. Või omas kas või ainult telefoniraamatuid. Ent need olid ohtlikud, sest sisaldasid muu hulgas Tallinnas asuvate välisriikide esinduste kontaktandmeid. Seega rebiti ühe esimese meetmena kõigis avalikes asutustes leiduvatest telefoniraamatutest vastavad leheküljed välja.

Raamatukogud kätkesid hoopis ohtlikumat potentsiaali, mis tuli kas kõrvaldada või vähemasti luku taga hoida. Hakatust tehti sellega, mida uued võimukandjad pidasid triviaalkirjanduseks. Nimekiri 29 seesuguse kahjuliku raamatuga, mille hulka kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte-Cristo”, koostati juba 1940. aastal. Osaliselt veel müügil olevad eksemplarid tuli kokku koguda ja hävitada. Kättesaadu põletati ära, Tallinnas näiteks ühes manöövriveduri katlas. Seejärel nopiti ikka ja jälle üksikuid raamatuid välja ning pandi keelu alla, kuni hakati koostama täielikke nimekirju kirjandusest, mis kuulus hävitamisele. Selleks kutsuti ellu komisjon, mis tuli esmakordselt kokku 23. augustil 1940. aastal August Alle eesistumisel. Komisjoni ülejäänud liikmed olid August Jakobson, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja tollal juba paar lasteraamatut üllitanud Paul Rummo.

See komisjon pidas kuni 19. novembrini kümme istungit ja koostas neli — ka avaldatud — nimekirja raamatutest, mis kuulusid keelustamisele ning raamatukogudest eemaldamisele. Koostati ka nimekirju raamatutest, mis olid keelatud ainult osaliselt, st kust tuli mõned leheküljed välja rebida. Selle esimese komisjoni poolt keelatud raamatute koguarvuks on 1552 nimetust, umbes kolmandiku neist moodustasid venekeelsed teosed. Pearõhk oli pandud poliitilistele, see tähendab kõigile parteijoonest hälbivatele ja kõige laiemas mõttes nõukogudevaenulikena või kommunismivastastena tõlgendatavatele teostele, religioossetele või filosoofilistele kirjutistele (Krishnamurti, Freud, Steiner) ning ajaloolistele käsitlustele, nagu näiteks raamatutele Eesti Vabadussõjast. Ilukirjanduslikud teosed sattusid löögi alla hoopis vähem. Ent peagi jõudis järg ka nende kätte: kirjanikelt, nagu Johannes Aavik, Artur Adson, Jaan Lattik, Jüri Parijõgi, Gustav Suits või Marie Under kanti indeksisse kõik teosed, teistelt ainult mõni nimetus. Väljasõelumine ja hävitamine puudutas raamatuäri ning avalikke raamatukogusid. Eraisikute kogusid suures mastaabis ei hävitatud. Siin ei jõutud kaugemale üleskutsetest teatud raamatud ära anda, ja neid üleskutseid enamik eestlasi ei järginud, ehkki mõnel pool leidus ka üliagaraid pioneere, kes oma vanemate ja vanavanemate kodus piiblid välja peilisid ja ahjus põletasid.

Kõikvõimsa Nõukogude Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse, Glavliti (Главное управление по делам литературы и издательств) Eesti osakonna loomine toimus 23. oktoobril 1940 ning tõi endaga kaasa kirjanduse hävitamise täiustumise. Ühtaegu oli loodud organisatsioon, millest sai ligemale pooleks sajandiks võõrvõimu, tsensuuri ja ikestatuse sümbol ning mille paljas olemasolugi oli juba riigisaladus. Glavliti esimene ülesanne seisnes raamatute hävitamise koordineerimises ja teostamises. Selleks kästi kõik indeksisse kantud teosed kahte kogumispunkti toimetada: riiklikku raamatukokku Tallinnas ja Tartu ülikooli raamatukokku. Seal paigutati raamatud esmalt lattu, füüsilist hävitamist alustati alles 1941. aasta juunis, nii et Tartu ülikooli raamatukogu direktoril õnnestus veel üks või teine eksemplar päästa. Tallinnas jäädi nii suurde ajahätta, et hävitustöö täielik läbiviimine takerdus sõja puhkemise taha. Siingi läks korda mõned tuhanded köited päästa. Raamatute konkreetne hävitamine oli ütlemata jõhker: nad kisti paljaste kätega katki, lõigati suurte nugadega lõhki või pandi raiepakule ja taoti kirvestega puruks. Abitöölistel, kellele maksti poolteist rubla tunnitasuks, olid kaks nädalat käed tööd täis, ja Vene paberitehastesse saabus rohkesti vanapaberit. Sellel esimesel Nõukogude aastal hävitatud raamatute arv on suurivaevu väljaselgitatav, umbkaudseks hulgaks peetakse 200 000 köidet.

Ent lõppeks oli see alles eelmäng. Teise maailmasõja jooksul hävitati hulgaliselt raamatukogusid ja Saksa okupatsiooni ajal kanti indeksisse ca 400 nimetust. Pärast Teist maailmasõda jätkasid Nõukogude ametivõimud oma suurejoonelist hävitusrünnakut kahjuliku kirjanduse vastu uue hooga. Nüüd otsutati raamatuid lihtsuse mõttes taas ka põletada. Mis puutub eesti trükiste kogukaotusse neil aastatel, siis hilisemad hinnangud on jõudnud äärmiselt suurte arvudeni. Glavlitis oli saavutatud vahepeal nimelt uus tase: keelatud kirjanduse nimekirjade asemel koostati nüüd lubatud kirjanduse nimekirju, mis hävitamist märkimisväärselt hõlbustas. Umbkaudse hinnangu järgi, mille on teinud kirjandusteadlane ja bibliofiil Jaan Roos, kelle valduses oli üks suurimaid Eesti eraraamatukogusid ja kellel õnnestus see Tartu ülikooli raamatukokku ning kirjandusmuuseumi varjule toimetada, oli ca kaheteistkümnest miljonist eesti trükisest, mis 1939. aastal eksisteerisid, viisteist aastat hiljem alles veel ainult kaks miljonit. Teised hävitatud eesti trükiste koguarvu kohta tehtud hinnangud räägivad 20-26 miljonist või 25-30 miljonist. Kirjanduse arengule pole seda laadi andmed sugugi mitte tähtsusetud, sest nad annavad selge pildi kultuuri sel ajal tabanud laastamistest ning ühtaegu ettekujutuse sellest, millises keskkonnas sõjajärgne põlvkond Eestis üles kasvas. Aivo Lõhmus, kes 1988. aasta jaanuaris ajaleheartiklis esimesena seda Eesti raamatuloo osa laiemale avalikkusele tutvustas, andis oma artiklile toona tabava pealkirja: “Iga raamat on ime”.

—

Tõlgitud originaalist: Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin – New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 518-520 (tõlgitud peatükk kannab pealkirja “Die Axt in der Bibliothek”). Avaldatud autori nõusolekul.

Eile oli holokausti mälestuspäev. Sel puhul sobib mälestada mis tahes genotsiidi ohvreid. Raamatute hävitamine, biblioklasm, on osa kultuurigenotsiidist. Ja veel:  “Seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi,” on öelnud Heinrich Heine.

Magnusest

Georg imestas, kui pime oli isa tuba isegi sel päikesepaistelisel hommikupoolikul. Nii et too kõrge müür teispool kitsast hoovi heitis siiski säärast varju. Isa istus akna ääres nurgas, mis oli ehitud mitmesuguste mälestusesemetega õndsast emast, ja luges ajalehte, mida ta akna poole kaldu silme ees hoidis, katsudes sel teel korvata kehva silmanägemist. Laual oli ülejääke hommikueinest, millest isa ei paistnud just palju söönud olevat.

“Oo, Georg!” ütles isa ja tuli talle kohe vastu. Käimisel vajus ta raske hommikumantel lahti ja hõlmad laperdasid ta ümber. — “Mu isa on ikka veel hiiglane,” mõtles Georg endamisi.

(Franz Kafka, “Kohtuotsus”, 1912, tlk Mati Sirkel)

1

Välu oli nüüd tühi, lagendik oli tõepoolest lagendik. Film hakkas lõppema. Magnuse isa seisis ja ei vaadanud enam vist kuhugi, kuid nuttis. Mängult või päriselt? Jumal teab. Esimest korda filmis reetis see mees, heaolust jäme ja selle jämedusega praaliv, igatahes mingeid siiraid emotsioone.

Ma ei ole Kadri Kõusaarelt lugenud ühtegi raamatut ega seega tea, milline on ta kirjanikuna, kuid tema filmidebüüt mulle, mis seal salata, meeldis.

Olin enne “Magnuse” vaatamist enam-vähem puhas leht: olin jälginud filmi Eestis näitamisega seotud õiguslikku riidu vaid poole silmaga, kui mitte isegi veerandiga (ma ei kahtle, et seda filmi ühel päeval ja pigem peatselt kui aastate pärast Eestis vabalt näidatakse ning dvd-na müüakse) ega olnud teadlikult arvustusi lugenud. Võin öelda ka nii: ma mitte lihtsalt ei kahtle, et “Magnust” Eestis peagi avalikult näidatakse, ma olen selle poolt. Tingimata näidata! Ma ei ole tsensuuri poolt.

Jah, teadsin muidugi sedagi, et “Magnus” oli esimese eesti filmina linastunud Cannes’i festivali ametlikus programmis (Un Certain Regard), ja nii olid ootused ka vastavalt kaunis kõrged.

“Magnust” tuleb kindlasti näidata. Ma arvan, et kunstiteose üheks funktsiooniks on pigem teose tarbijas mõtete tekitamine kui nende uinutamine (see ei saa olla muidugi universaalne nõue, vahel kulub uni vägagi marjaks ära), ja seega on diskussioon ka kogu ühiskonnas, eriti soikumuse ajal, mõnel põletaval teemal — nagu näiteks noorte inimeste enesetapp, mis on kahtlemata ühiskondlik probleem, mitte vaid enesetapja asi — kindlasti hoopis etem kui üldine haudvaikus.

Rainer Werner Fassbinder on öelnud oma filmide kohta: “Ma teen oma filme ka selleks, et näiteks inimesed, kes on abielus ja kelle abielu on kriisis ja kes näevad minu abieluteemalist filmi, oma abielu seejärel jälle täiesti konkreetselt problematiseeriksid, ja ma pean hulka positiivsemaks seda, kui taoline abielu seepeale tõesti puruneb, või kui minu filmid sellele purunemisele kaasa aitavad, kui et taoline abielu jääks institutsioonina edasi püsima, ilma et selle kohta küsitaks ja seda läbi katsutaks.”

Ma mõtlen, et Fassbinderi abielukriitika õigustus sobib ka “Magnuse” puhul hästi, sest on ju Kõusaare film ka film perekonnast ja võib-olla kitsamalt isa ja poja suhtest. Viimane võib aga patriarhaalses ühiskonnas (nagu ta meil laias laastus veel paraku on) olla eriti terav ja pingeline, haiglaslikult hävituslik, sest see seotakse tihedalt võimuvõitlusega (Kafka on seda võib-olla kõige põhjalikumalt tematiseerinud). Et see kõik pole aga kaugeltki, n-ö “olemuslikult”, mingi meeste teema, näitab kas või Elfriede Jelineki “Klaveriõpetaja” (ja Michael Haneke film sellest romaanist). (Muide, ma ei tea, miks “Klavierspielerin” on tõlgitud kui “Klaveriõpetaja”. See peaks ikka olema “Klaverimängija”.)

2

Arvan, et nii lõhkist perekonda kui Kõusaare “Magnuses” pole eesti filmis seni näidatud. Sarnasusi selle alkoholist ja mõnuainetest läbiimbunud miljööga oskan ma leida esimese hooga vaid belglaste vendade Dardenne’ide filmist “Rosetta” (1999), mille nimipeategelane liigub sarnase automaadina nagu Magnus (kes küll erinevalt Rosettast ju küll reflekteerib algusest peale, kuid keerleb siiski ühes ja samas rattas, nii nagu kogu tema peregi). Eesti viimase aja kirjandusest meenub vast Aidi Valliku hiljutine “Mis sinuga juhtus, Ann?” (Rainer Sarneti filmi “Kuhu põgenevad hinged” pole ma kahjuks näinud) ja sealt võib-olla eriti Anni sõbranna Maya perekond — äärelinnatrööstitus à la August Jakobsoni “Vaeste-Patuste alev”. Oli ju lõpuks Mayagi enesetapja, igatahes enesetapuüritaja.

Eesti filmi ajaloos on tavatu ka Magnuse isa, omaaegse viruärika (kirjutan selle sõna kokku ja väikese tähega, nii nagu kirjutatakse hansakaupmeeski) ja prostitutsiooni vahendaja, tõelise postsovetliku mužiki, täisverelise uuseesti jõmmi portree, mis on joonistatud seejuures õnneks õige tundliku, empaatilise pintsliga, ilma vihkamise või põlguseta.

Lugesin nüüd Sirbist (28. märts 2008), et Olev Remsu heitis “Magnusele” ette nõrka dramaturgiat, lausa selle puudumist. Remsu tunneb puudust “kohustuslikust konfliktist”. Ma ei tea. Sellega on võib-olla nii ja naa. “Magnus” on n-ö seisundifilm, lüüriline pildirida hirmus kõledate dialoogidega. Kõigile poeetikanõuetele vastava süžee konstrueerimine võiks aga luua halvimal juhul illusiooni, nagu õnnestuks enesetapjast ja tema enesetapust — sulgedes nad ümmargusse loosse — lõpuni aru saada ning probleem n-ö lahendada, vähemalt selleks korraks. Kuid kas see lahendus on üldse täiel määral võimalik?

Võib-olla oleks taoline ümar filmilahendus enamasti lihtsalt tagantjärele tarkus?

Hollandi-palestiina režissöör Hany Abu-Assad, kes tegi Palestiina enesetaputerrorist filmi “Paradise Now” (2006), ütles ühes intervjuus, et tema meelest ei ole olemas ühte ja kindlat enesetaputerroristi tüüpi. See inimene võivat olla ükskõik kes. Selle teoni viivad elud olevat nii erinevad.

Võib-olla on niisiis ainsaks mõistlikuks lahenduseks tõesti mingi üldsõnaline soovitus otsida teistelt ja pakkuda teistele rohkem, noh, lähedust, rohkem kuulata ja rohkem rääkida ja rohkem — kuidas öelda — armastada? Midagi sellist. Kõlab läägelt ja pateetiliselt, aga paremat retsepti ma ometi ei tea.

“Magnus” retsepte ei jaga, ja õigesti teeb. Retseptide jaoks on kokaraamatud ja käsiraamatud, võib-olla ka blogid. “Magnus” on film, ja film näitab eelkõige. “Magnust” saab vaadata illustratsioonina näiteks Juhan Viidingu ridadele

Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli.
Ka magades.

—

P.S. Mu jutt kõlab nagu kiidulauluna. Noh, mingil määral ta ongi. Kas või julgus Eestis sellist filmi teha väärib kiitust. Ja kaameratöö on köitev ning näitlejate üle pole mingit tõsist põhjust nuriseda. Võib-olla häirisid mind aeg-ajalt mõned filosoofitsemised dialoogides, kuid üldist soodsat muljet see ei muuda. Väheveenvana ja kunstlikuna tundus mulle küll Magnuse psühhiaatri eriskummaline kaksikelu. Ehkki seda võib ju ette tulla, miks mitte. Ja veel: võib-olla kahjuks jäi üsna tagaplaanile Magnuse ema, selle kirevaid, almodóvarlikke fantaasiakostüüme kandva naise roll (Merle Jääger).

Ma ei tea, kas enesetappudel on lugu. Kuid enesetappudega võivad lood kaasneda või neile järgneda. Lood on elavatel, mitte surnutel. “Magnust” vaadates pidin mõtlema palju hollandi noorema põlve režissööri Nanouk Leopoldi valusale ja kaunile filmile “Guernsey” (2005), mis osales Cannes’is nagu Kõusaare filmgi (muide ka samas programmis, muidugi kaks aastat varem).

“Guernsey” on film sellest, mida enesetapp teeb teistega. “Guernseys” esineb enesetapp episoodina üsna filmi algul, esmapilgul kõrvalise sündmusena peategelase Anna jaoks, kes enesetapjat samahästi kui ei tunnegi — sündmus toimub pealegi kodust kaugel eemal võõral maal ja kuulub õigupoolest vaid Anna tööelu juurde, kuid ometi hiilivad selle episoodilise sündmuse järelmõjud aegamisi Anna kogu elusse, ja löövad selle paigast.

“Guernsey” lõputiitreid saadab Nouvelle Vague’i “In a Manner of Speaking”: Oh give me the words / Give me the words / That tell me nothing / Oh give me the words / Give me the words / That tell me everything.

P.P.S. Vaatasin “Magnust” 9. aprilli õhtul kodus Tartus.

—

Vt ka “Magnuse” juhtumist tõukuvat sissekannet “Vabadus varju jääda” Ekstaole blogis (11.4.200), mis vaagib sõnavabaduse ja privaatsuse puutumatuse võimalikke konfliktialasid ning on Tsitronkollase käesoleva postitusega poleemiline.

Lisamärkus. Alati on olnud arusaamatusi fiktsiooni ja tegelikkuse lahushoidmises, eriti sestpeale kui kirjandus on püüdnud keskenduda vahetu kaasaja kujutamisele ning sedakaudu ühiskondliku elu mõjutamisele. Alati on olnud ka kunstilise vabaduse kuritarvitamist — sagedamini vast pseudonüümi varjus (millele kunstnikul iseenesest peab olema õigus, ka kunstnik vajab kaitset — kuid eks sellelgi õigusel ole omad ohud, vrd diskussiooni nn leimamise teemal; küsimus on ju, et kas nn kunstnikuõigused peaksid laienema kõigile miljonitele anonüümsetele netikommentaatoritele), halvimal juhul koguni võõra nime all (näiteks August von Kotzebue 18. sajandi lõpul talitas kord nii, kasutas omavoliliselt ühe teise kirjaniku nime, laimas niihästi seda kirjanikku, kui ka selle kirjaniku nime all ühte teist kirjanikku, ja teenis selle topeltnärususe eet ära kirjanikkonna üsna üksmeelse põlguse mõneks ajaks).

Kõusaar kasutab aga oma nime ja läheneb delikaatsele teemale mu meelest delikaatselt. Ta ei mõista oma tegelasi hukka. Ta ei irvita nende üle. Ei midagi sellist.

Kirjanik ja filmitegija on samuti inimene ja eks leidu nendegi kunstiliikidega tegelejate hulgas närukaelu, suuremaid ja väikemaid. Kuid seadusandluses ei saa mu meelest lähtuda alati kõige hullemast stsenaariumist, see oleks märk süvenevast ühiskondlikust paranoiast. Kindluse mõttes oleks targem siis kirjandus ja kunst üldse rangelt keelata (fundamentaalkristlaste hulgas leidub tõesti haruharva n-ö loomeinimesi — jah, ma tean, see on veider sõna, mille üle saab lõõpida — , küll aga propagandiste) ja “kahtlased” raamatud jm põletada.

“Magnusele” on ette heidetud, et asjaolu, et Kõusaar on valinud Magnuse isa rolli mehe, kelle poeg on samuti enesetapu sooritanud, olevat amoraalne. IMDb-s (The Internet Movie Database) leidub selliseid nördinud vaatajareaktsioone terve hulk.

Ma ei saa sellest mõttekäigust hästi aru. Kas amoraalne on ka see, kui mõnes filmis matab oma ema inimene, kes on ka reaalses elus oma ema matnud? Või kui mõnes filmis suudleb keegi, kellel on suudluskogemus ka tõelises elus? Jne. Ka surm ja vabasurm on osa elust, ja sedagi osa tuleb kirjanduses ning kunstis kujutada, vähemalt üritada kujutada. Ja kunst ning elu ei ole kunagi rangelt lahus.