Mõni aeg tagasi, kui elasin veel kitsal ja varjulisel Marta tänaval, oli mul kord sügisõhtul, pärast mingil põhjusel tekkinud tüli oma südamesõbraga, kes elas juba pikemat aega linna teises servas, minu korteri lekkiva lae tõttu, mis mu tuju veel erakordselt kehvaks tegi, maja pööningule asja.
Üle saja aasta vanuse maja katuseplekk oli, nagu selgus, paarist kohast põhjalikult läbi roostetanud ja pööningupõrand ujus. Tõstin suurema lekkekoha alla plastmassämbri, mille olin köögist targu kaasa võtnud, helistasin majaomanikule ja teatasin talle kahjustustest. Majaomanik, toimekas mees, lubas saabuda mõne tunni pärast, nii ruttu kui võimalik. Jäin teda pööningule ootama ja, suitsetanud kiire sigareti, katsusin leida põrandas koha, kustkaudu vesi oli mu tuppa pääsenud.
Pikkamisi õnnestus mul korteri kohale põrandale kuhjatud risus-räsus aastakümnetevanune kola mujale tõsta ja tuvastada läbiligunenud põrandas viimaks ka lootusetult pehkinud lauad ning suur sünge säbruline auk, mille mõra-arabeskidega kaetud põhjast — tegemist oli vaid õhkõrna krohvikihiga —, immitses elektrivalgust, mida levitas nähtavasti mu kirjutuslaua lamp. Suur vana maja oli 1990. aastatel unarule jäänud ja vihmavesi oli teinud talle jäetud aja jooksul oma töö.
Tõmbasin kaasatoodud lapiga suurema vee kokku ja üritasin ümberringi vedeleva kraamiga hädapäraselt vihma teed auguni tõkestada. Kükitasin siis ohates põrandaaugu juurde ja püüdsin mõttes kalkuleerida kahju suurust, kui miski järsku mu tähelepanu köitis. Väikesest kolmnurksest pööninguaknast oli langenud augule loojuva päikese viimane kiir ja auk sellest valgusest hõbedaselt helkima löönud. Ühe pehkinud laua all oli midagi. Võtsin julguse kokku, sirutasin käe auku ja kobasin seal pisut. Mulle sattus pihku metallkarp.
Karp, mõõtmetes umbes 10x10x20 cm, oli raske ja siit-sealt roostetanud. Urgitsesin kaane lahti ja nägin avatud karbis paberipatakat. Need olid hoolikalt nummerdatud lehed, kokku 123 kahepoolset lehekülge, mida kattis tihe tumesinine sulepeakiri. Muist lehti olid rõskusest põhjustatud kahjustuste tõttu peaaegu või täiesti loetamatuks muutunud. Suurimat kahju oli kannatanud teksti lõpuosa, mis võib-olla oli sisaldanud ka autori nime. Paberil oli siin-seal pruunikaid plekke, mis võisid olla vere, aga võib-olla Jumal teab mille jäänukid.
Tekstist, mis näis sisaldavat võib-olla trükiks mõeldud või lausa trükitud käsikirja või selle mustandit, leidsin viiteid, mis lubasid mul mõningase kindlusega oletada, et tegemist on 1930. aastate teisel poolel sündinud kirjatööga. Tekst näis olevat tarbekirjandusliku sisuga. Selles tsiteeritud teoseid, millest osa olid väidetavasti avastatud käsikirja autori looming, ei õnnestunud mul hiljem raamatukogudest leida. Ka ei suutnud ma saada ühtegi viidet nende teostega seoses mainitud kirjastustele (nt Keravälk, mis pidi olema tegutsenud ennesõjaaegses Tartus).
Võimalik on muidugi seegi, et kõnealused teosed Eestit aastatel 1940-44 tabanud okupatsioonide ja hilisemate katsumusaastate käigus mingil põhjusel hävitati või trükikotta ei jõudnudki. Jäljetult kaotsi läinud näib olevat, võib-olla sõjakeerises, võib-olla hilisemate repressioonide käigus või muul moel, ka pööningule kopitama ununenud käsikirja autor.
Et teksti sissejuhatus, mis annab teatava eelmaigu ka ülejäänud teosest, paistab olevat säilinud tervikuna, otsustasin pärast mõningaid moraalseid kõhklusi — käsikiri sisaldas psühholoogiat ja võib-olla isegi kriminaalset psühholoogiat — vähemalt selle osa tollest üpris isepäise, et mitte öelda pentsiku sisuga suletööst nüüd, mil maailma on taas raputamas kriisid ja vaenupoolteks lahutamas erimeelsused, avalikuks teha.
Olen tekstis ette võtnud vaid kõige hädapärasemad toimetajakorrektuurid, mis puudutavad peamiselt interpunktsiooni ühtlustamist ja päevselgete kirjavigade parandust.
Sõna on kadunud autoril.
Gregory Crewdson, Untitled (Ophelia), 2001.
—
Vaenukultuur väikelinnas
Kehv mees, kel vaenlast ei ole
Saatesõna
Me oleme surelikud. Muretu ja mänguküllane lapsepõli ei jää meid saatma igavesti. Sirgume suureks ja tõsineme, meile kasvab habe, meile tärkavad rinnad — me saame täiskasvanuks. Täiskasvanute maailmas kehtivad teised säädused kui laste süütus mängumaailmas. Alustame õpinguid, hakkame käima tööl ja maksma makse, hakkame huvituma poliitikast ja elama suguelu, tarvitama vägijooke ja suitsetama sigarette. Meile tekkivad maohaavad ja meie hambad hakkavad valutama. Meile tekkivad paratamatult ka vaenlased.
Mõnikord paisub vaen nii suureks, et me ei suuda oma vaenlasega vahetada sõnagi, juba üksi tema nägemine või temale mõtlemine täidab meie südame viha- ja vastikustundega. Meile tundub, et oleks parem, kui me oma vaenlasest midagi ei teaks. Et ta kaoks kus kurat. Mõnikord tabame end jumalavallatult mõttelt, et parem oleks temaga ära leppida. Meid valdab äng ja me tahaksime tuliseks läinud tolmu oma jalgelt pühkida. Kuid sageli oleme saja niidiga oma kodukoha külge seotud ja meil pole oma vaenlase kohtamisest pääsu — me elame tahes-tahtmata piiratud maailmas ja seetõttu aeg-ajalt meie ning meie vaenlase teed paratamatult ristuvad.
Eriti täbar on meie lugu siis, kui me juhtume elama väikeses asulas, kus oleme sunnitud puutuma oma vaenlasega kokku enam-vähem iga päev. Mõnikord elab vaenlane meiega kogunisti ühes korteris ega mõtlegi säält välja kolida. Vastik on mõelda, kuidas ta sinna võis sisse pugeda. Aga sääl ta on, istub meie toolil, sööb toitu, mille oleme valmistanud, magab meie sängis ja irvitab meile näkku. Hing kargab täis ja me tahaksime oma vaenlasele mõnegi krõbeda sõna lausuda, ta vaeseomaks peksta, lõhki kiskuda — mida ta ju kahtlemata väärikski —, kuid stopp! — täiskasvanute maailmas, kus me elame, kehtivad kindlad säädused, mida muuta ei ole pahatihti meie võimuses. Peame õppima oma õiglast viha teatud määral talitsema, et me ei langeks vaenlase õela ja võib-olla saatusliku rünnaku ohvriks ning et meie maine ei saaks kahjustatud ega nimi määritud. Viimases hädas peame võtma vastu otsuse oma vaenlasest vabaneda (kuidas teha seda võimalikult lihtsalt ja tõhusalt, võib lugeda brošüürist: Axel Benjamin Grubenhund, Vaenlasest vabanemise kolm sammu. Tallinn: Kraus, 1937) ja temast edaspidi eemale hoidma.
Ent vaenlane võib taas lagedale ilmuda. Ta võib ilmuda tänavanurgal, poesabas, ametiasutises, avalikus suplushoones, kirjutada või helistada, koputada uksele ja soovida sisselaskmist. Ta võib lasta meie kohta ringlusse taevanikisendavat laimu. Võimalusi on tohutult. Juba üksi nende võimaluste kujutlemine paneb meil pää kenakesti pööritama. Mida võime ette võtta siis, kui üks neist võimalustest viimaks teostub ja vaenlane on platsis? Selge on üks: mingit leppimist olla ei saa. Vaenlane väärib ju tõtt-öelda surma, kuid tapmine on säädusega karistatav. Milline on niisiis adekvaatseim viis vaenlase taastulekule reageerimiseks? Milline on meetod, mis rahuldaks meid, ei viiks meid kehtivate säädustega pahuksisse, kuid annaks ühtlasi vaenlasele ka korraliku õppetunni? Sellest, kuidas käia ümber vaenlase taaskohtumisel tekkida võivate valulikkude olukordadega, hää lugeja, käesolev väike teos, mida sa praegu oma võib-olla värisevas käes hoiad, räägibki.
Minu poole on tihti pöördutud küsimusega, mida tuleks teha, et hoida oma sotsiaalset ja empaatilist närvi värske ja erksana, sest eks ole ju see täisväärtuslikuks täiskasvanueluks hädatarvilik eeldus. Olen sellele küsimusele vastanud alati kõhklematult: kui vähegi võimalik, siis soetage enesele hää vaenlane ning kultiveerige vaenu viisil, nagu see on tsiviliseeritud inimesele kohane, ja te elate õnnelikult ning kaua (vaenlase soetamise mooduste kohta annab hää ülevaate brošüür: Teodor Vandlaus, Kuidas hankida häid vaenlasi. Tallinn: Reaal, 1928). Mõni küsija on seepääle kostnud, et tal ei ole vaenlasi iial olnud. Kas tõesti? olen siis ikka vastanud. Kas ta on tõesti selles nõnda kindel? Vahel võib juhtuda, et oleme suhelnud pikki aastaid päältnäha kena inimesega, märkamata, et tegelikult on ta meie verivaenlane.
Niisiis peame oskama esmalt vaenlast ära tunda, peame suutma teda eristada. Võib-olla hääl lugejal, kes nõustuks vanduma kõige juures, mis talle on kallis ja püha, et tal vaenlast ei ole ega ole ka olnud ega ka tule iial, tegelikult siiski vaenlane on, aga ta lihtsalt veel ei tea seda! (Vaenlase äratundmist käsitleb minu raamat: Vaenlase tuvastamise algtõed. Tartu: Keravälk, 1934.) Mäletan juhtumit, kus Lääne-Eestist pärit naine taipas alles oma eluõhtul, pärast seda, kui hääd sõbrad olid ta vanad hääusksed silmad avanud, et mees, kellega ta äsja oli tähistanud õnnelikult kuldpulmi ja kasvatanud üles neli hakkajat last ning elas jätkuvalt sisukat ja õige mitmetahulist elu, oli kõik need aastad olnud tegelikult tema vaenlane ja talle mitmel viisil kurja teinud. “Kel palju sõpru, sel palju vaenlasi,” teab rahvatarkus.*
Meil tuleb aga silmas pidada kaht olulist lisatarkust: meie vaenlane ei tohi olla liiga tugev ja meil ei tohi olla liiga palju vaenlasi. Mõlemal juhul võib meie eksistents ohtu sattuda ja siis ei aita enam ei ussi- ega püssirohi. Hoidku meid Issand Jumal sellise kimbatuse eest! Liiga tugeva vaenlase korral võib abi olla oskusest teda nõrgestada (selle kohta võib lugeda minu brošüürist: Sissejuhatus vaenlase nõrgestamise kunsti. Tartu: Keravälk, 1934), liiga arvukal hulgal vaenlaste korral on mõningast hõlpu loota sellest, kui vaenlased omavahel oskuslikult tülli ajada. Käesoleva raamatu üks päätükk räägibki kuulujuttude levitamise ja kiilu ajamise viisidest.
Üks mis selge: pärast seda, kui vaenlane on leitud või arvatav sõber vaenlaseks osutunud, ei ole enam võimalik selle inimesega neutraalsel kombel läbi käia, rääkimata südamlikust sõprusest. “Vaenlane jääb vaenlaseks, praetagu teda kasvõi või sees,” ütleb nii tuumakalt soome vanasõna. Ent eksivad need, kes juba pärast oma esimese tillukese vaenlase tekkimist verest välja löövad, elukohast lahkuvad, selle vaenlase meelevalda loovutavad — defaitistlikult kõigele käega löövad. Laskem vaenlasel ikka esmalt kasvada, ärgem heitugem liiga kergelt! Hoidkem vaenlast, las ta olla! Väljateenitud rahu antakse meile pärast täisverelist elu alles teispoolsuses. Kasutagem vaenlase olemasolu siinses maises ringis ära meie eneste käekäigu huvides. Koorigem vaenlaselt seitse nahka, enne kui ta tarbetuna kõrvale heidame ja teda Vanal Pahal põrgukatlas kupatada laseme!
Seepärast tagasi sotsiaalse ja empaatilise närvi karastusmeetodite juurde. Saatuse tahtel, nagu eespool öeldud, peavad meist liigagi paljud veetma oma loetud elupäevad inimeste- ja vaimuvaeses väikelinnas, vahel kogunisti ahtas, ängistavas maakolkas. Enesega riiduminek võib lõppeda hapralt. Mida teha? Meil ei tuleks seepärast veel pääd norgu lasta, vaid mõista: just väikese asula õhustik on vaenlase sugenemiseks ja vaenu kultiveerimiseks ideaalne. Olgu meil taipu teha viletsusest voorus! Vaenlane on eriti väikeses asulas asendamatu. Vaenlane lisab elule alati vürtsi ja muudab sotsiaalsed läbikäimised alati vaheldusrikkaks. Inimene, kellel on vaenlane, on alati märksam niihästi enese kui ka teiste suhtes. Vaenlane kasvatab ja arendab meid, muudab meid paremaks, vaenlase vastu võitlemine teeb meid humaansemaks! Vaenlasega toimetulekuks on vajalik arendada ja peenendada eneses oskust tema hingeellu sisse elada. See ei ole õnneks kuigi raske kunst, sest vaenlase psüühika on reeglina ütlemata primitiivne. “Hoia sõbra iist, vainlase iist tiiät muidogi hoita,” ütleb rahvasuu. Sellegipoolest on vajalik omandada teatav käsitöövilumus, et mitte raisata vaenlasega jändamise pääle liiga palju aega, mida taoline olend ju lihtsalt ei vääri.
Vaenlane muudab meid mitmeski suhtes energilisemaks ja pakub meile mõnesugust kõneainet niihästi kodus kui ka seltskonnas, kus eriti provintsielu ahastes oludes võib meid mõnigi kord tabada igavus ja meeleheide. Ühine vaenlane suudab meid ligendada ja liita. Seepärast ei ole teps mitte mõtlemata liialdus väita, et meie sotsiaalse ja empaatilise närvi värske ja erksana hoidmiseks ei leidu meile hääst vaenlasest tõtt-öelda mitte midagi etemat. “Kehv mees, kel vaenlast ei ole,” ütles vanarahvas õigusega. Vedanud on aga mehel ja naisel, kellel elab lähikonnas parajalt sitke ja riuklik, tublis tervises leppimatu vaenlane, kes kindlustab meile õnneliku ja sisuka, aktiivse elu, kuni Issand — olgu ta nimi kiidetud — meid siitilmast ära kutsub. Soovin sulle põnevat lugemist, hää lugeja, hauani on veel aega.
—
* Eksisteerib veel üks erijuhtum. Üks teine eestisugu mees, kes oli elanud aastakümneid Jumalast maha jäetud maanurgas, kidural soosaarekesel, kohtamata sääl nende aastate jooksul ühtegi inimest, naeris mu jutu pääle. “Kuidas saaks mul vaenlasi olla,” lagistas too tugev ja elurõõmus keskealine mees, “kui pärast seda, kui mu ema oli mu sünnitanud ja ise mu 12. sünnipäeval õnnetumal kombel laukasse uppunud, pole siiakanti trehvanud pääle ühe väsinud hundi mitte ükski hingeline?” Aga mis selgus? Meie vestluse käigus tuli välja, et selle üksildase mehe vaenlane oli tema ise. Nüüd elab see endine soosaarel igavlenud narr õnnelikult piirkonna psühhiaatriakliinikus.
