Loodetavasti

Muidugi, kartsin juba nädal aega tagasi, et varem või hiljem nii läheb. Tõtt-öelda olekski asjade vastupidine käik paras ime olnud. Ometi olen pettunud. Sest milline nöök: alles see oli, kui olin Kene Verniku fänniks saanud (jah, ma ei häbenenud isegi avalikult öelda, et olen nüüd fänn — vaat kes!), kui juba ta saatest “Eesti otsib superstaari”, mida täna teist korda vaatasin, välja hääletati. Ainsana. Kene Vernik, of all people! Hüva, eks leian endale pühapäevaõhtuteks nüüd vaevata muudki tegevust, aga …

Aga. Ma ei tea. Kui sellest hääletustulemusest midagi järeldada, siis ehk umbes seda: Eestis on probleem naissoost pop- ja rocklauljatega. Ja probleem mitte selles mõttes, et keegi ei peaks viisi või ei omaks moega kooskõlas näolappi vms, vaid mulle näib, et ootused, mida Eesti publik naislauljatele seab, on kahjuks, nojaa, niisugused, nagu nad on. See pole muusikaprobleem, vaid ühiskondlik-kultuuriline.

Olen korduvalt kurbusega jälginud, kuidas vähegi isikupärased noored Eesti naislauljad, niipea kui nad on publiku ja muusikaäri tähelepanu pälvinud, teevad reeglina läbi hämmastava metamorfoosi: seal, kus oli isikupära, on peagi alles vaid ladus turvalisus. Võib-olla on lisandunud veidi glamuuri, natuke jõuluromantikat kirikutuuridel või pisut poseerivat pahelisust, mis bulvaripressi paelub, kuid üks mis kindel: mitte ühtegi Joni Mitchelli, Janis Joplinit, Jane Siberryt, Suzanne Vegat, Björki, PJ Harveyt, Elizabeth Fraserit, Tori Amost, Kate Bushi, Alanis Morissette’i, Cat Powerit, Ane Bruni, Wendy McNeilli jne.

Eks noorte Eesti meeslauljatega toimu sageli muidugi midagi üsna sarnast, kuid siiski surub end aeg-ajalt mõni neist, sagedamini koos mõne bändiga — ja bändid, need on mingitel salapärasel põhjusel enamasti ikka meesterühmad — , kuidagi nurgataguseid teid ja radu mööda tundmatusest välja, suutes säilitada seejuures oma isikupära ja seda ka, vahel isegi publiku heakskiidul, edasi viljelda.

Noorte naislauljate peaaegu vältimatuks saatuseks Eestis paistab aga olevat moonduda mõne kõikvõimsa produtsendihärra käe all laiatarbekaubaks ja juba enne oma 40. sünnipäeva, täies loomejõus, tahes-tahtmata lavalt maha astuda. Kordumatute isiksuste leidmiseks tuleb vaadata siin, kui üldse kuhugi, siis pigem džässi või folgi poole. Täielikult puudub aga Eesti naislauljate hulgast oma maailmaga singer–songwriter-tüüp. Näib mulle.

Kuid küllap need ajad siiski ühel päeval muutuvad. Ja loodetavasti leiavad ka noored naissoost lauljad järjest enam meelekindlust ja eneseusku oma asja edasi ajada, mitte jääda lootma muusikaärimeestele. Eestis on palju noori ja andekaid muusikuid, artiste sõna parimas mõttes. Kene Vernik on minu meelest üks neist. Loodan temast veel palju kuulda.

—

P.S. 10. nov. Kene Vernik ja Mimicry täna hommikul ETV-s (Terevisioon).

I muse aloud

Jane Siberry (Issa), “I Muse Aloud” (“No Borders Here”, 1984). (MySpace.)

Warum die Zitronen sauer wurden

Heinz Erhardt, “Warum die Zitronen sauer wurden” (1969).

Heinz Erhardt (1909-79), ilmselt kuulsaim baltisaksa koomik, der wohl berühmteste Komiker baltischer Herkunft, dessen sprachspielerische Altherrenwitze ja machmal nicht ganz ohne sind. Sein Zitronengedicht wirkt jedenfalls … geradezu zugeschnitten auf mein zitronengelbes Blog.

P.S. Ah jaa, 5. juunil oli Heinz Erhardti 30. surma-aastapäev, sein 30. Todestag, und am 9. Februar jährte sich sein Geburtstag zum 100. Mal, oleks ta 100-aastaseks saanud. Das gibt zu (ge)denken …

Argine ja pidulik

Enne Puurmanit kurepesa, siis Pikknurme jõe lähistel veel üks. Ja siis veel üks, pika korstna otsas, suur tore kurepesa, nii suur, et kurg selle otsast vaevalt välja paistab. Ja siis veel ja veel. On muudki: Pudiveres kanakari kompostihunnikul, kenad kuldpruunid kanad, Kalikülas kuus hobust koplis, ja nii edasi. Ja Emajõgi, muidugi, vist sadu meetreid lai, ujutades üle põlde, karjamaid ja metsi. Emajõgi on juba ammu seljataha jäänud, aga ei unune. Hommikune Tartu-Tallinna buss on peaaegu tühi, peale minu veel vaid üks vanem mees, kes aeg-ajalt istmelt hüppab ja akendest paistvat pildistab. Puud pole veel lehes, silmapiir on kaugel. Maastikud on päikese all alasti. Maantee serv, lõuendi alumine äär, kuhu pilk pildilt harva eksib, kirendab prügist.

Vanasti
siis kui veel
Jumalat usuti
ja sõideti vahel
maa ja ilm läbi
et teda leida
olid teeservad
ja kraavipõhjad
kevadeti täis
Jumala tükke
aga keegi
ei pannud
neid tähele

Õhtul Tallinnas Patricia Kaasi kontsert. Olen oma pileti saanud kingituseks. Sõidame enne Nõmmelt läbi, joome kohvi ja ajame juttu. Lasen silmadega üle raamaturiiuli ja laenan Jonathan Littelli romaani “Les Bienveillantes” (2006) saksakeelse tõlke. Ei tea, millal ma seda lugeda jõuan. Goncourt’i preemia saanud romaani ümber on Euroopa läänepoolses osas käinud suured diskussioonid, eesti keeles pole “Heasoovlikud” veel ilmunud. Saku Suurhall, kus olen esimest korda, on kõledavõitu. Patricia Kaas esitab peamiselt lugusid oma värskelt plaadilt “Kabaret” (aga kõlab ka näiteks “Une fille de l’Est”, lastelaululikult kiires rütmis) ja sobiks hoopis paremini näiteks Vene teatri, tähendab kunagise Gloria Palace’i lavale. Õnneks ei suuda valtsitud plekk, plastistmed ja laes rippuv korvpallikaadervärk intiimsust täielikult tappa.

Patricia Kaasi muusika pole vist väga eestlaste maitse. Jumal teab, miks õieti. Aga eks ole võõras ka prantsuse keel, Noor-Eesti pingutustest hoolimata. Suure osa publikust paistavad moodustavat venelased. Istume lavast üsna kaugel, meie ja põrandal istuva publiku vahel on tühimik, mis nihutab lava veelgi kaugemale. Pärast kontserdi peaosa valgub tühimik inimesi täis, lähen ka ise alla ja liigun üsna lava lähedusse. Üheks lisalooks on “Et s’il fallait le faire”. Püüan pildistada, aga teravustamine ei õnnestu. Seisan ja kuulan niisama. Ja plaksutan. Tundub, et Patricia Kaas ei tea hästi, mida publikust arvata. Publikut ju on, aga kui palju teda siin õieti tuntakse? Kunagise hiti “Mademoiselle chante le blues” refrääni igatahes kaasa laulda ei osata. Ehk õnnestub järgmisel korral paremini.

Sama päeva pärastlõunal veel üks kohtumine. Käigud ja kohvid Narva maanteel, siis Oleviste kiriku torni kitsas keerdtrepp, millest ülesminek võttis võhmale ja allatulek pani pea kergelt pööritama. Uuel tänaval korjame kõnnitee servast suure rohelise känkra, mis mahub parajasti peopessa. Tõenäoliselt krüptoniit, väga haruldane mineraal, otsustame. Päev hiljem — see kohtumine on üllatus — laskume õhtul Toomemäelt alla. Läheme botaanikaaeda, mille väravad on veel lahti. Suured savipotid nartsissidega on välja tõstetud. On esimene tõeliselt soe õhtu. Peaksin oma talvemantlist loobuma. Joome tillukesest pudelist šampust, vaatame fotoalbumit (see on kingitus mulle) ja peame pettumuse valmistama kahele sinikaelpardile, kes tulevad tiigist meie pingi juurde uurima, kas neile midagi söödavat ei pudene. Aga peale šampuse pole meil midagi.

Järgmise päeva õhtul kino Athena. Rootsi režissööri Anders Banke film “Külmaamps” (“Frostbiten”, 2006), vampiiri-õudus-komöödia, nagu tutvustuses seisab. Ja tutvustus vastab tõele: filmis on vampiire, on õudustki ja on komöödiat, pigem komöödiat kui õudust. Lumesajune öötaevas filmi algul, “Тёмная ночь” kõlamas. Suundume Creppi. Joome teed ja räägime midagi. Kõigil on midagi rääkida. Ja on ka kingitusi. On tõesti soojade õhtute aeg. Rüütli tänav kihab üle pika aja taas inimestest: jalutajad, kohvikute ees suitsetajad ja värske õhu hingajad. Siin-seal ringis kottis pükstega noorurid, peaaegu eranditult poisid, togimas väikest kirjut nutsakat. Footbag olevat selle harrastuse nimi. Viimaks meie teed hargnevad. Illegaardis, kus veel tunnikese istume, valdab mind korraga apaatia, siis tänu. Teel koju meenub, et olen lillekimbu Creppi unustanud.

Pühapäevane

Viimati olin jumalateenistusel käinud 2007. aasta septembri lõpus. See oli Lahtis, Alvar Aalto projekteeritud Ristinkirkkos. Mõtlen nüüd, et see oli ikka päris ammu. Vahepeal oli mul midagi nende jumalateenistustega, ei saa isegi aru, mis õieti. Ja on nüüdki veel. Nojah, igatahes otsustasin täna hommikul esimese ülestõusmispüha jumalateenistusele minna. Läksin Jaani kirikusse, ehkki ma pole selle koguduse liige. Oma kirikusse poleks ma jõudnudki, ärkasin lootusetult hilja. Nii et jäi Jaani kirik — seal algavad teenistused kell üksteist, teistes luteri kirikutes tavaliselt kell kümme, nii nagu nad on siin maal alanud vist õige ammust aega. Kell üksteist on moodsam algusaeg, mida kasutavad Eestis sageli uuemad kirikud. See algusaeg näib arvestavat võimalusega, et pühapäeviti kipuvad inimesed kauem magama. Tähendab, on laisad … Või kuidas võtta.

Jõudsin kirikusse mõni minut enne teenistuse algust. Lauluraamatud olid otsa saanud või uude kohta pandud. Kirikuteenrit, kelle käest küsida, ei paistnud ka kusagilt. Istusin maha ja lohutasin end sellega, et ehkki ma ülima tõenäosusega tänaseks päevaks valitud laule peast ei oska, saan kaasa laulda vähemalt liturgia juurde kuuluvaid ridu, mis on alati ühed ja samad, ja mis — st asjaolu, et liturgia on muutumatu, suurtel pühadel küll kohati pikem — mulle luterliku jumalateenistuse juures vist kõige rohkem meeldibki. Mõtlen, et ma pole vist iial läinud kirikusse jutlust kuulama. On ju paremaid ja halvemaid sõnaseadjaid, ja neilgi on, nagu igal inimesel, paremaid ja halvemaid päevi. “Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti,” lauldakse aga alati. Ja alati, või peaaegu alati, jagatakse ka armulauda. Kui kirikust välja astusin, oli õhk niiske.

Vaiksel nädalal ma Jumalale, tema teenimise viisidele, kõigile neile suurtele ja tähtsatele, esmastele ja viimsetele asjadele õieti palju ei mõelnud. Mu mõtted olid mujal: püüdsin restaureerida õhtuti ühte fotot, mis oli nädal aega tagasi, jah, palmipuudepühal, tõepoolest, järsku välja ilmunud. See on ainus foto, mida ma oma emapoolsetest vanavanematest näinud olen, ainus, mille järgi ma neid suudan ette kujutada (nad surid ammu enne mu sündi), ja võib-olla üldse ainus foto, mis neist veel alles on. Olin seda fotot seni vaid üks kord näinud, see võis olla aastat kümme tagasi. Jumal teab, miks foto seejärel ühe raamatu vahele sattus ja miks raamat — kuhugi ununes. Igatahes peeti fotot kadunuks, kuni ta nüüd viimaks uuesti välja ilmus. Skännisin ta nüüd sisse ja üritan koopiat jõudu- ja oskustmööda digitaalselt kohendada — kõrvaldada ajajälgi.

Foto on tehtud paar aastat enne 2. maailmasõda, õues, valgus pildil on ühtlane ja mahe. Vanaisa ja vanaema istuvad kõrvuti, mõlemal parem jalg üle põlve. Nad naeratavad pisut kohmetult, näib, et nad ei oska oma käsi kuhugi panna: vanaisa hoiab oma käsi nagu ebalemisi süles, vanaema toetab oma käed, sõrmed vaheliti, põlvele. Nende taga on puulaudisega majasein. Ma ei tea, mis maja see on. Võib-olla nende Tartu-maja, mida ei ole varsti enam seitsekümmend aastat, või hoopis nende Värska-maja, mida pole enam samuti. Või pigem mõni muu maja, näiteks emma-kumma vanematekodu — sest see on maamaja, aga nemad ei ole riides nagu maainimesed. Nad istuvad kõrvuti, on suvi, ristikud õitsevad. Näen nende nägudes tuttavaid jooni. Nad on noored ja neil on elada jäänud veel pisut üle kümne aasta. Ja nad ei tea, et fotodest, mis neist tehtud on ja veel tehakse, säilib ainult see üks. On pühapäev.

—

P.S. Georgs Pelēcis, “Atklāsme” (“Ilmutus”, 2006) kontratenorile, klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile. Avastasin, et äsja on ilmunud ka sama nime kandev plaat (“Revelation”; Megadisc Classics, 2009) Pelēcise muusikaga (Jānis Šipkēvics, Gábor Boldoczki, Katia Skanavi ja Kremerata Baltica).

Elujuhis

P.S. Sorisin hiljuti keldris vanades asjades. Näppu sattus muu hulgas paberilipakas pildi ja luuletusega. Mäletan, et selle A5-formaadis kaardi kinkis mulle esimeses klassis üks mu sõpru. Minu meelest joonistas ta hästi, mis oli ilmselt ka peamisi põhjusi, miks ma temast lugu pidasin.

Sest pidasin üldse joonistajatest lugu: näiteks ühest tüdrukust, kes veelgi paremini joonistas, kuid kelle pildid — mõni mul neist arvatavasti oli — on kahjuks vahepeal vist kaotsi läinud. Mõlemad lahkusid mu klassist varakult: üks teises, teine kolmandas klassis. Jumal teab, mis neist saanud on.

Midagi Belle Époque‘ist

Minevik võib heita varje, aga ka valgust. Olen alati liigutatud ja tänulik, kui näen tänaval mööduvat oma kunagist muusikaõpetajat. Muidugi mõista ei ole ma teda iial kõnetanud. Mida mul talle öelda olekski? Ja nagunii on samahästi kui võimatu, et ta mind mäletaks. Sest see oli kõik nii ammu. Käisin siis esimeses või teises klassis ja olin üks paljudest lastest, kellele tema, värskelt kõrgkoolist tulnud noor õpetaja, laulmistundi andis. Ta pani mulle häid hindeid, kuid meie klassis oli minust hoopis paremaid lauljaid.

Ja ega minagi temast kuigivõrd paljut ju mäleta. Ma ei mäleta isegi tema nime. Mäletan vaid tema kaunis teravaid näojooni, suuri silmi ja heledaid juukseid. Mäletan ta rühikust ja seda, et ta kandis kleite, mis mõjusid pisut vanamoodsalt isegi mulle, kes ma neist asjust ju suurt midagi ei teadnud. Hiljem, neil väga harvadel kordadel, mil ma teda kohanud olen, nii nagu juhtus eile õhtul Barclay hotelli ees, olen ikka mõelnud, et selles tema riietusstiilis, mille juurde ta on jäänud tänini, on midagi Belle Époque‘ist.

Ma ei mäleta õigupoolest detailsemalt ka ühtegi neist laulmistundidest, mis ta selle paari aasta jooksul, mil ta meie koolis õpetas, meile andis. See kõik on jäljetult kuhugi kadunud. Aga mul on elavalt ja tõenäoliselt surmani meeles ühe tema tunni algus. Ja alati, kui ma tema saledat ja endiselt rühikat kogu hiljem kusagil silmanud olen, olen näinud seda kunagist sündmust taas oma silmade ees.

Meie laulmistunnid Laia tänava koolis toimusid alati saalis, maja teisel korrusel. Seal, paksude roheliste kardinatega tolmusevõitu ruumis asus üks kooli vähestest klaveritest. Ja see võis olla hilissügisel, mil juhtus, et meie muusikaõpetaja pisut tundi hilines. Jumal teab, võib-olla meeldib mulle teda hilinenuna mäletada, et see, mis järgnes, saaks selgema, erilisema raami. Aga siis ta saabus, tõtlikul sammul, mustas kleidis ja pilguga, milles oli valu.

Ta läks otsejoones, nagu meist väljagi tegemata, klaveri juurde ja vajutas klahvidele. Ta seisis püsti ja mängis midagi, mis oli ilus ja pikk ning mida ei leidunud kindlasti meie laulikutes. See oli kurb viis, praegu nimetaksin ma seda eleegiliseks. Või traagiliseks. Ta mängis ja mina kuulasin, suu ammuli.

Seal ta seisis, üleni mustas, üks jalg pedaalil, nagu kogu südamest tahtes, et helid jõuaksid igale poole, või mängu valjusest millegipärast hoolimata, ja mängis seda meloodiat, mida ma ei tundnud, ümberringi klassitäis lapsi, kellest osa oli küllap mõtetega alles äsjaste tegemiste juures. Ta mängis ja mängis. Ja mina kuulasin. Siis muusika lõppes, võtsime õpikud välja ja alustasime tundi.

Tunni olen ma unustanud, kuid sellele eelnenud klaverimäng on jäänud mulle vist kõige selgemaks, kõige puhtamaks mälestuseks neist varastest kooliaastatest. Ja seejuures täielikult saladuslikuks.

Muidugi ei küsinud ma tema käest, mis see kõik oli ja miks ta seda meile, esimese klassi lastele, mängis. Sest seda ma taipasin küll, et see, ükskõik mis see siis ka tegelikult oli, ei olnud õigupoolest mängitud meile, ja et on asju, mida küsida ei saa.

Nüüd, hoopis hiljem, tundub mulle aga, et see meloodia seal Laia tänava kooli saalis oli mängitud just nimelt meile, mulle.

Endapaljastus

Tartus, täna, 27. 4. 2008.

Sünnipäev

Vincent van Gogh, Mandliõied, 1890. Ja vaata, mis siin veel on!