Autodafee Rua da Fél

Lühem versioon: Eesti Ekspress („Autodafee Rua da Fél“, 7. 4. 2011).

„Neetud eluga“ 2009. aastal debüteerinud Jan Beltrán on avaldanud sestpeale romaani aastas. 2010. aastal järgnes „Nora“. Äsja ilmunud „Jumala poolt hüljatud“ (Tallinn: Topper, 2011; 265 lk) on Barcelonas elava eesti kirjaniku sulest juba kolmas romaan.

Beltránil näib olevat soov kirjutada totaalset lugu, võtta oma tegelased ette pealaest jalatallani, hällist hauani. Totaalsest loost ei saa puududa surm. „Jumala poolt hüljatud“ on hääbumise lugu kolmekümnes peatükis. See on lugu Massaud Botelhost — Lissaboni arveametnikust, kes kasvab üha enam kokku oma Rua da Fél asuva majaga, mille elu on talle nooruses kinkinud. Ja Massaudi eluks on tema armastus maja omaniku Manuela, lesest aadliproua vastu: „Ma olen siin, teie alandlik üürnik Massaud Botelho, kes pole elu jooksul millegi muuga hakkama saanud kui vaid unistamise ja teie järele luuramisega. Andestage, kui suudate!“

Massaudi ja Manuela armastuse lugu hõlmab romaanist esimese kolmandiku. See armastus on traagiline, sest Manuela on surmast märgitud. Ja sellega võiks olla lõppenud ka Massaudi lugu, kuid Massaud pole traagiline kangelane. Sest mis on noorusarmastuse seitse aastat seitsmekümne üheksa aasta kõrval, mis talle on ühtekokku elada antud?!

Milleks alustada uut lugu, kui tunned, et vana pole veel läbi, kui tahad, et olekski vaid üks — Suure Eluarmastuse Lugu?! Nähes küll siin-seal uute lugude algeid, ei taha, ei julge või ei viitsi Massaud neist kinni hakata, laseb neil minna, kuni osutub, et ainsaks looks, mis tal õieti on, on see ammuteada lõpuga vana lugu, mida mängib inimestega elu. Sest suur on elu, kuid ühe elu lugu on suur vaid harva. Ehk Faehlmanni eleegilises sõnastuses: „Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri./ Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!“ Otsekui ämblik istub vananev Massaud oma aegamisi tondilossistuvas õnnepalees, kiilaspea läikimas „nagu pesukausist vastu sillerdav kuu“, oodates midagi või kedagi, ja saades viimaks majaga üheks. Sest majadki on tehtud põrmust.

Kuid mitte ainult majaga ei saa Massaud üheks, vaid ka linnaga, kus see maja asub. Nagu ka maaga, kus asub see linn. „Jumala poolt hüljatud“ on ühtlasi Lissaboni ja Portugali romaan — niisugusena vist ainulaadne eesti kirjanduses. Massaudi hääbumise kangasse on põimitud peatükke ka selle kauge kandi ajaloost: kõneks võetakse 1755. aasta maavärin Lissabonis, Neitsi Maarja ilmumine Fátimas 1917. aastal ja muudki, sõna saavad ka António de Oliveira Salazar ja Fernando Pessoa. See lisab erakust arveametniku banaalsele elule müütilist mõõdet, kuid relativeerib teisalt muidugi ka Lissaboni ja Portugali ajaloolist hiilgust. Rahu ja vaikust, argirutiini ihalev Massaud, Salazari ajastu laps, on nii enesekeskne tüüp, et ei pane näiteks kuulsat 1974. aasta kuulsat Nelkide revolutsiooni õieti tähelegi. Ega ka Chiado linnaosa põlengut 1988. aastal. Jne.

Beltráni tegelased on reeglina „väikesed inimesed“. Nii ei puudu tema tekstidest ka hoobid, mida jagab neile saatus, nagu ka kingitused ja armuannid, juhused ja imed — kogu see melodramaatiline tulevärk. „Jumala poolt hüljatutel“ on sellest ooperist varuks ka verehaigus, õudne kääbuslaps ja intsest. Beltráni tegelastel näib lasuvat needus. Tema debüüdi ja värske romaani pealkirjad on semantiliselt väga lähedased, kuid „Jumala poolt hüljatud“ tungib selles needuse rägastikus hoopis kaugemale.

Melodramaatilisust rõhutab veelgi romaani raamatulik stiil, mis on olnud valdav ka Beltráni eelmistes teostes ja mis saavutab nüüd arvestatava keelevirtuoossuse. Beltráni keel on uues romaanis rikkam ja paindlikum kui eales varem. Autor ei löö risti ette ka klišeede kasutamise ees, ennekõike oma tegelaste hingeelust rääkides, kuid nihestab seda irooniliselt ikka ja jälle teatava lajatava kõnekeelsusega, mis muudab tulemuse mänguliseks — ja tegelased pisut karikatuurseks. Beltráni olustikukirjeldused on silmatorkavalt detailsed ja täpsed, neis on kuhjaga värve ja helisid, maitseid ja lõhnu. See kirjutamisviis näib osutavat käes- ja olemasoleva pildistamise soovile, ihale silmapilgust ihu ja hingega kinni hoida. Säärast hoiakut võiks nimetada melanhooliaks. Portugalis nimetatakse seda saudade’ks. Ja nii pole ehk liialdus näha ka luuüdini saudade usku Massaudi maises elukäigus Rua da Fél, eesti keeli Usu tänaval, omamoodi autodafeed — usutegu. Mida maailm, teadagi, harva tähele paneb.

Beltráni loomingut, mis tema teisest romaanist peale ei seostu Eesti ainesega isegi mitte riivamisi, võiks pidada eksootiliseks taimeks eesti kirjanduse rohtaias. Ent vähemalt üks Massaudi sugulane eesti kirjanduses siiski leidub – Valev Uibopuu 1982. aastal Lundis ilmunud novelli „Kangekaelse elu ja surm“ peategelane Ivvo Kaugla, Stockholmis elunev üksilduv pagulashing, kes keeldub lahkumast oma toapugerikust (mis talle rangelt võttes ei kuulugi) lammutusele määratud majas ja seal viimaks raugana surnuks külmub. Unustatuna ja sissemüürituna. Võiks oletada, et mõlema autori huvi — ja kõige iroonia kiuste ka sümpaatia — sellise tegelaskuju vastu on mingilgi määral seotud emigratsiooni eraldatusest tulenevate eksistentsiaalsete hirmudega.

Lurjuse hingepilt („Rotilõks“)

„Anna andeks, et ma sind selle filmi pärast veel kord kiusan, aga katsuks ikkagi välja mõelda, et mis see siis nüüd oli.“

„Tead, ma tõesti ei … tuju on niigi kuidagi …“

„Hea küll, aga siis pealkirigi. „Rotilõks“. Ma mõtlen ja mõtlen, aga ei saa aru, mis sellel pealkirjal filmiga pistmist on. Mis lõks? Kas keegi langes lõksu? Kes? Ja miks rotilõks? Kas rott on tähtis? See poliitik nimetas seda vene kirjanikku tagaselja vist korra rotiks, aga ma ei mäleta ka enam. Noh, et võib-olla nimetas keegi teine. Ja kedagi teist. Äkki see rotilõks, ma ei tea, tähendab vene keeles midagi? Võib-olla on крысоловка ka midagi muud kui lihtsalt rotilõks? Muide, kas hiirelõks või mingi muu lõks oleks olnud vähem täpne kujund? Igatahes kas või üks rott oleks filmis võinud olla, et pealkirja õigustada, kas sa ei leia? Aga võib-olla olen ma lihtsalt bum-bum? Ja see pealkiri on pandud nimme selline, et ma selle lõksu läheksin …“

Nii umbes me seal Žen Ženis reede õhtul pärast Andres Puustusmaa „Rotilõksu“ (2011; 100 min) vaatamist vestlesime. Kui hommikul, mis on õhtust targem, filmile tagasi mõtlesin, tuli mulle silme ette peamiselt kaks asja. See, kuidas poliitik Toomas Port (Mait Malmsten) ripub kinniseotud maakleri Sergei (Ilja Nartov) kaelas, keda ta on lasknud vanal militsionääril Endelil (Tõnu Kark), oma käepikendusel, eelnevalt pikalt töödelda, sest kahtlustab teda suure rahasumma varguses. Ja ripub siis, üsna filmi lõpus, püstol käes, oma ohvri kaelas ja nutab järsku lahinal.

Ja teiseks meenus see, kuidas filmis end pestakse, kuidas kõik kolm kahtlusalust, kes on olnud algul poliitiku soosingus ja seejärel viha all — maakler, fotograaf Kristina (Natalia Murina-Puustusmaa) ja kirjanik Pjotr (Kirill Käro) —, lasevad vähemalt korra endale vett peale voolata. Ja kuidas kõik kolm filmi lõpus, see lõpp näib olevat happy end, siniseid tunkesid kannavad. See maailm, kust nad läbi käisid, oli tõesti räpane.

Selline oli niisiis „Rotilõks“, filmi kodulehe järgi psühholoogiline põnevik, mille tegevus toimub suvisel ajal tänapäeva Eestis — Tallinnas ja Viimsis. Et „Rotilõksu“ maailmas makstakse eurodes, tuleb täpsustuseks öelda, et tegevus toimub tulevikus. Sest Eesti esimene eurosuvi pole ju veel käes, kogu maa on kaetud veel valge vaibaga.

Mis seal siis oli? Neli inimest. Maakler, kes on palju raha võlgu ja püüab võlanõudjate eest asu leida. Fotograaf, kes otsustab pärast kõhklusi siiski toetada rahaga oma isa, kes vajab elupäästvat operatsiooni ja kes pole seni tahtnud tütrega tegemist teha. Venemaal elav kirjanik, kes tuleb Eestisse, et kohtuda oma väikese tütrega, kellega ta pole seni tegemist teinud. Ja edukas poliitik, kellel on käsil valimiskampaania. Neli inimest, kes ühel olengul, mille poliitik enda juures korraldab, kokku saavad: poliitik tunneb fotograafi ja maaklerit ning maakler tunneb omakorda kirjanikku — viimased on õpingukaaslased, kelle on elu pärast ülikooli lahku viinud.

Seal poliitiku olengul kaob salapärastel asjaoludel suur hulk parteiraha, mida poliitik on kiivalt mingis karbis või kohvris hoidnud. Ja nüüd läheb põnevaks. Kahtluse all on maakler, fotograaf ja kirjanik. Niisiis: kus on raha? Who’s done it? Aga põnevaks läheb veidi liiga hilja: film on kestnud juba umbes kolmveerand tundi. See aeg on kulunud minu jaoks peamiselt mõistatamisele, mis asju kinolinal üldse aetakse. Natuke üle kolmveerand tunni jääb veel filmi lõpuni.

Krimimudel osutub aga tõlgendamisel vähe viljakaks — see saab viimaks selgeks — ja tuleb seega kõrvale heita, sest süüdi pole nähtavasti keegi. Ühesõnaga: palju kära ei millestki. Olematu rahavarga jahtimisele kulunud aja jooksul joonistub aga välja ennekõike poliitik Toomas Pordi närune, peamiselt edevusele ja hirmule ehituv infantiilne hingepilt — kuid see ei üllata eelnenu põhjal. Üllatav olnuks, kui see libe mees, kelle naeratus on olnud võlts esimesest kaadrist peale, ilmutanuks kogu selle niinimetatud juurdluse ajal pisutki inimlikkust. Ma ei tea, aga mul hakkas sellest vanast klaverist, mida ta raevuhoos kirvega räistas, kuidagi väga kahju.

Loo tasandil ei puudutanud „Rotilõks“ mind niisiis kuigivõrd. Pildiliselt pean filmi aga kaunis nauditavaks, nagu ka kokkulõigatud materjali dünaamika poolest (milles pole Puustusmaale Eesti kinos vist vastast) — pildihoog hoidis ära ähvardava tüdimuse tekkimise. Ja ehkki karakterid ei suutnud mind eriti köita (maakler, fotograaf ja kirjanik olid liiga kontuursed, ja poliitik liiga lurjus; ma ei tea, mida on huvitavat ühe pesueht lurjuse jälgimises?), jäin ma näitlejate tööga rahule. Näitlejad olid ikka head küll ja Puustusmaa oskab neist ka parima välja võtta. Mait Malmsteni kõrval tõusis minu jaoks filmi teiseks meeldejäävamaks osatäitjaks Tõnu Kark.

Näitlejate valik pakkus ka üllatusi: „Rotilõksus“ astub ühes episoodilises rollis üles Veiko Õunpuu, kes tuleb koos Peeter Volkonskiga ühtäkki eikuskilt aeda panema, kuid kes minema saadetakse. Tegu on küllap in-joke‘iga, enam-vähem sama stseen leidub juba Veiko Õunpuu filmis „Püha Tõnu kiusamine“ (2009), selle vahega, et seal tuleb Volkonskiga, kelle habe lehvis samuti ka kaks aastat tagasi, aeda panema Andres Puustusmaa (kes teeb ka „Rotilõksus“ tillukese sõnatu rolli). Seda laadi vigurit oli veel — näiteks kehastas Toomas Pordi abilist (nõunikku?) menusarjast „Riigimehed“ (2010) tuntud Taavi Teplenkov.

Ah jaa, „Rotilõksus“ räägitakse peamiselt vene keelt, suuremat osa keskseid tegelasi mängivad (eesti)vene näitlejad. Mis on ühelt poolt väga huvitav, sest see on Eesti filmis üsnagi haruldane. Teiselt poolt paneb see mu kahjuks olukorda, et ma ei söanda hinnata, kuivõrd elusid, mida filmis näideldakse, Eestis tõepoolest ka elatakse. Inimlikult usutavad need elud mulle igatahes tundusid. Kuid sellest, kuidas elavad Eesti poliitikud, pole mul õrna aimugi. Meeldiv mulje nende eluviisist „Rotilõksu“ põhjal ei jää. Kui pehmelt öelda.

„Rotilõks“ köitis mind kordi enam kui „Armastuse punane pärl“ („Красный жемчуг любви“, 2008) või „Punane elavhõbe“ (2010), kuid endiselt pean ma Puustusmaa parimaks filmiks ajaloodraamat „18-14“ (2007) — nagu kirjutasin ka umbes aasta tagasi.

—

Vaatasin filmi „Rotilõks“ reedel, 4. märtsil 2011 Tartu kinos Cinamon (seansi algus kell 18.05).

P.S. Tõtt-öelda tormasin „Rotilõksu“ vaatama paljuski seetõttu, et selle ühiskonnakriitiliseks väidetud filmi faabula algus, nii nagu seda esitas üks Postimehe artikkel, meenutas mulle vägagi Sulev Keeduse filmi „Kirjad Inglile“ loo algust ja näis pakkuvat võrdlusvõimalusi: „Saginat täis päeval saabub Tallinnasse kuulus ja pärjatud vene noorema põlve kirjanik Pjotr, et kohtuda oma eelmisest kooselust pärit tütrega.“ Nojah, kuid see Pjotri ja tema tütre liin osutus „Rotilõksus“ siiski vaid üheks mitmest, pealegi leidus sellele paralleel Kristina ja tema isa loo näol, mistõttu pidasin esimesel hetkel Kristina isa koguni Pjotriks. Siit moraal: mitte tutvuda enne filmi meedias ilmuva materjaliga. Üldse: tõenäoliselt peegeldab see lapse tagaotsimise motiiv lihtsalt ühte levinud mehekogemust. Miks on isa poolt tagaotsitavaks lapseks valitud sageli just nimelt tütar, on muidugi iseküsimus.

P.P.S. 7. märts 2011. Tiina Loki arvustusega tänases Postimehes („Kui rotilõksu jääb kõigest hiir“, Postimees 7. 3. 2011, lk 13) nõustun üldjoontes ja leian samuti, et „Rotilõksu“ — nagu ka enamiku Puustusmaa filmide — nõrgaks küljeks on stsenaarium.

Kas sul kedagi on? („Surnuaiavahi tütar“)

Ingleid kuidagi jätkub viimase aja Eesti kunstkinos. Inglile kirjutatakse kirju, ingel on keskseid kujundeid ka Katrin Lauri uues filmis „Surnuaiavahi tütar“ (2011; 98 min). Seal pole ingel ainult see, kes seisab hauatähisena kiviselt surnuaial, vaid ka see, kes seisab inimese seljataga.

Mulle näib, et Katrin Lauri filmis on oluline üks küsimus, mida kaheksa-aastane peategelane Lucia (Kertu-Killu Grenman) mitmel korral esitab – oma klassijuhatajale õpetaja Metsale (Eva Klemets), kes talle oma abi, täpsemalt riigi abi pakub, ja Soome pastorile Sirpale (Ulla Reinikainen). Lucia küsib neilt, et kas sul kedagi on, meest või last või kedagi … Inimesed, kellelt ta seda küsib, tahavad temaga tegemist teha, teda koguni päästa, ja nad näivad olevat üksi. Nad tahavad Luciaga tegemist teha, aga nad saavad tegelikult ka ilma Luciata hakkama. Inimesed, kellel kedagi on, kellel on näiteks Lucia, nii hästi hakkama ei saa.

Eesti ääremaal, kusagil Haapsalu kandis kiduv perekond – ema, isa ja tütar. Töö kaotanud ema Maria (Maria Avdjuško) alkoholism, mis toob kaasa tütre Lucia õppeedukuse allakäigu. See paneb Lucia klassijuhataja suve eel küsima, et mis tüdrukust edasi saab, et võib-olla on lahenduseks abikool jne. Ja siis tuleb see nädalane Soome reis, mis on isale Kaidole (Rain Simmul), surnuaiavahile, kes teenib raha ka autode putitamisega, omamoodi sülle sadanud. Reis viib Eesti provintsipere kokku teistmoodi eluga, mida kehastab Soome keskealine pastor Sirpa. Kaido pöörab seejärel peagi perele selja ja läheb Soome ehitajaks. Maria üritab end kokku võtta, aga ei suuda – soovitud muutus ei tule nii ruttu. Tuleb hoopis kahjutuli, hukk ja häving. Pere on nüüd lagunenud, kõik on omapead.

Jacinta ehk Jats (Esther Kõiv). Downi sündroomiga tüdruk, Lucia väike kasuõde. Tema on ingel. Miks ta seda on, kes see teab. Jats näib olevat teispool head ja kurja, ja Luciale on temast küllalt. Mida me teame üldse Downi sündroomiga inimestest? Sotsiaaltöötajad inglisse igatahes ei usu, vähemalt mitte säärasesse. Aga Lucia ei usu jälle sotsiaaltöötajatesse, neisse ei usu ka Lucia ema Maria. Mariasse võiks tema selgematel hetkedel isegi uskuda, kui ta nii tihti alt ei veaks. Ma ei tea, millesse Maria usub. Võib-olla rahasse. Võib-olla on raha tema ingel. Raha on Marial kole vähe. Selle, mis on, mille Kaido koju toob, loputab Maria, kellel on paha olla, kõrist alla. Ja hommikul on veel halvem. Kui Kaido ootamatult Soome ehitajaks läheb, on Maria nõu otsas. „Mis meist saab?“ küsib ta Lucialt.

Raha, mis SMS-kiirlaenuna Maria arvele laekub, on ainus kiire, käega katsutav abi. Hetked pärast raha väljavõtmist kontolt on õhulisemaid filmis. Õhus on võimatuse võimalikkust. Sellele järgneb loomulikult krahh. Ja Jatsi surm. Jats oli ikkagi ingel.

Kalmistu kujund on huvitav, kuid minu meelest liiga pessimistlik. Kas Eesti elanikke võiks siis tõesti võrrelda kalmistuvahtidega, hauakaevajatega, surnumatjatega, surnutega? Kuid kõik vanad ja järjepidevad kultuurid on ühtlasi kalmistud, ja kultuur ongi ju vist paljuski kalmistu korrashoidmine. Se ik vore efte achter my,/ ik vole den dot my alle tyt by. (Vaatan ma ette, vaatan taha,/ surm ei jää minust kunagi maha.) Hakkasin mõtlema, et kuidas seal filmis kujutatud Soomes nende matustega oligi? Seal Turu linnas, kus elas pastor Sirpa, oli kalmistuvahi koht vakantne. Kas Soome on jõudnud tõesti juba nii kaugele, et seal enam ei surdagi?

Huvitav oli filmis „naiselikkuse“ ja „mehelikkuse“ kujutamine, soorollide kriitika. Seal on isa, kes teeb tööd, aga võtab ka viina (sest kes selles külas ei võtaks, nagu ta ise ütleb), ega „sega“ end seejuures kodustesse kasvatusasjadesse, sest peab seda, pealegi tüdruku kasvatamist, naise kohustuseks ja tööks. See soorollis kinniolek ei võimalda tal oma suhtelise tubliduse kiuste (tõesti, selles külas pole ta sugugi kõige halvem mees ega isa) olukorraga muidugi adekvaatselt toime tulla. Ja seal on ka ema, kes näikse igatsevat tõesti mingit meest, kes teda toidaks ja kataks. Kust säärast aga võtta? Õnnetud ja oimetud kujud on nad mõlemad.

Kahjuks muutis minu jaoks selle tõsise, kindlasti südamega tehtud ja olulisi teemasid puudutava filmi veidi õõnsaks kerge moralistlik tendents. Aeg-ajalt sõnastati Eesti inimeste ja ühiskonna kohta diagnoose. Ja need diagnoosid just nimelt sõnastati, autoril olid need ilmselt teada, neid ei jäetud vaataja enda oletada. Kas selles võiks avalduda autori mõningane umbusk eesti filmivaataja südame ja mõistuse, aga ka filmikunsti võimete vastu? Ka tekitas minus küsimusi Soome elu kujutamine. Soome funktsiooniks oli „Surnuaiavahi tütres“ siiski plekitult puhta kontrasti pakkumine Eesti elu umbsele õudusele.

Ent kui nüüd Lucia küsimuse juurde, mida alguses mainisin, tagasi tulla, siis võiks ju Sirpalt küsida: „Sul on olnud küllap head võimalused õnnelik perekond luua, sa pead inimestele jutlusi, usud ka inglitesse, sul on ilus kodu, sul on külmkapp toitu täis, nii et võtab ahhetama, kuid sul ei ole perekonda – miks õieti? Miks vajad sa ometi ühte kolkast pärit mustade jalgadega Luciat?“ Ühesõnaga: mis roll on isikliku õnne juures perekonnal, lähisuhetel? Perekond tähendab tulevikku, n-ö jätkusuutlikkust, aga muu hulgas ka matuseid ja leina, kalmistul käimist.

Nurinate kiuste film mulle kokkuvõttes tegelikult üsnagi meeldis. Ja eraldi kiitust väärivad ka näitlejad. Eriti peaosatäitja Kertu-Killu Grenman oli sümpaatne, tegi hea, usutava rolli. Üldse: lapsi kujutavad kaadrid olid filmitud „Surnuaiavahi tütres“ erilise helgusega. Kindlasti pole ka Lucia nimi valitud juhuslikult, on see ju tuletatud sõnast „valgus“.

Üks asi veel. Pühakirja- ja religiooniseosed. Need näivad olevat Eesti filmis ja kirjanduses kuidagi oluliseks saamas, kõik need pealkirjad ja tsitaadid: „Paradiis“, „Lasnamäe lunastaja“, „Ja anna meile andeks meie võlad …“, „Ramadaan“ jne. „Surnuaiavahi tütre“ motoks oli „Usk, lootus, armastus“. Ja muidugi kõik need inglid.

—

Vaatasin filmi „Surnuaiavahi tütar“ teisipäeval, 1. märtsil 2011 Tartu kinos Cinamon (seansi algus kell 19.45). Foto pärit filmi kodulehelt.

P.S. Mart Taevere intervjuu Katrin Lauri, Maria Avdjuško ja operaatori Anssi Leinoga („Minu jaoks on film suurim õnn maailmas”, Sirp 27. 8. 2010).

Horror feminae („Kirjad Inglile“)

Ma mõtlen, et ma ei kirjuta Sulev Keeduse filmist „Kirjad Inglile“ (2011; 118 minutit) pikalt. Sest minu etteheited on ideoloogilised. Ja ideoloogia kallal näägutamine, kui tegemist on kunstiteosega, on tüütu. Kuid ideoloogiast Keeduse värske filmi puhul mööda vaadata ma ei oska, selleks on teda seal liiga palju.

Niisiis: mind valdas „Kirju Inglile“ vaadates üsna sarnane nõutus ja peatselt tüdimus, mida tundsin ka Lars von Trieri „Antikristuse“ (2009) puhul. Mõlemad on filmid, kus on tajuda juba küpsema, elu kogenud, ilma ja inimesi näinud autori (Trier on sündinud 1956. aastal, Keedus aasta hiljem) soovi öelda selle maailma kohta midagi põhjapanevat, väljendada seda, „was die Welt im Innersten zusammenhält“, nagu sõnastas Faust oma kõrge võlviga kitsas gooti toas öösel tugitoolis istudes, tähendab: tuvastada, „mis on elu tuum“ (August Sang), või „mil püsib ilma sisim seos“ (Ants Oras).

Ja selle tuumana, sisima seosena on autorid tuvastanud Suure Võitluse mingite vastandlike jõudude vahel. See võitluslik maailmapilt on esitatud visuaalselt väga võimsalt ja meeldejäävalt, suure ja meisterliku kinona. Vaim vs liha, kultuur vs loodus, maa vs linn, headus vs kurjus, mees vs naine jms — need opositsioonipaarid on nende filmide tõlgendamisel kindlasti tõhusad instrumendid, Keedusel lisandub veel lääs vs ida.

Häda on ainult selles, et tegelased neis filmides pole elusad inimesed (nii nagu on elusad näiteks inimesed Mart Kivastiku hiljuti valminud filmis „Üks mu sõber“), vaid mingite ideede/printsiipide kehastused. Need filmid on maiuspalad essentsialistidele.

Sulev Keeduse „Kirjades Inglile“ kohtub piibelliku nimega protagonist Jeremia Juunas Kirotaja (Tõnu Oja mängib suurepärase rolli), kes on tulnud pärast kahtekümmend aastat elu Afganistanis, kus ta on võtnud vastu islamiusu, koju tagasi Eestisse — otsima oma abikaasat ja tütart.

Tegelikult pole Kirotajat enam olemas, sest ta on Eestis vahepeal surnuks kuulutatud. Nii et Kirotaja on pigem kodukäija, viirastus, tont, ja tontlik on ka Eesti, mille ta eest leiab. Aga võib-olla on selles süüdi tema silmad, mille kaudu see maailm kätte paistab. Kirotaja silmade jaoks on koduvalgus mõnigi kord liiga ere.

Kirotaja kohtub Eestis — ühes nimetus, kõledas ja peaaegu inimtühjas väikelinnas — terve rea naistega, kuid neist naistest ei ole palju rääkida. Nad on visandlikud, fragmentaarsed olendid ja sulavad hiljemalt pärast filmi mälus kokku üheks — kogu oma kirevuse kiuste. Seda ühte naist võiks nimetada näiteks Naiseks.

Kuidas säärast Naist kirjeldada? Ta on noor või üsna noor, viljakas eas ja võrgutaja-ahvatleja. Teda on kõik kohad täis ja ta surub end peale, ta tahab Kirotajast midagi. Ega tee oma tahtmisest saladust. Tal puudub salapära, ta on avalik ja häbitu. Kui Naine ei ole parajasti alasti (Alasti?), siis kannab ta Seelikut/Kleiti. Hiljemalt pärast seda, kui Kirotaja näeb telekast, et tema kasutütar Safia, kelle päästmise nimel oli ta Afganistani jäänud, on (vist) korraldanud enesetaputerroristina ohvriterohke verepulma, haarab teda horror feminae. Eesti (lääs?) on läbi ja lõhki naistemaailm — mis „Kirjades Inglile“ tähendab: maine ja lihalik, tundmata muud sihti kui paljunemine, palaganisarnane paik, kus mehed on hullumajas või vettivad, kuul peas, laukas, või fantaseerivad narkouimas sellest, kuidas orgasmihetkel oma (rahuldamatu/täitmatu) naine kägistada. Või on ära — sõjas.

Jääb üle matta veel vaid isa, kes on Kirotaja kodumaale naastes surnud, ja jääb viimse lootusena vaid Ingel, too hea, puhas ja teistmoodi naine, Kirotaja lihane tütar, keda ta pole oma ihusilmaga näinud ja kes vist ongi õigupoolest kujutluslik ja tabamatu vaimolend, seesama, kellele ta sinise pliiatsiga kirjutab kirju, mis selle naise sünnitavad ja kelle sünnitanud sõnad viimaks jõevees laiali valguvad. Selles maailmas, kus on vaid „lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus“ (1Jh 2:16), ei ole Kirotajal kohta. „Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.“ (Jh 3:6)

Nojaa. Kindlasti ootab „Kirju Inglile“ mõnigi auhind. Ja küllap kõnetab see film suurt osa neist, keda köidavad apokalüptilised meeleolud ja suured sümbolid Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamises“ (2009).

P.S. Vaatasin filmi „Kirjad Inglile“ 5. veebruaril Tartu kinos Cinamon (algus kell 20.35). Oli täismaja.

Sõpruse ülistus („Üks mu sõber“)

Mart Kivastiku äsja esilinastunud debüütfilm „Üks mu sõber“ (2011; 102 minutit) oli minu jaoks väga meeldiv üllatus. Ja minu meelest ühtlasi ka üks parimaid mängufilme, mis viimasel ajal Eestis tehtud. Mis huvitav: minu jaoks meeldivaid Eesti mängufilme on tehtud mõnigi kord kuidagi süsteemiväliselt (heaks näiteks sellest on muidugi Veiko Õunpuu filmid, eriti tema nelja aasta tagune „Sügisball“).

Pärast Elmo Nüganeni filmi „Meeletu“ (2006), mida olin läinud vaatama suurte eelarvamustega (nood olid tekkinud filmi „Nimed marmortahvlil“ (2002) tõttu), mõtlesin, et vahest polegi Eesti oludes halvaks lahenduseks, kui filme teevad nii-öelda teatriinimesed. On ju teater kinoga lähedases suguluses ja kutselistel mängufilmirežissööridel napib Eestis töötades võib-olla lihtsalt ka lavastamiskogemusi. Ka on teravat piiri eesti teatri- ja filminäitlejate vahele mõttetu tõmmata.

Näitlejad on ka Kivastiku filmi trumbiks. Mis Eesti filmide puhul pole muidugi originaalne. Aga „Ühel mu sõbral“ on trumpe veel: nimelt leidlik ja ladusalt jutustatud lugu. Seejuures ei ole tegu mõne (näite)kirjandusteksti ekraniseeringuga. Sümpaatsed on ka dialoogid. Vähem veenis mind pilt, mis oli siin-seal natuke igav ja pretensioonitu, natuke telefilmilik. Filmi lõpuosas, kus tegevus kandus linnast maale, mu arvamus pildist aga paranes. „Ühe mu sõbra“ soomlasest operaatori Jarkko T. Laine tööde hulka kuuluvad, nagu hiljem guugeldades avastasin, muu hulgas Soome režissööri Klaus Härö filmid „Elina – som om jag inte fanns“(2002), „Äideistä parhain“ (2005) ja „Den nya människan“ (2006). Esimest kahte neist olen ma näinud ja mäletan, et ka seal (väga vaatamisväärsed filmid, muide, mõlemad!) olin nautinud just maal filmitud kaadreid.

Filmide „Elina – som om jag inte fanns“ ja „Äideistä parhain“ tegevus toimub valdavalt maal, (Põhja-)Rootsis, „Üks mu sõber“ on ennekõike linnafilm, mis on üles võetud Tartus – peamiselt Ülejõel ja täpsemalt Ülejõe madalamas, kesklinnapoolses osas, Jaama tänava ja Narva maantee vahelisel alal. See ruum ei ole väljaspool Tartut vist teab kui tuntud. Sest postkaardivaateid seal eriti ei leidu ja turiste sinna ei saadeta. See on vast ka üks kaootilisemaid paiku Tartus: saja-aastaste ja vanemate puust või punastest tellisikividest majade vahele, mille ridu on viimane sõda tublisti harvendanud (ja sageli maa pealt täiesti pühkinud), on sõja järel trüginud väiksemaid silikaattellistest eramuid ja ka Annelinna paneelsiirdeid. Osa filmi tegevusest toimub ka linnaraamatukogus, Maarjamõisas ja Karlovas.

Mida nad tahavad minust?

Eakas Mati (Aarne Üksküla) kohtub pärast oma naise surma üksindusega. Üksindus on kole raske kaaslane. Mati ei suuda temaga harjuda. Ta teab ühte kõrget silda ja otsustab seal üksindusele kiire lõpp teha. Aga elu on täis üllatusi. Üllatus on üks olulisi märksõnu selles filmis.

Kui sa hea laps oled ja magama jääd, siis hommikul tuleb üllatus, õpetatakse mitu korda Mati tütrepoega. Mati on juba vana mees. Kuidas olla vana mehena hea laps? Ja kas ta siis ei olnud hea laps küllalt, juba aastakümneid? Kas ta siis ei hoolitsenud viimasel ajal kogu südamest oma haige naise eest? Kas naise surm ja Mati üksindus seejärel olidki see üllatus, mis pidi tulema? Tore üllatus tõesti, midagi pole öelda! Vana mees tahaks juba rahu, aga rahu ei ole. Tahaks mingit kindlust, aga ka kindlust ei ole. Aitab küll neist üllatustest! Aga kui Matiga on tõesti nii, et kindel on tema jaoks ainult see, et järgmisel hommikul on kohal seesama üksindus, mis oli kohal ka eile, siis võiks tulla vast ikkagi pigem üllatus. Milline?

Tegelikult Mati ei ole üksi. Tal on tütar Mari (Harriet Toompere) ja Maril on poeg Karl (Ingmar-Erik Kiviloo). Raamatukogus, kus Mati töötab, on tal kolleeg Ruth (Rita Raave). Ja raamatukogus käib muidugi ka lugejaid, raamatute laenutajaid, teiste hulgas Sass (Aleksander Eelmaa), kes töötab haiglas sanitarina. Haiglast saab Mati jaoks pärast hüpet sillalt mõneks ajaks uus kodu. Ja Sassist saab tema põetaja. Sass on selline natuke omapärane mees, mõni ütleks, et lobamokk, mõni, et filosoof. See tuleb võib-olla sellest, et Sass elab üksinda. Sass on alati üksinda elanud. Nagu ka Ruth. Ja üksinda elab pärast oma naise surma ka Mati. Oluline on seejuures muidugi, et kõik need kolm inimest just nimelt elavad ega ole surnud, sest muidu ei saaks elu neid ka kokku viia.

Elu viib nad kokku nii, et Ruth ja Sass tulevad leseks jäänud Mati ellu. Mis selles Sassis nii erilist on, et ta neid tõmbab, on raske öelda. Aga see polegi tähtis. Kui keegi kellessegi kiindub, küsivad kõrvalseisjad sageli, et ei tea, mida ta temas leiab. Mida nad tahavad minust, küsib Sass. Temalt, vanalt mehelt, on palju võetud, hea küll, see on ränk, aga kuidagi loomulik ka. Tuleb õppida järjest vähemaga läbi ajama, sest lõpuks võetakse kõik käest nagunii. Aga et talle nüüd järsku ka palju antakse, et tema ellu tuleb sõprus ja tuleb ka armastus, see on täiesti arusaamatu. See on isegi hullumeelne. Mati võtab kätte ja läheb veidi enne filmi lõppu ära. Aga lõpuks tuleb ta siiski tagasi. Mati on vana mees ja nii hullude asjade selgeksmõtlemine võtab tal aega.

Ära ole kogu aeg nii murelik!

„Üks mu sõber“ on vist esimene Eesti film, mis tematiseerib homoseksuaalsuse. Ja on tähelepanuväärne, et see teema tuleb filmi sisse vargsi ja – ootamatult. Üsna lõpu eel. Ja õigupoolest üldse mitte homoseksuaalsusena. Sest ööhämarusest Mati voodi ette astuv Sass kannab seljas kleiti ja peas parukat. Üllatus! Publik saalis veidi naerab seepeale (vastassoo riiete kandmine on heteronormatiivses maailmas töökindlamaid koomikavõtteid), teadmata hästi, mida sellest kõigest mõelda või arvata. Sest, jah, kui nii võtta, siis oli Sass ju ennegi natuke teatrit teinud – mänginud näiteks haiglas keset suve jõuluvana, et Mati noor palatikaaslane Tõnn (Markus Luik), kellel oli käsi amputeeritud, elurõõmu tagasi saaks.

Sassil on siiski tõsi taga, ta armastab Matit tõepoolest. See on Matile liig, ja ta läheb esimese emotsiooni ajel ära. Ehkki põhjust minna ju nagu pole. Sest kas ei hoolitsenud just Sass tema eest, kui ta haiglas lamas, nagu ka pärast haiglat? Kas ei pihtinud Sass talle häbi ja kahetsusega, et oli Ruthi temalt üle löönud? Jumal, ta ei olnud teadnud ju isegi seda, et Ruth teda üldse armastab, ja juba aastaid! Ta oli mõelnud, et Ruth on lihtsalt hea kolleeg. Ja kas ei kutsunud Sass teda ja Ruthi enda poole oma maamajja, kus oli tõesti mõnus ja hubane, kus närv puhkas, nagu öeldakse? Sassi tegudele ei saa ette heita omakasupüüdlikkust. Kui ainult see öine stseen selles tema maamajas kõrvale jätta. Aga kui mõelda, siis polnud lugu selle stseeniga üldse nii selge.

Mis „Ühe mu sõbra“ selles seoses huvitavaks teeb, on see, et Sass ei ole õigupoolest ühemõtteliselt tõlgendatav homoseksuaalsena. Ja see, et vaataja ei saa sellele küsimusele selget vastust, on minu meelest filmi tugev külg. Sest see ebaselgus paneb vaataja küsima, mis on üldse elus ja inimsuhetes oluline. Armastus? Sõprus? Või kas neil on üldse selget vahet? Kes on üldse sõber?

Võib-olla oli Sass sõbrana lihtsalt valmis pakkuma Matile ka füüsilist lähedust, sest võib-olla hädas Mati vajas seda? Ruth oli pakkunud end Matile öö varem – Sassi lahkel heakskiidul, ehkki Ruth ja Sass olid endi meelest nii-öelda paar. Aga Mati ei vajanud Ruthi, nagu Ruthi häbiks pea selgus. Võib-olla Mati vajab kedagi, aga mitte mind, ohkas Ruth järgmisel päeval Sassile. Ja uuel ööl seisis Mati voodi ees Sass. Nii et kui Sass ka ei olnud gei, siis ei olnud tema jaoks igatahes probleem see, kui gei olnuks tema sõber Mati, või see, kui Mati oleks teda armastanud kui naist, umbes nii, nagu Erwin oli Rainer Werner Fassbinderi filmis „Kolmeteist kuuga aastal“ („In einem Jahr mit 13 Monden“, 1978) nõus vahetama oma sugu ja saama Elviraks, et olla vastuvõetav mehele, keda ta armastas.

Sest midagi pidi Mati ju vajama, muidu oleks olnud temas veidigi elurõõmu. Mati oli üsna kinnine mees, selline eesti mees. „Miks sa nii murelik oled?“ küsis Matilt filmi alguses tema haige naine ja lisas pärast väikest pausi: „Ära ole kogu aeg nii murelik!“ „Ma ei olegi,“ ühmas Mati. „Oled küll, ma ju tunnen sind,“ teadis aga naine.

„Ühte mu sõpra“ võiks nimetada sõpruse ülistuseks. Ja kindlasti pole juhus, et sillaks, millelt lesestunud Mati film alguses alla hüppab, on just Sõpruse sild (sellest vihjest saavad aru küll vist ainult need vaatajad, kes Tartut hästi tunnevad). Tartus on sildu ju palju: kuus silda, mis viivad üle Emajõe, lisaks neile veel kaks silda Toomemäel. Sõpruse sild on neist küll ka kõige pikem ja kõige kõrgem, aga vist ka kõige trööstitum. Ka sõprust ja armastust ei tarvitse esmapilgul ära tunda.

P.S. Tartu film. Tartu film?

„Ühte mu sõpra“ on nimetatud Tartu filmiks. Öeldud on ka, et Tartu mängivat selles filmis peaosa. Et mingit Tartu filmikoolkonda minu teada olemas ei ole, on „Ühe mu sõbra“ Tartu filmiks väitmine minu meelest mõttekas ainult siis, kui Tartu filmina mõista filmi, mille tegevus toimub Tartus. Ja Tallinna filmina filmi, mille tegevus toimub Tallinnas. Pärnu filmina Pärnus toimuva tegevusega filmi jne. Selles mõttes on küllap lõviosa Eesti filme muidugi Tallinna filmid, ei muud.

Nii nagu ka vist enamik Eesti filminäitlejaid on tallinlased (või on selleks vähemalt mingil ajal saanud). Kui taolise määratlemise juures näitlejatest lähtuda, siis on „Üks mu sõber“ umbes sama palju või vähe Tartu film kui „Taarka“ on setu film. Igatahes filmi peaosades mängivad Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa ja Rita Raave minu teada Tartus ei ela, ehkki võib-olla on kunagi elanud ka. Tartu filmiks võiks, kes seda mõistet kasutada tahab, lahterdada „Ühe mu sõbra“ muidugi ka see, et filmi režissöör Mart Kivastik kahtlemata on tartlane.

Kas mängib aga Tartu siis selles filmis ehk kuidagi peaosa? Millisel viisil võiks üldse mõista Tartut „Ühe mu sõbra“ tegelasena? Kas lugu, mida Kivastiku filmis räägitakse, ei võiks toimuda kusagil mujal? Ma usun, et võiks küll. See peaks olema lihtsalt paik, kus leidub raamatukogu, haigla, kontserdisaal, kõrts ja küllalt inimesi, et oleks võimalik aeg-ajalt nende vahele ära kaduda – üksindus peaks olema selles paigas võimalik. Ja võimalikud peaksid olema ka ootamatud kohtumised. Selleks paigaks peaks olema niisiis linn, mis ei tohiks olla liiga suur, kuid peaks olema siiski küllalt suur, et sealne elu oleks tajutav eneseküllasena. Kui ma õigesti mäletan, siis Tartut filmis nimepidi ei nimetata.

Nii et seda, kas „Üks mu sõber“ on Tartu film või ei ole, ei oska ma öelda. Ja ma ei tea, kas sellel kõigel on üldse mingit tähtsust. Eesti kino taustal on see lihtsalt veidi harjumatu tegevuspaigaga film, ja tõenäoliselt mitte-tartlasest vaatajale siis selle võrra ka tinglikum. Võib-olla suudab ta tänu sellele natuke paremini keskenduda olulisele. Sest „Ühe mu sõbra“ lugu on ju, näib mulle, universaalne.

—

Fotod on pärit filmi „Üks mu sõber“ kodulehelt.

P.P.S. Vaatasin filmi „Üks mu sõber“ laupäeval, 8. jaanuaril 2011 Tartu kinos Cinamon (algusega 21.35). Seanss läks, muide, täismajale.

—

P.P.P.S. 11. jaan. 2011. Vt ka Valle-Sten Maite arvustust „Üksi köögis, kui tuul ulub ja lehed on maas“ (Postimees, 10.01.2011).

Suur sünge võõras (W. Alleni „Sa kohtad …“)

Woody Allenil tuleb filme nagu küllusesarvest. Ühest ammusest teleintervjuust on mulle meelde jäänud üks kast, millest Allen rääkis. Sinna kasti panevat ta paberilipakad parajasti pähe tulnud filmiideedega, mis on kaalumisel osutunud veidi kõlbmatuks. Sellest pole häda, sest uusi ideesid tuleb ju järjest peale. Kui peaks juhtuma, et uusi ideesid napib, aga filmi tahaks teha küll, siis sorivat Allen selles kastis ja leidvat oma vanade ideede hulgast ikka midagi, millest on võimalik film välja kasvatada. Allen on seitsekümmend viis aastat vana – tuleb loota, et tal on veel energiat ja ideesid küllalt, ja loodetavasti ei lähe kaduma ka too kast, milles sisu ma, omavahel öeldes, vägagi näha tahaks.

Woody Alleni seni viimase filmi „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut“ („You Will Meet a Tall Dark Stranger“, 2010; 98 min) tegevus toimub Londonis. Ühtlasi on see tema 2006. aastast peale valminud kuuest filmist viies, mille tegevus toimub Euroopas (vaid „Whatever Works“ (2009) oli New Yorgi film). Nagu ka enamikus neist filmidest Allen siin ise üles ei astu – mille üle võib küll ju ka kurvastada, aga mis on hea selles mõttes, et nii on parem keskenduda loole kui tervikule. Ja hiljemalt nende filmidega on saanud selgeks, et Alleni oskus lugu jutustada (ja muidugi välja mõelda) on kadestamisväärne.

Filmis „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut“ jutustab Allen seejuures vähemalt neli lugu ja seob need omavahel osavalt kokku. Alleni filmid on meenutanud mulle oma ülesehituselt ikka Tartust pärit „tormi ja tungi“ kirjaniku Jacob Michael Reinhold Lenzi 1770. aastate näidendeid. Lenz nimetas oma näidendeid tavaliselt komöödiateks, kuid hiljem on neid püütud lahterdada sinna ja tänna, enamasti tragikomöödiate või lihtsalt draamade alla.

Ka Alleni filmide puhul pole vist paljud komöödiaga žanrimääratlusena päris rahul. Lenzi komöödiakäsitus oli omas ajas uus, tema komöödia eesmärgiks ei olnud tingimata publikut naerutada. Komöödia oli tema jaoks komöödia seetõttu, et see ei lähtunud tegelasest, vaid tegevusest. Mingitest toimingutest, sündmustest ja situatsioonidest, milles olevad tegelased võisid jääda kontuurseks ja fragmentaarseks, aga kellel olid oma tegutsemise juures siiski mingid motiivid. Lenzi komöödia vajas tegelast mingi näidendile omase peamise idee, keskse probleemi või valdava teema pärast, mille ümber sündmustik keerleb.

Lenzil oli küll üsna selge ettekujutus mingisugusest ideaalinimesest – see on autonoomne indiviid, oma sündmuste ja maailma suveräänne looja, heroiline, üsna jumalataoline olend. Kuid tema teostes säärast inimest ei leidu. Maailm mängib tema näidendite tegelased mingil moel alati üle, nende pilk teistele, kõiksugu suhetele, milles nad on, ja ka iseendale, oma suurimatele ihadele ja hirmudele, jääb ikka lõppude lõpuks piiratuks, pingutagu nad kui tahes palju. Nad ei jõua eriti kuhugi välja. Nii on nad ka üpris naljakad. Aga Lenz võtab neid seejuures tõsiselt ja suhtub neisse sümpaatiaga, mida nad kindlasti väärivadki. Ma arvan, et Lenzile Alleni komöödiad meeldiksid.

Woody Alleni filmi „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut“ tegelased (kõik suurepärased näitlejad!) teavad endast vaid tühise osa sellest, mida teavad neist vaatajad. Ja on raske öelda, kas nende teadmised sellest, kes nad on ja mida nad tahavad, on suuremad sellest, mida nad teavad teistest inimestest, ka neist, kellega nad iga päev kokku puutuvad. Kui nende motiivide ühisosa kohta midagi öelda saab, siis seda, et eks õnne jahi nad kõik. Ja õnne seostavad nad armastusega.

Alleni kasutab filmis kõige erinevamaid koomilisi (või traagilisi) registreid — vastavalt tegelaskujude iseloomude isärasustele. Kes mängib maailmaga rumalalt, see lõpetab veelgi rumalamalt. Kes mängib alatult, olgu valmis tõeliseks nurjatuseks. Kes mängib aga kavalalt, kavaldatakse ikka üle. Ja kui keegi ka mängust keeldub, siis keegi teine mängib temaga võib-olla ometi. Jumal ise teab, kuidas.

Lootust on, sest …

Vanamees, kes jätab oma abikaasa, kellega on terve elu koos elanud, maha, sest tunneb järsku, et ta süda on veel noor. Ta alustab uuesti. See on Alfie (Anthony Hopkins). Mahajäetud Helena (Gemma Jones) põlgab psühhiaatri liiga kalliks ja hakkab selgeltnägija Cristali juures käima. Ka selleks, et oleks jõudu tütre perekonda endist viisi ülal pidada. Sest Alfie ja Helena tütre Sally (Naomi Watts) abielu Royga (Josh Brolin) on, nagu on. Sally töötab mainekas kunstigaleriis assistendina ja Roy üritab üle saada loomingulisest madalseisust, mis on tal kestnud sestpeale, kui ta kunagi, juba hulka aastaid tagasi, üllitas paljulubava romaanidebüüdi. Õnneks leiab Roy oma töötoa vastasakna taha kolinud noorest õblukesest india verd muusikateadlasest Diast (Freida Pinto) uut inspiratsiooni. Ja ontlik, usinalt tööle pühendunud Sally hakkab vargsi hellitama lootusi kunstigaleeri omaniku Gregi (Antonio Banderas) suhtes.

Aga seda päeva polnud Alfie küll osanud ette näha, kui ta oma uue eluõnne ja abikaasa, noore ja sihvakate säärtega blondi Charmaine’i (Lucy Punch) jõusaaliarmukese käest omas, kalli rahaga ostetud kodus peksa saab — krooniks sellele, et on täitmatut Charmaine’i ümmardades end pankroti äärele majandanud. Ja kui siis Charmaine, kes oli omal ajal astunud üles paaris Hollywoodi ulmefilmide kõrvalosades, kuid vahetult enne abielu Alfiega teeninud leiba prostituudina, Alfiele rõõmsalt teatab, et ootab last, on see vanahärra jaoks muidugi vilets lohutus. Murtud Alfie kahtlusi oma isaduses on ülekohtune paranoiaks pidada.

Ja ega osanud ka Sally aimata, et kunstigalerii omaniku, kõrgelt haritud, diskreetse ja mõõdukalt eksootilise Gregi abielu pole siiski täiuslik, veel vähem seda, et ebakõlad selles abielus hakkasid välja lööma just siis, kui Greg avastas noore kunstniku Irise – Sally kunagise ülikoolikaaslase – loomingu, mida Sally oli tubli assistendina Gregile tutvustanud. Mis parata! Kõik on möödas veel enne, kui oskad arvatagi. Sally kõrghetkeks selles suhtes, millest suhet ei saanud, jäigi juveeliäris pärlitest kõrvarõngaste proovimine, mida Greg oli abikaasale osta tahtnud. Greg on tõesti kena ja hoolitsev inimene, nii et hea maitsega Sally jaoks on auasi talle ehete osas nõu anda. Pealegi on dilemma, kas osta briljantidest kaelakee (50000 naela) või pärlitest kõrvarõngad (20000 naela), ju tohutu. Pärlid lähevad siiski Irise kõrvade külge ja on sinna vist algusest peale mõeldudki.

Allen on detailides väga meisterlik. Alles tagantjärele aimub, et Gregi juveelipoes tehtud otsust – eelistada pärleid briljantidele – ei tinginud vist siiski ainult mehe esteetiline kaalutlus ja tagasihoidlikkus, vaid ka see, et üle kahe korra kallimate briljantide soetamine oleks tähendanud laristamist juhul, kui Iris poleks kingitusest tuld võtnud. Sally, Gregi ja Irise maailm on seejuures nii kultuurne, et stseene ja skandaale kõigest ei järgne. Sally maailm variseb kokku õige vaikselt. „Kui imeline ja irooniline on elu,“ leiab Greg kokkuvõtvalt, pilgutamata silmagi.

Mis värvides Roy filmi lõpus oma tulevikku näeb, võib vaid oletada. Võib-olla kõige soodsamates, sest panused, mis ta oma tulevikule teinud on, olid ju kõrged. Jämeda kondiga Roy on oma muusa Dia pulmaplaanid Brüsseli diplomaadiga nurja ajanud, mis pole ka ime, sest tema uus, juba trükki antud romaan tõotab tulla sensatsiooniliselt hea. Koguni nii hea, et ka Dia kirjanikust ja tõlkijast isa, kes vaid jääb harva uuema kirjandusega rahule, saab nautlejana Roy romaani käsikirja igast lausest söönuks. Häda on ainult selles, et Roy on pidanud selle romaani autoriks saamiseks, st sümboolse kapitali kogumiseks sooritama intellektuaalse omandi varguse – oma pokkerisõbra tagant, kes ootamatult autoõnnetuses hukkub ja jätab endast maha käsikirja, mida ta on madala enesehinnanguga autsaiderina kirjandusmaailmas heausklikult vaid Royle lugeda andnud.

Ometi ei saa välistada, et Royd ootab suure triumfi asemel täisfiasko nii isiklikult kui ka professionaalselt. Asi on selles, et pokkerisõber paistab olevat siiski ainult koomas – ja arstid annavad lootust. Nii et kirjastaja arvamus, et pärast juba trükki antud romaani müügile ilmumist tuleb avalikuks Roy tõeline loomus, peab tõenäoliselt mitmes mõttes paika. Sest kõige täisverelisem lurjus Roy kahtlemata on.

Aga Royl on ometi lootust ka juhul, kui sõber peaks koomast täie tervise juures ärkama. Sest võib-olla kirjutab Roy tõeliselt hea, maailmakirjanduse ajalukku mineva romaani ükskord ikkagi – näiteks järgmises elus, nagu arvab optimistlikult tema ämm Helena, kes on selgeltnägija Cristali mõju all kiindunud taassünni ideesse. Helena mõtleb seda järgmise elu asja tõsiselt. Tal on Cristali konsultatsioonist, mis on klaarim kui psühhiaatrite jutt ja ka odavam, olnud kahtlemata abi. Helena läheb oma eluga edasi, nagu öeldakse. Ta on ainus, kellel on põhjust filmi lõpus head nägu teha.

Ehkki Helena ja esoteerikaantikvariaadi muheda omaniku Jonathani (Roger Ashton-Griffiths) harmoonilist ilutsemist looduse rüpes, millega filmile punkt pannakse, on raske võtta ilma irooniata. Pealegi see õnnelik, leebe Helena … Helena on kindlasti soe ja sümpaatne eakas daam, tema saavutatud meelerahu ja tulevikukindlus on ehtsad. Kuid millega seletada seda, et ta keeldub tööst ja abikaasast ilma jäänud tütrele Sallyle raha laenamast, kui too tahab koos sõbrannaga oma galerii asutada? Kas tõesti sellega, et tähtede seis pole finantsasjade ajamiseks parajasti soodne, nagu selgeltnägija Cristal väitis?

Suur sünge võõras

„Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut“ on film illusioonidest, mis on inimeste lahutamatud kaaslased, võib-olla ainsad tõeliselt ustavad elukaaslased üldse. Ja see ongi ehk inimese õnn. Inimene näib olevat õnnelik just niikaua, kui ta järjekordne illusioon ei ole veel jõudnud mingil salapärasel põhjusel puruneda – umbes nii võiks filmi n-ö moraali kokku võtta. Ja ükskord, varem või hiljem, on otsas ka elu ise, see unenägu. Nagu ütleb Macbeth, keda filmi kõiketeadev jutustaja paar korda tsiteerib:

Me elu pole muud kui varjukõnd,
kui väeti näitleja, kes vangub-veikleb
sel viivul, mis ta päralt, üle lava
ja kaob siis kuulmatuks kui hullu jutt,
täis häält ja kõma, millel tähendust ei ole teps.

(W. Shakespeare, Macbeth. Tlk Jaan Kross.)

Pole vaja olla selgeltnägija, et tolles tegelases, kellega kohtumist inimestele filmi pealkirjas lahkelt tõotatakse („You will meet a tall dark stranger“), ära tunda … ühte Väga Suurt Ja Sünget Ja Tundmatut …, kuidas öeldagi. Toonesepp tiksub häbematu visadusega ja vikatimees koputab varem või hiljem uksele. Ja eks siis paista. Filmi „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut“ plakatil on kujutatud kuupaistel musta varjukätt suudlevat musta varjukuju. See pealkirja mitmetähenduslikkus läheb eestikeelses tõlkes muidugi kaduma.

Kahtlemata ongi Woody Alleni vaade inimlikele püüdlustele n-ö igaviku perspektiivis vägagi pessimistlik. Ja on olnud seda juba tema esimestest filmidest peale, mitte ainult hilisloomingus seoses vanadusega. Allen pole seda ka kunagi varjanud. Kõnekas on siin dialoog Alvy Singeri (Woody Allen) ja Annie Halli (Diane Keaton) vahel raamatupoes Alleni võib-olla kõige tuntumas filmis „Annie Hall“ (1977). Newyorklased Alvy ja Annie on just armunud.

Alvy: I’m gonna buy you these books because I think you should read them. Instead of that cat book.

Annie: That’s pretty serious stuff there.

Alvy: Yeah. Cos I’m obsessed with death, I think. Big subject with me. I have a very pessimistic view of life. You should know this if we’re gonna go out. I feel that life is divided up into the horrible and the miserable. Those are the two categories. The horrible would be like terminal cases. And blind people. And cripples. I don’t know how they get through life. And the miserable is everyone else. So you should be thankful that you’re miserable. You’re very lucky to be miserable.

Kaheks raamatuks, mille Alvy Anniele ostab ja mille kaaned hetkeks pildis vilksatavad, on Jacques Choroni „Death and Western Thought“ (1973) ja Ernest Beckeri „The Denial of Death“ (1973), mida auhinnati 1974. aastal Pulitzeri preemiaga. Vähki surnud kultuuriantropoloog Becker, kes peab surmahirmu inimkultuuri peamiseks lätteks, on öelnud muu hulgas: „Normaalsuse olemuseks on tegelikkuse mittetunnustamine.“

Ühesõnaga inimene lugu on siinilmas nagu kehvavõitu. Firma „Kerjuse Sõber“ omaniku Jonathan Jeremiah Peachumi meelest Bertolt Brechti „Kolmekrossiooperis“ tuleneb säärane inimliku pürgimise küündimatus sellest, et inimene pole, mis parata, selleks elus küllalt kaval, küllalt halb, küllalt vähenõudlik ega ka küllalt hea. Ja Peachumi nõuanne on sestap inimesele lihtsalt vastu pead anda.

Ons inimesed head?!
Ei! Saagu vastu pead!
Ja kui nad küllalt saama peaks,
ehk saavad nad siis heaks …*

(B. Brecht, Kolmekrossiooper. Tlk Jaan Kross.)

Seda küünilist nõuannet Woody Allen õnneks ei jaga. Alleni filmides ei saa nalja kellegi arvel. Nii et vaataja, kes nõustub, et ta on ka ise, kogu oma eksistentsiaalse traagika kiuste, vähemalt mingilgi määral naeruväärne, peaks ka filmi „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut“ suutma nautida.

—

* Kuula Brechti „Laulu inimliku pürgimise küündimatusest“ („Lied von der Unzulänglichkeit menschlichen Strebens“) ka Kurt Weilli 1928. loodud viisil ühes 1987. aasta esituses. Ja sellesama laulu esitust Berliini bändi Element of Crime (Sven Regener) seades.

Lohutuseks: „True Love Will Find You In The End“ (Headless Heroes, 2008).

P.S. Vaatasin filmi „Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut“ 5. jaanuaril 2011 Tartu kinos Cinamon (algus kell 17.30). Ma ei saa kahjuks pead anda, et ma midagi olulist filmis maha ei maganud, sest umbes veerand tundi enne lõppu kukkus mu taskust maha mobiiltelefon ja kadus kuhugi pinkide vahele, nii et olin sunnitud teda minutikese käpuli põrandalt otsima.

P.P.S. Woody Alleni filmide kohta leidub selle blogi tekstide hulgas veel järgmist:

„Moraalsete inimeste kired“ (12. 10. 2008) filmist „Husbands and Wives“ (1992), „Zelig“ (15. 12. 2008) filmist „Zelig“ (1983), „Igavene suvi“ (15. 01. 2009) filmist „Vicky Cristina Barcelona“ (2008) ja „Pere ja veri“ (26. 02. 2009) filmist „Cassandra’s Dream“ (2007).

Põlula lõpp („Polli päevikud“)

Saksa režissööri Chris Krausi „Polli päevikud“ („Poll“, 2010; 129 min) on sünge film, linal on palju pimedust, palju varju. „Polli päevikud“ on ka väga maaliline film, kaamera kiigub ja liigub lainetades üle mere ja maa piiril õhus seisva mõisahäärberi, kus ja mille ümber filmisündmustik hargneb. See paik asub ühes kauges Baltikumi karukolkas (am Arsch der Welt), nagu ütleb üks häärberit külastav Viini professor, aga see-eest väga ilusas karukolkas. Ma ei teagi, kas see asub täpsemalt (sest ka kargukolgastel on tavaliselt koordinaadid) Eestimaal või Liivimaa põhjapoolses osas. Režissöör Krausi esivanematele kuulus omal ajal Virumaal asunud Põlula mõis, mis saksa keeles kannab nime Poll. „Polli päevikud“ on filmitud aga Pärnumaal (Varbla vallas Matsi rannas), mis filmi tegevusajal — 1914. aasta suvel — kuulus Liivimaa kubermangu. Film tuginevat suuresti peategelase prototüübi, luuletaja Oda Schaeferi (1900–1988) mälestustele „Auch wenn Du träumst, gehen die Uhren“ („Ka siis, kui und näed, käivad kellad“, 1970). Oda Schaefer oli Chris Krausi vanatädi. Kui vabalt filmis tema mälestustega ümber käidud on, ei oska ma öelda — ma ei ole Schaeferi raamatut kahjuks lugenud.

Läksin filmi vaatama, noh, kui mitte kõrgendatud ootustega, siis igatahes üksjagu põnevil olles. Filme, milles baltisaksa tegelasi kõrvalrollides üles astub, on küll ju tehtud (üheks selliseks filmiks on kas või „Tuulepealne maa“), kuid haruharva on baltisakslane olnud mõne filmi peategelaseks. Maailmakinost ei meenugi mulle õigupoolest peale sakslase Volker Schlöndorffi „Halastuslasu“ („Der Fangschuss“/ „Coup de grâce“, 1976) midagi. Ja põnevil olin ka seetõttu, et „Polli päevikud“ ei tõotanud tulla ka lihtsalt üks saksa film — Chris Kraus (snd 1963 Göttingenis) on oma baltisaksa päritolu korduvalt rõhutanud (intervjuus Päevalehele 7. 12. 2010 ütleb ta muu hulgas: „Kuni viieaastaseks saamiseni arvasin ma, et Läti ja Eesti on Saksamaa osad, sest neist räägiti palju just sel moel.“), nagu ka seda, et tegemist on tema jaoks väga isikliku looga.

„Polli päevikud“ oli minu jaoks nauditav film nii pildilt kui helilt, nauditavad olid ka näitlejad. Filmi kesksed tegelased mängivad oma rolle lausa suurepäraselt, seejuures on Paula Beer, kes kehastab protagonisti Oda von Sieringit, alles neliteist aastat vana ja see on tema esimene osatäitmine üldse. Oivaline näitleja! Naudingut pakkus ka täpsuse tagaajamine, kas või see, et film on üles võetud just nimelt Eestis, aga näiteks ka see (see nauding oli juba friigilikum), et peategelased räägivad saksa keelt üsna ehtsalt mõjuva baltisaksa aktsendiga, mida tänapäeval võib kuulda veel vaid haruharva. Kuid filmiks, mis tõepoolest jäägitult haarab, jäi minu jaoks sellest siiski väheks. Ilus, maaliline, sümbolistlik — jah. Seda küll, ja ma ostan kindlasti selle filmi DVD, kui see kord müügile ilmub. Aga …

„Polli päevikutes“ nappis dramaatilist pinget, mis seda iseenesest leidlikku ja ilusat lugu oleks kandma pidanud. Olen täiesti nõus Andres Laasikuga („Rännak minevikku — isa ja mässaja“, Päevaleht 7. 12. 2010), et filmi oleks saanud rohkem kokku suruda. Filmis oli küll pinget, kuid see tekkis ennekõike pildist ja muusikast. Õigemini: see, mis tekkis, oli pigem meeleolu. Ja see meeleolu oli sünge.

Jah, midagi oli teoksil, hukatus lähenes, lõpp rippus peade kohal, sellele leidus „Polli päevikutes“ viiteid küllaga (alates hullumeelsest, mere ja maa piirile õhku kõlkuma ehitatud tondilossitaolisest häärberist, mis ju lihtsalt ei saanud igavesti püsima jääda), kuid ma ei tundnud tõtt-öelda eriti muret peategelase, Berliinist ema kirstuga isakoju saabunud noorukese Oda ja tema hoolealuse, eestlasest anarhisti Schnapsi (Tambet Tuisk) pärast. Ma ei kartnud, et nende saladus võiks välja tulla. Sellest on kahju.

Ots ja lõpp, Schluss und Ende, конец pidi saabuma vääramatult, see oli selles öösünges filmis peagi päevselge, ja see oli ka õigupoolest kõik. Oda isa, patoloog Ebbo von Sieringi (Edgar Selge) võigas laboratoorium pidigi varem või hiljem vastu taevast lendama. Võimalust, et miski oleks saanud ehk ka päris teisiti minna, ma ei tajunud. See oli morbiidne maailm, täis surmatungi. „Polli päevikutes“ on paksult fatalismi ja tegelased selles filmis otsekui aimavad oma saatust, seda enesele võib-olla teadvustamata.

Ma ei välista, et ajalugu peabki kuidagi paratamatult kulgema. Ja et see, mida elu tuua võib, tuleb lõppude lõpuks kindlalt kõik. Aga ma kahtlen, kas inimestel (kui harvad prohvetid kõrvale jätta) jagub ikka võimet seda ette näha. (Ka baltisakslaste lõplikku, totaalset lahkumist 1939. aasta sügisel ei osanud keegi Baltikumis ennustada.)

Pinge nappimine filmis tuleb minu meelest ka sellest, et keskseteks tegelasteks on valitud liiga äärmuslikud tüübid. Nad pole psühholoogiliselt teab kui põnevad. Ebbo von Siering, patoloog ja mõisahärra ühes isikus, esindab Baltikumi saksakeelse ülemkihi kõige konservatiivsemat leeri, tema teadlasekihk on haiglasevõitu, temas on midagi Frankensteinist ja Draculast. Eesti anarhist Schnaps, kes oma õiget nime ei avalikusta, on … anarhist. Tema paneks kõigile neile mõisatele muidugi kohe tule otsa. Kuid Sieringite mõisas on laagris Vene kasakad ja Schnaps on raskelt haavatud. Sieringi ja Schnapsi minevikust on vähe teada.

Loomulikult poleks mingi mõistuspärane mõttevahetus Sieringi ja Schnapsi vahel tõenäoline. Ja ega nad kokku puutugi. Nad vist ei näegi teineteist. Nende vahel liigub aga Sieringi tütar, protagonist Oda. Ent Oda ei ole kõhkleja ega kõikuja, tema jaoks on asi õigupoolest peaaegu algusest peale selge, ta valib haavatud Schnapsi poole ning hoolitseb anarhisti eest isa ja teiste mõisaelanike teadmata väga sihikindlalt, olles ühtaegu isale hea laps. Jah, Ebbo von Sieringis on kõigele vaatamata ka õrnust. Ja õrnas Odas on kõigele lisaks leidlikkust. Selleks, et Oda ja Schnapsi vahelisest kiindumusest võiks välja kasvada armastus, mis säärasel juhul oleks muidugi võimatu armastus — mesallianss, mille lõpp oleks kujutatud oludes kahtlemata traagiline –, on Oda liiga laps, ja Schnaps liiga ideeline ja natuke ka liiga oimetu tüüp. Schnaps on, tundub mulle, ikkagi vaid Oda isiklik projekt, tema suvine seiklus ühel imelikul maal. Oda on ka ainus tegutseja selles filmis. (Huvitavad oleksid siin vaatlused Odale gender-perspektiivist, ütleb ju isa talle, et armastab teda kui oma poega; ja Oda kinnitab talle, et ta ei kavatse naiseks saada; aga selle postituse seoses pole sellel kõigel tähtsust.)

Oda kaudu tuleb „Polli päevikutesse“ võõras pilk. Sest Oda pole ju tõtt-öelda baltisakslane — ta on üles kasvanud Saksamaal, tema jaoks on Baltikumi maailm võõras ja harjumatu, teda ei seo selle maaga muu peale veresidemete inimestega, kelle eluviisist ta aru ei saa. Ta on baltisaksa päritolu, täpselt nii, nagu on baltisaksa päritolu režissöör Kraus. Oda on tõenäoliselt selle filmi ainus tegelane, kellega Saksa filmivaataja suudab end samastada. Nagu ilmselt ka Eesti filmivaataja. Baltikumi kontekstis on Oda ühtlasi too hea sakslane, kellega ka eestlasel on võimalik kontakti saada. Ja see kontakt võib olla südamlik, selge see.

Oda kaudu tuleb „Polli päevikutesse“ ka süütu pilk. Tema tegelaskuju kaudu mõistetakse Baltikumi kohalikud sakslased kollektiivselt hukka. Ja seda võib tõlgendada ka režissööri teatava patukahetsusena — oma esivanemate pärast. See patukahetsus on Saksa vaatajale küllap mõistetav, sest see on suguluses sakslaste patukahetsusega natside tegude pärast. Liiatigi on kirglik patoloog Siering filmis esitatatud lausa eelkäijana nn rassiteadlastele Natsi-Saksamaal. See patukahetsus on kahtlemata õilsalt mõeldud, see on omamoodi Chris Krausi isiklik ja kahekordne Vergangenheitsbewältigung, aga minu jaoks läheb režissöör sellega liiale. Ma ei leia, et Hitleri režiimi tööriistade tegude seostamine baltisaksa rahvakilluga oleks kuidagi põhjendatud. See ei erine ju palju Nõukogude Eesti ametlikust ajalookäsitusest, mis nägi juba piiskop Albertis mingisugust fašisti avant la lettre.

Nii et mitte ainult ajaloolise keelekasutuse täpsuse huvides, vaid ka sisulistel põhjustel oleks „Polli päevikute“ eestikeelseks pealkirjaks sobinud pigemini „Põlula“ — sest mingis mõttes ajaloo põlualused need hukule määratud mõisaelanikud — Oda erandiga — filmis ju on.

Kõige postituses leiduva kriitika ja norimise kiuste soovitan „Polli päevikuid“ muidugi vaadata. Kas või seetõttu, et balti mõisamiljööd näeb kinolinal haruharva. Tungivalt ja võimaluse korral soovitan aga vaadata Volker Schlöndorffi filmi „Halastuslask“, mis põhineb Marguerite Yourcenari samanimelisel 1939. aastal ilmunud armastusromaanil (see on ka eesti keelde tõlgitud) ja mis jääb minu meelest ka pärast „Polli päevikuid“ parimaks baltisaksa ainesega filmiks. „Halastuslasku“ soovitan vaadata seejuures täiesti sõltumatult sellest, et ka seal toimub tegevus ühes Baltikumi mõisas — ja enam-vähem samal ajal.

—

P.S. Vaatasin filmi „Polli päevikud“ 20. detsembril 2010 Tartu kinos Cinamon.

P.P.S. Ah jaa, seda ka: esimesel võimalusel katsun tutvuda Oda Schaeferi loominguga. Muide, ka Oda Schaeferi isa oli kirjanik, mitte patoloog — Eestimaal Triigil sündinud ja Berliinis surnud Eberhard Kraus (1857–1918). Nii et Chris Kraus ei käi oma filmis ajalooga sugugi igas detailis täpselt ümber, nagu ta on ka ise möönnud.

Kogumikust „Kapiuksed valla“

Mõtlen, et äsja MTÜ Eesti Gei Noored väljaandel ilmunud tekstikogumik „Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest“ (2010; 144 lk) täidab seatud eesmärgi. Sest maitsekalt kujundatud (Taivo Org; illustratsioonid: Kaisa Tiits) ruudukujulise raamatu sissejuhatuse põhjal (toimetaja Brigitta Davidjantsi sulest) on olnud eesmärgiks põhjalikuma info pakkumine LGBT-teemadel — vastukaaluks (meedias) levivale üheülbalisevõitu infole. „Kapiuksed valla“ on mõeldud omamoodi valgustuskirjandusena. Ja siit leiab LGBT-teemade kohta tõesti hulgaliselt materjali — nii tihedas kontsentratsioonis ja nii mitme nurga alt pole neil teemadel üheski eestikeelses tükises vist varem kirjutatud. Asjaolu, et seejuures on lähtutud peamiselt Eesti kogemusest ja kultuuriruumist, nagu ka toimetaja sissejuhatus rõhutab, teeb kogumiku eriti uudseks.

„Kapiuksed valla“ sisaldab koos sissejuhatusega neliteist artiklit neljateistkümnelt (noorelt) autorilt. Et kogumik käsitleb muu hulgas sooga seonduvat, siis pole üleliigne märkida, et kümme neist autoritest on nais- ja neli meessoost. Ma ei tea, mida see vahekord peegeldab. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga seletub see muu hulgas sellega, et Eesti (post)patriarhaalses ühiskonnas, kus valdab heteronormatiivsus, on meestel, kes seda heaks ei kiida, neil teemadel nagu riskantsem sõna võtta — kiputakse ju sellises ühiskonnas pidama seksuaalsust meeste privileegiks, mistõttu ainumõeldavaks usutavat seksuaalsuskäsitust mingilgi viisil avalikkuses problematiseeriv mees riskib väljavaatega, et ühiskonna enamuse silmis satub kahtluse alla ka tema „mehelikkus“, tema „tõsiseltvõetavus“ ja „au“ jms, ja ta lõpetab „äraandjana“ hallis marginaalsuses (kuhu naised on sellise ühiskonna poolt nagunii juba sünniga mõistetud). Ja seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Kas pole kohutav?!

Igatahes on seda, miks meeste seksuaalsus on paljudes ühiskondades rangematesse raamidesse surutud kui naiste oma ja miks need raamid on mõnikord ka seaduses paika pandud, kas või Natsi-Saksamaal või NSVL-is, kus seadus keelas üksnes meestevahelise homoseksuaalse suhte, seletatud sellega, et naiste kohta käiva homoseksuaalse suhte keelu seadusse kirjutamine tähendaks ühtlasi ju möönmist, et ka naised on seksuaalsed olendid – täisinimesed, kellel on sellest tulenevalt ka muud vabadused ja õigused.

Aga võib-olla tuleneb naiste valdamine kogumiku „Kapiuksed valla“ autorite hulgas lihtsalt sellest, et ülikooliharidusega noori naisi on tänases Eestis rohkem kui noori mehi.

Kogumiku peamiseks adresaadiks on toimetaja sõnul noorsooga tegelevad täiskasvanud, tekstid peaksid aitama neil LGBT-teemasid koos noortega käsitleda. Nii et ideaalse lugejaga minu puhul tegemist ei ole — kui „noorte“ all on mõeldud koolinoori, siis minu kokkupuuted nendega on juba aastaid nii napid, et ma ei oska ausalt öeldes isegi kujutleda, mida nad teavad ja mida mitte ning mida nad ühest või teisest arvavad.

Julgen siiski arvata, et kogumikust saab kõneks võetud teemadest kaunis hea ülevaate: mis on naiselikkus ja mehelikkus (Raili Põldsaar), mis on bi- (Janika Saul) ja transseksuaalsus (Maie Väli), kuidas näeb välja LGBT-identiteetide konstrueerimine (Maali Käbin), millises suhtes on võim ja homoseksuaalsus (Christian Veske) ja mis on homofoobia (Agnes Alvela). Praktilisemaid küsimusi vaatlevad Rain Uuseni artikkel „Homoseksuaalsete inimeste igapäevaprobleemid“ ja Reimo Metsa artikkel „Seadused ja homoseksuaalsus“. Tänuväärse ülevaate Eesti geiliikumisest annab Helen Talalaeva artikkel „Eesti geiliikumine“. Maria Mölderi artikkel „LGBT teemad meedias“ vaatleb LGBT-teemade kajastusi 2009. aasta Eesti (peavoolu)meedias – allikas, millest Eesti elanikud tõenäoliselt kõige rohkem nende teemade kohta informatsioon koguvad. Ka see kokkuvõte on vajalik ja kunagi võiks seda täiendada ka varasemate ning hilisemate meedia-aastate analüüsiga. Kogumiku artiklitele, s.o arutlevale osale pakuvad vaheldust kaheksa nappi isiklikku lugu LGBT-inimeste sulest. Raamatu lõppu paigutatud sõnaseletuses on olulisemad mõisted veel eraldi lahti räägitud.

Minu jaoks kõige huvitavamates artiklites on vaatluse all LGBT-teemade käsitlemine mingis kitsamas kultuurivaldkonnas. Esile tõstaksin eriti Andreas Kalkuni väikese uurimuse „Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris“, mis tegeleb folkloristide poolt seni vist minimaalselt tähelepanu pälvinud küsimustega. Põnevad olid ka ülevaated LGBT-teemade käsitlemisest Eesti kunstis ja kirjanduses: võrreldes Rebeka Põldsami artiklit „LGBTQI identiteet Eesti kunstis“ ja Kätlin Kaldmaa artiklit „Homoseksuaalsus ja kirjandus“, võiks öelda, et just kujutav kunst on ala, milles on nende teemadega tegelemisel Eestis jõutud kõige kaugemale, Rebeka Põldsami ülevaate taustal jääb Kätlin Kaldmaa ülevaade üsna visandlikuks, mis tuleneb ilmselt eeltööde nappusest, et mitte öelda — puudumisest (siiski leidub seal minu meelest seni kõige sisukam käsitlus Jan Beltráni aastatagusest debüütromaanist „Neetud elu“).

Eesti kirjandusega seoses homoseksuaalsusest rääkimine pole ikka veel eriti kombeks. Eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija Eric Dickens kirjutas kuus aastat tagasi oma Sirbi-artiklis „(Homo)seksuaalsus ja naiivsus“ (16.07.2004), kuidas ta sai Karl Ristikivi homoseksuaalsusest teada juhuslikult — sest sellest lihtsalt ei olnud kirjutatud (ega räägitud). Ta kirjutab:

„Kirjaniku kalduvusest sain ma teada eesti intellekti kasvuhoones Ku-Kus, kui kaks eestlast, üks „kodu-“, teine „välis-“, sellest mulle sosistasid, nagu olnuks see mingi eesti kirjanduse kohutav saladus. Või nagu rääkinuks nad kõva häälega KGB agentidest, mida tollal (1990ndate lõpupoole) ei tehtud. [---] Võtsingi siis „Hingede öö“ selle mõttega uuesti ette. Ning tõesti: igaühe jaoks, kes mõtlema vaevuks, leidub seal vihjeid küllaga. [---] Mind jahmatab, et alles nüüd, rohkem kui kümme aastat pärast taasiseseisvumist, julgevad inimesed sõna „homo“ Karl Ristkivi puhul välja öelda. Võib olla, et ajal, kui Endel Nirk kirjutas oma muidu igati põhjaliku biograafia „Teeline ja tähed“ või Reet Neithal oma ülimalt vajaliku „Karl Ristikivi — arengulooline essee“ polnud eestlased veel valmis sõnumiks, et üks nende põhilisi väliseesti kirjandusikoone on tegelikult homo. Eesti homode vabastamiseks läks tarvis Emil Todet. Minu teada pole veel keegi kirjutanud doktoritööd „Homoseksuaalsus Karl Ristikivi loomingus“. See oleks aga vajalik. Eesti ei tohiks jätkata salgamist.“

Kujutava kunsti kui suhteliselt vabama valdkonna edemusele võiks viidata aga ka see, et just Rebeka Põldsami artiklis asendab lühendit LGBT, mida muidu kogumikus kasutatakse, enamasti (ehkki mitte läbivalt) lühend LGBTQI (lesbi, gei, bi, trans, queer, interseks — oma arvustuse ülejäänud osas kasutan just lühendi seda vormi). Ka läänepoolses Euroopas on interseksuaalsusest hakatud rääkima suhteliselt hiljuti, see on olnud eriti suurte tabude ja hirmudega seotud teema, interseksuaalsed inimesed on läänes õigupoolest alles „kapist välja“ tulemas ja end leidmas. Kogumikus „Kapiuksed valla“ interseksuaalsusest, ehkki see sõna Põldsami artiklis korra esineb ja on võetud ka raamatu lõpus asuvasse sõnaseletusse, lähemalt juttu ei tehta. Loodetavasti kunagi hiljem ometi.

2.

Millest ma veidi puudust tundsin?

Balti hingedest

Lühendatud ja muudetud versioon: „Balti hinged merevaigukildudes“ (Postimees, 19. 2. 2011).

—

Hollandi kirjaniku Jan Brokkeni (snd 1949) mahukas (463 lk) raamat „Baltische zielen“ alapealkirjaga „Lotgevallen in Estland, Letland en Litouwen“ (eesti keeles „Balti hinged: Inimsaatused Eestis, Lätis ja Leedus“), mis hiljaaegu ilmus (Amsterdam/Antwerpen: Atlas, 2010) on muidugi haruldane ja seda rõõmustavam sündmus. Ei juhtu just sageli, et Baltikum Madalmaade raamatulugeja (veel vähem kirjaniku) tähelepanu köidaks. Brokkeni teosest novembri keskpaiku ilmunud esimesele trükile järgnes detsembri algul juba teine trükk, Hollandi raamatumüügi edetabelites seisis „Balti hinged“ väga kõrgetel kohtadel.

Žanriliselt on „Balti hinged“ raskesti lahterdatav teos: kultuuriloolise mündiga reisikiri-publitsistika resp. subjektiivne dokumentalistika — neid ja sarnaseid määratlusi, mida Nõukokogude ajal mh Juhan Smuuli, Lennart Mere ja mõne teise kohta kasutati, võiks kasutada ka „Balti hingede“ puhul. Ajakirjandusliku taustaga autor Brokken on kirjutanud peale ilukirjandusliku proosa ka hulgaliselt reisikirju. Ega Baltikumist hollandi kirjanduses õieti kirjutatud polegi, meenuvad vaid Cees Nooteboomi (snd 1933) „Baltische reizen“ („Balti reisid“, 1993) ja Tallinnast pärit vene-tatari juurtega Sana Valiulina (snd 1964) proosa. Vist on Baltikumist (vähemalt Riiast) juttu ka Geert Maki (snd 1946) tüsedas raamatus „In Europa: reizen door de twintigste eeuw“ („Euroopas: reisides läbi kahekümnenda sajandi“, 2004; 1222 lk!), aga seda pole ma lugenud. Baltikum ei ole hollandlaste jaoks igatahes eriline maailma naba.

„Balti hinged“ on Brokkeni viimasel kümnekonnal aastal (1999–2010) tehtud Baltikumi-reiside saadus, viisteist peatükki annavad kokku terve galerii Baltikumiga seotud inimeste portreedest ja nende kaudu ülevaate ka selle Euroopa nurga ajaloost ja tänapäevast. Need on enamasti tervet peatükki hõlmavad portreed loomeinimestest, kelle hulgas mõnedki on maailmakuulsad: režissöör Sergei Eisenstein (ja tema isa arhitekt Mihhail Eisenstein, kelle loodud on paljud juugendstiilis majad Riias) ja viiuldaja Gidon Kremer Riiast, kirjanik Romain Gary (Roman Kacew) Vilniusest, skulptor (Chaim) Jacob (Jacques) Lipchitz Druskininkaist, maalikunstnik Mark Rothko (Marcus Rothkowitz) Daugavpilsist, filosoof Hannah Arendt Königsbergist ja helilooja Arvo Pärt Rakverest — kahtlemata väga auväärne rida.

Omaette peatükid on pühendatud ka „väiksematele“ baltlastele, teiste hulgas Riia raamatukaupmehele Jānis Rozele ja tema perekonnale, Vilniuses „laulva revolutsiooni“ ajal Nõukogude tanki alla jäänud ja hukkunud leedu tüdrukule Loreta Asanavičiūtėle, Mõisamaalt 1939. aastal Saksamaale lahkuma sunnitud Wrangel(l)ite perekonnale (kelle üks liige Hollandisse sattus ja seal 1950. aastatest peale menukat moelehte juhtis), Eesti Juudi Kogukonna (endisele) esimehele fotograaf Ilja Sundelevitšile ja viimaks möödunud aastal tabatud spioon Herman Simmile. (Simmi kui Venemaaga diili tegeva ja võib-olla suurt tehingupartnerit üle kavaldada lootva baltlase tüüpkuju sissetoomine on Eestis viimastel päevadel puhkenud poliitiliste skandaalide ja kahtlustuste taustal muidugi põhjendatud. Selles seoses tuleb raamatus jutuks ka Konstantin Päts. „Natuke Simmi on meis kõigis,“ ütleb Brokkenile (lk 439) üks anonüümne Eesti ajakirjanik.)

„Balti hinged“ on kirju ja detailirohke raamat, millest on hollandikeelsel lugejal kindlasti avastada väga palju — olgugi et nii mõnedki käsitletud „balti hinged“ on rahvusvaheliselt väga tuntud, teatakse küllap minimaalselt nende seostest Baltikumiga. Eriti Leedut puudutav osa oli ka minu jaoks suures osas uus ja rikastav. Kindlasti ei ole „Balti hinged“ viimane sõna Baltikumi ja baltlaste teemal, see on subjektiivne käsitlus piirkonnast, mis autorile korda läheb. Kui see ilmuks Eestis (mõttekas oleks see siiski vaid lühendatud kujul), võiks teos kanda Petrone Prindi sarja vaimus pealkirja „Minu Baltikum“.

„Balti hinged“ on väga ladusalt loetav tekst, lugesin ta läbi kolme-nelja päevaga. Küllap tuleneb see osalt ka tekstis valdavast žurnalistlik-esseistlikust stiilist, mis, tõsi küll, paiguti tiheneb ilukirjanduslikuks. Stiili žurnalistlikul mündil on siiski ka teine külg: mõnikord näib, et autor keskendub liiga palju konfliktidele (näiteks isa ja poja motiiv Sergei ja Mihhail Eisensteini, aga ka Gidon Kremerit puhul), kaldub pisut liiga palju dramatiseerima ja skandaliseerima. Näiteks Jutta Rabe spekulatsioonide mängutoomine ja arutlemine võimalike seoste üle Herman Simmi ja Estonia katastroofi vahel on ehk põnev küll, kuid ei enamat. Ja küllap osalt sellesama kohatise žurnalistlikkuse tõttu kannatab ka raamatu faktitäpsus.

Minu jaoks on Brokken parim seal, kus ta on teadlikult subjektiivne ja isiklik — seal, kus tekst ei nõua põhjalikku Baltimaade (kultuuri)ajaloo tundmist. Vist kõige rohkem puudutas mind „Balti hingedes“ südamlik (ja ühtlasi kõige pikem) peatükk Wrangel(l)ite perekonnast, kes elasid 1939. aasta Umsiedlung‘ini Nõmmel ja Mõisamaal ning kelle üks võsu, Anna-Liselotte (Lotti) von Wrangel, pärast sõja lõppu abielu tõttu Hollandisse sattus. 1950. aastatel sai temast Hollandi populaarse moeajakirja Marion peatoimetaja. Hollandis elades vaikis ta oma baltisaksa resp. eesti päritolust teadlikult, püüdis integreeruda nii hästi kui võimalik (ja see õnnestus tal oivaliselt), sest see, mis kunagi oli, oli nii põhjalikult kadunud ja uuel kodumaal ei teatud ega taibatud tema identiteedist, eelnenud elust ja valikuvõimalustest nagunii mitte midagi. 2004. aasta suvel külastas Lotti viimaks taas Eestit — stseen, kuidas Lotti ja tema vend (Saksa poliitik) Olaf (von Wrangel) pärast aastakümneid Mõisamaal, Lotti sünnipäeval, järsku omavahel spontaanselt ja väga rõõmsalt eesti keelt rääkima hakkavad, on tõesti liigutav. Lotti tütar Karin oli Brokkeni ülikoolikaaslane, kes sai ema traumaatilisest minevikust teada alles 1968. aastal — pärast seda, kui oli emale teatanud, et andis valimistel hääle Hollandi Kommunistliku Partei (CPN) poolt.

Igal juhul tekitas Jan Brokkeni raamat minus hulga mõtteid. Keda need huvitavad, lugegu ka postituse ülejäänud osa.

Obsessioon (“Chloe”)

Paunkülas oli väga hea. See oli eile. Ja veel täna hommikulgi. Ega siingi viga ole. Aga seal olles mõtlesin, et pean lähemal ajal tagasi tulema, pikemaks ajaks, mitte vaid päevaks. See vaikus mõjus mulle väga hästi. Kõlab lõpmata kulunult, aga on ometi tõsi: vaikne ja rahulik. Ja looduskaunis. Selline paik. Paradiislik. Jah, nii võib öelda (ja ühtlasi võib ka mõelda, miks paradiisist ikkagi lahkutakse). Ma ei tea, miks ma seal viimastel aastatel nii harva käinud olen. Muidugi, see on seotud ka vanaema surmaga. Ja millegagi veel. Aga nüüd ma lähen. Ja olen mõnda aega. Ja vaatan, mis saab.

Ja mõtlen, et lähen siis ükspäev vist ikka sealt metsaveert pidi edasi, piibelehtede kohast mööda, ja siis metsa vahele ja sealt veelgi kaugemale. Ei tea ainult, kui kaugele julgen, sest see tee on väga rohtunud, seal käiakse viimasel ajal harva. Pole enam eriti käijaid. Ja metsad on seal suured ja tihedad. Ja et viimasel ajal on sealkandis karusid nähtud (ka meie aias on nad kevadeti mesipuid lõhkunud, väga toore jõuga), siis on mul esimest korda seal metsast mõeldes veidi kõhe. Sest pole minust karutapjat ega -taltsutajat. Üks vanaisa sõber olevat karu kirvega maha löönud (see oli kunagi enne sõda) ja öelnud hiljem, et kui karuga, kirves käes, vastamisi seisad, pead meeles pidama, et sul on võimalus anda talle vaid üks hoop. Vaat siis milline elutarkus …

Aga täna tagasi Tartus ja õhtul kinos — vaatasin kanada režissööri Atom Egoyani filmi “Chloe” (2009; 96 min). Mulle väga meeldis. Läksin filmi vaatama režissööri pärast (nagu mul sageli kombeks on), olemata eelnevalt “Chloe” kohta midagi lugenud. Ei teadnud ma sedagi, et “Chloe” on, nagu nüüd loen, omamoodi prantslase Anne Fontaine’i filmi “Nathalie” (2003) remake, kohandatud muidugi Kanada oludega. Aga ma ei usu, et ma “Nathalied” “Chloe” headuse pärast vaatama hakkan — ega ju näiteks see, et Werner Herzog on teinud ühe suurepärase vampiirifilmi (“Nosferatu — Phantom der Nacht”, 1979), tähenda veel teps, nagu vaadata tasuks kõiki filme, kus vampiiridest juttu. Jne. Ja mõtlen ka, et ma ei kirjuta “Chloe” kohta eriti midagi. Ma ei hakka tõlgendama. Ütlen vaid, et tegu on psühholoogilise looga võimatust armastusest, ja obsessioonist.

Siiski midagi veel: väga huvitav oli kogeda, kuidas pea- ja nimitegelase, eskorttüdruku Chloe (Amanda Seyfried) kuju minu jaoks filmi jooksul järjest reaalsemaks muutus. Mäletan, kuidas filmi esimeses pooles järsku mõtlesin: olgu peale, see on kahtlemata väga hästi jutustatud lugu ehtsate karakterite ja situatsioonidega, tõepärase psühholoogiaga jne, detailideni täpse režiiga, aga ma ei usu, et selline inimene nagu Chloe võiks olemas olla — tema saab olla vaid sündinud autori peas. Kuid filmi edenedes muutsin meelt.

Kiidan veel peale Amanda Seyfriedi näitlejatest Julianne Moore’i (Catherine), teda eriti, aga ka Liam Neesoni (David), ja soovitan “Chloele” lisaks vaadata Rainer Werner Fassbinderi filmi “Die bitteren Tränen der Petra von Kant” (1972), Chantal Akermani filmi “La Captive” (2000) ja Volker Schlöndorffi filmi “Der Fangschuss / Le Coup de grâce” (1976). Näiteks. Ja mõtlen lõpuks, et minu jaoks on tore seegi, et “Chloe” sobis väga hästi Juli Zeh tüseda (ligi 600 lk paksu), aga köitva romaaniga “Spieltrieb” (2004), mille lugemisega äsja ühele poole sain — selle sasipuntraga kalkulatsioonist ja armastusest, mängult ja päriselt (siin ka: moraalselt) olemisest, kujutlusest ja tegelikkusest, elust ja filosoofiast, maailmast ja maailmavaadetest.

Kirjutasin just “lõpuks”. Aga see pole veel päris lõpp. See pole see lõpp, milleni jõuda tahtsin. Lõppu tahtsin ju kirjutada sellest, miks ma pärast “Chloe” vaatamist nii kaua jalutasin. Või pigem: et ma jalutasin. Või mis jalutamine see oli — ma sammusin, liikusin, jah, liikusin ühtevalu mitu kilomeetrit, pööramata tähelepanu linnale, mis mu ümber elas, õigemini linnale, kes mu ümber elas — pärast Paunküla oli seda linna väga palju, kõiki neid maju, foore, autosid, inimesi. Taevas küll, mõtlesin liikudes, ei, liikuma hakates. Aga nii pidigi minema, mõtlesin seejärel. Sain aru, et pean laskma end kaasas kanda ja mitte kartma, sest — see läheb peagi üle. Ja see läks üle — obsessioon, mis oli alanud millalgi filmi ajal, arenedes välja elust ja luulest. Interferents. Konstruktiivne? Salapärane.

“Meine Ruh’ ist hin/, mein Herz ist schwer;/ ich finde sie nimmer/ und nimmermehr …”