Müstiline, traumaatiline, argine (PÖFF)

Pühapäeval sai tänavune PÖFF (Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival) otsa, kuid PÖFF-i plakateid või nende jäänuseid võib kuulutustulpadel veel siin-seal näha, igatahes Tartus. Minu PÖFF mahtus sel aastal nädalavahetusele, kahele päevale, mil vaatasin ära kolm filmi. Nendeks olid Bruno Dumont’i (*1958) “Hadewijch” (Prantsusmaa, 2009), Esther Rotsi (*1972) “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, Holland, 2009) ja Maren Ade (*1976) “Kõik teised” (“Alle anderen”, Saksamaa, 2009).

Jumal teab, võib-olla on PÖFF-i hiilgeajad õieti juba möödas — õnneks näib kinokultuur olevat Eestis viimastel aastatel jõudsalt taastumas (või tekkimas), DVD-äri laieneb, hea tahtmise korral võib filme Internetist “tõmmata” jne —, aga siiski on meeldiv, et nädala-paari jooksul on võimalik tutvuda päris laia valiku filmidega, millest muidu siinkandis elades vaid ehk kuulu järgi midagi tead ja millest võib-olla kunagi, kui juhus avaneb, õnnestub soetada DVD.

Valitud Saksa filmist olingi vaid kuulnud, ja väga head. Hollandi filmi valisin muu hulgas seetõttu, et püüan end ikka Madalmaade kinoga jõudumööda pisutki kursis hoida. Ja Prantsuse filmi valisin põhjusel, et filmi pealkirjas esinev nimi oli mulle kunagistest keskaja hollandi kirjanduse loengutest tuttav, ja meeldival moel — olin ju tolle keskaegse müstiku (ja kellele muule selle filmi pealkiri viidata sai) tekste natuke lugenud ja seejuures alati mõelnud, et kui kord vähegi aega ja mahti on, tuleks neisse süveneda.

Kolm filmi, üks müstiline, teine traumaatiline, kolmas argine. Vaatamise järjekorras.

Hadewijch

Bruno Dumont’i “Hadewijch” (2009, 105 min) on väga värske film, mis esilinastus septembris Toronto filmifestivalil ja sai seal kriitikute preemia. Rahvusvahelisse kinolevisse on “Hadewijch” äsja jõudnud või alles jõudmas.

See on portree noorest (19-20 aastat vanast) Pariisi naisest Céline’ist (Julie Sokolowski), teoloogiatudengist, kes üle kõige, ihu ja hingega, igatseb Jumalat, Jeesust Kristust. Céline igatseb teda, oma elu armastust, nii väga, et annab talle tõepoolest ja tervenisti nii oma hinge kui ka oma ihu, ja mõistuse ja südame, kõik. Teda ei rahulda ei teoloogiastuudium ega kloostrikord, ta ei mahu ei n-ö maailma, mida kehastab Pariisi kirju virvarr, ega ka nunnakloostri kõledasse rahusse roheliste põldude ja siniste pöögimetsade vahel. Jah, kus võiks Jumal ennast peita? Ta on ju siinsamas, aga kus õieti? Ja miks ta ennast kätte ei anna, päriselt?

Oh, mis pean tegema, vilets naine?
Õigusega võin õnne vihata.
Mul on oma elust väga kahju:
ma ei saa armastada ega armastamist jätta.

Nii kirjutas 13. sajandi keskpaiku, ehk kusagil Antwerpeni kandis, Hadewijch, Madalmaade (Brabandi) luuletaja ja (tõenäoliselt) begiin, kelle nime kannab Céline kloostris. Müstik Hadewijch, hea hariduse saanud aadlipreili, kelle elust on väga vähe teada, ongi režissööri inspireerinud. Suurtsugu perest pärit Céline, kelle vanematekodu Pariisis meenutab anakronistlikku paleed, lausub filmis, kus palju ei räägita, mõnegi rea selle ammu elanud vaga naise luuletustest või lauludest (Hadewijchi tekstid arvatakse keskaegse müstilise minne-luule hulka), kirjadest ja nägemustest, mis kirjeldavad Jumalaga üheks saamise kogemust väga meelelisel viisil.

Hadewijch kirjutas armastusest (minne), mis tähistas tal ühtlasi Jumalat, Jeesust, kes oli tema jaoks ka ideaalne ja lõpuni kättesaamatu kallim. Armastuse loomus on tugevam mis tahes jõududest ja armastus tuleb ilmsiks praktilistes tegudes — selline oli Hadewijch veendumus, ja seda usub ka Céline. Aga millistes tegudes? Võib-olla pealtnäha õige süngetes, võib-olla mõnes vägivaldses aktsioonis, noh, näiteks maise õigluse nimel Lähis-Idas?

Nii leiab igatahes Pariisis elav jumalakartlik moslem Nassir (Karl Sarafidis), kelle noorema venna Yassine’i (Yassine Salim) lihtsa maise armastusega ei oska Céline midagi peale hakata. Tõepoolest, eks kirjutanud ju ka Hadewijch 13. sajandil salapäraselt, et “magusaimaks teevad armastuse tema rajud/, kuristiku põhjas on tal kauneimad kujud”. Ja Céline ütleb filmis viimaks: “Magusaim asi armastuses on vägivald.”

Nii et mine tea, mida selle maalilise filmi kaunis lõpustseen — kloostris katusetöid tegev vabakäiguvang, surudes oma rahulike käte vahele hingeldavat ja üle keha värisevat Céline’i, kelle ta on silmapilk varem kloostri lähedalt tiigist välja tõmmanud — õieti tähendas (võimalik on seda mõista aga kindlasti ristimisena, s.o uuestisünnina), ja mis seal Pariisi metroos, enne seda kõike, ikkagi toimus.

Režissöör Dumont suhtub oma filmi peategelasse kahtlemata suure empaatia ja respektiga, mis annab tulemuseks nauditava psühholoogilise uurimuse äärmuslikult religioossest inimesest moodsas maailmas. Asjaolu, et Céline’i kloostrinimi kuulub keskaegsele müstikule Hadewijchile, keda pole kunagi kuulutatud ei õndsaks ega pühaks, lisab usutavale filmireaalsusele tinglikkust ja on tõlgendatav võib-olla ka küsimärgina, mille ette režissöör Céline’i vagadusvormi asetab.

Võib minna läbi naha

Kui “Hadewijch” lõpeb tiigis, siis Esther Rotsi filmi “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, 2009; 94 min; esilinastus jaanuaris Rotterdami filmifestivalil) lugu saab alguse vannis. Vesi on tähtis. Filmi peategelase, kolmekümnendate alguses Mariekega (Rifka Lodeizen) juhtub seal miski, mis sunnib teda oma senisele elule Amsterdamis selja pöörama ja kolima oma tillukeses hubases katusekorterist, kuhu viivad jalgamurdvad trepid, maakolkasse Zeelandi provintsis.

Ja Zeelandis, seal pole muud kui karjamaad ja põllud, kanalid ja kraavid nende vahel, paplite hõredad read, tuules viltu, ja vana majalogu — uus kodu, mille Marieke ostab. See maja on räsitud nagu Marieke hing ja ihu, mida ta nüüd, algaval sügisel, püüab oma jõududega remontida. Maja peab olema elatav, elu peab olema elatav. Jah, mis seal vannis toimuski? Ja miks? Oli see vägistamine? Oli see tapmiskatse? Õudusunenägu? Oli sellel ehk midagi pistmist päev varem toimunud suhte purunemisega?

Selliseid küsimusi esitavad kriminaalse süžeega filmid ja vastused neile huvitavad selliste filmide sõpru: kes tegi, miks, mis on ta karistus ja kas see on ka õiglane? Traumatiseeritud inimest huvitab pigem lihtsalt see, kuidas end uuesti kokku lappida, kust selleks jõud võtta, ja mida teha, et sarnasesse olukorda enam mitte sattuda. Kui muidugi midagi üldse väga teha annab, sest kogemus oli ootamatu — see on trauma loomuses. Ja kui nii, siis millest on võimalik uut ootamatust ära tunda? Kuidas ootamatust oodata?

Kas uus ootamatus saab tulla ainult oma kodus vannis? Kas iga mees on kahtlane? Kas kõik suhted on kahtlased? Jumal teab. Uus ootamatus võib tulla ju iga hetk ja ükskõik kust, selle võib põhjustada ükskõik kes ükskõik millal … Mida karta? Võib-olla igaks juhuks kõike? Marieke leiab vana maamaja remontides köögi lae alt suure tühja kapi, poeb sinna sisse ja tõmbab ukse kinni. Seal pimedas, kõrges kuivas kohas, on ehk kindel, mine tea. Vähemalt siis, kui ka maja on lukus. Aga kas ta ikka sai lukku? Tuleb hinge kinni pidada.

Ja siis, pärast hingetõmmet, võib-olla pikka, edasi tegutseda. Pehkinud põrandat lahti kiskuda, seinu värvida, ahju tuli teha, uksi kontrollida. Elu ei saa kunagi valmis … Kui tara on ühest otsast korras,/ laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi,/ köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod … Ja vahel tuleb meeleheide peale. Mitte mõelda, tegutseda. Marieke pole nõrk. Pole iial olnud. Mis ta oli enne toda ootamatust oma Amsterdami korteris, võib vaid aimata. Aga nõrk pole ta iial olnud.

Vesi on tähtis. Vees on algus, vesi peseb maha. Ta on ainus, mis puhastab. Aga mida teha siis, kui puhastava veega seondub ühtlasi hirm määritud saada? Ma ei tea, kas Marieke on oma traumast filmi lõpuks, pärast aastapikkust maaelu, jagu saanud. Ja ma ei tea, mida ta arvab õieti oma naabrimehest, kerekast ja lahkest, abivalmist, aga kaugeltki mitte ideaalsest Johnist (Wim Opbrouck), kellega ta koos elama hakkab. Või kas hakkab? Marieke vaatab hetkeks publikule otsa ja ta silmad ütlevad, näiteks: Aga mida teie teeksite?

“Võib minna läbi naha” on kindlasti parim traumajärgse inimese filmiportree, mida ma näinud olen. Intiimne lähivaade, mida Esther Rots iseloomustanud kolme ingliskeelse sõnaga: shattered, solitude, scab.

“Võib minna läbi naha” on tehtud väga nappide vahenditega ja üsna pika aja jooksul: alates stsenaariumiga tegelemisest kulus filmi valmimiseni neli aastat, filmivõtted Flandrias mahtusid seejuures seitsmekümnele päevale. See on seni lühifilme teinud (kahte neist on näidatud ka Cannes’is) Esther Rotsi esimene täispikk mängufilm, mis on Hollandis väga hästi vastu võetud. Tegelas- ja pildikeskne “Võib minna läbi naha” on poeetiline, samas realistlik, õhuline, aga mitte kerge film, näidates kindlasti uusi võimalusi Hollandi autorikinos. Esther Rotsi nimi tuleb meeles pidada ja Rifka Lodeizen väärib näitlejatöö eest kiitust.

Kõik teised

“Kõik teised” (“Alle anderen”, 2009, 124 min) on Berliinis elava Maren Ade teine mängufilm. Film esilinastus 2009. aasta Berliini filmifestivalil, kus ta sai kolm auhinda, s.o kaks Hõbekaru (suur žürii auhind filmile ja parima naispeaosa auhind Birgit Minichmayrile) ning Femina preemia (production design‘i eest). Saksa kinodes jookseb “Kõik teised” 2009. aasta juuni keskpaigast.

See on film paarist. Paarist kui igapäevasest ja võib-olla igavikulisest nähtusest. See pole pilguheit ühele või teisele osapoolele paaris, vaid tervikvaade paarile kui sellisele, Gittile (Birgit Minichmayr) ja Chrisile (Lars Eidinger), kes on Sardiinias veetmas puhkust Chrisi vanemate suvemajas. See on film justkui mitte millestki, aga ometi paljust. On palju suhteargielu detaile, hästi tabatud pooltoone, jutuajamist nii-öelda tühjast-tähjast, st elutruud dialoogi, mis pole ometi tühine.

Gitti ja Chris on sellised 30-something, juba aastaid ninapidi koos olnud inimesed, vanad kalad, kes tunnevad paariselu läbi ja lõhki. Nad on kogenud üksteist iga ilmaga. Võib öelda, et on õnnelikud ja armastavad teineteist. Peale selle, et nad on Sardiinias päevad läbi koos, ei erine nende puhkuseelu nende argielust Saksamaal vist kuigivõrd.

Ei puudu ka  tülid, aga see käib asja juurde. Tülitsetakse õhinal. Ja lepitakse õhinal jälle ära, vähemalt seni on nõnda läinud. Tegelikult on kõik okei. Ja ongi. Nad pole abielus ja neil pole seda plaanigi. Nad on lastetud ega ole vist kunagi tõsiselt ka laste saamisele mõelnud. Nad lapsendavad naljaviluks ingverijuuremehikese ja neil on muidki mänge: Gitti värvib ühes stseenis Chrisi huuled punaseks ja koos leiatakse seepeale, et elada võiks ka nii — nagunii pole nad soorollidega mõistnud iial suuremat peale hakata.

Ega nad täpselt tea, kuidas edasi. Ilmselt samamoodi. Ja miks ka mitte. Mis sellel elul siis häda on? Nad on päris tavaline paar. Muidugi on nad erinevad inimesed — Chris introvertsem ja rohkem haritlasetüüpi, Gitti ekstravertsem ja vähem haritlasetüüpi. Erinevustele vaatamata sobivad nad suurepäraselt kokku: koos elatud aastad on selle tõestuseks. Aastatega muutub õige vähe, on Chris enda üllatuseks avastanud, võib-olla vaid see, et juukseid jääb peas pisut vähemaks.

Peale ühise elu paarina on neil mõlemal ka oma elu ja sihid: Chris on arhitekt, kellel võiks tööalaselt paremini minna; Gitti töötab plaadifirmas PR-naisena, aga see tuleb lähemalt jutuks alles filmi teises pooles, pärast juhuslikku kohtumist toidupoes Chrisi kunagise õpingukaaslase Hansu (Hans-Jochen Wagner) ja tema naise Sanaga (Nicole Marischka).

Hans on juba mainekas arhitekt, enesekindlusest pulbitsev mehemürakas. Kui ta õhtusel koosistumisel valju häälega lorilaulu laulab (tehtud mees võib seda endale vahel lubada), ei saa alati elegantne ja väljapeetud Sana vaimustatud lõkerdust pidama ja tunnistab silmade särades: “Vaat seepärast ma teda armastangi!” Just nimelt, Hansu ja Sana soorollid ja tööjaotus on täpselt paigas. Süsteem töötab, ja jätkusuutlikult. Hans teatab uhkusega, et on Sana hiljaaegu viljastanud — haritud ja valgustatud inimeste seltskonnas tuleb rääkida selget keelt.

Selge see, Hansu ja Sana fantastiline liit paneb Chrisi ja Gitti tahes-tahtmata oma koosolu legitiimsuses sub specie aeternitatis kahtlema. Kas Chris pole mitte natuke liiga loru? Kas Gitti pole mitte natuke liiga nähvits? Kas kõigil teistel ei lähe mitte pisut paremini? Ent võib-olla jäädakse kokku siiski ka pärast filmi lõppu. Sest veel kord: mis sellel elul siis seni häda oli?

Mis jääb vist kauaks meelde: too stseen, mil satutakse neljakesi koos kuulama Herbert Grönemeyeri sentimentaalset šlaagrit, kuni häbi hakkab. Aga kuulatakse ometi liiga kaua selleks, et jääks reetmata: igatsus turvalise, lähedase elu järele paaris, usk suurtesse sõnadesse, nagu “armastus” jms, pole moodsas maailmas kuhugi kadunud.

On omamoodi traagiline, et see igatsus on tihtipeale tajutav vaid lääge kitšina, mille üle on inimestel, kellel jätkub vähegi enesest lugupidamist, võimalik üksnes distantseeritult muiata. Muidugi vaid kolmandate inimeste juures olles. Jumal teab, mil viisil oleks reageerinud sellele šlaagrile igaüks sellest nelikust omapäi. Mäletan igatahes elavalt, kuidas mu silmad, kui kord hilisõhtul raadiost Jüri Homenjat kuulma juhtusin, pisaraid täis valgusid … Piinlik lugu, kas pole.

Oh can’t we be happy
Oh just for today
Oh nobody’s looking …*

P.S. Kõik kolm filmi, mida olen nõus esimesel võimalusel veel kord vaatama, linastusid Tartu Cinamonis, väiksemates saalides. Nagu arvata oligi, huvitas tartlasi neist kõige vähem “Võib minna läbi naha” (14 vaatajat). Jah, peale Alex van Warmerdami ei suuda vist ükski teine Hollandi režissöör oma filmiga Eestis kinosaali täita. Mis ei ütle muidugi mitte midagi Hollandi kino kvaliteedi kohta. Kindlasti ei tunnista sealse filmikultuuri kesisest tasemest fakt, et 2009. aasta Berliini filmifestivalil osales Hollandist tervelt neli režissööri, kõik naised: peale Esther Rotsi ka Mijke de Jong (*1959), Eugenie Jansen (*1965) ja Sonja Wyss (*1967). Teised minu valitud filmid läksid Tartus vastavalt ligikaudu 50 inimesele, st saalist oli täidetud umbes pooled kohad.

P.P.S. Filmi “Võib minna läbi naha” pealkirja tõlge mulle ei meeldi eriti. Kui naha ja läbimise juurde jääda, siis võiks tõlkida ehk näiteks nii: “Võib-olla läbi naha”.

* Lisa Germano, “The Prince of Plati” (“Magic Neighbor”, 2009).

Järeltants

Mul on äraütlemata hea meel, et on avanenud nii haruldane ja tänuväärne võimalus sinult üht-teist küsida.

Aitäh! Ka minul on kõige selle üle äraütlemata hea meel. Ja enamgi veel. Vahel on hea teisele südant puistata.

Hakkame siis peale. Mul on ammu olnud kange tahtmine sinu käest küsida, et kust sa kõik need mõtted, millest sa oma postitusi kokku kirjutad, õieti võtad. Niisiis: kust sa nad võtad?

See on tõesti väga hea ja fundamentaalne küsimus. Aga — jään vastuse võlgu. Ma ei tea ka, kas “võtma” on üldse õige sõna. Aga ma kahtlen väga, kas me siin kahe peale uniselt midagi paremat välja mõtleme. Noh, öelgem siis nii: mõtted vahel tulevad. Vahel tulevad nad nii, vahel naa. Siit ja sealt. Kuidas kunagi. Näiteks täna käisin ühel tantsuetendusel, ja tuli kohe mitu mõtet pähe, etenduse ajal ja pärast etendust, ja siis, ühel hetkel, tundus mulle järsku, et ka juba enne etendust oli mulle tulnud pähe midagi, mis oli mõte, aga mida ma tol pähetulemise hetkel polnud mõtteks pidanudki. Nii et mõtteid tuli täna tõesti jälle terve rodu, aga ma ei tea veel, mis neist saab. Kui üldse saab. Ja lisan retooriliselt: kas peabki alati saama?

Ahaa. Mis etendust sa vaatamas käisid, kui see saladus ei ole?

Ei, muidugi ei ole see mingi saladus. See oli avalik etendus, kõik olid teretulnud, kes õigel ajal kohal olid ja pileti eest teatud summa raha maksid. Mina olin ja maksin — ja sain sisse. Kui tulla küsimuse esimese poole juurde, siis: vaatasin Katrin Essensoni tantsuetendust “Hämarad lood” Genialistide klubis.

Küsin kohe: kuidas meeldis?

Väga hästi meeldis, pean ütlema. Sellega oli niisugune lugu, et läksin pärast etendust koju ja — tead, samm oli nagu teine, nagu ära tehtud. Ta oli nagu kergem, ka kuidagi metafüüsilisem. Isegi osutus, et mu jalgades oli eos paar väga omapärast, vaevumärgatavat hüpet, mida enne hüppamist poleks seal osanud oletadagi. Vaat niisugune samm oli.

See on väga huvitav, et sa just oma sammust räägid. Kasutangi võimalust ja viin jutu ühe su hiljutise postituse juurde, kus sa mainid ühte Tallinna betoontuvi, millele sa peale astusid ja millelt sa seejärel kohe maha astusid. Mida sa selle tuviga tahtsid õigupoolest öelda?

Jah, see tuvi. Kuidas sulle öelda. See tuvi ja hüpe — see oli lihtsalt üks episood seal jutus ja seejuures tegelikkusest võetud. See oli väga eluline, ehkki mitte elus tuvi. Aga mitte surnud, vaid betoonist, elutu tuvi. Kõigele lisaks üleelusuurune. Oli õhtu ja ma liikusin ta poole, teadmata seejuures, et just tema poole. Liikusin niisiis ilma eelaimuseta. Silmanud korraga otse enda jalge ees maas objekti ja jõudnud sekundi murdosa vältel objekti saladuse jälile, astusin talle veel selsamal hetkel enam-vähem spontaanselt vasaku jalaga peale, tõukasin temast seejärel lahti ja maandusin kindlalt asfaldile, paremale jalale. Need väga lihtsakoelised liigutused moodustasid hüppe. Täpselt nii ma hiljem kirja paningi, tõsi küll, hoopis lühemalt. Nüüd teisest küljest: eks ta oli mõeldud vast ka teatava kujundina. Aga möönan, et võib-olla see kujund ei hakanud tööle, ei kasvanud suureks üldistuseks, hüppest ei saanud Hüpe, või koguni HÜPE. Ja tuvi jäi tuviks. Samas polnud ma sellele tuvile ja hüppele postituses omast arust teab kui keskset rolli omistanudki. Üldiselt ma polegi eriline hüppajatüüp. Ja tuvidest enam meeldivad mulle näiteks tihased.

Sa oled nüüdseks juba üle kahe aasta bloginud. Võin öelda, kätt südamele pannes, et mulle see, mis sa teed, laias laastus meeldib. Mõnikord on seal kohe nii häid asju, et sa mu meie. On väga ilusaid, vahel ka väga valusaid asju. Ent vahel on seda jälle vähem, ja siis tundub, et sa nagu väsid ära või jooksed kinni või kokku. Ma mõtlen näiteks neid postitusi, kus sa jalutad mööda tänavat ja kuidagi nagu midagi ei teegi. Loed siis seda ja mõtled, et, nojah. Ei, see pole etteheide, ka nende hulgas leidub õnnestumisi. Mina, kes ma sind väga austan, loen ka selliseid tekste sageli mõnuga. Aga ma tean, et see pole üldine arvamus. On ka inimesi, kes selle peale ainult õlgu kehitavad. Isegi mulle ei paku mõned su postitused mingit pinget.

Aitäh ausa kriitika eest! Mis on osati karm, aga küllap õiglane. Võin öelda omalt poolt vaid järgmist: selle asjaga on nii, et kust poolt vaadata. Kui vaadata minu poolt, siis: need kaks aastat on läinud nagu lennates, ja iga päev ei ole pühapäev, eks ole. Samas ma ei kurda. Ütlen lihtsalt: mul on õnne olnud. Näib, et mul on kujunenud välja oma truu lugejaskond, kelle tagasiside on olnud seni enamasti positiivne. Küllap nad siis leiavad sealt midagi. Või igatahes otsivad, kuni võib-olla, paraku, kannatuse kaotavad. Nii või teisiti on elu edasi läinud. Mina olen natuke muutunud, postitused on tõenäoliselt ka natuke muutunud, lugejad ilmselt samuti. Mõni lugeja on võib-olla ära langenud, teine on jälle juurde tulnud.

Piilugem nüüd põgusalt köögipoolt, kui lubad. Kuidas sinu tavaline postitus sünnib?

See on peamiselt nii, et tuleb mingi mõte (nagu ma juba ütlesin), siis võtad kätte ja paned kirja. Ega seal rohkem olegi. Õhtul sageli kirjutad. Kirjutad enamasti siis, kui päeva peale on mõtteid kogunud, ja muidugi ainult siis, kui need mõtted on õhtuks veel meeles. Või kui ununenud mõtete asemele tulevad uued. Või tulevad vanadele lisaks, aga hakkavad valdama. Või tulevad kirjutamise käigus. Ja — on veel üks tingimus — kirjutad siis, kui aega on. Aega on aga kahjuks häbematult vähe, oleme kõik ajalikud inimesed, kelle päevad on loetud. Ja kes oma loetud päevadega ei oska kahjuks sageli midagi peale hakata — raiskad nad näiteks kirjutamisele, selmet mõnes heategevuslikus projektis kaasa lüüa.

Võib-olla räägid paari sõnaga tänasest päevast? Milline ta oli?

Tänane päev oli selline novembrikuine päev Tartus. Ei olnud väga külm, aga polnud ka väga soe. Oli tööd, oli puhkust, oli kohtumisi, oli sisukaid mõttevahetusi ja ka mõttetut lobisemist. Selles suhtes üsna tavaline päev. Keskmisest päevast eristas teda vast see, et täna oli väga palju käimist. Ei teagi sulle öelda, kui mitu kilomeetrit täpselt ma maha käisin. Aga ometi: harilik päev. Eriline oli — kui tantsuetendus kõrvale jätta — võib-olla see hetk, mil ma jäin korraks ühe puu alla suitsetama, ja siis, äkki, lasi hakk, kes puu oksal istus, mulle pähe. Esimest korda elus, ehkki ma olen n-ö põline tartlane ja hakkidega tegelikult sina peal. Kui nüüd katsuda seda tragikoomilist, samas ajaloolist seika kuidagi mõtestada, siis vahest peitus selles sündmuses üleskutse: ära jää seisma, nopi päeva! (Ja mitte haki s…) Seletusi on küllap veelgi. Aga kaldun arvama, et see oli lihtsalt väike karistus tähelepanematuse eest. Õhtul, pärast tantsuetendust, kui mul enam kuhugi kiiret polnud, tuli see pentsik pärastlõunane vahejuhtum mulle muidugi väga elavalt meelde. Ja paradoksaalne lugu: nüüd, õhtul, oleks võinud õigegi ohutult kusagil puu all seisatada, sest hakid ju pimedal ajal üldiselt magavad, nagu teada, ja reeglina mitte puu otsas. Aga seisatamiseks puudus seekord vajadus.

Miks sa üldse blogima hakkasid?

Las ma meenutan. Selle juures oli mul mitmeid mõtteid. Üheks oli laialt levinud eneseväljenduse mõte. Mõtlesin, et võib-olla oleks tore ennast natuke väljendada. Ja teiseks oli selle eneseväljendamise kaudu maailma muutmise mõte. Kas nüüd paremaks, aga loodetavasti mitte halvemaks. Või, noh, igatahes mulle endale meeldivamaks. Olen nõus möönma, et see teine mõte on peale selle, et ta on, vähemalt minu puhul, päevselgelt egoistlik (mul on omad kasud sees), võib-olla pehmelt öeldes ka suurushullustuslik (käib mul tõenäoliselt üle jõu). Aga olgu kuidas tahes, see õrn lootus mul igatahes oli ja on praegugi, et kui maailm peaks nüüd juhtumisi lähemal ajal või pikemas perspektiivis mõneti paremaks muutuma, siis võib-olla on seal natuke ka minu käsi mängus.

Sul on olnud perioode, kus sa oled maailma asjades ja ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtnud. Praegu on see sul nagu pigem tagaplaanile jäänud.

Tõepoolest. See on sul väga hästi märgatud. Jah, mida ma oskaksin öelda … enda kaitseks või õigustuseks … Julgen arvata, et sotsiaalset närvi mul mingil määral isegi ju on. Ja vahel, kui see närv on väga pingul, siis mõtled, et kirjutaks midagi. Ja mõnikord siis lõpuks kirjutadki. Mõnikord jälle lööd käega. Asi on nähtavasti paljuski enesetundes kinni. Pean tunnistama, et käegalöömise tunnet on mul võib-olla isegi, mida aeg edasi, seda rohkem. Ehkki ei saa välistada, et see tundub mulle niimoodi lihtsalt praegusel hetkel. Kui sa homme küsiksid, oleks mu vastus võib-olla teine.

Kas Eesti ühiskonnas on sinu hinnangul käegalöömise tunnet üldse liiga palju?

Nojah, teda ikka on. Samas on ka uskumatult aktiivseid inimesi, kes kirjutavad kõigest: kitsaskohtadest ja valupunktidest, põletavatest probleemidest, jah, koguni elu mõttest. Ja siis on ka neid, kes mitte ainult ei kirjuta kõigest, vaid ka teevad kõike. Nagu on lõpuks neidki, kes ei kirjuta, vaid ainult teevadki, või on: näiteks ongi mõttekad, pealaest jalatallani. Muidugi, pealehakkamist võiks palju rohkem olla. Usun, et oled minuga nõus. Teiselt poolt mõtlen, et ka käegalöömist võiks hoopis rohkem olla, isegi lausa minnalaskmist. Ja mõttetust. Sest nagu on öeldud: enda teha kõik ja mitte miski.

Mis meeleolus su postitused sünnivad?

Väga erinevates. Meeleolud on olnud täiesti seinast seina. Kaks aastat on pikk aeg, ja kui liita sellele ka minu eelnenud elukogemus, siis ma usun, et olen viimasel kahel aastal sattunud kirjutama väga mitut laadi meeleoludes. Kas nüüd just kogu meeleolude register on esindatud, aga märkimisväärne osa sellest päris kindlasti.

Kas sul vahel ei ole käinud peast läbi mõtet blogimine üldse sinnapaika jätta?

Ütlen ausalt, et on käinud tõesti. Igasuguseid mõtteid on läbi käinud. Kohe väga musti mõtteid teinekord, nii musti, et endal hakkab ka õudne. Aga, ah, jätame parem selle sünge teema. Milleks lugejatel tuju rikkuda. Esialgu pean blogi edasi.

Kas sa oled ise suur blogilugeja?

Ei saa salata, et olen mõndagi blogi elus lugenud, kusjuures üht-teist tõelise kaasaelamisega. Suur blogilugeja ma küll ei ole, aga mul on oma nn blogroll, kus leidub teiste hulgas väga silmapaistvaid blogisid, väga kõrgel tasemel, nii vaimses, hingelises, sõnalises jm mõttes tasemel blogisid. Soovitan soojalt. Tõsi, on ka pisut vähem silmapaistvaid, aga neiski on aeg-ajalt oi kui oivalisi passaaže.

Kas sa tahaksid lõpetuseks tuua välja mõne asja, mis su postitusi punase niidina läbib?

Nojaa, punase niidina … Kas nüüd just punasena … Võib-olla pigem siis kollasena … Aga, tead, värvid on minu meelest väga keeruline valdkond ja nende lahkamine viiks jutu pikale. Ja ma ei tea tegelikult ka, kas niitki on õige sõna, ja kas see, olgu ta niit ja seejuures punane, nüüd midagi just nimelt ikka läbib. Tõstan käed: see küsimus on minu jaoks liiga poeetiline, või siis ka: hämaravõitu. Aga elus ei peagi kõik selge olema.

Suur tänu huvitavate vastuste eest!

Suur tänu huvitavate küsimuste eest!

—

P.S. Vestlus leidis aset 25. novembri hilisõhtul 2009. aastal Tartus.

Pantokraatorist ja „Valgest raamatust“

Lühendatud versioon: “Pantokraator — igavene ilmamadu” (Sirp, 20.11.2009).

—

Terve septembri olen ikka ja jälle keset vestlust tähendanud, et see kuu on kuidagi eriti ilus (kas sulle ei tundu, ah?), rõhutades, et ma ei kiida septembrit mitte seetõttu, et mul midagi muud öelda pole. Ja nii ongi.

Viimasel nädalal olen rääkinud samas toonis ka Pantokraatorist. Sest ilmunud on Erik Sakkovi kirjutatud „Valge raamat“, mis võtab kokku selle bändi loo. Raamatule on lisatud kolm CD-d. Need on „Tuba tuules“ (sisuks laulud 1990. aastal ilmunud LP-lt „Pantokrator I“), „Liig palju taevast“ (koondab aastatel 1988–92 salvestatud laule, millest valdav osa seni plaadile polnud jõudnud) ja „Tormidesööjad“. Viimane on täiesti uus plaat, mis sisaldab nii omal ajal sündinud ja aastaid varjul olnud ideede teostusi kui ka igas mõttes päris uusi laule.

Nüüd peaks olema niisiis vist enam-vähem kõik Pantokraatori lindistatu moodsatel helikandjatel kättesaadav — seni oli 2000. aastal ilmunud plaat „Jäi servi seisma”, mis sisaldab laias laastus debüüdi „Pantokrator I” materjali, ainus Pantokraatori CD. Päris varast loomingut võib kuulata bändi kodulehel (http://www.panto.ee). Kolme CD-ga täiendatud „Valge raamat” ilmus küll õieti juba aprilli lõpus ja leidis esitlemist päev enne minu sünnipäeva, kuid minuni see info ei jõudnud — ajakirjanduses sellest raamatust ja muusikast vist väga palju juttu ei tehtud.

Igast asjast ei saa asja

Kui jätta kõrvale Vaino Vahingu „Päevaraamatud“ (aga nende teist osa, mille ots juba ka „minu aega“ puutub, pole ma lugenud), siis on Eesti kirjandusse jõudnud memuaristika buum minust mööda läinud. Erik Sakkovi „Valge raamat“ tundus aga olevat hea kingitus. Ent pärast kingituseks mõeldud raamatu läbilugemist (ettevaatlikult käes hoides muidugi) ja plaatide kopeerimist (rasvastest plekkidest hoidudes, selge see) otsustasin ta endale jätta ja osta kingituseks uus eksemplar. (Muide, ma ei soovita osta seda teost Apollost, seal on hind kole kalliks aetud.)

Sest „Valges raamatus“ kujutatud aeg ja ruum on tõesti minu aeg ja ruum, või õigemini peaaegu, samahästi kui. Kui pedantseks minna, aga isiklikuks jääda, siis on need kaks, aeg ja ruum, pigem mu kahest vanemast vennast vanima omad. On ju tema Pantokraatori liikmete eakaaslane, mõne klassivendki. Ja tegi 1980. aastate algul Tartus bändi ka tema, nii nagu võib-olla paljud teised, enne ja pärast, ja mitte ainult Tartu 7. ja 1. keskkoolis (nüüd Karlova ja Treffneri gümnaasiumis). Ja eks on mullegi tollest ajast mõned nimed ja näod meelde jäänud.

Mäletan, käisin vist esimeses klassis, see oli millalgi õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi (tavaliselt tehti seda mujal). Oli nädalavahetus, olid kaks elektrikitarri (seejuures bass kindlasti ka), oli mingi bandžo, oli põikflööt, mida mu vend muusikakoolis õppis, oli pianiino, ja oli mingi lihtne trumm, mis polnud siiski lihtlabane pioneeritrumm (punaseid pioneeritrumme vedeles tollal igal pool). Et trummar polnud ühel või teisel põhjusel proovi laekunud, siis paluti trummi mängima mind. Rütmitaju mul ju vähemalt nii palju oli, et sellega umbes aasta varem muusikakooli katsetest läbi saada.

Ma ei tea, mida mu alaealisest trummimängust need 7-8 aastat vanemad, „suured“ poisid arvasid, aga ära mind igatahes, minu suureks rõõmuks, ei aetud. Harjutati mingeid Ruja lugusid, aga ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit“, küllap ka üht-teist Turistilt, ja lisaks omi laule. Midagi tehti ka linti. Aga linti tehti alati midagi. „Valget raamatut“ lugedes mõtlesin, et pole üldse välistatud, et üks neist proovis osalenutest võis olla hilisem Pantokraatori bassimängija.

See on küll puhas spekulatsioon. Samas on selge, et tollal, 1982. või 1983. aastal, polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool toimus lihtsalt üks Tartu teismeliste poiste bändiproov, tehti bändi, millel võib-olla oli isegi ka nimi, aga see on ununenud, igatahes minul. Ja sellest bändist, nagu teada, ei saanud asja teps. Nii nagu ei saa asja enamikust teismeliste bändidest.

Mõnest asjast saab asja

Aga Pantokraatorist sai asja. Küllap oli mingi tähtedeseis soodsam, soov bändi teha samuti suurem ja suhtumine tõsisem. Igatahes on väga liigutav, ka pisut muigama ajav lugeda „Valgest raamatut“ väljavõtet Erik Sakkovi 1984. aasta päevikust, kus seisavad näiteks järgmised read: „15. sept. Rõngu kultuurimaja, intellektuaalne osa hästi; kui hakkasime mängima tantsuks, läksid kõik vaheajale.“ Intellektuaalne osa! Seda kirjutab 16-aastane inimene! Publikumenu puudumisest ei lastud end aga heidutada ja liiguti omasoodu, vastuvoolu edasi, tehti oma asja. Ja tõesti: kui see oma asi publikule ei meeldi, siis on see, kahju küll, lõppude lõpuks võib-olla lihtsalt natuke ka publiku enda probleem.

1981. aastal loodud Pantokraatori (kuni 1983. aastani Propaan) arengust 220-leheküljeline „Valge raamat” räägibki. Teos on väga detailirikas, kirjutatud stiilis, mis on mõõdukalt kõnekeelne, vaimukas — kuid mitte vaimutsev —, kohati lüüriline, kohati leebelt (enese)irooniline, kindlasti mitte nostalgiast nõretav ja päris kindlasti seejuures pea kõigisse tekstis mainitud inimestesse — ja neid on palju — heatahtlikult suhtuv (pisut vahedamaks muutub iroonia vist ainult Jüri Makarovi puhul). Jah, lõppude lõpuks olid kõik, kellega tollal bändi tehes läbi käidi, — kasutades Jaan Krossi mälestuste pealkirja — kallid kaasteelised. Kompromiteerivaid paljastusi siin niisiis ei tehta, kuulujutte ei levitata — joon, mis peaks Eesti uuemas memuaristikas olema vist üsna haruldane. „Valge raamat” on mõneti ka tänuraamat.

Ja tõenäoliselt on see nii suuresti seetõttu, et muusikat ei tehtud raha pärast. Va raha, teadagi, ajab inimesed tülli. Ei, Pantokraatori liikmed maksid vist oma harrastusele hoopis peale, tegid muusikat ennekõike koosolemise rõõmust ja — nüüd võivad küünikud läbinägelikult muiata — kunsti pärast. „See on ju nii lahe asi, milles me praegu osaleme,” julgustab Erik Sakkov kaaslast, kes 1991. aastal nuriseb, et Peeter Jalaka Ruto Kilakunna projektist osavõtt ei too raha sisse. Uued majanduslikud suhted 1990. aastate algul tegid umbes 25-aastaste noorte meeste idealismile muidugi lõpu. Hiljemalt 1994. aastaks oli bänd faktiliselt laiali läinud.

Varase Pantokraatori lugu lõpeb „Valges raamatus” reaga: „Ühel eriti masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta.” See on ühelt poolt muidugi kurb, eks ole: kes on raamatu eelnevad leheküljed läbi lugenud, teab hästi, kui palju oli komisjonipoodiviija ENSV „viljakates tingimustes” kõigi nende pillide soetamiseks vaeva näinud. Ometi ei süüdista need laused kedagi. Ajad olid lihtsalt muutunud. Pealegi polnud see Pantokraatori lõpp. Lugeja teab sedagi, et 2009. aastal ilmus bändilt uus plaat. Pantokraator polnud seega vahepeal tõtt-öelda kuhugi kadunud, ta on jälle koos — ja kõik on hästi.

Selle väga isikliku loo kaudu avaneb „Valges raamatus” ühtlasi tosinkonna aasta pikkune lõik Eesti ja ennekõike Tartu kultuuriloost. Ma ei tea, mis loom on too palju mainitud ja ka palju narritud „Tartu vaim“, sel teemal spekuleerimine pole ammugi hea toon, aga mingi tartulikkus on kahtlemata olemas. Ja kindlasti kuulus tartulike nähtuste hulka ka noor, 1980. ja 1990. aastatel tegutsenud Pantokraator.

Kohavaimud ja muud vaimud

„Tartu vaimust“ loomulikult „Valges raamatus“ juttu ei ole — misjaoks peakski mingi salapärase kohavaimu üle juurdlema inimesed, kes selles kohas on sündinud ja kasvanud. Tartu tõuseb raamatus teemaks vist alles siis, kui 1988. aastal ühineb bändiga tallinlane Lauri Saatpalu, mis muudab proovitegemise raskemaks, aga mitte ületamatuks: „Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri oli selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi.“

Kaldun Madis Kõivu eeskujul arvama, et kohavaimud pole ajavaimudega võrreldes vaid „tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata“, ning et „kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad“. Jah, mine tea, kohad võivad olla tõepoolest „vaimsed isendid“ ja kohavaimud nood „ürgsed ja taandumatud“ vaimud, „kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu“ (Madis Kõiv, Genius loci (1993). — Madis Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005).

Vahel tundub mulle, et varane Pantokraator settis ajapikku nii kangeks ekstraktiks, et laiema tarbitavuse huvides tuligi teda ühel hetkel lahjendada. Jätkates Kõivuga, kes taandab ajavaimu lõpuks kohavaimule, võiks öelda vast nii, et noor Pantokraator oli miski, mis „[purskus] kusagilt kohasügavusest ja [hajus] siis aja jooksul üle kohtade laiali“. Paljudki Pantokraatori liikmed elavad ja tegutsevad nüüdseks juba aastaid väljaspool Tartut, kuid nende looming sobib Tartusse ometi väga hästi.

Tarvitseb vaid vaadata, mis kõik on Pantokraatorist ja sellega seotud inimestest vahepeal välja kasvanud: Jäääär (1991, Jaan Sööt) ja selle modifikatsioonid, Dagö (1998, Lauri Saatpalu) ja võib-olla mingit serva pidi ka Eriti Kurva Muusika Ansambel (1991, Sven Kuntu, kes osales ju Pantokraatori debüütplaadi laulu „Sundimatu jutustus tõelisest kevadest“ juures ning kellele on Pantokraatori 2009. aasta plaadil „Tormidesööjad“ pühendatud laul „Pilvedesse sõuan paadi“). Igatahes pole EKMA-t Tartus kunagi ebakohaseks peetud.

Pantokraatori nimi on kristlikku algupära (παντοκράτωρ), õieti Zeusi lisanime ülekanne kristlikku konteksti (Vägede Issand, Kõigeväeline, Kõigevalitseja, hiljem Kristuse jumalikkuse tähistaja). 1988. aastast peale esines Pantokraator päikeseristi all. 1990. aasta debüütplaadi kaanel on kujutanud taevapõtru (Kaljo Põllu), millega esiajaloolises kunstis väljendati loomismüüti. „Valge raamatu“ kaanel ilutseb Asko Künnapi kujundatud Uroboros — Sabasööja, germaani mütoloogiast tuntud Miðgarðsormr (Jörmungandr), s.o omaenda saba õgiv madu, kes kehastab aja tsüklilist kulgu, igavest taastulekut ja loomiseelset seisundit, mil vastandid puudusid. Varase Pantokraatori laulutekstides domineerib selgelt n-ö paganlik alge (Pantokraatori stiili nimetati ka etno-progeks), kuid see ei otsi konflikti kristlusega. „Sallivust voolaku sinusse,/ virsikumahla sadagu pilvedest,” seisab nende laulus „Olen su vend”. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil polnud midagi imelikku paluda ka ühel elaval legendil sadade tuhandete kuulajate ees näiteks Loojat, et too Maarjamaal hiiepuid hoiaks. Selline oli ajavaim. Ja see oli väga ilus.

Pantokraatori religioosne tahk pakub huvi muu hulgas Tartu 1980. aastate kultuuriloo mõistmisel. Ma ei tea, kuidas Tallinnas, aga tundub, et Tartus on religioossus — ja seda mitte viimases järjekorras siseemigrandi Uku Masingu tõttu, ja religioossuse all ei mõtle ma tingimata kristlikku religioossust — seondunud vähemalt 20. sajandi teisel poolel ikka ka mingi teisitimõtlemise, vastupanuga. Kuid seda religioossust ei iseloomusta fanatism ega dogmaatilisus, see pole palvevennalik-õelik religioossus, selle juures on ikka mingi annus skeptilist akadeemilisust, vägivallatust ja teatavat noblesse‘i: „Kes otsis jumalat mus, sai petta,/ sest minu seeski on vaid inimpilk./ Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi/ eal ei määri ükski veretilk.” („Kõnelen sinuga kevadekuul”). Religioosse hoiaku osatähtsust võib näha ka mitmete Pantokraatoriga seotud inimeste (nt Priit Karm, Anne Türnpu ja Urmas Petti) hilisemas käekäigus.

Ja võib-olla oli ka Tartu linna suletus ja kõrvalejäetus see, mis innustas ületama vahemaid peas: kontakte kaugete ja eksootiliste kultuuridega otsiti eelkõige kirjasõna kaudu (nt Linnart Mäll, Jaan Kaplinski) ning püüti leida sidet omakultuuri ürgalgetega (ugrimugri). See oli mingi rahvuslik konservatiivsus, püüd säilitada kohalikku identiteeti, soovimata muutuda seejuures anakronismiks. Tartus on eestlus, tundub mulle, seondunud ikka pigem kultuuriga, mitte niivõrd riigiga. Vähemalt Liivi sõja lõpust peale on riik Tartu jaoks kuidagi teisejärguline asi. Suuri riigiisasid Tartu tänavatel naljalt ei kohta. Võidusambaid Tartusse ei püstitata.

Pantokraatori kõrgaeg jäi perestroika ja Laulva revolutsiooni perioodi, kuid siiski on raske näha teda ajakajalise, kõivulikult öeldes „aja-liku“ bändina (aja-likule vastandab Kõiv koha-liku). Sest midagi otseselt ühiskondlikku või poliitilist Pantokraatori muusikast ei leia, küll aga suutis ta anda impulsse ajavaimule. Mis tähendab ka, et Pantokraatori muusika peaks aegumisele hästi vastu panema. „Valges raamatus“ seisab:

„Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi.“ Riigiks, mille poolt lauldi, oli esimeses järjekorras ikka „rahuriik, vaba meele varjukoda, inimpõlve rõõmurada” („Olen su vend”).

Mälumängud

„Valge raamat“ väidab, et Pantokraator andis viimase avaliku kontserdi 1992. aastal Pärnus festivalil FiESTa — ööl vastu päeva, mil Eestis toimus rahareform (20. juunil 1992). Sedasama on korratud ka ajakirjanduses („Pantokraator esitleb raamatut koos kolme heliplaadiga” — Õhtuleht 21.4.2009). Õnneks see siiski nii ei olnud. Pantokraatori eluiga oli vähemalt aasta võrra pikem — asjaolu, millele juhtis mu tähelepanu hea sõber, kelle veendumust mööda pidi see FiESTa kontsert olema toimunud 1993. aastal. Tema veendumus oli nii kindel, toetudes väga isiklikele seostele nagu ka keldrist taasleitud festivalikavale, et kaevasin kimbatuses kirjandusmuuseumist välja vanad ajalehed.

Ja tõesti, Pantokraatori viimane avalik kontsert toimus Pärnu viimasel FiESTal: laupäeva, 26. juuni hilisõhtul ja ööl vastu pühapäeva, 27. juunit 1993. aastal. Küllap on selle kontserdi asendiga mäletajate mälusoppides nii, nagu Madis Kõiv on kirjutanud raamatus „Kalad ja raamatud” (1998): „Ma ei saa enam järjekorrast kinni pidada. Järjestusse ei mahu tõesti kõik ära. Võibolla omal ajal mahtus (kuidas, ma ei tea), aga tagantjärele ei kuidagi.“ 1990. aastate esimene ots oli tihe ja muutlik aeg, raadiosaates „Ideaalmaailmad” (14.4.2007) oletab Erik Sakkov, et Pantokraatori viimane kontsert toimus FiESTal 1994. aastal. Kuid 1994. aastal FiESTat (1985–93) muidugi enam ei toimunud.

1993. aasta FiESTa kavas tutvustatakse Pantokraatorit, mis siis kandis ajutist nime Panto, nõnda: „Alguses oli mõte. Siis tuli Pantokraator ja ütles, et, poisid, tehke parem bänd. Tehtigi. Mängiti. Anti plaat välja. Põristati shamaanitrummi ja tehti süntesaatorihäält. Vahepeal ei olnud midagi. Nüüd on Panto. Aeg ütleb, mis on hea. Kuulaja otsustab, mis on parem.” (Kõrvalmärkus: Jah, 1990. aastate algus oli peale kõige ka aeg, mil eestikeelsetes trükistes oli moekas ja tehniliselt sageli ainuvõimalik kirjutada š asemel sh.)

Valter Ojakäär kirjutab 1993. aasta FiESTast („Seitse päeva muusikat vihmases Pärnus” — Sirp nr 27 (9. juuli 1993), lk 11) nõnda: „Imekombel ei sadanud laupäeva õhtul, ja Vallikääru kogunenud rahvas sai kõigepealt poolteist tundi orientaalset džässi Egiptuse ansamblilt „Sharkiat” [---] Siis tuli lavale maavillane „Panto”, päästis lahti regivärsilise-runoviisilise Tormise-roki, mis pani lava ette kogunenud tiheda massi nii raskelt tammuma, et karta oli põrandalaudade purunemist. Krooni õhtule ja FiESTale pani etenduse kulminatsioon — „Pantole” lisandunud „Ruto Killakund” oma fantastiliste rituaalide ja tohutu tulevärgiga, mis lõi kirjuks ööpimeda taevaaluse ja väristas ümbruskonna aknaruute kahuripaukudega. Kes veel vastu pidas, kuulas varavalgeni Pärnu ansamblit „Sitimaan”.”

Ja Martin Petder meenutab („FiESTa lõppes sinise taeva ja päikesepaistega” — Postimees 29. juuni 1993, lk 4) toda aastatetagust kontserti selliste sõnadega: „Tänu ilmamuutusele peeti ka Vallikäärus kontsert „Maailm öös”, kus esinesid Egiptuse ansambel „Sharkiat” ning Eesti ansambel „Panto”, mis on välja kasvanud endisest „Pantokraatorist”. Oma panuse festivali lõpetamisele lisas „Ruto Killakunna” trupp, andes kohalviibijaile jõudu oodata järgmist suve ning järgmist FiESTat.”*

1993. aasta FiESTal käisin ka mina, kuid mingil põhjusel sõitsin sealt ära veel enne festivali lõppu, mistõttu Pantokraatori kontsert jäi mul kahjuks nägemata. Ma ei mäleta ka vihmasadu ega selle lakkamist, vist lihtsalt seetõttu, et olin armunud ja ilmaolud on mu mälus taandunud tähtsusetuks. Küll mäletan ma mõni päev varem toimunud Jääääre kontserti, mida 1993. aasta FiESTa ülevaadetes sageli mainitakse — Jäääär oli festivali peaesineja John Hammondi soojendusbänd. Mu hea mäluga sõbrale seevastu, keda ma tollal veel ei tundnud, jäi too tema esimene ja viimane Pantokraatori kontsert meelde aga millegi väga suurejoonelisena. Tema Norra külaline võtnud kogu FiESTa kokku öeldes: „Teie võite naerda, aga minule jättis festivalil kõige suurema mulje Pantokraator.“

Tundmatu Norra külalise kiitus** on muidugi vilets lohutus loodetud WOMAD-i tegelaste tähelepanu asemel. Tähelepanulootus olevat Pantokraatori liikmeid seekord erilise innuga mängima pannud. Mida aga laval mängides ei teatud, oli see, et nood tähtsad isikud olid Pärnust juba lahkunud. Olgu kuidas on, kuid sellest mälusegadusest järeldub see, et „Valge raamat“ pole siiski täiel määral dokument, mida ta näib olevat vast esmapilgul, ega ka ainult „ajalooraamat“, nagu teda on samuti nimetatud, vaid muu hulgas stiliseeritud kunstiteos. Raamatuloo jaoks sobis 1992. aasta rahareform lõputähiseks tõepoolest paremini. Sest tagasivaates näib see olevatki loo loogiline ots.

Ringiga tagasi

Pärast „Valge raamatu” läbilugemist leidsin, et kui ma sellest kirjutada tahan — ja see tahtmine mul oli —, siis oleks hea lugeda läbi ka Mihkel Raua mälestusraamat „Musta pori näkku” (2008), mille tohutu müügiedu oli mind enne pisut hirmutanud. Räägivad need kaks raamatut, mis on kirjutatud eakaaslaste poolt, ju ühest ja samast ajast ning ühest ja samast eluvaldkonnast — noorte meeste bänditegemisest —, ja seega lausa sunnivad end võrdlema. Seejuures on teosed sündinud kahtlemata iseseisvalt ja üksteisest sõltumatult. Raamatu ja uue CD peatsest ilmumisest oli Erik Sakkov rääkinud juba 2007. aasta aprillis raadiosaates „Ideaalmaailmad” — asi pidi ilmuma juba 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, kuid lükkus, nagu teada, rohkem kui aasta võrra edasi.

Kui „Musta pori näkku“ mingil moel „Valget raamatut“ mõjutanud on, siis võib-olla vaid pealkirja (must vs. valge), kuid vaevalt hoiaku valikut juhtides. Viimased on, jah, nagu öö ja päev. Visandades deliirse pildireana tuntud ja väga tuntud Eesti muusikute ja üldse enamiku raamatus mainimist leidvate nimekate isikute elu pahupoolt, paistab Mihkel Raud (kellel Tallinnas ENSV kultuurieliidi keskel kasvanuna on kuulsuste nimesid varnast võtta), säästmata seejuures iseennast, kuidagi vend Johannese kombel aina kinnitavat, et nad kõik on resp. me kõik oleme, vähemasti olime tõtt-öelda joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead …

„Musta pori näkku” ajab küll eeskätt tõenäoliselt väga isiklikku, pisut misjonärilikkugi asja (ladusalt kirjutatud ja hästi komponeeritud teost — lugesin selle läbi päevaga! — võiks nimetada ka moodsaks näiteks karskuskirjandusest, mille traditsioon ulatub Eestis 1830. aastatesse), kuid teose ülisuure menu Eestis on põhjustanud minu meelest siiski seesama mehhanism, mis hoiab kõrgel Kroonikate jms prominentide magamistuppa piiluvate väljaannete tiraažid.***

Minu jaoks olid Mihkel Raua raamatus köitvad ennekõike kirjeldused ajast enne autori ühinemist Singer Vingeriks muutuva Turistiga, s.o too Tallinna noorte punkarite maailm (Hendrik Sal-Saller, Villu Tamme jt), millega midagi võrreldavat Tartus tollal vist eriti ei olnud — „Valgel raamatul“ on sellele vastu panna pisut teistsugune, hipilik kommuunielu, näiteks Jaan Söödi Tammelinna-majas. Ometi pakkusid ka Singer Vingeri perioodi pildistused mulle midagi — üsna haruldast sissevaadet teismelise poisi ellu, mis möödub temast tosinkond aastat vanemate meeste seltskonnas, kes pole just teab mis kloostrivennad.

Lugesin igatahes Mihkel Raua raamatut suure huviga. Oli ju ka Turist minu esimene muusikaline armastus, käisin kaheksa-aastaselt isegi ühel Turisti kontserdil ja kirjutasin märkmikku nende laule, mis mu klassijuhataja kord, kui märkmik tema kätte sattus, muigama ajas. Aga minu lapselik Turisti-armastus ei asendunud armastusega Singer Vingeri vastu, ehkki sümpaatia jäi alles. Ka minu pungiarmastus taandus, ja õigupoolest polnud ma tollal, 1980. aastate lõpul (st enne (Merry Christmas) Mr. Lawrence’it), Mihkel Raua nime kuulnudki. Aga tema eufooriat Singer Vingeri noore liikmena ma mõistan — tundsin vist midagi üsna sarnast tookord, tollel nädalavahetusel esimeses klassis „suurte“ poiste bändiproovis.

„Tormidesööjatest“

Pantokraatori uus muusika on vanaga võrreldes hoopis hillitsetum. Nooruse ekstaatilisuse ja piiridele püüdlemise asemel on mingi rahu ja elutarkus. Kui süveneda tekstidesse, mis uuel plaadil on pea kõik Lauri Saatpalu kirjutatud (varase Pantokraatori tekstid on sageli seevastu rahvaluule — kontseptuaalsel debüütplaadil — või tuntud luuletajate looming: J. Viiding, P.-E. Rummo, L. Tungal, M. Vallisoo jt, aga ka Jarek Vilu, s.o Priit Karm, bändi asutajaliikmeid), ja otsida neist mingit punase niidina läbivat mõtet, siis see on umbes selline: Kohtumine on hea. Igasugune kohtumine on seejuures alati kohtumine teisega (teispoolsusega minupärast), ja kohtuda oleks seetõttu ilus ja tark nii, et sellest saaks teise pühitsemine.

Niisiis kohtumine on alati püha, kohtumine on pidu ja ime. Iga kohtumine on kohtumine „imehulguste“ vahel — ja säärased me oleme, imehulgused, kes teist suuril silmil vahivad, nagu seisab laulus „Kodukäijad“. Kohtumine on piiri ületamine. Nii saab igast lihtsast, argisest asjast (näiteks teretamisest: tere, jumalime!) igavikuline asi. Igavikulised asjad aga muutuvad omakorda kodusteks asjadeks. Iga kohtumine on kojutulek. Pole midagi ebaharilikku kodukäijatega koos söömises, joomises, jutupuhumises, jalapuhkamises ja tantsimises. Muidugi, see on ju tõtt-öelda imelik asi, aga kõik ongi imelik. Või midagi sellist.

„Tormidesööjate“ tekstides kirjeldatud maailm on argine ja seejuures imetabane. Siin on koos kõik niinimetatud ürgelemendid — tähtsuse järjekorras vast õhk, vesi, maa ja tuli. Kui otsida kohta, mida need tekstid kirjeldavad, siis võiks selleks olla maja vee (mere) ääres metsatukas keset tuuli. Vahel saab majast paat või purjekas. Või õhulaev. On päike, kes meie peale vaatab ja meid heale juhib, on vihm ja on vikerkaar. See on loodus, aga asustatud ja hingestatud loodus. Seal oleme meie, või mina, kes mõne sinu poole pürgib, teda kutsub. Ja nii on ka linn (laulus „Linnamäng“) õieti hea koht, sest linnas elab palju inimesi, mis tähendab ka, et seal on võimalik palju kohtuda.

Need on sageli keelemängulised, kohati rahvalaululised tekstid, mis niivõrd ei kuuluta, vaid pigemini nendivad. Deklaratiivsust või programmilisust leidub kõige rohkem vast „Tuultekodus“, kus seisab näiteks üleskutse: „Nüüd heida turvised ja varna viruta/ ja koos meiega muutudki selleks/ kes mägesid kõigutab/ sa oled tuul“. Aga mõlgutusi on ka kiires lõpuloos „Paus on hea“, kus öeldakse nii: „Pole mõtet mõnda mõtet/ mõtlematult öelda; katki käriseb kord ahel,/ algab muutumine,/ kindlast hukust päästab vahel/ sinu puutumine.“

Debüütplaadiga võrreldes on sõnalisus suurem, (peaaegu) kadunud on leelo, itk, joig ja glossolaalia, ka murdelised jooned. Siiski on leitud mingi tasakaal, tekst ei tüki muusikat kunagi „tapma“ — viimane asjaolu on põhjus, miks mul on olnud kohati raskusi Dagö loominguga, kus Lauri Saatpalu näib olevat oma sõnatulvale vahel väga vaba voli andnud. Minu jaoks on Saatpalu hääl tema luulest mõneti huvitavam. Uuel plaadil lisab Saatpalu bassile tänuväärset värvi ka Triinu Taul. Naishäält on Pantokraator kasutanud varemgi, kuid erinevalt Anne Türnpust, kelle laulda oli debüütplaadil tervenisti „Itk“ ja „Kelle?“, ei ole Triinu Tauli vokaalil „Tormidesööjates“ siiski päris iseseisvat osa. Tervikuna on uue plaadi vokaaliosa varasemast aga märksa feminiinsem. Kokkuvõttes: „Tormidesööjad“ on Pantokraator, kahtlemata.

…

* 1992. aasta FiESTa lõpetas Compromise Blue. Piret Tali kirjutab sellest („Pärnus lõppes „FiESTa” ja algas suvi” – Postimees 22. juuni 1992, lk 5) nii: „Ööl vastu pühapäeva [s.o 19. juunil vastu 20. juunit 1992 – V.A.] lõppes „Pikkade Keelte Ööga” Pärnu Vallikäärus seitsmes „FiESTa” ja otsingulise teatri festival „Baltoscandal”. Samas avas linnapea Rein Kask Pärnu suve. Südaööl kärgatas ilutulestik ning algas ansambli „Compromise Blue” ja teatri „Ruto Killakund” happening „Pööre”.”

** Tegelikult oli lugu huvitavam: Norra külaliseks oli noor muusik Trygve Beddari, kes mängis mõned aastad hiljem Norra etno-proge bändis Pantheon (liider: Eyolf Stiksrud, vt http://www.eyolf.no/Music.html), mis asutati 1996. aastal ja millelt aasta hiljem ilmus plaat „Til Folk og fe” (hiljem tekkis Fanteflokken: http://www.myspace.com/fanteflokken). Pantheon on vist tänaseks üsnagi unustatud, kuid Eestiga seoses on igal juhul huvitav muu hulgas tema nime kõlaline sarnasus ja semantiline lähedus Pantokraatori nimega.

*** Uku Masingu järgi on menuteose eelduseks nelja põhielemendi olemasolu: „Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu käsu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn. „lihtinimese” jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iial bestselleriks.” (Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest. — Uku Masing, Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 256.)

P.S. Vt ka intervjuud Erik Sakkovi ja Lauri Saatpaluga ajakirjas Metroo (6.4.2009) „Pantokraator & kõige üle valitsev lõpmatu muusika… ” ja Raul Ranne arvustust „Valgele raamatule” Eesti Ekspressis (8.5.2009) „Aus lugu sellest, kuidas Tartus progerokki tehti”.

Pere ja veri (“Cassandra’s Dream”)

Homöopaatiline ravi pärast kehva filmi vaatamist on minu puhul ennegi häid tulemusi andnud. Ravi seisneb selles, et tuleb end kokku võtta ja vaadata ära uus, aga tõenäoliselt väga hea film. Similia similibus curentur. Et Woody Alleni filmid on ennast siis, kui — nagu on kirjutatud — kogu ihu on pimedust täis, reeglina hästi õigustanud, siis polnud midagi imestada, et otsustasin pärast viimatisi gangsterifilme vaadata väsimuse ja hilise öötunni kiuste ühe värskematest maestro linateostest, mida olin juba mõnda aega mustadeks päevadeks hoidnud. “Cassandra’s Dream” (2007) niisiis.

“Cassandra’s Dream” on “Match Point’i” (2005) ja “Scoop’i” (2006) järel viimane film Alleni Londoni-triloogias ja — nagu mulle vaatamise ajal järjest enam selgus — nagu ülejäänudki väike meistriteos. Ja selgus seegi, et “Cassandra’s Dream” sobis juhtumisi suurepäraselt kokku võtma kogu mu õnnetut maffia- ja terrorismifilmi stuudiumi. Ühesõnaga: kui vaadata lisaks tragikoomilisele thriller‘ile “Cassandra’s Dream” ära ka veel palestiina-hollandi režissööri Hany Abu-Assadi sünge-lüüriline “Paradise Now” (2004), siis peaks huviline minu meelest sellest valdkonnast küll, nagu David Vseviov öelda armastab, “põhilise kätte saama”. Ülejäänu võib osutuda ajaraiskamiseks.

Umbes kolmekümnesed vennad Ian (Ewan McGregor) ja Terry (Colin Farrell), filmi “Cassandra’s Dream” peategelased, elavad Londonis oma tagasihoidlikku elu, aga keegi ei saa öelda, et neil poleks unistusi. Neil on näiteks purjekas, kasutatud küll, kuid nagu uus: Cassandra’s Dream, Kassandra Unenägu. Muidu käib elu väikest viisi: Terry putitab töökojas autosid, mängib vabal ajal vahelduva eduga hasartmänge (pokker, koerte võiduajamine jms) ja loputab rõõmu ning kurbust, mida mängurisaatus talle kingib, alkoholi ja rahustitega kurgust alla. Ian aitab infarkti üle elanud isal restorani pidada, plaanib hotelliäri Californias ja sõidutab venna töökojast laenatud autodes wannabe-hotelliärimehena pruute.

Kõik läheb harjumuspärasel viisil, kuni Iani teele satub näitleja Angela (Hayley Atwell) ja Terryl pokkerivõlad üle pea kasvavad. Õnneks on vendadel onu Howard (Tom Wilkinson), kes nagu saatuse kingitus Californiast Londonisse saabub. Onu Howard on Californias haljale oksale jõudnud ja Terry ning Iani pere koosviibimiste meelisteemasid. Juba enne lagedaleilmumist on onu Howard omandanud müütilise kangelase, lausa Messia mõõtmed. Tema poole vennaksed viimases kitsikuses pöörduvadki. Ja onu Howardil on vennapoegadele hüva nõu käepärast, kuidas muidu. Perekond hoiab ju alati kokku. “Family is family and blood is blood!” teab onu Howard vana maffiatarkust. Taustaks kõlab Philip Glassi tume-tume muusika.

Woody Allen on teadagi moralist, aga muigav moralist. Võiks öelda ka näiteks nii: “Cassandra’s Dream” mõjub umbes nagu Mari Saadi romaan “Lasnamäe lunastaja”, ainult ühtaegu kohutavalt naljakalt. Määratlus, mille Märt Väljataga annab “kristlikule romaanile” (selle alla paigutab ta “Lasnamäe lunastaja”), sobib laias laastus ka “Cassandra’s Dream’i” ja paljude teistegi Alleni filmide puhul. Jah, tegemist on tekstiga, kus “igati ilmalikud tegelased pistavad oma igati ilmalikus maailmas rinda kristliku taustaga kõlbeliste ja eksistentsiaalsete mõistetega nagu süü, patt, ettehoole, lepitus, jumalaarm”. Kuid see, mida Alleni tegelased otsivad, pole niivõrd õndsus, vaid õnn, õnnelikkus.

Alleni filmide juured on minu jaoks suuresti Euroopa valgustuslikus kirjanduses. Ja ehkki õnne Allenil oma filmide tegelastele enamasti liiga palju jagada ei ole, pakub ta vähemalt vaatajale lohutuseks naeru. Seda võib pidada tema loomingu juudilikuks jooneks. “I don’t want to achieve immortality through my work. I want to achieve it through not dying,” on öelnud Allen kristliku igavese elu mõiste kohta. “Cassandra’s Dream” on üks neid Alleni filme, mida vaadates olen tundnud aeg-ajalt kiusatust liikuvate piltide voog peatada. Sest ühelt poolt ma küll põlen uudishimust näha, mis juhtub, kuid samal ajal tunnen sageli sammude pärast, mida peategelased astuvad, nii suurt piinlikust, et pööraksin parema meelega pilgu kõrvale. Seejuures: see, mis juhtub, juhtub ikka natuke teistmoodi, kui olen kujutlenud.

—

P.S. Veel Woody Alleni filmidest selles blogis:

Zelig (12.15.2008) — “Zelig” (1983),
Moraalsete inimeste kired (10.12.2008) — “Husbands and Wives” (1992),
Igavene suvi (01.15.2009) — “Vicky Cristina Barcelona” (2008).

P.P.S. “Kristliku romaani” mõiste ei meeldi mulle, ja ma kasutan seda Alleni seoses, kes on pealegi juut (nagu on juudid ka sageli tema filmide tegelased, ehkki mitte “Cassandra’s Dream’is”), väga tinglikult (ega väida seejuures muidugi mõista, nagu juutlus mahuks kuidagi kristluse alla). Selle mõiste probleemsus, isegi tähenduses, mille sellele annab Väljataga, seisneb minu jaoks selles, et see sugereerib mõtet, nagu oleks tegemist mingi tendentskirjandusega, teatava peidetud usukuulutusega. Kuid nii lahterduks suur osa Euroopa kultuuriruumis sündinud kirjandusest “kristlikuks”, muutes mõiste enese üpris tühjaks (nagu oli lõpuks sisutu kuulus “sotsrealismi” mõiste).

Küsimus on minu meelest lihtsam: õhtumaised inimesed, vähemalt need, kes püüavad kuidagi suhestuda mingi “teisega”, millegi “numinoossega” (nimetatagu selleks kaasinimest, jumalat või jumalaid, saatust, loodust etc) hakkavad tahes-tahtmata opereerima neile käepäraste eetiliste mõistetega. Ja neil mõistetel on suuresti religioossed, Euroopas peamiselt kristlikud ja judaistlikud juured (näiteks tõlgitakse Dostojevski “Kuritöö ja karistus” saksa keelde enamasti kui “Süü (patt) ja lunastus” (“Schuld und Sühne”), ehkki on kasutatud ka täpsemat tõlget).

Mis puutub teksti tõsidusse ja/või naljakusse (resp. naeruväärsusse), siis ei ütle need kvaliteedid midagi teksti tõepärasuse või tähenduslikkuse kohta. Tõsidus ei ole tõe sünonüüm. Tõde võib väärida ka naeru. Naer võib tõde vääristada. Woody Allenil — et ringiga tema juurde tagasi tulla — on aga haruldane oskus jutustada oma lugu nii, et võib nutta ja naerda ühel ajal.

Salajane Saksamaa (Operatsioon “Valküür”)

Muidugi, ma ei läinud ameeriklase Bryan Singeri filmi “Operatsioon “Valküür”” (“Operation Valkyrie” / “Operation Walküre”, 2008) vaatama ilma eelarvamusteta. Saksa ajakirjanduses oli selle filmi kohta juba paar aastat enne valmimist väga tuliselt sõna võetud. Ühelt poolt kahtlemata meelitas sakslasi fakt, et ühest nende lähiajaloo märgilisest sündmusest, 20. juulil 1944. aastal sooritatud atentaadikatsest Adolf Hitlerile ja sellega kaasnenud riigipöördekatsest, tehakse film, mille levik tõotab kujuneda rahvusvaheliseks. Teiselt poolt paistis aga valitsevat rahulolematus, et film valmib Hollywoodis ja peaosas astub üles Tom Cruise.

Ajaloo tähtsündmuste ja suurkujude tundmise vajaduses ei kahtle ilmselt eriti keegi. Film on küllap üks lihtsamaid ja mõjusamaid meediume selleni jõudmisel. Peter Hoffmanni standardteos, Hitlerile pommi pannud ooberst Claus Schenk Graf von Stauffenbergi biograafia (esitrükk 1992) on koos viidetega üle seitsmesaja lehekülje paks. Kes seda ikka lugeda viitsib. Bryan Singeri film kestab umbes kaks tundi. Jumal muidugi ise teab, miks keegi kaks väärtuslikku tundi oma surelikust elust selle vaatamisele ohvriks toob. Kuid arvata on, et mõnegi jaoks on “Operatsioon “Valküür”” lihtsalt meelelahutus ja võistleb seega Hollywoodi muu harjumuspärase toodanguga.

Nii võib saadagi Singeri filmi — ja ühtlasi Saksamaa ajaloo — väärtuse üle otsustamisel võtmeküsimuseks, kas filmis kujutatud krahv Stauffenberg kannatab välja võrdluse kõigi nende Supermeestega, kelle leivanumbriks on maailm päästa ja oma päästeaktsiooni efektsusega päevatööst väsinud kinokülastajat tunni-paari jooksul täie raha eest lõõgastada. Sakslased muretsesid enne filmi valmimist kindlasti õigustatult, kas 20. juuli kujutamine Hollywoodi filmis ei trivialiseeri/moonuta neid ajaloolisi sündmusi ja nendes osalenud inimesi. Nüüd, pärast filmi linastumist, hingatakse Saksamaal üpris kergendatult. Sest tõesti, “Operatsiooni “Valküür”” on raske pidada tüüpiliseks Hollywoodi filmiks.

Minu meelest on tegemist hea mainstream-kinoga. Õieti ei olegi mul sellele ajaloolisele thriller‘ile ühtegi tõsist etteheidet. Kui arvestada veel seda, et filmi adressaadiks ei ole kitsalt sakslased, kellele on 20. juuli sündmused ja nende tagamaad nagunii üldjoontes teada ja kes on neid sündmusi ka ise mängu- ning dokfilmides kujutanud, siis pole põhjust nuriseda ka selle üle, et autorid rõhutavad siin-seal ehk liigagi eksplitsiitselt vandenõulaste motiive. Sest vaevalt väljaspool Saksamaad neist motiividest kuigi palju teatakse. Ja vaevalt teatakse eriti midagi ka vastupanuliikumisest natslikul Saksamaal.

Ent “Operatsioon “Valküür”” annab vähemalt Saksa sõjaväelaste vastupanust, mis tipnes 20. juuli atentaadikatsega, päris hea pildi. Stauffenbergi biograaf Peter Hoffmann, keda peetakse nn Kolmanda Riigi aegse vastupanuliikumise alal autoriteediks, on öelnud, et filmi ajalooline korrektsus on muljetavaldav. Selge see, tegu ei ole dokumentaalfilmiga, nii et kes mõne detaili kallal urgitseda tahab, leiab selleks alati ka põhjuse. Lugu ise on aga jutustatud kaasakiskuvalt, vältides mitte ainult pateetika- ja märulilõkse, vaid ka kiusatust natslikku esteetikat ja selle kurikuulsat lummust ekspluateerida. Kui pommipanek ja lõpukaadrite püssilasud puuduksid, võiks filmi pidada lausa dialoogirohkeks kammertükiks.

Singeri film, keskendudes vandenõule, mitte pommipanija isikule — “Operatsioon “Valküür” ei ole, nagu juba pealkirigi ütleb, portreefilm Stauffenbergist —, visualiseeris minu jaoks veenvalt ühe sõdiva totalitaarse režiimi võimumasinavärgi ja näitas, et selle peatamiseks on vaja seda masinavärki üksikasjalikult tunda ning muidugi läheb tarvis ka arvukalt inimesi. Vandenõuga oligi seotud sadu kõrgeid sõjaväelasi. Ehkki 20. juuli sündmused olid mulle juba enne filmi vaatamist üsna hästi teada, mäletan, kuidas lootsin kinosaalis, et vandenõu siiski õnnestuks — ühel hetkel tundus kinolinal kõik võimalikuna. Jah, ajalugu oleks võinud äärepealt ka teisiti minna. Ja asjaolu, et ma sellesse võimalusse uskusin, ongi minu jaoks Singeri filmi peamisi saavutusi.

Singeri filmile ennustati pressis läbikukkumist. Mitte viimases järjekorras pidi selle põhjustama Stauffenbergi kehastaja Tom Cruise. Neid ennustusi saatnud kõrgendatud emotsionaalsus oli minu jaoks arusaamatu. Minu suhe Hollywoodiga ei ole kirglik. Ka ei vaata ma filme enamasti näitlejate pärast. Tom Cruise’iga ei seostu minu jaoks ei selle maailma kurjus ega headus vms. Tema isikul, veel vähem tema eraelul, ei ole minu jaoks mingit tähendust. Asjaolu, et Cruise on saientoloog (ühtede andmete järgi lausa tippfiguure selles sektis), pean ma tema näitlejavõimete või rollisobivuse hindamisel täiesti ebaoluliseks. USA muusik Prince on kuuldavasti Jehoova tunnistaja, kuid vaevalt see tema muusikat halvemaks või paremaks muudab.

Ma ei ole suur Hollywoodi vaataja. Teadsin Tom Cruise’i enne “Operatsiooni “Valküür”” õieti vaid ühest filmist. Selleks oli Stanley Kubricki “Eyes Wide Shut” (1999). Sorinud Internetis, leidsin, et olen näinud Cruise’i veel Thomas Andersoni filmis “Magnolia” (1999), Barry Levinsoni filmis “Rain Man” (1988) ja lõpuks ka Anne Rice’i filmis “Interview with the Vampire” (1994), ent meelde polnud see näitleja mulle sellest kolmikust jäänud. “Magnolia” kaudu mäletasin ainult ta nägu. Filmi “Eyes Wide Shut” vaatasin kolm-neli aastat tagasi. Mitte soovist Tom Cruise’i näha, vaid huvist Kubricki vastu, aga ka seetõttu, et film põhineb Arthur Schnitzleri tekstil, mis räägib mind puudutavatest teemadest. Mäletan, et “Eyes Wide Shut” oli mulle elamus. Suurepäraseks pidasin ka näitlejate tööd (Tom Cruise’i kõrval eriti Nicole Kidmani).

Arvan, et Tom Cruise’i roll “Operatsioonis “Valküür”” on vägagi tõsiselt võetav. Ja mitte ainult näitleja silmatorkava välise sarnasuse tõttu Claus von Stauffenbergiga, mida on kriitika korduvalt esile tõstnud.* Filmis kujutatud Stauffenbergi karakteris ei puudu küll isiklikkus, kuid film ei keskendu selle väljajoonistamisele. Nii nagu filmis “Eyes Wide Shut” on ka “Operatsioonis “Valküür”" lugu n-ö plot-driven, mitte character-driven. Stauffenberg, olgu ta kui tahes suur isiksus, on filmis (ja eks see oli lõpuks nii ka päriselt) oma tegutsemises ülejäänud vandenõulastest ja kogu sündmustikust lahutamatu. Küsimus polnud lihtsalt pommipanekus, vaid sellises pommipanekus, mille järel kogu maa ei langeks kaosesse. Muide, Stauffenbergi naist mängib Carice van Houten — suurepärane ja Hollandis väga armastatud näitleja, kes mängis näiteks peaosa Paul Verhoeveni filmis “Must raamat” (“Zwartboek”, 2006), mis räägib vastupanuliikumisest 2. maailmasõja aegses Hollandis.

Nagu öeldud, Singeri film keskendub 1944. aasta 20. juuli sündmustele ja tutvustab ka selle eellugu, mille alguspunktiks võetakse Stauffenbergi haavatasaamine Tuneesias 1943. aasta kevadel. Tuuakse välja atentaadi- ja riigipöördekatse motiivid — need motiivid on eetilised ja mõistetavad tänapäevalgi. Kas ka järgitavad, on iseasi. Millest film aga ei räägi, on see, kust Stauffenberg õigupoolest oma moraalset jõudu ammutas. Aga … see olekski liiga pikk jutt ja sobiks pigemini portreefilmi. Sest kõnelda tuleks siis paljust: kõrgaadli identiteedist (au, vastutus jne), sõjaväelisest ja kristlikust eneseteadvusest (Stauffenberg oli usklik katoliiklane), aga ka saksa kirjandus- ja kultuuriloost. Ja vähemasti selle viimase valdkonna lahkamine rahvusvahelises mängufilmis, mille eesmärgiks on ka kassat teha, ajaks asja pisut keeruliseks. Ja võib-olla see polegi kokkuvõttes nii tähtis.

Igatahes hüüdis Claus von Stauffenberg mahalaskmisel püssitorudesse: “Elagu pühitsetud Saksamaa!” (“Es lebe das geheiligte Deutschland!”) Tõenäoliselt polnud tema viimastest sõnadest võimalik päris ühemõtteliselt aru saada, sest teistel andmetel lasi ta elada “pühal Saksamaal” (“das heilige Deutschland”) või hoopis “salajasel Saksamaal” (“das geheime Deutschland”). Mulle tundub neist kolmest saksa keeles üsna sarnase kõlaga hüüdest kõige usutavamana viimane variant — see viitaks muu hulgas ühele saksa sümbolistliku ja neoromantilise luuletaja Stefan George luuletusele “Geheimes Deutschland”.

Sest Stauffenbergist oli juba 15-aastaselt saanud Stefan George ringi liige (Stauffenberg kirjutas nooruses ka luuletusi ja huvitus kirjandusest surmani). George ringile oli omane elitaarne teadvus ja esoteerilisus. See ring oli hierarhiline — noored kirjanikud nimetasid Stefan Georget oma meistriks. Naistel ringi ligipääsu ei olnud, homoseksuaalne George pidas meestevahelist armastust kõige puhtamaks vaimseks olelusvormiks. Mõiste “salajane Saksamaa” käibis selles äravalitute sõprusringis teatava ideaalse, ainult vaimselt — kuid kirjanduse kaudu siiski just nimelt tõeliselt, s.o müstiliselt — eksisteeriva Saksamaa tähenduses. On kirjutatud, et Stauffenbergi ja tema kahe venna jaoks oli tutvus Georgega niivõrd oluline, et nende ja muu maailma vahele tekkis kogu ülejäänud eluks nähtamatu-läbitungimatu sein.

Stefan George matustel, 1933. aastal Šveitsis, seisis auvalves ka Claus von Stauffenberg. Ja tema oli 1943. aastal määratud ka viimaseks George pärandi haldajaks.

—

P.S. Stauffenbergi puhul võiks eesti vaatajale huvi pakkuda ka tema päritolu. Oli ta ju poolenisti vaat et baltisakslane. Tema ema, sünninimega krahvinna Caroline von Üxküll-Gyllenband, oli pärit Uexküllide hulgast, kuid suguvõsa sellest harust, mis oli Baltimaadelt juba 18. sajandil Saksamaale välja rännanud. Kindlasti võíb aga pooleldi baltisakslaseks pidada Stauffenbergi naist, Kaunases sündinud Ninat, kes oli ema poolt von Stackelberg. Nina von Stauffenberg (srn 2006) käis 1989. aastal ka Eestis, oma suguvõsa kokkutulekul (sellest kirjutas 2007. aastal Eesti Ekspress). Aga sellega 20. juuli sündmuste Balti-seos ei piirdu. Lõhkeaine, millega Stauffenberg üritas Hitleri teise ilma saata, muretses talle Kuramaal sündinud ja Liivimaal sirgunud vabahärra Wessel von Freytag-Loringhoven, kes mõni päev pärast riigipöörde mahasurumist sooritas enesetapu.

P.P.S. Vaatasin filmi “Operatsioon “Valküür”" 13. veebruaril Tartu kinos Cinamon.

—

* Vaatasin eile ETV-st Kristjan Paul Virve dokfilmi Ants Eskolast (“Olla või mitte olla”, 2008) ja mõtlesin, et noor Eskola oleks nii oma välimuse poolest kui ka teatava loomupärase aristokraatliku hoiaku tõttu sobinud hiilgavalt ka Stauffenbergi rolli … Huvitaval kombel olid nad samahästi kui ühevanused: Stauffenberg oli Eskolast enam-vähem täpselt kolm kuud vanem. Sellega eluteede sarnasus ka piirdub. Hetkel, mil Stauffenberg Saksamaal atentaati ja riigipööret sooritas, oli Eskola Solikamski vangilaagris Siberis …

—

P.P.P.S. (27. veebr. 2008). Tänases Sirbis ilmus filmile “Operatsioon “Valküür”" arvustus Jan Kausilt (“Ajalootund eetilistest natsidest”), kelle hinnangutega ma üldjoontes nõustun.

Hea gangster (A. Balabanovi “Vend”)

Aleksei Balabanovi film “Vend” (“Брат”, 1997; 99 min) kuulub vist 1990. aastate vene kino suurimate kultusfilmide hulka. 2000. aastal valmis filmile — tõenäoliselt n-ö publiku tungival nõudmisel — ka järg “Vend 2” (“Брат 2”, 122 min). Ma polnud kumbagi filmi, mille menu oli mulle küll teada, näinud ega nende vastu isegi huvi tundnud. Hüva, vaatasin Balabanovi filmid nüüd viimaks, võiks öelda: pooleldi juhuslikult, ära. On ju põnev teada, mis on Venemaal elavaid põlvkonnakaaslasi paelunud. Oleks ajalugu veidi teisiti läinud, oleksime võib-olla kaasmaalased.

Peaosatäitjast Sergei Bodrov juuniorist olin ma muidugi üht-teist kuulnud. Teadsin, et suuresti just nende filmide tõttu sai temast vene noorsoole ja võib-olla mõnele eestigi noorele iidol, kelle enneaegne õnnetu surm (1971–2002) Põhja-Osseetia mägedes lisas ta kuulsusele veelgi romantilist sära. Olin Bodrovi näinud seni ainult Régis Wargnier’ filmis “Ida — lääs” (“Est — Ouest”, 1999), kus mängivad teiste hulgas Sandrine Bonnaire ja Catherine Deneuve. Bodrov kehastab seal Sašat, aadellikku päritolu noormeest, kes põgeneb Teise maailmasõja järgsest Nõukogude diktatuurist üle Musta mere Türgi praamile ujudes. “Ida – Lääs” on minu meelest üks ausamaid vene filme stalinistliku vägivalla ja inimliku vabadusejanu teemal. Ja Bodrov on seal oma kõrvalrollis vägagi veenev. Ka Balabanovi “Vend” ja selle järg valmisid Jeltsini ajal (Putin sai Venemaa presidendiks 2000. aasta kevadel). Ja Jeltsini-aegsest Venemaast need kaks filmi räägivadki: “Vend” elust Peterburis ja “Vend 2” elust Moskvas (ning Chicagos). Püüan vaadelda neid filme lahus ja rääkida eeskätt “Vennast”.

Üheks keskseks teemaks on “Vennas” kindlasti rahvus, täpsemalt vene identiteet, mis oli postsovetlikul ajal hakanud nähtavasti hägustuma. Või mine tea, vahest polnud see Nõukogude ajal veel õieti välja kujuneda jõudnudki. Mulle kui kõrvalseisjale on tundunud ikka, et vene identiteet on sulandunud nõukoguliku identiteediga vaat et lahutamatult või on laenanud sealt igatahes hoopis suuremal määral elemente kui vist mis tahes teine Ida-Euroopa rahva resp. riigi identiteet. Kui kusagil üldse Nõukogude Liitu taga igatsetakse, siis eelkõige Venemaal. “Venna” maailmas omistatakse rahvusele silmatorkavalt suurt tähendust. Paljusid tegelasi tähistataksegi lihtsalt rahvusliku kuuluvuse järgi. Seal on mafioossed kujud “tatarlane” ja “tšetšeen”, on ka heasüdamlik kodutu “sakslane” ehk Hoffmann (Juri Kuznetsov), kes elab Peterburi luteri surnuaial mahajäetud kabelis. Kaks vististi kaukaaslast hurjutatakse läbi trammis, kus nad piletita sõidu eest trahvi maksmisest keelduvad. Peterburi tänavatel võib kohata ka Ameerika turiste, diskol istub teiste hulgas veini rüüpav prantsuse mees. Keegi mustanahaline nooruk kütab sealsamas antiikmööbliga ahju: puhas dekadents. Peategelane Danila Bagrov on venelane.

Nomen est omen. “Vennas” on tõesti juttu vennast, isegi kahest. Ja seega teatud mõttes ka vendlusest. Aga see pole õhtumaine, kristliku ja valgustusaegse põhjaga vendlus, mis laieneb kogu inimkonnale. “Vend” näitab ühiskonda, mille tuumaks pole isegi perekond, vaid meestejõuk. Minimaalse jõugu moodustavad kaks venda. Vennad on köidetud ühte veresidemega ning on teineteisele teadagi truud. “Vennas” on vennad Danila ja Viktor (Viktor Suhhorukov) ühtlasi relvavennad — püstolid on käepärast mõlemal. 1990. aastate Peterburi ühiskonda struktureerivad meestejõugud. Need jõugud on omavahel vaenujalal. Võrdsust ei leidu siin kusagil, ühiskond on hierarhiline, heal juhul pannakse üürikeseks ajaks maksma mingi jõudude (jõukude) vaheline tasakaal. Vabadust pole siin samuti. Vabadus, mida selles maailmas tuntakse, on ajutine vabadus ahistajatest (vaenulikust jõugust). Ühesõnaga: käib lakkamatu olelusvõitlus, pidev sõda.

Provintsitaustaga Danila, umbes 20-aastane noormees, on saabunud filmi algul Tšetšeenia sõjast ja sulandub Peterburi ühiskonda, kuhu ta ema soovitusel vennale külla sõidab, üle ootuste sujuvalt — vend osutub killeriks, kuid see tõik ei pane Danilat imestama. Õieti polegi selge, kas Danila sulandumine allilma õnnestub nii hästi tema sõjakogemuse tõttu (sõjast ta reeglina ei räägi, väidab ainult, kui see küsimus jutuks tuleb, naeratades, et oli staabis lihtne kirjutaja) või kuidagi vaistlikult. Danilas paistab elunevat mingi loomulik arusaam heast ja kurjast. Et riiklikest jõuorganitest kaootilises ühiskonnas korra loomisel asja ei ole, paneb Danila oma sisemisele õiglustundele toetudes ning omi vahendeid kasutades selle arusaama ka omal jõul maksma. Seal, kus vaja, ei kõhkle ta kurje karistamast — st reeglina tapmast, sest muud karistust siin ei tunta. Tema sisemise õiglustunde paneb viimaks proovile venna truuduse kadumine. Nüüd on Danila vastamisi kogu ühiskonnaga. Kuid vennatapuga lugu ei lõpe: Danila halastab oma reeturist vennale, sellele kiilaspäisele “kapile”. Kas sellest võiks järeldada, et edaspidi on ta valmis halastama kellele tahes ja koitmas on üldine rahuaeg? Kas Issand on nõus armu heitma kogu patusele maailmale, kui seal leidub kas või üks õige inimene (vt Ps 106:23 ja ka nt 1Ms 18:32)? Vastust sellele ei anta. Danila sõidab “Venna” lõpus häälega Peterburist Moskvasse. (Seal ootavad teda, nagu “Vend 2″ pajatab, aga peagi ees uued seiklused.)

Danila on romantiline kangelane, õilis röövel ja aumees (Filmi “Vend 2″ avastseenis vihjatakse ka Byronile). Ta loob küll aktiivselt Peterburi allilmas korda, aga kui teda midagi tegelikult köidab, siis on selleks muusika. Enamasti liigub see introvertne ja ilus, pisut lapselike näojoontega noormees, kes on pealtnäha kõike muud kui macho, tänavatel, kõrvaklapid peas, laskmata ennast millestki häirida. Kõrvaklappides kõlab Nautilus Pompilius. Selles muusikas (mida ma tõtt-öelda ei tunne) olevat päris elu. Mujalt see puuduvat. Danila on spontaanne, seejuures justkui täiesti naiivne. Võib öelda ka, et ta on tsivilisatsioonist rikkumata. Ta ei tunne vene popstaare. Ta ei tee vahet inglise ja prantsuse keelel. Inglise keelt ei oska ta isegi nii palju, et teada, mida tähendab “How are you?” (see selgub filmis “Vend 2”, kus teritatakse keelt läänelike suhtlusviiside ja political correctness‘i kui lääne inimeste väidetava silmakirjalikkuse kallal). “Vend” sugereerib mõtet, et sõjavägi n-ö mehistab ja sõda teeb inimesest inimese. Filmi kontekstis jääb siiski vastamata küsimus, kas Danila jaoks on väärtused paika nihkunud tema sõjakogemuse tõttu (sõda kui “tõeline elu”) või on tal õnnestunud oma kaasasündinud moraalne vaist säilitada sõja kiuste.

Relvi käsitseb Danila osavalt, kuid seejuures täiesti kiretult. Lahing on siiski tema element, tapatandril on ta ületamatu. Ja raske on öelda, kas ta otsibki lahingut või lihtsalt ei pelga lahingusse tormamast. Filmi sõnum näib olevat igatahes üks: Danila võitleb alati n-ö “asja eest” ja tapab ainult neid, keda on vaja tappa (“Vennas” tapab ta viis-kuus inimest, järjefilmis juba umbes kakskümmend). Danila ei tapa küll meelsasti, kuid tema initsiatiivikus on vaieldamatu: ülekohut märgates sekkub ta kõhklematult ja kohe ning karistab ülekohtuseid enamasti paari täpse püstolilasuga. Mõningane ebamäärasus, mis tema tegutsemismotiive looritab, annab ruumi mitut laadi tõlgendustele ja on kindlasti kunstilises mõttes “Venna” tugevaid külgi. Danilal on saladus, mis teeb ta huvitavaks. (See ei kehti filmi “Vend 2” kohta: siin on motiivid enam-vähem selged ja tervik võrreldamatult skemaatilisem ning märulitaolisem; “Vend 2″ venib ka pikale). Jah, “Vend” on üsna meisterlikult tehtud portree ühest vene noormehest, kes balansseerib idealismi ja nihilismi piiril, ning Sergei Bodrov juunior on kahtlemata suurepärane näitleja. Filmis leidub küllap ka mõndagi realistlikku Vene 1990. aastate argielust. Teiselt poolt olen ma veendunud, et “Venda” on võimalik vaadata lihtsalt ka kui “rusikamoraali” romantilist ülistust, mis kuulutab, et on olemas ka õiglane vägivald. Pole ime, et “Vennast” sai kultusfilm. Danila on veetleva välimuse ja hea südamega cool tapja.

Ehkki juba “Venna” avakaadris võib näha paljaste õlgadega naist, on naised selles meestejõukude maailmas siiski pigem kõrvalised. Seal on trammijuht Sveta (Svetlana Pismitšenko), kes on Danilal juhuse tahtel elu päästnud. Sveta on juba kolmekümnendates aastates naine, kellel on viinalembene ja pisut vägivaldne abikaasa. Võib-olla ei kisugi Danilat selle naise juurde tema seksuaalne atraktiivsus, kuid Sveta juures on hea ja turvaline. Seal on ka narkomaan Cat, umbes Danila-vanune tüdruk (Maria Žukova), kellega Danila samuti aega veedab, kuid näib seejuures samuti kusagil mujal viibivat. Ka seksuaalsus mängib “Vennas” kõrvalist rolli. Filmis minnakse küll mõnigi kord koos voodisse ja ka ärgatakse seal kõrvuti, kuid seksi ei näidata ja naiste pärast lahingut üldiselt ei lööda.

Filmis “Vend 2” on Danilal suhe vene estraaditähe Irina Saltõkovaga (keda mängibki laulja Irina Saltõkova). Irina meeldib Danilale aga kui inimene, mitte kui popstaar. Irina muusika ei puuduta Danilat. Chicagos satub Danila voodisse ka ühe kohaliku teletähega, kuid see on n-ö halastusseks. Lähedasem, ent ilmselt siiski aseksuaalne suhe on tal Chicagos elava vene prostituudi Marilyniga ehk Dašaga (Darja Lesnikova), kelle ta mülkast, kuhu ta välismaal langenud on, filmi lõpus tagasi koju toob. Danila seotusel staaridega filmis “Vend 2” ei ole sisulist põhjendust. Ma ei oska seda seletada muidu kui režissööri sooviga lisada gangsterifilmile pisut glamuuri. Õilis vene röövel, noor ja nägus sõjaveteran Danila lihtsalt peab vene estraaditähele meeldima ja ta peab vastupandamatuna tunduma ka Ameerika teletähele. Ja Jumal ise teab, miks Danila enne selle ameerika naisega magamist “ладно” ühmab. Filmi kontekstis saab see seletuda üksnes naise musta nahavärviga, millega Danila armulikult lepib: ah, vahet pole, kui sa nii kangesti peale käid!

Huvitav oleks teada, mida arvas “Vennast” omal ajal Vladimir Putin. Usun, et see film meeldis talle. “Venna” ideoloogia järgi vajab ju Venemaa, s.o Jeltsini-aegne Venemaa, kus olevat valitsenud täielik korralagedus ja võimutsenud maffia, just nimelt Danila-sarnast eksimatu õiglustunde ning ühtlasi kõva käega valitsejat. Inimest, kes korra majja lööks ja — kui uskuda filmi “Vend 2”, kus Danila õiendab arved Chicago allilmaga — ka Ameerikale koha kätte näitaks. Igatahes võib “Vennast” leida hulganisti elemente, mida Putini ajast peale Venemaal au sees hoitakse. Danila on Vene patrioot, selles pole kahtlustki. Temas on tubli annus ksenofoobseid ja rassistlikke jooni. Filmis “Vend 2” on need jooned veelgi selgemad. Kui uskuda “Venda”, siis on Venemaa hädade põhjuseks suuresti muulased. “Vend 2” vihjab aga sellele, et Venemaa on vaenulike välismaalaste haardes (välismaalasi kehastavad peamiselt Chicago mustanahalised). “Vend 2” flirdib lõpuks ka (sõja)kommunistliku minevikuga: muuseumist näpatud kodusõjaaegne kuulipilduja osutub tõhusaks abivahendiks ühe Chicago maffiaga koostööd tegeva Moskva bande pealetungi tõrjumisel.

Danila lõi korra majja Peterburis ja Moskvas ning tegi viimaks säru ka Chicago gangsteritele. Venemaal tuli võimule Putin, kes pani oligarhid vangi, kuid ometi ei paista sellel hiigelmaal vaenlasi vähemaks jäänud olevat: Timur Bekmambetovi fantasy action thriller‘is “Öine vahtkond” (“Ночной дозор”, 2004), selles ülimenukas eriefektidega paranoias, mis on ka üht Eestis elavat seltskonda oma identiteedi otsingutel kuuldavasti inspireerinud, tapeldakse juba sõna otsese mõttes pimedusejõududega, mis on pugenud igale poole …

—

P.S. Et ma pole gangsterifilme eriti näinud, ei oska ma “Venda” õieti millegagi võrrelda. Saladuskatte all olgu öeldud, et ma pole näinud ka näiteks Francis Ford Coppola “Ristiisa” (“The Godfather”, 1972) ega selle järjefilme, millel näikse lääne popkultuuris vägagi kindel koht olevat. Röövliromantika, mis pretendeerib mingi tõelisema elu tundmisele, ei suuda mind lihtsalt kinno ega teleka ette meelitada. Aga, jah, mine isahane tea, võib-olla vaatan ka “Ristiisa” ühel heal päeval ära.

Igavene suvi (“Vicky Cristina Barcelona”)

Midagi ma enne Woody Alleni seni viimase filmi vaatamist ju teadsin. Teadsin, et filmi tegevus toimub Hispaanias ja et seega on režissöör eemaldunud kodusest New Yorgist pärast oma Londoni-triloogiat (“Match Point”, “Scoop” ja “Cassandra’s Dream”) veelgi — ja eemaldunud ühtlasi oma firmamärgist, s.o iseenda kehastatud New Yorgi neurootilisest haritlaskujust. Oma viimastes filmides (v.a kõrvalosa “Scoop’is”) Woody Allen enam kaasa ei mängi. Filmi pealkiri “Vicky Cristina Barcelona” (2008) lõi mu aga algul pahviks ja enne kassast pileti ostmist pidin selle sõnalohe väljaütlemist mitu korda igaks juhuks treenima.

Näib vägisi, et Woody Allenit on selle Barcelona-loo pealkirjastamisel lummanud hispaanlaste mitmeosalised nimed. Topeltnimega on ka kaks filmi hispaanlasest tegelast: Juan Antonio (Javier Bardem) ja María Elena (Penélope Cruz). Ja nii neid filmis järjekindlalt kasutataksegi: Juan Antonio ütles seda, María Elena tegi toda. Filmi tegelikel peategelastel, kahel ameerika noorel naisel, on aga kummalgi vaid üks nimi, nagu kord ja kohus: üks on Vicky (Rebecca Hall) ja teine on Cristina (Scarlett Johansson). Aga et Vicky ja Cristina sõidavad Barcelonasse kahekesi ja armuvad seal ühte ja samasse mehesse, kes armub omalt poolt neisse mõlemasse, siis on nad sellegipoolest lihtsalt Vicky Cristina.

Armuseiklusega suvituslugu, mille Woody Allen jutustab, on lihtne, isegi banaalne, õigupoolest vaevalt jutustamist väärt, aga viis, kuidas ta seda jutustab, on ülimalt köitev ja stampidest hoiduv. Oma viimaste filmidega ongi Allen minu meelest tõestanud veenvalt seda, et ta on hiilgav režissöör ja mitte ainult too halenaljakas närvipundar, kelleks mõned teda tema rollide põhjal kahjuks võib-olla peavad. Ühes intervjuus on Allen öelnud, et ainsad tähtsad teemad on tema jaoks elu ja surm, eksistentsiaalsed asjad ning küsimused, mis tegelevad sugudevaheliste suhetega. Kõike muud, näiteks ühiskondliku ebaõiglusega seonduvat, peab ta küll väga oluliseks, aga siiski teisejärguliseks. Ja tõenäoliselt ta palju ei eksi.

“Vicky Cristina Barcelona” uurib armastust ja abielu ning on rõhutatult sensuaalne film. Hispaania on teadagi unenägu, kus kõik on võimalik. Mingit ürgmaskuliinset seksapiili kiirgub boheemlaslikust ja veidi pahelise mainega kunstnikust Juan Antoniost, umbes 40-aastasest mehest, kelle ees kaks kolmekümnele lähenevat haritud ameerika naist loomulikult nagu niidetult langevad. Juan Antoniol, lihaks saanud meheideaalil (issand jumal, ta on võimeline kõigele lisaks lennukitki juhtima, läbi äikesetormi!), on ka teinepool, María Elena, tema endine naine, kes on samuti piltilus, samuti kunstnik ja seejuures niisama tulise loomuga ning ühtlasi niisama vabameelne — seetõttu pole ka ménage à trois neile probleem.

On väga kosutav vaadata, kuidas Allen ammutab suurima mõnuga põhjani kõikvõimalikud klišeed paradiisitaolisest lõunamaast, kus kõlab hommikust õhtuni ja öö läbi kirglik kitarrimuusika ning voolab joovastav vein. Film ei muutu seejuures kordagi naeruväärseks, tegevustik on kõigele vaatamata usutav (žanrimääratlus “komöödia” tähendabki Alleni puhul enamasti lihtsalt draamat). Illusioonid katkestatakse parajal hetkel ja meelelisele pildireale pakub kainestavat vaheldust analüütiline jutustajahääl. Paarist püstolilasust laheneb viimaks pinge täielikult, kuid midagi jääb: lõputiitrite ajal kõlab Giulia y Los Tellarini unenäoline ja pisut kõlvatumaiguline, veidi tontlik ja kübeke totakaski “Barcelona”, millega film oli ka alanud. See elustab nähtu uuesti. “Vicky Cristina Barcelona” on suurepärane film.

—

P.S. Vaatasin filmi “Vicky Cristina Barcelona” Tartu kinos Cinamon 14. jaanuaril 2008 (seanss algas kell 19.00). Publikut oli saalis minu jaoks lausa hämmastavalt palju. Võib-olla oli asi ka selles, et pilet maksis 40 krooni.

Haljale aasale (“Soovide puu”)

Ma ei tea, kas Liina Paakspuu debüütfilm “Soovide puu” (2008) ka Tartu kinodesse jõudis. Mõtlen, et ehk olnuks kinolina selle filmi vaatamiseks telekaekraanist parem paik. Vaatasin “Soovide puud” telekast toas, kust ikka ja jälle käis läbi saunaminekuks valmistuvat rahvast. Telekaekraan oli tilluke ja üsna kaugel, nii et võib-olla on just see põhjuseks, miks ma olin võimeline tajuma küll väga mõjusa kompositsiooniga pilti, kuid ei saanud lahti tundest, et tervik jääb visandlikuks.

Noor naine Liina (Elina Pähklimägi) tuleb maalt linna, Tallinna, ja püüab seal järje peale saada. Linnaellu juhatab teda sisse tema sugulane Ave (Marilyn Jurman), kes on tema eakaaslane ja kelle juures ta ennast korterisse seab. Tüdrukute elupaigaks on ühiselamutaoline maja mingis Tallinna magalapiirkonnas. Tööst striptiisibaaris ei saa asja, nii et Liina asub ametisse Selveri kassapidajana. Teel koolitusele, kus õpetatakse mantrat “olen oma elu peremees”, kohtab Liina tätoveeritud ihuga Melli (Erki Laur), kes on autoputitaja. Filmil on happy end.

Liina ja Ave liiguvad linnamaailma perifeerias, nad on marginaalsed kujud, keda ähvardab iga hetk asotsiaalsuse oht. Samahästi kui asotsiaalid on nende naabrid: perekond, kus töötu isa lõpuks varguse kasuks otsustab, et lapse ees oma nägu säilitada. Viimases hädas jääb alandatutele ja solvatutele lootus “soovide puule”, mis kõik unistused täitvat. Müütilisest soovide puust räägitakse filmis kahel korral. Pean tunnistama, et see kujund jäi minu jaoks veidi kunstlikuks. Ma ei tajunud, et see oleks muu filmiga teab kui orgaaniliselt seostunud. Miks üldse tingimata puu?

“Kumba sa valid, kas puust punase või sealaudast soolase?” küsis Jaan.
“Puust punase,” vastas Juku.*

Ka ei olnud mul tunnet, et Liina linnast tõesti midagi otsib. Vastupidi, ta näis valmis tüübina, kes filmi jooksul märkimisväärselt ei muutunud. Liina modellilik välimus ei suutnud teha teda minu jaoks ka eriti huvitavaks ega mind veenda, et tegemist on maatüdrukuga. Põnevam näis mulle hoopis tema sõbranna Ave, kellel oli tõepoolest unistus — leida ideaalne mees — ja kellel see unistus lõpuks õige võikal moel purunes. Filmis saab nalja, leidub palju situatsioonikoomikat ja absurdihuumorit, kuid see sketšilik ülesehitus (puänt järgneb puändile, kaunis kiires rütmis) hakkas mind pikapeale pisut tüütama.

Filmi ülimalt ebarealistlik lõpp — hipilik looduseidüll — sugereerib justkui, et ihaldatud õnnemaa ei asu siin ilmas, igal juhul pole see Liina ja Ave moodi tüdrukute jaoks leitav linnast. Ja võib-olla just see maa ja linna karikatuuride vastandus annab ka mingisuguse võtme filmitegelaste probleemile. Nimelt meenus mulle “Soovide puu” vaatamise ajal üks teine film, mille loo lähtekoht on seesama: tüdruk tuleb maalt linna.

Selleks on Belgia režissööri Dorothée Van Den Berghe mängufilmidebüüt “Meisje” (“Tüdruk”, 2002), mõnegi rahvusvahelise auhinna võitnud, sooja õhustiku ja hiilgavate näitlejatega linateos, kus muu hulgas ka nalja saab. Seal otsustab ca 20-aastane flaami maatüdruk Muriel (Charlotte Vanden Eynde) minna õnne otsima Brüsselisse, valdavalt prantsuskeelsesse suurlinna, kus ta kedagi ei tunne. Pole tal seal ka teadjamat sugulast ees ootamas. Ja võiks öelda, et Muriel põrub Brüsselis viimaks, vähemalt enda arvates, läbi.

Kuid Muriel pole filmi lõpus enam see, kes ta oli filmi alguses, õnneks. Ja kui otsida “Tüdrukust” moraali, siis leiab sealt ehk umbes sellise: iseseisvaks ja täiskasvanuks saamiseks on peale suurte unistuste ja ülimalt auahnete eneseteostussoovide vaja ka veidi usaldust teiste inimeste vastu. Eriti on usaldust vaja linnamiljöös, kus inimesed elavad tihedasti koos ja kus kõik sõltuvad kõigist. Brüsselis leidub usaldavaid inimesi õnneks küllaga, ehkki see ei tarvitse esimesel pilgul nii tunduda. Ja see, et neid seal leidub, pole teps mitte eluvõõras naivism — kindlasti ongi Belgia ühiskond hoopis sidusam ja soojem kui Eesti oma.

“Soovide puus” kujutatud linnas, Tallinnas, näib seevastu inimene olevat inimesele hunt: peaaegu igaüks on väljas oma puhtalt isikliku õnne peal, ja õnn, mida taotletakse, tuleb mõnigi kord kaasinimeste õnne arvelt. Ülemus kiusab alluvat (ja vastupidi), mees kiusab naist (ja vastupidi) jne. See on hierarhiline, vägivaldne maailm, mis muutub teatud määral talutavaks vaid selle jaoks, kellel jagub irooniat või absurditaju. Õnnelik ja n-ö täisväärtuslik elu saab selle loogika järgi teostuda ainult linnast ja tsivilisatsioonist eemal, kusagil müütilisel maastikul:

Haljale aasale teeb Ta mu aseme,
juhatab allikale,
kosutab mind,
juhib mind õigele teele …**

Eks elu Eestis ja vahest eriti Tallinnas olegi üsna sageli karm olelusvõitlus, kus kõik löövad lahingut kõigiga ega püüagi kedagi usaldada, ent küllap seostub taolise käibetõe populaarsus Eestis ka lihtsalt linna ja maa terava vastandusega eestluse ideoloogias: linn saab inimese justkui ainult ära rikkuda ja sealt on mõistlik — mida varem, seda parem — põgeneda. Muide, venelased “Soovide puus” puuduvad, ehkki selles ühiskonnakihis, mida kujutatakse, võiks neid ju leiduda küll. Võib-olla oleks eestlastel linnaelus toimetulekuks midagi just venelastelt õppida: äkki ei olegi venelaste komme naabritel aeg-ajalt külas käia (mida eestlased kipuvad naeruvääristama) eriti rumal mõte?

“Soovide puu” autor on naine ja ka filmi tegelased on peaaegu eranditult naised. See teeb “Soovide puu” Eesti kinos, kus naisrežissööre ja suuri naiserolle kahjuks napib, üsna erandlikuks ja eriliseks. Eriliseks teeb filmi ka kaurismäkilik-warmerdamilik tugev stiliseeritus, mis mulle isiklikult väga meeldib. Samas: Liina roll on suur küll, ent ma ei ole kindel, kas ka eriti huvitav. Aga mine tea, ehk on eesti vaatajale patriarhaalse süsteemi ogaruse piltlikustamiseks vaja A.D. 2009 näidata tõesti selle süsteemi poolt pakutavaid naiselikkuse strateegiaid just karikeeritud kujul.

Iroonia ja satiir tõendavad lõppude lõpuks ironiseerija resp. satiiriku eneseteadvuse olemasolu. Seega viitab “Soovide puu” (n-ö dialektiliselt, eks ole) ka teistsuguse naiselikkuse olemasolule Eestis ja ühtlasi selle laiemale võimalikkusele. Mis teeb muidugi heameelt. Olgugi et siinses linnapildis võib kohata ikka veel hämmastavalt palju naisi ja mehi, kes — kui otsustada nende välimuse järgi — näikse nonstop ühte või teise striptiisibaari vms suunduvat, leiba teenima või meelt lahutama.

Kokkuvõttes on “Soovide puu” minu jaoks siiski üks omanäolisemaid eesti filme möödunud aastal, suurepärane vaheldus “Detsembrikuumusele” ja “Tuulepealsele maale”.

—

P.S. Vaatasin “Soovide puud” 1. jaanuari õhtul Viisjaagul ETV-st. (Filmi kodulehekülg.)

…

* Juhan Jaik, Õppimismasin. – Kaarnakivi. Valimik tondi- ja loomajutte. Tallinn, 1980, lk 95.

** Ps 23 (katkend) Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes: Kuningas Taavet. Laulud. LR 40 (2008), lk 12.

Mõni sõna “Tuulepealsest maast”

Paar päeva tagasi küsis hea sõber, miks ma pole Ain Prosa lavastatud seriaalist “Tuulepealne maa” (stsenaariumi autorid: Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre; produtsent: Raivo Suviste) ridagi kirjutanud, ehkki ma vaatasin selle telefilmi kaksteist osa ju algusest lõpuni hoolikalt ära, nii nagu vist temagi. Ma ei osanud selle peale midagi vastata. Õieti ma ju kirjutasin, aga jätsin avaldamata. Ja jätsin avaldamata vist seetõttu, et selle filmi kriitikas on raske hoida lahus esteetilist ja ideoloogilist poolt. Ideoloogia üle polemiseerimiseks pole mul aga erilist hasarti. Ja eriti vähe oli mul seda hasarti pühade ajal.

Kindel on minu jaoks see, et 2. maailmasõjast, sellele eelnenud ja järgnenud aastatest on Eestis vaja kõnelda, nii nagu igal pool mujalgi Ida-Euroopas, kus valitses aastakümneid vaikimise ja valetamise sundus. Ja vaja on kõnelda sellest ajast ka filmikeeles. Vaja on enamat kui mittemidagiütlevaid tõdemusi, et tegu oli “keerulise ajaga”. Sisutühjaks jäävad ka jutud anonüümsest “sõjakeerisest”, mis kusagilt üle pühkis ja raskeid kannatusi (noid kuulsaid “sõjakoledusi”) põhjustas. Vaja on seda aega visualiseerida ja näidata inimesi, kes sel ajal elasid. Neil inimestel oli nimi, sünnikuupäev ja -koht (paljudel ka surmakuupäev ja -koht), perekond jne, oma lugu.

Et “keerulise aja” kujutamine on võimalik, tõendab kas või ungarlase István Szabó “Sunshine” (1999), vist parim film, mida ma 20. sajandi ajaloost ühes nn Ida-Euroopa riigis näinud olen. Film jutustab ungarlaste loo Sonnenscheinide, st ühe juudi päritolu perekonna näitel 19. sajandi lõpust 1980. aastateni ja keskendub kolmele põlvkonnale (peaosas Ralph Fiennes, kes mängib isa, poega ja pojapoega). Kolm tundi kestva filmi jooksul muutub keisririik vabariigiks ja rahvavabariigiks, mis hakkab viimaks lagunema. Muutub ka nimi, mida perekond kannab: Sonnenscheinidest saavad Sorsid ja lõpuks uuesti Sonnenscheinid. “Tuulepealne maa” Sonnescheinide looni küll kaugeltki ei küüni, aga asi seegi. Niikaua kui Eesti riiki on, võib ju alati parema filmi teha.

Laias laastus toimub seriaali tegevus 1. maailmasõja lõpust kuni Saksa okupatsiooni alguseni 2. maailmasõjas ja hõlmab ajaliselt rohkem kui kahtkümmend aastat, millesse mahub Eesti Vabariigi esimene iseseisvusperiood. Tulipunktis on põlvkond, kes osales koolilastena Vabadussõjas ja kelle jaoks Eesti Vabariik tähendas ka isikliku elu parimaid aastaid. Film lõpeb päeval, mil Pika Hermanni otsas lehvib sinimustvalge, mis on sinna pärast Nõukogude vägede lahkumist ja Saksa vägede saabumise eel lootusrikkalt heisatud. Päev hiljem asendatakse see küll haakristiga, kuid sinimustvalge üle rõõmustajad seda veel ei tea, ehkki küllap natuke aimavad: on nad ju viimaste aastakümnete aasta jooksul omal nahal kogenud, kui kiiresti võib kõik muutuda.

Seriaal võiks muidugi jätkuda ja kesta, noh, näiteks nn Hruštšovi sula alguseni. Saksa okupatsiooni aastad, massiline põgenemine Läände, uus Nõukogude okupatsioon, 1949. aasta küüditamine jne pole ju Eesti ajaloos vähem huvitavad sündmused. Kuid filmi tegelaskond on juba 1941. aastaks nii drastiliselt kahanenud, et eestlaste (ja eestlase all mõtlen ma Eesti riigi iga kodanikku) hilisemate tüüpiliste valikute kehastajate leidmiseks juba tuttavatest tegelastest ilmselt ei piisaks.

2.

Üldse tegeleskond. “Tuulepealne maa” tiirleb peamiselt kahe perekonna ümber. Ja et autorite eesmärgiks näib olevat mängida läbi võimalikult paljud Eesti ajaloo võtmesündmused kahe sõja vahel, väljumata seejuures paarikümne tegelase ringist, jääb pikapeale mulje, nagu oleks Eesti Vabariik (ja ühtlasi selle likvideerimine) olnudki ühe käputäie inimeste projekt. See käputäis suhtleb aktiivselt nii Konstantin Pätsi (filmis sageli Kostja) kui ka ühe tulevase riigikukutajaga. See säästab filmi õnneks küll liiga mustvalgetest lahendustest (kõik on omavahel seotud), kuid paisutab juhuse osakaalu kohati lausa uskumatult suureks.

Pehmelt öeldes pole ju teab kui tõenäoline näiteks see, et ühe peategelase klassi- ja relvavend, kes on Vabadussõja järel Nõukogude Liitu sattunud, sealt pärast baaside lepingu sõlmimist 1939. aasta lõpul Punaarmees jälle Eestisse saabub ja maamõõtjana justament sellesama peategelase rannatalu territooriumile tööle suunatakse. Tõenäoline pole seegi, et karikaturist, kes on iseseisvusaastatel Tallinnas peategelase hilisema naise armuke olnud, teda 1941. aastal sinnasamasse rannakülla küüditama tuleb. Nõukogude luuraja ja Punaarmee ohvitser Vorontsov (Eduard Toman) on platsis igal pool, kus midagi kurja sünnib jne.

Suurimaid kunstilisi ebaõnnestumusi oli minu meelest Vabadussõja kujutamine — suures osas on tegemist tüütuvõitu teleteatriga. Jantlik varastatud moosi söömine vagunis ja sellele järgnenud kõhtulahtisus on peaaegu ainus, mis sellest kõigest meelde jääb. Nuriseda võib ka vapside kujutamise üle — seriaal näitab neid eelkõige tuliste Eesti patriootidena, ehkki, tõsi küll, vihjatakse ka liikumise fašistlikele joontele (meeldejääv stseen: musta baretiga Ilmar Raag kihutuskõnet pidamas).

Ebaõnnestumiseks pean ma ka baltisakslaste kujutamist. Samas on tore, et seda eesti kirjanduses ja filmis enamasti oma puudumisega hiilgavat ühiskonnakihti üldse kujutati. Ja eriti tore on, et baltisakslasi ei kujutatud paadunud lurjustena, kelle kutsumuseks on talurahva nülgimine. Osvald (Andrus Vaarik) ja Elfriede Kallaste (Liina Olmaru) on “Tuulepealses maas” ju kaunis muhedad kujud, kuid samas domineerivad neis jooned, mida võiks tõlgendada ignorantsusena või pigem täieliku süüdimatusena.

Nende mõis kujutab endast küll tänuväärset kulissi filmi peategelaste kiredraamadele ja nukuliku Elfriede sisutühjad fraasid (“Ah nii, mein Schatz!” jms) lisavad vestlustele värvi. Kuid seetõttu jäävad need inimesed ka kaugeks, võõraks ja sügavusetuks, nii et nende lahkumist Saksamaale ei saa tajuda kaotusena. Elfriede mõjub nagunii juba algusest peale välismaalasena, mistõttu on ka väga ootuspärane, et ta siit ära sõidab. Ometi ei olnud baltisakslased Eestis välismaalased, eesti keel oli neil enamasti õige korralik ja mõisates elas neist (eriti kahe sõja vahel) siiski vaid tühine osa. Ja ümberasumine tähendas enamikule šokki.

Leo Solba (Kristjan Sarv), filmi ainsa täisverelise bad guy kameeleonlikkus muutis selle tegelase viimaks täiesti groteskseks karikatuuriks, ehkki päris mõeldamatu selline inimene muidugi ei ole: mullegi on jäänud mulje, et juunikommunistide hulgas teab kui palju idealiste vaevalt leidus. Pikapeale muutus häirivaks ka Marju Roo (Marin Mägi) jäärapäine ja alkoholi uppuv karakter, mis näis pärinevat mõnest süngest külajutust. Tõsiselt võetav polnud ka napsilembese rätsepa ja miljonäri, vankumatu naljahamba Herbert Sambla kuju (Ago Anderson). Alla igasuguse arvestuse olid filmi sakslastest osatäitjad, ilmselt mingid neljandajärgulised näitlejad või n-ö inimesed tänavalt.

3.

Aga olgu peale. Sümpaatne on kõige selle juures see, et talurahva kõrval (Roode perekond rannakülast) on seriaalis kujutatud ka suurkodanlasi (perekond Kallasted Tallinnast), keda kui “klike aja” alustalasid peeti Nõukogude ajal ju lausa erakordseteks lurjusteks ja kelle kui “saksikute” linnaeestlaste suhtes valitseb minu meelest ka moodsa eestluse ideoloogias mõneti ebalev hoiak. Igatahes kujunes üheks mu lemmikuks filmi tegelaste hulgast advokaat Indrek Kallaste, keda mänginud Märt Avandi on mind oma ümberkehastumisvõimega ikka ja jälle meeldivalt üllatanud (et mitte öelda: rabanud).

Nautisin ka sulase Enn Pärtli (Markus Luik) hullusest ja kelmusest kokku segatud kiuslikku tegelaskuju. Kindlat kvaliteeti esindasid maainimesed Joosep Roo (Tõnu Oja) ja Inge Roo (Anne Reemann, minu meelest üks parimaid eesti naisnäitlejaid), aga ka advokaat Artur Kallaste (Marko Matvere) ja tema tütar, arst Maret Kallaste (Mirtel Pohla). Piirivalvur ja talupoeg Toomas Roo (Rasmus Kaljujärv), keda võib pidada vist filmi tegelikuks protagonistiks, jäi minu jaoks pisut iseloomutuks ja tuimaks. Imelikul kombel ei vananenud Roo filmi kestel, rohkem kui kahekümne aasta jooksul põrmugi, otsekui mingi pühak. (Kui üldse selles filmis keegi Roo põlvkonnast vananemise märke ilmutas, siis Indrek Kallaste ja Leo Solba.)

Suuri naiserolle oli “Tuulepealses maas” paraku vähe. Kahtlemata kõige olulisem naine filmis, üdini romantiline Adele Kallaste (Evelin Pang), keda ei säästetud ei õnnetust armastusest, tuberkuloosist ega surnult sündinud lapsest, kippus iga osaga järjest enam piirjooni kaotama, tõsi küll, sugugi mitte teda hiilgavalt mänginud näitleja süül. Mingi amorfse ja tabamatu “iginaiselikkuse” kehastusena rändas ta käest kätte, temaga oli vähemalt neli-viis seksistseeni ja seejuures vägistati teda vähemalt kahel korral.

Näib, nagu poleks filmi autorid osanud oma ajusünnitisega lõpuks midagi peale hakata ja lasid ta viimases osas hävituspataljonlastel lihtsalt (ja seejuures õige elajalikult) ära tappa. Vend ja kallim, tasunud tabatud mõrvaritele automaadivalanguga kätte, mähkisid Adele teotatud surnukeha valgesse linasse ja matsid maha. Jah, mida muud neil üle jäigi. Adele Kallaste polnud seejuures ainus naine, kelle filmi autorid hukata lasid: sama saatus sai osaks ka Toomas Roo Vabadussõja-aegsele põgusale armastusele, looduslapsest vene külapiigale, kelle tema kommunistist mees karistuseks üles poos.

“Tuulepealne maa” võiks, nagu öeldud, jätkuda. Ees on veel palju huvitavaid aastaid. Mõndagi on veel lahtine. Millisest tegelasest võiks saada 2. maailmasõjas näiteks sakslaste käsilane, vahest isegi, ütleme, Karl Linnase tüüpi sõjakurjategija? Kõige tõenäolisem kandidaat Leo Solba, see närukaelast nahahoidja ja tuulelipp, Vabadussõja kangelane, piiritusevedaja, juunikommunist, küüditaja, röövel ja seksmaniakk on kahjuks kõrvaldatud. Pideva sordiini all tegutsevas Toomas Roos oleks nii suurele vihale potentsiaali küll, kuid jääb küsitavaks, kas tema noorpõlvekallima Adele Kallaste surmast selle lahvatamiseks piisab.

Jah, võib-olla oleks Toomas Roo kujunemine natsiks olnud võimalik juhul, kui tema perekond ei oleks 1941. aastal küüditamisest vaat et uskumatul kombel pääsenud ja kui tal poleks last ning naist Maretit, kes on ta juba kord depressioonist, joomatõvest ja ühtlasi autoritaarsetest kiusatustest (vapsiseiklus) terveks ravinud, ja kes teda südamest armastab. Indrek Kallaste on sakslastega koostööks oma südames liiga suur demokraat, tema esmaseks mureks näib olevat arusaadaval kombel taasühinemine oma perekonnaga, kes on Rootsi põgenenud. Sisse tuleks tuua uued tegelased ja tulemuseks oleks juba täiesti uus lugu.

Aga kes teab, võib-olla ärkab Leo Solba õudusfilmi koletisena veel ellu. Solbal on visa hing, ühe tapmiskatse elas ta ju üle.

—

P.S. “Tuulepealset maad”, mida näidati ETV-s 9. oktoobrist 25. detsembrini 2008, on võimalik vaadata ka ETV koduleheküljel.

Kolm armastusfilmi (PÖFF)

Otsustasin selle aasta PÖFF-il (Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival) vaadata vaid paari filmi. Aasta lõpp on kiire ja PÖFF-i roll pole nagunii enam ammu see, mis tal on kunagi olnud: kes vähegi viitsib, leiab ka muul ajal juhust vaadata filme, mis ei ole tehtud üksnes Hollywoodis. Jätsin valikust kõrvale teatud maailmanurkadest pärit filmid. Kõigepealt filmid, mis on pärit Aasiast, sest juba mõnda aega on mul Aasia kino puhul tunne, et ma ei tunne neid kultuure küllalt hästi, et suudaksin seal valminud filme mõista muul kui vaid mingil väga üldinimlikul tasandil. Kõrvale jätsin ka filmid Venemaalt ja mujalt, kus loomevabadus võiks olla piiratud, sest mul ei ole momendil jaksu juurelda alltekstide üle, mis on neisse filmidesse tsensuuri ülekavaldamiseks võib-olla sisse kodeeritud. Angloameerika kultuuriruumi filmid jäid samuti valikust välja, sest tõenäosus neid varem või hiljem näha on nagunii suur. Ja seesama viimane kaalutlus välistas ka filmid, mis on tehtud Soomes ja ka Skandinaavias.

Nii et minu väga isiklikud valikufiltrid läbisid viimaks järgmised kolm filmi: hollandlase Mijke de Jongi (*1959) “Astmed” (“Tussenstand”, 2007), sakslase Andreas Dreseni (*1963) “Üheksandas taevas” (“Wolke Neun”, 2008) ja argentiinlase Albertina Carri (*1973) “Marutaud” (“La Rabia”, 2008). Esimest kahte vaatasin Tartu kinos Cinamon (mis oli ka mu esimene selle kino külastus) ja viimast Tallinna kinos Sõprus. Mijke de Jongi filmi tahtsin näha juba kas või seetõttu, et see on hollandi film. Andreas Dresenilt olin ennegi üht-teist näinud ja nähtu oli mulle muljet avaldanud. Ja Albertina Carri film intrigeeris temaatiliselt ning ajaliselt (ma ei viibi ju iga päev Tallinnas), pealegi oli mul viimasel ajal Argentiina kinoga häid kogemusi olnud. Tundub, et kolm valitud filmi sobisid õnneks ka üsna hästi kokku, sest nad tiirlevad kõik armastuse teema ümber. Või täpsemini: nad tiirlevad teema ümber, mis küsib armastuse võimalikkuse järele.

Elo Viiding kirjutab oma eilses Sirbi-artiklis “Projekt nimega Armastus”, s.o arvustuses Lionel Shriveri romaanile “Me peame rääkima Kevinist”, nõnda: “Ent kas ei kipu armastuski olema üks defineerimatu ja määratlematu igavikuline tunne, kahtlemata stereotüüp (ja seetõttu just nagu tabu), ning teatud osa sellega seonduva inimkäitumise analüüsimisest ja mõtestamisest selgelt tõrjutav. Ning kas pole see ka üks küllasemaid ja samas süütunnet tekitavamaid metafoore tänapäeva maailmas; kas pole see üks armastatumaid ja manipuleeritavamaid argumente; üks põhjapanevamaid mõisteid, mille retooriline võlu peab alati varjutama pealiskaudsuse, inimliku ülbuse ja/või ebaõigluse (“Kas sina ei armastagi oma kodumaad?”, “Kas sinule ei olegi ligimene, Teine ja Võõras armas?”)?” Ometi on armastus, olgu ta kui äraleierdatud tahes, üks väheseid asju maailmas, mis tõepoolest inspireerib.

Astmed

Hollandi (naissoost) režissööri Mijke de Jongi “Astmetes” keskmes on kahe endise kallima, aastate eest lahku läinud ja juba keskealise naise (Roos) ja mehe (Martin) omavahelised vestlused restoranides ja kohvikutes. Kaks haritlast, kes peaksid ju oskama teineteisega toime tulla. Ilusad ajad on möödas, ent sellest ei sobi rääkida, sest vahepeal on midagi olnud, millest ei saa enam õieti rääkida või ei saa ikka veel. Või ei peagi saama. Kuid alles on jäänud soov omavahel vähemalt hästi läbi saada, sest ollakse ju koos veetnud märkimisväärse osa oma elust, võib-olla parimad aastad üldse. Kuid pole selge, kus asuvad piirid, millest üle astuda ei sünni. Palju on juttu “ruumist”, mida armastajad teineteisele andma peaksid. Ootamatud flashback‘id: aeg-ajalt näib, nagu polekski vestlejad enam lihtsalt väga head sõbrad, kes on teoreetiliselt kõigest üle, vaid ikka veel kallimad, keda seovad ka emotsioonid. Kõlab õelaid ja kiuslikke, mürgiseid (teravmeelseid?) märkusi, otsekui polekski juba ammu lahku mindud, valatakse pisaraid.

Ja seal kusagil vahel vestlejate laps, ema juures elav teismeline poiss (Isaac), kes on muust maailmast eraldumas ja tõmbumas oma enam-vähem ligipääsmatusse ruumi. Jaapani kultuurist tuntud nähtus hikikomori tuleb jutuks ka eksplitsiitselt. Film koosnebki kahest väga erineva esteetikaga osast. Ühelt poolt endise paari lakkamatud vestlused, mille juures kasutatakse palju suurt plaani (või ülisuurt plaani: extreme close-up), nii et tajutavad on vestlejate pisimadki emotsioonid ja hääletooni virved. Armastuseks vajalikust ruumist rääkivad teoreetikud, kes on ninapidi koos ja kombivad teineteise piire. Teiselt poolt nende poja sõnatud hulkumised tühjades ruumides, sissemurdmised neisse varga kombel (meenub korealase Kim Ki-duki “Tühi maja” (“Bin-jip”, 2004), mida Mijke de Jong enda sõnul küll näinud ei olnud). Režissööritöö eest sai film 2007. aastal Hollandi filmifestivalil Kuldvasika (Gouden Kalf). Muide, filmi pealkirja eestikeelne tõlge on minu meelest pisut ebaõnnestunud. Originaali pealkiri tähendab vahepealset seisundit, olekut millegi vahel. Ja see seisund iseloomustab nii ekskallimaid, kes pole veel omavahelise läbisaamise optimaalset vormi leidnud, kui ka nende poega, kes justkui kuhugi ei kuulu.

Üheksandas taevas

Sakslaselt Andreas Dresenilt, kes kuulub vaieldamatult saksa nüüdiskino tippu, olin näinud tema 2002. aasta filmi “Poolel teel” (“Halbe Treppe”), mida võiks võrrelda “Sügisballiga”. Ida-Saksamaal, kust autor pärit on, toimub ka filmi “Üheksandas taevas” tegevus, paneelmajade miljöös, mida kujutas juba ka “Poolel teel”. Filmi “Üheksandas taevas” teeb eriliseks ja erandlikuks ka armastusfilmide hulgas see, et see on lugu armastusest eakate inimeste vahel (ja seetõttu ei sobi võrdluseks ka Rainer Werner Fassbinderi klassika “Angst essen Seele auf” (1974), mis räägib vana saksa naise ja noore araabia mehe suhtest; üldse, Fassbinder vist ei usugi n-ö võrdse ja kahepoolse armastuse võimalikkusse). Juba kolmkümmend aastat Werneriga abielus olnud Inge, õmbleja, armub korraga üksikusse Karli. Ei midagi erilist? Kuid Inge läheneb juba seitsmekümnele ja Karl on seitsekümmend kuus. Karliga võrreldavas eas on ka Werner. Inge ja Werneri abielule ei ole kindlasti midagi ette heita, seal on hoolitsust ja turvalisi ühiseid rituaale, ei puudu ka seks. Ühiste sugulaste ja tuttavate kaudu on nad ammu lahutamatuks tervikuks kujunenud. Kuid Inge ülepeakaela-armumise järel laguneb see kõik lõpuks, tahes-tahtmata, koost, Werneri jaoks tagasipöördumatult.

See film on kahtlemata teatav protest nooruskultuse vastu, mis vananevat keha kas häbeneb või selle lausa surnuks vaikib. Andreas Dresen on öelnud oma filmi kohta: “Mind vihastas, et ühiskond muutub järjest vanemaks, aga selle juurde kuuluvaid pilte polegi olemas — armastus ja seks lakkavad teatud vanusest peale otsekui eksisteerimast.” Esimene seksistseen Inge ja Karli vahel, päris filmi alguses, on filmitud erksuvises päevavalguses, mis armutult kehad nende ilus ja puudustes nähtavale toob. Mulle tõi see meelde ka ühe juba aastaid tagasi nähtud soome dokfilmi vanadest naistest, kes rääkisid, et vananemise juures on nende jaoks kõige hullem ja talumatum see, et nende keha tahetakse järjest vähem puudutada. Andreas Dreseni film näitab ka seda, et ehkki tunded ei kao vanadusega kuhugi, võib kirgliku armastuse pahupool olla seejuures võrreldamatult traagilisem: 76-aastase inimese jaoks tähendab mahajätmine enam-vähem kindlat surma. Umbes nii. Igatahes oli “Üheksandas taevas”, mis esilinastus 2008. aastal Cannes’is, küll helge film, kuid pärast kinost lahkumist täitis mu südant imelik ängistus.

Marutaud

Argentiina kino on viimastel aastatel välismaal silma paistnud. Huvitaval kombel kuuluvad sealsete tipprežissööride hulka just naised (Lucía Puenzo 2007. aastal valminud debüütfilmist “XXY” olen ma suvel juba kirjutanud). Albertina Carri filmi “Marutaud” tegevuskohaks on külaühiskond. See on film kahest perekonnast kusagil Argentiina kolkas. Kolgas küll, kuid looduslikult imekaunis, salapärane ja põnev kolgas. Perekondade elu sisuks on töö ja armastus. Kusjuures töö, mida need maainimesed igapäevaselt teevad, võib linlasele tunduda ühelt poolt võika ja tülgastavana, kuid teiselt poolt ihaldusväärsena — eks või ju mõelda, et sellise eluviisi juures on kõik kuidagi ehe ja loomulik. Kas see ongi see päris elu, mitte võlts simulaakrum? Mine tea. Inimesed ja loomad elavad siin selles omamoodi paradiisiaias koos ega erinegi üksteisest kuigivõrd. Verisest ja lärmakast seatapust, mille juures suur osa filmivaatajatest silmad ära keerab või ebalusest naerma puhkeb, võtavad perekonnad osa stoilise rahuga — igaühel on oma töö, nii vanadel kui noortel, nii meestel kui naistel. Siin ei mõtle keegi sekunditki delfiinide ja vihmametsade saatusele, elu tahab lihtsalt elamist. Ühel searümpa harjastest puhtaks nülgival naisel on seljas kampsun, mille kõhul on Maailma Looduse Fondi logo (pandaga WWF). See on lihtsalt kampsun, ei midagi enamat. Üks kampsun teiste hulgas, kehakate, mis sel päeval juhuslikult selga sattus. Pandaga WWF pole tähtis ka koerale, kes öösel maainimeste lambaid murrab.

Samasugune n-ö ürgne ja tsivilisatsioonist puutumatu on ka nende maainimeste armastus. See ei ole rüütlite ja daamide Minne, vaid puhas tung. See on end pakkuva juhuse ärakasutamine esimesel võimalusel, mis realiseerub sageli sadomasomängude kujul. Loomulikult on taolise “puhta armastuse” vältimatuks osaks ka petmine, sest tung ei tee kompromisse, ta tuleb ja läheb täpselt siis, millal ise heaks arvab. Ja petmise saab lunastada ainult surm, see ainus üldarusaadav karistus. See on üdini patriarhaalne maailm, kus jahipüss ja pussnuga on alati käepärast. Selles maailmas elab ka väike tundlik tüdruk Nati. Nati on tumm. Ainus häälitsus, mida ta suudab teha, sarnaneb seakisaga. Ja seda kisa ollakse selles maailmas nõus kuulma ainult sea suust. Seepärast Nati pigem joonistabki. Tema pildid, karikatuursed üldistused sellest primitiivsest (paradiislikust?) inimühiskonnast, hakkavad “Marutaudi” loo murdehetkedel väikeste õudsete animafilmidena elama. Julge ja meeldejääv film.

—

P.S. Milline film mulle kolmest kõige enam meeldis? Raske öelda, nad olid nii erinevad. Kõik kolm olid kindlasti elamused. “Astmeid” vaatas (Cinamon, 1. dets.) 15 inimest, “Üheksandas taevas” pakkus huvi (Cinamon, 4. dets.) umbes 30 inimesele (kultuurilooline seik: saalis istus ka Hasso Krull), “Marutaudi” ajal (Sõprus, 5. dets.) oli saalist täidetud umbes pool. Ah jaa, vaatasin PÖFF-i kodulehelt, et “Astmed” oli Eesti publiku ükskõikseks jätnud. See on huvitav. Põhjus on oletatavasti see, et filmis on palju dialoogi, mis on väga nüansikas, kuid subtiitrite kaudu, mis niikuinii lihtsustavad,  on seda võimatu tajuda (ja võimatu on jälgida miimikat ja lugeda samal ajal teksti).

P.P.S. Minu arvustuse eelmise aasta PÖFF-il (2007) nähtud kahele filmile (Ann-Kristin Reyelsi “Jahikoerad” (”Jagdhunde”, Saksamaa, 2006/2007) ja Catherine Breillat’ “Vana armuke” (”Une vieille maîtresse”, Prantsusmaa, 2007)) leiab siit.