R. W. Fassbinder: Tee tagasi

Ma ei näinud teda enam kunagi, seda väikest tüdrukut. Ma polnud enne, viimasel ööl, maganud. Igavesti kestev vihm muutis mind täiesti närviliseks ja kuidagi tahtetuks, jättes mu ilma korrastatud mõtlemisvõimest. Öö oli olnud soe, nii soe nagu vihm, mida mitu nädalat kallas. Olin õhtu varem ühes restoranis korralikult söönud ja siis läbi vihma koju läinud. Peaaegu kuumalt voolas vesi mööda mu nägu alla ja tungis hästi aeglaselt minu sisse. See mõjus mulle ebamugavalt, isegi tüütult. Järgnenud öö oli olnud julm. Lakkamatult ladisesid piisad mu ajusse, vähkresin ühelt küljelt teisele ja muserdusin lootuses magama jääda. Mõned korrad tõusin ma jalule ja jõin klaasi õlut, külma õlut jääkapist, see tegi mind lühikeseks ajaks jälle värskeks. Aeglaselt, väga aeglaselt roomas ligemale hommik, öö muutus päevaks, halliks argipäevaks. Jälle oli taevas vihmapilvi täis, ja juba varahommikul lasus linna kohal rusuv leitse. Mind vaevas kohutav peavalu, üks sootuks uus tunne oli mind vallanud, üks hoopis ootamatu vastumeelsus, mõõdutu labiilsus. Mulle oli kõik ükspuha, tahtsin vaid rahu ja vaikust. Tee töö juurde tahtsin maha käia jalgsi. Minust lendas mööda inimesi, linna määras rahutus, vaat et ogaruse taoline, ruttu, kõik peab käima ruttu, ruttu tööle, ruttu palju raha teenima, ruttu, ruttu. Kiirus on fantoom, millest tuleb jagu saada, enne kui ta meist jagu saab. Tõtlik hingeldus, katkendlikud sõnaräbalad, kriuksuv tramm, vaikne, soe vihm, autod, pidurdavad, tuututavad, rutt. Peatänaval kõnetas mind üks väike tüdruk. „Kas te lähete tööle?“ Pooleldi lõbustatult, pooleldi pahaselt vaatasin alla tüdruku poole. Mul pidi olema seejuures väga rumal ilme, sest väike tüdruk naeris, klaasselget, hõbedast naeru. Muidugi lähete tööle, kes siis täna ei läheks? Ta võis olla umbes üheksa-aastane, tal oli seljas helesinine kleidike, ja paremas käes hoidis ta sama värvi vihmavarju. Kas lubate, ma saadan teid? Ainult natuke maad? Ikka veel olin ma nii hämmeldunud, et unustasin sootuks vastata, aga ta ei paistnudki olevat mingit vastust oodanud, sest ta sammus uhkelt ja täie endastmõistetavusega minu kõrval. Ma ei märganud (võib-olla ma ei tahtnudki), et ta oli pööranud valesse suunda, mitte mu töökoha poole, vaid vanalinna, kordagi kõhklemata. Tükil ajal ei lausunud ta sõnagi, ja mul oli tunne, et teda polegi enam olemas, kuid siis ütles ta täiesti ootamatult, et tal on kõht tühi. Vaatasin talle kohkunult otsa ja küsisin siis, mille isu tal on. Miks ma õigupoolest ei võiks talle midagi süüa osta? Kui tal on kõht ometi tühi. „Ah, tegelikult ma ei teagi, mille isu mul on, nii raske on midagi soovida.“ Ägestusin nüüd tahtmatult. „Noh aga seda, mida sa tahad, pead sa ikka teadma.“ Ta vaatas kohkunult minu poole üles ja ütles, suu peaaegu nutuvõrus: „Ega sa ei pea mulle midagi ostma, kui sa ei taha.“ Ütlesin seepeale väga sõbralikult: „Ei, ma ostan sulle hea meelega. Ainult et sa pead ütlema, mida sa tahad.“ Nüüd naeris ta jälle: „Ah jaa? Tahaksin kangesti limonaadi!“ „Limonaadi? Minu arust oli sul ikka kõht tühi?“ Ta vaatas maha ja arvas: „Tead, ma mõtlesin ümber. Ma tahaksin limonaadi, sidrunilimonaadi.“ Otsisin pilguga poodi ja rahustasin teda: „Muidugi mõista võid sa ka sidrunilimonaadi saada. Tahad õunakooki ka?“ — „Jah, õunakooki tahan ka.“ Ta juhtis mind vanalinnas edasi, läbi kitsaste tänavate, mööda inetutest majadest, mis jätsid halli päeva tõttu veelgi inetuma mulje. Tõin siis ühest poekesest limonaadi ja tüki õunakooki. Aga vahepeal oli ta ümber mõelnud, ta ei tahtnud enam midagi. Sõin siis kõike üksi ja rüüpasin limonaadi peale. Natuke aega hiljem ütles ta, et varsti tuleb laste mänguväljak, ja et ta tahab sinna minna. Sinna polnud ka enam jäänud palju maad. Väljakut raamisid leinapajud, ja seal oli palju mängurajatisi. Kiiged, turnimispuud, räpane liivakast, kestvast vihmast mülgastunud. Mängivad lapsed oleksid sünget atmosfääri rikkunud ja ma rõõmustasin, et ühtegi polnud. Nii olime täiesti üksi. Polnud isegi vanaisasid ega vanaemasid, imelikul kombel, samas kui nad muidu, kududes ja sigareid suitsetades, täidavad kõiki mänguväljakuid. Istusime ühele märgadest pinkidest, aga meil polnud sellest lugu, sest olime niigi läbimärjad. Kaua valitses vaikus, nautisin värsket õhku, minu peavalu ja ebakindlus olid kadunud. Siis ütles ta järsku: „Jutusta mulle midagi.“ Jutustada? Mida küll oskan ma jutustada ühele väikesele tüdrukule? „Jah, aga mida sulle siis eriti kuulda meeldiks? Mõnda lugu?“ Olin veendunud, et ta nõuab nüüd „Hansukest ja Gretekest“ või „Lumivalgekest“, aga tema ütles ainult: „Ükskõik mida. Mis sul parajasti pähe tuleb.“ Aga ka sellest ei saanud ma veel inspiratsiooni. Päev oli hall, muusikata, vihma sadas monotoonselt, mõttetult, ka tüdruk näis olevat mõttetu, elu, rõõmuta, unenägu oli katki, verele kistud. Ja nii ma alustasin. Algul puterdades, aga siis selgelt ja kindlalt: „Oli kord üks noor mees, kes tahtis jõuda kõrgele, ta tahtis kunstnikuks saada. Kunstnikuks! Nojah — ta maalis täitsa hästi, ta oskas ka kirjutada — päris toredaid salmikesi — jah — salmikesi. Aga kõigel puudus täiuslikkus, ta pidi veel enese kallal tööd tegema, aga seda ta ei osanud ega tahtnud, sest ta oli jonnakas, kõige suhtes üleolev, ja nii juhtus, et ta lihtsalt lõpetas kunstnikuks olemise. Ta unustas ära, et talle oli suurt tulevikku ennustatud, ta ei tahtnudki enam sellesse uskuda. Seetõttu üritas ta saada näitlejaks. Sellega läks alguses ka täitsa hästi, ta mängis hästi, aga liiga isepäiselt, ja tema õpetajatele tema mängulaad ei istunud, nad laitsid maha kogu tema plaani. Aga nii oligi vast kõige parem, sest kui inimene võib midagi nii ruttu lõpetada, siis pole see talle ka eriti tähtis. Ja nüüd leidis ta end täiesti uuest olukorrast. Kõik oli läinud viltu, kõik. Kas ta tahtis või mitte, nüüd tuli tal leida endale elukutse, päris harilik elukutse. Raske asi inimesele, kes pole õppinud muud kui olema kunstnik. Ta taotles müüjakohta ühes raamatukaupluses. Ta võeti tööle, ta tõestas end, aga ta sai õnnetuks, talle ei pakkunud see elukutse midagi, see muutis ta rahulolematuks. Aga ta pidas vastu, ja ta peab vastu tänase päevani. Või? Maailm on nii alatu, et elu annaks võrrelda ainult võitlusega. Mis sa arvad?

Mul tuli naer peale. Tüdruk oli magama jäänud. Mida muud ma oleksingi võinud oodata? Hakata oma rumala looga väikest tüdrukut piinama! Aga tal oli kindlasti und vaja, kui ta suutis märjal pargipingil ilma pikemata magama jääma. Mõlgutasin ise veel edasi kõige ja eimillegi üle. Maailm on ilus, on puid, värve, armastust, on kevad, päike, ennekõike päike. Aga maailm on karm ja alatu, salalik. Või äkki võib temast jagu saada? Kas mul peaks olema äkki võimalik iseendast ja maailmast jagu saada? Võtan kätte ja hakkan vastu kõigele kurjale, hakkan jälle elama, elama. Üleni mõttesse vajunult tõusin püsti ja läksin päikese poole, selle päikese poole, mida ma vajasin. Läksin edasi läbi vihma, sügise, surnud lehtede, kollaste ja punaste. Ma teadsin nüüd, mida teha tahan: kirjutada, jälle kirjutada, ma hakkan enda kallal tööle, hakkan võitlema, ma pean hakkama võitlema, aga ma tahan ja ma suudan. –

Ruttu oli see päev mööda läinud, olin väsinud, ja minu valu oli kadunud. Lõpuks ometi saan ma jälle magada, saan rahul olla, võib-olla õnnelik? Natuke aega enne uinumist meenus mulle jälle tüdruk. Kas teda oligi üldse olnud? Ma ei või seda täie kindlusega öelda.

Tõlgitud originaalist: Der Weg zurück. — Fassbinder, Rainer Werner. Im Land des Apfelbaums. Gedichte und Prosa aus den Kölner Jahren 1962/63. Hrsg. von Juliane Lorenz und Daniel Kletke. München: SchirmerGraf Verlag, 2005, lk 91–95.

Saksa filmirežissöör Rainer Werner Fassbinder (1945–1982) kirjutas selle teksti väga noorelt — umbes 16-aastaselt, olemata siis veel muidugi režissöör. Fassbinder köitis mitukümmend masinakirjas luuletust koos mõne proosapala ja kahe kuuldemänguga käsitsi kokku (kaks köidet: „im land des apfelbaums“, 1962 ja „im land des apfelbaums II“, 1963), kasutas esi- ja tagakaanel illustratsioonideks Marc Chagalli motiividega postkaarte (muu hulgas siin postituses kasutatud guaššmaali „Les Mariés de la Tour Eiffel“) ja pühendas teose emale. Trükki jõudsid need tekstid hoopis hiljem (2005).

Fassbinderilt Tsitronkollases (1. märtsil 2008) veel: „Fassbinder emaga demokraatiast“, s.o vestlus 1977. aastast.

Autodafee Rua da Fél

Lühem versioon: Eesti Ekspress („Autodafee Rua da Fél“, 7. 4. 2011).

„Neetud eluga“ 2009. aastal debüteerinud Jan Beltrán on avaldanud sestpeale romaani aastas. 2010. aastal järgnes „Nora“. Äsja ilmunud „Jumala poolt hüljatud“ (Tallinn: Topper, 2011; 265 lk) on Barcelonas elava eesti kirjaniku sulest juba kolmas romaan.

Beltránil näib olevat soov kirjutada totaalset lugu, võtta oma tegelased ette pealaest jalatallani, hällist hauani. Totaalsest loost ei saa puududa surm. „Jumala poolt hüljatud“ on hääbumise lugu kolmekümnes peatükis. See on lugu Massaud Botelhost — Lissaboni arveametnikust, kes kasvab üha enam kokku oma Rua da Fél asuva majaga, mille elu on talle nooruses kinkinud. Ja Massaudi eluks on tema armastus maja omaniku Manuela, lesest aadliproua vastu: „Ma olen siin, teie alandlik üürnik Massaud Botelho, kes pole elu jooksul millegi muuga hakkama saanud kui vaid unistamise ja teie järele luuramisega. Andestage, kui suudate!“

Massaudi ja Manuela armastuse lugu hõlmab romaanist esimese kolmandiku. See armastus on traagiline, sest Manuela on surmast märgitud. Ja sellega võiks olla lõppenud ka Massaudi lugu, kuid Massaud pole traagiline kangelane. Sest mis on noorusarmastuse seitse aastat seitsmekümne üheksa aasta kõrval, mis talle on ühtekokku elada antud?!

Milleks alustada uut lugu, kui tunned, et vana pole veel läbi, kui tahad, et olekski vaid üks — Suure Eluarmastuse Lugu?! Nähes küll siin-seal uute lugude algeid, ei taha, ei julge või ei viitsi Massaud neist kinni hakata, laseb neil minna, kuni osutub, et ainsaks looks, mis tal õieti on, on see ammuteada lõpuga vana lugu, mida mängib inimestega elu. Sest suur on elu, kuid ühe elu lugu on suur vaid harva. Ehk Faehlmanni eleegilises sõnastuses: „Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri./ Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!“ Otsekui ämblik istub vananev Massaud oma aegamisi tondilossistuvas õnnepalees, kiilaspea läikimas „nagu pesukausist vastu sillerdav kuu“, oodates midagi või kedagi, ja saades viimaks majaga üheks. Sest majadki on tehtud põrmust.

Kuid mitte ainult majaga ei saa Massaud üheks, vaid ka linnaga, kus see maja asub. Nagu ka maaga, kus asub see linn. „Jumala poolt hüljatud“ on ühtlasi Lissaboni ja Portugali romaan — niisugusena vist ainulaadne eesti kirjanduses. Massaudi hääbumise kangasse on põimitud peatükke ka selle kauge kandi ajaloost: kõneks võetakse 1755. aasta maavärin Lissabonis, Neitsi Maarja ilmumine Fátimas 1917. aastal ja muudki, sõna saavad ka António de Oliveira Salazar ja Fernando Pessoa. See lisab erakust arveametniku banaalsele elule müütilist mõõdet, kuid relativeerib teisalt muidugi ka Lissaboni ja Portugali ajaloolist hiilgust. Rahu ja vaikust, argirutiini ihalev Massaud, Salazari ajastu laps, on nii enesekeskne tüüp, et ei pane näiteks kuulsat 1974. aasta kuulsat Nelkide revolutsiooni õieti tähelegi. Ega ka Chiado linnaosa põlengut 1988. aastal. Jne.

Beltráni tegelased on reeglina „väikesed inimesed“. Nii ei puudu tema tekstidest ka hoobid, mida jagab neile saatus, nagu ka kingitused ja armuannid, juhused ja imed — kogu see melodramaatiline tulevärk. „Jumala poolt hüljatutel“ on sellest ooperist varuks ka verehaigus, õudne kääbuslaps ja intsest. Beltráni tegelastel näib lasuvat needus. Tema debüüdi ja värske romaani pealkirjad on semantiliselt väga lähedased, kuid „Jumala poolt hüljatud“ tungib selles needuse rägastikus hoopis kaugemale.

Melodramaatilisust rõhutab veelgi romaani raamatulik stiil, mis on olnud valdav ka Beltráni eelmistes teostes ja mis saavutab nüüd arvestatava keelevirtuoossuse. Beltráni keel on uues romaanis rikkam ja paindlikum kui eales varem. Autor ei löö risti ette ka klišeede kasutamise ees, ennekõike oma tegelaste hingeelust rääkides, kuid nihestab seda irooniliselt ikka ja jälle teatava lajatava kõnekeelsusega, mis muudab tulemuse mänguliseks — ja tegelased pisut karikatuurseks. Beltráni olustikukirjeldused on silmatorkavalt detailsed ja täpsed, neis on kuhjaga värve ja helisid, maitseid ja lõhnu. See kirjutamisviis näib osutavat käes- ja olemasoleva pildistamise soovile, ihale silmapilgust ihu ja hingega kinni hoida. Säärast hoiakut võiks nimetada melanhooliaks. Portugalis nimetatakse seda saudade’ks. Ja nii pole ehk liialdus näha ka luuüdini saudade usku Massaudi maises elukäigus Rua da Fél, eesti keeli Usu tänaval, omamoodi autodafeed — usutegu. Mida maailm, teadagi, harva tähele paneb.

Beltráni loomingut, mis tema teisest romaanist peale ei seostu Eesti ainesega isegi mitte riivamisi, võiks pidada eksootiliseks taimeks eesti kirjanduse rohtaias. Ent vähemalt üks Massaudi sugulane eesti kirjanduses siiski leidub – Valev Uibopuu 1982. aastal Lundis ilmunud novelli „Kangekaelse elu ja surm“ peategelane Ivvo Kaugla, Stockholmis elunev üksilduv pagulashing, kes keeldub lahkumast oma toapugerikust (mis talle rangelt võttes ei kuulugi) lammutusele määratud majas ja seal viimaks raugana surnuks külmub. Unustatuna ja sissemüürituna. Võiks oletada, et mõlema autori huvi — ja kõige iroonia kiuste ka sümpaatia — sellise tegelaskuju vastu on mingilgi määral seotud emigratsiooni eraldatusest tulenevate eksistentsiaalsete hirmudega.

Balti hingedest

Lühendatud ja muudetud versioon: „Balti hinged merevaigukildudes“ (Postimees, 19. 2. 2011).

—

Hollandi kirjaniku Jan Brokkeni (snd 1949) mahukas (463 lk) raamat „Baltische zielen“ alapealkirjaga „Lotgevallen in Estland, Letland en Litouwen“ (eesti keeles „Balti hinged: Inimsaatused Eestis, Lätis ja Leedus“), mis hiljaaegu ilmus (Amsterdam/Antwerpen: Atlas, 2010) on muidugi haruldane ja seda rõõmustavam sündmus. Ei juhtu just sageli, et Baltikum Madalmaade raamatulugeja (veel vähem kirjaniku) tähelepanu köidaks. Brokkeni teosest novembri keskpaiku ilmunud esimesele trükile järgnes detsembri algul juba teine trükk, Hollandi raamatumüügi edetabelites seisis „Balti hinged“ väga kõrgetel kohtadel.

Žanriliselt on „Balti hinged“ raskesti lahterdatav teos: kultuuriloolise mündiga reisikiri-publitsistika resp. subjektiivne dokumentalistika — neid ja sarnaseid määratlusi, mida Nõukokogude ajal mh Juhan Smuuli, Lennart Mere ja mõne teise kohta kasutati, võiks kasutada ka „Balti hingede“ puhul. Ajakirjandusliku taustaga autor Brokken on kirjutanud peale ilukirjandusliku proosa ka hulgaliselt reisikirju. Ega Baltikumist hollandi kirjanduses õieti kirjutatud polegi, meenuvad vaid Cees Nooteboomi (snd 1933) „Baltische reizen“ („Balti reisid“, 1993) ja Tallinnast pärit vene-tatari juurtega Sana Valiulina (snd 1964) proosa. Vist on Baltikumist (vähemalt Riiast) juttu ka Geert Maki (snd 1946) tüsedas raamatus „In Europa: reizen door de twintigste eeuw“ („Euroopas: reisides läbi kahekümnenda sajandi“, 2004; 1222 lk!), aga seda pole ma lugenud. Baltikum ei ole hollandlaste jaoks igatahes eriline maailma naba.

„Balti hinged“ on Brokkeni viimasel kümnekonnal aastal (1999–2010) tehtud Baltikumi-reiside saadus, viisteist peatükki annavad kokku terve galerii Baltikumiga seotud inimeste portreedest ja nende kaudu ülevaate ka selle Euroopa nurga ajaloost ja tänapäevast. Need on enamasti tervet peatükki hõlmavad portreed loomeinimestest, kelle hulgas mõnedki on maailmakuulsad: režissöör Sergei Eisenstein (ja tema isa arhitekt Mihhail Eisenstein, kelle loodud on paljud juugendstiilis majad Riias) ja viiuldaja Gidon Kremer Riiast, kirjanik Romain Gary (Roman Kacew) Vilniusest, skulptor (Chaim) Jacob (Jacques) Lipchitz Druskininkaist, maalikunstnik Mark Rothko (Marcus Rothkowitz) Daugavpilsist, filosoof Hannah Arendt Königsbergist ja helilooja Arvo Pärt Rakverest — kahtlemata väga auväärne rida.

Omaette peatükid on pühendatud ka „väiksematele“ baltlastele, teiste hulgas Riia raamatukaupmehele Jānis Rozele ja tema perekonnale, Vilniuses „laulva revolutsiooni“ ajal Nõukogude tanki alla jäänud ja hukkunud leedu tüdrukule Loreta Asanavičiūtėle, Mõisamaalt 1939. aastal Saksamaale lahkuma sunnitud Wrangel(l)ite perekonnale (kelle üks liige Hollandisse sattus ja seal 1950. aastatest peale menukat moelehte juhtis), Eesti Juudi Kogukonna (endisele) esimehele fotograaf Ilja Sundelevitšile ja viimaks möödunud aastal tabatud spioon Herman Simmile. (Simmi kui Venemaaga diili tegeva ja võib-olla suurt tehingupartnerit üle kavaldada lootva baltlase tüüpkuju sissetoomine on Eestis viimastel päevadel puhkenud poliitiliste skandaalide ja kahtlustuste taustal muidugi põhjendatud. Selles seoses tuleb raamatus jutuks ka Konstantin Päts. „Natuke Simmi on meis kõigis,“ ütleb Brokkenile (lk 439) üks anonüümne Eesti ajakirjanik.)

„Balti hinged“ on kirju ja detailirohke raamat, millest on hollandikeelsel lugejal kindlasti avastada väga palju — olgugi et nii mõnedki käsitletud „balti hinged“ on rahvusvaheliselt väga tuntud, teatakse küllap minimaalselt nende seostest Baltikumiga. Eriti Leedut puudutav osa oli ka minu jaoks suures osas uus ja rikastav. Kindlasti ei ole „Balti hinged“ viimane sõna Baltikumi ja baltlaste teemal, see on subjektiivne käsitlus piirkonnast, mis autorile korda läheb. Kui see ilmuks Eestis (mõttekas oleks see siiski vaid lühendatud kujul), võiks teos kanda Petrone Prindi sarja vaimus pealkirja „Minu Baltikum“.

„Balti hinged“ on väga ladusalt loetav tekst, lugesin ta läbi kolme-nelja päevaga. Küllap tuleneb see osalt ka tekstis valdavast žurnalistlik-esseistlikust stiilist, mis, tõsi küll, paiguti tiheneb ilukirjanduslikuks. Stiili žurnalistlikul mündil on siiski ka teine külg: mõnikord näib, et autor keskendub liiga palju konfliktidele (näiteks isa ja poja motiiv Sergei ja Mihhail Eisensteini, aga ka Gidon Kremerit puhul), kaldub pisut liiga palju dramatiseerima ja skandaliseerima. Näiteks Jutta Rabe spekulatsioonide mängutoomine ja arutlemine võimalike seoste üle Herman Simmi ja Estonia katastroofi vahel on ehk põnev küll, kuid ei enamat. Ja küllap osalt sellesama kohatise žurnalistlikkuse tõttu kannatab ka raamatu faktitäpsus.

Minu jaoks on Brokken parim seal, kus ta on teadlikult subjektiivne ja isiklik — seal, kus tekst ei nõua põhjalikku Baltimaade (kultuuri)ajaloo tundmist. Vist kõige rohkem puudutas mind „Balti hingedes“ südamlik (ja ühtlasi kõige pikem) peatükk Wrangel(l)ite perekonnast, kes elasid 1939. aasta Umsiedlung‘ini Nõmmel ja Mõisamaal ning kelle üks võsu, Anna-Liselotte (Lotti) von Wrangel, pärast sõja lõppu abielu tõttu Hollandisse sattus. 1950. aastatel sai temast Hollandi populaarse moeajakirja Marion peatoimetaja. Hollandis elades vaikis ta oma baltisaksa resp. eesti päritolust teadlikult, püüdis integreeruda nii hästi kui võimalik (ja see õnnestus tal oivaliselt), sest see, mis kunagi oli, oli nii põhjalikult kadunud ja uuel kodumaal ei teatud ega taibatud tema identiteedist, eelnenud elust ja valikuvõimalustest nagunii mitte midagi. 2004. aasta suvel külastas Lotti viimaks taas Eestit — stseen, kuidas Lotti ja tema vend (Saksa poliitik) Olaf (von Wrangel) pärast aastakümneid Mõisamaal, Lotti sünnipäeval, järsku omavahel spontaanselt ja väga rõõmsalt eesti keelt rääkima hakkavad, on tõesti liigutav. Lotti tütar Karin oli Brokkeni ülikoolikaaslane, kes sai ema traumaatilisest minevikust teada alles 1968. aastal — pärast seda, kui oli emale teatanud, et andis valimistel hääle Hollandi Kommunistliku Partei (CPN) poolt.

Igal juhul tekitas Jan Brokkeni raamat minus hulga mõtteid. Keda need huvitavad, lugegu ka postituse ülejäänud osa.

Cees Nooteboom: Õigus on ellujäänutel

Kui laev sadamast kaugemale jõuab, lainetus suureneb. Ta näeb, kuidas jäähallid lained üksteisele selga langevad, jäähallilt, rohakashallilit, veest kiirgub kibedat külma. Vist kusagil siin oli see koht, kus uppus too teine parvlaev, kaheksasada inimest pardal. Tollal suur uudis, kuid nüüd jällegi ununenud. Õhuke veekile ja kaos, ühe tunniga oli võimalik täielikult kaduda. Hetkeks pildid vapustusest, hävingust, otsivatest helikopteritest osavõtmatu, lainetava vee kohal, seejärel taas nii kõrvulukustav unustus, et näis, nagu poleks ohvreid kunagi olemas olnud. Õigus oli ainult ellujäänutel.

Eesti. Ta oli seal korra varemgi käinud. Luteri kirikud täis balti parunite vappe, vene kirikud tulvil viirukit ja bütsantsi laule, viletsad teed ja uued teed, lagu ja ülesehitus, vene litsid ja nappides nahkjoppides mobiiltelefonidega sutenöörid. Venelased olid seal peremehetsenud ja nii umbes pooled elanikest küüditanud ja oma kaasmaalastega asendanud, ja ikka veel lasus selle väikese maa kohal suure maa vari. Tänavatel kuulis sama palju vene keelt kui eesti keelt — toda keelt, mis oli tundunud talle mõistatusena, sest selles polnud ühtegi tuttavlikku kohta, millest pidet leida. Võib-olla just seetõttu oligi ta selle pakkumise vastu võtnud. Muidugi mõista rääkis võttemeeskond sealgi hollandi keelt, aga muus osas oli oodata, et ta lahutatakse keelest ja tähendusest ning tal pole vaja mitte millestki aru saada. Pärast seda kui Elik polnud jälle mitmendat päeva välja ilmunud, oli ta Opsomeri ootamatu tööpakkumise viivitamatult vastu võtnud, et ootamise sundusest vabaneda. Omad vitsad peksavad oli selle kohta tobe ütlemine, kuid südames oli ta ometi tundnud midagi kättemaksu taolist.

Ootamatust purjus inimeste kisa lainest kuulis ta, et keegi tuli tekile.

“Meil on sinu pärast mure,” ütles Hugo Opsomer, “surnukskülmunud kaameramehega pole meil suurt midagi peale hakata. Kuule, sa näed välja nagu …” Ta ei saanud kunagi teada, nagu mis asi ta välja nägi, sest võrdlus jäi õhku rippuma. Salongis oli tapvalt soe. Lällutamine, mänguautomaadid, arusaamatus keeles televiisor. Mida tuli teha, et maailma vulgaarsusest pääseda?

“Allez, võta üks kärakas. Tule tagasi elavate juurde.”

Ta ei suutnud oma mõtteid enda küljest lahti raputada. Kas inimesed olid enam üldse armunud? Näis, nagu lööksid nad ikka veel üksteisele nugasid sisse, ajaksid üksteist taga ja laseksid armukadedusest maha, aga armunud? See sõna ei sobinud Elikiga kokku, Elik mõnitaks teda, sellest kuuldes. Aga kui lähedal sa sellisele asjale oled, istudes õhtust õhtusse Berliinis ja oodates, kuni kuuled uksel kraapimist. Ja miks siis just nimelt see, kes peaaegu sõnagi ei lausunud, kes rääkis teistega, kuid mitte temaga, kellel olid silmad, mis vaatasid sinust läbi, ja valge ning suletud keha, mis näis olevat tehtud alabastrist ja mida ta nüüd siin sadade purjus tuimade lihakerede keskel enda ees nägi, ometi kui see keha siis, kui ta sellest kinni hoidis, näis end tema küljest lahti kiskuvat, keha, mis võttis ta enda valdusse, nagu nii peakski asjad käima, tahtis teda kasutada nagu pahupidist sugutäkku, samal ajal kui ta kõigest sellest hoolimata iga kord end jälle tema võimusse andis ja tema tagasitulekut taga igatses selle tõttu, mis temaga selles toas juhtunud oli — saladuslik loits, mille vastu olid sõnad jõuetud, igatahes need, millest ta teadis, et nad kõnelevad talle tõtt, mis sisaldas reetmist, pattu ühe varasema elu vastu, milles polnud iialgi olnud sellist intensiivsust.

“Mida me homme esimese asjana teeme?” küsis ta.

Hugo Opsomer võttis oma kotist välja raamatu ja näitas talle ühte Stalini kuju: selili maas prahis ja prügis. Ta vaatas seda ja pidas endamisi aru, mis selle nii imelikuks tegi. Ta küsis Opsomerilt, aga too oli vaadanud kuju kauem.

“Asi on mütsis, eks ole?” ütles ta.

“Tavaliselt peaks see maha kukkuma, aga see müts on ikka pea küljes kinni.”

“Aga kui see kuju jälle seisab, pole meil sellest kasu.”

“Ära muretse, see ei seisa enam. Ja pole Tallinnas ka ühtegi venelast, kes selle püsti paneks.”

Tal oli õigus. Kui miski seda, mis siin maanurgas juhtunud oli, seletada suutis, siis vististi see kuju. Mitte isegi niivõrd seetõttu, et see oli Stalin, vaid seetõttu, et siin lamas midagi, mis oleks pidanud seisma. See siin oli maailma pikali paisanud. Seda napoleonikätt oma pronksist väejuhimantli kahe pronksnööbi vahel hoidev mees oli muutunud nii naeruväärseks seetõttu, et see müts polnud tal siis, kui ta langes, peast maha veerenud, ta pale oli paljastatud: ta oli nukk, jõuetu puuslik, mis ei suutnud kuuletuda isegi kõige lihtlabasemale loodusseadusele. Nüüd, sellel fotol, mattus ta prügisse ja vohavasse umbrohtu, nii nagu maa, mida ta oli okupeerinud ja armunult valitsenud, kord tema valitsusvõimu õudusunenäo aegamisi unustab ja välja ajab, kuni ühel päeval ei jää sellest järele enam muud kui vandesõna, üks sajatus. Kõik oli nüüd läbi, karutants oli tantsitud, miljonid surnud — langenud, hukatud, surnuks nälginud — olid kadunud maa sisse, mis oli nad vastu võtnud, nagu meri tolle siin põhja läinud laeva ohvrid, sama lõplikult, sama nähtamatult.

Kaks nädalat pidid nad filmima inimeste hulgas, kes mäletasid kõike, ja inimeste hulgas, kes ei mäletanud või ei tahtnud mäletada midagi, keset ellujäänuid, pärastisi, järeltulnud sugupõlve, kelle lapsed peavad kunagi koolis õppima seda, mida raamatud mineviku kohta pajatavad. Kodutööd, õppetükki. Midagi, mis sarnaneb pigemini läikiva, mühiseva veepinnaga, kui igavesti tabamatuks jääva surmaga selle all.

—

Tõlgitud väljaandest: Cees Nooteboom, Allerzielen. Amsterdam: Pandora Pocket, 2004, lk 290–294.

Cees Nooteboom (snd 1933) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid hollandi nüüdiskirjanikke (kirjutanud peamiselt romaane ja reisikirjandust). Tema seni kõige paksema romaani “Allerzielen” (1998) pealkiri tähendab: “Hingedepäev” (võiks tõlkida aga ehk ka kui “Hingedeaeg”). Romaani peategelane kaameramees Arthur Daane reisib pärast naise ja poja hukkumist lennuõnnetuses mööda maailma (eriti tähtsal kohal on siin Saksamaa ja Hispaania), tahes ja tahtmata kaduvuse kütkeis, ja satub muu hulgas korraks ka Eestisse (muide, romaani autor on tõesti Eestis, vähemalt Tallinnas, käinud). Nooteboomilt on eesti keeles ilmunud seni kaks teost: 1993. aastal “Järgmine lugu” (“Het volgende verhaal”, 1991) Mati Sirkeli tõlkes (LR, 1993) ja “Rituaalid”  (“Rituelen”, 1980) Kerti Tergemi tõlkes (Olion, 2006). Eesti keeles on Nooteboomist põgusalt juttu hiljutises Margot Dijkgraafi artiklis “Süva-Holland ja uued hollandlased” (Vikerkaar nr 7-8/2010).

P.S. Tegelikult oleksin võinud tõlkida hingedepäeva puhul sellest romaanist ka hoopis muud. Aga kuna viimasel ajal on eestlaste meeli erutanud n-ö “Eesti kuvand” (maailmakirjanduses), siis seisku siin see Eesti-lõik. Ehkki taolises kõrgendatud huvis selle vastu, “kuidas me paistame”, on midagi üsna kummalist ja närvilist. Ei kujuta ette, kui palju võiks olla veel maid, mille ajakirjanduses leidub rubriik “Teised meist” vms. Igatahes väärib Cees Nooteboomi “Allerzielen” lugemist ka sajal muul põhjusel, mitte vaid seetõttu, et seal ühes peatükis, üsna raamatu lõpuosas, Eesti jutuks tuleb.

Märkused

Allez — pr. keeles. Hugo Opsomer on flaamlane. Flaamlaste argises hollandi keeles leidub nipet-näpet prantsuspärasusi terve rida, kas või seesama levinud interjektsioon, mis tähendab umbes: noh!, las käia! Hollandlased seda normaaljuhul ei kasutaks. (Eesti keelde võiks selle venepäraselt tõlkida ka kui: davai!)

Elik — Elik Oranje, ajaloolane, kelle uurimisobjektiks on üks Hispaania 12. sajandi kuninganna. Elik on Arthur Daane igatsuskuju, ühtaegu mingi surmajumalanna ja võrgutaja.

Stalini kuju puhul on mõeldud ilmselt 1940. aastate lõpus Balti jaama vastas asunud haljasalale püstitatud monumenti (autor teadmata), mis võeti maha 1953. aastal ja asub 1990. aastast peale Maarjamäe lossi pargis, pikali maas (vt pilti) (ja kuulub Eesti Ajaloomuuseumi valdusse).

Seoses “Puhastusega”

Mõtlesin viimastel päevadel sellele rahulolematusele, mida on Eesti ajakirjandusest kostnud seoses Sofi Oksaneni romaani “Puhastus” menuga välismaal (Piret Tali, ka Evi Arujärv, aga juulikuus juba Kristiina Ehin, vist esimesena). Sest ma ei saa sellest nurinast õigupoolest aru ja leian seevastu, et “Puhastuse” nii sooja vastuvõtu üle on põhjust vägagi rõõmustada. Annab ju asjaolu, et ühel noorel kirjanikul kusagilt Euroopa perifeeriast (mida ka Soome kõigele vaatamata kirjanduses vist ikkagi on) on õnnestunud leida ühele oma raamatutest ja loodetavasti nüüd ka oma teistele teostele nii palju lugejaid (mis väärib juba iseenesest lugupidamist ja õnnitlusi), hea võimaluse ka muule eestiainelisele kirjandusele, s.o ka eesti keeles kirjutavate kirjanike loomingule.

Jah, pole üldse välistatud, et mõnigi välismaine lugeja, keda “Puhastus” — see üdini Eesti ja eestlastega seotud romaan — on köitnud, võtab nüüd huvist kätte ka mõne eesti keelest tõlgitud teksti, loeb kas või Jaan Krossi või Viivi Luike või Tõnu Õnnepalu (Emil Todet), kelle loomingust tõlgitud teoseid, mõndagi ju leidub, — kui neid ka poodides enam saada pole (ja Krossi mõne raamatu erandiga vist ongi nii) — õnnestub ehk veel tellida, või kaevab need antikvariaatidest välja.

See huvi võiks aga tõesti tekkida, sest arvustused näiteks Saksamaa, Šveitsi ja Austria ajakirjanduses on olnud ju ülivõrdelised. Ja umbes kaks kuud pärast raamatu saksakeelse tõlke ilmumist võib senise kriitika põhjal öelda, et nii on see olnud saksakeelses ajakirjanduses samahästi kui eranditult. Mis veel oluline: need arvustused — sageli mahukad kirjatööd — ei ole ilmunud provintsipressis (olgu see öeldud kogu respekti juures provintsi vastu), vaid üleriigilistes, hea mainega väljaannetes. Ka kirjastus Kiepenheuer & Witsch, kes saksakeelse “Fegefeuer’i” (st otsetõlkes “Puhastustule”) on üllitanud, on sealsel kirjastusmaastikul kahtlemata väga väljapaistev.

Võib öelda, et mis siis sellest. Et see meediakära ei puutu asjasse, suurde kunsti jne. Võib-olla. Aga need asjaolud ei ole tõlkekirjanduse puhul, eriti ühe vähe tuntud kirjanduse tutvustamisel välismaisele publikule, ometi vähe tähtsad. Muidugi on tähtis — jah, esmatähtis, teadagi — ka see, et tekst oleks lihtsalt tõlgitud ja olemas. Aga kena oleks ju ka, kui see tekst leiaks endale lugeja, võib-olla isegi palju lugejaid. Sest misjaoks ta siis ülepea tõlgitud on, milleks siis kõik see vaev ja kulu? Mida on kurvemat tekstist, mis jääbki lugemata? (Kõrvalmärkusena: mida on kurvemat näiteks baltisaksa kirjandusest, millest lõviosa peale käputäie inimeste — needki suuresti ajaloolisest huvist — vist keegi enam maailmas ei loe, sest selle kirjanduse kandjaid saatuse ootamatuste tõttu tänaseks peaaegu enam ei ole …)

Ma ei teagi, kas ühegi eesti kirjaniku teose tõlkel on välismaisel kirjandusturul võrreldavalt hästi läinud. Kui erandid (juba eespool nimetatud ja mõned ehk veelgi) välja arvata, on eesti kirjanike teosed ilmunud tõlgitud kujul ju tavaliselt pigem, noh, “nurgatagustes” kirjastustes. Jah, need võivad olla head tõlked — ja head teosed on need nagunii —, aga lugeja, eriti veel selline lugeja, kelle emakeeleks on mõni suur keel, ei leia seda head kõigi nende loendamatute muude tekstide hulgast, mis tema emakeeles veel peale selle ilmuvad ja lugemist väärivad (sest kirjandust, kaasa arvatud head kirjandust, ei sünni ju ainult Eestis, ja suurtesse keeltesse tõlgitakse väga palju), lihtsalt üles. Kahjuks.

Sest tavaliselt ei suuda need väikesed kirjastused ka äärmiselt oivalist raamatut vajalikul määral nähtavaks teha. Selge see, ma ei taha kaugeltki väikeste kirjastuste rolli alahinnata, aga ometi: kui üllaks eesmärgiks on tõepoolest saavutada ühele (enam-vähem) tundmatule kirjandusele välismaal läbimurre vms, see tähendab olukord, et sellest kirjandusest ikka ja jälle tõlgitakse — ja mitte vaid üks teos, mingis erandkorras, mingi kummardusena eksootidele! —, siis vaevalt see ettevõtmine suurtest kirjastustest (ja kogu meediakärast ja raamatulaatadest, kogu sellest masinavärgist) mööda minnes õnnestub.

Nii et seda võimalust, mida “Puhastuse” edu pakub, võiks hoopis kasutada. Sest mis alust on arvata, et “Puhastus” jääb viimaseks välismaa lugeja kätte sattuvaks teoseks, milles seda maad ja neid inimesi jutuks võetakse?! Kindlasti tõlgitakse neid teoseid veelgi — vähemalt Sofi Oksanenilt (keda, muide, vähemalt saksakeelne ajakirjandus väga sageli soome-eesti kirjanikuks nimetab). Aga loodetavasti ka teistelt kirjanikelt, kes on selle maanurgaga seotud ja kellel on rääkida oma lugu, mis ootab lugemist, maalida oma pilt oma maailmast — ja seega ka Eestist ja selle elanikest.

—

P.S. Kirjutasin selle jutukese õigupoolest juba umbes nädal aega tagasi, 6. oktoobri õhtul, aga jätsin avaldamata, sest 7. oktoobril kirjutas kõnealuse nurina teemal — ja hoopis põhjalikumalt ja mitmetahulisemalt kui mina — juba Kaisa Kaer (“Ajaloost ja Oksanenist”, EPL 7.10.2010). Aga nüüd, üle lugedes, mõtlesin, et võin ta ju üles riputada ometi.

Mis puutub tollesse Eesti kuvandisse, millele “Puhastus” halba varju heitvat (Kristiina Ehin ütleb muu hulgas: “Selles raamatus oli väga palju õelust, ja ma arvan, et see saab ka eestlaste märgiks”, Piret Tali kardab, et nüüd kinnistub Eestist mulje kui Vladivostokiga ühte kultuuriruumi kuuluvast maast, kus “saab tüdruku osta paki sukkpükste eest”, ja Evi Arujärv arvab, et Oksaneni süžeed müüvad “räiget seksi ja vägivalda”), siis veel kord:

Miks arvata, et “Puhastus” on ainus romaan või jääb igavesest ajast igavesti ainsaks romaaniks, mille kaudu välismaine lugeja oma pildi Eestist ja eestlastest kokku paneb? Peale selle: miks üldse arvata, et “Puhastuse” soodne vastuvõtt tuleneb asjaolust, et selles romaanis leidub (seksuaalset) vägivalda? Vähemalt saksakeelne kriitika tõstab esile teose kirjanduslikke väärtusi, muu hulgas keelt (ja kiidab sellega seoses ka tõlkijat).

Ja kolmandaks, mis seostub ka eelnevaga: jah, võib-olla eestlased kalduvad “Puhastust” tõesti lugema kui ajaloolist dokumenti, kui mingit “Eesti lähiajalugu välismaalastele”, kuid kirjandusteose puhul — “Puhastus” on romaan — on selline pilk kindlasti ühekülgne ja ootus ülekohtune, liiati ei maksa arvata, nagu oleks ajaloolise romaani žanr igal pool maailmas sama populaarne ja sama kõrgelt hinnatud kui (küllap suuresti Jaan Krossi tõttu) Eestis. Või nagu Kaisa Kaer oma artiklis ütleb: “Oksaneni fenomen on ennekõike meedia- ja kirjandus-, mitte ajalookriitika teema.” Jah, muidugi peatub välismaine kriitika “Puhastusega” seoses ka Eesti ajalool. Kuid kas see pole siis olnud suures osas, vähemalt läinud 20. sajandil, tõepoolest kaunis sünge?* Oma helgemate hetkedega. Mis ei puudu ka “Puhastuses”.

P.P.S. Päris lõpetuseks olgu meenutatud laulu meie kiisust, kellel olid kriimud silmad ja kes lapsi, kes lugeda ei mõistnud ega aru saanud, tukast suges, aga lugejatele ja arusaajatele lastele pai tegi, ja mida tsiteeritakse ka “Puhastuses”. Mul on küll hea meel, et see kiisu nüüd ka väljaspool Eestit tuntust kogub (siit ei maksa järeldada, nagu pooldaksin vägivaldseid kasvatusmeetodeid!). Näiteks saksa keeles võib temast nüüd Angela Plögeri tõlkes laulda nii:

Unsre Katz’ hat schlaue Augen,
hockt auf einem Knorr’n im Wald.
Hält die Pfeife keck im Munde
und den Besen in der Hand.

Ruft die Kinder, sollen lesen.
Wer nicht lesen konnte gar,
hui, dem zauste sie das Haar.
Doch wer las und auch verstand,
ei, den strich sie mit der Hand.

* P.P.P.S. 15. oktoobril. Ühiskonna masendavast olukorrast Eestis pärast 1940. aastat (kuni enam-vähem 1960. aastateni välja) kirjutab tänases Sirbis väga lugemisväärselt ajaloolane Olaf Mertelsmann: “Enne nälg, siis viletsus — 70 aastat”. Üks tsitaat: “Elatustaseme ja muude oluliste indikaatorite poolest vastas elu 1940. aastate Eestis mõne Põhja-Aafrika Prantsuse koloonia värvilise elanikkonna omale.”

P.P.P.P.S. 18. oktoobril. Mihhail Lotman kirjutab tänases Päevalehes “Puhastusest”: “Sofi Oksanen ja nõukanostalgia”, mis on reaktsioon peamiselt Jaan Kaplinski blogipostitusele “Sofi Oksanen and the Stalin Award” (24. aug. 2010), aga ka Piret Tali artiklile. Üks tsitaat Lotmanilt, kes määratleb “Puhastuse” stiili (mida Kaplinski must-valgeks — ja stalinistlikuks — peab) nii: “Tegemist on nn gooti stiiliga, mis ei ole must-valge, vaid lihtsalt must. Seda võiks võrrelda Rembrandti hilise loomingu miniatüüridega, kus lootusetul mustal taustal on mingid heledamad laigud. Ent see pole valgus, lihtsalt seal on vähem musta. Nii on ka “Puhastusega” — stseeni, milles Aliide tapab kaks kaabakat, on raske pidada helgeks, kuid üldisel taustal tundub see pea katarsisena.”

Lisan ka Rain Kooli kommentaari “Killuke tõde “Puhastusest”" (11. okt. 2010), mida alles nüüd märkasin, tema blogist. Jah, ei arva ka mina, et mis tahes vägivallast rääkimata jätmine (s.o selle mahavaikimine) oleks lahendus ja annaks, kui kõne all on Eesti ajalugu ja seal leiduv vägivald (mida pole ju vähe, nagu kõik teavad), adekvaatsema pildi meile ja teistele Eesti ajaloost ja meist enestest ning aitaks uut vägivalda ära hoida.

…

Täiendus 23. novembril 2010. Tänases Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus Sofi Oksaneniga (“Iga rahvas leiab „Puhastusest” erineva konksu”) väärib selle postitusega seoses tähelepanu lõik, milles autor imestab, miks ei ole Eestis peetavas arutelus “Puhastuse” ümber jutuks võetud uut, “Puhastuse”-järgset olukorda välismaisel tõlkekirjandusturul. Sofi Oksanen ütleb:

Küll aga tekitab minus hämmastust, et ei tehta juttu sellest uuest olukorrast, mis tänu „Puhastuse” menule on tekkinud, ega taheta seda ära kasutada. Nüüd on põhjala ja ka eesti kirjandusel soodsam pääseda suurtele raamatuturgudele, aga ei tehta jõupingutusi, et suruda sinna läbi uusi autoreid ja uusi teoseid. [---] Suurtes kultuurides tõlkekirjanduse väljaandmine on olnud ikka suur risk. Aga nüüd on olemas raamat, mis lükkab ümber väite, et väikeste rahvaste kirjandus ei lähe müügiks, ja see mõjutab otsuseid. Soomes on sellest aru saadud. [---] Soome kirjastused on ärganud ja suruvad oma teoseid välismaale, et need jõuaksid „Puhastuse” kiiluvees uute lugejateni. Ja isegi need, kellele ei meeldi mu raamat või mina, on möönnud, et Soome on saanud mu edust suurt kasu.

Lõpuks. Ja et ma ei unustaks. “Puhastusega” seoses on väga huvipakkuv ka eesti noorema põlve kirjanike Aare Pilve ja Jan Kausi (Jan Kaus on ühtlasi “Puhastuse” eestikeelse tõlke autor) kirjavahetus “Puhastuse” ja tema Eesti-retseptsiooni teemal: “Kirjavahetust Oksaneni asjus” (avaldatud 6. novembril 2010 Aare Pilve blogis, kus leidub veel paar sellega seonduvat väiksemat teksti).

Seni kõige põhjalikumaks eestikeelseks “Puhastuse” analüüsiks on kahtlemata Sirje Oleski väga lugemisväärne artikkel “Eesti teema soome kirjanduses: Sofi Oksaneni romaan Puhastus” ajakirjas Keel ja Kirjandus (2010/7, lk 473–486; link avaneb PDF-ina).

Ja Vikerraadiost võib järelkuulata (ja alla laadida) ka arutelu “Puhastuse” retseptsiooni üle Eestis saates “Reporteritund” (27.10.2010). Arutlevad Jan Kaus, Urve Eslas (Postimees), Tauno Vahter (Tänapäev) ja Kaja Kärner (saatejuht).

Küllap kord õitseb minugi uba

Hiljemalt jaanipäevast peale näib neid sissekandeid lugevat-vaatavat veel vaid peotäis inimesi, kellest suurem osa on siia uitama tulnud ilmselt juhuse tahtel.

See fakt on mulle mitmes mõttes meelt mööda.

Tähendab: suvi on kahtlemata käes. Ja räägitagu virtuaalse reaalsuse etemusest või potentsiaalist mida tahes, ometi näib, et suvel eelistab eestlane olla ihulikult väljas, vabas õhus, kus leidub lõõgastust, teadagi, küllaga. Näiteks täna pikutati, supeldi, loeti rannalektüüri, mängiti võrkpalli, flirditi suveflirti jne Anne kanali ääres, kordumatu päikese kuldsel paistel, juba varahommikust saadik. Nagu ka eile. Ja nagu tehakse ilmselt ka homme ja ülehomme ja veel paljudel päevadel, mis saabuvad.

Võiksin nüüd, kui oleksin poleemilisest puust, minna poleemiliseks, kiita tubast elu, loetleda kuu voorusi ja sõnastada sel moel, teatud kausaalset ketti kui roosikrantsi sõrmede vahel veeretades, lõpuks teesi, et need, kes suvel kusagil ei pikuta ega suple ega loe rannalektüüri ega mängi võrkpalli ega flirdi jne, on mingis mõttes väljapaistvamad, võib-olla koguni vagamad isikud kui need, kes konformistlikult ja ebaoriginaalselt pikutavad, suplevad, loevad rannalektüüri, mängivad võrkpalli ja flirdivad. Või grillivad tagaaias vorstikesi. Või teevad midagi muud seesugust.

Aga taolist arutlust ei kirjuta ma iial. Vastupidi, pean päikesele ja meeltele keskenduvat suveelu väga mõistlikuks. Sest päris kindlasti on põhjust päikesest ja meeltest rõõmu tunda.

Ja muidugi mõista ei tule ma lagedale ka väitega, et need, kes seeasemel või sellele lisaks (teatud tõlgenduses ka selle arvel) näiteks blogisse postituse fabritseerivad, elavad suures eksituses ega jaga matsu, ei taipa, kuidas maailmas asjad on seatud. Ei, selline masohhist ma ka ei ole. Ka blogimine on kõigiti koššer tegevus, leian ma, seejuures iga ilmaga.

Lugejate vähesus käesolevas ajalõigus on mulle meelt mööda aga ka teisel põhjusel (esimeseks põhjuseks, mu heatahtlik suvine lugeja, kordan üle, on, et see asjaolu kinnitab suve kohalolu ja eestlaste jätkuvat arukust). Nimelt seetõttu, et nüüd ei tarvitse ma ka publiku maitse pärast muretseda. Ka selle koha pealt on mul süda kergem. Võin kirjutada jumalarahus seda, mis mulle parajasti pähe tuleb, teades, et nagunii seda keegi ei loe, või kui juhtubki mingil põhjusel lugema, laseb vaid silmadega üle. Nagu suvise ajalehe viimasest leheküljest.

Minagi olen viimastel nädalatel hoolega ajalehtede viimastest lehekülgedest silmadega üle lasknud, jah, olen südilt logelenud, peamiselt Tartus, aga ka Paunkülas ja Pärnus. Ka tööd teinud. Ja lugenud. Seda ja teist. Ennekõike Oskar Lutsu, kelle vastu ma varem polnud suuremat huvi tundnud. Kuid nüüd, kuid nüüd! Oo, ma olen eriti Lutsu mälestustest kõrvuni sisse võetud! Ainult Madis Kõivu omad (mälestused, mitte kõrvad) võiks eesti kirjandusest nende kõrvale panna. Minu meelest. (Või ka, ütleme, Tõnu Õnnepalu viimaste aastate tekstid, mis on Lutsu mälestustega žanriliselt ju üsna lähedased.) Aga Kõiv sobib paremini talviseks lektüüriks.

Õnnetul kombel on mul Lutsu oivalistest mälestustest kõigest neli esimest raamatut. Sest lugu on selline: ostsin kunagi, kui Olioni kirjastuses, see oli aastatel 1997– 2001, “Mälestused” kuues köites (kokku kolmteist osa, s.o raamatut) ilmusid, rumalast peast ainult kaks esimest köidet (sisaldavad “Vanad teerajad”, “Talvised teed”, “Läbi tule ja vee” ja “Vaadeldes rändavaid pilvi”), mõeldes naiivselt, et küllap ostan hiljem, kui neid esimesi lugema hakkan, ülejäänudki.

Teadsin tol õndsal ajal, et ma ei hakka Lutsu mälestusi lugema küll niipea, aga teadsin ka, et ükskord see aeg tuleb. Ja nüüd on see aeg käes. Nüüd! Aga mida pole, ei uustrükistega kauplevates poodides ega antikvariaatides, on seesama õnnetu Olioni väljaanne. Kadunud! Mälestuste viies osa (“Kuldsete lehtede all”) on mul, tõsi jah, küll ka, aga see on Eesti-aegses, tähendab sõjaeelses trükis.

Ühesõnaga, kui seda sissekannet satub lugema keegi, kelle raamaturiiulile on Olioni väljaande kolmas, neljas, viies ja kuues köide kujunenud koormaks, siis teadku: ostaksin need köited otsekohe ja maksaksin nende eest ka ausa hinna.

Nojaa, ega ma, tõtt öelda, väga usu, et keegi mulle selle pakkumise teeb, eriti veel nüüd, suveajal, mil vaid peotäis inimesi käesolevaid sissekandeid loeb. Aga mine tea. Ma ei kaota lootust. Küllap kord õitseb minugi uba — nagu Luts oma mälestustes ühes kohas on kirjutanud.

Värvipildid: M. Lauristini ja L. Pareki mälestustest

Kurekell on taeva karva,
tõrvalill on aniliin,
kullerkupp on kollane.

Aga miks sinilill on punane?

(Ilona Laaman, 1983)

Sina, mu hall värv! Lootuse värv!

(Irina Ratušinskaja, 1989)

Minu sünnipäeval juhtus, et pidin vastama ootamatule küsimusele, et miks ma nendest Marju Lauristini ja Lagle Pareki mälestusraamatutest nii palju räägin, et kas mul on nende asjadega mingi isiklik seos.

Olin rääkinud nimelt Marju Lauristini äsja ilmunud raamatust “Punane ja sinine” (Tallinn: AS Eesti Ajalehed, 2010; 509 lk), täpsemalt raamatu esimesest osast “Peatükke kirjutamata elulooraamatust” (lk 13–163; kokku 513 lehekülge paksu raamatu ülejäänud osa sisaldab valiku autori artiklitest ja temaga tehtud intervjuudest) ja Lagle Pareki raamatust “Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan” (Tallinn: Kunst, 2010; 423 lk).

Ma ei osanud esimese hooga küsimusele vastata. Olin ka vist üllatunud, et miks ma ei võiks, Jumal hoidku, nendest mälestusraamatutest sisse võetud olla. Aga iga küsimus on hea. Nii et vahepeal järele mõelnud, vastaksin sellele küsimusele umbes nii: ma ei saa midagi parata, et mind huvitab inimene, ajas ja ühiskonnas. Et mind huvitab näiteks: kas inimene on võimeline olema autonoomne, vaba (kui tahes tühiselgi määral) või on ta saatuseks olla too kuulus rattake kuulsas masinavärgis? Aga ka: kas inimene on võimeline olema moraalne säärases ühiskonnas, mis soosib ebamoraalsust? Jne. Harilikud, üsnagi valgustusaegsed küsimused.

Mulle on ikka tundunud, et üheks heaks kohaks, kust neile vastuseid otsida, on Eesti lähiajalugu. Ja mulle on tundunud, et lausa väga heaks kohaks vastuste otsimisel võiksid olla mõne nõukogude aega kogenud inimese mälestused — kui peaks vaid leiduma keegi, kes neid mälestusi kirjutades on olnud enda vastu aus, võtnud end tõsiselt. Mõlema autori, nii Marju Lauristini kui ka Lagle Pareki puhul oli mul sellesse palju usku juba enne nende raamatute ostmist. Ja raamatud läbi lugenud, võin öelda, et mu usk polnud tühi usk.

Aususega on vist kuidagi nii, et aus olla oma elule tagasi mõtlemise ja sellest elust kirjutamise ajal on seda lihtsam, mida ausam oled olnud juba elu ajal. Endast ausalt kirjutada on ehk lihtsam siis, kui oled ausalt elanud. Ausaks hakata pole kunagi hilja, aga ühel hetkel võib see, mine tea, ka üle jõu käia. Ja mälestused võivad niimoodi kirjutamata jäädagi.

Talve lõpust ja kolmest uuemast eesti romaanist

Emajõgi on tõesti suureks ja laiaks läinud viimastel päevadel, alles täna panin seda tähele. Ületan teda päevas küll vähemalt kaks korda, aga olen talve lõpu- ja kevade alguspäevadel olnud oma mõtetega vist lihtsalt liiga mujal, et sillalt alla jõele vahtida. Sildade ületamises pole inimese jaoks, kes on neid terve elu päevast päeva ületanud, mitte midagi erakordset. Ja jões, millest need sillad üle viivad, pole seda erakordsust pikapeale samuti. Aga nii öelda on vale ka, sest sügisel ma vahtisin jõge. Ja siis, kui jõgi jäässe kasvas, vahtisin veel eriti. Ja tegin pilte, kuni fotokas ühel jaanuaripäeval katki läks. Tegelikult pole jää nüüdki päris kadunud, kõndisin täna piki jõge kesklinnast välja, ülesvoolu, ja aeg-ajalt hulpis mõni väiksem jääkamakas suures ja laias ja tumedas vees, mis oli katmas juba jõeäärseid kõnniteid ja mida sealt ülegi loksus, minust mööda, ära Peipsi poole.

Ma arvan, et mul hakkas talve lõppemisest kahju ja see oligi see, miks ma lume ja jää kadumisest mööda vaatasin. Mitte ainult seetõttu, et talve lõpp tähendas ka suusatamise lõppu. See oli midagi muud, selles soojenemises oli midagi hirmutavat, selles n-ö terendavas uues alguses — mille alguses? Oleksin hea meelega kevadet edasi lükanud, natukenegi, nagu mulle vist alati meeldib asju natukene edasi lükata. Lootusetu on see loomulikult — kui midagi tulema peab, siis ta ka tuleb. Ja kevad on alati tulnud ja tuli või tuleb ikka veel ka seekord. Tuleb veel rohkemgi, kui ta juba tulnud on. Ja Emajõgi, mille jääl ma talvel suusatasin, läheb veelgi suuremaks ja laiemaks. Ja see on tore, vähemalt esialgu, kui jõgi pole veel järveks paisunud. Mis suusatamisse puutub, siis ka see oli tore, nii Emajõe jääl kui ka igal pool mujal. Ka see sai mulle selgeks sellel talvel, mis oli, kui mõtlema hakata, ikka uskumatult pikk, aga mis nüüd mõne nädalaga on kadunud mis kadunud.

Talve kõrghetkel mulle rinnuni ulatunud lumekuhi mu kuuri kõrval pole siiski veel päris ära sulanud. Paar päeva veel, mitte rohkem, mõtlesin täna seda suure magava koera suurust porisegust mütsakat vaadates. Ega tal pikka pidu ole. 23. märtsil suusatasin viimast korda, aga libisemine polnud enam see. Ta oli juba paar nädalat kahtlane olnud, aga 17. märtsil külmetas õhtul korralikult ja sadas laia lund ja ma mäletan, et seal linnaservas Ihaste mändide vahel, kust rada mõnisada meetrit natuke allamäge läks, tundsin väga suurt kergust. 23. märtsil ma seda enam ei tundnud. Ma teadsin juba ette, et seda kergust ei tule ja et see kord jääb sedapuhku tõesti viimaseks korraks, aga ma vist lootsin seda ikkagi. Hiljem vist enam ei lootnud ka, sest suusatama ma enam ju ei läinud. Võtsin siis ükspäev need mõned raamatud, mis olin jõuludeks ostnud, ja lugesin nad viimasel nädalal läbi. Tahtes vist niimoodi talve pikendada.

Ja võib-olla ei pannud ma ka selle pärast Emajõe suurustamist ja laiutamist viimastel päevadel tähele. Seda, et värk oli muutumas. Olin tahtnud lugeda neid raamatuid veel talvel, päris talvel, aga ei olnud millegipärast jõudnud. Talvega neil raamatutel palju pistmist ei ole, aga minu jaoks jäävad nad minu 2009. aasta jõulude raamatuteks. Kolm tükki, aitab jõuludeks küll. Kolm uuemat eesti romaani: Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad …” ([Tartu]: Petrone Print, 2009; 252 lk), Jan Beltráni “La mala vida ehk neetud elu” (Tallinn, 2009; 323 lk) ja Tõnu Õnnepalu “Paradiis” (Tallinn: Varrak, 2009; 193 lk). Lugesin nad läbi ja soovitan neid lugeda teistelgi. Ütlen ka igaks juhuks ära, et päris uut (s.o uute autorite kirjutatud) eesti kirjandust olen ma pärast ülikooli lugenud üsna vähe — sest pean lugema pidevalt muud ja uuema eesti kirjanduse lugemise eest mulle keegi ainepunkte enam ei anna. Nii et tõsiselt mu arvustust võtta ei maksa. Lobisen niisama oma lõbuks. Ja arvustamine kui töö ei meeldi mulle nagunii — pean väga lugu igast inimesest, kes on raamatu kirjutanud. Aga mitte tingimata igast inimesest, kes on kirjutanud mõnele raamatule arvustuse.

Pantokraatorist ja „Valgest raamatust“

Lühendatud versioon: “Pantokraator — igavene ilmamadu” (Sirp, 20.11.2009).

—

Terve septembri olen ikka ja jälle keset vestlust tähendanud, et see kuu on kuidagi eriti ilus (kas sulle ei tundu, ah?), rõhutades, et ma ei kiida septembrit mitte seetõttu, et mul midagi muud öelda pole. Ja nii ongi.

Viimasel nädalal olen rääkinud samas toonis ka Pantokraatorist. Sest ilmunud on Erik Sakkovi kirjutatud „Valge raamat“, mis võtab kokku selle bändi loo. Raamatule on lisatud kolm CD-d. Need on „Tuba tuules“ (sisuks laulud 1990. aastal ilmunud LP-lt „Pantokrator I“), „Liig palju taevast“ (koondab aastatel 1988–92 salvestatud laule, millest valdav osa seni plaadile polnud jõudnud) ja „Tormidesööjad“. Viimane on täiesti uus plaat, mis sisaldab nii omal ajal sündinud ja aastaid varjul olnud ideede teostusi kui ka igas mõttes päris uusi laule.

Nüüd peaks olema niisiis vist enam-vähem kõik Pantokraatori lindistatu moodsatel helikandjatel kättesaadav — seni oli 2000. aastal ilmunud plaat „Jäi servi seisma”, mis sisaldab laias laastus debüüdi „Pantokrator I” materjali, ainus Pantokraatori CD. Päris varast loomingut võib kuulata bändi kodulehel (http://www.panto.ee). Kolme CD-ga täiendatud „Valge raamat” ilmus küll õieti juba aprilli lõpus ja leidis esitlemist päev enne minu sünnipäeva, kuid minuni see info ei jõudnud — ajakirjanduses sellest raamatust ja muusikast vist väga palju juttu ei tehtud.

Igast asjast ei saa asja

Kui jätta kõrvale Vaino Vahingu „Päevaraamatud“ (aga nende teist osa, mille ots juba ka „minu aega“ puutub, pole ma lugenud), siis on Eesti kirjandusse jõudnud memuaristika buum minust mööda läinud. Erik Sakkovi „Valge raamat“ tundus aga olevat hea kingitus. Ent pärast kingituseks mõeldud raamatu läbilugemist (ettevaatlikult käes hoides muidugi) ja plaatide kopeerimist (rasvastest plekkidest hoidudes, selge see) otsustasin ta endale jätta ja osta kingituseks uus eksemplar. (Muide, ma ei soovita osta seda teost Apollost, seal on hind kole kalliks aetud.)

Sest „Valges raamatus“ kujutatud aeg ja ruum on tõesti minu aeg ja ruum, või õigemini peaaegu, samahästi kui. Kui pedantseks minna, aga isiklikuks jääda, siis on need kaks, aeg ja ruum, pigem mu kahest vanemast vennast vanima omad. On ju tema Pantokraatori liikmete eakaaslane, mõne klassivendki. Ja tegi 1980. aastate algul Tartus bändi ka tema, nii nagu võib-olla paljud teised, enne ja pärast, ja mitte ainult Tartu 7. ja 1. keskkoolis (nüüd Karlova ja Treffneri gümnaasiumis). Ja eks on mullegi tollest ajast mõned nimed ja näod meelde jäänud.

Mäletan, käisin vist esimeses klassis, see oli millalgi õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi (tavaliselt tehti seda mujal). Oli nädalavahetus, olid kaks elektrikitarri (seejuures bass kindlasti ka), oli mingi bandžo, oli põikflööt, mida mu vend muusikakoolis õppis, oli pianiino, ja oli mingi lihtne trumm, mis polnud siiski lihtlabane pioneeritrumm (punaseid pioneeritrumme vedeles tollal igal pool). Et trummar polnud ühel või teisel põhjusel proovi laekunud, siis paluti trummi mängima mind. Rütmitaju mul ju vähemalt nii palju oli, et sellega umbes aasta varem muusikakooli katsetest läbi saada.

Ma ei tea, mida mu alaealisest trummimängust need 7-8 aastat vanemad, „suured“ poisid arvasid, aga ära mind igatahes, minu suureks rõõmuks, ei aetud. Harjutati mingeid Ruja lugusid, aga ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit“, küllap ka üht-teist Turistilt, ja lisaks omi laule. Midagi tehti ka linti. Aga linti tehti alati midagi. „Valget raamatut“ lugedes mõtlesin, et pole üldse välistatud, et üks neist proovis osalenutest võis olla hilisem Pantokraatori bassimängija.

See on küll puhas spekulatsioon. Samas on selge, et tollal, 1982. või 1983. aastal, polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool toimus lihtsalt üks Tartu teismeliste poiste bändiproov, tehti bändi, millel võib-olla oli isegi ka nimi, aga see on ununenud, igatahes minul. Ja sellest bändist, nagu teada, ei saanud asja teps. Nii nagu ei saa asja enamikust teismeliste bändidest.

Mõnest asjast saab asja

Aga Pantokraatorist sai asja. Küllap oli mingi tähtedeseis soodsam, soov bändi teha samuti suurem ja suhtumine tõsisem. Igatahes on väga liigutav, ka pisut muigama ajav lugeda „Valgest raamatut“ väljavõtet Erik Sakkovi 1984. aasta päevikust, kus seisavad näiteks järgmised read: „15. sept. Rõngu kultuurimaja, intellektuaalne osa hästi; kui hakkasime mängima tantsuks, läksid kõik vaheajale.“ Intellektuaalne osa! Seda kirjutab 16-aastane inimene! Publikumenu puudumisest ei lastud end aga heidutada ja liiguti omasoodu, vastuvoolu edasi, tehti oma asja. Ja tõesti: kui see oma asi publikule ei meeldi, siis on see, kahju küll, lõppude lõpuks võib-olla lihtsalt natuke ka publiku enda probleem.

1981. aastal loodud Pantokraatori (kuni 1983. aastani Propaan) arengust 220-leheküljeline „Valge raamat” räägibki. Teos on väga detailirikas, kirjutatud stiilis, mis on mõõdukalt kõnekeelne, vaimukas — kuid mitte vaimutsev —, kohati lüüriline, kohati leebelt (enese)irooniline, kindlasti mitte nostalgiast nõretav ja päris kindlasti seejuures pea kõigisse tekstis mainitud inimestesse — ja neid on palju — heatahtlikult suhtuv (pisut vahedamaks muutub iroonia vist ainult Jüri Makarovi puhul). Jah, lõppude lõpuks olid kõik, kellega tollal bändi tehes läbi käidi, — kasutades Jaan Krossi mälestuste pealkirja — kallid kaasteelised. Kompromiteerivaid paljastusi siin niisiis ei tehta, kuulujutte ei levitata — joon, mis peaks Eesti uuemas memuaristikas olema vist üsna haruldane. „Valge raamat” on mõneti ka tänuraamat.

Ja tõenäoliselt on see nii suuresti seetõttu, et muusikat ei tehtud raha pärast. Va raha, teadagi, ajab inimesed tülli. Ei, Pantokraatori liikmed maksid vist oma harrastusele hoopis peale, tegid muusikat ennekõike koosolemise rõõmust ja — nüüd võivad küünikud läbinägelikult muiata — kunsti pärast. „See on ju nii lahe asi, milles me praegu osaleme,” julgustab Erik Sakkov kaaslast, kes 1991. aastal nuriseb, et Peeter Jalaka Ruto Kilakunna projektist osavõtt ei too raha sisse. Uued majanduslikud suhted 1990. aastate algul tegid umbes 25-aastaste noorte meeste idealismile muidugi lõpu. Hiljemalt 1994. aastaks oli bänd faktiliselt laiali läinud.

Varase Pantokraatori lugu lõpeb „Valges raamatus” reaga: „Ühel eriti masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta.” See on ühelt poolt muidugi kurb, eks ole: kes on raamatu eelnevad leheküljed läbi lugenud, teab hästi, kui palju oli komisjonipoodiviija ENSV „viljakates tingimustes” kõigi nende pillide soetamiseks vaeva näinud. Ometi ei süüdista need laused kedagi. Ajad olid lihtsalt muutunud. Pealegi polnud see Pantokraatori lõpp. Lugeja teab sedagi, et 2009. aastal ilmus bändilt uus plaat. Pantokraator polnud seega vahepeal tõtt-öelda kuhugi kadunud, ta on jälle koos — ja kõik on hästi.

Selle väga isikliku loo kaudu avaneb „Valges raamatus” ühtlasi tosinkonna aasta pikkune lõik Eesti ja ennekõike Tartu kultuuriloost. Ma ei tea, mis loom on too palju mainitud ja ka palju narritud „Tartu vaim“, sel teemal spekuleerimine pole ammugi hea toon, aga mingi tartulikkus on kahtlemata olemas. Ja kindlasti kuulus tartulike nähtuste hulka ka noor, 1980. ja 1990. aastatel tegutsenud Pantokraator.

Kohavaimud ja muud vaimud

„Tartu vaimust“ loomulikult „Valges raamatus“ juttu ei ole — misjaoks peakski mingi salapärase kohavaimu üle juurdlema inimesed, kes selles kohas on sündinud ja kasvanud. Tartu tõuseb raamatus teemaks vist alles siis, kui 1988. aastal ühineb bändiga tallinlane Lauri Saatpalu, mis muudab proovitegemise raskemaks, aga mitte ületamatuks: „Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri oli selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi.“

Kaldun Madis Kõivu eeskujul arvama, et kohavaimud pole ajavaimudega võrreldes vaid „tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata“, ning et „kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad“. Jah, mine tea, kohad võivad olla tõepoolest „vaimsed isendid“ ja kohavaimud nood „ürgsed ja taandumatud“ vaimud, „kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu“ (Madis Kõiv, Genius loci (1993). — Madis Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005).

Vahel tundub mulle, et varane Pantokraator settis ajapikku nii kangeks ekstraktiks, et laiema tarbitavuse huvides tuligi teda ühel hetkel lahjendada. Jätkates Kõivuga, kes taandab ajavaimu lõpuks kohavaimule, võiks öelda vast nii, et noor Pantokraator oli miski, mis „[purskus] kusagilt kohasügavusest ja [hajus] siis aja jooksul üle kohtade laiali“. Paljudki Pantokraatori liikmed elavad ja tegutsevad nüüdseks juba aastaid väljaspool Tartut, kuid nende looming sobib Tartusse ometi väga hästi.

Tarvitseb vaid vaadata, mis kõik on Pantokraatorist ja sellega seotud inimestest vahepeal välja kasvanud: Jäääär (1991, Jaan Sööt) ja selle modifikatsioonid, Dagö (1998, Lauri Saatpalu) ja võib-olla mingit serva pidi ka Eriti Kurva Muusika Ansambel (1991, Sven Kuntu, kes osales ju Pantokraatori debüütplaadi laulu „Sundimatu jutustus tõelisest kevadest“ juures ning kellele on Pantokraatori 2009. aasta plaadil „Tormidesööjad“ pühendatud laul „Pilvedesse sõuan paadi“). Igatahes pole EKMA-t Tartus kunagi ebakohaseks peetud.

Pantokraatori nimi on kristlikku algupära (παντοκράτωρ), õieti Zeusi lisanime ülekanne kristlikku konteksti (Vägede Issand, Kõigeväeline, Kõigevalitseja, hiljem Kristuse jumalikkuse tähistaja). 1988. aastast peale esines Pantokraator päikeseristi all. 1990. aasta debüütplaadi kaanel on kujutanud taevapõtru (Kaljo Põllu), millega esiajaloolises kunstis väljendati loomismüüti. „Valge raamatu“ kaanel ilutseb Asko Künnapi kujundatud Uroboros — Sabasööja, germaani mütoloogiast tuntud Miðgarðsormr (Jörmungandr), s.o omaenda saba õgiv madu, kes kehastab aja tsüklilist kulgu, igavest taastulekut ja loomiseelset seisundit, mil vastandid puudusid. Varase Pantokraatori laulutekstides domineerib selgelt n-ö paganlik alge (Pantokraatori stiili nimetati ka etno-progeks), kuid see ei otsi konflikti kristlusega. „Sallivust voolaku sinusse,/ virsikumahla sadagu pilvedest,” seisab nende laulus „Olen su vend”. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil polnud midagi imelikku paluda ka ühel elaval legendil sadade tuhandete kuulajate ees näiteks Loojat, et too Maarjamaal hiiepuid hoiaks. Selline oli ajavaim. Ja see oli väga ilus.

Pantokraatori religioosne tahk pakub huvi muu hulgas Tartu 1980. aastate kultuuriloo mõistmisel. Ma ei tea, kuidas Tallinnas, aga tundub, et Tartus on religioossus — ja seda mitte viimases järjekorras siseemigrandi Uku Masingu tõttu, ja religioossuse all ei mõtle ma tingimata kristlikku religioossust — seondunud vähemalt 20. sajandi teisel poolel ikka ka mingi teisitimõtlemise, vastupanuga. Kuid seda religioossust ei iseloomusta fanatism ega dogmaatilisus, see pole palvevennalik-õelik religioossus, selle juures on ikka mingi annus skeptilist akadeemilisust, vägivallatust ja teatavat noblesse‘i: „Kes otsis jumalat mus, sai petta,/ sest minu seeski on vaid inimpilk./ Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi/ eal ei määri ükski veretilk.” („Kõnelen sinuga kevadekuul”). Religioosse hoiaku osatähtsust võib näha ka mitmete Pantokraatoriga seotud inimeste (nt Priit Karm, Anne Türnpu ja Urmas Petti) hilisemas käekäigus.

Ja võib-olla oli ka Tartu linna suletus ja kõrvalejäetus see, mis innustas ületama vahemaid peas: kontakte kaugete ja eksootiliste kultuuridega otsiti eelkõige kirjasõna kaudu (nt Linnart Mäll, Jaan Kaplinski) ning püüti leida sidet omakultuuri ürgalgetega (ugrimugri). See oli mingi rahvuslik konservatiivsus, püüd säilitada kohalikku identiteeti, soovimata muutuda seejuures anakronismiks. Tartus on eestlus, tundub mulle, seondunud ikka pigem kultuuriga, mitte niivõrd riigiga. Vähemalt Liivi sõja lõpust peale on riik Tartu jaoks kuidagi teisejärguline asi. Suuri riigiisasid Tartu tänavatel naljalt ei kohta. Võidusambaid Tartusse ei püstitata.

Pantokraatori kõrgaeg jäi perestroika ja Laulva revolutsiooni perioodi, kuid siiski on raske näha teda ajakajalise, kõivulikult öeldes „aja-liku“ bändina (aja-likule vastandab Kõiv koha-liku). Sest midagi otseselt ühiskondlikku või poliitilist Pantokraatori muusikast ei leia, küll aga suutis ta anda impulsse ajavaimule. Mis tähendab ka, et Pantokraatori muusika peaks aegumisele hästi vastu panema. „Valges raamatus“ seisab:

„Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi.“ Riigiks, mille poolt lauldi, oli esimeses järjekorras ikka „rahuriik, vaba meele varjukoda, inimpõlve rõõmurada” („Olen su vend”).

Mälumängud

„Valge raamat“ väidab, et Pantokraator andis viimase avaliku kontserdi 1992. aastal Pärnus festivalil FiESTa — ööl vastu päeva, mil Eestis toimus rahareform (20. juunil 1992). Sedasama on korratud ka ajakirjanduses („Pantokraator esitleb raamatut koos kolme heliplaadiga” — Õhtuleht 21.4.2009). Õnneks see siiski nii ei olnud. Pantokraatori eluiga oli vähemalt aasta võrra pikem — asjaolu, millele juhtis mu tähelepanu hea sõber, kelle veendumust mööda pidi see FiESTa kontsert olema toimunud 1993. aastal. Tema veendumus oli nii kindel, toetudes väga isiklikele seostele nagu ka keldrist taasleitud festivalikavale, et kaevasin kimbatuses kirjandusmuuseumist välja vanad ajalehed.

Ja tõesti, Pantokraatori viimane avalik kontsert toimus Pärnu viimasel FiESTal: laupäeva, 26. juuni hilisõhtul ja ööl vastu pühapäeva, 27. juunit 1993. aastal. Küllap on selle kontserdi asendiga mäletajate mälusoppides nii, nagu Madis Kõiv on kirjutanud raamatus „Kalad ja raamatud” (1998): „Ma ei saa enam järjekorrast kinni pidada. Järjestusse ei mahu tõesti kõik ära. Võibolla omal ajal mahtus (kuidas, ma ei tea), aga tagantjärele ei kuidagi.“ 1990. aastate esimene ots oli tihe ja muutlik aeg, raadiosaates „Ideaalmaailmad” (14.4.2007) oletab Erik Sakkov, et Pantokraatori viimane kontsert toimus FiESTal 1994. aastal. Kuid 1994. aastal FiESTat (1985–93) muidugi enam ei toimunud.

1993. aasta FiESTa kavas tutvustatakse Pantokraatorit, mis siis kandis ajutist nime Panto, nõnda: „Alguses oli mõte. Siis tuli Pantokraator ja ütles, et, poisid, tehke parem bänd. Tehtigi. Mängiti. Anti plaat välja. Põristati shamaanitrummi ja tehti süntesaatorihäält. Vahepeal ei olnud midagi. Nüüd on Panto. Aeg ütleb, mis on hea. Kuulaja otsustab, mis on parem.” (Kõrvalmärkus: Jah, 1990. aastate algus oli peale kõige ka aeg, mil eestikeelsetes trükistes oli moekas ja tehniliselt sageli ainuvõimalik kirjutada š asemel sh.)

Valter Ojakäär kirjutab 1993. aasta FiESTast („Seitse päeva muusikat vihmases Pärnus” — Sirp nr 27 (9. juuli 1993), lk 11) nõnda: „Imekombel ei sadanud laupäeva õhtul, ja Vallikääru kogunenud rahvas sai kõigepealt poolteist tundi orientaalset džässi Egiptuse ansamblilt „Sharkiat” [---] Siis tuli lavale maavillane „Panto”, päästis lahti regivärsilise-runoviisilise Tormise-roki, mis pani lava ette kogunenud tiheda massi nii raskelt tammuma, et karta oli põrandalaudade purunemist. Krooni õhtule ja FiESTale pani etenduse kulminatsioon — „Pantole” lisandunud „Ruto Killakund” oma fantastiliste rituaalide ja tohutu tulevärgiga, mis lõi kirjuks ööpimeda taevaaluse ja väristas ümbruskonna aknaruute kahuripaukudega. Kes veel vastu pidas, kuulas varavalgeni Pärnu ansamblit „Sitimaan”.”

Ja Martin Petder meenutab („FiESTa lõppes sinise taeva ja päikesepaistega” — Postimees 29. juuni 1993, lk 4) toda aastatetagust kontserti selliste sõnadega: „Tänu ilmamuutusele peeti ka Vallikäärus kontsert „Maailm öös”, kus esinesid Egiptuse ansambel „Sharkiat” ning Eesti ansambel „Panto”, mis on välja kasvanud endisest „Pantokraatorist”. Oma panuse festivali lõpetamisele lisas „Ruto Killakunna” trupp, andes kohalviibijaile jõudu oodata järgmist suve ning järgmist FiESTat.”*

1993. aasta FiESTal käisin ka mina, kuid mingil põhjusel sõitsin sealt ära veel enne festivali lõppu, mistõttu Pantokraatori kontsert jäi mul kahjuks nägemata. Ma ei mäleta ka vihmasadu ega selle lakkamist, vist lihtsalt seetõttu, et olin armunud ja ilmaolud on mu mälus taandunud tähtsusetuks. Küll mäletan ma mõni päev varem toimunud Jääääre kontserti, mida 1993. aasta FiESTa ülevaadetes sageli mainitakse — Jäääär oli festivali peaesineja John Hammondi soojendusbänd. Mu hea mäluga sõbrale seevastu, keda ma tollal veel ei tundnud, jäi too tema esimene ja viimane Pantokraatori kontsert meelde aga millegi väga suurejoonelisena. Tema Norra külaline võtnud kogu FiESTa kokku öeldes: „Teie võite naerda, aga minule jättis festivalil kõige suurema mulje Pantokraator.“

Tundmatu Norra külalise kiitus** on muidugi vilets lohutus loodetud WOMAD-i tegelaste tähelepanu asemel. Tähelepanulootus olevat Pantokraatori liikmeid seekord erilise innuga mängima pannud. Mida aga laval mängides ei teatud, oli see, et nood tähtsad isikud olid Pärnust juba lahkunud. Olgu kuidas on, kuid sellest mälusegadusest järeldub see, et „Valge raamat“ pole siiski täiel määral dokument, mida ta näib olevat vast esmapilgul, ega ka ainult „ajalooraamat“, nagu teda on samuti nimetatud, vaid muu hulgas stiliseeritud kunstiteos. Raamatuloo jaoks sobis 1992. aasta rahareform lõputähiseks tõepoolest paremini. Sest tagasivaates näib see olevatki loo loogiline ots.

Ringiga tagasi

Pärast „Valge raamatu” läbilugemist leidsin, et kui ma sellest kirjutada tahan — ja see tahtmine mul oli —, siis oleks hea lugeda läbi ka Mihkel Raua mälestusraamat „Musta pori näkku” (2008), mille tohutu müügiedu oli mind enne pisut hirmutanud. Räägivad need kaks raamatut, mis on kirjutatud eakaaslaste poolt, ju ühest ja samast ajast ning ühest ja samast eluvaldkonnast — noorte meeste bänditegemisest —, ja seega lausa sunnivad end võrdlema. Seejuures on teosed sündinud kahtlemata iseseisvalt ja üksteisest sõltumatult. Raamatu ja uue CD peatsest ilmumisest oli Erik Sakkov rääkinud juba 2007. aasta aprillis raadiosaates „Ideaalmaailmad” — asi pidi ilmuma juba 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, kuid lükkus, nagu teada, rohkem kui aasta võrra edasi.

Kui „Musta pori näkku“ mingil moel „Valget raamatut“ mõjutanud on, siis võib-olla vaid pealkirja (must vs. valge), kuid vaevalt hoiaku valikut juhtides. Viimased on, jah, nagu öö ja päev. Visandades deliirse pildireana tuntud ja väga tuntud Eesti muusikute ja üldse enamiku raamatus mainimist leidvate nimekate isikute elu pahupoolt, paistab Mihkel Raud (kellel Tallinnas ENSV kultuurieliidi keskel kasvanuna on kuulsuste nimesid varnast võtta), säästmata seejuures iseennast, kuidagi vend Johannese kombel aina kinnitavat, et nad kõik on resp. me kõik oleme, vähemasti olime tõtt-öelda joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead …

„Musta pori näkku” ajab küll eeskätt tõenäoliselt väga isiklikku, pisut misjonärilikkugi asja (ladusalt kirjutatud ja hästi komponeeritud teost — lugesin selle läbi päevaga! — võiks nimetada ka moodsaks näiteks karskuskirjandusest, mille traditsioon ulatub Eestis 1830. aastatesse), kuid teose ülisuure menu Eestis on põhjustanud minu meelest siiski seesama mehhanism, mis hoiab kõrgel Kroonikate jms prominentide magamistuppa piiluvate väljaannete tiraažid.***

Minu jaoks olid Mihkel Raua raamatus köitvad ennekõike kirjeldused ajast enne autori ühinemist Singer Vingeriks muutuva Turistiga, s.o too Tallinna noorte punkarite maailm (Hendrik Sal-Saller, Villu Tamme jt), millega midagi võrreldavat Tartus tollal vist eriti ei olnud — „Valgel raamatul“ on sellele vastu panna pisut teistsugune, hipilik kommuunielu, näiteks Jaan Söödi Tammelinna-majas. Ometi pakkusid ka Singer Vingeri perioodi pildistused mulle midagi — üsna haruldast sissevaadet teismelise poisi ellu, mis möödub temast tosinkond aastat vanemate meeste seltskonnas, kes pole just teab mis kloostrivennad.

Lugesin igatahes Mihkel Raua raamatut suure huviga. Oli ju ka Turist minu esimene muusikaline armastus, käisin kaheksa-aastaselt isegi ühel Turisti kontserdil ja kirjutasin märkmikku nende laule, mis mu klassijuhataja kord, kui märkmik tema kätte sattus, muigama ajas. Aga minu lapselik Turisti-armastus ei asendunud armastusega Singer Vingeri vastu, ehkki sümpaatia jäi alles. Ka minu pungiarmastus taandus, ja õigupoolest polnud ma tollal, 1980. aastate lõpul (st enne (Merry Christmas) Mr. Lawrence’it), Mihkel Raua nime kuulnudki. Aga tema eufooriat Singer Vingeri noore liikmena ma mõistan — tundsin vist midagi üsna sarnast tookord, tollel nädalavahetusel esimeses klassis „suurte“ poiste bändiproovis.

„Tormidesööjatest“

Pantokraatori uus muusika on vanaga võrreldes hoopis hillitsetum. Nooruse ekstaatilisuse ja piiridele püüdlemise asemel on mingi rahu ja elutarkus. Kui süveneda tekstidesse, mis uuel plaadil on pea kõik Lauri Saatpalu kirjutatud (varase Pantokraatori tekstid on sageli seevastu rahvaluule — kontseptuaalsel debüütplaadil — või tuntud luuletajate looming: J. Viiding, P.-E. Rummo, L. Tungal, M. Vallisoo jt, aga ka Jarek Vilu, s.o Priit Karm, bändi asutajaliikmeid), ja otsida neist mingit punase niidina läbivat mõtet, siis see on umbes selline: Kohtumine on hea. Igasugune kohtumine on seejuures alati kohtumine teisega (teispoolsusega minupärast), ja kohtuda oleks seetõttu ilus ja tark nii, et sellest saaks teise pühitsemine.

Niisiis kohtumine on alati püha, kohtumine on pidu ja ime. Iga kohtumine on kohtumine „imehulguste“ vahel — ja säärased me oleme, imehulgused, kes teist suuril silmil vahivad, nagu seisab laulus „Kodukäijad“. Kohtumine on piiri ületamine. Nii saab igast lihtsast, argisest asjast (näiteks teretamisest: tere, jumalime!) igavikuline asi. Igavikulised asjad aga muutuvad omakorda kodusteks asjadeks. Iga kohtumine on kojutulek. Pole midagi ebaharilikku kodukäijatega koos söömises, joomises, jutupuhumises, jalapuhkamises ja tantsimises. Muidugi, see on ju tõtt-öelda imelik asi, aga kõik ongi imelik. Või midagi sellist.

„Tormidesööjate“ tekstides kirjeldatud maailm on argine ja seejuures imetabane. Siin on koos kõik niinimetatud ürgelemendid — tähtsuse järjekorras vast õhk, vesi, maa ja tuli. Kui otsida kohta, mida need tekstid kirjeldavad, siis võiks selleks olla maja vee (mere) ääres metsatukas keset tuuli. Vahel saab majast paat või purjekas. Või õhulaev. On päike, kes meie peale vaatab ja meid heale juhib, on vihm ja on vikerkaar. See on loodus, aga asustatud ja hingestatud loodus. Seal oleme meie, või mina, kes mõne sinu poole pürgib, teda kutsub. Ja nii on ka linn (laulus „Linnamäng“) õieti hea koht, sest linnas elab palju inimesi, mis tähendab ka, et seal on võimalik palju kohtuda.

Need on sageli keelemängulised, kohati rahvalaululised tekstid, mis niivõrd ei kuuluta, vaid pigemini nendivad. Deklaratiivsust või programmilisust leidub kõige rohkem vast „Tuultekodus“, kus seisab näiteks üleskutse: „Nüüd heida turvised ja varna viruta/ ja koos meiega muutudki selleks/ kes mägesid kõigutab/ sa oled tuul“. Aga mõlgutusi on ka kiires lõpuloos „Paus on hea“, kus öeldakse nii: „Pole mõtet mõnda mõtet/ mõtlematult öelda; katki käriseb kord ahel,/ algab muutumine,/ kindlast hukust päästab vahel/ sinu puutumine.“

Debüütplaadiga võrreldes on sõnalisus suurem, (peaaegu) kadunud on leelo, itk, joig ja glossolaalia, ka murdelised jooned. Siiski on leitud mingi tasakaal, tekst ei tüki muusikat kunagi „tapma“ — viimane asjaolu on põhjus, miks mul on olnud kohati raskusi Dagö loominguga, kus Lauri Saatpalu näib olevat oma sõnatulvale vahel väga vaba voli andnud. Minu jaoks on Saatpalu hääl tema luulest mõneti huvitavam. Uuel plaadil lisab Saatpalu bassile tänuväärset värvi ka Triinu Taul. Naishäält on Pantokraator kasutanud varemgi, kuid erinevalt Anne Türnpust, kelle laulda oli debüütplaadil tervenisti „Itk“ ja „Kelle?“, ei ole Triinu Tauli vokaalil „Tormidesööjates“ siiski päris iseseisvat osa. Tervikuna on uue plaadi vokaaliosa varasemast aga märksa feminiinsem. Kokkuvõttes: „Tormidesööjad“ on Pantokraator, kahtlemata.

…

* 1992. aasta FiESTa lõpetas Compromise Blue. Piret Tali kirjutab sellest („Pärnus lõppes „FiESTa” ja algas suvi” – Postimees 22. juuni 1992, lk 5) nii: „Ööl vastu pühapäeva [s.o 19. juunil vastu 20. juunit 1992 – V.A.] lõppes „Pikkade Keelte Ööga” Pärnu Vallikäärus seitsmes „FiESTa” ja otsingulise teatri festival „Baltoscandal”. Samas avas linnapea Rein Kask Pärnu suve. Südaööl kärgatas ilutulestik ning algas ansambli „Compromise Blue” ja teatri „Ruto Killakund” happening „Pööre”.”

** Tegelikult oli lugu huvitavam: Norra külaliseks oli noor muusik Trygve Beddari, kes mängis mõned aastad hiljem Norra etno-proge bändis Pantheon (liider: Eyolf Stiksrud, vt http://www.eyolf.no/Music.html), mis asutati 1996. aastal ja millelt aasta hiljem ilmus plaat „Til Folk og fe” (hiljem tekkis Fanteflokken: http://www.myspace.com/fanteflokken). Pantheon on vist tänaseks üsnagi unustatud, kuid Eestiga seoses on igal juhul huvitav muu hulgas tema nime kõlaline sarnasus ja semantiline lähedus Pantokraatori nimega.

*** Uku Masingu järgi on menuteose eelduseks nelja põhielemendi olemasolu: „Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu käsu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn. „lihtinimese” jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iial bestselleriks.” (Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest. — Uku Masing, Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 256.)

P.S. Vt ka intervjuud Erik Sakkovi ja Lauri Saatpaluga ajakirjas Metroo (6.4.2009) „Pantokraator & kõige üle valitsev lõpmatu muusika… ” ja Raul Ranne arvustust „Valgele raamatule” Eesti Ekspressis (8.5.2009) „Aus lugu sellest, kuidas Tartus progerokki tehti”.

Kirjandus ja meedia (Bachmannpreis 2009)

Pühapäeval antakse Klagenfurdis (Austria) juba 33. korda üle saksakeelses kirjandusruumis mainekas Ingeborg Bachmanni kirjandusauhind (Ingeborg-Bachmann-Preis). Ja sellele eelneb n-ö lugemismaraton. Neljapäevast laupäevani (25.-27.6, kl 11-15/16 Eesti aja järgi) loevad neliteist noort ja nooremat autorit loositud järjekorras ette mõne oma seni avaldamata teksti, näiteks katkendi avaldamata romaanist. Lugemiseks on aega umbes 30 minutit, sellele järgneb žürii diskussioon (samuti 30 minutit), millesse võib ka autor sekkuda. Juures viibib publik ja lisaks kantakse kõik alates 1977. aastast otse üle televisioonis (3sat), uuemal ajal ka internetis (kust võib salvestusi ka tagantjärele üle vaadata ning kirjalike tekstidega tutvuda).

Lisaks peaauhinnale antakse Klagenfurdis üle veel terve rida muid auhindu, muu hulgas publikuauhind. Hääletada võib seekord laupäeval (27.6) kella neljast kuni kella üheksani õhtul (Eesti aja järgi). Saata tuleb e-mail ja lisada põhjendus (maksimaalselt 400 tähemärki). Igal hääletajal on ainult üks hääl (ühelt e-maili-aadressilt võib saata ainult ühe e-maili).

Ingeborg-Bachmann-Preis‘i kodulehekülg on 2009. aastast mitmekeelne. Autorite ja tekstide kohta jagatakse infot saksa, inglise, prantsuse, itaalia, sloveeni, horvaadi, tšehhi ja hispaania keeles. Loodetavasti järgmisel aastal juba ka eesti keeles. Miks mitte.

Ah jaa. Mina hoian pöialt Christiane Neudeckerile, keda tutvustava video lisasin ka sellele postitusele. Christiane Neudecker loeb täna, neljapäeval kell 15. 00 Eesti aja järgi. (Tema tekst: “Wo viel Licht ist”.)

—

P.S. Ühe Ingeborg Bachmanni (1926–1973) tekstiga, mille detsembris tõlkisin, saab tutvuda siin: “Tõde on inimesele jõukohane” (“Die Wahrheit ist dem Menschen zumutbar”).