Pantokraatorist ja „Valgest raamatust“

Lühendatud versioon: “Pantokraator — igavene ilmamadu” (Sirp, 20.11.2009).

—

Terve septembri olen ikka ja jälle keset vestlust tähendanud, et see kuu on kuidagi eriti ilus (kas sulle ei tundu, ah?), rõhutades, et ma ei kiida septembrit mitte seetõttu, et mul midagi muud öelda pole. Ja nii ongi.

Viimasel nädalal olen rääkinud samas toonis ka Pantokraatorist. Sest ilmunud on Erik Sakkovi kirjutatud „Valge raamat“, mis võtab kokku selle bändi loo. Raamatule on lisatud kolm CD-d. Need on „Tuba tuules“ (sisuks laulud 1990. aastal ilmunud LP-lt „Pantokrator I“), „Liig palju taevast“ (koondab aastatel 1988–92 salvestatud laule, millest valdav osa seni plaadile polnud jõudnud) ja „Tormidesööjad“. Viimane on täiesti uus plaat, mis sisaldab nii omal ajal sündinud ja aastaid varjul olnud ideede teostusi kui ka igas mõttes päris uusi laule.

Nüüd peaks olema niisiis vist enam-vähem kõik Pantokraatori lindistatu moodsatel helikandjatel kättesaadav — seni oli 2000. aastal ilmunud plaat „Jäi servi seisma”, mis sisaldab laias laastus debüüdi „Pantokrator I” materjali, ainus Pantokraatori CD. Päris varast loomingut võib kuulata bändi kodulehel (http://www.panto.ee). Kolme CD-ga täiendatud „Valge raamat” ilmus küll õieti juba aprilli lõpus ja leidis esitlemist päev enne minu sünnipäeva, kuid minuni see info ei jõudnud — ajakirjanduses sellest raamatust ja muusikast vist väga palju juttu ei tehtud.

Igast asjast ei saa asja

Kui jätta kõrvale Vaino Vahingu „Päevaraamatud“ (aga nende teist osa, mille ots juba ka „minu aega“ puutub, pole ma lugenud), siis on Eesti kirjandusse jõudnud memuaristika buum minust mööda läinud. Erik Sakkovi „Valge raamat“ tundus aga olevat hea kingitus. Ent pärast kingituseks mõeldud raamatu läbilugemist (ettevaatlikult käes hoides muidugi) ja plaatide kopeerimist (rasvastest plekkidest hoidudes, selge see) otsustasin ta endale jätta ja osta kingituseks uus eksemplar. (Muide, ma ei soovita osta seda teost Apollost, seal on hind kole kalliks aetud.)

Sest „Valges raamatus“ kujutatud aeg ja ruum on tõesti minu aeg ja ruum, või õigemini peaaegu, samahästi kui. Kui pedantseks minna, aga isiklikuks jääda, siis on need kaks, aeg ja ruum, pigem mu kahest vanemast vennast vanima omad. On ju tema Pantokraatori liikmete eakaaslane, mõne klassivendki. Ja tegi 1980. aastate algul Tartus bändi ka tema, nii nagu võib-olla paljud teised, enne ja pärast, ja mitte ainult Tartu 7. ja 1. keskkoolis (nüüd Karlova ja Treffneri gümnaasiumis). Ja eks on mullegi tollest ajast mõned nimed ja näod meelde jäänud.

Mäletan, käisin vist esimeses klassis, see oli millalgi õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi (tavaliselt tehti seda mujal). Oli nädalavahetus, olid kaks elektrikitarri (seejuures bass kindlasti ka), oli mingi bandžo, oli põikflööt, mida mu vend muusikakoolis õppis, oli pianiino, ja oli mingi lihtne trumm, mis polnud siiski lihtlabane pioneeritrumm (punaseid pioneeritrumme vedeles tollal igal pool). Et trummar polnud ühel või teisel põhjusel proovi laekunud, siis paluti trummi mängima mind. Rütmitaju mul ju vähemalt nii palju oli, et sellega umbes aasta varem muusikakooli katsetest läbi saada.

Ma ei tea, mida mu alaealisest trummimängust need 7-8 aastat vanemad, „suured“ poisid arvasid, aga ära mind igatahes, minu suureks rõõmuks, ei aetud. Harjutati mingeid Ruja lugusid, aga ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit“, küllap ka üht-teist Turistilt, ja lisaks omi laule. Midagi tehti ka linti. Aga linti tehti alati midagi. „Valget raamatut“ lugedes mõtlesin, et pole üldse välistatud, et üks neist proovis osalenutest võis olla hilisem Pantokraatori bassimängija.

See on küll puhas spekulatsioon. Samas on selge, et tollal, 1982. või 1983. aastal, polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool toimus lihtsalt üks Tartu teismeliste poiste bändiproov, tehti bändi, millel võib-olla oli isegi ka nimi, aga see on ununenud, igatahes minul. Ja sellest bändist, nagu teada, ei saanud asja teps. Nii nagu ei saa asja enamikust teismeliste bändidest.

Mõnest asjast saab asja

Aga Pantokraatorist sai asja. Küllap oli mingi tähtedeseis soodsam, soov bändi teha samuti suurem ja suhtumine tõsisem. Igatahes on väga liigutav, ka pisut muigama ajav lugeda „Valgest raamatut“ väljavõtet Erik Sakkovi 1984. aasta päevikust, kus seisavad näiteks järgmised read: „15. sept. Rõngu kultuurimaja, intellektuaalne osa hästi; kui hakkasime mängima tantsuks, läksid kõik vaheajale.“ Intellektuaalne osa! Seda kirjutab 16-aastane inimene! Publikumenu puudumisest ei lastud end aga heidutada ja liiguti omasoodu, vastuvoolu edasi, tehti oma asja. Ja tõesti: kui see oma asi publikule ei meeldi, siis on see, kahju küll, lõppude lõpuks võib-olla lihtsalt natuke ka publiku enda probleem.

1981. aastal loodud Pantokraatori (kuni 1983. aastani Propaan) arengust 220-leheküljeline „Valge raamat” räägibki. Teos on väga detailirikas, kirjutatud stiilis, mis on mõõdukalt kõnekeelne, vaimukas — kuid mitte vaimutsev —, kohati lüüriline, kohati leebelt (enese)irooniline, kindlasti mitte nostalgiast nõretav ja päris kindlasti seejuures pea kõigisse tekstis mainitud inimestesse — ja neid on palju — heatahtlikult suhtuv (pisut vahedamaks muutub iroonia vist ainult Jüri Makarovi puhul). Jah, lõppude lõpuks olid kõik, kellega tollal bändi tehes läbi käidi, — kasutades Jaan Krossi mälestuste pealkirja — kallid kaasteelised. Kompromiteerivaid paljastusi siin niisiis ei tehta, kuulujutte ei levitata — joon, mis peaks Eesti uuemas memuaristikas olema vist üsna haruldane. „Valge raamat” on mõneti ka tänuraamat.

Ja tõenäoliselt on see nii suuresti seetõttu, et muusikat ei tehtud raha pärast. Va raha, teadagi, ajab inimesed tülli. Ei, Pantokraatori liikmed maksid vist oma harrastusele hoopis peale, tegid muusikat ennekõike koosolemise rõõmust ja — nüüd võivad küünikud läbinägelikult muiata — kunsti pärast. „See on ju nii lahe asi, milles me praegu osaleme,” julgustab Erik Sakkov kaaslast, kes 1991. aastal nuriseb, et Peeter Jalaka Ruto Kilakunna projektist osavõtt ei too raha sisse. Uued majanduslikud suhted 1990. aastate algul tegid umbes 25-aastaste noorte meeste idealismile muidugi lõpu. Hiljemalt 1994. aastaks oli bänd faktiliselt laiali läinud.

Varase Pantokraatori lugu lõpeb „Valges raamatus” reaga: „Ühel eriti masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta.” See on ühelt poolt muidugi kurb, eks ole: kes on raamatu eelnevad leheküljed läbi lugenud, teab hästi, kui palju oli komisjonipoodiviija ENSV „viljakates tingimustes” kõigi nende pillide soetamiseks vaeva näinud. Ometi ei süüdista need laused kedagi. Ajad olid lihtsalt muutunud. Pealegi polnud see Pantokraatori lõpp. Lugeja teab sedagi, et 2009. aastal ilmus bändilt uus plaat. Pantokraator polnud seega vahepeal tõtt-öelda kuhugi kadunud, ta on jälle koos — ja kõik on hästi.

Selle väga isikliku loo kaudu avaneb „Valges raamatus” ühtlasi tosinkonna aasta pikkune lõik Eesti ja ennekõike Tartu kultuuriloost. Ma ei tea, mis loom on too palju mainitud ja ka palju narritud „Tartu vaim“, sel teemal spekuleerimine pole ammugi hea toon, aga mingi tartulikkus on kahtlemata olemas. Ja kindlasti kuulus tartulike nähtuste hulka ka noor, 1980. ja 1990. aastatel tegutsenud Pantokraator.

Kohavaimud ja muud vaimud

„Tartu vaimust“ loomulikult „Valges raamatus“ juttu ei ole — misjaoks peakski mingi salapärase kohavaimu üle juurdlema inimesed, kes selles kohas on sündinud ja kasvanud. Tartu tõuseb raamatus teemaks vist alles siis, kui 1988. aastal ühineb bändiga tallinlane Lauri Saatpalu, mis muudab proovitegemise raskemaks, aga mitte ületamatuks: „Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri oli selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi.“

Kaldun Madis Kõivu eeskujul arvama, et kohavaimud pole ajavaimudega võrreldes vaid „tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata“, ning et „kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad“. Jah, mine tea, kohad võivad olla tõepoolest „vaimsed isendid“ ja kohavaimud nood „ürgsed ja taandumatud“ vaimud, „kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu“ (Madis Kõiv, Genius loci (1993). — Madis Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005).

Vahel tundub mulle, et varane Pantokraator settis ajapikku nii kangeks ekstraktiks, et laiema tarbitavuse huvides tuligi teda ühel hetkel lahjendada. Jätkates Kõivuga, kes taandab ajavaimu lõpuks kohavaimule, võiks öelda vast nii, et noor Pantokraator oli miski, mis „[purskus] kusagilt kohasügavusest ja [hajus] siis aja jooksul üle kohtade laiali“. Paljudki Pantokraatori liikmed elavad ja tegutsevad nüüdseks juba aastaid väljaspool Tartut, kuid nende looming sobib Tartusse ometi väga hästi.

Tarvitseb vaid vaadata, mis kõik on Pantokraatorist ja sellega seotud inimestest vahepeal välja kasvanud: Jäääär (1991, Jaan Sööt) ja selle modifikatsioonid, Dagö (1998, Lauri Saatpalu) ja võib-olla mingit serva pidi ka Eriti Kurva Muusika Ansambel (1991, Sven Kuntu, kes osales ju Pantokraatori debüütplaadi laulu „Sundimatu jutustus tõelisest kevadest“ juures ning kellele on Pantokraatori 2009. aasta plaadil „Tormidesööjad“ pühendatud laul „Pilvedesse sõuan paadi“). Igatahes pole EKMA-t Tartus kunagi ebakohaseks peetud.

Pantokraatori nimi on kristlikku algupära (παντοκράτωρ), õieti Zeusi lisanime ülekanne kristlikku konteksti (Vägede Issand, Kõigeväeline, Kõigevalitseja, hiljem Kristuse jumalikkuse tähistaja). 1988. aastast peale esines Pantokraator päikeseristi all. 1990. aasta debüütplaadi kaanel on kujutanud taevapõtru (Kaljo Põllu), millega esiajaloolises kunstis väljendati loomismüüti. „Valge raamatu“ kaanel ilutseb Asko Künnapi kujundatud Uroboros — Sabasööja, germaani mütoloogiast tuntud Miðgarðsormr (Jörmungandr), s.o omaenda saba õgiv madu, kes kehastab aja tsüklilist kulgu, igavest taastulekut ja loomiseelset seisundit, mil vastandid puudusid. Varase Pantokraatori laulutekstides domineerib selgelt n-ö paganlik alge (Pantokraatori stiili nimetati ka etno-progeks), kuid see ei otsi konflikti kristlusega. „Sallivust voolaku sinusse,/ virsikumahla sadagu pilvedest,” seisab nende laulus „Olen su vend”. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil polnud midagi imelikku paluda ka ühel elaval legendil sadade tuhandete kuulajate ees näiteks Loojat, et too Maarjamaal hiiepuid hoiaks. Selline oli ajavaim. Ja see oli väga ilus.

Pantokraatori religioosne tahk pakub huvi muu hulgas Tartu 1980. aastate kultuuriloo mõistmisel. Ma ei tea, kuidas Tallinnas, aga tundub, et Tartus on religioossus — ja seda mitte viimases järjekorras siseemigrandi Uku Masingu tõttu, ja religioossuse all ei mõtle ma tingimata kristlikku religioossust — seondunud vähemalt 20. sajandi teisel poolel ikka ka mingi teisitimõtlemise, vastupanuga. Kuid seda religioossust ei iseloomusta fanatism ega dogmaatilisus, see pole palvevennalik-õelik religioossus, selle juures on ikka mingi annus skeptilist akadeemilisust, vägivallatust ja teatavat noblesse‘i: „Kes otsis jumalat mus, sai petta,/ sest minu seeski on vaid inimpilk./ Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi/ eal ei määri ükski veretilk.” („Kõnelen sinuga kevadekuul”). Religioosse hoiaku osatähtsust võib näha ka mitmete Pantokraatoriga seotud inimeste (nt Priit Karm, Anne Türnpu ja Urmas Petti) hilisemas käekäigus.

Ja võib-olla oli ka Tartu linna suletus ja kõrvalejäetus see, mis innustas ületama vahemaid peas: kontakte kaugete ja eksootiliste kultuuridega otsiti eelkõige kirjasõna kaudu (nt Linnart Mäll, Jaan Kaplinski) ning püüti leida sidet omakultuuri ürgalgetega (ugrimugri). See oli mingi rahvuslik konservatiivsus, püüd säilitada kohalikku identiteeti, soovimata muutuda seejuures anakronismiks. Tartus on eestlus, tundub mulle, seondunud ikka pigem kultuuriga, mitte niivõrd riigiga. Vähemalt Liivi sõja lõpust peale on riik Tartu jaoks kuidagi teisejärguline asi. Suuri riigiisasid Tartu tänavatel naljalt ei kohta. Võidusambaid Tartusse ei püstitata.

Pantokraatori kõrgaeg jäi perestroika ja Laulva revolutsiooni perioodi, kuid siiski on raske näha teda ajakajalise, kõivulikult öeldes „aja-liku“ bändina (aja-likule vastandab Kõiv koha-liku). Sest midagi otseselt ühiskondlikku või poliitilist Pantokraatori muusikast ei leia, küll aga suutis ta anda impulsse ajavaimule. Mis tähendab ka, et Pantokraatori muusika peaks aegumisele hästi vastu panema. „Valges raamatus“ seisab:

„Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi.“ Riigiks, mille poolt lauldi, oli esimeses järjekorras ikka „rahuriik, vaba meele varjukoda, inimpõlve rõõmurada” („Olen su vend”).

Mälumängud

„Valge raamat“ väidab, et Pantokraator andis viimase avaliku kontserdi 1992. aastal Pärnus festivalil FiESTa — ööl vastu päeva, mil Eestis toimus rahareform (20. juunil 1992). Sedasama on korratud ka ajakirjanduses („Pantokraator esitleb raamatut koos kolme heliplaadiga” — Õhtuleht 21.4.2009). Õnneks see siiski nii ei olnud. Pantokraatori eluiga oli vähemalt aasta võrra pikem — asjaolu, millele juhtis mu tähelepanu hea sõber, kelle veendumust mööda pidi see FiESTa kontsert olema toimunud 1993. aastal. Tema veendumus oli nii kindel, toetudes väga isiklikele seostele nagu ka keldrist taasleitud festivalikavale, et kaevasin kimbatuses kirjandusmuuseumist välja vanad ajalehed.

Ja tõesti, Pantokraatori viimane avalik kontsert toimus Pärnu viimasel FiESTal: laupäeva, 26. juuni hilisõhtul ja ööl vastu pühapäeva, 27. juunit 1993. aastal. Küllap on selle kontserdi asendiga mäletajate mälusoppides nii, nagu Madis Kõiv on kirjutanud raamatus „Kalad ja raamatud” (1998): „Ma ei saa enam järjekorrast kinni pidada. Järjestusse ei mahu tõesti kõik ära. Võibolla omal ajal mahtus (kuidas, ma ei tea), aga tagantjärele ei kuidagi.“ 1990. aastate esimene ots oli tihe ja muutlik aeg, raadiosaates „Ideaalmaailmad” (14.4.2007) oletab Erik Sakkov, et Pantokraatori viimane kontsert toimus FiESTal 1994. aastal. Kuid 1994. aastal FiESTat (1985–93) muidugi enam ei toimunud.

1993. aasta FiESTa kavas tutvustatakse Pantokraatorit, mis siis kandis ajutist nime Panto, nõnda: „Alguses oli mõte. Siis tuli Pantokraator ja ütles, et, poisid, tehke parem bänd. Tehtigi. Mängiti. Anti plaat välja. Põristati shamaanitrummi ja tehti süntesaatorihäält. Vahepeal ei olnud midagi. Nüüd on Panto. Aeg ütleb, mis on hea. Kuulaja otsustab, mis on parem.” (Kõrvalmärkus: Jah, 1990. aastate algus oli peale kõige ka aeg, mil eestikeelsetes trükistes oli moekas ja tehniliselt sageli ainuvõimalik kirjutada š asemel sh.)

Valter Ojakäär kirjutab 1993. aasta FiESTast („Seitse päeva muusikat vihmases Pärnus” — Sirp nr 27 (9. juuli 1993), lk 11) nõnda: „Imekombel ei sadanud laupäeva õhtul, ja Vallikääru kogunenud rahvas sai kõigepealt poolteist tundi orientaalset džässi Egiptuse ansamblilt „Sharkiat” [---] Siis tuli lavale maavillane „Panto”, päästis lahti regivärsilise-runoviisilise Tormise-roki, mis pani lava ette kogunenud tiheda massi nii raskelt tammuma, et karta oli põrandalaudade purunemist. Krooni õhtule ja FiESTale pani etenduse kulminatsioon — „Pantole” lisandunud „Ruto Killakund” oma fantastiliste rituaalide ja tohutu tulevärgiga, mis lõi kirjuks ööpimeda taevaaluse ja väristas ümbruskonna aknaruute kahuripaukudega. Kes veel vastu pidas, kuulas varavalgeni Pärnu ansamblit „Sitimaan”.”

Ja Martin Petder meenutab („FiESTa lõppes sinise taeva ja päikesepaistega” — Postimees 29. juuni 1993, lk 4) toda aastatetagust kontserti selliste sõnadega: „Tänu ilmamuutusele peeti ka Vallikäärus kontsert „Maailm öös”, kus esinesid Egiptuse ansambel „Sharkiat” ning Eesti ansambel „Panto”, mis on välja kasvanud endisest „Pantokraatorist”. Oma panuse festivali lõpetamisele lisas „Ruto Killakunna” trupp, andes kohalviibijaile jõudu oodata järgmist suve ning järgmist FiESTat.”*

1993. aasta FiESTal käisin ka mina, kuid mingil põhjusel sõitsin sealt ära veel enne festivali lõppu, mistõttu Pantokraatori kontsert jäi mul kahjuks nägemata. Ma ei mäleta ka vihmasadu ega selle lakkamist, vist lihtsalt seetõttu, et olin armunud ja ilmaolud on mu mälus taandunud tähtsusetuks. Küll mäletan ma mõni päev varem toimunud Jääääre kontserti, mida 1993. aasta FiESTa ülevaadetes sageli mainitakse — Jäääär oli festivali peaesineja John Hammondi soojendusbänd. Mu hea mäluga sõbrale seevastu, keda ma tollal veel ei tundnud, jäi too tema esimene ja viimane Pantokraatori kontsert meelde aga millegi väga suurejoonelisena. Tema Norra külaline võtnud kogu FiESTa kokku öeldes: „Teie võite naerda, aga minule jättis festivalil kõige suurema mulje Pantokraator.“

Tundmatu Norra külalise kiitus** on muidugi vilets lohutus loodetud WOMAD-i tegelaste tähelepanu asemel. Tähelepanulootus olevat Pantokraatori liikmeid seekord erilise innuga mängima pannud. Mida aga laval mängides ei teatud, oli see, et nood tähtsad isikud olid Pärnust juba lahkunud. Olgu kuidas on, kuid sellest mälusegadusest järeldub see, et „Valge raamat“ pole siiski täiel määral dokument, mida ta näib olevat vast esmapilgul, ega ka ainult „ajalooraamat“, nagu teda on samuti nimetatud, vaid muu hulgas stiliseeritud kunstiteos. Raamatuloo jaoks sobis 1992. aasta rahareform lõputähiseks tõepoolest paremini. Sest tagasivaates näib see olevatki loo loogiline ots.

Ringiga tagasi

Pärast „Valge raamatu” läbilugemist leidsin, et kui ma sellest kirjutada tahan — ja see tahtmine mul oli —, siis oleks hea lugeda läbi ka Mihkel Raua mälestusraamat „Musta pori näkku” (2008), mille tohutu müügiedu oli mind enne pisut hirmutanud. Räägivad need kaks raamatut, mis on kirjutatud eakaaslaste poolt, ju ühest ja samast ajast ning ühest ja samast eluvaldkonnast — noorte meeste bänditegemisest —, ja seega lausa sunnivad end võrdlema. Seejuures on teosed sündinud kahtlemata iseseisvalt ja üksteisest sõltumatult. Raamatu ja uue CD peatsest ilmumisest oli Erik Sakkov rääkinud juba 2007. aasta aprillis raadiosaates „Ideaalmaailmad” — asi pidi ilmuma juba 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, kuid lükkus, nagu teada, rohkem kui aasta võrra edasi.

Kui „Musta pori näkku“ mingil moel „Valget raamatut“ mõjutanud on, siis võib-olla vaid pealkirja (must vs. valge), kuid vaevalt hoiaku valikut juhtides. Viimased on, jah, nagu öö ja päev. Visandades deliirse pildireana tuntud ja väga tuntud Eesti muusikute ja üldse enamiku raamatus mainimist leidvate nimekate isikute elu pahupoolt, paistab Mihkel Raud (kellel Tallinnas ENSV kultuurieliidi keskel kasvanuna on kuulsuste nimesid varnast võtta), säästmata seejuures iseennast, kuidagi vend Johannese kombel aina kinnitavat, et nad kõik on resp. me kõik oleme, vähemasti olime tõtt-öelda joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead …

„Musta pori näkku” ajab küll eeskätt tõenäoliselt väga isiklikku, pisut misjonärilikkugi asja (ladusalt kirjutatud ja hästi komponeeritud teost — lugesin selle läbi päevaga! — võiks nimetada ka moodsaks näiteks karskuskirjandusest, mille traditsioon ulatub Eestis 1830. aastatesse), kuid teose ülisuure menu Eestis on põhjustanud minu meelest siiski seesama mehhanism, mis hoiab kõrgel Kroonikate jms prominentide magamistuppa piiluvate väljaannete tiraažid.***

Minu jaoks olid Mihkel Raua raamatus köitvad ennekõike kirjeldused ajast enne autori ühinemist Singer Vingeriks muutuva Turistiga, s.o too Tallinna noorte punkarite maailm (Hendrik Sal-Saller, Villu Tamme jt), millega midagi võrreldavat Tartus tollal vist eriti ei olnud — „Valgel raamatul“ on sellele vastu panna pisut teistsugune, hipilik kommuunielu, näiteks Jaan Söödi Tammelinna-majas. Ometi pakkusid ka Singer Vingeri perioodi pildistused mulle midagi — üsna haruldast sissevaadet teismelise poisi ellu, mis möödub temast tosinkond aastat vanemate meeste seltskonnas, kes pole just teab mis kloostrivennad.

Lugesin igatahes Mihkel Raua raamatut suure huviga. Oli ju ka Turist minu esimene muusikaline armastus, käisin kaheksa-aastaselt isegi ühel Turisti kontserdil ja kirjutasin märkmikku nende laule, mis mu klassijuhataja kord, kui märkmik tema kätte sattus, muigama ajas. Aga minu lapselik Turisti-armastus ei asendunud armastusega Singer Vingeri vastu, ehkki sümpaatia jäi alles. Ka minu pungiarmastus taandus, ja õigupoolest polnud ma tollal, 1980. aastate lõpul (st enne (Merry Christmas) Mr. Lawrence’it), Mihkel Raua nime kuulnudki. Aga tema eufooriat Singer Vingeri noore liikmena ma mõistan — tundsin vist midagi üsna sarnast tookord, tollel nädalavahetusel esimeses klassis „suurte“ poiste bändiproovis.

„Tormidesööjatest“

Pantokraatori uus muusika on vanaga võrreldes hoopis hillitsetum. Nooruse ekstaatilisuse ja piiridele püüdlemise asemel on mingi rahu ja elutarkus. Kui süveneda tekstidesse, mis uuel plaadil on pea kõik Lauri Saatpalu kirjutatud (varase Pantokraatori tekstid on sageli seevastu rahvaluule — kontseptuaalsel debüütplaadil — või tuntud luuletajate looming: J. Viiding, P.-E. Rummo, L. Tungal, M. Vallisoo jt, aga ka Jarek Vilu, s.o Priit Karm, bändi asutajaliikmeid), ja otsida neist mingit punase niidina läbivat mõtet, siis see on umbes selline: Kohtumine on hea. Igasugune kohtumine on seejuures alati kohtumine teisega (teispoolsusega minupärast), ja kohtuda oleks seetõttu ilus ja tark nii, et sellest saaks teise pühitsemine.

Niisiis kohtumine on alati püha, kohtumine on pidu ja ime. Iga kohtumine on kohtumine „imehulguste“ vahel — ja säärased me oleme, imehulgused, kes teist suuril silmil vahivad, nagu seisab laulus „Kodukäijad“. Kohtumine on piiri ületamine. Nii saab igast lihtsast, argisest asjast (näiteks teretamisest: tere, jumalime!) igavikuline asi. Igavikulised asjad aga muutuvad omakorda kodusteks asjadeks. Iga kohtumine on kojutulek. Pole midagi ebaharilikku kodukäijatega koos söömises, joomises, jutupuhumises, jalapuhkamises ja tantsimises. Muidugi, see on ju tõtt-öelda imelik asi, aga kõik ongi imelik. Või midagi sellist.

„Tormidesööjate“ tekstides kirjeldatud maailm on argine ja seejuures imetabane. Siin on koos kõik niinimetatud ürgelemendid — tähtsuse järjekorras vast õhk, vesi, maa ja tuli. Kui otsida kohta, mida need tekstid kirjeldavad, siis võiks selleks olla maja vee (mere) ääres metsatukas keset tuuli. Vahel saab majast paat või purjekas. Või õhulaev. On päike, kes meie peale vaatab ja meid heale juhib, on vihm ja on vikerkaar. See on loodus, aga asustatud ja hingestatud loodus. Seal oleme meie, või mina, kes mõne sinu poole pürgib, teda kutsub. Ja nii on ka linn (laulus „Linnamäng“) õieti hea koht, sest linnas elab palju inimesi, mis tähendab ka, et seal on võimalik palju kohtuda.

Need on sageli keelemängulised, kohati rahvalaululised tekstid, mis niivõrd ei kuuluta, vaid pigemini nendivad. Deklaratiivsust või programmilisust leidub kõige rohkem vast „Tuultekodus“, kus seisab näiteks üleskutse: „Nüüd heida turvised ja varna viruta/ ja koos meiega muutudki selleks/ kes mägesid kõigutab/ sa oled tuul“. Aga mõlgutusi on ka kiires lõpuloos „Paus on hea“, kus öeldakse nii: „Pole mõtet mõnda mõtet/ mõtlematult öelda; katki käriseb kord ahel,/ algab muutumine,/ kindlast hukust päästab vahel/ sinu puutumine.“

Debüütplaadiga võrreldes on sõnalisus suurem, (peaaegu) kadunud on leelo, itk, joig ja glossolaalia, ka murdelised jooned. Siiski on leitud mingi tasakaal, tekst ei tüki muusikat kunagi „tapma“ — viimane asjaolu on põhjus, miks mul on olnud kohati raskusi Dagö loominguga, kus Lauri Saatpalu näib olevat oma sõnatulvale vahel väga vaba voli andnud. Minu jaoks on Saatpalu hääl tema luulest mõneti huvitavam. Uuel plaadil lisab Saatpalu bassile tänuväärset värvi ka Triinu Taul. Naishäält on Pantokraator kasutanud varemgi, kuid erinevalt Anne Türnpust, kelle laulda oli debüütplaadil tervenisti „Itk“ ja „Kelle?“, ei ole Triinu Tauli vokaalil „Tormidesööjates“ siiski päris iseseisvat osa. Tervikuna on uue plaadi vokaaliosa varasemast aga märksa feminiinsem. Kokkuvõttes: „Tormidesööjad“ on Pantokraator, kahtlemata.

…

* 1992. aasta FiESTa lõpetas Compromise Blue. Piret Tali kirjutab sellest („Pärnus lõppes „FiESTa” ja algas suvi” – Postimees 22. juuni 1992, lk 5) nii: „Ööl vastu pühapäeva [s.o 19. juunil vastu 20. juunit 1992 – V.A.] lõppes „Pikkade Keelte Ööga” Pärnu Vallikäärus seitsmes „FiESTa” ja otsingulise teatri festival „Baltoscandal”. Samas avas linnapea Rein Kask Pärnu suve. Südaööl kärgatas ilutulestik ning algas ansambli „Compromise Blue” ja teatri „Ruto Killakund” happening „Pööre”.”

** Tegelikult oli lugu huvitavam: Norra külaliseks oli noor muusik Trygve Beddari, kes mängis mõned aastad hiljem Norra etno-proge bändis Pantheon (liider: Eyolf Stiksrud, vt http://www.eyolf.no/Music.html), mis asutati 1996. aastal ja millelt aasta hiljem ilmus plaat „Til Folk og fe” (hiljem tekkis Fanteflokken: http://www.myspace.com/fanteflokken). Pantheon on vist tänaseks üsnagi unustatud, kuid Eestiga seoses on igal juhul huvitav muu hulgas tema nime kõlaline sarnasus ja semantiline lähedus Pantokraatori nimega.

*** Uku Masingu järgi on menuteose eelduseks nelja põhielemendi olemasolu: „Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu käsu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn. „lihtinimese” jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iial bestselleriks.” (Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest. — Uku Masing, Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 256.)

P.S. Vt ka intervjuud Erik Sakkovi ja Lauri Saatpaluga ajakirjas Metroo (6.4.2009) „Pantokraator & kõige üle valitsev lõpmatu muusika… ” ja Raul Ranne arvustust „Valgele raamatule” Eesti Ekspressis (8.5.2009) „Aus lugu sellest, kuidas Tartus progerokki tehti”.

Kirjandus ja meedia (Bachmannpreis 2009)

Pühapäeval antakse Klagenfurdis (Austria) juba 33. korda üle saksakeelses kirjandusruumis mainekas Ingeborg Bachmanni kirjandusauhind (Ingeborg-Bachmann-Preis). Ja sellele eelneb n-ö lugemismaraton. Neljapäevast laupäevani (25.-27.6, kl 11-15/16 Eesti aja järgi) loevad neliteist noort ja nooremat autorit loositud järjekorras ette mõne oma seni avaldamata teksti, näiteks katkendi avaldamata romaanist. Lugemiseks on aega umbes 30 minutit, sellele järgneb žürii diskussioon (samuti 30 minutit), millesse võib ka autor sekkuda. Juures viibib publik ja lisaks kantakse kõik alates 1977. aastast otse üle televisioonis (3sat), uuemal ajal ka internetis (kust võib salvestusi ka tagantjärele üle vaadata ning kirjalike tekstidega tutvuda).

Lisaks peaauhinnale antakse Klagenfurdis üle veel terve rida muid auhindu, muu hulgas publikuauhind. Hääletada võib seekord laupäeval (27.6) kella neljast kuni kella üheksani õhtul (Eesti aja järgi). Saata tuleb e-mail ja lisada põhjendus (maksimaalselt 400 tähemärki). Igal hääletajal on ainult üks hääl (ühelt e-maili-aadressilt võib saata ainult ühe e-maili).

Ingeborg-Bachmann-Preis‘i kodulehekülg on 2009. aastast mitmekeelne. Autorite ja tekstide kohta jagatakse infot saksa, inglise, prantsuse, itaalia, sloveeni, horvaadi, tšehhi ja hispaania keeles. Loodetavasti järgmisel aastal juba ka eesti keeles. Miks mitte.

Ah jaa. Mina hoian pöialt Christiane Neudeckerile, keda tutvustava video lisasin ka sellele postitusele. Christiane Neudecker loeb täna, neljapäeval kell 15. 00 Eesti aja järgi. (Tema tekst: “Wo viel Licht ist”.)

—

P.S. Ühe Ingeborg Bachmanni (1926–1973) tekstiga, mille detsembris tõlkisin, saab tutvuda siin: “Tõde on inimesele jõukohane” (“Die Wahrheit ist dem Menschen zumutbar”).

Die Ehstländerin

Ich bin ein ehstnisch Mädchen;
Nicht schön ist mein Gesicht;
Doch dreh ich wie am Drätchen
Mich gleich der Sächsin nicht.
Auch sprech ich nicht so zierlich,
Wie man in Sachsen spricht;
Kurz, bin so steif manierlich,
Wie Automaten, nicht.

Ich habe nicht studieret
Im Miller und im Gleim,
Bin nicht romantisiret,
Und mache keinen Reim.
Auch wein’ ich keine Thräne,
Wenn mich ein Mückchen sticht,
Ja, was noch mehr, ich gähne
Dem Mond’ ins Angesicht.

Doch fühlt der Menschheit Leiden
Im Innersten mein Herz;
Beym Anblick fremder Freuden
Vergeß ich eignen Schmerz.
Ich brenne nicht vor Liebe
Für jeden Gekken an;
In mir weckt deren Triebe
Allein ein Biedermann.

Ich biete nicht dem Golde
Und Stammbaum meine Hand;
Mich reizt zum Minnesolde
Nur Tugend und Verstand.
O Mann mit diesen Gaben
Wirb ohne Scheu um mich!
Du sollst, du sollst mich haben!
Und ewig lieb’ ich dich.

Martin Heinrich Arvelius (1794)

—

Allikas: Die Ehstländerin. Untergelegter Text auf die bekannte Melodie des Liedes: Das Schwabenmädchen. – Gedichte von M. H. Arvelius. Leipzig: Paul Gotthelf Kummer, 1794, lk 57-58.

Baltisaksa luuletaja Martin Heinrich Arvelius (1761-1799) oli eestikeelsete rahvaraamatute autori Friedrich Gustav Arveliuse noorem vend. Mõlemad vennad osalesid aktiivselt August von Kotzebue menuka teatritrupi töös Paldiskis ja Tallinnas.

Ma ei tea, mis viisiga on too ammune švaabitüdrukust kõnelev laul, millele Arvelius viitab, aga “Die Ehstländerin” on lauldav näiteks Marlene Dietrichi “Ich bin die fesche Lola” (1930) viisil.

P.S. (20.4.2009). M. H. Arveliuse luuletuse eeskujuks on olnud saksa (švaabi) poeedi Christian Friedrich Daniel Schubarti (1739-1791) luuletus “Das Schwabenmädchen” (1775), mis algab nii: “Ich Mädchen bin aus Schwaben,/ Und braun ist mein Gesicht …”.

Harry Domela: Iga toll vürst

Jõudnud hotelli tagasi, märkasin, et inimesed kõnetavad mind üldiselt kui Kuninglikku Kõrgust. Juba hommikul, kui voodis lamasin, oli juhtunud, et äkitselt astus mu tuppa hotelliteener, kes tuli mulle minu portsigarit tagasi andma. Portsigaril oli kujutatud siniste husaaride vappi. Mitmekordsete kummarduste saatel ütles ta mulle: “Kuninglik Kõrgus ei tule ju ometi ilma sigarettideta toime.” Olin oma ülikonna harjamiseks välja riputanud ja portsigari taskusse jätnud. Mehe sõnadest täiesti pahviks lööduna kostsin: “Tühi lori! Me olime kord Kuninglik Kõrgus!” Nüüd pärast lõunat hotelli vestibüülis istudes pidin tunnistama, et minu imestusele ei taha kuidagi lõppu tulla. Keset kõiki neid Brandenburgi junkruid: igal pool pilgud täis andumust ja aukartust … Viibisin nagu uimas. Siiski meelitas mind teadmine, et tõmban enda poole kogu oma ümbruskonna aupaklikkuse. Ainult üks asi ei andnud mulle rahu: mäherdusse kimbatusse võisin ma siin sattuda, kui äkitselt ilmuks lagedale keegi, kes tunneb tõelist printsi! Iga hetk võis asi avalikuks saada. Asusin ma ju Berliinis, Potsdami aadli maailma keskel. Mulle oli selge, et kauemaks ma enam Habsburger Hof‘i jääda ei saa. Teiselt poolt peibutas mind mõte oma printsirollist tungiva vajaduseta mitte loobuda. Kõigele vaatamata oli liiga meeldiv ülimate austusavalduste pidev objekt olla. Mis oleks, kui pöörduksin tagasi Erfurti? Raha mul nüüd üksjagu oli. Mitte mingil juhul ei tohtinud ma oma aega tühja vedelemise peale raisata. Midagi pidin ma ometi tegema. Mis oleks, kui ma seda rolli nüüd teadlikult edasi mängiksin? Võtnud vastu kiire otsuse, tellisin pileti, et järgmisel hommikul lennukiga Erfurti tagasi sõita.

Sõit lennukis oli seletamatult ilus. Meie all päikesesäras põldude kontuurid, teravad, nagu noaga lõigatud, kaardileht kaardilehe järel, üksteise kõrval reas: ehtpreisilik. Peagi lendasime üsna madalalt üle kiiskava Elbe jõevöö. Siis ilmusid kaugusehämust Tüüringimaa voored, üles ja alla, hästi sujuvalt, kaetud siledate teede võrgustikuga. Lahkeilmelised külakesed, mille servas veisekarjad meie lennuki eest ummisjalu minema jooksid … Sünged kuusemetsad, ojad ja jõekesed orupõhjades looklemas. Seejuures tegi lennumasina mootor lakkamatult müra, nii et vestlus oli võimatu. — Weimar kaugvaates, peidus kahe mäeaheliku vahel, kastetuna sügisesärasse … Erfurt … ! Kui ma hotelli saabusin, oli parajasti vaba vaid üks viienda korruse tuba. Mis muud kui pidin selle võtma. Tuba oli lausa masendav. Ventilaator seina sees käis väsimatult ringi. Ma ei saanud magada. Nõudsin portjeelt teist tuba. Ta andis mulle ainult lubaduse teha, mis suudab. Õhtul hotelli vestibüülis istudes ja igavledes märkan, et minu juurde astub hotelli direktor ja tervitab mind. Palun tal istet võtta. Ta tänab ja nihutab lähemale ühe tugitooli. Avaldan oma imestust, et väikeses Erfurdi linnas on säärane suur hotell, mida poleks häbi võrrelda ka suurte linnade suurimate hotellidega. Seepeale seletab ta mulle, et Erfurt asub geograafiliselt otse Saksamaa südames, mistõttu toimuvat siin palju kongresse ja konverentse. Alles hiljaaegu olevat siin aset leidnud suur kokkutulek, kus olnud väga palju prominentseid tegelasi. “Kas see oli äriline või poliitiline üritus?” küsisin. “Nojaa, kuidas võtta, peaasjalikult vististi poliitiline. Saksa katoliiklaste kokkutulek. Aga andestage, parunihärra, kas minust oleks pealetükkiv, kui paluksin teil osutada mulle seda au ja minuga pudeli veini juua?” Vaatasin teda imestunult. Et ma polnud veel õhtust söönud, lükkasin pakkumise tänades tagasi. Ta näis olevat pettunud. Jätkasin meie vestlust: “Mis prominentsed tegelased siin siis olid? Vaimulikud, ilmalikud?” — “Peaasjalikult ainult ilmalikud, nagu Marx, Wirth, vürst Löwenstein, Stegerwald, Haslinde … ja nii edasi.” Äkitselt näis talle midagi pähe turgatavat. “Kõik härrased kirjutasid oma nime hotelli “Kuldraamatusse”. Kui see parunihärrat huvitama peaks, oleks mul hea meel seda parunihärrale näidata.” — “Liigagi armastusväärne! Küllap heidaksin allkirjadele meeleldi pilgu peale.” Tõusime püsti ja ta juhatas mu ärinõuniku erakontorisse. Kapist suurt, hinnalisse nahka köidetud raamatut välja võttes palus ta mul kirjutuslaua ääres istet võtta. Teatava pidulikkusega lõi ta raamatu minu ees lahti. Lehitsesime seda aeglaselt, lehthaaval. Igale lehele oli kirjutatud nimi. Nende seas oli väga kõlavaid, nimesid, mis kuulusid vürstidele, finantsaristokraatidele, tuntud poliitikutele ja kõrgetele sõjaväelastele. Lõpuks tulid pikas reas saksa katoliikluse prominentseimad esindajad: Wirth, vürst Löwenstein …, viimasena allkirjastatud leheküljel: “Marx, riigikantsler.” Direktor ei suutnud nüüd enam teatavat erutust varjata. “Jaa, Marx, Saksa Riigi kõrgeim ametnik, sellel leheküljel.” Ta pööras uue, veel ühegi sulejäljeta lehekülje. “Ja siia, siia peaks oma nime kirjutama üks kõige kõrgemaid tegelasi, inimene, kelle positsioon on võrdväärne riigikantsleri omaga, nimi, mille kõla on veelgi täiem.” Ta haaras sulepea pihku, kastis selle tindipotti ja ulatas mulle. “Me pidasime sellega parunihärrat silmas. Juhul kui parunihärra suvatseb nii lahke olla?!” Suurivaevu suutsin oma hämmingut varjata. “Marx – Korff?!” ütlesin ma. “Kuulge, see kontrast on nüüd küll liiga suur. Mis mulje võiks jätta riigikantsler Marxi kõrval üks lihtne parun Korff!” Direktor naeratas diskreetselt. “Aga kes muu peale Teie Keiserliku Kõrguse siis veel kõne alla tulla saaks?” — “Kes ma teie arvates õigupoolest olen …” — “Oo, meie tundsime Teie Keiserliku Kõrguse sedamaid ära.” — “Noh, kes ma siis olen?!” küsisin, ja otsekohe vastas tema: “Tema Keiserlik Kõrgus Preisimaa prints Wilhelm, kroonprintsi vanim poeg.” Õelalt ütlesin talle: “Teil on tõepoolest erakordselt terav pilk, härra direktor, seda ei või salata.” Võtsin sulepea ja kirjutasin ühe hoogsa tõmbega leheküljele nime: “Wilhelm, Preisimaa prints.” Lisasin veel kuupäeva ja andsin talle sulepea tagasi. Matkisin nime kirjutades edukalt endise keisri käekirja. “Kas ma tohiksin nüüd Teie Keiserlikku Kõrgust paluda, tähistamaks Teie Keiserliku Kõrguse meie hotellis viibimist, minuga üks pudel veini juua?” — “Meeleldi, aga pärast õhtusööki. Üks asi siiski veel: ma soovin, et mind ära ei tuntaks, niisiis edaspidi palun: parun Korff.” Direktor tegi kummarduse: “Täpselt nii, nagu Teie Keiserlik Kõrgus käsivad. Aga ma palun Teie Keiserlikku Kõrgust lubada minul Teie Keiserliku Kõrguse poole siiski Teie Keiserlikule Kõrgusele õiguse poolest kuuluva tiitliga pöörduda.” — “Meeleldi, armas direktor, kui see teile rõõmu valmistab. Ent säärasel juhul olgu ka tiitel õige: Kuninglik Kõrgus.” — “Väga hea, Kuninglik Kõrgus. Kas ma tohiksin nüüd Teie Kuninglikule Kõrgusele meie hotelli nimel tere tulemast öelda! Väljendan elavat soovi, et Teie Kuninglik Kõrgus jäävad meie juures rahule. Lubame näha vaeva ja sellele omalt poolt nii palju kui võimalik kaasa aidata.” — “Ma tänan teid,” katkestasin tema kõnevoolu. “Nüüd võime ju jälle alla minna.” Sügavalt kraapsjalatades tõmbas ta ukse lahti ja me astusime välja.

Järgmisel hommikul oli hotelli vestibüül inimestest tulvil. Igalt poolt kuulsin sosistamist: “Seal ta on! Ossa! Kui šikk!” Aupaklikud pilgud puhkasid minu peal. Minus oleks otsekui midagi prõksatanud. Tundusin endale nüüd sootuks teistsugusena. Minu küljest pudenes kõik lihtsa ja süütu Harry Domelaga seotu. Tajusin, nagu kasvaks mulle sootuks uus nahk. Tundsin ennast nii isoleerituna, nii suurena, uskusin enese uhkel sammul kogu selle ringisibava inimpuru kohal astuvat. Olingi prints, mis muud, iga toll vürst, ja täitsin oma rolli mind ennastki jahmatava endastmõistetavusega.

–

Tekst on tõlgitud väljaandest: Harry Domela, Der falsche Prinz. Leben und Abenteuer von Harry Domela. Im Gefängnis zu Köln von ihm selbst geschrieben. Januar bis Juni 1927. Berlin: Malik-Verlag, 1927, lk 198-202 (peatükist “Liebe des freien Manns”).

P.S. Baltisaksa literaadi Harry Domela raamatust “Valeprints” (“Der falsche Prinz”) olen tõlkinud oma blogisse juba varemgi ühe lõigu (“Harry Domela: Tänav”, 30. 11. 2007). Seal on ka pikem ülevaade tema elust.

Pärast Läti iseseisvumist verinoorelt kodumaalt lahkuma sunnitud baltisakslane Harry Domela (1905-1978?) pidas Saksamaal aastaid puruvaest hulgusepõlve: polnud tal Saksamaal sugulasi ega olnud tal ka mingit kodakondsust. Kuid tal oli hea kasvatus ja eksootiline balti aktsent, nii et pärast aastaid tänaval virelemist tuli ta mõttele hakata esinema balti aadlikuna (baltisakslaste valdav enamus ei olnud aadlisoost). Ta kasutas tuntud balti aadliperede nimesid ning nüüd avanesid talle praktiliselt kõik uksed ja südamed. Ja väga peened seltskonnad. Kui tänapäeval seostub Baltikum Saksamaal muu hulgas hirmuga Ida-Euroopa barbarihordide ees, siis pärast Esimest maailmasõda elasid veel kujutlused siinsest isevärki arhailisest aadlimaailmast, kõigist neist peenetest kommetest, teatavast suveräänsest härrandlikkusest, mida on Baltikumis hiljemgi harrastatud — ja mida omal ajal minu meelest näiteks Gerhard Schröder Lennart Mere juures ühelt poolt küll imetles, teiselt poolt aga jälestas ja kartis.

Nii et Domela oleks võinud rahumeeli piirdudagi mõne krahv von der Recke või vürst Lieveni identiteediga ja mõnda aega ilusti ära elada, lasta end võõrustada, kostitada ja poputada parimates hotellides ja uhkeimates üliõpilaskorporatsioonides. Kuid süües kasvab isu: kui 21-aastane Domela end 1926. aasta sügisel Erfurdi hotellis Erfurter Hof parun Korffi nime all sisse kirjutas, hakkasid peagi käima sosinad, et tegemist on Saksa kroonprintsi pojaga, kes reisib inkognito. Saksamaa oli küll juba mitmendat aastat vabariik, kuid austus kroonitud peade ja üldse aristokraatide vastu elas ühiskonnas õige visalt edasi. Domela võttis pakutud printsirolli vastu ja mängis seda väga edukalt mitu kuud, kuni asjaga hakkas tegelema Saksa luure — kuuldused “troonipärijast” olid kõigele vaatamata levima hakanud. Domela põgenes nüüd Erfurdist ja üritas Prantsusmaale võõrleegioni pääseda. Aga enne ta vahistati. Seitsme kuu pikkuse vangistuse ajal kirjutas ta oma kirjust elust raamatu, mis ilmus mainekas kirjastuses ja sai sedamaid bestselleriks. Ja pool Saksamaad naeris.

Kujutlusvõimes on midagi hämmastavat. Harry Domela ei sarnanenud kuigivõrd prints Wilhelmiga, kelleks teda peeti — kes ta usuti ja loodeti olevat. Kelleks mind peetakse, see on alati huvitav küsimus. Ja veel: kas ma suudan mingilgi määral seda, kelleks mind peetakse, mõjutada? Kas see, kelleks mind peetakse, mõjutab mind? Ja siis muidugi: kes olen ma õieti tegelikult? Ja lõpuks: kas see, kes ma olen, ja see, kelleks mind peetakse, peaksid tingimata kokku langema, kas see on üldse võimalik ja kas selle nimel on vaja alati vaeva näha? Alati peetakse kedagi kellekski. Suurpettur Harry Domelaga seoses meenub mulle muidugi see, kuidas mõni aasta tagasi ühel Tartu kirjanduskonverentsil, mis tiirles kolme Keyserlingi loomingu ümber, astus pärast hommikusi ettekandeid — kuulajad ja esinejad kiirustasid lõunakohvile — minu juurde kunagine Saksamaa suursaadik Eestis, juba vanemas keskeas baltisaksa aadlik, ja küsis, kas tal on au kõnelda Alexander von Keyserlingiga. Kahetsesin oma suutmatust nii kõrgetele ootustele vastata, mispeale suursaadik mulle selgitas, et kõnealune Keyserling või Keyserlingk (ma ei mäleta enam, kumb) olevat Kanadast või USA-st, kus ta elavat, küll konverentsile kutsutud, nagu mitmed teisedki sellest suguseltsist, aga ta polevat kindlat nõusolekut andnud. Igatahes olevat suursaadikul infot, et noor krahv võivat siiski saabuda, võib-olla ette teatamata. Ja ettekannete ajal tundus talle, et oodatud külaline võiksin olla just nimelt mina … Amüsantne lugu kõditas loomulikult tublisti mu ego ja lõbustas mind terve päeva. “Aga kuulge, kes te siis tegelikult olete?” küsis suursaadik pärast oma eksituse ilmsikstulekut. Sest tal oli taktitunnet, ja küllap ka siirast huvi. Nii me jutule saimegi.

Kaks Elisabethi

Vanad raamatud talletavad põnevaid seoseid. Elasid kord Elisabeth von Clodt-Jürgensburg ja Elisabeth Clodt von Jürgensburg. Nimekaimud ja eakaaslased. Esimene neist, nimelt Elisabeth von Clodt-Jürgensburg (1840-1917), sündis Modlinis (Poolas), elas muu hulgas Haapsalus ja Tallinnas. Temast sai luuletaja ja tõlkija. Teine Elisabethidest, Elisabeth Clodt von Jürgensburg (1839-1929), sündis Peterburis, hiljem on teda nimetatud “soome kunsti ja kultuuri emaks”.

Vaimsete huvidega naised olid mõlemad baltisakslased. Kui lähedalt sugulased, ma ei tea. Aga sugulased kindlasti. Üks abiellus Soome (ühe Järnefeltiga) ja temast ning tema järglastest (ta oli Aino Sibeliuse ema ja Jean Sibeliuse ämm) sai viimaks soome kultuuri täieõiguslik osa. Ta suri Soome Vabariigi pealinnas Helsingis. Teine kolas läbi pool Euroopat ja suri viimaks kaugel Šveitsis Genfi järve ääres, kodumaatuna ja vist ka vallalisena. Temast pole palju teada.

Soome kultuurilugu ei tee Elisabeth Clodt von Jürgensburgi baltisaksa päritolust mingit numbrit, rõhutab hoopis peenest perest kaasa saadud kunstihuvi. Eesti kultuuriloo jaoks on Elisabeth von Clodt-Jürgensburg juba kui baltisakslane a priori ümmargune null, vaatamata sellele, mida ta tegi või ei teinud, ja kuivõrd ta kirjutas vaimulikku luulet, on ta päästmatult tagurlik kuju veel pealegi — eestlased ei usu teatavasti ei Jumalat ega kuradit, nagu meelsasti hoobeldakse.

Igapäevane silmamoondus

Blogisid tekib ja kaob. Viimastel nädalatel kadus kaks blogi*, mida olin korrapäraselt lugenud: “Sorry, the blog has been removed.” Pea kõik sissekanded kadusid veidi varem blogist, mille blogroll oli vist esimene, kuhu ma olin sattunud. 2008. aasta novembris kadus blogi** (juba neljas niisiis), mida olin just natuke aega varem lugema asunud. Ja umbes samal ajal läks n-ö parooli alla (s.o muutus ligipääsetavaks vaid valitute ringile: “This blog is protected, to view it you must log in”) blogi, mis oli esimene, mida olin üldse elus lugema juhtunud.

Muidugi, asi on natuke keerulisem või hoopis natuke lihtsam. Blogi pole ilmastikunähtus nagu vihm või lumi, mida vahel sajab ja vahel mitte. Blogi pole ka palavik, mis tuleb ja läheb. Blogi ei lähe üldjuhul ise kaotsi ega parooli alla. Ta kaotatakse resp. pannakse parooli alla. Ja seda teeb enamasti ikka blogi autor mingil põhjusel: läbikaalutult, afektiseisundis või kogemata jne.

Oma loomingu ümbertegemises ja isegi hävitamises pole teadagi midagi uut. Autorid on ikka oma veel avaldamata tekste ahjus põletanud, vahel alla neelanud (näiteks enne vahistamist), trükist ilmunud tekste uues redaktsioonis välja andnud ja teinekord isegi mõnest tekstist avalikult lahti öelnud, sunnitult või vabatahtlikult. Franz Kafka, kes elu jooksul avaldas vaid peotäie tekste, soovis testamendis, et kogu tema käsikirjaline looming läbilugemata põletataks.

Kafka käsikirjad pidi põletama tema parimaid sõpru Max Brod, kes oli samuti kirjanik, ühtlasi tema ande suurimaid austajaid. Brod ei täitnud Kafka soovi: vastupidi, ta toimetas tekstid trükki. Muidugi võib Brodi teo eetilisuse üle lõputult vaielda — nii nagu võib lõputult vaielda ka selle üle, kui eetiline oli üldse Kafka viimne tahe, kaasa arvatud see punkt, et tahte pidi täitma just nimelt Brod: sõber, kirjanik ja austaja.

Tekstide saatus on autorit ikka huvitanud. Kui ma loetut õigesti mäletan, siis jälgis arbuja Bernard Kangro oma esikluulekogu “Sonetid” (1935) läbimüüki lausa nii suure hoolega, et märgates luulekogu mõnes antikvariaadis, ostis selle ise kõhklematult ära. Tema loogika järgi sai kirjandusele vääriliseks paigaks olla ainult raamatukauplus või selle kirjanduse täisraha eest välja lunastanud lugeja koduriiul: täies elujõus autori raamat antikvariaadis oli märk teksti ja seega ka autori enese väärtuse allakäigust.

Blogide kustutamine on pannud mind mõtlema küsimusele, kelle “omad” need Internetis ilmuvad tekstid (blogi on enamasti avalik tekstikogu, mis täieneb kronoloogilises järjekorras) õigupoolest on. Kirjandusteoreetikud on 20. sajandi teisel poolel rääkinud häälekalt “autori surmast” ja keskendanud sestpeale põhilise tähelepanu tekstile ja vahel ka lugejale.

Loomulikult, too autori surm oli mõeldud eeskätt viitena sellele, et teksti tähendust ei määra tõlgendus, mille autor sellele ise annab, ega elu, mida autor teksti kirjutades elab (biograafilised faktid ei mängi autori loomingu mõistmisel erilist rolli). Teksti taga on küll alati autor (nt Johann Wolfgang Goethe, Saparmyrat Nyýazow, rahvas või Jumal ise), aga autoril pole oma teksti seletamisele eesõigust.

Avaldatud tekst kuulub kõigile, kes seda loevad (kes kuidas), saab ühisvaraks. Sellise teksti avalikkusest ja kirjandusloost eemaldamist füüsilise hävitamiseni välja on söandatud (kui diktatuurid kõrvale jätta) ette võtta vaid harva. Oma trükitud tekstide postuumset hävitamist ei nõudnud ka Kafka, kes ei tahtnud enda sõnul kellelegi nende tekstide purukstampimise tüli teha …

Internet võiks väidet autori surmast ühelt poolt just nagu kinnitada: Internetis on väga palju teadlikult anonüümseid tekste (enamikus blogides andmeid autori kohta ei leidu). Seda võiks tõlgendada üleskutsena pöörata tähelepanu pigem tekstile, mitte autorile. Internet võimaldab ka peaaegu piiramatut lugejaskonda, kelle käitumise jälgimine ja suunamine on muidugi tükk maad keerukam ettevõtmine kui kangrolik antivariaatide revideerimine.

Samas kinnitab blogide (resp. üksikute sissekannete) kustutamine, muutmine ja ainult teatud kitsale lugejaskonnale reserveerimine, et jutt autori surmast on liialdatud: vastupidi, autor on vägagi elus ja tegus. Just autoril on õigus ja voli soovi korral kas või kõik oma tekstid ühe näpuliigutusega hävitada ja ühtlasi kõik oma lugejad kaotada. Just sel hetkel on autor kõige elusam, kõige mõjukam. Kuid kaotanud lugejad, kaob ka autor. Ja lugejad, kes pole hävitatud tekstidest koopiaid teinud — salvestanud, välja printinud või ümber kirjutanud — on neist, “oma” tekstidest, samuti igaveseks ilma.

Internetis leiduvad tekstid, olgugi et neid saavad enamasti lugeda kõik, näikse kuuluvat autorile seega hoopis jäägitumalt kui mis tahes trükitud tekst. Ja ehkki tekstide kadumine Internetist — näiteks kustutatud blogist — võib lugeja kurvaks teha või temas nördimust tekitada, pole tal kaevata õieti nagu millegi üle ega kellelegi. Internetis avaldatud tekstide eest autorile üldiselt raha ei maksta: blogi peetakse enamasti vabatahtlikult, kulutatakse sellele oma aega ja jõudu. Nõuda, et blogija peaks loobuma ka vabadusest oma tekstidega teha, mis pähe tuleb, oleks tõepoolest ülekohus. On nagu on.

Gott sei Dank geht alles schnell vorüber.
Auch die Liebe und der Kummer sogar.
Wo sind die Tränen von gestern abend?
Wo ist der Schnee vom vergangenen Jahr?

(Bertolt Brecht, “Nannas Lied”)

Ometi see painajalik kujutlus: kuidas oleks avastada ikka ja jälle, et kodusest riiulist kaob raamatuid või öökapil lebavast raamatust kaob luuletusi või raamatus leiduvast luuletusest kaob ridu (või sugeneb juurde uusi)? Kuidas oleks heita magama mõttega, et Jumal ise teab, milline raamat hommikul jälle kadunud on? Kuidas oleks alustada raamatu lugemist, teades, et miski ei garanteeri, et lõpupeatükk enne niikaugele jõudmist ei haihtu?

Internetis leiduvad tekstid on niisiis puhas illusioon, tühi silmamoondus. Nad on nagu jänes, kelle mustkunstnik torukübarast välja tõmbab ja pärast aplausi, mis väljatõmbamisele järgneb, kübarasse tagasi kaotab: ennäe, oli, aga enam ei ole, voilà! Ja et Internet on koht, kus jäneseid tõmmatakse kübaratest iga hetk loendamatul hulgal ja aplaus järgneb vaid harva (kes kõiki neid jäneseid ikka tähele panna jõuab), siis väsivad viimaks ka kõige kirglikumad mustkunstnikud. Mõned leiutavad uusi trikke, aga väsivad varem või hiljem ikkagi, või hakkavad kübarast välja tõmbama tont teab mida, ja väsivad viimaks ometi. Schließlich geht ja jeder Vorrat einmal zu Ende.

“I’ve run away from the circus. I’ll never go back. Can’t you take me with you?” küsis Merna hulguselt, kes oli Chaplini filmis tsirkusse abitööliseks sattunud, seal vahepeal eneselegi teadmata klouniks kujunenud — jah, koguni tsirkuse leivanumbriks ja publiku lemmikuks — ja seejärel, pärast tragikoomilist köietrikki, uuesti tänavale visatud. Hulgusel polnud Mernat kuhugi kaasa võtta. Ta pani Merna seeasemel meisterliku köietantsija Rexiga, oma rivaaliga, paari. Ent kui tsirkusevankrid lahkusid, ei vaadanud ta neile isegi järele.

Ometi: jäneste hulgas, kes on Interneti põhjatust kübarast välja tõmmatud, leidub aeg-ajalt vägagi huvitavaid ja originaalseid eksemplare. Patt oleks neil uuesti kübarasse kaduda lasta. Ehkki ma küll ei usu, et kogu kirjakultuur iial Internetti kolib, pole see muidugi siiski täiesti mõeldamatu. Ja seega pole päris mõeldamatu ka võimalus, et see sealt ühel heal päeval kogu täiega ja päästmatult ka kaotsi läheb. Mõistlik on see, kes oma lemmiktekstidest endale koopiad teeb. Võimalusel mälukoopiad. Aga ühel päeval lähevad muidugi kaotsi needki. Internetis pole midagi erilist.

—

* Kaks kadunud blogi ärkasid nädalapäevad tagasi õnneks uuesti ellu — uue blogina, mis oli vahepeal parooli all jõude olnud.

** Ka novembris kadunud blogi virgus paar päeva tagasi taas, tõsi küll, mitte kõigile — aga minule siiski — ligipääsetaval kujul: “This blog is open to invited readers only.”

C. Hasselblatt: Kirves raamatukogus

Uue ideoloogia pealesurumise juures on aga probleemiks asjaolu, et see ei satu vaimsesse ega ainelisse vaakumisse, vaid kõnealuses ruumis on üks või teine juba olemas. Kirjastuste ja trükikodade ülevõtmine ning ebameeldivate elementide pagendamine ei saanud 1940. aastal Eestis aset leida tagasiulatuvalt, st kõik see ei muutnud mitte vähimatki tõigas, et rahvastik oli elanud viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabas ühiskonnas ja vastavalt sellele soetanud endale ka ulatuslikud raamatuvarud. Või omas kas või ainult telefoniraamatuid. Ent need olid ohtlikud, sest sisaldasid muu hulgas Tallinnas asuvate välisriikide esinduste kontaktandmeid. Seega rebiti ühe esimese meetmena kõigis avalikes asutustes leiduvatest telefoniraamatutest vastavad leheküljed välja.

Raamatukogud kätkesid hoopis ohtlikumat potentsiaali, mis tuli kas kõrvaldada või vähemasti luku taga hoida. Hakatust tehti sellega, mida uued võimukandjad pidasid triviaalkirjanduseks. Nimekiri 29 seesuguse kahjuliku raamatuga, mille hulka kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte-Cristo”, koostati juba 1940. aastal. Osaliselt veel müügil olevad eksemplarid tuli kokku koguda ja hävitada. Kättesaadu põletati ära, Tallinnas näiteks ühes manöövriveduri katlas. Seejärel nopiti ikka ja jälle üksikuid raamatuid välja ning pandi keelu alla, kuni hakati koostama täielikke nimekirju kirjandusest, mis kuulus hävitamisele. Selleks kutsuti ellu komisjon, mis tuli esmakordselt kokku 23. augustil 1940. aastal August Alle eesistumisel. Komisjoni ülejäänud liikmed olid August Jakobson, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja tollal juba paar lasteraamatut üllitanud Paul Rummo.

See komisjon pidas kuni 19. novembrini kümme istungit ja koostas neli — ka avaldatud — nimekirja raamatutest, mis kuulusid keelustamisele ning raamatukogudest eemaldamisele. Koostati ka nimekirju raamatutest, mis olid keelatud ainult osaliselt, st kust tuli mõned leheküljed välja rebida. Selle esimese komisjoni poolt keelatud raamatute koguarvuks on 1552 nimetust, umbes kolmandiku neist moodustasid venekeelsed teosed. Pearõhk oli pandud poliitilistele, see tähendab kõigile parteijoonest hälbivatele ja kõige laiemas mõttes nõukogudevaenulikena või kommunismivastastena tõlgendatavatele teostele, religioossetele või filosoofilistele kirjutistele (Krishnamurti, Freud, Steiner) ning ajaloolistele käsitlustele, nagu näiteks raamatutele Eesti Vabadussõjast. Ilukirjanduslikud teosed sattusid löögi alla hoopis vähem. Ent peagi jõudis järg ka nende kätte: kirjanikelt, nagu Johannes Aavik, Artur Adson, Jaan Lattik, Jüri Parijõgi, Gustav Suits või Marie Under kanti indeksisse kõik teosed, teistelt ainult mõni nimetus. Väljasõelumine ja hävitamine puudutas raamatuäri ning avalikke raamatukogusid. Eraisikute kogusid suures mastaabis ei hävitatud. Siin ei jõutud kaugemale üleskutsetest teatud raamatud ära anda, ja neid üleskutseid enamik eestlasi ei järginud, ehkki mõnel pool leidus ka üliagaraid pioneere, kes oma vanemate ja vanavanemate kodus piiblid välja peilisid ja ahjus põletasid.

Kõikvõimsa Nõukogude Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse, Glavliti (Главное управление по делам литературы и издательств) Eesti osakonna loomine toimus 23. oktoobril 1940 ning tõi endaga kaasa kirjanduse hävitamise täiustumise. Ühtaegu oli loodud organisatsioon, millest sai ligemale pooleks sajandiks võõrvõimu, tsensuuri ja ikestatuse sümbol ning mille paljas olemasolugi oli juba riigisaladus. Glavliti esimene ülesanne seisnes raamatute hävitamise koordineerimises ja teostamises. Selleks kästi kõik indeksisse kantud teosed kahte kogumispunkti toimetada: riiklikku raamatukokku Tallinnas ja Tartu ülikooli raamatukokku. Seal paigutati raamatud esmalt lattu, füüsilist hävitamist alustati alles 1941. aasta juunis, nii et Tartu ülikooli raamatukogu direktoril õnnestus veel üks või teine eksemplar päästa. Tallinnas jäädi nii suurde ajahätta, et hävitustöö täielik läbiviimine takerdus sõja puhkemise taha. Siingi läks korda mõned tuhanded köited päästa. Raamatute konkreetne hävitamine oli ütlemata jõhker: nad kisti paljaste kätega katki, lõigati suurte nugadega lõhki või pandi raiepakule ja taoti kirvestega puruks. Abitöölistel, kellele maksti poolteist rubla tunnitasuks, olid kaks nädalat käed tööd täis, ja Vene paberitehastesse saabus rohkesti vanapaberit. Sellel esimesel Nõukogude aastal hävitatud raamatute arv on suurivaevu väljaselgitatav, umbkaudseks hulgaks peetakse 200 000 köidet.

Ent lõppeks oli see alles eelmäng. Teise maailmasõja jooksul hävitati hulgaliselt raamatukogusid ja Saksa okupatsiooni ajal kanti indeksisse ca 400 nimetust. Pärast Teist maailmasõda jätkasid Nõukogude ametivõimud oma suurejoonelist hävitusrünnakut kahjuliku kirjanduse vastu uue hooga. Nüüd otsutati raamatuid lihtsuse mõttes taas ka põletada. Mis puutub eesti trükiste kogukaotusse neil aastatel, siis hilisemad hinnangud on jõudnud äärmiselt suurte arvudeni. Glavlitis oli saavutatud vahepeal nimelt uus tase: keelatud kirjanduse nimekirjade asemel koostati nüüd lubatud kirjanduse nimekirju, mis hävitamist märkimisväärselt hõlbustas. Umbkaudse hinnangu järgi, mille on teinud kirjandusteadlane ja bibliofiil Jaan Roos, kelle valduses oli üks suurimaid Eesti eraraamatukogusid ja kellel õnnestus see Tartu ülikooli raamatukokku ning kirjandusmuuseumi varjule toimetada, oli ca kaheteistkümnest miljonist eesti trükisest, mis 1939. aastal eksisteerisid, viisteist aastat hiljem alles veel ainult kaks miljonit. Teised hävitatud eesti trükiste koguarvu kohta tehtud hinnangud räägivad 20-26 miljonist või 25-30 miljonist. Kirjanduse arengule pole seda laadi andmed sugugi mitte tähtsusetud, sest nad annavad selge pildi kultuuri sel ajal tabanud laastamistest ning ühtaegu ettekujutuse sellest, millises keskkonnas sõjajärgne põlvkond Eestis üles kasvas. Aivo Lõhmus, kes 1988. aasta jaanuaris ajaleheartiklis esimesena seda Eesti raamatuloo osa laiemale avalikkusele tutvustas, andis oma artiklile toona tabava pealkirja: “Iga raamat on ime”.

—

Tõlgitud originaalist: Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin – New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 518-520 (tõlgitud peatükk kannab pealkirja “Die Axt in der Bibliothek”). Avaldatud autori nõusolekul.

Eile oli holokausti mälestuspäev. Sel puhul sobib mälestada mis tahes genotsiidi ohvreid. Raamatute hävitamine, biblioklasm, on osa kultuurigenotsiidist. Ja veel:  “Seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi,” on öelnud Heinrich Heine.

R. M. Rilke: Õed-vennad

Ja võib-olla on sugupooled lähedasemad, kui arvatakse, ja võib-olla saab maailma suur uuenemine seisnema selles, et mees ja naine, vabastatuna kõigist eksitunnetest ja vastumeelsustest, ei otsi teineteist enam kui vastandid, vaid kui õed-vennad ja naabrid, ning liidavad oma jõud kui inimesed, et kanda üheskoos lihtsalt, tõsiselt ja kannatlikult seda rasket sugu, mis neile peale on pandud.

—

Tõlgitud originaalist: Rainer Maria Rilke, Briefe an einen jungen Dichter. 1929, lk 26. (Vaatasin, et see teos on ka eesti keeles olemas, nii et ilmselt on see lõik ka seal; vt R. M. Rilke, Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi. Tlk Tiiu Relve ja Ain Prosa. LR 1995, nr 13.)

Sellest lõigust teeb oma oma päevikus kahel korral juttu Etty (Esther) Hillesum, koonduslaagris mõrvatud hollandi-juudi noor haritlane, kellelt olen ma siia blogisse juba mõndagi tõlkinud (vt nt “Alandamiseks on vaja kahte”). 17. märtsil 1942 kirjutab ta tsiteeritud lõigu kommentaariks nõnda:

“Ja ma sõnastasin veel kord, et minu meelest võiks naise ajalooline roll tulevaseks ajaks olla see: osutada oma hinge kaudu mehele teed tema hinge juurde. Ja seejuures ei tarvitse erootilisest pingest midagi kaotsi minna, aga kõigele tuleb anda õige koht — einordnen. Ja ma usun ka, et tulevasel ajal saavad olema kõige olulisemad ja teedrajavamad need mehed, kelles on nii suur jagu naiselikkust — ja kes on seejuures ometi mehed, nagu näiteks Rilke —, et nad, jah, et nad — siin jätab mu sõnastamisoskus mu hätta —, et nad on samuti teenäitajad hingevalda. Ja ma ei mõtle noid isaseid tüüpe, Führer‘eid ja kõiki neid mundris sangareid. Mitte neid, keda nimetatakse tõelisteks meesteks. Aga võib-olla eksisteerib see üksnes naiste fantaasias.”

Tõlgitud teosest: ETTY. De nagelaten geschriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas A. D. Smelik, tekstverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Uitgeverij Balans, 1986, lk 301.

Nende lõikude juures on imetlusväärne, kui ammu nad on sõnastatud: Rilke kirjutas seda 20. sajandi esimesel kümnendil, Hillesum Teise maailmasõja ajal. Seksuaalsetest revolutsioonidest ei osatud siis üldiselt veel unistadagi. Ega olnud veel ka gender-teooriaid, mistõttu Hillesum ei jõua naiselikkuse ja mehelikkuse mõistete analüüsis lõppude lõpuks kuigi kaugele.

P.S. See postitus on tehtud ühe diskussiooni ajel.

Kangelane tiigrinahas

Eks juhtu elus ju igasugust. Inimene jalutab augusti viimasel päeval Kaug-Idas metsas, teda ründab amuuri tiiger. Õnneks on inimesel uinutipüss käepäerast. Ta ei vaju verest ära, paneb söakalt püssi palge, tulistab ja tabab metsalist. Tiiger langeb lasust nagu niidetult. Hädaoht on kõrvaldatud ning trobikond teadlasi, kes inimest saatsid, kindlast surmast päästetud. Televisiooni võtterühm, kes seltskonda on saatnud, toibub esimesest šokist, vaimustub pääsemise üle ja filmib kõik järgneva üles: uinutatud tiiger mõõdetakse ja tehakse grupipilt. Lahkudes suudleb kangelane tiigrit koonule ja lausub: “Hüvasti!” Uudis läheb maailma.

“Putin lasi tiigri maha!” kuulutavad ajalehtede esiküljed. Sõjale Gruusias, mille lõpplahendus on alles ebamäärane, paneb Venemaa peaminister, kes aasta varem Siberis veel presidendina suvepuhkust veetes palja ülakehaga kala püüdis, jõulise punkti. Endisel KGB-luurajal on ikkagi judos must vöö ja 55-aastase mehe kohta silmapaistvad lihased. Dmitri Medvedjev on küll uus president Kremlis, kuid pärast tiigri seljatamist ei tohiks kellelgi kahtlust olla, kes neist kahest mehest tegusid teeb.

Sa astud üle lõvide ja rästikute,
noored lõvid ja lohed sa lömastad.

(Ps 91:13)

Aga Vladimir Putin ei lömastanud amuuri tiigrit. Ta tulistas seda maailma suurima kiskjat küll püssist, kuid jättis ta armulikult tapmata. Ta üksnes uinutas ta, aitas seejärel teadlastel, kes ütlesid, et neid päästis puhas ime, teostada vajalikud uuringud ning suudles seda võrratut looma hüvastijätul hellalt. Venemaa peaminister on hea karjane. Õigus on kui must vöö tema niudeil.

Õigus on kui vöö tema niudeil
ja ustavus kui rihm ta puusadel.
Siis elab hunt tallega üheskoos
ja panter lesib kitsekese kõrval;
vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos
ning pisike poiss ajab neid.
Lehm ja karu käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
Imik mängib rästiku uru juures
ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel,
sest maa on täis Issanda tundmist –
otsekui veed katavad merepõhja.

(Js 11:5-9)

Putini tiigrijahilugu ei andnud mulle eile asu. Nii veidrat uudist polnud ma ammu kuulnud. Ehkki pole välistatud vastupidine, näib see seiklus tiigriga olevat kahtlemata lavastatud. Välisajakirjandus on tõmmanud paralleele Heraklese ja Old Shatterhandi vägitegudega. Selge see, Vladimir Putini järjekordne mõõdutundetu eneseeksponeerimine on naeruväärne.

Loomulikult ei üllata kedagi, et leidub mehi, kellele võim pähe hakkab ja kes võimul olles oma macholikkust igal võimalikul juhul esile tõstavad. Kuid tiigri tulistamine on juba midagi täiesti hämmastavat. Seega pole minu meelest päris õigus neil, kes ütlevad: las tulistas tiigrit, ärme tee välja, maailmapoliitikas on tähtsamatki.

Kirjutasin oma eilses postituses (“Romantiline”) juba Šotha Rusthaveli keskaegsest teosest “Kangelane tiigrinahas”. Otsisin nüüd selle gruusia rahvuseepose eestikeelse tõlke välja (terviktekst ilmus eesti keeles 1991. aastal, katkendeid oli üllitatud juba 1940. aastast peale) ja leidsin üles koha, kus eepose peategelane Tariel kirjeldab oma sõbrale Avthandilile, kuidas ta tappis lõvi ja tiigri.

Putini tiigriseiklusega leidub Tarieli jutustuses kaks paralleeli. Mõlemal juhul on tegemist ematiigriga (Vene infokanalid täpsustavad tiigri sugu) ja mõlemal juhul on sündmusel erootiline värving. Tariel tahab tiigrit “suudelda kui armsamat, kes mind põletab”, kuid tapab ta siis ägedushoos, sest tiiger oli suudelda soovijale hambaid näidanud. Putin jätab tiigri targu tapmata ja suudleb teda (mõnedel andmetel vaid embab, kuid ka Rusthavelit näikse olevat nii ja naa tõlgitud).

Nojah. Seoste otsimine võib lõppeda teadagi paranoiaga, kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Kuid kui Putin soovis oma tiigrilooga gruusia rahvuseepost tsiteerida, siis võiks ta sõnum olla umbes selline: vaadake, hoopis mina olen Gruusia rahvuskangelane! Ja sootuks õiglasem kui too Tariel.

Muidugi, Putin on kahtlemata ka Liivimaa parim ratsutaja. Ja Kalevipoeg.

Sergo Khobuladze. Ma haarasin mõõga, sööstsin ta poole … (1935-37).

Tarieli jutustus sellest, kuidas ta tappis lõvi ja tiigri

Tahan sulle jutustada kõigest, mis juhtus minuga,
pärast võid õiglasel meelel minu tegu hinnata:
ma ootasin sind pikisilmi, siis katkes minu kannatus,
ma ei suutnud paigal olla, hing ihkas väljadel uidata.

Tulnud üle mäekuru, jõudsin siia võsastikku,
nägin lõvi ja ematiigrit kaelakuti hullamas.
Armunud nad mulle näisid, see rõõmustas mu kurba südant,
aga nende käitumine pani mind peagi jahmuma.

Algul sulnilt vallatlenud, läksid nad seejärel ägedalt riidu,
viskusid teineteise kallale, käis võitlus elu ja surma peale.
Pikapeale taltus tiiger nagu kohane õrnemale soole,
kuid lõvi ei tahtnud rahuneda, vaid jagas armutult hoope.

Ma hukka mõistsin lõvi teo, tal hüüdsin: “Oled hulluks läind?
Miks armastatut nõnda kohtled? Sul olgu häbi oma teost!”
Ma haarasin mõõga, sööstsin ta poole, et teha lõpp ta elule,
torkasin läbi, tapsin ta, vabastasin maisest elust.

Viskasin mõõga eemale ning haarasin tiigri embusse,
tahtsin teda suudelda kui armsamat, kes mind põletab.
Kuid tiiger kihvad paljastas ning tahtis mind lõhki kiskuda,
ma ei pidanud enam vastu, tapsin ka tema ägedast peast.

Asjatult püüdsin vihast looma rahustada, hoida vaos,
raev mult lõpuks aru võttis, virutasin tiigri vastu maad.
Mulle meenus, kuidas olin armastatuga sõnelnud,
hing tahtis keha maha jätta … Sa imestad, et valan pisaraid?

Vaata, vennas, jutustasin sulle oma piinade põhjuse,
ma ei tahtnud enam elada, mis ime, et nõnda välja näen!
Ma olin loobunud ilmaelust, kuid ka surm ei võta mind!”
Lõpetanud jutustuse, rüütel ohkas ja valas pisaraid.

Avthandilgi pisaraid valas, nuttis Tarieliga koos,
ütles: “Kannata, ära sure, ära lase lõhkeda südamel!
Jumal armastajaid soosib, kuigi paneb nad proovile;
kui ta teie ühinemist ei sooviks, poleks ta teid kokku viinudki!

Alati jälitab armastajat kuri saatus, maine piin,
kes sest suudab üle olla, seda kroonib õnn ja rõõm.
Armastus on vaevarikas, ta võib viia surmasuhu,
tarkadelt ta võtab aru, rumalaile annab mõistust.”

…

Tsiteeritud teosest: Šotha Rusthaveli, Kangelane tiigrinahas. Poeem. Tlk Juta Bedia. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 166-168.

H. M. Enzensberger: Kafka ja mõtlemise fataalsus

Kas peame igast [Franz Kafka] sõnast võluma välja midagi suurt ja terviklikku, otsekui oleks meil tegemist mingi pluripotentse tüvirakuga? Kas taoliste tõlgenduslike kunsttükkide, nii nagu uusimate biotehnoloogiate tõotustegi puhul pole soovitav evida mõningast tagasihoidlikkust, teatavat skepsist? Vahest tuleks pigemini asetada kuldkaalule see, mida Kafkal enesel on säärastele indlejatele öelda: “Mitte miski, kui hästi järele mõelda, ei suuda meelitada võiduajamisel esimene olla tahtma.”

Tõsi küll, tagasihoidlikkust, mis selles lauses näikse väljenduvat, oleks naiivne võtta puhta kullana; siin kõneleb noor, väga auauhne ja eneseteadlik autor. Kurt Wolff, “Silmitsuse”* kirjastaja, sai sellest suurepäraselt aru. Ja hakkas seetõttu Kafka soovist kinni: vaevalt oli käsikiri vastu võetud, kui Kafka talle kirjutas: “Ainult et ma palun kõige suuremat šrifti.” Wolff kinkis debütandile raamatu, mille tegu ja nägu poleks saanud luksuslikum olla. Tore ja õhuline käsiladu 16-punktises kirjas trükiti Leipzigi trükikojas Poeschel & Trepte esmaklassilisele paberile; tillukesest tiraažist (kaheksasada nummerdatud eksemplari) köideti muist koguni poolnahka. Vaevalt oli autor oma raamatut näha saanud, kui ta juba selles kahtlema lõi. Šrifti, mida ta ise ihanud oli, leidis ta olevat “kahtlemata pisut ülemäära ilusa”, ja arvas, et see sobiks paremini Moosese seadusetahvlitele kui tema “väikestele vigurjuttudele”. Niipea kui keegi sõber “Silmitsust” kiitis, tundis Kafka, et teda on “üle hinnatud”.

Ent lugu on nii, et mõttele, et miski ei suuda meelitada võiduajamisel esimene olema, tuleb inimene alles siis, “kui ta hästi järele mõtleb”. Sellega ei koonerdanud Kafka iial. Pealkirja “Järelemõtlemiseks härrasratsanikele” kandvat teksti nimetas ta esmalt “väikeseks palaks” [ein Stückchen], ja kirjutanud oli ta selle ammu enne oma esimese raamatu ilmumist. Kindlasti polnud sellega silmas peetud esmajoones jockey club‘i liikmeid. Isegi seal, kus juttu on muttidest või näljakunstnikest, huvitab Kafkat alati ka tema enese asi, kirjandus; kirjaniku armutu eneseküsitlus, kes teab juba enne esimese rea paberile panekut liigagi hästi, mille ta omale seeläbi kaela tõmbab. Kuulsus, milles ta on kindel, “rõõmustab liiga tugevasti, et järgneval hommikul laseks kahetsus end ära hoida”, ja kahetsus algab kohe, “orkestri mängimahakkamisel”. Haiget tegevat ka vastaste kadedus, kelle puhul olevat tegemist nutikate, üpris mõjuvõimsate inimestega. Ja niipea kui võidujooks on lõpetatud, “hakkab hägusaks läinud taevast koguni vihma sadama”.

Kõige selle üle soovitab Kafka enesel ja kõigil teistel, kes võistlusel esimese koha pärast osalevad, mõtiskleda. Tal õnnestub ühes ja samas lauses niihästi liialdada kui ka madaldada. Kuulsus, mida ta mainib, lasi end teadupoolest oodata. Tema debüütraamatu esitrükist müüdi tõenäoliselt maha vaid nelisada eksemplari. Hiljem andis ta testamendis korralduse: “Need paar “Silmitsuse” eksemplari võivad minu pärast jääda, ma ei taha kellelegi nende purukstampimise tüli teha, aga uuesti trükkida ei tohi sealt midagi.” Nagu tavaliselt läheb, järelilm sellest ettekirjutusest kinni ei pidanud. Sellegipoolest õnnestus Kafkal orkestrilärmist, mida ta pelgas, oma elu ajal pääseda.

Kuid kas selle võiduajamisega, millest siin kõneldakse, on tõesti mõeldnud ükspäinis kirjandust? Seda on raske uskuda. Sest kõigist, kes alati ja ilmtingimata esimesed olla tahavad, on kirjanikud, ka siis, kui neil suurushullustusest puudu ei tule, küll kõige süütumad. Ka olnuks “abiametnik” Böömi Kuningriigi Töölisõnnetuskindlustusasutuses viimane, kes end selle maailma isandate hulka arvanuks. Ei, need on, nagu tookord, nii nüüdki, ühed hoopis teistsugused ratsanikud, kellel oleks enne starti minekut Kafkast rohkem põhjust järele mõelda.

—

P.S. Saksa kirjaniku Hans Magnus Enzensbergeri (snd 1929) originaal (“Die Fatalität des Denkens”) ilmus ajalehes FAZ (11. juulil 2008).

Franz Kafkal oli 3. juulil 125. sünniaastapäev (1883-1924), mille puhul avaldas ja avaldab Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ) sarjas “Kafka lauseid” (“Kafkas Sätze”) terve hulga tuntud saksa literaatite mõtisklusi, mis tõukuvad ühest või teisest Kafka lausest, mis nende jaoks on oluline.

Kas taoline tõlgenduseksperiment oleks mõeldav ka mõne eesti kirjaniku puhul? Kui hästi järele mõtlen, nagu Kafka soovitab, tundub mulle, et sedavõrd tiheda lausega prosaisti eesti kirjanduses vist ei leidu. Kõne alla tuleks pigem mõni luuletaja, võib-olla Juhan Viiding.

—

Märkused

*”Silmitsus” (“Betrachtung”, mille võiks tõlkida ka “Vaatlus” või “Mõtlus”) on Kafka debüütraamat (1913), mis sisaldab 18 teksti hulgas ka miniatuuri “Järelemõtlemiseks härrasratsanikele” (“Zum Nachdenken für Herrenreiter”), kust Enzensberger tsiteerib. Olen kasutanud tsitaatides (kohati veidi muudetud kujul) tõlget väljaandest: Franz Kafka, Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood. Tallinn: Varrak, 2002, lk 20-21. “Zum Nachdenken für Herrenreiter” on valminud aastatel 1907-1910 ja ilmunud esmakordselt trükist 1910. aastal ajakirjas “Bohemia”.