Toon Tellegen: Lugu ja mõte

Üks lugu

Olin kord väga selge.
Nägin läbi oma aknaruutude kumalasi põõsastel päikese käes,
kirjutasin pikki kirju ammu unustatud sõpradele,
ja olin sisse võetud juhusest,
mis kandis siidmantlit
piiblipiltide tikandiga.
Mu jalgeesine kubises ürikuist, raamatutest,
väärisasjadest,
ja ühtevalu hellitati mu selja taga
lootusi,
ja minu ees, tolmus.
Päike paistis tuliselt, võltsilt, ööd olid vaiksed ja rõõmutud.
Aeg läks mitmel kombel,
aga mitte kunagi korrapäraselt või edasi,
ja vahel sadas vihma alt üles, taevasse, vastu imestunud
nägusid,
vahel küdes punane, hõõguv viha
nagu öösel ahjus,
vahel oli nii vaikne, et võis kuulda sääski
vaipadel oma koibi silumas,
vahel olin varjuks
nurgapeeglis, vahel olin kadunud,
vahel said mu eelaimused tõeks,
ja ma olin väga tõsine, peaaegu kurb, kiduvate õunapuude all,
või kuskil väljakul, ära eksinud.
Keegi käis ikka ja jälle mu aknast mööda.

…

Üks mõte

Peab olema üks mõte,
mis on mõtlemiseks liiga kohutav.
Sellest mõttest pean mõtlema
praegu.
Väljas jonnivad mu unistused, käivad kuulujutud
aeglaselt kui ajades kiusu
edasi ja tagasi. Mõtlen,
et ta on mattunud
kõigi mu teiste mõtete alla
ja et tal pole midagi pistmist jumala või surmaga
ega millega tahes.
Võib-olla ringutab ta parajasti
päris mu mõtete öövarjus, asub
teele.

—

Tõlgitud originaalist: Tellegen, Toon. Een verhaal. (Tsüklist: Vier gedichten.) – Hollands Maandblad 1983, nr 1, lk 36; Een gedachte. – De Nederladse poëzie van de negentiende en twintigste eeuw in duizend en enige gedichten. Koost. Gerrit Komrij. Amsterdam: Bert Bakker, 1992, lk 1038–1039 (algselt kogus: De andere ridders (1984)).

Nälg, pisarad ja raha

Olin tulnud raamatukogust, oli märtsikuu hakatus Ülejõel, kell sai kaheksa õhtul. Olin jätnud seljakoti (sees Kaubamajast ostetud tšeburek, jogurt ja banaan) kööki ja läinud korviga kuuri puid tooma. Kui trepist puudega üles tagasi koperdasin, märkasin juba eemalt, et hämaras koridoris seisab suur tume kogu. Ahaa – naabrimees!

„Sind ma just ootasingi,“ ütles naabrimees varjust välja astudes asjalikult, kuid kohmetult.

„Tere.“

„Läheks räägiks natuke juttu.“

Olin üllatunud. Kuhu ta minna tahab? Kas ta tahab minu poole tulla? Tahtiski. Ja astus juba mu rebukollase välisukse suunas. Mis juttu rääkima? Hea küll, läksin sisse ja viipasin ta järele. Olgu siis nii, ehkki ma ei soovinud temaga mingitki lähemat suhtlust. Olin naabrimehega seni kõik jutud, mida ta rääkida tahtis (nii harva kui seda ka ette tuli), ikka koridoris või õue peal ära rääkinud.

Panin köögis korvi puudega ahju juurde ja vaatasin teda.

Sass, mu must, valgete käppade ja valge kõhualusega kass, tuli jalgu ja selga sirutades toast ja seadis end sisse köögilävele – söandamata lähemale astuda, nii usalduslik hing, kirglik mehkeldaja ja südamesõber, kui ta muidu ka on, igaühega, vahet tegemata. Aga tänase külalisega Sass sõbrustama ei kippunud. Ehmus vist sellest suurest karu moodi olendist.

Karu moodi naabrimees seisis keset kööki ja küsis siis energiliselt, ja nagu tõesti huvitatult:

„Ütle, mis tööd sa teed?“

„Hm. Mis sellest?“

„Ei, võid ju öelda, kui see saladus ei ole.“

„Ee … mingit tööd mul küll pakkuda pole!“ Oletasin, et ta otsib tööd ja loodab minu kaudu mingisugust „otsa“ saada. Jumal teda teab, olin temaga ju seni vaid paar sõna vahetanud. Enamasti oli ta käinud raha ja/või suitsu küsimas. Ja enamasti polnud ta ilma jäänud. Hea küll, võisin ju öelda muidugimõista, polnud ma oma tööd tõesti kunagi saladuseks pidanud. Aga miks ta arvas, et minu võimuses on leida tööd temalegi?

„Nojah, ma töötan ühe kirjandusprojekti juures.“

„Ahah. Oled rikas mees?“

„Noh, ma ei tea, ma ei ütleks.“

Ma ei suutnud kuidagi taibata, kuhu ta oma jutuga tüürib.

„Raha saad laenata?“

„Noh, rikas ma ei ole, aga natuke saan vahel ikka laenata ka.“

Naabrimees hakkas nüüd halisema.

„Igavene jama on selle rahaga. Näed, lubas ära maksta, aga pani rahaga minema. On alles oinas! Nelisada euri. Tegime sõbraga töö ära, kõik oli tipp-topp. Ja ütles siis ise alguses, et ei saa raha kätte, ülekannet ei tehta ära. Ei tehta ega tehta. Ootasime ja ootasime. Ja siis sai raha, aga pani sellega minema. Telefoni on ka välja lülitanud. Nelisada euri pole väike raha.“

Ta rääkis puterdades, ma ei saanud täpselt aru, mis oli juhtunud, aga selge oli üks: tema seis polnud kiita. Ta oli tööd teinud, palehigis, nagu on kirjutatud, talle oli raha lubatud, aga lubadus oli täitmata jäetud jne. Ja nüüd oli häda käes. Olin laenanud talle paar nädalat tagasi kümme eurot, siis paar päeva hiljem veel viis eurot (sest olin teda koridoris juhuslikult kohanud ja ta oli kurtnud, et pole juba mitu päeva söönud, nälg tahtvat silmanägemise ära võtta; just nii ta ütleski – silmanägemise). Seda raha polnud ta mulle tagasi maksnud. Ega ma polnud küsinud ka. Viisteist eurot pole jalustrabavalt suur summa ja mul pole kombeks teisele võlga meelde tuletada. Kui palju ta nüüd tahtis? Nelisada eurot? Kui nii, siis oli see inimene täiesti mõõdutundetu.

Ütlesin talle, et kuna mul kahjuks sularaha kodus ei ole ja kuna ma olen õhtul ka hõivatud, siis pole mul erilist tahtmist talle täna, reede õhtul, raha anda, peaksin ju minema ja selle raha automaadist võtma. Küsisin, kas ta hommikuni jõuab sellega oodata.

Ta hakkas nüüd veelgi rohkem halisema. Kiiresti ja häält kõrgendades. Ütles, et tal on kõht hirmus tühi, et ta pole söönud kolm päeva. Kolm päeva! Ma mõelgu! Ütles, et tal vajuvad juba püksid alla. Pidin peaaegu naerma pahvatama: naabrimees on üks jämedamaid inimesi, keda ma näinud olen. Ta ütles:

„Ma pole kolm päeva midagi söönud. Viimati sõin saia. Kolm päeva tagasi. Kõik.“

Võtsin laualt pool saia, rohkem saia mul polnud, ja ütlesin, et võin selle talle anda.

„Ah,“ ühmas ta. Nagu veidi solvunult, kuid siiski nagu muigvel suuga. Jumal teda teab. Räägib mulle oma kurba lugu, nagu mõni hulgus tänaval. Olen lasknud endale hulgustel oma lugusid mitut puhku rääkida, olen neid kuulanud, ja kui lugu on ilus ja mul on raha, siis olen ikka pisut andnud – teades hästi, et hulgus läheb sellega lähimasse poodi viina ostma. Aga olen siiski andnud, sest olen mõelnud: nii ilus ja kurb, vahel ka väga pikk ja detailne lugu koos hea esitusega väärib ometi tasu. Ja nende loorääkijate olukord pole tõesti kadestamisväärne, isegi kui nende lugu on algusest lõpuni luule, see tähendab vale. Aga paks naabrimees pole tavaliselt eriti jutukas, ja viinavõtja pole ta ka, vähemalt minu arust.

„Ma ei tea, mul ei ole tõesti sularaha kodus. Toitu ka eriti ei ole. Aeg on ka juba hiline. Aga tead, ma võin selle tšebureki anda, mis mul kotis on. Seal on liha sees. Või pomelo.“ Laual vedeles üks pomelo.

Naabrimees lõi käega: „Kas kohe kuidagi ei saaks? Tegelikult oleks seda raha just praegu hädasti vaja. Kui vähegi võimalik.“

„Kas sa kellegi teise käest ei ole küsinud?“

„No ei ole küsida kellegi käest! Ma käisin siin majas ringi, küsisin. Mis sa teed ära!“

„Nojah siis.“ Ma tõesti ei viitsinud minna. Ega tahtnud minna.

„Kas sellega on tõesti nii hull lugu?“

„Nälg on.“

Vaatasin teda pikalt, kõheldes.

„Ma muidu ei küsiks. Näed, püksid ei püsi ka enam üleval. Vaata!“

Pükse mainis ta juba teist korda. Minu meelest oli ta sama kerekas nagu alati. Ja ta kandis dressipükse, kummiga, nagu alati.

„Ma võin põlvili paluda,“ ütles ta järsku.

„Ei, seda pole küll tarvis.“ Mulle tundus, et ta oligi hakanud juba põlvili laskuma.

Ta hakkas nuuksuma: „Mu elu on perses. Täielikult perses.“ Paks habetunud mees lõdises mu köögis, ta nägu vappus, ta silmad vaatasid mind anuvalt. Neis silmades olid tõesti pisarad.

Olin vahepeal mantli seljast võtnud ja nagisse riputanud. Võtsin mantli tummalt uuesti nagist ja panin selga tagasi. Küsisin: „Kui palju?“

„Viisteist euri.“ Ta läks reipamaks. „Viieteistkümnest on küll! Lähen panen ise ka riidesse, siis lähme koos.“

Enne kui ta lahkuda jõudis, ütlesin talle rõhuga: „Tead, ma ei tahaks sulle tegelikult mingiks pangaks muutuda.“

„Ma saan aru,“ ütles ta. „Ma saan väga hästi aru. Kuule, ma võin mingi paberi ka kirjutada, et maksan tagasi. Me võime lepingu teha.“

2.

Ootasin teda koridoris. Jalutasime poe juurde.

Ivar Ivask: Seitsmes eleegia

Mida sa laulad, mida sa lausud,
kui loojub päike?
Kui tema verekuul lömastatakse
hämaruse võrgusilmades,
mis loitsud need on,
mis paneks ta uuesti tuksuma?
Nii palju orbusid ootab
tema tuld orbiidile tagasi,
hellitama nende lootuseta päevi,
panema särama nende palgeid
surmavarju orus.
Peaks olema võimalik
purustada
nii rohke valu raudne südamik
headuse välgulöögil!
Päike ei ole muud kui trumm,
et taguda tuima kuud.

Ivar Ivask, “Balti eleegiad: teine sari” (1989)

—

P.S. Sain täna Tartut külastanud Läti sõpradelt Ivar Ivaski neljakeelse luulekogu “Baltijas elēģijas / The Baltic Elegies / Balti eleegiad / Baltiškos elegijos” ([Rīga:] Pētergailis, 2001). (Eestikeelne autoriseeritud tõlge Paul-Eerik Rummolt.) Ilus raamat. Võitlen sellega oma tänase, ootamatu peavalu vastu.

Inetu vastand

Tahan olla selline nagu ühel su joonistusel,
kalataoline, silmasugune,
nagu kritseldasid, rääkides telefonis oma isaga
sellest, et ta jälle lahutab,
ja su mõte viibis autute asjade juures,
ent käsi vaidles tahtmatult vastu.
“Joonistasin midagi,” ütlesid mulle,
aga tean, et sa joonistasid mind
ilusamana kui kunagi varem.

—

Hea sõbra P. K. tõlke alusel bulgaaria luuletaja Radostina Grigorova (* 1974) luuletusest “Обратното на грозното” (ilmus tema kogus “100 часа те на денонощието” millalgi 1990. aastate lõpul).

Ristisõdija kojutulek

I was rising up
Hitting the ground
And breaking and breaking

Ta tuli siis, kui öö oli juba päris ligi.

Kevadine õhtutaevas kajas tema saabudes linnuhäältest, tsitsiidest ja klukluudest.

Ta viskas oma kompsud — palju neid polnud — esikusse ja lõdises, kui ukse avanud Alo teda lävel kallistas. Alo kallistas teda soojalt veel toaski.

Hommikul oli tema ase tühi.

Kuid enne veel, tema kojutuleku ööl, olid nad läinud kööki ja ta oli rääkinud seal midagi kurgedest. Ta oli astunud, teetass kahe peo vahel, köögiakna juurde, palunud selle kinni panna, ja tasasel häälel, sõnu otsides, muudkui rääkinud.

Alo lasi tal rääkida, ta polnud tema sõnu kuulnud aastaid. Polnud vahet, mida ta räägib. Rääkigu, mõtles Alo. Rääkigu kas või lõputult minupärast. Ta oli talle juba lävel öelnud: Räägi!

Väike jõulumüsteerium

Oli nii, et raha siiski tuli. Ta oli oi kui kaua tulekul olnud. Ka jõulud olid tulekul. Nii et kui raha lõpuks tuli, oli ka juba tõesti viimane aeg raha välja võtta. Sest, nagu välja tuli, oli mul siiski sõpru. Sõbrad tahtsid aga kingitusi saada. Ja mina tahtsin kingitusi teha. Tõesti tahtsin. Nii et võtsin raha otsustavalt välja. Milline kokkusattumus: jõulud, raha ja sõbrad. Ja peagi juba kingitustega sõbrad.

Mõndagi oli õnneks saadaval. Kaubamajas kõige rohkem. Valisin ja võtsin siit-sealt midagi. Raamatuid ja muud, millele peale sattusin. Võtsin nad kätte ja läksin otsustavalt kassasse. Kassas tuli aga välja, et rahatähed, mis ma rahakotist letile ladusin, kogu mu raha, mille olin välja võtnud, on loteriipiletid. Oli otsustatud teha rahareform, nagu välja tuli. Kuid milline kokkusattumus: iga mu loteriipilet oli täistabamus.

Tableau vivant

Õhtuminek. Öötulek. Siin-seal puud nagu luud. Ja muudki. Näiteks tee, kuhu taevas räitsakaid viskab. Tumedas taevas kahvatu kuu kui teravaks ihutud sirp. Talutav vaatepilt. Aga see pole veel kõik.

Jalutuskäik vaatepildil. Kaks tulijat. Kaks minejat. Üks talutab teist. Kaks jalutut. Vaevu talutav vaatepilt, mille näiteks luud korraga, vaat kus lugu, tükkis puude, tee, taeva, räitsakate ja kuuga, nagu muuseas, minema pühib.

Taevakoobas

Pärast maailmalõppu septembri esimestel päevadel polnud ta suvest enam lahti lasknud. Ta oli veetnud sügise kellegi teadmata peamiselt lahtise akna all suitsetades ja kärsitult oma elektronpostkasti uurides. Kui talle oli hakanud tunduma, et kirjad on talle korduvast lugemisest pähe kulunud, oli ta postkasti sisu kustutanud ja haaranud riiulilt esimese ettejuhtuva raamatu. Ta oli löönud selle keskelt lahti ja kolletuvatel lehtedel kirjeldatud orgudesse, viinamägedele ning rohuaedadesse kadunud. Suvi hoidis temast kinni nagu näljane koer kondist. Viimasel nädalal oli tõusnud aga jäine tuul, mis ajas raamatulehed lootusetult segamini ja lõi lõpuks akna pauguga kinni. Rõske novembriõhk klirises vaevukuuldavalt, kui ta tänavale astus ja sammud alla jõe poole seadis. Jõudnud kesklinna majade vahele, kus tuul täishoo sisse sai, tõmbas ta hõlmad koomale ja kohendas salli. Tee viis ta Vallikraavi tänavast üles Toomemäele, Kuradi silla ja siis Ingli silla alt läbi, Lossi tänavast alla ning lõpuks, pärast hetkelist kõhklust ja seejärel käegalöömist, üle Kaarsilla (seal lausus ta kiire palve) jõe teisele süngele kaldale, kus teda midagi enam ei oodanud. Sinna tuli tal jääda seniks, kuni varjud põgenevad. It was there, the summer lights around.

…

Seal raagus pärnade juures, mille taga algasid peaaegu tühermaaks muutunud kvartalid, aeglustas ta sammu. Teisel pool jõge oli ta tänavatel ja turgudel, kus nüüd süttisid tuled, näinud palju inimesi, kes kõik nagu temagi kuhugi läksid. Ta oli vaadelnud neid huvi ja aukartusega, aga et ta ei tundnud neist ühtegi, siis polnud tal ka veenvat põhjust kedagi kõnetada. Ja ei peatunud ka ükski nähtud inimene, et tema käekäigu järele pärida, peale ühe, kes oli talle Ingli ja Kuradi silla vahel, kus ta oli sünnitusmaja ees pingil pisut jalgu puhanud, ei tea kust ligi astunud ja põlevi silmi iga sõna rõhutades teatanud, et maailmalõpp on lähedal: brošüüris, mida see väheldane rebasenäoga kogu talle lugemiseks pakkus, oli kõik üksipulgi teaduslikult ära seletatud. Aga tema oli teinud tõrjuva žesti, pingilt tõusnud ja kiiruga oma teed läinud. Inimesed hoidsid üldiselt omaette. Või tegid sellise näo. Ent ta kahtlustas, et need külmetavad varjud igatsevad õigupoolest koos olla. Aga ei julge. Mida nad täpselt kardavad, ta ei teadnud. “Metsaline on lahti!” oli rebasenägu talle hüvastijätuks sosistanud, küünitades seejuures oma koonu, nagu suudluseks valmistudes, tema huulte poole. Ja hüüdnud veel järele: “Suur hoor saab karistatud!”

Võib-olla hoiab inimesi lahus hirm hammustuse ees, mõtles ta võpatades. Hammustus võib haiget teha. Isegi sääsehammustus pole nali, rääkimata ussihammustusest. Kord olid koerad Tartu kirdeservas, Hiinalinnaks kutsutud paigas, ühe koju mineva poisi lõhki kiskunud ja peaaegu nahka pistnud, oli ta kuulnud. Pekingi paleekoerad, kinnitasid mõned. Jumal teab. Ja ometi on koerad erinevalt sääskedest või ussidest kodustatud loomad. Tõtt-öelda peaaegu inimesed. Võib-olla inimesed kardavad, et ka neid võidaks lõhki kiskuda ja nahka panna, ega lase seetõttu teisi inimesi endale kuigi lähedale. Ja võib-olla oletavad või vähemalt aimavad inimesed lisaks sedagi, et ka nad ise võivad teistele liiga lähedale sattudes hammustajaks osutuda (eks ole hambad ju neilgi), ja hoiduvad ennast seetõttu targu kiusatusse saatmast. Inimesed ei paista olevat liiga kindlad, kas nad on teistega koosolemiseks piisavalt kodustatud. Nad on käinud koolides (tänapäeval pole samahästi kui kedagi, kes üheski koolis käinud poleks) ja ka täiendkoolitustel, nad vaktsineerivad end lakkamatult marutõve vastu, mis näib olevat kaasasündinud ja krooniline, kuid ei suuda hirmust teise inimese ja iseenda ees ometi lahti saada.

Nii on nad hakanud pidama koosolemist ebasoovitavaks ja kõlvatuks, arutles ta huuli närides, ning on aja jooksul mõelnud välja hulga põhjusi, mis lubavad neil siiski teatavatel erijuhtudel üksteisega lähemalt, lausa kehaliselt kokku puutuda ja koos olla, tundmata seejuures hirmu ja häbi. Need põhjused võisid olla tegelikkuses muidugi lihtsalt ettekäänded. Inimestele oli juba kord omane püüd olukorrast võimalikult puhta nahaga välja tulla. Isegi maailmalõpuga, mis kõik pöördumatult laiali paiskab, loodeti kuidagi hakkama saada. Polnud vähimatki kahtlust, et inimesed ühtaegu kardavad paaniliselt teiste inimeste keha ja igatsevad seda lõputult taga. Isegi need, kes on veetnud kogu elu õnnelikult külg külje kõrval ja käsikäes, ei oska täpselt öelda, mida nad üksteisest tahavad, meenusid talle kusagilt loetud read. Nõukogude Liidus olid teadlased üritanud inimeste vereringeid ühendada ja luua sel moel mingisugust kollektiivset olendit. Üritus oli ebaõnnestunud ja ka kommunistlik riik viimaks lagunenud, aga huvi kaasinimese keha vastu polnud kuhugi kadunud.

Varasematel aegadel, kui veel Jumalat usuti, loodi see kollektiivne olend vähemasti igal pühapäeval armulaual Kristuse verd juues ja tema ihu süües, mõtles ta edasi. Kaarja altarivõre otsad, mis kirikuseintesse kadusid, ühendasid põlvitavate armulaualistega ka surnuid. Kogudusel oli küll palju liikmeid, aga üks ihu, seisis kirjas. Ja Kristuski pidi tulema kohut mõistma elavate ning surnute üle. Noil aegadel jagati siin maal armulauda küll ainult suuremate pühade ajal, ja mine tea, võib-olla just seetõttu polnud sellest rahvast kaua asja saanud. Ka tema polnud viimasel aastal kirikusse sattunud. Uue kirikupea velbas pilk ajas talle kananaha ihule. Hiljem olid kirikuõpetajate asemele tulnud teadlased, kes olid samuti ühed neist, kes julgesid punastamata inimkehaga kokku puutuda. Kehade läbivaatamine ja parandamine, kui vaja, oli nende amet, milleks neid oli aastaid koolitatud, ja professionaalne huvi volitas neid süvenema ka keha kõige salajasematesse soppidesse. Kehadega kokkupuutumist, isegi nende süstemaatilist hävitamist õigustasid ka sõda ja muud laadi võitlus. Püha viha ja sportlik hasart. Need olid väga tõsised, üldriikliku tähtsusega asjad, ja selleteemalised uudised täitsid sageli ajalehtede esikülgi. Kõige tõhusamalt inimesi hävitanud sõduritele püstitati ausambaid ja kõige oskuslikumalt vastase kehast jagu saanud sportlastele riputati kaela medaleid. Kõige väljapaistvamaks inimeseks kuulutati see, kellel oli õnnestunud teisi õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil hammustada.

Kuid hoopis teistsugusel viisil lubas kehadel üksteisega kokku puutuda armastus, see küllap kõige imelikum ja kahtlemata ka kõige populaarsem põhjus, kes teab, võib-olla siiski samuti vaid ettekääne, vaat et habemega nali, mille inimesed teiste kehade juurde pääsemiseks ja nende külge klammardumiseks leiutanud olid, muigas ta mõrult. Mingil seletamatul moel oli armastuse puhul lisaks kehale mängus ka hing, mille lähedusse võib-olla tegelikult pugeda igatseti. Ja selle saavutamiseks jäid sõnad, ka suurimate meistrite omad, kõik need lillesidemed ja mürrikimbud, sageli kahetsusväärselt jõuetuks. Jooda mind oma suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein, pomises ta pärnade vahelt välja kõledale tänavale jõudes ja peaaegu silmapiirini sirutuva tühermaa serval taas esimesi inimesi kohates. Ja isegi parem kui veri, see väga eriline mahl.

Need koosolemist õigustavad põhjused (või ettekäänded), mis talle olid pargis pähe turgatanud, eeldasid inimestelt mingit kui tahes ähmaselt väljendatud tahet. Ent oli veel üks koosolemine, milleks vähemalt üks osapool ei olnud oma nõusolekut andnud. Ja teisegi osapoole nõusolek võis vahel olla vaid tinglik, kui sedagi. Selle koosolemise alguses võis olla armastus, aga samahästi ka teadlase katse või mõne sõjardi kuritegu. Igatahes oli see koosolemise viis, ükskõik mis ta siis just põhjustanud oli, kõigist ülejäänutest nähtavasti kõige intiimsem. Kuid sellest ei osanud ta palju mõelda, sest teist inimest oma ihus kanda, käis tal tahes-tahtmata, vähemalt selles elus, üle jõu. Mida see rebasenägu hüüdnud oligi? Jumal temaga ja tema suure hooraga. Ta astus edasi ja tema kohal oli ääretu-piiritu-põhjatu sinitumedus.

…

Siis hakkas lund sadama. Langes valged räitsakaid. Lumelilled langesid talle juustele, näole ja riietele. Ta avas silmad ja märkas, et ta ei viibi enam lõputu lageda taeva all, vaid piiratud ruumis. Pärnade taga alanud lai tänav, õigemini tühermaa, mis enne oli paistnud samahästi kui otsatuna, oli nüüd omandanud selge struktuuri ja tajutavad mõõtmed. Ta suutis eristada maailma selgemini küll vaid mõne meetri kauguselt, aga sellest oli talle enam kui küllalt. See oli tema mõõt. Õhtutaevas, kust päike oli ammu kadunud, oli korraga valge ja lähedal, otse pea kohal. Ta tõmbas selja pisut kühmu, nagu kartes ennast ära lüüa või pigemini kartes taevast ära lüüa, ja liikus sammhaaval otsekui madalas valgete võlvidega ruumis, või koobastikus. Koobaskirikus.

Alanud talve esimene lumi sadas ühtesoodu kõigi peale, vahet tegemata ja armu heitmata, ning tekitas rõõmsat elevust. Räitsakad olid suured ja pehmed ning sulasid nahal. Ta nägu oli lumest peagi läbimärg, püdelat meemaitselist lumelöga nõrgus talle huultele ja tema juuksed kleepusid salkudeks. Iga inimese keha ümber oli väike koobas ja need koopad olid omavahel ühendatud või kergesti ühendatavad. Alles nüüd pani ta tähele, et võlvidealune oli varjusarnastest inimestest tulvil. Selles koobastikus oli kodune ja tuttav tunne. Järsku ja ei tea kust alanud lumesadu oleks nagu aja korraks tarduma pannud. Kui aeg kiirust vähendaks, kui aeg aeglustuks, saaks ta enne seismajäämist, vähemasti hetkeks, täiesti nähtavaks ja kombatavaks, jõudis ta veel mõelda …

Suurushullustus

Selle öö esimestel tundidel, mil Ameerika Ühendriikides hakkasid selguma presidendivalimiste tulemused, hakkas mulle silmi tikkuma uni. Võtsin jõu kokku ja lülitasin teleka sisse. Tuli film. Film käis juba ammu, tundus mulle, ja oli kaasakiskuv, õhus oli pinget. Jäin kaasakiskuvat ja pingelist filmi pooleldi tukkudes ühe silmaga vaatama. Reklaamipausi ajal panin teleka uuesti kinni ja heitsin magama. Hommikul oli kõik selge, Barack Obama osutus valituks.

Öises filmis olid sünged jõud, mis näisid olevat maavälist päritolu, otsustanud planeedi hävitada. Neil polnud selle ilma ilu nägemiseks silma ja seetõttu mõtlesid nad korraldada apokalüptilise happening‘i. Jõud olid saanud enda nõusse äraandjate seltskonna, kes hävingut salakesi ette valmistas. Õnneks oli ettevalmistustöö pisut räpakas, nii et peagi leidus inimesi, kes asjast aimu said ja püüdsid happening‘i väärata. See tõotas neil varem või hiljem ka korda minna. Uinusin kerge südamega.

Hommikul, kui Barack Obama oli valituks osutunud, vaatasin kohvi juues üle agulikatuste ja hetkel, mil mu pilk jäi pidama novembrihommiku hämust kerkiva Tigutorni käänulises tipus, mille ümber linnud, ilmselt peamiselt hakid ja kajakad, tillukeste täpikestena parvlesid, mõtlesin järsku, et oleks huvitav näha maailma USA kodanikuna. Või mõne muu suure kollektiivi liikmena. Kas või islami terroristina. Sest Obama võit tegi mulle küll mitmel põhjusel heameelt, kuid obamamaania mind ei nakatanud.

Pühkisin käega üle köögiakna higise klaasi. Hämu Tigutorni ümber jäi vähemaks ja nüüd sain ma ka aru, et klaasi väliskülge katab siin-seal tolmupuru. Aken tuli enne külmade tulekut tingimata puhtaks pesta. Täitsin Sassi kausi kuivtoiduga, vahetasin ta vana vee uue vastu ja mõtlesin öisele filmile. Filmi tegevus oli toimunud New Yorgis, kuhu maailmalõpu mahitajad olid rajanud strateegilistesse kohtadesse tugipunktid. Kui hõbedased õhusõidukid esmakordselt Empire State Buildingi ja Chrysler Buildingi vahel manööverdasid, valdas linnaelanikke kartus ja värin. Ja see oli alles algus.

New York, muidugi. Kus mujal siis veel. Oleks ju ka suurushullustus mõelda, et maailma saatust määrav võtmelahing löödaks kusagil Ülejõel, Koplis või Hiiumaal. Seal pole säärastele sündmustele kohast romantilis-heroilist maastikkugi. Seal võib aset leida kui üldse midagi, siis vaid lokaalset formaati lõppe. Seal aetakse mõni kass alla, röövitakse vanamutilt käekott või küüditatakse aeg-ajalt keegi Siberisse. Ja võib tänada ainult õnne, kui allaajajal, röövlil või küüditajal juhtub olema Lenini orden, Kuldtähe medal ja Nõukogude Liidu kangelase tunnistus. Käimas võivad olla filmivõtted, millest kass, vanamutt ega keegi midagi ei tea.

Heeros, aumärkidega või ilma, võib olla parajasti piirsituatsioonis ja tegelda maailma päästmisega, mõtlesin tühjaks joodud kohvitassi veekraani all loputades. Heerosel võib olla näiteks kuri kannul. Kandes oma õlgadel kogu saatuse raskust ja saamata võitlustuhinas mahti laubalt verega segunenud higigi pühkida, jagab ta teel võidule hoope paremale ja vasakule. Pole heeroski eksimatu, mõõgakeerutustest ja puusalaskudest, olgu need kui vilunud tahes, variseb paratamatult ka juhuslikke möödujaid. Aga heerose kurss on õige. Ja mis ta sinna teha saab, kui žanr on selline.

Kuivatasin tassi ja mõtlesin ta ettevaatlikult riiulile asetada, kui oleksin äärepealt komistanud, s.o astunud peale köögis toimetavale Sassile, kelle olin mõtteid mõlgutades vahepeal täiesti unustanud. Sass kadus näugatusega köögist. Ja tass kukkus, riiulile jõudmata, põrandale. Ja kaotas maandudes kõrva. See oli kingitud tass ja seepärast eriline. Hoidsin teda nagu oma silmatera ja uskusin, et kui peaksin ta juhuslikult katki tegema, juhtub tingimata midagi halba ka sellega, kes ta mulle kinkinud oli. Korjasin tassi jäänused maast ja haarasin telefoni. Kõik oli õnneks korras.

Või Jumal teab. Võib-olla on tõesti aeg vändata film kõigi nende möödaminnes langenute, kõigi nende pärast dramaatilist karjet kaadrist jäljetult kadunud statistide matustest, mõtlesin veel tol hommikul tassile kõrva külge liimides. Muidugi, see oleks väga pikk ja kurb film, lõputu suurseriaal, kes seda näha tahaks. Igatahes mitte prime time‘is. Aga seda võiks näidata reklaamipauside ajal, et kärsitutel jääks võimalus rahus WC-s ära käia. Sest see seriaal oleks peale muu ka väga monotoonne: matus järgneks matusele, mulda sängitataks üks kirst teise järel.

—

P.S. Vt ka: Meredith Monk, “Churchyard and Entertainment” (“Book of Days”, 1988).

Elusloomad

Paju tänavasse oli rõskeks hommikuks pargitud kaugsõiduveok, mis hõivas nurgakese kõnniteest. Veoki juhikabiini klaasil rippus silt „VANAPAGAN”. Ja selle all veidi väiksem silt „AARE”. Otsustasin ebausklikuna igaks juhuks tänavapoolt vahetada ja pidin äärepealt poriloiku astuma. Teisel pool tänavat, natuke maad vanapagana aardelaekast edasi, seisis teine kaugsõiduveok, samuti otsapidi kõnniteel, ja lõhnas värske sõnniku järele. Tühjale kastile oli kirjutatud „ELUS LOOMAD” ja sealsamas kõrval seisis ka nende vedaja nimi „VAHUR”.

Jah, mõtlesin võpatades, ühistele tähtedele vaatamata ei lähe meie rajad ja teed siin elus teps mitte kõrvuti, ning kõndisin nüüd piki kõleda autosõidutee eraldusriba. Aeg lendab, Aare ja Vahur käivad saadikutena kaugetel maadel. Esialgu. Kuid möödub veel aastaid ja teispoolsusse hakkab elusloomi toimetama, kui mitte Charon, siis tingimata mõni Kevin. Tal on kaasas tabel, kus on iga looma nime järel asuvasse lahtrisse kritseldatud tema eluskaal. Need varesejalad on vaevalt loetavad (Kevin ei ole iial teab mis sulemees olnud). Teispool Acheroni lisatakse eluskaalule ilusa korrapärase käekirjaga tapakaal.

Ja eluskaalu ning tapakaalu vahe ei saa olla, pagan võtaks (laksasin endale vastu otsaesist), ju midagi muud kui too surematu hing, mida püüdis oma laboratooriumis visalt tabada animistlike, spiritistlike ja pagan teab veel mis huvidega kohtu-uurija Erich Kleigels, katsetades õige võikal moel hiirte, rottide, vareste, varblaste, tuvide ja muuga. Nii see on, ja mitte teisiti, arutasin äkilises matemaatilises selguspuhangus üle nagiseva silla minnes.

Porikarva Emajõe vastaskaldal kuulsin korraga flöödimängu. Turuväravas, uduvihma piserdava madala oktoobritaeva all seisis indiaanlane, hoole ja armastusega triigitud pontšos ning kõrge sulise peaehtega nagu tohutu suur punasekollasekirju imelind. Ta mängis plokkflöödil iidset viisi ja tema ümber tropis tungles uudistav rahvahulk. Keegi langes ja temast lahkus valju häälega kisendades ning sajatades rüve vaim. Ilus ta ei olnud. Vihm lakkas, õhk selgines ja päike hakkas paistma.

Inimmõte ja teotahe ei tunne piire. Ja meie hing on rahutu. Erich Kleigels püüdis Tammsaare jutustuses hinge kätte saata laboratoorsel teel, ohverdades tõe nimel teaduse altarile väikeloomade elu. Šveitsi pastor ja kirjanik Johann Caspar Lavater üritas 18. sajandi lõpul kirjeldada hingeomadusi puhta vaatluse kaudu. Teesist, et inimene on loodud Jumala näo järgi, järeldas Lavater, et inimese hing ja ihu peavad olema teatud tõendatavas kooskõlas. Tema poolt välja arendatud füsiognoomika, mis tõotas võtit inimese väliskuju kui “jumaliku tähestiku” lugemiseks, sai ajastu moeteaduseks. See püsistas stereotüüpe (reeturil sai olla veel ainult kongus nina, naiselikkus defineeriti mehelikkuse täieliku vastandina jms) ja üks niidike viis sealt viimaks ka rassiõpetuse ning eugeenika juurde.

Kui hing ihust välja läheb, pole enam eluliselt tähtis, mitu kilo temast täpselt maha jääb. Keha, mis pole siis enam ei ilus ega inetu, ei hea ega halb, tahab sestpeale olla veel ainult seal, kus on kogu muu põrm.

Hingetusse ihusse kiinduvad vist ainult kurvad ja küünikud. Tundsin kord Hollandis ühte üliõpilast, kelle kaisukaruks ja, mine tea, võib-olla ka ainsaks tõeliseks sõbraks oli kokkupandav plastmassluukere. Inimene lepib ju vähesega. Praktilise meele ja kiire elutempoga üksildaste ärimeeste lohutuseks on leiutatud travel pussy (vt ). Ja virtuaalne reaalsus pakub lõpuks igale maitsele arvutult kehasid ja elusid. On ikka veel hingedeaeg.