Jäätulek

Esimene jää Emajõel. Täna, 14. dets. 2009, Turusillalt allavoolu. Külm on, -13°C.

Varatalv

Sügiseks ei kõlba seda enam nimetada, isegi hilissügis ei võta asja kokku. Varatalv, jah, ehkki nii ei öelda: varatalv. Ega eeltalv. Tühja sellest, et seletussõnastikud nii kirjutavad. Nad kirjutavad mõndagi. Ja seletavad, nii et maa on must. Eile öösel sadas maha õhuke kiht lund ja külmus säbruliseks. Maa pole veel päris kaetud, aga ta pole ka enam päris katmata. Varatalv. Aga nii ei öelda.

Kui talv, siis talv. Lihtsalt talv. Südatalvgi ehk, kui puud on kuuris otsakorral ja kannatus juba peaaegu katki, või talihari. Aga need on rohkem sõnad poeetidele. Inimene siin meie kandis pole siiski vist nii põhjamaist sorti, kui räägitakse. Talve varjundeid meeleldi ei otsita ega sõnastata. Mida ilusat on näiteks sõnades “lörts” või “lobjakas”? Millega nad riimuksid?

Talv vaikitakse, kui vähegi võimalik, maha. Ja ülejäänud aastaajad puhutakse meeleldi suureks, venitatakse pikale, nähakse neid kõiges. Mis aastalõpul pisutki veel sügist meenutab, on hilissügis. Ikka veel sügis. Kõik pole veel kadunud. Suve ajapikendusest saab hilissuvi. Suvistest välgatustest sügises vananaistesuvi.

Pole ka õieti hiliskevadet, küll aga varakevad — ja mitte hilistalv, mida see aeg on rangelt võttes täpselt sama palju. Ja niipea kui kevadel on veidigi juba suve nägu, ongi suvi käes. Kes seda varasuve jõuab märgata. Head aega, kevade, olid tore küll pärast talve, aga suvi on etem. Suur suvi. Mille suurus on siin kandis küll rohkem unistus …

Värskas

22. 11. 2009 Värskas. Vanavanemate haud. Mets ja järv. Kitsed. Tsäimaja. Buss.

Suvi, sügis …

Tartus 2009. aastal: juunis, oktoobris, novembris. Vasakul Annelinn, paremal luhapealne. Ja billboard reklaamimas elu, mis majanduskriisi kiuste edasi läheb.

P.S. 12. oktoobril sadas Tartus esimene lumi, mis juba päeva lõpuks sulas. Teine, 6. novembril sadanud lumi on aga veel maas.

Sügiskass

Mina teda ei tundnud. Tema oli see, kes mu üles otsis. Eile 15. 10. 2009 Tartus.

Kraav ja jõgi

Kraav Ihaste kandis ja Emajõgi, üks ja seesama vesi Tartus täna, 11. 10. 2009.

Munaploomid ja muinasjutud

Väsin. Uinun juba enne keskööd. Päeval vanad raamatud, õhtul toorpuit, millest teen juba teist ja sedapuhku viimast raamaturiiulit. Mõtlesin targu kokku hoida ja lauad-prussid kalevipojalikult ise linna teisest otsast koju vedada. Mõeldud ja — kahel viimasel õhtul ka tehtud. Eile õhtul, juba teist korda mööda Riia maanteed kesklinna poole sammudes, kolme meetri pikkused lauad õlal, mõtlesin pärisoriste esivanemate peale, kellega mõisnikud seitsesada aastat nonstop põldu kündsid. Minu lauaveovoor kestis siiski vaid ühtekokku umbes kaks korda tund aega.

Kaks korda tund aega pole mainimistki väärt. Ometi on mu õlad omadega läbi, otsekui oleks mõni printsipiaalne seltsimees neid kusagil sünges hallis majas püssipäraga tampinud. Nagu meenub mulle üks 20. sajandi keskpaigas praktiseeritud ülekuulamismeetod ühest Jaan Krossi tekstist. Jah, mis kõik meenub ja mille kõigega saatusest hellitatud inimene oma argiviletsuse kübemeid õilistab! Pealegi: raamaturiiul võtab vintsutatud õlgade kiuste kenasti kuju. Visalt küll, aga kenasti. Ja augustihommikud, need on suured ning täidetud heldusega, nagu on kirjutatud.

Heldust on pillatud jaopärast õhtutessegi. Nädalavahetusel, kui esimene raamaturiiul oli valmimas, tegin ühel õhtupoolikul jalutuskäigu. Oli jumalik ilm, vist 23. august, Molotovi–Ribbentropi pakti ja Balti keti aastapäev. Käänasin kodutänavast ühte põiktänavasse, kuhu harva satun, ja silmasin peagi oma üllatuseks lopsakat viljapuuoksa, mis ühest aiast välja küünitas ja mille küljes rippusid kuldsed, küpsed või peaaegu küpsed ploomid. Et üldtunnustatud rahvusvahelise tavaõiguse järgi kuuluvad sellisel juhul viljad hakkajale möödujale, haarasin pikemata oksalt ploomi ja pistsin suhu.

Haarasin seejärel veel ühe. Ja siis … ikkagi veel ühe. Sest kolm on kohtu seadus. Ja kõndisin küllastatult ja äraseletatult, andestades Molotovile ja Ribbentropile kõik nende patud, tõenäoliselt loojuva päikese kiirtes otse horisondi poole. Liivi kollased munaploomid, polnud mingit kahtlust. Täiuslikud ja kirjeldamatud, isegi poolküpselt — puhas natuur ja kultuur ühtaegu, siinsamas tolmuse provintsilinna aguli põiktänavas. Kasvatada kord üks munaploomipuu, mõtlesin veel, ja kinkida hilissuvistele külalistele selle puu vilju — niisuguse ülesande võiksin endale ju tulevikuks püstitada. Miks mitte olla kordki maksimalist! Teha elust muinasjutt.

P.S. Nii et on, millest mõelda. Ja mõtlen viimastel päevadel sellestki, kes võis olla küll see lahke inimene, kes mulle üle-eelmisel nädalavahetusel muinasjuturaamatu postkasti poetas. Julius Mägiste koostatud “Kümme setu muinasjuttu lastele” suures ümbrikus, millel kuldses korrapärases käekirjas minu nimi. See, kes niisuguseid asju on vahel teha armastanud, eitas järelepärimise peale väga veenvalt oma osalust. On’s mängus Jumala enda käsi? Kas see on tema käekiri? Igal juhul: aitüma!

Toon Tellegen: Kas sa oskad?

“Kas sa muide ühe käe peal seista oskad?” küsis orav ühel pärastlõunal sipelgalt.

“Vabalt,” ütles sipelgas, ajas ennast ühe käe peale püsti ja lehvitas siis teiste kätega oravale.

Orav ei tahtnud talle alla jääda ja seisis hetk hiljem samuti ühe käe peal jõekaldaäärses rohus.

“Aga kas sa ühe käe peal seistes rääkida ka oskad?” küsis sipelgas.

“Igatahes,” ütles orav, ohtlikult edasi-tagasi õõtsudes, “halloo, hei, hoi, haa, traraa!”

“Ja kas sa oskad saba peal seista?” küsis sipelgas.

Orav polnud veel kunagi saba peal seisnud, aga ta puhus põsed punni ja ajas ennast sabaotsa peale püsti.

“Ossa!” hüüdis sipelgas vaimustunult.

Nüüd ei saanud sipelgas alla jääda ja tegi midagi sellist, mida keegi polnud võimalikuks pidanud: ta ajas ennast suu peale püsti.

“Tohoh!” hüüdis orav.

Sel hetkel läks mööda elevant. Ka tema ei tahtnud alla jääda ja ajas ennast londi peale püsti. Ja natuke aga hiljem tuli tigu, kes ajas ennast püsti ühe tundla peale. See oli nii omapärane vaatepilt, et sipelgas ja orav kukkusid pikali ja ahmisid õhku. Siis läks mööda ka haigur, kes ajas ennast noka peale püsti.

Aga seda poleks ta pidanud tegema, sest nokk vajus maa sisse ja haigur ei saanud ennast enam liigutada, ja ühtlasi ei saanud ta ka midagi öelda ega midagi süüa.

Valus oli vaadata, kuidas vaikiv haigur seal jõekaldal pahupidi seisis. Konn tuli pead vangutades roostikust nähtavale, et teatada, kui hirmus see tema meelest on.

Sipelgas tegi ettepaneku üheskoos tõmmata. Ta võttis haigru ühest jalast, vares võttis sipelga tagumisest jalast, orav võttis varese sabast ja ronis pajuoksale, ja pääsuke tõmbas õhust orava sabast.

Tigu luges kolmeni ja kõik tõmbasid, nii mis jaksasid.

Hästi aeglaselt kerkis haigru nokk maa seest väljapoole. Viimane jupike tuli aga kähku, nii et sipelgas, vares ja orav lendasid, haigruga koos, õhku ja sadasid maha jõkke, samal ajal kui pääsuke otseteed läbi pilve tuhises.

“Ma ei jaksa enam jalgade peal püsti seista,” ütles orav, natuke aega hiljem läbimärjalt sipelga kõrval koju kõndides.

Sipelgas oli vajunud mõtisklusse.

“Mis sa arvad,” ütles ta, “kas tuhatjalg oskaks ka ühe jala peal seista?”

“Küllap vist,” ütles orav, mõeldes samal ajal ühele hoopis teisele asjale, mis lebas tema kapiriiulil ja kuhu võis hambad sisse vajutada. Sipelgas jõudis temaga veel suurivaevu sammu pidada.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 156-157.

Toon Tellegen: Sipelgas ja orav

Ühel hommikul koputas sipelgas juba varakult orava uksele.

“Oi, kui vahva,” ütles orav.

“Aga ma ei tule selle pärast,” ütles sipelgas.

“Aga moosiisu sul ikka natuke on, eks?”

“Noh, olgu … aga hästi natuke.”

Suu moosi täis, rääkis sipelgas, mille pärast ta tulnud oli.

“On parem, kui me üksteist enam mõnda aega ei näe,” ütles ta.

“Miks parem?” küsis orav imestunult. Tema meelest oli just hästi vahva, et sipelgas niisama heast peast läbi hüppas. Suu pudrune, jäi ta sipelgale suurisilmi otsa vahtima.

“Et jõuda selgusele, kas me hakkame üksteisest puudust tundma,” ütles sipelgas.

“Puudust tundma?”

“Puudust tundma. Sa ju tead, mida see tähendab?”

“Ei tea,” ütles orav.

“Puudust tundma – see on miski, mida sa tunned siis, kui midagi ei ole.”

“Mida sa siis tunned?”

“Vaat selles küsimus ongi.”

“Tähendab, siis me hakkamegi üksteisest puudust tundma,” ütles orav kurvalt.

“Ei,” ütles sipelgas, “sest me võime üksteist ka unustada.”

“Unustada! Sind?” hüüdis orav.

“Nonoh,” ütles sipelgas, “ära siis selle pärast kohe karjuma hakka.”

Orav haaras kahe käega peast kinni.

“Ma ei unusta sind mitte kunagi,” ütles ta vaikselt.

“Nojah,” ütles sipelgas. “Elame-näeme. Head aega!”

Ja juba astuski ta uksest välja ja libistas end pöögitüve pidi alla.

Orav hakkas temast otsekohe puudust tundma.

“Sipelgas,” hüüdis ta, “ma tunnen sinust puudust!” Tema hääl kajas puude vahel edasi-tagasi.

“Praegu veel ei saa!” ütles sipelgas. “Ma pole jõudnud veel äragi minna!”

“Aga ikkagi tunnen!” hüüdis orav.

“Oota’nd ometi natuke,” kõlas sipelga hääl veel kaugusest.

Orav ohkas ja otsustas oodata. Aga ta tundis sipelgast üha rohkem ja rohkem puudust. Vahel meenus talle hetkeks pöögitõrukeedis, või põrnika sünnipäev, mis ees seisis, aga siis hakkas ta jälle sipelgast puudust tundma.

Pärastlõunal ei pidanud ta enam kauem vastu ja läks välja. Aga ta ei jõudnud kolme sammugi astuda, kui talle tuli vastu sipelgas, väsinud, higine, aga rahulolev.

“Ongi nii,” ütles sipelgas. “Mina tunnen sinust ka puudust. Ja ma ei unustanud sind.”

“Näed siis,” ütles orav.

“Jah,” ütles sipelgas. Ja nad kõndisid kaelakuti alla jõe poole, et vaadata lainte sillerdamist.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 130-131.

Öökuninganna III

Kuues ja viimane õis sel aastal, täna (15.7.) õhtul, veel hommikuni.

P.S. (23.07.2009.) Avastasin täna, et see postitus tähistab Tsitronkollase teist sünnipäeva. Uskumatu, et olen viitsinud nii kaua sissekandeid teha.