Toon Tellegen: Lugu ja mõte

Üks lugu

Olin kord väga selge.
Nägin läbi oma aknaruutude kumalasi põõsastel päikese käes,
kirjutasin pikki kirju ammu unustatud sõpradele,
ja olin sisse võetud juhusest,
mis kandis siidmantlit
piiblipiltide tikandiga.
Mu jalgeesine kubises ürikuist, raamatutest,
väärisasjadest,
ja ühtevalu hellitati mu selja taga
lootusi,
ja minu ees, tolmus.
Päike paistis tuliselt, võltsilt, ööd olid vaiksed ja rõõmutud.
Aeg läks mitmel kombel,
aga mitte kunagi korrapäraselt või edasi,
ja vahel sadas vihma alt üles, taevasse, vastu imestunud
nägusid,
vahel küdes punane, hõõguv viha
nagu öösel ahjus,
vahel oli nii vaikne, et võis kuulda sääski
vaipadel oma koibi silumas,
vahel olin varjuks
nurgapeeglis, vahel olin kadunud,
vahel said mu eelaimused tõeks,
ja ma olin väga tõsine, peaaegu kurb, kiduvate õunapuude all,
või kuskil väljakul, ära eksinud.
Keegi käis ikka ja jälle mu aknast mööda.

…

Üks mõte

Peab olema üks mõte,
mis on mõtlemiseks liiga kohutav.
Sellest mõttest pean mõtlema
praegu.
Väljas jonnivad mu unistused, käivad kuulujutud
aeglaselt kui ajades kiusu
edasi ja tagasi. Mõtlen,
et ta on mattunud
kõigi mu teiste mõtete alla
ja et tal pole midagi pistmist jumala või surmaga
ega millega tahes.
Võib-olla ringutab ta parajasti
päris mu mõtete öövarjus, asub
teele.

—

Tõlgitud originaalist: Tellegen, Toon. Een verhaal. (Tsüklist: Vier gedichten.) – Hollands Maandblad 1983, nr 1, lk 36; Een gedachte. – De Nederladse poëzie van de negentiende en twintigste eeuw in duizend en enige gedichten. Koost. Gerrit Komrij. Amsterdam: Bert Bakker, 1992, lk 1038–1039 (algselt kogus: De andere ridders (1984)).

Tulen, tulen …

Juudioja asukaid täna 18. märtsil 2012. Siil, veel õige uimane, kevadesegane talveunest. Lumikellukesed, siin ja seal. Lumikellukesi nägin juba 10. märtsil, aga see oli Annelinnas.

Loojang

Selline ta oli, 2011. aasta viimane loojang Tartus. Head vana-aasta lõppu ja uut aastat!

Sellest pimedusest

Elu imiteerimist seletasin täna õhtul ühes kiiruga visatud kirjas, oma viimaste aegade harrastust, ja lisasin siis: „Sest mis elu see on, kui nädalaid jändad kaunikesti isoleeritult muust maailmast mingi tekstiga?! Aga, ah, see pole alati nii. Praegu näiteks võtan kätte ja lähen välja — see vabadus mul on. Väljas on pime, nagu öeldakse õhtuvalgustuse puhul. Ja see pimedus on: juba ammu süüdatud tänavalaternad, kuma aknakardinate vahelt ja aeg-ajalt uste tagant avanevatest trepikodadest, auto-, bussi- ja jalgrattatuled, valgusfoorid, kiikuvad helkurid puusadel, sisselülitatud mobiiltelefonide helendus, Suur Kuu Taevas ja kõige selle peegeldused, ka inimeste silmades.“ Lubasin minna selle pimeduse kätte, lubasin mitte ära eksida, sest selleks on see kant siin liiga tuttav.

Käisin väljas ära. Pime seal ei olnud. Valge ka ei olnud. Läksin poodi. Ostsin poest soodushinnaga marjamaitselisi marmelaadikompvekke Mari, panin ühe suhu ja jalutasin Hiinalinna poole. Siiski oli väljas, ka Hiinalinnas, mis Hiinalinn enam tegelikult ei olegi, päris valge, tundus, kui laiu murenenud betoonplaate mööda pikast Põhja tänavast — kunagisest Gvardeiskajast — üles jalutasin, igatahes valgem, kui olin arvanud kodus. Õigemini: värvilisem. Olin kodus pimedusest kirjutades püüdnud väita, et pimeduses on ka valgust, ja kujutlenud valgust vist tõespoolest valge värvusena. Valge oli aga ainus värv, mis selles pimeduses puudus. Mis puudus sellest pimedusest.

Pimedusest puudus vaid valgus.

Olin pannud suhu juba kolmanda kompveki, kui märkasin, et olen jäänud mõttesse ega näe enam õigupoolest ümbrust, jälle vaatasin ma kuhugi enda sisse. Mis seal veel oli? Panin tähele, et olin tulnud hulk maad — Hiinalinn hakkas üha rohkem sarnanema sellega, millena ma teda mäletasin. Forget it, Jake. Pöörasin ringi ja tulin tagasi. Ah, kas ma seal tema hiilgeaegadel käinud olingi, pigem oli see kujutluspilt Hiinalinnast, kus hulkuvad koerakarjad kojuruttavaid lapsi murravad, olgu öö või päev. Pigistasin silmad vidukile: pimeduse värvid muutusid iga sammuga eredamaks, üha lähenev Sõpruse puiestee ja seal, Emajõe taga kangastuv Karlova olid otseühenduses taevaga.

„Егорушка, давай переходим!“ kuulsin siis järsku naisehäält. Fooris oli süttinud roheline tuli ja üle tee minema asutav noor ema haaras käest oma kombinesoonis pojakesel, kes oli õhtutaeva all mõneks silmapilguks unistama jäänud.

Kui kodumaja juurde jõudsin, hakkas sadama vihma.

Pöögid, pöögid

Veel eilseni olin pidanud seda võimatuks. Aga uskusin sellesse vist ometi. Justkui. Hiljemalt tollest seitsme aasta tagusest lõikavast sügisest peale, kui Tallinna südames, Olevimäe tänava kõnnitee (pae?)plaatidel, korraga pöögipähkleid märkasin, nagu ilmutust, oo jaa, sest sellises, tagantjärele võttes ilmutusküpses seisus ma tol vilul õhtupoolikul seal lonkisin (sihitult, nagu öeldakse), sestpeale olin lootnud, et ka Tartus võiks ju, kusagil, vähemalt üks pöök kasvada. Sest absurdne see ju oleks, mõtlesin, aga vähem absurdne polnud minu meelest see, et seal, Pika tänava ja Olevimäe tänava nurgal, terrassisopis, kohe otsamaja kõrval, see Eesti oludes haruldane puu (Fagus sylvatica) ikkagi ju kasvab — Tartuga võrreldes veelgi kaugemal põhjas, nii kaugel, et pöögil ei tohiks sinna õigupoolest olla mingit asja. Aga pööki ei saa ühegi teise puuga segamini ajada, kui teda kord näinud oled. Tähendab: oli asja! Ikkagi! Sest need viljad, see tüvi, need lehed, see valgus läbi võra ei petnud. Kui vähegi võimalik, olen seejärel Tallinnas ikka tema juurest läbi põiganud. Et mitte öelda: pöiganud. Kui mul mingite puudega suhe on, siis pöökidega. See suhe on, lühidalt öeldes: lähedane.

Igatahes selgus eile, pühapäeval, et vähemalt üks pöök kasvab ka Tartus. Küll valgepöök (Carpinus betulus), kes pole hariliku pöögiga, näiteks tollega Tallinnas, sugulanegi, aga mingil moel meenutab teda, ja on nii kaugel põhjas umbes sama haruldane. Valgepöögi põhjapoolseimad looduslikud kasvupaigad olevat Lätis (Kuramaal), kus valgepööki on vähesel määral ka metsapuuna. Eesti mandriosas ta kuigivõrd kasvada ei tahtvat üldse, kõige vähem ida pool, kus on eriti külmad talved, teadagi. Saartel aga küll, ehkki sealgi olevat teda ülimalt hõredalt. Kas Lätis looduslikult ka harilikku pööki kasvab, ma ei tea. Nojah, seal Lille tänaval, kus pühapäeval uitasin (uitama peab, tõesti, või lonkima, kui ei oska enam midagi leida, ja tahad, et midagi sinu juurde tuleks — midagi tuleb siis alati), kasvas niisiis üks valgepöök, sirutades oma juba kollaste tiibviljadega oksi üle vana metalltararisu, vanast, mahajäetud ja võsastunud aiast. Suur puu. Ei tea, kes ta sinna istutas. Võib-olla doktor Rudolf Bernakoff, kelle kiviktaimla ja terrassidega iluaed (mille rajamiseks ta olevat toonud Tartusse mitu vagunitäit paekivi) laius enne sõda Lille mäel — küll teisel pool Lille tänavat.

Ja see pole veel kõik. Sest peale valgepöögi kasvab Tartus ka harilik pöök, nagu sain teada täna. Jah, Soinaste tänaval ta tõesti kasvab. Nii oli H. mulle pärastlõunal telefonis kuulutanud, teadmata midagi mu eilsest privaatsest valgepöögiavastusest kesklinna kõrvaltänaval. Ja nii oligi, kõige mu umbusu kiuste, et nii ei saa olla, ja et kui üldse, siis saab see olla ainult valgepöök, kui sedagi; et harilikku pööki kasvab Eestis ainult mahedama kliimaga saartel ja läänerannikul (sealgi mitte looduslikult), Tallinnas ka, ja Mandri-Eestis erandlikult ainult Olustveres ja Luual. Ja võib-olla kusagil veel, sest mida mina ka tean. Aga vaevalt. Ent seal ta seisis, või: siinsamas, Tartu linnas, suur ja kõrge, kolmeharuline, kahtlemata vana puu, kindlasti sõjaeelsest ajast. Ja ega me teda kaua vaadata julgenud, sest rangelt võttes käisime ta pärast võõras aias — mis on muidugi patuasi ja mille eest vabandust! Aga (sest vabanduse leiab loomulikult alati) et tänava poolt oli pöök teiste puude vahelt ainult ähmaselt aimatav ja et maja me kellalaskmisele ei reageerinud ja et me kavatsused olid lõppude lõpuks õilsad ja et H. väitis end selle maja omanikku tundvat, vähemalt teadvat, siis ei kiusanud ka südametunnistus eriti. Pildistasin, noppisin paar lehte ja korjasin puu alt rohust peotäie pähkleid.

Suvel, 16. augustil, see oli kaks kuud tagasi, kirjutasin päevikusse:

„Vaatasin peotäit pöögipähkleid, mis olin Hiiumaalt kaasa võtnud ja mis lauanurgal lebavad. Nagu ürgsed õiekellukad, nagu meritähed, nagu avatud pihud. Ka need pähklid, mis polnud veel avanenud, kui nad Rannapargis noppisin, tokerjate karvakestega kaetud kerad, saba taga, on vahepeal nelja lehte lahknenud ja paigale tardunud, õiekellukaks, meritäheks, pihuks, iga pähkel veidi erinevalt, või narrimütsiks, kui koor pahupidi pöörata, ja lasknud oma siledast, kahvatupruunist sisemusest vabaks kerge, kolme tiivaga ruske seemne.

Lugesin, et Eestis andvat pöögid harva idanemiskõlblikke seemneid, siinsed suved olevat liiga lühikesed. Ja talved liiga pikad. Tartus ei kasva ühtegi pööki. Minu teada.“

Soinaste tänava hrl. pöögi lehed (ülal) ja Lille tänava valgepöögi lehed (viljadega).

P.S. Suve lõpus avastasin, et Tapio Vares on pöökidest väga ilusti kirjutanud, mitmeid artikleid. Ja loodan, et neid tuleb veel. Kuuldavasti tegelevat ta Hiiumaal ka väikese valgepöögisalu rajamisega. Tema tekste:

„Talv läbi täies lehes pöögid“ (Maaleht/Aialeht, 31. jaanuar 2011),
„Valgepöögi põhjapiiril“ (Eesti Loodus 2008, nr 2).

Soinaste tänava hrl. pöök (ülal) noore vahtra lehtedega ja Lille tänava valgepöök.

P.P.S. 18. okt. 2011. Lille tänava hüljatud aed, keskel valgepöök (tumedaima tüvega).

Hermann Keyserling: Linnast ja maast

Lapsena olin ma nii absoluutne maainimene, et „linn kui selline“ mõjus mulle tõsiasjana sarnasel viisil, nagu mõjus kujutlus Paabeli tornist minu fantaasiale. Ükski mu kaasasündinud ja varakult arenenud valmisolekuist polnud häälestatud linnaelule ega linnaõhustikule, nii et oma esimesel Tallinnas käigul — pidin olema tollal viis või kuus aastat vana, veel tänagi näen panoraami, mis mind tollal imestama pani, enda ees nii selgelt, nagu oleksin näinud seda alles eile — lülitasin ma välja koguni oma võime perpektiivis vaadata: kui ma Toompealt alla vaksali poole kiigates esimest korda sõitvat rongi silmasin, olin sügavalt veendunud, et vedur ja vagunid pole minu mängurongidest suuremad. Pärnu linnaga, kus ma ühel lumisel talvel esimest korda käisin, seostasin ma esimese asjana hiigelmadu ja krokodilli — neist liikidest loomi, seejuures imeväikeses formaadis, näidati seal ühel vaateaknal; et säärane asi on üldse võimalik, pealegi lumega, muutis linna minu silmis millekski täiesti võõrapäraseks. Minu argieluga polnud linnal ka vähimatki seost. Raudteeühendust meie juurde ei olnud. Telegramme saadeti hobustega kuuekümne kilomeetri kauguselt, post käis ainult kahel või kolmel päeval nädalas, sisseoste linnas võeti ette ainult mõnel korral aastas traditsioonilistel tähtpäevadel, kui voorid aeglasel sammul sinna ja tagasi sõitsid; kõik muu, mida vaja läks, valmistati kodus, ja suuremast osast sellest, mida kodus soetada polnud võimalik, pidid vähemasti lapsed loobuma. Kui ma pisut vanemaks sain ja mind jälle kord linna kaasa lubati, näisid mulle linlased ise sootuks teistsuguste inimestena kui „maakad“, nagu meil öeldi — minus tekitas võõristust kas või see, et nad liikusid nii ebaväärikalt kiiresti kitsastel trotuaaridel, seeasemel et rahulikult ja enamasti laiutades keset teed promeneerida. Kogu nende elutempo, kogu nende reageerimise viis oli teistsugune, kui olin inimeste puhul harjunud; tundsin mingisugust elektrilist sidet sealsete inimeste vahel, mis ühendas neid omavahel väga lähedalt ja suurendas märgatavalt nende reaktsioonikiirust võrreldes sellega, mida ma inimestele kohaseks pidasin, ja tõstis nad maailmaterviku keskelt kuidagi isoleerituna välja mingisse puhtinimlikkuse reservaati. Ja see eriskummaline linnaolemus näis muutvat ka seal elavaid maakaid. Näiteks oma vanavanemaid ja Taubesid tajusin ma siis, kui nad olid Tallinnas „korterisse asunud“, teistsuguste olenditena — talveks linna kolimine oli Eestimaa aadli hulgas sajandeid kombeks. Nii muutusid linn ja maa minu jaoks juba mu varases eas olemuslikult erinevaiks, teatavas mõttes arhetüüpseiks olemisviisideks.

Ja nendeks on nad minu jaoks ka jäänud; veel tänagi tunnen ma end linnas võõrana, ehkki olen veetnud linnaõhustikus peaaegu poole oma elust. See sai minna nii seetõttu, et valdasin noorpõlvest peale küllalt elukunsti, loomaks endale ühelt poolt tõrjumise ja eiramise ning teiselt poolt rõhutamise abil, kui kasutada Jakob Uexkülli mõisteid, mis tahes „omailmast“ (Umwelt) „tajuilm“ (Merkwelt),* mida mu loomus oma heaoluks ja vabaks avaldumiseks vajas. Olen elanud linnas tegelikult alati nii, nagu ma ei elakski linnas. Sellest, mida linn on „pakkunud“, olen ma ka oma katkestusteta linlasepõlve aegadel „saanud“ vaid lühikestel perioodidel rohkem kui hilisemail maa-aegadel, mil viibisin umbes kümme päeva aastas — kauemini pidasin ma vastu harva — kõigis mulle ligipääsetavais suurlinnades ja ammutasin sealt siis küll ka mõndagi. Tavaliselt nägin ma ka linnas inimesi võimalikult vähe, välja arvatud pidulikel puhkudel, astudes selleks ajaks oma tegelikust elust välja; mingit „lävimist“ ei harrastanud ma kunagi. Sestpeale, kui olin oma tegelikud õpiaastad seljataha jätnud, ei külastanud ma enam suuremat ka vaatamisväärsusi; ka teatris ja kontsertidel käisin ma ainult siis, kui oli oodata midagi väga erakordset. Kui mulle [Aleksandr Nikolajevitš] Volkov[-Muromtsev] kunagi Roomas, kus ta oli aastakümneid ikka jälle viibinud, tunnistas, et ta pole veel kunagi Sixtuse kabelis käinud ja lasi mul ennast sinna vaid vastumeelselt vedada, tundsin selles lõbustatult ära omaenese psühholoogia karikeeritud kujul. Seda enam, et seejuures ilmutas temagi iga looja põlist omadust märgata ainult seda, mis seostub tema enese loominguga [---]. Oma pikil jalutuskäikudel vältisin ma vaheldust ja võtsin, kui vähegi võimalik, ka linnamiljööd vastu loodusena ja seejuures distantsilt, sarnaselt maastikumaalija käitumisega. Berliinis käin ma korrapäraselt ainult loomaaias, või siis kordan jalutuskäiku Tiergartenis ümber serpentiini, nii nagu ma tegin „surematuse“ aastal iga päev. Eriti Darmstadtis elasin ma reeglina tegelikult täpselt nii, nagu Raikkülas. Meie majake asub või õigemini asus jalakäijate mõistes mõõtmatult laia Odenwaldi metsa külje all: ainult seal käisin ma jalutamas, linnas eksisin ma ära. Telefonikõnesid ei teinud ma ise kunagi ja külalistel tuli täpselt nagu vanasti oma saabumisest mulle tükk aega ette teatada ja saada minult nõusolek, et ma neid üldse ja lausa lahkes meeleolus vastu võtaksin. Sisseoste olen ma juba ammust aega teinud võimalikult vähe; sestpeale kui abielus olen, ma neid enam ei teegi. Klubisse olen ma kuulunud ainult Tallinnas, kus ma pole kunagi elanud. Ja igal ajal olen ma ärganud väga vara ja läinud, kui vähegi võimalik, väga vara magama. Neist visandlikest osutustest vast piisab tõestamaks, et ma pole iial olnud õige linlane.

Linlane on nimelt tõesti homo sapiens‘i omaette teisend.

Kauboi ja koer

4. septembril 2011 Värskas. Pühapäev vastu õhtut. Kiriku ees, poe ees. Kauboi ja koer.

Ristikivi sünnikoht

Niisiis, pärast kohalike elanike küsitlemist ja liivateedel ekslemist, juba käegalöömistki, leidsime laupäeva, 30. juuli õhtul jäänused tollest saunast, kus Karl Ristikivi 16. (3.) oktoobril 1912 sündis — s.o Sipka talu saunas Uue-Varblas —, ikkagi üles. Mõned alusmüürikivid vana lauda otsaseina taga ühes veidi kõrgemas kohas rohus metsatuka kõrval, muist metsatuka või — võsa sees. Ega seal muud ole. Ja palju toomingaid, palju põldmarju.
P.S. Sipka talu ise on asustatud (sealt on muide pärit ka Liina Laasma — nõnda kinnitas tema vanaema, kes meile saunaaseme kätte juhataski).

Pärnus

Eile ja täna Pärnus. Meri iga päev. Nastik täna hommikul. Kohvik Mahedik. Antikvariaadist ostsin Õnnepalu „Ithaka“, võib-olla igatsusest saarte järele.
P.S. Nastikule oleksin, rannalt tulles, kogemata äärepealt peale astunud.

Varblas

Reedest pühapäevani Varblas. Rohi ja mets. Meri. Ait. Liivateed. Ja vihm. Aga ka tähine, maailmatu suur taevakuppel, seal päris üleval. Ja sõbrad.