Toitsin jälle oma kuuske. Ta on nii janune. Peaksin temast vist mõne sõna rääkima.
Selles korteris ei ole mul kunagi jõulupuud olnud. Aga head inimesed sel aastal tõid. Oma metsast. Nad tõid ta 24. detsembri hommikul, sest olid olnud nii tähelepanelikud ja jätnud meelde, kui mõni päev tagasi olin jutu sees öelnud, et kuuske ei saa ma võtta, sest minu kassil on suur botaanikahuvi ja ta on praktik, mitte teoreetik, ja ruumi ei ole õigupoolest ju ka. Olin öelnud seda enda meelest küll üsna kuivalt ja võib-olla isegi elutargalt, äkki isegi nii-öelda eluga leppinult.
Mis tähtis: ma usun, et olin seejuures kasutanud sõna “kahjuks”, et kahjuks ei saa ma kuuske võtta.
Aga tuli välja, et ikka saab. Nad olid elutargemad, teadsid elust rohkem. Ja nii saabus mulle siis ka kuusk, 24. detsembri hommikul, ootamatult. Sest veel viis minutit enne seda olin arvanud, et ei, ei saa mina küll endale kuuske võtta. Ma muidugi ei arvanud tegelikult kuusest midagi tol hommikul, ma ei mõelnudki sellele kõigele. See, et kuuske võtta ei saa, oli lihtsalt minu juba vist õige ammu välja kujunenud arvamus. Kivinenud arvamus.
Aga siis tuli telefonikõne. Ja viis minutit hiljem tuli kuusk. Ja ma muutsin meelt.
Tegin siis nii, et saagisin kuuse õige pisut lühemaks (ta sai poolteist meetrit pikk), proportsioon jäi aga ilus, ja riputasin ta — lakke, nööriga konksu külge.
Tüveköndi külge sidusin väikese plastmassist Värska pudeli (0,5 liitrit), mille kaelaotsa olin maha lõiganud, et pudel ilusti tüve ümber mahuks. Tegin pudelile ülaserva kolm augukest, panin aukudest nööri läbi (kuldse nööri, ühes mu panipaigas leidus sellist), täitsin pudeli veega ja kinnitasin ülesriputatud kuuse külge.
Ehtisin kuuse ära. Nipet-näpet ehteid mul ju oli: mingisuguseid kellukesi poekassast vist lastehaiglatele tehtud pisiannetuste eest, suur paberist liblikas, klambriga, kuskilt Tiimarist ilmselt, ka oli mul vanast ajast pikk punane kard — nagu punane päevakoer, ja ka üks punane tõeline jõuluehe — ümmargune ja täiuslik.
Ja seal ta rippus nüüd. Ja seal ta ripub ka praegu. Laekuusk, rippkuusk, kuidas öeldagi.
Ta on suure joomaga. Kolme päevaga on see kuusk kokku joonud umbes pudeli jagu vett. Kuna Värska pudeli lahtisidumine igaks joomakorraks oleks veidi keeruline ja jätaks puu vahel nagunii päris kuivale, täidan pudelit joogikõrre kaudu, mis täpselt tüve ja pudelikaela vahelt sisse mahub. Ka kõrsi oli mul, mingist ajast, nagu selgus. Tegelikult on mul vist enam-vähem kõik olemas. Lasen tassi sisse kraanist vett, võtan suutäie ja puhun kõrre kaudu pudelisse.
Toidan oma kuuske nagu last.
Algul pidin mitu korda peadpidi talle okstevahele sattuma, nüüd tean juba kõrvale põigata või veidi kummardada, kus vaja. Okkaid on ta ka ajanud, aga mitte palju. Ja mul on hari, millega neid vaibalt pühkida. Ta on ikka veel janune.
Ja kõik on rõõmsad. Kass Sass muidugi ka. Oleksid pidanud ta suuri silmi nägema, kui ta äsja lakke riputatud kuuske vaatas, Kuusel on hea lõhn, metsa lõhn. Kassidele metsa lõhn meeldib. Inimestele tegelikult ka.
Mahasaetud kuusetüvejupi koos mõne oksaga põletasin ahjus. Seal lõpetab ta kord ka ise, kui aeg nii kaugel on. Aga aeg ei ole veel nii kaugel. Praegu ta ripub, ehted seljas, ja on janune. Ja see on hea.
Selline on lugu minu kuusest.
