Puu üle jõe

Hõbepaju Emajõe kohal täna (12. 10. 2009) hommikul. Ja esimene, läinud lumi.

Kraav ja jõgi

Kraav Ihaste kandis ja Emajõgi, üks ja seesama vesi Tartus täna, 11. 10. 2009.

Matsapallisupp

Täna peale lõunat, nagu kunagi lubatud, lõpuks matsapallisupp. Kenas seltskonnas. Maitsev ja koššer kõhutäis. (Pildil minu esimene kausitäis.)

Munaploomid ja muinasjutud

Väsin. Uinun juba enne keskööd. Päeval vanad raamatud, õhtul toorpuit, millest teen juba teist ja sedapuhku viimast raamaturiiulit. Mõtlesin targu kokku hoida ja lauad-prussid kalevipojalikult ise linna teisest otsast koju vedada. Mõeldud ja — kahel viimasel õhtul ka tehtud. Eile õhtul, juba teist korda mööda Riia maanteed kesklinna poole sammudes, kolme meetri pikkused lauad õlal, mõtlesin pärisoriste esivanemate peale, kellega mõisnikud seitsesada aastat nonstop põldu kündsid. Minu lauaveovoor kestis siiski vaid ühtekokku umbes kaks korda tund aega.

Kaks korda tund aega pole mainimistki väärt. Ometi on mu õlad omadega läbi, otsekui oleks mõni printsipiaalne seltsimees neid kusagil sünges hallis majas püssipäraga tampinud. Nagu meenub mulle üks 20. sajandi keskpaigas praktiseeritud ülekuulamismeetod ühest Jaan Krossi tekstist. Jah, mis kõik meenub ja mille kõigega saatusest hellitatud inimene oma argiviletsuse kübemeid õilistab! Pealegi: raamaturiiul võtab vintsutatud õlgade kiuste kenasti kuju. Visalt küll, aga kenasti. Ja augustihommikud, need on suured ning täidetud heldusega, nagu on kirjutatud.

Heldust on pillatud jaopärast õhtutessegi. Nädalavahetusel, kui esimene raamaturiiul oli valmimas, tegin ühel õhtupoolikul jalutuskäigu. Oli jumalik ilm, vist 23. august, Molotovi–Ribbentropi pakti ja Balti keti aastapäev. Käänasin kodutänavast ühte põiktänavasse, kuhu harva satun, ja silmasin peagi oma üllatuseks lopsakat viljapuuoksa, mis ühest aiast välja küünitas ja mille küljes rippusid kuldsed, küpsed või peaaegu küpsed ploomid. Et üldtunnustatud rahvusvahelise tavaõiguse järgi kuuluvad sellisel juhul viljad hakkajale möödujale, haarasin pikemata oksalt ploomi ja pistsin suhu.

Haarasin seejärel veel ühe. Ja siis … ikkagi veel ühe. Sest kolm on kohtu seadus. Ja kõndisin küllastatult ja äraseletatult, andestades Molotovile ja Ribbentropile kõik nende patud, tõenäoliselt loojuva päikese kiirtes otse horisondi poole. Liivi kollased munaploomid, polnud mingit kahtlust. Täiuslikud ja kirjeldamatud, isegi poolküpselt — puhas natuur ja kultuur ühtaegu, siinsamas tolmuse provintsilinna aguli põiktänavas. Kasvatada kord üks munaploomipuu, mõtlesin veel, ja kinkida hilissuvistele külalistele selle puu vilju — niisuguse ülesande võiksin endale ju tulevikuks püstitada. Miks mitte olla kordki maksimalist! Teha elust muinasjutt.

P.S. Nii et on, millest mõelda. Ja mõtlen viimastel päevadel sellestki, kes võis olla küll see lahke inimene, kes mulle üle-eelmisel nädalavahetusel muinasjuturaamatu postkasti poetas. Julius Mägiste koostatud “Kümme setu muinasjuttu lastele” suures ümbrikus, millel kuldses korrapärases käekirjas minu nimi. See, kes niisuguseid asju on vahel teha armastanud, eitas järelepärimise peale väga veenvalt oma osalust. On’s mängus Jumala enda käsi? Kas see on tema käekiri? Igal juhul: aitüma!

Raamaturiiul

Eile valmis raamaturiiul, raamatudki said sisse. Üks riiul tuleb veel teha.

Öökuninganna III

Kuues ja viimane õis sel aastal, täna (15.7.) õhtul, veel hommikuni.

P.S. (23.07.2009.) Avastasin täna, et see postitus tähistab Tsitronkollase teist sünnipäeva. Uskumatu, et olen viitsinud nii kaua sissekandeid teha.

Öökuninganna II

Öökuninganna, täna (12.7.) õhtul, juba neljas õis. Ehatähte, hella tähte …

Öökuninganna

Öökuninganna, täna (4.7.) õhtul mu vanemate pool õitsele puhkemas.

Die Ehstländerin

Ich bin ein ehstnisch Mädchen;
Nicht schön ist mein Gesicht;
Doch dreh ich wie am Drätchen
Mich gleich der Sächsin nicht.
Auch sprech ich nicht so zierlich,
Wie man in Sachsen spricht;
Kurz, bin so steif manierlich,
Wie Automaten, nicht.

Ich habe nicht studieret
Im Miller und im Gleim,
Bin nicht romantisiret,
Und mache keinen Reim.
Auch wein’ ich keine Thräne,
Wenn mich ein Mückchen sticht,
Ja, was noch mehr, ich gähne
Dem Mond’ ins Angesicht.

Doch fühlt der Menschheit Leiden
Im Innersten mein Herz;
Beym Anblick fremder Freuden
Vergeß ich eignen Schmerz.
Ich brenne nicht vor Liebe
Für jeden Gekken an;
In mir weckt deren Triebe
Allein ein Biedermann.

Ich biete nicht dem Golde
Und Stammbaum meine Hand;
Mich reizt zum Minnesolde
Nur Tugend und Verstand.
O Mann mit diesen Gaben
Wirb ohne Scheu um mich!
Du sollst, du sollst mich haben!
Und ewig lieb’ ich dich.

Martin Heinrich Arvelius (1794)

—

Allikas: Die Ehstländerin. Untergelegter Text auf die bekannte Melodie des Liedes: Das Schwabenmädchen. – Gedichte von M. H. Arvelius. Leipzig: Paul Gotthelf Kummer, 1794, lk 57-58.

Baltisaksa luuletaja Martin Heinrich Arvelius (1761-1799) oli eestikeelsete rahvaraamatute autori Friedrich Gustav Arveliuse noorem vend. Mõlemad vennad osalesid aktiivselt August von Kotzebue menuka teatritrupi töös Paldiskis ja Tallinnas.

Ma ei tea, mis viisiga on too ammune švaabitüdrukust kõnelev laul, millele Arvelius viitab, aga “Die Ehstländerin” on lauldav näiteks Marlene Dietrichi “Ich bin die fesche Lola” (1930) viisil.

P.S. (20.4.2009). M. H. Arveliuse luuletuse eeskujuks on olnud saksa (švaabi) poeedi Christian Friedrich Daniel Schubarti (1739-1791) luuletus “Das Schwabenmädchen” (1775), mis algab nii: “Ich Mädchen bin aus Schwaben,/ Und braun ist mein Gesicht …”.

Laupäevane

Õhtupäike kardinate taga. Õhk kuivetab ja väljast kostab hääli. Need on autod, neid tuleb ja läheb. Kostab ka rütmilisi kõmatusi, mis kuuluvad vist levimuusika juurde. Keegi kusagil lõõgastub, keegi kusagil käib ajaga kaasas. On laupäev, aprilli teine pool on alanud. Hommikul ajas kesklinna kohale süngeid pilvi. Kaubamaja vastas rohelist tuld oodates mõtlesin, et peaks minema Vabaduse puiesteed mööda edasi, peaks minema üles Kaarsilla poole ja klassitsistlikest majadest, mille Ülejõe päike oli kiiskama pannud, mustava taeva taustal pilti tegema. Enne kui taevas on need majad matnud. Majad paindusid jõe kohale, laskusid põlvili ja kutsusid miraažina. Aga fooris süttis roheline tuli, autod peatusid ja jalad kandsid mu üle tee. Läksin kaubamajja ja ostsin vett. Mul oli tohutu janu. Jõin vett ja unustasin põlvitavad majad. Olin majadele käega löönud, olin nad saatuse hoolde jätnud. Aga seda mõistsin alles siis, kui pärastlõunal sünge pilvelaam linna kohalt kadus. Hingasin kergendatult ja unustasin oma häbi. Majad olid päästetud. Õhk läks liikuma ja Vanemuise tänava asfaldile pudenes peotäis kahvatuid lumehelbeid. Silmapilk hiljem kadusid helbedki ja vajusid samuti unustusse. Vaatasin üles: rünkpilved, suured ja energilised, ujusid üle katuste. Õhtuks lõi taevas klaariks. Midagi oli veel.